Filmiaasta Ostupalavik Maailmafilm Üleskutsed Kalender ...

värat
NR 1 (11), NELJAPÄEV, 15. MÄRTS 2012
Eesti Rahva Muuseumi uuel näitusel “Ostupalavik” saab vaadata tarbimiskultuuri erinevaid tahke 1990.–2000. aastatel. Mobiiltelefonid on selle ajastu tarbimisvabaduse sümbolid,
mille kohta peaaegu igaühel on oma lugu rääkida. FOtO ANU ANSU
Filmiaasta Ostupalavik Maailmafilm Üleskutsed Postimuuseum Kalender
Johannes Pääsuke
pani 100 aastat tagasi
aluse Eesti filmi algusele
LOE LK 2
Tarbimisharjumused
ja nende
muutumine
Loe lk 3
Milliste filmidega
üllatab seekordne
Maailmafilmi festival
Loe lk 4–5
Jaga oma teadmisi
ja panusta muuseumi
tegevustesse!
Loe lk 6–7
Eesti Rahva Muuseumi ajaleht
toob kaks korda aastas sõnu meid
ja üle vaa teid ERMi te gevusest.
ERMi ajaleht on kõigi muu seumi
sõp rade väljaanne, mis kutsub
kaasa mõtlema pü sivast ja
kadu vast, suurest ja väikesest.
Postimuuseumi püsinäitus
täienes postis keelatud
kauba võrra
Loe lk 7
ERMi näitused,
sündmused
ja uued väljaanded
Loe lk 8

2
F I L M I A A S T A
värat Jaak Lõhmus vaatab filmikunsti ja muuseumide koosolemist:
neil on ühist rohkemgi, kui esmapilgul tundub.
Kas ainult sada aastat
tagasi tehti suuri asju?
On Eesti filmi aasta, teadusaasta, aktiivse vananemise
ja põlvkondadevahelise solidaarsuse aasta.
ERMi soov on, et see ilusa ja õilsa sisuga täidetav aasta annaks
selguse, kas ERMi elu ajutistes ja amortiseerunud varjualustes
kestab veel kolm, viis, kümme või kakskümmend aastat.
Kas võime senise innuga jätkata soome-ugri kultuuride
ja Eesti kultuuri püsinäituste koostamist, uue hoone sisu kavandamist
või peaksime hoopis hakkama esinduslikele eesti
rahvuskultuuri ja soome-ugri kogudele kiiresti järgmist ajutist
varjualust otsima?
Euroopa Liidu Komisjoni poolt loodetud heakskiitu ja rahavoogu
ERMile kui üleriigiliselt olulisele kultuuriturismi
objektile ei tulnud, sest hoone ehitamine olemasoleva projekti
järgi hinnati majanduslikult riskantseks ettevõtmiseks.
Eitavas vastuses rõhutati, et tegemist on hõredalt asustatud
piirkonnaga, kuhu turistide juurdepääs on puuduliku transpordivõrgu
tõttu raskendatud. Euroopa südamest vaadatuna
on need kahtlused arusaadavad.
Kuid välismaised komisjonid ei hinnanud ERMi maja vajadust
ja tähendust meie elule ja kultuurile. Selle üle peame
ise otsustama. Kõik avalikkuse arvamused hoone asukoha,
suuruse, ülalpidamiskulude, vajalikkuse jms üle on teretulnud,
sest sunnivad üha uuesti ja uuesti mõõtma ning rehkendama
nii ruutmeetreid kui ka neile paigutatavat. Pealegi
annab arvamusavalduste paljusus kinnitust, et ERM puudu-
tab ühel või teisel moel
igaüht. Kriitiline ja kahtlev
meel saab alust meid
ümbritsevast tegelikkusest,
kus kõike pigem
napib kui üle voolab.
Aga niisama õigustatud
ERM puudutab
ühel või teisel
moel igaüht.
kui väide sellest, et valminud projekti järgi ehitatav ERMi
hoone saab olema liiga suur ja kulukas, on ka vastupidine
küsimus: kas me oleme nii rikkad, et teha pool hoonet, lahendada
vaid tänased küsimused ja teadlikult eirata homseid?
Kas on odavam ehitada üks hoone, mille kontrollitava
sisekliimaga hoidlatesse võiks riik paigutada täna täiesti
sobimatutesse hoiutingimustesse paigutatud kultuurivara
või ehitada mitmeid hoidlaid, et siis neid kõiki hallata ja
ülal pidada?
XX sajandi alguses polnud eestlased rikkamad ega olnud
elu neil kergem kui meil täna. Ometi ehitasid nad Vanemuise
maja, Estonia maja, Valgas Säde seltsi maja jne. Nad ühendasid
oma jõu ja raha, sest neis oli tahtmist ning usku iseendasse
ja rahva tulevikku. Samas oli neis elutervet talupojatarkust
ja ettenägelikkust, eristamaks olulist ebaolulisest ja jäävat
mööduvast. Just sellist tarkust, mis käskis valmis teha selle,
mida keegi teine maailmas ei saa ega peagi tegema. Ju nad
oleksid üles ehitanud ka Eesti Rahva Muuseumi maja, kui
tollane juhatus ei oleks liialt kaua kahelnud, kas 20 000 m 2
suurusena kavandatud hoone, mille projekt oli aastaks 1915
olemas, pole rahvuskultuuri koduks liiga väike.
Sada aastat tagasi tehti suuri asju. Aprillis 1912 tõusis
Raadi väljalt lennumasinaga õhku Odessa katselendur Sergei
Utotškin. Seda õhulendu filmis noor entusiastlik Johannes
Pääsuke. Filmitut näidati Tartu kinos ja aastal 2012 tähistame
Eesti filmi 100. aastapäeva. ERM oli vaid mõned
aastad varem loodud, kuid ometi ei kahelnud tollane ERMi
juhatus hetkekski, vaid asus moodsaima tehnika eluõiguse
toetajaks. Juba selsamal 1912. aastal kuulutati välja “Kodumaa
päevapiltide kogumise võistlus” ja järgmisel aastal läkitas
juhatus Eestimaale rändama Johannes Pääsukese ülesandega
jäädvustada kaasaaja elu ja inimesi. Julgus olla suurem
argipäevaga seotud soovidest on seega ERMile sünniga kaasa
antud ja olnud läbi aegade väärtus, mis on vaiksel ja kindlal
moel kindlustanud Rahva olemise alust – tema kultuuri.
Me võime aastatele anda mitmeid ilusaid liignimesid.
Kuid kui need jäävadki vaid kummarduseks möödunud
suurtele tegudele, siis on sellest edasiliikumiseks vähe. Vähe
on isegi kestmiseks. Gustav Ränga sõnumit aastast 1946, et
“Niikaua kui meil jätkub vankumatut usku ja lootust paremasse
tulevikku, püsime rahvusena; sellest peale, kui me
need väärtused hülgame, oleme määratud paratamatule kadumisele”,
peaksime mitte ainult kuulama, vaid ka mõistma.
Peatoimetaja: Pille Runnel
Toimetus: tuuli Kaalep, Reimo Rehkli, Agnes Aljas
Fotod: Anu Ansu, Arp Karm, Nele tammelaid,
Anna Miholic, Kristjan Raba, tõnis Kärema
e-post: erm@erm.ee Telefon: 7350 400
Olen kuulnud väidet, et
film on kõige kiiremini vananev
kunst. Nali naljaks, ei mäleta,
kes sellist asja väitnud on.
Aga vastu vaielda või kommenteerida
tahaks siiski.
Kindlasti mõlkus tol unustatud
arvajal, kes rääkis filmimeediumi
vananemise kiirusest,
meeles kino kui müümise kunst.
Selles mõttes peab arvamus paika,
tõepoolest ka kõige kaunim
või rajum film teeb kinodes kassat
vaevalt kauem kui mõne kuu.
Ekraanidel asendavad õnnelikku
menuteost õige varsti järgmised
kümned teosed või tooted, mis
tihtilugu on äravahetamiseni sarnased
varem nauditutega.
Aga mitte hästi “müüvatest”
menusüžeedest ei taheta siin rääkida.
Räägime mälust.
Filmi eluring
Film ei unune, vaid esialgu lihtsalt
kaob ekraanilt. Kui tegemist
on tõesti hea filmiga, räägitakse
sellest ka tükk aega hiljem, kas
või nõnda: “Pidu oli vilets, aga
vein oli pagana hea.” Kas film pärast
seda, kui temast enam ei räägita,
ununeb või vananeb?
Ühes korralikus riigis läheb
film pärast ekraanilt kadumist
arhiivi, vähemalt mõne koopiaga,
kui levitajad ei ole kokku leppinud
teisiti, s.t kui koopiaid pärast
teatud aja möödumist ei hävitata.
See on keeruline juriidilis-majanduslik
süsteem, mis sätib
eri riikides välismaiste filmide
säilitamist filmiarhiivides pärast
seda, kui leviperiood on lõppenud,
hiiu murdes siis ülekantud
tähenduses “meelde panemist”.
Kodumaise filmiga on asjad
lihtsamad. Kui filmikoopia ongi
kinodes ribadeks näidatud, säilivad
filmi algmaterjalid ja neist
saab teha uusi koopiaid, ja nõnda
filmi uuesti meelde tuletada,
jälle ringlusse lasta, kui on huvi,
kui filmil on väärtusi, mille pärast
seda uuesti näidata/vaadata.
Oluline on märkida, et “väärtuse”
all ei mõista me vanemate
filmide puhul sugugi alati seda,
kui palju üks ammu tehtud film
võiks uuesti levitajale raha sisse
tuua. Arvatavasti ta palju sisse
ei toogi, aga see, et film ei too-
30. märtsil kell 16 tähistavad
ERM ja Eesti Filmiarhiiv
Eesti esimese filmitegija Johannes
Pääsukese 120. sünniaastapäeva
ERMi näitusemajas.
