Keha koostise, kehalise aktiivsuse, aeroobse ... - Tartu Ãlikool

TARTU ÜLIKOOL 

Kehakultuuriteaduskond 

Spordipedagoogika ja treeningõpetuse instituut 

KARINE RÜÜTEL 

Keha koostise, kehalise aktiivsuse, aeroobse töövõime ning 

vere leptiini sisalduse vahelised seosed vanemaealistel naistel 

Magistritöö 

Juhendaja: prof. Toivo Jürimäe 

………………………. 

TARTU 2003

PUBLIKATSIOONID 

I Artiklid 

1. Jürimäe T., Sudi K., Jürimäe J., Payerl D., Rüütel K. Relationship between 

plasma leptin levels and body composition parameters measured by different 

methods in postmenopausal women. American Journal of Human Biology 

(accepted). 

2. Jürimäe T., Sudi K., Jürimäe J., Payerl D., Tammik K. Effect of body 

composition on plasma leptin concentrations in postmenopausal women. 

Papers on Anthropology 10, 2001, 91-96 

3. Jürimäe T., Sudi K., Jürimäe J., Payerl D., Tammik K. Relationship between 

physical activity, aerobic capacity and blood leptin concentration in 

postmenopausal women. Acta Kinesiologiae Universitatis Tartuensis. 6 

(Suppl), 2001,136-139. 

4. Rüütel K., Sudi K., Jürimäe J., Payerl D., Jürimäe T. Keha koostise mõju 

postmenopausaalsete naiste plasma leptiini kontsentratsioonile. 

Kehakultuuriteaduskonna teadus- ja õppemetoodiliste tööde kogumik IX, 

Tartu, 2001, 168-171. 

5. Rüütel K., Jürimäe T., Jürimäe J. 6-minuti kestvusega käigutesti füsioloogiline 

mõju postmenopausaalsetele naistele. Kehakultuuriteaduskonna teadus- ja 

õppemetoodiliste tööde kogumik X, Tartu, 2002, 152-158. 

6. Rüütel K., Jürimäe T., Sudi K., Payerl D., Jürimäe J. Keha koostise ja vere 

leptiini sisalduse vahelised seosed postmenopausaalsetel naistel. Konverents 

Teadus, Sport ja Meditsiin, Tartu, 22-23. november 2002, 87-89. 

2

II Teesid 

1. Jürimäe T., Sudi K., Jürimäe J., Payerl D., Tammik K. Physical activity, 

aerobic capacity and blood leptin concentration in postmenopausal women. 

Sport Kinetics 2001, Abstracts, Tartu, August 30- September 2, 2001, 57-58. 

2. Jürimäe T., Sudi K., Rüütel K., Payerl D., Jürimäe J. Aeroobse võimekuse, 

erinevate füüsiliste võimete, keha koostise ja vere lipiidide vaheline mõju 

vanemaealistel naistel. Tervise Edendamine Eestis VI, 20-21. märts, 2002, 16. 

3. Rüütel K., Sudi K., Jürimäe J., Payerl D., Jürimäe T. Keha koostise mõju 

postmenopausis naiste vereplasma leptiini kontsentratsioonile. Tervise 

Edendamine Eestis VI, 20-21. märts, 2002, 54. 

4. Jürimäe T., Sudi K., Jürimäe J., Payerl D., Tammik K. Relationship between 

plasma leptin and lipids levels with body composition and physical activity in 

postmenopausal women. Med Sci Sports Exerc, V 34, № 5, 2002 (Suppl), 

S106. 

3

SISUKORD 

Publikatsioonid 2 

Lühendid 6 

Sissejuhatus 7 

1. Kirjanduse ülevaade 9 

1.1. Vanadusega seotud muutused organismis 9 

1.2. Eakate inimeste antropomeetrilised näitajad ja keha koostis 11 

1.3. Aeroobne võimekus ja selle testimine eakatel inimestel 14 

1.3.1. Harjutuse intensiivsuse hindamine Borg’i skaala alusel 18 

1.3.2. Eakate inimeste füsioloogilised näitajad (SLS, vere laktaadi sisaldus) 

kehalisel tööl 19 

1.4. Eakate inimeste kehaline aktiivsus ja funktsionaalne staatus 20 

1.5. Leptiin – rasvkoe hormoon 23 

1.5.1. Kehakoostis ja vere leptiini sisaldus postmenopausis naistel 24 

1.5.2. Kehaline aktiivsus ja vere leptiini sisaldus 26 

2. Töö eesmärk ja ülesanded 28 

3. Töö teostamise metoodika 29 

3.1. Uuritava kontingendi iseloomustus 29 

3.2. Ankeetküsitlus kehalise aktiivsuse kohta 29 

3.3. Igapäevase funktsionaalse staatuse küsimustik 29 

3.4. Antropomeetrilised mõõtmised 30 

3.5. Keha koostise määramine 30 

3.6. 6-minuti kestvusega käigutest aeroobse töövõime kaudseks määramiseks 31 

3.7. Leptiini kontsentratsiooni määramine veres 31 

3.8. Andmete statistiline töötlus 31 

4. Töö tulemused 32 

5. Arutelu 38 

5.1. Uuritavate antropomeetrilised ja keha koostise näitajad 38 

5.2. Kehaline aktiivsus ja igapäevane funktsionaalne staatus 39 

5.3. 6 minuti kestvusega käigutest aeroobse töövõime määramisel 41 

5.4. Vere leptiini sisaldus postmenopausaalses eas naistel 42 

6. Järeldused 44 

7. Kasutatud kirjandus 45 

4

8. Summary 59 

9. Lisad 60 

5

Lühendid 

BIA bioelektrilise takistuse määramise meetod 

CPF igapäevane funktsionaalne staatus 

DXA kahepolaarne röntgenkiire meetod 

KMI kehamassi indeks, kg/m 2 

SLS südame löögi sagedus 

6

SISSEJUHATUS 

Rahvastiku vanuselise struktuuri, tervise ja töövõime muutused arenenud 

riikides on põhjustanud seda, et nii teadus- ja koolitussektoris kui ka 

ühiskonnapoliitikas pööratakse üha enam tähelepanu vananeva rahvastiku töö- ja 

funktsionaalsete võimete säilitamise ja parandamise võimalustele. 

Järjest rohkem tegeletakse ka Eestis vanemaealiste inimeste 

terviseedendamisega ning uurimused selles valdkonnas laienevad päevpäevalt. Mujal 

maailmas on juba aastaid sellel teemal arutletud ja arendatud erinevaid teste, mis 

võimaldaks määrata eakate inimeste kehalisi võimeid ja elukvaliteeti (Shephard 

1993). 

Vanemaealised inimesed on tänapäeva populatsioonis kontingent, kes on oma 

aktiivsuse sotsiaalses sfääris minetanud ja nende eluviis on suunatud oma isiklikule 

tegevusele. 

Aeroobse töövõime kaudsel määramisel eakatel peetakse kõige 

usaldusväärsemaks ja kergemini teostatavaks mitmesuguseid käiguteste. Käigutestile 

annab eelise see, et käimine on ohutu nii ülekaalulistele, kui kergete lihaskonna 

häiretega inimestele. Võrreldes sörkjooksuga on surve liigestele, alajäsemetes 

märgatavalt väiksem. Aeroobne töövõime on teiselt poolt aga tugevasti seotud 

igapäevase funktsionaalse staatusega. Tähtis on see, et vanemaealine inimene tuleks 

ise toime igapäevaste tegevustega – riietumine, söömine, mõõdukas kehaline koormus 

jne. Väga tähtis on see, et ei minetaks oma igapäevast kehalist aktiivsust – 

jalutuskäigud, poeskäigud jne. Võimaluse korral tuleks kasuks ka mõned korrad 

nädalas osaleda organiseeritud treeningutel, näiteks käija võimlemas. Eakate inimeste 

funktsionaalse võimekuse hindamiseks on esitatud mitmeid küsimustikke. 

Tervisega on otseselt seotud mitmed keha koostise parameetrid, eelkõige keha 

rasva protsent. Siiski keha rasva protsendi määramiseks esitatud meetodid ei ole väga 

täpsed. Kaasajal üheks täpsemaks loetakse DXA meetodit, mis põhineb röntgenkiire 

kasutamisel. Probleemiks on ka see, ett nii kaliibermeetodi kui ka bioelektrilise 

takistuse määramise meetodi puhul on esitatud suhteliselt vähe eakatele mõeldud 

võrrandeid keha rasva protsendi arvutamiseks. 

Viimastel aastatel on väga intensiivselt uuritud rasvkoe markeri – leptiini 

seoseid keha rasvkoe hulgaga. Uuringud on tõestanud, et vere leptiini 

kontsentratsioon on otseselt seoses rasvkoe hulgaga. Suhteliselt vähem on teada 

7

kehalise aktiivsuse (energiakulu) mõju vere leptiini kontsentratsioonile ja seda eriti 

vanemaealistel. Võib oletada seda, et kui kehaline aktiivsus kutsub esile nii suure 

energiakulu, mis põhjustab olulise rasvkoe hulga vähenemise, siis peaks vähenema ka 

leptiini kontsentratsioon veres. Selliseid leptiini kontsentratsiooni vähenemisi on 

täheldatud suhteliselt pikaajaliste treeningprogrammide kasutamisel kui ka kehaliste 

harjutuste kombineerimisel dieediga. Andmeid leptiini kontsentratsiooni seostest 

eakate inimeste aeroobse võimekusega on väga vähe. Samuti praktiliselt puuduvad 

kompleksuuringud, kus samaaegselt uuritakse leptiini kontsentratsiooni seoseid 

kehalise aktiivsuse, aeroobse töövõime ja keha koostise näitajatega. 

8

KIRJANDUSE ÜLEVAADE 

1.1 Vanadusega seotud muutused organismis 

Vananemine ei ole metamorfoos, mis toimub äkki. See on vältimatu ja pidev 

protsess, mis algab eostumisega ja lõpeb surmaga. Seda protsessi ei ole võimalik 

vältida ega ümber pöörata, küll aga on võimalik bioloogilist vananemist kehalise 

aktiivsuse ja tervislike eluviisidega aeglustada. Vananemine on geneetiliselt 

määratletud, igal indiviidil on vaid talle omane vananemiskiirus (Harries et al. 1996). 

Varem või hiljem ilmnevad füsioloogilised muutused, mis süvenevad aeglaselt ning 

on pöördumatud. Osa neist muutustest tuleb kergesti esile, teised ilmnevad aga 

kriisiolukordades (Binstock & Shanas, 1976; Bruess & Ricardson, 1992). 

Binstock & Shanas (1976) väidavad oma uuringus, et vananemine on raku- ja 

koetasandi tegevuse nõrgenemine. Kesknärvisüsteemi rakud ja lihasrakud, mida 

sündimise järel juurde ei teki, on primaarselt vananevad rakud. Leidub ka rakke, mis 

ei vanane (luuüdirakud, nahaepiteelirakud). Arvatakse, et 75.-80. eluaastaks on umbes 

40% aju-, kopsu-, südame- ja lihasrakkudest hävinud. Muutused rakkudes ei ilmne 

aga üheaegselt. Erütrotsüütide ja hemoglobiini hulk ning hematokriti väärtused 

vähenevad mõnevõrra, kuid erütrotsüütide eluiga seejuures ei muutu. Leukotsüütide 

osas avaldub peale 40. eluaastat lümfotsüütide hulga vähenemine ~25% võrra (Tilvis 

& Sourander, 1996). 

Organites põhjustab vananemisprotsess ulatuslikke muutusi. Südamele on 

iseloomulikud südame lihaskiudude degeneratiivsed muutused. Näiteks suureneb 25.- 

80. eluaasta vahel vasaku südamevatsakese seina paksus ligikaudu 30%, sellega 

kompenseeritakse vananemisega kaasnevat süstoolse vererõhu tõusu (Fleg et al. 1985; 

Laketta, 1990). Südamevatsakesed ei lõdvestu nii nagu noortel ning seda 

kompenseeritakse hüpertrofeerunud kojaga, mis paiskab rohkem verd vatsakesse 

(Spirduso, 1995). Täheldatud on ka arteriaalse vererõhu tõusu (Laketta, 1990). 

Kollageenikiud asendavad üha enam elastseid kiude ja silelihaseid. See tekitab arterite 

jäigastumist. Arterite jäigastumine muudab eaka inimese pulsilaine kiiremaks, kuid 

maksimaalne SLS alaneb aastate lisandudes 5-10 löögi võrra dekaadis (Spirduso, 

1995; Lippsitz, 1998). Keskmine puhkeoleku SLS ei erine oluliselt nooremaealiste 

omast. Südame suhteline minutimaht (1 min vältel vereringesse paisatud verehulk 

9

arvestatud kehapindala 1m 2 kohta) väheneb aastatega. See on tingitud vatsakeste töö 

nõrgenemisest ja mehaanilise pumpamisjõu kahanemisest (Tilvis & Sourander, 1996). 

Vananemisprotsess toimub ka liikumisaparaadis. Lülisamba elastsus ja 

koormustaluvus vähenevad, selle tulemusena lülisammas lüheneb. Liigestesse võivad 

tekkida irdunud kõhreosad. Liigeste liikumisulatus väheneb vanuse kasvades, liigeste 

suurenev jäikus võib omakorda põhjustada kukkumisi (Spirduso, 1995; Binstock & 

Shanas, 1976). Degeneratiivsed muutused liigestes, eriti just puusa-, põlve- või 

hüppeliigeses muudavad inimese liikumise valulikuks ning see võib oluliselt muuta 

inimese käimiskiirust (Spirduso, 1995). 

Vanaduses on täheldatav üldine luumassi kadu. Skeleti ülesehitamine algab 

juba lapseeas ja jätkub puberteedieas, kui kasv on kõige intensiivsem. Tippluumass 

saavutatakse umbes 30. eluaastaks. Arvatakse, et luu massi kujunemine on kuni 80% 

ulatuses geneetiliselt määratud. Siiski saab elustiili, eluviisi ja igapäevaste 

harjumustega luustikku tugevdada. Luukude on orgaaniline aine, mis pidevalt uueneb. 

Mõningate luude koostises, näiteks ranne, lülisammas, leidub hõredat luukude rohkem 

kui tihket ning seega on luumassi kadu varajasem ja suurem just hõredamas luukoes 

(Spirduso, 1995). Inimestel, kes on üle 40 aasta vanad, väheneb luumass 0,5% aastas. 

Postmenopausaalses eas olevatel naistel võib luumassi vähenemise protsent kasvada 

kiiremini, kuni 5% aastas. Luustruktuurid hõrenevad ja selle asemele tekib side- ja 

rasvkude. Hõrenemine on enamasti tingitud vähesest kaltsiumist, 

postmenopausaalsetel naistel aga madalast östrogeenitasemest veres (Bemben, 1997; 

Tilvis & Sourander, 1996). Kahanev luumass on tähtsaim riskitegur luumurdude 

tekkel (Spirduso, 1995). Rasvkoe hulk on eakal inimesel tõusnud peaaegu 

kahekordseks, võrreldes sellega, mis tal oli nooruses. Rasvkude leidub kõigis 

elundites, eelkõige asendub rasvkoega lihaskude. 

Vananemisprotsess toob kaasa ka ulatuslikke muutusi lihastes. Vanuse 

suurenedes on märgatav lihasmassi vähenemine ehk atrofeerumine, mis on omakorda 

seotud lihaskiudude arvu ja mõõtmete kahanemisega (Bemben, 1997). Kuni 70. 

eluaastateni toimuvad muutused lihastes kvalitatiivselt, sealt edasi hakkab suures osas 

muutuma lihaste struktuur. Lihasmassi vähenemine põhjustab lihaste jõu 

nõrgenemise, näiteks on 60. aastastel inimestel jõud 25-40% võrra madalam kui 20. 

aastastel (Tilvis & Sourander, 1996). Lihaskiudude paksus sõltub kõikides 

vanuserühmades nende kasutamise intensiivsusest. Madala kehalise aktiivsusega 

inimene hindab oma kehalist jõudu pigem madalaks kui kõrgeks (Grimby, 1986). 

