Materjaliõpetus

Tln Lasnamäe Mehaanikakool 

Materjaliõpetus 

Konspekt autotehnikutele 

Koostaja Mati Urve 

2009

Teemad 

1. Materjalide omadused, 

2. Terased, 

3. Malmid, 

4. Magnetmaterjalid, 

5. Metallide termiline töötlemine 

6. Vask ja vasesulamid, 

7. Alumiinium ja alumiiniumisulamid, 

8. Magneesiumisulamid, 

9. Titaan ja selle sulamid, 

10. Laagriliuasulamid , 

11. Kermised, 

12. Metallide korrosioon, 

13. Plastid , 

14. Klaas, 

15. Värvid, 

16. Värvide liigitus, 

17. Värvimisviisid, 

18. Pindade ettevalmistamine, 

19. Metallide konversioonkatted, 

20. Metallkatted, 

21. Kütuste koostis, 

22. Kütuste koostis, 

23. Nafta koostis ja kasutamine, 

24. Nafta töötlemise viisid,

25. Kütuse põlemine , 

26. Vedelkütuste üldised omadused ja nende kontrollimine, 

27. Bensiinid, 

28. Petrooleum, 

29. Diislikütused, 

30. Gaasikütused, 

31. Hõõrdumine ja kulumine, 

32. Määrdeainete liigitus, 

33. Õlid, 

34. Õlide omadused, 

35. Mootoriõlid, 

36. Õli vananemine ja vahetamine, 

37. Jõuülekandeõlid, 

38. Tööstusõlid, 

39. Muud õlid, 

40. Plastsed määrded, 

41. Kaitsemäärded, 

42. Kõvad määrded, 

43. Jahutusvedelikud, 

44. Jahutusvedelikud, 

45. Pidurivedelikud, 

46. Konserveerimisvedelikud, 

47. Lõike- ja jahutusvedelikud, 

48. Abrasiivmaterjalid, 

49. Tuleohutuse alused

Materjalide omadused 

Materjali tihedus. Tiheduseks nim antud materjali massi ruumalaühiku kohta. 

ρ = m / V (kG/m³) ; 

• raud ρ = 7870 kG/m³, 

• vask ρ = 8960 kG/m³, 

• alumiinium ρ = 2700 kG/m³, 

• plii ρ = 11340 kG/m³, 

• elavhõbe = 13520 kG/m³ 

• titaan ρ = 4500 kG/m³ ; 

• tina ρ = 7300 kG/m³ ; 

• volfram ρ = 19300 kG/m³. 

Materjali sulamistemperatuur. Sulamis temperatuuriks nim niisugust temperatuuri, mille juures 

materjal muutub tahkest olekust vedelaks. 

• volfram = 3410ºC, 

• raud = 1539ºC; 

• vask = 1083ºC; 

• alumiinium = 660ºC; 

• titaan = 1665ºC ; 

• tina = 220ºC; 

• plii = 327ºC; 

• plastid = 60….200ºC ; 

• alumiiniumoksiid = 2050ºC; 

• elavhõbe = - 40ºC. 

Elektrijuhtivus. Elektrijuhtivuseks nim omadust elektrit juhtida. Selleks, et määrata materjali 

elektrijuhtivust peab teadma eritakistust. Materjali eritakistust määratakse 1m pikkuse ja 1mm² 

ristlõikepindalaga materjali varval oomides. 

Soojusjuhtivus. Soojusjuhtivuseks nim materjali omadust soojust üle anda kõrgema temperatuuriga 

piirkonnast madalama temperatuuriga piirkonnale. Soojusjuhtivuse ühik on vatti meetri ja Kelvini 

kohta [ W / (m K) ]. 

Soojusväsimus. On omadus, mis seisneb materjalide purunemises korduvate temperatuuripingete

toimel. Seda nähtust tuleb arvestada vahelduva soojusrežiimi tingimustes töötavate seadmete 

detailide juures. 

Värvus. Metalle jaotatakse mustadeks(rauaühendid) ja värvilisteks metallideks. 

Kõvadus. Nimetatakse materjali omadust vastupanna teistele temasse tungivatele materjalidele. 

Brinelli meetod, mis kasutab kõvaduse määramiseks kolme karastatud teraskuuli läbimõõduga 10, 

5, 2,5 mm. Kõvaduse määramiseks surutakse kuul pressi abil materjalisse, seejärel arvutatakse 

tekkinud jälje pindala ja kõvadus. 

Rocwelli kõvaduse katse. Siin kasutatakse kõvaduse määramiseks teemantkoonust tipunurgaga 

120 kraadi. Ning karastatud teraskuuli läbimõõduga 1,50mm.Survepressi varustas Rockwell 

indikaatoriga millel oli kaks skaalat. Must C skaala ja punane B skaala. Kui mõõdetakse karastatud 

detaile siis kasutatakse teemant koonust survejõud on 150kg ning kõvadust loetakse indikaatori 

mustalt skaalalt. Ja tähistatakse HRC 62.Kui katsetatakse karastamata materjali siis kasutatakse 

teraskuuli ja survejõud on 100kg. Kõvaduse arv loetakse indikaatori punaselt skaalalt ja tähistatakse 

HRB 54 (H – kõvadus, R – Rockwell, B ja C skaalad).Kui katsetatakse õhukese karastusega 

pinnakihti siis kasutatakse teemantkoonust aga survejõud on 60kg. Kõvaduse arv loetakse 

indikaatori mustalt skaalalt kuid tähistatakse HRA7. 

Vikersi kõvaduse määramise meetod. Selle meetodi juures kasutatakse otsikuna 4 tahkset teemant 

püramiidi. Survejõud kõigub 5 - 100kg`ni. Materjali kõvadus leitakse Vikersi meetodil järgmiselt. 

Mõõdetakse püramiidi jälje diagonaalid. Arvutatakse nende abil rombi pindala, kõvadus leitakse 

(HV = P/S [kg/mm²][N/mm²]) 

Tugevus. Selleks nim materjali omadust vastupanna pidevalt mõjutavale jõule. Olenevalt 

deformeeriva jõu suunast võime liigitada järgmisi tugevusi: tõmbe-, surve-, pained-, väände- ja 

nihketugevus. 

Tõmbekatse tehakse selleks, et määrata materjali tõmbetugevust. Kaasaegsed tõmbemasinad 

joonistavad välja tõmbe diagrammi, mis iseloomustab jõu ja pikenemise suhet. 

Proportsionaalsuspiir on kuni selle jõuni, kus toimub mõjuva jõu ja pikenemise vahel 

proportsionaalne ehk võrdeline suhe. Tähis P pe 

Elastsuspiir on selle jõuni, kus venitatud katsekeha taastab oma esialgse pikkuse, kui jõud maha 

võtta. Tähis Pe

Voolavuspiir on jõuni, kus toimub materjali intensiivne pikenemine, kusjuures jõu juurdekasv on 

suhteliselt väike. Tähis PT 

Tugevuspiir on selle jõuni, kus venitatud katsekehal tekib mingis kohas ahenemine (kaelakoht), 

millest toimub edasine pikenemine kuni katkemiseni jõud seejuures ei suurene.Erinevate ja suurte 

süsiniku sisaldusega teraste tõmbediagrammis on erinevus selles, et neis ei esine voolavuspiiri. 

Voolavuspiiriks loetakse seda jõudu mis on tekitanud katsekehas jääva deformatsiooni suurusega 

0,2% seda piiri tähistatakse Po2. Tõmbekatse abil on võimalik määrata materjali plastsust. Plastsust 

iseloomustatakse kahe teguriga: Suhteline pikenemine d = (l – lo)/l 100 [E100%] l - pikkus peale 

katsetust, lo – katse keha pikkus enne katset. 

Ristlõikepinna suhteline ahenemine y = (S o -S)/S100[%] tõmbetugevus d = P o /S = kg/mm² = 

N/mm² voolavustugevus Gt = P t /S kg/mm². 

Materjali sitkuse määramine – seda määratakes löögikatsega pendelvasara abil selleks 

valmistatakse proovikeha. Pendelvasar tõstetakse teatud kõrgusele, katsekeha asetatakse tugedele 

nii, et lõike soon ühtiks vasara liikumise suunaga. Vasar päästetakse lahti, mis liikudes purustab 

katsekeha ja tõuseb veel ülejäänud energia varal teatud kõrgusele – h. Purustamiseks tehtud töö A 

leitakse valemiga 

A = G * l (H - h)[J] g – vasara kaal; l – pendli pikkus. 

Terased 

Teraseks nim raua ja süsiniku sulamit milles on süsiniku 2,14%, mangaani 1%, räni 0,4%. (Raua 

sulamistemperatuur on 1535 o C ja tihedus 7860 kg/m 3 , süsiniku sulamistemperatuur on 3400 o C) 

Keemilise koostise järgi võib teraseid liigitada süsinikterasteks ja legeerterasteks. Kasutusotstarbe 

järgi võib teraseid liigitada tööriista ja konstruktsiooniterasteks. Teraseid iseloomustatakse 

mehaanikas oluliste näitajatega ja need oleksid: karastuvus, töödeldavus, keevitatavus, tugevus, 

kõvadus, sitkus, elastsus, plastilisus jne. 

Süsinik konstruktsiooniteras. Süsinik terased jagunevad süsinik konstruktsiooni-terasteks ja 

tööriistaterasteks. Konstruktsiooniterased jagunevad tavaterased, kvaliteetterased ja 

kõrgekvaliteetterased. Taandamisastme järgi toodetaks tavakonstruktsiooniteraste grupis nii 

keevaid, poolrahulike ja rahulike teraseid. Tavateraseid kasutatakse laialt mitte vastutusrikaste 

detailide valmistamiseks näi raudbetoondetailides tugevduseks. Nendest terastest ei saa valmistada 

detaile, mis vajavad termilist töötlust. Tähistatakse C45, kus C näitab süsinikku ja 45 näitab süsiku

sisaldust sajandik %-tes. Seega süsiniku sisalduson selles terases 0,045%. Kui lisatakse E, siis 

näitab see lisandite sisaldust. Näit C45E. Väikese fosfori ja väävli sisaldusega vääristeras. 

Kvaliteetsed süsinik konstruktsiooni terased. Kuna terased sisaldavad süsinikku jäätakse 

kvaliteetterastel C täht ära. Teras 15-25 on tsementeeritavad terased (terase pinnakihti töödeldakse 

süsinikuga). Teras 30-35 valmistatakse keermetatud detaile. Teras 40,45,50 valmistatakse võlle. 

Teras 55-60 valmistatakse kulumiskindlaid detaile. Number näitab süsinikusisaldust sajandik %- tes 

Automaaditeras. Automaaditeraseks nimetatakse teraseid, mida töödeldakse 

automaatmetallilõikepinkidega. Automaaditerases on suurendatud fosfori ja väävli sisaldust. Nende 

ainete sisaldus võimaldab töötlemisel saada murdelastu. Seleen ja fosfor parandavad ka 

pinnakvaliteeti. Automaaditerastest valmistatakse vähem vastutusrikkaid detaile näiteks kruvid, 

poldid, tihvtid jne. Neid teraseid toodetakse külmalt kalibreerimise teel. Toodetaks järgmisi marke 

A12,A20,A30,A40,A40C.Arv näitab süsiniku sisaldus sajandik % - tes . 

Valuteras. Sellele terasele lisatakse räni, et parandata terase vedelvoolavust. Niisugused terased 

täidavad hästi valuvorme . 

Süsinik tööriistateras. Toodetakse kvaliteetseid ja kõrgekvaliteetseid süsinik tööriistateraseid. 

Erinevus nende vahel seisneb selles, et kõrgekvaliteedilistes terastes on vähendatud väävli ja fosfori 

sisaldust. Väävel soodustab punarabedust, fosfor aga sinirabedust. Kvaliteetseid tähistatakse 

C7,C,C9,C10,C11,C12,C13.kõrgekvaliteetseid C7A ,A – tuleb lõppu. Arv materjali märgis näitab 

süsiniku sisaldust kümnendik protsentides. Süsinik tööriistateraste kuumuskindlus on 250 – 350ºC. 

C7,C8,C7A, C8A – neist tehakse meislid vasarad kärnid tornid. C9,C10,C11,C9A,C10A,C11A – 

puidutööriistad höövli terad, freesid, saelehed, sirkel.C12,C12A,C13,C13A – viilid ,kaabitsad, 

žiletiterad ,tõmbesilmad. 

Legeeritud terased. Legeeritud terasteks nim niisugust teraseid, milledesse on lisatud peale 

süsiniku, räni, väävli ja fosfori lisatud veel teatav % legeerivaid elemente nagu kroomi, niklit, 

mangaani jne. Eristatakse madalalt legeeritud (lisandeid kuni 3%) , keskmiselt legeeritud (lisandeid 

3…5%) ja kõrgelt legeeritud (lisandeid üle 5,5%) teraseid.

Legeerivate elementide tähtsus nende teraste omadustele: 

• Cr – kroom – suurendab terase tugevust läbikarastatavust ja korrosioonikindlust. 

• Ni – nikkel – suurendab terase sitkust tugevust ja korrosioonikindlust. 

• Co – koobalt – suurendab materjali magnetilisi omadusi terase tugevust ning muudab terase 

peenestruktuurilisust 

• Mo – molübdeen – suurendab terase kõvadust ja kulumiskindlust, soodustab peenema 

struktuuri tekkimist 

• Mn – mangaan – suurendab elastsust kulumiskindlust ja kõvadust 

• Si – räni - parandab terase voolavust ,suurendab vastupanu keemilistele reaktiividele, 

suurendab elastsust 

• W – volfram – suurendab terase kuumuskindlust ja kõvadust 

• Ti – titaan – suurendab tugevust ja kuumuskindlust 

• Al – alumiinium - suurendab kuumuskindlust vähendab tagiteket ja suurendab 

korrosioonikindlust. 

Legeeritud vedruterased. Nendele terastele lisatakse mangaani, kroomi ja vanaadiumi. Vedrude 

juures on oluline elastsus ja tugevus. 

Legeeritud tööriistaterased. Nendele terastele lisatakse kroomi, volframi, vanaadiumi, 

molübdeeni, räni, mangaani. Legeeritud tööriistaterased ei ole keevitatavad. 

Kiirlõiketeras on kõrgelt legeeritud tööriistateras. Põhiliseks legeerivaks elemendiks on volfram. 

Suurendab kiirlõiketerase kuumustugevust 500 …600ºC juures. Volfram moodustab süsinikuga 

karbiide, mis on väga kõvad. 

Korrosioonikindlad terased on vastupidavad keemilisele ja elektrokeemilisele korrosioonile. Need 

terased sisaldavad vähe süsinikku. Korrosioonikindlate terastes põhiliseks legeerivaks elemendiks 

on kroom. Veel lisatakse korrosioonikindluse tõstmiseks terastesse niklit, titaani, mangaani. Näiteks 

turbokompressorite labades on kroomi ja niklit. Toiduainete tööstuses kasutatakse teraseid , mis 

sisaldavad kroomi, niklit, titaani ja mangaani. 

Kuumustugevad ja kuumuskindlad terased. Kuumustugevus on vastupidavus koormustele 

kõrgel temperatuuril. Kuumustugevad terased, mis töötavad temperatuuril kuni 350ºC on 

süsinikterased. DIN EN 1008 järgi P265GH, 10CrMo9-10. 350ºC …500ºC juures kasutatakse 

kroomi, molübdeeni, volframi, alumiiniumi ja titaani sisaldusega teraseid. Katelde valmistamisel 

kasutatakse madala süsiniku ning koobalti ja titaani sisaldusega teraseid. Kuumuspüsivad terased on

need, millede struktuur ja koostis kõrge temperatuuri juures ei muutu. Sisepõlemismootorite hülsid, 

vedrud, puksid, tõukurid, pihustite nõelad ja teised keeruka kujuga kuumust taluvad detailid 

valmistatakse terastes, mis sisaldavad kroomi, molübdeeni, alumiiniumi, vanaadiumi. 

Külmakindlad terased X7Ni8 , P275NL1; Roostevaba terased X5CrNi18-10; X6CrNiTi18-10 

Malmid 

Malm on raua ja süsiniku(2,14…6,7%) sulam. Süsinik on malmis keemilise ühendina moodustades 

rauaga tsementiite või vabas olekus grafiidina. 

Sõltuvalt süsiniku olekust jaotatakse malmid järgmiselt: 

Valgemalm – selles malmis on kogu süsinik rauaga seotud tsementiidi kujul. Valgemalm on väga 

habras ja kõva ega ole lõiketöödeldav. Sellest malmist toodetakse tempermalmi. Diiselmootorite 

hülssside sisepind muudetakse valgemalmiks, et suurendada nende kulumiskindlust. 

Hallmalm – selles malmis esineb süsinik grafiidina lehe või lille kujuliselt. Hallmalmi 

markeeritakse Cy4,Cy20,Cy45 kus arv malmi margis iseloomustab tõmbetugevust. Hallist malmist 

valmistatakse detaile valamise teel. Hallmalmi ei saa sepistada. Keevitada saab aga halvasti. 

Lõiketöötlemisel tekib palju metallitolmu. 

Kõrgtugevmalm – Kui hallmalmile lisada alumiiniumi või magneesiumi, siis tekivad 

kristalliseerumise tsentrid ning grafiit omab keeruka kuju. Niisugusel malmil on suur tugevus. 

Kõrgtugevast malmist võib valada väntvõlle, nukkvõlle, hammasrattaid jne. 

Tempermalm – kui valgest malmist valandeid kuumutada, siis valges malmis olev süsinik muutub 

perajaks grafiidiks. Kui kuumutamine toimub liiva sees, siis tempermalmi murdepind on valge. Kui 

aga pannakse musta rauaoksiidipurusse, siis saadakse must murdepind. Tempermalmist 

valmistatakse sanitaartehnikas kasutatavaid ühendusdetaile ja masinate keresid. 

Magnetmaterjalid 

Peaaegu kõik magnetmaterjalid sisaldavad rauda (Fe). Magnetmaterjale liigitatakse pehmeteks ja 

kõvadeks. Pehmed magnetmaterjalid on suure magnetilise läbitavusega aga nendest ei saa 

valmistada püsimagneteid. Pehmed magnetmaterjalid sisaldavad põhiliselt rauda, räni, mangaani. 

Elektrotehniline teras sisaldab 4% räni, permalloi sisaldab 50% või isegi rohkem niklit. Pehmetest 

magnetmaterjalidest valmistatakse trafode südamikke, elektrimootorite staatoreid- rootoreid,

alalisvoolumasinate ankruid jne. Kõvad magnetmaterjalid magneetuvad tugevasti ja säilitavad 

püsimagneti omadused. Tugevad püsimagnetid valmistatakse sulamitest, mis peale raua sisaldavad 

8…15% alumiiniumi, 15…30% niklit, 8…12% vaske, 1…24% koobaltit. Kasutatakse ka materjale 

mis rauda ei sisalda näiteks koosnevad Mn, Cu ja Si või Cr ja Pt. 

Metallide termiline töötlemine 

Lõõmutamine. Lõõmutamiseks nim niisugust termilist töötlust kus materjali kuumutatakse 

vastavalt süsiniku sisaldusest teatud temperatuurini. Hoitakse sellel temperatuuril kuni materjal on 

kogu ristlõike ulatuses kuumenenud ja jahutatakse seejärel koos ahjuga maha. Madalalt legeeritud 

terastel jahtumiskiirus 30…50ºC/h. See aitab parandada materjali lõike töödeldavust, ühtlustada 

struktuuri, vähendada sisepingeid ja valmistada materjal ette järgmisteks termilisteks töötlusteks. 

Normaliseerimine . Normaliseerimisel kuumutatakse materjal sõltuvalt süsiniku sisaldusest. 

Jahutamine toimub kiiremini – seisvas õhus. Normaliseerimisel jääb materjal kõvemaks kui 

lõõmutamisel. Teised omadused on analoogsed lõõmutatud detailidele. 

Karastamine. Karastamiseks nim niisugust termilise töötluse operatsiooni, kus materjali 

kuumutatakse vastavalt süsiniku sisaldusest kuni austeniitse struktuuri tekkimiseni. Materjali 

hoitakse kõrgel temperatuuril ja jahutatakse kiiresti kuni 240ºC Sellisel temperatuuril tekib austeniit 

- martensiitne struktuur. Martensiitse struktuuri saamine on karastamise põhieesmärk. Eriti kiire 

peab jahutus olema 600ºC- 500ºC kraadi vahel. Terased karastuvad, kui süsinikku on üle 0,32%. 

Jahutuskeskkonnana kasutatakse vette, mille jahutus võime on kõige intensiivsem 18ºC ja 20ºC 

vahel. Kiirema jahutuskeskkonna annavad 10% soolalahused, aeglasema aga õli, õhk ja 

sulametallid. Karastamine ühes jahutuskeskkonnas - niimoodi karastatakse lihtsa ristlõikepinnaga 

süsinikterastest valmistatud detaile. 

Karastamine kahes jahutuskeskkonnas . Karastus temperatuurini kuumutatud detail jahutatakse 

kiiresti kuni 400ºC-ni ja asetatakse seejärel aeglasemasse jahutuskeskkonda. Niimoodi karastatakse 

keeruka ristlõikepinnaga süsinik- ja legeeritud terastest valmistatud detaile. 

Karastamine kõrgsagedusvooluga. Karastamiseks kasutatakse tavaliselt kõrgsagedusvoolu mille 

sagedus on vahemikus 8000…16000 Hz. Kõrgsagedusvoolul on omadus kulgeda pindamööda. 

Seega kuumeneb ainult pinnakihti. Kui seda kiirelt jahutada, siis saadakse nn pindkarastus. 

Niimoodi karastatud pind on väga kulumiskindel ja detail töötab hästi painel ja väändel.

Noolutamine. Noolutamine järgneb karastamisele, selleks et anda karastatud detailile tugevus. 

Detail kuumutatakse sobiva temperatuurini ja jahutatakse õhu käes. Sõltuvalt kuumutus 

temperatuurist jagatakse noolutus järgmiselt. 

Madalnoolutus, kuumutustemperatuur on 250ºC. Niimoodi noolutatakse tööriistu, mis ei tööta 

löögile (viilid, kaabitsad, hõõritsad). 

Keskmine noolutus temp on 300 ...350ºC ja niimoodi noolutatakse tööriistu, mis töötavad 

löögilistele koormustele ja detaile, mis töötavad kulumisele. 

Kõrgenoolutus temp on 450ºC. Niimoodi noolutatakse detaile, mis töötavad liitpingete olukorras. 

Vanandamine. See on protsess, mille juures metastabiilne struktuur läheb üle stabiilseks. Seda võib 

teha kahel viisil: loomulikul viisil lasta materjalil seista 1,5…2.a, või kunstlikul viisil, kus peale 

karastamist kuumutatakse detaili 150…200ºC ja hoitakse selle temperatuuri juures 8…10 tundi ning 

lastakse siis aeglaselt jahtuda, seda protsessi korratakse 2…3 korda. 

Tsementeerimine. See on metalli pinnakihi rikastamist süsinikuga. Selleks paigutatakse detailid 

teraskasti tsementeerimispulbrisse. Tsementeerimispulber koosneb söest ja kondijahust millesse on 

lisatud Na ja Ba karbonaati. Kast suletakse hermeetiliselt. Need pinnad, mis ei vaja tsementeerimist 

kaetakse savi või aspestiga. Kast asetatakse ahju mille temperatuur on 870…930ºC.Hoitakse sellisel 

temperatuuril 6…8 tundi. Selle aja jooksul tungib süsinik 1,8…2 mm sügavusele pinnakihti ning 

süsiniku sisaldus pinnakihis tõuseb 0,8… 1,2%- ni . Tsementeeritud detailid kuuluvad 

karastamisele ja noolutusele. Tsementeeritud detailid on hästi kulumiskindlad. 

Nitreerimine. Nitreerimiseks nim pindkihi rikastamist lämmastikuga. Nitreeritavad detailid 

asetatakse ahju mille temperatuur on 500…600ºC, ahju juhitakse ammoniaaki mis laguneb seal 

vesinikuks ja lämmastikuks. Lämmastik difundeerub pinnakihti kiirusega 0,1 mm 10 tunni jooksul. 

Vesinik tuleb ahjust kõrvaldada. Nitreerimise põhipuuduseks on see, et hoideaeg ahjus on väga 

pikk. Nitreeritud detailid ei vaja termotöötlust säilitavad oma mõõtmed ja on puhtad. Võrreldes 

tsementeeritud detailidega on nitreeritud detailid kulumis- ja korrosioonikindlamad. Nitreeritud 

detailidel suureneb väsimustugevus. 

Tsüaneerimine. See on materjali pinnakihi rikastamine nii süsiniku kui ka lämmastikuga. Selleks 

kasutatakse naatriumi ja kaaliumi tsüaanisoolasi. Tsüaanisoolad on väga mürgised sellepärast peab 

protsess toimuma hästi ventileeritud ruumides. Tsüaneeritakse madalal 500…600ºC või kõrgel 

temperatuuril 830… 850ºC. Madalal temperatuuril tsüaneerimisel rikastub pinnakiht peamiselt

lämmastikuga kõrgel aga süsinikuga. Tsüaneeritud detailid vajavad karastamist ja madalat 

noolutamist. Võrreldes tsementeeritud pinnaga on tsüaneeritud pind on kulumiskindlam ja talub 

paremini tsüklilist koormust. Tsüaneerimise aeg on 1,5…6 tundi. 

Malmi termiline töötlemine. Malmi töötlemise eesmärgiks võib olla sisepingete kaotamine, 

süsiniku väljapõletamine, omaduste stabiliseerimine ja parendamine. Valatud detailide jahtumisel 

tekkivad neisse sisepinged. Valupingeid saab kaotada vanandamise või lõõmutamisega. 

Vanandamine võib kesta 3…24 kuud. Lõõmutatakse 500ºC 3…4 tundi. Malmi kulumiskindlust saab 

suurendada karastamisega. Detailid kuumutatakse 800…880ºC ja jahutataks õlis. Seejärel 

noolutatakse 300…400ºC. Detailidel peale sellist töötlust säilib kõvaduse kuid kaovad sisepinged. 

Vask ja vasesulamid 

Vaske toodetakse vaskpüriidist. Toorvasest eraldatakse vask leek- või elektrolüütilise rafineerimise 

teel. Elektrolüütilise rafineerimise teel saadav vask on puhas (99,99%). Puhast vaske tähistatakse 

keemiliselt Cu . Vase sulamistemperatuur on 1083 o C ja tihedus 8900 kg/m 3 . Masinaehituses 

kasutatakse vase sulameid. Tähtsamad vase sulamid on pronks ja messing. Elektrotehnikas on 

kasutuses puhas vask. Kui vasele lisada Al või Sb väheneb sulami juhtivus kolm korda. 

Pronks on vase sulam tina, plii, alumiiniumi ja teiste elementidega. Pronksid jagunevad 

tinapronksideks ja tinavabadeks pronksideks. Pronksid töötlemisviisi järgi jaotatakse survega 

töödeldavateks ja valupronksideks. Valupronks sisaldab 77% vaske, 11% alumiiniumi, 6% rauda ja 

6% niklit. Pronks on laialdaselt kasutatav laevaehituses, sest ta ei korrodeeru merevees. 

Tinapronksid jagunevad kahte rühma: deformeeritavad (tina kuni 5%) ja valatavad (tina üle 5%). 

Tinapronksist valmistatakse vee- ja gaasitorustike detaile ning laagriliudasid. Alumiiniumpronks 

sulam, milles kuni 10% (Al) alumiiniumi. Heade mehaaniliste omadustega deformeeritav ja valatav. 

Peale valmistamist vajab vanandamist. 

Ränipronks sisaldab kuni 5% (Si) räni. Väga elastne materjal ja sobib vedrude valmistamiseks. 

Berülliumpronks sulam, mis sisaldab 2…3% (Be) berülliumi. Töötlemise käigus vajab karastamist 

ja noolutamist. Sobiv kõvadus, tugevus ja elastsus membraanide ja vedrude valmistamiseks. Sama 

elastne, kui teras aga korrosioonikindel. 

Kroompronks sisaldab kuni 1% (Cr) kroomi. Hea elektrit juhtiv ja kuumakindel materjal. 

Kroompronksist valmistatakse elektrimootorite kollektoreid, generaatorite kontaktrõngaid, 

keevituselektroode jne, kus vaja kuumakindlust.

Kaadmiumpronks sisaldab 1% (Cd) kaadmiumi ja on pronksidest parim elektrijuht. Kasutatakse 

juhtmete valmistamisel. 

Messinguks e valgevaseks nim vase ja tsingi(kuni 45%) sulamit. Messing, mis sisaldab vähem kui 

10% tsinki kannab nimetust tombak. Mida suurem on messingis tsingi sisaldus seda hapram ta on. 

Messingid jaotatakse survega töödeldavaks ja valu messinguks. Valumessing sisaldab näiteks 66% 

vaske, 23% tsinki, 6% alumiiniumi, 3% rauda. Alumiiniumi, mangaani, nikli, räni vähene( kuni 1%) 

lisamine parendab messingite omandusi. Vase- nikli sulamid jagunevad konstruktiivseks ja 

elektrotehniliseks . Kuniaal sisaldab kuni 13% niklit ja kuni 3% alumiiniumit. Temast saab 

valmistada suure tugevusega detaile ja elektrotehnilisi tooteid. Tugevuse suurendamiseks tuleb 

kuniaali karastada ja vanandada, kusjuures tugevuse annab just vanandamine. 

Uushõbe. See sisaldab kuni 30% (Ni) niklit ja 35% (Zn) tsinki ja on heleda värvusega. Uushõbe ei 

korrodeeru õhus. Sellest valmistatakse mehaanilise kella detaile, metallraha, söögiriistu. 

Melhior .See on vase ja nikli (30%) sulam, mis sisaldab 1% (Mn) piires mangaani ja 0,8% rauda. 

Sellel materjalil on suur korrosioonikindlus. Sellest valmistatakse soojusvahetus aparaatide detaile, 

nõusid, münte, arstiriistu jne 

Konstantaan. See materjal sisaldab kuni 40% niklit ja 2 % piires mangaani. Sellest valmistatakse 

küttekehade traati. 

Nikeliin. See materjal sisaldab kuni 35% niklit. Sobib takistite valmistamiseks. 

Kopell. See sulam sisaldab 43% niklit ja umbes 0,5% mangaani. Sellest valmistatakse termopaare. 

Manganiin. See on vase sulam, mis sisaldab 2… 3% niklit ja 11… 13% mangaani. See materjal on 

suure elektrilise takistusega, mis vähe sõltub temperatuurist.. Sulamist valmistatakse 

elektriseadmete kütteelemente ja elektriseadmete täpisdetaile. 

Alumiinium ja alumiiniumisulamid 

Alumiiniumi saadakse boksiidist elektrilise rafineerimise teel. Alumiiniumit tähistatakse A999 

kõige puhtam, A98, A97 jne. Alumiiniumi sulamistemperatuur on 660 o C ja tihedus 2700 kg/m 3 

Puhas alumiinium on plastne ja mitte eriti kõva elektrit ning soojust hästi juhtiv. Masinaehituses 

kasutatakse peamiselt alumiiniumisulameid. Sulamite saamiseks lisatakse alumiiniumile kas vaske, 

magneesiumi, räni, tsinki, niklit võimangaani.

Aldrei on sulam, mis sisaldab kuni 1% magneesiumi, rauda ja räni. Sobib juhtmete valmistamiseks 

sest on puhtast alumiiniumist tugevam ja vasest kergem. 

Alumiiniumisulamid jagunevad survega töödeldavateks ja valusulamiteks. Survega töödeldavad 

sulamid jagunevad kahte rühma termiliselt mittetöödeldavad ja termiliselt töödeldavad. Esimesse 

rühma kuuluvad sulamid mangaaniga(1…1,6%) ja magneesiumiga(2…2,8%). Vase ja alumiiniumi 

sulamit nimetatakse duralumiiniumiks. 

