36. 36. NEUROLOOGIA

36. NEUROLOOGIA
reageerivat ebaadekvaatselt (“kummaline, veider
patsient”).
Mäluhäirega patsiendi uurimine
1. Sümptomidiagnoos (kas patsiendil on mäluhäire
või dementsus).
2. Ravitavate põhjuste otsimine.
3. Sekundaarsete teovõimet nõrgestavate põhjuste
otsimine.
Teovõime hindamine
– Sümptomidiagnostikas on teovõime hinnang
keskne:
Vaimne e. kognitiivne teovõime
– Mini-Mental State Examination (MMSE)
(36.27) on vaimset teovõimet mõõtev minitest.
Tulemust võivad mõjutada haridustase ja keelelised
häired.
– Vaimse teovõime hindamiseks kasulik ka laiem
neuropsühholoogiline uuring (36.38). Uuringu
erilisteks näidustusteks on töövõime- või hooldusekspertiis,
diferentsiaaldiagnostilised probleemid
(spetsiifilised häired, depresssioon),
õigusliku teovõime hindamine probleemsituatsioonis
ja uued, eriti nooremad patsiendid. Kergete
ja algavate häirete korduv uuring 6–12 kuu
järel selgitab sageli diagnoosi.
Sotsiaalne teovõime
– Igapäevastest toimingutest hinnatakse pesemist,
söömist, riietumist, liikumist, WC-s käimist ja
suutlikkust kontrollida urineerimist ja roojamist
(ADL e. Activities of Daily Living – igapäevase
elu hindamise skaala). Keerulisemad toimingud
(IADL – Instrumental Activities of Daily Living)
on nt. suutlikkus kasutada telefoni, käia
poes, valmistada süüa, hoida kodu korras, liikuda
väljas, võtta õigesti ravimeid ja korraldada
rahaasju. ADL- ja IADL hindamiseks on arendatud
spetsiiflisi lühiteste (22.11).
– Sotsiaalse teovõime hinnang põhineb sageli patsiendi
ja tema lähedaste, koduteenindajate ja
-põetajate andmetel
Meeleoluhäired
– Masendusseisundi diagnoosimine põhineb intervjuul
ja jälgimisel. Osal juhtudel selgub diagnoos
alles laiema psühhiaatrilise ja psühholoogilise
uurimisega. Depressioon võib olla
“varjatud”, kui selle tunnusteks on vaimse teovõime
häired või somaatilised sümptomid. Ebaselgel
juhtumil tuleb patsient saata psühhiaatrilisele
uurimisele.
Mäluhäirega patsiendi põhiuuringud
– Anamneesi kogumine, ka omaste intervjueerimine
ja varasemate haiguslugude uurimine.
– Vaimse teovõime kliiniline hinnang: lühike sõel-
912
test, näit. Mini-Mental State Examination
(MMSE) (36.27).
– Sotsiaalset teovõimet ja enesetunnet mõjutavate
faktorite hindamine.
– Üld- ja neuroloogiline staatus.
Normaalne neuroloogiline staatus on tavaline
algava Alzheimeri tõve korral.
Kehapoolesümptomid (ühepoolne nõrkus,
kõõlusereflekside elavnemine, positiivne Babinski
refleks) ja bulbaarnähud (düsartria,
düsfaagia, sundnutt ja -naer) ning ekstrapüramidaalsümptomid
(suurenenud lihastoonus,
lühisammuline käimine) viitavad vaskulaarsele
dementsusele.
Ekstrapüramidaalsümptomid, tihti koos
treemoriga viitavad Parkinsoni tõvele.
Apraktiline kõnnak vihjab “normaalrõhu”
hüdrotsefaaliale või sügavale vaskulaarsele
dementsusele.
Müokloonus ja muud staatuse iseärasused
viitavad Creutzfeldt-Jakobi tõvele.
Tahtmatud liigutused on iseloomulikud Huntingtoni
tõvele. Neid on ka sageli ravimeid
saavatel Parkinsoni tõve haigetel.
– Laboratoorsed põhiuuringud
PVK, S-K, S-Na, fB-Glük, S-Ca, S-Krea, S-
ALAT, S-TSH, S-B 12 -vitamiin.
Aju põhivisualiseerimine: (pea KT (või MRI)
Täiendavate uuringutena vajadusel B-La, S-
GT, S-AFOS, S-Kol, S-T4v, fE-folaat, süüfilise
seroloogia (TPHA), HIV-antikehad, borrelia-antikehad,
PLV, uriini raskemetallid,
ravimite sõeltest.
– Kui mäluhäire põhjus ei ole selge, siis suunatakse
patsient uuringutele neuroloogiaosakonda.
36.23 RAVITAVA DEMENTSUSE
JA MÄLUHÄIRETE
PÕHJUSED
Timo Erkinjuntti
Eesmärgid
– Identifitseerida varakult algav dementsus ja ravitava
dementsuse põhjused.
– Ravida neid patsiente enne, kui vaimsete võimete
nõrgenemine on pöördumatu.
Pseudodementsus
– Depressiooni kui dementsusetaolise sündroomi
põhjustajat ei maksa unustada (36.20).Tuleb
teha ravikatsetus.
Hüpotüreoos
– Vanuritel esinev dementsus võib jätta enda varju
muud hüpotüreoosi sümptomid,