VERELOOMEKOE HAIGUSTE PATOLOOGIA

VERELOOMEKOE HAIGUSTE
PATOLOOGIA
Ave Minajeva

müeloidne kude:
- luuüdi;
lümfoidne kude:
- tüümus,
- lümfisõlmed;
- põrn;
Vereloomekude
(lümforetikulaarne kude)
Hemopoeesi lähterakk = pluripotentne hemopoeesi tüvirakk

Videod
• http://www.youtube.com/watch?v=m6stmTtO6uI&NR=1

Luuüdi bioptaat:
tsellulaarsus vastsündinul 100%, keskeas ca 50%, vanas eas 20%.
Megakarüotsüüdid
(trombotsüütide
eelassrakud)
Rasvarakud
Hemato- ja
lümfopoeesi
tüvirakud

Vereloomekoe uurimine:
• - perifeerse vere uuring;
• - luuüdi punktsioon (crista iliaca,
sternaalpunktsioon);
• - luuüdi trepaanbiopsia;
• - lümfisõlmede
punktsioon/biopsia/eemaldamine;
• Hematoloogia

Erütrotsüütide hulga ja
funktsiooniga seotud häired

Täiskasvanute normväärtused
Näitaja Mehed Naised
Hemoglobiin, g/l 13,6-17,2 12,0-15,0
Hematokrit, % 39-49 33-43
Erütrotsüütide arv , 10 6 / l 4,3-5,9 3,5-5,0
Retikulotsüütide arv, % 0,5-1,5 0,5-1,5
Retikulotsüüdid=erütrotsüütide noored vormid.
Retikulotsüüdid vabanevad vereringesse normist suuremal hulgal:
viide intensiivsele erütropoeesile luuüdis (paisatakse ringlusse ka
noored vormid).

Aneemia
Aneemia e. kehvveresus (anaemia) on vere
hapnikutranspordivõime langus, mille põhjuseks on
enamasti erütrotsüütide hulga langus.
- hematokrit
- hemoglobiinisisaldus

Aneemiate jaotus erütrotsüütide morfoloogia alusel
suurus kuju Hemoglobinisatsiooni
aste
anisotsütoos
Anisocytosis
= er ebaühtlase kujuga
poikilotsütoos
Poikilocytosis
= er ebanormaalse
kujuga
normokroomsed
-Normotsüütsed hüperkroomsed
-mikrotsüütsed hüpokroomsed
-makrotsüütsed

Aneemiate klassifikatsioon
1. Posthemorraagilised=verkaotusega seotud aneemiad
2. Hemolüütilised aneemiad = vererakkude lagunemisega
seotud
3. Aplastilised aneemiad = vereloomehäiretest tingitud.

Posthemorraaglised aneemiad
anaemia posthaemorrhagica
Äge: kiire ja massiivse verejooksu korral
a) veremahu taastumine interstitsiaalse vedeliku arvel
hemodilutsioon hematokriti ;
- retikulotsüütide (polükromatofiilsete makrotsüütide) hulga
perifeerses veres;
- välise verjooksu korral rauavaegus;
b) Võimalik kardiovaskulaarne kollaps, shokk letaalne lõpe;
Morfoloogia: koolnu siseelundid ja nahk kahvatud,
koolnulaigud nõrgalt väljendunud

Posthemorraaglised aneemiad
anaemia posthaemorrhagica
Krooniline väikeste korduvate verekaotuste tagajärjel:
• - veritsevast maohaavandist;
• - laostuvast kasvajast seedekulglas jne;
aneemia tekib organismi rauadepoode väljakurnamisel:
Morfoloogia:
• - nahk ja siseelundid kahvatud;
• - toruluude diafüüsis rasvüdi asendunud punaüdiga (aktiivse
luuüdiga);
• - ekstramedullarse vereloome kolded maksas,
neerudes, nahaaluses koes;
• - rasvdegeneratiivsed muutused siseelundites;

Hemolüütilised aneemiad
(anaemia haemolytica)
1. Organismis erütrotsüütide suurenenud (enneaegne)
lagunemine = hemolüüs.
2. Organismis kuhjuvad hemoglobiini kataboliidid
(bilirubiinkonjugeeritud bilirubiinkollasus ehk ikterus).
3. Kompensatoorselt erütropoeesi

Hemolüütilised aneemiad jaotatakse:
1. Intravaskulaarne hemolüüs. Põhjused:
• - toksiinide toime (plii, maomürgid, põletuse puhul
• vabanevad toksilised ained);
• - nakkushaigused (klostridiaalne sepsis, malaaria,
• leptospiroos);
• - mittesobiva veregrupi ja reesusfaktoriga vere ülekanne
(transfusioonijärgne hemolüüs);
• - erütrotsüütide mehhaaniline kahjustus (südameklappide rikked,
maratonijooks)
vabaneb hemoglobiinhemoglobinogeensed pigmendid
(bilirubiin, hemosideriin) hemoglobineemia/hemoglobinuuria,
• ikterus,hemosideroos/hemosideruuria;

Hemolüütilised aneemiad
Ekstravaskulaarne hemolüüs
tingitud defektidest:
• - erütrotsüütide membraanides;
• - erütrotsüütide ensüümsüsteemides;
• - hemoglobiini struktuuris;
Hemolüüs: põrna, maksa, luuüdi, lümfisõlmedes, makrofaagides;
• erütrotsüüdid normist väiksemad (mikrotsütoos) või
• ebahariliku kujuga (ovaalsed, sirbikujulised);
• hemoglobineemiat ja hemoglobinuuriat ei esine;
• aneemia;
• Splenomegaalia.

Ekstravaskulaarne hemolüüs
Reaktiivsed muutused:
• luuüdis vereloomekoe hüperplaasia (toruluudes
rasvüdi asendunud aktiivse punaüdiga,
• vereloomekoes tõusnud erütropoeesirea küpsevaid
eellasrakke);
• - perifeerses veres retikulotsüüdid;
• - ekstramedullaarne vereloome
• (põrnas, lümfisõlmedes,
kohevas sidekoes);
• + ikterus, hemosideroos;

Ekstravaskulaarse hemolüüsiga seotud
haigused:
1. Erütrotsüütide membraani ja tsütoskeleti defektid:
hereditaarne sferotsütoos.
2. Erütrotsüütide ensüümidefektid
3. Hemoglobiini sünteesi häired: talasseemia, sirprakuline
aneemia.

Hereditaarne sferotsütoos
Autosoom-dominantne haigus.
Erütrotsüütide tsütoskeletivalkude defektid, mille tulemusena
häirub membraani seostumine tsütoskletiga erütrotsüüt
omandab sfäärilise kuju (normis kaksiknõgus-kergemini
deformeeruv mikroveresoonte läbimiseks). Sfäärilise kujuga
erütrotsüüdid lagunevad põrna läbides kiiremini kui
normaalsed.

