grammatiline evidentsiaal balkani ja balti areaali ... - Tartu Ülikool

TARTU ÜLIKOOL 

FILOSOOFIA TEADUSKOND 

Eesti keele õppetool 

Petar Kehayov 

GRAMMATILINE EVIDENTSIAAL 

BALKANI JA BALTI AREAALI KEELTES 

Magistritöö 

Juhendaja professor Mati Erelt 

TARTU 2003

Sisukord 

Sissejuhatus.......................................................................................................................5 

1. Töö meetodid ja eesmärgid ........................................................................................7 

2. Evidentsiaalsuse mõisted ...........................................................................................9 

3. Üksikute keelte süsteemid........................................................................................13 

3.1. Balkani keelte süsteemid ................................................................................13 

3.1.1. Türgi....................................................................................................13 

3.1.2. Bulgaaria.............................................................................................15 

3.1.3. Makedoonia ........................................................................................18 

3.1.4. Albaania..............................................................................................20 

3.1.5. Väiksemate Balkani keelte süsteemid.................................................22 

3.2. Balti areaali keelte süsteemid .........................................................................23 

3.2.1. Eesti ....................................................................................................23 

3.2.2. Läti......................................................................................................25 

3.2.3. Leedu ..................................................................................................28 

3.2.4. Väiksemate Balti areaali keelte süsteemid..........................................30 

3.3. Balkani ja Balti areaali keelte süsteemide morfosüntaks – kokkuvõte...........30 

4. Kategooria paradigmaatiline diapasoon...................................................................34 

5. Kategooria süntagmaatiline diapasoon ....................................................................36 

5.1. Koostoime isiku kategooriaga ........................................................................36 

5.2. Levik erinevates lausetüüpides .......................................................................38 

5.2.1. Süntaktilised tarindid..........................................................................39 

5.2.2. Kommunikatiivsed lausetüübid ..........................................................42 

5.2.2.1. Küsilause .............................................................................42 

5.2.2.2. Hüüdlause ............................................................................44 

5.2.2.3. Käsklause.............................................................................45 

6. Evidentsiaalsus ja naaberkategooriad ......................................................................46 

6.1. Evidentsiaali koht tempus – aspekt – kõneviisi teljel.....................................46 

2

6.1.1. Evidentsiaal ja tempus ........................................................................46 

6.1.2. Evidentsiaal ja aspekt..........................................................................48 

6.1.3. Evidentsiaal ja kõneviis ......................................................................49 

6.2. Evidentsiaalsus ja modaalsus..........................................................................52 

6.2.1. Evidentsiaal ja tegelikkushinnang ......................................................52 

6.2.1.1. Evidentsiaal ja reaalsushinnang...........................................53 

6.2.1.2. Evidentsiaal ja võimalikkushinnang....................................54 

6.2.2. Evidentsiaal ja deontiline modaalsus..................................................55 

6.2.3. Evidentsiaal ja episteemiline modaalsus.............................................56 

7. Grammatiliste evidentsiaalide semantika ja pragmaatika ........................................59 

7.1. Primaarsed opositsioonid................................................................................59 

7.2. Sekundaarsed opositsioonid (allsüsteemide eritlemine).................................64 

7.3. Narratiivsed kasutused....................................................................................68 

7.4. Pragmaatilised ja muud eritähendused ...........................................................70 

7.5. Süsteemide kognitiivsed alused......................................................................71 

8. Grammatilise evidentsiaali väljakujunemine ...........................................................74 

8.1. Perfekti semantika laienemine........................................................................75 

8.1.1. Formaalsed protsessid.........................................................................79 

8.1.2. Distantspartiklid..................................................................................82 

8.2. Muud grammatikalisatsiooni allikad ..............................................................84 

8.3. Areaalsete kontaktide roll...............................................................................86 

8.3.1. Balkanil...............................................................................................88 

8.3.2. Baltikumis...........................................................................................90 

9. Grammatilise evidentsiaali tüpoloogia bulgaaria ja eesti keeles..............................91 

9.1. Bulgaaria keele süsteem .................................................................................91 

9.1.1. Kvotatiiv .............................................................................................94 

9.1.2. Inferentsiaal.........................................................................................95 

9.1.3. Miratiiv ...............................................................................................96 

9.2. Eesti keele süsteem.........................................................................................97 

9.2.1. Inferentsiaalsed ja miratiivsed tähendused .........................................99 

3

9.3. Vahendatud käsk........................................................................................... 100 

10. Kokkuvõte.............................................................................................................. 103 

Lühendid ....................................................................................................................... 106 

Kirjandus....................................................................................................................... 108 

Grammatical evidentials in the languages of the Balkan and Baltic linguistic areas. 

Summary........................................................................................................................ 117 

4

Sissejuhatus 

Keeletüpoloogia on viimastel aastakümnetel pööranud märkimisväärset tähelepanu mo- 

daalsusele ja sellele lähedalseisvatele semantilis-pragmaatilistele kategooriatele. Üheks 

konkreetseks uurimisvaldkonnaks, mis on seoses sellega nihkunud tähelepanu kesk- 

punkti, on evidentsiaalsuse väljendamise võimalused maailma keeltes. 

Käesoleva magistritöö ülesandeks on võrrelda evidentsiaalsuse grammatilist väljen- 

dust kahes keeleareaalis. Esimene kattub suuremalt jaolt Balkani keeleliiduga, kuhu 

kuuluvad kreeka, bulgaaria, makedoonia, rumeenia, albaania, arumuni, meglenorumuni 

keel ja Balkani mustlaskeeled. 1 Kõikides nendes keeltes, v.a kreeka ja rumeenia keeles, 

võib evidentsiaalseid tähendusi väljendada grammatiliste vahenditega. Kuigi kreeka keel 

asub mitmete balkanismide poolest kesksel kohal Balkani keeleliidus, ei oma see siinse 

uurimuse seisukohalt samasugust tähtsust kui türgi keel, mis traditsioonilise seisukoha 

järgi ei kuulu Balkani keeleliitu. Türgi keel on oluline esiteks sellepärast, et selles leidub 

hästi väljakujunenud, diakrooniliselt vara tuvastatav evidentsiaalne süsteem, ja teiseks 

muude Balkani keelte süsteemide seisukohalt kui võimalik grammatilise interferentsi 

allikas. Lisaks sellele võib Balkani keeleliitu kuuluvateks pidada mõningaid türgi keele 

murdeid Rumeelias ning väga lähedast gagauusi keelt. 

Teine grammatilise evidentsiaalsuse ala asub Baltikumis. Sellesse kuuluvad eesti, 

liivi, läti ja leedu keel. Erinevalt situatsioonist Balkani keeleliidus on grammatiline 

evidentsi-aalsus Baltikumis üks väheseid isoglosse, mis õigustavad keeleliidu staatuse 

omistamist Läänemere idakalda areaalile (vt Stolz 1991). 

Käesolev tüpoloogiline uurimus võtab Balkani poolsaare keeltest arvesse türgi, bul- 

gaaria, makedoonia, albaania ja arumuni, Balti areaali keeltest aga eesti, läti ja leedu 

keele grammatilise evidentsiaali süsteeme. 

1 Arumuni ja meglenorumuni on väikesed ida-romaani keeled, mida kõneldakse Balkani poolsaare kesk- 

osas. Nimekirja võib lisada ka geneetiliselt lääne-romaani keelkonda kuuluva ladino (või judezmo) keele, 

mida kõnelevad Balkani poolsaare juudid (vt Lindstedt 2000b). 

5

Grammatilise evidentsiaali olemasolu kõneleb areaaltüpoloogilise suguluse 

valitsevast rollist. Teisisõnu, keelte võimest vabaneda oma struktuurilise genotüübi 

kammitsatest. Vaadeldavad keeled kuuluvad kolme geneetilisse keelkonda. Need on 

indo-euroopa: slaavi (bulgaaria ja makedoonia), romaani (arumuni), balti (läti ja leedu) 

keeled ja albaania keel; soome-ugri (eesti ja liivi) ja turgi-altai (türgi) keeled. Mainitud 

keeltest paistab ainult türgi keel omavat geneetilise päritolu järgset evidentsiaalset 

süsteemi. 

6

1. Uurimuse meetodid ja eesmärgid 

Käesolev töö on mahu poolest liiga väike (ning vaadeldavaid keeli liiga palju), et suuta 

valgustada kõiki morfosüntaktilisi ja semantilisi parameetreid kõikides keeltes ning teha 

absoluutseid üldistusi evidentsiaalse kategooria tüübi kohta. Osades, eriti väiksemates 

keeltes ei ole evidentsiaali süsteemide morfosüntaksi, veel vähem nende semantikat ja 

pragmaatikat, piisavalt uuritud. Enamus üldistusi baseeruvad seega suuremate keelte 

(türgi, bulgaaria, makedoonia, albaania, eesti, läti ja leedu keele) materjalil. Töös on eri- 

line rõhk bulgaaria ja eesti keelel autori nende keelte hea oskuse tõttu. Samas võib neid 

keeli pidada ka vastavate areaalsete liitude prototüüpesindajateks. Kahe keele evidentsi- 

aalsete süsteemide võrdlusele on pühendatud eraldi peatükk. 

Mõlemas areaalis esinevad grammatilise evidentsiaali süsteemid kolme erineva 

varian-ditüübina: murrete süsteemid, preskriptiivse grammatika süsteem ja ühiskeele 

süsteem. Selle töö uurimisobjektiks on teine ja kolmas süsteem. Puudutan vajaduse 

korral ka mur-deesinemust, kuna osades keeltes on grammatilist paradigma alles hiljuti 

ja osaliselt kunstlikult normeeritud, mistõttu ei ole normatiivsetes grammatikates 

esitatud vormis-tiku võrdlemisest diakrooniliste protsesside paljastamisel kasu. 

Tüpoloogilise uurimuse teoreetiliseks aluseks on püüd abstraheerida tüpoloogilisi ka- 

tegooriaid ja vaadelda, milliste võimalike morfosüntaktiliste strateegiate abil neid gram- 

matikas kodeeritakse. On olemas kolm võrdlusbaasi: grammatiline kategooria (gramma- 

tical category), keeleväline kategoriaalne tähendus või joon (notion) ja tüpoloogiline 

kategooria (typological category) (Palmer 2001: 19–21, 149). Sellises vastavuses on 

omavahel näiteks konditsionaal (grammatiline kategooria), usutavus (keeleväline kate- 

goriaalne tähendus) ja episteemiline modaalsus (tüpoloogiline kategooria). Olen püüd- 

nud neid oma käsitluses lahus hoida, kuid see on osutunud raskeks. 

Magistritöö eesmärk on võrrelda vaadeldavate keelte evidentsiaalseid süsteeme. terti- 

um comparationis on morfosüntaktiliste vahenditega väljendatav semantilis-pragmaati- 

line kategooria ‘evidentsiaal’. Kitsamad eesmärgid on: 

7

• määratleda kategooria paradigmaatiline ja süntagmaatiline levikuala keelte grammati- 

lises süsteemis; 

• selgitada, milline on evidentsiaali koht teiste verbikategooriate (aja, aspekti ja kõne- 

viisi) seas; 

• uurida, kuidas haakub evidentsiaalsuse grammatiline väljendus modaalsuse väljenda- 

misega; 

• selgitada, millist tüüpi semantilisi ja pragmaatilisi tähendusi annavad edasi erinevate 

keelte süsteemid ja millised on markeerituse kognitiivsed alused; 

• uurida, millised on tüüpilisimad grammatikalisatsiooni allikad ja rajad, ning milline 

on keelekontaktide roll kategooria tekkimises ja väljakujunemises. 

Töö alguses käsitlen vaadeldavate evidentsiaalsete süsteemide formaalseid 

parameetreid, edasi liigun funktsionaalse külje poole ning viimasena tegelen süsteemide 

ajalooga. Töö lõpus esitan tabelites uurimuse tulemused. 2 

2 Selle töö kirjutamisel olen saanud asendamatut abi Rogier Bloklandilt. Tehniliste nõuannete eest tänan 

ka Jouni Tapperit. 

8

2. Evidentsiaalsuse mõisted 

Keeleteaduses on evidentsiaalsuse mõiste võrdlemisi uus. Ilmselt esimene, kes sellele 

nähtusele tähelepanu pööras, oli Franz Boas. Oma kwakiutli keele grammatikas märgib 

ta, et teatud sufiksid tähistavad informatsiooniallikat (Boas 1911, viidatud Ifantidou 

2001: 2 järgi). Laiemat tähelepanu pälvis evidentsiaalsuse problemaatika keeletüpoloo- 

gide hulgas alles alates 20. saj. 80ndatest aastatest. Evidentsiaalsuse uurimisel on põhi- 

rõhk kogu aeg olnud grammatilistel evidentsiaali süsteemidel. Päevavalgele on tulemas 

üha rohkem andmeid senitundmatute grammatiliste süsteemide kohta. Materjali 

läbitööt-lemiseks püüab lingvistiline tüpoloogia üha aktiivsemalt luua ühiseid 

meetodeid, mille abil saaks kategoriseerida kõikide keelte esinemusi (vt Willet 1988; 

Kozintseva 1994; Aikhenvald 2000, 2003; Plungian 2001). Tuleb nentida, et vaatamata 

mõningatele katse-tele luua ühiseid abstraktsionistlikke mudeleid (nt Anderson 1986, 

Ifantidou 2001), on evidentsiaalsuse teaduslik uurimine alles väljumas deskriptiivsest 

ajastust. On ilmunud rida evidentsiaalsuse temaatikale pühendatud kokkuvõtvaid 

kogumikke (Chafe, Nichols 1986; Guentchéva 1996; Johanson, Utas 2000; Aikhenvald, 

Dixon 2003). Vähe on aga kontrastiivseid, ainult kahele süsteemile või süsteemi tüübile 

pühendatud uurimusi (nt Klaas 1997, 2002 eesti ja leedu keele süsteemide kohta). 

Kuna tegemist on funktsionaalselt väga laialivalguva nähtusega, on definitsioone, 

mis haaraksid kõiki semantilisi, pragmaatilisi ja kontekstuaalseid tähendusi isegi ühe 

keele süsteemi või allsüsteemi kohta olnud raske püstitada. Üks peamisi küsimusi, 

milles arva-mused lahknevad, on küsimus sellest, kas evidentsiaalsus on osa keele 

modaalsest süsteemist või asub väljaspool seda. A. Aikhenvaldi (2000: 1) järgi 

evidentsiaal(sus) on: “... obligatoorne grammatiline kategooria, mille põhitähenduseks 

on informatsiooni allika markeerimine kõneleja poolt – kõneleja on olnud kas ise 

sündmuse tunnistaja, teeb järel-dusi talle teada olevate faktide põhjal või rääkis talle 

sündmusest keegi teine, vms” (tlk. P.K.). 

Aikhenvaldi definitsioonis leiab kõlapinda ainult üks kahest evidentsiaalsuse põhi- 

funktsiooni kohta käivast seisukohast. Selle seisukoha järgi on evidentsiaalse tähenduse 

9

põhituumaks informatsiooni allika markeerimine. Evidentsiaali formandid võivad mär- 

kida kõneleja subjektiivset hinnangut informatsiooni paikapidavuse kohta, kuid see on 

enamjuhtudel meelevaldne lisatähendus. See tähendab, et grammatiliste evidentsiaalide 

põhifunktsiooni ei kuulu episteemiliste tähenduste kodeerimine grammatikas. Tegemist 

on iseseisva grammatilise kategooriaga ja mitte episteemilise või muu modaalse 

süsteemi alakategooriaga (vt ka Kozintseva 1994: 98–99). 

Teise seisukoha järgi on evidentsiaalsete süsteemide põhifunktsiooniks väljendada 

kõneleja suhtumist informatsioonisse, mida tema (kõneleja) keelend kirjeldab (Willett 

1988: 52). Oma kokkuvõtvas töös kõneviisi ja modaalsuse kohta (2001) peab F. Palmer 

evidentsiaalsust üheks propositsioonilise modaalsuse liigiks. J. Lyons eristab aga kaht 

tüüpi episteemilist modaalsust: subjektiivne ja objektiivne. Subjektiivsed episteemilised 

tähendused on loomu poolest evidentsiaalsed – seotud arvamuse, kuuldu ja järeldusega 

(Lyons 1977: 799–800). 

Seega evidentsiaalsed süsteemid väljendavad keeles kahte tähendust: (i) viide infor- 

matsiooni allikale ja (ii) viide kõneleja suhtumisele informatsioonisse. Küsimus, kumb 

nendest kahest tähendusest esineb evidentsiaalsetes süsteemides invariant- ja kumb vari- 

anttähendusena, on keeleuniversaalselt siiani lahendamata. 3 

Kuna käesoleva uurimuse objektiks on grammatilised süsteemid, on oluline küsimus 

grammatilisuse astmest teatud semantilise kategooria markeerimisel. Aikhenvald eristab 

kaht grammatilisuse astet evidentsiaalsuse markeerimisel. Mitmed grammatilised kate- 

gooriad võivad oma põhitähenduse kõrval omandada evidentsiaalseid tähendusi, ilma et 

informatsiooni allika markeerimine kuuluks nende primaarsete tähendusfunktsioonide 

hulka. Aikhenvald nimetab selliseid regrammatikalisatsiooni juhtumeid evidentsiaal- 

seteks strateegiateks (evidential strategy). Nende puhul on algselt olnud tegemist kon- 

tekstis tekkinud implikatsiooniga. Juhuslikud pragmaatilised jõud on kutsunud esile 

uusi tähendusi, mida on võidud hiljem hakata analüüsima teatud vormi juurde 

kuuluvatena (vt Hopper, Traugott 1994: 75). Puhtevidentsiaalse kategooriaga 

(evidentiality proper) on Aikhenvaldi järgi tegemist siis, kui evidentsiaalse tähenduse 

3 Värskete tähelepanekutega evidentsiaalsuse ja modaalsuse suhete kohta on esinenud V. Plungian (2001) 

ja S. DeLancey (2001). 

10

markeerimine on kohustuslik ega sõltu kõneleja pragmaatilistest valikutest. 

Evidentsiaalse strateegia puhul on evident-siaalne tähendus ainult üks antud formaalse 

grammatilise tunnuse kasutusviisidest, puht-evidentsiaali puhul on see ainus kasutusviis. 

(Aikhenvald 2000: 5–7) 

Balkani ja/või Balti areaali keelte evidentsiaali süsteemide iseloomustamiseks on 

kee-letüpoloogias kasutusel järgmised põhimõisted: 

1) kvotatiiv (quotative, reported): kuuldu refereering – kõneleja on saanud teada tege- 

vuse/sündmuse kohta teise isiku kaudu (Willet 1988: 57; Plungian 2001: 352–354); näi- 

teks eestikeelses lauses: 

(1) Jaan magavat kodus. 

/Kõneleja on kuulnud kellegi käest, et Jaan magab kodus./ 

2) inferentsiaal (inferential): kõneleja väite aluseks on järeldus minevikus toimunud 

sündmuse kohta, mida ta ise ei olnud tunnistamas. Inferentsiaalne väide on see, mis põ- 

hineb tegevuse/sündmuse täheldatud tagajärgedel (Willett 1988: 57); näiteks bulgaaria- 

keelses lauses: 

(2) Стоян си дошъл. 

‘Stojan REFL.PRON-DAT tulema-EV’ 

/Kõneleja järeldab, et Stojan on tulnud koju (nähes näiteks esikus tema kingi)./ 

3) miratiiv (mirative) või admiratiiv (admirative): kõneleja avastab seisundi või tege- 

vuse, mis on eksisteerinud või olnud toimumas juba pikema aja jooksul. Kategooria väl- 

jendab üllatust või imestust. Kõnelejal puudub kontroll toimuva üle ja ta rõhutab enda 

teadvustamatust või tahtmatust (Friedman 1986: 180; DeLancey 2001: 369–370; Lazard 

2001: 361); 4 näiteks albaaniakeelses lauses: 

4 Termin ‘admiratiiv’ on vanem. Balkanistikas see on olnud kasutusel alates G. Weigandist (1923/4). 

Termini ‘miratiiv’ on võtnud hiljuti kasutusele S. DeLancey (1997). Siit edaspidi kasutan terminit 

‘miratiiv’ rääkides tüpoloogilisest kategooriast, terminit ‘admiratiiv’ aga rääkides konkreetse keele 

grammatilisest kategooriast (terminoloogiast vt veel Friedman 2003: 192). 

11

(3) Sa bukur folke shqip! (Eintrei 1982: 111) 

‘kui ilusasti rääkima-EV.PREES.2SG albaania(keel)-ADV’ 

/Kõneleja on üllatunud, et vestluskaaslane räägib nii hästi albaania keelt./ 

Neid kolme mõisteid, mis esindavad evidentsiaalsuse alatüüpe, ühendab mõisteklass ‘in- 

direktne’. 5 Lisaks sisaldavad evidentsiaali süsteemid mõningaid episteemilisi tähendusi 

nagu dubitatiiv (informatsiooni usaldatavust), presumptiiv (informatsiooni tõenäosust) 

jms. 

Siiani on Balkani ja Balti areaali keelte evidentsiaalseid süsteeme peetud 

binaarseteks, s.t süsteemideks, mis markeerivad ainult ühte evidentsiaalset 

opositsiooni. 6 Üheks käes-oleva uurimuse ülesandeks on kontrollida, kas see väide 

vastab täielikult tõele. Kas näiteks teatud süsteemi puhul saab rääkida ainult 

opositsioonist ‘indirektne’/‘kõik muu’ või on põhjust eristada muidki allsüsteeme, mis 

formaalselt vastanduvad lisaks neutraal-sele (markeerimata opositsiooni liikmele) ka 

üksteisele, nt kvotatiiv/inferentsiaal, infe-rentsiaal/miratiiv jne? Millal on antud 

evidentsiaalne tähendus piisavalt markeeritud moo-dustamaks allsüsteemi? Aikhenvald 

(2000: 23) on pakkunud hea metodoloogilise aluse allsüsteemide eristamiseks. Kaks 

tähendust moodustavad erinevad evidentsiaalsed all-süsteemid siis, kui (a) nad on 

markeeritud erinevalt, (b) kui nad võivad esineda sama-aegselt või (c) kui neid saab 

neutraliseerida erineval viisil. 

5 Kuigi miratiivi staatus indirektaalina tekitab raskusi. Peale DeLancey (2001) on asjakohaseid märkusi 

selle kohta ka Plungianil (2001). 

6 Aikhenvald (2000: 8, 2003 3–4) eristab maailma keelte hulgas kolme tüüpi binaarseid süsteeme. Need 

markeerivad järgmisi opositsioone: (1) ‘visuaalselt tunnistatud’/‘visuaalselt tunnistamata’, (2) ‘indi- 

rektne’/‘kõik muu’ ja (3) kvotatiiv/‘kõik muu’. 

12

3. Üksikute keelte süsteemid 

3.1. Balkani keelte süsteemid 

3.1.1. Türgi 

Türgi keeles markeeritakse evidentsiaalset opositsiooni kahel moel: 

I. Mineviku ajaplaanis saab valida kahe temporaalse morfeemi vahel: -DI (vahetu 

suhe sündmusega) ja -mIş (kaudne suhe sündmusega) (vt Slobin, Aksu 1982: 186; 

Aksu-Koç, Slobin 1986: 159): 

Tabel 1. gelmek ‘tulema’, jaatav 

DI-minevik mIş-minevik 

sg 1. gel-di-m gel-miş-im 

sg 2. gel-di-n gel-miş-sin 

sg 3 gel-di gel-miş-(tir) 

pl 1. gel-di-k gel-miş-iz 

pl 2. gel-di-niz gel-miş-siniz 

pl 3. gel-di-ler gel-miş-ler(dir) 

-mIş on nii temporaalne (päritolult deverbaalne postterminaalne sufiks; vt Johanson 

1998) 7 kui ka evidentsiaalne morfeem. Tänapäeval on selle temporaalne kasutus per- 

fektist laiem ja ta toimib ka deiktilise tempusena (lihtminevikuna). Evidentsiaalne 

oposit-sioon -DI/-mIş on kõige paremini markeeritud kolmanda isiku vormides, kuna 

ainult nendes vormides on ‘kaudne suhe sündmusega’ mIş-predikaadi invariantne 

tähendus-komponent. Opositsiooni teravnemist võimaldab kolmanda isiku lõpu, 

koopula-partikli -Dir ellips ainsuses ja mitmuses (vt Lewis 1966: 90–93): 

(4) A B C 

Ahmed geldi Ahmed gelmiştir Ahmed gelmiş 

‘Ahmed tulema-DI’ ‘Ahmed tulema-mIş-DIr’ ‘Ahmed tulema-mIş 

‘Ahmed tuli’ ‘Ahmed on tulnud, tuli’ ‘Ahmed olevat tulnud’ 

7 Sellega moodustatakse lisaks finiitsetele vormidele ka mineviku partitsiipe. 

13

Esimese ja teise isiku mIş-vormid on kontekstist väljatõstetuna mitmemõttelised: 

gelmişsin võib tähendada ‘sa tulid’ kui ka ‘(järeldan, et) sa oled tulnud’ ja ‘sa olevat 

tulnud’. Kolmanda isiku pöördelõpuna toimiv koopula-partikkel -DIr võib esineda ka 

esimeses ja teises isikus, kuna sellel on ka aspektuaalne funktsioon – väljendada predi- 

kaadi tegevuse lõpetamist – ning modaalne tähendus, mis oleks tõlgitav kui ‘kindlasti’. 

Kolmandas isikus aga see neutraliseerib miş-morfeemi evidentsiaalse tähenduse. V. 

Friedman (1978: 113) esitab siin kolmejaolise temporaal-evidentsiaalse opositsiooni: (1) 

-DI – afirmatiivne minevik (affirmative past), (2) -mIş-DIr – markeerimata minevik, (3) 

-mIş-Ø – mitteafirmatiivne (nonaffirmative), kaudne minevik (rohkem vormide seman- 

tika kohta peatükis 7.1.). 

II. Enkliitline koopulapartikkel -imIş ‘olnud’ moodustab üksi (näitelause 5) või koos 

mIş- mineviku partitsiibiga (näitlause 6) indirektaalse tähendusega fraase: 

(5) Kizi gayet güzel imiş. (Lewis 1966: 90) 

‘tütar-POSS.3SG väga ilus imIş’ 

‘Tema tütar olevat (olevat olnud) väga ilus.’ 

(6) Ben Gine gitmiş imiş. (Lewis 1966: 90) 

‘mina Hiina-DAT minema-mIş imIş 

‘Ma olevat läinud Hiina.’ 

Erinevalt morfeemist -mIş on partikkel -imIş temporaalselt ja aspektuaalselt sõltu- 

matu. Lisaks postterminaalsetele (näitelause 6) moodustab ta ka intraterminaalseid 

(pree-sens, imperfekt) ja prospektiivseid (futuurum) aegu (vt Johanson 1998). Ta võib 

agluti-neeruda peaverbiga kaotades ära i-hääliku. Kontraheerunud kujul on partikkel 

homonüü-miline temporaalse morfeemiga -mIş: 

(7) Profesör yarin gelecekmiş. (Lewis 1966: 90) 

‘Professor homme tulema-FUT-imIş’ 

‘Professor tuleb (fut. ev.) homme.’ 

14

(8) Tren-le gidiyormuşlar. (Lewis 1966: 90) 

3.1.2. Bulgaaria 

‘rong-POSTP sõitma-PREES-imIş-3PL’ 

‘Nad sõitvat rongiga.’ 

Kuigi bulgaaria keele temporaalne süsteem erineb türgi keele omast tunduvalt, on 

morfo-süntaktilistes strateegiates, millega väljendatakse evidentsiaalseid tähendusi kahe 

keele vahel, mõndagi ühist. Tabel 2 põhineb bulgaaria keele akadeemilises grammatikas 

(GBE II: 351–352) esitatud indikatiivi ja kaudse kõneviisi vormistikul: 

Tabel 2. правя ‘tegema’ sg 1. ja sg 3. maskuliin, jaatav 

INDIKATIIV KAUDNE KÕNEVIIS 

PREES правя прави 

правел съм правел 

IMPRF правех правеше 

AOR правих прави правил съм правил 

PRF правил съм правил е бил съм правил бил правил 

PLPRF бях правил беше правил 

FUT ще правя ще прави щял съм да правя щял да прави 

FUT-PRET щях да правя щеше да прави 

FUT-PRF ще съм правил ще е правил щял съм да съм щял да е правил 

FUT-PRF 

PRET 

щях да съм правил щеше да е правил правил 

Kõiki indikatiivis markeeritud ajasuhteid võib väljendada ka kaudses kõneviisis. 

Nagu paistab aga, vastab bulgaaria keeles igale kahele indikatiivis markeeritud 

ajaplaanile kaudses kõneviisis üks vorm. Nii on näiteks preesensi ja imperfekti 

evidentsiaali vormid eristatavad ainult konteksti abil. Ainuke erand on aorist, milles 

vastavus on üks ühele. 

Indikatiivi lihtaegade (preesensi, imperfekti ja aoristi) kaudseid vorme 

moodustatakse järgnevalt: mineviku partitsiibi tunnus -л liidetakse kas imperfekti 

tüvele, moodustades imperfekti partitsiibi (правел), või aoristi tüvele, moodustades 

perfekti partitsiibi (правил). Need partitsiibid esinevad koos finiitse abiverbiga съм 

‘olema’. Ainsuse ja mit-muse kolmanda isiku vormid on elliptilised. 

Indikatiivi liitminevike kaudsed vormid koosnevad juba kahest partitsiibist: abiverbi 

ja täistähendusliku verbi perfekti partitsiibist. Nendele lisandub abiverbi finiitvorm. 

15

Futuurumi ja minevikulise futuurumi vormid koosnevad kahest osast. Esimene moo- 

dustatakse isikus ja arvus muutumatu futuurumi abiverbi ще mineviku partitsiibist ja 

finiitsest abiverbist съм, teine да-partiklist (konjunktiivse funktsiooniga prokliitik) ja 

täistähendusliku verbi preesensist. Futuurum-perfekti ja minevikulise futuurum-perfekti 

vormid moodustatakse sama mudeli järgi, konjunktiivsele partiklile järgneb siin aga 

juba liitminevik. Futuurumi eitusvormides on щял asemel muutumatu futuurumi 

eitusverbi няма mineviku partitsiibi neutrumi vorm нямало (нямало да правя ‘ma ei 

tegevat (-fut)’). Kohustuslik finiitse abiverbi ellips kolmandas isikus läbib terve 

paradigma. 

Lisaks esitatud vormidele võib murretes ja ühiskeeles kohata ka palju muid vorme. 

Mida pikema perifrastilise rea abil väljendatakse temporaalseid seoseid, seda rohkem 

paralleelvorme ette tuleb. 8 

Oluline probleem, mis paradigma analüüsis käsitlust vajab, on homonüümia suhted. 

Nagu sai mainitud, on aja markeerituse osas kaudse kõneviisi paradigma sees süstemaa- 

tiline homonüümia. Lisaks sellele on indikatiivi perfekti ja kaudse kõneviisi aoristi ain- 

suse ja mitmuse esimese ja teise isiku vormid täiesti identsed. Seega erineb kõige kasu- 

tatum kaudne tempus formaalselt indikatiivi perfektist ainult kolmandas isikus (kaudsed 

vormid on elliptilised). Ülejäänud isikutes tehakse eristusi ainult ajaplaani järgi. Pildi 

muudab veel keerulisemaks see, et imperfekti partitsiip ja perfekti partitsiip langevad 

tihti vormilt kokku, mille tulemusena vorme nagu той искал ‘ta tahtvat, ta olevat 

tahtnud’ kasutatakse kolmes erinevas ajaplaanis: preesensis, imperfektis ja aoristis. 

Sellel kokku-langevusel on formaalsed põhjused. Kolmanda pöördkonna (ja mõned teise 

pöördkonna) verbid on ühetüvelised. See kaotab kahe л-partitsiibi vahel ainsa 

distinktiivse tunnusjoone – erinevad tüved. 

8 Näiteks futuurum-perfektis ja futuurum-perfekt minevikus on võimalikud koguni viis vormi. Siin nõuab 

temporaalsete seoste täpne väljendus kahte partitsiibilist elementi. Variatsioon tekib л-sufiksi pai- 

gutamisel reas ning supletiivse ‘olema’ verbi tüve valikul: (näiteverb on донеса ‘tooma’) щял съм да съм 

донесъл, ще съм бил донесъл, щял съм да бъда донесъл, ще съм бъдел донесъл, щял съм бил да 

донеса. (GBE II: 360) 

16

Hoolimata homonüümiast peavad enamus bulgaaria keele grammatikaid kaudse 

kõne-viisi vorme teiste kategooriatega võrreldes piisavalt markeerituteks, et moodustada 

ise-seisev grammatiline kategooria. Paradigma markeeritakse järgmiste formantide abil: 

1) koopula väljajätt 3. isikus; 

2) imperfekti partitsiip (правел); 9 

3) monofunktsionaalsed grameemid: futuurumi abiverbi mineviku partitsiip щял ja 

futuu-rumi impersonaalse eitusabiverbi mineviku partitsiibi kesksoo vorm нямало; 

4) abiverbide ja л-partitsiipide kombineerimine liitvormides. 

Mitmed käsitlused märgivad, et bulgaaria keeles võib esitatud vormidele lisaks moo- 

dustada ka emfaatilisi kaudseid vorme, lisades “neutraalsetele” kaudsetele vormidele 

abi-verbi съм mineviku partitsiibi бил ‘olnud’ (Demina 1959: 323; GBE II: 360; Maslov 

1981: 270–277). Järgmiste lausete ajaplaan on kontekstist sõltuvalt preesens või 

imperfekt: 

(9) Тодор живеел много добре. 

‘Todor elama-IMPRF.PRT väga hästi’ 

‘Todor elavat väga hästi.’ 

(10) Тодор бил живеел много добре. 

‘Todor olema-PRF.PRT elama-IMPRF.PRT väga hästi’ 

‘Todor elavat (emf.) väga hästi.’ 

Sarnaselt türgi keele emfaatilise koopula-partikliga on bulgaaria keeles бил 

muutunud temporaalselt ja aspektuaalselt sõltumatuks partikliks. Sellega saab 

moodustada emfaati-lisi kaudseid vorme kõikides ajaplaanides, välja arvatud perfektis ja 

pluskvamperfektis, kuna nendes aegades see osaleb juba “neutraalsete” kaudsete 

vormide moodustamises (vt Tabel 2). Kuigi бил ei ole nii grammatiline ja partiklistunud 

kui imIş türgi keeles, on selle funktsionaalne distributsioon samalaadne. 

Mõned uurijad eristavad veel üht, formaalselt ja funktsiooniliselt indikatiivi ja 

kaudse kõneviisi vahel seisvat paradigmat. See hõlmab niinimetatud presumptiivseid 

9 Kuigi kõnekeeles ja murretes võib imperfekti partitsiipe tulla ette ka indikatiivis. 

17

vorme, mida kasutatakse, kui kõneleja ei ole isiklikult olnud sündmust tunnistamas, vaid 

ainult oletab, et see on toimunud. Presumptiivi vormistik on üleval esitatud loetelu 2., 3. 

ja 4. punkti osas identne kaudse kõneviisi vormistikuga. Obligatoorse abiverbi poolest 

kõi-kides isikutes (vrd punkt 1) sarnaneb aga indikatiivi vormistikuga: 

(11) Както се вижда, мама са я знаели всички. 

‘Nagu REFL- paistma-3SG, ema KO.3PL tema-AKK teadma-IMPRF.PRT 

kõik’ 

‘Paistab, et kõik tundsid (on tundnud) ema.’ 

Presumptiivseid vorme ei kasutata kunagi refereerides teise isiku sõnu. See kategooria 

on formaalselt niivõrd identne ühelt poolt indikatiivi ja teiselt poolt kaudse kõneviisi 

vormi-dega, et selle grammatilise olemasolu üle on vaieldud. (Demina 1959: 319) 

3.1.3. Makedoonia 

Ajalooliselt on makedoonia keel paljuski identne lääne-bulgaaria murretega. Erinevalt 

bulgaaria traditsioonist ei räägita aga makedoonia grammatilises kirjelduses kaudsetest 

vormidest kui iseseisva kõneviisi moodustajatest (vt Koneski 1967: 380–381). Kuna 

makedoonia kirjakeel normeeriti üsna hilja (alates möödunud sajandi 40ndatest aas- 

tatest), valitseb tänapäeva ühiskeeles erinevaid murdepruuke kajastav mitmekesisus. 

Evi-dentsiaalse süsteemi osas tähendab see erinevaid, osaliselt konkureeruvaid abiverbi 

ja partitsiibi valikuid. 

Erinevused bulgaaria keele süsteemist on järgmised: 

1) makedoonia kirjakeeles on perifrastilise mineviku kolmanda isiku vormid alati el- 

liptilised (Friedman 1977, 1986). Seega makedoonia kirjakeeles ellips ei ole evidentsi- 

aalsuse formant nagu bulgaaria keeles. See paistab olevat peamine põhjus, miks ma- 

kedoonia keele evidentsiaalsele süsteemile ei omistata kodumaises grammatikas kate- 

gooria staatust; 

2) makedoonia kirjakeeles moodustatakse perifrastilisi minevikke peale ESSE- ka 

HABERE-abiverbiga; vrd: 

18

(12) Jа сум дошол. 

‘mina ESSE-PREES.1SG tulema-AKT.PRF.PRT’ 

‘Ma olen tulnud.’ 

(13) Jа имам доjдено. 

‘mina HAB-PREES.1SG tulema-PASS.PRET.PRT’ 

‘Ma olen tulnud.’ 

Abiverbi valikul on oluline kirjatava pruukija murdeline taust. Vardari jõest ida ja 

põhja pool kohtab kõige sagedamini bulgaaria murdekontiinuumile omaseid ESSE-liit- 

aegu. Jõest edela suunas kasvab HABERE-liitaegade kasutus ja äärepealsetes edelamur- 

retes, mis asuvad albaania, kreeka ja arumuni keelte kontaktalal, ESSE-liitaegu peaaegu 

ei moodustata. (vt Lindstedt 2000a: 374, 377) Osades edela-murretes on toimunud 

funktsionaalne divergents: perfektitaolisi tähendusi väljendatakse HABERE-abiverbiga, 

ESSE-paradigma on aga spetsialiseerinud evidentsiaalsetele tähendustele (vt Graves 

2000). 

3) samasuunaline murdeline distributsioon on täheldatav ka peaverbi partitsiibi 

valikul. Makedoonia kirjakeeles moodustatakse pluskvamperfekti vorme peale aktiivi 

(л-) ka pas-siivi (н-) partitsiibiga. Suunaga kirdest edelasse väheneb л-partitsiipide ja 

kasvab н-partit-siipide kasutus (vrd näitelaused 12 ja 13; vt veel Friedman 1986: 178). 

