garanteerime sulle - Vanemuine

141. hooaeg
Lavastaja Margus Kasterpalu
(Eesti Teatri Festival)
Kunstnik Kristiina Põllu
Valguskunstnik Priidu Adlas
(Tallinna Linnateater)
Videokunstnik Taavi Varm
Muusikaline kujundus Jaan Sööt
Liikumine Marika Aidla
Esietendus 11. septembril 2010 Sadamateatris

Osades:
Francisco de Quevedo, poeet ja poliitik
Hannes Kaljujärv
Krahvhertsog Gaspar de Guzmán Olivares,
kuningriigi peaminister
Üllar Saaremäe (Rakvere teater)
Krahvinna Inéz de Zúñiga, tema naine
Liina Olmaru
Fernando de Roja, Olivarese usaldusmees
Aivar Tommingas
Esmeralda, krahvinna õuedaam
Marika Barabanštšikova
Velásquez, õukonnakunstnik
Jüri Lumiste
Teenrid, sõdurid
Martin Kõiv, Markus Luik, Kristo Toots
Muusik
Jaan Sööt
Etendust juhib Illar Rätsep
Tegevuspaik ja -aeg: Hispaania ca 1639-1645

N
äidendi mõistmiseks on oluline püüda kinni vihje nn „rassipuhtusele“,
mis tolleaegses Hispaanias tekitas poliitilisi jagelusi ka
kõige kõrgemal tasemel – just sel põhjusel pillub Quevedo mürgiseid
nooli „juutide“ Olivarese, Teresa, Góngora jt pihta. Tolleaegses
Hispaanias oli palju converso’sid ehk ristiusku üle läinud islamiusulisi ja
juute. Juudikristlikku päritolu isikuid oli ühiskonnas kõikjal, ka kõige
kõrgemates sfäärides, mis rassipuhtuse pooldajatel ajas vere keema. Oli
üldteada, et ka krahvhertsog Olivarese vanaema oli juudikristlikku päritolu
ning et Olivares oli kaugelt sugulane Ávila Teresaga, kes oli samuti
juudikristlikku päritolu. Olivarese ema oli lapsepõlves näinud nägemust
Teresast ning Olivares päris selle kiindumuse. Kastiilia kaitsepühak oli
sajandeid olnud Püha Jaakobus (Santiago), 1622 kuulutati pühaks Teresa
Ávilast. 1626 võttis Kastiilia cortes vastu otsuse kuulutada Teresa Hispaania
kaitsepühakuks, Olivares toetas seda otsust kirjaga paavstile. Paavsti
kinnitus saabus 1627, ehkki mitte Santiago arvel. Kuningas oli Teresa
kinnitamisega nõus, Kastiilia nõukogu aga vastu. Võitlus kestis 2 aastat,
1630 lahendas olukorra paavsti kiri, mis jättis kogudustele vabad käed
kaitsepühaku valimisel. Quevedo oli jäigalt Santiago poolt, ehkki toetas
tol ajal paljus muus Olivarest, converso’d toetasid aga Teresat.
Jaan Undusk
(s. 1958) on eesti kirjanik ja kirjandusteadlane, kes praegusel ajal töötab
Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse direktorina. Undusk on ka mitmete
ajaloofilosoofiliste artiklite autor. Tema seisukohad Eesti ajaloo mõtestamisest
maiskondliku ajaloona on huvi äratanud ka Saksamaal. 12. detsembril
2007 valiti ta Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks. On tegelenud
ka tõlkimisega – tõlgetena on ilmunud nt F. Nietzsche ja E. Lévinasi
teoseid. 2009. aastal ilmunud F.Tuglase kommenteeritud autoriantoloogia
„Valik proosat“ sai Eesti Kultuurkapitali aastaauhinna.
Teosed:
“Kuum. Lugu noorest armastusest"
(1990; romaan)
“Maagiline müstiline keel"
(1998; kirjandusteooria)
“Goodbye, Vienna"
(1999; Näitekirjanduse aastapreemia 1999,
lav. T. Lensment 2002 Tartu
Teatrilaboris).
Tõlgitud ka läti keelde (2000) ning
on ilmunud omaette raamatuna
inglise keeles (2009).
“Quevedo"
(2003, ENA näidendivõistlusel 2003
esimene koht, lav. M. Kasterpalu
2010 Vanemuises)
“Boulgakoff "
(2005; 2008 sai algupärase dramaturgia
auhinna, lav. M. Kasterpalu
2008 Eesti Draamateatris)

Reproduktsioon raamatust “Obras de don Francisco de Quevedo Villegas”, 1699
Katkend Quevedo satiirilisest luuletusest,
kus pilgatakse krahvhertsog Olivarest
(esimene salm leiab tsiteerimist käesolevas lavastuses)
SATIIRILIS-KRIITILINE KIRI
HISPAANLASTE NÜÜDISAEGSETE
KOMMETE KOHTA, LÄKITATUD
DON GASPAR DE GUZMÁNILE,
KRAHV OLIVARESELE, KUI TA
KUNINGAKOJAS SOOSINGUS OLI
(kirjutatud 1625)
Ei vaiki ma, ei suud ma siiski sule,
kui vihjadki: on parem vaikimine,
sõrme huulile tõstes, otsmikule.
Kas lõpul on kõik julgehingeline?
Kas öeldut ikka tuleb kahetseda?
Peab tunnet matma tummus alatine?
/..../
See teadku, kellele mu jutt on vada:
on Jumala keel tõde igavene,
ei tema keel käi eales tumma rada.