Hereditaarne sferotsütoos
Kliiniline leid verieerub, olenevalt defekti
raskusest: aneemia, põrna suurenemine
(splenomegaalia), kollasus (ikterus).
Infektsioonide puhul võib tekkida
hemolüütiline kriis (ulatuslik hemolüüs).

G6PD defitsiit
Glükoos-6-fosfaadi dehüdrogenaasi ülesanne on kaitsta
erütrotsüüte oksüdatiivse kahjustuse eest. G6PD defitsiidi
puhul tekib osüdatiivse stressi ajal hemoglobiini
denaturatsioon. Denatureerunud Hb kleepub
rakumembraani sisepinnalemembraani deformeeritavus
langebrakud lüüsuvad põrnas kergemini. (muutunud
struktuuriga Hb on nähtav Heinzi kehakestena
rakumembraani sisepinnal).
X-liiteline pärilik haigus.

Sirprakuline aneemia
Pärilik hemoglobinopaatia, mille puhul valiin asendub glutamaadiga -
globiini molekulis. Mutantses HbS molekulis tekib agregatsioon ja
polümerisatsioon pikkadeks väätidekserütrotsüüdid piklikud,
sirbikujulised.

Sirprakuline aneemia
Muutunud kujuga erütrotsüüdid on
rigiidsed, ei deformeeru kapillaaride
läbimisellagunevad. Erütrotsüüdi
keskmine eluiga

Sirprakuline aneemia
Morfoloogia tuleneb:
• - kroonilisest hemolüüsist;
• - hüperbilirubineemiast;
• - staasist ja tromboosist:
hüperplastiline vereloomekude;
tromboos, infarktid ja fibroos põrnas jt elundites (autosplenektoomia);
pigmentsapikivid;
Kliiniline kulg: iseloomulikud vaso-okklusiivsed kriisid
erinevate elundite isheemiliste kahjustustega ja
sekvestratsioonikriisid;
+ krooniline hüpoksia kudede arengupeetus.

Talasseemia sündroomid
Mendeli seaduste alusel pärandatav haiguste rühm, millele on
iseloomulik globiini või ahelate sünteesi langus.
Erütrotsüütides on langenud hemoglobiini hulk (hüpokroomia).
-talasseemia: -globiini süntees, kuid -globiini
sünteesitakse ülemäärasellest moodustuvad agregaadid,
mis põhjustavad rakumembraani kahjustust. Ebanormaalsed
er lüüsitakse ja fagotsüteeritakseaneemia.

Välised hemolüütilised aneemiad
1. Immunohemolüütilised aneemiad. Põhjus:
erütrotsüütidevastased antikehad. Käivitud immunvastus,
fagotsütoos makrofaagide poolt. Kahjustunud erütrotsüüdid
lagunevad põrnaspõrn suureneb (splenomegaalia).
Ravimitest põhjustatud (näit penitsilliin, tsefalosporiin).
Ravim kinnitub er. Pinnalesellele lisandub antikehaAg-
Ak kompleksid er. Pinnal.
Külma-aglutiniinid: ak, mis seostuvad er temperatuuril

2. Erütrotsüütide traumast tingitud
hemolüüs, näit südameklapi proteesid
(turbulentne verevool),
mikrotsirkulatsiooni ulatuslik ahenemine
fibriinladestuse tulemusel (DIK)

Aplastilised aneemiad
(anaemia hypoplastica, aplastica)
Sageli seotud müelopoeesiks vajalike toitainete/vitamiinide
puudusega:
a) vit B12, foolhappe defitsiit (DNA sünteesi,
megaloblastilised aneemiad);
b) Rauavaegusaneemiad;
c) Aplastiline aneemia, tingitud luuüdi tüvirakkude
supressioonist või kadumisest.

Aplastilised aneemiad
(anaemia hypoplastica, aplastica)
1. Megaloblastiline aneemia: põhjus vitamiin B12 või folaadi
defitsiit.
Vitamiin B12 ja folaat on essentsiaalsed faktorid DNA sünteesis
süsinikjääkide ülekandes. RNA ja proteiinide süntees
normaalneluuüdi tüvirakud suured (megaloblastid), kuid
tuum ei küpse.
Aneemia põhjused: ebaküllaldane erütropoees ja
ebanormaalsete erütrots enneaegne lagunemine veres.

Megaloblastiline aneemia
B12 ja folaadi defitsiit kahjustavad kõikide kiirelt paljunevate
rakkude moodustumist nagu sooleepiteelirakud,
müeloidsed tüvirakudgranulopoees , trombopees
pantsütopeenia.
B12 vit leidub loomsetes toiduainetes.
Folaate leidub rohkelt teraviljas, pähklites ja rohelistes
aedviljades, kuid see hävib termilisel töötlusel.

Vit B12 imendumine
Toiduga saadud B12 vitamiini vabastamiseks proteiinidest: vajalik mao pepsiin ja
hape-HCl.
Maolimaskesta parietaalrakud toodavad koos HCl-ga ka seesmist faktorit (intrinsic
factor, IF).
Maos seostub B12 süljes leiduva R-valguga.
Peensooles laguneb R-B12 kompleks pankrease proetaaside toimel.
B12 seostub peensooles seesmise faktoriga (intrinsic factor, IF), mis pärines
maolimaskesta parietaalrakkudest.
IF-B12 kompl seostub IF retseptoriga peensoole-epiteelisB12 imendub.
B12 transport veres kudedesse kompleksis transkobalamiin II.

Vit B12 defitsiidi põhjused
Vit B12 defitsiit tekib imendumishäirete tõttu:
1. Aklorhüdria (HCl , vanemas eas): häirub B12 vabastamine
R-ga seotud kompleksist
2. Mao op eemaldamine (gastrektoomia): IF
3. Pernitsioosne aneemia: autoimmunrk ()
4. Peensoole resektsioon (IF-B12 imendumine )
5. Malabsorptsioon
6. Vit vajaduse , näit rasedus.
7. Ebaadekvaatne dieet (harva, kuna kehas on suured B12
varud).

Pernitsioosne aneemia
Autoimmunrk: mao parietaalrakkude kahjustus
autoreaktiivsete T-rakkude poolt IF
I tüüpi autoak: takistavad B12 seostumist IF.
II tüüpi autoak: soole IF retseptorite vastu: takistab IF-B12
seostumist.
Autoak mao parietaalrakkude prootonpumba vastu HCl .
Sageli kaasneb pernitsioosne aneemia teiste
autoimmuunhaigustega (kilpnäärme, neerupealiste).

