Raamatu e-versioon - Sulev Nurme

elulood
rekonstrueerimisprojekte, nende hulgast suurimad on kindlasti Keila-Joa (1983)
ning Toila-Oru pargi projekt (1972–1975, 1990). Brafmanni kavandi järgi on ümber
kujundatud ka hulk väiksemaid parke, nt Jäneda (projektid 1963 ja 1966), Palmse
(1971) ja Rannu park (1971).
Milvi ja Jaan Remmel on kirjutanud ajakirjas Eesti Loodus (2/2006) Ethel Brafmannist:
„Ta lähtus põhimõttest: loodusele ei tohi vägivaldselt kallale minna, loodus
ise on kujundaja. Arhitekt peab lähtuma looduse iseärasustest ja seaduspärasustest
ning samal ajal ka inimese vajadustest. Kujundamisel peab olema kaitsefunktsioon.”
Brafmanni kujundusi iseloomustab 1970.–1980. aastatele omane
vabakujulisuse taotlus. Tema lahendused ei jäänud pealiskaudseks ega ka dekoratsiooniliseks,
nagu tollaste maastikuprojektidega pahatihti juhtus, vaid need
lähtusid konkreetsest kohast ja selle väärtustest. Eriti on see märgatav rekonstrueerimisprojektide
puhul, kus tema mõõdukalt sekkuvad lahendused säilitavad
pargimaastiku olemuse ja põhiväärtused.
Tähelepanuväärseks ja viljakaks kujunes Ethel Brafmanni töö maastikukujunduse
õpetajana. Juba Kommunaalmajanduse Ministeeriumis töötades korraldas ta
haljastuskursusi. Hiljem, maastikuarhitekti praksise kõrvalt jõudis ta töötada kõigis
õppeasutustes, kus tollal õpetati maastikukujundust ja iluaiandust. Ta pidas loenguid
ning juhendas õpilasi Räpina Sovhoostehnikumis (1963–1964, 1969–1976),
Jäneda Sovhoostehnikumis (1981–1986), Palamuse Metsamajandustehnikumis
(1968–1972), Eesti Põllumajanduse Akadeemias (1964–1974) ja Eesti NSV Riiklikus
Kunstiinstituudis (1973–1978). Maastikukujunduse alalt on ta avaldanud kaks õpikut,
mis olid koos Aleksander Niine „Haljastaja käsiraamatuga” 1980. aastatel kuni
Nõukogude aja lõpuni põhilised selle ala õpperaamatud. Esimene, 80-leheküljeline
„Maastike ja haljasalade kujundamine: õppevahend sovhoostehnikumidele”, nägi
trükivalgust 1976, teine, „Maastikukujundus”, 1985.
Oma ala entusiastina avaldas Ethel Brafmann „Eesti aianduse biograafilise leksikoni”
andmetel kokku 24 raamatut ning tollastes loetuimates ajakirjades üle 170
erialase artikli. Peale eelmainitute on neist tuntuimaid 1965 Eesti NSV Metsamajanduse
ja Looduskaitse Peavalitsuse väljaandena ilmunud „Linnade ja asulate roheliste
vööndite kujundamine”. Kõige tuntum teos on aga kindlasti 1980 avaldatud, oma
ajastut hästi iseloomustav ja tollast Eesti pargikunsti kokku võttev monograafia „Pargid
Eestis”. Kahjuks jäi Eesti kalmistute kujundamist käsitlev raamat lõpetamata.
Ethel Brafmanni elutööd ja panust Eesti maastikukujundusse on põhjalikumalt
vaadelnud Ere-Marje Raidla oma magistritöös „Eesti maastikuarhitektuurne pärand
20. sajandil. Ethel Brafmanni elutöö uurimus” (2009).
Ethel Brafmann suri 7. novembril 2005.
71