Mahepõllumajanduslik linnukasvatus - Põllumajandusministeerium
Mahepõllumajanduslik linnukasvatus - Põllumajandusministeerium
Mahepõllumajanduslik linnukasvatus - Põllumajandusministeerium
You also want an ePaper? Increase the reach of your titles
YUMPU automatically turns print PDFs into web optimized ePapers that Google loves.
Mahepõllumajanduslik<br />
<strong>linnukasvatus</strong>
Sisukord<br />
Sissejuhatus............................................................................................................................................ 3<br />
Tava- ja mahepõllumajandusliku <strong>linnukasvatus</strong> Eestis.............................................................................. 3<br />
Üleminek mahe<strong>linnukasvatus</strong>ele............................................................................................................ 4<br />
Pidamine................................................................................................................................................ 5<br />
Tervis ..................................................................................................................................................... 8<br />
Söötmine............................................................................................................................................. 13<br />
Lindude toomine ettevõttesse.............................................................................................................. 23<br />
Arvestuse pidamine.............................................................................................................................. 23<br />
Töötlemine ja turustamine.................................................................................................................... 24<br />
Märgistamine....................................................................................................................................... 24<br />
Toetus.................................................................................................................................................. 25<br />
Peamised õigusaktid............................................................................................................................ 26<br />
Kontaktid..............................................................................................................................................27<br />
Trükis on mõeldud põllumajandustootjatele, kes plaanivad alustada mahe<strong>linnukasvatus</strong>ega või juba<br />
tegelevad sellega. Trükises antakse lühike ülevaade mahe<strong>linnukasvatus</strong>e põhimõtetest ja peamistest<br />
nõuetest.<br />
NB! Nõuded võivad muutuda. Kehtivad nõuded leiab mahepõllumajanduse õigusaktidest Põllumajandusministeeriumi<br />
ja Põllumajandusameti veebilehelt.<br />
Trükise väljaandja ootab lugejate kommentaare ja ettepanekuid e-mailile mahe@agri.ee.<br />
Teine, parandatud ja täiendatud trükk.<br />
Koostanud Eesti Mahepõllumajanduse Sihtasutus<br />
Koostajad Vello Ilves, Margot Pomerants, Airi Vetemaa, Merit Mikk<br />
Täname: Ragnar Leming, Eve Ader<br />
Fotod: Merit Mikk, Airi Vetemaa, Arnd Bassler<br />
Kujundanud Hele Hanson-Penu / AS Ecoprint<br />
Trükitud: AS Pajo<br />
Välja andnud Põllumajandusministeerium, 2011<br />
ISBN 978–9949–462–39–1 (trükis)<br />
ISBN 978–9949–462–40–7 (võrguväljaanne)
Sissejuhatus<br />
Mahepõllumajanduslikus ehk ökoloogilises <strong>linnukasvatus</strong>es<br />
pannakse suurt rõhku lindude heaolule,<br />
sest lind ei ole mitte ainult tootmisvahend,<br />
vaid ka elusolend, kelle vajadusi tuleb arvestada.<br />
Linnud peavad saama võimalikult liigiomaselt<br />
käituda, süüa liigiomast sööta, kusjuures vajaminev<br />
põhisööt tuleks kasvatada samas ettevõttes<br />
kohapeal. Seega võib vaadata linnu- ja taimekasvatust<br />
mahepõllumajandusettevõttes kui ühte<br />
tervikut: taimekasvatusest saadav toodang väärindatakse<br />
linnu kaudu munaks või lihaks, lindudelt<br />
saadava sõnniku kasutamine aga suurendab<br />
mulla viljakust.<br />
Eestis on peamine <strong>linnukasvatus</strong>haru kanakasvatus,<br />
vähemal määral tegeletakse hane-,<br />
pardi-, muskuspardi-, pärlkana- ja vutikasvatusega.<br />
Tuleb märkida, et Eesti vutt on ainus Eestis<br />
aretatud linnutõug.<br />
Tava- ja mahepõllumajanduslik <strong>linnukasvatus</strong> Eestis<br />
Põllumajanduslikus tootmises peetavate lindude<br />
arv on Eestis viimastel aastatel püsinud enamvähem<br />
stabiilne, sõltudes suurel määral turusituatsioonist.<br />
2010. a peeti Eestis 2,1 miljonit ja<br />
2011. a I poolaastal 1,95 miljonit lindu. Domineerivad<br />
kanamunade ja broileriliha tootmine. Et <strong>linnukasvatus</strong><br />
on üks kõige rohkem tööstuslikuks tootmiseks<br />
kohandatud loomakasvatusharusid, siis on<br />
see koondunud peamiselt suurtootmisse.<br />
Mahelinnukasvatajaid on Eestis väga vähe, mahepõllumajanduslikult<br />
peetavaid linde oli 2010. a<br />
0,5% kõigist lindudest, kokku 10 864 lindu, s.h<br />
8151 munakana. Samas on võrreldes 2008. aastaga<br />
mahelindude arv üle kahe korra kasvanud,<br />
siis oli linde kokku 4410, s.h munakanu 2831.<br />
Nagu tavatootmiseski, peetakse ka mahetootmises<br />
peamiselt kanu. Hea on see, et on lisandunud<br />
on ka teisi linnuliike. Kuigi viimastel aastatel<br />
on huvi mahe<strong>linnukasvatus</strong>e vastu suurenenud,<br />
on peetavate lindude arv on endiselt väike.<br />
Peamisteks põhjusteks, miks mahetootmises<br />
on <strong>linnukasvatus</strong> vähearenenud, on sobiva tõumaterjali<br />
puudumine ning lindude söötmise ja<br />
pidamise keerukus. Näiteks on raskusi mahepõllumajandusliku<br />
proteiinsööda saamisega.<br />
Eestis lõppes kanade tõuaretus pärast taasiseseisvumist,<br />
ning tõukarja hakati sisse tooma<br />
välismaalt, peamiselt Soomest. Kõrgetoodangulised<br />
välismaised kana krossid on kana aastase keskmise<br />
munatoodangu tõstnud rohkem kui 300-le<br />
munale ja kanabroilerite ööpäevase massi-iibe<br />
50 ja enamale grammile.<br />
Sissetoodud välismaised tõud ja krossid oma<br />
kõrge aretusväärtuse tõttu mahe<strong>linnukasvatus</strong>se<br />
eriti ei sobi.<br />
3
Üleminek mahe<strong>linnukasvatus</strong>ele<br />
Mahepõllumajandusliku <strong>linnukasvatus</strong>ega alustada<br />
soovija peab kõigepealt ennast kurssi viima<br />
mahepõllumajandusliku tootmise nõuetega<br />
(vt ptk „Peamised õigusaktid“) ja olema valmis<br />
neid täitma. Soovitatav on üleminekuplaani tegemisel<br />
kasutada nõustaja abi või konsulteerida<br />
mõne kogenud mahetootjaga.<br />
Seejärel tuleb esitada järelevalveasutuse, Põllumajandusameti<br />
(PMA) kohalikule keskusele ettevõtte<br />
tunnustamise taotlus koos nõutud dokumentidega.<br />
Enne taotluse esitamist tuleb maksta riigilõiv<br />
järelevalvetoimingute eest. Tunnustamisega<br />
seotud nõuded ja dokumendid leiab PMA veebilehelt<br />
www.pma.agri.ee (Valdkonnad > Mahepõllumajandus).<br />
Mahepõllumajandusliku <strong>linnukasvatus</strong>ega alustamise<br />
eeltingimus on mahepõllumajandusliku<br />
taimekasvatuse viljelemine või sellega samaaegne<br />
alustamine. Kui mahe<strong>linnukasvatus</strong>t alustatakse<br />
samaaegselt taimekasvatusega, siis tuleb tunnustamise<br />
taotlus esitada 10. märtsist 10. aprillini. Kui<br />
taimekasvatus on juba mahe, saab taotluse esitada<br />
aasta läbi. PMA soovitab <strong>linnukasvatus</strong>es<br />
mahepõllumajandusele üle minna kas koos taimekasvatusega<br />
või kolmandal aastal, kui taimekasvatuses<br />
on üleminek läbitud, see lihtsustab<br />
Kanalaks saab kohandada endise loomalauda<br />
söödale kehtestatud nõuete täitmist.<br />
Silmas tuleb pidada seda, et kui mahepõllumajanduslikult<br />
hakatakse pidama munakanu,<br />
tuleb mahepõllumajanduslikult pidama hakata<br />
kõiki kanu, k.a broilereid.<br />
Pärast taotluse esitamist tehakse taotleja ettevõttes<br />
esmane kontroll ja otsustatakse, kas ettevõte<br />
tunnustada või mitte. Tunnustatud tootjaid kontrollitakse<br />
vähemalt üks kord aastas. Igal tunnustamisele<br />
järgneval aastal tuleb esitada andmed muudatuste<br />
ning eelmise aasta toodangukoguste kohta.<br />
Ka järelevalve eest tuleb igal aastal tasuda riigilõiv.<br />
Dokumentide esitamisest algab üleminekuaeg,<br />
mil tuleb täita mahepõllumajanduse nõudeid,<br />
kuid oma toodangut mahedana veel müüa ei saa.<br />
Kui ettevõttes alustatakse mahepõllumajanduslikku<br />
<strong>linnukasvatus</strong>t koos mahepõllumajandusliku<br />
taimekasvatusega, siis saab mune ja linnuliha<br />
mahesaadusena müüa kahe aasta pärast. Kui<br />
üleminekut mahe<strong>linnukasvatus</strong>ele alustatakse<br />
ettevõttes, kus taimekasvatus on üleminekuaja<br />
mahepõllumajandusele läbinud, tuleb selleks,<br />
et linnuliha saaks mahesaadusena müüa, linde<br />
eelnevalt pidada mahepõllumajanduse nõuete<br />
kohaselt vähemalt 10 nädalat. Selleks, et müüa<br />
mune mahesaadusena, tuleb linde eelnevalt<br />
pidada mahepõllumajanduse nõuete kohaselt<br />
vähemalt 6 nädalat.<br />
Mahetootmisele üleminek nõuab suuri ümberkorraldusi<br />
nii pidamises, söötmises kui veterinaarravis.<br />
Kui tavalinde peetakse enamasti nende eluaja<br />
jooksul sisetingimustes, paljudel juhtudel puuris,<br />
siis mahetootmises peab olema lindudel võimalus<br />
kasutada vabaõhualasid. Ruumide nõuetele vastavusse<br />
viimine, sh vabaõhuala rajamine nõuab aga<br />
enamasti suuri investeeringuid ja muid kulutusi.<br />
Tava<strong>linnukasvatus</strong>es laialt kasutatavad mitmesuguseid<br />
söödalisandid (nt sünteetilised amino-<br />
4
happed) on mahepõllumajanduses keelatud. Hea<br />
on, kui söötmine põhineb oma ettevõtte söödal.<br />
Lihatootmises tuleks kasutada aeglasema kasvuga<br />
linnutõuge. Enamik tänapäeval levinud<br />
tõuge on aga mõeldud intensiivtootmiseks ning<br />
mahetootmisse ei sobi. Mida kõrgem on ühe või<br />