Duralumiinium on tugev ja sitke materjal. Sisaldab kuni 7% vaske ja kuni 1% magneesiumi, 

mangaani ja räni. Omaduste parandamiseks duralumiiniumit karastatakse ja vanandatakse. 

Vanandamine võib olla kas loomulik või kunstlik . Vanandamisprotsessis toimub tugevuse ja sitkuse 

suurenemine. Väga tugev on sulam, mille koostises on 1,7% vaske, 2,3% magneesiumi ja 0,5% 

räni. Seda sulamit karastatakse 465…475ºC juures ja vanandatakse 24 tundi 120…140ºC juures. 

Heade mehaaniliste omadustega on sulam, mis koosneb vasest 4,3%, magneesiumist 1,5%, 

mangaanist 0,6% ja ränist 0,75%. Valusulamitest on kõige levinumad silumiinid. 

Silumiinideks nimetatakse alumiiniumi ja räni (8…14%) sulameid. Sulamitel, milles räni(10… 

13%) ja vaske 0,8% või räni(8…10%) magneesiumi 0,3% ja mangaani 0,5%, on head 

valuomadused, need sulamid on ka sitked ja korrosioonikindlad. 

Magnaalium sisaldab kuni 12% magneesiumi ja kuni 1% mangaani. Magnaalium on on kerge ja 

tugev materjal. Hästi keevitatav. 

Alumell on nikli ja alumiiniumi sulam milles 2% alumiiniumi, mangaani ja räni. Suure 

kuumuskindluse ja elektritakistusega materjal. 

Alumiiniumi kasutatakse ka pulbermetallurgias. Alumiiniumpulbri ja Al2O3 ( kuni 22% ) segu 

paagutamisel suure rõhu all temperatuuril kuni 500 o C saadakse kerge, tugev, hästi töödeldav ja 

kõrge temperatuurikindlusega (kasutatav temperatuuride vahemikus 350…500 o C). Kõik 

alumiiniumisulamid kaotavad 300 o C juures oma tugevuse. 

Magneesiumisulamid 

Magneesiumisulamid on kasutatavatest metallidest kõige kergemad. Magneesiumi tihedus on 1740 

kg/m³ ja sulamistemperatuur 650ºC. Magneesiumit keemilise aktiivsuse tõttu masinaehituses puhtal 

kujul ei kasutata. Magneesium süttib sulamistemperatuuri juures kergesti ja põleb heleda 

silmipimestava leegiga. Magneesiumisulamite peamised legeerivad elemendid on Al, Mn ja Zn.

Magneesiumisulamid on korrosioonikindlamad kuipuhas magneesium.Alumiinium suurendab 

sulami kõvadust, tsink suurendab sulami plastsust ning valatavust ja mangaan suurendab sulami 

korrosioonikindlust. Valusulamite omadusi saab parandada karastamise ja vanandamisega. 

Magneesiumisulamist detailid võivad töötlemisel kergesti süttida ja süttimisohu vähendamiseks 

lisatakse sulamitele berülliumi kuni 0,001%. 

Titaan ja selle sulamid 

Titaan ei ole haruldane metall, kuid seda leidub maakoores väga hajutatult. Kivimites ja savides 

leidub titaaniühendeid kuni 1%. Puhtal kuijul titaani looduses ei esine. Puhas titaan on hõbevalge 

metall, mille sulamistemperatuur on 1665 o C ja tihedus on 4500 kg/m 3 . Puhas titaan on tugev 

võrdlemisi rabe. Treida ja puurida on raske kuid keevitatav. Hõõguvpunasena on sepistatav. Titaan 

ja titaanisulamid on korrosioonikindlad, titaanisulamid on kergemini töödeldavad, sitkemad, 

lõõmutatavad, karastatavad ja noolutatavad. Titaani ja sulamite pinnale tekib õhu käes TiO2 mis 

tugev ja tihe ning kaitseb metalli. Titaani legeeritakse alumiiniumi, vanaadiumi, kroomi, 

molübdeeni ja mangaaniga, millede sisaldus sulamis on 2…5%. Titaani ja alumiiniumi sulam, mis 

sisaldab 50% alumiiniumi on kerge tugev ja temperatuurile 800 o C vastupidav. Titaani ja nikli 

sulamist, milles 50% niklit, saab valmistada vastupidavaid vedrusid. Kuna titaan ei ole mürgine 

valmistatakse titaanist ja sulamitest arstiriistu, söömisriistu, toiduainetetööstusele seadmeid jne. 

Laagriliuasulamid 

Need sulamid peavad hästi vastu hõõrdekulumisele. Laagriliua materjal peab koosnema pehmetest 

ja kõvadest mikroosakestest. Kõvad osakesed toetavad võlli ja pehmed osakesed moodustavad õlile 

mikrokanalid. Laagriliua materjaliks sobivad babiidid, pronksid, paagutatud raua ja grafiidipulbri 

segu ning mittemetallid (tekstoliit, plast , vilk , pressitud puit). 

Babiit on materjal, millest valmistatakse liugelaagrite liugpindasid. Selles materjalis on 

põhikomponendiks tina ja sinna lisatakse veel pliid, antimoni, vaske, niklit, telluuri. Parimad 

babiidid on tinababiidid( 83…89% tina) milles antimoni ja pliid. Babiit laagriliuad on kasutusel 

ottomootorites. Raudteevagunite liugelaagri liudade materjal koosneb pliist, kaltsiumist ja 

naatriumist. Tina asendatakse liudades telluuri või nikliga ja saadakse häid laagreid. Pliibabiit 

sisaldab 78% pliid, 16% tina ja 6% vaske. 

Alumiiniumlaagrisulamid. Liugelaagrite liudasid valmistatakse alumiiniumi sulamitest. 

Alumiiniumsulamisse lisatakse tina, pliid, vaske, antimoni ja niklit. Võrreldes babiidiga (tina ja plii

sulam) on alumiiniumlaagrisulamil suurem tugevus ja korrosioonikindlus. Puuduseks 

alumiiniumlaagrisulamil suur joonpaisumistegur. Alumiiniumlaagrisulam sisaldab 18% tina ja 3% 

vaske. Tihti moodustab laagri liua alumiiniumist kere ava, mis tehakse keresse valamise käigus ja 

pärast töödeldakse mõõtu. 

Tinapronks ja pliipronks. Diiselmootorites kasutatakse laagrimaterjalina põhiliselt tina- ja 

pliipronkse. Laagriliuana on levinud on ka fosfori sisaldusega sulamid . 

Plii on sinakashall pehme materjal mille tihedus 11340 kG/m³ ja sulamistemperatuur 327˚C. Suur 

osa pliid kasutatakse maailmas pliiakud valmistamiseks. Kuna plii on väävelhappekindel 

kasutatakse seda väävelhappetööstuses. Plii kaitseb inimest hästi radioaktiivse kiirguse eest, seetõttu 

valmistatakse pliist aatomielektrijaamade reaktorite kaitsekiht. Plii ühenditest valmistatakse 

värvipigmente n pliivalge, pliimennik jne. Pliisulfiid on hea pooljuhtmaterjal. Plii ja tinaga sulamit 

kasutatakse jootmisel. Pliisulameid kasutatakse hea korrosioonikindluse tõttu teraste kaitseks. Pliid 

kasutatakse trükitööstuses tähtede materjalina ja jahimehed valavad pliisulamitest kuule ning 

haavleid. 

Kermised 

Kermiseks nimetatakse suure kõvadusega ühendite osakestest pulbermetallurgilisel teel valmistatud 

tööriistamaterjale. Kermiste sideainena kasutatakse kõrge sulamistemperatuuriga metalle koobaltit, 

niklit, molübdeeni. Sideaine kogus on suurim volframkarbiidis. Oksiid- ja nitriidkermistes metalne 

sideaine puudub. Kermised on suure kõvaduse ja kulumiskindlusega. Volframkarbiid kerimised. 

Selles on kuni 25% koobaltit ülejäänud volframkarbiidid. Kasutatakse värviliste metallide ja 

malmide töötlemisel. Titaankarbiid kerimised. Titaankarbiid kermises on 20% niklit, 80% 

titaankarbiid. Tantaal kerimised – Selles on 12% koobaltit, ülejäänud on volframkarbiid. Kuna 

metallkarbiidid on kallid kuna volframi varud on ammendatud, siis on viimasel ajal hakatud 

kasutama mineraalkermiseid. Nendes kerimistes on põhiliseks komponendiks alumiiniumoksiid. 

Alumiiniumoksiidi baasil valmistatud mineraalkeermiste kuumuskindlus on kuni 1200ºC 

.Mineraalkermiseid on raske kinnitada. Nende põhiline kinnitamise viis on mehaaniline. 

Metallide korrosioon 

Korrosiooniks nim metallide ja nende sulamite hävimist ümbritseva keskkonna keemilise, 

elektrokeemilise või biokeemilise toime tõttu. Korrosiooni tulemusena metallid purunevad kas 

osaliselt või täielikult muutudes kasutamiskõlbmatuteks. Korrosioonile alluvad kõik metallid ja

sulamid ning muutuvad tagasi esialgseteks ühenditeks millest neid saadi. Keemiline korrosioon 

esineb siis, kui metallid puutuvad kokku keemiliselt agressiivsete ainetega. Keemiline korrosioon 

tekib sisepõlemismootorite detailidel, elektrisoojendite kütteelementidel, summutites, heitgaaside 

torustikes jm mitmesugused gaasid. Keemiliselt aktiivsed vedelikud on kõik naftasaadused, 

kemikaalide vesilahused, mineraalväetiste lahused, vasksulfaat, propaniidid jms. Samuti tahked 

mineraalväetised põhjustavad teraste keemilist korrosiooni. Kaitseks korrosiooni eest kasutatakse 

metalseid ja mittemetalseid katteid. Metalsed katted on näiteks tsink, kroom, raud jt , mittemetalsed 

katted on värvid, plastid, fosfaadid jt. Elektrokeemiline korrosioon tekib metallidel nende 

kokkupuutel voolu juhtivate vedelikega (elektrolüütidega). See korrosioon sarnaneb oma olemuselt 

galvaanielemendi protsessiga. Terase pinnal moodustub elektrolüüdiga kokkupuutel 

galvaanielement, mille anoodiks on ferriit ja katoodiks süsinik. Anoodi- ja katoodireaktsioonide 

tulemusena ferriit lahustub ning moodustab elektrolüüdi ainetega korrosiooniprodukti rooste. 

Elektrokeemiline korrosioon tekib õhus, vedelikes ja pinnases. Mullad sisaldavad orgaanilisi 

happeid, mis kahjustavad terast, vaske, tsinki, pliid. Väga agressiivsed on leetemullad ja soomullad. 

Biokorrosioon tekib bakterite, seente ja vetikate poolt eritatavate ainete toimel. Bakterite 

elutegevusest tekkivad orgaanilised happed ja sulfolipiidid kahjustavad isegi roostevabu teraseid. 

Bakterid ja seened kahjustavad ka maa sees olevaid torustikke. Kõige parem elukeskkond on 

bakteritele ja seentele pinnaveed, muld, turvasmuld, reoveed. Hallitusseened tekitavad metalli 

pinnale sidrunhapet ja oblikhapet. Happed põhjustavad omakorda elektrokeemilist ja keemilist 

korrosiooni. Biokorrosioon kahjustab põllumajanduses kasutatavat tehnikat ja eriti elektriseadmeid. 

Biokorrosioon kahjustab ka ehitiste metallkonstruktsioone, mille tõttu need tehakse tsingitud 

konstruktsiooniterastest. 

Plastid 

Plastideks nimetatakse looduslikke ja sünteetilisi mittemetalseid kõrgmolekulaarseid ühendeid. 

Neid suure molekulmassiga keemilisi ühendeid nimetatakse polümeerideks (vaikained). 

Polümeeride molekulid koosnevad suurest arvust ühte või mitut tüüpi korduvatest lülidest. Plastidel 

on väike tihedus suur korrosioonikindlus, enamikel plastidel on ka suur hõõrdetegur. Plastid on 

head dielektrikud, isolaatorid ja heli summutavad omadustega. Plastikud on ka dekoratiivsed 

materjalid. Plastidel on väike kuumuspüsivus, soojusjuhtivus ja hügroskoopsus. Plastid vananevad 

ja vananedes kaotavad oma omadused. Plastid jaotatakse kas termoreaktiivseteks (reaktoplastid) ja 

termoplastseiks. Termoplastidel ei muutu korduval kuumutamisel kuju ega koostis. See on tingitud 

sellest, et nendes plastides on molekulivahelised jõud suured. Reaktoplastidel aga muutub 

temperatuuri mõjul kuju ja koostis ning kaob plastsus. See on tingitud sellest, et

molekulidevahelised sidemed on nõrgad. Selleks , et saada teatavate omadustega plaste lisatakse 

neile lisaaineid so täiteaineid, kõvendeid, plastifikaatoreid, värvaineid, stabilisaatoreid ja 

katalüsaatoreid. Täiteained suurendavad plastide tugevust ja muudavad nad odavamaks. 

Täiteainetena kasutatakse kas orgaanilisi või anorgaanilisi aineid. Orgaanilistest ainetest on levinud 

puidujahu, tselluloos, puuvilla jäätmed, puuvillriie, paber jne. Anorgaanilistest aga grafiit, talk, 

kvarts, klaaskiud, klaasriie, vilgupuru. Täiteainete maht plastides on umbes 70% ja enam. 

Plastifikaatorid muudavad materjali elastsemaks, parandavad töödeldavust, vähendavad haprust ja 

suurendavad valu omadusi. Plastifikaatoritena kasutatakse mitmesuguseid estreid (küllastamata 

süsivesikuid), kastoorõli ja veel dilbutüülftalaati. Plastidele lisatakse veel stabilisaatoreid, need 

väldivad plasti vananemist. Lisatakse veel katalüsaatoreid, mis kiirendavad plastide 

tootmisprotsessi (lubi ja magneesium). Plaste üldiselt ei värvita (värvid nakkuvad plastidega 

halvasti) vaid neisse lisatakse värvaineid (roheaine – kroomoksiid, valge - tinaoksiid). Kõvendid 

kiirendavad vaigu kõvaks muutumist. 

Polüetüleen ( termoplast) on polümeer, mis koosneb ainult vaigust ning on niiskuskinde ja 

gaasitihe. See polümeer on poolläbipaistev värvuseta aine, mille sulamistemp. on saamisviisist 

olenevalt 105…130ºC. On heade dielektriliste omadustega ning happe ja leelisekindel. Laguneb 

kloori ja fluori mõjul. Toodetakse nii kõrg - kui ka madalrõhu polüetüleeni. Nad erinevad üksteisest 

tootmistehnoloogia, füüsikaliste ja keemiliste omaduste poolest. Madalrõhu polüetüleenil on 

suurem mehaaniline tugevus ja jäikus kui kõrgsurvesurve polüetüleenil. Madalrõhu polüetüleenist 

valmistatakse mitmesuguseid torusid ja voolikuid, kaablite isolatsiooni kuid ka raadiote detaile. 

Valmistatakse ka mahuteid ja väikestele koormustele töötavaid hammasrattaid. Kõrgrõhu 

polüetüleenist valmistatakse pakkematerjale. Füsioloogiliselt kahjutu. 

Polüetüleenteraftalaat (polüester) on valge või helebeež läbipaistmatu heade füüsikaliste 

omadustega plast, mille sulamistemp 265ºC. Vastupidav benseenide ja hapete suhtes, kuid lahustub 

fenoolides. Üle 100ºC temperatuuril laguneb ammoniaagi ja leeliste lahustes. Sellest plastist 

toodetakse mikroobide ja koide kindlat kilet, plastdetaile ja keemiatööstuse masinate osi. 

Polüformaldehüüd tugev suure kulumiskindlusega valge läbipaistmatu põlev plast. 

Sulamistemperatuur 160…180ºC toatemperatuuril vastupidav paljudele lahustitele kuid laguneb 

orgaaniliste hapete toimel. Peale vanandamist omandused ei muutu peaaegu üldse. Sellest plastist 

toodetakse masinaosi ja kiudaineid. 

Polüvinüülkloriid (termoplast) on valge tahke aine. Kui sellest toodetakse torusid, siis nimetatakse 

teda lihtsalt plastiks. Kui aga kõva lehena, siis nim vinüülplast. Polüvinüülkloriidil on head

dielektrilised ja plastilised omadused. Samas on PVC väike temperatuurikindlus laguneb üle 100ºC 

juures. Polüvinüülkloriid ei ole vastupidav nitrobenseenile, dikloroetaanile, tsükloheksanoonile. 

Püsiv on vee, hapete, leeliste, soolade vesilahuste ja naftasüsivesinike suhtes. Plastifikaatorite abil 

saab polüvinüülkloriidist valmistada mitmesuguste omadustega materjale. Vinüülplast, mis sisaldab 

10% plastifikaatorit on kõva, heade füüsikalismehhaaniliste omadustega materjal. 40% 

plastifikaatorit sisaldav materjal on elastne ja külmakindel. Polüvinüülkloriid ei põle. 

Polüvinüülkloriidist valmistatakse happeaku anumaid ja separaatoreid. Dielektrolüüsi anumate 

seinad kaetakse vinüülplastiga. Plasti kasutatakse veel kaablijuhtmete isoleermaterjalina ja 

metalltorude kaitseks korrosiooni eest. Tehisnahka, põrandakatteid, painduvaid torusid, säärikuid 

toodetakse plastisoolidest. Orgaanilistes lahustites lahustatud plastisoolidest toodetakse kilet ja 

kiudaineid. 

Kapron , nailon , perlon , dederon , aniid , niplon . Polüamiidi, millele on lisatud 3…5% grafiiti 

kannab eelpoolseid nimetusi . Kapron on mitu korda kulumiskindlam kui teras ja mõned värviliste 

metallide sulamid. Kapron on antifriktsioonne materjal. Kapronil on väike soojusjuhtivus. Detailide 

valmistatakse survevalu teel. Kapron annab hästi lõiketöödeldav. Kapronist detaile saab liimida ja 

keevitada. Kapron ei ole väävelhappekindel ja lahustub fenoolides ning trikloroetaanis. 

Polüamiidkiudainest valmistatakse rehvikoorti, filtrimaterjali, kalavõrku, köit, tekstiile. 

Aromaatsetel polüamiidkiudainete temperatuurikindlus on 350…600ºC. 

Polüester. See on sünteetiline kiudaine, millel suur temperatuurikindlus. Sellest valmistatakse riiet, 

mis kulumis- ja valguskindel kuid vähevastupidav kuumale leelisele. Seda riiet nimetatakse 

lavsaaniks, dakroniks, elaaniks, terüleeniks. Polüesterniidist valmistatakse trikotaažitooteid, 

krimpleeni ja melaani. Tehnilise polüestri kiust valmistatakse nööri, veorihmu, konveierilinte, köisi, 

filtreid jne. 

Polüakrülaat. See sünteetiline polümeer on tahke läbipaistev termoplastne materjal, mis lahustub 

orgaanilistes lahustites. Sellest toodetakse polümetüülmetakrülaati. 

Pleksiklaas e polümetüülmetakrülaadist valmistatakse valguskindlat orgaanilist klaasi, kilet, 

läätsesid. Sellel materjalil on väga hea läbipaistvus. Püsiv vees, leelistes, hapete vesilahustes, 

bensiinis ning õlides. Kahjustub kontsentreeritud väävel-, lämmastik- ja kroomhappes. Lahustub 

benseenis, dikloroetaanis, propanoonis. Lahuste abil saab tekitada materjalide pinnale läbipaistvat 

lõhnatut värvkatet. Termoplastne polükrülaat 

Uretaankautšuk e sünteetiline kautšuk. See on eetrite ja estrite reaktsioonisaadus. Tihedus 1210… 

1250 kg/m³ . Sünteetilisel kautšukil on suur kulumiskindlus, elastsus ja tõmbetugevus. Väike

kuumuskindlus kuni 130ºC, külmakindlus - 35ºC, veekindlus, happe- ja leelisekindlus. Sellest 

kautšukist valmistatakse jalatseid, taldu, kaablikatet, tihendeid, kiirguskaitseriietust. 

Fenoplastid . Need plastid koosnevad täiteainest ja sideainest, milleks fenoolformaldehüüdvaigud. 

Täiteainena on kasutusel pulbrit või kiudmaterjali. Puitkihtplast koosneb vaigust ja puiduspoonist. 

Puuvillriidest ja vaigust koosnevat lehtmaterjali nimetatakse tekstoliidiks ning paberikihtidest ja 

vaigust koosnevat materjali nimetatakse getinaksiks. Veel valmistatakse klaasriidest ja vaigust 

klaastekstoliiti. Osa vaikaineid kõvenevad kõvendi toimel osa õhu käes seistes. Suure 

hõõrdeteguriga plaste saadakse aspesti ja vaigu segudest. Pidurilintidele lisatakse tugevduseks ka 

messingtraati. Fenoplastid võivad olla veekindlad, kuumuskindlad, happekindlad, suure 

löögisitkusega ning elektrit mittejuhtivad materjalid. 

Klaas 

Klaaside liigitus 

• Pudeli ja aknaklaas – klaas mis sisaldab 70% räni , kuni 10 % - CaO; kuni 2% - MgO; 

kuni 2 % alumiiniumoksiidi; kuni 15% - Na2O. Pudeliklaasil tumepruun värvus on tingitud 

Fe(III) ühenditest ja rohekas värvus Fe(II)ühenditest. Kui lisada manaanioksiidi siis 

saadakse klaasile teisi värve. 

• Kuumuskindel klaas – klaasimassile lisatakse booraksit- Na2B4O7. Klaasil suureneb 

soojusjuhtivus ja väheneb paisumistegur. Sellest klaasist saab valmistada suure paksusega 

esemeid. Suure soojusjuhtivuse tõttu ühtlustub eseme temperatuur kiiresti ja klaasese ei 

purune. 

• Keemiliselt vastupidav klaas – keemiliselt vastupidavasse klaasi lisatakse booraksit, 

alumiiniumoksiidi Al2O3, tsinkoksiidi ZnO. Selles klaasismassis ei tohi olla Na2O ja K2O. 

• Optilised klaasid – klaasid milledel valguskiire murdumisnäitaja on suurem. Liigitatakse 

kroonklaasid (murdumisnäitaja alla 1,6) ja flintklaasid (murdumisnäitaja üle 1,6). 

Kroonklaasile lisatakse BaO ja flintklaasile PbO ( kuni 80%). 

• Kristallklaas – kristallklaasil on suurem murdumisnäitaja. Klaasis sees on palju väikesi 

prismasid, mis panevad klaasi särama. Klaasimassile lisatakse kuni 30% PbO või BaO.

• Karastatud klaas – tavalise klaasi purunemisel tekkivad teravad ja pikad killud. Karastatud 

klaasi purunemisel tekikivad väikesed peaaegu ruudukujulised nuri servaga tükid. 

Karastadud klaasil on suurem vastupidavus löökidele ja paindele. Karastatud klaasi saadakse 

karastamise teel st klaasi kuumutatakse ja jahutatakse kiiresti õhuvoolus või õlis. 

Kuumutamisel kaovad sisepinged. 

• Tripleksklaas – on kolmekihiline klaas, kus kahe karastatud klaasikihi vahele paigutatakse 

kõrgelastne plastmassikiht, mis nakkub klaasikihtide külge. Selle klaasi purunemisel ei 

lenda killud laiali vaid jäävad plastikihi külge. Väga tugev ja kuumuskindel klaas saadakse 

siis kui klaasi pinda töödelda vesinikfluoriidhappega. 

• Sitall (silikaat + kristall) – klaas, mis talub kõrgeid temperatuure kuni 1000 o C. Klaasi sisse 

viiakse peeneks jahvatatud ained. Kristallid moodustataks Cu, Ag, Au või mõnede soolade ja 

oksiidide abil. Kristallid tekkivad klaasi siise pikaajalise ja keeruka termilise töötluse 

käigus. Kui kristallilisus on saavutatud jahutatakse klaas. Protsess võib kesta 10 tunde. Kui 

kristalle on üle 40% kogumassist on klaas läbipaistmatu. Kui sitlallis tekkivad mikropraod 

siis need ei lähe kuumutamisel-jahutamisel edasi. 

• Kvartklaas – see klaas neelab UV kiirguse pea täielikult. Selle klaasi tootmiseks sobib 

Värvid 

kvarts SiO2. Kvartsiliivast valmistatud klaas ei ole läbipaistev. Kui klaasis on on alla 95% 

kvartsi, siis on klaas läbipaistev. Mäekristallist valmistatud klaas on aga hästi läbipasistev. 

Kvartklaas on temperatuurikindel (1400 o C). Kvartklaasi on raske töödelda. Kui seda klaasi 

puudutada sõrmega jääb klaasile sõrmejälg. 1000 o C juures selline klaas praguneb ja 

puruneb. 

Värvid on peeneks jahvatatud pigmendist ja sideainest koosnevad kattematerjalid, milledega 

kaitstakse metalle korrosiooni eest. Värvid sisaldavad peale pigmendi ja sideaine veel täiteaineid, 

lahusteid, plastifikaatoreid, sikatiive, tahkesteid jt lisandeid. 

Pigmendid on peeneksjahvatatud värvilised pulbrid, mis segunevad hästi värvi koostisse kuuluvate 

vedelikega ja annavad värvile tooni, kuid ei lahustu neis. Tuntumad pigmendid on ooker, 

rauamennik, grafiit, tsinkoksiid, tsinkfosfaat, kaltsiumkromaat, baariumkromaat jne. Pigmentidena 

kasutatakse ka metallide vase, tsingi, pronksi, alumiiniumi pulbreid.

Sideained ühendavad pigmendiosakesi ja täitematerjaliosakesi aluspinnaga tugevasti nakkuvaks 

kelmeks. Sideaineteks kasutatakse värnitsaid, looduslikke ja tehisvaike, emulsioone, liime ja muid 

kelmet moodustavaid aineid. 

Täiteained parendavad värvi ilmastikukindlust, veepidavust, tugevust, voolavusomadusi ja 

adhesioonivõimet. Täiteaineid kasutatakse ka pahtlite koostises. Täiteainetena kasutatakse 

pulbrilisel kujul kriiti, talki, kaltsiiti, dolomiiti, vilku. 

Lahustid, vedeldid ei kuulu värvi põhikooseisu. Lahusteid lisatakse värvidele enne värvi 

kasutamist. Lahustiga pannakse paika värvi õige viskoossus. Vedelditega vedeldatakse värvi pastad 

ja pulbrid. Vedeldid sisaldavad kelmet moodustavaid aineid. 

Plastifikaatorid suurendavad värvkatte elastsust. Taimseid õlisid sisaldavates värvides 

plastifikaatoreid ei kasutata. Tuntumad plastifikaatorid on dibutüülftalaat, kamper ja riitsinusõli. 

Looduslikke ja sünteetilisi vaike kasutatakse lakkide valmistamisel ja et värvitud pinnad ei 

praguneks lisatakse lakkidele plastifikaatoreid. 

Tahkestid on ained, mis parendavad mitmete vedelpolümeeride kõvenemist. 

Antioksüdante lisatakse värvidele selleks et vähendada õhuhapniku kahjulikku mõju värvkattele. 

Hapnik muudab värvkatte hapraks ja põhjustab tuhmumist. 

Pindaktiivsed ained suurendavad värvide koostisainete nakkumist aluspinnaga. Tuntumad 

pindaktiivsed ained on silikoonõli, rasvhapped, rasvhapete soolad, trietüülamiin. 

Värvide liigitus 

Veevabad värvid – õlivärvid , lakkvärvid, pulbervärvid 

Vesivärvid – liimvärvid, lubivärvid, silikaatvärvid 

Emulsioonvärvid – polüvinüülatsetaatvärvid, akrüülvärvid, glüftaalvärvid, stüroolbutadieenvärvid 

Õlivärvid 

Need värvid on pigmentide ja täiteainete suspensioonid. Sideainena kasutatakse 

värnitsaid(taimeõlid), segavärnitsaid ja tehisvärnitsaid. Tehisvärnitsatest on enamkasutatavad 

pentaftaal - ja glüftaalvärnitsad. Värvikelme kvaliteedi parandamise eesmärgil lisatakse õlivärvidele

vaikaineid. Õlivärvid on hea nakkuvusega ilmastikukindlad ega nõua alusvärve. Kuivavad 48 tundi 

toatemperatuuril. Õlivärvid ei läigi ega ole vigastustekindlad. 

Lakkvärvid e emailvärvid 

Need värvid on pigmente sisaldavad lakid. Kuivades moodustavad lakkvärvid kõva läikiva kelme. 

Kasutatakse õlilakkvärve, alküüdlakkvärve, epoksüüdlakkvärve, nitrolakkvärve jne. Osa emaile 

kuivatatakse 80…100˚C( melamiinlakkvärv) juures 2…4 tundi osa kuivavad toatemperatuuril 

1…2 tundi(nitrotsellulooslakkvärv). 

Pulbervärvidena kasutatakse termoreaktiivseid vaike ja termoplastseid polümeere. Pulbervärvid 

nakkuvad hästi metallidega ja moodustavad ilmastikukindla, läikiva katte. Epoksüvaikkatted on 

kasutuses tööstuses vee ja toiduainetega (happeliste)kokkupuutuvate pindade kaitseks. 

Emulsioonvärvide sideaineks on polümeeri ja vee emulsioon. Kuivades vesi aurustub ja polümeer 

moodustab hästi nakkuva kelme. Tuntumad värvid on polüvinüülatsetaat- , akrüül- , 

glüftaalemulsioonvärvid. Emulsioonvärvid ei sisalda tuleohtlikke orgaanilisi lahusteid. 

Kruntvärve kasutatakse värvitavate pindade ettevalmistamisel värvimiseks. Kruntvärv nakkub 

hästi pinnaga ja seob värvikihi paremini alusmaterjali külge. Nakke suurendamiseks lisatakse 

kruntvärvidele taimseid õlisid. Kruntvärv peab sisaldama samu side- ja täiteaineid mis värvid.. 

Pahtlid on pigmentide, täiteainete ja sideainete pastataolised segud. Pahtliga tasandatakse pind 

enne värvimist. Pahtlitele võib lisada lakki või värvi ja peeneksjahvatatud talki. 

Värvimisviisid 

Värvimisviisi valik sõltub värvist, eseme kujust, nõutavast kvaliteedist ja olemasolevatest 

seadmetest. Värvimisviisist sõltub otseselt värvikulu ja tööjõudlus. Masinate ja seadmete värvimisel 

kasutatakse järgmisi värvimisviise: pintsliga värvimine, õhuvoolus pihustamine, survepihustamine, 

elektriväljas pihustamine, elektriväljas sissekastmine, ülevalamine. Enne värvimist tuleb värvitav 

pind ja värv tööks ette valmistada. Kõik värvid enne kasutamist tuleb hoolikalt segada. Segamise 

käigus lisatakse lahustid ja vedeldid, et saavutada värvile vajalik viskoossus. Värvi viskoossus 

määratakse värvi viskosimeetriga. 

Õhuvoolus pihustamise seade koosneb värvipihustist, kompressorist, ressiiverist ja õhupuhastist. 

Õhuvoolus pihustamise värvipihusteid on kahte tüüpi: madalrõhu (0,25…0,3 MPa) ja

keskrõhu (0,3…0,6 MPa). Selle värvimisviisi puudusteks on suur värvikadu, lahustite vajadus, 

tuleohtlikus (lahustitest), ventilatsiooni vajadus, vesikardinate vajadus ja töötajal respiraatori 

kasutamine. 