4) ajaliste seoste markeerimine tulevikus on makedoonia kirjakeeles vähem eksplit- 

siitne kui bulgaaria keeles. Kolmele relatiivsele futuurumile bulgaaria keeles (vt Tabel 

2) vastab makedoonia keeles ainult üks. Futuurumi kaudsetes vormides ei liitu 

makedoonia keeles evidentsiaalsust edasi andev morfeem -л mitte abiverbile nagu 

bulgaaria keeles, vaid peaverbile. 10 

Süsteemi temporaalne ja aspektuaalne distributsioon on üldjoontes sarnane bulgaaria 

keele süsteemi omaga, kuid grammatikalisatsioon toimub saadaval oleva morfosüntakti- 

lise materjaliga. Abiverbi ellips kolmandas isikus ei ole makedoonia kirjakeeles 

funktsio-naalselt markeeritud nagu bulgaaria kirjakeeles. Lisaks sellele on ajalooline 

perfekt (сум дошол) muutunud, nagu bulgaaria murreteski, markeerimata minevikuks, 

10 vrd bg шял да дойде ja mk ќе дойдел ’ta tulevat (fut.), ta pidi tulema’ 

19

mis võib tihti asendada ka sündmusega vahetut suhet väljendavat aoristi. 11 Kui vana 

perfekti domeenis on evidentsiaalne opositsioon makedoonia kirjakeeles vähem 

markeeritud kui bulgaaria keeles, on olukord pluskvamperfektis vastupidine. 

Pluskvamperfektis on määratud aja-plaan palju kitsam ja sellepärast 

variatsioonivõimalus abiverbi tüve valikul (ESSE või HABERE) ja peaverbi partitsiibi 

valikul (-л või -н) on makedoonia keeles omandanud tä-henduse eritlemise ülesande 

evidentsiaalses domeenis (sellest peatükkides 7.1. ja 7.2.). 

3.1.4. Albaania 

Grammatilises kirjanduses on albaania keele evidentsiaalse süsteemi markeeritud para- 

digma saanud nime ‘admiratiiv’ (Boissin 1975; Eintrei 1982). Admiratiivi aktiivi para- 

digma on tekkinud perfekti inversiooni kaudu: (prf.) HABERE + PRT → (adm) PRT- 

HABERE. Abiverb HABERE (alb kam) on aglutineerunud partitsiibi lühendtüvega ja 

muutunud sufiksiks. Admiratiivi passiivi paradigma on tekkinud sama kava järgi selle 

erinevusega, et siin abiverb ei ole HABERE, vaid ESSE (alb jam). 

Albaania keel on tuntud oma keerulise temporaalse süsteemi poolest. Kindlalt võib 

eristada kaheksat indikatiivis markeeritud tempust, nendele lisaks tulevad arvesse ka 

sünteetiliste aegade analüütilised vasted. Enamus grammatikaid esitab admiratiivses 

kõneviisis vähem tempuseid kui indikatiivis. T. Eintrei grammatika (1982: 110–111) 

esitab näiteks neli admiratiivis markeeritud tempust See kajastab normatiivse gramma- 

tika tõrksust esitada haruldasemaid ja pikemaid temporaalseid ahelaid markeerivaid 

admi-ratiivi vorme. Tegelikult on kõikidele indikatiivi aegadele, välja arvatud aoristile, 

või-malik esitada admiratiivis vasted (vt Duchet, Përnaska 1996: 31). Näiteks W. 

Fiedler (1966: 561) esitab, viidates Kristoforidhile, järgmise vormistiku: 12 

11 Bulgaaria keeles on toimunud sama areng, kuid bulgaaria kirjakeel on makedoonia kirjakeelest kon- 

servatiivsem (arvestab vähem murretega) ja kajastab seda muutust vähemal määral. 

12 Vormide kirjaviis Kristoforidhi teoses erineb praegusest kirjatavast. Tabelis on nad esitatud originaal- 

kirjaviisis. 

20

Tabel 3. kërkoj ‘tahtma, nõudma’ aktiiv sg 2. jaatav 

INDIKATIIV ADMIRATIIV 

PREES kërkon kërkuake 

IMPRF kërkojshje kërkuakeshe 

PRF ke kërkuarë pasëke kërkuarë 

PLPRF (I) kishje kërkuarë pasëkeshe kërkuarë 

PLPRF (II) ke pasë kërkuarë pasëke pasë kërkuarë 

PLPRF (III) kishje pasë kërkuarë pasëkeshe pasë kërkuarë 

Admiratiivi preesensi vorme moodustatakse lisades partitsiibi tüvele kam-morfeemi 

pree-sensi vormi (sg 2. -ke). Imperfekti vormides on vastavalt kam-morfeemi imperfekti 

vorm (sg 2. -keshe). Admiratiivi perfekti vorme moodustatakse HABERE-abiverbi 

partitsiibist, millele lisandub selle sufiksistunud kuju – kam-morfeemi preesensi vorm 

(sg 2. pasëke), ja peaverbi partitsiibist. Pluskvamperfekti I vorm koosneb samadest 

morfeemidest, kuid siin on kam-morfeem imperfektis (sg 2. pasëkeshe). 

Pluskvamperfekt II on vaadeldav admiratiivi perfekti omamoodi perfektina; vrd 

abiverbide järjendid: adm. prf pasëke (HAB.PRT-HAB.PREES) ja adm. plprf II pasëke 

pasë (HAB.PRT-HAB.PREES HAB. PRT). Pluskvamperfekt III on vaadeldav 

pluskvamperfekti I imperfekti vormina; vrd abi-verbide järjendid: adm. plprf I 

pasëkeshe (HAB.PRT-HAB.IMPRF) ja adm. plprf III pasëkeshe pasë (HAB.PRT- 

HAB.IMPRF HAB.PRT). 

Kui võrrelda omavahel erinevate aegade vorme, võib täheldada, et albaania keeles on 

võimalik eristada kaht tempuste gruppi. Esimese grupi tempused on moodustatud fi- 

niitse verbi preesensi vormiga, teise grupi tempused finiitse verbi imperfekti vormiga. 

Ühed on oleviku, teised mineviku relevantsusega. 

Kui võrrelda omavahel oleviku relevantsusega indikatiivi ja admiratiivi vorme, ilmub 

veel üks seaduspära. Morfeemiridade kõrvutamine näitab, et iga admiratiivi tempus 

koos-neb samadest morfeemidest kui oleviku relevantsusega “kõrgem” (s.t relatiivsem) 

indika-tiivi tempus; vrd: 

IND ADM 

ke kërkuarë kërkua-ke 

ke pasë kërkuarë pasë-ke kërkuarë 

21

Sama seaduspära kehtib ka mineviku relevantsusega vormide puhul. Eristus “vähem re- 

latiivse” ja “relatiivsema” tempuse vahel on ainult süntaktilist laadi (inversioon). 

Admiratiivsed vormid võivad moodustada erinevate konjunktsioonidega veel keeruli- 

semaid verbifraase, mis täidavad temporaalseid (futuurum) 13 ja episteemilisi (‘võima- 

likkus’ jms) funktsioone (Fiedler 1966). 

3.1.5. Väiksemate Balkani keelte süsteemid 

Pisemates Balkani keeltes peituvad evidentsiaalsuse grammatikalisatsiooni allikad üld- 

juhul areaali adstraadi keeltes. Käsitlen pikemalt kontaktgrammatikalisatsiooni juhte 

pea-tükis 8.3.1. 

Türgi keele Rumeelia murretes ja gagauusi keeles väljendatakse evidentsiaalsust sa- 

made morfeemidega kui türgi keeles (Haarmann 1970: 45). Samas on aga teateid, et evi- 

dentsiaalsete vormide kasutus Balkanil elavate türklaste keelepruugis erineb mõnevõrra 

nende kasutusest türgi ühiskeeles (Friedman 1986: 184). 

Lääne-bulgaaria kontiinuumi kuuluvad diakrooniliselt lisaks makedoonia keelele ka 

serbia keele torlaki murded (Kagu-Serbias), milles vana perfekti elliptilistel vormidel on 

samuti evidentsiaalseid kasutusi (vt Lindstedt 1998a). 

Balkani romaani keeli peeti möödunud sajandi 90ndate aastateni sellisteks keelteks, 

mis ei väljenda evidentsiaalsust grammatiliste vahenditega. Friedman ja Markoviќ tegid 

aastal 1992 avastuse, mis lükkas selle arusaama ümber. Nad leidsid ühes arumuni keele 

murrakus (Belã di Suprã külas) grammatilise admiratiivi kategooria. Sealsed frašerioodi 

arumunid olid mugandanud albaania keele admiratiivi preesensi ainsuse kolmanda isiku 

vormi -ka (-ca) postpositiivseks partikliks, mis liideti oma mineviku partitsiibile. Selle 

põhifunktsioon Belã di Suprã arumuni murrakus on väljendada üllatust, kuid on ka 

näiteid, milles ilmub puhtevidentsiaalseid kasutusi. Evidentsiaalne morfeem -ca võib 

esi-neda kõikides indikatiivis markeeritud aegades. (Friedman 2003: 191) 

Lisaks arumuni keelele on ka meglenorumuni keeles täheldatud evidentsiaalsuse 

gram-matikaliseerumist. Meglenorumunid kasutavad, järgides ilmselt albaania keele 

13 Futuurumi admiratiivi vormid on haruldased, kuid mitte võimatud (vt Duchet, Përnaska 1996). 

22

mustrit, oma perfekti ümberpööratud kujul indirektaalses (Friedmani sõnutsi 

mittekonfirma-tiivses) tähenduses (Friedman 2003: 190). 

Samuti Friedmani andmetel (2003: 190–191) võib peaaegu hääbunud ladino (ju- 

dezmo) keeles pluskvamperfekt esineda evidentsiaalse strateegiana lihtmineviku asemel. 

On kasinaid teateid evidentsiaalsuse grammatikaliseerumisest mõlemas Balkani 

must-laskeeles. Y. Matrasi (1995) järgi on evidentsiaal levinud Balkani keeltest 

mõnedesse Valahhia mustlaskeele murretesse. K. Kostovi (1973) teate järgi Sliveni 

päris-balkani mustlaskeele murrakus markeeritakse evidentsiaalset opositsiooni 

invariantse partikliga, mis esineb koos bulgaaria keele л-partitsiibiga. 

3.2. Balti areaali keelte süsteemid 

3.2.1. Eesti 

Erinevalt Balkani keelte süsteemidest ei kattu eesti kirjakeele evidentsiaali paradigma 

vormiliselt temporaalse süsteemiga. Tänapäeval üldkasutatav tunnus -vat koosneb dia- 

krooniliselt kahest segmendist: oleviku partitsiibi tunnusest -v(a) ja partitiivi lõpust -t. 

See vorm juurdus lõplikult kirjakeelde peamiseks kaudse kõneviisi vormiks alles alates 

aastast 1917 (vt Kask 1983: 6) ja on sellest saadik olnud domineeriv evidentsiaali mor- 

feem. Tabel 4 esitab kaudse kõneviisi paradigma “Eesti keele grammatika” (EKG I: 

236) järgi: 

Tabel 4. tulema aktiiv, jaatav 


PREES tule-n/-d/-b/-me/-te/-vad tulevat 

IMPRF tuli-n/-d/-∅/-me/-te/-d olevat tulnud / tulnuvat 

PRF olen,oled,on,oleme,olete,on tulnud 

PLPRF olin,olid,oli,olime,olite,olid tulnud 

Eesti kirjakeele kaudse kõneviisi vormid ei muutu arvus ega isikus. Indikatiivi vor- 

midel on kaudses kõneviisis vasted nii aktiivi kui passiivi jaoks (jaatavas ja eitavas 

kõnes). Temporaalne distributsioon on järgmine: indikatiivi preesensile on vaste 

kaudses kõneviisis; indikatiivi imperfektile, perfektile ja pluskvamperfektile vastab aga 

kaudses kõneviisis üksainus vorm, mis markeerib üldminevikku. Konkreetses kontekstis 

23

selgub millisele indikatiivi ajavormile imperfekt/perfekt/pluskvamperfekt opositsiooni 

suhtes markeerimata kaudne vorm vastab. Preteeritumi põhivormid on perifrastilised 

(olevat tulnud olema-EV tulema-PRET.PRT). Preteeritumi aktiivi jaoks on kasutusel 

analüütilise kõrval ka sünteetiline vorm (tulnuvat tulema-PRET.PRT-EV). 

Kaudse kõneviisi passiivi preesensi vorme moodustatakse passiivi preesensi 

partitsiibi tüvele vat-tunnuse lisamisega (tuldavat tulema-PREES.PASS.PRT-EV), 

preteeritumi vorme aga abiverbi vat-vormist ning peaverbi passiivi preteeritumi 

partitsiibist (olevat tuldud olema-EV tulema-PRET.PASS.PRT). 

Vanemates grammatika käsitlustes tuleb ette mõningaid kõrvalekaldeid EKGs esi- 

tatud vat-vormistikust. Kuni 1920ndate aastate keskpaigani taheti grammatika-alases 

kirjanduses näha erilisi vorme kaudse kõneviisi pluskvamperfekti jaoks, milles esineb 

kaks mineviku partitsiipi: aktiivis olnuvat tulnud (= olema-PRET.PRT-EV tulema- 

PRET.PRT), olevat olnud tulnud (= olema-EV olema-PRET.PRT tulema-PRET.PRT), 

ja passiivis olduvat tuldud (= olema-PRET.PASS.PRT-EV tulema-PRET.PASS.PRT), 

olevat oldud tuldud (= olema-EV olema.PRET.PASS.PRT tulema-PRET.PASS.PRT). 

H. Põld (1922: 71) esitas oma kooligrammatikas passiiv-preteeritumi vormi oldavat 

tulnud (= olema-PREES.PASS-EV tulema-PRET.PRT), O. Loorits (1923: 75) aga sün- 

teetilise vormi passiiv-perfekti jaoks tulduvat (= tulema-PRET.PASS.PRT-EV). 

Soov eristada vorme erinevate mineviku ajaplaanide tähistamiseks oli ilmselt tingitud 

püüdest normeerida keelt luues sümmeetrilisi paradigmasid. Neid püüdeid ei saa aga kä- 

sitleda lahus ühest evidentsiaalsest strateegiast eesti keeles, millel on sügavad juured 

murretes ja milles peitub võimalus kaudse kõneviisi paradigma liigendamiseks. 

Murretes ja kõnekeeles võib kohata pelgalt nud-partitsiipe predikaadi funktsioonis, 

millega väljen-datakse evidentsiaalsust, näiteks ta tulnud koju ‘ta olevat koju tulnud’ (vt 

Metslang, Muižniece, Pajusalu 1999). 14 Seda vormi peeti sobivaks vastama eesti keele 

sünteetilisele minevikule ehk imperfektile. Alates Wiedemannist aga on mitmed 

grammatikakirjutajad esitanud ka vorme nagu olnud tulnud, milles täistähendusliku 

verbi mineviku partitsiibile lisaks on ka abiverbi mineviku partitsiip (vt Airila 1935: 8– 

14 Üksik mineviku partitsiip esineb evidentsiaalse predikaadina kõikides eesti murretes (Hakulinen, Leino 

1987). 

24

10). Nagu bulgaaria ja türgi keeleski (vrd trg gelmiş imiş, bg бил дошъл) vastab sellele 

vormile indikatiivis üldjuhul liitminevik. 

Üksik mineviku partitsiibi kasutus rahvakeeles ning mineviku partitsiipide 

kordamine ja nende kombineerimine vat-vormidega andis eesti keelekorraldajatele 

võimaluse konst-rueerida terves ulatuses indikatiivile vastavaid kaudse kõneviisi 

paradigmasid. Näiteks O. Looritsa grammatikas (1923: 75) on esitatud järgmine 

vormistik: aktiivis preesens tulevat, imperfekt tulnud, perfekt tulnuvat, olevat tulnud, 

pluskvamperfekt olnuvat tulnud, olevat olnud tulnud; passiivis preesens tuldavat, 

imperfekt tuldud, perfekt tulduvat, olevat tuldud, pluskvamperfekt olduvat tuldud, 

olevat oldud tuldud. 

Lisaks mainitule on eesti kirjakeeles olemas veel järgmised strateegiad, milles 

evident-siaalseid tähendusi väljendatakse grammatilise elemendiga (vt EKG II: 36–37): 

1) da-infinitiiv: Minust hoovata seletamatut võlu. (EKG II: 37); 

2) modaalse verbi pidama imperfekti vorm: Ta pidi seal olema. Imperfekti asemel kasu- 

tatakse ka vat-vormi ( Ta pidavat seal olema) või da-infinitiivi: Minust pidada seleta- 

matut võlu hoovama. (EKG II: 37); 

3) pluskvamperfektiga homonüümilised vormid, mida tarvitatakse imperfekti ajalises 

plaanis: Kui Mari eile läbi metsa koju oli läinud, oli ta suure põdrapulliga vastamisi 

sattunud (EKG II: 37). 15 

3.2.2. Läti 

Läti kirjakeeles edastatakse evidentsiaalseid tähendusi iseseisva grammatilise kategooria 

abil (vt Ceplīte, Ceplītis 1991: 72–74, 82, 83, 87; Holvoet 2001). Olevikus ja tulevikus 

moodustatakse läti keele kaudse kõneviisi vorme morfeemiga, mis on ühtlasi vastava 

partitsiibi (preesensi või tuleviku) tunnus. Kaudse kõneviisi oleviku vormides esineb 

morfeem kivistunud ot-kujul, tuleviku vormides kivistunud šot-kujul. 

15 Evidentsialsuse grammatilise väljenduse kohta eesti murretes vt A. Kask (1984: 251–285), H. Metslang, 

K. Pajusalu (2002) ja S. Jüvä (2002). 

25

Tabel 5. lasīt ‘lugema’ aktiiv, maskuliin, jaatav 


LIHTOLEVIK las-u/-i/-∅/- ām/-āt/-∅ lasot 

LIHTTULEVIK lasīj-u/-i/-ā/-ām/-āt/-ā lasīšot 

LIITOLEVIK esmu,esi,ir,esat,esam,ir lasījis esot lasījis 

LIITTULEVIK būšu,būsi,būs,būsim,būsit,būs lasījis būšot lasījis 

Kummagi absoluutse ajaplaani (oleviku ja tuleviku) jaoks on olemas nii indikatiivis 

kui kaudses kõneviisis kaks vormi – üks liht- ja üks liitvorm. 16 Kaudse kõneviisi aktiivi 

ole-viku lihtvorm kujutab endast muutumatut preesensi partitsiipi (-ot), aktiivi tuleviku 

liht-vorm aga vastavalt muutumatut tuleviku partitsiipi (-šot). Aktiivi liitvormid 

koosnevad omalt poolt ESSE-abiverbi muutumatust preesensi või tuleviku partitsiibist 

ja peaverbi mineviku partitsiibist. 

Nagu eesti keeles, on ka balti keeltes kaudsel kõneviisil eraldi vormid passiivi jaoks. 

Aktiivi lihtaegadele vastab läti keeles passiivis konstruktsioon, mis koosneb 

modaalverbi tikt (‘jõudma’) 17 muutumatust preesensi või tuleviku partitsiibist ja 

peaverbi mineviku passiivi partitsiibist (prees. tiekot lasīts, fut. tikšot lasīts). Passiivi 

liitaegu moodusta-takse abiverbi muutumatust preesensi või tuleviku partitsiibist ja 

peaverbi mineviku pas-siivi partitsiibist (prees. esot lasīts, fut. būšot lasīts). Kõikides 

liitvormides peaverbi par-titsiip muutub arvus ja isikus. 

Minevikulises ajaplaanis on evidentsiaalne opositsioon läti keeles vähem 

grammatika-liseerunud. Indikatiivi lihtmineviku (lasīja ‘luges’) sobivaimaks kaudseks 

vasteks on üksik mineviku partitsiip (lasījis ‘lugenud’), kuigi see vorm ei pruugi olla 

alati evidentsi-aalsuse suhtes markeeritud. Üksik mineviku partitsiip on pigem 

vaadeldav liitoleviku (perfekti) elliptilise vormina, mida võib kasutada evidentsiaalse 

strateegiana lihtmineviku jaoks (vt Metslang, Muižniece, Pajusalu 1999). 

Puhtfunktsionaalselt lähenedes võib aga väita, et indikatiivi lihtmineviku 

evidentsiaalseks vasteks on kaudse kõneviisi liitolevik (akt. esot lasījis ‘olevat lugenud’ 

16 Esitatud vormistik lähtub baltistika traditsioonist, mille kohaselt liitaegu käsitletakse absoluutsete 

aegade analüütilise väljendusena. 

17 See on tavalisim, kuid mitte ainuke modaalverbi valik selle funktsiooni jaoks (vt Ceplīte, Ceplītis 1991: 

87). 

26

pass. esot lasīts). Liitmineviku (pluskvamperfekti) markeerimiseks kaudses kõneviisis 

puuduvad läti kirjakeeles vastavad vormid. 

Läti murretes on evidentsiaali morfoloogia väga kirju ja erineb tunduvalt kirjakeele 

omast. 18 Äärealadel, ühelt poolt Kuramaa liivipärastes murrakutes, teiselt ülemläti mõ- 

nedes murrakutes, toimib lihtoleviku kaudse vormina ot-partitsiibi asemel preesensi pas- 

siivi muutumatu partitsiip (-am). Suuremas osas ülemläti murretes aga esineb selles 

funktsioonis muutumatu ot-partitsiibi asemel muutuv preesensi aktiivi partitsiip. Kura- 

maa liivipärastes murrakutes võib liitolevikus kasutada abiverbi preesensi aktiivi partit- 

siibi esot asemel selle preesensi passiivi partitsiipi esam. Ülemläti murrakutes muutub 

abiverbi partitsiip, nii nagu lihtolevikus, ka liitolevikus. Vidzeme kagu-murrakutes aga 

kasutatakse liitolevikus peaverbi um-liitelise verbaalnoomeni instrumentaalvorme, mis 

võivad esineda koos või ilma abiverbita. 

Tuleviku osas valitseb läti keelealal veel suurem mitmekesisus. Laia levikuga (kesk- 

murdes ja Vidzeme liivipärastes murrakutes) on tarindeid, milles abiverbi tuleviku 

partit-siibile būšot ei järgne mineviku partitsiip, vaid infinitiiv. Kesk-murdes 

kasutatakse tihti ka būšot partitsiibi asemel abiverbi preesensi finiitset vormi. Siingi 

tuleb äärealadel, Kura-maa liivipärastes murrakutes ja ülemläti murrakutes ette tuleviku 

passiivi partitsiipide kasutamist lihttuleviku evidentsiaali vormidena. Suuremas osas 

ülemläti murrakutes esineb aga lihttuleviku kaudse kõneviisi vormina muutuv tuleviku 

aktiivi partitsiip vas-tava muutumatu asemel. Liittulevikus on ülemläti murdes kõige 

tavalisemad konstrukt-sioonid, milles abiverb on muutuv partitsiip. 

Ülemläti murded on ka ainsad, milles moodustatakse kaudse kõneviisi vorme plusk- 

vamperfekti jaoks. Nende tarindite morfeemikooslus on olema-PREES.PRT olema- 

PRET.PRT V-PRET.PRT (vrd ee olevat olnud V-nud). 

Läti keele moodussüsteem on tüpoloogiliselt väga erandlik, kuna selles võivad esi- 

neda koos erinevad, osadel juhtudel sama tüüpi modaalsust väljendavad kõneviisid. 

Kaudne kõneviis võib esineda koos debitiiviga, imperatiiviga ning konditsionaaliga (vt 

18 Andmed murrete kohta pärinevad Ē. Krautmane bakalaureusetööst “Kaudne kõneviis eesti (ja liivi) ning 

läti (ja leedu) keeles” (Tartu Ülikool 1997). Kasulikku informatsiooni läti keele kaudse kõneviisi kasutuse 

kohta olen saanud ka Jana Šteinbergalt. 

27

Holvoet 2001). Evidentsiaalsuse ja kõneviisi koostoimimisel peatun pikemalt peatükis 

6.1.3. 

3.2.3. Leedu 

Arvestades seda, et Balti areaalis evidentsiaalsuse grammatikalisatsiooni aste kahaneb 

põhjast lõunasse, võib leedu keele evidentsiaalset süsteemi käsitleda ülemläti 

kontiinuumi osana. Evidentsiaalsus on kõige eksplitsiitsemalt grammatikas kodeeritud 

leedu keele põhja-, lääne- ja kirde-murretes, mis piirnevad läti keelealaga (vt Klaas 

1997). 

Leedu keeles on neli lihtaega. Igal lihtajal on kaks analüütilist vastet – üks intratermi- 

naalne, teine postterminaalne. Nagu Balkani slaavi keelteski, on leedu keele tempussüs- 

teem niivõrd paisunud, et see on võtnud üle osa grammatilise aspekti ülesannetest. 

Kaudses kõneviisis markeeritakse kõiki temporaal-aspektuaalseid plaane, mida saab 

mar-keerida indikatiivis. Teisisõnu, kaudse kõneviisi paradigma on sümmeetriline 

indikatiivi omaga. Kuna kaudse kõneviisi aktiivis on kokku kaksteist ja passiivis 

kaheksa markee-ritud aega, esitan siin ruumi säästes ainult lihtaegade ja perfektiivsete 

(postterminaalsete) liitaegade aktiivi paradigmad. 19 Tabel põhineb leedu keele 

akadeemilises grammatikas (GLJ: 232–233) esitatud kaudse kõneviisi vormistikul: 

Tabel 6. mëtyti ‘viskama’ aktiiv, sg 3. maskuliin, jaatav 

SÜNTEETILINE ANALÜÜTILINE 

indikatiiv kaudne kõneviis indikatiiv kaudne kõneviis 

PREES mêta metąs yrà mêtęs esąs mêtęs 

PRET mêt÷ mêtęs bùvo mêtęs bùvęs mêtęs 

PRET-ITERAT mèsdavo mèsdavęs būdavo mêtęs būdavęs mêtęs 

FUT mès mèsiąs bùs mêtęs būsiąs mêtęs 

Leedu keele kaudse kõneviisi kategooria morfoloogiline väljendus on mudeli poolest 

sarnane läti keele kategooria omaga. Formandid on partitsiibid, mis moodustavad 

aktiivis liht- ja liitvorme. Lihtvormid on üksikud vastava aja partitsiibid (nt pret. prt. 

mêtęs), liit-vormid koosnevad ESSE-abiverbi vastava aja partitsiibist ja peaverbi 

preteeritumi partit-siibist (nt bùvęs mêtęs). Samamoodi nagu ülemläti murrakutes, kuid 

erinevalt läti kirja-keelest, ei ole need partitsiibid leedu keeles kivistunud, vaid 

19 Kaudse kõneviisi imperfektiivsed liitajad on vähese kasutusega ja sellepärast jätan need tabelist välja. 

28

muutuvad soos ja arvus. Nagu Balkani slaavi keelteski, realiseerub liitaegade 

diferentseerimine osaliselt supletiivse abiverbi tüve valiku kaudu (vrd esąs(1) ‘olev’ ja 

bùvęs(2) ‘olnud’). 

Leedu keele kodumaise grammatika järgi koosneb passiivi paradigma ainult liitvor- 

midest. Siin abiverbi vastava aja partitsiip liitub peaverbi passiivi oleviku või mineviku 

partitsiibile; vrd esąs mêtamas ‘viskavat’ (*olev visatav) ja esąs mêstas ‘olevat visatud’ 

(*olev visatud). Nii eristatakse sõltuvalt peaverbi partitsiibi valikust kahte paradigmat. 

Grammatiline opositsioon nende vahel on keerulist temporaal-aspektuaalset laadi. 

C. Gronemeyeri andmetel esinevad aga üksikud passiivi partitsiibid tihti evidentsiaal- 

sete predikaatidena. Passiivi partitsiibid on kasutusel aktiivis, mis tähendab, et nende 

evi-dentsiaalse kasutuse puhul lauses ei toimu vahetust grammatiline subjekt → 

patsient. Selliste kasutuste puhul markeerib partitsiibi tegumoe vahetus evidentsiaalsuse 

alaliiki. (Gronemeyer 1997; sellest veel peatükis 7.2.) 

Leedu kirjakeele evidentsiaali süsteem on vähem grammatiline kui eesti ja läti kirja- 

keele süsteemid, sellepärast et leedu keele aktiivi partitsiibid alluvad fleksioonile oma 

kasutuses evidentsiaalse predikaadina. Erandiks on passiivi partitsiibid, mis oma 

evident-siaalses kasutuses aktiivis ei muutu ei arvus, isikus ega käändes ja esinevad 

nominatiivi neutrumi kivistunud vormi kujul (vt Gronemeyer 1997). 20 

Leedu kirjakeeles ja murretes esineb tihti indikatiivis elliptilisi vorme (pelgalt partit- 

siipe). Homonüümia vältimiseks moodustatakse leedu keeles, nagu ka Balkani keeltes, 

emfaatilisi kaudseid vorme. Näiteks üksik preteeritumi partitsiip mêtęs ‘visanud’ on ka- 

sutusel nii preteeritumi kaudse vormina kui ka preteeritumi indikatiivi vormina. Et väl- 

tida kahemõttelisusi, kasutatakse kaudses kõneviisis analüütilisi vorme nagu esąs mêtęs 

(*olev visanud) (vt GLJ: 233). Sagedane asendusvorm kaudse kõneviisi lihtpreteeritumi 

jaoks on ka bùvęs mêtęs (olnud visanud) (Klaas 1997). Passiivis aga välditakse homo- 

nüümiat supletiivse abiverbi esimese ja teise tüve kombineerimisel. Nii tulevad 

morfeemi-jadade ‘olnud(2) V-tav’ ja ‘olnud(2) V-tud’ asemel vastavalt ‘olev(1) olnud(2) V- 

tav’ ja ‘olev(1) olnud(2) V-tud’ (GLJ: 233). 

20 Erinevalt oma kasutusest passiivis, kus nad alluvat fleksioonile (vt Ambrazas 1994). 

29

3.2.4. Väiksemate Balti areaali keelte süsteemid 

Peale eesti keele on evidentsiaalsus teistes läänemeresoome keeltes grammatikalisee- 

runud ainult liivi keeles. Liivi keeles markeerib kaudset kõneviisi morfeem -ji, mis on 

ühtlasi tegijanimesufiks (vt Kettunen 1938: LXX–LXXI). ji-lõpulised deverbaalsed noo- 

menid on oletatavasti tõrjunud aktiivi oleviku partitsiibi selle atribuudi funktsioonist 

ning on arenenud selle asemel ka evidentsiaalseks predikaadiks. 21 Üksik 

deverbaalnoomen markeerib preesensit (ta tu³l ‘ta tulevat’) ja koos mineviku 

partitsiibiga moodustab ana-lüütilisi vorme preteeritumi jaoks (ta v«³l tuûD ‘ta olevat 

tulnud’). Deverbaalne noomen muutub arvus ja seega ei ole kivistunud nagu eesti ja läti 

kirjakeelte kaudse kõneviisi vormid. 22 Lisaks sellele võib liivi keeles esineda 

evidentsiaalse predikaadina ka üksik mi-neviku partitsiip (vt Ikola 1953: 53–55). 

Kuigi evidentsiaalsuse grammatikaliseerumine on iseloomulik balti keelte põhjapool- 

sematele murretele, on M. Palmaitis hiljuti väitnud (1989), et vana-preisi keele t(a)s- 

tun-nuseline preteeritum on päritolult partitsiip, mis toimis modus relativus’e 

väljendajana nii minevikulises kui ka olevikulises ajaplaanis. Hiljem on W. Schmalstieg 

(1992) püüdnud Palmaitise argumentatsiooni ümber lükata. 

3.3. Balkani ja Balti areaali keelte süsteemide morfosüntaks – kokkuvõte 

Esitatud süsteemides võib eristada kolme tüüpi morfoloogilisi formante: 

1) partitsiibid; 

2) infinitiivid; 

3) nominalisatsioonid (deverbaalnoomenid). 

Partitsiipide osa evidentsiaalsuse markeerimisel on mõlemas keeleareaalis vaielda- 

matult kõige suurem. Areaalsed erinevused tulevad esile partitsiibi valikus. Enamus Bal- 

kani keelte süsteemidest (türgi, bulgaaria ja makedoonia) kasutavad evidentsiaalse stra- 

21 vrd eesti keele oleviku partistiip atribuudina – ma nägin saabuvat autot ja evidentsiaalse predikaadina – 

ta saabuvat täna koju. 

22 Ühes eesti murdes (Pärnumaal Tahkurannas) võib kaudset kõneviisi markeerida sama deverbaalnoo- 

meniga. 

30

teegiana mineviku partitsiipe. Balti areaalis (eesti, läti ja vähemal määral leedu keeles) 

on grammatiline evidentsiaal kõige paremini esindatud aga oleviku partitsiipide kujul. 

Mine-viku partitsiibid esinevad Balti areaalis oleviku partitsiibi kõrval perifraasis, kus 

nad osa-levad temporaalse ahela eksplitsiitses markeerimises või toimivad üksi 

evidentsiaalsete predikaatidena (eesti, läti, leedu ja liivi keeles). Mõlemas areaalis on 

täheldatav tendents, kus temporaalsed ahelad muunduvad metafoorilise ülekande kaudu 

distantsahelateks ja mineviku partitsiibid kujutavad endast selle ahela sõlmi (rohkem 

selle kohta peatükis 8.1.2). See tuleb hästi esile kaudse kõneviisi niinimetatud 

emfaatilistes vormides bul-gaaria, makedoonia ja leedu keeles. 

Kui maha arvata türgi keel, on teistes vaadeldavates Balkani keeltes infinitiiv ka- 

dunud või vähemalt taandunud ja selle süntaktilisi funktsioone täidavad erinevad kon- 

junktiivsed konstruktsioonid (vt Asenova 2002: 141–152). Osades Balti areaali keeltes 

on aga grammatikalisatsioon viinud vastupidise olukorrani, kus infinitiiv on saanud sün- 

taktilistele funktsioonidele lisaks semantilis-pragmaatilise funktsiooni väljendada 

evident-siaalsust. 23 Üksik infinitiiv toimib eesti murretes evidentsiaalse strateegiana. 

Läti murretes aga esineb infinitiiv kaudse kõneviisi tuleviku analüütilistes vormides. 

Sünkrooniliselt seisukohalt võib infinitiivide eelistamine partitsiipidele olla tingitud 

sellest, et nad ei ole morfoloogiliselt koormatud lähedaste kategooriate (nt grammatilise 

aja) markeerimisega. 

Verbaalnoomenid on evidentsiaalse strateegiana saadaval eesti keele Tahkuranna 

mur-rakus ja liivi keeles. Kõige huvitavam on olukord läti keele Kagu-Vidzeme 

murrakutes, kus verbaalnoomeni instrumentaalvorm võib esineda nii üksi predikaadina 

kui ka peri-fraasis koos abiverbiga. 

Morfoloogiliste formantide loetelust kasutavad Balkani keeled evidentsiaali markee- 

rimiseks ainult esimese tüübi alla kuuluvaid mineviku partitsiipe, Balti areaali keeled 

aga kõiki kolme infiniitset vormi. Evidentsiaalina on kõige rohkem 

grammatikaliseerunud türgi keele koopula-partikkel imIş (< ESSE.PRF) ning eesti ja läti 

kirjakeelte preesensi partitsiibid, mis on kivistunud ja ei allu fleksioonile. 

23 Infinitiivil võib olla ka muid pragmaatilisi funktsioone, näiteks eesti keeles imperatiivina. 

31

Puhtmorfoloogilistele formantidele lisaks on mõlema areaali evidentsiaalsetes süstee- 

mides rida morfosüntaktilisi strateegiaid, mis täiendavad grammatilist koodi. Need stra- 

teegiad on: 

1) abiverbi mineviku partitsiipide kuhjamine V-fraasis. Pragmaatilist eesmärki, mis 

seisneb kommunikatiivse distantsi suurendamises, markeeritakse ikooniliselt V-fraasi 

pikendamisega. Tendents ulatub kõige kaugemale albaania keeles, kuid on omane ka 

türgi, bulgaaria, makedoonia, eesti ja leedu keelele ning ülemläti murretele. 

2) abiverbi vahetamine ja/või ühe abiverbi erinevate tüvede kombineerimine kui 

evident-siaalne strateegia: bulgaaria, makedoonia ja leedu keeles; 

3) abiverbi ellips kui evidentsiaalne strateegia: türgi, bulgaaria, makedoonia, eesti, liivi, 

läti ja leedu keeles; 

4) indikatiivi “relatiivsema” aja kasutus evidentsiaali “vähem relatiivse” või lihtaja 

vormi-dena: hea näide sünkrooniast on pluskvamperfekti kasutus lihtmineviku 

ajaplaanis täna-päeva eesti ja läti keeles (vt Metslang, Muižniece, Pajusalu 1999: 143). 

Diakroonias on see protsess aga tuletanud terveid evidentsiaalseid süsteeme. Parim 

näide sellest on al-baania keele süsteem, kuid selline temporaalse ahela “kärpimine” 

distantsahela markee-rimise arvel on protsessina mänginud olulist osa ka bulgaaria ja 

makedoonia süsteemide kujunemises; 

5) tegumood kui evidentsiaalne strateegia: makedoonia ja leedu keeles ning läti 

murretes; 

6) aspekt kui evidentsiaalne strateegia: bulgaaria, makedoonia ja türgi keeles; 

7) muud morfosüntaktilised protsessid (inversioon, aglutinatsioon): albaania keeles. 

Lisaks võivad evidentsiaalseid tähendusi väljendada ka modaalsete verbide teatud 

vormid. Näiteks eesti keeles võib pidama-verbi preesensi ja imperfekti vorme kasutada 

evidentsiaalse strateegiana (vt Erelt 2001). Modaalsete verbide sekundaarsed grammati- 

kaliseerumised on aga liiga lai valdkond ja seetõttu jätan need siinsest uurimusest välja. 

Peale selle on modaalsed verbid leksikaalsed üksused ja sellepärast nende käsitlemine ei 

kuulu grammatilise evidentsiaali vaatluse alla. 

Nendes keeltes, milles ei ole olemas ei morfoloogilisi ega süntaktilisi monofunktsio- 

naalseid vahendeid evidentsiaali markeerimiseks, on homonüümia surve kõige suurem. 

32

Sellised on Balkani slaavi keeled ning leedu keel, milles ellipsile ja partitsiipidele saab 

omistada kõigest evidentsiaalse strateegia staatuse. Need keeled väldivad 

kahemõttelisusi morfosüntaktilisi strateegiaid kombineerides. Taoline kombineerimine 

aga tekitab paralle-lismi. Hea näide on Balkani slaavi keeled, kus strateegiaid 1, 2, 3, 5 

ja 6 kombineerides saab moodustada mitu sama grammatilise ja semantilise 

funktsiooniga vormi (nt bul-gaaria keele kaudse kõneviisi futuurumi vormid). Mida 

pikema perifrastilise rea abil väl-jendatakse temporaalseid seoseid, seda rohkem 

paralleelvorme tuleb ette. 

