36. 36. NEUROLOOGIA

36. NEUROLOOGIA
36.87 PARKINSONI TÕBI
Heikki Teräväinen
Etioloogia
– Suures osas tundmata.
– Haruldased põhjused on
mürgistused (CO, mangaan, MPTP)
ajuinfarkt, -tuumor või -trauma
pärilik vorm.
– Latrogeenne parkinsonism on psühhofarmakonide
kasutamisel tavaline.
Sümptomid
– Tavalisimad:
rahutreemor
liigutuste aeglustumine (hüpokineesia)
lihastoonuse suurenemine (rigiidsus).
– Muud:
lihaste valu
ettekallutatud kehaasend
autonoomse närvisüsteemi häired (kõhukinnisus,
impotentsus, ortostaatiline hüpotoonia)
süljevool
naha rasuseks muutumine
depressioon (u. 40%)
dementsus kaugele arenenud juhtudel (u.
15%-l haigeist).
– Mälu mõõdukas nõrgenemine on tavalisem kui
dementsus, seega. vähem kui Alzheimeri tõve
puhul.
– Treemor on aeglane ja väheneb liigutuste ajal.
– Esineb hüpokineesiat ja bradükineesiat.
– Kaasliigutused vähenevad, samm lüheneb ja
käimine aeglustub.
– Ettekummardunud kehaasend.
– Näoilmed ja silmapilgutused vähenevad (hüpomiimia),
kõne võib olla monotoonne.
– Kirjutamine aeglustub ja käekiri on väike
(mikrograafia).
– Psüühiline ja füüsiline pingutus halvendavad
kõiki sümptomeid.
– Kõiki sümptomeid ei esine kõigil haigeil.
Diagnoos
– Tõenäoline, kui patsiendil on kaks kolmest peasümptomist
(treemor, hüpokineesia, rigiidsus).
– Ei ole hüperrefleksiat ega positiivset Babinski
refleksi.
– Diagnoosimist segab kõige enam essentsiaalne
treemor (36.86).
– Välistada haigused, kus peale parkinsonismi on
veel mingeid teisi sümptomeid (Parkinson Plus):
progressiivne supranukleaarne oftalmopleegia
(piiratud silmaliigutused)
Shy-Drageri sündroom (märgatav ortostaatiline
hüpotoonia)
960
normaalrõhu hüdrotsefaalia (alajäsemete ataksia,
inkontinentsus)
multi-infarktisündroom
Alzheimeri tõbi (raske dementsusega)
ravimparkinsonism.
Ravi
– Koosneb liikumisravist haige soovi ja oskuse
alusel, ravimeist ja mõnikord kirurgiast.
– Liikumise eesmärk on üldise teovõime säilitamine
ja liigeste tööshoidmine.
– Ravi alustamine, eriti noorematel (nt. töölkäijatel)
põhineb neuroloogi arvamusel pikaajalise
raviga kaasnevate kõrvalnähtude minimaliseerimisest.
– Farmakoteraapia valitakse individuaalselt, vanust
ja muid haigusi arvestades.
Levodopa
– Antakse koos dekarboksülaasi inhibiitoriga (karbidopa
või benserasiid). Inhibiitor takistab levodopa
lagunemist mujal organismis ja vähendab
perifeerseid kõrvalmõjusid.
– Ravi alustatakse väikese annusega (50 mg x 3) ja
suurendatakse annust iga 3–5-päeva tagant 100–
200 mg x 3, vastavalt tõhususele ja kõrvaltoimetele.
– Imendumisel on individuaalseid erinevusi. Mõnikord
läheb vaja suuremaid raviannuseid.
– Ravi esimestel aastatel manustatakse ravimit
kolme annusena, nt. kell 7, kell 12 ja kell 17 (u.
5-tunniste vahedega), eeldusel, et patsient on
ärkvel kell 7–22.
– Esimesel 1–2 kuul antakse ravimit söögi järel,
hiljem u. 30 min. enne sööki.
– Toime on üldiselt hea ja algul ei ole märkimisväärset
kõrvalmõju.
– Kõrvaltoimed
mao-seedetrakti-sümptomid (valud, kõrvetised)
rohke higistamine
segasus
mõnikord südame rütmihäired
harva haistmishäired.
– Ei tohi tarvitada värske südameinfarkti korral
(kalduvus arütmiale). Fenotiasiinid nõrgendavad
toimet.
– Pikka aega kestnud levodopa-ravi põhjustab
sundliigutusi (düskineesiat, düstooniat) suurel
osal patsientidest. Raviannuseid vähendades
need nähud küll vähenevad, Parkinsoni tõve
sümptomid aga ühtlasi halvenevad.
Selegiliin
– Pärsib MAO-B-ensüümi ja tõhustab levodoparavi
toimet. Ravim võib pidurdada Parkinsoni
tõve halvenemist. Ravimit antakse tavaliselt 5–
10 mg hommikuti.
– Uurimustulemused selegiliini pikaajalisest toi-