..../
Au töömeest täna põlgab, aimamata,
et au just tänu tööle võidi loota,
alp luksus sobis seks, et pööblit katta.
/..../
Hispaanlasi kuis tuleb häbeneda,
nad sadulates kükkis narridena,
käes kõrkjad oda pähe käsitseda!
Kui laps sel viisil kukke ründab, kena,
ei etteheiteid hakka ma veel tooma,
ei näi see aga mehe kohasena.
Noor mees, et oma rammust saada hooma,
väe etteotsa mingu, otsaette
ärgu torkigu vitsaga ta looma.
Nüüd seaduse jõud allutagu pette,
meest pasunahõik virgutagu hele
ja väele käske kuulutagu ette.
Kuis ehteks piik on käes hispaanlasele,
ei häbene kes oma nime kanda!
muskett kui uhkelt naaldub õlgadele!
Neid võõraina ma tahan teada anda,
kel üksi soov on olla kummardatud,
tegusid aga millekski ei panda.
Reproduktsioon raamatust “Obras de don Francisco de Quevedo Villegas”, 1699

Katkend Quevedo kirjast Hispaania kuningale, kus
Hispaania kuningriigi allakäigus süüdistatakse
peaminister Olivarest (leiab osutamist käesolevas
lavastuses)
TEMA KÕRGEAUSUSELE KUNINGAS
DON FELIPE IV-LE
Katoliiklik, püha ja kroonitud pea,
meile Jumalast seatud käskija hea,
teile mees, kes on lihtne, austatud aga,
vanuigi räägib, meel alandlik, vaga.
Tõtt kõnelen, ühtaegu paludes taevast,
et nõnda mu hinge ta vabastaks vaevast.
Ministrina, põliste aadlike soost,
teilt vaid soovin, et riik ei laguneks koost.
/..../
Ei kuule te, isand, kuis haledalt kajab.
Kastiilia nuttu, kes abi teilt vajab.
Pilk teisale heitke: räbalais, paljas
Andaluusia on, varem särav ja haljas.
/..../
Juba rahvast, kes kannatab, valitseb hirm
lämbumisest, kui langeb maksude virn.
Kuigi taevas heldena kinkida suudab,
kõik annid me viletsus viljatuiks muudab.
On kaotanud jaksu hispaanlased ammu:
annab kapsajuurikas kasinalt rammu.
Nii leivata pered ja tanuta lesed
tummalt ootavad näljas, armetukesed.
Te nähke, kuis vaesed ja hüljatud vooris
teid sõnatult anuvad halavas kooris.
/..../
Üha ameteid, kohti müüakse maha
tuues turule rahvahulkade naha.
Kui karjamaad lasksite maha kõik müüa,
ei saa ju siis loomadki kusagilt süüa.
Kui juhtute käima Hispaania teile,
ei leia te paika, mis kuuluks veel teile.
Tuhat võtet rikkamaks muudavad rikka,
maksma selle eest kehv ja vaene peab ikka.
/..../
Säärast nõu sai kuradilt härra Guzmán,
ja ta talitas nagu don Julián.*

Ei usu, et kiita võiks kuninglik seadus
sellist südant, kus puudub õiglus ja headus.
Kuid ometi sajale hädale, veale
riigi kuninglik pitsat löödud on peale.
Kui liialdan – palun teid andeks siis anda:
säärast valu ei jaksa mõistuski kanda.
Tõele pandiks on kasupüüdmatud teened,
meelitused vaid salanooled on peened.
Meil au sees on kuritöö soosija keel,
õel kiita saab, murtakse õilsate meel.
Teie sõnad, isand, küll ülim on au,
kuid ei aita meid needki ega te sau.
Meid kui lapsi Jumal on andnud te hooleks,
ja kui loomad koorma all murdume pooleks.
/..../
Vaeselt töömehelt ader kistakse ära,
et te palkoneil kilaks võrede sära.
Ja sellest, mis maksab te jahi jaoks vammus,
saaks sajale vaesele kõhutäis rammus.
Et kuningas kulutab, pole ju väär,
kuid kõigel peab olema tasu ja määr.
Sõjavägi kannatab, nälja käes sureb;
kurjus maksu jõul kosub, elusid pureb.
Tunneb võitja ohte ja vermeid ja ville;
saab autasu see, kes ei liiguta lille.
See, kes lahingu järel ülistust soovib,
las vaenlase verd oma piigiga proovib.
Au lätteks on teened ja mehine meel,
ei ealeski pugeja kiri või keel.
Kuigi näeme muud, meile tehakse selgeks:
põrgu ise me paradiisiks on helgeks.
/..../
Kui liialdan – palun teid andeks siis anda:
hingevalu ei jaksa mõistuski kanda!
* Legendi järgi põhjustas läänegootide Hispaania langemise
mauride kätte vaen kuningas Rodrigo ja krahv Juliáni
vahel. Viimane kutsus endale abiks maurid Aafrikast, nood
aga vallutasid peagi kogu Hispaania.
Tõlkinud Jüri Talvet,
Francisco de Quevedo “Valik luulet”
Tallinn, 1987