Survepihustamine on üks paremaid värvimisviise, sest selle viisiga on võimalik peale kanda kõiki 

värve. Värvimisseade koosneb kõrgrõhukompressorist rõhupaagist, kõrgrõhupihustist, 

kõrgrõhuvoolikutest ja värvipaagist. Survepihustamisel on värvikadu väiksem kui õhuvoolus 

pihustamisel. Värv võib olla suurema viskoossusega. Osa lahustist lendub pihustamise käigus ja 

värv kuivab kiiremini. Kui siia lisada elektriväli väheneb värvi kadu veelgi. Elektriväljas värvimisel 

on ese miinusega ja pihusti plussiga ühenduses. Pinge on 10000…15000 V. Elektrivälja mõjul 

liiguvad värviosakesed värvitavale pinnale ühtlase kihina. Pihusti töörõhk on 12…20 MPa. 

Pihustuse parandamiseks lisatakse värvile glükoolestreid või alkohole. Halvasti pihustuvad 

elektriväljas tärpentin, lakibensiin, tolueen, solvent. Survepihustamist kasutatakse nii 

masinvärvimisel kui käsitsivärvimisel. 

Sissekastmise ja ülevalamisega värvimine on põhiliselt kasutamisel auto- ja muude masinate 

koostamise tehastes. Selle värvimisviisi juures on vaja suuri vanne. Värvitav seade või masin 

kastetakse värvi sisse. Hoitakse selles ja tõstetakse siis nõrguma. Peale nõrutamist toimub 

kuivatamine. Liigne värv valgub pinnalt maha. Selle värvimisviisi juures ei saa kasutada kiiresti 

kuivavaid värve. Vajaduse kasutatakse selle värvimisviisi juures ka elektrivälja. Detail on miinus ja 

vann on pluss. Elektriväljas kinnitub värviosake paremini pinnale. 

Kuivatamine. Eristatakse loomulikku ja kunstlikku kuivatamist. Loomulikul kuivatamisel peab 

temperatuur olema vähemalt +15°C ja suhteline õhuniiskus kuni 65%. Ruum peab olema 

tolmuvaba. Kunstlik kuivatamine jaguneb konvektsioon- ja kiirguskuivatamiseks. 

Konvektsioonkuivatamisel on ruumi temperatuur 60…200°C. Ruumi temperatuur hoitakse vajalikul 

tasemel ettekuumutatud õhu või põlemisgaasi juhtimisega kuivatusruumi. Kiirguskuivatamise 

juures kasutatakse põhiliselt infrapunast kiirgust. Infrapunase kiirguse kasutamisel hakkab värv 

kuivama materjali pinnalt. Kuivamisel ei tekki värvikelmesse poore. Infrapunase kiirguse 

keskkonnas kuivavad hästi melamiin-, epoksüüd-, alküüd- ja karbamiidvärvid. 

Pindade ettevalmistamine 

Värvitav pind tuleb puhastada vanast värvist, korrosioonist, tagist, aluste, hapete ja muude 

kemikaalide jääkidest. Vana värvkate eemaldatakse mehaaniliselt või keemiliste lahuste abil. Kõige 

paremini eemaldab vana värvi naatriumhüdroksiidi kuum vesilahus. Rasv eemaldatakse pindadelt

leeliseliste või orgaaniliste lahustega. Väga hästi eemaldab pinnalt rasva 150°C kuum aurujuga. 

Peale rasva eemaldamist paljud metallid hakkavad kohe korrodeeruma. Roostet ja korrosiooni 

eemaldatakse pindadelt mehaaniliselt smirgelpaberi või smirgelkäiaga. Efektiivne on rooste ja 

korrosiooni eemaldamine liivajoaga. Kasutatakse 0,8…1,5 mm tera läbimõõduga kvartsliiva. 

Suurema läbimõõduga liivaosake riku pinnasileduse. Paljud ettevõtted kasutavad pindade 

puhastamisel haavlijuga. Haavlite läbimõõt 0,3…1,5 mm, õhurõhk 0,5…0,6 MPa. Haavliteks 

sobivad sõelutud metallipuru või valmistatud terashaavlid. Haavlid kogutakse kokku ja kasutatakse 

korduvalt. Haavlijoa düüs valmistatakse metallkeraamilisest sulamist. 

Puhastatud pindade passiveerimine on vajalik teha peale pindade puhastamist kui ei ole võimalik 

kohe kruntida. Passiveerimise lahus valmistatakse naatriumnitritist või trinaatriumfosfaadist. Need 

lahused kaitsevad puhast metalli pinda korrosiooni eest 2…3 päeva. Neil juhtudel, kui ei ole 

võimalik pinnalt roostet eemaldada töödeldakse pinda roostemuunduriga. Roostemuundur 

kantakse pinnale, kus ei ole lahtist roostet ja lastakse seal mõjuda. Enamikul juhtudel kestab 

muundumine 24 tundi. Peale rooste muundamist võib pindasid kohe kruntida. Kasutatakse ka 

kruntroostemuundureid, mis peale kuivamist tugevasti nakkuvad metallipinnaga. 

Metallide konversioonkatted 

Konversioonkatted saadakse metalli pinnale selle pindmise kihi keemilisel või elektrokeemilisel 

ümberkujundamisel. Paljude metallide pindasid oksüdeeritakse ja teraseid veel fosfaaditakse. 

Teraseid oksüdeeritakse 500…600°C aurujoaga. Keemiliselt oksüdeeritakse teraseid leeliste ja 

nitraatide lahustega. Musta värvi terasesemeid oksüdeeritakse värnitsaga temperatuuril 200…400°C 

nii, et värnits söestub. Elektrokeemiliselt oksüdeeritakse terast naatriumhüdroksiidi lahuses, kus 

detail on anood ja katood on terasplaat. 40 min jooksul moodustub terasdetaili pinnale vastupidav 

musta värvi oksiidikiht. Metallidest oksüdeeritakse veel alumiiniumi, vaske. Väga levinud on 

teraspindade fosfaatimine. Enne fosfaatimist tuleb pind hästi puhastada. Eristatakse külm-ja 

elektrokeemilist fosfaatimist. Terase pinnale tekib õhuke fosfaatkate. Kõige parem tulemus 

saavutatakse elektrokeemilisel fosfaatimisel. Fosfaadi kiht on hallikat värvi ja kaitseb metalli 

värvikihi all. 

Metallkatted 

Metalsed kaitsekatted mitte ainult ei kaitse alusmetalli korrosiooni eest, vaid suurendavad detaili 

pinna kõvadust, kulumiskindlust, peegeldusvõimet, dekoratiivsust. Sõltuvalt kaitsetoimest 

jaotatakse metallkatted anoodseteks ja katoodseteks. Anoodseteks nimetatakse metallkatteid millel

on alusmetalliga võrreldes negatiivne potentsiaal st kaitsev metall on kaitstavast metallist aktiivsem. 

Kui teras on kaetud tsingiga, siis kaitsev metall on anoodiks. Väliskeskkonnas anoodne kate hävib. 

Kaitstav metall teras on katoodiks ega hakka enne korrodeeruma, kui pole kogu tsingi kiht pinnalt 

kadunud. Terasele anoodiks on veel alumiinium ja kaadmium. Katoodse katte puhul on kaitsev 

metall kaitstavast vähem aktiivne. Kui teras on kaetud nikliga, siis nikkel on katoodiks. Nikkel 

kaitseb terast seni, kuni kaitsekiht on terve. Kui nikeldatud pinda mehaaniliselt vigastada 

korrodeerub teras kiiremini kui tavaliselt. Metallide metallkattega katmise moodused on järgmised: 

galvaaniline menetlus, termomehaaniline menetlus, sulametalli pinnale pihustamine ja sulametalli 

sisse kastmine. 

Galvaaniline katmine toimub elektrivälja keskkonnas. Detail paigutatakse elektrolüüdi vanni. 

Detail on katood ja vann või lisa elektrood on anood. Elektrolüüdiks on sadestatava metalli soolad. 

Elektrolüüti lisatakse elektrijuhtivust tõstvaid aineid, happesust reguleerivaid aineid katoodi 

polariseerivaid aineid ja pindaktiivseid aineid. Katte paksus sõltub elektrolüüti läbivast 

elektrihulgast, kattematerjali tihedusest, voolutihedusest katoodil ja elektrolüüsi kestvusest. 

Keeruka kujuga esemeid ei ole võimalik ühtlaselt katta. Katte ühtlus sõltub elektrolüüdi 

elektrijuhtivusest. Enne katte pealekandmist puhastatakse esemed mehaaniliselt, keemiliselt ja 

elektrokeemiliselt. Kaetavad pinnad peavad olema siledad ilma kriimudeta. Rasvasele pinnale 

metallkate ei tekki. Elektrokeemilisel töötlemisel eralduvad pinnalt rasvad ja õlid kõige paremini. 

Keemilisel töötlemisel kasutatakse peamiselt leeliselisi või orgaanilisi lahuseid. Kui metalli pind on 

kaetud roostega kasutatakse pinna puhastamiseks söövitamist. Musti metalle söövitatakse väävel- 

või soolhappe vesilahustega. Oksiidid lahustuvad soolhappes paremini. Alumiiniumisulamite 

söövitamisel kasutatakse 5…10% soolhappevesilahust. Vahetult enne elektrolüüsiprotsessi metalli 

pind dekapteeritakse e täiendavalt söövitatakse, et pind parema nakkumise saavutamiseks 

aktiveerida. 

Tsinkimine võib toimuda elektrokeemiliselt või sula tsingi pealekandmisega. Elektrolüüsil 

kasutatakse aluselisi või happelisi elektrolüüte. Kuna aluseline elektrolüüt sisaldab tsüaniidi on 

protsess mürgine. Happeline elektrolüüt ei ole mürgine kuid ei taga ühtlast pinnakatet. Elektrolüüs 

toimub 20…40°C juures voolutihedus 100…600 A/m². Peale vajaliku paksusega katte saamist 

tsingi pind passiveeritakse kroomhappe või selle soolade lahusega. Enne passiveerimist tsingitud 

pind helestatakse lämmastikhappe, väävelhappe või kroomtrioksiidi vesilahustes. Kui soovitakse 

tsingitud pinnalt suurt vastupidavust siis pind kaetakse värvi või lakiga või fosfaaditakse. 

Kadmeerimine e kaadmiumiga katmine. Kaadmium on tsingist keemiliselt püsivam, kuid 

lahustub orgaanilistes hapetes kiiresti. Kaadmium on rauale anoodseks kaitsekatteks ning kaitseb

auda teatud tingimustes paremini kui tsink. Kaadmiumi helestatakse nii samuti kui tsinki ja pärast 

kaetakse värvitu laki kihiga. 

Tinatamine. Väävelvesinik ja väävelhappe vesilahus tina ei kahjusta. Õhu käes tina kattub 

tinaoksiidiga ja õhuga edasi ei reageeri. Leelised kahjustavad tina pinda ja reaktsiooni tulemusena 

eraldub keskkonda vesinik. Tina kiht ei kaitse terast korrosiooni eest, kuna on terasele katoodiks. 

Tinaga kaitstakse vaske väävli kahjuliku mõju eest. Galvaanisel teel metalli pinnale kantud kiht ei 

ole eriti vastupidav ja seetõttu on soovitav tina pind üle kuumutada. Tina pinna parendamiseks 

tuleb galvaaniliselt kaetud pind või ese üle kuumutada glütseriinis 250…270°C. Heade omadustega 

on tina- vismuti sulamist kaitsekate. Veel võib tina või tina-plii sulami metalli pinnale kanda 

kuumalt sulas olekus. Tinatatav pind tuleb kõigepealt puhastada räbustiga. Seejärel kuumutada 

jootelambiga. Kuumale pinnale võib puistata tina puru või valada sulatatud tina. Mõõtmetelt väikesi 

detaile saab tinaga katta sula tina vannis sissekastmise teel. 

Pliiga katmist kasutatakse mustade ja värviliste metallide kaitseks, kus tegemist agressiivsete 

gaasidega, lahustega või väävliühenditega. Terasele on plii katoodiks. Pliid kantakse pinnale 

kuumalt või elektrokeemilisel teel. Eelektrolüüdi koostis võib olla järgmine: pliiinitraat, 

ammooniumsulfaat ja polüetüleenpolüamiin. Sellise vesilahusega voolutiheduse juures 100 A/m 

saadakse tihe poolläikiv pliikate. 

Vasetamine on kasutusel seal, kus soovitakse terast katta nikli või kroomi kihiga. Vask ei kaitse 

terast korrosiooni eest, kuna on rauale katoodiks. Enne kroomimist või nikeldamist vasetamine on 

väga levinud, kuna siis saadakse püsivam kate. See vasetamisprotsess on väga mürgine, kuna 

elektrolüüsil kasutatakse tsüaniide. Vaske on väga kerge poleerida ja saada väga ilus läikiv kate ja 

seda kasutatakse näiteks vaskpillide ilusamaks tegemisel. Vase ja pronksi vasetamisel kasutatakse 

vasksulfaati ja väävelhapet elektrolüüdi koostises voolutihedusel 100…500 A/m . 

Nikeldamine on kasutusel seal, kus soovitakse saada ilusat läikivat katet. Nikkel on terasele 

katoodiks ja poorse katte korral ei kaitse pinda korrosiooni eest. Kui nikeldatud pind saab 

mehaaniliselt kahjustatud hävineb teraspind kiiremini tavalisest. Hästi aitab olukorrast välja vask, 

mis kantakse enne nikeldamist terasele. Elektrokeemilisel teel sadestatud nikkel on suure 

kõvadusega. Kui nikeldamisel kasutatakse elektrolüüdis lisandeid fosforit ja boori saadakse 

korrosioonikindel ja ühtlase paksusega niklikiht. Alumiiniumi tuleb enne nikeldamist söövitada 

kroomhappe ja väävelhappe seguga. Vase ja vasesulamite nikeldamisel peab detailide ühendamisel 

vooluringi kasutama nikkeltraati. 

Kroomimine on levinud terase katmise viis, kuid ilma aluskihita ei kaitse kroom terast korrosiooni

eest. Kroomiga kaetakse terastetaile, et vähendada neis sisepingeid. Veel võib kroomiga katta terast 

mitmekihiliselt, selle menetluse abil viiakse mõõtu näiteks laagripindasid ja kulunud liugelaagreid. 

Kui kroomitakse terast ilu pärast kasutatakse aluskihiks vaske või niklit. Kroom sobib hästi 

vasesulamite, alumiiniumisulamite ja tsingi katteks. Kroomimisel on elektrolüüdid keeruka 

koostisega ja kroomimise puuduseks on suur voolutihedus. Voolutihedus on vahemikus 500…30000 

A/m. Veel on elektrolüüsil puuduseks see, et vannid peavad olema jahutusega sest töötemperatuur 

on 18…20°C, suurte voolude kasutusel voolu juhtiv elektrolüüt kuumeneb. Kuumas keskonnas 

elektrolüüsi protsess aeglustub või ei toimu üldse. 

Kütuste koostis 

Kütus e kütteaine on süsivesinikke sisaldav põlevaine, mida kasutatakse soojusenergia saamiseks 

või keemiatööstuse toorainena. Agregaatoleku järgi jagunevad kütused: 

• tahked kütused, 

• vedelkütused, 

• gaasikütused 

Päritolu järgi jagunevad kütused: 

• looduslikud kütused, 

• tehiskütused 

Looduslikud kütused on: maasüsi (kivisüsi, pruunsüsi) maagaas, põlevkivi, nafta, turvas, küttepuit, 

puidu ja taimede jäätmed (teravilja põhk,, päevalille ja rapsi varred). 

Tehiskütused on: puidu- ja kivisöekoks, turba- ja puidubrikett, mootorikütused, vedelgaas, 

generaatorigaas, biogaas, biovedelkütus, sõmerdatud kivi- ja puidusüsi. Kütuse põlemisel täpsemalt 

oksüdeerumisel vaba või seotud hapnikuga vabaneb soojusenergia. Soojusenergia mõõtühikuks on 

J(džaul). Energeetikas kasutatakse ühikuid kJ, MJ, GJ, Ws, kWh, MWh, GWh . Kütuste tähtsaim 

iseloomustussuurus on kütteväärtus. 

Kütteväärtus on soojushulk, mis eraldub ühe massi- või mahuühiku kütuse täielikul põlemisel. 

Mõõtühikuks on sobilik MJ/kg või kWh/kg. 

Kütuste kütteväärtused 

• Kivisüsi = 5,8…9,1 kWh/kg

• Pruunsüsi = 2,3…6,4 kWh/kg 

• Turbabrikett (10% niiskust) = 4,7…5,5 kWh/kg 

• Küttepuit (18% niiskust) = 2,9…5,0 kWh/kg 

• Puidukoks = 7,5…9,1 kWh/kg 

• Põlevkivi = 1,7…5,0 kWh/kg 

• Bensiin = 12,2 kWh/kg 

• Diislikütus = 11,8 kWh/kg 

• Petrooleum = 12,0 kWh/kg 

• Masuut = 11,1…11,5 kWh/kg 

• Põlevkiviõli = 10,6 kWh/kg 

• Etanool = 7,3 kWh/kg 

• Taimeõli = 10,6 kWh/kg 

• Vedelgaas = 12,6 kWh/kg 

• Vesinik (H2)= 33,6 kWh/kg 

• Süsinik (C) = 9,1 kWh/kg 

Tuha- ja tahmavaba põlemise tõttu ning käsitsemismugavuse tõttu eelistatakse vedelaid ja gaasilisi 

kütuseid. Vedelkütuste kallinemine on sundinud katlamajades kasutusele võtma ka mitmeid tahkeid 

tehiskütuseid (puiduhakke, tükkturba, kivisöesõmera, põhu- ja puidubriketi). Masinate ja autode 

mootorites kasutatakse kütusteks põhiliselt vedelkütuseid, paiksetes mootorites ka maagaasi. 

Vedelkütustes kasutatakse järgmisi kütuseid: a) bensiinid, 

b)diislikütused, c) etanool, d) vedelgaas, e)biodiislikütus, f)petrooleum(lennukimootorid). Põhiline 

kogus vedelkütuseid toodetakse naftast, etanooli saadakse taimede seemnete või suhkrutööstuse 

jäätmete kääritamisel, biodiislikütust toodetakse taimeõlidest. 

Kütuste koostis 

Kütused koosnevad orgaanilisest osast, mineraalosast ja veest. Orgaanilise osa moodustavad 

vesinikku, süsinikku, väävlit, lämmastikku ja hapnikku sisaldavad ühendid. Vesinikku, süsinikku ja 

väävlit sisaldavad ained on kütuste põlev osa. Hapnikuühendid ei põle, kuid nad soodustavad 

põlemist. 

• Küttepuidus on süsinikku 50%; vesiniku 6...7%; hapniku 44%; väävlit 0%; 

lämmastiku 1...1,3% 

• Turbas on süsinikku 50...60%; vesiniku 5...6%, väävlit 0,1...1,5%; hapniku30...40%;

lämmastiku 0,5...4,0% 

• Bensiinis on süsiniku 85...89%;vesiniku 12...15%; väävlit 0,01...0,03% 

• Diislikütuses on (86...89; 11...14; 0,02...0,05; 0,1; 0,1) 

• Põlevkiviõlis on (82...84; 9...10; 0,1...1,0; 5...7; 0,2...0,4) 

Kütuste mineraalosa moodustavad savimineraalid, karbonaadid, kvarts, püriidid (väävliühendid), 

sulfaadid, fosfaadid jms. Vesi jaguneb väliseks (eraldub kütuste kuivatamisel), sisemiseks (eraldub 

kuumutamisel üle 100˚C) ja keemiliselt seotuks (eraldub ainult 500…550˚C juures). Kütuse välise 

ja sisemise vee sisaldus mõjutab suuresti näiteks küttepuidu ja turba kütteväärtust. Küttepuidu 

veesisaldus võib olla sõltuvalt kuivamisest 20….40% ja tuhasisaldus 0,3 …1,0%. Kütteturba 

veesisaldus võib olla 10…50% ja tuhasisaldus 1…20%. Põlevkivil on veesisaldus 10…20% 

ja tuhasisaldus 40…80%. Kivisöel on veesisaldus 5…10% ja tuhasisaldus 2…30%. Diislikütuses on 

veesisaldus 0…1% ja tuhasisaldus 0,01…0,08%. Bensiinil vee- ja tuhasisaldus puudub. 

Nafta koostis ja kasutamine 

Nafta on maapõues leiduv õlitaoline põlev vedelik, mis esineb koos põlevate maagaasidega. 

Olenevalt leiukohast on nafta värvuselt helekollane kuni must. Tihedus naftal võib olla vahemikus 

750…1030 kg/m³ ja kütteväärtus 43,7…46,2 MJ/kg. Nafta oma olekult võib olla väga erineva 

viskoossusega ja osades leiukohtades isegi tahke. Mida suurem on nafta viskoossus, seda 

keerulisem on kaevandamine. Tahket naftat tuleb enne kuumutada ülekuumendatud auruga ja alles 

seejärel saab seda maapõuest välja pumbata. Toornaftas võib olla kuni 4% lahustunud gaase, 0,5… 

10% vett ja kuni 0,5% mineraalsooli 

Nafta elementaarkoostis sõltub leiukohast ning ümbritsevatest kivimitest ja on järgmine: 

• süsinikku – 82…87%, 

• vesinikku – 11…14%, 

• väävlit – 0,01…5,5%, 

• hapnikku 0,1…1,3% 

• lämmastikku – 0,03…1,7%. 

Nafta keemiline koostis sõltub samuti leiukohast ja on järgmine: küllastunud süsivesinikud 

(areenid, tsüklaanid, areenid), orgaanilised väävliühendid ( tioolid, sulfiidid, tiofeenid jm), 

orgaanilised hapnikuühendid ( fenoolid, tõrvained, nafteenhapped), orgaanilised lämmastikühendid 

( püridiini, piperdiini ja kinoliini derivaadid). Mõnes naftas on ka palju aromaatseid süsivesinikke.

Süsivesinike molekulid on keeruka ehitusega. Süsiniku aatomid võivad neis moodustada pikki 

ahelaid või rõngaid (tsükleid) ja nende kombinatsioone. 

Alkaanid (parafiinid 

Nafta sisaldab alkaane tavaliselt 50…60%. Alkaanide molekulid on ahelstruktuuriga. Gaasilised 

alkaanid on metaan, etaan, propaan, butaan. Alkaanid, millede molekulis on 5…16 süsiniku aatomit 

on vedelikud ning millede molekulides on üle 16 süsinikuaatomi on tahked. Tahkeid alkaane 

nimetatakse parafiinideks. Nii gaasilised kui ka tahked alkaanid võivad olla vedelais lahustunud. 

Alkaane, millede molekulides on süsinikuaatomid sirgahelais nimetatakse normaalalkaanideks ja 

milledel ahel hargneb – alkaani isomeerideks. Erineva struktuuriga alkaanidel on tihedus, keemis- 

süttimis- ja hangumistemperatuurid ning muud omadused märgatavalt erinevad. Normaalalkaanidel 

on keemistemperatuur kõrgem ja isesüttimistemperatuur madalam, kui vastavatel isomeeridel ning 

nad on eelistatud diislikütuse koostises. Alkaanide isomeere seevastu eelistatakse aga bensiinide 

koostises. 

Tsüklaanid (nafteenid) 

Nafta sisaldab tsüklaane keskmiselt 20…30%. Tsüklaanide molekulides moodustavad 

süsinikuaatomid suletud ringe nn tsükkleid. Kui ringahelas on kuni 4 süsinikuaatomit on tsüklaanid 

gaasid, kui 5…7 süsinikuaatomit siis vedelikud ja suurema süsinikuaatomite arvu korral tahked. 

Kui ringahelale lisanduvad külgahelad nimetatakse tsüklaane samuti isomeerideks. Tsüklaanide 

oksüdeerumine on väga aeglane, isesüttimistemperatuur kõrge ja hangumistemperatuur madal, 

mistõttu sobivad nad bensiinide koostisesse. Tsüklaanide isomeerid on sobilikud oma omadustelt 

jälle õlide koostisesse. 

Areenid 

Areenid on aromaatsed süsivesinikud ja neid leidub naftas kuni 10%. Lihtsaimad areenid on 

benseen, tolneen, ksüleen jt. Kõrge isesüttimisetemperatuuri tõttu on areenid sobilikud bensiini 

detonatsioonikindluse tõstmiseks. Suure molekulmassiga areenid on suure viskoossusega või tahked 

ja halvasti põlevad, mistõttu ebasobivad komponendid nii kütuste kui õlide koostisesse. Tahked 

areenid eralduvad koos tsüklaanidega ja seda segu nimetatakse tseresiiniks. 

Alkeenid 

Alkeenid on küllastamata süsivesinikud, mis tekivad nafta termilisel töötlemisel. Looduses alkeene 

ei leidu. Alkeenidel on iseloomulik ahelstruktuur ja kaksikside süsiniku aatomite vahel. Gaasid on

eteen, propeen ja buteen, penteen ja hekseen on vedelikud, suurema molekulmassiga alkeenid on 

tahked. Kaksiksideme tõttu on nad väga ebapüsivad ained ja oksüdeeruvad ning polümeriseeruvad 

kergesti. Areenid ei sobi ei kütuste ega õlide koostisesse. 

Väävliühendid 

Väävliühendid ja vaba väävel reageerivad aktiivselt metallidega ja on seetõttu kahjulikud 

komponendid kütustes ja õlides. Osa väävliühendeid on küll neutraalsed, kuid nende 

põlemissaadused on metallide suhtes aktiivsed. Väga aktiivsed ained metallide suhtes on 

väävelvesinik ja tioolid. Tioolid on väävelvesiniku ja süsivesinike reaktsioonisaadused. Etüültiool 

on väga ebameeldiva lõhnaga vedelik. Neutraalsetest väävliühenditest on sulfiidid oma omadustelt 

sobilikud õlide koostisesse. Seega vaba väävel ja enamus väävliühendeid eemaldatakse naftast 

täielikult. 

Hapnikuühendid 

Hapnikuühendeist esineb naftas orgaanilisi happeid ja asfaltvaikaineid. Orgaanilised happed 

reageerivad aktiivselt värviliste metallidega ja seetõttu tuleb nad kütustest ja õlidest eemaldada. 

Asfaltvaikained on väga keeruka struktuuri ning suure molekulmassiga süsivesinike, vesiniku ja 

hapniku ühendid. Oma olekult on asfaltvaikained poolvedelad või tahked ained ning tekkinud 

süsivesinike oksüdeerumisel ja polümeriseerumisel. Asfalt-vaikaineid eraldatakse kütustest ja 

õlidest töötluse käigus. 

Nafta kasutamine 

Nafta on põhiline kütuse- ja keemiatööstuse tooraine. Suur osa naftast töödeldakse ümber ka 

õlideks. Nafta töötlemisest jääb järgi bituumen e pigi, mida kasutatakse teede ehituses. 

Keemiatööstuses toodetakse naftast plaste, kilet, sünteetilist kautšukit, kiudu tekstiilitööstusele, 

pesemisvahendeid, lahusteid, värvaineid, ravimeid jm. Kütusetööstuses toodetakse naftast bensiine, 

diislikütuseid, vedelgaasi, kerget kütteõli, õlisid ja määrdeid. 

Nafta töötlemise viisid 

Destilleerimine. Nafta destilleerimisega hakati tegelema 19 saj lõpus ja praegusele tehnoloogiale 

pandi alus 1920 a-il USA-s. Destilleerimine on esmane nafta töötlemise protsess, mille tulemusena 

nafta jaotatakse fraktsioonidesse. Destilleerimiseks kuumutatakse naftat erilistes toruahjudes 

temperatuuril 360˚C. Sel temperatuuril aurustuvad kõik mootorikütuste komponendid. Aur juhitakse

normaalrõhul kondenseerimiseks erilisse torni. Destilleerimise põhifraktsioonid on järgmised: 

• Gaasbensiin keemispiirkond30…..90˚C; 

• Bensiin keemispiirkond40…200˚C; 

• Ligroiin keemispiirkond 110…230˚C; 

• Petrooleum keemispiirkond 140…300˚C; 

• Gaasiõli (gasool) keemispiirkond 230…330˚C; 

• Solaarõli keemispiirkond 280…380˚C . 

Kui kütuste komponendid on eraldatud jääb järgi masuut. Masuuti kuumutatakse temperatuurini 

420˚C ja veeldatakse vaakumis. Vaakumis eralduvad kerged masinaõlid, mootoriõlid, rasked 

masinaõlid. Masuudist jääb järgi gudroon. Gudroonist eraldatakse veel jõuülekandeõlid, 

silindriõlid, lennukiõlid ja järgi jääb bituumen e pigi. 

Krakkimine 

Destilleerimisel saadavad kütused ei vasta enam tänapäeva nõuetele. Samuti saadakse 

destilleerimise teel naftast bensiini ainult 15…20%. Krakkimise teel saadakse naftast erinevaid 

vedelkütuseid koguseliselt tunduvalt rohkem. Krakkimine jaguneb veel termiliseks ja katalüütiliseks 

krakkimiseks. Katalüütilise krakkimise teel saadakse põhiliselt bensiine. 

Termilise krakkimise korral kuumutatakse masuuti temperatuuril 490˚C ning rõhul 2 M P a . Neis 

tingimustes toimub peamiselt molekulide lõhustumine ja tulemusena saadakse bensiini. Kahjuks on 

see bensiin alkeenide rikas ja mittesobilik otsekasutamiseks. 

Katalüütilise krakkimise korral kuumutatakse gasooli, ligroiini, ja petrooleumi 510…540˚C juures 

rõhul 0,3 MPa katalüsaatorite juuresolekul. Sellise menetluse käigus toimub süsivesinike 

molekulide lõhustumine ning alkaanide ja tsüklaanide muundumine areenideks. 

Katalüütiline reformimine 

Destilleerimisel või termilisel krakkimisel saadud bensiine kuumutatakse temperatuuril üle 500˚C 

juures rõhul 5…7 MPa katalüsaatorite juuresolekul. Molekulide struktuur muutub. Bensiinis tõuseb 

oluliselt areenide hulk. Katalüsaatorite Ni ja Pt mõjul tekib suures koguses väävelvesinikku, 

mistõttu väheneb oluliselt kütuse väävlisisaldus.

Alküülimine 

Alküülimine toimub temperatuuril 10…20˚C rõhul 1,5 MPa, katalüsaatorite väävelhappe ja 

fluoorvesiniku juuresolekul. Selle protsessi käigus toimub väikese molekulmassiga süsivesinike 

(peamiselt gaaside) alkaanide ja alkeenide molekulide liitumine. Tulemuseks on bensiinide 

väärtuslikud komponendid, millede abil tõstetakse detonatsioonikindlust. 

Hüdrogeniseerimine 

Kütust kuumutatakse 400…420˚C juures rõhul kuni 2 MPa vesiniku keskkonnas katalüsaatorite 

juuresolekul. Väävliühendid lagunevad ja vaba väävel ühineb vesinikuga. Toimub kütuse puhastus. 

Küllastumata süsivesinikud küllastuvad ja muutuvad alkaanideks. Seda protsessi kasutatakse 

bensiini ja diislikütuse tootmisel. Veel võimaldab hüdrogeniseerimine toota kivi- ja pruunsöest 

bensiini. Peenestatud söepuru segatakse nafta krakkimisjääkidega ja kuumutatakse samadel 

tingimustel vesiniku keskkonnas. Söepurus saadakse alkaane ja areene. 

Vedelkütuste puhastamine 

Naftast saadud kütused ei sobi kohe kasutamiseks kuna sisaldavad väävliühendeid, 

hapnikuühendeid, vaikaineid ja küllastamata süsivesinikke. 

Happepuhastus seisneb selles, et vedelkütus juhitakse läbi väävelhappe kihi. Vaikained reageerivad 

väävelhappega ja moodustavad sette nn happegudrooni. Happegudroon eraldatakse kütusest 

tsentrifuugi abil. 