1892. aastal Tarus sündinud
Johannes Pääsuke alustas 1912.
aastal kahekümneaastaselt kaastööd
Eesti Rahva Muuseumile fotograafina,
kes reisis mööda Eestit
ning pildistas tollast eluolu.
Muuseumis säilitatakse ligi 2000
tema poolt üles võetud fotot.
Noor ja andekas piltnik oli
kui kahe maailma vahel, kasutades
moderniseeruva maailma
tehnoloogilist innovatiivsust kaduva
elulaadi jäädvustamiseks
ning lisaks fotokaamerale filmikaamerat.
da kassat, ei tähenda veel, et ta
oleks vananenud või igaveseks
unustusse määratud. Peame siin
silmas seda filmide hulka, mida
võiks nimetada rahvuslikuks filmiloominguks,
rahvuslikuks filmipärandiks.
Esimene Eesti film
Tänavu aprillikuus tähistame
Eesti filmi ümmargust sünnipäeva.
30. aprillil saab sada aastat
sellest päevast, mil Tartus näidati
esimest eestlase tehtud filmi.
Johannes Pääsuke koos kahe
sõbraga väntas esimese uudispala
Vene katselendur Utotškini
vigurlendudest Tartus Ülejõel
paar päeva enne filmi esilinastust.
Kahjuks ei ole see filmike
säilinud, meil on ainult mõned
fotod sellest sündmusest.
Juba mõni nädal hiljem läks
Johannes Pääsuke tegema oma
järgmist filmikest. Ja nii temast
filmimees saigi – 20. eluaastal.
Oluline on meeles pidada, et
Johannes Pääsuke oli Eesti Rahva
Muuseumi teenistuses päevapiltnik.
ERMi toetusel teoks saanud
pildistamismatkadel väntas
Pääsuke ka filme, ja nii võib Eesti
Rahva Muuseumi pidada varajaste
Eesti filmide (mis toodeti
Tartus esimeses kinopiltide te-
Pääsukese säilinud filmilooming
on hoiul Eesti Filmiarhiivis,
kus säilitatavatest filmidest ja filmipaladest
saab Pääsukesega siduda
kuni 9 nimetust, mis antakse
välja DVDna märtsi lõpus.
Amatöörfilmide kogumine
Oma aja jäädvustamisega on
Pääsuke teinud kingituse tulevastele
põlvedele, andes meile
võimaluse piiluda XX sajandi alguse
Eestimaa ellu.
Johannes Pääsukese sünnipäeval
kutsub Eesti Rahva Muuseum
uusi filmitegijaid täiendama
muuseumi filmikogu Nõukogude
Eesti argielu käsitleva filmimaterjaliga.Amatöörfilmite-
hases “Estonia”) avalikuks rahastajaks.
Oma riigi sünnini oli veel
natuke vähem kui kuus aastat.
Juubeliaasta sündmustes ja
ettevõtmistes on väga tähtis roll
mäluasutustel. Eesti filmilugu
nii või teisti avavad näitused tulevad
Tartu Linnamuuseumis,
Eesti Rahva Muuseumis, Eesti
Arhitektuurimuuseumis, Pärnu
Muuseumis, Eesti Ajaloomuuseumi
Filmimuuseumis, Riigiarhiivis
ja paljudes väiksemates
muuseumides. 19. mail on järjekordne
Muuseumiöö, mis tänavu
toimub deviisi all “Öös on kino!”.
Sellest võiks tulla üks ilus ja mõnus
üle-eestiline filmiöö.
Mäluasutuste roll
Esiteks on mäluasutustel olnud
pikaajalised kogemused asjade
ja aegade rahvale huvita vaks
muutmisel. Teiseks on nende
näitusesaalidel oma kindel publik,
kellega saab arvestada. Kolmandaks
on kadunud aja taaselustamine
mäluasutuste igapäevane
töö (samas kui filmistuudiote
töö on toota uusi filme).
Ja viimaks, kuna Eestis puudub
tänini filmikunsti kirjutatud
ajalugu, annab mäluasutuste tänavune
töö või tänavu alustatud
töö oma kaaluka panuse Eesti
NELJAPÄEV, 15. MÄRTS 2012
Eesti film 100. Film ja mälu
Johannes Pääsuke 120
30. aprillil saab sada aastat sellest päevast, mil Tartus näidati esimest eestlase tehtud filmi.
Johannes Pääsuke koos kahe sõbraga väntas esimese uudispala Vene katselendur Utotškini
vigurlendudest Tartus Ülejõel paar päeva enne filmi esilinastust. FOtO JOhANNES PääSUKE, ERM FK 2823:34
gijate materjal oleks vajalikuks
täienduseks kroonikafilmidest
ja ringvaadetest saadavale infole
Nõukogude Eestist, mis kajastab
argielu ametlikust tsensuurist
vabana.
Esimese pääsukesena annab
Kohtla-Järve Põlevkivimuuseum
Eesti Rahva Muuseumile 30.
märtsil üle omaaegse Eesti Põlevkivi
filmiklubi 137 filmi aastatest
1961–1988, et tagada nende
parim säilivus ja tähendus tulevikuks.
Programm
n Märtsi lõpus on valikut Johannes
Pääsukese fotodest näituselt
“Johannes Pääsuke. Mees kahe
filmiajaloo vähe teada tõsiasjade
selgitamiseks, museaalide ja arhivaalide
kogumiseks ja olemasolevate
asjade paremaks tundmiseks.
Niisiis, me kõik koos alles
kirjutame Eesti filmiajalugu.
Eesti Rahvusringhäälingu ETV
1. kanalil igal reedel näidatav
kommenteeritud filmisari “Kaadris”
osutab, et vanadel filmidel on
väärtust, sest rahvas tahab neid
vaadata. “Vallatute kurvide” või
“Mehed ei nuta” kommentaarisaate
ligi 150 000 vaatajat, annab
tunnistust, et rahvas mäletab
ja vaatab oma vanu filme meelsasti
üle. See, mida uuesti vaadatakse,
ei vanane, mida vaadatakse
uuesti, jääb mällu.
JAAK LÕHMUS
kaameraga” võimalik vaadata Tartus
Athena keskuses (Küütri 1),
Tasku keskuse kinokorrusel
(Turu 2) ja Tartu Maavalitsuse
trepigaleriis (Riia 15) ning Kanadas,
Toronto Tartu College’is.
Ilmub kolmas trükk fotoalbumist
“Johannes Pääsuke. Mees kahe
kaameraga”.
n ERMi näitusemajas on avatud
filmiaasta näitus “Eesti filmi rajaleidjad
soome-ugri ja põhjarahvaste
juures” (19.3.–27.5.).
n Filmiaasta sündmused:
www.ef100.ee

NELJAPÄEV, 15. MÄRTS 2012 n ä I T U S 3
OSTUPALAVIK: leti alt hangitud
sipukatest unistuste nutitelefonini
Eesti Rahva Muuseumis avatud näitus “Ostupalavik: tarbimiskultuur Eestis 1990.–2000. aastatel” vaatab
läbi argikultuuri prisma, kuidas Eesti tarbijad 20 aastaga leti alt hangitud sipupükstest brändimaailma välja jõudsid.
Tarbimine on niivõrd igapäevane
nähtus, et märkame
selle peale mõelda peamiselt
vaid siis, kui rahakott kõhnemaks
ja hind kaupluses krõbedamaks
muutub. Ometi ei ole
raha põhiline – meie tarbimisharjumused
ja -võimalused laiemalt
on paarikümne aasta jooksul
teinud läbi väga suure muutuse
talongiaastate defitsiidist
kaupade ülekülluse ning tarbimist
õhutavate osturallide ajastusse.
Sellest muutusest ERMis
värskelt avatud näitus räägibki.
Näitusesaali mahub mahukast
teemast vaid killuke – peamiselt
1990. ja 2000. aastate
tarbimisstrateegiad. Vaatame,
kuidas tuldi toime 90. aastate alguse
talongiaegse puudusega ja
kuidas inimesed erinevaid uusi,
läänelikke kaupu hankima asusid.
Tarbimisstrateegiaid avavad
esemete kõrval meediatekstid,
jõulukinkide abil saab aga rännata
läbi 20 aasta ning mõelda
sellele, kuivõrd meie kingiunistused
ja -võimalused selle aja
jooksul muutunud on.
Raudse eesriide tõusmisega
alanud vabaduste aja sümbo-
Näituse “Ostupalavik: tarbimiskultuur
Eestis 1990.–
2000. aastatel” korraldatud laste
joonistusvõistlusele “Minu
kingitus” laekus rekordilised
3225 tööd 174 koolist üle Eesti.
Kõiki saadetud töid on võimalik
näha samaaegselt näitusega
“Ostupalavik”, mille üheks
teemaks on joonistuste kaudu
ka lastele suunatud tarbimiskultuuri
käsitlemine.
Muuseum ootas laste joonistusi
nende lemmikkingitusest
või hoopis pettumuse valmistanud
kingist. Lisaks joonistusele
3 “Osta
elevant ära“
räägib loo
võrkturun duse
kaasakiskuvast
jõust.
FOtO ANU ANSU
4Tüdrukud
uudistavad
esemeid, mida
1990. aastate
alguses
igaüks ihaldas
ja hankida
püüdis.
FOtO ANU ANSU
liks on kahtlemata mobiilid, mis
kandsid endas alguses jõukuse
ja vabaduse sümbolit.
