Seletuskiri

TSIVIILKOHTUMENETLUSE SEADUSTIKU JA TEISTE SEADUSTE MUUTMISE SEADUSE
EELNÕU SELETUSKIRI
I. SISSEJUHATUS
1.1. Sisukokkuvõte
Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõus kavandatu kohaselt
muudetakse tsiviilkohtumenetluses kehtivat menetluskulude kindlaksmääramise korda.
Eelnõuga luuakse võimalused selleks, et tsiviilkohtumenetluses menetluskulude rahalise suuruse
kindlaksmääramine ja vastaspoolelt väljamõistmine oleks menetlusosalise jaoks senisega võrreldes
märkimisväärselt kiirem. Senist korda, kus menetluskulud määratakse kindlaks pärast põhimenetluses
tehtud lõpplahendi jõustumist eraldi hagita menetluses, muudetakse ja luuakse menetluskulude
kindlaksmääramise kord, kus kulud määratakse kindlaks selle kohtumenetluse raames, millega kulud
kaasnesid. Seni lahendasid kulude kindlaksmääramise asju valdavalt kohtunikuabid, edaspidi määrab
menetluskulud kindlaks põhiasja menetleja, seega üldjuhul kohtunik.
Eelnõuga pakutud menetluskulude kindlaksmääramine põhiasja menetlemise raames võimaldab
vältida praegu kulude kindlaksmääramise avalduse ja dokumentide kättetoimetamisega kaasnevat
olulist ajakulu. Eelnõu kohaselt tuleb menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid esitada kohtule enne
kohtuvaidlusi või kirjalikus menetluses kohtu määratud tähtaja jooksul. Kohtuistungil dokumentide
esitamine võimaldab dokumendid istungil kohe vastaspoolele kätte toimetada. Kirjalikus menetluses
on võimalik kasutada kättetoimetamise viise, mida saab kasutada dokumentide kättetoimetamiseks
käimasoleva menetluse raames. Näiteks võib kuludokumendid kätte toimetada sellel aadressil, kuhu
samas või muus käimasolevas kohtumenetluses on menetlusosalisele dokumente juba kätte
toimetatud, ja dokumendid loetakse saatmisega kättetoimetatuks. Eraldi menetluses kulude
kindlaksmääramise korral kirjeldatud võimalust menetlusdokumentide kättetoimetamisel kasutada ei
saa. Dokumentide kättetoimetamise faasis ei ole loodava korra kohaselt veel otsustatud kulude jaotust
ning seetõttu ei ole teada kulude kandmiseks kohustatud isik, mistõttu puudub menetlusosalistel huvi
hoiduda dokumentide kättesaamisest. Eelnõus pakutud kulude kindlaksmääramise korral on
dokumentide kättetoimetamise osas senise süsteemiga võrreldes selge eelis ning kulude
kindlaksmääramine muutub juba ainuüksi kättetoimetamisele kuluvat aega arvestades oluliselt
kiiremaks.
Loodava regulatsiooni kohaselt võib asja menetlev kohus menetluskulud kindlaks määrata
lõpplahendis. Kui kohtu hinnangul takistab kulude kindlaksmääramisele kuluv ajaressurss
lõpplahendis põhiasjas otsuse tegemist või see ei oleks otstarbekas – näiteks peab kohus
tõenäoliseks, et lõpplahend kaevatakse edasi, määrab kohus kulud kindlaks 20 päeva jooksul pärast
vaidluse lahendamise kohta tehtud lõpplahendi jõustumist.
Menetluskulud määrab kindlaks see kohus, kes asja menetles, või kohus, kelle tehtud lahend jõustub.
Seega asjades, kus jõustub ringkonnakohtu tehtud lõpplahend, määrab menetluskulud kindlaks
ringkonnakohus. Juhul kui lõpplahendina jõustub Riigikohtu lahend ja ringkonnakohus ei määranud
edasi kaevatud lõpplahendis kulusid kindlaks, määrab menetluskulud kindlaks maakohus, kes asja
menetles. Kuludokumendid esitatakse igas kohtuastmes selles astmes tekkinud kulude kohta. Kui
kuludokumente kohtule tähtaegselt ei esitata, kohus kulude rahalist suurust kindlaks ei määra.
Samamoodi senise regulatsiooniga ei ole kohus ka eelnõu kohaselt menetluskulude
kindlaksmääramisel seotud menetlusosaliste taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga
asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti.
1

1.2. Eelnõu ettevalmistaja
Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonna eraõiguse talituse
nõunik Stella Johanson (stella.johanson@just.ee, 620 8240) ja justiitshalduspoliitika osakonna
asekantsler Marko Aavik (marko.aavik@just.ee, 680 3105). Eelnõu koostamisse on olulise panuse
andnud Justiitsministeeriumi eraõiguse talituse juhataja Indrek Niklus (indrek.niklus@just.ee,
620 8210) ning õiguspoliitika asekantsler Kai Härmand (kai.harmand@just.ee, 620 8250). Samuti on
eelnõu koostamisel panuse andnud Justiitsministeeriumi avaliku õiguse talituse nõunik Katariina
Kärsten (katariina.karsten@just.ee, 620 8262). Eelnõu mõjude analüüsi on koostanud
Justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonna õigusloome korralduse talituse nõunik Uku-Mats Peedosk
(uku-mats.peedosk@just.ee, 620 8187), eelnõu seadusena rakendamisega seotud riigi ja kohaliku
omavalitsuse tegevuste, eeldatavate kulude ja tulude peatüki koostas Justiitsministeeriumi
justiitshalduspoliitika õigusloome ja arenduse talituse nõunik Maret Saanküll (maret.saankyll@just.ee,
680 3125), statistilise uuringu koostamisel andis olulise panuse Justiitsministeeriumi praktikant Merilin
Piik. Eelnõu ja seletuskirja on keeleliselt toimetanud Justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonna
õigusloome korralduse talituse toimetaja Helin Kask (helin.kask@just.ee, 620 8270).
1.3. Märkused
Eelnõu ei ole seotud mõne muu menetluses oleva eelnõuga ega Euroopa Liidu õiguse
rakendamisega. Eelnõu vastuvõtmine ja rakendamine aitab kaasa Vabariigi Valitsuse
tegevusprogrammi punkti 16 (õigusriigi ja õigussüsteemi toimivuse ning ärikeskkonna parandamine)
alapunkti b (arendame kohtusüsteemi sihiga muuta õigusemõistmine kodanikele kiiremaks ja
odavamaks: kohtasjade menetlus ei tohi üheski kohtuastmes üldreeglina kesta üle 100 päeva)
eesmärgi saavutamisele.
Eelnõuga muudetakse tsiviilkohtumenetluse seadustikku, mis on avaldatud redaktsioonis RT I,
05.04.2013, 5, halduskohtumenetluse seadustikku, mis on avaldatud redaktsioonis RT I, 25.10.2012,
10, riigilõivuseadust, mis on avaldatud redaktsioonis RT I, 30.05.2013, 15, riigi õigusabi seadust, mis
on avaldatud redaktsioonis RT I, 18.04.2013, 5, ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja
täitemenetluse seadustiku rakendamise seadust, mis on avaldatud redaktsioonis RT I, 31.12.2012, 19.
Eelnõu vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus, sest muudetakse
tsiviilkohtumenetluse seadustikku, halduskohtumenetluse seadustikku ning tsiviilkohtumenetluse
seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seadust (Eesti Vabariigi põhiseaduse § 104
lõike 2 p 14).
II. EELNÕU EESMÄRK
2.1. Seaduseelnõu algatamise vajalikkuse on tinginud olukord, kus menetluskulude
kindlaksmääramine tsiviilkohtumenetluses kestab ebamõistlikult kaua.
Alates 01.01.2006 kehtiva menetluskulude kindlaksmääramise korra ja selle 01.01.2009 jõustunud
muudatuste kohaselt lahendatakse menetluskulude rahaline kindlaksmääramine ja nende kulude
väljamõistmine üldjuhul pärast selle kohtulahendi jõustumist, kus lahendati tsiviilasi, millega kulud
kaasnesid. Senise korra kohaselt esitatakse menetluskulude kindlaksmääramiseks kohtule avaldus,
mida menetletakse eraldi hagita menetluses. Menetluskulude kindlaksmääramise asja lahendamise
õigus on seaduse kohaselt lisaks kohtunikele ka kohtunikuabidel.
Peamiseks etteheiteks eraldi menetluses kulude kindlaksmääramisele osutunud ebamõistlik ajakulu
nähtub ka eelnõu lisaks olevast Justiitsministeeriumi analüüsist nende asjade kohta, kus lahend
menetluskulude kindlaksmääramise kohta jõustus 2012. a. Analüüsi kohaselt kestis menetluskulude
kindlaksmääramise menetlus 2012. a jõustunud menetluskulude kindlaksmääramise asjades
2

