(2000-2002): Kogemus kogu eluks! - Euroopa Noored

ALAPROGRAMM 2 – VABATAHTLIK TEENISTUS
Eesti puhul pole hetkel ülevaadet, palju saaks kaasata lisaks olemasolevatele veel vastuvõtvaid
organisatsioone. Intervjuust büroo töötajaga selgus, et siin tuleks samuti olla ettevaatlik,
arvestades Eesti kolmanda sektori haldussuutlikkuse hetke taset ning vähearenenud organisatsioonikultuuri.
Samuti pole mõtet tekitada organisatsioonides liigseid pettekujutelmi, sest
luba vabatahtlikku vastu võtta ei pruugi alati kaasa tuua rahastust.
Alaprogrammi prioriteedid
EVT õnnestumise üheks olulisemaks eelduseks – ning Eesti puhul puuduseks – peame organisatsioonide
reaalse huvi vähesust. Organisatsioonid pole projektides piisavalt motiveeritud,
kuna ilmselt ei näe nii otsest kasu, eriti noore vabatahtliku kogemusega võrreldes. Projekti
edukus aga sõltub erinevate institutsioonide (organisatsioonide, noorsootöötajate, sotsiaaltöötajate)
ning vabatahtliku vahelise rollijaotuse selgusest. Viimane on osutunud büroole
omaette probleemiks, kuna programmi edukust mõjutavad ka organisatsiooni väärtushinnangud
ning oskus näha Vabatahtliku Teenistuse projekti ühisosana ning strateegilise arengu
edendajana.
Ühe lahendusena on läbi EVT programmi valikukriteeriumite (programmi prioriteedid ja alaprogrammi
rahvuslikud prioriteedid) üritatud paika panna mängureeglid, mis võiksid organisatsioonide
kaasamisega (peamiselt sihtrühma piiritlemisega) aidata kaasa ühiskonna
sidususele.
Rahvuslikud prioriteedid on kinnitanud Programmi Nõukogu poolt kuni 2006. aastani. Näiteks
on programmi üheks prioriteediks vähemate võimalustega noorte kaasamine projekti (st.
aktiivne kaasamine ühiskonnaellu). Siia alla käivad erivajadusega noored nii sotsiaalses (riskinoored),
geograafilises (äärealadel püsivalt elavad), majanduslikus, kui keelelises mõttes.
Kokkuvõtvalt üritatakse kaasata neid, kellel puudub vastavaks kogemuseks alternatiivne
võimalus. Eelistatakse esmakordselt taotlejaid ning samuti neid, kes on vähem arenenud
piirkondadest, eesmärgiga laiendada programmi mõjuulatust kohalikule tasandile.
Vabatahtliku teenistuse alaprogramm sisaldab ka lühiajalist välismaal töötamise kogemust
(3 nädalat – 6 kuud) ning vastavalt alaprogrammi prioriteetidele võimaldatakse seda vaid
vähemate võimalustega noortele. Vabatahtliku teenistuse puhul on see toonud endaga kaasa
suurema vajaduse koostööks vastava sihtgrupiga töötavate organsatsioonidega. EVT rahvuslike
valikukriteeriumite kinnitamine on organisatsioonide kaasamise seisukohast olnud
oluline just seetõttu, et tihtipeale on riskinoortega seotud spetsialiseerunud noorsoo- ning
sotsiaaltöötajad, kelle abi ja kaastööta antud sihtgruppide kaasamine enamasti ebaõnnestuks.
Vastasel juhul ei pruugi noore ajend vabatahtlikku teenistusse minna lähtuda alaprogrammi
eesmärkidest ega sellest, mida saavutada tahetakse. Sest kui lastekodus kasvanud noorele
pakkuda võimalust minna aastaks Saksamaale, siis võtab ta seda pigem kui päästeteed Eestist
ning võimaluse korral jääbki sinna. Intervjuudest selgus, et selline ettekujutus heast elust
välismaal on taolise sihtgrupi puhul üsna levinud. Programmi eesmärk rõhutab aga mitteformaalset
õppimist ning kogemuste toomist koju tagasi.
41