Tänapäeval tähistavad mobiiltelefonid
lisaks (liikumis)vabadusele
aga ka eristumisvõimalust
ja aitavad personaliseerida
meediatarbimist. Muutunud
on seegi, et me ei unista mitte
mobiiltelefonist, vaid uuest mobiiltelefonist,
ja brändiajastule
iseloomulikult on see kõigil inimestel
tihti üks ja seesama.
Meedias tarbimiskultuuri kajastavad
uudisteklipid toovad
ilmsiks selle, kuidas tarbijad
ühiskondlikult või majanduslikult
teravatel ajahetkedel käituvad.
Ilmselt ei tule üllatusena,
et muutustele astume me vastu
kaupu kokku ostes: tikkude
ja soola asemel kiirustame tänapäeval
pigem suhkru järele.
Aga kas samasuguses võtmes
võiks mõelda ka pronksiööl toimunud
massirahutustest? Küsime,
miks purustati pronksiööl
poodide aknaid ning võeti kaasa
kõike, mis näppu juhtus.
Ja viimaks mõtleme ka targale
tarbimisele ning sellele,
pidid osalejad pildile lisama ka
lühikese selgituse. Võistlustööd
on suurepärane materjal ka laste
tarbimiskultuuri uurimiseks.
Žürii hindas saadetud joonistusi
kolmes vanuserühmas:
1.–4., 5.–8. ning 9.–12. klass. Lisaks
iga vanuserühma 5 parimale
tõi komisjon välja ka palju eripreemiaväärilisi
töid.
Joonistusvõistluse tööd on
vaatamiseks väljas kuni 8. aprillini.
Edasi rändab valik “Minu kingitusest”
Tartu kaubanduskeskuste
näitusepindadele.
mis saab tarbekaupadest siis,
kui meil neid enam vaja ei ole.
Tark tarbija peaks huvituma sellest,
kellele ta oma raha annab
ja mis tagajärgi võib nii looduskeskkonnale
kui inimestele kaasa
tuua see, kui ostame poest
15 eurot maksva uue teksapaari,
mille toormaterjal tuleb kesteab-kust
ning mille õmbleja
elab arengumaal ja teenib sellest
15 eurost peaaegu olematu osa.
Näituse tegemisel mõtlesime
paljuski õpilastele, toetamaks
näitusega ühiskonna- ja inimeseõpetuse
õppimist koolis just
tarbimisteema aspektist. Näitus
ei anna hinnanguid sellele,
kuidas on õige või vale tarbida,
vaid annab erinevaid tarbimisstrateegiaid,
välja joonistades
pigem võimaluse näha, millised
tarbijad me oleme.
Mida “Ostupalavik”
veel kaasa toob
Ka külastajail on võimalik näitusel
mitmel moel kaasa lüüa –
nii näitusekujunduse ja kasutatavate
lahenduste teemal kaasa
mõeldes kui ka tarbimistee-
n Näitus “Ostupalavik”
on avatud: 17. veebruarist
31. detsembrini 2012
n Näituse kuraatorid: Pille
Runnel ja Ehti Järv. Kujundusmeeskond:
Andres Ojari,
Markus Kaasik, Ilmar Valdur,
Toomas Adrikorn, Raul Kalvo
(arhitektuuribüroo 3+1
arhitektid), Margus Tamm
ja Marko Raat.
mal kaasa rääkides. Nimelt avab
koos näitusega oma uksed Eesti
Rahva Muuseumi näituselabor,
mis on üheks sammuks teel
ERMi uue maja näituste suunas.
Mäletatavasti oli esimeseks
uude muuseumihoonesse tuleva
Eesti kultuuriloo püsinäituse pilootnäituseks
keelenäitus “Muuseum
näitab keelt”. Nüüd oleme
astunud veel ühe sammu edasi.
“Ostupalavik” on ERMi uute
püsinäituste ettevalmistustööde
käigus sündinud “labor”, kus
katsetatakse juba konkreetseid
tehnilisi lahendusi ja räägitakse
teemadel, mida uue näituse kuraatorid
praegu ka uurivad.
Laste joonistusvõistlusele “Minu kingitus” saabus tuhandeid töid
Laboris on võimalik kaasa
lüüa ka külastajal, öeldes, mis
meeldib, mis mitte ja mida võiks
teha paremini. Nii sisu- kui kujundusrühm
on huvitatud tagasisidest,
sest see aitab leida tulevastele
eksponaatidele kasutajasõbralikke
lahendusi. Külastaja
ei pea selleks suurt midagi tegema
– näiteks võib juhtuda, et
temaga samaaegselt on saalis ka
vaatleja, kes püüab teada saada,
kuidas külastaja eksponaatidega
nii-öelda suhestub.
Näituse lahtiolekukuudele
on kavandatud rida teemaga
seotud üritusi ja osalusprojekte,
mis tegelevad süvitsi mõne tarbimise
aspektiga. Mõned neist
projektidest laienevad väljapoole
näitusesaali, samas kui teised
saavad oma lõpplahenduse füüsilisel
kujul ka näitusel.
Osalusprojektidele andis hoo
sisse 2012. aasta jaanuaris välja
kuulatatud laste joonistusvõistlus
“Minu kingitus”, mille raames
laekunud enam kui 3000
joonistusega saab aprillikuuni
tutvuda näitusekoridori seinal.
Palusime lastel joonistada neile
tehtud kingitust ja kirjutada
Kingilugu ei mahu Eesti Rahva Muuseumi näitusemaja seintele kuidagi ära. FOtO NELE tAMMEAID
juurde seletus, miks joonistatud
kingitus neile kõige enam meeldinud
või hoopis pettumust valmistanud
on. Joonistusvõistluse
kaudu kogub ERM ka materjali
laste tarbimiseelistuste kohta.
Too muuseumi asjad,
mille ostmist kahetsesid
“Ostupalaviku” avamisel käivitus
aga juba järgmine aktsioon,
mille käigus kutsume inimesi
üles tooma muuseumi asju, mille
ostmist nad on kahetsenud.
Kampaaniate ja kaubakülluse
ajastul võib kõigiga juhtuda nii,
et ostetud kaubaga ei jääda päris
rahule. Mis meie ostueelistusi
ja harjumusi aga mõjutab?
Nende põhjuste peale mõtlemiseks
korraldab muuseum kampaania,
mille raames võib muuseumi
tuua kahetsetud ostu ja
jagada näitusekülastajatega ka
sellega seotud lugu. Ootame
esemeid või muid oste kuni 31.
märtsini, väljapanek toodud asjadest
avatakse 14. aprillil.
PILLE RUnnEL
EHTI JäRv

4
M A A I L M A F I L M
Maailmafilmi
sõnastik
Festival Maailmafilm, mis toimub üheksandat korda
19.–25. märtsini Tartus ERMi näitusemajas ja Athena
keskuses, esitleb filmide põhiprogrammi osana
taas rea põnevaid dokumentaale maailma kultuurilisest
mitmekesisusest. See ei tähenda aga vaid erinevaid
riike ja rahvaid. Need on ka erinevad nähtused,
tõekspidamised, protsessid ja kujundid,
mille abil meid ümbritsevale tähendust anda.
Mahutasime mõned neist Maailmafilmi märksõnastikku.
AKTIvISM
Film urbanistika ja arhitektuuri,
aga ka kodanikuühiskonna ja aktivismihuvilistele,
“Võitlus linna
eest”, on soome režissööri Jouko
Aaltoneni dokumentaal linnaruumi
muutumisest.
Loos saavad kokku linnalooline
muutus ja kaasaegsed linnaruumi
huvilised – aktivistid ja
skvottijad. Film jälgibki kõrvuti
Turu linna muutumisega seda,
kuidas praegune noor põlvkond
ühisruumi oma valdusesse võtab,
küsides, miks ja mille nimel
noored otsustavad ehitised üle
võtta.
Skvottimine tõstab omakorda
üles terve hulga küsimusi: kellele
üleüldse kuulub ehitatud ruum?
Kellel on õigus sellega seotud otsuseid
vastu võtta ning niiviisi
linnaruumi arengut suunata?
Sellised küsimused pole tähtsad
mitte ainult konkreetses linnas,
millest räägib film – Turust –,
vaid ka mujal Euroopas. Ja kohe
päris kindlasti ka siin Eestis. Selliseid
küsimusi küsivad näiteks
supilinlased, kalamajalised, Uue
Maailma asukad. Aga kes neile
küsimustele vastab ja mida?
ARMASTUS
Mõned maailmafilmid asuvad
armastuse juurest teele ja mõned
püüavad seda kinni püüda.
“Võtsin sihikule oma kallima”
jutustab sellest, kuidas üks baariskäik
võib osutuda elu muutvaks
kogemuseks ja kuidas suure,
lausa maailmaajaloolise ulatusega
taustsüsteemi keskel
muutub tähenduslikuks see, mis
on kahe inimese vahel. Mis saab
siis, kui sinu ema on Iisraelis elav
saksa immigrant, kes on oma elu
pühendanud selle riigi üles ehitamisele,
aga sa ise kohtad Saksa
tantsijat ja jääd temaga kokku. Ja
nüüd tuleb temal omakorda püüda
Saksa kodanikuna harjuda Iisraeli
ühiskonna keerulise reaalsusega.
Kas see ajalooliste asjaolude
taustsüsteem on osa kahe
inimese vahel olevast või asub
see neist väljaspool?
“Kurdi armastajas” suunab filmitegija
kaamera talle tundmatule
ühiskonnale samuti armastuse
pärast. Kurdi armastaja on
Oktay, kurdi päritolu mees, kellega
autor oma elu jagab. Koos
triivivad nad läbi hävinenud
piirkonna, mille arengut on ta-
Laul on inimeste
tõeline emakeel
Yehudi Menuhin
Lauri Õunapuu
ja Metsatöll.