10

Vanadusega kaasnevad liikumisraskused, väheneb füüsiline võimekus, 

nõrgenevad aistingud. Meeleorganid ei suuda väljast tulevat informatsiooni nii kiiresti 

vastu võtta, kuulmine ja nägemine muutuvad töntsiks, inimene ei suuda kõike meeles 

pidada ja meenutada, sest ajju tulevad signaalid on nõrgad (Binstock & Shanas, 1976; 

Shephard, 1997). Nahk muutub kortsuliseks ja õheneb, tekivad lõtvunud nahavoldid 

(Binstock & Shanas, 1976; MacNeil & Teague, 1987). 

Vananemisprotsess tekitab organismis ulatuslikke anatoomilisi, füsioloogilisi 

ja funktsionaalseid muutusi, mille tulemusel inimese töövõime langeb. Mida tervem ja 

liikuvam on eakas inimene, seda parem on ka tema töövõime. Vananemisest tingitud 

muutused on küll vältimatud, aga tervislike eluviiside, õige toitumise ja optimaalse 

kehalise aktiivsusega on võimalik neid protsesse positiivses suunas mõjutada. 

Vananemine on üks osa meie kõigi elus. Vananedes kaotame sentimeetreid oma 

pikkusest, suureneb kehamassi indeks, väheneb lihaskude ja suureneb rasvkude; 

lihasmass kaotab oma jõu ja vastupidavuse ning immuunsüsteem muutub 

vastuvõtlikuks. Meil tuleb selle protsessiga leppida ja anda endale võimalus ka nende 

viimaste aastatega veel midagi saavutada (Shephard, 1997). 

1.2 Eakate inimeste antropomeetrilised näitajad ja keha koostis 

Vanemaealiste inimeste terviseriske ei saa hinnata vaid keharasva ja selle 

jaotuvuse järgi organismis. Eakatel inimestel on luude ja lihaste mass märgatavalt 

vähenenud võrreldes noorte või keskealistega. Keha koostise komponendid mõjutavad 

nii kognitiivselt kui ka füüsiliselt funktsionaalset staatust, toitumist ning elu kvaliteeti. 

lnimese tervislik seisund ja tema kehaline areng on otseses sõltuvuses 

optimaalsetest antropomeetrilistest mõõtmetest (Hardman et al. 1989; Maud & Foster, 

1995). Ülemäärane keha mass, täpsemalt ülemäärane rasvamassi hulk kutsub esile 

suhtelise aeroobse töövõime languse (Taylor et al. 1975; Hardman et al. 1989). Hill ja 

Commerford (1996) väidavad, et inimese kehalise aktiivsuse tase võib avaldada mõju 

kehakaalu ja keharasvade vähenemisele. Kehaline aktiivsus omakorda avaldab mõju 

energia kulutamisele. 

Keha koostise all mõeldakse inimese kehamassi kõiki komponente. Keha 

koostise määramiseks on välja pakutud palju erinevaid metoodikaid ja mudeleid. Selle 

määramisel kasutatakse kahekomponendilist ja mitmekomponendilist mudelit. 

11

Mitmekomponendilises mudeli korral jaotatakse keha keemiliseks, anatoomiliseks ja 

keha vedelike mudeliks. Keemiliseks komponendiks on vesi, valgud, mineraalained ja 

rasvad (Houtkooper, 1996). Anatoomiliseks komponendiks peetakse luu-, lihas- ja 

rasvkude (Matiegka, 1921). Rohkem kasutatakse siiski kahekomponendilist mudelit, 

selles jaotatakse keha rasvakomponendiks ja rasvavabaks komponendiks (Keys & 

Brozek, 1953; Roche et al. 1996; Wilmore et al. 1970). 

Üheks lihtsamaks ja laialt levinud keha koostise määramise meetodiks on 

indeksite meetod, mis põhineb kehamassi ja kehapikkuse omavahelisel suhtel. 

Kasutusel on mitmeid erinevaid indekseid nagu näiteks Broca indeks (optimaalse 

kehakaalu määramine keha pikkuse järgi), kuid enimlevinud indeks on keha massi 

indeks, mida saab arvutada järgmise valemiga [KMI = kehakaal (kg) ÷ pikkus (m)²] 

(Lohman, 1989). Kõige sobivam indeks nii naistel kui meestel jääb vahemikku 19-24. 

Vanemaealistel inimestel on keskmine KMI indeks kõrgem ja jääb 24- 27 vahele. 

KMI alusel saab inimesed jaotada gruppidesse järgmiselt: 23-26 normaalne, 27-32 

mõõdukalt rasvunud, üle 32 tugevalt rasvunud. KMI peamine puudus on see, et ei ole 

võimalik eristada keha rasvavaba massi rasvamassist (U.S. Department of Health and 

Human Services, 1996; Shephard, 1997; Norton et al. 1996) ja vead tekivad just 

erinevustest kehaehituse tüübis, vanuses, jne (Roche et al. 1996). Mitmed uurijad 

(Luft et al. 1963) soovitavad lisaks KMI-le mõõta ka nahavoltide paksusi. 

Tähtsaks keha koostise näitajaks peetakse ka talje ja puusa ümbermõõtude 

suhet. See suhe näitab rasvkoe ladestumise topograafiat. Määramiseks kasutatakse 

lihtsat meetodit: võetakse talje ja puusa ümbermõõdud. Mida suurem on talje/puusa 

ümbermõõtude suhe, seda suurem on risk haigestuda südame-veresoonkonna 

haigustesse. Meestel on kriteeriumiks suhe >0,94 ja naistel >0,8 (Garn et al. 1988). 

Antropomeetrilise mudeli alla kuuluvad kehapikkuse, kehakaalu, nahavoltide 

paksuste ja ümbermõõtude mõõtmine. Kõiki neid näitajaid püütakse kasutada keha 

rasvkoe hulga (keha rasva %) määramiseks (Lohman, 1989; Houtkooper, 1996). 

Nahavoltide paksuse mõõtmine (kaliibermeetod) on enamlevinud antropomeetriline 

meetod, millega mõõdetakse kaudselt nahaaluse rasvkoe paksust. Mõõtmiseks 

kasutatakse spetsiaalset kaliibrit, mõõta tuleb kindlatest anatoomilistest punktidest 

vähemalt kolm korda ning arvesse võetakse näitude keskmine. Arvestada tuleb siin 

juures kahe asjaoluga: 

a) keha erinevatest punktidest mõõdetud rasvkoe paksus väljendab kogu 

nahaaluse rasvkoe suurust. 

12

) nahaalusel rasvkoel on usutav korrelatiivne seos kogu keha 

rasvasisaldusega (Eaton et al. 1993). 

Oluline on kasutada sama tüüpi kaliibrit, sest on teda, et erinevad kaliibrid võivad 

põhjustada süstemaatilisi erinevusi nahavoldi mõõtmisel. Ameerika ja Euroopa 

populatsioonis esineb erinevusi (eurooplaste nahavoltide paksus on väiksem), seega ei 

saa kasutada ühtset mõõtmisskaalat. Vastavalt sellele kasutatakse Ameerikas Lange 

kaliibrit ja Euroopas Holtain´i kaliibrit (Lohman, 1992). 

Keha koostise määramisel kasutatakse veel bioelektrilise takistuse 

määramise meetodit (BIA- bioelectric impedance analysis). BIA meetod on kiire, 

mitteinvasiivne ja odav. Meetod põhineb keha mahu ja keha takistuse vahelisel 

seosel, samuti keha pikkusel. Meetodi aluseks on see, et inimkehas leidub 

intratsellulaarset ja ekstratsellulaarset vedelikku, mis juhivad elektrit. Rasvavaba 

mass sisaldab teatavasti palju vett ja elektrolüüte ning on parem elektrivoolu juht kui 

rasvkude (Heyward, 1984). Keha takistus on suurem inimestel, kellel on rohkem 

rasvkude (Houtkooper 1996; Wilmore & Costill 1994). 

Eaton et al. (1993) keskealiste naiste uuringus võrreldi keha koostise 

määramise erinevaid meetodeid (kaliibermeetod, hüdrostaatiline kaalumine, BIA 

meetod). Leiti, et hüdrostaatilisel kaalumisel saadud keha rasva protsent korreleerub 

usutavalt kaliibermeetodil (r=0,77) ja BIA meetodil (r=0,79) saadud keha rasva 

protsendiga. Nendest tulemustest järeldati, et kaliibermeetod ja bioelektrilise takistuse 

määramise meetod sobivad keha koostise määramiseks. 

Analoogiline uuring 40-50 aastastel naistele teostati Pasco ja Rutishauser’i 

(1985) poolt ning usutav korrelatiivne seos saadi samuti hüdrostaatilise kaalumise ja 

BIA meetodil leitud keha rasvaprotsendi vahel (r=0,80). Samasuguseid usutavaid 

korrelatiivseid seoseid on leidnud ka teised uurijad, näiteks Segal et al. (1985) - 

r=0,91; Brodie (1986) - r=0,80; Lukaski et al. (1986) - r=0,95. Kokkuvõtteks võib 

öelda, et tugevad korrelatiivsed seosed kaliibermeetodi, BIA meetodi ning 

hüdrostaatilise kaalumise vahel näitavad nende meetodite head valiidust keha 

koostise määramiseks (Eaton et al. 1993). 

BIA meetod on universaalne, ei nõua mõõtjatelt erilist kogemust, piiravateks 

faktoriteks on tursed, dehüdratatsioon ja ainevahetuse häired (Heyward, 1984). 

Vanemate inimeste juures saab mõlemat meetodit (kaliibermeetod, BIA meetod) 

hõlpsasti kasutada, kuid kindlasti on BIA meetodi puhul mõõtmisviga väiksem ja 

tulemused täpsemad kui kaliibermeetodi kasutamise korral (Hutcheson et al. 1988). 

13

Eeakate inimeste uurimise puhul peetakse eelpool nimetatud meetoditest kõige 

sobivamaks DXA (dual-energy x-ray absorptiometry) meetodit (Salamone et al. 

2000), mis põhineb kahepolaarse röntgenkiire kasutamisel. DXA meetodi abil saab 

määrata organismi rasvaprotsenti, rasvavaba massi ning rasvamassi. 

Snijder et al. (2002) uurisid keha rasvamassi DXA meetodi, 

antropomeetriliste näitajate (talje/puusa ümbermõõtude suhe, talje ümbermõõt) ja 

kompuutertomograafiga. Nendest uuringutest selgus, et DXA meetod kombineerituna 

antropomeetriaga annab väga häid tulemusi just eakatel inimestel. Keha 

kõhupiirkonna rasvkude mõõdetuna DXA meetodil ja kompuutertomograafi meetodil 

andis tugeva korrelatsiooni (r=0,98). Järeldati, et DXA meetod on heaks näitajaks 

keha rasvkoe määramisel eakatel inimestel (Snijder et al. 2002). Kyle et al. (2001) 

uurisid vanuse (18-94 aastat) mõju erinevatele keha koostise komponentidele nagu 

rasvavaba mass, keharasva mass ja lihasmass. Uuringuks kasutati DXA meetodit. 

Tulemustes selgus see, et võrreldes vanemaealisi (>75-aastased) 18-34-aastastega on 

vanemaealiste lihasmass alanenud tuntavamalt kui nende rasvavaba mass. Lihasmassi 

langus jäi vahemikku 12,3 kuni 16,4 %, samas kui kogu rasvavaba massi näitajate 

muutus oli vaid 9,7% kuni 11,8. Pritchardi et al. (1993) arvates võib DXA asendada 

ajalooliselt “kuldseks standardiks” peetud hüdrostaatilise kaalumise meetodit. 

Keha koostise määramisel on enamlevinud lihtsamad ja odavamad meetodid 

(meetodid, mis põhinevad nahavoltide paksuste mõõtmisel). Keerulisemad ja kallid 

meetodid (kompuutertomograafia, DXA) on kasutatavad laboratoorsetes tingimustes 

ja piiratud kontingendile. Vanemaealistele inimestele sobivaid meetodeid on esitatud 

väga vähe, kuid see ei tähenda, et nende keha koostis ja antropomeetrilised 

parameetrid ei vaja täpset mõõtmist. 

1.3 Aeroobne võimekus ja selle testimine vanemaealistel inimestel 

Aeroobset töövõimet peetakse kardiovaskulaarse süsteemi funktsionaalse 

seisundi hindamise korral üheks tähtsaimaks parameetriks. Aeroobne töövõime 

iseloomustab organismi võimet taluda kestvat kehalist pingutust ja kindlustada 

töötavaid lihaseid võimalikult suure hapnikuhulgaga (Astrand & Rodahl, 1970). 

Aeroobne töövõime kasvab naistel 20-30 eluaastani, seejärel hakkab aeglaselt 

vähenema. Naiste aeroobne töövõime on meeste omast madalam, moodustades sellest 

14

vaid 75-90 % (American College of Sports Medicine, 1991). Võimekuse määramiseks 

kasutatakse otseseid ja kaudseid meetodeid. Otsesteks meetoditeks on mitmesugused 

veloergomeetri ja treadmilli testid, kus maksimaalse pingutuse korral määratakse 

gaasivahetuse näitajaid. Kaudseteks peetakse mitmesuguseid jooksu- ja käiguteste. 

Enamasti kasutatakse neid teste noorte ja hästi treenitud ning kõrge motivatsiooniga 

täiskasvanute testimisel (Thoden, 1991), vanemaealistele inimestele sellised 

testimisvormid ei sobi, sest igasugune kiirem liigutus või sprintimine võivad tekitada 

probleeme kardiovaskulaarsüsteemis ja põhjustada traumasid (Zwiren et al. 1991). 

Enim levinumaks peetakse eakatel inimestel tervisega seotud kehalise 

võimekuse hindamist Eurofit testidega, millega määratakse tervise, töövõime ja 

heaolu taset sõltuvalt inimese individuaalsusest (Eurofit for Adults, 1995). 

Testimisvormidest peetakse kõige sobivamaks ja mugavamaks harjutuseks 

käimist, seda oma lihtsuse ja turvalisuse tõttu. Käigutesti läbiviimiseks ei vajata 

spetsiaalseid tingimusi ega varustust. Vajalikud on vaid mugavad jalanõud 

(Laukkanen & Hynninen, 1990). Käimine on ohutu nii ülekaalulistele kui kergete 

lihaskonna häiretega inimestele. Võrreldes sörkjooksuga on surve liigestele 

alajäsemetes märgatavalt väiksem. Spirduso (1995) väidab, et käimine on keeruline 

protsess, milles osalevad erinevad füsioloogilised süsteemid. Ta defineerib käimist kui 

raskuskeskme ülekandmise protsessi ühelt jalalt teisele, s.o pidevat tasakaalumuutuste 

jada. Esmalt kasutati käimist kui testimeetodit vaid rehabilitatsiooni eesmärkidel. 

Käigutesti on kasutatud kardiorespiratoorsete haigete funktsionaalse seisundi 

määramisel (Bouchard & Shephard, 1994). Tänapäeval on käiguteste hakatud 

kasutama ka tervete inimeste testimisel (Rikli & Jones, 1999). 

Kasutusele on võetud mitmeid submaksimaalseid käiguteste. Distantsikonstandiga 

käigutestide puhul on oluline läbida ette antud distants võimalikult 

kiiresti (½ miili, 1 miili, 2 km, 5 km). Aja-konstandiga (kui palju meetreid jõutakse 

läbida ette antud aja jooksul) käigutestidest on kastusel 4, 5 ja 6 minuti testid (Ferrer 

et al. 1999; Rikli & Jones, 1999), mis võimaldavad testida ka väga mõõduka kehalise 

aktiivsusega eakaid inimesi. Keskealine inimene peaks keskmiselt suutma käia tasasel 

pinnal 1,6 km kiirusega 6,4 km/h, kusjuures SLS peaks olema 70% maksimaalsest 

SLS-st (Morris & Hardman, 1997). 

Kaudsetest aeroobse võimekuse testidest peetakse 2 km käigutesti üheks 

sobivamaks, seda just kardiorespiratoorse võimekuse uurimisel (Oja et al. 1991). Oja 

et al. (1991) soovitasid 2 km käigutesti oma lihtsa soorituse poolest. On leitud, et 2 

15

km käigutest on hea meetod mõõdukalt aktiivsetele inimestele. Samas ei ole test 

kasutatav kõrge kehalise aktiivsusega inimeste puhul (Roeykens et al.1995; Bunc, 

1997). Faktorid, millest 2 km käigutesti tulemus sõltub, on järgmised: 

1) Käimise kiirus - distantsi peaks läbima nii kiiresti kui võimalik. Kui käimise 

tempo on alla 80% maksimaalsest SLS, siis pole koormus enam küllaldane 

kardiovaskulaarse süsteemi hindamiseks. 

