Raamatu e-versioon - Sulev Nurme

oskett – B
Bosketi sisse kujundatud aed (cabinet de
verdure) Lätis Rundāle lossipargis
boskett
(< pr bosquet < it boschetto) pügatud ja sageli topiaarlõikusega kunstiliselt kujundatud
puuderida, hekk või salu renessanss- ja barokkpargis või -aias, tavapäraselt
parteri lähedal. Vertikaalse suletud mahuga bosketid raamisid parterit ja olid kontrastiks
selle avatusele, moodustades samas parterile ka fooni. Bosketid kujundati
geomeetrilise põhiplaaniga puuderidadest, nende vahele kavandati sirged teed.
Bosketi väliskülje moodustasid tavapäraselt pöetud puuderead või kõrged hekid,
mida vajaduse korral suunati spetsiaalsete sõrestikega. Bosketis rakendati nii ridaistutust
kui ka ruutpesiti istutamist (nn quincunx-muster). Kasutati harilikku pärna
ja valgepööki, harvem sarapuud. Suuremate boskettide sisse võidi kujundada väikesed
suletud privaatsed aiakesed – cabinet de verdure’id. Pöetud bosketiseinte
vahel kulgevad jalutusteed moodustasid kitsad vaatekoridorid, mis suunasid pilgu
olulistele kompositsioonielementidele (purskkaevud, skulptuurid, paviljonid jne).
Bosketiseintesse kujundati sageli nišid, kuhu paigutati skulptuurid. Pargi servmised
alad kujundati tihti sirgeservalisest looduslikust või istutatud metsast (it bosco), mis
toimis sarnaselt bosketiga kontrastse vertikaalse elemendina ning pakkus ühtlasi
varju ja tuulekaitset.
Boskette oli arvatavasti ka Eesti 18. sajandi mõisaparkides. Vaateid nende algsest
kujundusest teada ei ole, kuid nt Johann Christoph Brotze joonistused Lätis
asuva Stukmaņi mõisa pargist annavad sellest mõningase ettekujutuse. Boskettide
ruumilist paigutust võib näha nt Palmse mõisa 1753. a plaanil, paljudes mõisaparkides
(Luke, Vääna, Rasina jt) on säilinud tänini pügamisjälgedega puuderidu.
Vt ka barokkaed, barokkpark, cabinet de verdure, hekk, nišš, parter
Ravimtaimede aed Padova botaanikaaias
botaanikaaed
algselt peamiselt ravimtaimede aed, mis rajati ülikooli juurde meditsiiniüliõpilaste
õpetamise tarbeks, tänapäeval taimede kasvatamise, uurimise ja tutvustamisega
tegelev asutus, mille juurde kuulub mitmesuguseid taimekollektsioone. Taimed on
paigutatud botaanikaaias rühmade viisi süsteemselt eri põhimõtete kohaselt (nt
taksonoomia, geograafilise päritolu, kasvukoha, kasutusviisi jm järgi). Soojalembesi
taimi kasvatatakse kasvuhoones. Keskajal olid botaanikaaia eelkäijaiks kloostriaiad,
hiljem apteegiaiad. Esimesed botaanikaaiad rajati Põhja-Itaalias (Salernos
1309, Veneetsias 1333, Padovas 1540, Pisas 1544, Firenzes 1545). Padova botaanikaaed
on maailma vanim samas kohas asuv botaanikaaed.
Eesti vanim, Tartu Ülikooli botaanikaaed asutati 1803 professor G. A. Germanni
juhatusel. Emajõe äärde oma praegusele asukohale rajati see 1806 J. A. Weinmanni
kavandite kohaselt. Aia ruumiline jaotus on üldjoontes püsinud tänini.
Tartu botaanikaaias on töötanud paljud tuntud botaanikud, sh C. F. Ledebour,
C. J. Maximowicz ja A. Bunge.
Vt ka arboreetum, kollektsiooniaed
Tartu Ülikooli Botaanikaaed
broderiiparter
(< pr parterre de broderie) broderiipitsi meenutava peene peenramustriga parter,
barokse pargikunsti tuntuimaid parteritüüpe. Broderiiparter on tasapinnaline
musterpeenar, mis kujundatakse ainult madala pukspuuheki ja värviliste pinnakatetega
(liiv, marmoripuru, klaasipuru jm). Barokkpargis paiknevad broderiiparterid
vahetult lossi taga ning on lossist (rõdudelt, terrassidelt) ja aia kõrgematelt osadelt
hästi vaadeldavad. Broderiiparter asub alati lossile kõige lähemal, lille-, vee- ja
muruparterid paiknevad kaugemal. Iseloomulik näide on Vaux-le-Vicomte’i pargi
broderiiparterid.
Broderiipartereid oli ka Kadrioru pargis. Teadaolevalt (tuginedes 1753 koostatud
plaanile) on broderiimustri motiive kasutatud ka Palmse mõisa parterite
kujunduses.
Vt ka parter
16