KAADER FILMISt.
kistanud sõda ja viletsus. Keskseks
kerkib filmis aga hoopis see,
kuidas inimesed püüavad enda
ja teiste vahele tähendust luua
ja kuidagimoodi koos elada: šamaan
läheb televiisori ees transsi,
erak unistab abielust, utt ohverdatakse,
vana naine takistab
minial lugema õppimist, Euroopast
tulnud mees läheb emaga
elava noore neiu kätt paluma.
Kuskilt siit kasvas ju aga välja ka
armastus.
Ja kolmas armastusest algav
film, “Armastaja ja armastatu:
tee tantrasse” ei räägi tantristlikest
tõekspidamistest nii, nagu
me Indiast lääne pool neid tundvat
usume. Filmi peategelane on
selguseotsingutel ajalooõpetaja.
Tänu tema pühendunud otsimisteekonnale
saame heita pilgu
teadmise otsimisele, surmale
ja tantristlikule elutsüklile. Peategelase
tee viib meid ka kahte
tähtsamasse tantristliku hinduismi
keskusesse: Kamakhya
Devi Assamis ja Tarapithi lääne-
Bengalis. Kokkuvõttes paistab, et
armastus tõukab teele ja kestab
läbi teel olemise ja otsimise. Kellegi
(või millegi) armastamist ei
tohi segi ajada kinni hoidmisega.
MULL
Rootsi mees Hans-Erik on 45 aastat
elanud eraldatud mullis. Ta
istub trellitatud akende taga, ei
vasta telefonile, ja kui keegi uksekella
helistaks, ei avaks ta ust.
16aastaselt otsustas ta, et ei
taha omada ühtegi sõpra, pärast
seda, kui oma ainsa sõbraga tülli
läks. Kui ta ema suri, sai alguse
täielik eraldatus. Ta lapsepõl-
Möödunud aasta lõpus
valmis Saksa režissööril
Ulrike Kochil uus dokumentaalfilm
“Regilaul – Lieder aus
der Luft”. Eestis filmitud ning
Eesti ja Šveitsi koostööna valminud
täispikk film on vaade
regilaulule väljastpoolt vaataja
pilgu läbi. Film linastub
Eestis esimest korda Maailmafilmi
festivalil.
“Oma üllatuseks leidsin
kaasaegses Eestis teemad, mis
on minu jaoks tähtsad, “ ütleb
filmi režissöör ise. “Regilaulus
kohtab sügavasti juurdunud
tavadest ja laulust välja kasvanud
elujõudu. Lauludest kiirgab
põhjala avarust ja valgust.
Regilaul on ühteaegu rõõmsameelne,
aga ka sügav, salapärane
ja kihiline nagu aastasadu
vana rabamaastik ehk nagu
on öelnud üks filmi peatege-
ve mõjutas tugevalt vägivaldne
isa ning kool, kus teda jõhkralt
kiusati. Kaasasündinud südamerike
ei lasknud tal teiste laste
moodi joosta ja mängida. Ainuke
asi, mis temas eluisu tekitab,
on intensiivne töö hiiglasliku laevamudeli
kallal. Ta on selle kallal
üheksa aastat töötanud ja see täidab
nüüd terve ta elutoa.
Režissöör Erik Strömdahl otsustab
järele proovida, kas aas-
lastest – regilaul on kui aaretekirst,
mida tohib avada vaid
äärmiselt hoolikalt.”
Režissööri varasemaid kinofilme
“Ässhäk – Sahara
lood” ja “Tiibeti soolamehed”
on saatnud edu mitmetel rahvusvahelistelfilmifestivalidel.
Eestis on Ulrike Kochi varasemad
filmid linastunud ka
Maailmafilmi festivalil Tartus.
Maailmafilm oli Ulrike Kochile
ka inspiratsiooniks filmi
teema leidmisel – regilaulu
avastas ta ühel talviselt kargel
märtsiööl Tartus Emajõe ääres,
kui Maailmafilmi külalised
ja sõbrad regilaule laulsid. Mitmed
maailmafilmi meeskonna
liikmed aitasid filmiprojektis
kaasa ka eelproduktsiooni ja
võtteperioodi etappides.
Dokumentaalfilmi põhiline
võtteperiood langes 2010. aas-
NELJAPÄEV, 15. MÄRTS 2012
takümneid ehitatud mull on
ikka piisavalt tugev ja võtab koos
Hans-Erikuga ette uskumatu
muutusega psühholoogilise rännaku.
MEES
Võib küsida, kas selle aasta Maailmafilmi
põhiteemast – meestest
– rääkivad lood räägivad ikka ainult
meestest või lihtsalt üld-
Maailmafilm näitab Eesti ja Šveitsi koostööfilmi “Regilaul”
ta talvele, kevadele ja suvele,
filmivõtted toimusid üle kogu
Eesti põhjarannikult Setu küladeni,
ära käidi ka saartel,
et kuulata regilaulu laulmist
selle kõige erinevamates vormides,
alates kontserdilavast
kuni tagakambrini.
Filmis mõtisklevad regilaulu
olemuse üle Veljo ja Lea
Tormis, Urve Lippus, Jane
Priks, aga ka muusikud nagu
Lauri Õunapuu, Meelika Hainsoo,
Jaak Johanson ja paljud
teised. Filmi produtsentideks
on Rose-Marie Schneider ja
Erik Norkroos, operaatoriks
oli Ulrike Kochi varasemategi
filmide operaator Pio Corradi.
Filmi tootis Doc Productions
GmbH ja eesti produktsioonifirma
Rühm Pluss Null.
PILLE RUnnEL

NELJAPÄEV, 15. MÄRTS 2012 M A A I L M A F I L M 5
inimlikest teemadest. Kuid olgu
nagu on, Maailmafilmil saab vaadata
inimlike murede ja rõõmude
maailma õige mitmes filmis
just meeste kaudu.
Sotsiaalteadlased räägivad
ühest võõrkeelsest sõnapaarist:
hegemoonne maskuliinsus. See
viitab Eestiski teada-tuntud, kohati
meeste endi jaoks raudahelaks
muutunud soostereotüübile:
mees peab olema “kõva kutt”,
füüsiliselt tugev, teistest üle, liider,
kõigega toime tulev. Ta ei
tohi elada harilikku elu, tal ei ole
lubatud haiget saada ega nõrk
olla, näidata liigselt üles kaastunnet
või põdeda oma pettumusi.
Aga paradoksaalselt jätab selline
stereotüüp vaeslapse ossa ka
mehe kui “positiivse kangelase”,
kes võib toimetada eluga rahul
olles, kantuna kamraadlusest ja
meeskonnavaimust.
Maailmafilmid jätavad “kõvad
kutid” kõrvale ja vaatavad
kümneid muid mehena elamise
viise. Siia mahub mõnusat mehist
kamraadlust, näiteks filmides
“Elu lainetel” (rež Riho Västrik)
või “Mehed teel” (rež Christine
Moderbacher). Samuti mahtusid
programmi lood haavatusest
ja nurka surutud väljarabelejatest
(“Võõras nahas” ja “Mees
Jupiterilt”), edukatest, kuid üksildastest
meestest (“Katar, võiduajamine”)
ja oma õiguste eest
võitlevatest meestest (“Isade õigused”).
Näiteks on filmi “Võõras nahas”
peategelane Arnaud 20aastane
mees, kes kolm aastat tagasi,
ema surma järel toidust lohu-
“Võitlus linna eest”.
tust leides oma keha kiirelt 177
kiloni kasvatas. Proportsionaalselt
kadunud elujõud on viinud
ta viimase piirini ja ta teeb otsuse
maovähendusoperatsioonile
minna.
Üks põnevamaid meestest rääkivaid
filme on aga dokumentaal
“Isade õigused” Iisraeli filmitegijalt
Isri Halpernilt. Kuue aasta
jooksul jälgib ta nelja isa ja nende
katsumusi. Iisraeli perekonnaseadus
toimib sellisel kombel,
et purunenud peredes jääb lapse
hooldusõigus eranditult emale.
Film aitas kaasa Iisraeli perekonnaseaduse
ümbertegemisele.
Ja filmi lõpus läheb hästi ka mõnel
katsumustesse sattunud isal.
UToPISTId
Jugoslaavia kokkuvarisemise lastena
läbi elanud, nüüd aga keset
sotsialismi järellainetusi ja šokke
elades otsivad selle filmi tegelased
omal viisil teed uue vasakpoolsuse
juurde. Skvottimine,
kokkupõrked politseiga ja muude
riskide võtmine selle nimel, et
oma poliitilised vaated ellu viia.
Seda kõike jälgib kaameraga
ameeriklane, kes tuli nende Horvaatia
anarhistlike kogukondade
juurde antropoloogina – välitöid
tegema. Ta on tunnistajaks sellele,
kuidas mujal leiutatud aktivismivõtted
siinses ühiskonnas
lihtsalt ei tööta. Mis tähendab,
et siinsed anarhistid peavad olema
loovamad, idealistlikumad ja
kirglikumad kui kuskil mujal.
PILLE RUnnEL
A JAK AvA
Maailmafilmi festival
19.–25. märtsini 2012
ESMASPäEv, 19.03.
ERMi näitusemaja
n Eriprogramm “Shamanism and visual anthropology”,
dr Mihály Hoppál
n “Rituaalsed rännakud”,
rež Dawa Tshering Lepcha, Anna Balikci, 75’, IND
TEISIPäEv, 20.03.