keskmiselt 309 päeva (Justiitsministeeriumi analüüsi lk 3). Sealjuures kestsid kohtunikuabide
menetletud kulude kindlaksmääramise menetlused kaks ja pool korda kauem kui kohtunike läbiviidud
menetlused – vastavalt 319 ja 133 päeva (Justiitsministeeriumi analüüsi tabel 7, lk 10). Kõige kiiremini
menetles kulude kindlaksmääramise asju 2012. a Tartu Maakohus – keskmiselt 147 päeva, veidi
pikem oli Pärnu Maakohtu asjade keskmine menetlusaeg – 156 päeva. Märkimisväärselt kauem
menetles kulude kindlaksmääramise asju Viru Maakohus – keskmiselt 234 päeva ning muudest
kohtutest oluliselt pikem menetlusaeg oli Harju Maakohtul – keskmiselt 337 päeva
(Justiitsministeeriumi analüüsi tabel 6, lk 9). Kõige kiiremini lahendanud kohtus – Tartu Maakohtus –
lahendasid kuni 2012. a lõpuni menetluskulude kindlaksmääramise asju kohtunikud, Pärnu Maakohtus
osaliselt kohtunikud ja osaliselt kohtunikuabid, teistes kohtutes üldjuhul kohtunikuabid.
Peamine keerukus ja ajakulu on kaasnenud avalduse ja dokumentide vastaspoolele
kättetoimetamisega, millele kulus 2012. a jõustunud menetluskulude kindlaksmääramise asjades
keskmiselt 175 päeva (Justiitsministeeriumi analüüsi lk 3). Sealjuures asjades, kus menetluskulud
määras kindlaks kohtunik, oli keskmine kättetoimetamise aeg 119 päeva ning asjades, kus
menetluskulud määras kindlaks kohtunikuabi, keskmiselt 176 päeva (Justiitsministeeriumi analüüsi
tabel 7, lk 10). Ühelt poolt on pikk kättetoimetamise aeg tõenäoliselt tingitud sellest, et kohtul ei ole
võimalik eraldi menetluse korral kasutada selliseid kättetoimetamise viise, mida on võimalik kasutada
dokumentide kättetoimetamisel käimasolevas menetluses. Teiselt poolt puudub isikutel, kes on
jõustunud kohtulahendis näidatud menetluskulude jaotuse kohaselt kohustatud vastaspoole
menetluskulud hüvitama, huvi menetluskulude avalduse ja dokumentide kättesaamiseks.
Kindlasti mõjutavad keskmist kättetoimetamise ja menetlemise aega menetlused, kus
kättetoimetamise ja menetlemise aeg on olnud keskmisest märkimisväärselt pikemad. Nii näiteks on
Justiitsministeeriumi uuringu valimisse sattunud kulude kindlaksmääramise asi, kus kohtunikuabi võttis
avalduse menetlusse kümme kuud pärast avalduse esitamisest. Dokumentide kättetoimetamiseni
Ametlike Teadaannete kaudu kulus avalduse esitamisest aega üle nelja aasta ning kulude
kindlaksmääramiseni avalduse esitamisest koguni ligemale viis aastat. Teises erakordselt kaua
kestnud menetluses võttis kohtunikuabi avalduse menetlusse alles ligi neli aastat pärast avalduse
esitamist (kohtute infosüsteemist ei nähtu avalduse käiguta jätmist). Kättetoimetamine kestis selles
asjas neli kuud ja kättetoimetamisest avalduse lahendamiseni (vastuväidet ei esitatud) viis kuud, kuid
menetlus avalduse esitamisest kulude kindlaksmääramiseni koguni neli ja pool aastat
(Justiitsministeeriumi analüüsi lk 4).
Üks põhjus, miks kohtunikud ja kohtunikuabid menetlevad asju eri kestusega, on erineva pikkusega
määratud avaldusele vastuväidete esitamise tähtaeg. Kohtunikuabid andsid vastamiseks oluliselt
pikema tähtaja – keskmiselt 29,4 päeva. Samas on kohtunikud andnud avaldusele vastamiseks
keskmiselt 18,5 päeva (Justiitsministeeriumi analüüsi tabel 7, lk 10). Kohtute lõikes on kõige pikemad
vastamistähtajad antud Harju Maakohtus – keskmiselt 30 päeva, kõige lühem on vastamistähtaeg
olnud Pärnu Maakohtu asjades – keskmiselt 9,1 päeva (Justiitsministeeriumi analüüsi tabel 6, lk 9).
Ilmselt on Harju Maakohtu kohtunikuabid TsMS-i § 176 lõiget 1 kohaldades, mille kohaselt peab kohus
andma vastuväidete esitamiseks vähemalt seitse päeva avalduse kättetoimetamisest, kuid tähtaeg ei
või olla lühem menetluskulude kindlaksmääramise avalduse esitamise tähtajast, kasutanud
ettevalmistatud sama vastamistähtajaga dokumendiplanki, arvestamata konkreetseid asjaolusid –
näiteks seda, kas avaldus esitati kohe pärast lõpplahendi jõustumist või näiteks alles 30. päeval,
samuti seda, millise tähtaja andmine on esitatud avaldust ja põhivaidluse keerukust ning kulude
suurust arvestades põhjendatud. Kohtunikud on erineva vastamistähtaja määramisel vastavate
asjaoludega ilmselt arvestanud.
Teiseks on kehtivale kulude kindlaksmääramise süsteemile ette heidetud seda, et kohtunikuabidel ei
saa olla kulude õiglaseks ja põhjendatud kindlaksmääramiseks asja lahendanud kohtunikuga
võrdväärset teadmist selle vaidluse keerukuse kohta, millega kulud kaasnesid, selle kohta, kas
menetlusosaline aitas põhimenetluses kaasa asja mõistliku aja jooksul lahendamisele, samuti selle
kohta, millises ulatuses on õigusabikulud vajalikud ja põhjendatud. Seetõttu ei saa kohtunikuabid
3

menetluskulude rahalist suurust, sh tasu lepingulisele esindajale, määrata kindlaks kohtunikega
samaväärselt õiglaselt, põhjendatult ja sama ajakuluga. Märkimisväärse osa õiguspraktikute hinnangul
on kohtunikuabide lahendid kvaliteedilt kohtunike omadest nõrgemad, aeg-ajalt ebaõiglasedki. Eraldi
menetluses lahendatud kulude kindlaksmääramise asjade lahendite hulgas on äärmiselt detailseid
lahendeid, kus hinnatakse põhjalikult iga telefonikõnele ja õigusabiteenuse osutamisele kulunud minuti
vajalikkust ja põhjendatust (näiteks on analüüsi valimisse sattunud kohtunikuabi lahendatud asi, kus
kulude kindlaksmääramine on toimunud 17 leheküljel, sellest kohtunikuabi äärmiselt detailseid
põhjendusi viiel leheküljel). Samas on põhiasja menetluses mitte osalenud ametnikul keerukas hinnata
kulude põhjendatust ja põhjenduse vajalikku detailsusastet ja ainuüksi äärmine detailsus ei pruugi olla
õiglase ja põhjendatud lahendi tegemiseks piisav ning võib osutuda asjatuks ressursikuluks. Samuti
on lahendeid, kus kohtunikuabi ei tugine kulude kindlaksmääramisel õigele regulatsioonile
(Justiitsministeeriumi analüüsi lk 11). Kuivõrd menetluskulude kindlaksmääramise menetluses
tekkivaid kulusid ei hüvitata ja vaidlus toimub menetlusosalise arvelt, ei ole mitmete õiguspraktikute
hinnangul peetud ebaõiglaste lahendite vaidlustamist sageli otstarbekaks.
Seega annavad kogutud andmed kinnitust sellest, et peamiseks valukohaks menetluse läbiviimisel on
ajakulu seoses eraldi peetava menetlusega, mh kättetoimetamise keerukus. Samuti näitavad kogutud
andmed, et kohtunikuabid lahendasid menetluskulude kindlaksmääramise asju aeglasemalt ja
eelkirjeldatu põhjal on rahulolematus kohtunikuabide lahendatud menetluskulude kindlaksmääramise
lahenditega suurem kui kohtunike lahendatud menetluskulude kindlaksmääramise lahenditega.
2.2. Ühe võimaliku lahendusena tsiviilkohtumenetluses menetluskulude kindlaksmääramise
regulatsiooni muutmiseks kaaluti menetluse muutmist sarnaseks menetluskulude kindlaksmääramise
regulatsiooniga halduskohtumenetluses. Selle valiku eelistena toodi välja: 1) halduskohtumenetluse ja
tsiviilkohtumenetluse kulude menetluse sarnasus kui väärtus omaette; 2) halduskohtumenetluses
kulude kindlaksmääramise tõrgeteta toimimine ja 3) varasem, enne 2006. a kehtinud kulude
kindlaksmääramise kord tsiviilkohtumenetluses, mis sarnanes kehtiva kulude kindlaksmääramise
korraga halduskohtumenetluses. Halduskohtumenetluses toimub menetluskulude kindlaksmääramine
HKMS-i § 109 kohaselt järgmiselt:
- menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi;
- kuludokumendid, mis seonduvad osalemisega kohtuistungil, kus lõpetati asja arutamine,
esitatakse kohtule kolme tööpäeva jooksul pärast istungi lõppu;
- kirjalikus menetluses esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid kohtu määratud
tähtaja jooksul;
- kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja
ei mõisteta;
- asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ja mõistab
menetluskulud välja kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses;
- asja järgmisena menetleva kohtu lahendis esitatakse kogu seni kantud menetluskulude jaotus.
Kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks
arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust (ja vastavalt väljamõistetavate kulude
suurust);
- kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.
Siiski tuleb märkida, et kulude olemus ja nende kindlaksmääramise tähtsus halduskohtumenetluses
erineb kulude olemusest ja tähtsusest tsiviilkohtumenetluses. Suurim kulu tsiviilkohtumenetluses on
menetlusosalise esindaja kulu (TsMS-i § 144 p 1). Tsiviilkohtumenetluses lahendatakse isikute
eraõigussuhetest tulenevaid vaidlusi ja igal menetlusosalisel on võimalik soovi korral kasutada
lepingulist esindajat. Lepingulise esindaja kulu õigusabi osutamise eest määratakse menetluskulude
kindlaksmääramise menetluses kindlaks, arvestades kulude jaotust, ning mõistetakse kohtuvälise
kuluna kohustatud menetlusosaliselt välja vajalikus ja põhjendatud ulatuses (TsMS-i § 162 lõiked 1 ja
2, § 175).
4