Üldiselt liitub evidentsiaalse funktsiooniga formant (trg mIş-, bg л-, alb kam-, ee vat- 

jms morfeemid) perifrastilise rea esimesele komponendile. Selline tematiseerimine on 

vähem reeglipärane Balkani slaavi keeltes, kus perifrastilise minimaalpredikaadi 

kompo-nendid on süntaktiliselt vabamad kui muudes keeltes. Lisaks on makedoonia ja 

bulgaaria keeles futuurumi vorme, kus taoline tematiseerimine aset ei leia (nt mk ќе 

доjдел, bg ще дойдел FUT tulema-PRF.PRT ‘ta tulevat (fut.)’). Seda ilmselt sellepärast, 

et futuurum on ontoloogiliselt väljaspool evidentsiaali ulatust. Evidentsiaal on 

deiktiliselt minevik, seega futuurum jääb väljapoole selle toimeala. 24 

24 Evidentsiaalseid opositsioone markeeritakse üldiselt harva futuurumis (vt Aikhenvald 2000: 104, 2003: 

16). 

33

4. Kategooria paradigmaatiline diapasoon 

Omistanud evidentsiaalsele süsteemile kõneviisi staatuse, võime täheldada, et see kõne- 

viis vastab oma temporaalse liigendatuse poolest rohkem indikatiivile kui teised kõne- 

viisid. Kui teised kõneviisid (imperatiiv, konditsionaal jms) on indikatiivi kõrval tempo- 

raalselt vaegparadigmaatilised, siis Balkani areaali keeltes on grammatikalisatsioon 

viimas indikatiivile vastava, sellega sümmeetrilise temporaalse paradigma tekkimiseni 

kaudses kõneviisis. 

Taolist struktuuri korrastamist takistab aga Balkani keeltes üks vastassuunaline prot- 

sess. See on lihtminevike regrammatikalisatsioon direktaali markeerimiseks. Türgi keele 

DI-minevik ning bulgaaria, makedoonia ja albaania keele perfektiivsed lihtminevikud 

(aoristid) on hakanud lisaks temporaalsele kontuurile tähistama ka seda, et kõneleja on 

ise olnud verbiga väljendatud sündmuse tunnistaja. Arvestades seda uut funktsiooni, ei 

saa türgi keele DI-minevikul ja Balkani keelte aoristidel olla vasteid kaudses kõneviisis. 

Opositsioon lihtminevik/perfekt ei ole enam ainult temporaalne, vaid ka evidentsiaalne. 

See tähendab, et lihtminevik ei saa väljendada indirektaali, perfekt aga ei saa väljendada 

direktaali. Selline on olukord türgi ja albaania keeles. Bulgaaria keele grammatika ei 

arvesta aoristi uue funktsiooniga ja otsib perfektiivse lihtmineviku temporaalset vastet 

kaudses kõneviisis. Selleks on sobiv üksik perfekti partitsiip, mis on perfekti ellipsi 

tulemus (vt Tabel 2). See, et kolmandas isikus üksik partitsiip sobib oma lihtstruktuuri 

tõttu markeerima absoluutset aega ei ole piisav vastukaal asjaolule, et ka bulgaaria 

keeles aorist ja perfekt ei ole enam omavahel mitte ainult temporaalses, vaid ka 

evidentsiaalses opositsioonis, mis omakorda tähendab, et aoristile ei saa omistada 

indirektaali funktsi-ooni. Kui suurtes Balkani keeleliidu keeltes temporaalse süsteemi 

sisesed regrammatikali-satsioonid ei võimalda täieliku temporaalse vastavuse tekkimist 

indikatiivi ja kaudse kõneviisi vahel, siis arumuni keeles on see võimalik, sest sealne 

evidentsiaalne morfeem on laenatud ja seega ei ole temporaalselt seotud. 

Kuigi Balti areaali keeltes on opositsioonil lihtminevik/perfekt samuti evidentsiaalne 

dimensioon, on üks formaalne kitsendus, mis ei luba käsitleda perfekti (selle kõige puh- 

34

tamal kujul) evidentsiaalse kategooria osana. Erinevalt Balkani keeltest on Balti areaali 

evidentsiaalsetele süsteemidele iseloomulik see, et nendes ei saa esineda verbi finiitseid 

vorme. Balti areaali keelte kaudsed kõneviisid koosnevad ainult partitsiipidest. Kui 

näiteks bulgaaria keeles on kaudsete vormide peamiseks tekkemehhanismiks finiitsete ja 

infiniitsete verbivormide kombineerimine perifrastilistes konstruktsioonides, nii et 

kaudse kõneviisi vormid on üldjuhul morfeemi võrra pikemad, on eesti keeles selliseks 

mehha-nismiks üksnes partitsiipide kombineerimine nii süntaktilisel (olevat olnud) kui 

ka morfo-loogilisel tasandil (olnuvat). Elliptiline perfekt saab läti ja leedu keeles esineda 

nii direk-taalina kui indirektaalina, kuid selle roll on nende keelte evidentsiaalsetes 

süsteemides perifeersem kui Balkanil. 

Mida suurem on partitsiipide valik antud keeles, seda rohkem grammatilisi diferentse 

saab markeerida. Leedu keeles on partitsiipide valik kõige suurem. Iga indikatiivis mar- 

keeritud tempuse jaoks on vastav partitsiip ja sellepärast on leedu keele kaudne kõneviis 

temporaalselt sümmeetriline indikatiiviga. Suunaga lõunast põhja Balti areaalis partitsii- 

pide valik kahaneb, kuid seevastu teatud partitsiibid kivistuvad morfeemideks, mille 

invariantne tähendus on väljendada evidentsiaalsust. Kuigi kategooria grammatikalisat- 

siooni aste kasvab suunaga põhja poole, selle temporaalne liigendatus samas suunas 

kahaneb. Äärmuslikeks näideteks on läti ja eesti kirjakeel, kus kaudses kõneviisis ei saa 

eristada erinevaid minevikke. 

Osades keeltes on kaudses kõneviisis olemas eraldi paradigma markeeritud tegumoe 

jaoks. Sellised on eesti, läti, leedu ja albaania keel. 25 Seevastu Balkani slaavi keeltes, 

kus tegumoe kategooria ei ole nii eksplitsiitselt markeeritud (vt GBE II; Koneski 1967), 

puu-duvad evidentsiaalsed vormid passiivi jaoks. 26 

25 Eesti keeles on markeeritud tegumood impersonaal, ülejäänud vaadeldavates keeltes passiiv. 

26 Tuleb teha vahet kaudse kõneviisi passiivi vormide ja nende aktiivi kaudse kõneviisi vormide vahel, 

mille koosseisus on passiivi partitsiipe. Viimaseid on näiteks makedoonia kirjakeeles (vt peatükis 3.1.3.) 

ja bulgaaria murretes, kuid nendega moodustatud verbifraasid ei ole passiivsed. 

35

5. Kategooria süntagmaatiline diapasoon 

5.1. Koostoime isiku kategooriaga 

Evidentsiaalsetes süsteemides kehtib tavaliselt kõige vähem piiranguid kolmanda isiku 

suhtes, kõige rohkem aga esimese isiku suhtes (Aikhenvald 2000: 70–73, 104). Vaadel- 

davates keeltes on see nähtav nii morfosüntaktilise eksplitsiitsuse jaotuses kui ka vor- 

mide kasutussageduses. 

Mõnede Balkani keelte ajalugu tõestab seda, et evidentsiaali grammatikalisatsiooni 

lähtepunktiks on vormimuutus kolmandas isikus. Bulgaaria keeles hakati kolmandas 

isikus kasutama abiverbita vorme tavaperfekti kõrval ning formaalne ebajärjekindlus ka- 

tegoriseerus enne kui ellips üldistus. Protsess on sünkrooniaski läbipaistev. Tänapäeval 

on bulgaaria keeles evidentsiaalne opositsioon kolmandas isikus kõige selgekujulisem. 

Arumuni keelde laenati evidentsiaali morfeem just albaania keele kolmanda isiku mira- 

tiivi vormist. Kolmandas isikus on evidentsiaalne opositsioon kõige paremini markee- 

ritud ka türgi keeles. Balti areaalis, kus üksik mineviku partitsiip võib esineda evidentsi- 

aalse strateegiana kõikides isikutes, on selle kasutussagedus kolmandas isikus kõige 

suurem (vt Metslang, Muižniece, Pajusalu 1999: 144). Sellel kõigel on ilmselt 

deiktilised põhjused. Viisakus- ja muud kommunikatiivsed eesmärgid panevad meid 

distantseeruma ning kahtlema kõige rohkem kõnesituatsioonis mitteosaleva indiviidi 

tegudes ja selle-pärast saavad evidentsiaalid alguse taolistest propositsioonidest. 

Üldiselt on väidetud, et evidentsiaali kasutus, siis kui grammatiline subjekt on esi- 

meses isikus, on kas formaalselt piiratud (nt verbi valik on kitsam) või see annab spetsii- 

filise konnotatsiooni. Aikhenvaldi (2000: 46, 56, 70–78; 2003: 16) järgi annavad ‘indi- 

rektne’/‘kõik muu’ süsteemid esimesele isikule rakendatuna varjundi teadvustamatusest 

või tahtmatusest. 27 See on ilmselt kõneleja ja sündmuse vahelise distantsi diskursiivne 

markeerimine. 

27 Sellised on Aikhenvaldi klassifikatsioonis (2000: 10–13) Balkani ja kaukaasia keelte süsteemid. 

36

Tegelikult ei ole siin niivõrd huvitav evidentsiaali koostoime grammatilise isikuga, 

kui selle koostoime aktantse moodustaja funktsiooniga. Selle koostoime spetsiifika on 

mõ-lema areaali keelte puhul põhjalikult uurimata valdkond, kuid isegi põgus vaatlus 

lubab visandada kategooriate vastastikuse mõjustuse tüüpe. 

Evidentsiaalsete süsteemide semantilistel ja pragmaatilistel funktsioonidel peatun 

põh-jalikumalt 7. peatükis. Siinkohal võib aga üldistada, et igal evidentsiaalsel süsteemil 

on üks keskne (prototüüpne) tähendus. Balkani areaalis on see indirektaal, Baltikumis 

on see tähendus kitsam ja on tavaliselt iseloomustatud kvotatiivina. Tegevussubjekt esi- 

meses isikus võib esineda ühes lauses koos evidentsiaali keskse tähendusega (i) või vor- 

mida tähendust, teisisõnu toimida evidentsiaali kontekstuaalse tõlgendajana (ii). On tä- 

heldatud, et evidentsiaalid omandavad esimesele isikule rakendatuna pragmaatilise jä- 

reldusena erinevaid modaalseid lisatähendusi, mille hulgas võib eristada kaht peamist 

tüüpi: 

1) dubitatiiv: väljendab irooniat või soovimatust nõustuda täielikult vestluspartneri väi- 

tega (s.o markeerib, et informatsiooni tõeväärtus on madal); 

2) miratiiv: markeerib üllatust ja/või kontrolli puudumist. 

Esimeses isikus oleva subjekti mõju evidentsiaali tähendusfunktsioonile annab järg- 

misi tulemusi: 

(I) AGENT + 1SG/PL: Enamuses vaadeldavates keeltes on evidentsiaali kasutus, kui 

agent on esimeses isikus, võimalik. Ainuke erand tundub olevat Valahhia mustlaskeel 

(vt Matras 1995: 199). Kõikides vaadeldavates keeltes annab see aga lisatähendusi. Balti 

areaalis esineb üldiselt lisatähendus 1 (dubitatiiv), Balkani keeltes peale selle väga tihti 

ka lisatähendus 2 (miratiiv). Kuna tundub, et tähendus 1 seisab kognitiivselt lähemal 

evi-dentsiaali põhidomeenile (dubitatiiv eeldab refereerimist), võib väita, et Balti 

areaalis esi-mene isik põhjustab väiksemat hälvet kesksest tähendusest kui Balkani 

keeltes. Tüpoloo-giliseks üleminekualaks võib pidada leedu keelt. Leedu keeles annab 

evidentsiaalne süs-teem kolmandale isikule rakendatuna kvotatiivi või inferentsiaali, 

esimesele isikule raken-datuna aga tihti miratiivi (vt Gronemeyer 1997). 28 

28 Kuigi leedu keele grammatika järgi annab leedu keeles agent esimeses isikus koos evidentsiaaliga kõige 

sagedamini kvotatiivse tõlgenduse (vt GLJ: 235). 

37

(II) KOGEJA + 1SG/PL: Siis kui kogeja on esimeses isikus, väljendab evidentsiaal 

mõlemas areaalis polemiseerivat refereeringut (tähendusfunktsioon 1). Näiteks eesti- 

keelset lauset Ma kartvat prussakaid saab vaadeldavates keeltes parafraseerida lausega 

‘Keegi väidab, et ma kardan prussakaid, kuid ma ei ole sellega päris nõus’. Suureks 

erandiks on siin albaania keel. Albaania keeles on endopaatiliste (tundeid väljendavate) 

verbide kasutamine esimeses isikus koos evidentsiaaliga kohustuslik ja nii moodustatud 

fraaside tähendus on eranditult miratiivne (tähendusfunktsioon 2). See on üks albaania 

keele spetsiifilisemaid jooni (vt Duchet, Përnaska 1996: 35–36, Lazard 2001: 363). 

Eesti keeles kajastavad endopaatilisi protsesse/seisundeid sellised kogeja-omaja 

konstruktsi-oonid nagu ‘mul valutab’, ‘mul on janu’, ‘mul on kõht tühi’ jms. Nende 

albaaniakeelsed vasted on samuti vormistatud evidentsiaaliga: 

(14) Po më ardhka keq për Franin, – tha vëllai. (Duchet, Përnaska 1996: 35–36) 

‘INTERJ mina-DAT tulema-PREES.ADM.3SG paha PREP Fran – ütlema- 

AOR.3SG vend-DEF’ 

‘“Mul on Franist väga kahju”, ütles vend.’ 

Dubitatiivsed ja miratiivsed tähendused on võimalikud ka teises ja kolmandas isikus, 

kuid seal on nad kas üksnes kontekstuaalsed tõlgendused või on markeeritud eriliste 

morfosüntaktiliste strateegiatega (sellest 7.2. peatükis). Ainult esimeses isikus on nad 

puhtalt evidentsiaali ja grammatilise isiku vastastikuse mõjustuse resultaat. 

5.2. Levik erinevates lausetüüpides 

Lauseid saab jagada tüüpideks kahe erineva printsiibi alusel: kas nende süntaktilise 

struk-tuuri järgi või suhtluseesmärgi seisukohalt. Grammatilise evidentsiaali levik ja 

distribut-sioon lausetüübiti kõikides vaadeldavates keeltes on väga lai valdkond ja 

seetõttu käes-oleva magistritöö raames ei ole võimalik seda ammendavalt käsitleda. 

Järgnevalt püüan ainult visandada need süntaktilised ja pragmaatilised seaduspärasused, 

mis kitsendavad evidentsiaali toimeala. 

38

5.2.1. Süntaktilised tarindid 

Aikhenvaldi järgi evidentsiaalseid opositsioone tihti ei markeerita kõrvallauses. Ta 

arvab, et see universaalia on seletatav kõrvallauses kehtivate piirangutega tempuse 

valikul. (Aikhenvald 2000: 65) 

Vaadeldavate keelte esinemus ei kinnita Aikhenvaldi üldistust. Ainult türgi keele 

kohta on teada, et evidentsiaalseid opositsioone markeeritakse ainult pealauses, mitte 

kõrvallauses (Johanson 2003: 286). Ülejäänud keeltes on evidentsiaali esinemine 

kõrval-lauses võimalik. 

Kõige sagedasem kõrvallausetüüp on komplementlause. Taolistes et-kõrvallausetes, 

mis laiendavad psühhoverbe, on vaadeldavates keeltes evidentsiaali vormide kasutus 

võimalik, kuid üldjuhul mitte kohustuslik (nt ee Ma kuulsin, et Triinu on koju sõitnud ≈ 

Ma kuulsin, et Triinu olevat koju sõitnud.). Juhul aga, kui juba pealause predikaat on 

kaudses kõneviisis, on kõrvallause predikaadi markeerimine sellega ülearune. Enamuses 

keeltes on kõrvallause predikaadi markeerimine evidentsiaaliga taolistes lausetes või- 

matu, kuid Balkani slaavi keeled lubavad sellist grammatilist pleonasmi. Näiteks bul- 

gaaria keeles on üks perfekti peamisi funktsioone markeerida minevikulist predikaati 

kõrvallauses. Juhul, kui pealause predikaat on kaudses kõneviisis, võib kõrvallause pre- 

dikaat olla nii indikatiivis kui kaudses kõneviisis: 

(15) Той помислил, че е дошло вече време. (GBE II: 356) 

‘Ta.MASK mõtlema-PRF.PRT et olema-PREES.3SG tulema-PRF.PRT juba 

aeg.’ 

‘Ta (olevat) mõelnud, et aeg on tulnud.’ 

(16) Той помислил, че било дошло вече време. (GBE II: 356) 

‘Ta.MASK mõtlema-PRF.PRT et olema-PRF.PRT tulema-PRF.PRT juba aeg.’ 

‘Ta (olevat) mõelnud, et aeg on(-ev.) tulnud.’ 

39

Sellised laused nagu 16 on selgelt emfaatilised. Perfekti vorme võib esitada kaudses 

kõneviisis siis, kui tahetakse rõhutada, et informatsioon on kahtlane või ei olda sellega 

nõus. 29 

Osaliselt on võinud komplementlause evidentsiaalse predikaadi funktsiooni tungida 

konditsionaal. Nii on näiteks juhtunud eesti keeles, kus kaudkõne referaatosana talit- 

levas nagu-kõrvallauses on verb konditsionaalis: Minu naine väidab, nagu ei oskaks 

mina naelagi seina lüüa (EKG II: 37). Taoline konditsionaali ja evidentsiaali funktsio- 

naalne kattumine on täheldatav ka referaatosana toimivas et-kõrvallauses pärast soovi 

või kavatsust väljendavat peaverbi. Eesti keeles on selles positsioonis võimalik nii 

kondit-sionaal kui indikatiiv (vt EKG II: 284). Läti keeles on võimalikud indikatiiv, 

kondit-sionaal ja kaudne kõneviis. Vormi valik sõltub ilmselt erinevatest 

presupositsioonidest (vt Holvoet 2001: 229, 233). 30 Balkani slaavi keeltes aga saab 

valida indikatiivi ja kaudse kõneviisi vahel. Kuigi konditsionaal on perifeerselt võimalik 

ka läti keeles, on selle kasutus mainitud komplementlause tüüpides just eesti keelele 

spetsiifiline; vrd kaudse kõneviisiga vormistatud näitelauseid 17 ja 18 konditsionaaliga 

vormistatud näitelausega 19: 31 

(17) Māte vēlas, lai mēs braucot mājās. (lt) (Krautmane 1997: 12) 

‘Ema tahtma-PREES.3SG HORT.PART meie sõitma-PREES.PRT koju.’ 

(18) Майка иска да сме отидели в къщи. (bg) 

29 Tundub, et nendes keeltes, kus kaudses kõneviisis võib eristada lihtminevikku ja perfekti, on perfekti 

kaudsed vormid suhteliselt haruldased. See tuleneb sellest, et perfekti vajatakse peamiselt subordinee-ritud 

kõrvallauses, kus tavaliselt kasutatakse indikatiivi vorme (vt GBE II: 356). Perfekti kaudseid vorme 

esineb sel juhul peamiselt emfaatilises kõnes. Teine asjaolu, mis kitsendab perfekti kaudsete vor-mide 

kasutust on see, et perfekt esineb tihti eituslikus mittekinnitavas kontektis, kus evidentsiaali kasutus on 

välistatud: vrd bg Не е ясно, дали е дошъл., ee Ei ole selge, kas ta on tulnud ja bg *Не е ясно, дали 

дошъл., ee *Ei ole selge, kas ta (olevat) tulnud. 

30 Konditsionaal on kasutusel peamiselt eitavas lauses. Jaatavas lauses on konditsionaali kasutus emfaa- 

tilise väärtusega, siis kui kõneleja peab refereeritava soovi ülearuseks. (vt Holvoet 2001: 229) Kaudse 

kõneviisi kasutamine eeldab sama presupositsiooni ning väljendab tugevamat soovi. 

31 Konditsionaal toimib evidentsiaalse strateegiana ka mõnedes teistes Euroopa keeltes, näiteks prant-suse 

keeles (vt Dendale 1993). 

40

‘Ema tahtma-PREES.3SG KONJ.PART olema-PREES.1PL minema- 

IMPRF.PRT koju’ 

(19) Ema soovib, et tuleksime koju. (ee) 

Ülejäänud kõrvallausetüüpides (adverbiaallausetes ja relatiivlausetes) võib 

sekundaar-predikaat olla evidentsiaalis ainult juhul, kui selles on pealause predikaat. 

Kuna nendel juhtudel juba pealause predikaat edastab infot teatelaadi kohta, sõltub 

kõrvallause predi-kaadi markeerimine evidentsiaaliga puhtpragmaatilistest teguritest. 

Tingimuslausetes esinevad evidentsiaalid harva, kui, siis üldjuhul ainult refereeritud 

reaalsete tingimuslausete pealause predikaadis (nt ee Tõnu olevat surnud mees, kui ta 

sellest kellelegi räägib.) 

Bulgaaria ja makedoonia keeles vormistatakse irreaalseid tingimuslauseid peale kon- 

ditsionaali ka erinevate futuurumitega. Refereeritud tingimuslausetes võivad need futuu- 

rumi vormid olla evidentsiaalis. Evidentsiaaliga vormistatakse sel juhul nii pea- kui 

kõrvallause predikaat. 

Ülemläti murretest on teateid, et üksik mineviku partitsiipi saab kasutada tingimus- 

lauses, siis kui pealause predikaat on konditsionaalis (Elksnītis 1929, viidatud Metslang, 

Muižniece, Pajusalu 1999: 134 järgi). Võib tunduda, et siin on tegemist äsja esitatud 

konditsionaali funktsioonide laiendamise vastassuunalise tendentsiga – konditsionaali 

asendamine evidentsiaalse vormiga. Tegelikult on aga mõlemad üksik mineviku partit- 

siibi kasutused (evidentsiaalne ja mitteevidentsiaalne) hierarhiliselt võrdsed ehk 

tegemist on vormi polüseemiaga. 

Tingimuslausete osas paistab oma erandlikkusega silma albaania keel. Albaania 

keeles võib mitterefereeritud reaalses tingimuslauses, siis kui pealause predikaat on 

indikatiivis, kasutada kõrvallauses admiratiivi vormi koos konjunktiivse partikliga të. 

Fiedler (1966: 563) toob selliseid näitelauseid nagu ‘Kui see veel kordub(-ev.), hakkan 

sind kontrol-lima.’ (vt veel Friedman 2003: 204). Selliste konstruktsioonidega 

vormistatakse albaania keeles aga ka tingimuslausekujulisi soovlauseid (Fiedler 1966: 

563): 

41

(20) Të paskeshe ardhur! (ARS 444) 

‘KONJ.PART HAB-EV.IMPRF tulema-PRT’ 

‘Kui sa oleksid tulnud!’ 

Vastupidine distributsioon – pealause predikaat evidentsiaalis, kui-kõrvallause predi- 

kaat indikatiivis – on albaania keeles samuti võimalik, kuid ilmselt ainult irreaalsetes 

tin-gimuslausetes (vt Friedman 2003: 204–206). 

Albaania keeles on võimalik kasutada evidentsiaali veel ka geneerilisi tõdemusi väl- 

jendavates tagajärjelausetes nagu ‘Mida rohkem kannatatakse(-ev.) seda targemaks saa- 

dakse(-ev.).’ (vt Duchet, Përnaska 1996: 38). Taoline spetsiifika on seletatav sellega, et 

admiratiivi kasutust motiveerivad albaania keeles tihti hoopis teised presupositsioonid 

kui ülejäänud vaadeldavates keeltes. 

5.2.2. Kommunikatiivsed lausetüübid 

Vaadeldavad süsteemid markeerivad evidentsiaalseid opositsioone peamiselt väitlau- 

setes. Ülejäänud kommunikatiivsetes lausetüüpides on evidentsiaalse opositsiooni mar- 

keerimise võimalused piiratud. Osades lausetüüpides ei saa grammatilist evidentsiaali 

kasutada. 

5.2.2.1. Küsilause 

Küsilausetes evidentsiaalse vormi valik ei sõltu küsija osalemisest tegevuses, vaid küsi- 

tava eventuaalsest osalemisest selles (Friedman 2001). 

Valikküsilauses on evidentsiaal võimalik türgi, albaania, bulgaaria ja makedoonia 

keeles (vt Friedman 2003: 201–202; Johanson 2003: 296): 

(21) Такава ли била работата? (bg) 

‘Selline INTERR.PART olema-PRF.PRT.MASK töö-DEF’ 

‘Kas nii on(-ev.) asjad?’ 

Balti areaali keelte evidentsiaalsed süsteemid ei võimalda selliseid kasutusi. 

Mis puutub evidentsiaali kasutamisse eriküsilausetes, on see Balkani keeltest või- 

malik ainult albaania keeles. Friedman on kirjeldanud situatsiooni, kus albaanlane läheb 

42

juuksurisse, kuid sisenedes avastab, et juuksur ise ei ole kohal. Ta küsib üllatunult abi- 

lise käest, kus juuksur on, kasutades evidentsiaali (admiratiivi): 

(22) Ku qenka mjeshtri? (Friedman 2001) 

‘Kus olema-PREES.ADM.3SG meister-DEF?’ 

‘Kus on(-ev.) meister?’ 

Siin on tegemist hüüdlausega, mis on vormistatud küsilausena. Lause sisaldab ühelt 

poolt implitsiitset väidet, et kõneleja on oodanud näha poes meistrit, ja teiselt poolt 

infopä-ringut. 

Kõikides ülejäänud Balkani keeltes on selles situatsioonis evidentsiaali vormi kasu- 

tamine võimatu. Juhul aga, kui kõneleja saab abilise käest oma küsimusele üllatava vas- 

tuse, mida ta ei usu, võib ta oma küsimust korrata, kasutades juba evidentsiaali vormi. 

Kõikides Balkani keeltes, välja arvatud albaania keeles, nõuavad sellised fraasid 

üldjuhul kõneleja üllatuse markeerimist hüüdsõnaga, s.o lause vormistamist dubitatiivse 

hüüd-lausena, mis on ühtlasi mõistetav küsimusena: 

(23) Abe, iu fuska maistratorlu?! (arum) (Friedman 2001) 

‘INTERJ kus olema-PREES.ADM meister-DEF’ 

(24) Абе каде бил маjсторот?! (mk) (Friedman 2001) 

‘INTERJ kus olema-PRF.PRT.MASK meister-DEF’ 

(25) Абе къде бил майсторът?! (bg) (Friedman 2001) 

‘INTERJ kus olema-PRF.PRT.MASK meister-DEF’ 

‘Misasja, kus on(-ev.) meister?!’ 

Seega ei saa arumuni, makedoonia, bulgaaria ja türgi keeles, erinevalt albaania keelest, 

evidentsiaalseid vorme kasutada küsimustes, mis käsitlevad olevikku puudutavat infor- 

matsiooni. Evidentsiaal on aga võimalik dubitatiivsetes lausetes, mis viitavad varem esi- 

tatud väidetele (Friedman 2001, 2003). Samuti on ülejäänud Balkani keeltes, kuid mitte 

albaania keeles, vajalik dubitatiivi eksplitsiitne markeerimine hüüdsõnaga. 32 

32 Kuigi türgi keeles see on vajalik, on andmeid, et teistes turgi keeltes ei pruugi see vajalik olla. Näiteks 

nogai keeles on näitelause 22 võimalik (Johanson 2003: 286). Bulgaaria kõnekeeles võib mõnikord ka 

43

Aikhenvaldi andmetel ei laiene binaarsed kvotatiivi märkivad süsteemid üldjuhul 

küsi-lausetele (Aikhenvald 2000: 60). See kehtib eesti, liivi, läti ja leedu keele 

süsteemide kohta. Eesti keeles on aga kontekstuaalseid kasutusi, mille puhul see 

tüpoloogiline sea-duspära ei kehti. Niinimetatud kajaküsimustes on eesti keeles vat- 

vormi kasutamine võimalik. Ülalkirjeldatud situatsioonis võib klient saada oma 

esimesele küsimusele juuk-suri asukoha kohta vastuseks lause, milles verb on 

kvotatiivis. See on võimalik juhul, kui abilise info juuksuri asukoha kohta pärineb 

kolmandalt isikult. Kuulnud seda, võib klient esitada kajaküsimuse, milles koopulaverb 

on kaudses kõneviisis: 

(26) (klient) Kus on juuksur? 

(abiline) – Juuksur olevat haiglas. 

(klient) – Kus juuksur olevat?! 

Läti ja leedu keeles on evidentsiaali kasutus kajaküsimustes samuti võimalik. 

5.2.2.2. Hüüdlause 

Hüüdlauses on evidentsiaali kasutamine üldiselt võimalik, kuid erinevates keeltes valit- 

sevad erinevad kontekstuaalsed piirangud. Kuna evidentsiaali esinemine esimeses isikus 

annab automaatselt miratiivseid ja/või dubitatiivseid tõlgendusi, mida vormistatakse 

hüüumärgiga, on kasulikum vaadata hüüdlauseid, milles subjekt on teises või 

kolmandas isikus. 33 

Kõige sagedamini esineb evidentsiaal hüüdlauses albaania keeles, mistõttu 

kategooria kannabki nime ‘admiratiiv’. Juuksurisalongi situatsiooni jätkuosas võib 

juuksur oota-matult kardinate tagant ilmuda, mille järel klient ütleb: 

eriküsilauses hüüdsõna ära jätta, kuid sellisel juhul tuleb dubitatiivsust markeerida väga tugeva intonat- 

siooniga. 

33 Uurimist vajab küsimus intonatsiooni rollist evidentsiaalsuse väljendamises (vt Ifantidou 2001: 5). On 

põhjust arvata, et modaalsemates evidentsiaali süsteemides on see roll suurem. Üksikud teated konkreet- 

setest keeltest (nt Duchet, Përnaska 1996: 39) kinnitavad seda. 

44

(27) Ah, k ‘tu qenke! (Friedman 2001) 

‘INTERJ, siin sa olla-ADM.PREES.2SG’ 

‘Ah, siin sa oled(-ev.)!’ 

Miratiivse näitelause 27 grammatilised vasted on võimalikud kõikides vaadeldavates 

Balkani keeltes. Evidentsiaalsed hüüdlaused on Balkani keeltes kas pigem miratiivse või 

pigem dubitatiivse väärtusega. 34 Kumb tähendus on rohkem esile tõstetud, sõltub prag- 

maatilistest eesmärkidest. Balti areaali keeltes paistavad mõlemad funktsioonid (mira- 

tiivne ja dubitatiivne) võimalikud ainult leedu keeles (vt GLJ: 234; Gronemeyer 1997: 

99–100, 107). Läti ja eesti keele kvotatiivsed süsteemid võimaldavad hüüdlauses ainult 

dubitatiivseid tõlgendusi nagu järgmises näites: 

(28) Tas esot brālis! (lt) (Holvoet 2001: 232) 

‘See olema-PREES.EV vend!’ 

‘See olevat vend!’ 

5.2.2.3. Käsklause 

Evidentsiaali kasutamist käsklauses käsitlen põhjalikumalt peatükis 6.1.3 seoses küsi- 

musega evidentsiaali ja imperatiivi koosesinemise võimalikkusest. Siin vaadeldavate 

keelte hulgas moodustavad käsu vahendamiseks bulgaaria, makedoonia, albaania ja läti 

keel tüüpilisi indo-euroopa konjunktiivseid konstruktsioone, mis võimaldavad evident- 

siaali vormide kasutamist. Eesti keeles on kaudse kõneviisi kasutamine käsklauses 

võimatu, kuna vahendatud käsu jaoks on olemas spetsiaalne grammatiline kategooria 

‘jussiiv’ (EKG II: 37; Erelt 2002). Samuti ei esine evidentsiaali vormid käskudes türgi ja 

leedu keeles. 

34 Need kaks tähendust ei ole alati kontekstuaalselt eristatavad, kuna miratiivi presupositsioonid on eitus 

ning kahtlus. Neid presupositsioone aga ei vormistata eksplitsiitselt, vaid “maskeeritakse” deklaratiiv- 

eksklamatoorse fraasi propositsioonina (vt Darden 1977). 

45

6. Evidentsiaalsus ja naaberkategooriad 

6.1. Evidentsiaali koht tempus – aspekt – kõneviisi teljel 

Bybee on näidanud, et need tähenduselemendid, mis on kõige relevantsemad verbitähen- 

duse seisukohalt, on kõige tõenäolisemalt seotud morfeemid. Aega, aspekti ja kõneviisi 

väljendatakse tavaliselt seotud morfeemidega. Kuna aga evidentsiaal teenib tihti prag- 

maatilisi eesmärke, on see nendest kategooriatest vähem abstraktne ja grammatiline. 

Sellepärast ei esine ta enamuses keeltes seotud morfeemidena. Üldine morfeemijärg- 

nevus on V-aspekt-tempus-moodus. Kõneviis on kõige vähem relevantne sündmuse/sei- 

sundi edasiandmise seisukohalt ja sellepärast on selle morfotaktiline asukoht tüvest 

kõige kaugemal. (Bybee 1985, viidatud Hopper, Traugott 1994: 141–143 järgi) 

Siin vaadeldavates keeltes on evidentsiaal tekkinud teiste, verbitähendusele lähemal 

seisvate kategooriate kontekstilise implikatsioonina. Nii näiteks on bulgaaria ja albaania 

keele temporaalsed morfeemid siirdunud grammatikalisatsiooni kaudu verbaalse tähen- 

duse seisukohalt vähem relevantsete kategooriate klassi. Kõikides vaadeldavates keeltes 

on muutus toimunud n-ö vasakult paremale. Vastandina võib tuua sellised keeled, milles 

evidentsiaali morfeem on päritolult iseseisev sõna ja kus morfotaktilise muutuse suund 

on vastupidine – paremalt vasakule (vt Aikhenvald 2000: 90–92). 

6.1.1. Evidentsiaal ja tempus 

Võib eristada kolme tüüpi suhteid: 

(I) Evidentsiaal kasvab välja grammatilise aja reanalüüsi kaudu. Sel juhul mõni 

tempo-raalne opositsioon kujuneb evidentsiaalseks opositsiooniks. Nii kujunesid 

Balkani keelte evidentsiaalsed süsteemid. Bulgaaria, makedoonia ja albaania keeles 

muutus opositsioon aorist/perfekt (türgi keeles -DI/-mIş) evidentsiaalseks 

opositsiooniks. Tavaliselt on selles tüübis grammatikalisatsiooni etapid läbinähtavad 

sünkroonias, sest formaalsed protsessid ei ole lõppenud ja vormide kasutamises esineb 

kahemõttelisusi. Näiteks bulgaaria keele osas jääb siiani avatuks küsimus, kuivõrd 

evidentsiaalne input tingib abiverbi väljajätu perfektoiidsetes V-fraasides (vt Friedman 

46

1986: 179). Albaania keeles aga esineb täna-päevalgi geegi murdes invertiivseid 

perfekte, millel on indikatiivi perfekti ja mitte admira-tiivi väärtus (Duchet, Përnaska 

1996: 32). 

Prototüüpne perfekt ei ole üldjuhul narratiivne tempus (Lindstedt 2000a). Perfekti 

funktsiooni levimine narratiivi on korrelatsioonis evidentsiaalse tähenduse esilekerki- 

misega (vt Kozintseva 1994: 101). Uus funktsioon kutsub esile süsteemi ümberstruktu- 

reerimise ja perfektist tekkinud evidentsiaali vorm hakkab vastama indikatiivis lihtajale. 

Bulgaaria keeles on aorist minevikulise narratiivi põhitempus (GBE II: 354; Asenova 

2002: 264–265). Endisest perfektist saab narratiivi põhikandja siis, kui see rakendatakse 

kaudse kõneviisi aoristi funktsioonis. Sellega käib kaasas enamasti isomorfism vormi ja 

funktsiooni vahel – aoristina kasutatav perfektoiid on tavaliselt (kuid mitte alati) ellipti- 

line. 

Kuna Balti areaalis ei ole päris selge, kas üksik mineviku partitsiibid on evident- 

siaalsete predikaatidena arenenud läbi perfekti ellipsi või on nad vanem nähtus (vt 

Metslang, Muižniece, Pajusalu 1999), ei saa nende puhul kindlalt rääkida temporaalse 

opositsiooni muutumisest evidentsiaalseks opositsiooniks (üksik mineviku partitsiipide 

grammatikalisatsioonist veel peatükis 8.1.1.). 

(II) Evidentsiaalne opositsioon on väljaspool temporaalset süsteemi. Kuigi eesti ja 

läti keele kivistunud partitsiibid on määratud temporaalse kontuuriga (nad on oleviku 

partit-siibid), nad ei osale indikatiivis temporaalselt markeeritud semantilise predikaadi 

moo-dustamises. Seega neil puudub läbipaistev seos temporaalse süsteemiga. Siia võib 

lisada ka ühe hoopis teise juhtumi – arumuni keele evidentsiaalne morfeem, mis on 

laenatud ja millel sellepärast ei ole temporaalseid funktsioone. 

(III) Vahepealse tüübina on vaadeldavad distantspartiklid nagu türgi keele -imIş ja 

bulgaaria keele бил ’olnud’. Nad võivad üksi toimida grammatilise predikaadina 

(koopu-laverbina) ning on moodustatud ESSE-verbi perfekti partitsiipidest. 

Evidentsiaalse süs-teemi sees aga kasutatakse neid tihti ilma temporaalsete piiranguteta 

temporaalselt pii-ratud vormide kõrval kommunikatiivse distantsi markeerijatena. Kuna 

nad on partiklis-tunud ja seega vaadeldavad morfemaatiliselt liigendamatu tervikuna, on 

nende algne ajaplaan evidentsiaali süsteemi sees läbipaistmatu. 

47

6.1.2. Evidentsiaal ja aspekt 

Üks Balkani keelte eripärasid seisneb selles, et nad markeerivad aspektuaalseid opositsi- 

oone tempussüsteemi sees. 35 Aspektuaalses opositsioonis on omavahel imperfekt ja 

aorist bulgaaria, makedoonia ja albaania keeles. Nendest keeltest kasutavad bulgaaria ja 

makedoonia keel aspekti evidentsiaalsuse alaliigi eritlemise strateegiana. Partitsiibi im- 

perfektiivse (imperfekti) või perfektiivse (aoristi) tüve valik võib markeerida opositsi- 

ooni miratiiv/inferentsiaal (sellest rohkem peatükis 7.2.; vt ka Aronson 1977). 

