Lae alla - Seitsmenda Päeva Adventistid

Kolmapäev, 13. veebruar
Selle maailma „tarkus”
Meie, inimesed, oleme omandanud uskumatult palju teadmisi ja saanud
uut teavet, eriti viimase kahesaja aasta jooksul. Teadmised ja teave
pole aga ilmtingimata sama, mis „tarkus”. Me saame loodusest palju rohkem
aru, kui meie eelkäijad kunagi said. Aga ka „suurem arusaamine” pole
sama, mis tarkus.
Loe 1Kr 1:18-21; 3:18-21. Kuidas näeme nende salmide võimsaid tõdesid
avaldumas meie ajal ja tänapäeva kontekstis, peaaegu kaks tuhat aastat
pärast nende kirjapanekut?
Inimese mõtlemises on nii palju seda, mis esitab Jumala Sõnale väljakutse.
Inimese „tarkust” (isegi teaduslike „faktidega” kinnitatut) tuleb
lugeda „rumaluseks” siis, kui see läheb vastuollu Issanda sõnaga (olgu siis
teemaks Jeesuse ülestõusmine, loomine või mistahes imetegu).
Nii nagu varem juba nenditud, algab väga palju tänapäeva teadust, eriti
inimese päritolu puudutavat, puhtlooduslikust vaatenurgast. Kuigi paljud
ajaloo suurimad geniaalsed teadlased – Newton, Kepler, Galileo – uskusid
Jumalasse ning nägid oma töös võimalust selgitada Jumala tööd looduses
(Kepler kirjutas kord: „Oo Jumal, mõtlen Sinu mõtteid Sinu kannul...”),
heidetakse teadlaskonnas tänapäeval selliste avalduste üle sageli nalja.
On inimesi, kes püüavad ära seletada Piiblis kirjutatud imetegusid, väites,
et tegemist oli tegelikult loomuliku nähtusega, mida loodusseaduste
suhtes võhiklikud vana-aja inimesed pidasid ekslikult Jumala tegevuseks.
On igat sorti naturaalteooriaid, mis püüavad selgitada Punase mere lõhenemist
millegi muu kui Jumala imena. Mõned aastad tagasi mõtiskles
üks teadlane nii: Mooses oli uimastite mõju all ja nii tekkis tal viirastuslik
mõte, et Jumal andis talle kivilaudadele kirjutatud kümme käsku!
Ükskõik kui rumalalt võib mõni selline lugu kõlada, kui sa lükkad kõrvale
Jumala ja üleloomuliku, pead sa välja tulema mingi muu seletusega;
siit see „rumalus”, millest Paulus nii selgelt ja prohvetlikult kirjutas.
Läbi klaasi, häguselt
57