2) SLS - näitab ühelt poolt pingutuse intensiivsust testi ajal, teiselt poolt aga 

treenituse astet. Keskmine SLS peaks olema vähemait 120 l/min. 

3) KMI – väljendatakse kehamass (kg)/ kehapikkus (m 2 ), näitab uuritava suhtelist 

kaalu. Kui kaal langeb, siis suhteline aeroobne töövõime tõuseb (Laukkanen & 

Hynninen, 1990). 

Käimise kiirus testi ajal sõltub uuritava vanusest, suur on ka hingamisfunktsiooni 

osatähtsus. Käimise kiirus sõltub ka treenituse astmest. Aastase käigutreeningu 

tulemusena tõuseb käigu tempo tunduvalt. Käimise kiirus testi ajal annab hea 

võimaluse harjutuse intensiivsuse hindamiseks (Borg et al. 1971). Test võib osutuda 

raskeks pajudele eakatele inimestele, sest nad ei ole suutelised antud distantsi läbima. 

Statistika näitab, et 40% üle 75 aastastest inimestest ei suuda läbida juba ¼ miili 

(Kline et al. 1987). 

Donnelly et al. (1992) kasutasid poole miili pikkust käigutesti ülekaalulistele 

naistele. Poole miili käigutesti on soovitatud aeroobse töövõime hindamiseks ka 

normaalkaaluliste keskealiste naiste uurimiseks (Kline et al. 1987). Keskealiste naiste 

aeroobse võimekuse hindamiseks on soovitatud kasutada ka pikemaid (5 km) 

distantsi-konstandiga käiguteste (Tong & Hardman, 1990), kuid uuritavatel ei tohi 

esineda mingeid meditsiinilisi kitsendusi. 

Kline et al. (1987) töötasid välja ühe miili pikkuse käigutesti tervetele 

täiskasvanutele. Nad soovitasid enne testimist teha kolme kuni viie minutiline 

soojendus, puhata viis minutit ja siis alustada ühe miili läbimist nii kiiresti kui 

võimalik. Mõõdetakse distantsi läbimise aeg ja SLS. Carey ja Frommelt (1995) 

võrdlesid oma töös Cooperi 2,4 km jooksutesti ja Kline (1987) ühe miili käigutesti. 

Nad jõudsid järeldusele, et ühe miili käigutest on sobivam aeroobse töövõime 

kaudseks määramiseks kui jooksutest, sest jooksutest nõuab kõrget motivatsiooni ja 

treenituse astet, mida eakatel inimestel on väga raske saavutada. 

Rikli & Jones (1999) töötasid välja 6 minuti käigutesti (aja-konstandiga test), 

mis võimaldab mõõta kõikide iseseisvalt liikuvate eakate inimeste aeroobset 

16

võimekust. See test toob välja erinevuse aktiivsete ja mitteaktiivsete inimeste vahel. 

Määrata saab ka erinevate vanusegruppide vastupidavust ja iseseisvust (Rikli & Jones, 

1998). Aja-konstandiga teste kasutatakse peamiselt meditsiinilisest seisukohast, 

näiteks kopsuhaiguste ja osteoartriidi korral (Bittner et al. 1993). Testi sooritamiseks 

pannakse maha 50 jardi (45,7 m) ruudustik 5 jardiste (4,57 m) segmentidega (Rikli & 

Jones, 2001). Rikli & Jones (1998) uurisid 6 minuti käigutesti ja tredmilli testi 

omavahelist seost ning käigutesti korratavust. Korrelatiivne seos treadmilli ja 6 minuti 

käigutesti vahel oli tugev (r=0.71). 

Aeroobse töövõime määramine vanemaealistele inimestele on vajalik 

näitamaks nende funktsionaalset võimekust. Käiguteste võib edukalt kasutada ka 

treeninguvahendina, ilma et tekiks mingisuguseid komplikatsioone. Kesk- ja 

vanemaealiste naiste funktsionaalse võimekuse tõstmiseks oli käigutreening heaks 

stiimuliks (Butland et al. 1982; Hardman et al. 1989). Aastal 1992 teadvustati, et 

submaksimaalne käigutest on praktiline, ohutu ja igati sobilik meetod määramaks 

aeroobset võimekust eakatel inimestel, kuna negatiivne mõju liikumisaparaadile on 

väiksem kui jooksutestide puhul (McArdle et al. 1991). Harada et al. (1999) on 

leidnud usutavaid seoseid 6 minuti käigutesti ja eaka inimese liikuvuse näitajate nagu 

tasakaal, istesse tõus, kõnnikiirus vahel. Need näitajad iseloomustasid 69% ulatuses 6 

minuti käigutesti tulemust. On näidatud, et 6 minuti käigutesti tulemused paranevad 

harjutusprogrammi tulemusel (Lord & Menz, 2002). Siit võib järeldada, et 6 minuti 

käigutesti ei näita mitte ainult kardiorespiratoorset vastupidavust vaid on ka üldise 

liikumise näitaja (Lord & Menz, 2002). Eaka inimese liikuvuse taseme määravad 

sellised kehalised võimed nagu jõud, tasakaal, kiirus. Järeldatakse, et vanemaealiste 

inimeste 6 minuti käigutesti tulemus sõltub mitmetest füsioloogilistest, 

psühholoogilistest ja tervisega seotud faktoritest (Lord & Menz, 2002). 

Eelneva ülevaate põhjal leiti, et aeroobse võimekuse hindamiseks on sobilik 

kasutada käigutesti, arvestades uuritavate vanust, meditsiinilisi probleeme ja kehalise 

aktiivsuse taset. Käigutest imiteerib kõige täpsemalt igapäeva tegevust - käimist 

(Simonsick et al. 2000). Käigutest võimaldab uurida aeroobse töövõime füsioloogilist 

mõju postmenopausaalses eas olevatel naistel. 

17

1.3.1 Harjutuse intensiivsuse hindamine Borgi skaala alusel 

Borg esitles 1966. aastal skaalat, mille abil saab hinnata uuritavate arvamust 

sooritatud harjutuse intensiivsuse kohta (Borg 1985). Borgi skaala on konstrueeritud 

psühholoogiliste ja psühhofüsioloogiliste eksperimentide põhjal. Skaalat muudeti 

Borg’i poolt 1980. aastal, parandamaks verbaalsete väljendite täpsust ja skaala 

lineaarsust. Number 6 tähistati väljendiga “pingutus puudub” ja number 20 väljendiga 

“maksimaalne pingutus”, tabel 1 (Borg 1998). Algpunktiks valiti number 6, kuna 

puhkeoleku SLS on täiskasvanutel keskmiselt 60 lööki/min (60=10x6). Iga paaritu 

number on tähistatud sõnaliselt ja skaala maksimum numbriks on 20 ehk 200 

lööki/min (Borg 1998). Alustades nulli asemel kuuest on näha, et see skaala ei ole 

suhtarvuline skaala koos absoluutse nulliga (Borg 1998). 

Tabel 1. Borgi skaala (Borg 1998) 

6 pingutus puudub 

7 ülimalt kerge 

8 

9 väga kerge 

10 

11 kerge 

12 

13 mõnevõrra raske 

14 

15 raske 

16 

17 väga raske 

18 

19 ülimalt raske 

20 maksimaalne pingutus 

18

1.3.2 Eakate inimeste füsioloogilised näitajad (SLS, vere laktaadi sisaldus) 

kehalisel tööl 

Kehaline koormus põhjustab olulisi muutusi südame töös ja vereringes. Üheks 

põhjuseks, miks sageli loobutakse kehalisest aktiivsusest, on see, et ei osata leida eale 

sobivat kehalist koormust. Ülemäärased koormused toovad kaasa väsimustunde ja 

kurnatuse. SLS on lihaste, kesknärvisüsteemi ja südame-veresoonkonna vastus 

kehalisele tööle. SLS mõjutavad treenitusaste, aktiivsete lihaste hulk, ärevus, 

ümbritsev keskkond, vanus, kehamass ja sugu (Takeshima et al. 1997). Maksimaalne 

SLS ulatub 190-210 löögini minutis, kuid eluea tõusul maksimaalne SLS väheneb. 

Naiste maksimaalne SLS on madalam kui meeste SLS (Freedson & Melanson, 1996). 

Ka SLS taastumine on aeglasem naistel. Erinevused meeste ja naiste vahel on 

seletatavad sellega, et naiste süda on väiksem, seega on löögimaht samuti väiksem ja 

teatud südame võimsuse saavutamiseks peab naiste süda lööma sagedamini (Burke 

1988). Yanker & Burton (1990) uuring näitas, et 65 aastaste eakate inimeste keskmine 

maksimaalne SLS oli 155 lööki/min, kehalise võimekuse tase jäi vahemikku 78-132 

lööki/min (50-85% treeningtsoonist). Järeldati, et mida intensiivsem on treening, seda 

kõrgem on maksimaalse SLS näitaja ja seda suurem on keskmine SLS. 

Vere laktaadi sisalduse määramine on liikumise füsioloogias üks olulisemaid 

mõõtmisi. Laktaat on süsivesikute ainevahetuse vaheprodukt, mis moodustub 

glükoosi lagunemisel lihastes. Inimese sugu ei mõjuta vere laktaadi kontsentratsiooni, 

kehaline aktiivsus aga mõjutab. Mida intensiivsem on tegevus, seda kõrgem on 

tavaliselt ka laktaadi kontsentratsioon. Vere laktaadi sisaldus suureneb tunduvalt, kui 

koormus kasvab ligikaudu 60-70% tasemele maksimaalse hapnikutarbimise tasemest 

(Vuori & Taimela, 1998). Lihaskoe laktaadi sisaldus võib tõusta 10- kuni 30-kordseks 

ja vere laktaadi sisaldus 10- kuni 20-kordseks võrreldes puhkeolekuga. Puhkeolekus 

on vere laktaadi sisaldus 1,0-1,2 mmol/l. Lihastest vabaneval ja vereringesse siirduval 

laktaadil on väsimuse füsioloogias keskne roll. Ka vananemisprotsessid mõjutavad 

vere laktaadi kontsentratsiooni. Iredale & Nimmo (1997) leidsid, et alates 50. 

eluaastast hakkab laktaadi kontsentratsioon märgatavalt langema. Ka Wiswell et al. 

(2000) eakate tippsportlaste uuringust selgus, et vanusel on vere laktaadi sisalduse 

languses suur osa. Meeste vere laktaadi sisaldus oli peale jooksutreeningut madalam 

kui naistel. Järeldati, et laktaat väljendades protsentuaalselt aeroobset võimsust alaneb 

usutavalt vanuse suurendes (Wiswell et al. 2000). 

19

Seals et al (1984) leidsid, et vanemaealistel naistel laktaadi kontsentratsioon 

langeb madala intensiivsusega töö sooritamise aja. Kõrge intensiivsusega töö 

sooritamisel jäi laktaadi kontsentratsioon veres aga muutumatuks (p

poolt elustiili muutumine ebatervislikumaks (vähene kehaline aktiivsus) ning haiguste 

sagenemine (Spirduso, 1995; Shephard, 1997). Regulaarne kehaline aktiivsus võib ära 

hoida mitmeid tervisehäireid ja leevendada organismis toimuvaid degeneratiivseid 

muutusi. Mitmed uuringud on näidanud, et kehaliselt aktiivsematel inimestel on 

luudes mineraalainete sisaldus suurem kui inaktiivsetel inimestel. Näiteks eakatel 

naistel, vanuses 84 aastat, kes sooritasid 6 nädalase treeningprogrammi (3 korda 

nädalas 30 minutit), suurenes luudes mineraalide sisaldus 2,29%. Programmis 

mitteosalenutel täheldati 3,28% ulatuses luu mineraalainete kadu (Smith, 1982). Liiga 

suure koormusega treenimine võib põhjustada vastupidise efekti, luumassi ulatuslikku 

vähenemist (Bilanin et al. 1989). 

Shephardi (1993) arvates tugevdab vanemaealistel kehaline tegevus tervist. 

Kehaline aktiivsus annab võimaluse olla heas vormis (Chodzko- Zajko et al. 1997; 

Heyden et al. 1991). Paljud uuringud on tõestanud, et regulaarne harjutamine 

suurendab kehalist töövõimet ja funktsionaalset staatust vanemaealistel inimestel 

(Strawbridge et al. 1996; Nelson et al. 1994; Simonsick et al. 1993; Huang et al. 1998; 

Simonsick et al. 2000). Madala kehalise aktiivsuse ja funktsionaalse staatusega 

sooritatakse ka igapäevatoiminguid aeglasemalt ja pikemate puhkepausidega (Huang 

et al. 1998; LaCroix et al. 1993). 

Kehaline aktiivsus vähendab ka depressiooni, ängistust ja stressi. Pidev 

kehaline aktiivsus annab hea enesetunde, täidab teatud sotsiaalset ja psühholoogilist 

rolli, aitab korraldada igapäevast elu (Oja et al. 1995; Special Editorial Section, 1997). 

Paljud tervise probleemid on tingitud istuvast eluviisist (Stephens & Craig, 1990). 

Eakate inimeste seas leidub palju neid, kes ei tule toime vajalike igapäevaste 

tegevustega ning ei suuda iseseisvalt liikuda, seega tõrjutakse kehaline aktiivsus 

tahaplaanile. Vananedes märgatakse ka seda, et organism vajab taastumiseks rohkem 

aega, vastupidavus on muutunud nõrgemaks ja painduvus on vähenenud (Bammel & 

Burrus-Bammel, 1982; Van Heuvelen et al. 1998). Igasugune langus kehalistes 

võimetes võib kergelt võtta vanuritelt võimaluse olla iseseisev. Tähtis on välja uurida 

vanurite suhtumine kehalisse aktiivsusesse ja tervisesse (Chogahara et al. 1998; King 

et al. 1998). Sellega kõrvaldatakse liikumisvaeguse kahjulik mõju, tugevdatakse 

organismi, aeglustatakse taandarengut. 

Inimese üldise aktiivsuse tase sõltub kaaslaste vahelisest aktiivsusest 

(perekonna ja sõprade kaasahaaratus, ühiskondlik või sotsiaalne tugi), füüsilisest ja 

manipulatiivsest aktiivsusest (liikumisharjumused, kodune tegevus) (Spirduso, 1995). 

21

Kuna sotsiaalsed mõjud on tähtsal kohal, siis positiivsed elamused peaksid 

domineerima negatiivsete elamuste üle. 

Suurendades kehalise aktiivsuse võimalusi, saab parandada ka igapäevaste 

tegevuste taset ja see on eriti tähtis vananeva populatsiooni juures (Caspersen et al. 

1987). Vanemaealised inimesed vajavad rahulikku, taastavat treeningut. Treening 

peab olema kõigile arusaadav, inimene peab täpselt teadma mida ta teeb. Kehaline 

aktiivsus ei tohi muutuda koormavaks, küll aga regulaarseks (Special Editorial 

Section, 1997). Vanemaealiste treeningus etendab tähtsat osa enesetunne. 

Treeningkoormusi tohib suurendada järk-järgult. Kehaline aktiivsus varieerub 

mitmete kehaliste võimete säilitamisel nagu vastupidavus, jõud, koordinatsioon, 

tasakaal, liigeste liikuvus (Heyden et al. 1991; Special Editorial Section, 1997). 

Käimine (jalutamine, matkamine) on kõige sobivam südame- ja hingamissüsteemile ja 

see on tavalisem vorm harjutamiseks, et säilitada ja parandada vanemaealiste kehalist 

aktiivsust (Takeshima et al. 1997). 

Kasutusele on võetud mitmesuguseid tervist edendavaid programme, mis 

kaasavad eakaid olema kehaliselt aktiivsed (Chogahara et al. 1998; Jarvis et al. 1997). 

Vanemaealistel inimestel on tähtis igasugune füüsiline, vaimne ja sotsiaalne aktiivsus. 

Luuakse mitmesuguseid keskusi, kus on olemas vajalik meditsiiniabi, 

treeningrühmad, tegutsevad mitmesugused ringid, antakse informatsiooni ja peetakse 

loenguid tervise kohta (Shivers & de Lisle, 1997). Individuaalsed kehalise aktiivsuse 

programmid ja igasugune rühmatöö annavad häid tulemusi suhtlustasandil, mis on 

eakate inimeste elust suurel määral kadunud (Shephard, 1997). 