Balkani keeltes ei ole perfekt enam perfektiivne minevik. Perfekt on üldiselt 

kaotanud oma aspektuaalsed kontuurid ja toimib indefiniitse minevikuna (Asenova 

2002: 241–254). J. Lindstedti (2000a) andmed näitavad, et taoline funktsionaalne areng 

on paljude Euroopa keelte perfektidele omane. Lindstedti järgi üleminek resultatiiv → 

perfekt tähendab ühtlasi kaugenemist aspektuaalsest domeenist ja lähenemist 

temporaalsele domeenile. See üleminek tähistab ülalesitatud verbaalse relevantsuse 

teljel nihet ühe positsiooni võrra vasakult paremale. Türgi keele areng näitab väga hästi 

sellele järg-nevaid funktsionaalseid arenguid. On teada, et türgi mIş-morfeemi 

funktsioon nihkus aspektuaalsest temporaalsesse domeeni. D. Slobin ja A. Aksu 

väidavad, et türgi laste keeleline areng järgib selles osas türgi keele evidentsiaalse 

süsteemi ajaloolise väljakuju-nemise rada. Väikelaste keelekasutuses on opositsioon DI- 

ja mIş-morfeemide vahel al-guses aspektuaalne ja alles hiljem see muutub 

temporaalseks. Kolmeaastasena kujuneb lapse keelekasutuses kahe morfeemi 

funktsioonides välja opositsioon ‘tunnistatud’/‘tun-nistamata’. Kvotatiivne kasutus 

kujuneb hiljem, umbes nelja aasta vanusena. Miratiivne tähendus tekib pragmaatilise 

laiendusena lapse keelde viimasena. (Slobin, Aksu 1982; Aksu-Koç, Slobin 1986) Seega 

on Balkani keeltes evidentsiaalide väljakujunemine saanud alguse aspekti süsteemist ja 

kulgenud läbi temporaalse süsteemi modaalse ja evi-dentsiaalse domeeni suunas. 

Balti areaali keeltes ei ole aspekt, tempus ja modaalsus nii läbipõimunud nagu Bal- 

kanil. Siin on aspektuaalsete opositsioonide markeerimisel kõige ekplitsiitsem leedu 

35 Lisaks sellele on bulgaaria ja makedoonia keeles nagu ka teistes slaavi keeltes olemas iseseisev aspekti 

kategooria (vt GBE II; Koneski 1967). 

48

keel. Leedu keele lihtminevikud vastanduvad Aktionsarti järgi 

(momentaanne/iteratiivne). Analüütiliste ajavormide abil saab markeerida ka aspekti 

(intraterminaalne/posttermi-naalne). Leedu keeles markeeritakse aspekti aga ainult 

monofunktsionaalse prefiksi abil ja mitte lihtaegade vastandusega (vt GLJ: 202–209). 

Kuna grammatiliste aegade vastan-dustel on seega ainult temporaalseid, mitte 

aspektuaalseid (v.a Aktionsart) ega evidentsi-aalseid dimensioone, on leedu keeles tee 

aspekti ja evidentsiaali vastastikusele mõjusta-misele suletud. 

6.1.3. Evidentsiaal ja kõneviis 

Evidentsiaalsuse ja modaalsuse vahekorral tuleb peatuda järgmises peatükis. Siinkohal 

esitlen ainult grammatilise evidentsiaali erinevate kõneviisidega koosesinemise 

juhtumeid ühe V-fraasi raames. Kuna mõned evidentsiaali-kõneviisi kombinatsioonid 

on välistatud või väga haruldased, ei saa aga päris mööda minna nendest teguritest, mis 

asuvad mo-daalses maailmas ja mis on otsustavad antud kombinatsioonide 

elimineerimisel. 

Nii deskriptiivse grammatika kirjutajad kui ka tüpoloogid on püüdnud leida 

lahendust kahele põhiprobleemile: 

1) Kas evidentsiaal on üks kõneviis teiste seas ehk kas grammatilise evidentsiaali 

süs-teemid on modaalses hierarhias võrdsed teiste kõneviisidega?; 

2) Millises ulatuses on võimalik grammatiliste evidentsiaalide koosesinemine teiste 

kõneviisidega? 

Vaadeldavate keelte ükskeelsed grammatikad omistavad üldiselt evidentsiaalile 

kõne-viisi staatuse. Taoline menetlus on tänaseks saanud traditsiooniks. Selle 

traditsiooni sulandamisele on aga tavaliselt eelnenud põhjalik lingvistiline arutelu, 

milles on tulnud välja mitu vastuargumenti. Põhiliseks vastuargumendiks kõneviisi 

staatuse omistamisele on olnud see, et evidentsiaal ei markeeri nii palju kõneleja 

suhtumist propositsioonisse (moodust) kui pigem teatelaadi. Näiteks on alates L. 

Andreičinist mitmed bulgaaria grammatikud olnud arvamusel, et kaudsed vormid ei 

markeeri kõneviisi, vaid erilist kõ-nelaadi või väljendusviisi (ülevaateks vt Demina 

1959). 

49

Eesti teaduslikus grammatilises kirjelduses on vastavaid argumente toodud mitmel 

korral alates Hermannist ja lõpetades H. Rätsepaga (ülevaateks vt Kask 1984: 230–244). 

Rätsepa (1971) vastuväidete sünteesi ei ole seni keegi suutnud ümber lükata. Tema järgi 

on eesti keeles olemas kaks teatamislaadi – otsene ja vahendav. Esimese alla kuuluvad 

indikatiiv, konditsionaal ja imperatiiv, teise vahendatud indikatiiv (kaudne kõneviis) ja 

vahendatud imperatiiv (jussiiv). Täpselt samasuguste järeldusteni jõuab E. Demina 

(1959) oma põhjalikus monograafias bulgaaria keele kaudsete vormide kohta. Ta teeb 

järgmise jaotuse: esimese järgu kõneviisid – indikatiiv, imperatiiv, konditsionaal; teise 

järgu kõneviisid – kaudne indikatiiv, kaudne imperatiiv, kaudne konditsionaal (Demina 

1959: 359). Sarnaseid katseid käsitleda evidentsiaali väljaspool kõneviiside süsteemi on 

teinud ka teiste keelte grammatikud ja tüpoloogid (nt Endzelīns 1951:§767; Valackien÷ 

1966: 513; Sytov 1979: 110–111). 

Tulles teise põhiprobleemi juurde, võib nentida, et maailma keeltes esineb evident- 

siaal väga harva teistes kõneviisides. Peamiseks põhjuseks on ilmselt see, et 

evidentsiaali morfeemid hõivavad tavaliselt sama morfotaktilise positsiooni kui 

kõneviisi morfeemid (Aikhenvald 2000: 67–69). Oma modaalsuse klassifikatsioonis 

tõmbab Palmer eraldus-joone kahe suurema modaalsuse tüübi vahele: 

sündmusmodaalsus (event modality) ja propositsiooniline modaalsus (propositional 

modality). Esimese mõjualas on predikaat, teise mõjualas aga propositsioon. 

Sündmusmodaalsus hõlmab deontilist ja dünaamilist modaalsust, propositsiooniline 

modaalsus omakorda episteemilist ja evidentsiaalset mo-daalsust (Palmer 2001: 7). Siin 

vaadeldavate süsteemide morfosüntaktiline distributsioon kinnitab seda, et evidentsiaal 

ja moodus võivad esineda koos, juhul kui nad markeerivad erinevat tüüpi modaalsust. 

Ökonoomsuse printsiip välistab sama tüüpi modaalsuse dub-leerimise ühe semantilise 

predikaadi raames. 

(I) EV + DEONT. MOODUS: Türgi ja albaania keeles markeerivad deontilist mo- 

daalsust kolm kõneviisi (türgi: imperatiiv, optatiiv ja debitiiv; albaania: imperatiiv, op- 

tatiiv ja konjunktiiv), läti ja eesti keeles kaks (läti: imperatiiv ja debitiiv; eesti: 

50

imperatiiv ja jussiiv), bulgaaria, makedoonia ja leedu keeles üks kõneviis (imperatiiv). 36 

Evident-siaali koosesinemine deontilisi tähendusi väljendava kõneviisiga on 

vaadeldavates keeltes osaliselt võimalik: 

1) evidentsiaal ja imperatiiv/optatiiv: Evidentsiaal võib esineda niinimetatud 

analüüti-listes imperatiivides. Bulgaaria, makedoonia, albaania ja läti keeles 

moodustatakse vahen-datud imperatiivi modaalse partikliga (bg, mk да, alb të, lt lai), 

millele võib järgneda kaudse kõneviisi vorm. Mainitud partiklid võivad esineda 

isoleeritult (nagu partikkel las eesti keeles), kuid nad on samas väga laialdase 

kasutusega modaalsed subordinaatorid (Balkani keelte kohta vt Friedman 1985, 2003; 

läti keele kohta Holvoet 2001). Eesti ja leedu keeles, kus prospektiivseid ja 

retrospektiivseid käske moodustatakse sarnaste tarin-ditega, ei esine evidentsiaali 

vormid vahendatud imperatiivis ilmselt sellepärast, et nendes keeltes on vastavad 

partiklid (ee las, ld te-, tegul) kitsama funktsiooniga. Eesti ja leedu keele partiklid on 

spetsialiseerunud markeerima vahendatud deontilist käsku või palvet (vt Erelt 2002; 

Klaas 2002). Seevastu Balkani keelte ja läti keele partiklite polüfunktsio-naalsus tingib 

vahendatud teatelaadi sekundaarset markeerimist evidentsiaalse laiendiga. 

Lisaks konjunktiivsetele tarinditele saab vähemalt bulgaaria, makedoonia, eesti ja läti 

keeles kasutada üksik mineviku partitsiipe retrospektiivsetes käskudes. Kuna aga eesti ja 

läti keeles üksik mineviku partitsiipi saab kasutada ka imperatiivi teises isikus, s.o otse- 

kõnes inferentsiaalse käsuna (vt Metslang, Muižniece ja Pajusalu 1999: 147–148), ei saa 

väita, et nendes keeltes markeerib see üksnes vahendatud teatelaadi. 

Türgi keeles moodustatakse imperatiivi ja optatiivi spetsiaalsete afiksitega, mis ei saa 

esineda koos evidentsiaali morfeemiga (vt Dudina 1993: 129–131, 220–221; Johanson 

2003: 286). 

36 Bulgaaria ja makedoonia keeles on olemas albaania keele të-konjunktiiviga identseid konstruktsioone, 

kuid traditsiooni kohaselt ei peeta neid eraldi kõneviisiks. Üldse kajastab kõneviiside arv keeliti mitte re- 

aalset modaalsuse grammatilisust, vaid deskriptiivseid traditsioone. Osades keeltes on siiani lahkar-vamusi 

kõneviiside tegeliku arvu suhtes. Näiteks leedu keeles on üheks deontilise kõneviisi kandidaadiks olnud ka 

optatiiv (vt Klaas 2002). 

51

Seega on bulgaaria, makedoonia, albaania ja läti keeles imperatiivi ja evidentsiaali 

koosesinemine võimalik, eesti, leedu ja türgi keeles aga võimatu. 

2) evidentsiaal ja debitiiv: Vaadeldavates keeltes väljendavad ainult türgi ja läti keel 

vajadust erilise kõneviisiga. Mõlemas keeles on debitiivi ja evidentsiaali koosesinemine 

võimalik (vt Johanson 2003: 286; Ceplīte, Ceplītis 1997: 71). Evidentsiaali ja debitiivi 

morfoloogilise sobivuse näitajaks on asjaolu, et läti keeles saab kaudset debitiivi moo- 

dustada kõikides kaudses kõneviisis markeeritud tempustes. 

(II) EV. + EPIST. MOODUS: Albaania keeles on kaks kõneviisi, mis markeerivad 

episteemilist modaalsust: konditsionaal ja konjunktiiv. Ülejäänud keeltes on ainult üks: 

türgi ja leedu keeles subjunktiiv; bulgaaria, makedoonia, eesti ja läti keeles kondit- 

sionaal. Evidentsiaalid ja episteemilised kõneviisid markeerivad sama tüüpi modaalsust 

ja sellepärast on nende koosesinemine vaadeldavates keeltes äärmiselt erandlik. 

1) evidentsiaal ja konditsionaal: Ainult läti murretest on kindlaid andmeid kaudsest 

konditsionaalist (Holvoet 2001: 233). Bulgaaria keele vanemad grammatikad esitavad 

arhailistele sünteetilise konditsionaali vormidele vastavaid kaudseid vorme. Siin on aga 

pigem tegemist läbikukkunud keele kunstliku arendamiskatsega kui reaalse keele- 

pruugiga (vt Demina 1959: 359). 37 

2) evidentsiaal ja konjunktiiv/subjunktiiv: Subjunktiiv on süntaktiline tarind, millele 

vastab modaalne tähendus irrealis (Palmer 2001: 5). irrealis-fraasid võivad sisaldada nii 

deontilist kui episteemilist modaalsust. Albaania keele konjunktiivil on võrreldes 

Balkani slaavi keelte konjunktiivsete partiklitega rohkem funktsioone episteemilises 

domeenis. Ainult albaania keele konjunktiiv saab oma episteemilises funktsioonis 

esineda kõrvuti evidentsiaaliga. Nii võib konjunktiiv koos admiratiivi imperfektiga 

albaania keeles vormistada tingimuslauseid (vt 5.2.1. peatükki; Fiedler 1966: 564). 

Leedu ja türgi keele subjunktiivid aga ei esine koos evidentsiaaliga. 

37 Lisaks on L. Johansoni (2003: 286–287) andmetel mõnedes turgi keeltes (kuid mitte türgi keeles) või- 

malik evidentsiaalide koosesinemine konditsionaali või irrealis-morfeemidega. Baltikumis mõned mur- 

delised evidentsiaalsuse strateegiad on võinud saada aga alguse irrealis-morfeemist. Näiteks lõuna-eesti 

na-tunnuseline evidentsiaal on võinud kasvada välja potentsiaalist (vt Metslang, Pajusalu 2002). 

52

6.2. Evidentsiaalsus ja modaalsus 

6.2.1. Evidentsiaal ja tegelikkushinnang 

Situatsiooni ja tegelikkuse suhet võib hinnata ühelt poolt selle järgi, kas sündmust pee- 

takse reaalseks või mittereaalseks, ja teiselt sündmuse teokssaamise võimalikkuse või 

paratamatuse seisukohalt (EKG II: 183). 

6.2.1.1. Evidentsiaal ja reaalsushinnang 

L. Anderson on täheldanud, et evidentsiaale kasutatakse tavaliselt väitlausetes, mitte 

irre-aalsetes lausetes ja presupositsioonides (Anderson 1986: 277). Siin vaadeldavate 

keelte evidentsiaalsete süsteemide süntagmaatilise leviku analüüs ei anna põhjust 

Andersoni väitega nõustuda. Palmeri (2002: 22) definitsiooni järgi hõlmab tähendus 

irrealis selliseid tüpoloogilisi kategooriaid nagu futuurum, eitus, interrogatsioon, 

imperatiiv-jussiiv, tin-gimus, resultatiiv ja desiratiiv. 

Vaadeldavate süsteemide hulgas katab albaania keele evidentsiaalne süsteem kõige 

rohkem irreaalseid lausetüüpe, eesti keele evidentsiaalne süsteem aga kõige vähem. Al- 

baania keeles saab evidentsiaali kasutada kõikides loetletud mittereaalsetes propositsi- 

oonides. Bulgaaria ja makedoonia keeles saab evidentsiaalset opositsiooni markeerida 

futuurumis, eituses, imperatiiv-jussiivis, resultatiivis ja desiratiivis; türgi keeles aga 

vähemalt futuurumis, eituses ja resultatiivis. Leedu keel eksplitseerib evidentsiaalsust 

vähemalt futuurumis, eituses, resultatiivis ja desiratiivis; läti keel aga vähemalt futuu- 

rumis, eituses, imperatiiv-jussiivis, desiratiivis ja irreaalsetes tingimuslausetes. Eesti 

keeles on evidentsiaali kasutus võimalik ainult eituses ja perifeerselt ka imperatiiv- 

jussiivis (üksik mineviku partitsiibi kujul). 

Erineva evidentsiaali ja irrealise ühtivusastme taga seisavad ilmselt erinevad kogni- 

tiivsed alused, millele antud evidentsiaali süsteemid toetuvad (sellest veel peatükis 7.5.). 

Reaalsushinnangu markeerimine on semantilises hierarhias tähtsamal kohal kui infor- 

matsiooni allika markeerimine. Võib tuua näiteid selle kohta, kuidas evidentsiaalse mor- 

feemi valikul on otsustav see, et propositsioon on irrealis ja mitte see, kes on informat- 

siooni allikas. Näiteks türgi keeles on kõrvallauses seotud morfeemi -mIş kasutus 

53

kohus-tuslik, juhul kui on tegemist mitteafirmatiivse kontekstiga (Kozintseva 1994: 98– 

99). Selliseid esinemusi on rohkem oodata modaliseeritud evidentsiaali süsteemides. 

Nagu selgub järgnevalt, on sellised Balkani keelte ja leedu keele süsteemid, mis väga 

tihti (kui mitte alati) markeerivad informatsiooni allika kõrval ka tõenäosushinnanguid. 

6.2.1.2. Evidentsiaal ja võimalikkushinnang 

Võimalikkushinnangu põhiastmed on (1) võimalik, (2) paratamatu, (3) mittevõimalik ja 

(4) mitteparatamatu (EKG II: 183). 

Vaadeldavates keeltes on evidentsiaali kasutus võimalik kõiki võimalikkushinnangu 

astmeid väljendavates lausetes, kuna informatsiooni allikas ja kõneleja suhtumine (evi- 

dentsiaalsed tähendused) ei ole võimalikkushinnangu seisukohalt relevantsed kate- 

gooriad. 

Albaania keele evidentsiaalsel süsteemil on aga üks erifunktsioon, mis on otseselt 

seotud võimalikkushinnangu tegemisega. Albaania keele admiratiiv võib markeerida 

pro-positsiooni ‘paratamatu’ sellistes geneerilistes lausetes nagu ee Igaüks peab surema. 

Huvitav on see, et siin ei ole admiratiivi vormi valikul otsustav informatsiooni allikas 

ega kõneleja suhtumine (üllatus, kahtlus jms), vaid “saatuse autoriteet”, mis seisab 

kõneleja individuaalsetest hinnangutest kõrgemal. 

(29) Po ja që fati qenka fat. (Duchet, Përnaska 1996: 37) 

‘ja INTERJ et saatus-DEF HAB-ADM.PREES saatus ‘ 

‘Ja nii ongi, et saatus on saatus.’ 

See, et admiratiiv võib vormistada geneerilisi väljendeid, tundub esmapilgul paradok- 

saalne. J.-L. Duchet ja R. Përnaska (1996: 37) pakuvad kahte võimalikku seletust: 

1) Kuna kõneleja on sunnitud tõdema midagi, mis on talle peale surutud ekstraling- 

vistilise maailma poolt, tunneb ta end, samuti nagu ootamatu seisundi avastamisel, 

olevat situatsioonist väljakistud. Üldseadused, mis kehtivad igal ajal kõikide inimeste 

kohta, tunduvad kõnehetkel – seal, kus fookus on olukorral siin ja praegu – välisena; 

54

2) Teine ühenduslüli evidentsiaaliga on see, et geneeriliste väljendite presupositsi- 

oonis on kogu inimkonna kogemus ja nad vormistavad selle kogemuse alusel tehtavaid 

järeldusi. 38 Geneerilised laused on seega sisult inferentsiaalsed. Teatavasti on aga infe- 

rentsiaal perfekti universaalne pragmaatiline laiendus ning on teada, et albaania keeles 

on evidentsiaal tekkinud perfektist. 

Evidentsiaali kasutus geneerilistes lausetes albaania keeles on tüpoloogiliselt väga 

erandlik, kuid mitte ilma paralleelideta. Näiteks ladaki keeles (tiibeti-burma keelkond) 

üks kuuest evidentsiaalsest sufiksist on funktsioonilt geneeriline (vt Palmer 2002: 38– 

39). 

6.2.2. Evidentsiaal ja deontiline modaalsus 

Deontiline maailm on väljaspool evidentsiaali mõjupiirkonda. Seda tõestab ka toodud 

materjal evidentsiaali ja kõneviisi koosesinemiste kohta. Vaadeldavates keeltes esinevad 

evidentsiaalid tihti koos analüütiliste imperatiividega ja debitiividega. Need kategooriad 

ei mõjuta üksteist. 

B. Heine ja T. Kuteva andmetel deontilist modaalsust markeeriv morfosüntaks tihti 

regrammatikaliseerub ja muutub funktsioonilt episteemiliseks (nt ingl will, ee pidama). 

Protsess võib kulgeda mõne irrealis-tüüpi kategooria kaudu. Tihti esinevad grammatika- 

lisatsioonirajad on näiteks deontiline modaalsus → futuurum ja futuurum → episteemi- 

line modaalsus (ingl will, bg ще). 39 (Heine, Kuteva 2002: 116–117, 142–143) 

Taolised regrammatikalisatsioonid ei puutu otseselt siinsesse teemasse, kuna nad 

ope-reerivad enamasti modaalsete verbide funktsionaalsetes väljades. On aga juhtumeid, 

kus modaalsed verbid võivad areneda edasi evidentsiaalideks ja lisaks esineda koos 

gramma-tilise evidentsiaali morfeemiga. Selliste verbidega moodustatud predikaatides 

on näha, kuidas grammatikalisatsiooni ahela erinevad vaheastmed avaldavad üksteisele 

mõju sünk-roonias. Üks juhtum on eesti verbi pidama kaudse kõneviisi preesensi vorm, 

38 Kuigi geneerilised laused väljendavad tõdemusi, mida jagab kogu kollektiivi teadvus, on need tuleta- 

tavad abduktiivselt konkreetsete situatsioonide kogumist. 

39 Heine ja Kuteva grammatikalisatsiooni leksikoni (2002) alusel võib aga väita, et vastupidise suunaga 

grammatikalisatsioon, episteemiline modaalsus → (futuurum) → deontiline modaalsus, ei ole maailma 

keeltes täheldatav. 

55

mis toimib liitpredikaadis abiverbina. Selle verbi grammatikalisatsiooni ahel algab 

agendikesksest (dünaamilisest ja deontilisest) modaalsusest ja lõpeb ühelt poolt 

inferentsiaalse modaal-susega ja teiselt kvotatiiviga (vt Erelt 2001). Järgmine lause on 

huvitav näide grammati-lisest homonüümiast deontilise ja evidentsiaalse maailma vahel. 

(30) Ta pidavat töötama. 

‘Ta pidama-EV.PREES töötama’ 

Lause on kontekstist väljatõstetuna mõistetav kaheti: 

1) ‘Kuulsin, et ta peab töötama’: / deontiline + / evidentsiaalne + /; 

2) ‘Kuulsin, et ta töötab’ / deontiline – / evidentsiaalne + /. 

Näiteid selle kohta, kuidas modaalsed verbid võivad moodustada samasuguseid kahe- 

mõttelisi lauseid, võib tuua ka teistest keeltest (nt inglise keelest; vt Palmer 2002: 86– 

89). Sama tulemuse annab ka eestikeelne lause Ta pidi töötama, mis on tõlgendav (1) 

‘Ta oli sunnitud töötama’ ja (2) ‘Ta töötavat’. Lause 30 aga kujutab endast huvitavat 

näidet modaalse verbi ja evidentsiaalse morfoloogia vastastikusest mõjust, kus 

morfeemi ja funktsiooni vastavus ei ole üksühene. 

6.2.3. Evidentsiaal ja episteemiline modaalsus 

Evidentsiaalsuse uurijad on korduvalt püüdnud selgitada, kuidas evidentsiaalsus ja epis- 

teemiline modaalsus põimuvad erinevate keelte süsteemides. Kas iga evidentsiaalne 

väljend on eeldatavalt ka modaalne? Kas iga lause, mille propositsioon sisaldab viidet 

informatsiooni allikale, sisaldab ka viidet kõneleja suhtumisele propositsiooni 

tõeväärtu-sesse? Kuigi siiani ei ole leitud täiesti rahuldavat vastust, on viimasel 

aastakümnel toi-munud episteemilise modaalsuse ja evidentsiaali suhete valgustamises 

märgatav edasi-minek. 

Palmer (2002: 24–26) eristab kolme tüüpi episteemilist modaalsust: spekulatiivne, 

deduktiivne ja eelduslik. Nendele kolmele tüübile vastavad tüpoloogilised kategooriad 

dubitatiiv, inferentsiaal ja presumptiiv. Ta väidab, et deduktiivne tüüp tuletab nii 

56

epistee-milisi kui evidentsiaalseid tähendusi. 40 P. Dendale ja L. Tasmowski (2001) on 

selle põhjal järeldanud, et inferentsiaal asub evidentsiaalsuse ja modaalsuse 

kokkupuutekohas. 

Teised kokkupuutekohad on spekulatiivne ja eelduslik modaalsus. Aikhenvald 

märgib, et evidentsiaali vormidel on tihti lisatähendusi nagu ‘informatsiooni 

usaldatavus’ või ‘sündmuse tõenäosus’ (Aikhenvald 2000: 4). Esimene rühm 

lisatähendusi on dubita-tiivsed (spekulatiivne modaalsus), teine presumptiivsed 

(eelduslik modaalsus). Dubitatiiv ja presumptiiv on üsna lähedased kategooriad. 

Erinevus seisneb selles, et esimene si-saldab alati viidet informatsiooni allikale, teine 

mitte. Dubitatiivi puhul on pragmaatiliseks eesmärgiks nihutada vastutus informatsiooni 

õigsuse kohta endast eemale (Aikhenvald 2000: 50). Evidentsiaalide dubitatiivsed 

konnotatsioonid on kõige rohkem esiplaanil esi-meses isikus, kuid esinevad ka teistes 

isikutes (vt peatükk 5.1.). 

Ülalpool selgus, et evidentsiaali ja episteemilise kõneviisi koosesinemine Balkani ja 

Balti areaali keeltes on väga erandlik. Teiselt poolt on aga kõikidel vaadeldavatel süstee- 

midel episteemilisi lisatähendusi. Balkani keelte ja leedu keele süsteemides on need tä- 

hendused kõige rohkem esiplaanil, läti keele süsteem asub vahepealsel positsioonil ja 

eesti keele süsteemis on nad kõige haruldasemad. Taoline jaotus on kergesti seletatav. 

Kõik süsteemid võivad väljendada dubitatiivseid tähendusi pragmaatilise laiendusena. 

Balkani keelte ja leedu keele evidentsiaalsed süsteemid katavad aga ka inferentsiaali, s.o 

nendel süsteemidel on üks kokkupuutekoht episteemilise modaalsusega rohkem kui läti 

ja eesti keele süsteemidel. Lisaks sellele Balkani keelte ja leedu keele süsteemid 

annavad tihti edasi ka presumptiivseid tähendusi (vt Friedman 1978: 110; GLJ: 234), 

mida ei saa öelda eesti ja läti keele süsteemide kohta (selle kohta peatükis 7.1.). Läti 

keele süsteem on eesti keele omast modaalsem oma haruldaste kaudse ja teiste 

kõneviiside koosesine-misvõimaluste pärast. 

Võib väita, et Balkani keelte süsteemid on kõige rohkem hõivatud kõneleja 

suhtumise markeerimisega, eesti keele süsteem aga kõige vähem. Friedman (1986) on 

40 Palmer ei ole esimene, kes on paneb tähele, et inferentsiaalil on ühelt poolt episteemiline, teiselt evi- 

dentsiaalne väärtus (vt van der Auwera ja Plungian 1998: 85). 

57

mitte ilma põhjuseta tõdenud, et Balkani keelte evidentsiaalsed süsteemid markeerivad 

informat-siooni allikat läbi kõneleja suhtumise. Plungian (2001) on aga nimetanud 

Balkani keelte süsteeme modaliseeritud süsteemideks. Võttes kriteeriumiks süsteemi 

hõivatuse kõneleja suhtumise markeerimisega, saab üldistada, et kõige kaugemal 

üksteisest seisavad tüpo-loogiliselt albaania ja eesti keele süsteemid. Seda saab väita 

pidades silmas Ylli tähelepa-nekut, et albaania keele evidentsiaalne süsteem sisaldab 

alati kahtluse momenti, mis võib vastavate Balkani slaavi ja türgi vormide puhul 

puududa (vt Friedman 2001). 

Evidentsiaalsuse ja episteemilise modaalsuse grammatiliste moodustajate 

funktsiooni-line samasus on kergesti kontrollitav ühe testiga. Tuleb vaadata, kas 

evidentsiaali vormid saavad ühe lihtlause raames esineda koos keskmist või madalat 

tõenäosust väljendavate adverbidega nagu ‘ilmselt’, ‘võib-olla’, ‘arvatavasti’ jne. 

Keskmist või madalat tõe-näosust väljendavad adverbid väljendavad inferentsiaalseid, 

presumptiivseid ja dubita-tiivseid tähendusi, s.o sellised tähendusi, mida võivad 

väljendada ka evidentsiaalid. Testi negatiivse tulemuse puhul võib järeldada, et 

evidentsiaali ja episteemiliste adverbide semantilis-pragmaatilised funktsioonid 

dubleeruvad. Sellise tulemuse annavad Balkani keelte evidentsiaalsed süsteemid. 41 Seal 

evidentsiaali vormid ei saa esineda samas liht-aluses koos keskmist või madalat 

tõenäosust väljendavate adverbidega. Leedu ja läti keeles on aga selline koosesinemine 

võimalik (vt GLJ: 234; Gronemeyer 1997: 108–109; Holvoet 2001: 232). Eesti keeles 

on testi tulemus jälle negatiivne nagu Balkani keeltes. Esmapilgul eesti testi tulemused 

räägivad vastu esitatud väitele, et eesti keele evident-siaalne süsteem on kõige rohkem 

lahus episteemilisest domeenist. Tulemus on aga sele-tatav sellega, et kvotatiiv ja 

inferentsiaal ei saa olla eraldi markeeritud ühes semantilises predikaadis. Seal, kus 

suudame olemasolevate faktide põhjal teha iseseisva järelduse, ei ole teise isiku 

väidetest informatsiooni tõeväärtuse suurendamise seisukohalt kasu. Tava-liselt 

eelistame ja usaldame oma silmi ja deduktiivset võimet rohkem kui teise isiku sõnu, mis 

jätavad meid ilma võimaluseta ise veenduda. Seega inferentsiaali valik tingib kvota-tiivi 

markeerimise tarbetuse. Kuna keskmist või madalat tõenäosust väljendavad adverbid 

41 Kuigi albaania keele kohta puuduvad selles osas andmed. 

58

markeerivad sisuliselt kõneleja omi järeldusi (inferentsiaalsust), ei saa neid eesti keeles 

koos kvotatiiviga kasutada. 

59

7. Grammatiliste evidentsiaalide semantika ja pragmaatika 

Aksu ja Slobin tõdevad, et türgikeelsel fraasil Kemal gelmiş (vt 4. näitelause peatükis 

3.1.1.) on neli peamist tõlgendust: 

1) see on järeldus, mille kõneleja teeb saadaval oleva tõendusmaterjali põhjal, 

2) see on teise isiku sõnade refereering, 

3) see on hüüe, mille kõneleja toob kuuldavale siis, kui Kemali saabumine on olnud 

talle ootamatu, 

4) see on lõik mõnest rahvanarratiivist. 

Lisaks võib toodud fraasil olla ka teisi, kitsamaid semantilisi või pragmaatilisi 

tõlgendusi nagu diskursiivne anafoor, unenäo edasiandmine jms (Slobin, Aksu 1982; 

Aksu-Koç, Slobin 1986). 

Järgnevalt püüan uurida, millised on vaadeldavate süsteemide peatähendused (invari- 

anttähendused) ja millised kõrvaltähendused (varianttähendused). Uurin samuti, kas 

vaa-deldavates süsteemides on olemas morfosüntaktilisi strateegiaid, mille abil saab 

toodud nelja tähendust (või muid tähendusi) eksplitseerida. Teisisõnu uurin, kas antud 

keeltes on põhjust eristada evidentsiaali allsüsteeme. Edasi vaatlen evidentsiaalide 

kalduvust rutiinis-tuda teatud diskursi tüüpides. Viimasena võrdlen neid kognitiivseid 

aluseid, millele evi-dentsiaalsed opositsioonid erinevates keeltes rajanevad. 

7.1. Primaarsed opositsioonid 

Balkani ja Balti areaali keelte evidentsiaalseid süsteeme on peetud lingvistilises kirjan- 

duses üldiselt kahejaolisteks süsteemideks, mis grammatikaliseerivad ainult üht 

evidentsi-aalset opositsiooni (vt Aikhenvald 2000: 10–16). 42 Tuleb siis vastata 

küsimusele, millist laadi evidentsiaalse opositsiooniga on iga konkreetse keele puhul 

42 Vastandina võib tuua mõned Ameerika, Kagu-Aasia ja paapua keelte süsteemid, mis markeerivad 

eksplitsiitselt mõlemas, nii ‘tunnistatud’ kui ‘tunnistamata’ domeenis informatsiooni omandamise täp- 

semat viisi (vt Willet 1988; Aikhenvald 2000: 7–27, 2003: 3–6). 

60

tegemist. Kuna ana-lüüsin opositsioonide kognitiivseid tugesid eraldi peatükis, piirdun 

siin ainult lühikese vastanduste piiritlemisega. 

Balkanoloogid on pika arutelu järel tänaseks jõudnud ühisele seisukohale, et türgi, 

bulgaaria, makedoonia ja albaania keeles on perfekti ja aoristi opositsioon kujunenud 

ümber definiitse ja indefiniitse preteeritumi opositsiooniks (ülevaateks vt Asenova 

2002: 241–274). Selge on ka see, et uus opositsioon sisaldas ka evidentsiaalsuse aspekti, 

mis hiljem abiverbi ellipsi või muu formaalse protsessi kaudu kategoriseerus. 

Evidentsiaalse opositsiooni semantika kohta ei ole aga siiani saavutatud üksmeelt. 

Kuna Balkani areaali süsteemid hõlmavad ka tähendust ‘miratiiv’, on selge, et 

mõisted ‘tunnistatud’ ja ‘tunnistamata’ ei ole sobivad iseloomustamaks evidentsiaalset 

opositsi-ooni. Friedman (1978, 1986, 1997, 2000) on kasutanud mõisteid ‘kinnitav’ 

(confirma-tive) või ‘jaatav’ (affirmative) ja ‘mittekinnitav’ (nonconfirmative) või 

‘mittejaatav’ (nonaffirmative) ning on väitnud, et Balkani keelte evidentsiaalsed 

süsteemid markee-rivad ainult ühte nendest kahest tähendustest ning sellele vastanduv 

vorm on selle tähen-duse suhtes markeerimata. Ta üldistab oma viimastes teemale 

pühendatud artiklites (2001, 2003), et albaania keel markeerib opositsiooni 

‘mittekinnitav’/‘selle suhtes mar-keerimata’; bulgaaria, makedoonia ja türgi keel aga 

markeerivad ainult tähendust ‘kin-nitav’ ning ‘mittekinnitav’ esineb ainult selle 

tähenduse kontekstuaalse vastandina. Seega on Friedmani järgi ainult albaania keele 

admiratiivil staatus ‘mittekinnitav’. Balkani slaavi ja türgi indefiniitsed minevikud 

võivad saada selle tähenduse üksnes teatud kontekstides. Kuigi Friedmani seisukohti 

üldiselt aktsepteeritakse, ei võeta neid siiski vastu ilma reser-vatsioonideta ja sellepärast 

tema terminoloogia ei ole balkanistikas juurdunud. Paljud bal-kanoloogid eelistavad 

tänapäeval (ilmselt arvestades traditsiooni) analüüsida Balkani keelte evidentsiaalseid 

süsteeme, kasutades neutraalsemaid mõisteid ‘direktne’ ja ‘indi-rektne’ (nt Johanson 

1996, 1998; Lindstedt 2000a). Plungian aga, kes ise ei ole balkanist, pakub (2001: 354), 

et sellised süsteemid nagu Balkani keelte süsteemid markeerivad opositsiooni 

‘personaliseeritud informatsioon’/‘mittepersonaliseeritud informatsioon’. 

Teine oluline Friedmani väide on see, et Balkani keelte evidentsiaalsed süsteemid 

mar-keerivad informatsiooni allikat läbi kõneleja suhtumise sellesse (vt Friedman 1986: 

61

185; Aikhenvald 2000: 46). Sisuliselt tähendab see, et nende süsteemide invariantne 

tähendus asub kuskil episteemilises domeenis (Palmeri mõistes spekulatiivne, 

deduktiivne või eel-duslik modaalsus) ja ‘informatsiooni allikas’ on üksnes 

varianttähendus. S. Fitneva (2001) on ühe testi abil empiiriliselt tõestanud, et vähemalt 

bulgaaria keele süsteemi puhul Friedmani väited ei ole päris paikapidavad (sellest 

rohkem peatükis 7.4.). Teiselt poolt aga paistab, et albaania keele evidentsiaalne 

süsteem sobib kõige paremini Friedmani hüpoteesiga. Fiedler (1966) ning hiljem 

Duchet ja Përnaska (1996) on püüd-nud loetleda albaania keele admiratiivi kõik 

semantilised ja pragmaatilised funktsioonid. Duchet ja Përnaska loetlevad näiteks 

järgmisi funktsioone: ootamatus, narratiivi intensii-vistamine, sundolukord ja 

paratamatus (koos endopaatiliste verbidega), geneeriline funkt-sioon, refereering, 

polemiseeriv küsimuse või väite kordus. Mõlemad uurimused kinni-tavad, et albaania 

keele evidentsiaali lähtepunktiks on tähendus ‘ootamatu’. Kõigi nende esinemuste puhul 

on ühine aga see, et kõneleja on sunnitud nentima midagi, mida ta ei ole valmis 

aktsepteerima või mille tõesust ta ei taha tagada. Võib seega väita, et albaania keele 

evidentsiaali invariantne tähendus on ‘kahtlus’ (vt ka Eintrei 1982: 111–112; Friedmani 

2001). 

Juba üksikute keelte evidentsiaalsete süsteemide morfosüntaksi käsitluses tuli ilmsiks 

see, et mõnedes paradigma jagudes võib primaarne evidentsiaalne opositsioon olla tera- 

vam kui teistes. 