Adsorptsioonpuhastuse korral juhitakse bensiiniaurud läbi 3…6 m paksuse aktiivmulla kihi. 

Aktiivmullas leiduvad alumiiniumiühendid toimivad katalüsaatorina. Nafteenhapped, 

polümerisatsiooniproduktid ning vaikained adsorbeeruvad mullabooride pinnale. Sellele 

puhastusele järgneb leelispuhastus. 

Leelispuhastus toimub NaOH lahusega. Selle protsessi käigus eraldatakse kütusest fenoolid, 

nafteenhapped, väävelvesinik, väävelhappe jäägid, tioolid jm väävliühendid. Väheneb kütuse 

happesus ja väävlisisaldus. Reaktsioonisaadused settivad. Pärast leelispuhastust segatakse kütus 

veega. Kütusest eralduvad leelisjäägid. Veega puhastus teostatakse kütuste puhastamise käigus 

mitu korda.

Kütuse põlemine 

Kütuse põlemine on süsiniku ja vesiniku ühinemine õhuhapnikuga e oksüdeerumine. Küllaldase 

hapnikukoguse puhul on põlemisaadused neutraalsed. Süsiniku rektsiooni-produktiks on 

süsihappegaas ja vesinikul veeaur. Nende reaktsioonide käigus vabaneb hulk soojust. Hapniku 

puudujäägi korral on põlemine mittetäielik, tekib vingugaas ja soojust vabaneb märgatavalt vähem. 

Need süsinikuaatomid, mis ei puutu kokku õhuhapnikuga eralduvad keskkonda tahmana. 

Diiselkütustes leidub mõningal määral ka väävliühendeid. Väävel oksüdeerub samuti ja tekib 

vääveldioksiid. Vääveldioksiid on ebapüsiv aine ja astub reaktsiooni õhuhapnikuga ning tekib 

vääveltrioksiid. Vääveltrioksiid, sattudes keskkonda, reageerib veeauruga ning moodustab 

väävelhappe. Väävelhape lahustub pilvede veeaurus ja sajab sealt alla happevihmana. 

Küttesegu 

Küttesegu on vedelkütuse auru või gaasi ja õhu segu. Kütuse täielikuks põlemiseks peavad kõik 

süsiniku ja vesiniku aatomid kokku puutuma hapnikuga. Arvutused näitavad, et 1 kg kütuse 

põletamiseks on vaja ~15 kg õhku. Tegelik õhu vajadus sõltub suurel määral veel mootori tüübist ja 

koormusest. Küttesegu tekib ottomootoris segukanalis või nagu diiselmootoris silindris sees. 

Küttesegu teket mõjutab ka kütuse keemistemperatuur. Mida kõrgem on kütuse keemistemperatuur 

seda kõrgemal temperatuuril ta aurustub. Mida homogeensem on küttesegu seda paremini ta süttib 

ja täielikumalt põleb. Küttesegu koostise iseloomustamiseks kasutatakse mõistet liigõhutegur ja 

seda tähistatakse α. Liigõhutegur on tegeliku (Lteg) ja teoreetilise (Lo) õhuhulga jagatis. 

α = Lteg/Lo 

Kui õhku on segus vajalikust rohkem nimetatakse segu lahjaks (α > 1). Kui aga segus on õhku 

vajalikust vähem nimetatakse segu rikkaks (α < 1). Liiga lahja ja liiga rikas küttesegu ei sütti. 

Bensiini puhul on küttesegu süttimisvõimeline kui α = 0,45…1,45. Täiskoormusel töötaval 

ottomootoril peaks liigõhutegur olema järgmine: α = 0,85…1.15. 

Vedelkütuste üldised omadused ja nende kontrollimine 

Kõikidelt kütustelt nõutakse, et neil peab olema võimalikult kõrge kütteväärtus, hea 

segunemisvõime õhuga ja nad ei tohi korrodeerida metalle ega reageerida õhuhapnikuga. Seismisel 

ei tohi kütuste koostis ja omadused muutuda. Põhilised ekspluatatsioonlised omadused ongi 

küttesegu kütteväärtus, auruvus, stabiilsus, korrosiivsus.

Küttesegu kütteväärtus 

Küttesegu kütteväärtus sõltub kütuse kütteväärtusest, põlemiseks teoreetiliselt vajalikust õhuhulgast 

ja liigõhutegurist. 

Qk.s. =Qk / (1 +aL0 ) 

Qk.s - küttesegu kütteväärtus, L0 - teoreetiliselt põlemiseks vajalik õhu hulk 

Qk. - kütuse kütteväärtus 

a - liigõhutegur, 

Mida rohkem on põlemiseks vaja õhku, seda väiksem on segu kütteväärtus. Kui võrrelda etanooli ja 

bensiini kütteväärtusi, siis näeme, et neil on suur vahe bensiini kasuks. Küttesegude kütteväärtuste 

vahe on aga üpris väike: 

bensiinil 2,78 MJ/ kg , etanoolil 2,76 MJ/ kg 

Tingitud on see sellest, et etanooli molekul sisaldab hapnikku ning põlemiseks vajalik õhuhulk on 

bensiiniga võrreldes palju väiksem (8,4 kg/ kg). Siit järeldub, et kui bensiini asemel kasutada 

etanooli ei olegi võimsuse langus eriti suur. 

Vedelkütuse auruvus 

Auruvusest sõltub kütuse segunemisvõime õhuga, järelikult põlemise täielikkus ning mootori 

võimsus ja ökonoomsus. Auruvusest sõltuvad ka mootori käivitusomadused ning töötamise 

stabiilsus ja kaod kütuste hoidmisel. Vedelkütustel puudub kindel keemistemperatuur, sest nad 

koosnevad paljudest erinevate omadustega süsivesinikest. Auruvuse iseloomustamiseks kasutatakse 

kahte näitajat: fraktsioonkoostis ja küllastunud aururõhku. 

Fraktsioonkoostise iseloomustamiseks kasutatakse järgmisi temperatuure: keemise algus, 10 %, 50 

% ja 90 % kütusekoguse väljakeemise temperatuur ning keemise lõpptemperatuur. 

Keemise algtemperatuur ei tohi olla liiga madal, sest siis on suured aurumiskaod. 10 % kütuse 

väljakeemise temperatuur iseloomustab mootori käivitus omadusi. Külm mootor käivitub paremini, 

kui aga kütuse keemise algtemperatuur on madalam. Soojal ajal võib selline kütus põhjustada 

torustikus aurukorkide tekkimise ning mootori seiskumise. 50 % kütuse väljakeemise

temperatuurist sõltub mootori soojendamiseks vajalik aeg, töötamise stabiilsus ning ülemineku 

sujuvus ühelt kiirusrežiimilt teisele. 90 % kütuse väljakeemise temperatuur iseloomustab aurumise 

täielikkust. Kui keemise lõpptemperatuur on liiga kõrge, põhjustab see kütuse kondenseerumise 

sisselasketorustiku ning silindrite seintele. Kondensaat raskendab käivitumist, põhjustab silindrite 

kulumist ja vedeldab õli. Kui see temperatuur on aga madal, rikastub küttesegu ülemäära ning 

väheneb silindri täituvus õhuga. Keemise lõpptemperatuurist sõltub põlemise täielikkus. Mida 

kõrgem see temperatuur on, seda halvemini põleb kütus ja seda suurem on kütuse kulu. 

Küllastunud auru rõhk. Kinnises anumas rõhk tõuseb kütuse aurumise tõttu. Aurumisega 

paralleelselt toimub ka kondenseerumine. Teatud hetkel saabub tasakaal, sest vedeliku pinnast 

väljuvate molekulide arv võrdsustub aurust vedelikku tagasi langevate molekulide arvuga ning rõhk 

jääb püsima. Sellist rõhku nimetataksegi küllastunud auru rõhuks. See rõhk sõltub keskkonna 

temperatuurist ja kütuse liigist. Mida kõrgem on küllastunud auru rõhk, seda kergem on mootorit 

käivitada, kuid seda suuremad on aurumiskaod ja aurukorkide tekkimise oht. Tavaliselt määratakse 

küllastunud auru rõhk temperatuuril +38°C. 

Kütuse stabiilsus 

Stabiilsuse all mõistetakse kütuste omaduste püsimist seismisel, transpordil ja toitesüsteemi torudes 

voolamisel. Mõned kütuste komponendid (peamiselt alkeenid ja mõned areenid) kalduvad kergesti 

oksüdeeruma ja polümeriseeruma. Nende reaktsioonide produktideks on orgaanilised happed ja 

vaikained, mis tekitavad setteid ning võivad muuta kütuse kasutuskõlbmatuks. Kütuse 

oksüdeerumist ja polümeriseerumist kiirendavad temperatuuri tõus, päikesevalgus ning 

kokkupuutumine metallidega. Stabiilsust hinnatakse faktiliste vaikude sisalduse ja 

induktsiooniperioodi kaudu. 

Faktilisteks vaikudeks nimetatakse poolvedelaid või tahkeid produkte, mis jäävad katseklaasi 

pärast kütuse täielikku aurustamist. Faktilised vaigud jäävad kütustesse tootmisprotsessis on 

lahustunud olekus. Nende maksimaalne sisaldus on standardiga normitud. 

Induktsiooniperiood on ajavahemik minutites, mis iseloomustab kütuste vastupidavust 

oksüdeerumisele. Selle määramisel hoitakse katsetatava kütuse proovi manomeetriga varustatud 

kinnises anumas hapniku keskkonnas temperatuuril 100°C ja rõhul 0,7 MPa. Oksüdeerumise algust 

näitab rõhu langus. 

Kütuse korrosiivsus

Süsivesinikud, millest kütus koosneb, metalle ei korrodeeri. Korrosiooni kutsub esile kütustes 

sisalduv väävel ja tema ühendid, orgaanilised happed (nafteenhapped) ning vees lahustuvad happed 

ja leelised. Orgaanilised happed on nõrgad ning korrodeerivad vähesel määral värvilisi metalle. 

Vees lahustuvad happed ja leelised korrodeerivad aga tugevasti kõiki metalle. Kütuse korrosiivsust 

näitab vaakplaadiproov, väävlisisaldus ja happesus. 

Vaskplaadiproovi abil määratakse aktiivsete väävliühendite olemasolu kütuses. Lihvitud puhast 

vaskplaati hoitakse 3 tundi 50°C soojendatud kütuses. Kui plaadile ei teki tumedaid täppe või laike, 

siis kütuses aktiivset väävlit pole ja ta on kasutuskõlblik. Summaarne kütuse väävlisisaldus on 

riikliku standardiga rangelt normeeritud. 

Vees lahustuvate (mineraalsete) hapete ja leeliste olemasolu määratakse indikaatoritega 

(fenoolftaleiin ja metüüloranž). Kütuseproov segatakse destilleeritud veega, loksutatakse ja lastakse 

settida. Indikaatoreid lisades ei tohi vesi värvuda. Kui ta värvub, on kütus kasutuskõlbmatu. 

Happesus iseloomustab kütuses olevate orgaaniliste hapete sisaldust. Määratakse kindlaks, mitu mg 

KOH on vaja selleks, et neutraliseerida 100 ml kütuses sisalduv happekogus. Happesuse ülemmäär 

on standardiga kindlaks määratud. 

Bensiinid 

Bensiin on värvitu, kergesti voolav ning tugeva, ainult temale omase lõhnaga vedelik. Bensiinide 

tihedus on 680...780 kg/ m ³ . Koostis sõltub lähtenaftast ja tootmisviisist. Bensiinide koostises 

eelistatakse isoalkaane, tsüklaane ja areene. Toodetakse lennuki- ja autobensiine. 

Lennukibensiinid on väiksema tihedusega ja erinevad autobensiinidest fraktsioonkoostise ning 

puhastusastme poolest. Autobensiine tehakse kahesuguseid: suvised ja talvised. Suviseid müüakse 

l. aprillist kuni 1. novembrini, talviseid l. novembrist kuni l. Aprillini. Induktsiooniperiood, 

olenevalt margist, on 600...900 min., kvaliteetsematel bensiinidel kuni 1200 min. Summaarne 

väävlisisaldus ei või ületada 0,01 %, vaikainete sisaldus ei tohi olla suurem kui 7, 0 … 10 mg/100 

ml.Leektemperatuur on bensiinil ligikaudu - 40°C ja veel sellel temperatuuril moodustub küttesegu. 

Hangumistemperatuur on bensiinil alla – 80°C 

Detonatsioonikindlus 

Detonatsiooni all mõistetakse küttesegu ülikiiret, plahvatuslikku põlemist. Detonatsiooni korral 

levib põlemine küttesegus kiirusega 1500... ...2500 m/s (normaalne 20...40 m/s) ja põhjustab väga 

järsu rõhu tõusu. See suurendab mootori kulumist ja võib esile kutsuda väntmehhanismi detailide

purunemise. Detonatsiooni peamiseks põhjuseks on bensiini koostise mittevastavus mootori 

surveastmele. Bensiin, mis sisaldab suures koguses madala isesüttimistemperatuuriga komponente 

(peamiselt normaalalkaane), süttib kokkusurumise lõpul iseenesest ning kutsub esile detonatsiooni. 

Bensiinide detonatsioonikindlust hinnatakse oktaaniarvuga. See määratakse erilises katsemootoris, 

kus võrreldakse bensiini detonatsioonikindlust etalonvedeliku omaga. Etalonvedelik koosneb kahest 

komponendist: 

• normaalheptaan – detonatsioonikindlus 0 

• isooktaan - detonatsioonikindlus 100. 

Kui uuritav bensiin detoneerib katsemootoris samadel tingimustel kui etalonvedelik, siis selle 

bensiini oktaaniarvuks loetakse isooktaani protsent etalonvedelikus. Mida kõrgem oktaaniarv, seda 

detonatsioonikindlam on bensiin. 

Mõnede bensiiniliikide oktaaniarve: 

• Destilaatbensiin (olenevalt lähtenaftast)(oktaanarv 43...66) 

• Krakkbensiin (lähteaineks masuut)( oktaanarv 64...70) 

• Katalüütiliselt krakitud bensiin (lähteaineks petrooleum, gasool) (oktaanarv 75...80) 

• Katalüütiliselt reformitud bensiin( oktaanarv 74...86 ) 

• Alküülbensii(Oktaanarv üle 90) 

Kaasaegsetes automootorites bensiini oktaaniarvuga alla 80 ei kasutata. Oktaaniarvu tõstmiseks 

segatakse madala oktaaniarvuga bensiinidele hulka detonatsioonikindlaid komponente (tolueeni, 

isopentaani jt.) või antidetonaatoreid. Odavaim ja levinuim antidetonaator on tetraetüülplii - 

Pb(C2H5)4. See ühend, lisatuna bensiinile väikeses koguses (0,4...O,9 g/kg ), pidurdab tunduvalt 

detonatsiooni teket. Bensiine, mis sisaldavad tetraetüülpliid, nimetatakse etüülbensiinideks. 

Pliiühend on eluohtlikult mürgine aine, mistõttu on need bensiinid väga mürgised. Et teha vahet 

etüülitud ja etüülimata bensiinide vahel, lisatakse etüülbensiinidele värvainet. Pliiühenditega 

bensiine EL maades kasutada enam ei lubata. Oktaanarvu määratakse kahel meetodil (uurimus- ja 

mootorkatsetusmeetod) ja sõltuvalt sellest on igale bensiinile võimalik määrata kaks oktaanarvu. 

Näiteks bensiinil 95E on uurimusmeetodil määratud oktaaniarv 96 ja mootorkatsetusmeetodil 

määratud oktaaniarv on sellel bensiinil 85. 

Autobensiinide liigitus 

Autobensiini liigitatakse oktaaniarvu järgi. Riiklikult lubatud bensiinimargid oktaanarvu järgi:

• 76 – mootoritele surveastmega kuni 6,5. See on katalüütilise reformimise, krakkimise ja 

destilleerimise teel saadud bensiinide segu. Võib sisaldada tetraetüülpliid (kuni 0,24 g/kg ).. 

(ei ole kasutusel aastast 1995) 

• 80 – mootoritele surveastmega 6,5...7,0. Koosneb samadest komponentidest, mis eelmisega 

sarnane, kuid suurendatud on kerge destillaatbensiini osatähtsust. Etüülitud 80 sisaldab kuni 

0,41 g/ kg tetraetüülpliid ja värvitakse. Kvaliteetbensiine ei etüülita. (ei kasutata aastast 

2000) 

• 93 – mootoritele surveastmega kuni 7,5. Põhiliselt on see katalüütiliselt reformitud bensiin, 

millele on lisatud tolueeni ja alküülbensiini. Võib sisaldada kuni 0,82 g/ kg etüüli. Etüülitud 

93 värvitakse. (ei kasutata aastast 2007) 

• 95 – mootoritele surveastmega kuni 10,5. Põhikomponendiks on katalüütiline krakkbensiin, 

millele lisatud areene ning isoalkaane või alküülbensiin. Toodetakse ka etüülimata bensiinile 

93 tetraetüülplii lisamisega (0.42 g/kg). 

• 98, 99 – mootoritele surveastmega üle 10,5 . Põhikomponendiks alküülbensiin. 

• 95 bensiin on põhiliselt lisanditega alküülbensiin, mille oktaanarv on 95/85, väävlisisaldus 

0,01%, benseenisisaldus 1,0%, aromaatseid süsivesinikke 30%, olefiine 10%, küllastunud 

auru rõhk 70 kPa. 

• Momendil tuuakse bensiine Eestisse Leedust, Venemaalt, Soomest, Norrast. 

Bensiinide juures normitakse veel väävli sisaldust. EL maades müüdavad bensiinid väävlit 

sisaldada ei tohi. 

Petrooleum 

Petrooleum on tugeva lõhnaga kergesti voolav hele vedelik, mis saadakse põhiliselt nafta 

destilleerimisel. Tema tihedus on 780...850 kg/m³. Nagu bensiingi koosneb ta paljudest 

süsivesinikest. Kindel keemistemperatuur puudub. Keemispiirkond on 150...300° C, 

leektemperatuur umbes 30°C ja parafiinide kristalliseerumise algus - 60°C. 20 sajandi esimesel 

poolel kasutati petrooleumi ottomootorite kütusena. Bensiinist halvema aurumise ja madala 

oktaaniarvu tõttu ta kaasaegsetesse ottomootoritesse ei sobi. Määrimisomaduste puudumise tõttu ei 

kõlba petrooleum ka diiselmootoritesse. Petrooleumi fraktsioone kasutatakse kütusena 

karburaatoriga väikekateldes, teraviljakuivatite soojusgeneraatorites, valgustuslaternates ja 

süütevedelikuna. Veel kasutatakse petrooleumi lahustina sest mõningad ained lahustuvad vaid 

selles. Petrooleumi fraktsioonidest koosneb põhiliselt ka reaktiivlennukite kütus, milledel kiirus 

helikiirusest väiksem. Petrooleumi lisatakse diislikütusele hangumistemperatuuri alandamiseks.

Diislikütused 

Diislikütus on hele, kollaka värvusega, veidi õline vedelik. Diislikütus saadakse mitmete nafta 

destillatsiooniproduktide (gasool, solaarõli, petrooleum) segamisel teatud vahekorras. 

Süsivesinikest on diislikütuses ülekaalus alkaanid. Tema tihedus on 810...860 kg/ m ³ . 

Fraktsioonkoostise iseloomustamiseks kasutatakse, erinevalt bensiinist, kahte - 50 % ja 96 % kütuse 

väljakeemise temperatuuri. 50 % kütuse väljakeemise temperatuur iseloomustab diiselmootori 

käivitumise kergust, mootori töötamise pehmust ja ökonoomsust ning 96 % kütuse väljakeemise 

temperatuur aga põlemise täielikkust. Kui viimane temperatuur on kõrge, suureneb heitgaaside 

suitsusus, mootoris tekib rohkesti nõge ning suureneb kütusekulu. Oluliseks näitajaks on 

diislikütusel viskoossus. Sellest sõltub kütuse pihustatavus, segunemine õhuga ja määrimisvõime. 

Liiga suure viskoossusega kütus pihustub halvasti ja ei põle seetõttu täielikult. Väikese 

viskoossusega kütus pihustub ja aurustub hästi, kuid tal on halvad määrimisomadused. Määrdeaine 

vähesus kiirendab kütusepumpade kulumist. Diislikütustes leiduvad parafiinid hakkavad teatud 

temperatuuril kristalliseeruma ja kütuse voolavus halveneb. Sellega kaasneb voolutakistus kasv 

torudest, kütusefiltritest ja pihustitest. Optimaalne viskoossus suvisel kütusel on 3…6 mm ²/ s , 

talvisel 1,8…3 mm ² / s. Diislikütuse viskoossus suureneb rõhu tõustes. 20 MPa juures on 

viskoossus 2 korda suurem ja 100 MPa juures 10 korda suurem, kui normaalrõhul. Kergemini 

kaotavad voolavuse suurema viskoossusega kütused. Voolavust iseloomustavad hägustumis- ja 

hangumistemperatuurid. Hägustumistemperatuur on selline, mille juures algab parafiinide 

kristalliseerumine ja kütus kaotab läbipaistvuse. See temperatuur on kütuse voolavuse piiriks. 

Temperatuuri edasisel alanemisel kaob voolavus. Selle järgi jagunevad diislikütused järgmiselt: 

• Arktiline kütus hangub- 55°C; 

• Põhjapiirkonna kütus hangub -35…- 40°C; 

• Talvine kütus hangub -30...- 35°C; 

• Suvine kütus hangub- 10°C. 

Kütuseid tuleb kasutada vastavalt aastaajale. Talvise kütuse kasutamine suvel põhjustab 

toitesüsteemi kiire kulumise. Hangumistemperatuuri alandamiseks võib diislikütusele lisada 

manuseid. Need takistavad parafiini kristallide kasvu ja voolavuse vähenemist. Sageli kasutatakse 

lisandiks petrooleumi. Kui suvisele kütusele lisada 10% petrooleumi, võib seda segu kasutada – 

10°C ja kui 25% siis – 30°C õhutemperatuuri juures. Kütuse tuleohtlikkuse näitajaks on 

leektemperatuur. Diislikütusel on see +30°...+40°C.

Riiklik standard määrab kütustele asfaltvaikainete, tuha- ja väävlisisalduse ning happesuse 

ülemmäärad. Diislikütus ei tohi korrodeerida vaskplaati. Vesileotise indikaatoritest ei tohi näidata 

aluste või hapete sisaldust. Bensiiniga võrreldes on diislikütuste vaigusus ja üldine väävlisisaldus 

märksa suuremad. 

Isesüttivus ja tsetaaniarv 

Diiselmootori tööpõhimõte rajaneb sellel, et pihustatud kütus peab süttima kokkupuutest kuuma 

õhuga. Kui kütuse isesüttimistemperatuur on kõrge, tekib nn. süttimisviivitus. Selle aja jooksul 

koguneb põlemiskambrisse suur kütuse kogus, mis korraga süttides põhjustab järsu rõhu tõusu. 

Seda nähtust nimetatakse mootori kloppimiseks ehk jäigaks töötamiseks. See põhjustab mootori 

väntmehhanismi detailide kiire kulumise. Isesüttimistemperatuur sõltub õhurõhust ja kütuse 

koostisest. Rõhu tõustes isesüttimistemperatuur langeb. Madalaim isesüttimistemperatuur on 

alkaanidel, kõrgeim - areenidel. Sellepärast on areenide sisaldus diislikütuses ebasoovitav. 

Süttimisviivituse pikkuse ja isesüttimistemperatuuri iseloomustamiseks kasutatakse tsetaaniarvu. 

Selle määramiseks võrreldakse katsemootoris kütust etalonvedelikuga. 

Etalonvedelik koosneb kahest komponendist : 

• normaaltsetaan (C16H34) - tsetaaniarv 100, isesüttimistemperatuur madal 

• a - metüülnaftaliin(C10H7CH3) - tsetaaniarv 0, isesüttimistemperatuur kõrge 

Kütuse tsetaaniarvuks nimetatakse tsetaani protsentuaalset sisaldust etalonvedelikus, mille 

isesüttimistemperatuur on võrdne katsetatava kütuse omaga. Vähim lubatav tsetaaniarv on 

diislikütusel 45 ja suurim 50. Juhul, kui tsetaaniarv on suurem kui 53, hakkab põlemise efektiivsus 

vähenema ja kütusekulu suureneb märgatavalt. Kui tsetaaniarv on madal, lisatakse diislikütusele 

selle tõstmiseks mõningaid manuseid (näiteks isopropüülnitraat). On olemas ka komplekslisandid, 

mis tõstavad tsetaanairvu, alandavad hangumistemperatuuri ja vähendavad tahma teket. 

Diiselmootor töötab vaid siis normaalselt, kui sissepritse silindrisse algab mootori 

reguleerimisjuhendis märgitud ajahetkel. Diiselmootori jäiga töötamise põhjustab ka see, kui suvist 

diislikütust vedeldatakse talvekütuseks bensiini või metanooliga. Bensiinil on tsetaaniarv 10 ja 

metanoolil 3. Bensiini ja diislikütuse isesüttimise omadused peavad olema vastupidised: bensiini 

isesüttimistemperatuur peab olema kõrge ja diislikütusel suhteliselt madal. Juhul, kui bensiini 

isesüttimistemperatuur on normist madalam, tekib ottomootoris detonatsioon. Bensiini sattumine 

diislikütusesse põhjustab isesüttimistemperatuuri tõusu ja diiselmootori jäiga töötamise, diislikütuse 

sattumine bensiini hulka põhjustab mootoris detonatsiooni, sest isesüttimistemperatuur langeb.

Diislikütuste margid 

Väävlisisaldus tähistatakse kütuse margis. Klimaatiliste tingimuste ja sesoonsuse järgi jagunevad 

SRÜ kütused: Suvised, tähis Л 0,4 – 40 ( viimane arv näitab leektemperatuuri).Talvised, tähis 

3 0,2 – 35 ( talvisel näitab hangumistemperatuuri). Talviseid kütuseid tehakse kahesuguse 

hangumistemperatuuriga: - 35° C ja - 45°C. Esimesi neist on ette nähtud kasutada parasvöötmes, 

teisi põhjarajoonides. Euroopas valmistatakse suvist , talvist , põhjapiirkonna , arktilist ja linna 

diislikütust. 

Soomest ja mujalt maailmast tuuakse Eestisse järgmisi kütuseid: 

• Suvine (väävlit 0,02%; Viskoossus 5,1mm ² /s ; tsetaaniarv 49; tihedus 820…860 kg/ m ³) 

• Talvine (0,05 ; 3,2; 47 ; 800…845) 

• Põhjapiirkonna ( 0,05 ; 3,0 ; 47 ; 800…835) 

• Arktiline ( 0,05 ; 2,0 ; 45, 800…820) 

• Linna (0,002;2,5; 49 ; 820) 

Linnadiislikütus on keskkonnasõbralik kütus, mis on määratud eeskätt linnas sõitvates autobusside 

ja veoautode mootorites kasutamiseks. Sellel diislikütusel on rida eeliseid: heitgaasides vähem 

väävliühendeid, kuni 10% vähem lämmastikühendeid, aromaatsete süsivesinike hulk 20% väiksem, 

tuhasus kuni 1/3 väiksem, meie kliimas sobib linnadiislikütust kasutada aastaringselt. 

Linnadiislikütuse tootmist alustati 1989 aastal ja praegu nõutakse selle kasutamist paljudes Euroopa 

riikides. 

Gaasikütused 

Gaasikütuseks nimetatakse selliseid kütuseid, mis juhitakse mootori toitesüsteemi gaasilises olekus. 

Võrreldes vedelkütustega on gaasikütustel mitmeid eeliseid: 

• suured varud looduses 

• sobilik hind 

• kahjulike lisandite puudumine 

• suur detonatsioonikindlus 

• kõrge kütteväärtus. 

Peamisteks puudusteks transpordivahendites kasutamisel on:

• tankimisseadmete keerukus ning tankimise ebamugavus 

• toitesüsteemi osade suur mass 

• kergesti lenduv ning plahvatusohtlik 

• väikese tihedusega 

Gaaskütuseid on kolm põhiliiki: 

• generaatorigaas; 

• surugaas; 

• vedelgaas. 

Generaatorigaas 

Generaatorigaas toodetakse masina peal olevas gaasigeneraatoris puidu- või turbatükkidest. Kütust 

kuumutatakse 400°C juures ja sellest eraldub gaas. Selle gaasi põhikomponentideks on 

süsinikoksiid (CO) ja vesinik (H2). CO oktaaniarv on 100. Generaatorigaasi saab kasutada 

ottomootori kütusena. Tänapäeval enam kasutust eriti ei leia, kuna gaasigeneraator on suure kaaluga 

ja võtab palju ruumi. Samuti tuleb kaasas vedada kütust, kuna 10% niiskusesisaldusega puiduklotse 

ei ole võimalik tanklatest osta. Tülikas on samuti generaatori täitmine. Eelis on sellel kütusel see, et 

puiduklotse on kasutuseks lihtne toota oma metsas (vedelkütus tuleb riiki sisse vedada). Klotse saab 

valmistada lehtpuidust ja enne kasutamist kuivatada puidukuivatites. 

Maagaas 

Maagaas on looduslik või naftatootmise kõrvalprodukt. Tema põhikomponendiks on metaan (CH4), 

mille oktaaniarv on 130. Maagaas võib sisaldada veel etaani (C2H6), süsinikoksiidi (CO), vesinikku 

(H2) ja väikeses koguses teisi gaase (väävelvesinik, ammoniaak, tsüaani). Maagaasi saab hoida 

gaasiballoonides rõhu all kuni 20 MPa ja transportida mööda torustikke. Maagaasi saab kasutada 

kütusena ottomootoris. Tõsiseks puuduseks on see, et balloonide mass on suur ning autode kasulik 

kandevõime selle tõttu väheneb 1/3. Maagaas on sobilik kütus paiksetes otto- või 

gaasiturbiinmootorites, millega saab käitada näiteks elektrigeneraatoreid. Kõige rohkem kasutatakse 

maagaasi katlamajades katlakütusena ja korterite - eramute gaasipliitides kütusena. 

Vedelgaas 

Vedelgaasiks nimetatakse sellist gaasi, mis normaaltemperatuuril, kuid rõhul 1,6 MPa vedeldub. 

Selline gaas koosneb peamiselt propaanist, propeenist, butaanist, buteenist ja sisaldab vähesel

määral veel metaani, etaani ja eteeni. Väävlisisaldus on rangelt normeeritud (kuni 0,0015 %). 

Vedelgaaside oktaaniarv on 90...120. Küttesegu on süttimisvõimeline, kui α = 0,4...l,7. Vedelgaasi 

eeliseks on hea segunemine õhuga ja tahmata põlemine. Detonatsioonikindlusest ja tahmata 

põlemisest tingituna pikeneb mootori detailide ja mootoriõli tööiga. Ka on vedelgaas bensiinist 

natuke odavam. Puuduseks on väike tihedus (520...540 kg/m³) ning selle tõttu mahuline 

kütteväärtus ligi 1,5 korda väiksem kui bensiinil. Järelikult sama töö tegemiseks kulub vedelgaasi 

mahult rohkem ja gaasiballooni maht peab olema bensiinipaagi mahust suurem. Vedelgaasi balloon 

peab olema valmistatud 5...6 mm paksusest lehtterasest ja seetõttu kaotavad autod mõningal määral 

kasulikust kandevõimest. Vedelgaasi ballooni on raske paigaldada sõiduauto kere sisemusse, kuna 

kuju peab olema sel silindriline. Autode ottomootorites kasutakse kahte vedelgaasi marki: 

Suvine - põhikomponentideks on butaan ja buteen 60 %. Sobib kasutada suvel, lõunarajoonides 

aastaringselt 

Talvine - põhikomponentideks on propaan ja propeen 90 %. Sobib kasutada talvel. 