Halduskohtumenetluse ülesanne on halduskohtumenetluse seadustiku § 2 lõike 1 kohaselt eelkõige
isikute õiguste kaitse õigusvastase tegevuse eest täidesaatva võimu teostamisel. Seega on üldjuhul
üheks kohtumenetluse pooleks halduskohtumenetluses avaliku võimu kandja. Riigikohtu
halduskolleegium on halduskohtumenetluses lepingulise esinduse kasutamise kohta märkinud
lahendis nr 3-3-1-19-01 1 , et üldjuhul tuleb eeldada, et teenistusalastes küsimustes antud haldusakte
peab ametiasutus olema suuteline kaitsma kohtus oma ametnike kaudu, kasutamata advokaadi abi.
Lisaks on Riigikohtu halduskolleegium korduvalt rõhutanud, et halduskohtumenetluses kantud
haldusvälise õigusabi teenuse kulude väljamõistmine haldusorganile on põhjendatud üksnes siis, kui
kohtuasjas vaieldavad küsimused on väljaspool haldusorgani igapäevast põhitegevust (nt Riigikohtu
halduskolleegiumi 21.06.2012 lahend nr 3-3-1-26-12, p 29; 27.10.2011 lahend nr 3-3-1-53-11, p 31;
19.06.2007 lahend nr 3-3-1-24-07, p 16; 10.05.2001 lahend nr 3-3-1-11-01; 05.10.2005 lahend nr 3-3-
1-48-05; 14.05.2007 lahend nr 3-3-1-16-07). Haldusorgan võib välist õigusabi kasutada, kuid peab
arvestama, et kui tegemist on haldusorgani põhitegevusega seotud vaidlusega, võivad tema
menetluskulud jääda tema enda kanda ka kaebuse põhjendamatuse korral (nt Riigikohtu
halduskolleegiumi 06.11.2007 lahend nr 3-3-1-52-07, p 10). Haldusorgani kasuks menetluskulude
väljamõistmise võimalikkus on piiratud mitme tingimusega, näiteks välise õigusabi vajalikkus
haldusorgani jaoks, kooskõla proportsionaalsuse põhimõttega, haldusorgani enda ametnike või
töötajate kvalifikatsioon, kaebuse esitaja majanduslik olukord jne (nt Riigikohtu halduskolleegiumi
26.04.2010 lahend nr 3-3-1-9-10, p-d 15 ja 17; 14.01.2009 lahend nr 3-3-1-62-08, p 15; 14.05.2007
lahend nr 3-3-31-16-07, p 13; 15.10.2004 lahend nr 3-3-1-49-04, p 10). Lisaks leidis Riigikohtu
halduskolleegium 27.10.2011 kohtuasjas nr 3-3-1-53-11, et olenemata sellest, et konkreetsel juhul oli
tegemist mahuka ja keeruka kahjuhüvitamise asjaga, ei olnud õigusabikulu hüvitamine põhjendatud,
sest ka sellisel juhul ei ole põhjust pidada kohtuvaidlust täidesaatva riigivõimu institutsiooni
põhitegevuse raamidest väljuvaks.
Menetluskulude olemuse ja suuruse erinevust tsiviil- ja halduskohtumenetluses peaks mõjutama ka
see, et erinevalt hagimenetlusest, kus hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude alusel, pooltel on
võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu
vaielda ning pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega
neid asjaolusid tõendab (TsMS-i § 5 lõiked 1 ja 2), on halduskohtumenetluses kohtul uurimisprintsiip –
kohus tagab ise oluliste asjaolude väljaselgitamise ja kogub vajaduse korral ise tõendeid (HKMS-i § 2
lõiked 4 ja 5). Seetõttu peaks tekkima halduskohtumenetluses eelduslikult vähem ja väiksemas
ulatuses kulusid. Samuti peaks mõjutama kulude suurust halduskohtumenetluses see, et paljudes
haldusasjades lahendatakse vaidlusi enne kohtusse pöördumist vaidemenetluses. Lisaks tuleb kulusid
tsiviil- ja halduskohtumenetluses erinevalt tõendada – halduskohtumenetluses tuleb kulu
väljamõistmiseks kohtule esitada kulu tegelikku kandmist tõendavad dokumendid, hagimenetluses
piisab tõendist kohustuse olemasolu kohta.
Kuigi halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõike 12 kohaselt ei ole välistatud TsMS-i § 175 kaudu
ka esindajatasu kindlaksmääramisel samamoodi tsiviilkohtumenetlusega Vabariigi Valitsuse 4.
septembri 2008. a määruse nr 137 „Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt
sissenõudmise piirmäärad“ kohaldamine, määrust halduskohtumenetluse asjades ei rakendata. Muu
hulgas on see põhjendatav sellega, et määrusega kehtestatud piirmäärad lähtuvad asja hinnast,
haldusasjal hinda ega halduskohtumenetluses asja hinna määramise reegleid kehtestatud ei ole.
Halduskohtumenetluse asjas lähtub kohus kulude väljamõistmisel nende vajalikkusest ja
põhjendatusest. Halduskohtumenetluse kohtupraktika kohaselt (nt Tallinna Ringkonnakohtu
03.07.2009 otsus asjas nr 3-07-1257, p 24 ja Tallinna Ringkonnakohtu 19.04.2012 otsus haldusasjas
nr 3-10-3200, p 4) 2 puuduvad objektiivsed täpsed mõõdikud, mille alusel saaks kindlaks määrata
selles haldusasjas protsessiosalise põhjendatud õigusabikulude summa võrdeliselt haldusasja mahu,
1 Riigikohtu lahendid on kättesaadavad Riigikohtu kodulehel www.nc.ee asuva otsingu kaudu.
2 Maa-, haldus- ja ringkonnakohtute lahendid on kättesaadavad Riigi Teataja veebilehe
www.riigiteataja.ee kohtuteabe otsingu kaudu.
5

keerukusastme ning muude asjakohaste näitajatega. Seetõttu hindab kohus õigusabikulude
põhjendatud suurust igas asjas eraldi, lähtudes sellele asjale iseloomulikest erinevatest kriteeriumidest
– õigusabi maht ja tööühiku hind, asja menetluse kulg, kohtulikult kaitstava õiguse kaalukus jne.
Niiviisi kujuneb hinnang põhjendatud õigusabikulude suurusele igas konkreetses asjas ainukordseks
otsustuseks. Riigikohtu halduskolleegium märkis 24.11.2005 otsuses nr 3-3-1-55-05, et kohtul on asja
keerukuse hindamisel ulatuslik hindamisruum.
Eeltoodust tulenevalt on õigusabikulude tekkimine ja nende väljamõistmise võimalused avaliku võimu
kandjal piiratud ning juhtudel, kus halduskohtumenetluses võidab vaidluse avaliku võimu kandja, on
õigusabikulude kaebajalt väljamõistmine erandlik. Justiitsministeeriumi analüüsi kohaselt oli keskmise
kulu suurus halduskohtumenetluse asjades, kus kulud kindlaks määrati, 1372 eurot, sh asjades, kus
vaidluse võitis avaliku võimu kandja, 1303 eurot. Keskmine kindlaksmääratud kulu summa
tsiviilkohtumenetluses oli 1384 eurot (Justiitsministeeriumi analüüsi lk 15). Seega on keskmised
kindlaksmääratud kulud tsiviil- ja halduskohtumenetluses küll samas suurusjärgus, kuid tuleb
arvestada, et halduskohtumenetluses on kulud kindlaks määratud ja teiselt menetlusosaliselt välja
mõistetud üksnes 56 juhul 255-st, seega 22%-l valimi juhtudest. Sealjuures menetlustest, kus vaidluse
võitis avaliku võimu kandja, määrati kulude rahaline suurus kindlaks ja mõisteti teiselt
menetlusosaliselt välja 6%-l juhtudest (Justiitsministeeriumi analüüsi lk 14).
Nagu eespool märgitud, oli halduskohtumenetluses menetluskulude kindlaksmääramisega küllaltki
sarnane kulude väljamõistmise regulatsioon ka kuni 31.12.2005 kehtinud tsiviilkohtumenetluse
seadustikus (§-d 60–65). Väljamõistetavate menetluskulude rahaline suurus (kehtinud regulatsiooni
kohaselt üldmõistena kohtukulud) määrati kindlaks ja mõisteti välja kohtuasjas tehtud lõpplahendis,
kus lahendati vaidlus, millega kulud kaasnesid. Kehtinud korra kohaselt mõisteti kulud välja üksnes
juhul, kui kuludokumendid ja -nimekiri esitati kohtule enne kohtuvaidlusi. Kohtukulud määrati kindlaks
igas kohtuastmes tehtud lõpplahendis. Kõrgema astme kohtu poolt otsuse muutmisel või uue otsuse
tegemisel asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muutis kohus vastavalt kohtukulude jaotust (ja
vastavalt väljamõistetavate kulude suurust). Õigusabikulud hüvitati lähtuvalt hagi hinnast (5% vastavalt
rahuldatud või rahuldamata summalt), hinnata hagi korral ei võinud kohtu määratud summa ületada
justiitsministri poolt määrusega kehtestatud summa suurust. Edasikaebamise kord oli ette nähtud
kaheastmelisena – kulude väljamõistmise lahendi peale esitatud erikaebuse kohta tehtud määruse
peale edasi kaevata ei saanud.
01.01.2006 jõustunud tsiviilkohtumenetluse seadustikus muudeti halduskohtumenetluse
regulatsiooniga sarnase kulude kindlaksmääramise korra põhimõtteid muu hulgas järgmistel põhjustel:
- kulude kindlaksmääramise keerukus võis takistada põhiasjas lahendi tegemist;
- kulude arvestamine igas kohtuastmes koormas kohtusüsteemi;
- menetlusosalisel pidid alati olema istungil kaasas kõik kuludokumendid, sest nn viimase
istungi aeg ei olnud alati ettenähtav;
- toimikud olid koormatud erineval ajal esitatud kuludokumentidega; väljamõistmisel oli oht, et
mõni dokumentidest võis ekslikult jääda märkamata;
- menetlusosalisel ei olnud võimalik vastaspoole kulude kohta esitada oma arvamust ja kulud
määrati kindlaks pooltele üllatuslikult;
- kulunimekirja- ja dokumentide esitamisega, samuti nendele vastuväidete esitamisega
koormati ka seda menetlusosalist (põhjustati talle kulu, mis ei kuulunud hüvitamisele), kes ei
pidanud vaidluse tulemusest lähtuvalt kuludokumente/vastuväiteid esitama – dokumentide ja
vastuväidete esitamise ajaks ei olnud põhivaidluse lahendamise tulemus ja seega kulu
kandmiseks kohustatud menetlusosaline veel teada;
- kulude vaidlustamisel tuli vaidlustada lõpplahend, see võis takistada lõpplahendi jõustumist ja
täitmist;
- lõpplahendi kulude osas vaidlustamise soovi korral oli suurem tõenäosus, et lahend otsustati
vaidlustada ka muus osas; see koormas kohtusüsteemi ja takistas lõpplahendi jõustumist;
6