Francisco Gómez
de Quevedo y Villegas
(1580 – 1645)
uurvaimudest rikkas Hispaania „kuldses ajastus“ (XVI-
XVII saj) seisab Cervantese, Lope de Vega, Tirso de
Molina, Góngora, Graciáni ja Calderóni kõrval esinduslikuna
ja võrdsena Francisco Gómez de Quevedo y
Villegas, ajastu mitmekülgsemaid geeniusi, satiirik,
esseist, luuletaja ja romaanikirjanik, riigitegelane ja
poliitik, humanist ja erudiit. Quevedo looming, millele
annab põhitooni teadmine oma kodumaa langusest, alanud kriisist Hispaania
ühiskonnas, peegeldab suure konkreetsuse ja realismiga renessansilt
barokile suunduva ajastu vastuolusid, sotsiaalseid konflikte ja nende
traagilisi tagajärgi Hispaania rahvale.
XVII sajandi alguses, kui Quevedo oma loominguteed alustas, oli Hispaania
juba minetanud oma äsjase hiilguse. Möödas oli tõusuaeg, rikkuste
kiire akumulatsioon (Ameerika avastamine ja vallutus), impeeriumi
piiride enneolematu laienemine – Carlos I võis öelda, et tema riigis
ei looju päike iialgi. Carlose poeg Felipe II (valitses 1556-1598) suutis
suurivaevu ja Hispaania valusate ohvritega impeeriumi küll koos hoida,
kuid tema järglaste Felipe III (valitses 1598-1621) ja Felipe IV (valitses
1621-1665) ajal ei leidunud riigis enam jõude, kes peadpööritavat langust
võinuksid peatada. Erinevalt Inglismaast, Prantsusmaast ja Hollandist
osutus Hispaania võimetuks kohanema kapitalistliku arengu vajadustega
– isegi kui eeldused selleks tugeva absolutistliku monarhia näol loodi varem
kui kusagil mujal Euroopas. Mõjukas feodaalne aadel, olnud varem
maa tagasivallutamise (rekonkista) ja ühendamise avangardis, kaotas
vähehaaval oma progressiivse rolli ja muutus parasiitlikuks, tagurlikuks
ühiskonnakihiks. Eesrindlikku ja ettevõtlikku kodanlust, kes oleks nagu
mitmel pool Euroopas kujutanud endast klassijõudu, Hispaanias veel ei
olnud. Majanduslik areng takerdus, massid vaesusid, maa kubises kodutuist,
hulkureist, petistest, seiklejatest ja kurjategijatest. Hiiglaslikus bürokraatlikus
riigiaparaadis levis korruptsioon, küündides valitsuse kõrgeimate
astmeteni. Oma peakaotuses ja suutmatuses maad kriisist välja
Diego Velázquez, „Francisco de Quevedo“
juhtida klammerdus monarhia
konservatiivse ja dogmaatilise
feodaalse ideoloogia külge,
püüdes seda oma salastatud
tööriista, inkvisitsiooni varal
kõigest väest maksma panna:
saatis maalt välja ja lasi hukata
hulgaliselt teiseusulisi, vangistas
ja jälitas vabamõtlejaid,
selle kõigega tegelikult kriisi
veelgi süvendades. Hoolimata
valitsuse ponnistustest saavutada
rahvuse „verepuhtust“ ja
katoliiklikku õigeusklikkust,
vaatamata julmadele repressioonidele,
levis humanistlik
ja vabameelne kriitiline mõte
Hispaanias endiselt, leides otsese
või kaude peegelduse kõigi
tollaste suurvaimude loomingus.
F
rancisco de Quevedo sündis 1580. a Madridis põlises aadliperekonnas.
Nii ta isa kui ema kuulusid õukonda: isa teenis alguses Carlos
I tütre Maria, hiljem Felipe II neljanda naise, Austria Anna sekretärina;
ema oli teenistuses Felipe II lemmiktütre, printsess Isabel Clara
Eugenia juures. Kuningakojas või sellega tihedas kokkupuutes möödus ka
kogu Francisco de Quevedo elu. Nagu vaid vähesed ta kaasaegseist kirjanikest
tundis ta võimu ja valitsuse telgitaguseid, poliitilist mehhanismi,
õukonna intiimset ja salastatud poolt; nagu vaid vähesed suutis ta näha
Hispaania languse poliitilisi ja sotsiaalseid tagamaid.
Haridus, mille noor Quevedo sai, oli oivaline. Ta õppis demokraatlikelt
traditsioonidelt kuulsas Alcalá de Henarese ülikoolis loogikat, füüsikat,
matemaatikat ja klassikalisi keeli (1596-1600), pärast seda Valladolidis
teoloogiat (1601-1605). Valladolidi perioodist on pärit tema varajane
luule looming. Peale ladina ja kreeka keele valdas ta veel heebrea, araabia,
prantsuse, portugali ja itaalia keelt ning tal olid laialdased teadmised
õigusteadusest, astronoomiast, meditsiinist ja natuurfilosoofiast.
Varakult pidas Quevedo kirjavahetust Madalmaade erudiidi ja humanisti
Justus Lipsiusega, kes hindas kõrgelt Quevedo kirjanikuannet.

