Raamatu e-versioon - Sulev Nurme

H – hirveaed
Hekid jagunevad korrapärasteks ehk pöetavateks (hoitakse regulaarse pügamisega
kindlas vormis) ja vabakujulisteks (ei pöeta). Vabakujulistes hekkides kasutatakse
liike, mis on ilusa kompaktse võraga, kauni lehestikuga ja/või rikkalikult
õitsevad. Pöetavates hekkides kasutatavad liigid peavad taluma lõikamist ning
soovitatavalt olema väikeselehelised. Kõrguse järgi eristatakse kõrgeid (elavmüür,
üle 2 m), keskmise kõrgusega (1–2 m), madalaid (0,5–1 m) ja kääbushekke (bordüür,
kuni 0,5 m), kasutatava taimeliigi järgi igihaljaid (pukspuu-, jugapuu-, hariliku
kuuse jm hekid) ja heitlehiseid hekke (magesõstra-, läikiva tuhkpuu, hariliku viirpuu
jm hekid).
Vt ka bordüür, boskett, labürint
hirveaed – hirvepark
avatud aasade ja puudesaludega maastikupargi osa, kus peetakse metsloomi (hirvi),
et neid saaks eemalt vaadelda. Keskajal rajati suurmaavalduste juurde spetsiaalsed
hirvede (mõnikord ka teiste loomade) pidamiseks ja küttimiseks mõeldud,
kraavide või taradega eraldatud maa-alad, kus leidus metsa ja karjamaad. Hirveaia
asukohaks valiti võimaluse korral maalilise loodusega maastik, vajadusel kujundati
seda selliselt ümber, et see oleks ilus ja ühtlasi sobiks hirvede kasvatamiseks ning
oleks ka atraktiivne neile jahipidamiseks.
Hirveaedu on olnud Eesti Inglise stiilis mõisaparkides (nt Puurmanis ja
Alatskivil).
Vt ka Inglise park, menažerii
hirvepark vt hirveaed
historitsism
u 1840–1900 valitsenud, möödunud ajastute stiile jäljendav suund peamiselt arhitektuuris
ja kujutavas kunstis. Kirikuarhitektuuris jäljendati romaani ja eriti gooti
stiili (nn neogooti stiil), profaanarhitektuuris sagedamini renessanss- ja barokkstiili
(neorenessanss, neobarokk). Head neobaroki näited on Malla, Neeruti ja Laupa
mõisa peahoone, neogooti stiilis on kujundatud aga nt Laitse ja Vasalemma mõisa
hooned. Euroopa aia- ja pargikunstis levis historitsism 19. sajandi teisel poolel.
Iseloomulik oli regulaarsete kujunduselementide ja topiaarkunsti kasutamine. Tavaliselt
kujundati üldiselt Inglise stiilis pargis esindushoonete vahetu ümbrus regulaarsete
elementidega (pöetud hekid, parterid, korrapärase kujuga basseinid jne).
Inspiratsiooni saadi renessanss- ja barokkparkidest, kuigi enamasti jäi historitsistlik
kujundus siiski lihtsamaks. Pöetud alleede ja hekkidega kujundati mõnikord ka
terveid pargiosi. Eesti mõisaparkides ei ole alati selge, kas pargi regulaarosa on
barokne või 19. sajandi teise poole kujundusega. Eestis historitsistlikku aiakunsti
viljelnutest on tuntuimad Georg Kuphaldt ja Walter Moritz von Engelhardt. Kuphaldti
loodud parkidest suurejoonelisim on Toila-Oru, mille Itaalia villaarhitektuurist
lähtuva peahoone lähiümbruse kujundus jäljendas renessanssi. Sageli on kasutatud
varasemate stiilide laene pargiehitiste ja abihoonete kujundamisel, nt gootikat
peamiselt paviljonide, piirdeaedade, kasvuhoonete jms ehitiste kavandamisel
(Lohu mõisapargi sild; Keila-Joa mõisapargi paviljon, tänaseks hävinud; Vasalemma
mõisa piirdeaia postid; Vääna mõisa kasvuhoone).
Vt ka barokkpark, Inglise park
hoolduskava
pargi vm haljasala või maastiku hooldustööde planeerimiseks koostatud kava, mis
sisaldab hooldatava maa-ala väärtuste ja neid ohustavate tegurite ülevaate ning
väärtuste säilimiseks vajalike tegevuste plaani koos tarvisminevate majanduslike
25