- märkimisväärseid segadusi põhjustas olukord, kus lõpplahend vaidlustati sisuliselt, kuid ei
vaidlustatud kulude osas.
Kõnesoleva eelnõu ettevalmistamisel kaaluti teise võimaliku lahendusena menetluskulude
kindlaksmääramise süsteemi muutmist selliselt, et kulude kindlaksmääramise kord oma põhiolemuses
ei muutuks – kulud määrataks ka edaspidi kindlaks pärast põhiasjas tehtud lahendi ja kulude jaotuse
jõustumist. Lahenduse kohaselt tulnuks kulude kindlaksmääramise hõlpsamaks lahendamiseks muuta
Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008. a määrust nr 137 „Lepingulise esindaja kulude teistelt
menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad,“ mille alusel määratakse kindlaks esindajatasu
menetluses esindamise eest, senisest märkimisväärselt detailsemaks. Lahenduse kasuks ei
otsustatud eelkõige seetõttu, et kohtutoimingute detailset hinnastamist ei peetud piisavalt
põhjendatuks ja kulude kindlaksmääramise eraldi menetlusse jätmine ei pruugiks tagada eesmärgiks
olevat kiiremat ja tõhusamat menetlust.
2.3. Arvestades kuni 31.12.2005 kehtinud kulude väljamõistmise süsteemi kitsaskohti ning seda, et
halduskohtumenetluses on kulude olemus ja nende kindlaksmääramise tähtsus erinev kulude
olemusest ja tähtsusest tsiviilkohtumenetluses, ei võta eelnõuga loodav menetluskulude
kindlaksmääramise süsteem üheselt üle halduskohtumenetluse menetluskulude kindlaksmääramise
mudelit. Eelnõuga luuakse menetluskulude kindlaksmääramise kord, kus kasutatakse
halduskohtumenetluse kulude kindlaksmääramise lahenduse eeliseid, arvestades
tsiviilkohtumenetluse eripära.
Eelnõu peamised eesmärgid on:
luua võimalused selleks, et isik, kellel on õigus menetluskulude hüvitamisele, saaks lahendi
kulude kindlaksmääramise kohta senisest märkimisväärselt kiiremini. Selleks luuakse
lahendus, mille kohaselt määratakse kulud kindlaks senise eraldi hagita menetluse asemel
põhiasjaga samas menetluses. Põhiasjaga sama menetluse raames kulude
kindlaksmääramisega kaasnevad ka tõhusamad võimalused kuludokumentide
kättetoimetamiseks;
tõsta ja ühtlustada menetluskulude kindlaksmääramise lahendite kvaliteeti. Tulenevalt kulude
kindlaksmääramisest samas menetluses põhiasja lahendamise menetlusega määrab eelnõu
kohaselt ka kulud kindlaks põhiasja menetleja – üldjuhul kohtunik.
Eelnõu kohaselt on kohtul edaspidi võimalik määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks
lahendis, kus lahendatakse tsiviilasi, millega kulud kaasnevad – kohtuotsuses või menetlust lõpetavas
määruses. Kohtul on võimalik jätta kulud lõpplahendis kindlaks määramata, kui see võib takistada
lõpplahendi tegemist – näiteks kulude kindlaksmääramine on keerukas ja ajamahukas ning sisulise
lõpplahendi kirjutamiseks ei jää piisavalt aega, aga ka näiteks juhul, kui on tõenäoline, et lahendi
peale kaevatakse edasi kõrgema astme kohtule. Sellisel juhul määrab kohus kulude rahalise suuruse
kindlaks määrusega 20 päeva jooksul pärast lõpplahendi jõustumist.
Kulude kindlaksmääramiseks ei tule menetlusosalisel iseseisvat avaldust esitada. Kohtule tuleb
esitada enne lõpplahendi tegemist viimasel kohtuistungil enne kohtuvaidlusi või kui asja menetletakse
kirjalikus menetluses, kohtu määratud tähtajaks, tema kulude nimekiri, mis sisaldab kulude koosseisu,
ning kinnitada, et kindlaksmääramiseks esitatud kulud tekkisid kohtmenetluse tõttu.
Kuludokumentide esitamisega sama menetluse raames, kus lahendatakse vaidlus sisuliselt, kaasneb
eeldatavasti senise mudeliga võrreldes edukam kättetoimetamine – kui kuludokumendid esitatakse
kohtuistungil, toimetatakse need võimalusel ka vastaspoolele kätte juba kohtuistungil; kirjaliku
menetluse korral on dokumendid võimalik kätte toimetada näiteks aadressil, kuhu samas või muus
käimasolevas kohtumenetluses on juba õnnestunud menetlusdokumente kätte toimetada, või
kasutada muid käimasoleva menetluse raames saatmisega kättetoimetatuks lugeda võimaldavaid
dokumentide kättetoimetamise viise.
7