Pernitsioosne aneemia: morfoloogia
1. Luuüdi: megaloblastiline hüperplaasia, suured müelotsüüdid
ja metamüelotsüüdid.
2. Seedetrakt: atroofiline glossiit: keel läikiv, sile, punane;
maos atroofiline gastriit.
3. Kesknärvisüsteem: seljaaju taga- ja külgväätide
demüelisatsioon: spastilised pareesid, sensoorne ataksia.
Põhjus ebaselge: esineb sõltumata veremuutustest.
Megaloblastid luuüdis

Rauavaegusaneemia
Väga sage. Toiduga saadakse ööpäevas rauda 10-20 mg: loomsetest
produktidest saadav Fe heemi vormis-otseselt imendub selelst 20%
kaksteistsõrmiksooles. Taimsetest toiduainetest saadav anorgaaniline Fe
imendub halvasti (1-2%), sest see tuleb eelnevalt taandada membraani
tsütokroom B toimel, ning siis transporditakse rakkudesse
transportvalgu DMT1 poolt.
Osa imendunud Fe seotakse epiteeli basaalsel pinnal plasma transferiiniga
ja transporditakse verega oragnanismis. Osa epiteelirakkudes sisalduvast
Fe läheb kaduma koos epiteelirakkude irdumisega.

Rauavaegusaneemia
Fe varud organismis naistel 2 mg, meestel 6 mg. Fe leidub
kõikides kudedes, eriti maksas, põrnas, luuüdis ja lihastes.
80% organismi Fe on hemoglobiini, müoglobiini ja Fe
sisaldavate ensüümide (katalaas, tsütokroomid) koostises.
Ülejäänu on säilitusvormides (seotud hemosideriini ja
ferritiiniga).

Rauavaegusaneemia etioloogia
1. Toiduga saadav raua hulk väike,
2. Malabsorptsioon (tsöliaakia)
3. Suurenenud vajadus (rasedus, lapseeas)
4. Krooniline verekaotus (mao-sooletrakti haavandid,
hemorroidid, naaskelsabad, günekol häired).

Rauavaegusaneemia kliiniline leid
Veri: er väikesed (mikrotsütaarsed), kahvatud (hüpokroomsed),
varieeruva kujuga (poikilotsütoos).
Luuüdi: nõrk hüperplaasia.
Teised organid: raskel juhul häiritud Fe sisaldavate ensüümide
funkts: juuste väljalangus, küünte moodust häire, keele ja
mao limaskesta atroofia.

Rauavaegusaneemia krooniliste haiguste korral
Aneemia kaasneb mitmete krooniliste põletikuliste haigustega.
Põletiku mediaatorid TNF ja IL-1 suurendavad maksas
heptsidiini produktsiooni. Heptsidiin on polüpeptiid, mis
blokeerib kaksteistsõrmiksoole epiteelis Fe imendumist,
inhibeerides ferportiini.
Põletikumediaatorid vähendavad ka eütropoetiini
produktsiooni.

Aplastilised aneemiad
(anaemia hypoplastica, aplastica)
Luuüdi pluripotentsete tüvirakkude supressioon või kadumine
luuüdi regeneratsioonivõime .
kõigi rakuvormide hulga langus e pantsütopeenia:
neutropeenia, aneemia, trombotsütopeenia Põhjused:
- idiopaatiline: primaarne tüvirakkude defekt või
immunoloogiline tüvirakkude kahjustus;
- eksogeensed faktorid (toksilised ained, ravimid,
kogu keha kiiritus, viirusinfektsioonid . hepatiit,
tsütomegaloviirus, EBV, Herpes-Varicella zoster
anaemia myelotoxica

Aplastilised aneemiad
(anaemia hypoplastica, aplastica)
Põhjused:
65% põhjus teadmata (idiopaatiline): primaarne tüvirakkude defekt või
immunoloogiline tüvirakkude kahjustus.
Müelotoksilised ravimid ja kemikaalid (benseen, alküleerivad ained), kogu
keha kiiritus, geneetiline (Fanconi aneemia), viirusinfektsioonid,
tsütomegaloviirus, EBV, Herpes-Varicella zoster
anaemia myelotoxica
Kahjustunud tüvirakkudes võimalik mutatsioonleukeemiad.

Morfoloogia:
- hüpotsellulaarne luuüdi (rasvarakud, vähesel hulgal
lümfotsüüte ja plasmarakke);
- kõigi 3 vereloomerea rakkude puudumine=
panmüeloftiis (panmyelophtisis)

Aplastiline aneemia - sekundaarsed
muutused:
• Granulotsütopeeniast mukokutaansed
infektsioonid, haavandilis-nekrootilised
protsessid kurgumandlites ja seedekulglas;
• Trombotsütopeeniast kalduvus veritsustele
(hemorraagiline diatees), ebanormaalsed
verevalandused;
• Rasvdegeneratiivsed muutused parenhümatoossetes
elundites (aneemia+hüpoksia);

Luuüdi supressiooni muud põhjused
1. vereloomekude infiltreerivad kasvajad
(metastaatiline kartsinoom, granulomatoossed
haigused) fibroos; idiopaatiline müelofibroos
(agnogeenne müeloidne metaplaasia)arhitektuuri
kahjustus.
2. Difuusne maksahaigus (toksiline, infektsioosne või
tsirootiline).
3. Krooniline neerupuudulikkus (ureemia) pärsitud
erütropoetiini produktsioon aneemia.

Polütsüteemia
Polütsüteemia on erütrotsüütide hulga tõus veres. Võib olla
absoluutne või suhteline (vereplasma hulga languse tõttu,
näit dehüdratatsiooni (veetustumise) puhul: vähene
vedeliku tarbimine, oksendamine, diarröa).

Polütsüteemia
Primaarne polütsüteemia: polycythemia vera: müeloidkoe
kasvaja: erütropoeesi tüvirakkude proliferatsioon, sõltumata
erütropoetiinist.
Sekundaarne polütsüteemia: er hulga tõus erütropetiini
sünteesi tõusu tõttu (norm sünteesitakse peamiselt
neerudes, ka maksas):
1) Füsioloogilised põhjused: kopsuhaigused, viibimie
merepinnast kõrgel, tsöanootiline südamehaigus.
2) Patofüsioloogiline: erütropoetiini sekreteerivad kasvajad.

Veritsushäired

Hüübimissüsteemi uuringud
Veritsusaeg: väike torge sõrme, mõõdeti aega veritsuse täieliku
peatumiseni. Tulemus varieeruv 2-8 min. Tänapäeval selle asemel
trombotsüütide funktsiooni analüsaator.
Trombotsüütide hulk (norm 150 000-300 000/mm 3 ).
Protrombiini aeg plasma hüübimise aeg pärast koe tromboplastiini ja
Ca 2+ lisamist (uuritakse koagulatsiooni välist ja ühist mehhanismi).
Osaline tromboplastiini aeg: Lisatakse kaoliini (aktiveerib faktor XII ja
tsefaliini (asendab tr fosfolipiide): (koagulatsiooni sisemine tee).
Eriuuringud (hüübimisfaktorite hulk)

Veritsushäired
Hemorraagiline diatees=kalduvus veritsustele.
Põhjused:
1. Haprad veresooned
2. Trombotsüütide hulga ja funktsiooni häired
3. Hüübimissüsteemi häired.