Tavaliselt taanduvad eakate inimeste testimised tavapäraste toimingute 

(riietumine, söömine, pesemine) hindamisele (Marsh & Sutherland Redmayne, 1994). 

Kindlasti tuleks hinnata ka närvi-, lihas- ja kardiovaskulaarsüsteemi muutusi (Rikli & 

Jones, 1999). Eakate inimeste kehalist aktiivsust hinnatakse mitmete ankeetküsitluste 

alusel. Vanemaealiste inimeste igapäevaste toimingute hindamiseks kasutatakse 

igapäevase funktsionaalse staatuse testi ehk CPF skaalat (Composite Physical 

Function Scale) (Rikli & Jones, 1998). Test on komplekteeritud kolmest varem 

publitseeritud skaalast: Rosow ja Breslau 4 punkti skaalast (Rosow & Breslau, 1966); 

Siu, Reubeni ja Hays 6 punkti skaalast (Siu et. al 1990) ja on kasutatud ka National 

Health Interview Survey (Natioinal Center for Health Statistics, 1991) küsimustikku. 

Kehalise aktiivsuse hindamiseks kasutatakse Telama et al. (1996) poolt koostatud 

küsimustikku. Rikli ja Jones andsid 2001 aastal välja seenioride (60-94 aastat) 

22

testimise käsiraamatu. Testide abil saab määrata eaka inimese lihasjõudu (30 sekundi 

istest püsti tõusud), aeroobset vastupidavust (6 minuti käigutest, 2 minuti steptest), 

painduvust (istes ettepainutus) ja tasakaalu (up and go -test). 

Kokkuvõtteks võib öelda, et eakatel inimestel on probleeme kehalise 

aktiivsusega. Kehaline aktiivsus aitab vähendada depressiooni, ängistust ja stressi. 

Mida rohkem suudetakse olla füüsiliselt ja vaimselt aktiivne, seda vähem mõeldakse 

olmeprobleemidele. Viimastel aastatel on hakatud eakate inimeste kehalise aktiivsuse 

määramiseks kohandama ja kasutusele võtma mitmeid teste ja küsimustikke, mis 

aitavad hinnata selle kontingendi funktsionaalseid võimeid. Testimise vajalikkusest 

kõneleb ka vanemaealiste inimeste osakaalu suurenemine elanikkonnas. Aluse oma 

tervisele paneme juba nooruses, kuid tervise säilitamisega tuleb tegeleda ka vanemas 

eas. 

1.5 Leptiin - rasvkoe hormoon 

Paljude hormoonide (insuliin, adrenaliin jt) toime organismi ainevahetuses on 

seotud rasvkoega. Rasvkude ei ole vaid energia salvestamise ja lipiidide ladestuskoht. 

Uuringud on näidanud, et rasvkude kuulub endokriinsüsteemi. Nimelt toodetakse seal 

adipotsüütide poolt hormooni leptiin. Leptiin avastati 1994 aastal hiirtel, see on 84% 

ulatuses sarnane inimorganismis oleva geeniga. Alguses teostatud uuringutes seostati 

leptiini kehakaalu regulatsiooni ja energiatarbimisega (Mammes et al. 2001; Wauters 

et al. 2000). Leptiin osaleb organismi energiatasakaalu regulatsiooni tagasisides. 

Pärast vereringesse sattumist avaldab see toimet tsentraalsele närviregulatsioonile 

ning reguleerib toidu tarbimist ja energiatasakaalu. Siis veel ei teatud täpset 

mehhanismi, kuidas leptiin nendes süsteemides toimib (Levin et al. 1996; Considine 

et al. 1996). Järjest rohkem tehakse avaldusi, et leptiin ei ole ainult energia ja 

toitumise seisukohalt tähtis komponent, vaid ta funktsioneerib ka ainevahetuse ja 

sisesekretsiooni hormoonina (Kraemer et al. 1999; Wauters et al. 2000). Leptiin 

mõjutab glükoosi ainevahetust ja tal on kindel seos ka immuunsüsteemiga. 

23

1.5.1 Keha koostis ja vere leptiini sisaldus postmenopausis naistel 

Üldteada on asjaolu, et peale menopausi paljudel naistel kehakaal oluliselt 

suureneb (Lindquist & Bengsston, 1990; Peiris et al. 1989; Pasquali et al. 1994). 

Mitmed teadlased (Wauters et al. 2000; Rappelli 2002) arvavad, et leptiini taseme 

määrajaks võivad olla ka suguhormoonid. On leitud, et naissuguhormoon, östrogeen 

stimuleerib leptiini sekretsiooni. Menopausi ajal östrogeeni tase organismis langeb, 

mõjutades leptiini taset. Postmenopausaalsetel naistel leiti ikkagi kõrgem leptiini 

kontsentratsioon kui meestel (Wauters et al. 2000). Peale menopausi suureneb just 

tsentraalne (kõhupiirkonna) rasvumine, näidates, et östrogeeni kontsentratsiooni 

langus ei suurenda mitte ainult keha rasva hulka ja kehakaalu vaid põhjustab ka 

rasvkoe ümberjaotuvust (Björkelund et al. 1996). 

Menopausi täpsed mehhanismid, mis mõjutavad kehakaalu ja rasvkoe 

jaotuvust, ei ole veel täpselt teada in vivo (Hadji et al. 2000). On arvamusi, et 

postmenopausaalsetel naistel esinevad tugevad seosed östradiooli ja leptiini 

metabolismis ja produktsioonis (Hadji et al. 2000). Leptiini kontsentratsiooni veres 

seostatakse ka toitumise ja energiakuluga (Campfield et al. 1995, Pellymounter et al. 

1995, Halaas et al. 1995). 

Paljude uuringutega on tõestatud, et vereplasma leptiini kontsentratsioon on 

usutavas korrelatiivses seoses mitmete keha koostise näitajatega. Martini et al. (2001) 

uuring näitas, et leptiini kontsentratsioon on seotud kogu rasvamassiga (grammides) 

(r=0,73) või siis väljendatuna protsentuaalselt (r=0,75). Samast uuringust selgus, et 

leptiin on seotud tsentraalse rasvkoe jaotuvusega. Vastupidiselt sellele, näitasid 

Douchi et al. (2002) uuringud Jaapani postmenopausaalsetel naistel, et rasvkoe 

jaotuvus kehas ei omanud usutavaid seoseid leptiini kontsentratsiooniga. Samas 

leptiini kontsentratsioon korreleerus usutavalt KMI-ga (r=0,68), kogu keha 

rasvamassiga (r=0,68), kere rasvamassiga (r=0,63) ja keha rasva %-ga (r=0,64). 

Arvatakse, et leptiini taseme üheks peamiseks komponendiks on KMI (Maffei et al. 

1995; Considine et al. 1996). On leitud, et naiste leptiini tase on kaks kuni kolm korda 

kõrgem võrreldes sama KMI näitajaga meestel. Naistel on suurem keharasva % ja 

rohkem nahaalust rasvkude. Pre- ja postmenopausaalses eas naiste leptiini tasemes 

erinevusi ei esinenud (Havel et al. 1996; Haffner et al. 1997). Veel on mitmeid 

uuringuid (Noland et al. 2001; Wauters et al. 2001; Weltman et al. 2000), mis 

tõestasid leptiini ja keha rasva % (r=0.94) ning rasva massi (r=0.93) tugevat seost. Ka 

24

Tai et al. (2000) näitasid, et rasvamass on kõige tugevam plasma leptiini 

kontsentratsiooni määraja. 

Ruhl & Everhart (2001) uurisid suurel grupil täiskasvanud naistel seoseid vere 

leptiini kontsentratsiooni ja antropomeetriliste näitajate vahel. Astmeline 

regressioonanalüüs näitas, et 4 nahavoldi paksuste summa, talje ja puusa 

ümbermõõdud ning vanus iseloomustavad leptiini kontsentratsiooni 69% (R 2 x100) 

üldisest variatsioonist. Üllatuslikult iseloomustas tricepsi nahavoldi paksus peaaegu 

samasuguse seosega kui 4 nahavoldi paksuse summa (R 2 =0.68). 

Wauters et al. (2001) uurisid leptiini seotust keha rasva ja talje puusa 

ümbermõõtude suhtega. Postmenopausaalses eas naised jaotati KMI alusel kahte 

gruppi KMI25 kg/m 2 . Tulemustes selgus, et postmenopausaalses 

eas ülekaalulistel naistel oli väga kõrge leptiini tase ja et leptiin on rasvkoe 

topograafias väga tähtsal kohal. Ülekaalulistel ja kehaliselt inaktiivsetel indiviididel 

on leptiini tase kõrgenenud. See on tingitud suuremast leptiini produktsioonist keha 

rasvkoe poolt. Benini et al. (2000) uuringus saadi ülekaalulistel (KMI 31,2-63,4 

kg/m 2 ) kõrge leptiini kontsentratsioon. Tulemustest järeldati, et ülekaalulistele on 

heaks leptiini taseme alandajaks ja kaalu langetajaks dieet. Arvatakse, et ka 

pikaajaline hormoonravi aitab ära hoida kehamassi tõusu, kuna östrogeeni tase leptiini 

kontsentratsiooni kaudu mõjutab energia tasakaalu (Gower et al. 2000; Hadji et al. 

2000). 

On näidatud, et nahaalune rasvkude ja vistseraalrasva hulk on erineva seosega 

leptiini kontsentratsiooni suhtes veres in vitro uuringutes (Montaque et al. 1997; 

Russell et al. 1998). Mitmed uuringud on näidanud, et in vivo tingimustes 

vistseraalrasv korreleerus halvemini leptiini kontsentratsiooniga kui nahaalune 

rasvkude (Caprio et al. 1996; Nagy et al. 1997; Banerji et al. 1999). Seega võib väita, 

et inimesed, kellel on rohkem vistseraalrasva on leptiini kontsentratsioon madalam. 

Kokkuvõtvalt võib öelda, et leptiini kontsentratsioon veres on eelkõige seotud 

keha rasvkoe hulga, keha rasva protsendi ja KMI-ga. Teiselt poolt on andmed küllalt 

vastuolulised postmenopausaalsete naiste keha rasvkoe jaotuvuse ja vere leptiini 

sisalduse vahelise suhte kohta. 

25

1.5.2. Kehaline aktiivsus ja vere leptiini sisaldus 

Kirjanduses on andmeid, et leptiini tasemel on määrav roll kehalise aktiivsuse 

ja kehakaalu regulatsiooni vahel. Kehaline aktiivsus on otseselt seotud energiakuluga, 

mis on erinevatel inimestel küllaltki erinev, mõjutades energia tasakaalu. Teatavasti 

ülesöömine suurendab ja pikaajaline nälgimine vähendab plasma leptiini 

kontsentratsiooni (Dirlewanger et al. 1999). 

Uurides harjutuse mõju vereplasma leptiini sisaldusele on saadud küllaltki 

vastukäivaid tulemusi (Hickey et al. 1996; Perussen et al. 1997; Racetta et al. 1997). 

On leitud, et ühekordsed treeningtunnid ei mõjuta oluliselt plasma leptiini 

kontsentratsiooni veres, välja arvatud väga ekstremaalsed pingutused (Dirlewanger et 

al. 1999). Hickey et al. (1996) uurisid pikamaajooksjate leptiini taset enne ja peale 20 

miili jooksu ning leidsid, et leptiini kontsentratsioon ei muutunud usutavalt. Teiselt 

poolt mitme nädala pikkune treeningperiood on näidanud vere leptiini 

kontsentratsiooni langust. Siin mängib olulist rolli kehalise aktiivsuse tulemusel 

mõningane kehakaalu vähenemine. Järeldati, et leptiini tase on langenud kehaliselt 

aktiivsetel indiviididel ning see seostub oluliselt keha rasva % ja rasva massi 

muutustega (Dirlewanger et al. 1999). 

Kohrt et al. (1996) leidsid, et suhteliselt pikk, 9 kuud kestnud aeroobne 

treeningprogramm vähendas leptiini sisaldust postmenopausaalses eas naistel. Ryan et 

al. (2000) aga leidsid, et 16 nädalane vastupidavustreening ilma kaalu langetamiseta ei 

mõjutanud postmenopausaalses eas naiste leptiini kontsentratsiooni. Muutused 

toimusid vastupidavustreeningu ja kehakaalu langetamise koosmõjul. Leptiini 

kontsentratsiooni tase oli postmenopausalsetel naistel langenud 36%. Sealt järeldati, et 

vastupidavustreening ja kaalulangus on seotud leptiini kontsentratsiooni muutustega 

postmenopausaalses eas naistel (Ryan et al. 2000). 

Kanaley et al. (2001) uuringust selgus, et vanus ja menopaus ei olnud usutavad 

kõhupiirkonna rasvumise näitajad. Sama oli ka vistseraalrasva ja kogu keha rasva 

näitajatega. Siiski leiti, et kehaline aktiivsus on otseselt seotud kõhu piirkonna 

rasvumise (r=0,16), vistseraalrasva (r=0,32) ja rasva % (r=0,25). Regressioonanalüüs 

näitas, et keha rasvkude ja kehaline aktiivsus iseloomustavad 47% ulatuses leptiini 

kontsentratsiooni üldisest variatsioonist (Kanaley et al. 2001). 

26

Kokkuvõtvalt võib öelda, et täpsed andmed kehalise aktiivsuse ja leptiini 

vahelistest seostest vajavad veel uurimist, sest täpselt ei teata, millist mõju avaldab 

treening leptiini kontsentratsioonile. 

27

2. TÖÖ EESMÄRK JA ÜLESANDED 

Kirjanduse läbitöötamisel ilmnes, et suhteliselt hästi on uuritud keha koostise 

(keha rasva %) näitajate seost vere leptiini sisaldusega postmenopausaalsetel naistel. 

Vähe on aga teostatud uuringuid, kus kompleksselt analüüsitakse nii keha koostise 

näitajaid kui ka keha koostist mõjutava kehalise aktiivsuse ja aeroobse töövõime seost 

vere leptiini kontsentratsiooniga. 

Seega käesoleva töö eesmärgiks oli uurida postmenopausaalses eas naiste keha 

koostise, kehalise aktiivsuse, aeroobse töövõime ning vere leptiini sisalduse vahelisi 

seoseid. 

Lähtuvalt eesmärgist püstitati tööle järgmised ülesanded: 

1. Selgitada erinevate meetoditega määratud keha koostise parameetrite (keha 

rasva %) seost vere leptiini sisaldusega. 

2. Uurida vanemaealiste naiste kehalise aktiivsuse ja igapäevase funktsionaalse 

staatuse seost nii keha koostisega (keha rasva %) kui ka vere leptiini 

sisaldusega. 

3. Hinnata aeroobse töövõime seost vere leptiini sisaldusega 

postmenopausaalsetel naistel. 

28

3. TÖÖ TEOSTAMISE METOODIKA 

3.1. Uuritava kontingendi iseloomustus 

Uuringus osales 40 Tartu Tähtvere Päevakodu postmenopausaalses eas olevat 

naist vanuses 58-81 aastat. Uuritavad olid mittesuitsetajad ja võtsid regulaarselt osa 

treeningutest (võimlemine, 1-3 korda nädalas). Uuringud viidi läbi 

hommikupoolikutel ja kõiki uuritavaid teavitati uuringute eesmärgist ja üldisest 

korraldusest. Kõik uuritavad osalesid uuringus vabatahtlikult. Uuringut teostati Tartu 

Ülikooli Eetikakomisjoni teadmisel ja loal. 

3.2. Ankeetküsitlus kehalise aktiivsuse kohta 

Kehalise aktiivsuse määramiseks kasutati Telama et al. (1996) poolt koostatud 

küsimustikku. Mida suurem oli vastuste eest saadud punktide summa, seda aktiivsem 

oli ka vaatlusalune. Maksimaalseks skooriks oli 14 punkti (lisa 1). 

3.3. Igapäevase funktsionaalse staatuse küsimustik (CPF) 

Igapäevase funktsionaalse staatuse küsimustikku ehk CPF skaalat (Composite 

Physical Function Scale) kasutatakse vanemaealiste inimeste igapäevase toimetuleku 

hindamiseks (Rikli & Jones, 1998). Test koosneb kolmest varem publitseeritud 

skaalast: Rosow ja Breslau 4 punkti skaalast (Rosow & Breslau, 1966); Siu, Reubeni 

ja Hays 6 punkti skaalast (Siu et al. 1990) ja on kasutatud ka National Health 

Interview Survey (National Center for Health Statistics, 1991) küsimustikku. 