Valladolidis, kuhu Felipe III perioodil 1600-1606 õukonna üle viis,
tutvus Quevedo ka Cervantesega, kelle loomingut ta siiralt imetles; hiljem,
„Don Quijote“ 2. osa ilmumise järel (1615) kirjutas ta Cervantesele
pühenduse romansis „Don Quijote testament“. 1605-1609 oli Quevedo
Madridis ja 1609. a. esmakordselt Ciudad Reali maakonna väikelinnas
Torre de Juan Abadis, kus ta hiljemgi üksindust ja hingerahu otsis ja kuhu
teda ka sunniviisil asumisele saadeti.
Q
uevedo poliitikukarjäär sai eelduse nähtavasti juba Alcála päevilt,
lähedasest sõprusest Pedro Téllez Giróniga, noore Osuna hertsogiga,
keda Quevedo hiljem saatis tema diplomaatilisel missioonil
Itaalias.1612. aastal nimetati Osuna hertsog Sitsiilia, 1615. aastal Napoli
asekuningaks; Quevedo oli jätkuvalt tema teenistuses ministrina, usaldusmehena
ja salanõunikuna. Quevedo poliitikukarjääri kroonis 1617.a.
tema nimetamine Santiago Ordu rüütliks, au, mis peagi sai Quevedo kirjandusliku
vastase Góngora piksenoolte märklauaks. Kui Osuna hertsog
1620. aastal pärast läbikukkunud katset Napolile iseseisvust saada tagandati
ja vangistati, saadeti ka Quevedo asumisele Torre de Juan Abadi
ja vangistati lühiajaliselt. Uue kuninga, Felipe IV ja tolle peanõuandja
krahvhertsog Olivarese võimuletulekuga tõusis Quevedo taas soosingusse,
esialgu ta uskus, et Olivares on võimeline maa olukorda parandama,
reformide teel kriisi leevendama (seda peegeldab Olivaresele läkitatud
„Satiirilis-kriitiline kiri hispaanlaste nüüdisaegsete kommete kohta“).
Ent õige varsti Quevedo pettus Olivareses, kes osutus üsna keskpäraseks
ja konservatiivseks riigimeheks. Seejärel avaldas ta mitmeid teravalt
ühiskonnakriitilisi töid, nende seas poliitilised traktaadid „Jumala
poliitika, Kristuse valitsus ja Saatana türannia“, „Lagunev maailm ja
ajastu pöörasused“ ning „Viieteistkümne päeva suured annaalid“, mille
satiir paljastas sõjaväe administratsiooni korruptsiooni, aga käis ka kõige
kõrgemate valitsusringkondade pihta. Ilmselt sel põhjusel saatis Olivares
1682. aastal Quevedo uuesti asumisele Torre de Juan Abadi. Siiski taipas
Olivares peagi, et Quevedot kui mõjukat ideoloogi ja terava keelega satiirikut
on targem oma leeri võita, kui lasta tal viibida asumisel, kus ta oma
kriitilisest hoiakust sellegipoolest ei loobuks. Nii jäi seekordne pagendus
lühiajaliseks; sama aasta lõpus võis Quevedo õukonda naasta.
Mõnda aega näis, nagu oleks toimunud leppimine. Quevedot austati mitme
tähtsa tiitliga ja 1632. a. tõsteti isegi kuninga sekretäri ametikohale
(ilma et teda siiski riiklikesse saladustesse oleks pühendatud). Kuid Olivarese
kõik meelituskatsed jooksid tühja. Quevedo elas endise tundlikkusega
läbi Hispaania poliitilist kaost ja viletsust, milles elas rõhutud
rahvas; tema kirjutised ei kaotanud midagi oma teravusest, pigem muutus
kriitika neis küpsemaks ja sügavamaks. 7. detsembril 1639, täieliku saladuskatte
all ja ilma konkreetse süüdistuseta, Quevedo vangistati. Vangistuse
täpsem põhjus on seni teadmata. Olivarese vastavas korralduse
nimetati Quevedot valitsuse vaenlaseks ja laimajaks ning prantslaste poolehoidjaks
(Quevedo oli 1636. aastal tõepoolest kirjutanud läkituse Louis
XIII-le; ka hoiatab üks ta sonette Prantsuse kuningat kardinal Richelieu
sepitsuste eest; kuid palju enam oli ju neid kirjutisi, mis näitavad Quevedot
kui kodumaa veendunud patriooti). On ka teine vangistuse seletus,
mis õigupoolest on saanud legendaarseks, Quevedo elu- ja loomingulugu
kuni meie päevini saatvaks: vahetult enne vangistust olevat kuningas oma
laualt salvrätiku alt leidnud Quevedo märgukirja, pikema värssläkituse,
milles kirjanik vähimagi kartuseta kirjeldas maa kurba saatust ja asetas
süü selles kõige otsesemalt Olivaresele ja kuningale endale.
/…/
Quevedo vangla-aastad San Marcos de Léonis olid rasked, see peegeldub
ka korduvates (ja asjatutes) palvetes Olivaresele lasta end teise vanglasse
üle viia või olusid parandada. Ühtviisi laastasid teda külm ja haigused.
Kirjaniku vaikimapanek ei saanud muidugi päästa maad edasisest laostumisest.
Hispaaniast lõi lahku Portugal, ülestõus keskvõimu vastu toimus
Kataloonias. Olivarese läbikukkumine oli täielik ja 1643.a. ta tagandati.
Pärast seda vabanes vanglast ka Quevedo, kelle tervis selleks ajaks oli
aga juba murtud. Madridis jõudis kirjanik veel tegelda oma kokku väga
mahuka loomingu korrastamisega, poliitilisse ellu sekkumata. 1645. a
septembris ta hääbus Villanueva de los Infanteses.
K
irjanduslikult põhiloomuselt on Quevedo satiirik. Suurem osa ta
teoseid, olgu luule või proosa, naeruvääristab iroonilise groteski
varal seda, mis tema aja ühiskonnas ja inimeses oli võltsi, räpast
ja madalat, nagu egoism, silmakirjalikkus, autunde puudumine, saamahimu
või kõikvõimalikud alpused, edevus, tühi suurelisus, pealiskaudsete
väärtuse kummardamine. Quevedo satiir – pidades silmas ta loomingut
kui tervikut – lähtus tugevalt eetiliselt aluselt: maailma kerglusele ja tühisusele
vastandas ta inimliku väärikuse, aususe, vastutuse ja mure kaasinimeste
pärast.
Lühendatult Jüri Talveti eessõnast raamatule Francisco de Quevedo
“Valik luulet“ Tallinn, 1987 ning Jüri Talveti järelsõnast Jaan Unduski
näidendile “Quevedo” (“Loomingu Raamatukogu” 2003 / 33-34)