Näiteks türgi keeles võib kolmandas isikus täheldada järgmisi variante (peatükk 

3.1.1., 4. näitelause): 

A) -DI – kinnitav, 

B) -mIş-DIr – markeerimata, 

C) -mIş – mittekinnitav, indirektne. (Friedman 1978) 

See tähendab, et türgi keeles võib kolmandas isikus neutraliseerida indirektaalse variant- 

tähenduse, lisades mIş-morfeemile koopula-partikli -Dir, mille modaalne funktsioon on 

väljendada propositsiooni kõrget tõeväärtust (vt Lewis 1966: 90–92). Koopula-partikli 

ärajätmisega (C) kaasneb pragmaatiline järeldus, et kõneleja on saanud informatsiooni 

kaudsel teel ja sellepärast morfeemi -mIş funktsioon indirektaali markeerijana on kol- 

62

mandas isikus paremini tuntav kui esimeses ja teises isikus. Valikuvõimalus koopula- 

partikli -Dir osas viib evidentsiaalse opositsiooni (A) ↔ (C) teravnemiseni. Sarnane on 

olukord bulgaaria keeles, kus indirektaal on kõige paremini markeeritud kolmandas 

isikus. Esimeses ja teises isikus on kaudse kõneviisi vormid homonüümsed perfekti vor- 

midega (vt peatükk 3.1.2.). 

Teine strateegia primaarse evidentsiaalse opositsiooni teravdamiseks on vormivariat- 

sioonid analüütiliste preteeritumide moodustamisel. Vana slaavi pluskvamperfekt moo- 

dustati ESSE-abiverbiga: беше правил ‘olema-IMPRF.3SG tegema-PRF.PRT’ ‘oli 

teinud’. Bulgaaria ja makedoonia keeles tekkisid umbes samal ajal, kui opositsioon 

aorist/perfekt hakkas kujunema evidentsiaalseks opositsiooniks uued 

pluskvamperfektid, mida kasutati vana pluskvamperfekti kõrval. Selle tagajärjel vana 

pluskvamperfekti funktsioonid kitsenesid. 

Uutest pluskvamperfektidest on tänapäeva bulgaaria keeles kasutusel üks, mis moo- 

dustatakse ESSE-abiverbi perfekti partitsiibiga: бил правил ‘olema-PRF.PRT tegema- 

PRF.PRT’ ‘olnud teinud’. Koos formaalse instrumentaariumi täiendamisega toimus 

funktsionaalne divergents. Vana pluskvamperfekt hakkas toimima definiitse, uus plusk- 

vamperfekt indefiniitse minevikuna. Need arengud langesid ajaliselt kokku evidentsiaal- 

suse esilekerkimisega ja nii kujunes evidentsiaalne opositsioon anterioorse mineviku 

domeenis veel teravamaks kui see, mis oli aoristi ja perfekti vahel. Friedmani (1986) 

arvates on pluskvamperfektide opositsiooni evidentsiaalne väärtus bulgaaria keeles ‘kin- 

nitatud’/‘tunnistamata’. 

Makedoonia keeles on kasutusel kaks uut pluskvamperfekti, mis on moodustatud 

HABERE-abiverbiga. Koos uute pluskvamperfekti vormide esilekerkimisega toimus 

ma-kedoonia keeles veel suurem funktsionaalne hargnemine kui bulgaaria keeles: 

(31) A B C 

беше правил (vana) имаше правено (uus) имал правено (uus) 

‘olema-IMPRF.3SG 

tegema-PRF.PRT’ 

‘HAB-IMPRF.3SG 

tegema-PRF.PRT’ 

63 

‘HAB-PRF.PRT tegema- 

PRF.PRT’ 

‘oli (olnud) teinud’ ‘oli teinud’ ‘olnud teinud’

Uus HABERE-abiverbi finiitse vormiga moodustatud pluskvamperfekt (31 B) hakkas 

toimima definiitse minevikuna ja markeerima kõneleja poolt tunnistatud sündmusi. 

Sama abiverbi partitsiibiga moodustatud pluskvamperfekt (31 C) sai ühtlasi 

indefiniitseks minevikuks, mis hakkas markeerima kõneleja poolt tunnistamata 

sündmusi. Vana plusk-vamperfekt (31 A) aga jäi nende opositsioonide suhtes 

markeerimata vormiks. 43 Seega uute pluskvamperfektide tulekuga makedoonia keeles 

evidentsiaalne opositsioon mitte ainult ei teravnenud nagu bulgaaria keeles, vaid muutus 

privatiivsest ekvipollentseks: (31 A) ↔ (31 B) ↔ (31 C) = 

neutraalne/‘tunnistatud’/‘tunnistamata’ (vt Friedman 1986). Seda mudelit toetab 

tänapäeva makedoonia kirja- ja ühiskeel. Murretes on olukord teine, kuid makedoonia 

keele evidentsiaali murdeliste süsteemide käsitlus on liiga lai teema praeguse uurimuse 

jaoks. Erinevate pluskvamperfektide murdelisest distributsioonist oli juttu peatükis 

3.1.3.. 

Ülejäänud keeltest ei ole andmeid primaarse evidentsiaalse opositsiooni teravuse 

vari-eerumise kohta muuteparadigma sees. 

Vaadeldavate süsteemide hulgas võib eristada ühelt poolt kitsama, teiselt laiema se- 

mantikaga süsteeme. Kitsama semantikaga on eesti ja läti keele evidentsiaalsed süs- 

teemid, mis hõlmavad üksnes evidentsiaalset tähendust ‘kvotatiiv’. Vastavalt kontekstile 

võivad nad omandada ka episteemilisi tähendusi, mis on aga vaadeldavad invariantse tä- 

henduse ‘kvotatiiv’ pragmaatiliste laiendustena. Läti keele evidentsiaali kasutustes on 

selliseid episteemilisi tähendusi rohkem, kuna läti keele evidentsiaalne süsteem on sün- 

tagmaatiliselt eesti omast paindlikum. Kahjuks on läti keele evidentsiaalne süsteem tä- 

naseni moodsates terminites kaardistamata, kuid seda võib juba aimata deskriptiivsete 

grammatikate definitsioonides (vt Ceplīte, Ceplītis 1997: 71). 

Balkani keelte ja leedu keele süsteemid markeerivad aga laiemat kategooriat ‘in- 

direktaal’, mis hõlmab tähendusi ‘kvotatiiv’, ‘inferentsiaal’, ‘miratiiv’ ning puhtepistee- 

43 Kuigi vana pluskvamperfekti vormid on abiverbi finiitse vormi tõttu tõlgendatavad mõnikord defi-niitse 

vormina (vt Friedman 1986: 178). 

64

milist tähendust ‘dubitatiiv’. 44 Leedu keele süsteem seisab oma resultatiivsete 

(inferentsi-aalsete) ning miratiivsete ja dubitatiivsete kasutustega kindlasti lähemal 

balkani tüübile kui läti ja eesti keele süsteemidele. Selle erinevuse tabamiseks piisab 

eesti ja leedu keele grammatikates esitatud kaudse kõneviisi definitsioonide 

võrdlemisest (vrd EKG II: 36 ja DLKG: 310). 

7.2. Sekundaarsed opositsioonid (allsüsteemide eritlemine) 

Sekundaarsed opositsioonid on need, mis tekivad erinevate evidentsiaalsete tähenduste 

vahel, nt kvotatiiv/inferentsiaal, inferentsiaal/miratiiv jne. Kolmes keeles, türgi, 

bulgaaria ja leedu keeles on olemas hästi väljakujunenud morfosüntaktilised strateegiad 

evidentsi-aalsuse alaliigi eritlemiseks. 

Türgi keeles primaarne evidentsiaalne opositsioon on ‘direktne’/‘indirektne’ (vt 

Johanson 2003: 281). Sõltuvalt kontekstist võib mIş-mineviku vormidel olla kvota- 

tiivseid, inferentsiaalseid, miratiivseid ja episteemilisi tähendusi. Türgi keele evidentsi- 

aalse morfosüntaksi käsitluses (peatükis 3.1.1.) oli juttu sellest, et keeles on ka teine 

evidentsiaalne morfeem – ESSE-verbi mIş-mineviku vormist moodustatud koopula- 

partikkel imIş ‘olnud’, mis on kaugenenud temporaalsest domeenist ja toimib üksnes 

evidentsiaalse morfeemina (vt Johanson 1998). Oma kopulatiivses funktsioonis talitleb 

morfeem imIş indirektaali markeerijana. Sellises süntaktilises rollis saab ta moodustada 

lauseid, mis sõltuvalt kontekstist võivad saada kvotatiivi, inferentsiaali või miratiivi tõl- 

genduse. Liitpredikaadi osana aga markeerib morfeem imIş evidentsiaali alaliiki: 

(32) A B C 

Kemal geldi Kemal gelmiş Kemal gelmiş-(i)miş 

‘Kemal tulema-DI’ ‘Kemal tulema-mIş’ ‘Kemal tulema-mIş-imIş’ 

‘Ta tuli’ (direktne) ‘Ta on tulnud’ 

(indirektne) 

65 

‘Ta olevat tulnud’ 

(kvotatiiv) 

44 Need tähendused on omavahel seotud. Plungian (2001) on näiteks pannud tähele, et polüseemia evi- 

dentsiaal~miratiiv on olemas ainult modaliseeritud evidentsiaalsetes süsteemides. Aikhenvald väidab ka, 

et inferentsiaalseid tähendusi katvad süsteemid sisaldavad tihti miratiivsust (Aikhenvald 2000: 57).

Siin on näha, et kombineerides temporaalse morfeemi -miş partikliga imIş saab türgi 

keeles kitsendada indirektaali tõlgendusvõimalusi. Lause 32 B markeerib indirektaali, 

mis võib omandada kontekstuaalseid tähendusi ‘inferentsiaal’, ‘kvotatiiv’ või ‘miratiiv’. 

Lause 32 C on aga tõlgendatav üksnes refereeringuna ehk selles on tegemist invariantse 

tähendusega ‘kvotatiiv’. Peatükis 7.1. selgus, et valikuvõimalus koopulapartikli -Dir 

osas põhjustas primaarse evidentsiaalse opositsiooni (‘direktne’/‘indirektne’) 

teravnemise. Kahe evidentsiaalse morfeemi – -mIş ja imIş koosesinemine minevikus on 

morfosüntak-tiline strateegia, mille toel opositsioon muutub veel mitmejaolisemaks 

ning tekib sekun-daarne evidentsiaalne opositsioon domeenis ‘indirektne’. Opositsioon 

(32 B) ↔ (32 C) on enamikus kontekstides tõlgendatav kui inferentsiaal/kvotatiiv (vt 

Slobin, Aksu 1982: 194). 

Seda türgi keele mudelit järgib ka bulgaaria keele evidentsiaalne süsteem, kus partik- 

listunud partitsiip бил ‘olnud’ toimib koos teiste partitsiipidega liitpredikaadis 

kvotatiivse strateegiana. Sellel strateegial peatun pikemalt peatükis 9.1.1. Vähem 

grammatikalisee-runud kujul võib sellise strateegia olemasolu aimata ka eesti keeles 

(sellest peatükis 9.2.). 

Bulgaaria ja makedoonia keeles võib aspekti vahetus kaudse kõneviisi vormides teki- 

tada sekundaarseid evidentsiaalseid opositsioone. Aspekti vahetuse evidentsiaalsetel 

dimensioonidel bulgaaria keeles peatun pikemalt peatükkides 9.1.2. ja 9.1.3.. Siinkohal 

võib öelda seda, et aspektuaalne opositsioon perfektiivne/imperfektiivne omandab 

nendes keeltes evidentsiaalse väärtuse inferentsiaal/miratiiv. Kvotatiiv on seevastu aga 

aspektist sõltumatu. 

Tundub, et indirektaali tõlgendus sõltub mitte ainult aspektist, vaid ka verbi 

leksikaal-setest omadustest. Slobin ja Aksu on näiteks täheldanud, et kui türgikeelne 

fraas Kemal gelmiş on mitmeti tõlgendatav, siis lisades morfeemi -miş statiivsele või 

eksistentsiaalsele verbitüvele, on nii moodustatud fraasid tõlgendatavad üksnes 

kvotatiivsete või miratiiv-setena, nt: 

(33) Arabasi yokmuş. (Slobin, Aksu 1982: 194) 

‘auto-POSS.3SG NEG.EKSIST-mIş’ 

66

‘Tal ei olevat autot.’ 

Sama kehtib vähemalt Balkani slaavi keeltes. Võib oletada, et tegemist on ühelt poolt 

laiema semantikaga evidentsiaalsete süsteemide ja teiselt poolt verbi aspekti ja tegevus- 

laadi universaalsete sõltuvussuhetega. 

Leedu keeles on olemas kaks strateegiat, millega saab eritleda evidentsiaalsuse 

alaliiki. Aktiivi partitsiipe kasutatakse kvotatiivi markeerimiseks, kivistunud passiivi 

kesksoo par-titsiipe aga inferentsiaali markeerimiseks vrd: 

(34) Jis rašąs laišką. (Gronemeyer 1997: 103) 

‘Tema.MASK kirjutama-AKT.PREES.PRT.SG.NOM.MASK. kiri-AKK.SG’ 

‘Ta kirjutavat kirja.’ 

(35) Jo rašoma laiškas. (Gronemeyer 1997: 103) 

‘Tema.MASK-GEN.SG kirjutama-PASS.PREES.PRT.NOM.NEUTR kiri- 

NOM.SG’ 

‘Paistab, et ta kirjutab kirja.’ 

Seega saab leedu keeles eristada evidentsiaali allsüsteeme tegumoe vahetuse kaudu. 

See on võimalik ainult olevikus ja minevikus (vastava tempuse partitsiipidega). 

Miratiivse tähendusega lauseid saab moodustada nii aktiivsete kui passiivsete 

konstruktsioonidega (vt Gronemeyer 1997). Miratiivi markeerimiseks on olemas ka 

eriline verbiprefiks (-be), mis lisab evidentsiaali oleviku analüütilistele vormidele 

üllatuse või imestuse värvingu. 

Evidentsiaali allsüsteemide kujundamisel on oma osa ka niinimetatud emfaatilistel 

evi-dentsiaalsetel vormidel. Türgi, bulgaaria, makedoonia, albaania, leedu ja harvem ka 

eesti keeles kasutatakse pikema temporaalse ahelaga evidentsiaali vorme absoluutsete 

tem-puste ajaplaanis siis, kui kõneleja pragmaatiline eesmärk on markeerida selgemalt 

oma kahtlust propositsiooni tõeväärtuses. Türgi, bulgaaria ja eesti keeles võib kõneleja 

kasu-tada konstruktsiooni olnud V-nud evidentsiaali lihtaja vormi V-nud asemel, siis ta 

kui tahab suurendada kommunikatiivset distantsi enda ja sündmuse vahel (vt näitelause 

32 C). Eesti keeles võib kasutada samal eesmärgil ka indikatiivi pluskvamperfekti 

67

vorme (EKG II: 36–37). Peatükis 3.2.3. selgus, et leedu keeles kasutatakse evidentsiaali 

oleviku ja lihtmineviku vormide asemel vastavaid analüütilisi vorme, et vältida 

homonüümiat. Gronemeyeri (1997) andmetel aga analüütilise vormi valik ei ole tingitud 

ainult homo-nüümia vältimistaotlusest, vaid sellega markeeritakse suuremat 

kahtlusastet: 

(36) T÷vas pavargęs. (Gronemeyer 1997: 98) 

‘isa PRF-väsima-AKT.PRET.PRT.NOM.SG.MASK’ 

‘Isa olevat väsinud.’ 

(37) T÷vas esąs pavargęs. (Gronemeyer 1997: 98) 

‘isa olema-AKT.PREES.PRT.NOM.SG.MASK PRF-väsima-AKT.PRET.PRT. 

NOM.SG.MASK’ 

‘Isa olevat(-emf.) väsinud.’ 

Tendents kasutada pikema temporaalse ahelaga evidentsiaali vorme absoluutsete tem- 

puste ajaplaanis on kõige kaugemale viidud albaania keeles. Fiedler (1966) märgib, et 

admiratiivi perfekti vorme kasutatakse albaania keeles ekspressiivselt preesensi vormide 

asemel. Sama kehtib ka imperfekti puhul, kus kasutatakse vastavalt pluskvamperfekti 

vorme. Nii asendatakse emfaatiliselt sünteetilist aega sellele vastava perifrastilise 

ajavor-miga. Friedman on hiljem (2001) pannud tähele, et albaania admiratiivi süsteem 

või-maldab tegelikult kõnelejal valida ühes ja samas situatsioonis täiesti vabalt V-fraasi 

pikkust. Näitelauses 23 välja mängitud situatsiooni jätkuosas ilmub juuksur tagauksest, 

mille puhul kõneleja võib väljendada oma üllatust järgmiste lausetega: 

(38) Ah, k ‘tu qenke! 

‘INTERJ DEM.PRON sina-AKK olema-ADM.PREES!’ 

(39) Ah, k ‘tu paske qen’! 

‘INTERJ DEM.PRON sina-AKK olema-ADM.PRF!’ 

(40) Ah, k ‘tu qenk ‘sh! 

‘INTERJ DEM.PRON sina-AKK olema-ADM.IMPRF!’ 

(41) Ah, k ‘tu pask ‘sh qen’! 

68

‘INTERJ DEM.PRON sina-AKK olema-ADM.PLPRF!’ (Friedman 2001) 

‘Ah, siin sa oledki!’ 

V-fraasi valik on ilmselt ikooniline. Kuna emfaasi eesmärk on väite sisust eemaldumine 

siis markeeritakse seda pikema (relatiivsema) tempusega. Mida tugevam on olukorra 

tajumise hetkel üllatus, s.t mida suurem on kõneleja jaoks temporaalne/situatiivne 

distants seisundi ja avastamishetke vahel, seda pikema temporaalse ahelaga seda 

markee-ritakse. (Friedman 2001) 

Täpselt sama ikoonilisuse printsiip kehtib ka teiste mainitud keelte emfaatiliste evi- 

dentsiaalsete vormide moodustamises. 

Nagu ülalpool selgus, markeerivad türgi ja bulgaaria keeles pikendatud temporaalse 

ahelaga emfaatilised vormid ka evidentsiaali alaliiki ‘kvotatiiv’ (vt näitelause 32 C). 

Miks aga kvotatiivi ja dubitatiivi markeerimiseks kasutatakse samu morfosüntaktilisi 

stratee-giaid? Võib oletada, et kommunikatiivse distantsi kasv võrdub ontoloogiliselt 

suurema kahtlusastmega. 

Semantilises teoorias puudub üksmeel evidentsiaalsuse eriliikide vahekorra kohta 

mo-daalsusega. Ühelt poolt võib väita, et kvotatiiv on põhifunktsioonilt täiesti 

objektiivne, kuna ta tähistab mitte seda, mida kõneleja usub, vaid seda, mida ta on 

teis(t)elt kuulnud. Näiteks albaania keele admiratiivi kvotatiivsetes kasutustes on 

modaalne hinnang kõige nõrgem (Eintrei 1982: 111–112). Samas on aga Plungian 

märkinud, et kvotatiivi puhul on suhe kõneleja ja sündmuse vahel kõige kaudsem. Mida 

kaudsem on aga kõneleja suhe sündmusega, seda rohkem katsub ta väitest 

distantseeruda, lisades modaalsust (Plungian 2001: 352–354). Türgi ja bulgaaria keele 

sekundaarsed kvotatiivid kinnitavad Plungiani tõdemust. Võib arvata, et kvotatiivi 

eksplitsiitseks markeerimiseks kasutatakse evident-siaalse hierarhia madalamal tasemel 

juhuslikult neid samu vahendeid, mis eksplitseerivad kõrgemal tasemel dubitatiivi. 

Ilmselt on aga need kaks tähendust ka semantiliselt ja prag-maatiliselt omavahel seotud. 

7.3. Narratiivsed kasutused 

69

Aikhenvald märgib (2000: 84), et nendele süsteemidele, mis markeerivad primaarset 

opo-sitsiooni ‘indirektne’/‘kõik muu’, on omane kasutus narratiivis. 

Selliseid laiema semantikaga süsteeme leidub Balkani keeltes. Balkani keeleliidu 

kes-kusele lähedal asuvates keeltes – bulgaaria, makedoonia ja albaania keeles, on aorist 

nar-ratiivis põhiline aeg (Asenova 2002: 254). Aorist on narratiivi edendav, 

sündmustikku arendav tempus. Perfekt seevastu ei ole narratiivne tempus (Lindstedt 

2000a: 366). Kui aga perfekti vormid reanalüüsiti kaudse kõneviisi aoristi või muu 

lihtaja vormideks, hakati neid kasutama sellistes narratiivides, mis edastavad mitte 

kõneleja isiklikke, vaid teiste kogemusi. Sama areng toimus türgi mIş-morfeemi 

kasutuses. Narratiivis, milles jutt käib kõneleja poolt tunnistamata sündmusest, on see 

morfeem tänapäeval põhiline narra-tiivi kandja (Johanson 2003: 287). 

Balkani keeltes on evidentsiaali vormide põhiline funktsionaalne domeen rahvanarra- 

tiivid, mis kajastavad väljaspool keelkonna argikogemusi asuvaid sündmusi. Sellised 

rah-vanarratiivid on näiteks müüdid, muinasjutud, rahvalaulud ja naljad. Evidentsiaali 

vormid asendavad neis ajaloolist preesensit (vt Slobin, Aksu 1982: 187; Demina 1959: 

371; GBE II: 361; Fiedler 1966; Duchet, Përnaska 1996). 45 

Kuigi kõikides Balkani areaali keeltes on evidentsiaali narratiivne kasutus tavaline, 

on selle kasutuse kitsamad funktsionaalsed väljad keeliti mõnevõrra erinevad. Näiteks 

türgi keeles kasutatakse dokumenteeritud ajalooliste sündmuste puhul tavaliselt DI- 

morfeemi (Slobin, Aksu 1982; Aksu-Koç, Slobin 1986). Bulgaaria, makedoonia ja 

albaania keeles on, vastupidi, evidentsiaali vormide kasutus ajalookirjanduses 

aktsepteeritud (vt Asenova 2002: 255; bulgaaria keele kohta ka GBE II: 361; Demina 

1959: 371). 

Balti areaali keeltes toimivad rahvanarratiivi predikaatidena tihti üksik mineviku par- 

titsiibid. Üksik mineviku partitsiipide kasutus sellistes narratiivides on ilmselt vanem 

45 On teateid, et vormi valik võib sõltuda žanrist. Duchet ja Përnaska andmetel (1996: 44) kasutatakse 

albaania keeles muinasjuttudes admiratiivi preesensi ja imperfekti vorme, eepilises luules aga admira-tiivi 

perfekti vorme. Perfekti vormide kasutus rahvalauludes võib aga osaliselt olla tingitud värsi rütmist, n-ö 

“värsitäitja” funktsioonist (Fiedler 1966: 564). Teistest keeltest sellise žanrisõltuvuse kohta andmeid ei 

ole. 

70

kui nende funktsioon evidentsiaalse strateegiana (Metslang, Muižniece, Pajusalu 1999). 

Aikhenvald kirjutab (2000: 84), et ‘kvotatiiv’/‘kõik muu’ süsteeme iseloomustab tihti 

kvotatiivsete vormide kasutus folklooris. Eesti ja läti keele kivistunud kvotatiivi mor- 

feeme sellises funktsioonis aga kasutada ei saa. Ilmselt on see võimatu nende 

olevikulise päritolu tõttu. 

Narratiivsete kasutuste puhul on tegemist rutiinistunud väljendusega, kus 

evidentsiaali vormid ei markeeri kõneleja suhtumist, vaid ainult informatsiooni allikat ja 

seda kogu teksti tasandil. Nende puhul ei püüa kõneleja vältida vastutust, vaid ta 

markeerib tihti anonüümse, kuid kõrgema autoriteediga informatsiooni allikat. Selline 

rutiinistumine tähendab grammatilise väljenduse kompakteerimist. Kõneleja hakkab 

kordama järje-kindlalt diskursis varem kasutatud väljendeid ega otsi muid 

väljendusviise (vt Hopper, Traugott 1994: 65). 

Iseenesest on grammatilise evidentsiaali teke aga ilming keele struktuuri derutinisee- 

rimise püüdluse kohta. Sellepärast tuleb otsida vastust küsimusele, kas kaudse kõneviisi 

vormide kasutamine folkloorilistes narratiivides on kategooria tekkimisest vanem või 

mitte. Kui tegemist on vanema kasutusega, ei saa rääkida kaudse kõneviisi 

sekundaarsest rutiinistumisest rahvanarratiivides (sellest veel peatükis 8.1.). 

Sünkroonias toimivad kaudse kõneviisi vormid kindlasti diskursi derutiniseerijatena. 

See on hästi tuntav näiteks tänapäeva bulgaaria keeles, kus niinimetatud emfaatilisi 

kaudseid vorme võib kasutada tavaliste kaudsete vormide kõrval, selleks et rõhutada 

oma kriitilist suhtumist mingil momendil narratiivis (GBE II: 361). Otsides uusi moo- 

duseid vanade asjade ütlemiseks, derutiniseerib kõneleja väljendust. 

7.4. Pragmaatilised ja muud eritähendused 

Sõltuvalt pragmaatilistest teguritest võivad evidentsiaalid edastada kas positiivse hin- 

nangu (positiivse üllatuse, komplimendi) või negatiivse hinnangu (negatiivse üllatuse, 

põlguse jne). Pragmaatiliste tulemuste skaala varieerub kõige rohkem laiema 

semantikaga süsteemides (vt Slobin, Aksu 1982). 

71

Lisaks sellele on Balkani evidentsiaalsetele süsteemidele omased mõningad erikasu- 

tused, mille suhe evidentsiaali keskse funktsiooniga on sünkroonias vähem läbipaistev. 

Näiteks türgi lastekeeles kasutatakse väikelaste või loomade poole pöördudes morfeemi 

-miş. Peale selle on registreeritud evidentsiaali kasutusi türgi keeles ka armunute 

suhtluses ning unenägude edasiandmisel. 46 Evidentsiaali vorme võib harvadel juhtudel 

kasutada unenägude edasiandmiseks ka bulgaaria ja makedoonia keeles (eriti unenäo 

kõige ebare-aalsemate osade edasiandmiseks) (vt Friedman 2003: 210). Slobini ja Aksu 

arvates on selliste kasutuste vahel ühine see, et nad omavad normaalse diskursiga 

võrreldes irreaal-semat väärtust. Nii on nende arvates seletatavad ka rutiinistunud 

evidentsiaali kasutused müütides ja rahvajuttudes (Slobin, Aksu 1982; Aksu-Koç, 

Slobin 1986). 

Eraldi on vaadeldavad sellised kasutused, kus evidentsiaali vormid toimivad diskursi 

formantidena. Sellised on evidentsiaali anafoorilised funktsioonid dialoogis, kus 

kõneleja väljendab umbusku informatsiooni tõeväärtuse suhtes, jäljendades 

vestluskaaslase kõne-akti: 

(42) Една звезда падна, – каза Мартин. Умря някой. – Умрял ... знаеш ти ... 

бабини деветини ... (bg) (Demina 1959: 343) 

‘üks täht kukkuma-AOR.3SG –ütlema-AOR.3SG Martin. surema-AOR.3SG 

keegi. – surema-PRF.PRT.MASK ... teadma-PREES.3SG sina ... vana-naise- 

PL loba-PL’ 

‘“Täht langes”, ütles Martin. “Keegi suri.” – “Keegi olevat surnud! ... tead sina 

küll, ... vananaiste loba.”’ 

Evidentsiaal toimib siin diskursiivse anafoorina. Evidentsiaali vorme saab nii kasutada 

kõikides vaadeldavates keeltes. Eriti omane on see aga albaania keele evidentsiaali süs- 

teemile. See tuleneb ilmselt sellest, et albaania keele admiratiivi kasutatakse sageli dia- 

loogis (vt Fiedler 1966; Duchet, Përnaska 1996). 

46 Selliseid kasutusi silmas pidades on B. Joseph tõmmanud huvitavaid lingvistilisi paralleele selliste tü- 

poloogiliste kategooriate nagu ‘evidentsiaal’ ja ‘deminutiiv’ vahel (vt Joseph 2003: 309–310). 

72

7.5. Süsteemide kognitiivsed alused 

Sellised laused nagu lause 43 eesti keeles tõestavad, et eesti keele evidentsiaalse 

süsteemi kognitiivsed alused ei peitu kõneleja füüsilises osalemises situatsioonis, vaid 

tema tead-vuse osalemises või mitteosalemises selles: 

(43) Ma olin nii purjus, et ma olevat trepikotta magama jäänud. 

Vajadus refereerida teisi inimesi meid endid puudutava informatsiooni edastamiseks 

tekib ainult siis, kui me ei ole teadlikud, mis meiega juhtus. Sellised kaudse kõneviisiga 

vormis-tatud propositsioonid, kus kõneleja osaleb sündmuses füüsiliselt, kuid mitte 

teadlikult, on eesti ja läti keeles alati deiktilised minevikud, sest nad markeerivad 

kõnehetkest väljas-pool asuvat informatsiooni allikat. 

Erinevalt eesti ja läti keelest on Balkani keelte ja leedu keele evidentsiaalsetes süstee- 

mides ‘kvotatiiv’ ainult varianttähendus. Need süsteemid katavad ka selliseid situatsi- 

oone, kus kõneleja väide baseerub tema enda poolt kogutud või momendil saadaval ole- 

vatel andmetel, sellepärast võivad need viidata kõnehetkele endale ehk toimida 

deiktiliste olevikena. Nii näiteks on järgmistes näidetes, erinevalt näitelausest 43, 

kõneleja ise infor-matsiooni allikas. Lauses 44 tõdeb türgikeelne kõneleja pärast 

ärkamist, et ta on ko-gemata magama jäänud. Lauses 45 avastab bulgaarlane üllatusega, 

et tema taskus ei olegi raha. Lauses 46 jõuab aga leedu kirjanik äkki selgusele, et tema 

raamat on valmis saanud: 

(44) Uyumuşum. (Slobin, Aksu 1982: 192) 

‘magama-mIş-1SG’ 

‘Olen magama jäänud(-ev).’ 

(45) Нямал съм пари! 

‘omama.NEG-PRF.PRT olema.1SG raha-PL’ 

‘Mul ei ole(-ev.) raha!’ 

(46) Aš parašęs naują knygą!? (Gronemeyer 1997: 99) 

73

‘mina-NOM PRF-kirjutama.AKT.PRT.NOM.SG.MASK uus-AKK raamat- 

AKK’ 

‘Olengi uue raamatu valmis kirjutanud(-ev.)!?’ 

Erinevalt eesti ja läti keele süsteemidest ei toetu Balkani keelte ja leedu keele süs- 

teemid opositsioonile teadlik/mitteteadlik osalus, vaid millelegi raskemini tabatavale, 

mida Aksu ja Slobin nimetavad teadvuse valmidusastmeks assimileerida informatsiooni. 

Aksu ja Slobin väidavad, et türgi keele evidentsiaali lahtimõtestamise võtmeks on 

sellised situatsioonid, milles informatsioon jääb mõneks ajaks teadvuse perifeeriasse ja 

mida mõistus ei ole kohe valmis assimileerima (Slobin, Aksu 1982; Aksu-Koç, Slobin 

1986). Viimane märkus seletab väga hästi Balkani keelte ja leedu keele süsteemide 

miratiivseid kasutusi, mille puhul toimub psühholoogiline distantseerumine sündmusest. 

Teadvuse perifeersusega on seletatavad ka evidentsiaali kasutused unenägude 

edasiandmisel. 

Sama oluline on küsimus, kas kõneleja markeerib evidentsiaali vormi valides 

informat-siooni allikat või pigem oma suhtumist informatsiooni sisusse. Eesti ja läti 

keele kvota-tiivi süsteemide puhul ei ole kahtlust, et nende süsteemide peamine 

funktsioon on infor-matsiooni allika markeerimine. Balkani keelte ja leedu keele 

süsteemide puhul ei saa olla nii kindel, kumb nendest kahest tähendusest on invariantne. 

Deskriptiivsed grammatikad on tihti tõstnud esile informatsiooni allikat (vt GBE II: 351; 

Koneski 1967: 496–499). Friedman on oma arvukates kirjutistes (1978, 1981, 1982, 

1986, 1988, 1997, 2000, 2003) püüdnud kummutada Balkani keelte kodumaises 

grammatika-alases kirjanduses levinud traditsiooni ja väitnud, et nende keelte 

evidentsiaalid markeerivad kõneleja suh-tumist. Friedmani teooria ei seleta aga kahte 

asjaolu. 

Esimesest kirjutab Fitneva (2001) oma eksperimentaalses uurimuses 

propositsioonide usaldatavuse kohta bulgaaria keeles. Juhul, kui bulgaaria keele 

kaudsed vormid markee-rivad informatsiooni allikat, jääb hinnangu andmine kuulajale. 

Juhul aga, kui need vormid markeerivad kõneleja suhtumist, sisaldub hinnang juba 

kõneleja väljendis. Esimesel juhul peaks propositsiooni usaldatavus varieeruma, teisel 

juhul olema konstantne. Kummaga on tegemist, saab teada uurides, kas antud lause 

74

usaldatavusaste varieerub kontekstis või mitte. Fitneva viib erinevas vanuses laste seas 

läbi testi, mille tulemused tõestavad, et bul-gaaria keeles evidentsiaalsete lausete 

usaldusaste kontekstis varieerub. Seega on nende lausete peamine tähendus markeerida 

informatsiooni allikat. 

Teine asjaolu on Balkani keelte evidentsiaalide rutiinistunud kasutus folkloorilistes ja 

ajaloolistes narratiivides. Vähemalt sellistes kontekstides on evidentsiaali vormide pri- 

maarne funktsioon viitamine allikale ja mitte suhtumisele. Rahvanarratiivides on allikas 

kõrgem autoriteet, mille informatsiooni tõeväärtust usutakse. See tähendab, et sellistes 

kasutustes ei ole jutustaja eesmärk vältida vastutust, vaid markeerida allikat (Duchet, 

Përnaska 1996: 44). Veelgi selgemini tuleb allika markeerimine evidentsiaali kasutuse 

puhul esile bulgaaria ajalookirjanduses (vt GBE II: 354), kus suhtumise markeerimine 

on välistatud. 

75

8. Grammatilise evidentsiaali väljakujunemine 

Aikhenvald teeb selget vahet puhta evidentsiaali ja evidentsiaalsuse strateegia vahel. 

Kee-les kujuneb evidentsiaalsuse strateegia siis, kui mõni muu grammatiline kategooria 

või vorm laiendab oma funktsionaalsemantilist välja evidentsiaalsetele tähendustele. 

Gram-matikalisatsiooni kaudu võib evidentsiaalsuse strateegiast kujuneda iseseisev 

grammati-lise evidentsiaali süsteem. Selles süsteemis on ‘evidentsiaalne’ juba 

invariantne tähendus ja kategooria on markeeritud monofunktsionaalse grammatilise 

tunnuse või sõnaga. Inva-riantne tähendus tuleb esile iga selle tunnuse või sõna 

esinemisjuhus. (Aikhenvald 2000: 5–16) 

Järgnevalt uurin, kuidas tekivad vaadeldavates keeltes evidentsiaalsed strateegiad ja 

kuidas need strateegiad võivad edasi kujuneda grammatilisteks evidentsiaalideks. 

Esiteks tuleb otsida naaberkategooriate kasutusega kaasnevaid pragmaatilisi 

implikatsioone. Sel-liste pragmaatiliste implikatsioonide tuvastamine diskursis on 

oluline just sellepärast, et siin peituvad potentsiaalsed evidentsiaalsuse 

grammatikalisatsiooni allikad. Tavaliselt on grammatikalisatsiooni algastmed 

nähtamatud (Hopper, Traugott 1994: 75), sellepärast tuleb otsida väiksemaidki nihkeid 

semantiliste väljade markeerituses. 

Tüpoloogiliselt hakkavad partitsiibid ja nominalisatsioonid sageli moodustama per- 

fekte ja muid minevikke. Samal ajal kasutatakse partitsiipe ja nominalisatsioone tihti ka 

komplementaarse strateegiana. Vaadeldavate keelte hulgas võib eristada kolme arengu- 

liini: 

1) minevik ja/või perfekt → evidentsiaal; 

2) partitsiibid või muud nominalisatsioonid komplementaarse strateegiana → evident- 

siaal; 

3) evidentsiaalse morfosüntaksi laenamine teisest keelest. 

Esimene arengurada on kõige omasem Balkani areaali keeltele, teine Balti areaali keel- 

tele, kolmas on ainult marginaalselt esindatud. 

76

Partitsiipide ja nominalisatsioonide toimimine evidentsiaalse strateegiana on loomu- 

likus korrelatsioonis nende varasemate morfosüntaktiliste funktsioonidega. Nagu allpool 

selgub, on varasemad funktsioonid sünkroonias üldiselt produktiivsed. See tähendab, et 

enamikus vaadeldavates keeltes esineb evidentsiaalne strateegia. Sellised on Balkani 

are-aali keeled ja leedu keel. Läti ja eesti murretes ning liivi keeles on samuti olemas 

erine-vaid evidentsiaalseid strateegiaid. Läti ja eriti eesti kirjakeele normeeritud kasutus 

aga kujutab endast puhast grammatilist evidentsiaali. Üleminek evidentsiaalselt 

strateegialt grammatilisele evidentsiaalile on kirjakeeltes osaliselt kunstlikult 

forsseeritud. 

Grammatikalisatsioon on ühesuunaline protsess (Hopper, Traugott 1994: 79). Ühe- 

suunalised on grammatikalisatsioonid aspekt → tempus → evidentsiaal (nt trg morfeem 

-miş) ning deontiline → (episteemiline) → evidentsiaalne (ee pidama verb). Põhilised 

muutusmehhanismid grammatikalisatsiooniprotsessis on reanalüüs ja analoogia. 

Esimene tähendab sisuliselt reeglimuutust, teine aga reegli üldistumist. Reanalüüs 

modifitseerib süvastruktuuri ja hiljem analoogia korrastab pindstruktuuri (Hopper, 

Traugott 1994: 16, 63). Näiteks eesti keele evidentsiaalse süsteemi kujunemises on 

mänginud rolli mõlemad mehhanismid. Grammatiline kategooria tekkis süntaktilise 

reanalüüsi tulemusena, hiljem on nii elav keel ise kui ka kirjakeele normeerijad 

kasutanud analoogia printsiipi pind-struktuuri korrastamiseks. 

Järgnevalt püüan üksikasjalikult käsitleda grammatikalisatsiooniprotsessi etappe ja 

muutusmehhanisme vaadeldavates keeltes. 

