Raamatu e-versioon - Sulev Nurme

elulood
Nora Tammoja
EAM FK6454F
Nora Tammoja
Nora Tammoja on läinud Eesti 20. sajandi aiakujunduse ajalukku kui üks II maailmasõja
järgse perioodi innukaimaid iluaianduse propageerijaid ja selle ala tunnustatud
praktikuid. Ta on uurinud ka 20. sajandi teise poole Eesti aianduse ja
iluaianduse ajalugu.
Nora Tammoja (neiupõlvenimega Tilk) sündis 7. mail 1914 Pärnumaal Kihlepa
külas metsakaupmehe perekonnas. 1922–1933 õppis ta Uruste algkoolis ja Pärnu
tütarlastegümnaasiumis, 1935–1937 Polli aiamajanduskoolis, 1938–1940 Riigi Kõrgema
Kunstikooli juures aiaarhitektuuri kursustel ning aastast 1940 aiaarhitektuuri
erialal J. Koorti nimelises Tallinna Rakenduskunsti Koolis, mille ta lõpetas 1942
(vahepeal oli sellest saanud Tallinna Kujutava ja Rakenduskunsti Kool).
1937. aastast töötas Nora Tammoja Kadrioru pargis, algul praktikandina ja hiljem,
kuni 1940. aastani abiaednikuna, 1942–1947 oli ta pargi (õieti Tallinna Linna
TSN TK ehitusosakonna aiandusjaoskonna) vanemaednik. Nagu Aleksander Niine,
oli ka Nora Tammoja seotud tänase Eesti Kunstiakadeemia eelkäijas Eesti NSV Riiklikus
Kunstiinstituudis (ERKI) aiaarhitektuuri õpetamisega: aastatel 1944–1950 pidas
ta ERKI aiaarhitektuuri eriala laborandina loenguid ilutaimedest ning juhendas
haljastuskavandite tegemist. 1950–1954 jätkas ta tööd aednikuna (ametinimetuse
järgi küll agronoomina) Tallinna Linna Heakorratrustis, kus tema ülesannete hulka
kuulus Tallinna kesklinna haljasalade suvelillepeenarde rajamise juhendamine. 1954
siirdus Tammoja tööle projekteerimisbüroosse Kommunaalprojekt, kus ta töötas
kuni 1969 pensionile minekuni arhitektina.
Kuigi Nora Tammoja on koostanud üle 280 avalike alade haljastusprojekti, realiseeriti
neist ajastule omaselt täies mahus suhteliselt vähe. Küllalt suure osa tema
töödest moodustasid kalmistute projektid (Viljandi Metsakalmistu, 1961, Haapsalu
Metsakalmistu, 1956–1958, Narva Riigiküla kalmistu, 1964, jt) – kalmistute teema
oli Tammojale südamelähedane kogu loomeperioodi jooksul. Tema suurematest
teostatud projektidest tuleks kindlasti nimetada 1966–1976 kavandatud Pärnu haljasalasid
(Keskväljak, Rannapargi rekonstrueerimine, Munamäe lasteliiklusväljak).
Nora Tammoja eelistas rahulikke, traditsioonilisemaid ja lihtsamaid lahendusi.
Tiina Tammet kirjutab artiklis „Nora Tammoja maastikuarhitektuuri uurijana ja
propageerijana” (Eesti Arhitektuurimuuseumi aastaraamat „Kümme”, EAM 2000)
muu hulgas: „Loomupärane funktsionaalsusetaotlus haakus eriti hästi 1960. aastate
modernistliku arhitektuuri ning ka sisekujunduses levivate võtetega. Tugevalt
taunis Nora Tammoja nn. venelikku kirevust ja halvamaitselist kultuurimõju ...”
Kuigi Nora Tammoja hakkas juba õpingute ajal avaldama iluaiandusalaseid kirjutisi
(esimesed artiklid „Nõmmeaed” ja „Soome kalmistud” ilmusid vastavalt 1939
ja 1940 kogumikus „Loodushoid ja turism”), valmis valdav osa tema rohkem kui
60 erialaartiklist pensionipõlves. Tema kirjatöödest on tähelepanuväärseimad aiandusajaloolised
uurimused („Eestimaa Aianduse ja Mesinduse Selts 1902–1940”,
„Kadriorg 1934–1940”, „Eestimaa Aiatööselts” jt), mille ta koostas põhiliselt
1980.–1990. aastatel. Eraldi väärivad märkimist Tammoja uurimused August Heinrich
Dietrichist ja Friedrich Winklerist, eriti viimase 1899 koostatud ülevaate „Bericht
über die Tätigkeit des Instructors des Ehstländischen Gartenbau-Verein” tõlge
eesti keelde, mis avaldati koos Heldur Sanderi kommentaaridega 1999 Akadeemilise
Metsaseltsi Toimetistes nr 10.
86