Raamatu e-versioon - Sulev Nurme

elulood
Georg Friedrich Ferdinand Kuphaldt
Anne Kaaveri raamatust
“Maastikuaednik Georg Kuphaldt”
Georg Friedrich Ferdinand Kuphaldt
Maastikuaednik Georg Kuphaldt – nagu on pealkirjastanud oma mahuka uurimuse
Anne Kaaver – on 20. sajandi alguse Eesti aia- ja pargikunstis üks värvikamaid
isiksusi. Kuphaldti suurim panus Eesti pargiarhitektuuri on mitu kaunilt kujundatud
linnaparki ning hulk mõisaparke.
Georg Friedrich Ferdinand Kuphaldt sündis 6. juunil 1853 Saksamaal Schleswig-
Holsteinis Plöni linnas õpetaja perekonnas. Lõpetanud 1871 Plönis gümnaasiumi,
asus Kuphaldt tööle aedniku õpipoisina Eutini suurhertsogi lossi aiandisse kogenud
aedniku Hermann Roese käe alla. 1873 läks ta edasi õppima Württembergi
Pomoloogiainstituuti ja praktiseeris pärast seda 1874 terve aasta Trieri ja Langsuri
puukoolides. 1875–1876 töötas ta Kölni loomaaias ja Belgias Liège’is Nizet’
aiandis. 1876–1878 õppis ta Potsdami Kuninglikus Aianduskoolis (samas õppis
paar aastat hiljem ka Walter von Engelhardt) aiakunsti ja pomoloogiat.
1878 alustas Georg Kuphaldt tööd ülemaednikuna Brandenburgis Ostpriegnitzis.
1880 kutsuti ta Riia linnaaednikuks, sellel ametikohal töötas ta kuni 1914.
aastani. Tema kavandatud on mitu Riia parki ja haljasala: Peetri park, Wöhrmanni
park, Riia kanaliäärsed aiad ja pargid, loomaaed, Riia Metsakalmistu jpt. Riia linnaaedniku
töö kõrvalt kujundas ta parke ja aedu mujal tollase Vene impeeriumi
Balti provintsides, Peterburis ja ka Lääne-Venemaal. 1888–1889 koostas ta Pärnu
linnavalitsuse tellimusel Pärnu parkide projekti. Tema laialdast tegevust väljaspool
Riiat soodustas kindlasti Vene keiserlike aedade inspektori ametikoht, mida
ta pidas 1896–1901, selle tõttu oli Kuphaldt sunnitud sagedasti reisima ja andma
nõu. Sel ajajärgul kavandas ta aedu nii Peterburi, Tallinna ja isegi Kaukaasiasse
(Dagomõssi park, 1897), suurimad tööd olid Talvepalee aedade (1895–1896),
Kadrioru pargi (1897) ja Tsarskoje Selo pargi ümberkujundamine (1909). Tartusse
on Kuphaldt kavandanud Jaani kiriku aia (1905). 1895 korraldas ta koos Friedrich
Winkleriga Nižni Novgorodis ülevenemaalist tööstus- ja kunstinäitust, hiljem
organiseeris ta Peterburis ja Riias mitu iluaiandusnäitust. Ta osales ka ise iluaiandusnäitustel
ning aia- ja pargikujunduse võistlustel ja pidas ettekandeid. 1896 ilmus
tema esimene aiandusliku sisuga käsiraamat „Der rationelle Obstbau in den
nordwestlichen Provinzen des russischen Reiches: ein Handbuch der Obstkultur
für Gärtner und Gartenfreunde”.
Georg Kuphaldt tegi ka palju eraparkide, valdavalt mõisaparkide rajamise ja
ümberkujundamise kavandeid nii Venemaale (Marjino, 1905; Šarovka, 1912), Poolasse
(krahv Przezdziecki residentside aiad Varssavis), Saksamaale ja Ida-Preisimaale
(Blücherhof, Puchow, Loszainen), Baltikumi (Lätis Kadzanga, Lielauce ja Burtnieki)
ja isegi Prantsusmaale (Timiez, Nice’i lähedal, 1912). Üks esimesi töid oli Polli mõisapargi
ümberkujundamine 1880. aastate keskel. Eesti teistest mõisaparkidest on
Kuphaldti kavandite ja nõuannete järgi kujundatud või ümber kujundatud Suure-
Rõngu, Kehtna, Lohu ja Olustvere park. Tema Eestis kujundatud parkidest kauneim
ja suurejoonelisim on Toila-Oru park.
I maailmasõja puhkedes 1914 sattus Saksa kodakondsusega Kuphaldt Vene
ametnike põlu alla, teda süüdistati spioneerimises ning ta vallandati ja vangistati.
1915 vabastati endine Riia linnaaednik vanglast ja ta sai loa sõita Saksamaale.
1915 töötas Kuphaldt lühikest aega Königsbergi lähedal Batocki mõisas aednikuna.
Samal aastal õnnestus tal saada tööd Berliin-Steglitzi aiandusinspektori
asetäitjana. 1915–1918 töötas ta dendroloogiadotsendina Berliin-Dahleni Kõrgemas
Aianduskoolis. Kuni 1923 pensionile jäämiseni koostas ta väiksemaid
projekte ning kirjutas kohalikele erialaajakirjadele artikleid. Kuphaldti viimaseks
suuremaks tööks jäi pensioniajal tehtud kõigi Berliini parkide ja aedade dendroloogiline
uuring.
Georg Kuphaldti haare oli väga lai ja tema kujundused hõlmasid suuri alasid.
Ta pidas sammu ajastu valitseva stiiliga, mille järgi pargi perifeersed osad kujundati
74