teise linnu aretusväärtus, seda enam on nende<br />
aretuses keskendutud muna- ja lihajõudlusnäitajate<br />
parandamisele. Need linnud annavad küll<br />
suurt toodangut, kuid nad on õrnemad, stressitundlikumad,<br />
suure toitainetetarbimisega ja haigustele<br />
vastuvõtlikumad. Kõik see sunnib mahetootjat<br />
tegelema nn suletud taastootmisega, mis<br />
aga vähendab lindude jõudlust ja elujõudu.<br />
Pidamine<br />
Mahe<strong>linnukasvatus</strong> peab olema mitte ainult<br />
linnu-, vaid ka keskkonnasõbralik, seega peaks<br />
lindude arv olema kooskõlas põllumajandusmaa<br />
suurusega ja põhisööt võiks olla toodetud oma<br />
ettevõttes. Pidamistingimused peavad vastama<br />
lindude füsioloogilistele ja käitumisvajadustele.<br />
Näiteks kanad peavad saama siblida, istuda õrrel,<br />
võtta liivavanni ja muneda pesasse, veelinnud<br />
aga soodsa ilmaga pääsema veekogu äärde. Pidamisruumid<br />
ning vahendid ja seadmed, millega<br />
linnud kokku puutuvad, ei tohi ohustada nende<br />
tervist ega heaolu.<br />
Üldine nõue mahelindude kasvatamisel on vabapidamine,<br />
sh võimalus pääseda vabaõhualale. Nii<br />
sise- kui ka vabaõhualadel peab olema piisavalt<br />
ruumi, kehtestatud on miinimumpindalad iga<br />
linnu liigi kohta (tabel 1).<br />
Tabel 1. Miinimumpindalad linnu kohta hoones ja vabaõhualal<br />
Sisepindala<br />
(lindude kasutuses<br />
olev netopindala).<br />
Lindude arv<br />
m 2 kohta<br />
Õrre pikkus<br />
linnu kohta,<br />
cm<br />
Pesa<br />
Välisala (vabaõhuala) pindala<br />
(linnu kohta kasutatav<br />
pindala korraga ala<br />
kasutavas rühmas), m 2<br />
Munakanad 6 18 7 munakana ühe<br />
pesa kohta või<br />
ühispesa korral<br />
120 cm 2 linnu<br />
kohta<br />
4 m 2 , kui ei ületata ülempiiri<br />
170 kg N/ha/a<br />
Nuumlinnud<br />
(püsihoones)<br />
10, seejuures<br />
eluskaal<br />
kuni 21 kg/m 2<br />
20 (ainult<br />
pärlkanade<br />
puhul)<br />
4 broileri või pärlkana kohta;<br />
4,5 pardi kohta;<br />
10 kalkuni kohta;<br />
15 hane kohta;<br />
Kõigil ülalnimetatud liikide<br />
puhul ei ületa piirmäära<br />
170 kg N/ha/a<br />
Nuumlinnud<br />
(teisaldatavas<br />
hoones)<br />
Teisaldatavates<br />
linnumajades 16( 1 ),<br />
seejuures eluskaaluga<br />
kuni 30 kg/m 2<br />
2,5 tingimusel, et ei ületa<br />
ülempiiri 170 kg N/ha/a<br />
(1) Ainult kuni 150 m 2 põrandapindalaga teisaldatavate hoonete puhul<br />
Allikas: (EÜ) nr 899/2008<br />
5
Kanade pääs välialale 3000 kanaga tootmis üksuses<br />
Taanis<br />
Linnukasvatushoones peab vähemalt 1/3<br />
põranda pinnast olema jäik, st mitte rest- ega<br />
võrkpõrand, ning kaetud põhust, puulaastudest<br />
või liivast allapanuga. Munakanadele mõeldud<br />
<strong>linnukasvatus</strong>hoonetes peab piisavalt suurt osa<br />
kanadele mõeldud põrandapinnast saama kasutada<br />
lindude väljaheidete kogumiseks. Lindlas<br />
peavad olema õrred, mille mõõtmed ja arv vastavad<br />
ettenähtud linnurühma ja lindude suurusele.<br />
Munakanade pidamisel peab võimaldama neile<br />
öösel 8 tunni pikkust valgustamata perioodi,<br />
kunstlikku valgustust võib kasutada ööpäevas<br />
kuni 16 tundi.<br />
Ühes <strong>linnukasvatus</strong>hoones võib olla kuni 4800<br />
tibu, 3000 munakana, 5200 pärlkana, 4000 emast<br />
pekingi või muskuspardi, 2500 hane või kalkunit.<br />
Lihatootmiseks ettenähtud linnu kasvatushoonete<br />
üldpindala ei tohi ühe tootmisüksuse puhul olla<br />
üle 1 600 m2. Ühes karjas võib pidada kuni 6800<br />
vutti, kelle kasvatamiseks ettenähtud pindala<br />
peab olema vähemalt 400 m2.<br />
Pärast iga kodulinnupartii üleskasvatamist tuleb<br />
hooned lindudest tühjendada. Selle aja jooksul<br />
tuleb hooned ja sisseseade puhastada ning desinfitseerida.<br />
Peale selle tuleb pärast iga kodulinnupartii<br />
üleskasvatamist lasta vabaaladel puhata,<br />
et taimestik saaks taastuda. Kui kodulinde ei kasvatata<br />
partiidena, ei peeta vabaaladel ja kui nad<br />
saavad terve päeva vabalt ringi liikuda, siis eelnimetatud<br />
nõudeid ei kohaldata.<br />
Lindla puhastamise järel paigaldatakse uus allapanu,<br />
nt saepuru või hekseldatud põhk. Allapanukihi<br />
soovitatav paksus soojustamata põrandaga<br />
hoones on 10–15 cm, nt ühe kana kohta tuleb<br />
arvestada 10–15 kg allapanu aastas.<br />
Linnukasvatuses on tähtis ka sobiv temperatuur<br />
ja õhuniiskus. Munakanadele on sobivaim<br />
õhutemperatuur sügavallapanuga lindlas<br />
12–18 °C. Selle tõus üle 25 °C ja langemine alla<br />
10 °C mõjutab munatoodangut märgatavalt. Iga<br />
1 °C alla optimaalse temperatuuri põhjustab umbes<br />
1,5 g suurema söödatarbimise linnu kohta päevas.<br />
Niiske kanala õhk on aga soodne keskkond mitmesugustele<br />
mikroobide, sh haigustekitajate<br />
arenguks. Suhteline niiskus kanalas peaks olema<br />
olenemata linnu vanusest 60–75%.<br />
Talvise munatoodangu pidurdajaks on väga suurel<br />
määral lühikesed päevad. Seepärast tuleks kanade<br />
„tööpäeva” pikendamiseks kasutada oktoobrist<br />
märtsini täiendavat elektrivalgust. Valguspäeva<br />
pikendamine peab toimuma järk-järgult, järsud<br />
muudatused valgusrežiimis põhjustavad toodangu<br />
languse ja lindude sulgimise. Otstarbekas<br />
on elektrivalgust kasutada hommikul alates<br />
kella kuuest-seitsmest kuni valgeksminekuni ja<br />
õhtuti pimenemisest kuni kella kaheksa-üheksani.<br />
Nii pikeneb valguspäev 12–14 tunnini. Öine pidev<br />
puhkeaeg, mil kunstlikku valgustust ei kasutata,<br />
peab olema vähemalt 8 tundi.<br />
Akende ja põrandapinna suhe võiks lindlas olla<br />
1:8–1:12. Tavalised klaasid ei lase ultraviolettkiiri<br />
läbi, otsene päikesevalgus on aga lindudele vajalik,<br />
sest tugevdab organismi üldist tõvekindlust.<br />
Otsest päikesevalguse mõju saab kasutada suvel,<br />
kui linnud pääsevad vabaõhualadele.<br />
Lindlas peab olema piisavalt pesi. Siiski võib tekkida<br />
olukord, kus teatud pesi eelistatakse teistele.<br />
Nii võib juhtuda, et munad tallatakse pesas katki,<br />
6
eriti kui muna koor on sööda kaltsiumipuuduse<br />
tõttu liialt õhuke. Katkiläinud munad söövad linnud<br />
ära. Sellega kaasneb oht, et mõnedel lindudel<br />
kujuneb harjumus ise mune katki nokkida. Sellised<br />
linnud tuleb karjast välja viia. Samuti tuleb<br />
munade käsitsi korjamisel käia tihti mune korjamas,<br />
seda eriti hommikupoolikul, sest siis on<br />
põhiline munemise aeg (enne kella 12:00).<br />
Kui ilmastikutingimused lubavad, peavad linnud<br />
saama vähemalt 1/3 oma elueast viibida vabaõhualal.<br />
Linnukasvatushooned peavad olema ehitatud<br />
viisil, mis võimaldaks kõigil lindudel vabaõhualale<br />
kerget ligipääsu. Lindlal peavad olema<br />
lindude suurusele vastavate mõõtmetega sisseja<br />
väljapääsuluugid, mille üldpikkus peab olema<br />
vähemalt 4 m hoone iga 100 m2 kohta.<br />
Vabaõhualal viibimine on vajalik nii liikumisvajaduse<br />
rahuldamiseks kui ka võimaliku karjasisese<br />
stressi vältimiseks. Need alad peavad olema põhiliselt<br />
taimestikuga kaetud, kaitserajatistega varustatud<br />
ning võimaldama lindudel kerget pääsu<br />
joogi- ja söödakünade juurde. Välisalal saavad<br />
linnud siblida, leides sealt rohkesti toitu, nagu<br />
rohi, ussid ja putukad. Ala peab olema nii suur, et<br />
seda rohust päris puhtaks ei siblitaks. Oleks hea,<br />
kui seal kasvaks põõsaid või puid, mis lindudele<br />
varju pakuvad. Vastasel korral ei julge nad lindlast<br />
kuigi kaugele minna. Linde võiks lasta ka näiteks<br />
puuviljaaeda.<br />
Kui vabaõhuala kasutatakse ebaühtlaselt, mõne<br />
koha peal on maa must aga mõnes kohas pole<br />
linnud eriti käinudki, saab olukorda parandada,<br />
kui visata viljateri hajutatult üle kogu vabaõhuala.<br />
Kindlasti peab ala olema korralikult tarastatud,<br />
nii et rebased, mingid ja muud röövloomad<br />
lindudele ligi ei pääseks. Noorkanu ja tibupoegi<br />
ohustab ka kanakull.<br />
Vabaõhuala pinnas nakatub parasiitidega, seetõttu<br />
peab planeerima nii, et vabaõhualasid saab pärast<br />
iga kodulinnupartii üleskasvatamist või munakanadel<br />
vähemalt aasta möödudes vahetada. Puhkeperiood<br />
on vajalik ka taimekasvu taastumiseks.<br />
See nõue ei kehti väikese arvu kodulindude puhul,<br />
kes saavad terve päeva vabalt ringi liikuda.<br />
Tavapäraste lindlate kõrval on mitmetes riikides<br />
kodulinde hakatud pidama rohumaadel, teisaldatavates<br />
lindlates või aedikutes. Teisaldatavate<br />
süsteemide eelis on võimalus lindudele ette anda<br />
värsket rohumaad, peamiseks puuduseks on teisaldamisega<br />
seotud ajakulu. Arvestama peab ka<br />
seda, et nn "linnugripi" oht võib tuua piiranguid<br />
lindude vabapidamise korraldamisse.<br />
Mahepõllumajanduslikult kasvatatavate lindude<br />
nokkasid ei tohi lühemaks kärpida, seda võib PMA<br />
loal teha vaid erandjuhtudel, siis kui ohus on teiste<br />
lindude heaolu. Kastreerimine isaslindudel on lubatud<br />
toodete kvaliteedi ning traditsiooniliste tootmistavade<br />
säilitamiseks. Seda peab tegema kvalifitseeritud<br />
personal linnu jaoks sobivaimas eas nii,<br />
et tema kannatused oleksid võimalikult väiksed.<br />
Kodulinde võib tappa alates järgmistest vanustest:<br />
broilerid 81, kohikuked 150, pekingi pardid 49,<br />
emased muskuspardid 70, isased muskuspardid<br />
84, sinikaelpardid 92, pärlkanad 94, isased<br />
kalkunid ja küpsetamiseks mõeldud haned 140,<br />
emased kalkunid 100 ning vutid 35 päeva.<br />
Teisaldatav jootja väljaspidamiseks<br />
7
Tervis<br />
Lindude tervishoid põhineb haiguste ennetusel.<br />
Selleks tuleb valida sobivad tõud, sööta kõrge<br />
kvaliteediga sööta ning luua lindudele soodne<br />
elukeskkond (paiknemistihedus, liikumine, hoone<br />
mikrokliima).<br />
Keemiliselt sünteesitud allopaatiliste veterinaarravimite<br />
või antibiootikumide kasutamine haiguste<br />
ennetamiseks on keelatud. Põhjendatud<br />
vajadusel võib aga linde vaktsineerida.<br />