Test koosnes 12 küsimusest, vastusevariante oli kokku kolm: saan hakkama, 

saan hakkama raskustega või abiga ja ei tule toime. Punkte saadakse vastavalt 2-1-0. 

Testi maksimaalseks skooriks oli 24 punkti (lisa 2). 

29

3.4. Antropomeetrilised mõõtmised 

Antropomeetrilised mõõtmised viidi läbi laboratoorsetes tingimustes kasutades 

selleks Rahvusvahelise Kinantropomeetria Ühingu (ISAK) poolt soovitatud skeemi 

(Norton & Olds, 1996). Antropomeetrilisteks mõõtmisteks kasutati Centurion Kit 

(Rosscraft, Surrey, BC, Kanada) antropomeetriliste mõõteriistade komplekti. 

Kehapikkust mõõdeti Martini antropomeetriga (täpsus 0,1 cm) ning kehakaalu 

meditsiinilise kaaluga (A&D Instruments Ltd, Inglismaa), täpsusega 0,05 kg. Arvutati 

kehamassi indeks – KMI (kg/m²). 

Nahavoltide paksusi mõõdeti Holtain kaliibriga (Crymmych, Inglismaa) 

üheksast anatoomilisest punktist (triceps, seljavolt, biceps, taljevolt, niudevolt, 

vertikaalne kõhuvolt, reie keskvolt, säärevolt, vertikaalne rindkerevolt). Nahavoltide 

mõõtmine toimus keha paremal poolel vastavalt Rahvusvahelise Kinantropomeetria 

ühingu antropomeetriliste mõõtmiste süsteemile (Norton & Olds, 1996). Mõõdeti 

kolm korda täpsusega 0,5 mm (Ward et al. 1989). Töös võeti arvesse kolme mõõtmise 

keskmine tulemus. Arvutati ka mõõdetud nahavoltide paksuste summa. Keha rasvkoe 

jaotuvuse hindamiseks mõõdeti talje ja puusa ümbermõõdud ja arvutati nende 

omavaheline suhe. Ümbermõõtude mõõtmiseks kasutati venimatut mõõdulinti. 

3.5. Keha koostise määramine 

Keha koostis määrati kahe erineva meetodi abil. Esiteks kasutati bioelektrilise 

takistuse määramise meetodit (BIA), selleks kasutati aparaati Bodystat-500 (Isle of 

Man, Inglismaa). Keha rasva % arvutamiseks kasutati Lohmani (1992) võrrandit. 

Uuritav lamas alusel ja tema paremale käele ja jalale asetati neli elektroodi, mille abil 

määrati keha bioelektriline takistus. Keha takistus registreeriti 1Ω täpsusega. 

Keha koostise määramiseks kasutati veel DXA meetodit (DPX-IQ, Lunar 

Corp., Madison, USA; De Lorenzo et al. 1997). Leiti keha rasva protsent. 

30

3.6. 6-minuti kestvusega käigutest aeroobse töövõime kaudseks määramiseks 

Testi eesmärgiks oli määrata aeroobset töövõimet vanemaealistel naistel. 

Määramiseks kasutati 6-minuti kestvusega käigutesti (Rikli & Jones, 1998). 

Vaatlusalune sooritas testi TÜ kergejõustikuhallis 150m ringil, käies ilma 

puhkepausideta nii kiiresti kui võimalik. Peale testi lõppu registreeriti läbitud distantsi 

pikkus (m) viie meetrise täpsusega. Vahetult pärast käigutesti sooritamist paluti 

uuritaval hinnata käigutesti intensiivsust Borg’i 6-20 skaala abil (Borg 1998). SLS 

mõõdeti pidevalt kogu käigutesti ajal 15 sekundiliste intervallidega. Selleks kasutati 

sport-testrit Polar Vantage NV (Kempele, Soome). Leiti keskmine ja maksimaalne 

SLS. Laktaadi kontsentratsioon veres määrati vahetult peale 6-minuti kestvusega 

käigutesti sooritamist. Vereproov võeti sõrme otsast. Vere laktaadi sisaldust määrati 

ensümaatilisel meetodil kasutades Lange mikroanalüsaatorit (Saksamaa). 

3.7. Leptiini kontsentratsiooni määramine veres 

Veenivere proov võeti hommikul kell 9.00 tühja kõhuga. Eelnevalt paluti 

vaatlusalustel 12 tunni jooksul olla söömata, joomata ning eelneva 24 tunni jooksul 

mitte tegeleda kehalise aktiivsusega. Veenivere võtmine toimus Tartu Ülikooli 

Kliinikumi Maarjamõisa Haigla laboratooriumis. Leptiini kontsentratsioon määrati 

radioimmunoloogiliselt (RIA, Mediagnost, Tübingen, Saksamaa). Selle meetodi 

täpsuseks oli 0,01 ng/ml. Töös kasutati kahe paralleelproovi keskmist tulemust. Vere 

leptiini kontsentratsiooni määramine toimus Grazi (Austria) Karl-Franzensi Ülikooli 

kliinilise biokeemia laboratooriumis teadur Doris Payerl’i poolt. 

3.8. Andmete statistiline analüüs 

Kõik uurimistöös saadud andmed töödeldi matemaatilis-statistiliselt. Leiti 

aritmeetilised keskmised (X), standardhälbed (SD), miinimumi ja maksimumi näitajad 

ning korrelatsioonikoefitsiendid (r). Astmelise regressioonanalüüsi abil leiti keha 

koostise näitajate, kehalise aktiivsuse ja aeroobse töövõime seosed vere leptiini 

sisaldusega. Töös kasutati 95 % (p

4. TÖÖ TULEMUSED 

Vaatlusaluste antropomeetrilised ja keha koostise näitajad on esitatud tabelites 

2 ja 3. Meie uuringust selgus, et nii keha pikkus kui ka keha kaal varieeruvad suurel 

määral. Samuti selgus, et keha rasva % mõõdetuna BIA ja DXA meetodil erinevad 

statistiliselt usutavalt (p

Tabel 3. Uuritavate keha koostise näitajad (n=40) 

Nahavoltide paksused (mm): 

Triceps 

Seljavolt 

Biceps 

Taljevolt 

Niudevolt 

Vertikaalne kõhuvolt 

Reiekeskvolt 

Säärevolt 

Vertikaalne rindkerevolt 

9 nahavoldi summa 

Keha rasva %: 

BIA meetod (%) 

DXA meetod (%) 

X SD Miinimum Maksimum 

22,2 8,1 2,9 30,0 

19,5 8,3 5,7 31,6 

13,7 5,8 6,1 26,6 

19,2 9,4 5,0 30,5 

17,7 9,1 5,8 27,0 

24,1 12,4 3,0 46,8 

35,9 10,3 5,0 48,2 

20,9 6,2 4,0 29,2 

16,6 7,8 6,3 27,7 

189,8 67,1 87,0 273,0 

35,2 6,7 19,0 52,0 

39,8 7,4 26,0 55,0 

Kehalise aktiivsuse indeksi keskmiseks väärtuseks saadi 10.16±1.81, kusjuures 

miinimum oli 6 punkti ja maksimum 14 punkti. 12 % vastanutest treenivad 

juhuslikult ning veedavad vaba aega passiivselt puhates (lugemine, TV vaatamine 

jne). 32 % naistest puutuvad kehalist aktiivsust nõudva tegevusega kokku 2-6 korda 

nädalas ning 56 % treenivad vähemalt üks kord nädalas (võimlemine). Kehalise 

aktiivsuse indeks korreleerus usutavalt plasma leptiini kontsentratsiooniga (r=-0.37). 

Astmelisest regressioonanalüüsist selgus, et kehalise aktiivsuse indeks on seotud 

13,76 % (R 2 x100) ulatuses plasma leptiini kontsentratsiooni üldisest variatsioonist. 

Keskmine CPF skaala tulemus oli 23.38±1.02 punkti. Meie uuringust selgus, 

et 60 % vastanutest saavad hakkama enesehooldusega ning ka kergemate ja raskemate 

kodutöödega. 28 % suudab teha koduseid töid raskustega või abiga ning 12 %-l tekkis 

olukordi, kus antud tegevust ei suudetud sooritada. CPF skaala ja vere leptiini 

kontsentratsiooni vahel ei esinenud usutavat korrelatiivset seost. 

33

Vaatlusaluste aeroobset töövõimet määrati kaudselt 6 minutilise kestvusega 

käigutesti abil. Tulemused on esitatud tabelis 4. 

Tabel 4. Kuue minuti kestvusega käigutesti tulemused (n=40) 

Distants (m) 

SLS keskmine 

(lööki/min) 

SLS max (lööki/min) 

Borg’i skaala 

Vere laktaadi sisaldus 

(mmol/l) 

X SD Miinimum Maksimum 

581,54 83,87 370,00 810,00 

112,00 19,47 84,00 169,00 

121,77 23,23 88,00 191,00 

11,54 0,79 10,00 14,00 

2,85 1,00 1,37 5,71 

Kuue minuti kestel läbitud distants erines parematel ja halvematel naistel üle 

kahe korra (370 m versus 810 m). Südame löögisagedus käigutesti ajal jäi suhteliselt 

madalaks. Suhteliselt madalast intensiivsusest räägib ka naiste subjektiivne hinnang 

käigutesti intensiivsuse kohta (Borg’i skaala). Samuti oli suhteliselt madal ka 

keskmine vere laktaadi sisaldus käigutesti lõpus. Korrelatsioonanalüüsist selgus, et 6- 

minuti käigutestil läbitud distants on usutavalt seotud paljude nii antropomeetriliste 

kui ka füsioloogiliste näitajatega (joonis 1.). 

34

0,7 

0,6 

0,5 

0,4 

-0,59 

-0,38 

-0,46 

-0,56 0,57 0,57 

0,40 

0,3 

0,2 

0,1 

0 

vanus 

talje/puusa suhe 

keha rasva % 

SLS keskmine 

SLS max 

vere laktaadi sisaldus 

Joonis 1. 6 minuti kestvusega käigutesti distants usutavad (p

Astmelisest regressioonanalüüsist selgus, et keha pikkus, keha kaal, KMI ja 

talje/puusa ümbermõõtude suhe iseloomustavad uuritavate 6 minuti kestvusega 

käigutesti tulemuse 16,7 % (R 2 x100) üldisest variatiivsusest. Keha rasva % 

iseloomustas 29,0 % (R 2 x100) ning vere laktaadi sisaldus 14,1 % (R 2 x100) ulatuses 6 

minuti käigutesti distantsi üldisest variatiivsuset. 

Keskmine vere leptiini kontsentratsioon oli 20,73±16,81 ng/ml (miinimum 

3,26 ja maksimum 86,41 ng/ml). Korrelatsioonanalüüsist selgus, et leptiini 

kontsentratsiooni oli usutavalt seotud kehamassi (r=0,39) ja KMI-ga (r=0,46). Keha 

pikkus aga ei omanud usutavat statistilist seost. 

Joonisel 2 on esitatud leptiini kontsentratsiooni ja keha rasva % omavahelised 

usutavad korrelatiivsed seosed, mis on saadud erinevaid keha koostise määramise 

meetodeid kasutades (BIA-meetod, DXA-meetod ja nahavoltide paksused). Uuringust 

selgus, et üheksast mõõdetud nahavoldi paksusest viis korreleerus usutavalt (p

0,9 

0,8 

0,7 

0,6 

0,58 

0,77 0,69 

0,60 0,61 0,63 0,61 

0,79 

0,5 

0,4 

0,3 

0,2 

0,1 

0 

Triceps 

Biceps 

Niudevolt 

Vertikaalne rindkerevolt 

9 nahavoldi summa 

BIA 

DXA 

Joonis 2. Uuritavate vere leptiini kontsentratsiooni ja erinevate keha koostise 

mõõtmise meetodite (nahavoltide paksused, nahavoltide summa, BIA ja 

DXA) vahelised usutavad seosed (p

5. ARUTELU 

Viimastel aastakümnetel teostatud uuringud näitavad, et küllaldane kehaline 

aktiivsus ja liikumine on vananevate inimeste tervise, töövõime ja heaolu mõjutamisel 

olulisel kohal. On leitud, et need inimesed, kes säilitavad vajaliku kehalise võimekuse 

taseme, tegelevad regulaarselt kehalise aktiivsusega ning reguleerivad oma kehakaalu, 

elavad tõenäoliselt kauem ning täisväärtuslikumalt (Spirduso, 1995). Kehalisel 

aktiivsusel on tervist säilitav mõju ka mitmete haiguste korral. See on tingitud sellest, 

et kehaliselt aktiivsel inimesel on rohkem funktsionaalseid reserve. 

5.1. Uuritavate antropomeetrilised ja keha koostise näitajad 

Käesoleva töö tulemustest nähtub, et meie postmenopausaalses eas naiste (58- 

81a) keskmised antropomeetrilised näitajad on tervise seisukohalt võetuna normi 

piires (tabel 2). Normaalne eakate inimeste KMI väärtus on 20-27. Kui KMI jääb alla 

20, siis võib see viidata lihaste massi ja luukoe vähenemisele, kui on aga üle 27, siis 

on risk eriti suur haigestuda südame-veresoonkonna haigustesse (Shephard, 1997). 

Uuringu tulemusena on leitud, et kui 20-29 aastaste inimeste KMI on keskmiselt 21,4 

kg/m 2 , siis vanuses 60-69 aastat on KMI tulemuseks 26,6 kg/m 2 (Shephard, 1997). 

Naistest on kõige rohkem ülekaalulisi 55-64 aastaste vanuserühmas. Kõige kõrgem 

KMI väärtus eluea jooksul on aga naistel vanuses 60-70 aastat (Spirduso,1995). 

Adams (1990) leidis oma uuringus, et 60-69 aastaste vanusegrupis, kelle keskmine 

KMI väärtus oli 26,6, oli risk haigestuda ja surra oluliselt väiksem, kui neil kelle KMI 

väärtused olid suuremad. Boekhoff et al. (1992) 67-78 aastaste naiste uuringus saadi 

keskmiseks KMI näitajaks 26,3±3,4 kg/m 2 ning keha rasva % 39,6±5,6%. Järeldati, et 

uuringus osalenud naistel ei esine tugevat ülekaalulisust, vaid kehakaal oli normi 

(KMI=25 kg/m 2 ) piires või natuke üle selle. Hollandis leiti, et 38% üle 60-aastastest 

inimestest, kelle KMI jäi 25-29,9 kg/m 2 vahel olid ülekaalulised võrreldes 30-60 

aastaste inimestega (Boekhoff et al. 1992). 

Vananemine põhjustab keha kaalu tõusu põhiliselt rasvkoe suurenemise arvel. 

Rasvumine saab tekkida siis, kui pika aja jooksul saadakse energiat rohkem kui 

kulutatakse. Sel juhul talletatakse üleliigne energia rasvkoes. Rasvumise põhjuseid on 

mitmeid: osaliselt on see pärilik, osa inimestest kannatab aga liigsöömise all. Meie 

38

poolt uuritute vanemaealiste naiste keskmine KMI oli 26,2±4,45 kg/m², jäädes 

KMI0,8. Meie töö tulemustest selgus, et uuritavate 

talje ja puusa ümbermõõtude suhe (0,82) oli normi piirides. 

5.2. Kehaline aktiivsus ja igapäevane funktsionaalne staatus 

Uuringud Eestis on näidanud, et kahjuks on tõusnud nende inimeste osakaal, 

kes vigastuse või haiguse tõttu ei saa sportlike harrastustega tegeleda ja seda eelkõige 

55-65-aastaste hulgas (Kasmel et al. 1997). National Health Interview Survey uuringu 

andmetel tegeleb USA-s regulaarselt kehalise aktiivsusega (30 min korraga, kolm või 

enam korda nädalas) 37 % vanemaealistest meestest ja 24 % naistest (Mobily, 1997). 

Jaapanis on kehaliselt aktiivsete 58-69-aastaste naiste osakaal kõrge (32%) ning see 

näitaja on ilmselt seotud jaapanlaste kõrge keskmise elueaga (Ohta, 1997). 

