36. 36. NEUROLOOGIA

mest on vastukäivad: on andmeid, et ravim aeglustab
haiguse progresseerumist, aga teisalt on
ravimit kahtlustatud haigete letaalsuse suurendamises.
– Ei peaks kasutama koos MAO-A-inhibiitoritega
(hüpertensiivse kriisi oht).
Dopamiiniagonistid
– Bromokriptiin, pergoliid ja teised dopamiiniagonistid
stimuleerivad dopamiiniretseptoreid.
Patsienti tuleb ravimiga harjutada aegamööda.
– Ravi alustatakse väikese annusega (bromokriptiini
1,25 mg x 2) ja lisatakse 4–6 nädalaga järkjärgult
kuni 5–10 mg x 3.
– Tõhusus on väiksem kui levodopal, aga parem
kui amantadiinil või antikolinergilistel ainetel.
– Kõrvalmõjud on olemas, nad meenutavad levodopa
kõrvaltoimeid. Ravimid võivad põhjustada
pleuriiti.
Antikolinergilised ained
– Kõigil haigetel saadakse tagasihoidlikud tulemused,
sageli ilmnevad ka kõrvaltoimed. Ravi
alustatakse väikese annusega, lisades vähehaaval
rahuldava toimeni välja. Ent võib ka juhtuda, et
annuse suurendamist takistavad kõrvaltoimed.
– Antikolinergiliste vahendite kõrvaltoimeid: kitsa
nurgaga glaukoomi halvenemine, mälu nõrgenemine
ka hea mäluga inimestel, nägemishäired,
segasusseisundid (ettevaatust, kui vanur on
halva mäluga,), suu kuivamine, kõhukinnisus,
urineerimistakistus (ettevaatust, kui on prostata
hüpertroofia).
Amantadiin
– Toimemehhanism on halvasti teada, tõhusus on
antikolinergiliste vahendite tasemel.
– Harjumisaega ei lähe vaja ja kõrvalnähte üldiselt
ei ilmne.
– Toime on mõnikord mööduv.
– Tülikas on livedo reticularis.
Stereotaksiline kirurgia
– Talamotoomiaga võidakse ravida ühepoolset medikamentoossele
ravile resistentset invaliidistavat
treemorit. Pallidotoomia aitab muudegi
nähtude korral. Kasutatakse ka elekterstimulatsioonravi.
36.88 AMÜOTROOFILINE
LATERAALSKLEROOS (ALS)
Hannu Laaksovirta
Üldiselt
– Motoneuronihaigustest kõige levinum. Iseloomulik
tahtele alluvate lihaste kõhetumine ja
nõrgenemine.
– Lihaste nõrkus ja atroofia koos spastilisusega
ilma sensoorsete sümptomiteta.
961
– Autonoomse närvisüsteemi ja sfinktrite funktsioonid
säilivad.
– Pole tähelepanuväärseid mõtlemishäireid.
– Haigust diagnoositakse neuroloogiaosakondades,
välistades muud arvesse tulevad haigused.
Epidemioloogia
– Levimus u. 350 haiget.
– Haigestumus 1–3/100 000/a. ehk Soomes u.
100–120 uut juhtu aastas.
– Harilikult haigestuvad 55–70-aastased.
Etioloogia ja päritavus
– Etioloogia on tundmatu.
– Nakkusriski ei ole leitud.
– 5–10%-l esineb haigus perekonniti, aga
pärilikkusmehhanism ei ole üheselt selge.
Sümptomid
– Sagedasim esmane sümptom on ühe käe, harvemini
jala nõrkus normaalset koormust nõudvas
olukorras.
– Esinevad alajäsemete krambid.
– Bulbaarpiirkonnas algsümptomina kõne ja neelamise
nõrgenemine.
Haiguse kulg
– Lihaste nõrkus ja atroofia areneb jäsemete distaalseist
osadest proksimaalsele, teistele jäsemetele,
hingamislihastele ja bulbaarpiirkonda või
algab lihaste nõrkus bulbaarpiirkonnast, arenedes
vastassuunas.
– Ülemise motoneuroni kahjustusest tuleb spastilisus
ja elavnevad refleksid.
– Alumise motoneuroni kahjustus nõrgendab toonust
ja reflekse, nii et toonus haiguspildis
varieerub.
– Haiguse progresseerumisel saab valitsevaks lihaste
atroofia ja lõtvus.
– Südamelihas ei ole haigusest haaratud.
– Silmaliigutused lakkavad alles haiguse lõppjärgus.
Kliiniline leid
– Silmatorkavaim leid on teenari ja käelaba väikeste
lihaste atroofia.
– Lihasmassi vähenedes haige kõhnub.
– Fastsikulatsioon, mis on hästi näha teenari piirkonnas,
keeles ja suurtes lailihastes. Fastsikulatsioonid
üksi ei ole haigustunnuseks.
– Sensoorne defitsiit osutab teistele haigustele kui
ALS.
Laboratoorsed näidud
– Pole spetsiifilisi leide.
– S-CK ja liikvori valk võivad veidi tõusta.
– ENMG (neuroloogi kaudu)
36.88