Haigestunud linnu vaevuste leevendamiseks ja<br />
raviks tohib kasutada tavapäraseid veterinaarravimeid<br />
ja antibiootikume. Sel juhul aga rakendub<br />
ravimile ettenähtud keeluaeg kahekordselt.<br />
Kui keeluaega pole määratud, on see 48 tundi. Kui<br />
aasta jooksul tehakse lindudele rohkem kui kolm<br />
või lindudele, kelle tootlik eluiga on alla ühe aasta,<br />
rohkem kui üks selline ravikuur, ei tohi ravitud<br />
linde või nendelt pärit saadusi mahepõllumajandusele<br />
viitavalt märgistada ning linnud peavad<br />
alustama uut üleminekuaega või tuleb need tavalindudena<br />
karjast välja viia. Kui linnud viiakse üleminekuajale,<br />
tuleb nende toodang mahetoodangust<br />
eraldi hoida. Ravikuuride hulka ei arvestata<br />
riiklike programmide raames läbiviidavaid veterinaartoiminguid,<br />
vaktsineerimisi ja parasiiditõrjet.<br />
Jootjad<br />
Ravitoimingute puhul tuleb registreerida diagnoos,<br />
ravi alustamise ja lõpetamise kuupäev, kasutatava<br />
veterinaarravimi liik ja nimetus, veterinaarravimi<br />
doos, ravimeetod ja ravimi tootja poolt<br />
toodangu turustamiseks kehtestatud keeluaeg<br />
ning andmed ravitud loomade, lindude kohta<br />
(liik, arv, tõug, vanus, sugu) ning veterinaarravi<br />
teostanud veterinaararsti nimi.<br />
Lindude tervisliku seisundi ja heaolu kontrollimiseks<br />
tuleb linde vähemalt üks kord päevas üle<br />
vaadata. Iga haigestunud või viga saanud lind<br />
tuleb viivitamata karjast eraldada ja ta peab kohe<br />
ravi saama.<br />
Enamasti on mahelindude haigused samad, mis<br />
tavalindudel. Lindude haigused võiks jagada lindude<br />
pidamise ja tehnoloogiliste nõuete (temperatuur,<br />
põrandapind, söödafront, joogifront, valgustus,<br />
pesapind) mittekinnipidamisest tingitud<br />
tervisehäireteks, ainevahetus- ja puudushaigusteks<br />
(levinumad on avitaminoosid), bakteriaalseteks<br />
haigusteks (tuntumad pulloroos, pastörelloos,<br />
kolibakterioos), viirushaigusteks (Newcastle’i haigus,<br />
Mareki haigus, munatoodangu vähenemise<br />
sündroom), parasitaarhaigusteks (eelkõige välisparasiidid)<br />
ja muudest põhjustest tingitud tervisehäireteks<br />
(stress, kannibalism).<br />
Kui lindudel langeb söögiisu ja suureneb joogivee<br />
võtt, on see tavaliselt mõne haiguse esmane<br />
tunnus. Haiguspuhangu hiline avastamine ja ravi<br />
alustamisega viivitamine võivad põhjustada küllaltki<br />
suurt kahju. Haiguse peab diagnoosima veterinaararst.<br />
Haigusi saab ennetada <strong>linnukasvatus</strong>es iga linnuliigile<br />
ettenähtud üldnõuetest kinnipidamisega.<br />
Tähtis on ka puhtus ja kord lindlates. Haiguste<br />
üldprofülaktikaks ei tohi kunagi unustada söödakünade<br />
ja jooginõude hoolikat puhastamist ja<br />
pesemist.<br />
8
Mahelindudele on lubatud anda looduslike vitamiinidega<br />
identseid sünteetilisi vitamiine.<br />
Tavalisemaid sügavallapanul pidamise ja haljassööda<br />
söötmisega kaasnevaid haigusi on koktsidioos.<br />
Haigus algab kõhulahtisusega, väljaheide<br />
on rohekas, limane ja verine. Söögiisu kaob.<br />
Ägeda kulu puhul surevad linnud 2.–4. haiguspäeval.<br />
Koktsidioosi profülaktikaks ja raviks peab<br />
kindlasti veterinaararsti poole pöörduma.<br />
Vitamiinide vähesus söödas põhjustab lindudel<br />
rea haiguslikke nähte ja haigusi, mida kutsutakse<br />
üldnimetusega avitaminoosiks. A-vitamiini puudusel<br />
kujuneb lindudel A-avitaminoos. Selle tunnuseks<br />
on põletikulised muutused silmades ja<br />
üldine limaskestade kahjustus. Söögiisu kaob<br />
ja toodang seiskub. Haiguse arenedes tekivad<br />
mädatombukesed (rähm) silmades. Raviks tuleb<br />
lindudele anda A-vitamiini preparaate (nt vitaminiseeritud<br />
kalamaksaõli), haljasrohtu, nõgest,<br />
porgandit jt A-vitamiini sisaldavaid söötasid.<br />
Lindude ühekülgne söötmine tera- ja jahusöötadega<br />
põhjustab B-avitaminoosi. Haiguse tunnusteks<br />
on pea krambitaolised tõmblused, varvaste<br />
kõverdumine ja halvatusnähud. Profülaktikaks ja<br />
raviks võib kasutada pagaripärmi kuni 1 g linnu<br />
kohta päevas.<br />
D-avitaminoosi põhjustab D-vitamiini ja mineraalainete<br />
puudus. Lindudel tekib jalgade nõrkus<br />
(rahhiit). Haigetel lindudel on sulestik tuhm<br />
ja sassis. Profülaktikaks ja raviks võib kasutada<br />
vitaminiseeritud kalamaksaõli ja teisi D-vitamiinipreparaate<br />
(D3) 1 tilk linnu kohta päevas sööda<br />
hulka segatuna.<br />
E-avitaminoosi ennetuseks võib lindudele profülaktiliselt<br />
anda E-vitamiini preparaate 0,2 g<br />
10 kg sööda kohta.<br />
Pulloroosi (salmonelloosi) peamine tekitaja on<br />
Salmonella pulloorum. Et nakkus kandub muna<br />
kaudu edasi vanematelt järglastele, siis ei tohi<br />
põhikarjas olla nakkusekandjaid. Nakatanud<br />
tibude seas võib surevus kõikuda väga suurtes<br />
piirides ning see sõltub suurel määral pidamistingimustest<br />
(normist madalam ruumi temperatuur,<br />
üleasustus, halb ventilatsioon, tasakaalustamata<br />
söötmine jne). Kui haigus on kaasa saadud<br />
haudemunadest, algab tibude suremus juba<br />
1–2 päeva vanuses ning saavutab maksimumi<br />
7. päevaks. Kui aga tibu nakatab saastunud lindlas,<br />
saabub maksimaalne surevus 2–3 nädala vanuses.<br />
Haiguspuhangu olemasolul tuleks pöörduda<br />
piirkonna veterinaarteenistuse poole, et edasise<br />
tegevust plaanida.<br />
Pastörelloos ehk lindude koolera on ägedalt<br />
või krooniliselt kulgev haigus. Tavaliselt haigestuvad<br />
täiskasvanud linnud või vanem noorkari.<br />
Haigustekitaja (Pasteurella multocida) levib linnult<br />
linnule, saastunud sööda ja joogiga, munadega,<br />
aga ka näiteks närilistega. Haiguse levikut soodustab<br />
lindla madal temperatuur, ülemäärane<br />
niiskus, stress ning mittetäisväärtuslik sööt. Tekitaja<br />
võib püsida lindude sõnnikus nakatusvõimelisena<br />
isegi 2–3 kuud. Haiguskahtluse korral tuleks<br />
pöörduda piirkonna veterinaarteenistuse poole.<br />
Haiguse likvi deerimiseks tuleb tappa kõik haiged<br />
ja haiguskahtlased linnud ning need utiliseerida.<br />
Tingimata peab järgnema hoolikas mehaaniline<br />
puhastus, desinfektsioon ja deratisatsioon. On<br />
loodud ka inaktiveeritud vaktsiin, millega on kasulik<br />
vaktsineerida linde nendes farmides, kus haigestumine<br />
on muutnus statsionaarseks.<br />
Kolibakterioos on Escherichia coli (Bacterium coli)<br />
põhjustatud haiguste kompleks, kuhu kuuluvad<br />
krooniline respiratoorne haigus, õhukottide haigus<br />
ja rebukoti haigus. Kõikidel juhtudel on E. coli<br />
harva ainuke tekitaja. Ta liitub stressi korral viirusja<br />
bakteriaalsete haigustega. Olles statsionaarne<br />
asunik seedetraktis, muutub ta haigustekitavaks<br />
ning hakkab massiliselt paljunema linnu organismi<br />
nõrgendades. On tuvastatud tungimist ka<br />
läbi munakoore munasse, mille tulemusena haigestuvad<br />
kohapealsel tibude hautamisel tibud ja<br />
suremus võib olla sellest tingituna esimestel elupäevadel<br />
kuni 10%. Haiguskahtluse korral tuleb<br />
9
Kergehitis 120 munakanale<br />
pöörduda kohaliku veterinaararsti poole. Et ennetada<br />
sellise haiguspuhangu teket, on tähtis järgida<br />
lindude pidamise nõudeid: lindlad tuleb korralikult<br />
ette valmistada ning vältida lindude stressi<br />
eriti kahe esimese elunädala jooksul.<br />
Newcastle´i haigus ehk lindude aasia katk on<br />
ägedalt kulgev viirushaigus, mida iseloomustab<br />
kopsupõletik, entsefaliit, verevalumite tekkimine<br />
ning sõltuvalt viirustüübist suur suremus. Oma<br />
nakkavuse, rohke lindude hukkumise ja radikaalsete<br />
tõrjemeetodite (ettevõttes lindla likvideerimine,<br />
ka põletamine) tõttu on see paramüksoviiruse<br />
põhjustatud haigus ohtlikem lindude haigus<br />
kaasajal. Eestis on olnud selle haiguse üksikuid<br />
puhanguid, mis tänu lindude vaktsineerimisele<br />
on viidud miinimumini.<br />
Newcastle’i haiguse inkubatsiooniaeg kestab 4–21<br />
päeva. Haigus levib peamiselt otsekontakti teel<br />
ja inimtegevuse vahendusel, samuti õhu kaudu,<br />
näriliste ja putukate vahendusel ning transovariaalselt.<br />
Erandjuhul võib Newcastle’i haigus üle<br />
kanduda inimesele.<br />
Newcastle’i haigus on kiire levikuga ägedalt kulgev<br />
ja sageli suurt suremust põhjustav lindude<br />
viirushaigus, mida iseloomustavad kliinilised<br />
tunnused, näiteks peapiirkonna tursed ja hingamisraskused,<br />
millega kaasnevad närvinähud või<br />
mõnede viirustüvede puhul kõhulahtisus. Munevatel<br />
lindudel langeb järsult munemisvõime ja<br />
nende munade koored on defektidega. Haigust<br />
iseloomustavad ka organite patoloogilis-anatoomilised<br />
muutused, näiteks hingamisteede<br />
limaskesta turse ja verevalumid, täppverevalumid<br />
lihas- ja näärmemao piiril ning soolte serooskestal,<br />
maksa ja põrna suurenemine, soolte limaskesta<br />
ja soolestiku lümfoidkoe turse ning verevalumid,<br />
nekroosikolded ja haavandid.<br />
Ainus vahend Newcastle’i haiguse profülaktikas<br />
ja tõrjes on vaktsineerimine, mis on kohustuslik<br />
kõigile, kes peavad üle 50 linnu. Loomapidaja<br />
koostab Newcastle’i haiguse vastase ennetava<br />
vaktsineerimise läbiviimiseks ennetava vaktsineerimise<br />
programmi ning esitab selle Veterinaar- ja<br />
Toiduametile heakskiitmiseks. Vaktsineerimise<br />
viib läbi tegevusluba omav veterinaararst. Vaktsineerimisel<br />
kasutatakse paramüksoviiruse-1 tüve<br />
nõrgestatud elusvaktsiini. Vaktsineeritakse ainult<br />
kliiniliselt terveid linde. Ei vaktsineerita munemisperioodil<br />
ega juhul, kui munemisperioodi alguseni<br />
on jäänud vähem kui neli nädalat.<br />
Ennetavat vaktsineerimist on hea alustada sissetulnud<br />
tibude vaktsineerimisega. Vaktsineerimist<br />
saab alustada ka hiljem, aga seda tuleb teha<br />
programmis ettenähtud aegadel. Hiljem alustades<br />
tuleb esimeseks vaktsiiniks võtta ööpäevaste<br />
tibude vaktsineerimiseks ettenähtud elusvaktsiin<br />
(Nobilis ND C-2) ja jätkata programmi kohaselt<br />