Kulud määrab kindlaks see kohus, kes asja lahendas, või see kohus, kelle tehtud lõpplahend jõustus.
Juhul kui jõustunud lõpplahendi on asjas teinud Riigikohus ja ringkonnakohus ei määranud
Riigikohtule edasi kaevatud lahendis kulusid kindlaks, määrab kulud kindlaks asja lahendanud
maakohus. Riigikohtu menetlusega seonduvad kuludokumendid esitatakse Riigikohtule, kes toimetab
need vastaspoolele kätte ja küsib seisukoha.
Samamoodi kehtiva korraga on kindlaksmääratud menetluskulude rahalist suurust võimalik
vaidlustada juhul, kui vaidlustatud summa on suurem kui 200 eurot, kaevates edasi lahendi peale,
millega kulud kindlaks määrati – kui kulud määrati kindlaks kohtuotsusega, siis kaevates edasi otsuse
peale, kui aga määrusega, siis kaevates edasi määruse peale. Otsusega kindlaksmääratud kulude
suuruse vaidlustamisel tasutakse riigilõivu samas summas kui määrusega kindlaksmääratud kulude
vaidlustamisel – määruskaebuse esitatamisel tasumisele kuuluvas suuruses.
2.4. Eelnõu koostamisele eelnevalt ei koostatud väljatöötamiskavatsust ega kontseptsiooni, kuna
menetluskulude kindlaksmääramise mudeli muutmine on olulise tähtsusega ja vajab kiireloomulist
lahendamist.
III. EELNÕU SISU JA VÕRDLEV ANALÜÜS
§ 1. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmine
Paragrahvi 54 lõike 3 muudatusega ühtlustatakse protokolli allkirjastamise vorminõuded 01.01.2013
jõustunud kohtulahendite allkirjastamise vorminõuetega. Muudatus on tehniline.
Paragrahvi 137 muutmise eesmärk on käsitleda samamoodi menetluskulude rahalise suuruse
kindlaksmääramise vaidlustamise nõuet nii juhul, kui kulud määrati kindlaks määrusega, kui ka juhul,
kui kulud määrati kindlaks kohtuotsusega. Seega näiteks olukorras, kus kulud määrati kindlaks
kohtuotsusega ja kulude suuruse peale kaevatakse edasi, ei liideta tsiviilasja hinna määramisel
vaidlustatavat menetluskulude summat teistele rahalistele nõuetele. Riigilõivuseaduse § 57 lõike 15 1
kohaselt tasutakse kulude vaidlustamise nõude eest riigilõivu samas suuruses nagu määruskaebuse
esitamisel, olenemata vaidlustatava menetluskulu summast. Samamoodi senise regulatsiooniga ei
hüvitata kulude vaidlustamisega kaasnevaid kulusid (§ 178 lg 4).
Tsiviilkohtumenetluse seadustiku 5. jaole, mis reguleerib tsiviilkohtumenetluses menetluskulude
rahalist kindlaksmääramist, antakse uus sõnastus. Kulude kindlaksmääramise regulatsiooni
muudetakse selliselt, et oleks võimalik saavutada eelnõu eesmärke – muuta menetluskulude
väljamõistmine senisest kiiremaks ning tõsta ja ühtlustada menetluskulude kindlaksmääramise
kvaliteeti. Osaliselt senist menetluskulude kindlaksmääramist puudutavat regulatsiooni ei muudeta,
kuid regulatsiooni süsteemsuse ja terviklikkuse ning kulude kindlaksmääramise jao ülesehituse
jälgitavuse ja loogilisuse huvides kehtestatakse kogu menetluskulude kindlaksmääramist reguleeriv
jagu uues sõnastuses.
Paragrahvi 173 sõnastuses tehtavad muudatused on pigem tehnilised. Lõike 3 muudatuse eesmärk
on anda menetlejale suunis, et samamoodi seni kehtinud regulatsiooniga märgitakse ka edaspidi
menetluskulude jaotus nii kohtuotsusesse kui ka menetlust lõpetavasse määrusesse. Tulenevalt
muudetavast regulatsioonist rõhutatakse, et seda tuleb teha olenemata sellest, kas kulude rahaline
suurus määratakse kindlaks lõpplahendis või vastavalt muudatustega loodavale korrale määrusega
pärast lõpplahendi jõustumist. Lõike 4 sisu on viidud senisesse lõikesse 2. Selle lõike tekstis tehtud
muudatus on tingitud muudetavast menetluskulude kindlaksmääramise süsteemist – senise lõike 2
esimeses lauses sõnaselge kulude kindlaksmääramise märkimise välistamine ei ole enam vajalik.
Paragrahvis 174 muudetakse menetluskulude kindlaksmääramise menetlust ja seni kehtinud
põhimõtteid. Olulisima muudatusena menetletakse menetluskulude kindlaksmääramist edaspidi
8

samas menetluses põhiasjaga, mille menetlemisega kulud kaasnesid, mitte iseseisvas hagita
menetluses, nagu seni. Lõikes 1 sätestatakse, et menetluskulud määrab kindlaks see kohus, kes asja
menetleb. Kuna menetluskulud võib kindlaks määrata ka pärast lõpplahendi jõustumist määrusega,
sätestatakse, et kulud võib kindlaks määrata ka see kohus, kes tegi lõpplahendi, mis jõustus. Seega
juhul, kui asja lahendab maakohus, võib ta lõpplahendis kulud kindlaks määrata. Juhul kui maakohtu
otsuses kulusid kindlaks ei määratud, otsus kaevatakse edasi ja jõustub ringkonnakohtu otsus,
määrab kulud kindlaks ringkonnakohus – kas kohtuotsuses või määruses, mis tuleb teha pärast
kohtuotsuse jõustumist 20 päeva jooksul (§ 177 lg 2). Kui maakohus kulusid kindlaks ei määranud ja
kulud määrab kindlaks ringkonnakohus, määrab ringkonnakohus kindlaks ka maakohtumenetluse
kulud.
Juhul kui kohus ei määranud kohtuotsuses kulusid kindlaks, tuleb otsuse resolutsiooni märkida, et
kohus määrab kulud kindlaks pärast otsuse jõustumist määrusega (§ 442 lg 12).
Kui ringkonnakohus määras lõpplahendis kindlaks üksnes kulude jaotuse ja kulude rahalist suurust
kindlaks ei määranud ning asjas jõustub lõpplahendina Riigikohtu lahend, määrab kulude rahalise
suuruse kindlaks maakohus, kes asja lahendas. Riigikohtu menetluse kuludokumendid esitatakse
Riigikohtule, kes toimetab dokumendid vastaspoolele kätte ja küsib seisukoha. Kuna dokumentide
kättetoimetamise ajaks ei ole veel teada, kas asja sisuline menetlus lõppeb Riigikohtu poolt
lõpplahendi tegemisega või jätkub maa- või ringkonnakohtus, tuleks seisukoht kuludokumentide kohta
esitada Riigikohtule. Pärast Riigikohtu lahendi lõpplahendina jõustumist tuleks Riigikohtul toimik
menetluskulude kindlaksmääramise tõrgeteta lahendamiseks edastada maakohtule viivitamata.
Kui Riigikohus saadab asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule, määrab ringkonnakohus kulud
kindlaks TsMS-i § 177 lõike 1 või 2 järgi lõpplahendis või pärast lõpplahendi jõustumist 20 päeva
jooksul. Ringkonnakohus määrab sel juhul kindlaks ka Riigikohtu menetluse kulud. Riigikohtu poolt
kautsjoni tagastamise regulatsiooni eelnõuga ei muudeta.
Juhul kui ringkonnakohus määras Riigikohtule edasi kaevatud lõpplahendis kulud kindlaks ja jõustuva
lõpplahendi teeb Riigikohus, määrab Riigikohus kindlaks Riigikohtu menetluse kulud ja muudab
vastavalt § 174 lõikele 4 vajaduse korral madalama astme kohtu kindlaksmääratud kulude suurust.
Samamoodi senise menetlusega ei ole kohus lõike 7 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramisel
seotud poolte taotluste ega asjaolude ega hinnangutega.
Paragrahvis 175 reguleeritakse kuludokumentide esitamise korda ja dokumentide kättetoimetamist.
Lõike 1 kohaselt esitatakse menetluskulude nimekiri ja kulude koosseis kohtule juba kohtuistungil
enne kohtuvaidlusi. Kuludokumendid, mis seonduvad viimase kohtuistungiga, tuleb kohtule esitada
kolme tööpäeva jooksul kohtuistungi toimumisest. Kirjaliku menetluse korral annab kohus
menetlusosalistele tähtaja kuludokumentide esitamiseks. Juhul kui hageja taotleb asjas TsMS-i § 413
alusel tagaseljaotsuse tegemist, võib dokumendid menetluskulude kindlaksmääramiseks esitada
kolme tööpäeva jooksul pärast viimase istungi toimumist.
Kulude nimekiri ja koosseis esitatakse asja menetlevale kohtule selles kohtuastmes kantud kulude
kohta (lõige 4) ja esitada võib üksnes kohtumenetlusega kaasnevate kuludega seonduvaid
kuludokumente (lõige 5). Menetluskulude kindlaksmääramiseks ei tule kohtule esitada menetluskulude
vastaspoolelt väljamõistmise nõuet sisaldavat avaldust. Kulude nimekirjast ja koosseisust ning
kuludokumentidest nähtuvadki need kulud, mis menetlusosaline menetluse tõttu kandis ja mille
kindlaksmääramist ta soovib. Lõike 11 kohaselt on kohtul võimalik küsida esitatud kuludokumentide
kohta täpsustusi ja täiendavaid dokumente.
Kohtuistungil kuludokumentide esitamisel on senise eraldi peetava menetluse ees eelis dokumentide
kättetoimetamisel. Eraldi menetluse korral on dokumentide kättetoimetamine keerukas eelkõige
seetõttu, et uue menetluse puhul tuleb alustada menetlusosalise kontaktandmete kindlakstegemise ja
kättetoimetamisega, n-ö nullist, ja kulude jaotuse kohaselt teise menetlusosalise kulusid hüvitama
9

