Sõnaseletused
aasamuru – A A Pargiaasale pöetud tee Visusti pargis aasamuru – lillemuru, niidumuru looduslikku aasa meenutav rohttaimede kooslus. Erinevalt tavamurust, mille levinuimad seemnesegud on liigivaesed ja koosnevad tavaliselt mitmesugustest kõrrelistest, on aasamurus palju ning mitmevärviliselt õitsvaid erinevatesse sugukondadesse kuuluvaid õistaimede liike. Taimede ealisuse järgi eristatakse lühiealisi ja pikaealisi, taimestiku kõrguse järgi kõrgeid, looduslikku niitu jäljendavaid, õitseva kesapõllu moodi või tavapärase muru sarnaseid aasamurusid. Madal aasamuru talub paremini tallamist, poolkõrge või kõrge üldjuhul (enne niitmist) seda ei talu. Looduslikku niitu jäljendavat aasamuru kasutatakse enamasti vabakujulistes parkides avatud alade pinnakattena. Aasamuru rajatakse spetsiaalsetest seemnesegudest või kujundatakse järjepideva hooldusega olemasolevast rohttaimestikust. Viimane moodus sobib eriti vanadesse parkidesse ja aedadesse, kus aastatega on kujunenud sellele kohale sobiva kooslusega rohttaimestik. Aasamuru hooldamine piirdub suve jooksul vaid ühe-kahekordse niitmisega pärast seemnete valmimist ja mahalangemist. Vt ka muru Vaade Aru mõisa aiale 20. sajandi algul ERM 1451.1.198.5 aed aianduslikult kasutatav maa-ala, mis on muust ümbrusest ja kõrvalolevatest aedadest piirdeaia või -müüriga eraldatud. Sõna „aed” tähendab eesti keeles ka piirdeaeda, aeda ümbritsevat piiret, mis viitab aiale kui piiratud (suletud) ruumile. Ka teistes Euroopa keeltes viitavad aeda tähistavad sõnad (pr jardin, ingl garden, yard, sks Garten, lad hortus jt) üldistatult piiratud ruumile. Aed on vanim haljasala liik, ilutaimede, veekogude ja viljapuudega aedu on teada juba Vana-Egiptusest. Klassikaliselt on aed jagunenud iluaiaks ja tarbeaiaks (nt Vana-Roomas tähistas viridarium iluaeda ja hortus tarbeaeda). Iluaias kasvatatakse eelkõige dekoratiivtaimi, tarbeaias aga maitse- ja ravimtaimi ning puu- ja köögivilju. Tarbeaedu on ajalooliselt jagatud köögiviljaaedadeks, viljapuuaedadeks ja ürdiaedadeks (maitseja ravimtaimede aiad; lad vastavalt hortus holerum, hortus pomarius ja hortus sanitatis). Mõisaansamblites nimetati iluaiaks (ka lustaiaks ja rohtaiaks) rikkaliku kujundusega pargiosi või parki tervikuna, tarbeaiaks oli tavaliselt eraldi müüriga piiratud aiaosa, kus kasvatati viljapuid ja köögivilja. Nii mõisate kui ka talude juures oli ka spetsiifilisi kindla otstarbega alasid, mida samuti nimetati aedadeks (pleekaed, tapuaed, karjaaed jne). Nüüdisajal liigitatakse aedu mitmeti. Omandisuhetest lähtuvalt eristatakse era- ja avalikke aedu. Eraaiad on enamasti eramute juures olevad aiad, avalikud aiad on linnas ruumiliselt piiritletud väiksemad haljasalad või suuremate haljasalade temaatilised osad. Aedu eristatakse ka kasutusotstarbe järgi, nt botaanikaaiad, surnuaiad (kalmistud), kooliaiad, kirikuaiad, näitusteaiad, teraapilised aiad jne. Levinud aiatüübid on mitmesugused kollektsiooniaiad: alpinaariumid, rosaariumid, turbaaiad, skulptuuriaiad jne. Aia kujundusliku idee ja vormikõne järgi eristatakse mitmesuguseid teemaaedu (nt lõhnaaed, veeaed, värviaed, kivideaed, skulptuuriaed), peamise maastikumotiivi järgi metsaaedu, stepiaedu, nõmmeaedu, sooaedu jne. Aedu on rajatud ka hoonete katustele (katuseaed). On ka ajaloolistest stiilidest inspireeritud aedu (barokkaed, renessanssaed jne). Aia mõiste on tänapäeval lai, seetõttu võib aedu liigitada veel väga paljudest aspektidest lähtudes. Vt ka aednik, aiandus, hortus, ehisaed, tarbeaed, viridaarium aed vt piirdeaed