1. Veresoonte hapruse tõus
Enamasti ei põhjusta ulatuslikke verevalumeid, vaid petehhiaid
(naha verevalumid) ja väikesi hemorraagiaid. Veresoonte
haprus võib tõusta:
1. Infektsioonide puhul: menigikokk, riketsiavaskuliit ja DIK
(vt ),
2. Allergiliste reaktsioonide puhul (antigeen-antikeha
ladestused veresoonte seintes),
3. Veresoonte toestuse nõrkus (kollageeni sünteesihäire
Ehlers-Danlos sündroomi puhul).
4. Henoch-Schönleini purpura: süsteemne
ülitundlikkusreaktsioon.

2. Trombotsütopeenia
Trombotsütopeenia on trombotsüütide hulga langus veres (norm
150 000-300 000/mm 3 ).
Trombotsütopeenia peab olema väga väljendunud (10 000-20
000/mm 3 ), et kliiniliselt avalduks.
Petehhiad, enamasti väikeste veresoonte kahjustused.

2. Trombotsüütide funktsioonihäired
Trombotsüütide funktsioonihäire: geneetilised pinna
adhesioonimolekulide defektid.
Omandatud: aspiriin inhibeerib tsüklooksügenaasiTxA2
(tromboosi ja infarkti profülaktika).

3. Hüübimissüsteemi häired.
3.1. Omandatud: vit K defitsiitfaktorite II, VII, IX ja X
süntees maksas.
DIK: kulutab hüübimisfaktorid ära.
3.2. Pärilikud: Hemofiilia A: faktor VIII defitsiit. Faktor
VIII tsirkuleerib plasmas seotuna vonWillebrandi
faktoriga (vWF). vWF toodavad endoteelirakud ja
see on vajalik trombotsüütide adhesiooniks.

Von Willewbrandi haigus
1. ja 3. tüüpi haigus: vWF hulga .
1. Tüüpi haigus: autosoom-dominantne, esineb sagedamini,
kliiniliselt kerge.
3. tüüpi: autosoom-retsessiivne, esineb harva, kliiniliselt raske-
2. Tüüpi (autosoom-dominantne) haiguse puhul vWF suurte
multimeeride hulga . VWF üldhulk on normis, kuid kuna
puuduvad kõige aktiivsemad suure molekulmassiga
multimeerid, tekib funktsionaalne häire.

Von Willewbrandi haigus
Sageli kaasnevalt langenud faktor VIII hulk, kuna vWF
stabiliseerib faktor VIII veres.
Patsientidel on kombineeritud trombotsüütide funktsiooni ja
hüübimise häire. Hüübimisaja pikenemine (kuigi tromots
hulk normis), pikenenud osalise tromboplastiini aeg.
Iseeneselikud verejooksud limaskestadest, haavadest ja tugev
veritsus menstruats ajal.

Hemofiilia
Ulatuslikud hemorraagiad operatsiooni või traumade
järgselt
Spontaansed hemorraagiad kehapiirkondades, kus
loomulikult tekkivad traumad, eriti
liigestessehemartroosprogresseeruv liiteline
haigusliiheste jäikus.
Petehhiad (naha mikroverevalumid) ei ole
iseloomulikud.
Pikenenud partiaalne protrombiini aeg, normaalne
hüübivusaeg.

Dissemineeritud intravaskulaarne koagulatsioon (DIK)
= hüübimissüsteemi aktivatsioon kogu
vereringes, mille tulemusel tekib
mikrovereringes rohkelt mikrotrombe.
Sageli teiste haiguste tüsistus.
Kuna toimub ulatuslik hüübimine, kulutatakse
ära trombotsüüdid, fibriin ja
hüübimissüsteemi valgud. Seetõttu algul
tekib rohkelt mikrotrombe ja infarkte, millele
järgneb hemorraagiline diatees.

Dissemineeritud intravaskulaarne koagulatsioon (DIK)
DIK esilekutsuvad haigused:
50% seotud sünnituspatoloogiaga
(looteveed=tugev hüübimissüsteemi
aktiveeriv toime), 33% vähkkasvajatega,
ülejäänud sepsise, traumade jm.

DIK võib käivituda 2 teel:
DIK patogenees
1. Koefaktori (tromboplastilise aine) vabanemine verre
(platsentast, leukeemiarakkudest, mõnedest
adenokartsinoomidest vabanev lima, bakterid, bakterite
toksiinid, IL1 ja TNF koefaktori ekspressiooni
endoteelirakkude pinnal.
2. Endoteeli kahjustuse tulemusel (kõrge temperatuur,
põletused, lupus, infektsioonid)endoteelirakud
vabastavad koefaktoritrombotsüütide agregatsioon
hüübimissüsteemi aktivatsioon.

DIK morfoloogia
Paljudes organites mikrotrombid, infarktid ja hemorraagiad.
Neerudes: trombid päsmakestes, mikroinfarkid,
kortikaalnekroos
Kopsudes: mikrotrombid alveolaarsetes kapillaarides.
Peaajus: mikroinfarktid ja hemorraagiad.
Neerupealistes: näit meningokk-infektsiooni puhul massiivsed
neerupealiste verevalumidneerupealiste puudulikkus
(Waterhouse-Friedichseni sündroom).

DIK kliinilised sümptomid
Lootevee emboolia ja septilise šoki puhul väga äge kulg. Võib
olla krooniline kulg vähkkasvajate puhul: tromboosid.
Mikroveresoonte ulatuslikud oklsusioonid.
Hingamisraskused: hingeldus, sinakus.
Neuroloogilised nähud: krambid, kooma.
Ägeda neerupuudulikkuse tekke puhul oliguuria.
Tsirkulatoorne puudulikkus ja šokk.
Ravi individuaalne: antikoagulandid või koagulandid või
plasma.

MÜELOPROLIFERATIIVSED
PROTSESSID

Tuletame meelde perifeerse
valgevere põhilised muutused:

Leukopeenia: leukotsüütide hulga langus veres.
Neutropeenia (ehk granulotsütopeenia): neutrofiilsete
granulotsüütide Rakkude hulga hulga langus langus alla 1000/mm3 Agranulotsütoos: väga tugev granulotsüütide hulga langus
(

1. Ebaküllaldane granulopoees:
Luuüdi tüvirakkude supressioon kasvajate poolt, ravimite või
kemikaalide toimel.
Neutropeenia (agranulotsütoosi) põhjused
Megaloblastiline aneemia (vit B12 või folaatide defitsiit).
2. Neutrofiilide kiirenenud lagunemine või elimineerimine:
kahjustus immuunreaktsioonide poolt (lupus), ravimid,
lagunemine põrnas, suurenenud kasutus bakteriaalsete
infektsioonide puhul.

Luuüdi võib olla hüpertsellulaarne (granulotsüütide
tüvirakkude hulga tõus), juhul kui põhjuseks on küpsete
neutrofiilide kiirenenud ärakasutamine veres või kui tegemist
Neutropeenia (agranulotsütoos): reaktsioon luuüdi
on ebaefektiivse granulopoeesiga poolt (näit megaloblastiline
aneemia).
Luuüdi on hüpotsellulaarne, juhul kui põhjuseks on keemiliste
ainete ja ravimite toimekõigi tüvirakkude supressioon.

