Lõpparuanne, 17.03.2008 - Säästva Eesti Instituut, SEI Tallinn

2.2.2 Harilik hink (Cobitis taenia), LoD II
Hink elab enamasti selgeveelistes veekogudes, liivase või savise põhjaga aladel. Tihti on veekogu põhi
hingu elupaigas kaetud taimestiku või õhukese detriidi kihiga. Järvedes valib ta elukohaks enamasti
sisse- või väljavoolude piirkonna, jõgedes aeglase vooluga sopid ja vanajõgede suudmealad.
Külmaveelistes ja väikestes jõgedes hink puudub.
Kuigi hink elab mitmetes jõgedes ja järvedes ning lisaks veel ka rannikumeres, näib tema levik Eestis
olevat võrdlemisi lünklik. Asurkondade tegelik arv, rääkimata asurkondade arvukusest, on teadmata, sest
põhjalikud uuringud hingu leviku ja ökoloogia alalt puuduvad. Enamik hingu levikuandmetest on seni
kogunenud juhuslikult.
Pirita jões esineb hink jõe alamjooksul, suudmest kuni Vaskjala paisuni.
Hinku ohustavad jõgede süvendamine, kraavitamine, veetaseme kõikumised paisutatud jõgedes, järvede
veetaseme muutmine, tugev reostus ja röövkalade (haug, ahven) suur arvukus. Hink on Eestis III
kategooria kaitsealune liik ja on kantud Punasesse raamatusse määratlemata liigina.
2.2.3 Harilik võldas (Cottus gobio); LoD II
Võldas on tüüpiline põhjaeluviisiga kala, kes asustab veekogudes tavaliselt kivise põhjaga alasid. Saab
hakkama ka liivase ja kruusase põhjaga aladel, varjudes tühjadesse karbikodadesse, puurisu alla,
suurtaimestiku vahele või kaldauuretesse. Suhteliselt kõrge hapnikunõudluse tõttu asustab ta ainult
püsivalt kõrge vee hapnikusisaldusega veekogusid. Eestis on tavaliseks asukaks vooluvetes, kus elab
peamiselt kärestikke ja kiire või mõõduka vooluga jõelõikudes.
Aastatel 1987-1998 uuriti Eestis 210 jõge, millest võldas elas 35% jões ja 38% jõelõigus.
Kiirevoolulistes jõelõikudes on ta tihti kõige arvukam liik. Kuigi võldase levila pole Eestis täielik, sest
levikutõkete tõttu puudub mitmetes suurtes jõestikes, võib teda meil siiski pidada tavaliseks ja laialt
levinud liigiks.
Pirita jões esineb võldas suuremas osas jões (välja arvatud kõrgem ülemjooks), samuti lisajõgede
alamjooksudel. Kärestikel ja kiirevoolulistes jõelõikudes tihti väga arvukas.
Ohtudeks on veekogude reostumine ja eutrofeerumine, jõgede kraavitamine, süvendamine, paisutamine,
veetaseme ja vooluhulga kõikumised reguleeritud jõgedes. Võldas on Eestis kaitsealune liik ja on kantud
tähelepanu vajava liigina punasesse raamatusse.
2.2.4 Lõhe (Salmo salar); LoD II, V
Lõhe on anadroomne siirdekala, kes elab ning toitub meres, kuid sigimiseks tungib jõgedesse. Praegu on
peaaegu kõik Eesti lõhejõed alamjooksul paisudega tõkestatud, seetõttu ulatuvad kudemisränded jõgedes
enamasti vaid paari kilomeetrini. Kudemispaikadeks on kivise ja kruusase põhjaga kärestikualad. Lõhe
noorjärgud jäävad 1-2 (3) aastaks elama jõkke ning lahkuvad seejärel smoltidena Läänemerre.
Alates 20. sajandi algusest on eesti lõheasurkondade arv ja arvukus oluliselt vähenenud. Sajandi esimesel
poolel peamiselt paisude rajamise tõttu lõhe kudejõgedele, hiljem alates 1950ndatest aastatest aga jõgede
reostumise tõttu. Kõige kriitilisemaks ajaks olid tõenäoliselt 1980ndad aastad, viimase 10 aasta jooksul
on täheldatav aga mõnede asurkondade arvukuse tõus. Looduslikku sigimist võib hinnata 7000-10 000
smoldile aastas. Lisaks lastakse igal aastal ~40 000 kaheaastast smolti ja 100 000 üheaastast noorkala
Selja, Pirita, Jägala, Vääna, Narva ning Valgejõkke. Aastane lõhepüük on Eestis ~10 tonni.
Pirita jões on sigimiseks avatud jõe alamjooks suudmest kuni Vaskjala paisuni. Sigimis- ja
noorjärkude kasvualade pindala allpool paisu on kuni 9–10 ha, praegust looduslikku taastootmist on
hinnatud kuni 1000 laskujale aastas, potentsiaalseks taastootmiseks 5 000-10 000 laskujat aastas.
Ohtudeks on jõgede paisutamine, vooluhulga ja veetaseme muutused reguleeritud jõgedes, kudejõgede
reostumine ja eutrofeeurmine, illegaalne eletripüük kudejõgedes, kudepaikade hävimine. Tihti sulevad ka
rannakalurid võrkudega jõesuudmed ja kalad ei pääse koelmutele. Lõhe ei ole Eestis kaitsealune liik,
kuid on kantud eriti ohustatud liigina Punasesse raamatusse.
6