Athena
10.00 Visuaalse antropoloogia retrospektiiv: Stéphane Breton.
16.00 “Amatöörfilmid – filmiamatöörid”,
rež Ivo Zen, 26’, CHE/AUT;
“Mees Jupiterilt”, rež Erik Strömdahl, 57’, SWE/DNK
18.15 “Polüfoonia – Albaania unustatud hääled”,
rež Björn Reinhardt, Eckehard Pistrick, 90’, DEU/ALB
20.30 Festivali avamine. Esilinastus: “Regilaul”,
rež Ulrike Koch, 104’, CHE/EST
KoLMAPäEv, 21.03.
10.00 “Ülistuse loomine ja laulmine: laul kannab südant
ja ajalugu”, rež Satoru Ito, 26’, JPN/CHN
“Šamaani kättemaks”, rež Laetitia Merli, 55’, FRA/RUS (Tuva)
12.30 “Edela-Iraan”, rež Mohammad Reza Fartousi, 52’, IRN
14.30 “Linnatundra”, rež Robi Uppin, Maria Kivirand, 15’, EST;
“Võitlus linna eest”, rež Jouko Aaltonen, 76’, FIN
17.00 “Mälu teedele eksinud”, rež Klara Van Es, 90’, BEL
19.30 “Tagaselja”, rež Tareq Daoud, 42’, CHE/CUB;
“Indiaanlased nagu meiegi”, rež Sylvie Jacquemin, 55’, FRA/USA
22.00 “Kurdi armastaja”, rež Clarisse Hahn, 98’, UK/IRN
nELJAPäEv, 22.03.
10.00–14.30 Eesti film 100: filmiprogrammid
“Elu Liivi lahe kallastel” ja “Kauged ja lähedased rahvad”
15.30 “Mehed teel”, rež Christine Moderbacher, 32’, GBR/AUT;
“Tagasihoidlik mees”, rež Maxime Coton, 64’, BEL
18.00 “Metsikud”, rež Lucy Kaye, 30’, GBR;
“Viiuldajad”, rež Alex Gentelev, 72’, ISR
20:30 “Kaev. Veehääled Etioopiast”,
rež Paolo Barberi, 56’, ITA/ETH
22.00 “Armastaja ja armastatu: tee tantrasse”,
rež Andy Lawrence, 70’, GBR/IND
REEdE, 23.03.
10.00 “Andrei Mihalkinost”,
rež Jevgeni Aleksandrov, Jelena Danilko, 30’, RUS;
“Siioni õied”, rež Josu Larunbe, David Moncasi, 50’, ESP/MOZ
12.00 “Jahis ainult naised”, rež Kullar Viimne, 28’, EST;
“Elu lainetel”, rež Riho Västrik, 52’, EST
15.00 “Neljas”, rež Liis Lepik, 26’, EST;
“Väljasõit”, rež Bartosz Kruhlik, 12’, POL;
“Koduteel”, rež Sergey Kachkin, 56’, RUS
17.30 “Võõras nahas”, rež Christophe Hermans, 51’, BEL
19.10 “Isade õigused”, rež Isri Halpern, 56’, ISR
21.10 “Võtsin sihikule oma kallima”,
rež Tomer Heymann, 70’, ISR/DEU
LAUPäEv, 24.03.
10.00 “Mõrkjad juured: Kalahari müüdi lõpp”,
rež Adrian Strong, 71’, GBR/NAM
12.00 “Mullast oled sa võetud: looduslik matus
ja anglikaani kirik”, rež/dir Sarah Thomas, 30’, GBR/ISL;
“Caetshage – linnatalu”, rež Lotte van Leengoed,
Maria Kolossa, 48’, NLD
15.00 “Utopistid”, rež Maple Rasza, Pacho Velez, 55’,
USA/HRV/GBR
17.00 “Varjatud naeratus”, rež Ventura Durali, 13’, ESP/ETH;
“Odüsseuse avang”, rež Alex Lora, 12’, ESP/USA;
“Odüsseia”, rež Agatha Maciaszek, Alberto Garcia, 83’, ESP/IND
19.30 “Katar, võiduajamine”, rež Alba Sotorra, 52’, ESP/QAT
20.45 Festivali lõpetamine. “Jumala köök”,
rež Valerie Berteau, Philippe Witjes, 64’, BEL/IND
PÜHAPäEv, 25.03.
Avatud näitused (ERM)
n Fotonäitus “Eesti filmi rajaleidjad soome-ugri
ja põhjarahvaste juures” (ERMis)
n Näitus “Ostupalavik: tarbimiskultuur Eestis
1990.–2000. aastatel” (ERMis)
n 3000 laste joonistust näitusel “Minu kingitus” (ERMis)
n Fotonäitus “Johannes Pääsuke 120” (Athenas)
n Fotonäitus “Pariis 2 ” (Athenas)
Festivali passid 15 EUR/8 EUR ja õhtuste seansside
piletid 2 EUR/1,5 EUR (kuni 17.00 tasuta!) saadaval
Piletilevi müügi kohtades ja kohapeal.
Piletiinfo ja programm: www.worldfilm.ee
“Mees Jupiterilt”.
“Kurdi armastaja”.
“Armastaja ja armastatu: tee tantrasse”.
“Isade õigused”.
“Võtsin sihikule oma kallima”.
“Utopistid”. FOtOD MAAILMAFILM

6
K A A S T Ö Ö
ootame kaastöid kodusest toiduvalmistamisest
2012. aastal on ERMi
kõige suuremaks kogumisteemaks
kodune toiduvalmistamine
ja eriti kodused kokad
ise: millised on nende oskused
ja harjumused, arvamused ja
eelistused. Kodusest toiduvalmistamisest
kirjutamisel saate
keskenduda oma igapäevastele
tegevustele, valikutele ja harjumustele:
millest te süüa teete?
Millised on teie lemmikroad?
Milliseid toiduvalmistamisvahendeid
te kasutate? Kas teete
süüa argipäeviti või kokkate pigem
pidulike sündmuste puhul?
Küsimustikule on teretulnud
vastama nii inimesed, kelle jaoks
toidutegemine tähendab kiirelt
valmistatud võileiba kui ka
need, kelle päevade kõige põnevam
ja mahukam osa möödub
köögis.
Muidugi võite kirjutada ka
sellest, miks teile ei meeldi süüa
teha või hoopiski sellest, kes teie
peres lisaks teile või teie asemel
toitu valmistab.
Eesti kroonid Eesti Rahva Muuseumisse
2011. aastal annetas
Allan Tohv ERMile aastatel
1992–2010 käibel olnud Eesti
krooni paberrahade kollektsiooni,
milles on 305 erinevat
pangatähte. Eesti Pank täiendas
seda kogu 27 pangatähega. ERM
soovib oma kogudes talletada
Eesti krooni kõigi aastakäikude ja
nominaalide erinevad seeriad.
Head inimesed, kel on kodus
veel kroone, olge lahked ja
vaadake, kas just teie koduses
kogus ei leidu sellise seeriamärkega
rahatähti, mis hetkel ERMi
Eesti kroonide kogust puuduvad.
Ning kui see ERMis puuduv
rahatäht on teil kodus, siis kinkige
see palun ERMile. Nii saab
Kaastöö kirjutamise hõlbustamiseks
on ERM välja andnud
küsimuslehe. Kui soovite
küsimustele vastamise asemel
kirjutada tänapäevase koduse
toiduvalmistamise ja “kokkamise”
teemast ja oma kogemustest
selles vallas vabas vormis,
siis on ka sellised kaastööd väga
teretulnud!
Täpsem info:
teadusdirektor Pille Runnel,
e-post: pille.runnel@erm.ee
meie ühine Eesti krooni kogu
terviklik ja täiuslik.
Samuti ootame Eesti münte
(sh meenemündid) aastatest
1992–2010.
Täpsem info:
peavarahoidja Riina Reinvelt,
tel 735 0406,
e-post: riina@erm.ee
Eesti Rahva Muuseum ootab lugusid lähimineviku ja kaasaja tarbimisharjumustest. FOtO ARP KARM
vabadusaja tarbimislood
Tarbimiskultuuril on inimese
elus oluline osa. Ostetud
kaup võib inimesest paljugi
rääkida, niisamuti nagu räägib
kauba hankimisviis ühiskonna
ja majandusolukorra kohta.
Eesti Rahva Muuseum uurib ja
jäädvustab tarbimisharjumuste
muutusi taasiseseisvunud
Eestis. Ootame lugusid tarbimisest
lähiminevikus ja kaasajal.
Võiksite keskenduda näiteks
järgmistele teemadele:
n Kaubaküllus. 1990ndad oli
aeg, mil poed hakkasid pärast
rahareformi kaubaga täituma.
Meenutage, mida arvasite toona
uudsena tundunud kaubakül­
Minu kodu lugu
Oma kodu loomise võimalused
on viimase paarikümne
aasta jooksul tohutult
muutunud – teisenenud on
ühiskondlikud olud ja asjade
maailm, arenenud on ka inimeste
soovid ja arusaamad.
Eestisse on kerkinud
tuhanded uued eramud ning
korterelamud. Paljud on saanud
tagasi esivanemate kodu ning
andnud sellele uue elu, teised
on otsinud hingelähedase vana
maamaja või linnakorteri ning
lusest? Kuidas leidsite tekkinud
valikust üles “oma” tooted?
n Hankimine. Millised on
kaasaja kaubahankimise viisid –
kaubandusketid, kaubakataloogid,
taaskasutuspoed või hoopis
piiriülene kauplemine? Palun
kirjeldage oma igapäevaste
kaupade ostmisharjumusi.
n Ostlemine. Kas käite vahel
kaubanduskeskustes end
“tuulutamas”? Mis olid
1990ndate ja 2000ndate
olulisemad kaubad, mida ühes
või teises seltskonnas oluliseks
peeti (rõivad, tehnika vms)?
n Keskkonnasäästlik tarbimine.