Mitmetest uuringutest on selgunud, et USA-s üle 66-aastastest inimestest 

harrastas 40% aktiivset käimist ja 47% mehi ning 39% naisi tegeles ühe või mitme 

spordialaga, 39% eakatest inimestest treenis mitu korda nädalas (US National Center 

of Health Statistics, 1987). SiiskiUS National Center of Health Statistics uurijad 

väitsid oma 1993 aasta uuringus, et 15 % vanemaealistest inimestest kannatavad 

mitmesuguste puuete all, 18 %-l on piiratud liikumisvõime ja 5 % on täiesti kodused 

ning ainult 40-50% uuritutest suudsid tegeleda kehalise aktiivsusega. Coroni-Huthley 

et al. (1986) andmetel 80-84 aastastest naistest 54 % ei suutnud teha koduseid töid, 

17-31 % ei suutnud trepist käia, 9-23 %-l oli probleeme üle toa kõndimisega ja 8-14% 

ei suutnud voodist või toolilt tõusta. 

Mõned aastad tagasi Eestis vanema põlvkonna seas läbiviidud pilootuuring 

(Rehand et al. 1999) näitas, et 60-80-aastaste naiste igapäevase funktsionaalse 

staatuse, kehalise aktiivsuse ning aeroobse töövõime vahel valitseb tihe seos. Samuti 

olid kehalise töövõime näitajad usutavalt seotud antropomeetriliste näitajatega (keha 

rasva %, talje ja puusa ümbermõõtude suhe jne.). Paljud piloot- (Nelson et al 1994; La 

39

Croix et al. 1993) ja longitudinaaluuringud (Coakley et al. 1998; Guralnik & Kaplan 

1989; Launer et al. 1994) on näidanud usutavat seost kehakaalu, KMI ja 

funktsionaalse staatuse vahel. On leitud et ülearune rasvkude on seotud 

funktsionaalsete raskustega, teiselt poolt aga rasvavaba mass ei ole nende raskustega 

seotud (Visser et al. 1998; Visser et al. 1998; Zamboni et al. 1999). Sternfeld et al. 

(2002) tõestasid samuti, et vanemaealiste meeste ja naiste rasvamass on negatiivselt 

seotud motoorse võimekusega ja üldise funktsionaalse staatusega, nende rasvavaba 

mass absoluutkaalus on aga motoorse võimekusega vähem seotud (p

Regulaarne kehaline aktiivsus tagab vananemisel hea tervise säilimise ning 

annab parema enesetunde. Samas täidab kehaline aktiivsus ka teatud sotsiaalset ja 

psühholoogilist rolli. Tänapäeval luuakse mitmesuguseid päevakeskusi, kus viiakse 

läbi mitmeid erinevaid programme eakate inimeste liikumisvaeguse ning sotsiaalse 

isolatsiooni vähendamiseks. Organismi vananedes kehaline aktiivsus tavaliselt 

väheneb ja isegi kui jätkatakse teatud kehalise aktiivsusega, muutub treeningute aeg 

lühemaks ja vähem intensiivseks. Eakate inimeste populatsioonis puudub 

homogeensus. Kindlasti tuleb arvestada elustiili, tervist, sotsiaalset staatust ja veel 

teisigi faktoreid. 

5.3. 6 minuti kestvusega käigutest aeroobse võimekuse määramisel 

Vanematel inimestel on soovitav aeroobse võiimekuse testimisel kasutada 

submaksimaalseid käiguteste. Käigutestid ei põhjusta ülemäärast kardiovaskulaarset 

riski ja nende negatiivne mõju liikumisaparaadile on väiksem kui jooksutestide puhul 

(Rippe, 1986). Coroni-Huthley et al. (1986) leidsid, et 65-74 aastaste inimeste seas ei 

suuda läbida 1,6 km distantsi ilma puhkepausideta 41 % mehi ja 53 % naisi. 85- 

aastaste seas olid need näitajad vastavalt 49 % ja 59 %. 

Eakad inimesed püüavad käimiskiirust suurendada sammusageduse arvel, sest 

sammu pikendamist ei saa halva painduvuse ning tasakaalu probleemide tõttu 

kasutada (Vandervoort et al. 1992). Vanemaealise inimese jaoks on kõige 

ökonoomsem tempo, mis on valitud arvestades tema kehaehitust, kehakaalu, 

lihasjõudu ja painduvust. Lordi & Menzi (2002) leidsid, et 62-95 aastaste inimeste 

füsioloogilised, psühholoogilised ning mitmed teised tervisega seotud faktorid 

iseloomustavad 6 minuti kestvusega käigutesti tulemust 52,2 % (R 2 x100) ulatuses. 

Rikli & Jonesi (1998) said oma uuringus 6 minuti kestvusega käigutesti keskmiseks 

distantsi pikkuseks 60-69 aastastel naistel 677,8 m ja 70-79 aastastel naistel 621,0 m. 

Järeldati, et läbitud distants lüheneb järsult kuuekümnendatel eluaastatel (Rikli & 

Jones, 2001). Äijö et al. (2001) 5 aastases longuitudinaal uuringus leiti, et 6 minuti 

käigutesti distantsi pikkus vähenes selle aja jooksul 30 % võrra, kuid seda ei saanud 

seostada kehalise aktiivsuse, krooniliste haiguste esinemisega ega ka käimisraskusega. 

Meie vaatlusaluste keskmiseks läbitud distantsi pikkuseks oli 581,54±83,87 meetrit, 

mis on mõnevõrra väiksem kui USA naistel (Rikli & Jonesi, 1998). 

41

Meie uuringust selgus, et 6 minuti kestvusega käigutestil läbitud distants 

korreleerus usutavalt selliste antropomeetriliste näitajatega nagu vanus (r=-0,59), 

talje/puusa ümbermõõtude suhe (r=-0,46) ning keha rasvaprotsent (r=-0,56) (joonis 1). 

Astmelisest regressioonanalüüsist selgus, et antropomeetrilised näitajad 

iseloomustavad 6 minuti kestvusega käigutesti tulemusi mõõdukalt (16,7 %, p

Mitmed eelnevad uuringud (Maffei et al. 1995, Considine et al. 1996) on 

tõestanud, et leptiini kontsentratsioon veres on usutavalt seotud KMI-ga. Üllatuslikult 

on naiste leptiini tase kaks kuni kolm korda kõrgem (Hickey et al. 1998; Rosenbaum 

et al. 1996) võrreldes sama KMI näitajaga meestei (Maffei et al. 1995). Erinevusi ei 

ole leitud ka sama KMI-ga pre- ja postmenopausaalsetel naiste leptiini 

kontsentratsioonis (Havel et al. 1996). Käesoleva uuringu tulemused näitasid, et 

postmenopausaalses eas naiste vere leptiini kontsentratsioon korreleerus usutavalt 

kehamassi (r=0,39), KMI (r=0,46) 

Joonisel 2 on esitatud erinevate meetoditega määratud keha rasva % ja vere 

leptiini kontsentratsiooni vahelised usutavad korrelatiivsed seosed. Mõõdetud 

nahavoltide paksustest enamus korreleerus vere leptiini kontsentratsiooniga. Ka 9 

nahavoldi summa korreleerus usutavalt plasma leptiini kontsentratsiooniga (r=0,63). 

Üllatuslikult oli biitsepsivoldi paksus (r=0,77) kõige tugevamas korrelatiivses seoses 

(r=0,77) leptiini kontsentratsiooniga, mis ka regressioonanalüüsi andmetel 

iseloomustas vere leptiini kontsentratsiooni 22,5 % (R 2 x100) üldisest variatsioonist. 

Miks just biitsepsivolt, seda tuleks veel uurida. Samas näitas Ruhl ja Everhart (2001) 

uuringu astmeline regressioonanalüüs, et triitsepsivolt iseloomustas plasma leptiini 

kontsentratsiooni 68 % (R 2 x100) ulatuses, olles peaaegu samasuguse mõjuga kui 4 

nahavoldi paksuste summa – 69 % (R 2 x100). 

Keharasva mõõtmist nii BIA kui DXA meetodil, leiti et, korrelatiivne seos oli 

mõnevõrra tugevam keha rasva % mõõdetud DXA (r=0,79) võrrelduna BIA (r=0,61) 

meetodiga. DXA ja BIA meetodite erinevus oli ligikaudu 10%. Meie töö tulemustest 

saadud astmelises regressioonanalüüsis iseloomustas keha rasva % mõõdetuna DXA 

meetodiga plasma leptiini kontsentratsiooni 63,2 % (R 2 x100) ulatuses üldisest 

variatsioonist. Sama tulemus saadi ka BIA meetodiga keha rasva % mõõtes (63,3%; 

R 2 x100). Seega võib nii BIA meetodit kui ka DXA meetodit pidada vanemaealiste 

inimeste uuringus sobilikuks, kuigi Salamone et al. (2000) tõestasid hiljuti, et eakate 

inimeste uuringus on DXA meetod üheks täpsemaks meetodiks. 

Hadji ja teised (2000), väitsid, et ainult KMI omab statistiliselt olulist rolli 

leptiini kontsentratsiooni suhtes postmenopausis naistel. Teistest uuringutest (Gower 

et al. 2000; Nagy et al. 1998) selgus et, peamiseks antropomeetriliseks parameetriks 

leptiini kontsentratsiooni suhtes on keharasva %. 

43

6. JÄRELDUSED 

Käesoleva töö eesmärgiks oli uurida postmenopausaalses eas naiste keha 

koostise, kehalise aktiivsuse, aeroobse töövõime ning vere leptiini sisalduse vahelisi 

seoseid. Töö eesmärgist lähtuvalt tööle püstitatud ülesannete lahendamise põhjal 

järeldati järgmist: 

1. Seos vere leptiini sisalduse ja keha rasva % vahel sõltub keha koostise 

määramiseks valitud meetodi täpsusest. Tugevaim seos saadi DXA-meetodil 

määratud keharasva %-ga. 

2. Vanemaealiste naiste kehaline aktiivsus on vere leptiini sisaldusega usutavalt 

seotud, kuid nende igapäevane funktsionaalne staatus ei ole sellega usutavalt 

seotud. 

3. Postmenopausaalsete naiste aeroobse töövõime (6 minuti käigutest) tulemused 

ei ole vere leptiini sisaldusega usutavalt seotud. 

44

KASUTATUD KIRJANDUS 

1. Adams G.M. Exercise Physiology Laboratory Manual. WSB WM C. Brown 

Publishers, 1990. 

2. American College of Sports Medicine (ACSM). Guidelines for Exercise 

Testing and Prescription: 4th edition. Philadelphia, Lea & Febiger, 1991, 16- 

20. 

3. Astrand P.O., Rodahl K. Textbook of Work Physiology. New York, 1970. 

4. Bammel G., Burrus-Bammel L.L. Leisure and Human Behavior. New York, 

1982. 

5. Banerji M.A., Faridi N., Atluri R., Chaiken R.L., Lebovitz H.E. Body 

composition, visceral fat, leptin and insulin resistance in Asian Indian men. J 

Clin Endocrinol Metab, 1999, 84:137-144. 

6. Bauer T., Weisser B. Effect of aerobic endurance exercise on immune function 

in elderly athletes. Schweiz Remdsch Med Prax, 2002, 91:153-158. 

7. Beaufrere B., Morio B. Fat and protein redistribution with aging; metabolic 

considerations. Eur J Clin Nutr 2000, 54:S48-S53. 

8. Bemben D.A. Effects of aging and physical activity on bone mineral density. 

Res Quart Exerc Sport, 1997, 68:37-38. 

9. Bemben M.G. Effects of aging and physical activity on neuromuscular 

function. Res Quart Exerc Sport, 1997, 68:38-40. 

10. Benin Z.L., Camilloni M.A., Scordato C., Lezzi G., Savia G., Oriani G., 

Bertoli S., Balzola F., Liuzzi A., Petroni M.L. Contribution of weight cycling 

to serum leptin in human obesity. Int J Obesity, 2001, 25:712-726. 

11. Bilanin J.E., Blanchard M.S., Russek-Cohen E. Lower vertebral bone density 

in male long-distance runners. Med Sci Sports Exerc, 1989, 21:66-70. 

12. Binstock R.H., Shanas E. Handbook of Aging and the Social Sciences. New 

York, 1976. 

13. Bittner V., Weiner D.H., Yusuf S., Rogers W.J., Mc Intyre K.M., Bangdiwala 

S.I., Kronenberg M.W., Kostis J.B., Kohn R.M., Guillotte M., Greenberg B., 

Woods P.A., Bourassa M.G. Prediction of mortality and morbidixy with 6- 

minute walk test in patient with left ventricular dysfunction. JAMA, 1993, 

270:1702-1707. 

45

14. Bjökelund C., Lissner L., Andersson S., Lapidus L, Bengtsson C. 

Reproductive history in relation to relative weight and fat distribution. Int J 

Obesity, 1996, 20:213-219. 

15. Boekhoff C., Voorrips L.E., Weijenberg M.P., Witvoet G.A., van Staveren 

W.A., Deurenberg P. Relative validity of different methods to assess body 

composition in apparently healthy elderly women. Ann Nutr Metab, 1992, 

36:148-156. 

16. Borg G. An Introduction to Borg’s RPE-scale. Ithaca, NY: Movement, 1985. 

17. Borg G. Borg’s Perceived Exertion and Pain Scales. Human Kinetics, 

Champaign IL, 1998. 

18. Borg G.A.V., Edgren B., Marklund G. A simple walk test of physical working 

capacity. Reports from the Institute of Applied Physiology. University of 

Stockholm, 1971, 18:74-82. 

19. Bouchard C., Shephard R.J. Physical Activity, Fitness and Health: the Model 

and Key Concepts. In: C. Bouchard, R.J Shephard, T. Stephens (eds.). 

Physical Activity, Fitness and Health. International Proceedings and 

Consensus Statement. Champaign IL, Human Kinetics, 1994, 77-88. 

20. Brodie D.A. The measurement of body fat by bioelectrical impedance. Br J 

Sports Med, 1986, 20:182-184. 

21. Bruess C., Richardson G. Decisions for Health. WM C. Brown Publishers, 

1992, 500-514. 

22. Bunc V. A 2 km walk test for the assessment of the aerobic fitness in nontrained 

subjects. Second Annual Congress of ECSS. Book of Abstracts II, 

Copenhagen, 1997, 740-741. 

23. Burke E.R. Heart rate monitoring and training. In E.R. Burke (Ed), Precision 

Heart Rate Training. Champaign IL: Human Kinetics, 1988, 1-27. 

24. Butland R.J.A., Pang J., Gross E.R., Woodcock A.A, Geddes D.M. Two-, six-, 

and 12 minute walking tests in respiratory disease. Br Med J, 1982, 284:1607- 

1608. 

25. Campfield L.A., Smith F. J., Guisez Y., Devos R., Burn P. Recombinant 

mouse ob protein: evidence for a peripheral signal linking adiposity and 

central neural network. Science, 1995, 269:546-549. 

46

26. Caprio S., Tamborlane W.V., Silver D. Hyperleptinemia: an early sign of 

juvenile obesity. Relations to body fat depots and insulin concentrations. Am J 

Physiol, 1996, 271:E626-E630. 

27. Carey D.G., Frommelt B. Comparison of the validity of three field exercise 

tests in the prediction of maximal oxygen consumption. Biol Sport, 1995, 

12:15- 23. 

28. Caro J.F., Sinha M.K., Kolaczynski J.W., Zhang Pl., Considine R.V. Leptin: 

the tale of the obesity gene. Diabetes, 1996, 45:1455-1462. 

29. Caspersen C.J., Pollard R.A., Pratt S.O. Scoring physical activity data with 

special configuration for elderly populations. Published Proceedings of the 

1987 Public Health Conference on Records and Statistics. Data for an Aging 

Population, July 13-15, 1987. Washington, DC: U.S. Department of Health 

and Human Services, 1987. 

30. Cento R.M., Proto C., Spada R.S., Napolotano V., Ciampelli M., Cucinelli F., 

Lanzone A. Leptin levels in menopause: effect of estrogen replacement 

therapy. Horm Res, 1999, 52:269-273. 

31. Chodzko-Zajko W., Ohta T., Faes M.J.M., Gergely I., Pollock M., Bassey J., 

Corbin D.E., McPherson B., Tanaka K., Prates A., Kalache A. Responses to 

publication of the WHO Heidelberg guidelines for promoting physical activity 

among older persons. J Aging Phys Act, 1997, 5:79- 86. 