Suvine vedelgaas ei aurustu alla -10°C juures ja seetõttu ei välju gaasiballoonist. Kuna propaan ja 

butaan on peaaegu lõhnata gaasid, siis lisatakse gaasidele odorante, peamiselt etüültiooli 

(C2H5SH). Lõhnaaine lisamine on vajalik lekke õigeaegseks avastamiseks. Vedelgaasi kasutus 

mootorikütusena on praegu laialdane ning see suureneb pidevalt. Toiteaparatuuri vedelgaasi 

kasutamiseks toodetakse seeriaviisiliselt ja seda saab paigaldada otttomootoriga autodele. 

Suurematesse keskustesse on ehitatud gaasitanklaid, väiksemates keskustes saab osta tanklates gaasi 

balloonides. 

Hõõrdumine ja kulumine 

Hõõrdumine 

Masinaosade vahel põhjustab hõõrdumise kaks asjaolu: 

• detailide pinnakonaruste haakumine (mehhaaniline hõõrdumine); 

• molekulidevaheline tõmbejõud (adhesioon) kokkupuutepinnas (molekulaarne hõõrdumine). 

Hõõrdejõu suurus sõltub pinna omadustest, pindadevahelisest survest, libisemise kiirusest, 

temperatuurist ja keskkonnast, milles detailid liiguvad. Molekulaarne hõõrdumine sõltub lisaks veel 

kokkupuutepindade suurusest. Mida siledamad on pinnad, seda suurem on molekulidevaheline 

tõmbejõud. Masinata esineb detailide vahel mitu erinevat hõõrdumisrežiimi.

Kuivhõõrdumine on selline režiim, kus kokkupuutes olevate teineteise suhtes liikuvate detailide 

vahel ei ole määrdeainet. 

Piirhõõrdumine esineb siis, kui detailide vahele juhitud määrdeaine moodustab puutepinnale 

molekulaarse kihi (paksus 0,l...0,5 μm). See kiht ei takista suuremate pinnakonaruste haakumist, 

kuid vähendab oluliselt adhesioonjõude. Selle tõttu on piirhõõrdumisel hõõrdejõud mitu korda 

väiksem kui kuivhõõrdumisel. 

Vedelikuline hõõrdumine on detailide vahel siis, kui pindade on juhitud piisavalt määret, mille 

kihipaksuse on selline, et väldib täielikult detailide pinnakonaruste kokkupuute. Sellises olukorras 

takistab detailide liikumist teineteise suhtes mitte hõõrdejõud vaid vedeliku sisehõõrdumine 

(viskoossus). Sellise olukorra võib saavutada kahel viisil: 

• juhtida detailide vahele määret piisava surve all 

• anda detailidele niisugune kuju, et nende liikumisel tekiks kokkupuutuvate pindade vahel 

õlisurve. 

Enamasti kasutatakse esimest viisi, kuna see lihtsustab masinate konstruktsiooni. Kandev õlikiht 

(õlikiil) tekib teise viisi puhul siis, kui hõõrdepinnad, on teineteise suhtes teatava nurga all. Õlikihi 

kandevõime on seda suurem, mida suurem on libisemiskiirus. 

Poolvedelikuline hõõrdumine on selline režiim, kus samaaegselt esineb nii vedelikuline kui ka piir- 

või kuivhõõrdumine. Selline hõõrdumine on masinais kõige sagedamini esinev. 

Poolkuiv on hõõrdumine on see, kus ühteaegu esineb nii piir- kui kuivhõõrdumine. See režiim võib 

esineda sõlmedes, mida määritakse perioodiliselt plastse määretega. 

Kulumine 

Kulumine on hõõrdumisega kaasnev detaili mõõtmete järkjärguline muutumine. Kulumise 

põhjuseks on detaili pinnakiht purunemine. Selle järgi, mis on pinnakihi purunemise põhjuseks, 

eristatakse mitut kulumisliiki. Kulumine pindrebenemise tagajärjel tekib peamiselt 

kuivhõõrdumisel suurte erisurvete ja väikeste libisemiskiiruste korral. Detailide kokkupuutepinnas 

tekivad adhesioonjõud võivad osutuda suuremaks kui metalli molekulidevaheline tõmbejõud ning 

detaili pinnakihid rebenevad. Hapendumiskulumine on tingitud detailide pinnakihi 

oksüdeerumisest. Tekkinud oksiidid on põhimetallist nõrgemad ja aja jooksul eralduvad detaili 

pinnalt. Selline kulumine on võimalik ka poolvedelikulise hõõrdumise tingimustes. Võrreldes

pindrebenemisega kulgeb hapendumiskulumine suhteliselt aeglaselt. Soojuskulumine tekib siis, kui 

hõõrdumisega kaasnev temperatuuri tõus põhjustab metalli omaduste muutumise (pehmenemise või 

koguni sulamise). See aga põhjustab pindrebenemise. Hõõrdepindade kuumenemine võib kaasa 

tuua ka hapendumiskulumise suurenemise. Seega võib üks kulumisliik üle minna teiseks. 

Abrasiivkulumine on tingitud hõõrduvate detailide vahele sattuvatest kõvadest võõrkehadest (liiv, 

tolm, metallipuru), mis lõikuvad detailide pinda ja põhjustavad metalliosakeste eraldumise. 

Abrasiivkulumine võib kaasneda kulumisele pindrebenemise teel. Väsimuskulumine tekib 

peamiselt veerehõõrdumisel ja selle põhjuseks on kontaktpindades materjali pinnakihi väsimine ja 

murenemine. 

Kulumise vähendamine 

Kulumine lühendab masina iga ning suurendab kulutusi tehnika soetamiseks ja korrashoiuks. 

Kulumise vähendamine on tähtis ülesanne. Seda on võimalik saavutada mitmel viisil: 

• kulumiskindlate materjalide kasutamisega; 

• detailide termilise töötlusega» 

• pinnakonaruste vähendamise ning töötlemistäpsuse suurendamisega; 

• hõõrdesõlmede tihendamisega; 

• vedelikulise hõõrderežiimi kindlustamisega; 

• hoolduseeskirjade täpse täitmisega; 

• kvaliteetsete määrdeainete kasutamisega. 

Hõõrdesõlmedes kasutatakse määrdeaineid hõõrdumise ja kulumise vähendamiseks. Kuid neil on 

ka rida lisaülesandeid: hõõrdepindade jahutamine, korrosioonikaitse, lõtkude tihendamine, 

kulumisproduktide eemaldamine. 

Määrdeainete liigitus 

Liigitatakse päritolu ja oleku järgi. Päritolult jagunevad, määrded: 

• mineraalseteks (toodetud naftast või mõnest muust maavarast, näit. põlevkivist); 

• orgaanilisteks (toodetud taimeõlidest, loomsetest rasvadest); 

• sünteetilisteks (toodetud naftast süsivesinike töötlemisel) 

• poolsünteetilisteks (mineraalõli ja sünteesõli segu) 

Tööstuses ja mootorites on enam kasutatav esimene õliliik. Taimeõlid on tavaliselt toiduained aga

neid kasutatakse üha enam ka koos lisanditega mineraalõlide asemel. Taimeõlid sattudes loodusesse 

lagunevad erinevalt mineraalõlidest kiiresti ega reosta loodust. 

Oleku järgi jagunevad määrdeained: 

• vedelateks (õlid); 

• plastseteks (viskoossed, mittevoolavad); 

• tahketeks; 

• gaasilisteks. 

Majanduses kasutatakse põhiliselt kahte esimest. Tahkeid kasutatakse lisandina vedelaile või 

plastseile sõlmedes, kus määrde juurdepääs ajutiselt katkeb või temperatuur ületab tavaliste määrete 

kasutuspiirid. Gaasilisi määrdeid (sageli õhk) kasutatakse vähe koormatud aparaatide laagreis 

(tsentrifuugid), kus pöörlemiskiirus ületab 10 000 p/min. 

Õlid 

Õlide saamine 

Enamik õlisid toodetakse otseste destilleerimisjääkidest masuudist ja gudroonist. Neid 

destilleeritakse teistkordselt ja seejärel puhastakse. Masuuti kuumutatakse temperatuurini 

420°C ja tekkinud aurud juhitakse rektifikatsioonikolonni. Süsivesinike molekulide lagunemise 

vältimiseks tekitatakse nii toruahjus kui ka kolonnis vaakuum ning juhitakse juurde veeauru. 

Vedeldunud fraktsioonid juhitakse kolonnist välja eraldi. Masuudi destilleerimise põhifraktsioonid 

on järgmised: 

• kerge tööstusõli; 

• raske tööstusõli; 

• mootoriõli; 

• raske masinaõli 

Neid õlisid nimetatakse destillaatõlideks. Fraktsioonid, mis sel temperatuuril ei aurustunud, 

kogunevad kolonni põhja ja moodustub gudroon. Masuudist saadud fraktsioonid on aluseks eri liiki 

õlide tootmisele. Gudrooni destilleerimisel saadakse suure viskoossusega lennukiõlid ja 

jõuülekandeõlid. Neid töödeldakse väävelhappega ning puhastatakse aktiivmuldadega. Nii saadakse 

kõrge kvaliteediga õlid. Neid nimetatakse ka jääkõlideks. Gudrooni destilleerimisel tekib tahke jääk

ituumen (pigi). Destilleerimisele järgneb kahjulikest ja ebasoovitavatest lisanditest puhastamine. 

Õlidele kindlate eriomaduste andmiseks tuleb erinevail meetodeil toodetud või erineva koostisega 

naftast saadud fraktsioonid omavahel teatud kindlas vahekorras segada. Sageli tuleb juurde lisada 

veel erikomponente mingi eriomaduse esiletoomiseks. 

Õlide puhastamine 

Masuudi või gudrooni destilleerimisel saadud õlid sisaldavad ühendeid, mis halvendavad nende 

ekspluatatsioonilisi omadusi . Taolisteks ühenditeks on: 

• nafteenhapped; 

• lämmastiku- ja osaliselt ka väävellühendid; 

• asfalteenid ja vaikained; 

• tahked parafiinid ja tseresiinid; 

• küllastamata süsivesinikud; 

• mitmesugused polütsüklilised süsivesinikud (tsüklaanid, areenid). 

Nafteenhappad ja osa väävliühendeid (tioolid) kutsuvad esile metallide korrosiooni, asfalteenid ja 

vaikained põhjustavad kuumenemisel koksi tekkimise, parafiinid ja tseresiinid kristalliseeruvad 

temperatuuri alanedes ning õli hangub. Suure molekulmassiga polütsüklilised süsivesinikud 

voolavad halvasti. Küllastamata süsivesinikud ühinevad kergesti õhuhapnikuga ning 

polümeriseeruvad, mille tulemusena tekivad mitmesugused orgaanilised happed ning vaikained. 

Sellepärast on kõik need ühendid vaja õlist eemaldada. Tähtsamad õlide puhastusviisid on 

happepuhastus, leelispuhastus, kontaktpuhastus, selektiivpuhastus, deasfalteerimine, 

deparafiniseerimine. Tavaliselt kasutatakse mitut puhastusviisi kombineeritult. Puhastusviisi valik ja 

nende rakendamise järjekord oleneb lähtenafta koostisest (parafiinide ja asfalteenide sisaldusest), 

töödeldavast produktist (kas destillaat- või jääkõli) ning lõppprodukti nõutavast kvaliteedist. 

Happepuhastusel segatakse õli kontsentreeritud väävelhappega. Happe toimel küllastumata 

süsivesinikud polümeriseeruvad. Asfalteenid ja vaikained lahustuvad happes, lämmastiku jt ainete 

ühendid reageerivad happega. Reaktsiooniproduktid sadestuvad ja moodustavad happegudrooni. 

Happegudroon eraldataks õlist tsentrifuugimise teel. 

Leelispuhastus järgneb happepuhastusele, sest väävelhape ei suuda kõiki mittevajalikke lisandeid 

eemaldada, pealegi vajavad happejäägid neutraliseerimist. Leelispuhastuseks kasutatakse 2...3 % 

NaOH lahust. Selle töötluse käigus neutraliseeritakse nafteenhapped, väävelhappe jäägid, fenoolid 

jm. Reaktsiooniproduktid setivad välja. Settimise kiirendamiseks kuumutatakse õli 70...95°C -ni.

Settinud õli pestakse kuuma veega, seejärel kuumutatakse ning puhutakse läbi kuuma õhuga. 

Leelispuhastus võib eelneda ka happepuhastusele. 

Selektiivpuhastust kasutatakse tänapäeval laialdaselt happepuhastuse asemel. Selleks segatakse õli 

teatud vahekorras fenooli või furfunooliga. Õlis leiduvad kahjulikud ja mittevajalikud lisandid 

lahustuvad selles ning setivad koos lahustiga. Jääkõlide puhastamiseks kasutatakse ka 

paarislahuseid (näit. propaan koos kresooli- ja fenooliga).Sel juhul lahustuvad ühes õli 

põhikomponendid ja teises kahjulikud lisandid. Lahusti regenereeritakse ekstraktist ja läheb 

korduskasutusele. 

Kontaktpuhastuse korral segatakse õlisse peeneks jahvatatud aktiivmulda. Saadud segu 

kuumutatakse. Muld adsorbeerib vaikained 20...40 min. jooksul, samuti väävelhappe ning muud 

väävliühendite jäägid, selekteerivate lahuste jäägid. Seejärel õli filtreeritakse. Kontaktpuhastust 

kasutatakse pärast happe- või selektiivpuhastust leelispuhastuse asemel. 

Deasfalteerimist kasutatakse enne õlide selektiivpuhastust, kui toorõli on asfaldi ja vaigurikas. 

Põhiliselt kasutatakse propaani, mis sisaldab vähesel määral etaani ja butaani. Õli põhikomponendid 

lahustuvad 40...60°C juures, asfaltvaikained aga settivad välja. 

Deparafiniseeritakse neid õlisid, mis peavad töötama madalail temperatuuridel. Ka siin kasutatakse 

lahustina peamiselt propaani. Propaani ja õli segu soojendatakse täieliku lahustumiseni, seejärel 

jahutatakse kuni parafiinide ja tseresiini kristalliseerumiseni (-25°C). Tekkinud aine, mida 

nimetatakse petrolaatumiks ja see filtreeritakse välja. 

Õlide koostis ja liigitus 

Õlid nagu kütusedki koosnevad süsivesinikest, millede molekulmassid on kütuse koostisse 

kuuluvate süsivesinike molekulmassidest märksa suuremad. 

Õlide põhikomponentideks on: 

• mitmesugused tsülkaanid ja nende isomeerid (40...82 %), 

• areenid ja nende isomeerid (15...40%) 

• alkaanid (0,l.… 6,5 % ) 

• mitmesugused hapniku-, väävli- ja lämmastikuühendid. 

Peale loetletud ühendite sisaldavad õlid veel süsivesinikke, mille molekulis on liitunud nii 

tsüklaanide kui ka areenide tuumad. Kütustega võrreldes on õlide struktuur keerukam ning üksikute

süsivesinike eraldamine õlist ja nende tundmaõppimine väga keerukas. Mineraalõlisid liigitatakse 

kasutusalade järgi paljudesse eriliikidesse. Nad erinevad üksteisest mitte niivõrd põhikomponentide, 

kuivõrd puhastusastme ja mõne eriomadusi andva lisakomponendi sisalduse poolest. 

Põhiliigid on järgmised: 

• tööstusõlid (üldotstarbelised) -ette nähtud peaasjalikult tööstusseadmetele; 

• mootoriõlid - ette nähtud sisepõlemismootoreile; 

• jõuülekandeõlid - liikurmasinate (autod, traktorid jm.) mehhaanilistele jõuülekannetele; 

• hüdroõlid - ette nähtud hüdraulilistele jõuülekannetele (autode, traktorite, ekskavaatorite jm 

tõsteseadmete hüdrosüsteemidele); 

• turbiiniõlid - auru- ja veeturbiinidele; 

• kompressoriõlid - kolb- ja rotatsioonkompressoreile; 

• külmutusmasinate õlid - külmutusmasinate kompressorites 

• isolatsiooniõlid - elektriseadmetele (trafod, kondensaatorid, kaablid); 

• silindriõlid - aurumasinatele. 

Peale loetletud liikide on veel mitmeid eriõlisid, näiteks õlid konveieri ja mootorsae kettidele, õlid 

vaakuumseadmetele, separaatoritele, meditsiini- ja parfümeeriatööstusele jne. Toodud õlide liigitus 

ei ole täielik ja on ligikaudne. Täpset liigutust ei ole, sest osa õlisid on vastastikku asendatavad. 

Õlide omadused 

Määrimisvõime 

Õli põhiülesanne on vähendada hõõrdumist ja kulumist. Sellega pikeneb masina tööiga ja väheneb 

energiakulu hõõrdumise ületamiseks st tõuseb masina kasutegur. Nende ülesannete täitmine on 

võimalik üksnes siis, kui õli katab hõõrduvad detailid katkematu kihiga, mis ei purune survejõudude 

toimel. Määrimisvõime põhineb kahel nähtusel: adsorbtsioonil ja keemilisel reaktsioonil. Õli 

osakesed adsorbeeruvad hõõrdepindadesse ja moodustavad seal tugeva kelme, mis püüab pindasid 

teineteisest eemale suruda. Samal ajal aga õlikihtide nihketakistus horisontaalsuunas väike ja 

detailid võivad teineteise suhtes kergesti libiseda. Adsorbeerunud õlikelme paksus on 0,1.. .0,5 μ m 

ning ta vähendab järsult adhesioonjõude ja molekulaarset hõõrdumist. Samal ajal mõned õlis 

leiduvad keemilised elemendid (S, C l , P) ja ühendid (orgaanilised happed) reageerivad 

hõõrdepindadel metalliga. Tekkivad ühendid (sulfiidid, kloriidid, fostiidid jm.) on plastsed, väikese 

hõõrdeteguriga ning soodustavad detailide libisemist. Tekkinud ühendite kiht, samuti väga õhuke,

takistab hapniku tungimist metallisse, metallide kokkupuudet ja hoiab ära metalliosakeste 

kaasahaaramise libisemisel. Hõõrdepindade temperatuuri tõus üle teatud piiri, mille võib esile 

kutsuda kas libisemiskiiruse või survejõudude kasv, purustab õlikelme ning hõõrdumine ja 

kulumine suurenevad järsult. Igal õliliigil on oma kriitiline temperatuur, mille juures 

määrimisvõime kaob. 

Viskoossus 

Viskoossus on vedelike omadus takistada vedelikukihtide omavahelist liikumist välisjõudude 

toimel. Viskoossus on õli voolavuse mõõt antud temperatuuril. Viskoosne õli voolab aeglaselt ja 

väikese viskoossusega õli voolab kiiresti. Viskoossus on tihedalt seotud õli määrimisvõimega ning 

on üks näitaja, mille järgi saab otsustada õli kasutuskõlblikkuse üle. Suure viskoossusega õlid 

moodustavad hõõrdepindadel väga tugeva õlikelme, kuid samal ajal põhjustavad nad energiakulu 

suurenemise masina liikumapanekuks ja kasuteguri languse. Sellepärast peab viskoossus olema 

võimalikult väike, kuid piisav vedelikulise hõõrdumise tekitamiseks. Liiga väikese viskoossusega 

õli ei moodusta vajaliku tugevusega õlikelmet. Viskoossus ei ole püsiv suurus, vaid sõltub 

keskkonna rõhust ja temperatuurist. Rõhkudel alla 5,0 MPa (50 bar) viskoossus nimetamisväärselt 

ei muutu, kuid hakkab järsult suurenema, kui rõhk ületab selle piiri. Näiteks tööstusõlil suureneb 

viskoossus 60...70 % kui rõhk tõuseb 20...25 MPa võrra. Väga suurtes piirides muutub viskoossus 

aga temperatuuri mõjul. Temperatuuri langedes viskoossus suureneb ja vastupidi. Temperatuuril 

50°C on mootoriõlide viskoossus 4...8 korda suurem kui 100°C juures. Alla 0°C hakkavad õlid 

kaotama voolavust ja võivad hanguda. Üldiselt, mida rohkem sisaldab õli suure molekulmassiga 

areene ja tsüklaane, seda suurem on tema viskoossus. Õlid, mis sisaldavad lahustunud olekus 

tahkeid parafiine, hanguvad temperatuuri alanedes kergesti. Kõige paremad on need õlid, mis 

koosnevad monotsüklilistest pikkade hargnemata külgahelatega tsüklaanidest ja areenidest. Nende 

õlide viskoossus sõltub temperatuurist vähem kui teistel. Õlide viskoossust mõõdetakse 

kinemaatilise või dünaamilise viskoossuse ühikuis. Kinemaatilise viskoossuse ühik on sentistoks 

(cSt). SI süsteemis on kinemaatilise viskoossuse ühikuks m ²/ s või mm ²/ s . l cSt = 1 mm ² / s. 

Standartides on normitud mootoriõlide viskoossus 100°C juures, mis ligikaudu vastab ka mootorite 

töötemperatuurile. Viskoossust mõõdetakse viskosimeetri abil. 

Viskoossusindeks (VI) 

Mootoriõlide viskoossuse sõltuvust temperatuurist iseloomustab viskoossusindeks. Mida suurem on 

indeks seda väiksem on sõltuvus. Viskoossuseindeks määratakse tabelite järgi või etalonõlidega 

võrdlemisel. Viskoossusindeksile on soovitav tähelepanu pöörata, kuna väikese indeksiga

mootoriõlid on talvel külmas mootoris suure viskoossusega ja raskendavad mootori käivitamist. 

• Mineraalsetel mootoriõlidel VI = 95…105 

• Poolsünteetilistel mootoriõlidel VI = 130…170 

• Sünteetilistel mootoriõlidel VI = 170…190 

• Kvaliteetmootoriõlidel VI = üle 200 

• Lennukiõlidel VI = 200…400 

Mida suurem on viskoossusindeks seda madalamal temperatuuril kaob õlil voolavus. Näiteks 

kvaliteetmootoriõlil kaob voolavus – 55°C ja lennukiõlil – 65°C 

Stabiilsus 

Õli omaduste püsivust kõrgel temperatuuril nimetatakse termiliseks stabiilsuseks. Tavalisel 

temperatuuril (18...20°C) õli koostisse kuuluvad süsivesinikud õhuhapnikuga praktiliselt ei reageeri 

mitme aasta vältel. Temperatuuri tõusuga kaasneb õli koostisosade oksüdeerumine. Kergemini 

oksüdeeruvad alkaanid, vastupidavad hapniku toimele on areenid. Temperatuuri tõusul üle 250°C 

muutub õli koostis mõne minuti jooksul. Oksüdeerumisprotsessi kiirendavad mitmed metallid 

(vask, raud, plii), millega õli kokku puutub. Mõned metallid (alumiinium, tina) aga pidurdavad 

seda. Mootoriõli on seda kvaliteetsem, mida kõrgemal temperatuuril ning mida aeglasemalt 

oksüdeerumine kulgeb. Termiliselt täiesti stabiilseid õlisid ei ole. Õli kuumenedes tekivad 

mitmesugused hapnikuühendid, mis sadestuvad detailidele, jäävad õlisse heljuma või lahustuvad 

õlis. Olenevalt temperatuurist, tekib kolme liiki sadestusi: 

Tagi, lakk, šlamm 

Tagi tekib seal, kus õli temperatuur ulatub 550...400°C. Detailideks, kuhu tagi ladestub, on 

mootorite põlemiskambrid, kolvi põhi, klapid, kütusepihustid, küünlad. Põhiosa tagist moodustavad 

õlis leidunud polütsüklilised areenid ning asfaltvaikained. Tagisse ladestuvad ka kütuse 

mittetäielikul põlemisel tekkinud produktid ning küttesegusse ja õlisse sattunud mitmesugused 

tahked lisandid. Veel soodustab tagi teket mootori alakoormus. Pingeliselt koormatud mootoris 

detailide temperatuur tõuseb ning osa tagist põleb ära, toimub nn. detailide isepuhastumine. 

Lakk (läbipaistev pruun või must kõva kiletaoline sade) tekib detailidele, millega kokkupuutes õli 

temperatuur tõuseb 200°...300°C. Mootoris (ka kompressoreis) on niisuguse temperatuuriga 

detailideks kolvid ja rõngad. Alkaanid ja tsüklaanid annavad oksüdeerumisel mitmesuguseid 

orgaanilisi happeid (oksüüdhapped). Sel temperatuuril kondenseeruvad õlis tekkinud happed

nimetatud detailidele lakitaolise kihina. 

Šlamm (mudataoline pehme sade) tekib detailidele, milledega õli kokkupuutes kuumeneb 

50...120°C. Šlammi moodustavad õlis heljuvad asfaltvaikained ning orgaaniliste hapete ja 

hüdrooksiidide reaktsiooni tulemusena tekkinud seebid. Šlammi tekkimist soodustab õli intensiivne 

laialipaiskamine, pihustamine ja vahutamine. Tuntakse veel külmšlammi, mis tekib karteris, 

õlikanalites ja klapimehanismidel. Seda põhjustavad tahm, nõgi, tahked osised, 

oksüdatsioonisaadused, vesi, happelised põlemisjäägid. Külmšlamm ajapikku kõvastub ja jääb 

seintele. See sade võib ummistada näiteks õlivõtturi sõela ja mootoril õlitus kaob. 

Šlammi teket soodustavad järgmised tegurid: 

pikad õlivahetusvälbad, 

mootori rasked töötingimused (mootor töötab madalatel pöörlemissagedustel), 

väike õlivanni mahtuvus, 

mootoriõli madal kvaliteet, 

kütuse madal kvaliteet 

Kõik nimetatud sadestused häirivad masinate, eriti mootorite tööd, takistavad detailide jahtumist, 

põhjustavad ummistusi ja suurendavad kulumist. Õlidel, mida kasutatakse sõlmedes, kus 

temperatuur ei ületa 50...100°C, stabiilsuse näitajaid ei normita. 

Mootoriõlide stabiilsust hinnatakse veel termilise stabiilsuse näitaja ja pesevate omaduste kaudu. 

Termilise stabiilsuse näitajaks on aeg minuteis, mille vältel õliproov 250°C juures muutub 

elastseks lakikileks, mille purustamiseks on vaja jõudu 10 N (l kgf). Mootoriõli pesemisvõime 

peab tagama koostöötavate pindade puhtuse. Mootoriõli oksüdeerumisel tekkivad õlisse väikesed 

hõljuvad osakesed. Need osakesed kleepuvad omavahel ja sadestuvad pindadele. Väga halb mõju 

on lakil. Mootoriõli omadust hoida temasse kogunevad oksüdatsiooniproduktid tasakaalus ning 

seega vältida mootori sisepindade mustumist nimetatakse mootoriõli pesemisvõimeks. 

Pesemisvõime tagatakse lisandite abil. Pesemisvõime määratakse katsemasinas, mille silindri 

keskosa temperatuur on 225°C. Hinnatakse pallides (O...6) 2-tunnise katseaja jooksul kolvile 

sadestunud laki hulka. Pesemisvõime O palli tähendab, et kolvil lakki ei tekkinud. Üleni musta 

lakiga kaetud kolvi puhul antakse pesemisvõimeks 6 palli.

Happearv ja korrosiivsus 

Õlid ei tohi tekitada korrosiooni, vaid peavad kaitsma metalli selle eest. Korrosiooni põhjustavad 

mitmesugused happed, leelised väävel ja mõned selle ühendid, õlisse sattunud vesi kiirendab nende 

korrodeerivat toimet. Vees lahustuvaid happeid, leelisi ja aktiivset väävlit õlid sisaldada ei tohi. 

Orgaanilisi happeid aga ei ole võimalik õlist täielikult eemaldada. Nad korrodeerivad peamiselt 

värvilisi metalle ja nende sulameid. Korrosiooni tulemusena tekivad hõõrdepinnale algul täpid ja 

süvendid, seejärel mikropraod ning lõpuks hakkab metalli pind murenema. Õlidel kontrollitakse 

happearvu ja korrosiivsuat. 

Happearv näitab mitu mg KOH on vaja l g õlis leiduvate orgaaniliste hapete neutrali-seerimiseks. 

Korrosiivsus (g/m²) määratakse sel teel, et 50 tunni vältel sukeldatakse teadaoleva massiga pliiplaati 

140°C kuumutatud õlisse sagedusega 15 korda minutis. Katse lõpul arvutatakse, mitu grammi 

vähenes plaadi mass l m ² pinna kohta. 

Masinate töö ajal on õlide oksüdeerumise tulemusena võimalik hapete kogunemine õlisse ja 

korrosiivsuse tõus. 

Mootoriõlide auruvus e. lenduvus 

Normaaltemperatuuril (20°C) mootoriõli praktiliselt ei aurustu. Sellest kõrgemal temperatuuril 

hakkavad õlist eralduma kergemad fraktsioonid. Õliaurud segus õhuga võivad süttida ja põhjustada 

tulekahju. Samuti suur auruvus põhjustab suurt õlikulu. Mootoriõlide auruvuse kaudne 

iseloomustaja on õli leektemperatuur. Mootoriõli valikul peab teadma, et mida madalam on 

leektemperatuur, seda kergemini ta aurustub. Õli aur mootoris süttib ja põledes tekitab tahma, nõge 

ning muid põlemissaadusi. 

Leektemperatuur ja süttimistemperatuur 

Temperatuuri, mille puhul õli aurud süttivad lahtisest tulest, nimetatakse leektemperatuuriks. Eri 

liiki õlide leektemperatuur erineb küllalt suurtes piirides: 

• tööstusõlid(leektemperatuur100...200°C ) 

• mootoriõlid(140...210°C ) 

• kompressoriõlid ( 200°...275°C) 

Temperatuur, mille puhul õli lahtisest tulest süttib, on süttimistemperatuur. See on tavaliselt

20...30°C kõrgem leektemperatuurist. Leektemperatuuri määratakse õli kuumutamisel kas lahtises 

või kinnises tiiglis. Tulemused on erinevad - kinnises tiiglis on leektemperatuur madalam. 

Õlide manused 

Nafta töötlemisel saadud õlid ei oma alati neid eriomadusi, mida vajatakse. Sellepärast kasutatakse 

õlide kvaliteedi parandamist erilisandite - manuste - abil. 

Manusteks on mitmesugused keeruka struktuuriga keemilised ühendid. Neid lisatakse järgmiste õli 

omaduste mõjutamiseks: 

• stabiilsuse tõstmiseks 

• korrosiivsuse vähendamiseks 

• pesemisvõime suurendamiseks 

• viskoossuse mõjutamiseks 

• hangumistemperatuuri alandamiseks 

• vahutamise takistamiseks 

• määrimisvõime tõstmiseks. 

Levinud on kompleksmanused. Need on sellised ühendite kombinatsioonid, mis mõjutavad korraga 

mitut õli omadust. Manused peavad õlis hästi lahustuma, ei tohi mõjutada teisi õli omadusi, ei tohi 

seistes ega töö käigus välja langeda ning peavad säilitama esialgsed omadused võimalikult kaua. 

Antioksüdandid on manused õli stabiilsuse tõstmiseks. Need ühendid pidurdavad oksüdeerumise 

algust ning adsorbeerudes metalli pinnale, isoleerivad metalli õlist, sest metallid on 

oksüdeerumisreaktsioonide puhul katalüsaatoreiks. Antioksüdandid jagunevad: 1)madala 

töötemperatuuriga õlidele; 2)kõrge töötemperatuuriga õlidele. Esimesse gruppi kuuluvad 

mitmesugused alküülfenoolid, mida kasutatakse industriaalõlides ja amiinid , mida kasutatakse 

turbiini- ja trafoõlides. Teise gruppi kuuluvad mitmesugused väävlit, fosforit ja lämmastikku 

sisaldavad ühendid (näit. DF-11 ehk Zn-dialküülditiofosfaat), mis leiab kasutamist mootoriõlides. 

Antioksüdandid tõkestavad ka korrosiooni. 