kohustatud menetlusosalisel puudub huvi dokumente kätte saada. Kättetoimetamisest kujunes
kirjeldatud põhjendustel senise menetluse üks peamiseid valupunkte. Keskmiselt kulus 2012. a
jõustunud menetluskulude kindlaksmääramise asjades ainuüksi kuludokumentide kättetoimetamisele
175 päeva, mis on üle poole keskmiselt menetlusele kulunud ajast.
Senise korraga võrreldes on eelnõuga loodud võimalus kohaldada menetluses selliseid lihtsamaid
kättetoimetamise reegleid, mis kohalduvad dokumentide kättetoimetamisele käimasolevas
kohtumenetluses, kus on varem menetlusdokumente kätte toimetatud. Näiteks saab edasipidi lugeda
kuludokumendid saatmisega kättetoimetatuks aadressil, kust menetlusosaline on samas menetluses
juba menetlusdokumente kätte saanud, või aadressil, mille menetlusosaline on kohtule avaldanud (§
314 1 lõiked 1–3). Menetlusosalistel ei ole kohtu ees kohustust ajakohastada oma kontaktandmeid ajal,
mil tema osalemisega kohtumenetlusi ei toimu, mistõttu eraldi peetava menetluse puhul selliseid
kättetoimetamise viise kasutada ei saa.
Loodava regulatsiooni kohaselt ei ole kuludokumentide kättetoimetamise ajaks kohus sisulist
lõpplahendit teinud ega kulude jaotust kindlaks määranud. Seetõttu ei ole kulude kandja dokumentide
kättetoimetamise ajaks teada ja menetlusosalisel ei ole ka huvi menetluskulude kättetoimetamisest
kõrvale hoiduda.
Eelnõuga nähakse ette, et kohtu määratud tähtaeg esitatud menetluskulude nimekirja ja kulude
koosseisu kohta vastuväidete esitamiseks ei või olla pikem kui seitse päeva dokumentide
kättetoimetamisest.
Kui menetlusosaline tähtaegselt menetluskulude nimekirja ja kulude koosseisu ei esita, tema
menetluskulusid kindlaks ei määrata.
Paragrahvis § 176 reguleeritakse lepingulise esindaja kulude hüvitamist. Lõike 1 kohaselt
mõistetakse lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Tegemist on kohtu
diskretsiooniga. Esindaja kulude väljamõistmise ulatusele on kohustatud isiku kaitseks kehtestatud
piirmäärad Vabariigi Valitsuse määrusega. Lõike 2 kohaselt jäetakse kohtule võimalus juhul, kui
kulude kandmiseks kohustatud vastaspool esinduskuludele vastu ei vaidle, kontrollida üksnes
lepingulise esindaja kulude vastavust Vabariigi Valitsuse kehtestatud piirmäärale. Eelnõu kohaselt on
sellise võimaluse kohaldamise õigus kohtunikul, kes asja menetles ja mitte enam kohtunikuabil, kes ei
lahendanud asja sisuliselt, vaid üksnes kulude kindlaksmääramise avalduse. Kuna kohtunikul on
ülevaade menetlusosaliste ja nende esindajate panusest asja lahendamisel, ei ole põhjust eeldada
ega karta selle võimaluse kuritarvitamist.
Senise teksti lõikest 1 jäetakse välja viimane lause selle kohta, kes võib olla lepinguline esindaja, kuna
lepingulist esindust tsiviilkohtumenetluses reguleerib TsMS-i § 218. Viide kohtus esindamise
üldnormile ei ole menetluskulude kindlaksmääramise regulatsioonis vajalik. Sisulist muudatust lause
välja jätmine kaasa ei too.
Kuna menetluskulude kindlaksmääramist reguleerivale 5. jaole antakse uus sõnastus, muudetakse
volitusnormi asukohta seadustikus – seni asus volitusnorm, mille kohaselt kehtestab Vabariigi Valitsus
määrusega lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad,
seadustiku § 175 lõikes 4, edaspidi § 176 lõikes 5.
Ülejäänud ulatuses vastab lepingulise esindaja kulude hüvitamise regulatsioon senisele §-le 175.
Paragrahvis 177 reguleeritakse, millal ja millise lahendiga kohus menetluskulude rahalise suuruse
kindlaks määrab. Kohus võib menetluskulud kindlaks määrata lõpplahendis. Kuid kohus võib jätta
kulud ka lõpplahendis kindlaks määramata. Sätte sõnastuse kohaselt võib kohus seda teha juhul, kui
lõpplahendis kulude kindlaksmääramine ei ole otstarbekas või takistaks lõpplahendi tegemist.
Tegemist võib olla näiteks olukorraga, kus kohus leiab, et lõpplahend kaevatakse tõenäoliselt edasi,
samuti näiteks juhul, kui menetluskulude kindlaksmääramine lõpplahendis on konkreetses asjas liialt
10

mahukas ja takistaks õigeaegselt lõpplahendi tegemist. Sellisel juhul võib kohus jätta kulud
lõpplahendis kindlaks määramata ja selgitada resolutsiooni juures, et kulud määratakse kindlaks
määrusega 20 päeva jooksul pärast lõpplahendi jõustumist (§ 442 lg 12). Kohustus määrata
menetluskulud kindlaks 20 päeva jooksul lõpplahendi jõustumisest eeldab kohtult töö oskuslikku
planeerimist, arvestades mh vastuse esitamise tähtaja pikendamise võimalust, samuti võttes arvesse
§ 175 lõikes 9 nimetatud kulude täpsustamise või täiendamise võimalust.
Lõike 5 kohaselt võib kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrata kirjeldava ja
põhjendava osata olukorras, kus kohtule ei ole esitatud kulude kohta tähtaegselt vastuväidet ja kohus
määrab kulude rahalise suuruse kindlaks selles ulatuses, mida menetlusosaline kuludokumentides
näitas. Samuti võib kohus kulud kirjeldava ja põhjendava osata kindlaks määrata juhul, kui kulude
kohta ei ole esitatud vastuväidet ja kohus vähendab esindajatasu Vabariigi Valitsuse kehtestatud
piirmäärani ning muus osas määrab kohus kulud kindlaks kuludokumentides määratud ulatuses.
Seega juhul, kui kohtule esitatud kuludokumentidest nähtuvalt on esindajatasu suurem, kui VV
määrusega kehtestatud piirmäär välja mõista võimaldaks, ja kohtu hinnangul on põhjendatud
esindajatasu määramine Vabariigi Valitsuse kehtestatud maksimummääras, ei pea kohus eelnõu
kohaselt esindajatasu piirmäärani vähendamist põhjendama.
Kirjeldava ja põhjendava osa ärajätmise võimalus luuakse samamoodi olemasoleva lihtmenetluses
tehtud otsuste kohta kehtiva kirjeldava ja põhjendava osa ärajätmist võimaldava regulatsiooniga (§
405 lõike 1 p 9). Lisaks otsustele peaks kirjeldava ja põhjendava osa ärajätmine olema TsMS-i § 463
lõike 2 kaudu võimalik ka lihtmenetluse asjades tehtud määruste suhtes, kui määruse olemusest ei
tulene teisiti.
Paragrahvis 178 reguleeritakse menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamist. Vaidlustamise
piirmäära eelnõuga ei muudeta – madalama astme kohtu kindlaksmääratud kulude suurust võib
jätkuvalt vaidlustada juhul, kui vaidlustatav summa ületab 200 eurot. Samuti kehtib jätkuvalt põhimõte,
et kindlaksmääramist on võimalik vaidlustada üksnes kaevates selle lahendi peale, millega kulud
kindlaks määrati. Seega juhul, kui kulud määrati kindlaks lõpplahendiga, siis lõpplahendi peale edasi
kaevates; kui kulud määrati kindlaks pärast lõpplahendi jõustumist, siis esitades kaebuse kulude
kindlaksmääramise määruse peale. Samuti ei hüvitata ka edaspidi kulusid, mis tekkisid
menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel.
Eelnõuga luuakse menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel ringkonnakohtule võimalus –
samamoodi lihtmenetluse kohta sätestatuga – menetleda kaebust vaid juhul, kui kulude
kindlaksmääramisel on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid
ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Muul juhul ei pea ringkonnakohus kaebust menetlema. Selline
võimalus on loodud olukorraks, kus vaidlustatav menetluskulude summa ei ületa 2000 eurot.
Menetluskulude vaidlustamise tingimused on samad, sõltumata sellest, kas kulude rahaline suurus
määrati kindlaks lõpplahendis või määrusega pärast lõpplahendi jõustumist.
Paragrahvis 179 sätestatakse uuesti muutmata kujul senine riigi kasuks menetluskulude
väljamõistmise regulatsioon.
Paragrahvi 314 1 lisamisega taastatakse enne 01.01.2013 kehtinud saatmisega kättetoimetamise
võimalus mõnevõrra täpsustatud regulatsiooniga. Varem oli see võimalus reguleeritud § 314 lõikes 8
ning see jäi seadustikust ekslikult välja 01.01.2013 jõustunud muudatustega.
Paragrahvi 329 lõike 2 muudatusega viiakse § 329 lõige 2 kooskõlla 01.01.2013 jõustunud § 330
muudatusega. Muudatus on pigem tehnilist laadi, kuna 01.01.2013 jõustunud § 330 keelab väidete ja
taotluste esitamise pärast eelmenetluse lõppu, st § 329 lõige 2 saab reguleerida üksnes eelistungiga
seonduvat, mitte pärast eelmenetluse lõppu toimuva põhiistungiga seonduvat. Eelnõuga pakutavad
tähtajad vastavad enne 01.01.2013 kehtinud § 330 lõigete 3 ja 4 tähtaegadele.
11