Gaspar de Guzmán
y Pimentel, krahv Olivares
(1587 – 1645)
li Hispaania kuninga Felipe IV favoriit ja minister.
Peaministrina aastatel 1621-1643 mässis ta Hispaania
rohketesse rahvusvahelistesse afääridesse ning viis läbi
ebaõnnestunud siseriikliku reformi. Tema poliitiline
eesmärk oli survestada Hispaaniat tagasi vallutama
Hollandit, sellest lähtuvad intriigid segasid Hispaania
kolmekümneaastasesse sõtta (1618-1648).
Olivares sündis Roomas, kus tema kõrgaadlist pärit isa (juudikristlik
pere) oli Hispaania saadikuks. Hispaaniasse tuli Olivares 1599 ning astus
Salamanca ülikooli. Ta oli haritud mees nii akadeemilises mõttes kui ka
sõjaliselt. Kuningas Felipe III valitsusajal määrati ta troonipärija lähikonda,
peagi sai temast noore printsi kõige lähem nõuandja. Kui Felipe
IV 16-aastaselt troonile astus, näitas ta oma usaldust Olivarese vastu –
kõik dokumendid, mis vajasid kuninglikku allkirja, suunati Olivaresele,
ehkki 34-aastasel edasipüüdlikul mehel puudusid igasugused administratiivtöö
kogemused. Selleks ajaks oli ta saanud valido tiitli, mis tähendab
hierarhias kõrgemat positsiooni kui peaministril. Ta oli kuninga alter
ego ja favoriit.
O
livarese iseloom ja välimus on pakkunud palju ainest 17. sajandi
kirjanikele. Tal oli silmapaistvalt suur ja kogukas ülakeha, mis
jättis mulje nagu oleks ta küürakas ning silmatorkavalt punetav
nägu, tema iseloomu on kirjeldatud kui ekstravagantset, ekspressiivset ja
teatraalset, ka rõhutatakse tema juures sihikindlust ja ambitsioonikust.
Vaenlased nägid temas iha koguda piiramatut jõukust ja võimu. Oma naisega
tal lapsi polnud, tema pärijaks sai vallaspoeg. Olivares vihkas sporti
ja kergemeelset meelelahutust, ent oli hea ratsutaja. Ta ei jaganud kuninga
kiindumust kujutava kunsti vastu, kuigi aitas tal täiendada oma kunstikogusid.
Just tema juhtis kuninga tähelepanu 1623. aastal noorele kunstnikule
Diego Velázquezele. Velázquez maalis oma sõbrast ja patroonist
vähemalt kolm portreed (arvatakse, et neid on olnud rohkemgi, ent kõik
Diego Velázquez, „Krahvhertsog Olivares“
ei ole säilinud), mida kaasajal
saab näha Ermitaažis
ja São Paulos. Olivaresele
kuulus ka üks parimaid
eraraama tu kogusid 17. sajandi
Euroopas: 1620ndate
keskel 2700 trükist ja 1400
käsikirja, mis muuhulgas
sisaldas suurinkvisiitori
eriloal (1624) ka keelatud
raamatuid, sh Melanchtonit,
Calvinit, Erasmust,
aga mitte Lutherit. Tal oli
kirg lisada oma raamatukokku
iga päev mõni uus
raamat.
Kuninglik favoriit tuli võimule
ihaga reformida monarhiat,
tema ideed olid
radikaalsed. Ta tundis, et
kõikide probleemide põhjuseks
on Hispaania moraalne ja vaimne mandumine. Olivares muretses,
et Hispaania hoiab liialt kinni oma verepuhtusest ning taunis kastiillaste
vastumeelsust teha füüsilist tööd. Olivarese Hispaania-nägemus oli monarhia-keskne.
K
rahv oli tuntud oma töökire poolest. Juba nooruses tõusis ta varakult,
käis pihil, äratas Felipe IV nda, arutas temaga eeloleva
päeva plaane ning töötas seejärel terve päeva, sageli kuni hilisõhtuni.
Alguses kohtus ta kuningas Felipega 3 korda päevas, hiljem kõigest
1 korra. Suure töökoormuse tõttu kannatas ta unehäirete all, elu lõpupoole
oli selgelt näha märke arenevast vaimuhaigusest. Ta oli äärmiselt
kannatamatu kõigiga, kes temaga ei nõustunud, sageli tekkisid raevuhood
ning ta ei kuulanud ühegi oma nõuniku nõuandeid.
Olivares juhtis Hispaania välispoliitikat 22 aastat. Sellel ajal toimus
järje pidevalt sõda, mis välismaal lõppes katastroofiliselt ning Hispaanias
mässude ja rahutustega. Tema välispoliitika põhines kinnisideel, et
Felipe IVndat ümbritsevad üle Euroopa kadedad rivaalid, kes tahavad

Diego Velázquez. Krahvhertsog Gaspar de Guzmán Olivarese ratsaportree.
Maal on lõpetatud 1634 ning asub Madridis Museo del Prados. Maali teeb
eriliseks just ratsaportree vorm – see au oli tol ajal reeglina reserveeritud
kroonitud peadele. Krahvhertsog kannab lillat peakatet ja kuldset kürassi
ning hoiab käes juhisaua. Maali kompositsioon viitab selgelt Olivarese
sõjalisele liidripositsioonile kuningas Felipe IV õukonnas.
kõigutada tema positsiooni katoliku kiriku juures. Kõige suuremateks
vaenlasteks pidas Olivares mässumeelseid hollandlasi.
Ka Olivarese sisepoliitilised ideed said alguse välispoliitikast: tolleaegsed
Hispaania provintsid olid omavahel väga nõrgalt seotud, Olivares soovis
neid rohkem liita. Tänu opositsiooni vastuseisule kukkus see plaan
läbi ning löödud Olivares andis tagasiastumispalve, mida ei rahuldatud.
Tema valitsusaja viimaseid aastaid iseloomustavad suured ülestõusud
Kata loonias ja Portugalis. Seetõttu hakkas ta oma võimu kaotama – Hispaania
muutus ebastabiilseks ning ühtsus lagunes veelgi. Teine languse
põhjus oli vaimuhaigus.
O
livares ei loobunud oma võimust vastupanuta, relvana kasutas ta
kunsti ja teatrit, et suurendada oma populaarsust eliidi hulgas. Kuningas
arvas, et ehk on parem ohverdada Olivarese elu, et suurendada
poolehoidu kuningakojale ning pagendas ministri. Pagenduses kirjutas
Olivares vabanduse
pealkirjaga El
Nicandro, mis mõistis
hukka inkvisitsiooni.
Kui Olivares
poleks õige pea
surnud loomulikku
surma, oleks ta ilmselt
lõpetanud oma
elu vanglas. Ta suri
1645. aastal, olles
vaimuhaige.
Tänapäeva ajaloolased
leiavad, et
oleks ülekohtune
Olivarest ainuisikuliselt
süüdistada
Hispaania tolleaegsetes
muredes, tema
reformide eba -
õnnes tumistes on
oma osa ka kuningal,
kirikul ja valitseval
klassil.
Diego Velázquez, „Daami portree“.
Arvatakse, et maalil on leedi Olivares

