Raamatu e-versioon - Sulev Nurme

Raamatu e-versioon - Sulev Nurme Raamatu e-versioon - Sulev Nurme

sulevnurme.org
from sulevnurme.org More from this publisher
01.11.2013 Views

H – härrastemaja härrastemaja mõisaomaniku elumaja, tavaliselt mõisaansambli esinduslikem hoone – peahoone. Vt ka loss, häärber häärber (< sks Herberge võõrastemaja, öömaja) mõisa valitseja- või teenijatemaja. Vt ka härrastemaja I Mooste mõisa valitsejamaja identiteet (< hilislad identitas) samastumus, ühtsustunne mingi rühma, rahva või rahvusega; psühholoogias osa inimese minakontseptsioonist, teadmus endast tegelikes või kujutletavates sotsiaalsetes olukordades ja suhetes. Identiteet tagab kavatsuste, eesmärkide ja tegevuse suhtelise püsivuse ning võimaldab indiviidil olla mõtestatud suhteis keskkonnaga. Maastike, sh aedade ja parkide käsitlemisel on oluline kohaidentiteet – s.o käsitletava maastiku unikaalsete omaduste kogum, mille tõttu see eristub teistest maastikest. Kohaidentiteedi määratlemine sõltub inimesest, kes selle kohaga suhestub. Vt ka genius loci iluaed vt ehisaed iluaednik iluaiandusele spetsialiseerunud aiandusspetsialist. Vt ka aednik, aiandus, iluaiandus iluaiandus – dekoratiivaiandus, ehisaiandus aianduse haru, mis hõlmab ilutaimede aretamist, paljundamist, kasvatamist ja hooldamist, laiemas tähenduses ka aiakunsti – iluaedade ja haljasalade kavandamist, rajamist ja hooldamist. 19. sajandil ja 20. sajandi esimesel poolel valitses aia- ja pargikunstis iluaianduslik suund, mis pani pearõhu detailirohkusele ning võõramaistele taimeliikidele ja vormidele ning kultuursortidele. Tänapäeval rakendatakse iluaianduslikku lähenemisviisi pms esindushoonete ja elamute ümbruse (väikeaedade) kujunduses. Iluaiandus ei ole pargikunstiga samatähenduslik. Vt ka aiandus Inglise pargistiil 17. sajandi maastikumaalist inspireeritud maastikukujundusstiil, mis kujunes Inglismaal 18. sajandil, väljendab valgustusaja ideoloogiat ning vastandub baroksele pargistiilile. Barokne aia- ja pargikunst järgis rangeid reegleid, nt puud pidid asuma noolsirgetes ridades ning nende võrad tuli pügada keerukateks vormideks. Vastureaktsioonina sellisele looduse allutamisele hakati 18. sajandil aina enam rõhutama looduslikkust. Uute põhimõtete eestkõnelejaks sai luuletaja Alexander Pope, kes pidas maastiku kujundamisel oluliseks lähtuda koha omapärast, 27