Kirjeldage oma harjumusi, kas
kujundanud selle oma koduks.
Mitmedki pered on oma kodu
loomist ka jäädvustanud, pildistades
teekonda alates vundamendi
rajamisest või esimestest
lammutustöödest kuni sissekolimiseni,
kogudes dokumente või
vanu tapeedikihte, uurides maja
eelmiste elanike elusaatusi.
Eesti Rahva Muuseum kutsub
kõiki jagama oma kodu rajamise
või renoveerimine lugu muuseumiga.
Kuidas toimus valik,
kuhu ja millist kodu rajada, kui
tegelete taaskasutusega, sordite
prügi, kasutate ökotooteid?
Välja pakutud teemad on pigem
orientiiriks, täpne küsimustest
kinni pidamine ei ole vajalik.
Mida põhjalikumalt kaupade
ostmist ning sellega seonduvat
meenutate, seda väärtuslikum
on materjal muuseumile. Kasutame
materjali ERMi uude majja
kavandataval püsinäitusel.
Kaastöid ootame aadressile:
“Valikuvabadus ja valikuvõimalus:
vabadusaja tarbimislood”,
Eesti Rahva Muuseum,
Veski 32, Tartu 51014
või e-postiga: ehti.jarv@erm.ee
kaua kestsid otsingud, millised
asjaolud olid valikul määravad?
Kes mida tegi? Mis oli kõige keerulisem?
Mis oli kõige toredam?
Kas ja kuidas elab teie kodus
edasi pere, suguvõsa või
kodukoha ajalugu?
Kaastöid ootame aadressile:
“Minu kodu lugu”,
Eesti Rahva Muuseum,
Veski 32, Tartu 51014
või e-postiga aadressile:
anu.jaers@erm.ee
Udmurdi rinnaehe
ERM B 188:1. FOtO ARP KARM
Ilmselt on raske leida rahvast,
kes oma pika ajaloo
väitel ei oleks kasutanud enda
ehtimiseks ning ka kurja eest
kaitsmiseks kehamaalinguid,
tätoveeringuid või lisanud oma
riietuse juurde erinevaid tikandeid,
mustreid või ehteid. Ka udmurdi
kultuurile, eriti lõunaudmurdi
naistele, on iseloomulik
hõbeehete rohkus rahvariietes.
Eriti hinnalised on rinna-
ja kaelaehted (уксе тирлык,
чыртывесь, чыртыкыш,
камали, бутьмар jne, sõltuvalt
kohast ja keelemurdest), mis
koosnevad tugeva (linase või kanepist)
kanga külge tihedalt üksteise
kõrvale õmmeldud hõbemüntidest,
helmestest ja teokarpidest.
Ehteid pärandatakse põlvest
põlve ning nendes võib leida
terve numismaatilise kogu, sest
iga kandja püüab rikastada seda
uute müntidega. Ka tänapäeval
peab mõnigi naisterahvas uhkuseasjaks
neid suurtel rahvapidudel
kanda.
Üksikud hõbemüntidest ehted
on tallel ka Eesti Rahva Muuseumi
soome-ugri rahvaste esemekogus,
kogutud põhiliselt Aleksei
Petersoni juhitud välitööde
käigus.
Siinkohal on pakkuda üks
lugu rinnaehtest чыртывесь
(ERM B 188:1), mille kohta on
muuseumi dokumentides kirjutatud
nõnda: “Saadud Malaja
Purga rajoonis, Udmurtias 1989.
aastal. Loovutaja Zoja Korneva.
Seda ehet kandis juba Zoja Kor-
neva ema XX sajandi algul. Rahasid
on hiljem küll juurde lisatud.
Kanti pidulikel puhkudel.”
Tegelikult on ehe veelgi vanemat
päritolu. Sellist rinnaehet
pärandatakse emalt tütardele
ehk naisliini mööda – nimelt sai
juba mainitud Zoja Korneva selle
oma emalt Marialt, kellele jäi
see aga tema emalt Annalt, nii et
selle valmistamist on alustatud
vähemalt 4–5 põlve tagasi (kõige
vanem münt on 1733. ning
uuem 1969. aastast).
NELJAPÄEV, 15. MÄRTS 2012
Rinnaehe
maja vastu
Lugu sellest,
kuidas muuseumile
loovutatud ehte
eest sai palkmaja
ostetud.
Udmurdi naised rahvapeol. Juuni 2010. FOtO MADIS KAtS, FK 2946: 1246
Zoja abikaasa oli vene päritolu,
sündinud nn perspektiivita
vene-udmurdi Tšemošuri segakülas,
mida tänapäeval Udmurdi
kaardil enam ei eksisteeri.
Ning abikaasa oligi see inimene,
kes pakkus hinnalist eset
müüa – Zoja seda eriti ei kandnud
ning mehe sõnul ei ole venelastel
kombeks selliseid asju
kanda.
Juhtumisi sattus 1989. aasta
suvel külla eesti muuseumitöötajate
ekspeditsioon, kes kogus ud-

NELJAPÄEV, 15. MÄRTS 2012 P o S T I M U U S E U M 7
murdi asju ja oli nõus ehte eest
ka korralikku raha maksma.
Igatahes ei jäänud keegi kaotajaks
– saadud raha eest (600
rubla) osteti hiljem Zoja Korneva
talusse palkmajake vanale tädile,
kus ta hakkaski elama (nn
väike maja ehk пичи корка lisandub
udmurdi talukompleksi
1970.–1980. aastatel järjest kaduma
hakanud suvekoja kua või
ka aida kenos asemele, põhimõtteliselt
erineb tavalisest elumajast
ainult mõõtude poolest). Nii-
moodi vahetatigi rinnaehe maja
vastu.
Muuseumitöös juhtub vist
väga harva, et kaugelt toodud
museaalid hiljem täienevad isiklikumat
laadi järellooga. Tänan
selle eest Tartus elavat noormeest
Dmitri Denissovit, kes üllatusena
avastas ühel ERMi näitusel
oma vanaema rinnaehte ja
uuris välja, miks ta omal ajal pere
reliikviast loobus.
SvETLAnA KARM
hensi 1
Armas kallis emakene ja
isakene! Olen nii äärmiselt
õnnelik, et olen teid jälle leidnud.
Nutan ja naeran õnnest.
Armas ema ja sina isa kui teaksite
kui raske oli elada. Häbi on
kaevata; kui kunagi kohtume,
siis räägin kõik. Nüüd vaid ütlen,
et olen väga halbu päevi näinud.
Kuid ega teiegi armsad pole
olnud paradiisi aias. Tegite ju
sõja läbi. Küll on see kõik õudne.
Tänu taevaisale, et võime jälle
teineteisele kirjutada. Aarnest 2
ei tea ma midagi. Nägin teda viimast
korda Tartu jaamas. Olen
kirjutanud mitmele poole, kuid
teateid pole. Moskvasse kirjutasin
mõned kuud tagasi, kuid vastust
pole. (10.01.1945)
Nii kirjutas 1941. aastal koos
tuhandete teiste eestlastega
küüditatud Hensi emale ja isale
pärast seda, kui oli üle mitme
aasta saanud kodustega uuesti
kontakti. Kuu varem saadetud
esimeses kirjas iseloomustas ta
oma eluolu vaid sõnadega: Elan
hästi. Nagu Kanaharjakull. 3
1/10 eestlust
Tööjõu vaba liikumine
Euroopas on tekitanud
Eesti ühiskonnas emotsionaalseid
diskussioone – arutletakse
nii eestluse elujõulisuse kui ka
olukorra üle ääre maadel. Uusima
rahvastiku­uuringu kohaselt elab
1/10 eestlastest väljaspool Eestit,
väljaränne on jätkuvalt aktiivne.
Samas elab Eestis 9/10 eestlastest,
kes on väljarännanutele
oluliseks sidemeks kogukonnaga.
ERMis sai talvel alguse uurimisprojekt,
mille käigus kogub
muuseum koostöös gümnasistide
ga uusväljarändajate unistusi,
mõtteid ja soove, mis on seotud
nii koduse Eesti kui uue sihtriigiga.
Projekti peamine ees märk
on uurida Eestist väljarännanute
motiive ning nende perede ja lähedaste
hakkamasaamist kodus.
Muuseumid soovivad sekkuda
aktiivselt ühiskondlikku aru­
kirjad Siberist
Perekond Israel poseerimas 1914. aastal. FOtO ERM FK 2909:58
Ilmselt ei tahtnud ta vanemaid
kohe esimeses kirjas šokeerida
üleelatud raskustest kirjutades
või kartis tsensuuri ega julenud
tegelikest katsumustest ja elamistingimustest
kirjutada.
Hensi mälestused küüditamisest
ja elust Siberis on avaldatud
2004. aastal ilmunud kogumikus
“Eestlaste küüditamine. Mineviku
varjud tänases päevas”.
tellu, tuues juurde ka ajaloolist
dimensiooni. Ei ole ju väljaränne
meie jaoks midagi uut, enne Eesti
Vabariigi sündi 1918. aastal elas
väljaspool Eestit ligi 1/5 eestlastest.