Paragrahvi 404 lõike 3 muudatusega viiakse § 404 lg 3 kooskõlla 01.01.2013 jõustunud § 404 lõike 1
muudatusega. Muudatus on pigem tehnilist laadi, kuna 01.01.2013 jõustunud § 404 lõike 1 kohaselt ei
sõltu enam kirjaliku menetluse määramine lisaks hagi hinnale ka poolest tulenevast asjaolust, mistõttu
ei eksisteeri enam ka lõikes 3 märgitud poolt, kellest tulenevalt kirjalik menetlus määrati.
Paragrahvi 415 lõike 1 punkti 2 täiendamisega viiakse § 415 lõike 1 p 2 kooskõlla 01.01.2013
jõustunud § 311 1 ja § 415 lõike 1 punkti 1 muudatusega.
Paragrahvi 438 lõike 2 muudatusega täpsustatakse otsusega lahendatava küsimusena, et lisaks
kulude kindlaksmääramisele määrab kohus otsuses kindlaks ka menetluskulude rahalise suuruse, kui
kohus ei määra kulusid kindlaks pärast lõpplahendi jõustumist määrusega.
Paragrahvi 442 lõigete 11 ja 12 lisamisega täiendatakse otsuse vormistamise regulatsiooni. Juhul kui
menetluskulusid ei määratud kindlaks § 177 lõikes 1 sätestatud korras kohtuotsuses või lõpetavas
määruses, märgib kohus lõpplahendi resolutsiooni juures, et kulud määratakse kindlaks § 177 lõikes 2
sätestatu kohaselt määrusega 20 päeva jooksul pärast asjas tehtud lõpplahendi jõustumist.
Paragrahvi 456 lõike 4 muudatusega välistatakse lõpplahendi jõustumine kulude osas olukorras,
kus lahend vaidlustatakse sisuliselt, kuid mitte kulude osas. Juhul kui kõrgema astme kohus jätab
otsuse muutmata või muudab lahendit, muutmata menetluskulude jaotust ja kulude suurust, ja see
lahend jõustub, jõustub madalama astme lahend ka kindlaksmääratud kulude kohta.
Paragrahv 484 2 reguleerib menetluskulude kindlaksmääramist maksekäsu kiirmenetluses, seni
reguleeris seda § 174 1 lg 2. TsMS-i §-s 174 1 reguleeriti senises kindlaksmääramise süsteemis
erandeid, mis võimaldasid teatud juhtudel määrata menetluskulud kindlaks koos kulude jaotusega.
Kulude kindlaksmääramise korra muutmisest tulenevalt ei ole selliste erandite reguleerimine enam
vajalik ega asjakohane. Maksekäsu kiirmenetluse kulude kindlaksmääramise norm lisatakse
makskäsu kiirmenetluse regulatsiooni juurde TsMS-i 49. peatükki.
Paragrahvi 486 lõike 4 esimese lause täiendamisega lisatakse seadusesse selguse ja ühetaolise
kohtupraktika huvides täpsustus, et kohus otsustab kompromissi kinnitamise enne asja
hagimenetluses menetlemise alustamist, st enne hagiavalduse esitamise ja täiendava riigilõivu
tasumise nõudmist.
§ 2. Halduskohtumenetluse seadustiku muutmine
Paragrahvi 108 lõike 12 muudatus on tingitud tsiviilkohtumenetluse seadustikus menetluskulude
kindlaksmääramise jaole uue sõnastuse andmisest.
Paragrahvi 109 lõike 1 muudatusega muudetakse halduskohtumenetluse senist põhimõtet, mille
kohaselt menetluskulud peavad olema väljamõistmise otsustamiseks reaalselt kantud (alates RKHKo
nr 3-3-1-28-03). Muudatus puudutab eelkõige menetlusosaliste lepingulise esindaja kulusid, mille
täpne ulatus selgub tihti alles pärast kohtuistungite lõppu, ning seejuures eelkõige kaebajaid, kuna
kohtupraktikas juurdunud seisukoha järgi mõistetakse haldusorgani kasuks õigusabi teenuse kulud
välja üksnes erandlikel asjaoludel (vt nt RKHKo nr 3-3-1-14-11, 3-3-1-63-10, 3-3-1-63-10). On
ebamõistlik, et avaliku võimu kandja tegevuse vastu halduskohtusse pöördunud isik peab esindaja
kulud kõigepealt ise tasuma ning alles seejärel mõistetakse need tema kasuks vastustajalt välja.
Muudatuse kohaselt ei pea menetluskulud olema reaalselt tasutud, vaid nende väljamõistmiseks
piisab sellest, kui menetlusosalisel on tekkinud kulu tasumise kohustus, näiteks on lepinguline
esindaja esitanud esindatavale tasumiseks arve.
§ 3. Riigilõivuseaduse muutmine
Riigilõivuseaduse § 57 täiendamisel lõikega 15 1 tasutakse menetluskulude suuruse vaidlustamisel
riigilõivu samas summas olenemata sellest, kas kulude suurus vaidlustatakse lõpplahendi peale
12

apellatsioonkaebuse esitamisega või kulude rahalise suuruse kindlaksmääramise kohta tehtud
määruse peale määruskaebuse esitamisega.
Seega näiteks juhul, kui kohtuotsus vaidlustatakse muu hulgas kulude kindlaksmääramise osas, ei
liideta tsiviilasja hinna määramisel kulude suuruse vaidlustamise nõuet teistele rahaliste nõuetele
(TsMS-i § 124 lg 1, § 134 lg 1, § 137 lg 1). Riigilõivu tasutakse kulude vaidlustamise nõudelt määras,
mis tuleks tasuda määruskaebuse esitamisel.
§ 4. Riigi õigusabi seaduse muutmine
Riigi õigusabi seaduse muudetav § 23 reguleerib riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulude
kindlaksmääramise korda – lõige 1 kohtumenetluse käigus antud riigi õigusabi andmise ja lõige 2
väljaspool kohtumenetlust antud riigi õigusabi andmise korral. Kuna eelnõuga muudetakse
tsiviilkohtumenetluses menetluskulude kindlaksmääramise korda ja menetluskulude rahaline suurus
määratakse kohtumenetluses kindlaks põhimenetluse raames ja mitte enam eraldiseisva hagita
menetlusena, ei oleks edaspidi täpne viidata kohtumenetluseväliselt määratud riigi õigusabi korral
menetluskulude kindlaksmääramise korrale kohtumenetluses. Vastavalt TsMS-i § 475 lõike 1 punktile
16 lahendatakse väljaspool kohtumenetlust esitatud taotluse alusel riigi õigusabi andmise otsustamine
ning väljaspool kohtumenetlust riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulude kindlaksmääramine vastavalt
riigi õigusabi seadusele ka edaspidi hagita menetluses. Muudatusega täpsustatakse vastavalt riigi
õigusabi seadust.
§ 5. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse
muutmine
Paragrahvi 3 lõike 1 1 kohaselt kohaldatakse enne eelnõu seadusena jõustumist alustatud menetluse
puhul menetluskulude kindlaksmääramisele varem kehtinud menetluskulude kindlaksmääramise kohta
sätestatut. Lõike 1 2 kohaselt võib kohus menetlusosaliste nõusolekul ka enne eelnõu seadusena
jõustumise kuupäeva alustatud menetluse puhul kohaldada uut menetluskulude kindlaksmääramise
korda. See annab menetlusosalistele sisuliselt võimaluse valida, millist redaktsiooni menetlusõigust
kohtumenetluse kulude kindlaksmääramisele kohaldada. Uue regulatsiooni varasema rakendamise
kasuks võiksid otsustada eelkõige need menetluse pooled, kelle puhul menetluskulude rahalisel
kindlaksmääramisel ei ole põhjust eeldada vaidluste teket ning olemas on vajalikud tõendid kulutuste
kandmise kohta.
IV. EELNÕU TERMINOLOOGIA
Eelnõuga ei võeta kasutusele uusi termineid.
V. EELNÕU VASTAVUS EUROOPA LIIDU ÕIGUSELE
Eelnõul ei ole puutumust ega vastuolusid Euroopa Liidu õigusaktidega.
VI. SEADUSE MÕJUD
Eelnõu seadusena jõustumisel muudetakse tsiviilkohtumenetluses kehtivat menetluskulude
kindlaksmääramise korda. Eelnõu eesmärgid on:
kiirendada menetluskulude kindlaksmääramise menetlust;
tõsta ja ühtlustada menetluskulude kindlaksmääramise lahendite kvaliteeti.
Eesmärkide saavutamiseks tehakse kaks põhimõttelist muudatust.
13

Kavandatav muudatus I
Senise eraldi hagita menetluse asemel hakatakse kulusid kindlaks määrama põhimenetluse
raames.
Kulud määratakse kindlaks:
o kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses või
o eraldi määrusega 20 päeva jooksul pärast lõpplahendi jõustumist.
Kulud määrab kindlaks:
o kohus, kes teeb kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse või
o kohus, kes teeb lõpplahendi, mis jõustus.
Sihtgrupp I
Kohtunikud ja kohtute ametnikkond (otsene sihtgrupp)
Kohtumenetluses osalejad (teisene sihtgrupp, millele avalduvad kaudsed mõjud)
Kaasnev mõju I
1. Mõju riigiasutuste korraldusele (mõju asutuste ülesannetele ja töökorraldusele, sealhulgas
töökoormusele). Põhimenetluse raames kulude kindlaksmääramine võimaldab kasutada
lihtsamaid kättetoimetamise reegleid. Sama menetluse raames kulude kindlaksmääramise
korral ei ole kulude kandja veel teada, mistõttu menetlusosalisel puudub huvi hoida kõrvale
kuludokumentide kättetoimetamisest. See toob otsese mõjuna kaasa kiirema menetluse ja
vähendab kohtute töökoormust. Kiirem menetlus suurendab kaudselt ühtlasi üldist
õigusselgust, kuna lüheneb ajavahemik, mil kulud on määramata.
Muudatuse otsene sihtgrupp on ühiskonna tasandil väike ja avaldumise sagedus väike
(menetluskulude määramise menetlusi oli tsiviilkohtus 2012. aastal alla 2000). Muudatuse
ulatus on samuti väike, sellega ei muudeta kohtupidamise põhiolemust ega kulude
kindlaksmääramise põhimõtteid, muudatused on protseduurilised ning puudutavad eeskätt
kohtusüsteemi. Samuti ei avaldu ühtegi teadaolevat negatiivset kõrvalmõju. Muudatusega
riigile kaasnevaid kulusid on täpsemalt analüüsitud seletuskirja 7. peatükis.
Kavandatav muudatus II
Kui seni võis hagita menetluses kulud kindlaks määrata ka kohtunikuabi ja seda võimalust kasutati
kohtukorralduslikult laialdaselt, siis muudatuste kohaselt määrab kulud kindlaks põhiasja
menetleja – üldjuhul kohtunik.
Seni esitati avaldus kulude kindlaksmääramiseks pärast lõpplahendi jõustumist asja
lahendanud maakohtule.
Edasipidi määrab asjades, kus lõpplahendina jõustub ringkonnakohtu lahend, kulud kindlaks
ringkonnakohus.
Sihtgrupp II
Kohtunikud ja kohtute ametnikkond
Kaasnev mõju II
1. Mõju riigiasutuste korraldusele (mõju asutuste ülesannetele ja töökorraldusele, sealhulgas
töökoormusele). Muudatuse otsese mõjuna kaasneb muudatus kohtunike, kohtujuristide ja
kohtuniku abide tööjaotuses. Muudatuse kaudse mõjuna muutub menetluskulude määramise
protsess kiiremaks, see omakorda parandab kohtute tõhusust.
14