Kliinilised sümptomid on seotud korduvate raskete
bakteriaalste ja seeninfektsioonidega: halb
enesetunne,
Neutropeenia
vappekülm,
(agranulotsütoosi)
palavik, nõrkus.
kliinilised
Võivad
tekkida igemete,
avaldused
suulimaskesta, kurgu ja kõri
nekrotiseerivad põletikud. Sageli on võimalik
põletikukolletest välja külvata haigustekitaja.

Leukotsütoos on leukotsüütide hulga tõus veres.
Neutrofiilne granulotsütoos (neutrofiilia) on
polümorfonukleaarsete leukotsüütide hulga tõus veres. Sageli
kaasnev reaktsioon põletike, infektsioonide, sepsise korral.
Rakkude hulga tõus: reaktiivsed
(põletikulised) proliferatsioonid
Eosinofiilne leukotsütoos (eosinofiilia) on eosinofiilsete
granulotsüütide hulga tõus veres: esineb allergiliste haiguste
puhul (astma, heinapalavik, allergilised nahahaigused),
parasitaarsete infekts, ravimallergia, kollagenooside puhul.

Basofiilne leukotsütoos: harva esinev, viitab
müeloproliferatiivsele haigusele (leukeemia).
Rakkude hulga tõus: reaktiivsed
(põletikulised) proliferatsioonid
Monotsütoos: krooniliste infektsioonide (tuberkuloos,
malaaria) ja autoimmuunhaiguste (lupus) puhul.
Lümfotsütoos: kaasneb monotsütoosiga krooniliste
infektsioonide puhul (tuberkuloos, hepatiit A, Epstein-Barr’i
viirusinfektsioon, läkaköha).

Põletiku puhul vabanevad IL1 ja TNF toimel:
1.Küpsete neutrofiilide vabanemine luuüdi depoost;
2.Stimuleerivad Neutrofiilne kolooniaid granulotsütoos: stimuleeriva patogenees faktori (colonystimulating
factor) vabanemist luuüdi stroomast, mis
omakorda stimuleerib neutrofiilide tüvirakkude
proliferatsiooni.
Raske põletikureaktsiooni puhul tugev leukotsütoos, rohkelt
ebaküpseid vorme= leukemoidne reaktsioon.

Müeloproliferatiivsed protsessid:
- Äge müeloidne leukeemia;
- Müelodüsplastilised sündroomid
(müelodüsplaasia);
- Kroonilised müeloproliferatiivsed haigused.

Leukeemiad
Vereloomekoe süsteemne kasvajaline proliferatsioon, mille
puhul vohavad hemopoeesi mingi rea mitteküpsed blastsed
(äge leukeemia) või küpsed
rakuvormid (krooniline leukeemia).
Esmaselt infiltreeritud vereloomekude (luuüdi, põrn,
lümfisõlmed), hiljem hematogeenne levik ka teistesse
elunditesse leukeemiliste infiltraatide teke

Leukeemiate jaotus
• Perifeerse vere leiu alusel:
- leukeemiline leukeemia: kasvajarakke 25-100 ja enam x10 l;
- subleukeemiline leukeemia: kasvajarakke 15-25 ja enam x10 l;
- aleukeemiline leukeemia: kasvajarakud peifeerses veres puuduvad.
• Äge leukeemia: kiire ja pahaloomulisem kulg ilma ravita (ravile allub
sageli hästi);
• Krooniline leukeemia: aeglasem, healoomulisem kulg (kuid allub
rasekmini ravile)

Äge müeloidne leukeemia
Leucaemia myeloidea acuta
• iseloomustub müeloidse rea blastide kasvajalise
vohanguga; blaste vereloomekoes >20%.
• Patogenees:
geenidefektid: spetsiifilised kromosomaalsed
aberratsioonid:
• t(8;21)
• t(15;17)
• inv(16)
Fusioonproteiinide teke
• t(11q23;v)

AML klassifikatsioon (FAB)
• M0 minimaalselt diferentseerunud;
• M1 ilma diferentseerumiseta;
• M2 AML küpsemisega;
• M3 äge promüelotsütaarne;
• M4 äge müelomonotsütaarne;
• M5 äge monotsütaarne;
• M6 äge erütroleukeemia;
• M7 äge megakarüotsütaarne leukeemia;

Leukeemia morfoloogia
• - luuüdi infiltreeritud müeloblastidest;
• - müeloblast - mittediferentseerunud rakk
peensõmerja kromatiini, mitme nukleooli ja
üsna laia tsütoplasmaäärisega; Aueri
kehakesed;
• - perifeerses veres müeloblastid,
kuni 100 000 ja enam mikroliitris.

müeloperoksüdaas

CD 34

Leukeemia kliinilised ilmingud
• normaalne vereloomekude luuüdis asendunud blastidest koosneva kasvajalise
koega vereloomekoe defektsus erütropoeesi, granulopoeesi ja
trombotsütopoeesi osas.
• Tüsistused:
• - aneemia;
• - sekundaarsed infektsioonid (sh. seeninfektsioonid
suuõõnes, kopsudes, neerudes, kusepõies, jämesooles);
• - hemorraagiline diatees (verevalumid nahas, serooskelmetel, siseelundites,
igemetel);
• Võib esineda suuõõne ja kurgumandlite leukeemilist
• infiltratsiooni nekrootiline gingiviit (gingivitis
• necrotica);
• Pea- ja seljaajukelmete infiltratsioon leukeemiline meningiit (meningitis
leucaemica)

•Vahel koldelised pehmete kudede
müeloblastsed infiltraadid (granulotsütaarne
sarkoom, kloroom) ilma
luuüdi ja perifeerse vere haaratuseta, hiljem ikka
progressioon süsteemseks ägedaks leukeemiaks.
•Kliiniline kulg: allub ajutiselt kemoteraapiale,
kuid retsidiveerub.

Müelodüsplastilised sündroomid (MDS)
•Rühm klonaalseid tüvirakkude küpsemisdefektiga
haigusi, mis iseloomustuvad ebaefektiivse hematopoeesiga ja suurenenud
riskiga AML
Kujunemiseks:
• Idiopaatiline MDS;
• Sekundaarne, eelneva keemia- või kiiritusravijärgne MDS.
•Esineb vanuses > 60-a:
- pantsütopeenia, nõrkus, infektsioonid, hemorraagiad;

Morfoloogia ja kulg:
•vereloomekoe hüperplaasia või hüpoplaasia
(harvem);
•kõigi 3 vereloomerea mitteküpsete vormide hulga
(düsplaasia): megaloblastoidne punavereloome, hüpolobuleeritud
megakarüotsüüdid ja mikromegakarüotsüüdid, granulopoeesirea vahe- ja
blastoidsed vormid;
• Fe-sisaldavate ringsideroblastide esinemine;
• düserütropoees ja granulopoeesirea mitteküpsete
vormide paiknemine intertrabekulaarsel;
•Kulg: transformatsioon AML-ks või ägedaks müelomonotsütaarseks
leukeemiaks;