ettenähtud elusvaktsiiniga (Nobilis ND Clone-30).<br />
10
Vaktsineerimisprogrammis olevaid elusvaktsiine<br />
saab lindudele manustada mitmeti, näiteks<br />
silma-ninatilga meetodil, joogiveega või aerosoolmeetodil.<br />
Mareki haigus on herpesviiruse põhjustatud<br />
haigus, mis on Eestis olnud ägeda vormina väga<br />
levinud. Nakkus levib karjas linnult linnule ning<br />
lindude liikumisel ka ettevõttest ettevõttesse. Et<br />
viirus on väliskeskkonnas väga vastupidav (virulentne<br />
1 aasta jooksul), levib ka õhu kaudu, näiteks<br />
ettevõttes ühelt lindlast teise, siis on puhkenud<br />
nakkust ettevõttes hävitada pea võimatu. Et ravi<br />
ei tunta, on vaktsineerimine hädavajalik. Eestis<br />
on praegu kogu sissetoodud linnumaterjal vaktsineeritud<br />
ja Mareki haigust esineb ainult üksikjuhtudena.<br />
Nii selle kui ka muude viirushaiguste<br />
korral on andnud tulemusi profülaktiline desoainete<br />
kasutamine.<br />
Munatoodangu vähenemise sündroomi tuntakse<br />
<strong>linnukasvatus</strong>es kui EDS’76 (egg drop syndrome).<br />
Sündroomi tekitaja on adenoviirus, mis<br />
on partidel kahjutu, kuid kanadele patogeenne<br />
(tõvestav). Et sündroomi on kliiniliselt raske diagnoosida,<br />
põhjustab ta väga suurt majanduslikku<br />
kahju munatoodangu sageli seletamatu vähenemise<br />
tõttu. Haigus levib haudemunadega, täiskasvanud<br />
lindude seas otsese kontakti ja haigete lindude<br />
väljaheidetega. Vastuvõtlikumad on pruunid<br />
ja lihatõud, valged munatõud vähem. Esimesed<br />
tundemärgid karja nakatumisest on pigmendita,<br />
nõrga koorega ja nakkmunad. Paari päeva jooksul<br />
väheneb toodang poole võrra ja taastub mõnevõrra<br />
3–4 nädala jooksul, kuid endisele tasemele<br />
ei ulatu. Lindudel võib tekkida kõhulahtisus ja isutus.<br />
Tavaliselt ilmneb haigus munatoodangu tipus<br />
või selle eel. Muna lahtilöömisel on munavalge<br />
vedel, vesine ja valgub laiali. Ravi puudub. Lisaks<br />
veterinaarmenetlustele aitab toodangu vähenemist<br />
leevendada sööda suurem proteiinisisaldus.<br />
Parasitaarhaigustest on levinumad välisparasiidid,<br />
millest enim kohtab praktikas väive. Harvem<br />
esineb lutikaid ja puuke. Täide leviku osas<br />
on vasturääkivusi: mõnede andmeil esineb neid<br />
sageli, mõnede andmetel peaaegu ei esine. Et<br />
tavaliselt pole parasiteeriva putuka määramine<br />
ravi sarnasuse tõttu vajalik, jääb tema liik tihti<br />
teadmata. Üldiselt tekib probleem välisparasiitidega<br />
iga paar-kolme aasta tagant. Ilmselt tõrjega<br />
mingi osa parasiite ei hävine ja nad paljunevad<br />
taas aasta-paariga.<br />
Väga tülikas on vabaneda väividest. Nad ei ole lindudele<br />
eluohtlikud, kuid oma pideva liikumisega<br />
naha pinnal ja sulgedel ärritavad lindude nahka.<br />
Väivid toituvad suletolmust, naha epidermisest,<br />
ka linnu verst, kui nahk on mingil põhjusel vigastatud<br />
(ise nad verd kapillaaridest ei ime). Eriti liigirikkad<br />
on väiviliigid, kes munevad oma munad<br />
valgete kolooniatena kloaagi alla, kõhupiirkonda,<br />
ka seljale sulerootsude ümber naha pinnale.<br />
Stress on füsioloogilisest seisukohast linnu organismi<br />
mittespetsiifiline (võimendatud) reaktsioon<br />
ebanormaalse või kahjuliku teguri (välisärritaja)<br />
tugevale toimele. Stressiolukorras muutub vererõhk,<br />
langeb kehatemperatuur, vähenevad söödavõtt<br />
ja juurdekasv. Kõigi nende tunnuste põhjal<br />
on võimalik stressiseisundit diagnoosida. Peamised<br />
stressorid <strong>linnukasvatus</strong>es: lihaste ülepingutus<br />
(nt liiga kõrgel asuv pesakast), ebanormaalne<br />
temperatuur (nt kanadel alla +10 °C ja üle +25 °C),<br />
joogivee ja sööda ebapiisavus või söödafrondi<br />
nappus (soovi tatav söödafront on vähemalt<br />
10 cm linnu kohta ja arvestusega, et kõik mahuksid<br />
korraga sööma), traumad, hirmutamine, püüdmine,<br />
kuhjumine (sagedane uute lindude toomise<br />
esimesel ööl), liiga tihe asustus, karjasisese<br />
seisundi ebavõrdsus (karja ebaühtlikus ja uute<br />
lindude laskmine olemasolevasse karja) jms. Enamik<br />
stressoritest on välditavad. Stressi saab suures<br />
linnukarjas ära hoida näiteks sellega, et kari komplekteeritakse<br />
korraga ja likvideeritakse korraga.<br />
Stressi tagajärjel väheneb toodang (munatoodang,<br />
juurdekasv) või lind hukkub. Vältimatuks<br />
stressoriks on näiteks ka söödapartiide vahetus<br />
(ka paremale söödale üleminek võib põhjustada<br />
11
Plastikust pesi on lihtne eemaldada ja puhastada<br />
lühiajalise stressi), hädapärased linnukarja vaktsineerimised,<br />
välistemperatuuri kiire tõus või langus,<br />
agressiivsete lindude olemasolu jne. Stressi leevendamiseks<br />
tuleb kinni pidada lindudele ettenähtud<br />
söötmis- ja pidamistingimustest, näiteks<br />
suurendades lindude söödas vitamiinide osa.<br />
Kannibalism on iseenese või liigikaaslase nokkimine<br />
vigastusest kuni surmani. Ebapiisava sööda<br />
korral on liigikaaslase söömine või nokkimine on<br />
sage nähtus. Kannibalismi esineb munakanadel<br />
rohkem kui broileritel.<br />
Üks kannibalismi põhjusi on stress. Sööt on omaette<br />
teema, sest siin võib olla söödanappus, söödavalgu<br />
puudus, ka keedusoola nappus (alla 0,5%<br />
söödakogusest).<br />
Kannibalismi vältimiseks on esmane eraldada karjast<br />
linnud, kes on agressiivsed ja alustavad nokkimist.<br />
Iga tume täpp linnu peal kutsub nokkima.<br />
Piirkonnad, mida nokitakse, on varbad, kloaagi<br />
ümbrus, tiibade välikülg ja kukal (harja tagant).<br />
Tavalisel piirdub ühes karjas kannibalism vaid<br />
ühega nimetatud piirkondadest.<br />
Kõige problemaatilisem on, kui nokitakse kloaagi<br />
piirkonda. Selle tagajärjel võib munemisel toimuda<br />
kloaagi osaline lühiajaline väljasopistumine,<br />
mille punast limaskesta hakkavad teised<br />
nokkima. Agressiivsuse esimene tunnus on<br />
sabasulgede nokkimine. Sel juhul tuleb muuta<br />
kanade söödaratsiooni. Näiteks lühiajaline täiendav<br />
keedu soola manustamine joogiveele või söödale<br />
(1% ulatuses). See tekitab aga janu ja kõhulahtisust,<br />
mis omakorda mõjub munemisele. Loomse<br />
proteiini puudusest tingitud kannibalismi korral<br />
tuleks söödale lisada kalapastat kuni 4% või lõssipulbrit<br />
2–4% ratsioonist. Üks levinumaid võtteid<br />
on kaeraterade lisamine ratsiooni 10–30% ulatuses.<br />
Hea on terad visata allapanule. Sealt teri<br />
otsides ja siblides leiavad kanad ka täiendavat<br />
tegevust.<br />
Kannibalismi vähendab ka valgustugevuse piiramine<br />
kuni 3 luksini (sisuliselt hämar ruum). Siis<br />
aga väheneb ka lindude söödavõtt ning allapanul<br />
pidamisel suureneb mahamunetud munade arv.<br />
On loomulik, et kahe linnupartii vahel tehakse<br />
lindlas põhjalik mehaaniline puhastus, sanitaarremont<br />
ja desinfektsioon. Hädavajalik on see siis,<br />
kui lindlat on tabanud mingi nakkushaigus. Puhastuse<br />
ja desinfitseerimise läbiviimine on suhteliselt<br />
lihtne, kui jälgitakse põhimõtet: kõik korraga<br />
sisse – korraga välja.<br />
Lindla tuleb puhastada vanast allapanust, pühkida<br />
ruumi põrand, seinad ja laed sinna kogunenud<br />
tolmust ja saastast, vajadusel ka samu pindu<br />
pestes. Pesta tuleb ka inventar ja vajadusel teha<br />
remondi tööd. Sellele järgneb desinfektsioon,<br />
kasutades mahepõllumajanduses lubatud desovahendeid<br />
(määruse (EÜ) nr 889/2008 VII lisa). Pindade<br />
desin fitseerimiseks on kasutatud ka gaasipõletid,<br />
kuid selle kasutamise ohutusnõuete täitmine<br />
jääb kasutaja vastutusele. Kõik need lindla<br />
ettevalmistamise meetmed uute lindude vastuvõtmiseks<br />
kulutavad aega umbes kaks nädalat. Et<br />
tagada ruumide nõutav bioloogiline puhkus, mille<br />
jooksul häviks veel säilinud kahjulik mikrofloora<br />
ning juhuslikud ektoparasiidid, kes üle 3 nädala<br />
vahepealse toitumiseta ei ela, peaks pärast viimas<br />
desinfitseerimist ruumid seisma suletuna veel ühe<br />
nädala. Alles seejärel saab lindla uuesti komplekteerida<br />
(allapanu, sisseseade, uued linnud).<br />
12
Söötmine<br />
Sööt ja vesi peavad olema lindudele kergesti<br />
kätte saadavad. Mahetootmises peetakse tähtsaks,<br />
et suur osa söödast oleks kasvatatud oma ettevõttes<br />
ja ostusööta kasutataks võimalikult vähe.<br />
Mahelindudele tuleb anda mahesööta. Kui mahesööta<br />
ei ole saada, on lubatud anda mittemahesööta<br />
kuni 5% aastasest kuivainekogusest kuni<br />
31.12.2011. Seda erandit pikendatakse. Jälgida<br />
tuleb määruse muudatusi.<br />
Loomade söödaratsiooni kuivainest võib kuni<br />
30% moodustada teisest ettevõttest pärit või<br />
100% samas ettevõttes toodetud mahepõllumajandusliku<br />
taimekasvatuse üleminekuaja teisel<br />
aastal toodetud sööt. Keskmiselt kuni 20%<br />
loomade söödaratsiooni kuivainest võib pärineda<br />
oma ettevõtte esimest aastat üleminekuajal<br />
olevatelt püsikarjamaadelt ja mitmeaastaste<br />
sööda taimedega või valgurikaste taimedega maatükkidelt<br />
saadud saagist või seal karjatamisest.<br />
Nimetatud kogused arvutatakse välja igal aastal<br />
põllumajandusest pärinevas söödas sisalduva<br />
kuiv aine osakaaluna.<br />
Oluline on see, et sööt oleks liigiomane ja naturaalne.<br />
Lindude söötmisel ja kasvatamisel keskendutakse<br />
peamiselt nende füsioloogiliste vajaduste<br />
rahuldamisele ja lindudelt saadava toodangu kvaliteedi,<br />
mitte aga niivõrd toodanguühiku suurendamisele.<br />
Oluline lindude söötmisega seotud erinevus tava<strong>linnukasvatus</strong>est<br />
on see, et ratsiooni rikastamiseks<br />
peab päevaratsioonis olema mingi koresööt,<br />
kas värskel, kuivatatud või sileeritud kujul. Sellise<br />
sööda protsent päevases söödaratsioonis pole<br />
määratud, oluline on, et selline sööt oleks loomadele<br />
igapäevaselt kättesaadav.<br />
Nii lubatud tavasööt kui ka lubatud mineraalsööt,<br />
mikroelemendid, vitamiinid jm on kirjas määruse<br />
