Raamatu e-versioon - Sulev Nurme

elulood
Valve Pormeister
EAM FK11851F
Valve Pormeister
Valve Pormeister on üks Eesti 20. sajandi teise poole olulisimaid arhitekte. Ta on
loonud oma ajastus märgilise tähendusega arhitektuuri, mille iseloomulik joon on
hoone ja maastiku harmoonilise kooskõla taotlus.
Valve Pormeister (kuni 1957. aastani Ulm) sündis 13. aprillil 1922 Tallinnas. Tema
isa oli talupidaja ja ema aednik. Lapsepõlv möödus Järvamaal Peedu külas Arapere
talus. 1929 kolis pere Tallinna. 1936–1940 õppis tulevane arhitekt Tallinna Tütarlaste
Kommertsgümnaasiumis. 1941. aastal, peale Tallinna 5. Keskkooli lõpetamist
asus ta Tallinna Sotsiaal- ja Kodundusinstituudis omandama ehisaianduse õpetaja
kutset. Kui kool 1943 suleti, jätkas ta õpingud Tartu ülikoolis agronoomia erialal,
kuid need jäid lõpetamata. 1946 asus ta õppima Tallinna Riiklikus Tarbekunsti Instituudis
aia- ja pargikunsti erialal.
Pärast Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi (ERKI) lõpetamist 1952 suunati Valve Pormeister
planeerija ja haljastusarhitektina tööle Tallinna Eesti Põllumajandusprojekti
planeerimisosakonda. 1964 Eesti Maaehitusprojektiks reorganiseeritud ettevõttega
jäi ta seotuks kuni 1992. aastani, töötades osakonna- ja projektipeaarhitektina. Eesti
Põllumajandusprojekti ajal koostas ta põhiliselt maa-asulate ja kolhoosikeskuste planeerimis-
ja haljastusprojekte (üle 40). Ka hiljem jätkas ta maa-asulate planeerimist,
tuntuimad on näidisasulana plaanitud Uus-Saku (1960. aastad) ja Viljandi katsesovhoosi
Päri asula (võitis 1967 konkursi). Oma töötee algul koostas ta ka mitme väiksema
objekti haljastusprojekti, üks tema esimesi realiseeritud kavandeid oli põllumajandustöötajate
autahvel ja selle ümbruse kujundus Tallinnas Virumäel (1954).
Hoonete kavandamist alustas Valve Pormeister 1950. aastate lõpus. Esimene
tema kavandi järgi valminud avalik hoone on Tallinnas Pirita teel asuv Lillepaviljon
(1958–1960), mis paistis tollal silma oma uudse ning ootamatu arhitektuurse
lahenduse poolest. Juba selles on saavutatud hoone ja maastiku märkimisväärne
kooskõla. Tema tuntuimad tööd on Kurtna Linnukasvatuse Katsejaama peahoone
(1966), Tallinna Botaanikaaia generaalplaan, hoonestus ja külastuskasvuhooned
(1963–1967), Tallinna Riikliku Kunstimuuseumi skulptuuride aed (1966), Eesti Loomakasvatuse
ja Veterinaaria Teadusliku Uurimise Instituudi laborihoone Märjal
(1977) ja peahoone Tartus Kreutzwaldi tänaval (1976–1978), Jäneda Sovhoostehnikumi
õppehoone (1975), EPA Tähtvere hoonestus (1981), sh metsamajanduse ja
maaparanduse teaduskonna õppehoone (1984), Maarjamäe memoriaali asendi- ja
haljastuplaan (1965–1975), Pirita olümpiarajatiste haljastus (1977–1980) jmt.
Valve Pormeister oli tuntud ja hinnatud kogu Nõukogude Liidus. Ta projekteeris
Moskva Aianduskombinaadi haldus- ja abihoone (1972) ja Sahhalinil turismibaasi
Gornõi Vozduhh (1966) ning koostas Sevastopoli Tehnikaülikooli heakorrastusprojekti
(1966) jm projekte.
Tema hilisloomingusse kuuluvad mõne enda varem projekteeritud hoone rekonstrueerimise
projektid (Lillepaviljon, 1994; Jäneda õppehooned, 1994–1995)
ning mitme memoriaali kavandid (represseeritute mälestusala Pilistveres, 1990–
1994; Purtse, 1992–1997; hukatud juutide memoriaal Kalevi-Liival, 1996). Ta on
kujundanud Tallinnas ja Moskvas ka aiandusnäitusi.
Valve Pormeistri loomingus on nähtud mõjutusi Põhjamaade arhitektuurist,
millele on omane maastiku ja hoonete sobitamine, kohalike ehitusmaterjalide kasutamine
ning inimkesksus. Tema arhitektuurikeele mõjutajatena on mainitud ka
Frank Lloyd Wrighti ja Richard Neutrat. Kuukirjas Eesti Kommunist 1989. aastal
ilmunud artiklis „Kolhooside loomise aegu ehk mis maamehel maketiga peale on
hakata” on Pormeister muu hulgas kirjutanud: „Pean arhitektuuri sidumist loodusega
ning ehitiste inimsõbralikke masse ja mõõtmeid projekteerimisel äärmiselt
oluliseks. Ilma sügava ruumilise tunnetuseta ei sünni head ehitist.” Pormeistri stiili
üheks tunnuseks oli mängimine pinnamoega. Ta sidus hoone oskuslikult reljeefiga
ning mängis hoone lähiümbruses kõrgused läbi selliselt, et arhitektuuri ja maastiku
kooskõla oleks maksimaalne. Tema maastikukäsitlust iseloomustab maastiku eksponeerimine
– võimaluse korral tõi ta selle oma haljastuskavanditesse alati sisse.
84