TUBERKULOOSI DIAGNOSTIKA, RAVI JA RAVI JÄLGIMISE ...

48
Tuberkuloosi diagnostika, ravi ja ravi jälgimise juhised
Haiged võivad haigestuda ravimresistentsesse tuberkuloosivormi ka nakatumise teel
juba algselt resistentse tüvega. Eriti suur on oht selleks populatsioonis, kus on multiresistentse
tuberkuloosi esinemissagedus kõrge, näiteks Eestis. (Krüüner et al, 2001)
Tuberkuloositekitaja leidmiseks ning ravimtundlikkuse määramiseks ravi alguses
võetakse Eesti kõikidelt tuberkuloosihaigetelt rutiinselt bioloogilise materjali analüüs
Ravimtundlikkuse vastus saabub Bactec süsteemi kasutamisel umbes 1 kuu möödudes.
Juhul kui on tegemist resistentsusega vähemalt kahele peamisele tuberkuloosiravimile
(rifampitsiinile ja isoniasiidile), alustatakse ravikonsiiliumi otsuse alusel ravi nn
“teise rea preparaatidega”, milleks on aminiglükosiidid, protioonamiid, ofloksatsiin,
pürasiinamiid, tsükloseriin, para-aminosalitsüülhappe naatriumsool.
MTO soovitusel võib kasutada multiresistentsete haigusjuhtude raviks empiirilist,
individualiseeritud või standardiseeritud tuberkuloosiravi skeeme. Praeguseks hetkeks
pole maailmas pissavalt andmeid võrdlemaks nende raviskeemide efektiivsust.
Eestis on kasutusel peamiselt individualiseeritud tuberkuloosiravi skeemid, mille
koostamisel lähtutakse eelkõige ravimtundlikkuse andmetest. Standardiseeritud raviskeemid
on hetkel Eestis testimise staadiumis.
Raviskeemid disainitakse järgnevaid põhimõtteid jälgides:
1. Raviskeem peab koosnema intensiivravifaasist ja järelravifaasist.
2. Intensiivravifaas peab koosnema vähemalt viiest ravimist. Ravimite valikul
arvestatakse eelnevat ravimite kasutust antud patsiendi ravis, ravimresistentsust,
kaasuvaid haigusi
3. Intensiivravifaas kestab vähemalt kuni kahel järjestikusel kuul võetud röga
proovis ei kasva M.tuberculosis’t, kuid mitte vähem kui 6 kuud
4. Järelravifaasis kasutatakse vähemalt 3–4 ravimit
5. Järelravifaas kestab 18 kuud peale viimase positiivse külvi tulemust.
6. Kogu ravi kestvus ei tohi olla lühem kui 24 kuud
Individualiseeritud raviskeemi puhul määratakse raviskeem individuaalselt igale
patsiendile, arvestades ravimtundlikkuse andmeid. Standardiseeritud raviskeemide
puhul arvestatakse samuti ravimtundlikkuse andmeid, kuid tulemused on standardiseeritavad,
väheneb subjektiivsuse komponent, skeemid on lihtsamad ja ravi vähem
töömahukas. Ravijälgimine nende raviskeemide puhul ei erine.