Diego Rodríguez
de Silva y Velázquez
(1599 – 1660)
namasti tuntud nime all Diego Velázquez, oli barokiajastu
kunstnik. Teda peetakse Hispaania kuulsaimaks
kunstnikuks.
Velázquez sündis Sevillas, mis oli tol ajal tähtsaim
kunstikeskus Hispaanias. Juba 20-aasta vanusena oli
noor geniaalne meister iseseisvalt leidnud oma stiili.
Selle peamine iseärasus on kõige otsekohesem ja kõige
võltsimatum loomutruudus ja naturalism.
Aastal 1623 asus Velázquez elama Madridi ja võitis kõikvõimsa peaministri
Olivarese ja kuningas Felipe IV poolehoiu. Kui Felipe IV oli
näinud noore kunstniku töid, ei lubanud ta enam kellelgi teisel ennast ja
kuningliku perekonna liikmeid maalida. Sellega oli Velázquezi elusaatus
otsustatud. Ta jäi portreemaalijana eluks ajaks kuninga alalisse kaaskonda
ja sõltus Felipe IV kõikvõimalikest tujudest.
a
astatel 1629-1631 veetis Velázquez poolteist aastat Itaalias, peatudes
pikemalt Veneetsias ja Roomas. Otsustava tähtsusega meistri kunstiarengule
oli tutvumine Veneetsia maalikunstiga, eriti Tintoretto
loominguga. Haruldase meisterlikkuse saavutas kunstnik atmosfääri kujutamisel;
valgus ja õhk on talle tähtsaimaks abinõuks kompositsioonilise
terviku saavutamisel. Seda uut laadi harrastab kunstnik ikka järjekindlamalt
ja julgemalt pärast kodumaale tagasitulekut maalitud teostes. Neist
tuleks kõigepealt esile tõsta hertsog Olivarese ja noore printsi Balthasar
Carlose ratsaportreid. Mõlemad portreed, maalitud umbes 1632-1634, on
hetkel tallel Prado muuseumis Madridis.
Tema teise, aastani 1649 kestva perioodi hiilgavaim meistriteos on suur,
aastatel 1634-1635 loodud ajalooline maal, mis kujutab episoodi sõjast
Madalmaade vastu, nimelt Hollandi kindluse Breda alistumist hispaanlastele
1625. aastal. See mõõtmetelt suurim Velázquezi töö on tuntud
nime all "Piigid" (Las Lanzas), hispaania sõdurite piikide järgi. Vaevalt
Diego Velázquezi autoportree
leidub teisi ajaloolisi pilte,
kus sündmus oleks kujutatud
loomulikumalt ja sundimatumalt,
ilma paatose ja žestideta.
Pildi peamisi võlusid on
õhu ja valguse ainulaadselt
meisterlik kujutus.
Aastatel 1649-51 sooritab
Velázquez teise reisi Itaaliasse.
Jällegi ruttab ta algul
Veneetsiasse, peatub siis ligi
aasta Roomas ja külastab teisi
linnu. Roomas maalib ta 1650
aastal ühe oma parimatest
töödest, paavst "Innocentius
X portree". Paavsti jõhkra,
despootliku ilmega näo on
meister edasi andnud varjamatu
naturalismi ja peaaegu
hirmuäratava tõetruudusega.
Vaatamata sellele, et ametikohuse
täitmine kuningakojas
(ta oli nimelt kuninga
lossimarssal) Velázquezilt palju aega ja energiat röövisid, on viimased
üheksa aastat tema elus äärmiselt produktiivsed. Nüüd loob kunstnik mõned
mütoloogilised pildid, millest tuntuim on "Veenus peegliga", hulga
kuninga ja tema pereliikmete, samuti õuenarride, kääbuste jt. portreid.
K
uid paremad tolle perioodi maalid, ühtlasi Velázquezi suurimad
meistriteosed, on kaks suurt kompositsiooni, nimelt "Õuedaamid"
(Las Meninas, 1656) ja "Ketrajad" (Las Hilanderas, u.
1657). "Õuedaamid" kujutab kunstnikku ennast kuninga ja kuninganna
topelt portreed maalimas; valitsejate figuurid peegelduvad tumeda ruumi
tagaseinas olevas peeglis, Esiplaanil on väike infant Margarete (keda
Velázquez korduvalt on portreteerinud), ümbritsetuna õuedaamidest ja
kääbustest. Maalil puuduvad peaaegu täiesti lokaaltoonid, teose mõju on
rajatud peamiselt õhu ja valguse kõige peenemate nüansside tabamisele.
Veel võluvam oma vabaduse ja loomulikkusega on "Ketrajad". Kunstnik
on siin kujutanud Madridi vaibatöökoda; esiplaanil on elusuuruses