8.1. Perfekti semantika laienemine 

Grammatikalisatsiooniteooria on otsinud kriteeriume, mille järgi valitakse sobivaid sõnu 

ja morfeeme, mida inkorporeerida grammatikasse. Tähtsad selektsioonitegurid on 

seman-tiline sobilikkus, kontekstuaalsed (nii loogilised kui pragmaatilised) järeldused 

ning struk-tuurilised kahemõttelisused, mis tekivad sellistest järeldustest. (Hopper, 

Traugott 1994: 52) 

77

Perfekt on grammatiline aeg, mis paljudes keeltes vastab nendele kriteeriumitele suu- 

repäraselt. Euroopa keelte võrdlus näitab, et perfekt on tüpoloogiliselt sagedane, kuid 

ebastabiilne tempus, mis on aldis mitmesugustele regrammatikalisatsioonidele 

(Lindstedt 2000a: 336). On teada, et mitmete Euraasia keelte evidentsiaalsete 

süsteemide aluseks on evidentsiaalne perfekt (vt Aikhenvald 2000: 15). Need 

evidentsiaalsed perfektoiidid või-vad olla grammatikaliseerunud suuremal või 

väiksemal määral. 

Muutusteahel perfekti arengus evidentsiaaliks on järgmine: 

1) resultatiiv > 

2) oleviku relevantsusega minevik (prototüüpne perfekt) > 

3) kaotab oma algupärased temporaalsed dimensioonid; hakkab tähistama üha rohkem 

üldist (temporaalselt markeerimata) minevikku; muutub indefiniitseks minevikuks > 

4) indefiniitne minevik ei luba täpset viitamist; distants ajas, ruumis ja reaalsuses > 

5) evidentsiaalne strateegia > 

6) grammatiline evidentsiaal // 

Lindstedti (2000a) järgi on arengusuund resultatiiv → olevikuline relevantsus (proto- 

tüüpne perfekt) → indefiniitne minevik tüpoloogiliselt väga tavaline. Esimene muutus 

(resultatiiv → prototüüpne perfekt) toob kaasa aspektuaalsete omaduste nõrgestamise. 

Prototüüpne perfekt sisaldab definitsiooni järgi kahte tähenduskomponenti: (i) 

mineviku-lise situatsiooni relevantsust oleviku seisukohalt ja (ii) lahusolu teistest 

mineviku faktidest – mittenarratiivsust. Seega perfekt ei ole narratiivne aeg. Järgmine 

ülekanne viib proto-tüüpselt perfektilt indefiniitsele minevikule. Indefiniitse mineviku 

kohta võib kasutada ka terminit kogemuslik (eksperentsiaalne) perfekt. Sellised 

perfektid esinevad tüüpiliselt küsimustes ning eituses koos selliste indefiniitsete 

adverbidega nagu kunagi. 47 Neljandas etapis tekivad indefiniitse mineviku narratiivsed 

funktsioonid. 

Lindstedt võtab kokku, et ‘oleviku relevantsus’ on perfekti keskne ja prototüüpne tä- 

hendus, kuigi ei ole olemas perfekte, mille jaoks see oleks ainuke tähendus. Lisaks ole- 

47 Üks võimalikke seletusi, miks eesti keele evidentsiaalne süsteem ei laiene küsilausetele, on see, et see ei 

ole perfektipõhine. 

78

viku relevantsusele sisaldab perfekti semantika vähemalt üht järgmistest tähenduskom- 

ponentidest: resultatiivsust, kogemuslikkust (indefiniitne minevik), inferentsiaali ja/või 

kvotatiivi. (Lindstedt 2000a). 

Perfekti erinevad evidentsiaalsed tähendused on kujunenud erineval ajal. Inferentsi- 

aalsed tähendused on sisaldunud ilmselt juba resultatiivi semantikas (vt Comrie 1995: 

108–110; Willet 1988: 61, 79, 81). Järeldus minevikus toimunud sündmuse kohta on 

teh-tud sellest jäänud resultaadi põhjal kõikides perfekti arenguetappides. Miratiivsed 

kasu-tused on tulnud esile koos eksperentsiaalse perfekti tekkimisega. Umbes samal ajal 

on hakanud kujunema kvotatiivi funktsioonid. Kui kõneleja rekonstrueerib sündmuse 

selle tagajärgede põhjal, tähendab see, et ta ei ole ise seda näinud. See implikatsioon 

gene-reerib kvotatiivseid ja ka erinevaid modaalseid (presumptiivseid vms) tähendusi. 

Perfekti astmeline areng evidentsiaaliks on seletatav loogika terminitega. Loogika 

mehhanism on abduktsioon: diskursi raames funktsioneeriv tulemus konstrueerib 

seaduse, mille alusel järeldatakse, milline peaks olema üksikjuhtum (Hopper, Traugott 

1994: 39–44). Järeldus võib aga osutuda vääraks ja nii toimub muutus (vt Guentchéva 

1990: 48–49; Duchet, Përnaska 1996: 34). 

Balkani areaali evidentsiaalsed süsteemid laienevad kõigile kolmele evidentsiaalsele 

tähendusele. Sellest nähtub, kuidas grammatikalisatsiooniprotsessi varasemad etapid 

võivad olla sünkroonias produktiivsed. Diakroonias on aga perfekti regrammatikalisat- 

sioon kõige paremini jälgitav bulgaaria keeles, kuna see keel on kõige varem dokumen- 

teeritud. Bulgaariakeelseid kirjalikke allikaid on saadaval alates üheksandast sajandist. 48 

Tänapäeval tugineb bulgaaria keeles evidentsiaalne süsteem vormidele, mis on muinas- 

slaavi keele perfekti järglased. Ajalooliselt oli bulgaaria keeles perfekti primaarne funkt- 

sioon väljendada resultatiivsust. Perfekt oli ka see grammatiline tempus, mis ühendas 

minevikku olevikuga (s.o prototüüpne perfekt). Võrreldes vanabulgaaria (kirikuslaavi) 

keelega, kasvas perfekti kasutussagedus keskbulgaaria perioodis. Perfekti kasutussfääri 

48 Teatavasti on esimesed kirjalikud allikad turgi keelkonnas esimestest slaavikeelsetest allikatest va- 

nemad. Turgi kirjakeelte ajaloo tundmine ei aita aga palju kaasa grammatikalisatsiooniprotsesside val- 

gustamisele, sest evidentsiaalne perfekt on registreeritav juba esimestes turgi kirjalikes allikates – kahek- 

sandast sajandist pärit Orhaani tekstides (Tekin 1968: 192–198). 

79

laienemisel oli nii stilistilisi kui ka grammatilisi dimensioone. Keskbulgaaria keeles ta- 

ganes aorist ekspressiivsetest narratiividest. Vastandus perfekt/narratiivne minevik hak- 

kas taganema juba varem, kuna seoses morfoloogilise aspekti kerkimisega hakkas uus 

perfektiivse aspekti kategooria väljendama resultatiivsust ja oleviku relevantsust 

(Lindstedt 2000a: 372). Nii muutus perfekt ise indefiniitseks minevikuks. Indefiniitse 

mi-neviku funktsioon eksperentsiaalse perfektina kutsus esile miratiivseid kasutusi. 

Täna-päeva bulgaaria keeles on perfektiivse verbi perfekti vormid tõlgendatavad oleviku 

rele-vantsusega perfektina, imperfektiivse verbi perfekti vormid aga eksperentsiaalse 

per-fektina (Lindstedt 2000a: 370). Ilmselt kogemuslik funktsioon genereeris 

miratiivseid kasutusi. Bulgaaria keeles (nagu ka makedoonia ja türgi keeles) 

moodustatakse mira-tiivseid lauseid enamasti ESSE ja HABERE verbidega. 49 

Perfektiivse aspektiga perfekti vormid aga genereerivad oma oleviku relevantsuse tõttu 

inferentsiaalseid kasutusi. 

Evidentsiaalne perfekt kujunes ilmselt keskbulgaaria perioodi lõpus kaudseks kõne- 

viisiks. See muutus on vaadeldav kui osa üldisest tendentsist, mis viis aoristi väljatõrju- 

miseni ja perfekti funktsioonide laiendamiseni (Asenova 2002: 240–274). Ühes 

domeenis aga perfekti semantika kitsenes. Perfekt kaotas võime väljendada 

tegevust/seisundit, mille nägijaks on olnud kõneleja ise (vt Lötzsch 1971: 181; 

Friedman 1986: 179). Bul-gaaria keele evidentsiaali ajaloos oli esitatud 

grammatikalisatsiooniahela neljas etapp murranguline. Metafoorilise ülekande kaudu 

analüüsiti ajalist distantsi kommunikatiivse distantsina (vt Fleischman 1989). Nii 

hakkasid indefiniitse mineviku vormid toimima kvo-tatiivse strateegiana. 

Nende protsesside kaudu muutus bulgaaria keele perfekt indirektaaliks. 50 Indirektaa- 

lile liideti pragmaatilise järeldusena tähenduselement ‘kahtlus’. Kahtlus on aga mira- 

tiivsete fraaside presupositsioon (Darden 1977). Nii kasvasid välja miratiivsed 

kasutused, mis mahtusid varem tekkinud formaalsesse raamistikku 

49 Muude seisundiverbidega on miratiivsed kasutused haruldasemad (Friedman 1978: 117). 

50 Lindstedt võtab kokku, et bulgaaria keele perfekti arengurada on selgelt kahenenud. Üks peamine 

funktsioon on eksperientsiaalne ja mittenarratiivne, teine on indirektiivne ja narratiivne. (Lindstedt 2000a: 

377) 

80

perfektiivne/imperfektiivne aspekt ≈ prototüüpne/eksperentsiaalne perfekt. 

Pragmaatilisest järeldusest ‘kahtlus’ tek-kisid ka episteemilised tähendused ‘dubitatiiv’ 

ja ‘presumptiiv’. 

Üldjoontes sarnased protsessid leidsid aset ka teistes Balkani keeltes. Makedoonia 

kirjakeeles võivad vana perfekti vormid toimida tänapäeval peale indefiniitse mineviku 

ja evidentsiaali ka definiitse minevikuna. Selle poolest on makedoonia keel bulgaaria 

keelega võrreldes ühe astme võrra lähemal teistele slaavi keeltele, kus perfektid on muu- 

tunud markeerimata minevikeks, mis asendavad sünteetilisi minevikuaegu. Türgi 

perfekti grammatikalisatsiooni rada on identne bulgaaria perfekti omaga: resultatiiv → 

proto-tüüpne perfekt → indefiniitne minevik → indirektaal → modaalsed tähendused 

(vt Slobin, Aksu 1982; Aksu-Koç, Slobin 1986; Johanson 1998). Perfekti ajaloolist 

arengut kopeerib ka perfekti areng türgi lastekeeles (Slobin, Aksu 1982; Aksu-Koç, 

Slobin 1986). 

Ka ülejäänud Balkani (ja ka kaukaasia ja permi) keeltes on evidentsiaalsed 

strateegiad kasvanud välja resultatiivsest perfektist, läbides samu protsesse (vt 

Serebrennikov 1960: 266; Haarmann 1970: 65, 80). Üldiselt moodustatakse opositsiooni 

definiitne minevik / indefiniitne minevik puhul evidentsiaal indefiniitse mineviku 

vormidest (vt Haarmann 1970: 38, 82, 85; Willet 1988: 75). 

Balti ja läänemeresoome keeltes võib perfekti ja pluskvamperfekti vorme kasutada 

indirektaalses tähenduses (Ikola 1953: 51–58, Metslang, Muižniece, Pajusalu 1999: 

143). Nii näiteks on eesti ja läti keeles indikatiivi liitaegadel sekundaarne kasutus, mis 

väl-jendab informatsiooni kaudsust. Perfekti ja pluskvamperfekti anterioorsus 

võimaldab inferentsiaalseid kasutusi ehk järelduste tegemist varem toimunud sündmuse 

kohta. Distants kõneleja ja sündmuse vahel muutub metafoorilise ülekande kaudu ka 

distantsiks kõneleja ja informatsiooni vahel (Fleischman 1989). 

8.1.1 Formaalsed protsessid 

Üleminek neljandalt etapilt viiendale tõi kaasa suurema osa keelte puhul ka perfekti vor- 

mide ikoonilise kohendumise uute funktsioonidega. Kõikides vaadeldavates keeltes 

peale albaania keele hakati evidentsiaalsust väljendama elliptiliste perfekti vormidega, 

81

samal ajal kui vana perifrastiline perfekt toimis edasi prototüüpse perfektina või 

indefiniitse minevikuna. Albaania keeles oli aga evidentsiaalsuse kategoriseerumise 

tõukeks perfekti inversioon. Aglutineeritud abiverbiga invertiivne perfekt hakkas 

toimima evidentsiaalina, samal ajal kui vana perifrastiline perfekt jäi edasi toimima 

perfektile lähedastes funktsioo-nides. 

Balkani slaavi keelte perfekti muutumine indefiniitseks minevikuks ja tendents jätta 

abiverb välja olid tõenäoliselt omavahel seotud. Ellips muutus regulaarseks ainult kol- 

mandas isikus ja see oli tõukeks iseseisva kategooria tekkele. Friedman (1986) aga väi- 

dab, et ellips kolmandas isikus, mida bulgaaria keeleteadlased peavad evidentsiaali kate- 

goriaalseks tunnuseks, on vaid osa protsessist, mis viib täieliku abiverbi kadumiseni. Ta 

toob näitena vene keele, kus abiverbi kadumise protsess algas just kolmandast isikust. 

Peale selle on makedoonia keele Kumanovo murdes (ainult 50 km Bulgaaria piirist) abi- 

verb täiesti fakultatiivne. 

Erinevalt vene keelest ja paljudest teistest slaavi keeltest ei ole perfekti ellipsi 

protsess bulgaaria keeles lõppenud. Uue bulgaaria kirjakeele teke 19. sajandil 

konserveeris selle protsessi ühe teatud järgu. Friedman on korduvalt toonud näiteid 

bulgaaria keelest, mis tõestavad, et elliptilised vormid võivad markeerida kõneleja poolt 

tunnistatud situatsi-oone ja teiselt poolt seda, et abiverbiga perfekti vormid võivad 

esineda ka indirektaalses tähenduses (Friedman 1978, 1986, 1997). Tema näitematerjal 

ei ole aga täiesti veenev. Friedmani elliptilised “direktaali” näited on inferentsiaalsed, s.t 

sellised, kus kõneleja on tõepoolest tunnistaja, kuid mitte sündmuse, vaid selle 

tagajärgede tunnistaja. Nendes markeerib ellips teatavat üllatust (miratiivi). Ilma selle 

pragmaatilise komponendita väl-jendatakse inferentsiaalsust tihedamini abiverbiga 

perfekti vormides. Võib oletada, et ellips ei ole laienenud nendele evidentsiaalsetele 

tähendustele (nagu inferentsiaal), mille ikooniliseks eksplitseerimiseks vajatakse 

finiitset abiverbi. Inferentsiaal eeldab oleviku relevantsust. Friedmani abiverbiga 

indirektaalsed näited aga esinevad kas kõrvallauses, kus kehtivad erinevad kitsendused, 

või kontekstis, mis eeldab täielikku kindlust propo-sitsiooni tõepärasuses. 

Kõrvutades võimalikult paljusid abiverbiga ja abiverbita kasutusjuhte, selgub, et bul- 

gaaria keeles evidentsiaalne opositsioon ei ole tõepoolest ainuke ellipsi motiveerija: 

82

1) koopulaga vormid markeerivad perfekti, inferentsiaali ning presumtiivi, ja neil on 

ana-foorilisi kasutusi dialoogis, siis kui kuulaja on informatsiooni allikas; 

2) koopulata esinemused markeerivad kvotatiivi ja inferentsiaal-miratiivi ning nad 

tulevad ette ka mõningates kivistunud käsklausekujulistes fraseoloogilistes väljendites. 

(vt näite-lause 67 ja Demina 1959: 324) 

Makedoonia kirjakeeles ei kanna perfekti ellips kategoriaalset väärtust. Osaliselt võib 

see tuleneda sellest, et makedoonia kirjakeel normeeriti üsna hiljuti. Tegelik põhjus on 

aga see, et makedoonia keeles, nagu ka bulgaaria keele lääne-murretes, on sõltumatult 

kontekstist kolmanda isiku perfekt kas elliptiline või moodustatud abiverbiga. Veel 

täna-päeval on nende keelevormide kasutus väga muutlik. Bulgaaria keele ida-murretes, 

mil-lele tugineb bulgaaria kirjakeel, on abiverbi ellips aga kategoriaalsem. 

Albaania keele admiratiivsed vormid on moodustatud perfekti inversiooni teel, nt: ka 

qen ‘HABERE + V’ ‘on olnud’ → qenka ‘V-HAB’ ‘olevat’. Friedman oletab, et seman- 

tilise funktsiooni omistamine sõnajärjele on loomult ikooniline ja abiverbi kam viimine 

peaverbi taha võib peegeldada nihet kõneleja (hetkelises või minevikulises) nõusolekus 

väidet kinnitada (Friedman 2001). Fiedleri (1966) dateering kategooria tekkimisele on 

1600. a paiku. 17. sajandi lõpust on pärit kindlad teated invertiivsete perfekti vormide 

kasutamise kohta preesensi ajaplaanis admiratiivses tähenduses. 51 Kuigi sellel ajal 

inver-siooni kategoriseerumine evidentsiaaliks alles algas, ei saa protsessi pidada 

lõppenuks tänapäevalgi. Nagu Balkani slaavi keeltes on ka albaania keeles 

grammatikalisatsiooni varasemad etapid sünkroonias esindatud. Näiteks albaania keele 

geegi murdes tuleb ette invertiivseid perfekti vorme, millel on indikatiivi perfekti 

väärtus (Duchet, Përnaska 1996: 32). 

Balti areaali keelte ja türgi keele puhul ei ole täiesti selge, kas evidentsiaali teke 

üksik mineviku partitsiibi kujul on kulgenud läbi perfekti ellipsi või mitte. Nii türgi 

keele kui Balti areaali keelte kohta on andmeid, et üksik mineviku partitsiibi 

narratiivsed funktsi-oonid on väga vanad ja ei ole ilmselt seostatavad perfekti 

regrammatikalisatsiooniga (vt Slobin, Aksu 1982: 190; Ambrazas 1990: 186; Metslang, 

51 Esimeses kirjalikus allikas aastast 1555 esineb veel invertiivseid vorme indikatiivi perfekti funktsi-oonis 

(Fiedler 1966). 

83

Muižniece, Pajusalu 1999: 137–138). H. Metslang, L. Muižniece ja K. Pajusalu 

kirjutavad, et üksik mineviku par-titsiip esines algselt, siis, kui veel ei olnud liitaegu, 

millenagi predikaadi ja predikatiivi vahel. Nendel predikaatidel puudus olevikuline 

relevantsus ja nad väljendasid lõpetatud sündmust minevikus. Tänapäeval esineb üksik 

mineviku partitsiip paljudes idapoolsetes soome-ugri keeltes, kus seda kasutatakse 

sündmustiku arendamiseks narratiivis (Metslang, Muižniece ja Pajusalu 1999: 137– 

138). 

Kuigi taolisi kasutusi on peetud nii uurali kui ka indo-euroopa ja turgi-altai suunas 

genuiinseteks, ei ole kindel, et mineviku partitsiipide kasutus evidentsiaalse strateegiana 

on nendest tuletatav. Võib pidada loomulikuks, et see evidentsiaalne strateegia tekkis 

perfektist ja abiverbi väljajätt on ikooniline, sest evidentsiaalsuse seisukohalt on oleviku 

relevantsuse markeerimine tarbetu. Kui inferentsiaal välja arvata, mida nendes keeltes 

väljendatakse enamusel juhtudel perifrastilise perfektiga, ei ole ülejäänud 

evidentsiaalsete tähenduste seisukohalt viitamishetkele osutaval olla-abiverbil mingit 

tähtsust, kuna fookus on nihkunud minevikku. Nende vormide tekkimine on hästi 

seletatav isomorfismi taastamise tendentsiga, millega Metslang (1991, 1993) seletab 

nuvat-vormi kohandumist eesti kirjakeeles. Konditsionaalis ja kaudses kõneviisis on 

eesti keeles liitminevik (per-fekt) kaotamas oma kahelist temporaalset dimensiooni ja 

sarnaneb üha rohkem tähen-duselt imperfektiga (Metslang 1993: 211). Sünteetilise 

nuvat-vormi tekkimine kaudse kõneviisi perfekti jaoks on näide sellest, kuidas struktuur 

kohaneb uue funktsiooniga. Toimus perifrastilise mineviku temporaalse ahela 

hägustumine ja vormile mittevastavale tähendusele püüti leida teist, lihtmineviku 

tähendusega isomorfset vormi (Metslang 1991: 166–168). Isomorfism seletab asjaolu, 

miks eesti keeles väljendatakse inferentsiaali perfekti vormidega, kvotatiivi aga üksik 

mineviku partitsiibiga. 

Seega on osades vaadeldavates keeltes (bulgaaria, makedoonia ja albaania) evidentsi- 

aalsuse grammatikalisatsioon kindlasti kulgenud läbi perfekti domeeni. Evidentsiaali 

per-fektipõhisus on kergesti tuvastatav, kuna perfekti regrammatikalisatsiooni etapid ja 

neid saatvad formaalsed protsessid on nendes keeltes sünkrooniliselt hästi esindatud. 

Üle-jäänud keelte puhul ei ole grammatikalisatsioonirada sünkroonias niivõrd 

84

läbipaistev. Kui oletada, et üksik mineviku partitsiip tekkis Balti areaali keeltes 

perfektist ellipsi teel, siis selle evidentsiaalse strateegia kujunemismudel mahub ülalpool 

Balkani keelte kohta esi-tatud arenguskeemi. Vastupidise võimalusega on arvestanud 

Metslang, Muižniece ja Pajusalu (1999: 36), kelle seisukoha järgi üksik mineviku 

partitsiibi funktsioon evident-siaalse predikaadina on otseselt tuletatav algsetest 

narratiivsetest kasutustest. 

8.1.2. Distantspartiklid 

Johanson märgib, et paljudes keeltes (turgi, mongoli, soome-ugri, kaukaasia, nuristani, 

tiibeti jne) esineb kvotatiiv- või distantspartikleid, mis toimivad evidentsiaalsuse ja mo- 

daalsuse piirimail (Johanson 1998: 146). Nende partiklite abil suurendatakse distantsi 

kõneleja ja sündmuse vahel. Lisaks sellele on distantspartiklitel mõned erifunktsioonid 

evidentsiaalse süsteemi sees. 

Iga keel kasutab saadavalolevat morfoloogilist materjali, kuid kõige tavalisemad on 

distantspartiklid, mis on moodustatud eksistentsiaalse verbi mineviku aktiivi 

partitsiibist. Väljapaistvaim distantspartikkel vaadeldavate keelte hulgas on türgi imIş 

(olema-mIş). Balkani slaavi keeltes on abiverbi perfekti partitsiip бил (olema-PRF.PRT) 

distantspar-tiklina vähem kivistunud, kuid suhteliselt sagedane. Eesti keeles võib 

abiverbi partitsiip olnud samuti toimida distantspartiklina, kuid sellised kasutused on 

marginaalsed. Al-baania keeles esineb distantspartiklina abiverbi mineviku partitsiibi 

admiratiivi vorm paskam (omama-PRET.PRT-ADM.PREES), leedu keeles aga abiverbi 

oleviku partitsiip esąs (olema-PREES.PRT, vt näitelause 37). 

Distantspartiklitel on üks kindel morfosüntaktiline funktsioon. Nende abil välditakse 

homonüümia tekkimist evidentsiaalse paradigma sees. Samas on neil kaks semantilist 

funktsiooni: 

1) modaalne – markeerivad emfaatiliselt kõneleja soovimatust vastutada proposit- 

siooni tõeväärtuse eest ja samas tema kahtlust selles; 

2) evidentsiaalne – laiema semantikaga süsteemides eristavad eksplitsiitselt 

evidentsi-aalsuse alaliiki ‘kvotatiiv’. 

85

Esimene funktsioon on primaarne. Selles väljendub keele püüdlus modaalse väärtuse 

taasloomisele seal, kus evidentsiaali vormide kasutus kipub diskursi raames 

rutiinistuma. Kõik ülaltoodud distantspartiklid omavad sellist funktsiooni. Teine 

funktsioon on omane ainult türgi keelele ja Balkani slaavi keeltele. Peatükis 7.2. selgus, 

et türgi partikkel imIş toimib kvotatiivi strateegiana. Vastavast nähtusest bulgaaria keele 

бил partitsiibi puhul tuleb juttu peatükis 9.1., kus käsitlen põgusalt ka episteemilise 

modaalsuse ja kvotatiivi vormihomonüümia tagamaid. 

Distantspartiklid on enamasti moodustatud eksistentsiaalsest perfektist, kuid 

toimivad sõltumatult teistest verbikategooriatest. Kuna nad on sünkroonias teistest 

evidentsiaali formantidest iseseisvamad, saavad evidentsiaalsed süsteemid nende kaudu 

kategoriaal-sema ilme. 

8.2. Muud grammatikalisatsiooni allikad 

Balti areaalis on partitsiipide ja nominalisatsioonide kasutus evidentsiaalina saanud 

ilmselt alguse komplementaarsest strateegiast. Kõige sagedamini esinevad sellised 

evidentsiaali vormid on oleviku aktiivi partitsiibid. 

Toetudes M. Airilale on O. Ikola pakkunud, et kivistunud evidentsiaalne partitsiip 

eesti keeles (nn vat-kvotatiiv) on otseselt tuletatav accusativus cum infinitivo konstrukt- 

sioonidest (Airila 1935: 48; Ikola 1953: 41–43). Lisaks sellele arvestab Ikola ka natuke 

teistsuguse võimalusega, et need kaudse kõneviisi vormid võisid sündida et-kõrvallause 

ja partitsiibitarindi kontaminatsioonist. Seda hüpoteesi on hiljem toetanud L. Hakulinen, 

P. Leino ja L. Campbell (Hakulinen, Leino 1987; Campbell 1991). Campbell esitab 

(1991: 287) järgmise grammatikalisatsioonimudeli: 

a) sai kuulda, et seal üks mees elab 

b) sai kuulda seal ühe mehe elavat 

c) sai kuulda, (et) seal üks mees elavat 

d) ta tegevat tööd 

Seega toimus et-komplementlause (a) ja accusativus cum infinitivo konstruktsiooni (b) 

kontaminatsioon (c), mille järel partitsiip reanalüüsiti pealause evidentsiaalseks predi- 

kaadiks (d). Kolmes esimeses staadiumis, enne, kui partitsiip siirdus pealausesse, 

86

laiendas oleviku partitsiibi partitiivi vorm ütlemist või meelte tegevust märkivaid verbe 

(verba dicendi et sentiendi). 

Komplementaarsed strateegiad on olnud ka teiste evidentsiaali vormide allikaks eesti 

keeles. Infinitiivi kujulised kaudse kõneviisi vormid on ilmselt tekkinud samuti accusa- 

tivus cum infinitivo konstruktsioonist (vt Ikola 1953: 15–16, 30). 52 

Läti ja leedu keeles on evidentsiaalsed oleviku partitsiibid ilmselt tekkinud 

samalaadse stsenaariumi järgi (vt Endzelīns 1951: 976–977). Leedu keeles võis et- 

kõrvallause (47) ja accusativus cum infinitivo konstruktsiooni (48) kontaminatsioon (49) 

viia olukorrani, kus partitsiip hakkas nagu eesti keeleski toimima pealauses 

evidentsiaalse predikaadina (50) (Krautmane 1997: 54): 

(47) gird÷jau, (kad) t÷vas ateĩs 

‘kuulema-PRET.1SG et isa-NOM tulema-PREES.3SG’ 

‘kuulsin, et isa tuleb’ 

(48) gird÷jau t÷vą ateĩsiantį 

‘kuulema-PRET.1SG isa-AKK tulema-PREES.PRT-AKK’ 

‘kuulsin isa tulevat’ 

(49) gird÷jau, (kad) t÷vas ateĩsiąs 

‘kuulema-PRET.1SG et isa-NOM tulema-PREES.PRT-NOM’ 

‘kuulsin, (et) isa tulevat’ 

(50) t÷vas ateĩsiąs 

‘isa-NOM tulema-PREES.PRT.NOM’ 

‘isa tulevat’ 

Erinevus selle ja Campbelli poolt esitatud grammatikalisatsioonimudeli vahel seisneb 

selles, et leedu keeles hakkas evidentsiaalse strateegiana toimima mitte partitsiibi akusa- 

tiivi, vaid nominatiivi vorm. Ei ole päris selge, miks algse konstruktsiooni partitsiibi 

aku-satiivi vorm asendati kontamineerunud konstruktsioonis nominatiivi vormiga. 

52 Mõnede haruldasemate murdeliste vormide grammatikalisatsioonirada on aga olnud hoopis teistsu-gune 

(vt Kask 1983: 7–8; Metslang, Pajusalu 2002: 106–108). 

87

Kõigis kolmes Balti areaali keeles on üleminek komplementaarselt strateegialt (49) 

pealause evidentsiaalsele predikaadile (50) sünkroonias läbipaistev (leedu keele näiteid 

Mathiassenil 1996; läti keele näiteid Holvoetil 2001). 

Kolmas grammatilise evidentsiaalsuse allikas on laenamine teisest keelest. 

Laenustse-naariumitena on võimalikud nii grammatiline interferents kui ka puhas 

leksikaalne laen. Esimese stsenaariumi esindajaks on ilmselt liivi keel oma spetsiifilise 

tegijanimest moo-dustatud evidentsiaaliga. Ikola (1953: 49) on oletanud, et liivi keeles 

hakati homonüümia vältimiseks kasutama läti keele aktiivi preesensi partitsiibi vastena 

mitte vastavat liivi par-titsiipi, vaid tegijanime. Kuna läti keeles aktiivi preesensi 

partitsiip toimis evidentsiaalina, kopeeris seda funktsiooni ka liivi tegijanimi. Teine 

stsenaarium on tuttav arumuni fraše-rioodi murdest, kuhu laenati albaania keele 

admiratiivi sufiksi kolmanda isiku vorm. 

8.3. Areaalsete kontaktide roll 

Evidentsiaalsuse uurijad on rääkinud piltlikult Balkani – Lääne-Aasia evidentsiaalsuse 

vööst (vt DeLancey 2001: 370). Sinna kuuluvatele keeltele on omane, et evidentsiaalsed 

süsteemid kattuvad osaliselt aspekti- ja tempuskategooriatega. Peale Balkani keelte on 

perfektist arenenud evidentsiaalsuse strateegiad või iseseisvad süsteemid ka mitmetes 

kaukaasia, iraani, turgi-altai ja soome-ugri keeltes (vt Haarmann 1970: 79; Aikhenvald 

2000: 13). Balti areaali grammatilise evidentsiaalsuse ala jääb nii geograafiliselt kui 

tüpo-loogiliselt sellest laiast vööndist kõrvale. Seega on Euroopa keelekaardil kaks 

üksteisest lahusolevat evidentsiaalsuse ala – Balti areaal ja Musta mere areaal, mis 

hõlmab peale Balkani keelte ka osa kaukaasia keeltest. 53 Lindstedt on tõdenud, et 

viimase pikenduseks on Kesk-Venemaa turgi ja soome-ugri keeled, mida lahutab 

Baltikumist ainult vene kee-leala. See tähendab, et esimese ja teise areaali vahel 

seisaksid kadunud ida-balti keeled ning läänepoolsed volga keeled, mille morfoloogiast 

ei ole palju teada. (vt Lindstedt 2000a: 375) 

53 Lääne- ja Kesk-Euroopas ei esine grammatilisi evidentsiaali süsteeme. 

88

Kuna osade keelte puhul saab evidentsiaali tekkimist dateerida ja see dateering näitab 

hilistekkelisust, tuleb ilmselt välistada võimalus, et tegemist on mingi igivana keeleare- 

aaliga. Seega jääb kolm võimalust: 

1) Evidentsiaalsuse grammatikaliseerumine on keelesisene areng; 

2) Evidentsiaalsuse grammatikaliseerumine on kontakti tulemus; 

3) Evidentsiaalsuse grammatikaliseerumine on keelesisese arengu ja kontakti 

tulemuse summa. 

Keelesisestest arengutest oli juttu juba eelmistes peatükkides. Järgnevalt keskendun 

teisele ja kolmandale stsenaariumile. Aikhenvaldi maailma keelte evidentsiaalsete 

süstee-mide ülevaade näitab, et evidentsiaalsus on äärmiselt difusioonialdis. Erinevate 

keelte süsteemide tekkimine ja kadumine on tihti intensiivse keelekontakti tulemus. 

(Aikhenvald 2000: 90, 97; 2003: 21–22). 

Kontakte on aga vähemalt kahte erinevat tüüpi: (i) ühesuunaline kontakt ja (ii) keele- 

liidu tüüpi vastastikune mõjutamine. Viimase tüübi puhul võib kontakt toetada teatavate 

sisearengu tulemusena tekkinud joonte säilitamist ning teiste väljatõrjumist (vt Lindstedt 

1998b, 2000b). 

Kui mõned marginaalsed juhtumid välja arvata, on grammatilise evidentsiaalsuse 

tek-kimine tervikuna vaadeldav pigem keeleliidu tüüpi kontakti valguses. S. Thomason 

ja T. Kaufman kirjutavad (1998: 96), et keeleliidu toime ei ole võrreldav radikaalsemate 

kon-taktsituatsioonide mõjuga, mis kutsuvad esile pidžin- ja kreoolkeelte tekke, kuna 

vii-mased lihtsustavad grammatikat. Vaadeldavate keelte grammatilised paradigmad on 

aga kontakti tõttu keerustunud. Balkani keeleliidus on kaudne kõne muutunud tasapisi 

kind-lakujuliseks grammatiliseks kategooriaks, mille morfosüntaktiline realisatsioon on 

areaali keeltes sarnane. Selles realisatsioonis esineb samas ka teatavaid kreooliseerumise 

jooni. On teada, et grammatilisi sõnu (kliitikud jms) on võõras keeles kergem eristada 

kui seotud morfeeme. Grammatilise sõna äratundmine ja analüüs nõuab 

kommunikatsioonis osalejalt väiksemat keelekompetentsi (vt Lindstedt 1998b: 99–100). 

Nii on identse funkt-siooniga distantspartiklid Balkani slaavi keeltes ja türgi keeles 

89

ilmselt omavahel seotud, kuigi ühesuunalist kontakti on raske tõestada. 54 Hoolimata üha 

laiemast tüpoloogilisest ülevaatest ei ole areaallingvistika veel jõudnud kokkuleppele 

keeleliidu täpsema funktsio-neerimise osas. Sellest tulenevalt ei ole ka evidentsiaali 

väljakujunemise mehhanismidest keeleliidu raames kuigi palju teada. 

Nii balkanistika kui Balti keeleareaali uurimus on kogu 20. sajandi jooksul käinud 

kergemat rada, püüdes seletada evidentsiaali tekkimist ühesuunalise laenuga. Tänaseks 

on ühesuunalist laenamist suudetud tuvastada ainult väheste üksikjuhtude puhul. Samas 

ei ole ka suudetud suuremat osa laenuhüpoteese ümber lükata, mistõttu on nende põgus 

esitlus otstarbekohane. 

8.3.1 Balkanil 

(I) TÜRGI/KIPTŠAKI → BULGAARIA: 

Grammatiliste evidentsiaalide teket ei ole peetud kanooniliseks balkanismi ilminguks 

(vt Lindstedt 1998b: 98) ja seda kahel põhjusel. Esiteks on Balkani keeleliidule 

iseloomu-likuks tunnusmärgiks peetud morfoloogia lihtsustumist ja seega oleks 

evidentsiaalide are-nemine vastupidine protsess üldisele tendentsile, teisalt on oletatud 

hilist ühesuunalist laenamist türgi keelest teistesse Balkani keeltesse. Selle tõestuseks, et 

türgi keele süs-teem on võinud olla bulgaaria keele süsteemi kujunemisel eeskujuks, on 

fakt, et mõlemas keeles langevad evidentsiaalsete süsteemide formaalsed ja 

funktsionaalsed mudelid täiesti kokku ning see, et bulgaaria keele süsteem on kõige 

paremini arenenud ida-murretes, kus türgi keele mõju on olnud kõige tugevam (vt 

Tsonev 1937: 106; Andreičin 1952: 39–45; Lötzsch 1971). 

Mladenov ja mõned teised uurijad on seevastu pidanud kaudset kõneviisi bulgaaria 

keele sisearengu tulemuseks. Mõningatel andmetel võib evidentsiaali 

kujunemisprotsessi alguseks pidada juba 14. sajandit – seega perioodi enne türklaste 

54 Balkani keeltes on üldiselt tugev tendents eelistada erinevate verbikategooriate väljendamiseks ana- 

lüütilisi konstruktsioone sünteetilistele. Bickerton (1984, viidatud Hopper, Traugott 1994: 215 järgi) on 

90

invasiooni Euroopasse või selle invasiooni algusperioodi (vt Demina 1959: 314). Hiljem 

on Friedman (1978) võrrelnud evidentsiaalsete formantide funktsioone bulgaaria ja türgi 

keeles ja jõudnud samuti järelduseni, et ühesuunaline laen türgi keelest on välistatud. 

Kõigele sellele tuginedes on Johanson hiljuti välja tulnud ühe huvitava hüpoteesiga. 

Ta peab võimalikuks, et bulgaaria perfekt on arenenud kaudseks kõneviisiks turgi, kuid 

mitte osmani turgi mõjul. Johanson peab vähetõenäoliseks, et bulgaaria keele süsteem 

kujunes välja osmani kontaktide ajal, kuna kontaktid kestsid tema arvates liiga vähe 

aega. Ta osutab, et bulgaaria keele evidentsiaalsele süsteemile leidub turgi suunal veel 

täp-semaid vasteid. Sellised on kiptšaki keelte, täpsemalt Põhja-Kaukaasia turgi 

(karatšai, balkari, kumõki ja nogai) keelte süsteemid. Bulgaaria keelel on olnud keskajal 

sporaadi-lisi kontakte selle keelterühmaga, kuid Johanson jätab küsimuse konkreetsest 

laenual-likast avatuks. Välismõju andis ilmselt tõuke süsteemi tekkeks, kuid süsteem 

kujunes välja edasise sisearengu kaudu. (Johanson 1998) 

(II) KREEKA / BALKANI ROMAANI TEMP. → MAKEDOONIA EV.: 

Makedoonia keele lõunapoolseimates murretes hakati kreeka ja arumuni mudeli järgi 

moodustama perifrastilisi minevikke HABERE-abiverbiga. Algupärased ESSE-abi- 

verbiga moodustatud perifrastilised mineviku vormid said tänu sellele võimaluse 

spetsia-liseeruda evidentsiaalsele funktsioonile (vt Friedman 1977: 52–59; Lindtsedt 

2000a: 377). Seega laenasid kreeka ja arumuni keel, milles evidentsiaalsust 

grammatilisel kujul ei esine, makedoonia keelele oma morfosüntaktilise mustri, mis, 

sattudes konflikti make-doonia keele algupärase struktuuriga, põhjustas selles 

evidentsiaalse opositsiooni terav-nemise. 