(EÜ) nr 889/2008 lisades. Keelatud on geneetiliselt<br />
muundatud organismide (GMO) nagu ka<br />
antibiootikumide, koktsidiostaatikumide, kasvustimulaatorite,<br />
hormoonpreparaatide jms sisaldus<br />
söödas. Sööta sisse ostes tuleb kindlasti küsida<br />
täpset koostisainete nimekirja, et mahepõllumajanduse<br />
nõuete vastu mitte eksida.<br />
Sööt on väga tähtis tervisefaktor, mis mõjutab<br />
otseselt lindude käitumust, selle ebasobivus või<br />
vähesus võib põhjustada näiteks kanadel sulgede<br />
nokkimist, kannibalismi jne.<br />
Lindude söötmisel tuleb arvestada esmalt energia-<br />
ja proteiinisisaldusega söödas, mis määravad<br />
ära linnu elujõu ja toodangu. Kui tavatootmises<br />
kasutatakse suure energiasisaldusega sööta<br />
(11,6 MJ/kg), siis mahetootmises soovitatakse väiksemat<br />
energiasisaldust (10,5–11,2 MJ/kg). Määrav<br />
on proteiini, eriti metioniini sisaldus söödas.<br />
Lindude söödad võib jagada terasöötadeks ja<br />
nendest valmistatud jahusöötadeks, loomse päritoluga<br />
söötadeks, kartuli- ja juurviljasöötadeks,<br />
haljasöötadeks, sh silosöötadeks ja tööstuslikult<br />
valmistatud söötadeks.<br />
Vitamiinidel on lindude tervise seisukohast suur<br />
roll. A-vitamiin esineb ainult loomse päritoluga<br />
söötades, nt kalas, kalajahus, piimas ja piimasaadustes.<br />
Taimedes leidub A-vitamiini provitamiini<br />
karotiinina, millest lind ise on võimeline<br />
A-vitamiini sünteesima. Lindude söötmisel on tihti<br />
suureks probleemiks D-vitamiin, sest tüüpilised<br />
linnusöödad, teraviljad ja silod, sisaldavad seda<br />
vähe. Taimsetes söötades leidub seda provitamiini<br />
ergosteroolina, mis päikese ultraviolettkiirguse<br />
mõjul muutub D-vitamiiniks. Lindude suvisel<br />
viibimisel väljas ei tohiks D-vitamiini puudust<br />
tekkida. D-vitamiini leidub rohkem ja see on lindudele<br />
paremini omastatav nt kalas, kalajahus,<br />
kalamaksa õlis, ternespiimas, päikesepaistel kuivatatud<br />
heinas. E-vitamiini leidub paljudes söötades,<br />
13
näiteks rapsiseemnetes ja -õlis, päevalilleseemnetes<br />
ja ka rohelistes hernestes. Eriti rohkesti on<br />
seda taimede rohelistes lehtedes (300–500 mg/kg<br />
kuivaines). Rohu kuivatamisel heinaks aga hävib<br />
suur osa E-vitamiinist päikese ultraviolettkiirguse<br />
toimel, kuid silo puhul on säilivus parem.<br />
Linde tuleb sööta vähemalt üks kord päevas, kuid<br />
arvestades nende füsioloogiat ja soovi saada<br />
suuremat toodangut, on soovitatav sööta 2 või<br />
3 korda päevas. Kindlasti tuleb jälgida, et kõik linnud<br />
pääseksid sööma korraga, mis tähendab, et<br />
igale linnule on mistahes ajahetkel võimalik juurdepääs<br />
söödale, olenemata sellest, kas kasutatakse<br />
liinsöötjaid või ringsööda automaate.<br />
Puhast joogivett peavad kõik linnud saama vajaduse<br />
järgi. Arvestama peab, et nt 1–30-päevase<br />
kanatibu veetarve on umbes 0,1 liitrit ööpäevas,<br />
31–60 päeva vanune tibu vajab 0,15 liitrit päevas,<br />
hiljem on veetarve 0,2–0,25 liitrit päevas. Kui<br />
joogi vee tarbimine on tunduvalt suurem kui norm<br />
ette näeb, siis viitab see häiretele linnukarjas.<br />
Linde individuaalselt ei söödeta, seepärast ei<br />
koostata neile ka individuaalseid söödaratsioone.<br />
Söötmine toimub rühmiti, selleks võib kasutada<br />
kaht varianti:<br />
1. Soovitatakse välja arvutada rühmas olevate<br />
lindude keskmised näitajad (keskmine eluskaal,<br />
munevus) ning sellest lähtudes valida söötmisnorm<br />
ja koostada söödaratsioon. See variant ei<br />
ole hea munade tootmisel, sest rahuldab küll<br />
keskmise ja madala munevusega linde, kuid<br />
mitte häid munejaid.<br />
2. Söötmisnorm valitakse selline, et see rahuldab<br />
rühmas olevate paremate lindude toitainetetarbe.<br />
Söötmisnormide valikul kasutatakse vastavaid<br />
tabeleid ja soovitusi.<br />
Kui söötmisnorm on valitud, asutakse söödaratsiooni<br />
koostamisele. Arvutused saab teha tabeli<br />
vormis. Söödaratsiooni koostamisel märgitakse<br />
kõigepealt tabelisse linnu söödatarve. Kalkuleerimist<br />
alustatakse olemasolevatest, hangitud söötadest.<br />
Kõigepealt alustatakse terasöötadest ja<br />
nende jahudest, edasi võetakse loomsed söödad,<br />
seejärel mineraalsöödad ja lõpuks vitamiinsöödad.<br />
Tabelisse märgitud söötade kohta arvutatakse<br />
välja nende toiteväärtus. Saadud tulemust võrreldakse<br />
söödatarbega. Kui tulemus ei rahulda,<br />
tuleb üksikuid söötasid kas lisada või vähendada<br />
seni, kuni söödatarve on tagatud.<br />
Söödaratsiooni koostamisel peab muude asjaolude<br />
kõrval arvestama ka söötade maksumust.<br />
Lindude söötmiseks tuleb valida odava omahinnaga<br />
söötasid, kuid nii, et söödaratsiooni<br />
toit ainete vahekord ja toiteväärtus selle all ei<br />
kannataks.<br />
Täiskasvanud munakanade<br />
söötmine<br />
Katsed on näidanud, et mahekana vajab 1 kg<br />
munade (umbes 15 muna) tootmiseks 2,7–3,2 kg<br />
sööta. Praktikas saavad parimad tootjad hakkama<br />
2,3–2,4 kg söödaga 1 kg munade kohta ehk<br />
120–160 g söödaga kana kohta päevas. Kahekilone<br />
hästi munev kana toodab aastas 7–9 korda<br />
rohkem munamassi, kui ta ise kaalub.<br />
Kanakasvatuses kasutatakse peamiselt kahte söötmisviisi:<br />
kuivsöödalist ja segasöötmist.<br />
Kuivsöödalisel söötmisel antakse kanadele kas<br />
ainult kombineeritud sööta (segajõusööta) või<br />
kombineeritud sööta koos teradega. Kombineeritud<br />
sööta võib omakorda anda kas jahuna või<br />
graanulitena.<br />
Segasöötmisviisi puhul antakse kanadele kuivsöödasegu,<br />
teri ja pehmesööta, kusjuures pehmesööt<br />
valmistatakse kas ainult kuivsöödasegust, veest,<br />
vadakust, lõssist või võetakse segusse veel aurutatud<br />
kartuleid, kala ja kalatööstuse jäätmeid vms.<br />
Pehmesööt peab olema hästi segatud, küllalt paks<br />
ja mure ega tohi kleepuda linnu noka külge. Seda<br />
antakse eraldi pehmesöödakünadest. Tuleb silmas<br />
pidada, et pehmesööt oleks ära söödud poole<br />
14
tunni jooksul, kauaks seisma jäänud sööt võib<br />
tekitada lindudel terviseprobleeme.<br />
Olenemata söötmisviisist, tuleb kinni pidada<br />
söötmisaegadest. Korrapäratu söötmine mõjub<br />
halvasti lindude seedetalitlusele ja munevusele.<br />
Söödaratsioonide muutmine (uute söötade ratsiooni<br />
võtmine või teistega asendamine) peab<br />
toimuma pikkamööda, mitme päeva jooksul, et<br />
vältida kanadel isutust ja seedehäireid.<br />
Kanadele antav päevane jõusööda hulk sõltub<br />
söötmisviisist, tõust ja munevuse intensiivsusest.<br />
Söödas tuleb jälgida proteiini aminohappelist<br />
koostist, ratsioonis peaks olema need aminohapped,<br />
mida kana organism ise pole suuteline<br />
sünteesima ja mida ta peab saama söödaga. Eriti<br />
suur tähtsus on trüptofaani- ja lüsiinisisaldusel<br />
söödas, sest lüsiinipuudus vähendab munevust<br />
ja trüptofaanipuudus eluskaalu. Samas ei tohi<br />
proteiini olla liiga palju, sest kana ei suuda seda<br />
omastada ja võib haigestuda. Proteiini üleküllus<br />
võib esile kutsuda sulgimise ja munevuse languse.<br />
Tabel 2. Soovituslik toitainete sisaldus munakana<br />
söödas<br />
Energia, MJ/kg 11,0<br />
Proteiin, % 14,0<br />
Metioniin, % 0,35<br />
Lüsiin, % 0,70<br />
Kaltsium, % 3,20<br />
Fosfor, % 0,30<br />
Naatrium, % 0,15<br />
Allikas: K. Elwinger<br />
Kanade mineraalide vajadus on suur. Mineraalainete<br />
tarbe rahuldamiseks tuleb söödasegudesse<br />
lisada söödakriiti, kondijahu, spetsiaalseid mahepõllumajanduses<br />
lubatud mineraalainete segusid<br />
jne. Teokarpe antakse eri künades vabalt nokkimiseks<br />
või lisatakse peenestatult kuni 5% kuivsöödasegu<br />
hulka. Lubjakivisõmerik manustatakse kuivsöödasegu<br />
või kombineeritud sööda hulgas kuni<br />
8% söödakogusest. Keedusoola võetakse söödaratsiooni<br />
ainult sel juhul, kui seal ei ole soolaseid<br />
söötasid. Soola antakse mitte üle 1 g päevas.<br />
Tähtis koht kanade söötmisel on vitamiinidel: A-, D-,<br />
K- ja E-vitamiin ning B-rühma vitamiinid. A-vitamiinitarvet<br />
saab suvel rahuldada haljassöödaga, talvel<br />
heinajahu, ka kalamaksaõli ja preparaatidega,<br />
D-vitamiini tarvet saab rahuldada näiteks kalamaksaõliga.<br />
B-rühma vitamiine sisaldavad kõik tera- ja<br />
haljassöödad, söödapärm, pagaripärm.<br />
Teraviljadel (maisil, odral, nisul, kaeral jt) on<br />
kanade söödaratsioonis oluline koht. Jõusööda<br />
üldhulgast moodustab teravili 70–90%. Väga<br />
hea on kanadele oder, mida enamasti lisatakse<br />
ratsiooni 50–60%. Kui on kasutada kaera, eriti<br />
kooritult, võib seda munejatele kanadele anda<br />
40–50%. Halba ja kõlujat kaera ei tohiks ratsiooni<br />
võtta rohkem kui 20% terasöötade kogusest. Nisu<br />
ei tohi jahvatatult üle 45% ratsiooni võtta. Pehmesöödasegus<br />
võib nisujahu olla 20–25%. Maisi võetakse<br />
kanade söödaratsiooni kuni 50% teraviljasöötade<br />
kogusest. Väärtuslikumad on kollased<br />
maisisordid. Samas on mahemaisi ostmine kulukas<br />
ja meie tootjate puhul see eriti kõne alla ei<br />
tule. Rukist söödetakse harilikult jämeda jahuna<br />
10–15% teraviljasöötade kogusest. Kui söödaratsioon<br />
sisaldab kaera- ja heinajahu, ei ole soovitatav<br />
nisukliisid võtta kuivsöödasegusse üle 10–15%.<br />
Nende puudumisel võetakse nisukliisid kuni 20%.<br />
Kartuleid antakse aurutatult, suhkrupeeti kas<br />
keede tult või toorelt.<br />
Proteiinisöötadest on suur väärtus lõssil, mis mõjub<br />
hästi kanade munevusele. Hapendatud lõssi söötmisel<br />
ei tohi tsingitud söödakünasid kasutada, sest<br />
piimhape lahustab tsinki ja see võib lindudel tekitada<br />
mürgituse. Lõssi antakse kas pehmesööda hulgas<br />
või puhtalt joomiseks. Vadakut antakse kanadele<br />
pehmesöödas või joomiseks. Lõssipulbrit, mis<br />
15
sisaldab kuni 35% proteiini, võetakse kombineeritud<br />
söötadesse ja kuivsöödasegudesse. Kalajahu<br />
antakse kanadele 10–15% kuivsöödakogusest. Kalaja<br />
