Raamatu e-versioon - Sulev Nurme

esiväljak – E
Hiljem, Inglise pargikunstis omandas ermitaaž pigem sümbolistliku tähenduse.
Nt kujundas William Kent 1730 Richmond Lodge’i kavandatud ermitaaži (Hermitage)
rustikaalse grotina, mille keskel asuva ruumi orvadesse on paigutatud tuntud
Briti teadlaste ja filosoofide büstid (Isaac Newton, John Locke jt).
esiväljak
lossiansambli (sh mõisaansambli) peahoone ees asuv pidulik avatud ala. Esiväljak
kujunes renessansiajastu Itaalias, kui tulirelvade kasutuselevõtu ning poliitilise olukorra
stabiliseerumise tulemusena kadus vajadus kindlustatud elamu järele, mistõttu
hakati ehitama fassaadiga maastikku avanevaid hooneansambleid. Esiväljak
on iseloomulik villaarhitektuurile (Villa Godi, Villa Emo jt), kus hoone ette kujunes
avatud plats, mis ühelt poolt võimaldas suurepärast vaadet maastikule ning teisalt
hoonele. Esiväljakule suubus peamine juurdepääsutee, mis valdavalt oli kujundatud
alleena.
Eesti mõisates moodustub esiväljak enamasti U-kujuliselt peahoone ja sellega
ansamblis olevate kõrvalhoonete (üldjuhul ait ja tall-tõllakuur) vahelisele alale (vt
auhoov). Esiväljakul asub peasissepääs ansamblisse ja peahoonesse peamiselt
juurdepääsuteelt.
Vt ka auhoov, auring, rondeel
espalier (pr < it spalla tugi; õlg) vt spaleerpuu
esplanaad
(< pr esplanade) algselt kindluse ja linnamüüri (linna) vahel asetsenud lage väli,
mis võimaldas kindluse suurtükkidele vaba sihtimise, hiljem linna lai, sagedasti
mere- või jõeäärne kergliiklustänav, mille keskel asub puiestee. Harvem nimetatakse
esplanaadiks ka suure hoone esist avarat väljakut, mida võivad palistada
puuderead. Esplanaadide rajamine seostub kuurortlinnade arenguga 19. sajandil,
kui tekkis vajadus luua rannaaladele tänavaid. Esplanaadi samastatakse sageli promenaadiga;
kumba nimetust kasutatakse, see oleneb tänava loomise eesmärgist
ja kohalikust kultuurikontekstist: esplanaad on rajatud pigem rannaäärseks liikluseks,
enamasti kergliikluseks, promenaad on mõeldud aga eelkõige jalutamiseks
(promeneerimiseks).
Vt ka avenüü, bulvar, promenaad
estraad
(< pr estrade lava) esinemiskohaks mõeldud kõrgendatud põrandaosa või lava;
keskaegses aiakunstis puust vorm, mille peal kasvatati taimi ja mida kasutati aedades
nagu topiaare. Tüüpiline estraad moodustus ümmargustest vormidest, mis
tõusid astanguliselt ja mille suurus ülespoole vähenes.
Étoile – ringselt platsilt kiirtena
hargnevad teed Suure-Lähtru pargis.
EAA 2486-1-3216-131
étoile
(pr ’täht’) ümmarguse põhiplaaniga plats, kust lähtuvad kiiretaoliselt tänavad.
Étoile võeti laialdaselt kasutusele barokses aiakujunduses. Platsi keskmesse kujundati
sageli pilkupüüdev element (purskkaev vm). Kiirtena hargnev teedevõrk
ühes selle keskel asuva väikese platsiga on küllalt sage ka Eesti 18. sajandi teise
poole ja 19. sajandi esimese poole mõisaparkides (nt Kiikla, Rasina, Suure-Lähtru,
Vatla, Luua ja Ahja).
Vt ka barokkaed, barokkpark, patte d’oie, rondeel
20