Raamatu e-versioon - Sulev Nurme

teraapiline aed – T
sooviti, valiti selle arhitektuurne vorm. Nüüdisajal ehitatakse parkidesse enamasti
avatud või suletud ümartempleid ehk tempietto’sid (it) või rotunde. Eesti parkides
on templiteks nimetatud paviljone Vastse-Kambja, Seli, Kaelase, Koluvere, Räpina
jmt pargis.
Vt ka folie, mausoleum, paviljon, rotund, stafaažehitised
teraapiline aed
(ingl therapeutic garden) piiritletud maastikuruum, mis on rajatud ja kujundatud
spetsiaalselt selleks, et selle kasutaja või vaatleja saaks sellest füüsilist, psühholoogilist
või sotsiaalset kasu. Teraapiline aed võib olla eraldi aed või osa suuremast
tervendavast aiast, seega võib teda käsitleda ka tervendava aia alaliigina.
Teraapilise aia loomisel lähtutakse keskkonnadisainialaste teadusuuringute
tulemustest.
Teraapiline aed peab vastama kindlate kasutajarühmade (vanurid, vähihaiged jt)
vajadustele, teda võib kasutada ravi ühe osana (tegevusteraapia, füsioteraapia või
aiandusteraapia). Eristatakse taastavaid ja rehabiliteerivaid aedu.
Taastav aed (ingl restorative garden) aitab vähendada stressi ning saavutada
emotsionaalset ja tunnetuslikku tasakaalu ning suurendab heaolu. Ta võib olla
mõeldud kas kõigile või kindlale sihtrühmale. Taastav aed võib olla avalik või eraaed
ega ole tingimata seotud mõne terviseasutusega. On oluline, et aeda loodud
keskkond vahendaks aia kasutajale looduse taastavat mõju ning vaimset ja füüsilist
energiat. Taastavate aedade eriliik on nn meditatiivne aed (ingl meditative garden),
mis on kujundatud spetsiaalselt selleks, et ta aitaks aias viibijal mõtiskleda ja enesesse
süveneda. Selle aia eesmärk on pakkuda eelkõige vaimset ja psühholoogilist
tuge ning alles seejärel füüsilist heaolu.
Rehabiliteeriv aed (ingl rehabilitative garden) on kujundatud nii, et seal oleks
võimalik rakendada patsientidele ette nähtud raviplaani, saavutamaks soovitud
meditsiinilist tulemust. Põhitähelepanu on pööratud füüsilisele rehabilitatsioonile,
kuid sellega kaasneb üldjuhul ka psühholoogiline ja emotsionaalne kasu. Rehabiliteerivate
aedade alaliigid on nn aiandusteraapia aed (horticultural therapy garden),
kus patsiendid saavad tegelda aiandusega (nt iseseisvalt taimede eest hoolitseda),
ning erivajadustega inimestele mõeldud aed (ingl enabling garden), mille kujundus
aitab kaasa füüsiliste ja tunnetuslike oskuste ja võimete arendamisele ja säilitamisele
positiivse praktilise tegevuse kaudu, millega kaasneb ka sotsiaalse ja psühholoogilise
võimekuse kasv.
Vt ka aed, tervendav aed
terrass
(< pr terrasse) tehisastangu rõhtne osa või ehitise juures olev lahtine platvorm.
Reljeefse maa-ala ümberkujundamist astangutega liigendatud tasapindadeks
nimetatakse terrassimiseks. Nõlvade terrassimist on rakendatud arhitektuuris,
põllumajanduses ja aianduses kogu ajaloo vältel, et teha nende kasutamist
mugavamaks ja otstarbekamaks. Euroopa pargikunstis võeti terrassid laialdaselt
kasutusele 15.–17. sajandil Itaalia villaaedades, kus terrassimine võimaldas
rajada aeda erinevatele tasapindadele, nt üks varaseimaid villaaedu, Firenze
lähedal Fiesoles asuv Villa Medici aed on kujundatud vähemalt neljal tasapinnal.
Terrassimine suurendas aiapinda ning astangutele kujundatud parterid olid
paremini näha. Barokses pargikunstis muutusid terrassid kompositsiooni osaks:
isegi üsna lauge reljeefiga alad liigendati terrassidega, et oleks võimalik rajada
suuremaid partereid ning neid paremini vaadelda, samuti võimaldasid terrassid
saavutada mitmesuguseid optilisi efekte (nt vaadet näiliselt pikendada või lühendada).
Hoonetega piirnevad tasapinnad kujundati balustraadide, vaaside ja
skulptuuridega kaunistatud vaateplatvormidena, kust avanes vaade kogu parterite
süsteemile.
60