Üha olulisem on tutvustada
muuseumi kui kaasaegset
kultuuri ja ühiskonna uurimise
asutust ning kaasata osaluslikku
uurimisprojekti ka kogukonnaliikmeid,
võimaldades neil teha oma
näitust, mis peaks avanema juba
septembrikuus. Projektis osalevad
õppurid Kärdla, Põlva ning
Saaremaa Ühisgümnaasiumist
ning Tartu Jaan Poska Gümnaasiumist,
gümnasiste juhendavad
noored etnoloogiatudengid Tartu
Ülikoolist. Projektis on aktiivsed
osalised ka Hiiumaa, Saaremaa,
Põlva maakonnamuuseum.
Kui soovid oma lugu meiega
jagada, võta ühendust aadressil
Laura.Kipper@erm.ee.
Tundsin Hensit alates 1993.
aastast, salvestasin tema mälestused
lindile ja toimetasin hiljem
ladusaks jutustuseks. Seega
olen Hensi elukogemusega
ja Siberi mälestustega sügavamalt
tuttav kui vaid raamatust
loetu kaudu.
Peab tunnistama, et mälestuste
Siber mulle räägitud lugudes
oli hoopis leebem ja hel-
gem, kui nüüd kirjadest paistab.
Või õigem oleks öelda, et
kirjeldused elutingimustest,
toidu hankimisest ja hakkamasaamisest
on märksa detailsemad
ja värvikamad.
Ligi kahesajast kirjast koosnev
ja aastatest 1945–56 pärinev
kogu jõudis Eesti Rahva
Muuseumisse 2010. aastal ja on
hetkel korrastamisel ning annab
uurijatele võimaluse eestlastele
osaks saanud küüditamise
põhjalikumaks lahtikirjutamiseks.
RIInA REInvELT
1 Henriette Kärsna­Israel (snd
1913), õppis Tartu Ülikoolis majandust,
abiellus Aarne Kärsnaga,
küüditati 1941. aastal arvatavasti
mehe kuulumise tõttu
Kaitse liitu. Tagasi Eestisse jõudis
1956. aastal.
2 Hensi abikaasa suri Siberis.
3 Talu Viljandimaal, kus Hensi
veetis oma lapse­ ja noorpõlvesuvesid.
Postis keelatud kaup ERMi Postimuuseumis
Ravimid, elektroonika,
võltsitud kaubamärkidega
tooted, karusappi sisaldavad
kreemid, kalamari, krokodillitopis,
narkootilised ja psühhotroopsed
ained, elektrišokiaparaadid,
kasteedid ja tulirelvad.
See on põgus loetelu esemetest,
mida postiga saata üritatakse.
ERMi Postimuuseumi püsinäituse
uuendus keskendub tolli-
ja postitöö ühele valdkonnale
– postis keelatud kaubale. Kes
veel ei tea, siis enamik rahvusvahelistest
posti- ja kullersaadetistest
valgustatakse tollikontrollis
röntgeniga läbi.
Ja üllatusi postisaadetistes
jätkub! Hoolimata
keeldudest ja
erinevatest piirangutest
posti või kullerigasaadetavatele
kaupadele, on ikka
inimesi, kes teadmatusest
või teadlikult seda
ignoreerivad.
Kasvutrendis on postisaadetised,
milles on Eestis ravimiteks
klassifitseeruvad ained ja elektroonikaseadmed,
mis ei vasta
tehnilistele nõuetele.
Internetikaubandus on tõusvas
trendis. Taevakanalite pakkumised
on ahvatlevad, üks
soodsam kui teine ning kõik loomulikult
hea ja tõhus. Kui midagi
meelepärast leitud, vajutatakse
nupule “tellin”, mõtlemata
täiendava ja vajaliku infoga
tutvumisele, mis on ainult mõne
kliki kaugusel. Ka juhtmevabade
elektroonikaseadmete (GPS,
mobiiltelefonid, MP3, MP4,
alarmseadmed, koerte aiad või
treeningseadmed jne)
tellimisel on vist sedavõrd
kiire, et riiki
sisenevate kaupade
nõuetele vastavus
jääb kontrollimata.
Nii juhtubki, et
meil ravimiks osutuv
kaup ja nõuetele mittevastavadelektroonikaseadmed
lähevad pärast kontrollimist
tuldud teed tagasi. Kuidas ja kas
tellijale makstud raha tagastatakse,
on juba teine küsimus.
Kõnekas on seegi fakt, et eelmisel
aastal avastas toll 61 postisaadetises
narkootilisi aineid,
mis on näituse üheks märksõnaks.
Näitus “Postis keelatud kaup”
viib meid igapäevaellu, andes
ülevaate sellest, mida peaks
teadma nii internetist tellimisel
kui ka postiga kauba saatmisel
ja saamisel. Räägime keelatud
kaupadest ja nendega kaasnevatest
ohtudest. Näha saab
postisaadetistest konfiskeeritud
esemeid. Nahkhiire postmargile
hakkab seltsi pakkuma lendkoera
topis!
Röntgenisilm
kontrollib
kauba
ja eraldab
keelatu.
Pildil
krokodillitopis.
FOtO ANNA MIhOLIc
Tollis avastatud keelatud kaupadega
tegelevad lisaks Maksu-
ja Tolliametile edasi erinevad
ametkonnad: Ravimiamet, Politsei-
ja Piirivalveamet, Kaitsepolitseiamet,
Tehnilise Järelevalve
Amet, Tarbijakaitseamet,
Veterinaar- ja Toiduamet.
ERMi Postimuuseumi on
oodatud õpetajad koos klassiga,
noored, emad-isad ja vanaemad-vanaisad.
Pedagoogiliste programmidega
saab lähemalt tutvuda
www.erm.ee.
Näitus valmis koostöös Maksu-
ja Tolliametiga.
EvE AAB
ERM kutsub lapsi üheskoos
omakultuure tundma õppima
Juunikuus leiab esmakordselt ERMis aset linnalaager
lastele, mille käigus süvenetakse iseenda juurte mõtestamise
kaudu Eesti rikkalikku omakultuuripärandisse. Meil kõigil
on minevik, alati oleme kuskilt ja kellegi keskelt pärit, isegi kui
me seda enam ei teadvusta. Pealegi, kellegi teise jaoks oleme
kõrvalt vaadatuna ka meie need “teised” – võõrad, imelikud
ja tundmatud.
Viie päeva jooksul õpime üheskoos tundma läbi aegade
Eestimaal elanud inimesi, räägime sellest, millised on olnud ja
on praegu nende kombed, usk, rahvakultuur. Vaatame lähemalt,
milliste allikate kaudu me minevikku tunneme ning mis on see,
mis ühest kultuurist ajas edasi kandub.
Mitmel päeval ootavad osalejaid ees väljasõidud – üheskoos
käiakse Peipsi ääres vanausuliste juures, Setomaal külas ühes
õiges seto talus ja Viljandimaal Heimtali Muuseumis, kusjuures
proovimata ei jää ka traditsioonilised ehitusvõtted ega seto
gurmee.
Laste linnalaager korraldatakse koostöös Muinsuskaitseameti
ja Ajalooarhiiviga ning see leiab aset 11.–15. juunini.
Osalema oodatakse lapsi vanuses 10–12.
Täpsem info ERMi koduleheküljelt alates maikuust.

8
K A L E n d E R
näitused
ERMi näitusemaja
J. Kuperjanovi 9, Tartu
PÜSInäITUS
“Eesti. Maa, rahvas, kultuur”
n Kuni 20.04. püsinäitusel
“Muuseum näitab karvu”
n Alates 20.04. püsinäitusel
“Muuseum näitab mune”
18.02.–31.12.
“Ostupalavik: tarbimiskultuur
Eestis 1990.–2000. aastatel”
18.02.–18.03.
ERMi raamatukogu kutsub: “Etnoloog
Gustav Ränk 110. Meie
olemise alused tuleviku vaatenurgast”
19.03.–27.05.
“Eesti filmi rajaleidjad soomeugri
ja põhjarahvaste juures”
ALATES 30.03.
ERMi raamatukogu kutsub:
“Pääsuke, esimene”
26.4.–1.7.
“Veski tänav Tartus.
Nähtavad ja nähtamatud lood”
ALATES 20.05.
ERMi raamatukogu kutsub:
“Hingeilmas uitaja.
Usundiuurija Ivar Paulson 90”
7.06.–26.08.
Anne Helene Gjelstadi fotonäitus
“Suur süda, tugevad käed. Kihnu
ja Manija eakate naiste portreed”
ALATES 11.06.
ERMi raamatukogu kutsub:
“Kuperjanovi uulits –
500 m ajalugu”
18.–22.06.
Tartu Puuetega Inimeste Koja
käsitööringi näitus (töötoas)
ALATES 20.08.
ERMi raamatukogu kutsub:
“Tee tegeliku iseseisvuseni”
7.09.–2.12.
“Vulkaan”
ALATES 20.09.
ERMi raamatukogu kutsub:
“Kui lugeda rahvaloendusi”
Postimuuseum
Rüütli 15, Tartu
PÜSInäITUS
“Iga ukseni päikeses ja sajus.
Eesti rahvuslik postiametkond
90”
Harivat Pääsukese-aastal “Eesti film 100” raames
n Pääsukese­aasta haridusprogrammid saavad ERMis alguse Johannes
Pääsukese, Eesti filmikunsti pioneeri sünnipäevakuul märtsis.
ERMi haridusprogrammid keskenduvadki eelkõige Johannes
Pääsukese pärandile – näitustel uuritakse tema tehtud etnograafilisi
fotosid ja filme ning analüüsitakse nendes kätketud maailmavaadet.
Lisaks vaadatakse Peeter Linnapi filmi “ Mees kahe kaameraga”.