32. Chogahara M., O` Brien Cousins S., Wankei L.M. Social influences on 

physical activity in older adults: a review. J Aging Phys Act, 1998, 6:1-17. 

33. Coakley E.H., Kawachi I., Manson J.E. Lower levels of physical functioning 

are associated with higher body weight among middle-aged and older women. 

Int J Obes, 1998, 22:958-965. 

34. Considine R.V., Sinha M.K., Heiman M.L., Kriauciunas A., Stephens T.W., 

Nyce M.R., Ohannesian J.P., Marco C.C., McKee L.J., Bauer T.L. Serum 

immunoreactive-leptin concentrations in normal-weight and obese humans. N 

Engl J Med, 1996, 334:292-295. 

35. Coroni-Huntley J., Brock D.B., Ostfeld A.M., Taylor J.O., Wallace R.B. 

Established populations for epidemiological studies of elderly: Resource data 

book. Washington, DC: U.S. Public Health Service, National Institute of 

Aging, 1986. 

47

36. Cutler R.G. Evolutionary Biology of Senescence. In R. Andres, E.L. Bierman, 

and W.R. Hazzard (Eds.). Principles of Geriatric Medicine, New York, 

McGraw-Hill, 1985, 22-29. 

37. Dirlewanger M., Di Vetta V., Giusti V., Schneiter P., Jequier E., Tappy L. 

Effect of moderate physical activity on plasma leptin concentration in humans. 

Eur J Appl Physiol, 1999, 79:331-335. 

38. Donnelly J.J., Jacobsen D.J., Jakicic J.M. Estimation of peak oxygen 

consumption from a sub-maximal half-mile walk in obese females. Int J Obes, 

1992, 16:585-589. 

39. Douchi T., Iwamoto I., Yoshimitsu N., Ohishi Y., Nagata Y. Differences in 

leptin production by regional fat mass in postmenopausal women. Endocrinol 

J, 2002, 49:413-416. 

40. Eaton A.W., Israel R.E., O’Brien K.F., Hortobagyi T. Comparison of four 

methods to assess body composition in women. Eur J Clin Nutr, 1993, 47:353- 

360. 

41. Eurofit for Adults. Assessment for Health-Related Fitness. In P. Oja, B 

Tuxworth (Eds), Council of Europe & UKK Institute, 1995. 

42. Ferrer M., Lamarca R., Onfila F., Alonso J. Comparison of performancebased 

and self- rated functional capacity in Spanish elderly. Am J Epidemiol, 

1999, 149:228-235. 

43. Fleg J.L., Tzankoff S.P., Lakatta E.G. Age related augmentation of plasma 

catecholamines during dynamic exercise in healthy males. J Appl Physiol, 

1985, 59:1033-1039. 

44. Foster V.L., Hume G.J., Dicinson A.L., Chatfield S.J., Byrnes W.C. The 

reproducibility of VO2 max, ventilatory and lactate thresholds in elderly 

women. Med Sci Sports Exercise, 1986, 18:425-430. 

45. Freedson P.S., Melanson E.L. Measurement Physical Activity. In d Docherty 

(Ed), Measurement in Pediatric Exercise Science. Champaign IL: Human 

Kinetics, 1996, 261-283. 

46. Garn S.M., Sullivan T.V., Hawthorne V. Evidence against functional 

differences between central and peripheral fat. Am J Clin Nutr, 1988, 47:836- 

839. 

48

47. Goulding A., Taylor R.W. Plasma leptin values in relation to bone mass and 

density and to dynamic biochemical markers of bone resorption and formation 

in postmenopausal women. Calcif Tissue Int, 1998, 63: 456-458. 

48. Gower B.A., Nagy T.R., Goran M.I., Smith A., Kent E. Leptin in 

postmenopausal women: influence of hormone therapy, insulin, and fat 

distribution. J Clin Endocrinol Metab, 2000, 85: 1770-1775. 

49. Grimby G. Physical activity and muscle training in the elderly. Acta Med 

Scand, Suppl, 1986, 711:233-237. 

50. Guralnik J.M., Kaplan G.A. Predictors of healthy aging: prospective evidence 

from the Alameda County Study. Am J Publ Health, 1989, 79:703-708. 

51. Hadji P., Hars O., Bock R., Sturm G., Bauer T., Emons G., Schulz K.-D. The 

influence of menopause and body mass index on serum leptin concentrations. 

Eur J Endocrinol, 2000, 143: 55-60. 

52. Haffner S.M., Mykkänen L., Stern M.P. Leptin concentrations in women in 

the San Antonio Heart Study: effect of menopausal status and postmenopausal 

hormone replacement therapy. Am J Epidemiol, 1997, 146:581-585. 

53. Halaas J.L., Gajiwala K.S., Maffei M., Cohen S.L., Chait B.T., Rabinowitz D. 

Weight-reducing effects of the plasma protein encoded by the obese gene. 

Science, 1995, 269:543-546. 

54. Harada N.D., Chiu V., Stewart A.L. Mobility-related function in older adults: 

assessment with a 6-minute walk test. Arch Phys Med Rehabil, 1999, 80:837- 

841. 

55. Hardman A.E., Jones P.R., Norgan N.G., Hudson A. Brisk walking improves 

endurance fitness without changing body fatness in previously sedentary 

women. Eur J Appl Physiol, 1989, 65:354-359. 

56. Harries M., Williams C., Stanish W.D., Micheli L.J. Oxford Textbook of 

Sports Medicine. New York, Oxford University Press, 1996. 

57. Havel P.J., Kasim-Karakas S., Dubuc G.R., Mueller W., Phinney S.D. Gender 

differences in plasma leptin concentrations. Nature Med, 1996, 2:949-950. 

58. Heyden S., Schneider K. A., Schneider N. Physical Fitness and Longevity. 

Sport for All: Elsevier Science Publishers B.V, 1991, 333- 342. 

59. Heyward V.H. Advanced Fitness Assessment and Exercise Prescription. 

Human Kinetics, Champaign, 1984. 

49

60. Hickey M.S., Considine R.V., Israel R.G., Mahar T.L., McCammon M.R., 

Tyndall G.L., Houmard J.A., Caro J.F. Leptin is related to body fat content in 

male distance runners. Am J Physiol, 1996, 271:E938-E940. 

61. Hickey M.S., Gardiner S.N., Thomson D.P., Barakat H.A. Gender difference 

in plasma leptin concentration are not influenced by menopause or hormone 

replacement therapy. Med Sci Res, 1998, 26:271-273. 

62. Hill J.O., Commerford R. Physical activity, fat balance and energy balance. Int 

J Sport Nutr, 1996, 6:80- 91. 

63. Houtkooper L. B. Assessment of body composition in youths and relationship 

to sport. Int J Sport Nutr, 1996, 6:146-164. 

64. Huang Y., Macera C.A., Blair S.N. Physical fitness, physical activity and 

functional limitation in adults aged 40 and older. Med Sci Sports Exerc, 1998, 

30:1430-1435. 

65. Hutcheson L., Latin R.W., Berg K.E. Body impedance analysis and water loss. 

Res Quart Exerc Sports, 1988, 59:171-177. 

66. Iredale K.F., Nimmo M.A. The effect of aging on lactate threshold in 

untrained men. J Aging Phys Act, 1997, 5:39-49. 

67. Jarvis K.L., Friedman R.H., Heeren T., Cullinane P.M. Older women and 

physical activity: using the telephone to walk. Womens Health Issues, 1997, 

7:24- 30. 

68. Kanaley J.A., Sames C., Swisher L., Swick A.G., Ploutz-Snyder L.L., Steppan 

C.M., Sagendorf K.S., Feidlin D., Jaynes E.B., Meyer R.A., Weinstock R.S. 

Abdominal fat distribution in pre-and postmenopausal women: The impact of 

physical activity, age and menopausal status. Metabolism, 2001, 50:976-982. 

69. Kasmel A., Lipand A., Viigimaa M. Südametervise käsiraamat. Eesti 

Tervisekasvatuse Keskus, Tallinn,1997. 

70. Keys A., Brozek J. Body fat in adult man. Physiol Rev, 1953, 33:245-325. 

71. King A.C., Rejeski W.J., Budmer D.M. Physical activity interventions 

targeting older adults: A critical review and recommendations. Am J Prev 

Med, 1998, 15:316- 333. 

72. Kline G.M., Porcari J.P., Hintermeister R., Freedson P.S., Ward A., McCarron 

R.F., Ross J., Rippe J.M. Estimation of VO 2 max from a one-mile track walk, 

gender, age and body weight. Med Sci Sports Exerc, 1987, 19:253-259. 

50

73. Kohrt W.M., Landt M., Birge S.J. Serum leptin levels are reduced in response 

to exercise training, but not on hormone replacement therapy in older women. 

J Clin Endocrinol Metab, 1996, 81:3980-3985. 

74. Kraemer R.R., Johnson L.G., Halton R., Kraemer G.R., Herbert E.P., Gimpel 

T., Castracane V.D. Serum leptin concentration in response to acute exercise 

in postmenopausal women with and without hormone replacement therapy. 

Proc Soc Exp Biol Med, 1999, 221:171-177. 

75. Kyle U.G., Genton L., Hans D., Karsegard L., Slosman D.O., Pichard C. Agerelated 

differences in fat-free mass, skeletal muscle, body cell mass and fat 

mass between 18 and 94 years. Eur J Clin Nutr, 2001, 55:663-672. 

76. LaCroix A.Z., Guralnik J.M. Berkman L.F. Maintaining mobility in late life. 

Smoking, alcohol consumption, physical activity and body mass index. Am J 

Epidemiol, 1993, 137:858-859. 

77. Laketta E.G. Changes in cardiovascular function in advanced age. Eur Heart J, 

1990, 5:71-74. 

78. Laukkanen R., Hunninen E. Kävelytesti ohjaajoin opas. Tampere, 1990. 

79. Launer L.J., Harris T., Rumpel C. Body mass index, weight change and risk of 

mobility disability in mddle-aged and older women: the Epidemiologic 

Follow-up Study. Am J Clin Nutr, 1998, 68:584-590. 

80. Levin N., Nelson C., Gurney A. Decreased food intake does not completely 

account for adiposity reduction after ob-protein infusion. Proc Nat Acad Sci 

1996, 93: 1726-1730. 

81. Lindquist O., Bengsston C. Serum lipids, arterial blood pressure and body 

weight relation on the menopause: results from a population study of women 

in Göteborg, Sweden. Scan J Clin Lab Invest, 1990, 40:629-636. 

82. Lippsitz L.A. Altered blood pressure homeostasis in advanced age: Clinical 

and research implications. J Geront, 1989, 44:M179-M183. 

83. Lohman T.G. Assessment of body composition in children. Ped Exerc Sci 

1989, 1:19-30. 

84. Lohman T.G. Advances in Body Composition Assessment. Current Issues in 

Exercise Science Series. Monograph No 3. Champaign, IL: Human Kinetics, 

1992. 

51

85. Lord S.R., Menz H.B. Physiologic, psychologic, and health predictors of 6- 

minute walk performance in older people. Arch Phys Med Rehabil, 2002, 

83:907-911. 

86. Luft N.C., Cardus D., Lim T.P.K, Andersen E.C, Howarth J.L. Physical 

performance in relation to body size and composition. Ann NY Acad Sci 

1963, 110:807-808. 

87. Lukaski H.C., Bolonchuk W.W., Hall C.B.M., Siders W.A. Validation of 

tetrapolar bioelectrical impedance method to assess human body composition. 

J Appl Physiol, 1986, 60:1327-1332. 

88. MacArdle W.D., Katch F.I., Katch V.I. Energy, Nutrition and Human 

Performance. Exercise Physiology, Philadelphia, 1991, 211-218. 

89. MacNeil R.D., Teague M.L. Aging and Leisure: Vitality in Later Life. New 

York, 1987. 

90. Maffei M., Halaas J., Ravussin E., Pratley R.E., Lee G.H., Zhang Y., Pei H., 

Kin S., Lallone R., Ranganathan S., Keen P.A., Friedman J.M. Leptin levels in 

human and rodent: measurement of plasma leptin and ob RNA in obese and 

weight-reduced subjects. Nature Med, 1995, 1:1155-1161. 

91. Mammes O., Aubert R., Betoulle D., Pean F., Herberth B., Visvikis S., Siest 

G., Fumeron F. LEPR gene polymorphisms: associations with overweight, fat 

mass and response to diet in women. Eur J Clin Invest, 2001, 31:398-404. 

92. Marsh H.W., Sutherland Redmayne R.A. Multi-dimensional physical selfconcept 

and its relations to multiple components of physical fitness. J Sport 

Exerc Psych, 1994, 16:43- 55. 

93. Martini G., Valenti R., Giovani S., Campagna S., Franci B., Nuti R. Leptin 

and body composition in healthy postmenopausal women. Panminerva Med, 

2001, 43:149-154. 

94. Matiegka J. The testing of physical efficiency. Am J Phys Anthropol, 1921, 

4:223-230. 

95. Maud P.J., Foster C. Physiological Assessment of Human Fitness. Champaign: 

Human Kinetics, 1995. 

96. Mobily K.E., Mobily P.R. Reliability of the 60+ functional fitness test battery 

for older adults. J Aging Phys Act, 1997, 5:150-162. 

52

97. Montaque C.T., Prins J.B., Sanders L., Digby J.E., O’Rahilly S. Depot- and 

sex-specific differences in human leptin mRNA expression. Implications for 

the control of regional fat distribution. Diabetes, 1997, 46:342-347. 

98. Morris J.M., Hardman A.E. Walking to health. Sport Med, 1997, 23:307-328. 

99. Nagy T.R., Gower B.A., Trowbridge C.A., Shewchuk R.M., Goran M.I. 

Effects of gender, ethnicity, body composition and fat distribution on serum 

leptin concentrations in children. J Clin Endocrinol Metab, 1997, 82:2148- 

2152. 

100. Nagy T.R., Davies S.L., Hunter G.R., Darnell B., Weinsier R.L. Serum leptin 

concentration and weight gain in post obese, postmenopausal women. Obes 

Res, 1998, 6: 257-261. 

101. National Center for Health Statistics. Nat Health Interv Surv (10): Vital 

Health Statistics. Washington DC: National Center for Health Statistics, 1991. 

102. Nelson H.D., Nevitt M.C., Scott J.C. Smoking, alcohol and neuromuscular 

and physical function of older women. JAMA, 1994, 272:1825-1831. 

103. Norton K.I., Whittingham N., Carter J.E.L., Kerr D., Gore C., Marfell-Jones 

M. Measurement Techniques in Athropometry. In Anthropometrica, Norton 

K.I and Olds T.S (Eds), Sydney, UNSW Press, 1996, 25-27. 

104. Ohta T. WHO guidelines consistent with recent findings in Japan. J Aging 

Phys Act, 1997, 5:79-86. 

105. Oja P., Laukkanen R., Pasanen M., Tyry T., Vuori I. A 2-km walking test for 

assessing the cardiorespiratory fitness of healthy adults. Int J Sports Med, 

1991, 12:356- 362. 

106. Oja P., Telama R. Why performance slows with age and its implications for 

sport. Sport for All: Elsevier Science Publishers B. V. 1991, 299- 302 

107. Oja P., Tuxworth B. Eurofit for adults. Assessment of health-related fitness. 

In P. Oja, B Tuxworth (Ed). Council of Europe & UKK Institute, Finland, 

1995. 

108. Pasco J.A., Rutishauser H.E. Body fat estimated from anthropometric and 

electrical impedance measurements. Hum Nutr Clin Nutr, 1985, 39:365-369. 

109. Pasman W.J., Westerterp-Plantenga M.S., Saris W.H. The effect of exercise 

training on leptin levels in obese males. Am J Physiol, 1998, 274:E280-E286. 

53

110. Pasquali R., Casimirri F., Labate A.M., Tortelli O., Pascal G., Anconetani B. 

Body weight, fat distribution and the menopausal status in women. The VMH 

collaborative group. Int J Obes, 1994, 18:614-621. 

111. Pellymounter M.A., Cullen M.J., Baker M.B., Hecht R., Winters D., Boone 

T. Effects in ob/ob mice. Science, 1995, 269:540-543. 

112. Peiris A., Sothmann M., Hoffman R., Wilson C., Gustafson A., Hennes M. 

Adiposity, fat distribution, and cardiovascular risk. Ann Int Med, 1989, 

110:867-872. 