ketrajad tööl, tagaplaanil näeb müügiruumi, kus suursugused daamid uurivad
ülesriputatud vaipu. Nagu "Õuedaamide" pildil, ei ole siin peaasjadeks
mitte figuurid ja tegevus, vaid valgusekäsitlus – kujutada, kuidas
valgus tagaplaani täiesti üle ujutab ja siis nõrgenedes tumedal esiplaanil
levib, segunedes valgusega, mis tuleb esiplaanil olevatest, vaatajatele
osalt nähtamatutest allikatest.
Ükski vanadest meistritest pole uuema ajastu kunsti nii mõjutanud kui
Velázquez. Tema mõju 17. sajandi hispaania kunstile seevastu polnud kuigi
suur.
1652. aastal jõudis Velázquez kammerhärra ametikohani. Tema ülesandeks
oli kujundada ja möbleerida kuninglikke ruume, korraldada kuningliku
perekonna reise ja avalikke üritusi. Ometi ei taganud selline töö
Velázquezile jõukust. 1659. aastal osutas Felipe IV Velazquezile nii suurt
au, et tegi ta Santiago ordu rüütliks. Velázquezi tervise halvenemist kiirendasid
1660. aastal kurnavad ülesanded seoses Felipe IV tütre Maria
Theresa ja Louis XIV pulmadega. Kaks kuud pärast suurejoonelisi pulmi
Velázquez suri.
Diego Velázquezi maal “Veenus peegli ees” (tuntud ka nimede all “Veenuse
tualett”, “Veenus ja cupido” jt), maalitud ajavahemikus 1647-1651. Maal
asub Inglise Rahvusgaleriis ning on ilmselt valminud kunstniku Itaaliavisiidi
ajal, maali eeskujudena nähakse mitmeid itaalia meistrite teoseid
(Giorgione, Titian jt). Veenuse maal on ainus Velázquezelt säilinud naisakt.
17. sajandi Hispaanias olid aktimaalid üliharuldased, sest inkvisitsioon
valvas ka maalikunstis toimuvat hoolikalt. Selle kiuste kollektsioneeriti
õukonnaringkondades väliskunstnike aktimaale ning ka see maal rippus ühe
õukondlase seinal kuni aastani 1813, seejärel sattus ta Inglismaale ning rippus
Rokeby Parki seinal. Aastast 1906 asub maal Londonis, Rahvusgaleriis. Diego Velázquez, „Paavst Innocentius X“, 1650

Diego Velázquez „Õuedaamid“, 1656
Diego Velázquez „Kunigas Felipe IV“
Fragment Francisco de Quevedo käsikirjast

Santiago
üha Jaakobus, ingl. k St. James ehk Santiago, oli Sebedeuse
poeg ja evangelist Johannese vend. Mõlemad
vennad said Jeesus Kristuse lähedasteks sõpradeks ja
jüngriteks. Jaakobust märgitakse Uues Testamendis Jairuse
tütre surnust äratamise juures ning Jeesuse agoonia
tunnistamisel Ketsemani aias.
Jaakobus jätkas pärast Jeesuse surma misjonitööd Süürias.
7. sajandil tekkis legend Jaakobuse jutlustamisest Hispaanias
ja sellest, kuidas tema säilmed leiti Compostelast, mis
nimetati ümber Santiago de Compostelaks („Santiago” on
tuletatud Püha Jaakobuse nimest). Keskajal muutus Santiago
de Compostela Jeruusalemma ja Rooma järel üheks
kõige käidavamaks palverännakupaigaks. Nii saigi Jaakobusest
palverändurite kaitsja. Jaakobuse kui palveränduri
peamiseks embleemiks on kammkarp – vaimse vee järele
janunemise võrdkuju ja ühtlasi vihje apostli merereisile
Hispaaniasse. Sageli kujutatakse
kammkarpi Jaakobuse õlal.
Jaakobus Vanema atribuutideks
on ka palveränduri laia äärega
kübar, rändurikott ja -kepp,
raamat või pärgamendirull.
Jaakobus oli jüngrite seast esimene,
kes suri märtrisurma:
aastal 44 pKr lasi Herodes Agrippa
tal pea maha raiuda.
Jaakobus on Hispaania, Portugali
ja Uruguai kaitsepühak
ehk patroon. Eestis on Jaakobus
Vanemale pühendatud Viru-Jaagupi
ning Pärnu-Jaagupi
kihelkonnad ja kirikud. Eesti
rahvakalendris tähistatakse
talle pühendatud jaagupipäeva
25. juulil.
Santiago
ordu rist
Michelangelo Caravaggio, fragment maalist
„Õhtusöök Emmauses“, Püha Jaakobus, 1600
Püha Teresa Ávilast
eresa sündis Kastiilia aadliku peres Ávilas 1515.a, tema
pere oli juudikristlikku päritolu (ristitud juudid), kellesse
nii inkvisitsioon kui ka rassilise puhtuse pooldajad
(sh Quevedo) suhtusid skeptitsismiga. Pärast ema surma
saatis isa 14-aastase tütre augustiinlaste kloostrisse
haridust saama. 20-aastaselt astus Teresa karmeliitide
ordusse ja temast sai nunn. 1562. aastal asutas ta Püha Joosepi kloostri
Ávilas, kus 13 nunna elasid eraklikult ja vaesuses. Oma elu jooksul asutas
Teresa 16 kloostrit. 1573. aastal kirjutas ta nunnadele raamatud „Tee
täiuslikkusele” ja „Sisemine kindlus”, mis tänu oma nõtkele stiilile on
huviga loetavad tänapäevalgi. Tema kõige mõjukam teos on „Tema eluraamat“,
mis koosneb Teresa mälestustest ja pihtimustest. Innuka palvetajana
jõudis Teresa müstiliste kaemusteni. Oma nägemusi taevalikust õnnest
on Teresa kirjeldanud järgmiselt: „Siis nägin ma enda kõrval seisvat
inglit lihakssaanud kujul. Ingli
käes nägin ma kuldset noolt
põleva otsaga; mulle paistis,
et ta selle mitu korda mu südamesse
torkas ja ma tundsin,
kuidas see mu sisemusest läbi
tungis. Ma kannatasin nii, et
oigasin, ja valu oli nii ütlemata
valus, et ma soovisin, et mu
suured piinad iial ei lõpeks.”
Püha Teresa nägemus inglist,
kes hoiab käes tulist noolt, et
sellega läbistada naise süda,
saigi Teresa ekstaasi kujutamisel
alusmotiiviks.
Teresa suri Álba de Listes
1582. a. 40 aastat pärast surma,
1622. aastal (krahvhertsog
Olivarese valitsusajal) kuulutas
paavst Gregorius XV ta pühakuks.
Temast sai pitsikudujate
kaitsja.