Kroonilised müeloproliferatiivsed haigused
• Krooniline müeloidne leukeemia;
• Tõeline polütsüteemia;
• Essentsiaalne trombotsütoos;
• Primaarne müelofibroos;

Krooniline müeloidne leukeemia
(leucaemia myeloidea chronica), KML
•Esinemine: vanuses 25-60 a. enam 4.-5.
Kümnendil,
•Iseloomulik translokatsioon t(9;22) BCR-ABL .
fusioongeen fusioonproteiin türosiinkinaasi
aktiivsusega (Philadelphia kromosoom);

Philadelphia kromosoom

In situ
hübridisatsioon

Morfoloogia
• Esimene järk (kestab aastaid):
- vereloomekoes müelotsütaarse rea küpsete
rakkude monoklonaalne vohang;
- domineerivad küpsed granulotsüüdid +
mitteküpsed vahevormid: metamüelotsüüdid,
müelotsüüdid, promüelotsüüdid;

•Teine järk e. terminaalne järk (kestab 3-6
kuud):
-küpsed rakud asenduvad mitteküpsete
müeloblastide ja mittediferentseerunud
blastidega = blastne kriis (crisis blastica).

Morfoloogilised muutused elundites KML korral:
Luuüdi: kõikjal, ka toruluudes halkjaskollane (püoidne),
sisaldab küpseid ja mitteküpseid müeloidse rea rakke;
Põrn: tugevasti suurenenud, kaalub 6-8 kg, folliiklid
asendnud leukeemilise infiltraadiga; nekroosikolded: leukeemilised infarktid;
Maks: suurenenud, 5-6 kg, lõikepind halkjaspruun,
infiltreeritud granulotsüütidest;
Lisaks:
- aneemiale iseloomulikud muutused;
- trombotsütopeeniast tingitud: hemorraagiline diatees;
- infektsioonid: põletikud: pneumoonia jt.
Surmapõhjused: koldeline pneumoonia, aneemia, ajuverevalum, põrnarebend;

Lümfoproliferatiivsete protsesside patoloogia
Lümfaatiline kude:
- lümfisõlmed ja seedetrakti limaskestade
lümfaatiline kude;
- põrn;
- tüümus;
- luuüdi;

Lümfisõlm

Lümfisõlm

Lümfoproliferatsioon = lümfoidkoe mahu reaktiivne või
kasvajaline suurenemine:
reaktiivne - healoomuline;
kasvajaline - pahaloomuline, leiab aset lümfoidrakkude
kasvajalise transformatsiooni teel, haarab enamasti
lümfaatilist kude süsteemselt, sageli infiltreerib ka teisi
elundeid/kudesid.

Reaktiivsed lümfoproliferatiivsed protsessid
1. Äge mittespetsiifiline lümfadeniit
makro: suurenenud kohevad roosakad
lümfisõlmed; nahapinnal ka punetus;
histol: folliiklite hüperplaasia, nekroos;
granulotsütaarne põletikuinfiltraat

2. Krooniline mittespetsiifiline lümfadeniit
Võib esineda paikselt (näit hamba põletike puhul üksikute regionaalsete ls
suurenemine) või süsteemselt (baktereemia, viirusinfektsioonid, eriti lastel).
Ls suurenenud, suured idutsentrid, võimalik granulotsütaarne infiltartsioon.
Ls follikulaarne hüperplaasia: säilub ls follikulaarne struktuur, puudub kapsli
invasioon.
parakortikaalne (T-tsoonide) hüperplaasia; siinushistiotsütoos;

Lümfoidkoe kasvajad
(maliigsed lümfoproliferatiivsed protsessid): lümfoidsed
leukeemiad ja lümfoomid
Üldised terminid:
• - leukeemia: kasvajarakud kliiniliselt veres,
enamasti haaratud ka luuüdi.
• - lümfoom: kasvaja lümfaatilises jt. kudedes, veres
kasvajarakke ei leidu.
• Lümfoom võib transformeeruda leukeemiaks
(leukemisatsioon).

Lümfoidkoe kasvajate etioloogia ja
patogenees
Kromosoomide translokatsioonid
Valgevererakkude kasvajates esineb sageli karüotüübi muutusi,
kõige sagedamini translokatsioone. Tagajärjeks on
normaalete proteiinide ebanormaalne süntees või
onkoproteiinide moodustumine.
Translokatsioonid on sagedased antigeeni retseptori geenis (Brakulised
lümfoomid)
Mõned mutatsioonid on tuumor-spetsiifilised ja kasutusel
diagnostiliste markeritena, näit t(15;17) ägeda
promüelotsüütilise leukeemia puhul.

Philadelphia kromosoom esineb mitme eri tüüpi
hematopoeetiliste ja lümfoidsete tüvirakkude kasvajate
puhul (äge lümfoblastiline leukeemia, müelogeenne
leukeema, krooniline müelogeenne leukeemia).
Pärilikud geneetilised tegurid
Genoomi ebastabiilsust soodustavad haigused, näit Downi
sündroom, Fanconi aneemia, ataksiateleangiektaasia:leukeemia
sageduse .

Viirused: HTLV-1 (Human T-lymphotropic Virus), Epstein-Barri
viirus (EBV), HHV8 (Herpesviiruse tüüp, mis põhjustab
Kaposi sarkoomi ja naha lümfoome).
Iatrogeensed tegurid: kasvajate kiiritus- ja keemiaravi.

Lümfoidkoe kasvajate üldine jaotus (WHO):
1. Mitte-Hodgkini lümfoomid:
a. B-lümfoidrakulised;
b. T-lümfoidrakulised;
2. Hodgkini lümfoom
kliiniliselt ja morfoloogiliselt erinevad
kasvajate rühmad;

WHO klassifikatsioon:
B-rakulised kasvajad
• I. Precursor B-cell neoplasm:
a. Precursor B-lymphoblastic leukemia/lymphoma
• II. Mature (peripheral) B-cell neoplasms
• B-cell chronic lymphocytic leukemia / small lymphocytic lymphoma
• B-cell prolymphocytic leukemia
• Lymphoplasmacytic lymphoma
• Splenic marginal zone B-cell lymphoma (+/- villous lymphocytes)
• Hairy cell leuekmia
• Plasma cell myeloma/plasmacytoma
• Extranodal marginal zone B-cell lymphoma of mucosa-associated lymphoid tissue type
• Nodal marginal zone lymphoma (+/- monocytoid B-cells)
• Follicle center lymphoma, follicular,
Mantle cell lymphoma
• Diffuse large cell B-cell lymphoma
• Mediastinal large B-cell lymphoma
• Primary effusion lymphoma
• Burkitt's lymphoma/Burkitt's cell leukemia