kalatööstuse jäätmeid, mida söödetakse kanadele<br />
keedetult ja peenestatult, võib päevasesse<br />
ratsiooni võtta 15–20 g.<br />
Kaunviljadest võib hernest anda kuni 10–15 g, teisi<br />
kaunvilju mitte üle 5–10 g päevas.<br />
Sojakooki võib kanadele anda 25–30% kuivsöödakogusest,<br />
linakooki, mis sisaldab metioniini ja<br />
trüptofaani ning mis annab sulgedele ilusa läike,<br />
võib kanadele anda 10–15% ja päevalillekooki<br />
samuti 10–15% kuivsöödakogusest.<br />
Kanadele soovitatakse haljassööta mitte rohkem<br />
kui 30–50 g päevas, kuid vabapidamisel normeerib<br />
kana ise oma tarbe. Heinajahu antakse 5–7%<br />
kuivsöödakogusest. Porgandit antakse toorelt<br />
ja peenestatult 25–30 g päevas, söödakapsast<br />
peenestatult kas pehmesööda hulgas või eraldi<br />
künades 30–50 g kana kohta päevas.<br />
Söödapärmi võib anda 2–4% ja õllepärmi 4–10%<br />
jõusöödaannuse kaalust ning pagaripärmi kuni<br />
5 g kana kohta päevas.<br />
Söötmisnormid munemisperioodil. Kerget<br />
tõugu kanad tarvitavad eluskaalu 1 kg kohta rohkem<br />
sööta kui rasket tõugu kanad. Proteiinitarve<br />
elatussöödas on vanematel kanadel väiksem kui<br />
noortel, esimest aastat munevad kanad kasutavad<br />
osa sööta juurdekasvuks. Tootmissöödas vajavad<br />
vanemad kanad võrreldes noortega rohkem proteiini<br />
ja teisi toitaineid. Seepärast kulub vanadel<br />
kanadel 1 muna või 1 kg munamassi tootmiseks<br />
rohkem sööta kui noortel.<br />
Eestis kasutatavad kanade tüüpsöötmisnormid<br />
on toodud tabelis 3, lisaks sellele on igale tõule<br />
ettenähtud oma, spetsiaalne söötmisnorm.<br />
Tabel 3. Söötmisnormid valge munakoorega kanadele<br />
Näitaja Noorkanad, vanus nädalates Tööstuskanad<br />
0–6 7–14 15–20<br />
Metaboliseeruv energia<br />
100 g söödas, kcal<br />
MJ<br />
290<br />
1,22<br />
280<br />
1,17<br />
270<br />
1,13<br />
280<br />
1,17<br />
Sugukanad<br />
Toorproteiin 19,0 16,0 14,0 16,5 16,0<br />
Toorkiud, maksimum 5,0 6,0 7,0 5,0 5,0<br />
Kaltsium 1,0 1,0 1,0 3,5 3,5<br />
Omastatav fosfor 0,40 0,35 0,35 0,40 0,40<br />
Naatrium 0,15 0,15 0,15 0,15 0,15<br />
Kaalium 0,40 0,30 0,25 0,15 0,15<br />
Aminohapped:<br />
Lüsiin 0,95 0,80 0,70 0,75 0,72<br />
Metioniin 0,43 0,36 0,32 0,31 0,30<br />
Metioniin+tsüstiin 0,72 0,61 0,53 0,60 0,58<br />
Trüptofaan 0,19 0,16 0,14 0,17 0,16<br />
Vitamiinid:<br />
A, retinool, mln RÜ/t 15 10 10 7 10<br />
D3, kolekaltsiferool,<br />
mln RÜ/t<br />
280<br />
1,17<br />
1,5 1,0 1,0 1,5 2,0<br />
E, dialfatokoferool, g/t 10 5 5 5 10<br />
Allikad: Põllumajanduslindudele soovitatavad söötmisnormid Eestis. 1997<br />
Tikk, H., Tikk, V., Piirsalu, M., Hämmal, J. 2007. Linnukasvatus I<br />
16
Tabel 4. Näidisratsioon munejatele kanadele<br />
(arvestatud 60% munevuse puhul kanadele keskmise<br />
eluskaaluga 1,8 kg)<br />
Sööt<br />
Söödakogus (g)<br />
Oder (terad) 50,0<br />
Jahusegu<br />
odrajahu 35,0<br />
kaerajahu 5,0<br />
nisukliid 20,0<br />
kalajahu 5,0<br />
kook 8,0<br />
Haljassööt<br />
(peenestatud lutsern) 40,0<br />
Mineraalsööt<br />
lubjakivi sõmerik (3–5 mm) 5,0<br />
keedusool 0,5<br />
Kokku 168,5<br />
Allikas: EPMÜ LVI. 1995. Loomakasvatus nr 4.<br />
Broileritibude söötmine<br />
Üheks põhitingimuseks broileritibude edukal<br />
üleskasvatamisel on nende õige söötmine. Antav<br />
sööt peab täielikult rahuldama lindude söödavajaduse<br />
kõigi toitainete osas. Ainult sel juhul<br />
võib loota head toodangut ja söödaväärindust.<br />
Tuleb silmas pidada, et põhimõtteliselt ei erine<br />
broilerite söötmine tavalisest kanatibude söötmisest.<br />
Nende suur kasvukiirus tingib aga tunduvalt<br />
erinevaid söötmisnorme. Kui tavatootmises kasvatatakse<br />
broilerid tapaküpseks juba 42 päevaga,<br />
siis mahetootmises ei tohi broilereid lihaks realiseerida<br />
mitte enne, kui nad on 81 päeva vanused.<br />
Kõige paremaid tulemusi annab broilerite söötmine<br />
täisratsiooniliste segajõusöötadega. Viimaste<br />
koostamisel võib juhinduda tabelis 5 toodud<br />
normidest. Sellistes segajõusöötades on<br />
üksikud toitained omavahel tasakaalustatud ja<br />
ratsioon sisaldab kõiki vajalikke toitaineid.<br />
Tabel 5. Broilerite soovitatavad söötmisnormid<br />
Toitained<br />
Vanus<br />
1–30 päeva 31–70 päeva<br />
Metaboliseeruv energia (kJ 100g söödas) 1235 1298<br />
Toorproteiin, % 21 19<br />
Toorkiudu, % mitte üle 5 5<br />
Kaltsiumi, mg 1000 800<br />
Fosforit, mg 800 800<br />
Naatriumi, mg 300 300<br />
Vitamiine (100 g sööda kohta):<br />
A, RÜ 1000 700<br />
D3 100 100<br />
E, mg 1 0,5<br />
B2, mg 0,3 0,3<br />
Allikad: Talunik, informatsioonileht nr 3. 1991<br />
Tikk, H., Tikk, V., Piirsalu, M., Hämmal, J. 2007. Linnukasvatus I<br />
17
Spetsiaalset täisratsioonilist segajõusööta on aga<br />
mahelinnukasvatajal võimalik vähe kasutada. Seepärast<br />
tuleb kogu söötmine korraldada põhiliselt<br />
oma ettevõttes leiduvate ja kättesaadavate<br />
söötadega ning neist koostada tibude vanusele<br />
sobivad ratsioonid.<br />
Oluline on, et tibud saaksid sööta ja joogivett<br />
kohe kasvukohta paigutamisel ning õpiksid kiiresti<br />
sööma. Siis on nende kasvuhoog hea.<br />
Head söödad on tibude esimestel elupäevadel<br />
kaerahelbed, purustatud nisu, odra- või nisutangud<br />
ning hapendatud lõss. Alates 2.–3. elupäevast<br />
lisatakse peenestatud värsket rohtu (ristikulehed,<br />
värske nõges). Talvel antakse kvaliteetset ja võimalikult<br />
väikese kiudainesisaldusega rohujahu. Kohupiim<br />
ja kõvaks keedetud ning koos koorega peeneks<br />
hakitud muna on samuti tibudele (1–2 g tibu kohta<br />
päevas) sobivateks söötadeks esimestel elunädalatel.<br />
2–3 nädala vanuselt hakkavad broilerid hästi<br />
sööma keedetud kartulit, porgandit ja teisi juurvilju.<br />
Pehmesööta valmistatakse kuivsöödast<br />
(jahusegust), kartulist ja teistest olemasolevatest<br />
söödakomponentidest ning niisutatakse<br />
vee või lõssiga tahedaks pudruks. Pehmesööda<br />
osakaalu suurendatakse üldises söödakoguses<br />
alates kolmandast nädalast. Kuivsööt jahusegu<br />
või segajõusöödana võib olla ees ka pehmesööda<br />
andmise korral.<br />
Pehmesööta tuleb valmistada üheks korraks, et<br />
tibud jõuaks selle korraga ära süüa. Erilist hoolt<br />
nõuab pehmesööda kasutamisel söödakünade<br />
puhastamine ja pesemine.<br />
Vitamiinitarbe rahuldamiseks võib arvestada<br />
teisest elunädalast alates pool teelusikatäit kalamaksaõli<br />
10 tibu kohta päevas, kolmandal nädalal<br />
suurendada seda kogust poole võrra. Pärmi võib<br />
sööta 2–5 g tibu kohta päevas.<br />
Söötmise korraldamisel ja söödaratsioonide koostamisel<br />
on hea kasutada tabelites 6 ja 7 toodud<br />
andmeid.<br />
Tabel 6. Broileritibude orienteeruv toitainetetarve (tibu kohta päevas)<br />
Broileritibu<br />
vanus, päeva<br />
Broileritibu<br />
kehakaal<br />
perioodi<br />
lõpul, g<br />
Metaboliseeruv<br />
energia,<br />
KJ<br />
Toorproteiin,<br />
g<br />
Ca, mg P, mg Na, mg<br />
1–5 85 222 3,7 0,19 0,14 0,07<br />
6–10 - 285 4,8 0,25 0,18 0,09<br />
11–20 - 369 6,3 0,33 0,24 0,12<br />
21–30 525 458 7,7 0,40 0,29 0,14<br />
31–40 - 756 11,2 0,64 0,47 0,23<br />
41–50 - 920 13,6 0,79 0,57 0,28<br />
51–60 1500 1365 20,5 1,18 0,86 0,43<br />
Allikad: Talunik, informatsioonileht nr 3. 1991<br />
Lind, A., Rautits, R., Tikk, H., Tikk, V. 1980. Kanamunade ja linnuliha tööstuslik tootmine<br />
18
Tabel 7. Söötade toitainetesisaldus<br />
Sööt<br />
Optimaalne<br />
ja maksimaalne<br />
kogus, %<br />
päevas<br />
söödas<br />
Metaboliseeruv<br />
energia,<br />
kJ<br />
Toorproteiin,<br />
g<br />
1 g sööta sisaldab<br />
Toorkiud,<br />
g<br />
Mineraalained, mg<br />
Fosfor<br />
Kaltsium<br />
Naatrium<br />
Mais, kollane 40/60 13,78 0,089 0,022 0,3 3,1 0,3<br />
Nisu 35/60 12,22 0,115 0,035 0,4 4,7 1,1<br />
Oder 20/40 11,21 0,116 0,055 0,6 3,4 0,4<br />
Sõelutud<br />
kaerajahu<br />
30/50 12,39 0,126 0,075 1,1 4,3 1,7<br />
Kaer 15/25 10,79 0,110 0,103 1,2 3,5 1,7<br />
Hernes 7/12 9,58 0,215 0,054 1,4 3,7 0,7<br />
Nisukliid 5/8 7,69 0,158 0,091 1,3 11,1 1,3<br />
Söödapärm 3/7 11,72 0,521 - - - -<br />
Kuiv<br />
pagaripärm<br />
3/7 12,81 0,467 - 2,54 15,9 1,33<br />
Värske kala 10/20 3,28 0,175 - 9,9 7,9 3,5<br />
Kalajahu 4/8 13,02 0,460 - 80,0 64,0 27,0<br />
Lõss 10/30 1,68 0,037 - 1,4 1,0 0,6<br />
Lõssipulber 2/4 12,94 0,340 - 12,9 9,8 5,4<br />
Kohupiim 2/3 5,88 0,127 - 3,0 2,4 1,5<br />
Kanamuna 1/2 5,54 0,130 - 0,5 2,14 -<br />
Kartul 20/30 2,81 0,020 0,007 0,1 0,5 0,5<br />
Porgand 15/30 1,51 0,011 0,009 0,6 0,5 0,5<br />
Söödapeet 20/40 1,51 0,016 0,016 0,4 0,7 0,6<br />
Söödakapsas 10/15 1,22 0,022 0,021 1,7 0,4 0,2<br />
Ristik, noor 10/20 1,39 0,036 0,042 3,0 0,8 0,2<br />
Rohujahu, ristik 3/6 7,61 0,160 0,247 9,3 1,9 0,6<br />
Kalaõli 0,5/3 35,95 - - - - -<br />
Taimeõli 2/5 35,83 - - - - -<br />
Teokarp 3/5 - - - 370,0 - -<br />
Söödakriit 2/4 - - - 330,0 - -<br />
Keedusool 0,2/0,3 - - - - - 400,0<br />
Allikad: Talunik, informatsioonileht nr 3. 1991<br />
Tikk, H., Tikk, V., Piirsalu, M., Hämmal, J. 2007. Linnukasvatus I<br />
19
Täiskasvanud hanede<br />
söötmine<br />
Haned on oma bioloogiliste iseärasuste tõttu rohusööjad.<br />
Seepärast eeldab hanekasvatuse edukas<br />
arendamine kõigepealt heade, lopsaka taimestikuga<br />
rohumaade olemasolu. Vähem tähtis, kuid<br />
siiski vajalik, on hanedele veekogu olemasolu kevadiseks<br />
paaritushooajaks. Täiskasvanud hani sööb<br />
päevas kuni 2 kg haljassööta. Haned söövad meelsasti<br />
ristikut, vikki, timutit ja teisi kõrrelisi. Umbrohtudest<br />
maitsevad hanedele võilill, hapuoblikas ja<br />
noored nõgesed. Heaks karjamaaks hanedele on<br />
sügisel kõrrepõllud, kust nad söövad 500–600 g<br />
varisenud teri päevas ja palju haljassööta.<br />
Söötmisnormid on talvel suuremad kui muul ajal.<br />
See on tingitud sellest, et suguperioodil, mis tavaliselt<br />
algab jaanuari lõpul ja kestab juunini, peavad<br />
haned olema heas toitumuses. Hanede põhisööt<br />
