Ureaplasmad ja laktobatsillid viljatute paaride suguteede ...

(Yamazaki et al., 2012). Tervete Eesti naiste tupe mikrobioota uuringu järgi leidus 41 %
proovides Ureaplasma liike (Drell et al., 2013). Ureaplasmade leidmine tervete ja
viljakate naiste proovidest viitab sellele, et nad on genitaaltrakti kommensaalid, kuid
teatud tingimustel võivad erinevad liigisisesed tüved põhjustada probleeme viljastumise
ja raseduse püsimisega. U. parvum serovar 3 ja 6 puhul on näidatud, et pinnaantigeeni
(MBA) varieeruvus on seotud nende patogeensuse ja probleemidega raseduse püsimisel
(Knox et al., 2010; Robinson et al., 2013).
Viljatute paaride ühegi mehe spermaproovist ei olnud meie uuringus U. urealyticum
UreG geen kvantifitseeritav ja ainult kolmest terve mehe proovist (14 %) oli U. parvum
määratav. See tulemus, et prostatiidiga meeste spermaproovides ei tuvastatud
Ureaplasma spp., on vastupidine varasemate leidudega Eesti uuritavatel (Mändar et al.,
2005; Türk et al., 2010), kus U. parvum esines palju sagedamini prostatiidiga kui
tervete meeste spermas. Teiste uurijate andmetel on 16 % viljatute meeste spermast
tuvastatud U. urealyticum (Virecoulon et al., 2005), ühes teises uuringus leiti 15 %
viljatute meeste spermast U. urealyticum ja 4 % U. parvum (Gdoura et al., 2007).
Käesolevas töös on osaliselt kasutatud Borovkova ja kaasautorite (2011) uuringuga
samade viljatute paaride proove. Nende poolt avaldatud tulemustest selgus, et viljatute
paaride uuringus osalenud 59 % naiste tupemikrobiootas leidus U. parvum, mis on veidi
rohkem, kui praeguses proovide rühmas (52 %). See on hea kokkulangevus, kuna
uurimisrühmad täpselt ei kattu. Samas oli eelnevas töös kolmandikul eesnäärme
põletikuga mehe ja kolmandikul terve mehe naise tupeproovides ka U. urealyticum
tuvastatav. Käesolevas ja eelnevas töös on kasutatud erinevaid DNA eraldamise
meetodeid ja DNA amplifikatsioonil erinevaid praimereid, mis võivad olla tulemuste
erinevuse põhjusteks.
Meessuguteedes on laktobatsille uuritud suhteliselt vähe. Varem on Lactobacillus spp.
leitud alla 60 % tervete meeste ja kolmandikul kroonilise prostatiidiga meeste spermast
(Ivanov et al., 2009). Käesolevas töös uuritud meeste spermaproovides olid
Lactobacillus spp. väga levinud, L. iners oli qPCR meetodiga kvantifitseeritav vähem
kui pooltes põletikulistes ja tervetes proovides ning L. crispatus samuti, kuid tervetes
spermaproovides veidi rohkem kui prostatiidiga proovides. Sekveneerimise tulemuste
järgi leidus L. iners ja L. crispatus lausa kõikides proovides. Borovkova ja tema
kaasautorite töös (2011) ei õnnestunud tervete ega prostatiidi haigete meeste
53