WHO klassifikatsioon:
T-rakulised ja NK-kasvajad
• I. Precursor T cell neoplasm:
a. Precursor T-lymphoblastic lymphoma/leukemia
• II. Mature (peripheral) T cell and NK-cell neoplasms
T cell prolymphocytic leukemia
• T-cell granular lymphocytic leukemia
• Aggressive NK-Cell leukemia
• Adult T cell lymphoma/leukemia (HTLV1+)
• Extranodal NK/T-cell lymphoma, nasal type
• Enteropathy-type T-cell lymphoma
• Hepatosplenic gamma-delta T-cell lymphoma
• Subcutaneous panniculitis-like T-cell lymphoma
• Mycosis fungoides/Sézary's syndrome
• Anaplastic large cell lymphoma, T/null cell, primary cutaneous type
• Peripheral T cell lymphoma, not otherwise characterized
• Angioimmunoblastic T cell lymphoma
• Anaplastic large cell lymphoma, T/null cell, primary systemic type

1. Mitte-Hodgkini lümfoomid:
klassifikatsioon lümfoidrakkude tüübi järgi:
a. B-eellasrakulised (mitteküpsetest B-lümfoidsetest
rakkudest);
b. Perifeersed B-rakulised (küpsetest B lümfoidsetest rakkudest);
c. T-eellasrakulised (mitteküpsetest T-lümfoidsetest rakkudest);
d. Perifeersed T-rakulised (küpsetest T-lümfoidsetest rakkudest);

Lümfoomide immuunfenotüüp:
positiivsus B- või T- lümfoidse rea markeritega;
Molekulaarne iseloom:
monoklonaalsus vastavalt B- või Tpinnaretseptorite
geneetiliste
ümberkorralduste (rearrangement) osas;

• 80-85% B-lümfoidsed;
• 15-20% T-lümfoidsed;
• Lümfoidkoe kasvajate histogenees

• Kasvajalised lümfoidrakud püüavad sageli
käituda nagu nende normaalsed prototüübid:
N. follikulaarsed lümfoomid vohavad lümfaatilise
koe B-aladel;
T-lümfoomid haaravad sageli parakortikaalseid
T-tsoone;

• Vormid leviku-ulatuse alusel:
1. Domineerivalt lümfisõlmede haaratusega
(haaratud ls-d;)
2. Primaarsed ekstranodaalsed lümfoomid (n.
MALT lümfoom, mucosa asoociated lymphoid
tissue);
3. Dissemineerunud lümfoom/leukeemia (luuüdi
ja soliidsete kudede . ls, põrn- haaratus)

A. Mitteküpsed vormid
• B- ja T- eellasrakulised kasvajad:
= ägedad B- või T-lümfoblastsed leukeemiad/lümfoomid
(ALL);
• B-ALL (ca 85%): käituvad sagedamini leukeemiana;
peamiselt lastel;
• T-ALL (15%): käituvad sagedamini lümfoomidena, st.
peamiselt lümfaatilist kude haaravana:
- tüümuse haaratus; peamiselt noortel meessoost
täiskasvanutel;

Äge lümfoblast-leukeemia
Kõige kõrgem haigestumus 4 a vanuses.
Väga järsk algus: sümptomid kujunevad päevade-näd jooksul.
Luuüdi supressioonist tingitud sümptomid: aneemia-väsimus, palavik,
küpsete leukots -infektsioonid, trombots -petehhiad, igemete
veritsus, ninaverejooksud.
Luude hellus ja valu, tingitud luuüdi proliferatsioonist ja periosti(luuümbris)
infiltratsioonist.
Lümfisõlmede, põrna ja maksa suurenemine kasvajalise infiltratsiooni tõttu.
Kesknärvistüsteem: ajukelmete ärritusnähud, oksendamine-kasvaja leviku
tõttu ajukelmetele.

Äge lümfoblast-leukeemia
Rakendatakse agressiivset kemoteraapiat: 90%
lastest saavutab täieliku remissiooni, 2/3
terveneb.

Morfoloogia:
B-lümfoblastsed: haaratud luuüdi (pantsütopeenia) ja
perifeerne veri; ilma ravita agressiivne kulg, letaalne lõpe;
Rakud: keskmise suurusega atüüpiliste tuumadega,
väikeste või märkamatute nukleoolidega; immuunhistokeemiliselt
positiivsed B-lümfoidse rea
märgistega CD79 ja CD 20.
T- lümfoblastsed: haaratud tüümus, harvem põrn,
maks, luuüdi ja perifeerne veri; agressiivsem kulg;
Rakud: väikeste või kesksuurte atüüpiliste tuumadega,
väikeste või märkamatute nukleoolidega;
immuunhistokeemiliselt positiivsed T-lümfoidse rea
märgistega CD3 ja CD 7 jt.;

Äge lümfoblastne leukeemia/lümfoom,
perifeerne veri

B. Küpsed vormid
1) Perifeersed B-lümfoidrakulised lümfoomid:
•Krooniline lümfoidne leukeemia/lümfotsütaarne
lümfoom
- sagedasim leukeemia vorm lääne-ühiskondades;
- generaliseerunud lümfisõlmede haaratus, sageli
luuüdi ja perifeerse vere haaratus, hepatosplenomegaalia (põrn kuni 1kg);
- indolentne kulg;
- võimalik transformatsioon B-suurerakuliseks lümfoomiks . nn. Richter´ i
sündroom;
morfoloogia:

Krooniline lümfoidne
leukeemia/lümfotsütaarne lümfoom
Infiltratsioon maksakoes

Follikulaarne lümfoom
- sagedasim lümfoomi vorm täiskavanutel lääneühiskondades
- kliinik: generaliseerunud lümfisõlmede haaratus (valutu lümfisõlmede
suurenemine), harvem ekstranodaalsed lokalisatsioonid;
- ainuke lümfoom, millel morfoloogilised maliigsusastmed:
– G1: vähe tsentroblaste;
– G2: mõõdukal hulgal tsentroblaste;
– G3: ülekaalus tsentroblastid;
- iseloomulik translokatsioon: t(14;18); Bcl2
(apoptoosi antagonist)
- kulg: Elulemus 7-9 a, ei allu tavapärasele kemoteraapiale. Vajalik
monoklonaalsete antikehade kasutamine.
- 30-50% transformeerub B-suurerakuliseks lümfoomiks elulemus

Follikulaarne lümfoom
põrna haaratusega

Follikulaarne lümfoom

Bcl-2
Follikulaarne lümfoom

Follikulaarne lümfoom
Vohab lümfisõlmedes või perifeersetes kudes, koosneb
tsentrotsüütidest ja tsentroblastidest.
Levib põrna, maksa ja luuüdisse.
Iseloomulik translokatsion (14;18)BCL2 proteiini
üleekspressioon.