võiks olla heinajahu, heinahekslid, ristiku- ja lutsernilehed,<br />
juurvili, kartul ja värske rohi. Teravilja,<br />
teraviljajäätmeid ja muid jõusöötasid kasutatakse<br />
söödaratsioonide täiendamiseks ning valgu- ja<br />
mineraalainete sisalduse reguleerimiseks. Mida<br />
mitmekesisemad söödaratsioonid on, seda parem.<br />
Iga hanekasvataja peab arvestama olemasolevaid<br />
söödavarusid, asendades vajaduse korral ühtesid<br />
söödaliike teistega. Näiteks võib tera- ja jahusöötasid<br />
asendada 3–4 kordse kartulikogusega, lisades<br />
ratsioonile samal ajal iga 10 g kartuli kohta<br />
0,2–0,3 g proteiinirikkaid söötasid.<br />
Talvel söödetakse hanesid harilikult 2 korda päevas,<br />
hommikul ja õhtul. Jaanuaris, kui nad hakkavad<br />
paarituma, minnakse üle 3 kordsele ja<br />
munemishooajal sageli ka 4 kordsele söötmisele.<br />
Hanesid tuleb sööta iga päev samadel kellaaegadel.<br />
Kolmekordsel söötmisel antakse hommikul<br />
ja keskpäeval pehmesööta, õhtul teri. Neljakordsel<br />
söötmisel antakse hommikul teri, päeval kaks<br />
korda pehmesööta ja õhtul jälle teri. Keedusool<br />
segatakse pehmesööda hulka. Peale selle on<br />
otstarbekas hanedele panna eri söödanõudesse<br />
mineraalsööta (lubjakivi sõmerik, teokarbid) isu<br />
järgi söömiseks.<br />
Et haned ei saa suguperioodil pidevalt karjamaal<br />
viibida, ei tohi antavaid söödakoguseid vähendada.<br />
Kui tibude kasvatamine toimub täiskasvanud<br />
hanede all, tuleb suguperioodi hulka arvestada<br />
ka tibude üleskasvatamise aeg vähemalt<br />
1 kuu vanuseni.<br />
Puhas vesi peab jooginõudes alati saadaval olema.<br />
Tabelites 8 ja 9 on toodud söötade piirannused<br />
ja näidisratsioonid suguhanedele.<br />
Tabel 8. Söötade piirannused hane kohta, grammi päevas<br />
Sööda liik<br />
Suguperioodide<br />
vaheaegadel,<br />
g<br />
Suguperioodil,<br />
g<br />
Ristikheinajahu 200 100<br />
Kaeraaganad 150 50<br />
Keedetud kartul 500 300<br />
Keetmata kartul 200 100<br />
Porgand, peet,<br />
kaalikas ja<br />
nende pealsed,<br />
kapsas<br />
400 200<br />
Allikas: Lill, A. 1982. Hanekasvatuse ABC<br />
Noorhanede söötmine<br />
Hanetibusid hakatakse söötma ja jootma kohe<br />
pärast koorumist. Esimestel päevadel antakse<br />
neile kõvakskeedetud ja peeneks hakitud mune<br />
segatult odra- ja kaeratangudega, millele lisatakse<br />
poolosa peenestatud haljassööta: võilille-, ristikulehti,<br />
murulauku, sibulapealseid, viljaorast, riivitud<br />
punast porgandit jm. Ühtlasi antakse neile sõredat<br />
puhast liiva ja puhast vett joogiks. Kolmandal<br />
päeval jäetakse munade söötmine ära, sest see<br />
läheks kulukaks. Nüüd keedetakse neile kaera- ja<br />
odratanguputru, lisades juurde kohupiima ja juba<br />
suuremal hulgal haljassööta.<br />
Alates teisest nädalast minnakse pikkamööda<br />
üle pehmesöödale, mis valmistatakse heast<br />
sega viljajahust, nisukliidest, keedetud kartulist,<br />
kohupiimast, peenestatud punasest porgandist,<br />
20
Tabel 9. Näidisratsioonid suguhanedele eluskaaluga 5,0–5,5 kg hane kohta, grammi päevas<br />
Terad<br />
Sööda liik<br />
Kaer või teiste teraviljade<br />
korralikud jäätmed<br />
Jahusegu<br />
Munade arv hane kohta kuus<br />
0 3 6 9 12 13<br />
50 60 70 80 90 100<br />
kaerajahu 23 24 26 32 36 40<br />
teraviljajahu 17 20 21 36 40 45<br />
nisukliid 50 50 50 50 50 50<br />
rohujahu 100 100 100 70 60 50<br />
Loomne sööt - - 4 6 9 13<br />
Õlikoogid ja kaunviljajahu - 5 6 9 12 13<br />
Teokarbid 1,5 3 4,7 6,5 8,3 10<br />
Kondijahu - 0,5 1,3 2,0 2,7 3,5<br />
Keedusool 2 2 2 2 2 2<br />
Mahlakad söödad<br />
peet ja porgand 200 200 200 200 200 200<br />
Sööta kokku 433 464 485 493 510 528<br />
Allikas: Lill, A. 1982. Hanekasvatuse ABC<br />
rohust jne. Kohupiima puudumisel võib pehmesöödale<br />
lisada vähesel määral kalajahu või lõssipulbrit.<br />
Peen kruus, teokarbid või lubjakivisõmerik<br />
ja joogivesi olgu hanetibul alati ees. Joogivett<br />
tuleb anda niisuguse nõu seest, et hanetibud ei<br />
saaks vette ronida ja end märjaks teha.<br />
Kui ilmastikutingimused ei võimalda hanetibudel<br />
viibida pikemat aega väljas päikesepaistel,<br />
tuleb söödaratsioonile lisada 0,5–1% kalamaksaõli<br />
jahusöödanormist.<br />
Hanetibusid söödetakse kuni 1 kuu vanuseni<br />
vähemalt 6 korda päevas, 1–1,5 kuu vanuseni 4–5<br />
korda ja üle 1,5 kuu vanuseid 3–4 korda päevas.<br />
Pärast karjamaale laskmist söödetakse hanetibusid<br />
1–3 korda, olenevalt karjamaa kvaliteedist.<br />
Noore õrna rohuga karjamaal õnnestub hanetibusid<br />
üles kasvatada väga väikese jõusöödakogusega.<br />
Kahekuused ja vanemad hanetibud<br />
vajavad karjamaal lisasöödana tibu kohta päevas<br />
ainult umbes 50 g teri, mida antakse hommikul ja<br />
õhtul. Kõrrepõldudel ja ristikuädalal karjatamisel<br />
ei tarvitse lisasööta üldse anda.<br />
Noorhanede nuumamine<br />
Nuumamisperiood kestab 30–40 päeva, millest<br />
esimesed 20–25 päeva karjatatakse hanesid aasaja<br />
põldheinaädalal ning kõrrepõldudel, andes<br />
neile samal ajal lisasööta. Lisasöödaks on sellel<br />
perioodil ainult teravili, mida antakse 30–50 g iga<br />
1 kg hane eluskaalu kohta. Teri antakse peamiselt<br />
õhtul, pärast karjatamist.<br />
Nuuma lõppjärgul peetakse hanesid 10–20 päeva<br />
kestel siseruumides. Soovitatav on neid paigutada<br />
samadesse ruumidesse, kus nad karjamaanuuma<br />
puhul ööbisid, siis ei ole üleminek nii terav. Söödaja<br />
jooginõud aga tuleks paigutada väljapoole sulgusid,<br />
nii et haned söövad läbi võrelise suluseina.<br />
Söötmine peab nuuma lõppjärgul olema rikkalik,<br />
21
s.o nii palju kui haned tahavad. Söödaks on teravili<br />
ja kvaliteetsed teraviljajäätmed. Keskmine söödanorm<br />
on 130 g teri iga 1 kg hane eluskaalu kohta.<br />
Tervete terade asemel võib sööta ka jämedat jahu<br />
segus keedetud kartulitega. Söödetakse 3 korda<br />
päevas. 1,5–2 tunni järel pärast igakordset sööda<br />
etteandmist tuleb söödajäätmed künadest ära<br />
koristada ja kui söötmisel kasutatakse keedetud<br />
kartuleid, künad hoolega puhastada, et seal ei<br />
tekiks sööda käärimist ja roiskumist.<br />
Puhas joogivesi, peen kruus, teokarbid või lubjakivisõmerik<br />
peab hanedel nuumamisel algusest<br />
kuni lõpuni alati saadaval olema.<br />
Nuumamine lõpetatakse siis, kui haned on küllaldaselt<br />
rasvunud, mille tunnuseks on rasva ladestumine<br />
rinnal, eriti tiibade all ning noka kahvatuks<br />
muutumine. Hanede sundsöötmine, mida mõnel<br />
pool maailmas praktiseeritakse, on mahetootmises<br />
keelatud.<br />
Pardibroilerite söötmine<br />
Pardibroilerite eduka üleskasvatamise põhitingimus<br />
on nende õige söötmine. Ainult korrapärase<br />
ja täisväärtusliku söötmise korral võib<br />
oodata head toodangut. Pardid pole eriti nõudlikud<br />
sööda maitse suhtes ja paistavad teiste põllumajanduslindude<br />
hulgas silma hea isu poolest.<br />
Söötade valikul tuleb võimaluse piires vältida<br />
suure toorkiusisaldusega söötasid (heinajahu,<br />
heinahekslid jt). Kui neis leidub aga küllaldaselt<br />
valku, vitamiine või teisi olulisi toitaineid, ei tarvitse<br />
neist loobuda.<br />
Tibudele on esimestel elupäevadel headeks söötadeks<br />
purustatud nisu, odra- või nisutangud,<br />
kaera helbed, kohupiim, lõss ning peeneks hakitud<br />
munad koos koorega arvestusega 5 g tibu<br />
kohta. Alates 4–5 päevast võib munade söötmise<br />
lõpetada ja lisada söödale 1/3 osa haljassööta:<br />
ristiku- ja võilillelehti, värsket nõgest, viljaorast,<br />
riivitud punast porgandit, murulauku jm.<br />
Alates 11. elupäevast minnakse üle järk-järgult<br />
pehmesöödale. See valmistatakse söödajahust,<br />
teraviljajäätmetest, lõssist, keedetud kartulist,<br />
purustatud juurviljast ja peenestatud haljassöödast.<br />
Vaadata tuleb, et linnud jõuaks selle<br />
1,5–2 tunni jooksul ära süüa.<br />
Tabelis 10 on toodud pardibroilerite päevane<br />
sööda vajadus. Tuleb arvestada esimestel elupäevadel<br />
kuni kuue söötmiskorraga, 11–30 päevani<br />
nelja ja üle 31 päeva kolme korraga päevas.<br />
Äärmisel juhul võib 20–25% teraviljajahust ja -jäätmetest<br />
asendada keedetud kartuliga arvestusega<br />
3 g kartulit 1 g terade asemel. Siin tuleb aga arvestada,<br />
et söödavahetus peaks toimuma vähemalt<br />
4 päeva jooksul (25% päevas).<br />
Tabel 10. Parditibude päevane söödavajadus tibu kohta grammides<br />
Sööda liik<br />
Päevad<br />
1–10 11–20 21–30 31–50 51–<br />
Teraviljajahu 15 40 60 80 100<br />
Jahvatatud teraviljajäätmed - 35 55 65 80<br />
Keedetud kala (4. elupäevast) 3 10 15 20 25<br />
Keedetud kartul - 20 40 60 90<br />
Peenestatud haljassööt 20 30 50 70 80<br />
Pärm (4. elupäevast) 0,2 0,4 1 1 1<br />
Lõss 5 10 20 - -<br />
Allikad: Piirsalu, M. 1988. Soovitusi parditibude üleskasvatamiseks ja söötmiseks individuaalmajapidamises<br />
ENSV Põllumajandusministeeriumi Informatsioonileht nr 52–53<br />
22
Lindude sissetoomine ettevõttesse<br />
Kui võimalik, tuleks eelistada oma ettevõttes üles<br />
kasvatatud linde ja nende järglasi. Arvestades aga,<br />
et suletud tingimustes lindudelt järgnevate järglaste<br />
saamine vähendab nende aretusväärtust, siis<br />
ei saa seda eriti soodustada, kui kohapeal ei ole<br />
sisulist tõuaretust (nt paaride valikut).<br />
Arvestama peab, et iga uue liigikaaslase toomine<br />
olemasolevasse karja lõhub karja senist hierarhiat<br />
ning on oht kaasa saada haigusi. Kui siiski on vaja<br />
linde sisse tuua ja enamasti peab seda tegema, siis<br />
on siin võimalus sisseostetud linde mingi ajahetk<br />
olemasolevatest eraldi pidada.<br />
Mahelindude sisseostul piiranguid ei ole. Kui<br />
mahelinde pole piisavalt saada, võib sisse tuua<br />
vastavalt määruse (EÜ) nr 834/2007 artikli 22 lõike<br />
2 punkti b tingimuste kohaldamisel ning PMA eelneval<br />
loal järgmistel tingimustel:<br />
− karja esmakordsel moodustamisel, uuendamisel<br />
või taastamisel võib sisse tuua mittemahepõllumajanduslikult<br />