Inglise park – I selle paiga vaimust (genius loci). Inglise pargistiili sünnile aitasid kaasa Inglise aadlike grand tour’id, mis viisid neid Itaaliasse, kus nad tutvusid nii antiikkultuuri kui ka Itaalia maastikega. Saadud muljeid rakendati koduste maastike kujundamisel, mistõttu tüüpiline Inglise park meenutab paljuski Itaalia maastikku. Maastikukujunduse eeskujuks võeti tuntud meistrite, nt Claude Lorraine’i ja Nicolas Poussini maastikumaalid. Esimeseks täielikult Inglise stiilis kujundatud pargiks peetakse Chiswick House’i. Inglise pargistiilile on omased vabakujuliselt looklevad teed ja veekogud, asümmeetria, loodusliku vormiga taimmaterjali kasutamine, maastiku kohaliku eripära väljatoomine ning rohked antiik- ja neogooti paviljonid, kunstlikud varemed jm stafaažehitised. Samu põhimõtteid kasutati hiljem laialdaselt linna- ja rahvaparkide kujundamisel. Inglismaa tuntuimad maastikuparkide kujundajad on William Kent (1685–1748), Lancelot (Capability) Brown (1715–1783) ja Humphry Repton (1752–1818). Valdav osa tollastest parkidest kujundati regulaarparkidest vabakujuliseks järk-järgult. Charles Bridgeman (1690–1738) ja William Kent ühendasid esmalt korrapäraseid ja vabakujulisi stiilielemente ning avasid vaateid ümbruskonnale. Lancelot Brown kasutas kujunduses muru, puid ja taevast ning seda kõike peegeldavat vett. Humphry Repton lisas suurtele rahulikele pindadele uuesti lillepeenrad. Sellele järgnes pitoreskne kujundusstiil, mis püüdis luua romantiliselt metsikut maastikku kaugete mägede, kiirevooluliste kärestike ja lagunevate varemetega, iseloomulik oli ebasümmeetria. Paljud maastikupargid on kujunenud mitme ümberkujunduse tulemusena. Eesti kõige varasemaks Inglise stiilis pargiks võib pidada Õisu mõisa parki, mille kujundas 1770. aastate lõpus Friedrich August von Sivers. Üsna tihti kujundati Inglise stiilis park endisest regulaarpargist. Eesti tuntuimad Inglise stiilis rajatud pargid on Aaspere, Mõdriku, Õisu, Keila-Joa, Räpina ja Luua park. Inglise pargistiili põhimõtteid rakendati ka 19. sajandil mõisaparkide juurde metsaparkide rajamisel (tuntuimad nt Sangaste ja Palmse) ning 19. sajandi lõpus – 20. sajandi alguses historitsistlikes parkides hoonetest kaugemale jäävate pargiosade kujundamisel (nt Toila-Oru, Olustvere ja Kärstna). Vt ka ferme ornée, Inglise park, vabakujuline park Inglise park – maastikupark ajaloolises Inglise pargistiilis kujundatud park või suurema pargi osa. Iseloomulik on vabakujuline maastikukäsitlus. Teedrajav oli lord Burlingtoni ja William Kenti ühistöös kujundatud Chiswick House (1729). Tuntuimad Inglise pargid on Stourheadis, Stowe’is, Painshillis, Roushamis ja Prior Parkis. Euroopa mandriosa kuulsaim Inglise park asub Saksamaal Wörlitzis. Eestis on Inglise pargid rajatud Aaspere, Mõdriku, Õisu, Keila-Joa, Räpina jmt mõisa juurde. Vt ka Inglise pargistiil, vabakujuline park Stourheadi park Inglise parter – muruparter (pr parterre à l’anglaise) ainult muru ja kruusapindadega ja/või kääbushekiga kujundatud lihtsamustriline parter Mandri-Euroopa barokkaias või -pargis, Inglismaal sageli puhas murupind, mida võidi kaunistada vaaside, skulptuuride või potitaimedega, mõnikord palistati üksnes välisserv lilledega. Barokkpargi ainult teedest piiratud muruplatsi nimetati tapis vert’iks (pr ’roheline vaip’). Vt ka parter introdutseeritud liik (< lad introductio sisse- või juurdetoomine või -viimine) vt võõrliik 28

Inglise park – I<br />

selle paiga vaimust (genius loci). Inglise pargistiili sünnile aitasid kaasa Inglise<br />

aadlike grand tour’id, mis viisid neid Itaaliasse, kus nad tutvusid nii antiikkultuuri<br />

kui ka Itaalia maastikega. Saadud muljeid rakendati koduste maastike kujundamisel,<br />

mistõttu tüüpiline Inglise park meenutab paljuski Itaalia maastikku. Maastikukujunduse<br />

eeskujuks võeti tuntud meistrite, nt Claude Lorraine’i ja Nicolas<br />

Poussini maastikumaalid. Esimeseks täielikult Inglise stiilis kujundatud pargiks<br />

peetakse Chiswick House’i.<br />

Inglise pargistiilile on omased vabakujuliselt looklevad teed ja veekogud,<br />

asümmeetria, loodusliku vormiga taimmaterjali kasutamine, maastiku kohaliku<br />

eripära väljatoomine ning rohked antiik- ja neogooti paviljonid, kunstlikud varemed<br />

jm stafaažehitised. Samu põhimõtteid kasutati hiljem laialdaselt linna- ja<br />

rahvaparkide kujundamisel. Inglismaa tuntuimad maastikuparkide kujundajad on<br />