Korrosiooni takistavad manused peavad kaitsma eeskätt värvilisi metalle (vaske, pliid). Nad 

tekitavad metallide pinnale kaitsekelme, mis hoiab ära agressiivsete ühendite kokkupuutumise 

metalliga. Mõned seda tüüpi manused neutraliseerivad ka õlisse kogunevaid happelisi produkte. 

Korrosioonivastaste manustena kasutatakse leelis- ja leelismuldmetallide alküülfenolaate. Mõned 

korrosiooni takistavad manused toimivad ka antioksüdantidena.

Detergendid või dispergendid on pesevad õli manused. Pesemisvõime tähendab õli omadust 

lahustada oksüdeerumise tulemusena tekkinud lakki ja tahma ning hoida ära õlis heljuvate 

oksüdeerumisproduktide liitumine. Kuna õli moodustavatel süsivesinikel seda omadust ei ole, tuleb 

õlisse lisada leeliselise reaktsiooniga pesevaid ühendeid, nagu sulfonaate või mõningaid polümeere. 

Nõrgalt leeliselised on CБ-3 (Ba-sulfonaat) ja CK-3 (Ca-sulfonaat), tugevalt leeliseline on PMC. 

Polümeersed manused erinevad sulfonaatidest selle poolest, et ei sisalda tuhka ja selle tõttu 

vähendavad kulumist võrreldes sulfonaatidega. Pesevaid manuseid kasutatakse peamiselt mootori- 

ja kompressoriõlides. 

Tihkesti on manus viskoossuse stabiliseerimiseks. Viskoossus peab õlil olema võimalikult ühtlane 

ja ei tohi sõltuda temperatuurist. Manusteta õli viskoossus muutub suurtes piirides. Et õli oleks 

kasutatav aastaringi, lisatakse väikese viskoossusega õlile kõrgmolekulaarseid ühendeid n 

polüisobutüleen (molekulmass 15 000...25 000), polümetakrülaat jt. Need manused tõstavad õli 

viskoossust, kuid selliselt tõstetud viskoossus sõltub vähe temperatuurist. Polüisobutüleen vähendab 

ka kulumist, kuna adsorbeerub metalli pinnale. 

Depressor on manus, mis alandab õli hangumistemperatuuri. Ta adsorbeerub parafiini kristallile ja 

väldib sellega nende kasvu. Depressoreina kasutatakse kõrgmolekulaarseid aineid millede 

molekulmass on 700...800. 

Vahu tekkimine on kahjulik nähtus, kuna see halvendab määrimisomadusi ja soodustab 

oksüdeerumist. Vahutama kalduvad suurema viskoossusega õlid. Vahutamisvastased manused 

(näiteks polümetüülsiloksaan) põhjustavad õhumullide ümber tekkiva kile kiire purunemise ning 

vahtu tekkida ei saa. 

Kulumis- ja sööbimisvastased manused peavad vähendama metalliosakeste väljarebimist 

hõõrdepindadest. Kulumisvastased manused soodustavad eeskätt õli adsorbtsiooni metalli pinnale 

ning takistavad metallide vahetut kokkupuudet ja vähendavad sellega hõõrdetegurit. 

Sööbimisvastased manused aga reageerivad metalliga ning tekitavad hõõrdepindadele plastse, 

metallist madalama sulamistemperatuuriga ühendite kihi, mis talub suurt rõhku ja ei lase 

hõõrdepindadel kleepuda ega tekitada pindrebendeid. Kulumis- ja sööbimisvastaste manuste vahele 

ei ole võimalik tõmmata selget piiri. Need manused võivad olla samaaegselt ka 

korrosioonivastased . Kulumis- ja sööbimisvastased manused koosnevad peamiselt väävli, kloori ja 

fosfori ühendeis. Efektiivseid sööbimisvastaseid manuseid kasutatakse peamiselt jõuülekandeõlides.

Kompleksmanused e manuste kompleksid. Kompleksmanus muudab korraga mitut õli omadust. 

Koostise poolest on neid kolm eri liiki; 

• alküülfenoolid; 

• fenoolsulfiidid; 

• väävlit ja fosforit sisaldavad polümeerid. 

Alküülfenoolsed kompleksmanused sisaldavad Ba ja Ca ning on väga heade pesevate ning 

oksüdatsiooni- ja korrosioonivastaste omadustega. 

Fenoolsulfiidsed kompleksmanused on heade pesevate omadustega, vähendavad korrosiooni ja 

kulumist ning alandavad hangumistemperatuuri. 

Polümeersed kompleksmanused on väga heade pesevate omadustega ning vähendavad viskoossuse 

sõltuvust temperatuurist, alandavad hangumistemperatuuri, vähendavad korrosiooni ning tõstavad 

õli vastupidavust oksüdeerumisele. 

Kaasaegsetes õlides kasutatakse manuste komplekse, s.o. mitut manust kindlas vahekorras. See 

võimaldab mitte ainult omadusi parandada, vaid anda õlile ka täiesti uudseid omadusi. Kõrge 

kvaliteediga mootoriõlid võivad sisaldada üle 10 % mitmesuguseid manuseid. 

Mootoriõlid 

Nõuded mootoriõlidele 

Mootoriõlideks nimetatakse neid õlisid, mis on kasutusel sisepõlemismootorite õlitussüsteemides. 

Nende õlide töötingimused. on väga rasked, sest õli temperatuur võib mootoris muutuda suurtes 

piirides. Seisvas mootoris langeb õli temperatuur õhutemperatuurini, mis külmal ajal võib olla 

mitukümmend kraadi alla nulli. Töötavas mootoris võib aga õli temperatuur mootori karteris tõusta 

kuni 120°C. Üksikute detailide töötemperatuur, millega õli kokku puutub, võib olla kuni 400°C 

(kolvipea). Küttesegu põlemise ajal on aga temperatuur põlemiskambris üle 2000°C. Samal ajal 

puutub õli kokku aktiivsete põlemisproduktidega, hapnikuga, metallidega, mille tõttu toimuvad 

mitmesugused keemilised reaktsioonid, eeskätt oksüdeerumine. Õli on mootori õlitussüsteemis rõhu 

all ning pidevas ringluses. Detailidevahelistest lõtkudest pihustatakse õli laiali ning ta seguneb 

karteris olevate gaasidega. Et mootoriõli neis tingimustes oma ülesannet võimalikult kaua täidaks, 

peab ta vastama järgmistele nõuetele:

• peab olema hea määrimisvõimega; 

• peab olema termiliselt stabiilne; 

• peab omama head pesemisvõimet; 

• õli viskoossus peab temperatuurist sõltuma võimalikult vähe; 

• õli ei tohi tekitada korrosiooni; 

• õli hangumistemperatuur peab olema madal; 

• õli leektemperatuur peab olema kõrge; 

• õli tuhasisaldus ei tohi olla suur; 

• õli ei tohi sisaldada mehhaanilisi lisandeid ja vett. 

Kuna õlide töötingimused erinevais mootoreis ja erinevais ilmaoludes on erinevad, siis ühtne 

mootoriõli puudub. 

Mootoriõlide liigutus SRÜ-s 

Mootoriõlide liigitus on kindlaks määratud riikliku standardiga. See kehtib kõikidele mootoriõlidele 

peale lennukiõli. Selle järgi liigitatakse õlid viskoossuse, kvaliteedi ja mootori tüübi järgi. 

Viskoossuse järgi jagunevad SRÜ mootoriõlid 21 klassi. Talvisteks nimetatakse 6 ja 8 cSt 

viskoossusega õlisid ning suvisteks neid, mille viskoossus on 10 ja enam cSt 100°C juures. 

Aastaringsed õlid kuuluvad omaette klassidesse. Nende viskoossus 100°C juures on 6...10 cSt ja 

temperatuuri alanedes ei suurene see nii kiiresti kui tavalistel talve- ja suveõlidel. Aastaringsetel 

õlidel normeeritakse viskoossus ka -18°C juures ja viskoossuse klass tähistatakse murdarvuga. 

Kvaliteedi järgi jagatakse mootoriõlid viide gruppi: 

A - erimanusteta õli forsseerimata mootoritele. Б - vähesel määral pesevaid või kompleksmanuseid 

sisaldav õli vähe forsseeritud mootoritele. Manuste hulk 3...5 %. B - kompleksmanuseid sisaldav 

õli keskmiselt forsseeritud mootorites. Manuseid 4...7 %. Γ - kompleksmanuseid sisaldav kõrge 

stabiilsusega Õli kõrgelt forsseeritud mootoritele. Manuste hulk 7...12 %. Д- kõrge efektiivsusega 

kompleksmanuseid sisaldav pika kasutuseaga õli rasketes tingimustes töötavatele diiselmootoritele. 

Manuseid kokku 18...25 %. E - aeglasekäigulistele diiselmootoritele, mis töötavad väävlirikkal 

(kuni 3,5 %} kütusel. Б -. B- ja Γ -grupi õlisid toodetakse: 

• universaalsetena; 

• ottomootoritele; 

• diiselmootoritele.

Nii erinevatesse kvaliteedigruppidesse kui ka eri tüüpi mootoritele ettenähtud õlid erinevad 

üksteisest manuste koostise ja vahekorra poolest. 

SRÜ mootoriõlide tähistus 

Mootoriõlid tähistatakse tähega M. Järgneb arv, mis tähistab viskoossusklassi. Aastaringsetel õlidel 

on see murdarv: lugejas 4 või 6, mis tähistab viskoossust -18°C juures. 4 tähendab viskoossust 

1300...2600 cSt, 6 tähendab viskoossust 2600...10400 cSt. Nimetajas olev arv näitab viskoossust 

100°C juures. Täht 3 märgib, et õli sisaldab tihkestit. Viskoossusklassi tähisele järgnev täht (A, Б, 

B, Г, Д , E) tähistab õli kvaliteedigruppi. Indeks l selle järel näitab, et õli on karburaator-mootoreile, 

indeks 2 - diiselmootoreile. Kui indeks puudub, on õli universaalne. Näiteks M-8B1; M-10 Г2; 

M-6 3 /l0B. tähistab õli kvaliteedigruppi. Indeks l selle järel näitab, et õli on ottomootorile, 2 - 

diiselmootoreile. Kui indeks puudub, on õli universaalne. Näiteks M-8B1; M-10 Г2; M-6 3 /l0B. Kui 

õli kuulub kahte erinevasse kvaliteedigruppi, kasutatakse kahetähelist tähistust. Näiteks õli M- 43 / 

8B2 Г1 on ette nähtud kasutada keskmiselt forsseeritud diiselmootorites ja kõrgelt forsseeritud 

karburaatormootorites aastaringselt. 

Ottomootorite õlid 

M-8B1 - selektiivselt puhastatud õli. Sisaldab alküülfenoolftalaatset kompleksmanust ja sellele 

lisaks depressorit ning vahutamisvastast manust. Sobib kasutada SRÜ keskpiirkondades aastaringi , 

välja arvatud kõrgelt forsseeritud sõiduautode mootorid. Leektemperatuur 200°C, 

hangumistemperatuur -25 "C. M-8B1 - baasõli on sama, mis M-8 B1 , kuid. sisaldab efektiivsemaid 

manuseid. On selle tõttu oksüdeerumiskindlam ja esialgsed omadused säilivad kauem. Sobib 

kasutada aastaringi kõikides ottomootorites va kõrgelt forseeritud mootorid. Leektemperatuur 

200°C, hangumistemperatuur -25°C. M-8 Г1 - baasõliks on kõrge puhastusastmega destillaatõli. 

Sisaldab leeliserikkaid kõrge efektiivsusega pesevaid manuseid (Ca - alküülsalitsülaati, 

merevaikhappe derivaate), antioksüdante (Zn-dialküülditiofosfaat) jt. Sobib kasutada talvel kõrgelt 

forsseeritud ottomootorites. Leektemperatuur 210°C, hangumistemperatuur -30°C. M-12 Г1 - 

manuste kompleks sama, mis eelmisel. Sobib kasutada samades mootorites suvel SRÜ 

lõunapiirkondades. Leektemperatuur 220°C, hangumistemperatuur -20°C. M- M-8 3 /l0 Г1 - baasõli 

ja manuste kompleks on põhimõtteliselt sama, mis M-8 Г1, kuid sisaldab täiendavalt veel tihkestit, 

so viskoossust tõstvat ja stabiliseerivat manust ja depressorit. Sobib kasutada kõrgelt forsseeritud 

ottomootoris aastaringi. Leektemperatuur 210°C, hangumistemperatuur -32°C.

Diiselmootorite õlid 

Diisliõlide baasõlid on samad, mis ottomootorite õlidelgi, kuid nad sisaldavad teistsuguseid 

manuseid. Põhiliseks seda tingivaks asjaoluks on diislikütuste suurem väävlisisaldus. M – 8 B2 - 

selektiivselt puhastatud väävlirikkast naftast toodetud destillaatõli, mis sisaldab alküülfenoolseid 

kompleksmanuseid, sulfonaatseid pesevaid manuseid antioksüdante, depressorit ja vahuvastast 

manust. Ette nähtud kasutada keskmiselt forsseeritud diiselmootoreis talvel. Leektemperatuur 190 ° 

C, hangumistemperatuur -25°C. M – l0 B2 - selektiivselt puhastatud destillaat- ja jääkõlide segu. 

Manused samad, mis eelmisel. Ei sisalda depressorit. Ette nähtud kasutada keskmiselt forsseeritud 

diiselmootoreis suvel. Leektemperatuur 200°C, hangumistemperatuur -15°C. M – 8 Г2 - baasõli 

sama, mis M-8 B2, kuid kompleks- ja pesevmanuste hulk märksa suurem. Sisaldab depressorit. Ette 

nähtud kõrgelt forsseeritud diiselmootoreile talvel. Leektemperatuur 200°C, hangumistemperatuur 

-25°C. M – l0 Г2 - baasõli sama, mis M-l0 B2, kuid kompleks- ja pesevaid manuseid märgatavalt 

rohkem. Ettenähtud kõrgelt forsseeritud diiselmootoreile suvel. Leektemperatuur 200°C, 

hangumistemperatuur -15°C. M-8 Г2K - talvine õli diiselmootoritele ,M-10 Г2'K - suvine õli 

diiselmootorites kasutamiseks. M-I0ДM - kõrgelt forsseeritud rasketes tingimustes töötavatele 

turbodiislitele ettenähtud õli. Sisaldab 15 % kompleksmanust , 6 % pesevaid manuseid ning 

kulumisvastaseid manuseid. Б -grupi õlisid kaasaegsetes diiselmootorites ei soovitata kasutada. 

Universaalõli M-6 3 /10B - olenevalt baasõlist valmistatakse hangumistemperatuuridega -30°C ja 

-40°C. Manustena kasutatakse alküülsalitsülaate, sulfonaate, polüisobutüleeni jt. Õli sobib kõikidele 

väheforseeritud mootoritele aastaringi. Tänu kõrgele stabiilsusele on tema kasutusiga ottomootoris 

märksa pikem kui teistel sama kvaliteediga ottomootori õlidel. 

Euroopa ja Ameerika klassifikatsiooni järgi mootoriõlide liigitus 

Mootoriõlisid liigitatakse lääne pool samuti viskoossuse ja kvaliteedi järgi, kuid tähistus on 

teistsugune. Enamuses maades kasutatakse USA-st pärit viskoossuse järgi liigituse süsteemi. 

SAE klassifikatsioonis liigitatakse mootoriõlid 11-nesse klassi. Klasse tähistatakse arvudega 0, 

5, 10, 15, 20, 25, 30, 40, 50, 60. Talveõlidele lisatakse W täht 0W, 5W, 10W, 15W, 20W. Seega SAE 

0W on talveõli, SAE 30 on suveõli, SAE 10W 40 aga aastaringne õli. Aastaringne õli peab 

üheaegselt vastama ühe talvise ja ühe suvise mootoriõli nõuetele. Mida suurem on viskoossuse 

klassi tähistav number seda viskoossem on õli ja vastupidi. Igale klassinumbrile vastab teatud 

viskoossusega õli. Mootoriõlide viskoossus määratakse 100°C ja ühe klassi õlil on määratud max ja 

min viskoossus selle temperatuuri juures. Mootoriõlide valikul tuleb lähtuda mootori valmistanud

firma nõuetest. Soovitatakse kasutada poolsünteetilisi ja sünteetilisi mootoriõlisid. 

Enamkasutatavad mootoriõlid meie kliimas on aastaringsed mineraalõlid SAE 10W 40, SAE 10W 

30, SAE !5W 30, SAE 15W 40. Poolsünteetilised mootoriõlid on SAE 5W 30, SAE 5W 40. 

Sünteetilised mootoriõlid on SAE 5W 50, SAE 0W 40, SAE 10W 50. Viskoossuse seisukohalt 

parem mootoriõli on alati see, millel on väiksem viskoossus. Kuna viskoossuse klassid seonduvad 

viskoossusega, siis on nii käivitamise kui ka mootori kulumise ja kütusekulu seisukohalt alati 

paremad need õlid, mille tähistuses esimene arv on 0, 5, 10. Mida suurem on tähistuse teine arv , 

seda suurem on mootoriõli võime töötada kuumades tingimustes ( 20W 50, 10W 60 ). Samuti 

aurustub selline mootoriõli vähem, seega õlikulu on väiksem. Heade viskoossusomadustega 

mootoriõli ei pruugi veel igakülgselt hea mootoriõli. Väga oluline on mootoriõlide kasutamisel 

peale viskoossuse veel kvaliteet st kasutusomadused. Selleks, et erinevate omaduste ja kvaliteediga 

mootoriõlid oleksid kõigile kättesaadavad, on maailmas kasutusel mootoriõlide kindlad standardid. 

Nende põhjal saab kontrollida teatud kindla mootoriõli kvaliteeti. Samuti saab õlitootja kindlaks 

määrata, millistele nõuetele mootoriõli vastab. Euroopas kasutatakse mitmeid klassifikatsioone. 

API klassifikatsioon eeldab, et õli on enne klassi kinnitamist läbinud täpselt kindlaks määratud 

testi. Klassifikatsioon on avatud ja sinna saab lisada uusi klasse endisi muutmata. Esimene täht 

tähistuses näitab mootori tüüpi ja teine õli kvaliteeti. 

S – ottomootor , C – diiselmootor, T – 2-taktiline ottomootor. Teine täht on alates A-st A, B, C, D, 

E, F, G, H, I, J,K,L jne. Seega SA, SB, SC, SD, jne on ottomootori õlid, CA, CB, CC, CD jne 

diiselmootoriõlid ja TA, TB, TC, TD on 2-taktilise ottomootori õlid. 

Kui tähistuses on SE/CC siis see mootoriõli on universaalne ja sobib kasutamiseks nii ottomootoris 

kui ka diiselmootoris. Täielik tähistus API SE/CC. 

API SF mootoriõli toodetakse aastast 1980 ja sobib keskmistes tingimustes töötavale ottomootorile 

mida toodeti aastatel 1980…1989. 

API SH mootoriõli toodetakse aastast 1993 ja on mõeldud kasutamiseks sõidu- ja kauba-autode 

ottomootorites. See õli on kõrgema kvaliteediga kui SG klassi mootoriõli 

API CC mootoriõli on kasutuses aastast 1961 ja sobib diiselmootoritele, mis töötavad rasketes 

tingimustes ning keskmiselt või kõrgelt forseeritud. 

API CE mootoriõli toodetakse aastast 1983 ja sobib ülelaadimisega diiselmootoritele milledel suur 

võimsus ning rasked töötingimused. See õli on kõrgema kvaliteediga kui CD klassi mootoriõli.

API CF mootoriõli toodetakse aastast 1994 ja sobib diiselmootoritele milledes kasutatakse kõrge 

väävlisisaldusega kütust (0,4%). 

API SF-4 mootoriõli toodetakse aastast 1991 ja sobib kasutada alates 1991 aastast toodetud 

kiirekäigulistes neljataktilistes diiselmootorites. 

API CF-2 on kahetaktiliste diiselmootorite õli, mis töötavad rasketes tingimustes. 

API CG-4 mootoriõli on kastusel aastast 1995 ja asendab CF-4 mootoriõli. 

API SE/CC on mootoriõli, mis sobib kasutamiseks nii otto-kui diiselmootorites. 

API TA keskmiselt koormatud 2-taktilistele ottomootorites. 

API TB väikese võimsusega 2-taktilistele ottomootorites (mopeed, mootorsaag, skuuter) 

API TC asendab eelmisi ja sobib siis kui need mootorid töötavad rasketes tingimustes 

API TD 2- taktilistele paadimootoritele 

Aastast 1993 kasutatakse Ameerikas tähistust API ILSAC. Euroopas seda tähistust kasutatakse 

vähe. CCMC ja ACEA on Euroopas kasutatav tähistus. 

CCMC klassifikatsioon 

See võeti kasutusele 1983 aastal ja see on järgmise tähistusega. 

G – ottomootoriõli 

D – diiselmootoriõli 

PD – kiirekäigulise diiselmootori õli 

Nendele tähtedele järgneb number. Mida suurem on number seda kvaliteetsem ja paremate 

omadustega on õli. Praegu on kasutusel arvud 2 kuni 6, alates 1990 aastast 1 ei kasutata. 

G4 mootoriõli kasutatakse ottomootorites, mida toodetakse aastast 1989 ja asendab G3. 

D3 mootoriõli kasutatakse ülelaadimisega diiselmootoritest ja vastab API CD õlile.

ACEA klassifikatsioon 

See on Euroopa mootoriõlide klassifikatsioon mida juurutatakse aastast 1994. Selle klassifikatsiooni 

järgi: 

A1, A2, A3,A4,A5 ottomootoriõli, 

B1, B2, B3, B4,B5 diiselmootoriõli, 

E1,E2, E3, E4, E5 raskelt koormatud diiselmootorisse sobiv õli. 

Tähistus on järgmine ACEA E4, ACEA A3 või ACEA E3/B3. 

Näiteks Teiboil Gold õlil on järgmine tähistus: SAE 5W 40 ; API SJ/CF ; ACEA A3/B3. See õli on 

täissünteetiline mootoriõli. See mootoriõli sobib ottomootoritesse ja sõiduautode diiselmootoritesse, 

mis võivad olla ka ülelaadimisega. 

Suurte firmade mootoriõlid 

Lisaks API, CCMC ja ACEA klassifikatsioonidele on mitmed mootoreid tootvad firmad 

kehtestanud mootoriõlidele oma nõuded. Neid nõudeid tuleb arvestada uute mootorite juures. Vale 

õli kasutamine jätab mootorikasutaja ilma firmapoolsest garantiist. Euroopas arvestatavamad 

tähistused on: 

MB (Mercedes-Benz) 

VW (Volkswagen / Audi /Seat) 

MAN (Maschinenfabrik Augsburg-Nürnberg) 

PSA (Peugeot / Citröen / Talbot) 

MIL-L (USA ja GB kaitsejõudude klassifikatsioon) 

Universaalõlid 

Universaalõlisid kasutatakse põllu-ja metsamajandusmasinates. Sobib see õli mootorisse, 

hüdrosüsteemi ja jõuülekande seadmete karteritesse. STOU ( Super Traktor Oil Universal) on õli 

tähistus ja vastab see õli SAE 10W 30, SAE 10W 40 ja SAE 15W 40 klasside viskoossuse nõuetele

ning API CD/SF nõuetele. Selline süsteem, kus kasutatakse ühte õli väldib valede õlide kasutuse ja 

õlide segunemise. 

Õli vananemine ja vahetamine 

Kvaliteedi muutused ja seda mõjutavad tegurid 

Õli tööiga peaks olema võimalikult pikk. Kiire vananemine põhjustab suure õlikulu ja teeb masinate 

hoolduse mahukaks. See muudab masinate ekspluatatsiooni kallimaks ja kulutab asjatult 

naftavarusid. Õli kvaliteedi püsivus sõltub sellistest asjaoludest nagu õli koostisest, tootmisviisist, 

manustest, aga ka mootori õlitussüsteemi ehitusest ja masina töötingimustest. Peamine muutus 

mootoriõlides on nende oksüdeerumine. Seda kiirendab oli kõrge temperatuur, kokkupuutumine 

kuumade detailide ja gaasidega ning metallide katalüütiline toime. Oksüdeerumisproduktid - tagi, 

lakk, šlamm - takistavad detailide jahutamist, tekitavad ummistust ja kiirendavad õli mustumist. 

Oluliseks oksüdatsiooni kiirendavaks asjaoluks on veel see, et töö käigus õli segatakse ja paisatakse 

piiskadena laiali, mille tõttu õli kokkupuute pind õhuga on väga suur. Samuti sõltub õli 

oksüdeerumise kiirus mootori koormusest - mida suurem koormus, seda kiiremini kulgeb see 

protsess. Oksüdeerumisprotsessiga on seotud õli korrosiivsuse tõus mootori töö käigus, sest mitmed 

oksüdatsiooniproduktid on happelise reaktsiooniga ning korrodeerivad metalle. Ka mõned õlisse 

sattunud põlemisproduktid põhjustavad õli happesuse tõusu. Olulist mõju avaldab siin kütuse 

kvaliteet ja väävlisisaldus. Madalakvaliteediline väävlirikas kütus muudab õli kiiresti 

kasutuskõlbmatuks. Õlisse kogunenud hapendumisproduktid reageerivad õlis leiduvate manustega, 

mille tõttu viimaste aktiivsus langeb ning pikemaajalisel kasutamisel kaob täiesti, manus "kulub 

ära". Manuste aktiivsuse vähenemist õli kasutusaja jooksul iseloomustab leelisarvu ja 

baariumisisalduse vähenemine. Sellega kiireneb õli oksüdeerumine ja tema korrosiivsus tõuseb 

järsult. Peale õlis toimuvate keemiliste protsesside kutsub õli kvaliteedi languse esile õli 

mustumine. Seda põhjustab tahkete põlemisproduktide, tolmu, mootori kulumisproduktide ning 

niiskuse kogunemine õlisse. Tahked lisandid kiirendavad kulumist, vesi aga kiirendab korrosiooni 

ning võib põhjustada mõnede manuste eraldumise õlist. Õli mustumise kiirus sõltub suurel määral 

mootori ehitusest (karteri maht, puhastite tüüp), selle tehnoseisundist ning õlifiltrite hooldamisest. 

Mida väiksem on õli hulk karteris, seda kiiremini ta mustub. Kulunud kolvigrupi korral kiireneb 

samuti mustumine. Kergete fraktsioonide väljaauramine ja ärapõlemine põhjustab viskoossuse 

tõusu. Põlemata kütuse sattumine õlisse aga vähendab õli viskoosust.

Spektraalanalüüs 

Välise vaatlusega ei ole võimalik otsustada õli koostises toimunud muutuste ning esialgsete 

omaduste säilimise üle. Seda saab teha üksnes laboritingimustes. Üks õli omaduste hindamise 

meetodeid on spektraalanalüüs. See põhineb asjaolul, et iga keemiline element annab spektris kindla 

asukohaga jooned. See meetod võimaldab määrata õlis leiduvad keemilised elemendid. Kui 

võrrelda oli proovi ja etaloni spektrijoonte intensiivsust, saab hinnata ka elementide kogust. Ca, Ba, 

P, Zn ja Mg hulga järgi saab otsustada manuste olemasolu üle, seega hinnata õli koostise vastavust 

etalonile. Si ja K sisaldumine aga näitab, et õlisse on väljast sattunud mustust. Fe, Pb, Cu ja Al 

sisaldumine õlis osutab mootori detailide kulumisproduktide kogunemisele. Selle järgi omakorda 

saab anda hinnangu ka mootori tehnoseisundile. Nende metallide ebanormaalselt suur hulk õlis 

viitab mootori avariilisele kulumisele. Spektraalanalüüs on kiire ja piisavalt täpne. Selle alusel saab 

otsustada, millal on vaja õli vahetada ning millal suunata mootor remonti. 

Õli vahetusvälb 

Enamikus ettevõtetes ei ole võimalik täpseid analüüse teha ja sellepärast on masinaid tootvates 

tehastes katsetulemuste põhjal määratud keskmised õli kasutusajad. Nendest lähtudes tulebki õli 

vahetada. Autode puhul lähtutakse läbisõidetud kilomeetreist, traktoritel - töötundidest. Enamikul 

mootoreist on mineraalõli vahetusvälb 5000...10 000 km. Sõiduautodel on mineraalõli vahetus ette 

nähtud 10000…15 000 km järel. Teistest sagedamini tuleb õli vahetada neil autodel, millede 

mootorid töötavad seisuajal (paakautod, kallurid, kraanad jt,). Sünteetilistel ja poolsünteetilistel 

õlidel on vahetusvälb pikem ja võib sõiduautodel ulatuda 15000….20 000 km-ni. Traktorite 

diiselmootorites tuleb õli vahetada 250 töötunni järel. Kui kasutatakse ettenähtust madalama 

kvaliteediga õli, lüheneb õli vahetusvälb 125 tunnile. Sünteetiliste õlide kasutamise korral võib õli 

vahetada 500 töötunni järel. Õli esialgsed omadused püsivad kauem, kui karterisse valatakse värsket 

õli juurde. Ei tohi erineva kvaliteediga õlisid omavahel segada, õlide segu kvaliteet võrdub segusse 

kuuluva kõige madalama õli omaga. 

Jõuülekandeõlid 

Jõuülekandeõlideks nimetatakse õlisid, mis on ette nähtud kasutamiseks autode, traktorite ja muude 

liikurmasinate mehhaaniliste jõuülekannete määrimissüsteemides (käigu- ja jaotuskastides, vedava 

silla pea- ja lõppülekannetes, roolimehhanismides). Need õlid peavad õlitama ning jahutama 

hammasrataste tööpindasid ja veerelaagreid. Jõuülekandeõlid valmistatakse jääkõlidest või 

destillaat- ja jääkõlide segust, milledele lisatakse juurde veel erimanuseid. Jõuülekandeõlide tihedus

on 910...940 kg/m³ ning viskoossus 100°C juures vahemikus 10...30 cSt. 

Nõuded jõuülekandeõlidele 

Õlide töötingimused jõuülekande agregaatides on võrreldes mootoritega märgatavalt erinevad. 

Nende õlide töötemperatuur ei tõuse kunagi nii kõrgeks kui mootoris, kuid survejõud detailide 

kontaktpindadel võivad olla väga suured. Samuti segatakse ja pihustatakse õlisid seal vähem. Selle 

tõttu on nõuded jõuülekandeõlidele mootoriõlidest erinevad.. Selleks, et kindlustada jõuülekannete 

pikaajaline häireteta töö, peavad jõuülekandeõlid vastama järgmistele nõuetele: 

• vähendama hõõrdepindade kulumist ja vältima sööbimist; 

• vähendama energiakulu hõõrdumise ületamiseks; 

• kaitsma detaile korrosiooni eest; 

• säilitama määrimisomadused nii madalatel kui ka kõrgetel temperatuuridel; 

• ei tohi vahutada; 

• ei tohi oksüdeeruda. 

Määrimisomaduste parandamiseks ning kulumise ja pindade sööbimise vähendamiseks lisatakse 

jõuülekandeõlidesse väävlit, fosforit ja kloori sisaldavaid manuseid kuni 5 % . Manused, 

adsorbeerudes metalli pinnale, on ühtlasi korrosioonivastase toimega. Temperatuuri langemisel alla 

0°C suureneb jõuülekandeõlide viskoossus järsult. See põhjustab suure energiakao ja suurendab ka 

kulumist. Hangumistemperatuuri alandamiseks lisatakse kaasaegsetele jõuülekandeõlidele 0,2...O,5 

% depressorit. Suure viskoossuse tõttu kalduvad jõuülekandeõlid vahutama. Vahu tekkimine 

jõuülekandes suurendab järsult kulumist ja sellepärast lisatakse jõuülekandeõlidele 

vahutamisvastaseid manuseid. Kuna õli temperatuur jõuülekannetes on alla 100°C, siis 

oksüdeerumisprotsess on aeglane ning õlide esialgsed omadused püsivad palju pikema aja vältel kui 

mootoriõlidel. Sellepärast kõikidele jõuülekandeõlidele antioksüdante ei lisatagi. 

