Lae alla - Seitsmenda Päeva Adventistid

Esmaspäev, 18. märts
Patt ja surm
1Ms 3:19 öeldi Aadamale, et siis, kui ta sureb, saab ta tagasi mullaks,
millest ta oli tehtud. Sama juhtub meiega. Märkad – me ei saa „tagasi” inimahvideks,
sest meid ei ole inimahvidest tehtud. Meid tehti mullast ning
surma korral saame taas mullaks.
Loe 1Ms 2:7; Ps 104:29, 30; Jh 1:4; Ap 17:24, 25. Kui tohutult tähelepanuväärsed
on need salmid meie jaoks?
Elu on imeline nähtus. Oleme kõik eluga tuttavad, kuid ikkagi on selles
midagi salapärast. Võime ühe elusorganismi juppideks lammutada, aga
lõpuks ei leia me sealt midagi muud peale erinevate aatomite ja molekulide.
Võime koguda need molekulid ühte anumasse ja anumat soojendada,
sellest elektrit läbi lasta või katsetada terve rea muude asjadega, kuid me
ei saa sellest uuesti elu. Ei ole olemas sellist entiteeti [iseseisvat üksust],
mida nimetame „eluks”, mis oleks elusa keha või elusa raku sees. Elu on
kogu elava süsteemi omadus, mitte mingi iseseisev üksus, mida saab rakkudest
eraldada.
Teisest küljest teame me palju selle kohta, kuidas tuua surma. Oleme
leiutanud mitmeid viise elava tapmiseks. Mõned sellised meetodid lausa
hämmastavad oma vägivalla ja õelusega, mis leidub meie patuses südames.
Surma võime tuua, kuid elu luua pole meie võimuses. Üksnes Jumal suudab
luua elusorganisme. Teadlased on püüdnud elu luua, mõeldes, et juhul
kui nad seda teha saavad, on neil vabandus olemas, miks nad Jumalat ei
usu. Senimaani on sellised jõupingutused luhtunud.
Loe Js 59:2. Kuidas mõjutab patt meie suhet Eluandjaga?
Kui elu tuleb ainult Jumalalt, siis Jumalast lahkulöömine lõikab meid
ära Eluallikast. Jumalast lahutamise paratamatuks tulemuseks on surm.
Isegi siis, kui keegi elab 969 aastat, nagu elas Metuusala, lõpeb lugu ikkagi
sõnadega „siis ta suri”. Olemuslikult põhjustab patt elust eraldumise ja
tagajärjeks on surm.
Loomine ja evolutsioon
95