36. 36. NEUROLOOGIA

36. NEUROLOOGIA
roloogilisel staatusel ja neuroradioloogilisel
leiul.
KT-uuring annab akuutsel perioodil peaaegu
alati kindluse nii intrakraniaalse rõhu suurenemise
suhtes kui ka etioloogilise diagnoosi.
Lumbaalpunktsioon on vastunäidustatud
(36.06).
– MRI on sageli kasutatav etioloogia selgitamiseks.
Etioloogia
– Peaajukoe kahjustustest on turse keskne rõhu
suurenemise põhjustaja ja tüüpiline ajureaktsioon
mehhaanilise, keemilise või vaskulaarse
kahjustuse järel. Seda on raskem ravida kui ära
hoida.
– Veremahu muutused on kiireimad rõhutõusu
põhjustajad ja ka kiiresti ravitavad. Hüpoventilatsioon
ja hüpoksia suurendavad rõhku, hüperventilatsioon
omakorda on kiire vahend rõhu
vähendamiseks. Krooniline kopsuhaigus ja hüpoventilatsioon
võivad olla suurenenud intrakraniaalse
rõhu põhjustajad.
– Hüdrotsefaalia põhjustab üldiselt rahuliku rõhutõusu
pildi, aga viimase etapi sümptomid võivad
olla ägedad. Lastel on hüdrotsefaalia puhul tüüpiline
peakuju – vesipea puhul üldiselt ei arene
paispapilli. Hüdrotsefaalia põhjuseks võib olla
kasvajast tingitud liikvoriringe häired või resorptsioonihäired.
– Kroonilise hüdrotsefaalia (“normaalrõhu” hüdrotsefaalia)
triaad: käimisraskused, inkontinentsus
ja dementsus (36.23).
– Ekspansiivne mass on klassikalisi rõhutõusu
sümptomite põhjustajaid.
– Hemorraagiast tingitud rõhu mõju areneb
kiiresti.
– Põletike puhul võivad diagnoosimisel abiks olla
infektsiooni lisasümptomid.
Ravi
– Suurenenud intrakraniaalse rõhu ravi on põhjuse
ravi:
kasvaja või hematoomi kõrvaldamine
põletiku ravimine
hüdrotsefaalia kirurgiline ravi ajutise fistuli
või püsiva šundiga.
– Turse ravimine on kõige raskem:
hüperventilatsioon
osmootsed diureetikumid (mannitool)
glükokortikoidid (deksametasoon)
vedelikutasakaalu tagamine
asendiravi.
– Teadvuseta haigel on oluline vabastada hingamisteed.
908
36.19 TEADVUSETU HAIGE
Kati Juva
Reguleerida elutalitlust
– Teadvuseta patsient vajab alati meditsiinilist
kiirabi.
– Esiteks on vaja tagada hingamise ja vereringe
piisavus. Neelutoru ja küliliasend aitavad hingamisteid
lahti hoida. Kui süda ei löö, vt. elustamine
(17.20).
Teadvuse taseme määramine
1. Teadvusel, orienteeritud
2. Uimane, kõnega äratatav ja seejärel kontaktne
3. Eriti uimane, raskesti äratatav, segane
4. Reageerib valule sihipäraste liigutustega (tõrjudes)
5. Reageerib valule stereotüüpselt (nt. ekstensioonireaktsioon)
6. Ei reageeri valule, spontaanne hingamine säilinud
7. Ei reageeri valule, spontaanne hingamine puudub.
– Kirjelda alati täpselt, milline on teadvuse tase,
ainult fraasist “patsient on teadvuseta” või “teadvuse
tase on 3” ei piisa.
Põhjuse selgitamine
– Elutalitluse tagamise järel püüa selgitada teadvusetuse
põhjus. Anamnees on eriti tähtis.
Ära luba omakseid, saatjaid jt. enne ära minna,
kui oled juhtunu kohta kõik andmed saanud.
Selgita, kas teadvus kadus äkki, kas oli krampe,
traumat, eelnevaid sümptomeid.
Küsi varasemate haiguste (epilepsia, diabeet
jms.) ja võimalike ravimite tarvitamise kohta.
– Eriti on vajalik silmas pidada ravitava teadvusetuse
põhjusi. Pea meeles MIDAS:
Meningiit
Intoksikatsioon
Diabeet
Anoksia
Subduraalne hematoom.
– Kiire on siis, kui
oletad ravivajavat infektsiooni (bakteriaalse
meningiidi ravi algab häguse liikvori saamise
järel, enne laboratooriumivastust)
teadvusetus süveneb ja kehapoole sümptomid
lisanduvad, nt. areneb laienev valgusjäik pupill
(sel juhul võib olla vajalik kiire neurokirurgiline
ekspansiooni kõrvaldamine).
– Teadvuseta patsiendi ravi eeldab haiglatingimusi.
Kui patsient on transporditavas seisundis,
tuleb ta kiiresti viia haiglasse.
– Tervisekeskuses tuleb uurida veresuhkrut. Muid