Jõuülekandeõlide liigitus ja kasutamine 

SRÜ riikides liigitatakse jõuülekandeõlisid kasutusala järgi järgmiselt: 

1. grupp - manusteta õlid, kasutamiseks hammas- ja tiguülekannetes keskmistel koormustel, õli 

temperatuur alla 90°C. Neid ei sobi kasutada autode ja traktorite jõuülekannetes; 

2. grupp - kulumisvastaste manustega õli raskelt koormatud hammas-ja tiguülekannetele, õli 

temperatuur kuni 150°C;

3. grupp - sööbimisvastaste manustega õli raskelt koormatud hammas- ja tiguülekannetele, ka 

hüpoidülekannetele, õli temperatuur kuni 150°C; 

4. grupp - efektiivsete sööbimisvastaste manustega õli eriti raskelt koormatud hammas- ja 

tiguülekannetele, ka hüpoidülekannetele. õli temperatuur kuni 150°C; 

5. grupp - efektiivsete sööbimisvastaste ja kompleksmanustega õlid raskelt koormatud ning 

löökkoormustega töötavatele hüpoidülekannetele. õli temperatuur kuni 150°C. 

Jõuülekandeõlisid toodetakse nelja erineva viskoossusega: 9, 12, 18 ja 34 cSt mõõdetuna 100°C 

juures. Eesti tingimustes sobivad kasutada peamiselt 12...18 cSt viskoossusega õlisid. 

Õli tähistatakse tähtedega TM, millele järgnevad kasutusgrupi number ja viskoossus. Näiteks 

TM-5-18. Kui õli sisaldab tihkestit, on margis veel indeks 3. Autodel ja traktoritel on ette nähtud 

kasutada järgmisi õlisid: TM-2-18- õlide fenoolpuhastuse ekstrakti ja tööstusõli segu. Lisatud 

kulumisvastast manust ja depressorit. Aastaringne õli traktorite jõuülekannetele. TM-3-18- naftast 

toodetava fenoolpuhastuse õli , millele lisatud sööbimisvastaseid manuseid ja depressorit. 

Aastaringne õli veoautode jõuülekannetele (välja arvatud hüpoidülekanded). Sobib kasutada ka 

traktorites . TM-3-18- destillaat- ja jääkõlide segu, millele manustatud sööbimisvastaseid manuseid 

ja depressorit. Kasutusala sama, mis TM-2-18, kuid kulumisvastased omadused paremad. TM-3-9- 

jääkõlide ja vedelate destillaatõlide (trafoõli, velosiit) segu. sisaldab sööbimisvastast manust, 

depressorit ja vahutamisvastast manust. Aastaringne õli põhjapiirkondadele .TM-3-18- selektiivselt 

puhastatud õli. Sisaldab sööbimisvastaseid ja kompleksmanuseid, tihkestit, antioksüdanti ja 

depressorit. Ette nähtud sõiduautode jõuülekannetele, sealhulgas ka hüpoidülekannetele. TM-4-18- 

destillaat- ja jääkõlide segu, millele manustatud efektiivseid sööbimis-ja vahutamisvastaseid 

manuseid ning depressorit. Ette nähtud veoautode hüpoidülekannetele. 

Euroopa ja Ameerika päritoluga jõuülekandeõlid 

Enamuses Euroopa riikides kasutatakse jõuülekandeõlide liigituseks SAE ja API klassifikatsiooni. 

SAE klassifikatsioonis liigitatakse jõuülekandeõlid viskoossuse järgi klassidesse ja klasse 

tähistatakse numbritega 70, 75, 80, 85, 90, 100, 140, 200, 250. Süsteem on sama, mis mootoriõlidel 

st, et on suveõlid ( SAE 90), talveõlid (SAE 75) ja aastaringsed õlid (SAE 80W 140). 

API klassifikatsioonis liigitatakse jõuülekandeõlid kvaliteedi järgi kuude rühma ja rühmasid 

tähistatakse arvudega 1…6. Jõuülekandeõli tähis on GL. 

GL-1 – mineraalõli, oksüdeerumis ja vahutamisvastaste lisanditega, silinder- ja koonushammasratas

ning tiguülekannetes kasutamiseks, väikestel kiirustel ja koormustel. 

GL-4 – poolsünteetiline või mineraalne jõuülekandeõli, sööbimisvastaste lisanditega, sobib 

hüpoidülekannetesse, kus üks kahest, kas kiirus või jõumoment on väikene. 

GL-6 – sünteetiline või poolsünteetiline jõuülekandeõli, sisaldab lisandeid, mis võimaldavad seda 

õli kasutada suurtel kiirustel ja koormustel. 

Jõuülekannetes kasutatakse tihti ka mootoriõlisid, sest need vastavad GL-1 ja GL-2 nõuetele. 

Hüpoidülekannete õli ei sobi kasutada seal , kus on vaske sisaldavast sulamist detailid. Kui 

jõuülekandeõlid sisaldavad sööbimisvastaseid lisandeid, lisatakse tähistusse tähed EP, HD. 

Tööstusõlid 

Tööstusõlideks nimetatakse selliseid õlisid, mis on ette nähtud kasutamiseks metallilõikepinkides, 

hüdraulilistes pressides jm. tööstusseadmetes. Nad peavad määrima hammasrattaid, laagreid, 

kandma üle survejõudu ning jahutama hõõrdumise tõttu kuumenevaid detaile. Tööstusõlid on 

põhiliselt destillaatõlid. Vähese väävlisisaldusega naftast saadud tööstusõlid läbivad 

happepuhastuse, väävlirikkast naftast saadud õlid aga selektiivpuhastuse. Nende viskoossus 50°C 

juures on 5...100 cSt. Tööstusõlide töötingimused on suhteliselt kerged. Nende temperatuur on 

vähemuutuv ja ei ületa 50°C, detailidevahelised survejõud on väiksemad kui autode või traktorite 

jõuülekandeis. Tööstusõlidelt nõutakse kõrget stabiilsust ja töötingimustele vastavat viskoossust. 

Viimane ongi õli valikul põhiline näitaja. 

Tööstusõlide liigutus ja kasutamine 

Kaasajal toodetakse ja kasutatakse üle 70 eri nimetusega tööstusõli, nende täpne liigitus puudub. 

Tööstusõlid jaotatakse kolme põhiliiki: 

• kerged; 

• keskmised; 

• rasked. 

Erinevad nad üksteisest viskoossuse, tiheduse, puhastusviisi jm. näitajate poolest. 

Kerged õlid on väikese viskoossusega ja ette nähtud kiirekäiguliste mehhanismide õlitamiseks. Siia 

liiki kuuluvad aparaadiõlid (vaseliinõli) ja separaatoriõli. 

Keskmised õlid on üldotstarbelised ja kõige levinum liik. Nende viskoossus 50°C juures on 4...118 

cSt, leektemperatuur 100...210°C ja hangumistemperatuur -10...-50°C. 

Rasked õlid on suure viskoossusega õlid, milledel viskoossus üle 118 cSt.

Tänu suhteliselt madalale töötemperatuurile säilitavad tööstusõlid oma esialgsed omadused pika aja 

jooksul ning vajavad vahetamist harva. Suurem osa tööstusõlisid on oksüdeerumiskindlad, 

korrosioonivastaste lisanditega ning neid kasutatakse keskmistel rõhkudel ja koormustel. 

Muud õlid 

Õlide tähistus ISO järgi 

ISO standardi ISO 3448 järgi jaotatakse õlid 18–nesse klassi. 

Õlide viskoossust mõõdetakse 40°C ja 100°C juures. Igale klassile vastab kindla viskoossusega õli. 

Õlide tähistus on järgmine: ISO VG 2 ja selle õli viskoossus 40°C juures 2,2 cSt või 2,2 mm ²/ s. 

Klasside numbrid on järgmised: 2, 3, 5, 7, 10, 15, 22, 32, 46, 68, 100, 150, 220, 320, 460, 680, 

1000, 1500. 

Hüdroõlid 

Hüdroõlideks nimetatakse niisuguseid õlisid, mida kasutatakse jõu ülekandmiseks - hüdromootorite 

või jõusilindrite käitamiseks, samuti hüdrotransformaatorites. 

Nõuded hüdroõlidele 

Hüdroõlid peavad olema madala hangumistemperatuuri ja sobiva viskoossusega. Liiga suure 

viskoossuse korral on masinas suur võimsuskadu, pealegi rõhu tõustes viskoossus suureneb veelgi. 

Liiga väikese viskoossuse korral halveneb õli määriv toime ning võivad esineda lekked. 

Hüdroõlidelt nõutakse ka oksüdatsioonikindlust, sest õli võib kuumeneda 100°C või enam. Õli 

hüdrosüsteemis on kõrge rõhu all ja voolab suure kiirusega. Sellistes tingimustes on vahu tekkimise 

oht suur. Õli ei tohi vahutada, sest siis jõuülekanne katkeb, kuna vaht on kokkusurutav. 

Hüdroõlidele lisatakse vahustamisvastaseid ja oksüdeerumiskindlust tõstvaid lisandeid. 

Hüdroõlide liigitus ja kasutamine 

Hüdrosüsteemides kasutamiseks sobivad mõned üldotstarbelised tööstusõlid ja mootoriõlid. 

Enamikul traktoritel ja põllutöömasinatel tulebki kasutada hüdraulilises süsteemis sama oli, mis 

mootori karteris. Toodetakse ka eriõlisid hüdrosüsteemidele. SRÜ riikides liigitatakse hüdroõlid 10 

viskoossuse klassi. Kasutamistingimuste järgi jagatakse hüdroõlid kolme gruppi: A - manusteta 

mineraalõli hammasratas- ja kolbpumpadega hüdrosüsteemidele, mis töötavad rõhul kuni 15 MPa ja

temperatuuril kuni 80°C; Б - antioksüdanti ja korrosioonivastast manust sisaldavad hüdroõlid igat 

tüüpi hüdrosüsteemidele, mis töötavad rõhul kuni 25 MPa ja temperatuuril üle 80°C; B - 

hapendumis-, korrosiooni- ja kulumisvastast manust sisaldav õli igat tüüpi hüdrosüsteemidele, mis 

töötavad rõhul üle 25 MPa ja temperatuuril üle 90°C. Hüdroõlid tähistatakse tähtedega MГ, millele 

järgnev arv näitab viskoossuseklassi ning selle järel olev täht kasutusgruppi (näiteks MГ-22-A). 

Väikese viskoossusega hüdroõlisid kasutatakse automaatjuhtimissüsteemides ja Arktikas. SRÜ 

keskvöötmes kasutamiseks sobivad 15...30 cSt viskoossusega õlid. Enamkasutatavad hüdroõlid on 

järgmised : MГ-22-A (Värtnaõli ) Valmistatakse madala hangumistemperatuuriga naftast kas 

peenpuhastuse või selektiivpuhastuse teel. Kasutatakse ka deparafiniseerimist. Viskoossus (50°C) 

12...14 cSt. Hangub temp. -45°C. Leektemperatuur 165°C. Lubatud töötemperatuur -35°...60°C 

lühiajaliselt kuni 90°C. Sobib kasutada külmal ajal traktorite, autode ja ekskavaatorite 

hüdrosüsteemides. MГ-20 Valmistatud tööstusõli ГC-20 baasil manuste (antioksüdant, depressor, 

vahuvastane lisand) lisamise teel. Otstarve sama, mis eelmisel. Viskoossus 17...35 cSt, 

hangumistemperatuur -40°C. MГ -30 Suure viskoossusega hüdroõli. Aluseks tööstusõli, lisatud 

samu manuseid, mis MГ- 20-le. Viskoossus 27...30 cSt. Ette nähtud ehitusmasinatele ja 

tõsteseadmetele lõunarajoonides. Keskvöötmes võib kasutada suvel. Peale nimetatud õlide leiab 

kasutamist veel lennukite hüdroõli AMГ -10. See on madala hangumistemperatuuriga (-60°C) ja 

temperatuurist vähesõltuva viskoossusega õli. Töö käigus hüdroõlid oksüdeeruvad ja mustuvad, 

mistõttu vajavad vahetamist. Traktori hüdrosüsteemis on hüdroõlide tööiga umbes 1000 töötundi. 

Euroopa ja Ameerika hüdroõlid 

Kasutatakse ISO ühist tähistussüsteemi ja see on sama, mis teistel õlidel. Riigiti kehtivad kohalikud 

standardid. Saksamaal kehtiva riikliku standardi DIN järgi tähistatakse hüdroõlisid tähtedega HL ja 

lisatakse tähti vastavalt lisanditele ja viskoossuseklassi tähis on sama, mis ISO-l ( 10, 15, 22, 32, 46, 

68, 100). Näiteks HLPD sisaldab korrosioonivastaseid lisandeid ja detergente. ATF õlid on 

kasutusel automaatjuhtimisega hüdraulilistes käigukastides. 

Eraldi tähistatakse erihüdroõlisid: 

HEES 46 – sünteetiline hüdroõli, mis looduses laguneb, kasutamistemperatuur -25….+90°C. 

HETG 32-68 – rapsiõli baasil valmistatud hüdroõli, mis looduses laguneb 

HLP 46S – spetsiaalne hüdroõli sõjatehnika hüdrosüsteemide tarvis 

HVLP 15T spetsiaalne hüdroõli kasutamiseks madalate temperatuuride korral (kuni - 55°C).

Näiteks 32 viskoossusklassi hüdroõli viskoossus 40°C juures on 32 cSt ja 100°C juures 6,9 cSt, 

viskoossusindeks 180 hangumistemperatuur – 54°C ja max kasutustemp.175°C. Hüdrosüsteemides 

kasutatakse ka orgaanilise päritoluga õlisid – sagedamini rapsiõli. 

Kompressoriõlid 

Nende õlide ülesandeks on kompressori survekambri tihendamine, detailide õlitamine ja 

jahutamine. Nõutav on kõrge stabiilsus, sest näiteks kolbkompressorites võib töötemperatuur tõusta 

üle 200° C. Samuti peab kompressoriõlidel olema hea pesemisvõime, nad ei tohi vahutada ega 

tekitada korrosiooni. Toodetavate kompressoriõlide viskoossus on 7...30 cSt, leektemperatuur 

200...275°C. Kompressoriõlid tähistatakse SRÜ-s tähega K, järgnev arv tähistab viskoossust 

( K-12). Saksamaal tähistatakse kompressoriõlisid tähega V ja lisatakse kvaliteeditähis A, B, C, D, 

E jne. Aastaringseid õlisid tähistatakse VB/VC , VBL/VCL , täht L näitab, et õli sobib ka veere-ja 

liugelaagritele. Külmutusmasinate õlid on sisuliselt kompressoriõlide eriliik. Nõutav on madal 

hangumistemperatuur ja väga kõrge stabiilsus, sest neid õlisid ei vahetata paljude aastate jooksul. 

Eri tingimus on see, et nad ei tohi reageerida ammoniaagi ja klooriühenditega (freoonidega), mida 

kasutatakse külmutusmasinais soojuskandjana. Külmutusmasinate õlidel on viskoossus 12...52 cSt, 

leektemperatuur 160...225°C, hangumistemperatuur -40... ...-60°C. 

Õli tähis SRÜ-s on täht X. Sellele järgnev täht Ф tähistab freoonil töötavate külmutute õlisid, täht A 

aga ammoniaagil või süsihappegaasil töötavate külmutite õlisid. Järgnev arv näitab viskoossust 

(näiteks XA-30 XФ – 12 – 18). 

Rahvusvahelises liigituses tähistatakse viskoossuseklasse ISO järgi ja need on 22, 32, 68, 100, 150. 

Saksamaal tähistatakse kompressoriõlisid tähtedega XK ja lisatakse viskoossuse tähis. Näiteks 

XKH 46 on poolsünteetiline külmutuskompressoriõli agensi ammoniaak korral. XK 100 ja XK 250 

on soojuspumpade kompressoriõlid. 

Isolatsiooniõlid 

Nende õlide põhiülesanne on tõsta elektriseadmetes isolatsiooni takistust ja jahutada neid. Nõutav 

on niiskuse ja mehhaaniliste lisandite täielik puudumine, madal hangumistemperatuur, väike 

viskoossus ning kõrge leektemperatuur. Nad jagunevad kolme põhiliiki: 

• trafoõlid; 

• kondensaatoriõlid; 

• kaabliõlid.

Trafoõli kasutatakse elektrialajaamade transformaatorites (autode süütepoolid) ja lülitites, 

kondensaatoriõli fooliumkondensaatorites ja kaabliõli madal- ja kõrgepingekaablites isolatsiooni 

immutusvahendina. Isolatsiooniõlid ei ole teistega asendatavad. Teboil SL 200 on isolatsioonõli 

mille läbilöögipinge on 30 kV, viskoossus 40°C juures 7,5 cSt, viskoossusindeks 40, 

külmumistemperatuur - 51°C. 

Amortisaatoriõlid 

Need õlid on ette nähtud kasutamiseks autode jt. liikurmasinate amortisaatorites. Peavad olema 

võimalikult madala hangumistemperatuuriga, väikese viskoossusega ja heade määrimisomadustega. 

Nad ei tohi tekitada korrosiooni ja peavad olema väga oksüdatsioonikindlad, sest üldreeglina ei ole 

ette nähtud neid ekspluatatsiooni käigus vahetada. SRÜ-s toodetakse kahte põhimarki: AЖ-12T - 

selektiivselt puhastatud väävlirikka õli ja polüetüülsiloksaani segu. Sisaldab ka antioksüdanti ja 

kulumisvastast manust. Viskoossus 50°C juures 12 cSt, hangumistemperatuur -52°C. MГП-10 - 

trafoõli ja polüetüülsiloksaani segu. Sisaldab antioksüdanti, vahutamisvastast manust ja vaalarasva. 

Viskoossus 50°C juures 10 cSt, hangumistemperatuur -40°C. 

Kasutatud õlid 

Masinaist väljalastud õlid tuleb kokku koguda, sest nende ümbertöötlemisega on võimalik 

määrimisomadusi taastada. Naftatooteid turustav organisatsioon ostab neid tagasi. Kasutatud õlid ei 

tohi sisaldada mehhaanilisi lisandeid ja vett üle 5 %. Need naftasaadused, mida tagasi ei osteta, 

tuleb utiliseerida kooskõlas looduskaitseeeskirjadega või kasutada katlakütusena koos masuudiga. 

Tavalistes kergekütteõlikateldes õli põletada ei saa ja ei tohi, sest õli põlemistemperatuur on kõrge 

üle 600°C. 

Plastsed määrded 

Peale õlide on masinate juures kasutusel veel plastsed ehk paksud määrded. Nende ülesanded on 

samad, mis õlidelgi - hõõrdumise ja kulumise vähendamine, tihendamine ja korrosiooni 

ärahoidmine ning neid kasutatakse seal, kuhu pole võimalik õli juhtida või kus ebapiisava tihenduse 

tõttu õli ei püsi sees. Plastsed määrded valmistatakse õlist (80...90 %), paksendist (10...20 %) ja 

lisanditest. Paksendina kasutatakse peamiselt seepe, mis on saadud mitmesuguste orgaaniliste 

hapete (nafteenhapete) ja hüdroksiidide keemilise reaktsiooni tulemusena. Kasutusel on liitium-, 

kaltsium-, alumiinium- või naatriumseebid. Mõnedes määretes võib paksendiks olla ka parafiin või 

tseresiin. Lisanditena kasutatakse sulfiide ja grafiiti.

Nõuded plastsetele määretele 

Plastsed määrded peavad vastama järgmistele nõudmistele: 

• ei tohi kergesti vedelduda.( Määrde vedeldumist iseloomustab tilktemperatuur); 

• peavad olema koostiselt homogeensed (ühtlased), s t, et määrdes ei tohi olla lahustumata 

paksendi tükke või vedelat õli; 

• peavad olema töötingimustele vastava paksusega. Kui määre on liiga paks, liigub ta 

määrdekanaleis halvasti. Liiga pehme määre valgub kergesti hõõrde sõlmest välja.(Määrde 

paksuse iseloomustajaks on penetratsiooniarv); 

• peavad olema nii keemiliselt kui ka kolloidselt stabiilsed. Määre ei tohi oksüdeeruda 

hapniku mõjul ning oli ei tohi seismisel paksendis t eralduda ; 

• peavad kaitsma detaile korrosiooni eest; 

• ei tohi sisaldada mehhaanilisi lisandeid, mis suurendavad kulumiste 

• ei tohi lahustuda vees. 

Määrete kvaliteedinäitajad 

Tilktemperatuur näitab, millisel temperatuuril langeb katseseadmes määrdeproovist esimene 

määrdetilk. Penetratsiooniarv näitab, kui sügavale määrdekihti tungib standardne katsekoonus 5 s 

jooksul +25°C juures. Mida suurem arv, seda pehmem on määre. Penetratsiooniarvu järgi saab 

otsustada, kas määret kasutada soojal või külmal aastaajal, aga samuti seda, kui kergesti on ta 

määrdesõlme pressitav. Tugevuspiir iseloomustab minimaalset nihkepinget, mille juures määre 

hakkab deformeeruma. See näitab määrde püsivust ebatihedates sõlmedes, kaldpinnal ja pöörlevatel 

detailidel. Tavaliselt antakse tugevuspiir 50°C juures grammides cm kohta. Korrosiivsus määratakse 

metallplaadi abil (vask, teras vm.), mida hoitakse 3 tundi 100°C kuumutatud määrdes. Kvaliteetne 

määre ei tohi esile kutsuda plaadi värvuse muutumist või muid korrosiooni tunnuseid. Kolloidne 

stabiilsus. See näitaja iseloomustab, kui kergesti õli on määrdest välja pressitav. Seda kontrollitakse 

erilises katseaparaadis. Stabiilsust iseloomustab ka auruvus. Kontrollitakse, kui palju väheneb 

määrde mass kuumutamisel. 

Määrete liigitus 

Plastseid määrdeid toodetakse erinevaks otstarbeks ja neid on üle 100 nimetuse. Otstarbe järgi 

jagunevad nad: 

1) antifriktsioonmäärded; 2) kaitsemäärded; 3) tihendusmäärded.

Paksendi päritolu järgi jagunevad määrded: 

• rasvased; 

• poolsünteetilised; 

• sünteetilised. 

Rasvasteks nimetatakse neid määrdeid, mille paksendi (seebi) lähteaineks on taimsed või loomsed 

rasvad. Sünteetiliste ja poolsünteetiliste määrete paksendi on valmistatud sünteetilistest rasvhapetest 

(nafteenhapetest). Sünteetilistel määretel on õli samuti sünteetiline. Enamik kasutatavatest 

määretest on tänapäeval poolsünteetilised või sünteetilised. Antifriktsioon plastsed määrded 

jagatakse kasutusala järgi: 

• universaalsed; 

• spetsiaalsed (erimäärded). 

Esimesi on võimalik kasutada paljudes eri masinates, teisi on ette nähtud kasutada ainult ühes 

kindlas masinas või sõlmes. Autode, traktorite ja muude liikurmasinate juures kasutatakse peamiselt 

universaalseid määrdeid. Plastsete määrete jagunemine tilktemperatuuri järgi: 

• kergesti sulavad (tilktemperatuur alla 65°C); 

• keskmiselt sulavad (tilktemperatuur 65...100°C); 

• raskesti sulavad (tilktemperatuur üle 100°C). 

Tilktemperatuur peab olema 15...20°C kõrgem nende masinaosade temperatuurist, millega määre 

kokku puutub. 

Plastsete määrete tähistus 

Rahvusvaheliselt kindel tähistussüsteem puudub. Osad firmad tähistavad määrdeid numbritega, 

osad kasutavad numbrile lisaks määrde väljatöötanud asutuse nimelühendit või nime. SRÜ-s 

kasutatakse tähekombinatsioone, kus tähtedel on järgmine tähendus : Y - universaalne määre; T - 

raskesti sulav; C - keskmiselt sulav; H - kergesti sulav, B – veekindel; M – külmakindel; K – 

happekindel; A - aktiveeritud, (suurtele koormustele). Erimääretes tähendab A aga automääret (AM) 

; c – sünteetilised määrded. Erimäärete tähistuses võib esineda veel ka muid tähti. Solidool 

(sünteetiline) on sünteetilise kaltsiumseebiga paksendatud universaalne määre. Vees praktiliselt 

lahustumatu. Ette nähtud traktorite, põllutöömasinate, farmiseadmete ja mitmesuguste tööpinkide 

laagrite, hammas- ja kettajamite määrimiseks. Toodetakse kahte marki, mis erinevad tugevuspiiri ja

tilktemperatuuri poolest: 1) solidool Cc, tilktemperatuur 85...105°C, kasutustemperatuur -20...65°C, 

tugevuspiir 200...700 g/cm²; 2) presssolidool Cc, tilktemperatuur 85...95 C, kasutustemperatuur 

-30...50°C, tugevuspiir 100...200 g/cm². Mõlemad on vastastikku vahetatavad, heade 

korrosioonivastaste omadustega. Grafiitmääre - solidool, mis sisaldab grafiiti (kuni 10 %). 

Ettenähtud vedrulehtede, trosside, kruviülekannete ja teiste aeglasekäiguliste lahtiste seadmete 

määrimiseks. 

ЛИTOЛ-24 - liitiumseebiga paksendatud määre, tilktemperatuur 180°C, töötemperatuur 

-40...130°C, tugevuspiir 400...600 g/cm² . Sobib kasutada kõikides autode, traktorite ning muude 

liikurmasinate hõõrdesõlmedes, kus ette nähtud plastne määre. 

ЦИATИM -201 - liitiumseebiga paksendatud määre. Tilktemperatuur 175°C, töötemperatuur 

-60...90°C. Ei ole eriti veekindel. Ette nähtud mitmesuguste laagrite, liigendite ja liugpindade 

määrimiseks masinate ja tappimismehhanismide sõlmedes. Külmades piirkondades sobib kasutada 

autodel ja traktoritel. 

Määre nr. 158 - pehme, sööbimisvastase toimega määre. Tilktemperatuur 130°C, töötemperatuur 

-30...100°C. Vähesel määral vees lahustuv. Ette nähtud elektrimasinate laagritele ja kardaaniliigendi 

nõellaagritele. 

ЩPБ - 4 - baariumseebiga paksendatud määre. Väga kõrge tilktemperatuuriga 230°C, vees 

praktiliselt lahustumatu. Töötemperatuur -40...130°C. Väga kõrge stabiilsusega. Ette nähtud eeskätt 

rooliajami liigenditele. Ekspluatatsiooni käigus vahetamist ei vaja. Asendatav ЛИTOЛ-24-ga. 

Määre 1-13c - sünteetilise naatriumseebiga paksendatud määre, kõrge tilktemperatuuriga (120°C). 

Ette nähtud kasutamiseks eeskätt autode rattalaagreis ja veepumpade laagreis. Sama otstarbega on 

veel määre ЯH3-2. 

Kardaanimääre AM - pehme erimääre vedava esisilla püsikiirusega kardaanliigendeile. 

Tilktemperatuur 115 C, töötemperatuur -10...100°C. Ei ole veekindel. Asendatav määrdega ЛИTOЛ 

-24. 

Määrete liigitus Euroopas ja Ameerikas 

Enamuses lääneriikides liigitatakse plastseid määrdeid penetratsiooniarvu järgi. NLGI süsteemis 

jaotatakse määrded klassidesse ja klasse tähistatakse: 000, 00, 0, 1, 2, 3, 4, 5, 6. Klass 000 tähistab 

kõige pehmemat määret (katsekoonus vajub 0,45…0,475 mm sügavusele) ja 6 kõige paksemat ja

tihkemat (katsekoonus vajub 0,085…0,115 mm sügavusele). Universaalsed määrded kuuluvad 

klassi NLGI 2, Tsentraalsetes määrimissüsteemides kasutatakse määrdeid 000, 00,0 ja 1. Teboil 

Universal M määre on liitiumseebi baasil NLGI 2, tilktemperatuur 180°C, kasutustemperatuur – 30 

…+120°C, alusõli viskoossus +40°C juures 110 cSt. 

Kaitsemäärded 

Kaitsemäärete ülesandeks on metallide kaitsmine korrosiooni eest. Nad peavad olema vees 

lahustumatud, väga vastupidavad hapniku toimele ning küllalt paksud, et detailidelt mitte maha 

valguda. Toodetakse mitut eri koostisega kaitsemääret. 

YH - tehniline vaseliin. Parafiiniga paksendatud määre. Madala tilktemperatuuriga. 

ПBK - petrolaatumiga (parafiini ja tseresiini segu) paksendatud määre. Ette nähtud põllutööriistade 

ja masinate konserveerimiseks lahtistel hoiuplatsidel. Määrde pealekandmiseks tuleb teda 

kuumutada 80...100°C. Eemaldamiseks tuleb pesta petrooli või diislikütusega. Määre on täiesti 

ilmastikukindel ning püsib vähemalt aasta. AMC - määre on saadud silindriõli (vapoori) 

paksendamisel alumiiniumseebiga. Ette nähtud veega, eriti mereveega kokkupuutuvate metallosade 

kaitseks. HГ-216 - (maspliin) on kilekaitsemääre, mis koosneb kergesti aurustuvast lahustist ja 

tahkest määrdest. Määre kantakse masinaile või detailidele pihustiga. Lahusti aurub ning jätab järgi 

poolpehme 100...500 μm paksuse kile, mis NSV Liidu keskvöötmes peab ilmastikule vastu kuni 5 

aastat. Peale nimetatud määrete võib konserveerimiseks kasutada edukalt ka plastseid määrdeid. 

Kõvad määrded 

Need määrded on ette nähtud kasutamiseks, kas väga kõrgete või madalate temperatuuride ning 

suurte erisurvete korral, samuti vaakuumis. Kõva määre on kas grafiidi või molübdeensulfiidi 

(MoS2) suspensioon kergesti lenduvas lahustis. Määrimine toimub detailide kastmisega määrdesse 

või määrde pihustamisega hõõrdepindadele. Lahusti aurub ning hõõrdepind kattub kõva 

määrdekilega, mille paksus on ligikaudu 20μm. Määrdekihi vastupidavus sõltub temperatuurist. 

Selle tõustes vastupidavus väheneb. Samuti vähendab määrdekihi vastupidavust vesi. Et kõva 

määrde kiht püsiks hästi detaili pinnal, peab see olema eelnevalt ette valmistatud, puhastatud õlist ja 

rasvast. Terasdetailide pind peab olema eelnevalt fosfaaditud, alumiiniumdetailid pind anodeeritud. 

Peale grafiidi ja molübdeendisulfiidi on heade määrimisomadustega veel talk, vilgukivi, boornitrid, 

hõbesulfaat ning mitmesugused sulfiidid (titaansulfiid, volframsulfiid).

Jahutusvedelikud 

Mootori normaalse töö kindlustamiseks on vaja detaile pidevalt jahutada. Olenevalt mootori tüübist, 

tuleb välja juhtida 25...35 % küttesegu põlemisel vabanenud soojusest. Kui seda ei tehtaks, kiiluksid 

detailid kinni ja võiksid puruneda. Enamik mootoreid on vedelikjahutus-süsteemiga. 

Nõuded jahutusvedelikele 

• Jahutusvedelikud peavad olema võimalikult väikese viskoossusega, hästi voolavad; 

• nende külmumistemperatuur peab olema madalam keskkonna temperatuurist; 

• keemistemperatuur peab olema kõrge, auruvus võimalikult väike; 

• jahutusvedelikud ei tohi tekitada korrosiooni ega katlakivi; 

• nad ei tohi kahjustada kummi ega plastmassi; 

• peavad olema ohutud käsitsemisel, ei tohi olla tuleohtlikud; 

• peavad olema võimalikult odavad ja kättesaadavad. Kõikidele esitatud nõudmistele vastavat 

jahutus vedelikku ei ole. 