Difuusne B-suurerakuline lümfoom
morfoloogiliselt heterogeenne rühm
- kliiniliselt: sageli ilmne ühe lümfisõlme või
ekstranodaalse loklisatsiooni haaratus; võib tekkida
kõikjal: seedetrakt, luu, peaaju;
- hilisfaasis luuüdi haaratus, leukemisatsioon;
- Agressiivne, kiirelt progresseeruv kuid allub hästi kemoteraapiale
(remissioon kuni 80%, tervenemine 50%).
Morfoloogia: varieeruvad suured vesikulaarsete
tuumade ja sageli prominentsete nukleoolidega
lümfoomirakud; tsentroblastsed ja immunoblastsed
kasvajarakud;

Difuusne B-suurerakuline lümfoom
põrna haaratusega

Difuusne B-suurerakuline lümfoom
CD20

Burkitti lümfoom
- B-suurerakulise lümfoomi variant;
- sage lastel ja noortel täiskasvanutel;
- seotud EBV-infektsiooniga;
- iseloomulik translokatsioon: t(8;14);
- endeemiline vorm : abdominaalsete/mesenteriaalsete
lümfisõlmede, ka neerude, munasarjade,
neerupealiste haaratus: abdominaalne tuumori mass;
- sporaadiline: ileotsökaalpiirkond, peritoneum;
- allub hästi keemiaravile;
Morfoloogia: keskmise suurusega atüüpilised
lümfoidrakud, “tähistaeva fenomen”.;

Burkitti lümfoom:
“tähistaeva” fenomen

Plasmarakulised kasvajad,
plasmatsütoom ja müeloomtõbi
Küpsetest plasmarakkudest lähtuvatele kasvajatele on
iseloomulik, et nad koosnevad ühest immuunoglobuliine
sekreteerivast plasmarakkude kloonist (gammapaatia).
Seetõttu tõuseb veres ühe monoklonaalse immuunglobuliini
või selle fragmentide kontsentratsioon (M-komponent:
müeloomtõbi).
M-komponent on tavaliselt terve Ig, kas kerge ahel (light chain)
või raske ahel (heavy chain). Kerge ahel on väike valk ja
eritub seetõttu neerude kaudu (Bence-Jones’ valk).
=Gammapaatia

Plasmarakuline müeloom (multiipelne
müeloom)
Kõige sagedasem gammapaatia, esineb vanemas eas
- hulgalised osteolüütilised kasvajakolded luudes; kasvajarakud sekreteerivad
tsütokiine (MIP1 ), mis aktiveerivad luukoe osteoklasteluudestruktsioonid.
patoloogilised murrud, luuvalud;
- hüperkaltseemia, aneemia;
- Kasvajarakud sekreteerivad Ig kerge ahela valke (monoklonaalne seerumproteiin:
erituvad neerude kaudu, osalt ladestuvad neerudesamüloidoos (ka uriinis, nn
Bence-Jonesi valk);
• - neerukahjustus:
“müeloomneer”: valgulised silindrid
neerutuubulites koos tubulo-interstitsiaalse
põletikuga;
amüloidoos (κ- või λ).

Plasmarakuline müeloom (multiipelne
müeloom)
osteolüütilised kolded koljus
plasmatsütoidsed
kasvajarakud

plasma cell
kappa

Plasmatsütoom
• Klonaalne plasmarakkude proliferatsioon, morfoloogia
ja immuunfenotüüp identne müeloomtõvega, kuid
esineb solitaarse koldena luus või pehmetes
kudedes;
- solitaarne luuplasmatsütoom: lülisammas, roie,
kolju, väikse vaagna luud, femur, clavicula, scapula;
- ekstraossaalne plasmatsütoom: ülemised hingamisteed (80%),
seedetrakt kusepõis, rinnanääre, peaaju jt.
Allub kiiritusravile, harva läheb üle müeloomtõveks;

Perifeersed T-lümfoidrakulised lümfoomid
• - perifeerne T-rakuline spetsifitseerimata lümfoom;
• - anaplastne T-suurerakuline lümfoom; ALK . geeni
ümberkorraldusega, eriti lastel ja noorukitel allub
hästi keemiaravile;
• - täiskasvanute T-rakuline leukeemia/lümfoom
(viirusinfektsioon HTLV-1);
• - mycosis fungoides / Sezary sündroom: naha T-rakuline lümfoom,
kasvajarakud ka perifeerses veres;

Naha T-rakuline lümfoom

CD3

Hodgkini lümfoom
varem ka: Hodgkini tõbi
Sagedasem pahaloomuline kasvaja noores eas: keskmine vanus 32 a.
Kliinik: lokaliseeritud lümfadenopaatia, palavikud, öine higistamine, kehakaalkaalu
;
- Erinevalt MHL-dest haarab ühte lümfisõlme või lümfisõlmede jada (sageli esmalt
kaelal) ja levib anatoomiliselt
ettearvatavatesse sõlmedesse põrna haaratus (splenomegaalia) maksa
haaratus (hepatomegaalia) luuüdisse (Diagn. trepaanbiopsia);
-Nahal petehhiad, kergesti tekivad verevalumid (tramobotsütopeenia).
-Anamneesis võimalik Epstein-Barri viirusinfektsioon või infektsioosne
mononukleoos.
Staadiumi määramine oluline ka ravi seisukohalt: allub
hästi lokaalsele kiiritus- ja kemoteraapiale.

Morfoloogia:
- lümfisõlme struktuur hävinud, infiltreeritud
kasvajast;
- diagnostilised rakud: Reed-Sternbergi rakud;
- lisaks ühetuumsed histiotsütaarsed nn. Hodgkini rakud +
histiotsüütide kogumikud;
+ segarakuline (plasmarakud, eosinofiilid,
lümfotsüüdid) foon;
• - nekroos;

Hodgkini lümfoom
Reed-Strenbergi rakud, CD30+, CD15+
Reed-Sternbergi
hiidrakud
Lähtuvad ls
idutsentrist

Staadium
Hodgkini lümfoomi staadiumid
Definitsioon
I Ühe lümfiregiooni või –sõlme haaratus
(põrn, tüümus, Waldeyeri ring)
II Mitme lümfiregiooni või -sõlme
haaratus ühel pool diafragmat (n. Kaela ja
mediastinaalsed lümfisõlmed)
III Mitme lümfiregiooni või -sõlme
haaratus mõlemal pool diafragmat
IV Ekstranodaalsete udede/piirkondade
haaratus (luuüdi jt.)

Hodgkini lümfoom, klassifikatsioon,
morfoloogia:
1. Lümotsüütide predomineerimisega Hodgkini lümfoom: nodulaarsed
lümfohistiotsütaarsete (L&H rakud “popkorn”-rakud) ja epitelioidsete
histiotsüütide infiltraadid ls-s; CD30-; CD15-, EMA+; EBV-
2. Klassikaline Hodgkini lümfoom (variandid) (CD30+,
CD15+, EBV+):
- segarakuline: kirjurakuline infiltraat, rohked RSrakud;
- nodulaarse skleroosiga: skleroos+akunaarsed RS-rakud;
- lümfotsüütiderikas: vähem klassikalisi RS rakke;
- lümfotsüütide depletsiooniga: domineerivad HRSrakud, vähe
lümfotsüüte;

Hodgkini lümfoom: segarakuline variant

Hodgkini lümfoom: nodulaarne skleroos

Hodgkini lümfoom: nodulaarne skleroos,
lakunaarsed Reed-Strenbergi rakud