kasvatatud kuni kolme<br />
päeva vanuseid linde;<br />
− kuni 31.12.2011 võib sisse tuua kuni 18 nädala<br />
vanuseid mittemahepõllumajanduslikult kasvatatud<br />
ja munade tootmiseks mõeldud noorkanu,<br />
kui mahepõllumajanduslikult kasvatatud<br />
noorkanu ei ole saada ning kui nende puhul<br />
on täidetud teatud mahepõllumajandusliku<br />
tootmise tingimusi.<br />
Tõuaretuse eesmärgil mittemahepõllumajanduslikust<br />
karjast täiskasvanud isaslooma (nt kuke) sissetoomiseks<br />
luba küsima ei pea.<br />
Arvestuse pidamine<br />
Mahepõllumajandusettevõttes peab pidama<br />
arvestust lindude sööda ja veterinaarravi kohta.<br />
Arvestust võib pidada paberkandjal või elektroonselt.<br />
Viimasel juhul peab olema võimalus teha<br />
välja trükk. Arvestuse pidamiseks võib kasutada<br />
PMA soovituslikke vorme või endale sobivaid<br />
vorme, mis võimaldavad anda selge pildi lindude<br />
liikumisest antud ettevõttes.<br />
Lindude liikumise arvestuse andmed peavad sisaldama<br />
järgmist teavet.<br />
− ettevõttesse toodud lindude kohta: päritolu ja<br />
saabumise kuupäev, üleminekuaeg, võimalikud<br />
erisused (liik, tõug jms) ja veterinaarandmed;<br />
− ettevõttest välja viivate eluslindude kohta:<br />
vanus, lindude arv, erisused (liik, tõug jms) ja<br />
sihtkoht.<br />
Söötade kohta käivad andmed peavad sisaldama<br />
järgmist teavet:<br />
− ettevõttesse toodud sööda kogus, kaasa arvatud<br />
söödalisandid, toomise päev, sööda tootmise/müügikoht,<br />
tootja/turustaja;<br />
− mitmesuguste sööda koostisosade osakaal ratsioonis<br />
ja nende söötade kasutamine, sh säilitades<br />
sisseostetud söötade koostise retseptid.<br />
Veterinaarravi kohta käivad andmed on toodud<br />
peatükis „Tervis“.<br />
Registreerima peab ka vabaõhualadele pääsemise<br />
aja.<br />
Lindude viimisel tapale:<br />
− toiduohutusealase teabe edastamiseks tapamajale<br />
koostab tapaloomi kasvatav isik (loomapidaja)<br />
teatise iga tapapartii (samal päeval<br />
tapetav, samasse liiki kuuluv kogus linde, mis<br />
23
pärineb ühest loomapidamise üksusest või karjast<br />
kohta). Loomapidaja saadab tapamajale<br />
toidu ohutuse alase teatise vähemalt 24 h enne<br />
lindude saabumist tapamajja. Kui tapamaja<br />
järelevalveametnikult on saadud sellekohane<br />
nõusolek, võib toiduohutusalane teatis saabuda<br />
tapamajja koos tapalindude partiiga. Sellisel<br />
juhul tuleb tapalindude tapaeelne kontroll<br />
läbi viia päritolu-farmis ja tapapartiiga peab<br />
kaasas olema vormikohane veterinaartõend.<br />
Töötlemine ja turustamine<br />
Kuigi mahe<strong>linnukasvatus</strong>toodangu vastu on tarbijatel<br />
suur huvi, on müügil ainult munad, linnuliha<br />
müügil pole.<br />
Mahemunad on turul väga nõutav kaup. Munade<br />
puhul on ka hinnalisa paljudes riikides võrreldes<br />
teiste mahetoodetega oluliselt suurem. Eestis on<br />
kauplustest võimalik osta vaid ühe tootja mahekanamune,<br />
väikeses koguses müüvad tarbijatele<br />
otse mune veel mõned tootjad.<br />
Eesti Konjunktuuriinstituudi andmetel tarbiti<br />
Eestis 2009. a 496 tuh mahemuna, mis moodustas<br />
munade kogutarbimisest vaid 0,2%.<br />
Lihatootmiseks mõeldud linde Eestis mahedalt<br />
peaaegu ei kasvatatagi ning nende töötlemine<br />
puudub ja turul linnuliha saada ei ole.<br />
Kitsevälja talu toodang<br />
Linnuliha töötlemise ning munade ja linnuliha<br />
realiseerimise nõuded leiab Veterinaar- ja Toiduameti<br />
veebilehelt www.vet.agri.ee.<br />
Märgistus<br />
Mahetoodete märgistamisel tuleb lähtuda nii<br />
toidu seaduse kui ka mahepõllumajanduse seaduse<br />
nõuetest. Märgistuse all mõeldakse kõiki<br />
toodetega seotud ja neile viitavaid mõisteid, sõnu,<br />
andmeid, kaubamärke, margitoodete nimesid,<br />
kujunduselemente või sümboleid mis tahes<br />
pakenditel, dokumentidel, sedelitel, etikettidel,<br />
siltidel või kaelaetikettidel.<br />
Mahepõllumajandusele saab viidata:<br />
− mahetoote müüginimetuses, kasutades sõnu<br />
„mahe“, „öko“, „ökoloogiline“, kui tegu on mahetoorainega<br />
(üleminekuaja läbinud maalt või<br />
loomadelt) või kui põllumajanduslikest koostisosadest<br />
on mahe vähemalt 95%, ülejäänud<br />
5% tavakoostisosi on loetletud määruse (EÜ)<br />
nr 889/2008 lisas ning töötlemine vastab mahetoidu<br />
töötlemise nõuetele. Kinnispakendis tootel<br />
peab kasutama ELi mahetoote logo koos<br />
päritolutähisega ja järelevalveasutuse koodnumbriga,<br />
võib kasutada Eesti riiklikku ökomärki<br />
(joonised 1 ja 2);<br />
− ainult toote koostisosade loetelus, kui töötlemine<br />
vastab mahetoidu töötlemise nõuetele,<br />
kuid mahepõllumajanduslike koostisosade osa<br />
24
on alla 95%. Tootel peab olema järelevalveasutuse<br />
koodnumber. ELi mahetoote logo ega<br />
Eesti riiklikku ökomärki kasutada ei tohi.<br />
Järelevalveasutuse koodnumber peab asuma<br />
ELi mahetoote logoga samal vaateväljal (pakendi<br />
samal küljel).<br />
Järelevalveasutuste koodnumbrid:<br />
− EE-ÖKO-01, Põllumajandusamet (munade<br />
puhul),<br />
− EE-ÖKO-02, Veterinaar- ja Toiduamet (töödeldud<br />
<strong>linnukasvatus</strong>saaduste puhul).<br />
Päritolutähis ehk tähistus põllumajanduslike<br />
koostisosade tootmiskoha kohta peab asuma<br />
vahetult järelevalveasutuse koodi all (joonis 1).<br />
Päritolutähisena on võimalikud järgmised variandid:<br />
− „ELi põllumajandus“, kui toote põllumajanduslik<br />
tooraine on toodetud ELis;<br />
− „ELi-väline põllumajandus“, kui toote põllumajanduslik<br />
tooraine on toodetud kolmandates<br />
riikides (mitte ELi riikides);<br />
− „ELi-sisene/-väline põllumajandus“, kui osa põllumajanduslikust<br />
toorainest on toodetud ELis,<br />
osa kolmandates riikides;<br />
− Tähistuse „EL“ või „ELi-väline“ võib asendada<br />
või seda täiendada riigi nimetusega, kui kõik<br />
põllumajanduslikud toorained, millest toode<br />
koosneb, on toodetud kõnealuses riigis. Näiteks<br />
munapakendile võib kirjutada “Eesti põllumajandus“.<br />
EE-ÖKO-02<br />
Eesti põllumajandus<br />
Joonis 1. Euroopa Liidu mahepõllumajandusliku tootmise<br />
logo koos kohustuslike tähistega, mis peavad olema<br />
logoga samal vaateväljal (toote ühel küljel): järelevalveasutuse<br />
(VTA) koodnumber ja päritolutähis<br />
Joonis 2. Eestis kasutatav mahepõllumajandusele viitav<br />
märk ehk ökomärk, mille kasutamine on vabatahtlik<br />
Toetus<br />
Mahetootjad saavad lisaks muudele põllumajandustoetustele<br />
taotleda mahepõllumajandusliku<br />
tootmise toetust, mida makstakse olenevalt kasvatatavatest<br />
kultuuridest ja peetavatest loomadest<br />
eri määrade alusel. Mahepõllumajanduslikult<br />
peetavate lindude kohta makstakse toetust, kui<br />
ettevõttes peeti taotluse esitamise aastale eelnenud<br />
kalendriaastal mahepõllumajanduslikult<br />
kodulindude keskmiselt vähemalt 50 kalkunit,<br />
hane, parti, broilerit või üle 6 kuu vanust munakana.<br />
2011. a oli toetuse määr eelnenud kalendriaastal<br />
mahepõllumajanduslikult peetud lindude<br />
keskmise arvu alusel 6,39 € linnu kohta.<br />
Toetuse täpsemad nõuded ja selgitused avaldatakse<br />
iga taotlusvooru eel PRIA kodulehel<br />
www.pria.ee.<br />
25
Peamised õigusaktid<br />
Üldised mahepõllumajanduse põhimõtted –<br />
Nõukogu määrus (EÜ) nr 834/2007, 28.06.2007,<br />
mahepõllumajandusliku tootmise ning<br />
mahepõllu majanduslike toodete märgistamise<br />
ja määruse (EMÜ) nr 2092/91 kehtetuks tunnistamise<br />
kohta.<br />
Üksikasjalikud mahepõllumajanduse eeskirjad<br />
– Komisjoni määrus (EÜ) nr 889/2008,<br />
5.09.2008, millega kehtestatakse nõukogu määruse<br />
(EÜ) nr 834/2007 (mahepõllumajandusliku<br />
tootmise ning mahepõllumajanduslike toodete<br />
märgistamise kohta) üksikasjalikud rakenduseeskirjad<br />
seoses mahepõllumajandusliku tootmise,<br />
märgistamise ja kontrolliga.<br />
Mahepõllumajanduse seadus<br />
Mahepõllumajanduse valdkonnas tegutsemiseks<br />
tunnustamise taotlemine ja taotluse<br />
menetlemise kord – Põllumajandusministri<br />
20.02.2009. a määrus nr 26.<br />
Mahepõllumajandusliku tootmise nõuded –<br />
Põllumajandusministri 20.02.2009. a määrus nr 25.<br />
Mahetootmisega seotud õigusaktide täielik<br />
loend on kättesaadav Põllumajandusministeeriumi<br />
veebilehelt www.agri.ee (Põhivaldkonnad<br />
> Taimetervis > Mahepõllumajandus ><br />
Õigusaktid) ja Põllumajandusameti veebilehel<br />
www.pma.agri.ee (Valdkonnad > Mahepõllumajandus<br />
> Seadusandlus).<br />
Kokkuvõtliku ülevaate õigusaktides sisalduvatest<br />
mahepõllumajandusliku tootmise kontrollitavatest<br />
nõuetest annab trükis „Mahepõllumajanduse<br />
nõuete selgitus tootjale“, mis on samuti<br />
leitav Põllumajandusministeeriumi ja PMA veebilehtedelt.<br />
Töötlemise tunnustamise ja nõuete<br />
kohta leiab juhendmaterjalid VTA veebilehelt<br />
www.vet.agri.ee rubriigist „Mahepõllumajandus“.<br />
26
Kontaktid<br />
Põllumajandusministeerium<br />
Mahepõllumajanduse büroo<br />
Tel: 625 6537, 625 6533, 625 6530<br />
e-post: mahe@agri.ee<br />
www.agri.ee<br />
Põllumajandusamet (PMA)<br />
Mahepõllumajanduse osakond<br />
Tel: 671 2660<br />
e-post: pma@pma.agri.ee<br />
www.pma.agri.ee<br />
Veterinaar- ja Toiduamet (VTA)<br />
Jaekaubanduse, mahepõllumajanduse ja<br />
mitteloomse toidu büroo<br />
Tel: 605 4757<br />
Loomatervishoiu, loomakaitse ja<br />
söötade osakond<br />
Tel: 605 1731<br />
e-post: vet@vet.agri.ee<br />
www.vet.agri.ee<br />
Jõudluskontrolli Keskus (JKK)<br />
Tel: 738 7700,<br />
e-post: keskus@jkkeskus.ee<br />
www.jkkeskus.ee<br />
Harju Taluliidu Nõuandekeskus<br />
Tel: 5647 5136<br />
e-post: velloilves@hot.ee, htlnk@hot.ee<br />
Eesti Maaülikool<br />
Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse<br />
instituut<br />
Tel: 731 3444<br />
e-post: ragnar.leming@emu.ee<br />
www.emu.ee<br />
Eesti Mahepõllumajanduse Sihtasutus<br />
Tel: 522 5936<br />
e-post: airi.vetemaa@gmail.com<br />
www.maheklubi.ee