(III) ALBAANIA → ARUMUNI ← BALKANI SLAAVI / TÜRGI: 

Friedman on üsna veenvalt osutanud, et arumuni frašerioodi murdes avastatud evident- 

siaali süsteem on ühelt poolt albaania admiratiivi morfoloogia ja teiselt Balkani slaavi ja 

türgi süsteemide funktsionaalsete piirangute süntees. Nagu Balkani slaavi keeltes, ei ole 

väitnud, et üks iseloomulikumaid kreooliseerumise jooni on perifrastilisus tempus–aspekt–kõneviisi süs- 

teemides. 

91

ka arumuni keeles võimalik näitelauses 22 kasutada evidentsiaali vormi, kuid see on 

või-malik dubitatiivsetes hüüdlausekujulistes küsilausetes (vt näitelaused 23, 24, 25). 

Seega koosneb arumuni keele süsteem albaania keele morfoloogiast, mille üle kehtivad 

aga Balkani slaavi keelte ja türgi keele süsteemide funktsionaalsed piirangud (Friedman 

2001). 

(IV) ALBAANIA → MEGLENORUMUNI: 

Meglenorumuni keeles on sarnaselt albaania keelega ümberpööratud perfektil evidentsi- 

aalne kasutus. Ta markeerib seda, et teadet ei ole võimalik kinnitada. Friedmani (2001) 

arvates on kategooria kujunemist võinud mõjutada ka Balkani slaavi keeled. 

(V) BALKANI SLAAVI → BALKANI MUSTLASKEEL: 

Kostovi (1973: 108) andmetel Sliveni päris-balkani mustlaskeele murrakus 

markeeritakse evidentsiaalset opositsiooni invariantse partikliga, mis esineb koos 

bulgaaria keelest lae-natud л-partitsiibiga. 

8.3.2. Baltikumis 

(I) SAKSA → BALTI ↔LÄÄNEMERESOOME: 

Eesti keele puhul on ilmne, et fonemaatilistele kokkulangevustele (kivistunud vat-vorm 

meenutab vastavat läti sufiksit) vaatamata on evidentsiaali vormid arenenud 

algupärasest morfoloogilisest materjalist. Mis puudutab vormide funktsionaalset 

arengut, siis ei ole välistatud ka võõrmõjud. 

V. Grünthal (1940: 262, 298) on olnud seisukohal, et eesti keele partitsiibikujuline 

modus obliquus lähtub balti keelte mõjust. Ikola (1953: 44) on olnud vastupidisel seisu- 

kohal. Tema arvates on läänemeresoome keeled avaldanud selles osas mõju balti verbi- 

süsteemile. Kask (1984: 282–285) on pidanud tõenäoliseks, et eesti ja läti kvotatiivi 

kujunemisele on avaldanud mõju saksa konjunktiiv. Tema järgi grammatikalisatsiooni 

allikaks on läti-eesti-saksa adstraadi tüüpi kontakt. Selle hüpoteesiga on ühinenud ka 

mõned välismaa areaallingvistid (nt Mathiassen 1996). Hiljuti on Metslang, Muižniece 

92

ja Pajusalu (1999: 150) oletanud, tuginedes silmatorkavatele sarnasustele eesti ja läti 

keeles üksik mineviku partitsiibi kasutuses, et lõuna-eesti murretes esinevate 

partitsiipide puhul on balti mõju võimalik. Campbell (1991) ja B. Klaas (1997:) on 

pidanud Balti areaali evidentsiaalseid süsteeme areaalse grammatikalisatsiooni ehk 

keeleliidu tüüpi kontakti tulemuseks. 

(II) LÄTI → LIIVI: 

Ikola (1953: 49) seisukoha järgi on liivi keele tegijanimekujulise evidentsiaali eeskujuks 

olnud läti keele evidentsiaalne süsteem. 

93

9. Grammatilise evidentsiaali tüpoloogia bulgaaria ja eesti keeles 

9.1. Bulgaaria keele süsteem 

Bulgaaria keele süsteemis on primaarseks markeerituse printsiibiks opositsioon ‘indi- 

rektne’/‘kõik muu’. Diskussioon bulgaaria keele kaudsete vormide täpsete semantiliste 

funktsioonide üle on kestnud lingvistilises kirjanduses kogu 20. sajandi jooksul. Norma- 

tiivsed grammatikad tõstavad tavaliselt esile kvotatiivi funktsiooni (kategooria üldkasu- 

tatav nimetus bulgaaria keele grammatikas on преизказно наклонение – 

“ümberjutustav kõneviis” (vt GBE II: 351)). Põhjalikumad kategooriale pühendunud 

uurimused on vaa-delnud kaudsete vormide opositsiooni neutraalsete vormidega 

tegevuse vastuvõeta-vuse/vastuvõetamatuse ja definiitsuse/indefiniitsuse telgjoonel (nt 

Demina 1959: 216–218, 356–357). Evidentsiaalsuse tüpoloogia (alates 70ndatest 

aastatest) on aga pidanud nende vormide põhifunktsiooniks kas teate allika markeerimist 

(Fitneva 2001) või kõne-leja suhtumise markeerimist (Friedman 1977, 1978, 1981, 

1986, 2000, 2003). 

Peatükis 3.1.2. tuli ilmsiks see, et kahele indikatiivis markeeritud ajale (v.a aoristis) 

vastab kaudses kõneviisis üks vorm. Samas märgib bulgaaria keele grammatika (GBE 

II: 360), et kaudse teatelaadi markeerimine preesensis, perfektis ja erinevates futuurumi 

aegades on bulgaaria keeles fakultatiivne. Seevastu imperfekti, aoristi ja pluskvamper- 

fekti ajaplaanides on evidentsiaalsete tähenduste markeerimine, juhul kui informatsiooni 

saamise viis on indirektne, alati kohustuslik. Kuna olevikulises (koos perfektiga 55 ) ja 

tulevikulises plaanis indirektsuse element semantilises struktuuris ei ole piisav 

markeeri-mise motiveerija, võib küsida, milline semantiline komponent siis 

markeerimist moti-veerib. Kõige loogilisem oleks oletada, et tegemist on millegagi, mis 

kuulub modaalsuse valdkonda. Valides teatud vormi, edastab kõneleja koos saadud 

55 Perfekt moodustab erandi reeglist olevik/tulevik – fakultatiivne, minevik – obligatoorne ilmselt selle- 

pärast, et ta on deiktiliselt seotud kõnehetkega ja on selle kaudu analüüsitav oleviku analüütilise väljen- 

dusena. 

94

informatsiooniga ka midagi omapoolset, mis ei saa olla muu kui subjektiivne hinnang. 

Teisisõnu, kasutades nendes ajaplaanides kaudseid vorme, viitab kõneleja omapoolsele 

hinnangule kaudsel teel saadud informatsiooni kohta. Võrdluseks olgu järgmised laused: 

(51) Стоян сега говори на събранието. 

‘Stojan praegu rääkima-PREES.3SG PREP koosolek-DEF’ 

‘Stojan räägib praegu koosolekul.’ 

(52) Стоян сега говорел на събранието. 

‘Stojan praegu rääkima-IMPRF.PRT PREP koosolek-DEF.’ 

‘Stojan rääkivat praegu koosolekul.’ 

(53) Стоян е говорил вчера на събранието. 

‘Stojan olema-PREES.3SG rääkima-PRF.PRT eile PREP koosolek-DEF’ 

‘Stojan on (sellest) eile koosolekul rääkinud.’ 

(54) Стоян бил говорил вчера на събранието. 

‘Stojan olema-PRF.PRT rääkima-PRF.PRT eile PREP koosolek-DEF’ 

‘Stojan olevat eile koosolekul rääkinud.’ 

Näitelausetes 51 ja 53 on kõneleja juhtuvas/juhtunus veendunud, hoolimata sellest, et ta 

ei osale või ei osalenud koosolekul. Lausetes 52 ja 54 näitab kõneleja preesensi ja per- 

fekti kaudse kõneviisi vorme kasutades oma reserveeritust. Kaudseid vorme kasutades 

väljendab ta eeskätt oma suhtumist informatsiooni tõeväärtusesse, sest juba neutraalses 

fraasis sisaldub kaudsuse element. Eriti hästi tuleb see suhe esile perfektis, kuna indika- 

tiivi perfekt markeerib ise paljudes kontekstides indirektaali (vrd näitelause 53 ja vahetu 

tunnistaja lause Стоян говори вчера на събранието ’Stojan rääkis eile koosolekul’, 

kus tuleb kasutada indikatiivi aoristi). Võib järeldada, et imperfektis, aoristis ja plusk- 

vamperfektis markeeritakse kaudse vormi abil indirektaali, ülejäänud aegades aga eel- 

kõige kõneleja suhtumist. 

Täpsemal vaatlusel selgub aga, et jaotuse printsiibiks ei ole ajaplaan, vaid vormid ise. 

Teatud vormid on teatud evidentsiaalsete tähenduste markeerijana rohkem 

grammatikali-seerunud kui teised ja neid võib kasutada ajaplaanist sõltumatult teatud 

95

tähenduste rõhu-tamiseks. Selline vorm on abiverbi съм perfekti partitsiip бил. Mitmed 

käsitlused mär-givad, et bulgaaria keeles saab moodustada kaudseid emfaatilisi vorme, 

kui lisada “neut-raalsetele” kaudsetele vormidele abiverbi съм mineviku partitsiip бил 

(Demina 1959: 323; GBE II: 360; Maslov 1981: 270–277 ). Selliseid vorme esineb 

preesensis, imper-fektis, aoristis, futuurumis ja futuurum-perfektis. Lisades nendes 

ajaplaanides partitsiibi бил, rõhutab kõneleja oma kriitilisust, umbusaldust ja irooniat. 

Perfektis ja plusk-vamperfektis seevastu osaleb бил juba neutraalsete kaudsete vormide 

moodustamises indirektaali markeerijana (vt tabel 2). Tegelikult tuleb perfekt maha 

arvata nende aegade hulgast, kus бил markeerib informatsiooni kaudsust, kuna perfektis 

on indirektaali mar-keerimine kaudse vormiga fakultatiivne ja sellepärast ei pruugi see 

olla piisavaks motivat-siooniks бил esinemisele. 

Seega on abiverbi perfekti partitsiip preesensis, mineviku lihtaegades, perfektis ja 

tule-vikus kõneleja suhtumise markeerija, pluskvamperfektis aga indirektaali 

markeerija. Selle funktsioone võib kujutada järgmiselt: 

Kõik öeldu osutab sellele, et vähemalt mõnedes bulgaaria keele temporaalse süsteemi 

sektorites saab rääkida kolmejaolisest opositsioonist. Järgmiste V-fraaside ajaplaan on 

aorist: 

бил 

pluskvamperfekt 

muud ajad 

(55) A B C 

той дойде той дошъл той бил дошъл 

‘tema tulema-AOR.3SG’ ‘tema tulema-PRF.PRT’ ‘tema olema-PRF.PRT 

96 

indirektaal 

episteemiline modaalsus 

tulema-PRF.PRT’ 

‘tema tuli’ ‘tema (olevat) tulnud’ ‘tema olevat tulnud’ 

(kahtlus) 

Fraas 55 A on indirektaali ja episteemilise modaalsuse suhtes markeerimata. Fraasis 55 

B on kõneleja indirektne suhe sündmusega markeeritud, tema suhtumine väitesse aga 

mitte. Fraasis 55 C on markeeritud nii kõneleja indirektne suhe kui ka tema suhtumine.

Oposit-sioon (A) ↔ (B) ↔ (C) on kõige paremini esindatud sünteetilistes 

minevikuaegades, sest ainult nendes (ja lisaks pluskvamperfektis, kus aga puudub 

võimalus (B) ja (C) for-maalseks eristamiseks) on GBE järgi opositsiooni (A) ↔ (B) 

markeerimine obliga-toorne. 56 

Siin esitatud mudel põhineb kirjakeele normil ja tänapäeva bulgaaria ühiskeel 

üldjuhul järgib selles osas kirjakeele norme. 57 Oluline faktor, mis toetab kirjakeele 

normi ühis-keeles, on aoristi kaudsete vormide lai kasutus. Bulgaaria keelele on omane 

väljenduse rutiinistumine teatud diskursi tüüpides. Aoristi kaudsed vormid on põhilised 

mineviku-lises narratiivis (nt muinasjuttudes ja rahvalauludes). Tänapäeval on nad 

kujunenud ka põhilisteks narratiivi kandjateks populaarteaduslikes ajalookirjutistes (vt 

GBE II: 354). 

9.1.1. Kvotatiiv 

Näites 55 esitatud mudelit ei saa käsitleda ainult evidentsiaalse ja modaalse süsteemi 

summaarse väljendusena. Seda ühel põhjusel – mida indirektsem on kõneleja suhe sünd- 

musega, seda rohkem katsub ta väitest distantseeruda, lisades modaalsust. Kuna kvota- 

tiivi puhul on suhe kõneleja ja sündmuse vahel kõige indirektsem (vt Plungian 2001: 

352–354), on bulgaaria keeles kõige modaliseeritumad tüübid (vt näitelause 55 C) spet- 

sialiseerunud ühtlasi kvotatiivi funktsioonile. See tähendab, et бил-pluskvamperfekti 

vormide kasutamine kõikides ajaplaanides on strateegia kvotatiivi markeerimiseks. Järg- 

mise näite ajaplaan on aorist: 

56 Mis puutub tuleviku ajaplaani, siis neid seadusi, mis kehtivad oleviku ja mineviku evidentsiaalsuse 

markeerimise struktuuris, on seal raskem järgida. Kaudse kõneviisi tuleviku vormid on keeles uuemad ja 

markeerituse struktuur on ebastabiilne (s.t on olemas palju paralleelvorme, mille vahel on raske leida 

tähenduserinevusi). Lisaks sisalduvad futuurumi semantikas endaski juba modaalsed tähendused (nt 

irrealis). Ühelt poolt ajaplaani ja teiselt indirektsuse korrektne markeerimine näiteks futuurum-perfekt 

minevikus osutub isegi emakeelse kõneleja jaoks raskeks ja sellepärast tuleb бил-konstruktsioonide kasu- 

tamist tulevikus harva ette. 

57 Seevastu mõnede murrete (ja mõnikord ka kõnekeele) esinemus ei toeta alati seda mudelit, kuna el-lips, 

mis kirjakeeles eristab kaudse kõneviisi aoristi vorme (näitelause 55 B) indikatiivi perfekti vor-midest, ei 

pruugi murretes alati olla motiveeritud evidentsiaalsuse poolt (vt Friedman 1978, 1986). 

97

(56) Стоян бил заспал на пода. 

‘Stojan olema-PRF.PRT magama-PRF.PRT PREP põrand-DEF’ 

‘Stojan olevat põrandale magama jäänud.’ 

Näitelause indikatiivi vaste oleks Стоян заспа на пода, indirektaali vaste Стоян 

заспал на пода. Partiklistunud бил konkretiseerib üldisema indirektaali refereerivaks 

evidentsiaaliks, nii et näitelause 56 on võimalike evidentsiaalsete tõlgenduste hulgas 

sõl-tumatult kontekstist tõlgendatav üksnes kuuldu refereeringuna. 

9.1.2. Inferentsiaal 

Peamiseks eraldusjooneks kvotatiivi ja inferentsiaali vahel on faktor ‘kõneleja osalus’. 

Kui kvotatiivi puhul eraldab kõnelejat sündmusest teine tunnistaja, on inferentsiaalse 

väite eelduseks see, et kõneleja ise on tegevuse/sündmuse tagajärgede tunnistajaks. 

Seega on inferentsiaal vähem indirektne kategooria kui kvotatiiv (vt Plungian 2001: 

353). Ontoloogilistel põhjustel on aja ja aspekti süsteemide koostoime tihti 

grammatiliste inferentsiaalide allikaks (Comrie 1995: 108–110; DeLancey 2001: 378). 

Kuna inferentsi-aalsete väidete aluseks on lõppenud tegevuse/sündmuse resultaat, 

moodustatakse bul-gaaria keeles inferentsiaalseid fraase peamiselt perfektiivsete verbide 

perfekti partitsiipi-dega. Võib näiteks oletada, et referent näitelausest 56 kuulis ise 

järgmist lauset: 

(57) Влизам в стаята и гледам: Стоян заспал на пода. 

‘minema-PREES.1SG PREP tuba-DEF ja vaatama-PREES.1SG: Stojan 

magama jääma-PRF.PRT PREP põrand-DEF’ 

‘Lähen tuppa ja vaatan: Stojan on põrandale magama jäänud.’ 

Kõneleja ei olnud Stojani magamajäämise hetkel toas, kuid magavat inimest nähes teeb 

ta kindla järelduse toimunu kohta. Bulgaaria keeles võib inferentsiaalset väidet 

vormistada nii elliptilise vormi (toodud näites kaudse kõneviisi aorist) kui tavaperfekti 

vormidega. Näitelauses 55 B võib kasutada ka (kui väite aluseks on järeldus) perfekti 

98

vormi той е дошъл ‘ta on tulnud’. See tähendab, et ellips ei markeeri bulgaaria keeles 

inferentsi-aalsust. 

Bulgaaria keele grammatikate tava defineerida perfekti elliptilisi vorme aoristi 

kaudsete vormidena on kõige küsitavam just siis, kui nende vormide abil väljendatakse 

inferentsiaalseid tähendusi. Ühelt poolt võib väita, et ellipsi tulemusel hakkab perfekt 

toimima lihtminevikuna, teiselt poolt on aga raske seletada, kuidas perfekti algne funkt- 

sioon – väljendada resultatiivsust, mis on ühtlasi inferentsiaalse väite baasiks – on seos- 

tatav aoristiga. Seda võib ilmselt seletada sellega, et seoses perfekti muutumisega mar- 

keerimata minevikuks (vt Asenova 2002: 240–257), on opositsioon perfekt–aorist 

hägus-tunud ja need ajad on hakanud teatud kontekstides üksteist asendama. 

Kokkuvõtvalt saab väita, et sõltuvalt vaatevinklist on inferentsiaalsus käsitletav kas 

üldisema indirektaali ühe spetsiaalselt markeerimata haruna või perfekti kontekstuaalse 

laiendusjuhuna. Seega on inferentsiaal bulgaaria keeles kõige vähem grammatikalisee- 

runud evidentsiaalsuse alaliik. 

9.1.3. Miratiiv 

Kuigi miratiivi peamiseks tähendusfunktsiooniks on väljendada üllatust või ootamatust, 

kujutab see tähendusharu oma süvastruktuuris endast inferentsiaalset väidet (vt 

DeLancey 2001: 378–379). Miratiiv on kõige direktsem evidentsiaalsuse alatüüp. Lisaks 

sellele, et kõneleja on ise tunnistaja, on miratiivi ajaplaan alati olevik. Fraase, milles 

mira-tiivsus on dominantne semantiline komponent, võib bulgaaria keeles vormistada 

imper-fektiivsete verbide imperfekti partitsiipide abil, nt: 

(58) Влизам в стаята и гледам: Стоян спял на пода! 

‘minema-PREES.1SG PREP tuba-DEF ja vaatama-PREES.1SG: Stojan 

magama IMPRF.PRT PREP põrand-DEF’ 

‘Lähen tuppa ja vaatan: Stojan magab põrandal!’ 

Miratiivse semantikaga laused on elliptilised ja neid käsitletakse grammatikates kaudse 

kõneviisi preesensi vormidena (GBE II: 360; Maslov 1981: 272–275). Kuna miratiivsus 

99

on bulgaaria keeles markeeritud ellipsiga, võib väita, et inferentsiaaliga võrreldes on see 

indirektaali haru keeles rohkem grammatikaliseerunud. 

Need elliptilised fraasid, millel on inferentsiaalne sisu ja mis on üldjuhul nii tempo- 

raalse kui aspekti süsteemi poolt markeeritud perfektiivsusega, sisaldavad tihti mira- 

tiivsust (näiteks lause 57 saab laiemast kontekstist sõltuvalt vormistada ka 

hüüumärgiga). Peamisteks miratiivse tähenduse kandjateks on aga elliptilised 

imperfektiivsed vormid, mis tähendab, et bulgaaria keeles on inferentsiaali ja miratiivi 

eristamine loomult aspek-tuaalne. 

Niisiis on inferentsiaal bulgaaria keeles perfektiivne ja selle perfektiivsust markeeri- 

takse nii temporaalses kui aspektuaalses domeenis. Miratiiv vastupidi on olemuslikult 

imperfektiivne ja seda markeeritakse vastavalt imperfekti partitsiipidega ja 

imperfektiivse aspektiga. Kvotatiiv on aspektist sõltumatu, kuid ta on kõige modaalsem. 

9.2. Eesti keele süsteem 

Erinevalt bulgaaria keelest on eesti keeles mitu erinevat morfosüntaktilist vahendit evi- 

dentsiaalsuse väljendamiseks. 58 Eesti keele evidentsiaalses süsteemis on peamiseks mar- 

keerituse printsiibiks opositsioon ‘kvotatiiv’/‘kõik muu’. Kõik peatükis 3.2.1. mainitud 

evidentsiaalsuse väljendamise strateegiad toimivad kvotatiivina. Kõige 

grammatikalisee-ritum kvotatiivi markeerija on vat-vorm, mis on ühtlasi ka kõige 

sagedamini esinev vorm kirjakeeles. 

Eesti keele akadeemilise grammatika järgi tuleb korrelatsioon ‘kõneleja suhtumine’ – 

‘informatsiooni allikas’ ilmsiks ainult kontekstis (EKG II: 36), mis tähendab, et see ei 

ole markeeritav grammatiliste vahenditega. Kirjakeeles, eriti aga kõnekeeles, tuleb ette 

juh tumeid, kus ühes fraasis esineb kaks evidentsiaalsuse morfeemi. Sellised juhtumid 

on pidama verbi ja vat-sufiksi koosesinemised ühes vormis. Võrdluseks olgu järgmised 

laused: 

(59) Ta on Tallinnas. 

58 Detailsema ülevaate nende vahendite ja andmed produktiivsuse kohta toovad P. Toomet (1999, 2000) ja 

M.-M. Sepper (2002). 

100

(60) Ta olevat Tallinnas. 

(61) Ta pidavat Tallinnas olema. 

Eesti verbi pidama grammatikalisatsioon on tähendanud selle semantika astmelist avar- 

dumist, mis on teatud hetkel viinud kvotatiivse funktsiooni tekkeni. Sünkroonias on 

selle verbi teised modaalsed kasutused täiesti produktiivsed (Erelt 2001). Võib oletada, 

et kuna mõnedes grammatikalisatsiooniahela järgnevat staadiumit iseloomustavates 

kasu-tustes jäävad mõned eelmise semantilise struktuuri komponendid alles, vajab 

pidama-verb kvotatiivi markeerijana (eriti mitte väga eksplitsiitse konteksti puhul) vat- 

sufiksi tuge. Eestlase keelevaistu jaoks on lause 61 modaalsem kui 60. Kuna 

evidentsiaalse ja modaalse süsteemi kokkupuutekohaks on episteemiline modaalsus, on 

kerge järeldada, et lause 61 sisaldab episteemilist hinnangut ehk kõneleja markeerib 

selles eelmise lausega võrreldes selgemalt oma suhtumist. Kui näitelauses 59 on nii 

kvotatiiv kui kõneleja suh-tumine markeerimata ja näitelauses 60 on markeeritud 

kvotatiiv (mis võib pragmaati-listest teguritest sõltuvalt sisaldada ka hinnangulisust), 

siis näitelauses 61 on markeeritud nii kvotatiiv kui kõneleja suhtumine. 

Teine formaalne raamistik, mis lubab nende tähenduste eristamist, on eesti keeles 

nud-sufiksi (aktiivi mineviku partitsiibi tunnuse) dubleerimine V-fraasis. Vanemates 

eesti kee-le grammatikates (vt peatükk 3.2.1.) esinevad vormid, mille struktuur on olnud 

V-nud. Tänapäeva eesti keeles on sellised verbifraasid aga äärmiselt haruldased: 

(62) A B C 

Vares istus oksale. Vares istunud oksale. Vares olnud oksale istunud. 

Problemaatilise näite 62 C puhul on ilmselt tegemist narratsioonivõttega, millega 

kõneleja suurendab distantsi enda ja väite sisu vahel. Näide pärineb ühest eesti 

muinasjutust. Tartu Ülikooli eesti kirjakeele korpuses (TÜKK) leidus ainult üks taoline 

vorm (AJAE1990\pm0080). Kümne emakeelse informandi hulgas läbiviidud küsitlus 

näitas aga, et olnud V-nud konstruktsioonid võivad elada keeles latentselt. Kõik 

informandid pidasid selliseid konstruktsioone põhimõtteliselt võimalikeks ning 

kinnitasid, et distantsi suurendamisega (B) → (C) kaasneb modaalsuse kasv. Siin võib 

101

eristada sama tüüpi seg-menteerimist kui bulgaaria keeles (vrd näitelause 55): 

näitelauses 62 A on indirektne teatelaad ja kõneleja suhtumine markeerimata, 

näitelauses 62 B on markeeritud indirektaal, aga mitte kõneleja suhtumine, näitelauses 

62 C on indirektaal markeeritud ning distantsi suurendamise kaudu ka kõneleja 

suhtumine. Eesti keeles aga on sellised fraasitüübid nagu 62 C marginaalse kasutusega 

ja sellepärast ei saa siin rääkida olema verbi mineviku partitsiibi muutumisest kindla 

semantikaga partikliks nagu bulgaaria keele бил puhul. 

Kokkuvõtvalt võib nentida, et eesti keele evidentsiaali süsteem on kahejaoline ning 

kvotatiiv on ainus evidentsiaalsuse grammatikaliseerunud haru. Kategooria markeerijate 

kombineerimine annab võimaluse lisada indirektaali suhtes juba markeeritud fraasile ka 

subjektiivne hinnang. Taoline süsteem on aga vähem arenenud kui bulgaaria keeles. 

Eesti keele indirektaali vormidele ei ole väljenduse rutiinistamine narratiivis omane 

ilmselt ka sellepärast, et kirjakeeles aktsepteeritud vorm on olevikulise taustaga. Kõige 

tavalisem jutustamise ajavorm on aga imperfekt (EKG I: 77). 

9.2.1. Inferentsiaalsed ja miratiivsed tähendused 

Need tähendusharud ei ole eesti keeles grammatikaliseerunud. Inferentsiaalsust ja mira- 

tiivsust saab eesti keeles väljendada selliste morfosüntaktiliste vahenditega, milles infe- 

rentsiaalsus või miratiivsus esineb ainult kõrvalefektina. Sellised on indikatiivi perfekti 

vormid. 59 Näiteks bulgaariakeelse inferentsiaalse lause 57 eestikeelne vaste on võimalik 

vormistada ainult abiverbiga (abiverbita fraas on tõlgendav üksnes kvotatiivsena). 

Keegi, kes on päeval oma sõpra näinud, võib hiljem öelda: 

(63) Jüri on paksuks läinud! 

Kuna inferentsiaali puhul on oluline markeerida eksplitsiitselt minevikus toimunud 

sünd-muse seost oleviku resultaadiga, esineb ta eesti keeles perifrastilise perfekti kujul. 

Nii nagu bulgaaria keele perfekt, toimib ka eesti keeles perfekt tihti üldise indirektaalina 

59 Lisaks võib eesti keeles teatud kontekstides väljendada inferentsiaalsust ka modaalse verbi pidama 

preesensi ja imperfekti vorm (vt Erelt 2001). 

102

(Metslang, Muižniece, Pajusalu 1999: 142–143). Inferentsiaal on see indirektaali haru, 

mis on kõige otsesemalt tuletatav perfekti algsest semantikast. 

Sõltuvalt kontekstist võib toodud näide sisaldada ka miratiivsust. Eesti keeles ei ole 

aspekti markeerimiseks eraldiseisvat grammatilist kategooriat ning ka temporaalses 

süsteemis ei markeerita aspektuaalset opositsiooni eksplitsiitselt (vastupidiselt bulgaaria 

keelele, kus imperfekt ja aorist on sellises opositsioonis). Seega puuduvad eesti keeles 

vastavad vahendid inferentsiaali ja miratiivi formaalseks eristamiseks. 

9.3. Vahendatud käsk 

Tavaimperatiivi vormidega väljendatakse käsku, mis on suunatud kõnelejalt A kuulajale 

B. On kolm tüüpsituatsiooni, kus kas kõneleja või kuulaja või mõlemad on käsu vahen- 

daja rollis: 

I A > B → Y / Y ja C 

II X → A > B / B ja C / A / A ja B 

III X → A > B → Y / Y ja C 

X on kõnesituatsioonis mitteosalev käsuandja ja Y mitteosalev käsusaaja. Märk > tä- 

histab lauset, mis tuuakse kuuldavale kõnesituatsioonis. Noolega on märgitud laused, 

mida kasutati või kasutatakse (tulevikus) väljaspool kõnesituatsiooni. Tüübis I on käsk 

suunatud kõnelejalt kõnesituatsioonis mitteosalevale Y-le (3SG) või talle ja kellelegi 

teisele C (3PL). Tüübis II on käsk suunatud kõnesituatsioonis mitteosalevalt isikult kuu- 

lajale B (2SG), kuulajale B ja kellelegi teisele C (2PL), kõnelejale A (1SG) või 

kõnelejale A ja kuulajale B (1PL). Tüübis III on nii käsuandja kui käsusaaja 

kõnesituatsioonist väl-jaspool ning mõlemad kõnesituatsioonis osalejad on vahendajad. 

Tüüpsituatsioonides II ja III kasutatakse bulgaaria keeles samu vorme, millega mar- 

keeritakse evidentsiaalsust kaudses kõneviisis. On olemas kaks paradigmat: üks “neut- 

raalse” kaudse käsu jaoks, teine emfaatilise käsu jaoks (vt Maslov 1981: 288). Neutraal- 

seid kaudseid käske vormistatakse konjunktiivse partikli да kaudse kõneviisi preesensi 

103

vormile lisamisega: да съм отидел ‘et ma mingu’, да отидел ‘et ta mingu’. Emfaatilisi 

vorme moodustatakse neutraalsetele vormidele distantspartikli бил lisamisega: 

(64) Каза да сме отидели тази нощ в София. 

‘ütlema-AOR.3SG KONJ.PART olema-PREES.1PL minema-IMPF.PRT-PL 

see öö PREP Sofia’ 

‘Ütles, et me (eksklusiivne) mingu sellel ööl Sofiasse.’ 

(65) Каза да сме били отидели тази нощ в София. 

‘ütlema-AOR.3SG KONJ.PART olema-PREES.1PL olema-PRF.PRT-PL 

minema IMPF.PRT-PL see öö PREP Sofia’ 

‘Ütles, et me (eksklusiivne) mingu sellel ööl Sofiasse.’ 

Eesti keeles antakse vahendatud käsku edasi jussiiviga, mille tunnuseks on sufiks - 

gu/-ku. Jussiivi vormid on tekkinud imperatiivi kolmanda isiku vormide 

regrammatikalisee-rumise teel: imperatiiv-2SG mine koju → (imperatiiv-3SG mingu 

koju) → jussiiv-2SG sa mingu koju (EKG I: 236–237; EKG II 37; Erelt 2002). Jussiivi 

vorme võib eesti keeles kasutada kõikides tüüpsituatsioonides, kaasa arvatud tüübis I, 

milles bulgaaria keeles tuleb kasutada tavaimperatiivi vormi, nt: 

(66) Те да отидат тази нощ в София! 

‘nemad KONJ.PART minema-PREES.3PL see öö PREP Sofia’ 

‘Mingu nad sellel ööl Sofiasse!’ 

Taoline erinevus situatiivses distributsioonis on tingitud kasutatavate vormide algsest 

funktsioonist. Bulgaaria keele kaudsed vormid on laienenud ainult nendele situatsiooni- 

dele, kus kõneleja ja käsuandja ei ole üks ja sama isik (sest nende samasuse korral saab 

kasutada tavaimperatiivi kolmanda isiku vorme). Eesti keeles on aga jussiivi gu-/ku- 

sufiksi regrammatikalisatsioon lähtunud just imperatiivi kolmandast isikust (vt Erelt 

2002) ehk kontekstidest, kus kõneleja ja käsuandja on sama isik ja laienenud hiljem tüü- 

pidele I ja II. 

104

Peale selle on bulgaaria keeles olemas üks strateegia retoorilise kaudse käsu 

väljenda-miseks, mis toimib tüübis I. On olemas kivistunud väljendeid, mis on 

moodustatud üksik perfekti partitsiibiga: 

(67) Кучета ви яли! 

‘koer-DEF.PL teie-AKK sööma-PRF.PRT-PL’ 

‘Susi teid söögu!’ 

Mõlemas keeles on võimalik vormistada ka inferentsiaalseid kaudseid käske, mis on 

motiveeritud minevikus toimunud sündmuse resultaadi poolt ning mis on minevikule 

suu-natud ja seega teostamatud. Eesti keeles võib sellist käsku vormistada üksik 

mineviku partitsiibiga (vt Mägiste 1976; Metslang, Muižniece, Pajusalu 1999: 147–148; 

Erelt 2002). Bulgaaria keeles aga, juhul kui ei ole tegemist fraseologiseerunud 

väljendiga, tuleb kasutada perifrastilist vormi (perfekti): 

(68) Ta magas hommikul sisse. – Tulnud eile õigel ajal koju. (Metslang, Muižniece, 

Pajusalu 1999: 148) 

Той сутринта се успа. – Да е дошъл вчера навреме. 

‘Tema.MASK hommik-DEF REFL sisse magama-AOR.3SG. – MOD.KONJ. 

PART olema.3SG tulema-PRF.PRT eile õigel ajal’ 

105

10. Kokkuvõte 

Vaadeldud keelte evidentsiaalsete süsteemide seas seisavad üksteisest tüpoloogiliselt 

kõige kaugemal albaania ja eesti kirjakeele süsteemid. Tabelis 10 olen abstraheerinud 

kahte tüüpi süsteeme – A ja B. Need kaks tüüpi esindavad kahte tüpoloogilist äärmust. 

A tüüpi süsteem kehastub kõige rohkem albaania keeles, B tüüpi süsteem aga eesti 

keeles. Kõik ülejäänud vaadeldud keelte süsteemid võib paigutada nende vahele. Seda 

tõestavad tabelid 7, 8 ja 9, mis illustreerivad uurimuse tulemusi. 

Läti keele evidentsiaalne süsteem paistab kujutavat endast üleminekuala ühelt poolt 

indo-euroopa/Balkani keelte modaliseeritud süsteemide ja teiselt poolt eesti keele süs- 

teemi vahel. Sarnaselt Balkani keelte süsteemidega opereerib läti keele evidentsiaalne 

süsteem väga laia spektriga modaalsetes tarindites. Teiselt poolt on läti keele evident- 

siaalne süsteem kitsama semantikaga ja sarnaneb selle poolest eesti keele evidentsiaalse 

süsteemiga. Mõlemad süsteemid markeerivad üksnes kvotatiivi. Nagu eesti keele süs- 

teem, nii on ka läti keele evidentsiaalne süsteem Balkani keelte ja leedu keele süstee- 

midest grammatilisem ja selle põhilised formandid on kivistunud preesensi partitsiibid. 

Oma huvitava tüpoloogilise positsiooni tõttu vajaks läti keele evidentsiaalne süsteem 

kõige rohkem lisauurimist. 

106

Tabelite 7–9 sümbolid: 

+ omadus esineb 

(+) omadus on kategoriaalselt mitte keskne, esinemuselt haruldane või esineb ainult 

murretes 

(–) omadus on väga perifeerne või on selle kohta ainult ebakindlaid teateid 

– omadus ei esine 

? esinemuse kohta ei ole andmeid 

Tabel 7. Evidentsiaalne morfosüntaks 

GRAMMEEM TRG BG MK ALB LD LT EE 

PERFEKTI/PRETEERITUMI PARTITSIIP + + + (+) + + + 

PREESENSI PARTITSIIP – – – – + + + 

INFINITIIV – – – – – (–) + 

NOMINALISATSIOON – – – – – (+) (+) 

PERFEKTI ABIVERBI ELLIPS + + + – (+) (+) (+) 

AGLUTINATSIOON – – – + – – – 

KIVISTUNUD MORFEEM – – – + (–) + + 

DISTANTSPARTIKKEL + (+) (+) (+) (+) – (–) 

ABIVERBI VAHETUS – – (+) – – – – 

ABIVERBI TÜVEVAHETUS – (+) (+) – (+) – – 

V-FRAASI INVERSIOON – – – + – – – 

ESIMENE POSITSIOON PERIFRAASIS + (+) (+) + + + + 

ASPEKT = EV. STRATEEGIA (+) + + – – – – 

TEGUMOOD = EV. STRATEEGIA – – + – + (+) – 

LIHTAEG > LIITAEG = EV. STRATEEGIA – + + + (+) (+) (+) 

GRAM. RADA LÄBIPAISTEV (+) + + (+) – – – 

Tabel 8. Evidentsiaali süntagmaatiline levik 

SÜNTAGMA TRG BG MK ALB LD LT EE 

KÜSILAUSES (+) (+) (+) + ? (–) (–) 

HÜÜDLAUSES + + + + + (–) (–) 

KÄSKLAUSES (–) + + + – + – 

EV. + IMPERATIIV – + + + – + – 

EV. + MUU DEONTILINE KÕNEVIIS + – – – – + – 

EV. + KONDITSIONAAL (–) (–) – – – + – 

EV. + MUU EPISTEEMILINE KÕNEVIIS – – – + – – – 

107

Tabel 9. Evidentsiaali semantika ja pragmaatika 

SEM./PRAGM. TÄHENDUS TRG BG MK ALB LD LT EE 

KATAB KVOTATIIVI + + + + + + + 

KATAB INFERENTSIAALI + + + + + – – 

KATAB MIRATIIVI + + + + + – – 

DUBITATIIVNE LISATÄHENDUS (+) + + + + (+) (+) 

PRESUMPTIIVNE LISATÄHENDUS (+) + + + + – – 

OPOSITS. TERAVUS SÕLTUB 

AJAPLAANIST 

– + + – – – – 

KOLMEJAOL. PRIMAARNE OPOSITS. + – + – – – – 

SEKUND. ALALIIGI ERITLEMINE + (+) (+) – + – – 

SEKUND. DISTANTSI SUURENDAMINE + + + + + – (+) 

GENEERILINE FUNKTSIOON – – – + – – – 

UNENÄOD + (+) (+) ? ? – – 

ENDOP. V. – KOGEMISE PARATAMATUS – – – + – – – 

RAHVANARRATIIVID + + + + (+) (+) (+) 

AJALOOLINE KIRJANDUS – + + + – – – 

DISKURSIIVNE ANAFOOR (+) (+) (+) + (+) (+) (+) 

Tabel 10. Kaks abstraktset tüüpi 

A B 

lai semantika kitsas semantika 

suhtumine ≥ allikas allikas ≥ suhtumine 

kognitiivne baas: markeerib mõistuse kognitiivne baas: mittekõneleja osalus → 

valmidusastet informatsiooni assimileerimiseks refereering (ei hõlma pertseptiivseid kasutusi, 

(informatsioon on kõneleja teadvuse mõistuse valmidusaste ei ole relevantne) 

perifeerias) 

endopaatilised protsessid/seisundid, 

geneerilised kasutused, unenäod 

108 

ei hõlma endopaatilisi protsesse/seisundeid, ei 

esine geneerilistes väljendites ega unenägude 

edasiandmisel 

intonatsioon on relevantne intonatsioon ei ole relevantne 

hõlmab kõiki kommunikatiivseid lausetüüpe hõlmab ainult deklaratiivlauseid 

katab irreaalseid lauseid ei kata irreaalseid lauseid 

rutiinistub narratiivis ei rutiinistu narratiivis 

arengu lähteallikaks on perfekt muu arengu lähteallikas 

‘järeldus’ ja ‘refereering’ on tekkinud samast ‘järeldus’ ja ‘refereering’ ei ole tekkinud 

morfosüntaktilisest materjalist 

samast morfosüntaktilisest materjalist 

grammatikalisatsiooni raja varasemad etapid grammatikalisatsioon on lõppenud 

on läbinähtavad sünkroonias 

osaline homonüümia indikatiivi ajavormidega homonüümiat indikatiiviga ei esine

Lühendid 

ADM – admiratiiv 

ADV – adverb 

AKK – akusatiiv 

AKT – aktiiv 

AOR – aorist 

DAT – daativ 

DEF – definiitne, määratud 

DEM – demonstratiiv(ne) 

DEONT – deontiline 

EKSIST – eksistentsiaalne 

EMF – emfaatiline 

EPIST – episteemiline 

EV – evidentsiaal 

FUT – futuurum 

ENDOP – endopaatiline 

GEN – genitiiv 

GRAM – grammatikalisatsioon 

HAB – habere 

HORT – hortatiiv(ne) 

IMPRF – imperfekt 

IND – indirektne 

INTERJ – interjektsioon 

INTERR – interrogatiivne 

ITER – iteratiivne 

KO – koopula 

KONJ – konjunktsioon, konjunktiivne 

MASK – maskuliin 

109

MOD – modaalne 

NEG – negatiivne, eitav 

NEUTR – neutrum 

NOM – nominatiiv 

PART – partikkel 

PASS – passiiv 

PL – pluural 

PLPRF – pluskvamperfekt 

PRON – pronoomen 

POSS – possessiivsufiks 

POSTP – postpositsioon 

PREES – preesens 

PREP – prepositsioon 

PRET – preteeritum 

PRF – perfekt 

PRT – partitsiip 

REFL – refleksiiv(ne) 

SG – singular 

TEMP – temporaalne 

V – verb 

Keelte lühendid 

alb – albaania 

arum – arumuni 

bg – bulgaaria 

ee – eesti 

ingl – inglise 

ld – leedu 

lt – läti 

mk – makedoonia 

trg – türgi 

110

Kirjandus 

Aikhenvald, A. Y. 2000: Evidentials. La Trobe University. Melbourne. 