Muudatuse otsene sihtgrupp on ühiskonna tasandil väike (kohtunikud, kohtunikuabid ja
kohtujuristid), menetluskulude määramise protseduur moodustab ülejäänud tööülesannete
täitmisest väikese osa, mistõttu muudatuse sagedus ja ulatus ei ole suured. Negatiivsete
kõrvalmõjude riski võib samuti hinnata väikeseks.
Seletuskirjale on lisatud eelnõu ettevalmistamise käigus koostatud menetluskulude
kindlaksmääramise analüüs, milles on statistiliselt kirjeldatud senist menetluskulude
kindlaksmääramise praktikat.
VII. SEADUSE RAKENDAMISEGA SEOTUD RIIGI JA KOHALIKU OMAVALITSUSE TEGEVUSED,
EELDATAVAD KULUD JA TULUD
Alltoodud arvutused põhinevad kohtunikuabide kindlaksmääratud menetluskulude lahenditel.
Menetluskulusid, mis on kindlaks määratud lõpplahendis või mille dokumendid on lisatud kohtute
infosüsteemi põhimenetluse juurde ning mis on lahendatud põhiasjaga sama tsiviilasja numbriga, ei
võimalda praegu kasutusel olev kohtute infosüsteem välja võtta. Samuti ei muuda juba praegu
lõpplahendis kindlaksmääratavate menetluskulude jaotus kohtute töökorraldust ega tööjaotust.
Arvutuste tegemisel on arvesse võetud aastaid 2009–2012 ja 2013. aastat kuni 31. maini 2013.
Maakohtusse saabunud asjade arv
Kohus 2009 2010 2011 2012 2013
(1.01–31.05)
Harju
851 720 943 866 420
Maakohus
Pärnu
142 172 93 75 41
Maakohus
Tartu
272 9 18 23 90
Maakohus
Viru
Maakohus
408 211 244 251 102
Maakohtus lahendatud asjade arv
Kohus 2009 2010 2011 2012 2013
(1.01–31.05)
Harju
3678 1954 677 1019 629
Maakohus
Pärnu
129 174 105 73 52
Maakohus
Tartu
587 299 20 16 42
Maakohus
Viru
Maakohus
1717 1574 344 227 158
Maakohtu lahendid on aastate lõikes jõustunud järgmiselt:
2009 2010 2011 2012 2013
15

(1.01–31.05)
5702 5054 1094 1122 876
Arvestuslikult kulub ühes asjas menetluskulude kindlaksmääramiseks keskmiselt 2–3 tundi. Statistika
kohaselt tuleb maakohtus aastas menetluskulud kindlaks määrata keskmiselt 3000 asjas, seega kulub
arvestuslikult selleks 7500 töötundi. Kuna maakohtutes määratakse menetluskulusid kindlaks ka
praegu, ei saa olemasolevate andmete põhjal kindlasti väita, et eelnõus sisalduva regulatsiooni
rakendamiseks oleks vaja eraldada kohtutele täiendavaid vahendeid. Pigem võib maakohtute
töökoormus väheneda, sest ringkonnakohtu jõustunud lahendites määratakse edaspidi menetluskulud
kindlaks ringkonnakohtus. Samuti võib eelnõus välja pakutud regulatsiooni rakendumisel väheneda
menetluskulude kindlaksmääramiseks kuluv aeg, kuna menetluskulude kindlaksmääramisega tegeleb
sama kohtunik (või selle kohtuniku abipersonal), kes tegeles asja lahendamisega, on juba selle asjaga
kursis ega pea ressurssi raiskama selleks, et toimikuga tutvuda. Riigikohtu lahendi jõustumisel määrab
menetluskulud kindlaks ka edaspidi asja lahendanud maakohus, seega selles osas kohtute
töökoormus ei muutu.
Ringkonnakohtusse saabunud asjade arv
Kohus 2009 2010 2011 2012 2013
(1.01–31.05)
Tallinna
60 124 88 107 101
Ringkonnakohus
Tartu
Ringkonnakohus
12 20 18 14 23
Ringkonnakohtus lahendatud asjade arv
Kohus 2009 2010 2011 2012 2013
(1.01–31.05)
Tallinna
55 129 85 96 90
Ringkonnakohus
Tartu
Ringkonnakohus
13 19 16 16 18
Ringkonnakohtu lahendid on aastate lõikes jõustunud järgmiselt:
2009 2010 2011 2012 2013
(1.01–31.05)
47 137 103 101 84
Ühes asjas menetluskulude kindlaksmääramiseks kulub keskmiselt 2–3 tundi. Kui arvestada, et aastas
määratakse ringkonnakohtus kindlaks menetluskulud keskmiselt 130 asjas, siis tuleb arvestada lisaks
325 töötunniga, mis moodustab ühe inimese kahe kuu töökoormuse. Seega ringkonnakohtute puhul ei
ole tegemist sellise töökoormuse lisandumisega, milleks oleks vaja ringkonnakohtutele eraldada
täiendavat tööjõudu. Lisanduv töökoormus on võimalik lahendada menetluskulude
kindlaksmääramisega tegelevate ametnike palga tõstmisega. Kuna lisandub kahe kuu ühe inimese
töökoormus ja eelduslikult tegelevad kohtutes menetluskulude kindlaksmääramise lahendite
ettevalmistamisega kohtujuristid, siis oleks vaja uue regulatsiooni jõustumisel eraldada
ringkonnakohtutele kokku kohtujuristi kahe kuu palk, mis koos maksudega on 4530 eurot. 2014. aasta
16

eelarvet koostades tuleks arvestada ka sellega, et kohtujuristi palk on seotud esimese astme
kohtuniku palgaga ning kui esimese astme kohtuniku palk muutub, võib sellest tulenevalt muutuda ka
kohtujuristi ametipalk ja vajaminev summa on selle võrra suurem.
VIII. RAKENDUSAKTID
Seaduse rakendamiseks ei ole vaja kehtestada rakendusakte. Seoses tsiviilkohtumenetluse
seadustikus menetluskulude kindlaksmääramist reguleerivale jaole uue sõnastuse andmisega
muudetakse Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008. a. määruse nr 137 „Lepingulise esindaja kulude
teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad“ preambulit.
IX. SEADUSE JÕUSTUMINE
Seadus jõustub 1. jaanuaril 2014. a. Selline seaduse jõustumise kuupäev valiti Riigikogus seaduse
vastuvõtmise menetlusele kuluvat miinimumtähtaega. Kuna eelnõu eesmärgiks on lühendada
menetluskulude kindlaksmääramise menetluse kestvust ja seeläbi parandada menetlusosaliste õigusi,
soovitakse, et seadus jõustuks võimalikult varakult. Samas oleks hea, kui seaduse jõustumine
seonduks mingi hästi meeles püsiva tähtpäevaga, sest tegemist on olulise menetluspõhimõtte
muutumisega, mistõttu peaks igaühel olema küllaldane võimalus muutunud oludega arvestamisega.
X. EELNÕU KOOSKÕLASTAMINE, HUVIRÜHMADE KAASAMINE JA AVALIK
KONSULTATSIOON
Justiitsministeerium alustas arutelu ja konsulteeris huvirühmadega menetluskulude
kindlaksmääramise menetluse probleemkohtade üle enne eelnõu koostamist. Justiitsministeeriumi
poolt 28.01.2013 menetluskulude kindlaksmääramise temaatikat puudutavas kirjas Eesti
Advokatuurile, maakohtute esimeestele, ringkonnakohtu esimeestele, Riigikohtu esimehele ja Eesti
Juristide Liidule palus Justiitsministeerium huvirühmade arvamust menetluskulude kindlaksmääramise
regulatsiooni võimaliku muutmise kohta. Kirjalikud arvamused esitasid Riigikohus, Tallinna
Ringkonnakohus, Tartu Ringkonnakohus, Harju Maakohus, Tartu Maakohus, Pärnu Maakohus ja
advokatuur.
26.02.2013 kutsus justiitsminister kokku menetluskulude kindlaksmääramise teemalise ümarlaua,
millest võtsid osa esindajad Riigikohtust, Tartu Ringkonnakohtust, Tallinna Ringkonnakohtust, Harju
Maakohtust, Viru Maakohtust, Pärnu Maakohtust, Eesti Advokatuurist ja Eesti Juristide Liidust.
Justiitsminister arutas menetluskulude kindlaksmääramise problemaatikat advokatuuri üldkogul
01.03.2013.
Vabariigi Valitsuse nimel
(allkirjastatud digitaalselt)
17