113. Perussen L., Collier G., Gagnon J., Leon A.S., Rao D.C., Skinner J.S., 

Wilmore J.H., Nadeau A., Zimmer P.Z., Bouchard C. Acute and chronic 

effects of exercise on leptin levels in human. J Appl Physiol, 1997, 83:5-10. 

114. Pritchard J.E., Nowson C.A., Strauss B.J., Carlson B.J., Kaymakci B., Ward 

J.D. Evaluation of dual energy X-ray absorptiometry as a method of 

measurement of body fat. Eur J Clin Nutr, 1993, 47:216-228. 

115. Racette S.B., Coppack S.W., Landt M., Klein S. Leptin production during 

moderate-intensity aerobic exercise. J Clin Endocrinol Metab, 1997, 82:2275- 

2277. 

116. Rappelli A. Hypertension and obesity after the menopause. J Hypertens, 

2002, 2:S26-S28. 

117. Rehand M., Jürimäe T., Jürimäe J., Pihl E., Gross A., Tammik K. 

Vanemaealiste naiste kehalise aktiivsuse, igapäevase funktsionaalse staatuse 

ning aeroobse töövõime vahelised seoses. Tartu Ülikooli Spordipedagoogika 

Instituudi Teadus-ja Õppemetoodiliste tööde kogumik, 1999, 7:250-257. 

118. Rikli R.E., Jones C.J. The reliability and validity of a 6-minute walk test as a 

measure of physical endurance in older adults. J Aging Phys Act, 1998, 6:363- 

375. 

119. Rikli R.E., Jones C.J. Development and validation of a functional fitness test 

for community- residing older adults. J Aging Phys Act, 1999, 7:129- 161. 

120. Rikli R.E., Jones C.J. Senior Fitness Test Manual. Human Kinetics, 2001. 

121. Rippe J. Walking for fitness. A roundtable. Physiol Sports Med, 1986, 

14:144-159. 

122. Roche A.F., Heymsfield S.B., Lohman T.G. Human Body Composition. 

Champaign, Human Kinetics, 1996. 

54

123. Roeykens J., Magnus L., Cabri J., De Meirleir K. Relation between predicted 

VO2 max of UKK 2 km walking test and measured VO2 max on physical 

ergometry. FIMS Eur Sports Med Congr. Granada, 1995, 111. 

124. Rosenbaum M., Nicolson M., Hirsch J., Heymsfield S.B., Gallagher D., Chu 

F. Effects of gender, body composition, and menopause on plasma 

concentration of leptin. J Clin Endocrinol Metab, 1996, 81:3424-3427. 

125. Rosow I., Breslau N. A Guttman health scale for the aged. J Geront, 1966, 

21:556-559. 

126. Ruhl C.E., Everhart J.E. Leptin concentrations in the United States: relations 

with demographic and anthropometric measures. Am J Clin Nutr, 2001, 

74:295-301. 

127. Russell C.D., Petersen R.N., Rao S.P. Leptin expression in adipose tissue 

from obese humans: depot-specific regulation by insulin and dexamethasone. 

Am J Physiol, 1998, 275:E507-E515. 

128. Ryan A.S., Pratley R.E., Elahi D., Goldberg A.P. Changes in plasma leptin 

and insulin action with resistive training in postmenopausal women. Int J 

Obes, 2000, 24:27-32. 

129. Salamone L.M., Fuerst T., Visser M., Kern M., Lang T., Dockrell M., Cauley 

J.A., Nevitt M. Measurement of fat mass using DXA: a validation study in 

elderly adults. J Appl Physiol, 2000, 89:345-352. 

130. Schmid A., Baum M., Weiß M., Pridzun l., Liesen H. Influence of moderate 

exercise on serum leptin levels. Int J sports Med, 1998, 19:S50. 

131. Seals D.R., Hurley B.F., Schultz J., Hagberg J.M. Endurance training in older 

men and women II. Blood lactate responses to submaximal exercise. J Appl 

Physiol, 1984, 57:1030-1033. 

132. Segal K.R., Gutin B.A., Presta E., Wang J. Estimation of human body 

composition by electrical impedance methods: a comparative study. J Appl 

Physiol, 1985, 58:1565-1571. 

133. Shephard R.J. Exercise and aging: extending independence for older adults. 

Geriatrics, 1993, 48:61-64. 

134. Shephard R.J. Aging, Physical Activity and Health. Human Kinetics, 

Champaign, 1997. 

135. Shivers J.S., Lisle de L.J. The Story of Leisure. New York, 1997, 198-200. 

55

136. Simonsick E.M., Lafferty M.E., Phillips C.L. Risk due to inactivity in 

physically capable older adults. Am J Public Health, 1993, 83:1443-1450. 

137. Simonsick E.M., Gardner A.W., Poehlman E.T. Assessment of physical 

function and exercise tolerance in older adults: reproducibility and 

comparability of five measures. Aging, 2000 12:274-280. 

138. Siu A.L., Reuben D.B., Hays R.D. Hierarchical measures of physical 

function in ambulatory geriatrics. J Am Geriatr Soc, 1990, 38:1113-1119. 

139. Smith E.L. Exercise for the prevention of osteoporosis: A review. Phys 

Sports Med, 1982, 3:72-80. 

140. Snijder M.B., Visser M., Dekker J.M., Seidell J.C., Fuerst T., Tylavsky F., 

Cauley J., Lang T., Nevitt M., Harris T.B. The prediction of visceral fat by 

dual-energy X-ray absorptiometry in the elderly: a comparison with computer 

tomography and anthropometry. Int J Obes, 2002, 26:984-993. 

141. Special Editorial Section. The Heidelberg guidelines for promoting physical 

activity among older persons. J Aging Phys Act, 1997, 5:2- 8. 

142. Spirduso W.W. Physical Dimensions of Aging. Human Kinetics, Champaign, 

1995. 

143. Stephens T., Craig, C.L. The well being on Canadians: Highlights of the 

1988 Campbell` Soup survey. Ottawa, ON: Canadian Fitness and Lifestyle 

Research Institute, 1990. 

144. Sternfeld B., Ngo L., Satariano W.A., Tager I.B. Associations of body 

composition with physical performance and self-reported functional limitation 

in elderly men and women. Am J Epidemiol, 2002, 156:110-121. 

145. Strawbridge W.J., Cohen R.D., Shema S.J. Successful aging: predictors and 

associated activities. Am J Epidemiol, 1996, 144:135-141. 

146. Zamboni M., Turcato E., Santana H. The relationship between body 

composition and physical performance in older women. J Am Geriatr Soc, 

1999, 47:1403-1408. 

147. Zwiren L., Freedson P.S., Ward A. Estimation of VO2 max: A comparative 

analysis of five exercise tests. Res Quart Exerc Sport, 1991, 62:73-78. 

148. Tai E.S., Lau T.N., Ho S.C., Fok A.C.K., Tan C.E. Body fat distribution and 

cardiovascular risk in normal weight women. Associations with insulin 

resistance, lipids and plasma leptin. Int J Obesity, 2000, 24:751-757. 

56

149. Takeshima N., Nakata M., Kobayashi F., Tanaka K., Pollock M.L. Oxygen 

uptake and heart rate differences between walking on land and in water in the 

elderly. J Aging Phys Act, 1997, 5:126- 134. 

150. Taylor H.L., Buskirk E., Henschel A. Maximal oxygen intake as an objective 

measure of cardio-respiratory performance. J Appl Physiol, 1975, 8:73-80. 

151. Telama R., Leskinen E., Yang X. Stability of habitual physical activity and 

sport participation: a longitudinal tracking study. Scand J Med Sci Sports, 

1996, 6: 371-378. 

152. Thoden J. Testing aerobic power. In.: Physiological Testing of the Highperformance 

Athlete. Eds. MacDougal J.D., Wenger H.A., Green H.J. Human 

Kinetics, 1991, 107-174. 

153. Tilvis R., Sourander L. Geriaatria. Helsinki: Duodecim, 1996. 

154. Tong R.J., Hardman A.E. Determinants of fitness walking performance in 

women. Moving towards excellence. AIESEP World Convention, 1990. 

Loughborough University, UK, 108. 

155. U.S. Department of Health and Human Services. Physical Activity and 

Health: A Report of the Surgeon General. Atlanta, 1996. 

156. U.S. National Center for Health Statistics. Ageing in the eighties: Ability to 

perform work-related activities. Data from the supplement on aging of the 

National Health Interview Survey: United States, 1984. Advance Data from 

Vital and Health Statistics, 136, MD.: U.S. Public Health Service, 1987. 

157. U.S. National Center for Health Statistics. Prevalence of selected chronic 

conditions, United States, 1986-88. Vital Statistics 10, MD.: Author, 1993. 

158. van Heuvelen M.J.G., Kempen G.I.J.M., Ormel J., Rispens P. Physical 

fitness related to age and physical activity in older persons. Med Sci Sport 

Exerc, 1998, 30:434- 441. 

159. Vandervoort A.A., Chesworth B.M., Cunningham D.A., Paterson D.H., 

Rechnitzer P.A., Koval J.J. Age and sex effects on mobility of the human 

ankle. J. Geront: Med Sci, 1992, 47:M17-M21. 

160. Visser M., Harris T.B., Langlois J. Body fat and skeletal muscle mass in 

relation to physical disability in the very old men and women of the 

Framingham Heart Study. J Gerontol A Biol Sci Med Sci, 1998, 53:M214- 

M221. 

57

161. Visser M., Langlois J., Guralnik J.M. High body fatness but not low fat-free 

mass, predicts disability in older men and women: the Cardiovascular Health 

Study. Am J Clin Nutr, 1998, 68:584-590. 

162. Vuori I., Taimela T. Liikumine ja meditsiin, Medicina, 1998. 

163. Ward R., Ross W.D., Leyland A.J., Selbie S. The Advanced O-Scale 

Physique Assessment System. Burnaby, Kinemetrix, 1989. 

164. Wauters M., Considine R.V., Van Gaal L.F. Human leptin: an adipocyte 

hormone to an endocrine mediator. Eur J Endocrinol, 2000, 143: 293-311. 

165. Wauters M., Mertens I., Chagnon M., Rankinen T., Considine R.V., Chagnon 

Y.C., Van Gaal L.F., Bouchard C. Polymorphism in the leptin receptor gene, 

body composition and fat distribution in overweight and obese women. Int J 

Obes, 2001, 25:714-720. 

166. Weltman A., Pritzlaff C.J., Wideman L., Considine R.V., Fryburg M.E., 

Gutgesell M.E., Hartman M.L., Veldhuis J.D. Intensity of acute exercise does 

not affect serum leptin concentrations in young men. Med Sci Sports Exerc, 

2000, 32:1556-1561. 

167. Wilmore J.H., Girandola R.N., Moony D.L. Validity of skinfold and girth 

assessment for predicting alterations in body composition. J Appl Physiol 

1970, 29:313-317. 

168. Wilmore J.H., Costill D.H. Physiology of Sport and Exercise. Human 

Kinetics, Champaign, 1994. 

169. Wiswell R.A., Jaque S.V., Marcell T.J., Hawkins S.A., Tarpenning K.M., 

Constantino N., Hyslop D.M. Maximal aerobic power, lactate threshold, and 

running performance in master athletes. Med Sci Sports Exerc, 2000, 32:1165- 

1170. 

170. Äijö M., Alen M., Kallinen M., Rantanen T. Six-minute walk test: changes in 

walking distance over five years in very old people. Finland, Lahti, 2001. 

171. Yanker G., Burton K. Walking Medicine. Human Kinetics, Champaign, 

1990. 

58

SUMMARY 

The aim of this study was to determine the effects of body composition (body 

fat %) measured by different methods with different measurement errors, physical 

activity, composite physical function and 6-minute walking test results on fasting 

plasma leptin level in postmenopausal women. 

Forty postmenopausal healthy Estonian women were studied (69.50±5.07 

years, 159.30±6.23 cm, 65.95±10.37 kg, BMI 26.20±4.45 kg/m 2 ). Body fat % values 

measured by BIA and DXA were 35.2±6.7% and 39.8±7.4% respectively. Sum of 9 

skinfold thicknesses was 139.1±41.9 mm. Mean PAI (physical activity index) was 

10.16±1.01 and CPF (composite physical function index) 23.38±1.02. During 6- 

minute our subjects covered 581.54±83.87 m (mean HR 121.77±23.23 beats/min, 

blood lactate after the test 2.85±1.00 mmol/l). Mean fasting plasma leptin 

concentration was 20.73±16.01 ng/ml. 

Body height did not correlate significantly with plasma leptin concentration. 

The relationship with plasma leptin concentration was highest with body mass 

(r=0.67) and BMI (r=0.73). Relationship between leptin concentration and body fat % 

was significant using DXA (r=0.79) or BIA (r=0.61) methods. Sum of skinfolds also 

correlated significantly with blood leptin concentration (r=0.63). Stepwise multiple 

regression analysis demonstrated that body fat % measured by DXA influenced highly 

plasma leptin concentration (63.2%; R 2 x100). The relationship between PAI and 

leptin concentration was significant (r=-0.37). 

It was concluded that different methods of body composition estimation 

generate different relationships with plasma leptin. Body fat % measured by DXA is 

the main predictor influencing plasma leptin concentration. Physical activity levels 

but not composite physical function and 6-minute walk test results influenced plasma 

leptin concentration in postmenopausal women. 

59

Lisa 1. 

Kehalise aktiivsuse ankeetküsitlus 

Vastused märgistada (ringiga esimene number) 

1. Kui sageli Te tegelete kehalist aktiivsust nõudva tegevusega (korraga vähemalt 

pool tundi või enam). 

• Mitte kunagi 1 1 

• Vähem kui 1 x kuus 2 1 

• 1 x kuus 3 1 

• 2-3 x kuus 4 1 

• 1 x nädalas 5 2 

• 2-6 x nädalas 6 2 

• Iga päev 7 3 

2. Kehaliselt aktiivse tegevuse juures Te puhkate ja higistate 

• Üldse mitte 1 1 

• Mõõdukalt 2 2 

• Palju 3 3 

3. Mitu korda nädalas käite treeningul 

• Üldse mitte 1 1 

• Juhuslikult 2 1 

• Vähem kui 1 x kuus 3 1 

• 1 x kuus või rohkem 4 2 

• 1 x nädalas 5 2 

• Vähemalt 2x nädalas 6 3 

4. Kas osalete võistlustel 

• Ei 1 1 

• Jah 2 2 

5. Kas harilikult Te veedate vaba aega 

• Passiivselt puhates (loete, vaatate TV-d, jne.) 1 1 

• Jalutate või veedate aega sõpradega 2 2 

• Väljas töötades või spordiga tegeledes 3 3 

60

Lisa 2. 

CPF – Composite Physical Function Scale 

a) Suudan enese eest ise hoolitseda – 

nt. riietumine 

Saan 

hakkama 

Suudan teha 

raskustega 

või abiga 

Ei suuda 

teha 

2 1 0 

b) Suudan end pesta (vann, dušš) 2 1 0 

c) Suudan käia treppidest üles ja alla 

nt. maja II korrus 

d) Jalutada (käia väljas), nt. 1-2 tänava 

vahet 

e) Suudan teha kergemaid kodutöid – 

nt. söögitegemine, tolmu ja põranda 

pühkimine, nõude pesemine 

2 1 0 

2 1 0 

2 1 0 

f) Suudan osta endale toitu ja riideid 2 1 0 

g) Suudan käia 1 km (6-7 tänava vahet) 2 1 0 

h) Suudan käia 2 km (12-14 tänava 

vahet) 

i) Suudan tõsta ja kanda toiduainete 

kotti 

j) Suudan tõsta ja kanda keskmise 

raskusega kohvrit 

k) Suudan teha raskemaid kodutöid – nt. 

pesta põrandaid, koristada 

tolmuimejaga, rehitseda lehti 

l) Suudan olla eriti aktiivne – nt. 

matkamine, kaevamine aias, raskete 

esemete liigutamine, rattaga 

sõitmine, tantsimine, võimlemine 

2 1 0 

2 1 0 

2 1 0 

2 1 0 

2 1 0 

61

Keha koostise, kehalise aktiivsuse, aeroobse ... - Tartu Ãlikool

Create successful ePaper yourself

Delete template?

Save as template?

Keha koostise, kehalise aktiivsuse, aeroobse ... - Tartu Ãlikool