Teatrijuht Paavo Nõgene
Draamajuht sven Karja
Balletijuht Mare Tommingas
Muusikajuht Mihkel Kütson
Trupijuht eda Hinno
Lavastusala juht Lui Lääts
Pealavameister Rait Randoja
Lavameistrid Veljo Rüütli, aare Kiho
Dekoratsiooniala juhataja aarne Hansalu
Dekoratsioonide teostus ain austa, Innari Toome,
andres Lindok, Terje Kiho, Leenamari Pirn,
sirje Kolpakova, Marika Raudam,
aleksandr Karzubov, Indrek Ots, eino Reinapu,
Mart Raja, arvo Lipping
Kostüümiala juhataja Ivika Jõesaar
Kostüümiala juhataja asetäitja Piret Univer
Meeste kostüümid Ruth Rehme-Rähni
Naiste kostüümid Külli Kukk
Kostüümide teostus Luule Luht, daisy Tiikoja,
edith Ütt, elli Nöps, Mairit Joonas,
Valentina Kalvik, Olga Vilgats, Kaire arujõe,
Irina Medvedeva, Inkeri Orasmaa, Ivi Vels,
Riina Lõhmus, Henn Laidvee, Malle Värno,
Mati Laas, Juta Reben
Kostüümilao juhataja Maris Plado
Riietajad anu Kõiv, eva Kõiv
Jumestusala juhataja anne-Ly soo
Grimm ja soengud anne-Ly soo
Quevedo parukas Ülle Konovalov (Ugala)
Rekvisiidiala juhataja Liina Martoja
Rekvisiitorid ave Liivamägi, Kaie Uustal, Ivika saaroja
Valgustusala juhataja andres sarv
Valgustajad Jaanus Moor, Martin Meelandi, siim allas
Heli- ja videoala juhataja Toivo Tenno
Helirežissöör siim Neerut
Kava kujundas Kristina Kütt
Kava koostas anu Tonts
Emakeelne kultuur on hindamatu väärtus.
30. detsembril 2006 asutasime Vanemuise Fondi, et hoida ja toetada
Eesti teatrikunsti. Lubame hea seista fondi käekäigu eest
Olga Aasav, Kalev Kase, Mart Avarmaa, Tartu linn
Vanemuise Fond on loodud teatri töötajate erialase arengu ja
koolituse toetuseks. Fondi on võimalik teha annetusi:
SA Tartu Kultuurkapital
Ühispank 10102052050006
Sampo Pank 334408570002
Märksõna: VANEMUISE FOND
Vanemuise teater tänab
Olga Aasavit, Mart Avarmaad, Alar Kroodot,
Kalev Kaset, Mati Kermast, Tartu linna

Teatrijuht Paavo Nõgene
Draamajuht sven Karja
Balletijuht Mare Tommingas
Muusikajuht Mihkel Kütson
Trupijuht eda Hinno
Lavastusala juht Lui Lääts
Pealavameister Rait Randoja
Lavameistrid Veljo Rüütli, aare Kiho
Dekoratsiooniala juhataja aarne Hansalu
Dekoratsioonide teostus ain austa, Innari Toome,
andres Lindok, Terje Kiho, Leenamari Pirn,
sirje Kolpakova, Marika Raudam,
aleksandr Karzubov, Indrek Ots, eino Reinapu,
Mart Raja, arvo Lipping
Kostüümiala juhataja Ivika Jõesaar
Kostüümiala juhataja asetäitja Piret Univer
Meeste kostüümid Ruth Rehme-Rähni
Naiste kostüümid Külli Kukk
Kostüümide teostus Luule Luht, daisy Tiikoja,
edith Ütt, elli Nöps, Mairit Joonas,
Valentina Kalvik, Olga Vilgats, Kaire arujõe,
Irina Medvedeva, Inkeri Orasmaa, Ivi Vels,
Riina Lõhmus, Henn Laidvee, Malle Värno,
Mati Laas, Juta Reben
Kostüümilao juhataja Maris Plado
Riietajad anu Kõiv, eva Kõiv
Jumestusala juhataja anne-Ly soo
Grimm ja soengud anne-Ly soo
Quevedo parukas Ülle Konovalov (Ugala)
Rekvisiidiala juhataja Liina Martoja
Rekvisiitorid ave Liivamägi, Kaie Uustal, Ivika saaroja
Valgustusala juhataja andres sarv
Valgustajad Jaanus Moor, Martin Meelandi, siim allas
Heli- ja videoala juhataja Toivo Tenno
Helirežissöör siim Neerut
Kava kujundas Kristina Kütt
Kava koostas anu Tonts
Emakeelne kultuur on hindamatu väärtus.
30. detsembril 2006 asutasime Vanemuise Fondi, et hoida ja toetada
Eesti teatrikunsti. Lubame hea seista fondi käekäigu eest
Olga Aasav, Kalev Kase, Mart Avarmaa, Tartu linn
Vanemuise Fond on loodud teatri töötajate erialase arengu ja
koolituse toetuseks. Fondi on võimalik teha annetusi:
SA Tartu Kultuurkapital
Ühispank 10102052050006
Sampo Pank 334408570002
Märksõna: VANEMUISE FOND
Vanemuise teater tänab
Olga Aasavit, Mart Avarmaad, Alar Kroodot,
Kalev Kaset, Mati Kermast, Tartu linna