Aikhenvald, A. Y. 2003: Evidentiality in Typological Perspective. – Studies in 

Evidentiality. A. Y. Aikhenvald, R. M. W. Dixon (eds.). Typological Studies in 

Language 54. Amsterdam – Philadelphia, 1–31. 

Aikhenvald, A. Y., Dixon, R. M. W. (eds.) 2003: Studies in Evidentiality. – Typological 

Studies in Language 54. Amsterdam – Philadelphia. 

Airila, M. 1935: Viron kielen oratio obliqua’sta. – Suomi 5(17). Suomalaisen 

Kirjallisuuden Seura. Helsinki. 

Aksu-Koç, A.., Slobin, D. 1986: A Psychological Account of the Development and Use 

of Evidentials in Turkish. – Evidentiality: the Linguistic Coding of 

Epistemology. W. Chafe, J. Nichols (eds.). Advances in Discourse Processes 

20. Norwood, New Jersey, 159–167. 

Ambrazas, V. 1990: Vergleichende Syntax der baltischen Partizipien. Mokslas. Vilnius. 

Ambrazas, V. 1994: On the Interpretation of the Lithuanian Constructions with Neuter 

Passive Participles. – Linguistica Baltica, vol. 3. Krakow, 7–11. 

Anderson, L. B. 1986: Evidentials, Paths of Change, and Mental Maps: Typologically 

Regular Asymmetries. – Evidentiality: The Linguistic Coding of Epistemology. 

W. Chafe, J. Nichols (eds.). Advances in Discourse Processes 20. Norwood, 

New Jersey, 273–312. 

Andreičin = Андрейчин, Л. 1952: Въпросът за националната самобитност на езика. 

– Известия на института за български език 2б. София, 29–54. 

Aronson, H. 1977: Interrelationships between Aspect and Mood in Bulgarian. – Folia 

Slavica, vol. 1, no. 1. Columbus, Ohio, 9–32. 

ARS = Албанско-русский словарь. Сост. Р. Д. Кочи, Д. И. Скенди, Б. А. 

Серебренников. Москва 1950. 

Asenova = Асенова, П. 2 2002: Балканско езикознание. Основни проблеми на 

балканския езиков съюз. София. 

111

Boissin, H. 1975: Grammaire de l’albanais moderne. Paris. 

Campbell, L. 1991: Some Grammaticalization Changes in Estonian and their 

Implications. – Approaches to Grammaticalization. E. C. Traugott, B. Heine 

(eds.). Typological Studies in Language 19. Amsterdam, 285–299. 

Ceplīte, B., Ceplītis L. 1991: Latviešu valodas praktiskā gramatika. Rīga. 

Chafe, W., Nichols, J. (eds.) 1986: Evidentiality: the Linguistic Coding of Epistemology. 

Advances in Discourse Processes 20. Norwood, New Jersey. 

Comrie, B. 5 1995: Aspect: an Introduction to the Study of Verbal Aspect and Related 

Problems. Cambridge. 

Darden, B. 1977: On the Admirative in Bulgarian. – Folia Slavica, vol. 1, no. 1. 

Columbus, Ohio, 59–63. 

DeLancey, S. 1997: Mirativity: The Grammatical Marking of Unexpected Information. – 

Linguistic Typology, vol. 1. Berlin – New York, 33–52. 

DeLancey, S. 2001: The Mirative and Evidentiality. – Journal of Pragmatics, vol. 33, no. 

3. Amsterdam, 369–382. 

Demina = Демина, Е. И. 1959: Пересказывательные формы в современном 

болгарском литературном языке. – Вопросы грамматики болгарского 

литературного языка. под ред. С. Б. Бернштейна. Москва, 313–378. 

Dendale, P. 1993: Le conditionnel de l’information incertaine: marqueur modal ou 

marqueur evidentiel? – Proceedings of the XXe Congrès International de 

Linguistique et Philologie Romanes. Tome 1, Section I. La phrase. G. Hilty 

(ed.). Tübingen, 165–176. 

Dendale, P., Tasmowski, L. 2001: Introduction: Evidentiality and related notions. – 

Journal of Pragmatics, vol. 33, no. 3. Amsterdam, 339–348. 

DLKG = Dabaratin÷s lietuvių kalbos gramatika. Lietuvių Kalbos Institutas. Vilnius 

1994. 

Duchet, J.-L., Pernäska, R. 1996: L’admiratif albanais: recherche d’un invariant 

sémantique. – L’Énonciation médiatisée. Z. Guentchéva (éd.). Louvain – Paris, 

31–46. 

Dudina = Дудина, Л. Н. 1993: Турецкий язык. Москва – Баку. 

112

EKG I = M. Erelt, R. Kasik, H. Metslang, H. Rajandi, K. Ross, H. Saari, K. Tael, S. 

Vare: Eesti keele grammatika I. Morfoloogia. Sõnamoodustus. Eesti Teaduse 

Akadeemia Eesti Keele Instituut. Tallinn 1995. 

EKG II = M. Erelt, R. Kasik, H. Metslang, H. Rajandi, K. Ross, H. Saari, K. Tael, S. 

Vare: Eesti keele grammatika II. Süntaks. Lisa: Kiri. Eesti Teaduse Akadeemia 

Eesti Keele Instituut. Tallinn 1993. 

Eintrei = Эйнтрей, Т. И. 1982: Албанский язык. Ленинград. 

Endzelīns, J. 1951: Latviešu valodas gramatika. Rīga. 

Erelt, M. 2001: Some Notes on the Grammaticalization of the Verb pidama in Estonian. 

– Estonian Typological Studies V. Tartu Ülikooli Eesti Keele Õppetooli 

Toimetised 18, 7–25. 

Erelt, M. 2002: Does Estonian have the Jussive? – Linguistica Uralica 2002, no. 2, 110– 

117. 

Fiedler, W. 1966: Zu einigen Problemen des albanischen Admirativs. – 

Wissenschaftliche Zeitschrift der Karl-Marx Universität Leipzig, Bd. 15, 561– 

566. 

Fitneva, S. 2001: Epistemic Marking and Reliability Judgments: Evidence from 

Bulgarian. – Journal of Pragmatics, vol. 33, no. 3. Amsterdam, 401–420. 

Fleischman, S. 1989: Temporal Distance – a Basic Linguistic Metaphor. – Studies in 

Language, vol. 13, no. 1. Amsterdam, 1–50. 

Friedman, V. A. 1977: The Grammatical Categories of the Macedonian Indicative. 

Columbus. 

Friedman, V. A. 1978: On the Semantic and Morphological Influence of Turkish on 

Balkan Slavic. – Papers from the Fourtheenth Regional Meeting. Chicago 

Linguistic Society, April 13–14, 1978. 

Friedman, V. A. 1981: Admirativity and Confirmativity. – Zeitschrift für Balkanologie, 

Bd 17, Nr. 1. Wiesbaden, 12–28. 

Friedman, V. A. 1982: Admirativity in Bulgarian Compared with Albanian and Turkish. 

– Bulgaria Past and Present. Bulgarian Academy of Sciences. vol. 1. Sofia, 63– 

67. 

113

Friedman, V. A. 1985: Balkan Romani Modality and Other Balkan Languages. – Folia 

Slavica, vol. 9, no. 7. Columbus, Ohio, 381–389. 

Friedman, V. A. 1986: Evidentiality in the Balkans: Bulgarian, Macedonian and 

Albanian. – Evidentiality: the Linguistic Coding of Epistemology. W. Chafe, J. 

Nichols (eds.). Advances in Discourse Processes 20. Norwood, New Jersey, 

168–187. 

Friedman, V. A. 1988: The Category of Evidentiality in the Balkans and the Caucasus. – 

American Contributions to the Tenth International Congress of Slavists, Sofia 

September 15–21 1988. A. Schenker, E. Stankiewicz, D. Worth (eds.). 

Columbus, Ohio, 121–139. 

Friedman, V. A. 1997: A Contrastive View of Subordinate Aspect and the Opposition 

Confirmative/Non-confirmative in the Balkans with Particular Reference to 

Macedonian and Turkish. – Balkanistica, vol. 10. Columbus, Ohio, 185–201. 

Friedman, V. A. 2000: Confirmative/Nonconfirmative in Balkan Slavic, Balkan 

Romance and Albanian with Additional Observations on Turkish, Romani, 

Georgian and Lak. – Evidentials. Turkic, Iranian and Neighbouring Languages. 

L. Johanson, B. Utas (eds.). Berlin – New York, 329–366. 

Friedman, V. A. 2001: Interrogation and Noncomfirmativity: A Pearceian Approach to 

the Intersection between Expressive Past and Present. – Pearceian Semiotics: 

The State of the Art. An International Colloquium Canet-Plage, June 27–30 

2001. http://www.univ-perp.fr/csp2001/friedman.htm. 

Friedman, V. A. 2003: Evidentiality in the Balkans with special attention to Macedonian 

and Albanian. – Studies in Evidentiality. A. Y. Aikhenvald, R. M. W. Dixon 

(eds.). Typological Studies in Language 54. Amsterdam – Philadelphia, 189– 

218. 

GBE II = Граматика на съвременния български книжовен език. Том 2. 

Морфология. София 1983. 

GLJ = Грамматика литовского языка. Академия Наук Литовской ССР. Вильнюс 

1985. 

114

Graves, N. 2000: Macedonian – a Language with Three Perfects?. – Tense and Aspect 

in the Languages in Europe. Ö. Dahl (ed.). Empirical Approaches to Language 

Typology, vol. 20, no. 6 = Eurotyp, no. 6. Berlin – New York, 479–494. 

Grünthal, V. 1940: Itämeren suomalaisten kielten yksikön nominatiivi objektin 

edustajana aktiivin yhteydessä. Helsinki. 

Gronemeyer, C. 1997: Evidentiality in Lithuanian. – Working Papers 46, Lund 

University, Department of Linguistics, 93–112. 

Guentchéva, Z. 1990: Valeur inférentielle et valeur ‘admirative’ en bulgare. – 

Contrastive Linguistics, vol. 15. Sofia, 47–52. 

Guentchéva, Z. (éd.) 1996: L’Énonciation médiatisée. Louvain – Paris. 

Haarmann, H. 1970: Die indirekte Erlebnisform als grammatische Kategorie. Eine 

eurasische Isoglosse. Wiesbaden. 

Hakulinen, L., Leino, P. 1987: Finnish Participial Construction from a Discourse Point 

of View. – Ural-Altaische Jahrbücher, vol. 59. Wiesbaden, 35–43. 

Heine, B., Kuteva, T. 2002: World Lexicon of Grammaticalization. Cambridge. 

Holvoet, A. 2001: Mood and Modality in Latvian. – Sprachtypologie und 

Universalienforschung, vol. 54, no. 3. Berlin, 226–252. 

Hopper, P. J., Traugott, E. C. 2 1994: Grammaticalization. Cambridge Textbooks in 

Linguistics. Cambridge. 

Ifantidou, E. 2001: Evidentials and Relevance. Pragmatics & Beyond New Series 86. 

Amsterdam – Philadelphia. 

Ikola, O. 1953: Viron ja liivin modus obliquuksen historiaa. – Suomi 106(4). Helsinki. 

Johanson, L. 1996: On Bulgarian and Turkic Indirectives. – Areale, Kontakte, Dialekte. 

Sprache und ihre Dynamik in mehrsprachigen Situationen. N. Boretzky, W. 

Enninger, Th. Stolz (eds.). Bochum-Essener Beiträge zur 

Sprachwandelforschung 24. Bochum, 84–94. 

Johanson, L. 1998: Zum Kontakteinfluβ türkischer Indirektive. – Turkologie heute – 

Tradition und Perspektive. N. Demir, E. Taube (eds.). Veröffentlichungen der 

Societas Uralo-Altaica 48. Wiesbaden, 141–150. 

115

Johanson, L., Utas, B. (eds.) 2000: Evidentials. Turkic, Iranian and Neighbouring 

Languages. Berlin – New York. 

Johanson, L. 2003: Evidentiality in Turkic. – Studies in Evidentiality. A. Y. 

Aikhenvald, R. M. W. Dixon (eds.). Typological Studies in Language 54. 

Amsterdam – Philadelphia, 272–290. 

Joseph, B. D. 2003: Evidentials: Summation, Questions, Prospects. – Studies in 

Evidentiality. A. Y. Aikhenvald, R. M. W. Dixon (eds.). Typological Studies in 

Language 54. Amsterdam – Philadelphia, 307–327. 

Jüvä, S. 2002: Võro kaudusõ morfofonoloogiast. – Väikeisi kiili kokkoputmisõq. 

Väikeste keelte kontaktid. Võro Instituudi Toimõndusõq 14. Võru, 178–184. 

Kask, A. 1984: Eesti murded ja kirjakeel. Tallinn. 

Kettunen, L. 1938: Epäsuoran kertomatavan historiaa. – Virittäjä 1938, nr. 2. Helsinki, 

196–200. 

Klaas, B. 1997: The Quotative Mood in the Baltic Sea Areal. – Estonian: Typological 

Studies II. Tartu Ülikooli Eesti Keele Õppetooli Toimetised 7, 73–97. 

Klaas, B. 2002: Reported Command in Lithuanian Compared to Estonian. – Linguistica 

Uralica 2002, no. 2, 118–125. 

Koneski = Конески, Б. 1967: Граматика на македонскиот литературен jазик. 

Скопjе. 

Kostov, K. 1973: Zur Bedeutung des Zigeunerischen für die Erforschung Grammatischer 

Interferenzerscheinungen. – Балканско езикознание 1973, no. 2. София, 99– 

113. 

Kozintseva = Козинцева, Н. А. 1994: Категория евиденциальности (проблемы 

типологического анализа. – Вопросы языкознания 1994, № 3. Москва, 92– 

104. 

Krautmane, Ē. 1997: Kaudne kõneviis eesti (ja liivi) ning läti (ja leedu) keeles. 

Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool. 

Lazard, G. 2001: On the Grammaticalization of Evidentiality. – Journal of Pragmatics, 

vol. 33, no. 3. Amsterdam, 359–367. 

Lewis, G. L. 1966: Turkish. Teach Yourself Books. London. 

116

Lindstedt, J. 1998a: Torlak Narrative Systems as Illustrated by Olaf Broch’s Material. – 

A Centenary of Slavic Studies in Norway: The Olaf Broch Symposium. J. I. 

Bjrrnflaten, G. Kjetsaa, T. Mathiasen (eds.). The Norwegian Academy of 

Science and Letters, Oslo 178–185. 

Lindstedt, J. 1998b: On the Balkan Linguistic Type. – Studia Slavica Finlandiensia, vol 

15. Helsinki, 91–103. 

Lindstedt, J. 2000a: The Perfect – Aspectual, Temporal and Evidential. – Tense and 

Aspect in the Languages in Europe. Ö. Dahl (ed.). Empirical Approaches to 

Language Typology, vol. 20, no. 6 = Eurotyp, no. 6. Berlin – New York, 365– 

383. 

Lindstedt, J. 2000b: Linguistic Balkanization: Contact-Induced Change by Mutual 

Reinforcement. – Languages in Contact. D.G. Gilberts, J. Nerbonne, J. 

Schaeken (eds.). Studies in Slavic and General Linguistics 28. Amsterdam – 

Atlanta, 231–246. 

Loorits, O. 1923: Eesti keele grammatika. Tartu. 

Lötzsch = Леч, Р. 1971: О специфическом характере грамматической 

интерференции связанной с произхождением так называемых 

пересказывателных форм болгарского языка. – Исследования по 

славянскому языкознанию. Москва, 173–181. 

Lyons, J. 1977: Semantics II. Cambridge. 

Maslov = Маслов, Ю. С. 1981: Грамматика болгарского языка. Москва. 

Matras, Y. 1995: Verb Evidentials and their Discourse Function in Vlach Romani 

Narratives. – Romani in Contact: The History, Structure and Sociology of a 

Language. Y. Matras (ed.). Current Issues in Linguistic Theory 126. 

Amsterdam, 95–123. 

Mathiassen, T. 1996: Some Aspects of Language Contacts and Convergency 

Phenomena in the Baltic Area. – Evidence from Lithuanian, Latvian, Livonian, 

Estonian, Russian and Polish. – Contacts des langues et de(s) cultures dans 

l’aire baltique / Contacts of Languages and Cultures in the Baltic Area: 

117

Mélanges offerts à Fanny de Sivers. M. M. J. Fernandez, R. Raag (éds.). 

Uppsala, 171–179. 

Metslang, H. 1991: Ajast ja tema vormist verbitarendeis. – Keel ja Kirjandus 1991, nr. 

3, 163–168. 

Metslang, H. 1993: Verbitarind ajatähendust väljendamas. – Virittäjä 1993, nr. 2. 

Helsinki, 203–221. 

Metslang, H., Muižniece, L., Pajusalu, K. 1999: Past Participle Finitization in Estonian 

and Latvian. – Estonian: Typological Studies III. Tartu Ülikooli Eesti Keele 

Õppetooli Toimetised 11, 128–157. 

Metslang, H., Pajusalu, K. 2002: Evidentiality in South Estonian. – Linguistica Uralica 

2002, no. 2, 98–109. 

Mägiste, J. 1976: Viron imperatiivin preteriitti. – Virittäjä 1976, nr. 1. Helsinki, 48–51. 

Palmaitis, M. 1989: Borussica: 2. astits, billāts – das preissische Modus Relativus. – 

Baltistica, vol. 25, no. 2. Vilnius, 128–132. 

Palmer, F. R. 2 2001: Mood and Modality. Cambridge Textbooks in Linguistics. 

Cambridge. 

Plungian, V. 2001: The Place of Evidentiality within Universal Grammatic Space. – 

Journal of Pragmatics, vol. 33, no. 3. Amsterdam, 349–357. 

Põld, H. 1922: Eesti keeleõpetus. II jagu. Lauseõpetus. Tallinn. 

Rätsep, H. 1971: Kas kaudne kõneviis on kõneviis? – Keel ja Struktuur 5. Tartu, 45–69. 

Schmalstieg, W. R. 1992: A Few Comments on the Old Prussian Preterite Tense. – 

Colloquium Pruthenicum Primum: Papers from the First International 

Conference on Old Prussian Held in Warsaw, Sept 30th – Oct 1st, 1991. W. 

Smoczynski, A. Holvoet (eds.). Warsaw, 39–45. 

Sepper, M.-M. 2002: Evidentsiaalsuse väljendamine eesti kirjakeeles ühe sajandi 

jooksul. – Väikeisi kiili kokkoputmisõq. Väikeste keelte kontaktid. Võro 

Instituudi Toimõndusõq 14. Võru, 185–206. 

Serebrennikov = Серебренников, Б. А. 1960: Категории времени и вида в финно- 

угорских языках пермской и волжской групп. Москва. 

118

Slobin, D., Aksu, A. 1982: Tense Aspect and Modality in the Use of the Turkish 

Evidential. – Tense-Aspect: Between Semantics and Pragmatics. P. J. Hopper 

(ed.). Amsterdam –Philadephia, 185–200. 

Stolz, Th. 1991: Sprachbund im Balticum? Estnisch und Lettisch im Zentrum einer 

sprachlichen Konvergentzlandschaft. Bochum. 

Sytov = Сытов, А. П. 1979: Категория адмиратива в албанском языке и ее 

балканские соответствия. – Проблемы синтаксиса языков балканского 

ареала. Ленинград, 90–124. 

Tekin, T. 1968: A Grammar of Orkhan Turkic. Bloomington, Indiana. 

Thomason, S. S., Kaufman T. 1998: Languahe Contact, Creolization, and Genetic 

Linguitsics. Berkeley – Los Angeles – Oxford. 

Toomet, P. 1999: Kaudne kõneviis tänapäeva eesti keele suulistes tekstides. Magistritöö. 

Tartu Ülikool. 

Toomet, P. 2000: Mõnest kaudsuse väljendamise võimalusest tänapäeva eesti keeles. – 

Keel ja Kirjandus 2000, nr. 4, 251–259. 

Tsonev = Цонев, Б. 1937, История на българския езикь. Част III. София. 

TÜKK = Tartu Ülikooli eesti kirjakeele korpus. http://www.cl.ut.-ee/ee/corpusb/ 

Valackien÷ = Валацкиене, А. 1966: Литовский язык. – Языки народов СССР. Т. 1. 

Индоевропейские языки. Москва. 

van der Auwera, J., Plungian, V. 1998: Modality’s Semantic Map. – Linguistic 

Typology, vol. 2. Berlin – New York, 125–139. 

Weigand, G. 1923/4: The Admirative in Bulgarian. – The Slavonic Review, vol. 2. 

London, 567–568. 

Willet, Th. 1988: A Cross-Linguistic Survey of the Grammaticalization of Evidentiality. 

– Studies in Language, vol. 12, no. 1. Amsterdam, 51–97. 

119

Grammatical evidentials in the languages of the Balkan and Baltic linguistic areas. 

Summary 

The Balkan and Baltic areas are well-known to areal linguistics. Each one of these 

linguistic areas (Sprachbunds) have been established on the basis of several morpho- 

syntactic, prosodic and lexical features common for coterritorial languages. The evolu- 

tion of the grammaticalized evidentiality is a feature shared by both areas. In the 

Balkans, there are evidential systems in Bulgarian, Macedonian, Albanian, Balkan 

Romanic (except Romanian), and in some dialects of Balkan Romany. In addition to 

this, Turkish – a language with considerable influence on all the languages spoken on 

the Balkan Peninsula – also has grammaticalized evidentiality. In the Baltic area there 

are four languages with grammatical evidential systems – Estonian, Livonian, Latvian 

and Lithua-nian. While the single characteristics of each one of these evidential systems 

have been described more or less sufficiently, there has not been a typological study as 

of yet that would compare in modern terms all the morphosyntactic, semantic and 

pragmatic properties of these two “clusters” of grammaticalized evidentiality in Europe. 

The aim of the present master’s thesis is to contribute to the typological study of 

evidentiality in the languages spoken in Balkans and Baltics. 

There are considerable differences in the morphosyntactic realization of the 

evidential categories between two areas concerned. Balkan (especially Balkan Slavic) 

evidential systems can be described as systems with scattered coding of evidentiality 

(see Joseph 2003). Such coding of evidentiality is dispersed among the tense and aspect 

systems and functions only in agreement with them. In the Baltics, especially in written 

Estonian and written Latvian, evidentiality represents a completely developed 

grammatical category which is independent of the neighboring verbal categories. The 

Balkan systems are typical members of the broadest area, labeled “Balkan – West Asian 

Evidentiality Belt” (DeLancey 2001). The evidential systems of these languages have 

been called the ‘evidential perfect.’ A very characteristic feature of this “belt” is also 

that such typolo-gical categories as ‘reported,’ ‘inferencial’ and ‘mirative’ are 

120

intertwined in the same evidential system. Baltic Sprachbund stands aside from this area 

both geographically and typologically. 

One of the main purposes of the present research was to examine the syntagmatic 

relations of the evidential systems considered. 

Evidential systems often interact with the grammatical subject or experiencer. Cross- 

linguistically there is a tendency for special pragmatic readings when using the first 

person with evidentials. Evidential systems in the Baltics typically reveal dubitative 

meanings when used with the first person. The Balkan evidential system also reveals, in 

addition to dubitative, very often a mirative reading. 

An important problem is the distribution of the evidentiality according to clause type. 

Contrary to the claims of Aikhenvald (2000: 65) all of the studied languages, except 

Turkish, permit the use of evidentials in the subordinate clause. It must, however, be 

pointed out that the marking of the evidential distinctions in subordinate clauses is 

generally of a more facultative character that in main clauses and often carries emphatic 

content. 

Regarding the function of the sentences, the evidential specifications are fully 

marked only in the declarative sentences. In the other functional types of sentences – 

interroga-tive, imperative and exclamative – there are several restrictions as to the 

occurrence of the evidential forms. Among the types of interrogatives we distinguish 

between Yes–No questions and WH-questions. Evidentials are more common in Yes– 

No questions. They can be used in such questions in Turkish, Bulgarian, Macedonian 

and Albanian. Langua-ges of the Baltic area do not permit such uses. In the WH- 

questions the use of evidential forms is typologically more restricted. Such an 

occurrence is possible in its pure form only in Albanian. In their input all the questions 

marked with evidentials are exclama-tions. These exclamations are only disguised in the 

output as interrogatives. In all Balkan languages with grammaticalized evidentiality, 

except Albanian, this input must be explicited in the output of WH-questions with the 

exclamatory word. In languages of the Baltic area the use of evidentials is possible only 

in echo questions where the speaker repeats in part the statement of the interlocutor 

which is already marked with an evidential form. 

121

Evidentials can occur in exclamative sentences in all the languages under concern. In 

the Balkan languages and in Lithuanian such sentences are marked either as dubitatives 

or as miratives. In Latvian and Estonian evidentials cannot be use for expressing 

positive surprises but only for the expression of distrust and irony. In linguistic terms 

this means that in Estonian and Latvian evidentials are available only as markers of 

dubitative meanings, and not mirative. 

In some of the languages evidentials can be used in the expression of the referred 

commands or wishes. Such commands or wishes are formed by conjunctive 

constructions which we call here analytic imperatives. In the subordinate clause of the 

imperative sentence (after the conjunction) the report can be explicited by an evidential 

form in Bulgarian, Macedonian, Albanian and Latvian. On the other hand, Turkish, 

Lithuanian and Estonian do not permit the use of grammatical evidentials in imperative 

sentences. One exception is the use of the lone past participle in the retrospective 

commands in Latvian and Estonian. The lone past participle in these languages 

functions as evidential strategy. However, in these languages it also displays many other 

non-evidential uses and is only of marginal use in the formation of the imperatives. In 

Estonian the formation of the reported commands has been occupied by the recently 

regrammaticalized forms of the third person imperative which have extended to the first 

and second persons forming thus the full grammatical paradigm called the jussive. 

How are grammatical evidentials connected with the neighboring grammatical 

categories? Where are they situated among tense, aspect and mood categories? In the 

languages of the Balkan linguistic area the grammatical markers of evidentiality have 

risen through regrammaticalization of tense. The temporal opposition of aorist/perfect 

was reanalyzed in these languages as evidential opposition. The process has not ended 

as evidential markers are still temporaly bound. An indication of this is for instance the 

lack of an equivalent for the indicative aorist in the indirect mood. The opposite case is 

evidential systems independent of grammatical tense. Such systems are found in the 

Baltics (Estonian, Latvian and Lithuanian) and also in Arumanian, where the evidential 

marker is borrowed from Albanian. While in general we can distinguish between tempo- 

raly bound and temporaly unbound coding of evidentiality, there is a third, more 

122

peripheral case of coding which stands in the intermediate position. The manifestations 

of this type of coding are syntactically independent morphemes which here were called 

distance particles. The best examples of such particles are Turkish -imIş and Bulgarian 

бил. These particles are diacronically most often the perfect participles of existential 

verbs. Despite their temporaly bound origin, they were grammaticalized to such an 

extent that nowadays they operate as evidential markers independently of the time 

scheme. 

In Bulgarian and Macedonian there is a direct correlation between the grammatical 

coding of the evidentiality and the aspect category. These languages use formal 

distinction imperfective/perfective verb stems to mark the evidential specifications 

‘inferential’ and ‘mirative.’ 

As the grammatical markers of evidentiality very often occupy the same morphologic 

slot as mood markers, the question of the categorical status of evidentials in the mood 

system has often been discussed. It has been pointed out that the co-occurrence of the 

evidential and mood markers within one V-phrase is typologically rare (Aikhenvald 

2000: 67–69). In his classification of modalities Palmer (2001: 7) distinguishes between 

two main types – event modality and propositional modality. The subtypes of event 

modality are deontic and dynamic modality. The subtypes of propositional modality are 

epistemic and evidential modality. The morphosyntactic distribution of the evidential 

systems in the Balkan and Baltic areas proves that evidentials and mood can co-occur if 

they mark a different kind of modality. The co-occurrence of evidentials with deontic 

moods is relatively common in these languages. In Bulgarian, Macedonian, Albanian 

and Latvian evidentials are found in the analytic imperatives that express mediated 

commands. In Turkish and Latvian evidentials can co-occur with the debitive mood. 

The co-occurrence of evidentials with the epistemic moods is, on the contrary, 

extremely rare. The only clear manifestations of such a co-occurrence are the oblique 

forms of the conditional mood found in Latvian dialects. In addition to this, in Albanian 

the conjunctive mood is used in the formation of various modal expressions. There are 

also clauses where conjunctive and evidential (alb. admirative) moods corroborate in the 

expression of conditions. 

123

The question about the possibility of co-occurrence of moods and evidentials is 

directly related to the larger question about the interface between the evidentials and 

modals in the universal semantic space. This question has not yet been answered in 

terms of language universals. Despite this, there is sufficient evidence that allows us to 

make some generalizations about the systems concerned. The evidential system of the 

Balkan languages and that of Lithuanian are beyond doubt more “modalized” than those 

of the languages of the Baltic area. These systems cover such inherently epistemic 

notional features as doubt, inference and presumption. The last two features are lacking 

from the functional domain of Latvian and Estonian evidential systems. As the Latvian 

evidential system is more flexible as to co-occurrence with the nonindicative mood, we 

claim that among systems under discussion the Estonian system is the most detached 

from the modal world. On the other hand due to many peculiar modal uses the Albanian 

evidential system could be classified as the most modalized one. 

A lot of attention was directed to the semantics and pragmatics of the evidential 

systems under concern. The qualities of evidential oppositions differ cross-linguistically. 

We distinguish between primary and secondary oppositions. In Aikhenvald’s terms 

(2000: 10–16) an example of primary evidential opposition is the opposition 

‘nonfirsthand’/‘everything else.’ This type of primary opposition is common for the 

Balkan and Lithuanian evidential systems. According to Aikhenvald the primary eviden- 

tial opposition in Latvian and Estonian is ‘reported’/‘everything else.’ Aikhenvald’s 

generalizations are acceptable, but in addition something has to be said about the 

paradigmatic explicitedness of the primary oppositions. In Bulgarian and Macedonian 

the evidential systems are temporaly bound and for that reason the sharpness and nature 

of the primary evidential opposition varies according to the time scheme. In addition to 

this in Turkish, Bulgarian and Macedonian the primary evidential opposition is most 

explicited in the third person. 

Upon secondary evidential opposition, we understand here the opposition that arises 

within the domain which is marked for indirect knowledge. This opposition 

differentiates certain evidential specifications as ‘reported,’ ‘inferential’ or ‘mirative.’ 

Three languages – Turkish, Bulgarian and Lithuanian have well-developed morpho- 

124

syntactic strategies which specify subtypes of indirect evidentiality. In Turkish and 

Bulgarian there are tools to specify reported evidentiality, and in Lithuanian there is a 

formal distinction between reported and inferential. Also, certain grammatical and 

lexical characteristics of the verb can reduce the choice of evidential interpretations 

within the systems with broader semantics. For instance in the Balkan languages 

evidential markers added to imperfective and/or existential verb stems tend to mark 

mostly mirative and/or reported subtypes of evidentiality, thus discounting usually 

inferential readings. 

Beginning with the study conducted by Aksu and Slobin (1982) typologists of 

evidentiality have been searching to discover the cognitive bases of evidential systems. 

What are the psychological factors that determine the choices of evidential forms? The 

present study does not have the ambition to give an exclusive answer to this question, 

but rather to rough out some typological properties of the systems under concern. 

Estonian and Latvian evidential systems express reports of the words of third persons. 

The Lithuanian system and the systems of the Balkan languages cover in addition to 

reports the expression of inferences and surprises (mirativity). In other words, the 

systems of Balkan languages and that of Lithuanian do not always postulate the 

existence of the participant other than the speaker. While Balkan and Lithuanian 

evidential systems are not necessarily occupied with integrating the uttered statements 

within the social network of knowledge, the systems of Estonian and Lithuanian always 

function as markers of social deixis. Two types of systems also differ in terms of 

temporal deixis. As reports are always connected to the past, we can claim that the 

Estonian and Latvian evidential systems function only as deictic pasts. Balkan and 

Lithuanian evidential systems cover the expression of surprises over the events taking 

place in the moment of speaking. In such situations the “unprepared mind” of the 

speaker motivates the use of the evidential form. The choice of such form marks the 

desire of the speaker to be even more precise than usually (when using indicative) with 

the reference to his/her feelings “here and now.” Therefore the Balkan and Lithuanian 

systems function not only as deictic pasts but also as deictic presents. 

125

The important issue is also the question about the sources of grammatical 

evidentiality. There are two main sources of grammaticalization in the languages of the 

Balkan and Baltic linguistic areas: the first are perfective past tenses, the second 

participles or other nominalizations which function as complementation strategies. In 

the Balkans (with the exeption of Turkish) the source of grammatical evidentiality has 

been the periphrastic perfective past tense, which has undergone evolution from the 

aspectual to the temporal domain, and from there further to the modal and evidential 

domains. The path of grammaticalization is as follows: 

1) the resultative past > 

2) the past with current relevance (prototypical perfect) > 

3) loses its original temporal dimensions, and starts to increasingly denote a general 

(temporaly unmarked) past, changes to the indefinite past > 

4) use as the indefinite past does not allow exact reference; distance in time, space and 

reality > 

5) evidential strategy > 

6) evidentiality proper // 

In the languages of the Baltic area grammatical evidentiality has obviously developed 

through the contamination of two complementation strategies – the first one using a 

subordinating conjunction, the second a participial construction. 

Concerning the role of language contacts there is no possibility at this stage to point 

out clear traces of diffusion through one-way contact. Cases of borrowing the coding of 

evidentiality can be established only for small languages, such as Arumanian, some 

dialects of Balkan Romani and possibly Livonian. 

In summing up the results of this study we claim that among the languages concerned 

the Albanian and Estonian evidential systems are typologically most remote from each 

other. In the next table we have extracted two opposite notional types of systems – A 

and B. The Albanian system exhibits the highest degree of similarity to type A, while 

the Estonian system is most like type B. All other evidential systems can be located 

typologically in between. 

126

A B 

broad semantics narrow semantics 

speaker’s attitude ≥ source of information source of information ≥ speaker’s attitude 

cognitive bases: marks the degree of 

preparedness of the speaker’s mind to 

assimilate the information (information is in 

the periphery of the concious) 

endopatic processes/states, generic uses, 

dreams 

127 

cognitive bases: participation of “nonspeaker” 

→ report (do not encompass 

perceptive uses, the preparedness of the 

speaker’s mind is not relevant) 

does not encompass endopatic 

processes/states, does not occur in generic 

expressions or in the reports of dreams 

intonation is relevant intonation is not relevant 

occurs in all the functional types of sentences occurrs only in declarative sentences 

covers irrealis assertions does not cover irrealis assertions 

routinizes the narrative expression does not routinize the narrative expression 

the source of grammaticalization is the 

perfective past 

other sources of grammaticalization 

‘inference’ and ‘report’ have developed from ‘inference’ and ‘report’ have not developed 

the same morphosyntactic material 

from the same morphosyntactic material 

earlier stages of the grammaticalization 

process are transparent 

grammaticalization has ended 

there is partial homonymy with the tense there is no homonymy with the indicative 

forms of the indicative 

forms 

The evidential system of Latvian seems to represent the transition between the 

Indoeuropean/Balkan modalized systems and the Estonian system. Similarly to the 

Balkan systems the evidential system of Latvian operates in the various constructions 

encoding a large spectrum of modalities. On the other hand the Latvian evidential 

system exhibits narrower semantics and resembles in this respect the Estonian system. 

Both Latvian and Estonian evidential systems cover only reported evidentiality. 

Similarly to the Estonian system, the Latvian system is more grammatical than the 

Balkan or Lithuanian systems, its main markers being fossilized present participles. 

Owing to its unique typological position the Latvian system needs more additional 

research than the systems of the other languages.

grammatiline evidentsiaal balkani ja balti areaali ... - Tartu Ülikool

Create successful ePaper yourself

Delete template?

Save as template?