William Kent (1685–1748), Lancelot (Capability) Brown (1715–1783) ja Humphry<br />

Repton (1752–1818). Valdav osa tollastest parkidest kujundati regulaarparkidest<br />

vabakujuliseks järk-järgult. Charles Bridgeman (1690–1738) ja William Kent<br />

ühendasid esmalt korrapäraseid ja vabakujulisi stiilielemente ning avasid vaateid<br />

ümbruskonnale. Lancelot Brown kasutas kujunduses muru, puid ja taevast ning<br />

seda kõike peegeldavat vett. Humphry Repton lisas suurtele rahulikele pindadele<br />

uuesti lillepeenrad. Sellele järgnes pitoreskne kujundusstiil, mis püüdis luua<br />

romantiliselt metsikut maastikku kaugete mägede, kiirevooluliste kärestike ja lagunevate<br />

varemetega, iseloomulik oli ebasümmeetria. Paljud maastikupargid on<br />

kujunenud mitme ümberkujunduse tulemusena.<br />

Eesti kõige varasemaks Inglise stiilis pargiks võib pidada Õisu mõisa parki, mille<br />

kujundas 1770. aastate lõpus Friedrich August von Sivers. Üsna tihti kujundati Inglise<br />

stiilis park endisest regulaarpargist. Eesti tuntuimad Inglise stiilis rajatud pargid<br />

on Aaspere, Mõdriku, Õisu, Keila-Joa, Räpina ja Luua park. Inglise pargistiili põhimõtteid<br />

rakendati ka 19. sajandil mõisaparkide juurde metsaparkide rajamisel<br />

(tuntuimad nt Sangaste ja Palmse) ning 19. sajandi lõpus – 20. sajandi alguses<br />

historitsistlikes parkides hoonetest kaugemale jäävate pargiosade kujundamisel (nt<br />

Toila-Oru, Olustvere ja Kärstna).<br />

Vt ka ferme ornée, Inglise park, vabakujuline park<br />

Inglise park – maastikupark<br />

ajaloolises Inglise pargistiilis kujundatud park või suurema pargi osa. Iseloomulik<br />

on vabakujuline maastikukäsitlus. Teedrajav oli lord Burlingtoni ja William<br />

Kenti ühistöös kujundatud Chiswick House (1729). Tuntuimad Inglise pargid on<br />

Stourheadis, Stowe’is, Painshillis, Roushamis ja Prior Parkis. Euroopa mandriosa<br />

kuulsaim Inglise park asub Saksamaal Wörlitzis. Eestis on Inglise pargid rajatud<br />

Aaspere, Mõdriku, Õisu, Keila-Joa, Räpina jmt mõisa juurde.<br />

Vt ka Inglise pargistiil, vabakujuline park<br />

Stourheadi park<br />

Inglise parter – muruparter<br />

(pr parterre à l’anglaise) ainult muru ja kruusapindadega ja/või kääbushekiga<br />

kujundatud lihtsamustriline parter Mandri-Euroopa barokkaias või -pargis, Inglismaal<br />

sageli puhas murupind, mida võidi kaunistada vaaside, skulptuuride või<br />

potitaimedega, mõnikord palistati üksnes välisserv lilledega. Barokkpargi ainult<br />

teedest piiratud muruplatsi nimetati tapis vert’iks (pr ’roheline vaip’).<br />

Vt ka parter<br />

introdutseeritud liik (< lad introductio sisse- või juurdetoomine või<br />

-viimine) vt võõrliik<br />

28

Hooray! Your file is uploaded and ready to be published.

Saved successfully!

Ooh no, something went wrong!