Raamatu e-versioon - Sulev Nurme

R – rekonstrueerimine
Esinduslike alade kujundamisel rakendatakse regulaarseid kujundusvõtteid tänini.
Erinevalt klassikalisest regulaarpargistiilist ei taotle nüüdisaegne regulaarne
pargikujundus enamasti sümmeetriat. Geomeetrilisi vorme ja regulaarseid kujunduspõhimõtteid
on rakendanud paljud tuntud 20. sajandi maastikuarhitektid ja
arhitektid, nt Carl Theodor Sørensen (1893–1979), Bernard Tschumi (snd 1944),
Gilles Clement (snd 1943), Martha Schwartz (snd 1950) jt.
Eestis loodi suurem osa regulaarparke peale Põhjasõda (barokkpargid), 19.
sajandi viimastel aastakümnetel (historitsistlikud pargid) ning peale II maailmasõda
(stalinistlikud pargid). Viimaste hulgast on heaks näiteks Arnold Matteuse
(1897–1986) eestvõttel Tartu kesklinna varemetele rajatud mitu väikest parki (nt
Kaubahoovi park). Regulaarseid vorme on kasutanud oma kavandites ka Aleksander
Niine (1910–1975; Jäneda rosaarium, Tallinna Botaanikaaia alpinaarium
jt).
Vt ka barokkpark, Prantsuse park
rekonstrueerimine
(< lad re- taas-, uuesti-, tagasi- + construere kokku seadma, ehitama < hilislad
reconstruere taastama) säilinud andmete põhjal mingi hävinud objekti või nähtuse
(ehitise, linna, fossiilse looma, keelevormi jms) tõenäolise algse kuju taastamine.
Üldjuhul on hävinud ajaloolise hoone vm rajatise endisel kujul uuesti ehitamine lubamatu.
Firenze harta sätestab, et ajaloolise pargi või selle osade hooldamise, säilitamise,
restaureerimise või rekonstrueerimise puhul peab arvestama pargi ja selle
kujunduselementide terviklikkust; kui park on täielikult hävinud või kui tema ajaloo
eri etappide kohta on olemas üksnes oletuslikke tõendeid, ei saa tema rekonstruktsiooni
ajalooliseks pargiks pidada. Ajaloolist aeda kui mälestist tuleb kaitsta
Veneetsia hartas sätestatud põhimõtete kohaselt. Kuna park on elav mälestis, siis
erandjuhul on rekonstrueerimine looduses säilinud jälgede või vaieldamatute dokumentaalsete
tõendite alusel lubatav.
Parkide rekonstrueerimisega on tegeldud juba 19. sajandi viimastest kümnenditest
alates. Eesti parimad näited on Palmse mõisapargi parterid ja Kadrioru Lilleaed,
mis on rekonstrueeritud säilinud ajaloolistele joonistele tuginedes.
Vt ka autentne, konserveerimine, restaureerimine
renoveerimine
(< lad renovare uuendama, taastama) eseme või objekti uuendamine kulunud
ja kahjustatud detailide eemaldamise või asendamise teel. Kunstiteoste renoveerimisel
kõrvaldatakse väiksemad kahjustused. Renoveerimine ei ole lubatav
mälestisel, mille üks tähtsaim omadus on paatina olemasolu. Pargis tuleb renoveerimine
kõne alla erandjuhul üksnes pargi eluta osade puhul, kui tegemist ei
ole mälestisega.
Vt ka autentne, konserveerimine, rekonstrueerimine, restaureerimine
restaureerimine
(< lad restauratio taastamine, ennistamine, uuendamine) kahjustatud, osaliselt
hävinud või hilisemate lisandustega moonutatud objekti ennistamine võimalikult
esialgsel kujul. Restaureerimise käigus eemaldatakse väärtusetud ja ilmet rikkuvad
lisandused või kihistused ning taastatakse puuduvad osad, kasutades teaduslikult
põhjendatud uurimisandmeid ja meetodeid. Restaureerimisele eelneb objekti ajaloo
ja tehnilise seisukorra uurimine. Restaureerimise teaduslikud põhimõtted kujunesid
19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses.
Firenze harta sätestab, et ajaloolise pargi või selle osade hooldamise, säilitamise,
restaureerimise või rekonstrueerimise puhul peab arvestama pargi kujunduselementide
terviklikkust.
53