Järgneb töötuba, kus rühmatööna valmib film. Haridusprogrammi
eesmärgiks on äratada noortes suuremat huvi filmi kui õppimisvahendi
vastu.
n Programme soovitame VIII–XI klassi õpilastele ja peredele.
n Osalejatel on vaja kaasa võtta fotoaparaat või kaameraga telefon.
n Tellimine 19.03.–27.05. tel 735 0425 või giidid@erm.ee.
n Alates 29. veebruarist
avatud püsinäituse uuendus
“Postis keelatud kaup”
KUnI 15.04.
“Hammastega või hammasteta”
25.04.–25.09.
“Mees ja tema maailm”
Postimuuseumis
26.09.
“Teaduselt postile”
Heimtali muuseum
Heimtali, Pärsti vald, Viljandimaa
PÜSInäITUS
“Põlvest põlve elutarkus”
MäRTSIST JUUnInI
“Tagasi koju”.
Rootsi etnograafilise huviringi
Triinu looming
JUULIST SEPTEMBRInI
“Rahvakunsti laiast ilmast”.
Valda Loorentsi kogutust
(Tiibeti, Guatemala ja Maroko
rahvakunst)
näitused Raadil
Narva mnt 177, Tartu
n “Raadi läbi aegade” Veetornis
n “Meie siin maal” mõisahoone
varemetel
n “Trükitud pildid ja kirjad.
Eesti Rahva Muuseumi
müürilehed ja plakatid
siiberkapis”.
Ettetellimisel, telefonil 735 0442
või 735 0425
Mujal
1.01.–27.05.
“Johannes Pääsuke 120. Eesti
film 100” Tartu Maavalitsuses
(Riia 15, Tartu)
25.01.–6.04.
“Muuseum näitab keelt”
Valga Muuseumis
(Vabaduse 8, Valga)
ALATES 5.03.
“Kui põllud põlesid”
Hiiumaa Muuseumis
7.03. KUnI MAInI
“Johannes Pääsuke.
Mees kahe kaameraga”
Athena Konverentsi­ ja Kultuurikeskuses
(Küütri 1, Tartu)
21.03.–26.04.
“Eestlaste rahvarõivad”
Ukraina Rahvusmuuseumis
30.03.–30.04.
“Johannes Pääsuke. Mees kahe
kaameraga” Tasku keskuse
kinokorrusel (Turu 2, Tartu)
ALATES 30.03.
“Johannes Pääsuke. Mees kahe
kaameraga” Tartu College’is
Torontos
Üritused
Märts
14.03.
Emakeelepäev
16.03.
ERMi dokumentaalfilmi “Meie
mäletame! Meie mälestame!”
avalik esitlus Väike­Maarja
rahvamajas
19.–25.03.
Maailmafilmi festival
19.–23.03.
Koolivaheaja pärimuspäevad
29.03.
Foorum “Muuseumide meistriklass”:
“Kas riik lahkub maalt?
Muuseumide ja omavalitsuste
sünergia”. Külalislektorid
Linnar Priimägi, Paul Firnhaber.
Eelregistreerimine vajalik.
Lisainfo Aivi Ross, omakultuuride
osakond, telefon 731 1457
30.03.
“Johannes Pääsuke 120”.
Nõukogude Eesti amatöörfilmide
kogumise väljakuulutamine
Aprill
2.04.
ERMi dokumentaalfilmi “Meie
mäletame! Meie mälestame!”
avalik esitlus Rakvere
rahvamajas
5.04.
Hõimuõhtu – handid
(koostöös Fenno­Ugria
Asutusega)
14.04. KL 10–16
Eesti Rahva Muuseumi
sünnipäev. Avatud on kõigi
ERMi majade uksed – peamaja,
näitusemaja, Postimuuseum,
Raadi ja Heimtali. Ekskursioonid
kogudes, näituselabor esitleb:
väljapanek “Kahetsetud ost”
ja töötuba, rahvarõivamarkide
esitlus jpm.
16.–17.04.
ERMi 53. aastakonverents “Püsinäituse
kureerimine ja kujundus”
18.04.
Loeng narkoennetusest
ERMi Postimuuseumis
19.04.
Loeng narkoennetusest
ERMi Postimuuseumis
25.–26.04.
Konverents “Noorte hääled.
Noorte etnoloogide ja folkloristide
konverents”
28.04.
Näituselabor esitleb: väitlusturniir
keskkooliõpilastele
Mai
3.05.
Loeng narkoennetusest
ERMi Postimuuseumis
4.05.
Loeng narkoennetusest
ERMi Postimuuseumis
5.05.
“Teeme ära!”
Talgud Raadi mõisapargis
5.05.
ERMi Sõprade Seltsi üldkoosolek
11.–12.05.
Üle­eestilised käsitööpäevad
Heimtali muuseumis
12.05.
Heimtali laat (õpitoad,
filmiprogramm, näitused)
11.05.
Näituselabor esitleb: teemapäev
“Miks ma tarbin, nii nagu tarbin”
19.05.
Muuseumiöö: “Öös on kino”
26.05.
Rahvarõivapäev:
looduslikud kiud
Juuni
11.–15.06.
Omakultuuride teemaline linnalaager
lastele. Registreerimine
alates maikuust
23.06.
Tartu linna jaanipäev
Raadi mõisapargis
Juuli
12.–14.07.
Heimtalis Pärnu rahvusvahelise
dokumentaal- ja antropoloogiafilmide
festivali valikkava
20.–22.07.
ERMi postkaarditurg
Tartu hansapäevadel
August
n Välitööd Avinurmes
15.–30.08.
Suvemuusikal Raadi mõisapargis
“Naised valitsevad maailma”
20.08.
Taasiseseisvumispäev
September
14.09.
Rahvarõivakonverents
16.09.
Raadil “Muuseum üheks päevaks”
28.09.
Kirjasaatjate päev
28.09.
Teadlaste öö
n Muuseum jätab endale õiguse
teha kavas muudatusi.
n Värskeima info ürituste
ja näituste kohta leiate meie
kodulehelt www.erm.ee
EESTI RAHVA MUUSEUMI NäITUSEMAJA (J. Kuperjanovi 9, Tartu). Näitused ja muuseumipood avatud T–P 11–18,
kohvik avatud T–R 10–18, L 11–18, P 11–17. Reedeti sissepääs tasuta! Tel 735 0445.
ERMI POSTIMUUSEUM (Rüütli 15, Tartu). K–P 11–18. Tel 731 1450.
RAAdI MÕISAPARK (Narva 177, Tartu). Avatud iga päev kella 7–22. Näituste külastamiseks helistada ette tel 735 0442.
HEIMTALI MUUSEUM (Heimtali, Pärsti vald, Viljandimaa). Avatud T–P 9–13.30 ja 14.15–17; talvel T–L 9–13.30 ja 14.15–17. Tel 439 8126.
RAAMATUKOGU, ARHIIV JA FOTOKOGU (Veski 32, Tartu). Avatud T–R 9–17 (uute materjalide laenutamine kella 10–16,
juba laenutatud materjalidega saab tutvuda kuni kl 17ni). Tel 735 0420.
ESEMEKOGUd (Veski 32, Tartu). Avatud T–R 10–1& (esemete väljatoomine hoidlast kella 10–14,
juba laenutatud esemetega saab tutvuda kuni kl 16ni). Tel 735 0407.
R AAMATUd
NELJAPÄEV, 15. MÄRTS 2012
Vanavara kogumisretkedelt 8.
Gustav Vilbaste
Koostaja: Piret Õunapuu, Tiina Tael
Tartu 2011
n “Vanavara kogumisretkedelt
8” räägib aastatel 1910–1913
Kuusalu, Harju­Jaani ja Kose kihelkondades
nähtust ja kogetust.
Möödunud aastasaja karismaatilisemaid
ja laiema huvideringiga
loodusteadlasi Gustav Vilbaste
oli tegev paljudes valdkondades.
Loodusteaduste kõrval oli ta
innukas rahvaluule, murdekeelse
sõnavara ning vanavara koguja. Kuidas kõik algas,
saab lugeda tema reisikirjeldustest, mida illustreerivad nii
muuseumile kogutud esemete pildid kui selleaegsed fotod.
Hind: 3 €.
Johannes Pääsuke.
Mees kahe kaameraga.
Man with two cameras
Koostaja: Jana Reidla
Kolmas, parandatud ja täiendatud
trükk (1. trükk 2003, 2. trükk 2008)
Tartu 2012
n Johannes Pääsuke (1892–
1917) oli fotograaf ja esimene
Eesti elukutseline filmimees, kes
on jätnud endast maha ainulaadse Eesti XX sajandi alguse igapäevaelu
kirjeldava fotokollektsiooni. Ta on tuntud ka kui esimene
Eesti filmitegija, dokumentalist, kroonik ja mängu filmide tegija.
Ta oli otsekui mees kahe maailma vahel, kasutades kiirelt moderniseeruvat
tehnoloogilist innovatiivsust kaduva jäädvustamiseks.
Müüki jõuab märtsi lõpus.
Vanavara kogumisretkedelt
reisikirjelduste komplekt
Komplektis on 8 raamatut
n Nüüd on eesti tuntud inimeste
välitööde päevikud müügil ka
soodsama hinnaga komplektina.
Komplekt sisaldab selliste tuntud
inimeste nagu Oskar Kallas,
August Pulst, Nikolai Triik,
Eduard Pedak, Gustav Matto,
Julius Kuperjanov, Leopold
Laurson, Voldemar Haas, Henrik
Visnapuu ja Gustav Vilbaste
poolt kirja pandud mälestusi
ning kogumis retkedel ette
tulnud juhtumusi ning tähelepanekuid kohaliku
elu eripäradest Eestimaa erinevates nurkades.
Komplekti hind: 16 €.
Raamatute hind eraldi ostes: 23€.