Enamikule nõudmistele (välja arvatud külmumistemperatuur ja auruvus) vastab vesi. Peale vee on 

kasutusel veel külmakindlad jahutusvedelikud - antifriisid. 

Vesi 

Vesi on hea soojusjuhtivuse ning küllalt suure soojusmahutavusega. Tema puuduseks on kõrge 

külmumistemperatuur, madal keemistemperatuur ning katlakivi tekkimise oht. Katlakivi tekib 

karedast veest. Vee karedus on tingitud mitmesuguste soolade sisaldusest. Eristatakse karbonaatset 

(mööduvat) karedust ja mittekarbonaatset (jäävat) karedust. 

Karbonaatse kareduse põhjustavad vees lahustunud kaltsium- ja magneesium vesinikkarbonaadid 

[ Ca (HCO3)]2 ja [Mg(HCO3)2]. Temperatuuri tõustes üle 80°C need soolad lagunevad.. 

Magneesiumkarbonaat ühineb omakorda veega ja annab väga kõva ning raskesti lahustuva 

hüdroksiidi. Tekkinud sade juhib väga halvasti sooja ning ummistab jahutusvee kanaleid. 

Mittekarbonaatse kareduse põhjustavad vees lahustunud sulfaadid (CaSO4, MgSO4), silikaadid 

(CaSiO3, Mg SiO,), kloriidid (CaCl2, MgCl2) jt. Need soolad ei sadestu vee kuumenemisel, kuid 

kloriide sisaldav vesi põhjustab metallide korrosiooni. Jahutusveena tuleb eelistada võimalikult 

pehmet vett, vajaduse korral tuleb seda pehmendada. Merevee kasutamine jahutussüsteemis on 

keelatud.

Vee pehmendamine 

Vee pehmendamise mooduseid on mitu. Lihtsaim on vee keetmine. Otstarbekas on süsteemist 

väljalastud vett kasutada korduvalt. Levinud on vee pehmendamine kemikaalidega. Kasutatakse nii 

katlakivi sadestamist vältivate kemikaalide lisamist jahutusveele kui ka vee pehmendamist enne 

jahutussüsteemi valamist. Üheks katlakivi sadestumist vältivaks kemikaaliks on kaaliumkromaat 

(K2Cr2O7), mida tuleb lisada 10 g l l vee kohta. Samuti võib kasutada naatriumfosfaate (Na3PO4; 

NaPO3), naatriumkromaati (Na2Cr2O7) koos NaNO2 ja Na OH- ga. Need ühendid muudavad 

kaltsiumi ja magneesiumi soolad urbseks massiks, mis ringleb süsteemis koos veega ja on kergesti 

väljapestav. Need ühendid kaitsevad metalle ka korrosiooni eest. Enne jahutussüsteemi 

sissevalamist on võimalik vett pehmendada naatriumfosfaadiga. Selleks valmistatakse esmalt 

küllastunud lahus (3 kg Na3PO4 10 l vee kohta). Saadud lahust lisatakse umbes l liiter 200 liitri 

pehmendatava vee kohta ja pärast settimist valatakse vesi süsteemi. 

Katlakivi eemaldamine 

Kui süsteemi on tekkinud katlakivi, halveneb järsult mootori jahutamine. Katlakivi tuleb 

jahutussüsteemist eemaldada. Selleks kasutatakse mitmesuguseid lahusteid. 

1. Võetakse 50...60 g NaOH ja 25 g petrooleumi l l vee kohta. Saadud lahusega täidetakse 

jahutussüsteem ning töötatakse 10...12 tundi. Seejärel lastakse lahus välja ning süsteem pestakse 

läbi puhta veega. NaOH asemel võib kasutada ka Na2CO3, seda tuleb võtta rohkem (100...150 g). 

2. Valmistatakse 2 % HC1 lahus. Jahutussüsteemi valatavale veele lisatakse seda lahust 53 ml ühe 

liitri vee kohta. Algab intensiivne süsihappegaasi eraldumine. Kui see lõpeb, lasta lahus süsteemist 

välja ning täita süsteem l tunniks 2% sooda lahusega. Pärast loputada süsteem läbi puhta veega. 

Mootoreis, kus jahutussüsteemi detailid on alumiiniumist, ei tohi kasutada happelisi ega leeliselisi 

lahuseid, vaid kaltsineeritud sooda lahust. Katlakivi eemaldamiseks kasutatavatele lahustele 

lisatakse inhibiitorit (näiteks urotropiini), et vähendada lahuste korrosiivsust. 

Antifriisid 

Külmakindlad jahutusvedelikud, antifriisid, koosnevad kahest põhikomponendist: destilleeritud 

veest ja madala külmumistemperatuuriga vedelikust. Külmumiskindlate vedelikena on võimalik 

kasutada alkohole, glükoole või propaantriooli (glütseriini). Tänapäeval kasutatakse 

jahutusvedelikes külmumiskindla vedelikuna peamiselt 1,2-etaandiooli e. etüleenglükooli

C2H4(OH2). Metallide korrosiooni vältimiseks lisatakse veel korrosioonivastaseid manuseid: 

• dekstriini tina, plii, vase ja alumiiniumi kaitseks; 

• dinaatriumfosfaati terase kaitseks; 

• molübdeenhapu naatriumi tsingi kaitseks. 

SRÜ- s toodetavad antifriisid jagunevad kahte gruppi: 

• lihtantifriis, mark 40 (40 M) ja 65 (65 M); 

• mitmekomponendiline antifriis, TOCOJI-A 40 ja TOCOJI-A 65. sisaldavad vahuvastast 

manust ja värvainet. TOCOJI-A 40 on sinine, TOCOJI-A 65 punane. Lihtantifriis 40 on 

helekollane, 65 oranž. 

Arv margis tähistab kristalliseerumistemperatuuri. Täht M lihtantifriisi margis või A - TOCOJI - 

tüüpi antifriisi margis näitab erimanuse sisaldust tsingi kaitseks. Teistes antifriisides see puudub. 

Antifriiside kasutamisel peab meeles pidama, et antifriisil on veega võrreldes suurem paisumistegur, 

mille tõttu ei tohi süsteemi täielikult täita. Mootori töötamise ajal aurab antifriisist vesi välja. 

Taseme alanemisel tuleb süsteemi juurde valada destilleeritud vett. Tehnilise hoolduse ajal on vaja 

kontrollida jahutusvedeliku tihedust, sest puhta 1,2-etaantiooli külmumistemperatuur on kõrgem kui 

lahusel. Pikemaajalisel kasutamisel antifriisis olevate manuste aktiivsus väheneb märgatavalt ning 

seetõttu tuleb 3 aasta möödudes jahutusvedelikke vahetada. 

Antifriiside käsitsemisel tuleb arvestada ka seda, et 1,2-etaantiool on surmavalt mürgine 

vedelik. 

Kui 1,2- etaandiooli on 10% ja destilleeritud vett 90% , siis tihedus on 1021 kG/m³ ning 

külmumistemperatuur - 3°C 


külmumistemperatuur - 40°C 


külmumistemperatuur – 15°C

Pidurivedelikud 

Nõuded pidurivedelikele 

Pidurivedelikke kasutatakse hüdraulilistes pidurisüsteemides ja sidurite juhtimismehhanis-mides jõu 

ülekandmiseks. Arvestades töötingimusi, peavad nad vastama järgmistele tingimustele: 

• peavad hästi voolavad; 

• peavad olema võimalikult madal hangumistemperatuur ja kõrge keemistemperatuur; 

• peavad olema hea määrimisvõimega; 

• peavad olema stabiilsed, ei tohi reageerida hapnikuga; 

• ei tohi reageerida metallidega ega põhjustada korrosiooni; 

• ei tohi kahjustada kummi; 

• ei tohi sisaldada mehhaanilisi lisandeid, vett ega imada niiskust. 

Täielikult kõikidele tingimustele vastavat pidurivedelikku ei ole. Samuti ei ole ka olemas 

universaalset, kõikidele masinatele ühtset pidurivedelikku. See on tingitud sellest, et 

pidurisüsteemides kasutatakse erineva koostisega kummi-ja plastdetaile. Pidurivedelikud 

koosnevad mitmest komponendist: 

• külmumiskindel vedelik ( butanool või etanool, 1,2-etaandiool, polüglükool ); 

• määrdeaine (kastoorõli, propaantriool e glütseriin, vm heade määrimisomadustega vedelik); 

• antioksüdant ning muud manused metalli ja kummi kaitseks. 

SRÜ-s toodetavad pidurivedelikud on БCK - butanooli ja kastoorõli segu vahekorras 1:1. 

Hangumistemperatuur -15°C, keemistemperatuur mitte alla 115°C. Sobib kasutamiseks kõikidel 

autodel peale nende, millel on ketaspidurid. Kõrge külmumistemperatuuri ja suhteliselt madala 

keemistemperatuuri tõttu ei sobi kasutada ei külmal aastaajal ega kuumas kliimas ja eriti neis 

oludes, kus on vaja sageli ning tugevasti pidurdada. "Heвa" - polüglükoolist, glükoolestreist ja 

erimanustest koostatud pidurivedelik. Hangumistemperatuur alla -60°C ja keemistemperatuur mitte 

alla 190°C. Sobib kasutada kõikides kliimavöötmetes aastaringi enamikul autodel. Mõne 

kummiliigi suhtes agressiivne ja imab niiskust. Viimatinimetatud omaduse tõttu niiskes kliimas 

tema keemistemperatuur langeb ning kui see langeb alla 140°C vajab vedelik 2...3 aasta tagant 

vahetamist. Uuemad pidurivedelikud sõiduautode jaoks SRÜ-s on "TOM6" ja "Poca".Need on 

valmistatud polüglükooli baasil, keemistemperatuuridega vastavalt 205°C ja 260°C.

Euroopas toodetakse samuti polüglükooli baasil valmistatud pidurivedelikke TOD3(keemistemp. 

205°C), TOD4(230°C) ja TOD5(260°C). Need pidurivedelikud ei ole SRÜ-st pärit vedelikega 

lisandite pärast segatavad. TOD3 ja TOD4 on polüglükooli baasil valmistatud pidurivedelikud. 

TOD5 on sünteetiline pidurivedelik ja ei ole eelmistega segatav. Niiskes kliimas niiskuse imamise 

tõttu pidurivedelike keemistemperatuur langeb ning kui see langeb alla 140...180°C vajab vedelik 

1...2 aasta tagant vahetamist. TOD4 tuleb eelistada TOD3 kuna niiskus imendub aeglasemalt. Enne 

pidurisüsteemi täitmist uue pidurivedelikuga on vaja süsteem läbi pesta mõne lahustiga näit. 

tehnilise piirituse või atsetooniga ja seejärel täita pidurivedelikuga. Erineva koostisega 

pidurivedelikke ei tohi omavahel segada. Keelatud on kasutada pidurivedelikke, mis ei ole sellele 

automudelile valmistaja tehase poolt ette nähtud. 

Konserveerimisvedelikud 

Need on ette nähtud masinate või üksikute masinaosade katmiseks pika-ajalisel hoidmisel. Nende 

vedelike põhiülesanne on luua detailide pinnale ühtlane, mitte mahavalguv kaitsekile. 

Konserveerimisvedelikud peavad olema väga stabiilsed. Õlilisand AKOP-1 on ette nähtud, 

komplektsete agregaatide (mootorid., käigukastid, hüdrosüsteemid) sisemuse konserveerimiseks. 

See on nitreeritud ja steariiniga rikastatud mineraalõli. Enne masina konserveerimist tuleb 

valmistada vastav segu ettenähtud mootori-, jõuülekande- või hüdrosüsteemi õlist ja manusest 

AKOP-1. Mootorite ja käigukastide konserveerimisel lisatakse põhiõlile 5 %, põllutööriistade 

konserveerimisel 15...30 % manust. Saadud seguga täidetakse vanast õlist tühjendatud karterid 

vajaliku tasemeni ning käivitatakse masin mõneks minutiks. Masina töölerakendamise eel pärast 

hoiuperioodi ei ole vaja konserveerimis-õli välja lasta. Sellega võib töötada järgmise õlivahetuse 

tähtajani. Õlilisand K-17 on valmistatud liitiummäärdest, lennuki- ja trafoõli segust ning 

mitmesugustest manustest (petrolaatum, kautšuk, kompleksmanus ЦИATИM-339 jm.). Ette nähtud 

mootorite ja üksikdetailide pikaajaliseks (5 a. ja enam) konserveerimiseks. Soovitatakse kasutada ka 

põllumajandustehnika hoiustamiseks. kasutatakse veel konserveerimisvedelikke HГ-205 A ja 

HГ-204 y. Need on valmistatud õlidest petrolaatumi ning mitmesuguste õlimanuste lisamisega. 

Lõike- ja jahutusvedelikud 

Lõike- ja jahutusvedelikud on ette nähtud metallide lõiketöötlemisel detaili ja lõiketera 

jahutamiseks. Peale jahutamise lõikevedelike ülesandeks: 

• lõikepinna määrimine ja lõiketera kulumise vähendamine; 

• laastu, metallipuru ja tolmu kõrvaldamine;

• pinnakonaruste vähendamine ja täpsuse suurendamine; 

• detailide ja tööpinkide kaitsmine korrosiooni eest. 

Lõike- ja jahutusvedeliku määrdeaine koostis sõltub töötlemisviisist, režiimist ja detailide ning 

lõiketerade materjalist. Kergesti töödeldavate materjalide puhul sobivad erimanusteta tööstusõlid. 

Määrde- ja jahutusvedelikeks on emulsioonid, mis koosnevad masinaõlist, seebikivist, 1,2- 

etaandioolist jt. ainetest. Emulsioonid segatakse teatud vahekorras veega. Teboil Cutting Oil A32 on 

lõiketöötlusõli, mis sobib tavaliste teraste, roostevaba- ja kuumuskindlate teraste lõikamiseks ei sobi 

vase töötlemiseks. 

Abrasiivmaterjalid 

Metallide, puidu, klaasi, kivimite ja plastide mehaanilisel töötlemisel kasutatakse abrasiive. 

(abrasiiv ladina k – abrasio – mahakraapimine) Abrasiiv koosneb peeneteralisest, tavaliselt 

kristallilisest ainest, mille teravad servad kraabivad töödeldava materjali pinnalt väikesi osiseid. 

Treimisega võrreldes ühe tera asemel töötab siin sadu väikesi terasid. Terakesed küll kuluvad, kuid 

nende asemele asuvad kohe uued. Abrasiivtöötlusel tekib palju tolmu ja see tolm sisaldab nii 

töödeldava materjali kui abrasiivi osakesi. Looduslikust abrasiivist valmistatakse käiasid, luiske. 

Abrasiivi kasutatakse pulbrina, sellest valmistatakse erineva kujuga käiasid ja luiske ning 

abrasiivipulbrit liimitakse veel paberile ja riidele. Kõigi abrasiivide tähtsaim omadus on kõvadus. 

Looduslikud abrasiivid 

Kvarts(Si02) on üks vanemaid ja odavamaid abrasiive. Kvartsi leidub peaaegu kõikjal liivana ja 

kivimite koostises. Kõvadus Mohsi skaalal on 7. Kvartsi tolm on tervisele kahjulik ja seda sisse 

hingata ei tohi (põhjustab silikoosi). Kvartsi kasutatakse nii kuivalt kui märjalt. Märjalt kasutamine 

on sobilikum kuna siis tekib vähem tolmu. 

Granaadid on suur rühm ühesuguse struktuuri ja kristallvormiga, erineva koostise ja värvusega 

mineraale (läbipaistvad granaadid on pool vääriskivid). Mohsi skaalal on kõvadus 6…8. Enamasti 

on granaadid punase värvusega ja Eestis leidub neid sageli ränikivis(tüki läbimõõt võib olla paar 

sentimeetrit) jaenamasti läbipistmatu kristallikobarana. Parima abrasiivigranaati leukohad asuvad 

USA-s. Selle granaati koostises on 3FeO; Al2O3; 3SiO2. Granaatide tolm on tervisele ohutum kuna 

ei sisalda teravate servadega osiseid. 

Korund on looduslik kristalliline Al2O3 , mis üks paremaid abrasiive. Tööstuses kasutatakse 

tehiskorundi, kuna looduses leiduvad korundid on vääriskivimid ja kallid. Näiteks rubiin, safiir.

Korundi kõvadus Mohsi skaalal on 9. Looduslikku abrasiivi korundi saadakse Aafrikast. 

Smirgel on abrasiivide segu ja sisaldab korundi, kvartsi ja rauaühendeid. Kuna smirgel on 

vääriskivimitest odavam, siis tööstuses kasutatakse abrasiivmaterjalide valmistamiseks palju 

smirglit. Smirgli kõvadus Mohsi skaalal on 7…8. 

Teemant, mida looduses leidub on suure kõvadusega Mohsi skaalal on 10. Teemant on väga kallis 

vääriskivi aga riketega kivimi tükid on tööstuses laialdlast kasutust leidnud. Bort-teemant on 

kasutusel abrasiivina. Sellega lihvitakse teemante ja ülikõvasid materjale. Tööstuse tarbeks 

toodetakse bort-teemantit Aafrikas, Austraalias ja ka Venemaal. 

Tehisabrasiivid 

Kuna looduslikud abrasiivid on kallid, siis tööstuse tarbeks valmistatakse tehisabrasiive ja 

sünteetilisi abrasiive. Sünteetilise korundi lähteaineks on boksiit (Al2O3*nH20) , mis sisaldab veel 

SiO2, Fe2O3,TiO2 ja igaüht mitu protsenti. Sünteetilist korundi tehakse temperatuuril üle 2000 o C. 

Kui sulaabrasiivi jahutatakse, siis teralisus sõltub jahutamise kiirusest st mida kiiremini jahutatakse 

seda peenemad kristallid. Sünteetilise korundi kõvadus Mohsi skaalal on 8…9. Väga hea korund 

saadakse, kui lisatakse tsirkooniumi 25…40%. Hea lõike- ja lihvketaste materjal. Kõvadus Mohsi 

skaalal on 8,6. 

Karborund e ränikarbiid on üks vanemaid abrasiive. Kvarsliiva kuumutamisel 2000 o C juures tekib 

ränikarbiid, mis on rabe ja kõva materjal. Ränikarbiid on keemiliselt vastupidav materjal ja seda 

saab kasutada kõrgete temperatuuride juures. Kõvadus Mohsi skaalal on 9…9,7. 

Tehisteemanti püüti pikka aega teha grafiidist aga edutult. Arvati, et põhjus on temperatuuris. 

Pärast katseid selgus, et temperatuur peab olema 1200…200 o C. Selleks, et muuta grafiit teematiks 

on vaja ülisuurt rõhku 50000…100000 bar. Tänapäeval suurem osa tehnilisi teemante on 

sünteetilised. Toodetakse väikese läbimõõduga kristall (kuni 1 mm). Perspektiivne on 

süsinikühendite kristallide suuremaks kasvatamine vaakumis ja temperatuuril 1000…1200 o C. 

Boornitriidi ülikõva materjali tootmisele pani aluse teemanti tootmine. Boornitriidi töödeldakse 

samade seadmetega mis teemanti ja saadakse ülikõva abrasiiv kõvadus Mohsi skaalal on kuni 9,7. 

Abrasiivi omadused ja kasutamine 

Abrasiivi tähtsaim omadus on kõvadus. Mohsi skaala järgi võrreldakse erinevaid abrasiive. Millise 

kõvadusega abrasiiv valida sõltub kasutusviisist ja töödeldavast materjalist. Abrasiiv on teraline

materjal ja abrasiivi vastupidavuse määrab seega tera tugevus. Tera tugevus sõltub tera kujust, tera 

suurusest ja tera materjalist. Mida sitkem ja kulumiskindlam on abrasiiv seda kauem saab kasutada. 

Vahel võib kõva abrasiiv muutuda nüriks hõõrdumisel tekkiva kuumuse tõttu. Abrasiivile 

märgitakse alati peale kus ja kuidas seda kasutada. 

Pulbriline abrasiiv on kasutusel suruõhu- ja veejoaga töötlemisel. Abrasiiviks on siis tihti 

kvartliiv ja kõvemate kivimite töötlemisel korund ja karborund. Abrasiivide segusid vee, õlide, 

rasvade ja vahaga kasutatakse pindade lihvimisel. Pasta määritakse pinnale ja pinda hõõrutakse 

viltmaterjaliga või pehme riidega. Hõõrumiseks kasutatakse ka abrasiiviga vahapulkasid. 

Abrasiivliitmaterjale valmistatakse abrasiivist ja alusmaterjalist silikaadist, plastist või metallist. 

Need tooted on enamasti ketta või luisu kujulised. Lõike- ja lihvkettaid kasutatakse materjalide 

masintöötlemisel, luiske aga põhiliselt käsitöötlusel. Loodusliku materjalina on kasutusel olnud 

Gotlandi liivakivi. Silikaatse materjali (klaas, savi) sisse abrasiiv viiakse sulas olekus või 

paagutamise teel. Silikaadi alusel abrasiive saab kasutada kuni 1200 o C juures ja kui abrasiiviks on 

teemant siis 800 o C. Kui alusmaterjaliks on plast saab seda abrasiivketast kasutada temperatuuril alla 

200 o C juures. Kasutatakse alusmaterjalina põhiliselt reaktoplaste aga ka kummisid ja termoplaste. 

Metalli sisse viiakse abrasiivid metallipulbriga segamisel seejärel segu paagutatakse või pressitakse 

kokku. Metalliteks kasutatakse pronksi, teraseid ja niklisulameid. Valmistatakse ka selliseid tooteid 

millede metallsüdamik on kaetud õhukese abrasiivi kihiga. Abrasiivkattega materjalid koosnevad 

alusmaterjalist, abrasiivist ja liimist. Alusmaterjalina kasutatakse tugevat paberit, puvillkangast või 

polüesterkangast. Liimidest on kasutusel karbamiid-formaldehüüdliimid, polüuretaanliimid ja 

epoksiidliimid. Liimidele lisatakse plastifikaatoreid ja täiteainet. 

Tuleohutuse alused 

Tuleohtlikkuse astme järgi jagunevad naftasaadused plahvatusohtlikeks ja tuleohtlikeks. 

Plahvatusohtlikud on madala leektemperatuuriga kütused (bensiin) ja mitmesugused lahustid 

(atsetoon). Nende aurud koos õhuga moodustavad segu, mis plahvatab ka kõige väiksemast 

sädemest. Suure tihedusega kütused (diislikütus) ja õlid kuuluvad teise liiki, mis soojenedes teatud 

temperatuurini süttivad. 

Tuleohutuse nõuded hoidlate territooriumil 

Et vältida kõrvaliste isikute pääsu hoidlasse, peavad need olema piiratud taraga. Naftahoidlates ja 

ladudes peavad olema esmased tulekustutusvahendid ja need peavad paiknema projektis ettenähtud 

kohtades. Suitsetamine ning lahtise tule kasutamine lao või hoidla territooriumil on keelatud. Hästi

nähtaval kohal peavad olema tahvlid pealkirjadega "Suitsetamine keelatud", "Tuleoht". Hoidla 

territoorium tuleb hoida puhas. On keelatud maha visata pabereid, kaltse jm. Aegajalt on vaja 

territoorium puhastada kuivanud rohust, puulehtedest ja muust prahist. Elektriseadmed peavad 

vastama projektile ning korras olema. Rikete korral (kuumenemine, sädelemine) tuleb seadmed 

viivitamatult võrgust välja lülitada. Naftasaadusi ei tohi hoida lahtiselt. Mahutid, torustik jm. 

seadmed ei tohi lekkida. Lekke avastamisel tuleb see viivitamatult kõrvaldada. Mahutid peavad 

olema varustatud piksekaitsega ning maandatud. Ka torustikud peavad olema maandatud. 

Remont- ning hooldustööde ajal kohtades, kus on gaaside kogunemise oht, ei tohi kasutada 

jalanõusid, mille taldades on terasnaelu ega tohi kasutada löögiriistu (vasaraid, meisleid), mis 

tekitaksid sädemeid. Kui neid on vaja tingimata kasutada, tuleb näiteks meisli tera ning löögipinnad 

määrida plastse määrdega. Süttinud naftasaadusi ei tohi kustutada veega. 

Tuleohutuse nõuded transpordil ja ümberpumpamisel 

Transpordivahendid peavad olema tehniliselt korras, varustatud tulekustutitega ning kindlalt 

maandatud. Ei ole lubatud mahuteid täita ääreni ning üle valada. Kui kütust või õli kogemata maha 

loksub, tuleb see katta liiva või kuiva saepuruga ning seejärel eemaldatakse hoidla territooriumilt. 

Autotsisternide täitmise või tühjendamise ajal peab juht olema juures ja jälgima töö käiku. Kütuseid 

ei tohi ümber pumbata vabalt langeva joana, vaid vooliku ots peab olema täidetavas mahutis allpool 

kütuse taset. Mahutite täitmine või kütuste ümberpumpamine äikese ajal on keelatud. 

Tuleohutuse nõuded tankimisel 

Tankimisel peavad autode mootorid seisma, traktorite mootorid võivad töötada tühikäigul. 

Mootorrattad ja motorollerid tuleb tankuri juurde lükata käekõrval. Neid ei tohi käivitada lähemal 

kui 15 m tankurist. Juht peab viibima juures ja jälgima tankimise käiku. Veoauto kastist ja bussist 

peavad sõitjad välja minema. Järjekorras seisvate masinate vahe peab olema vähemalt l m, vahe 

tangitava masinani peab olema vähemalt 3 m. Tankimise lõpetamisel tuleb jälgida, et voolik oleks 

täielikult tühi. Kui mootor rikke tõttu ei käivitu, tuleb masin pukseerida tankimiskohast ohutusse 

kaugusesse. Masinate remont tanklas on keelatud. 

Ohutusnõuded naftasaaduste käsitlemisel 

Kõik naftasaadused on suuremal või vähemal määral mürgised ning võivad ohustada inimeste elu ja 

tervist. Sissehingatavad kütuste ja õlide aurud kahjustavad kesknärvisüsteemi tööd. Nende mõjul 

tekib kergematel juhtudel peavalu ja joove, raskematel juhtudel südame pekslemine, oksendamine

ja üldine nõrkus. Võivad tekkida krambid ja teadvuse kaotus. Suures koguses bensiiniaurude 

sissehingamisele võib järgneda surm. 

Õhk loetakse ohutuks, kui seal on kütuse auru vähem kui 0,3 mg/l. Nahale sattunud kütused ja 

määrdeained imenduvad nahasse ja võivad sealt sattuda organismi, bensiin imendub isegi läbi terve 

naha. Võib tekkida nahapõletik, mis aja jooksul võib muutuda krooniliseks. Eriti tundlik on 

vigastatud nahk. Rasked mürgistused, ka surmaga lõppevad, võivad tekkida siis, kui naftasaadusi 

kogemata alla neelatakse. Kõige ohtlikum on bensiin, eriti aga etüülbensiin, sest tetraetüülplii on 

surmavalt mürgine. Pliiühendeil on veel omadus ladestuda organismi luukudedesse ja sellepärast ka 

väga väikeste pliikoguste pideval sattumisel organismi järgneb teatud aja möödudes krooniline 

pliimürgistus. 

Töötervishoiu ja ohutustehnika nõuded 

Isikud, kes töötavad naftasaaduste hoidlais ja tanklais, peavad läbima arstliku läbivaatuse. Töötada 

tuleb ettenähtud eririietuses ja jalanõudes ning vajaduse korral kasutada kaitsevahendeid. Mahutite 

kontrollimisel või proovide võtmisel ei ole lubatud kummarduda mahuti luukide kohale ja sisse 

vaadata. Ei ole lubatud töötada ruumides, kus hoitakse naftasaadusi või nende taarat, kui puudub 

ventilatsioon. Enne niisugusesse ruumi sisenemist tuleb ruum tuulutada. Naftasaaduste aurud on 

õhust raskemad, sellepärast tuleb keldritesse, süvenditesse ja kanalitesse, kuhu aurud kogunevad, 

minna väga ettevaatlikult, vajalik on gaasimask. Suurte mahutite ülevaatamisel ja puhastamisel 

peab töötama 3-liikmeline brigaad. Mahutisse võib siseneda üksnes gaasimaskis ning seal ei tohi 

viibida üle 15 minuti. Mahutid, kus hoitakse etüülbensiini, peavad olema tähistatud pealkirjaga 

"Etüülbensiin. Mürk". Etüülbensiini võib kasutada ainult mootorikütuseks. Selle sattumisel nahale 

tuleb saastatud kohta pesta sooja vee ja seebiga. Etüülbensiinist läbiimbunud riideid ei tohi kasutada 

enne, kui nad on degaseeritud. Etüülbensiiniga saastatud masinaosad tuleb puhastada 3 % 

klooramiini lahusega petrooleumis või 1,5 % diklooramiini lahusega bensiinis. On keelatud imeda 

kütuseid, eriti aga bensiine, suuga. Enne söömist tuleb eririided ära võtta ning käed ja nägu pesta 

sooja vee ja seebiga. Mürgistuste korral tuleb kannatanu esmalt viia värskesse õhku ning kutsuda 

arst. Hingamise katkemisel teha kunstlikku hingamist. 

Naftasaadused ja keskkond 

Käesoleval ajal on eriti aktuaalne keskkonnakaitse, sest nii tööstus- kui ka põllumajandusettevõtted 

ja transpordivahendid paiskavad loodusesse mitmesuguseid aineid, mis häirivad taimede ja loomade 

elutegevust ning võivad esile kutsuda nende huku. Keskkonda saastavaist aineist on enam levinud

naftasaadused. Millist mõju nad avaldavad taimedes toimuvatele protsessidele, pole lõplikult veel 

selge. Vette sattunud õlid ja kütused muudavad selle kasutus kõlbmatuks ning põhjustavad kalade, 

veeloomade ja -lindude hukkumist. Õhku sattunud kütuseaurud, eriti aga põlemisproduktid on 

mürgised ning võivad inimestel ja loomadel esile kutsuda tõsiseid tervisehäireid, haigusi ning 

üksikjuhtudel ka surma. Seoses auto- ja traktoripargi kiire kasvu ning naftasaaduste tarbimise 

pideva laienemisega suureneb keskkonna - pinnase, veekogude ja õhu saastamise oht. Elava 

liiklusega teede ääres saastub taimestik. Suurenenud mürkainete, eriti plii, sisaldust täheldatakse 

taimedes, mis kasvavad teest 10...30 m kaugusel. 

Saasteallikad 

Naftasaadused võivad sattuda pinnasesse ja vette kogu nende kasutustsükli jooksul: transportimisel, 

hoidmisel, tankimisel, masinate kasutamisel ning tehnilisel hooldamisel. Suuremateks 

saasteallikateks on: 

• nõuetele mittevastavad masinate pesuplatsid; 

• lekkivad mahutid ning torustikud hoidlates; 

• töökojad ja tehnohoolduspunktid, kus on korraldamata kasutatud õlide ja naftasaaduste 

jääkide kogumine; 

• töökojad, tehnohoolduspunktid, kütusehoidlad ja tanklad, mille juures kas puuduvad heitvete 

puhastusseadmed või need ei ole töökoras; 

• tehniliselt mittekorras transpordivahendid; 

• tehniliselt mittekorras traktorid, põllutöö- ning maaparandusmasinad. 

Keskkonna saastumise põhjuseks võib olla ka kütuse ja määrdeainete ebasihipärane kasutamine, 

nende lohakas ja hoolimatu käsitsemine ning transportimisel ja hoidmisel esinevad avariid.

Materjaliõpetus

Create successful ePaper yourself

Delete template?

Save as template?