2. 2. NAKKUSHAIGUSED 3. VAKTSINATSIOONID JA ...

2. NAKKUSHAIGUSED 

Tõlkija: Leelo Moosar 

Keeletoimetaja: Vilma Parbo 

2.10 Pikaleveninud palavik täiskasvanul ............................................................................... 11 

2.13 Immunosupressioon ja vähihaigete infektsioonid ......................................................... 13 

2.14 Infektsioonide ennetamine ja ravi põrna eemaldamise järel ......................................... 14 

2.15 Sepsis ............................................................................................................................ 14 

2.20 Täiskasvanute ülemiste hingamisteede nakkused ......................................................... 15 

2.22 Kurguvalu ja tonsilliit ................................................................................................... 16 

2.23 Bakterite külv neelust ................................................................................................... 17 

2.24 Kurgupaise (peritonsillaarse abstsessi) avamine ........................................................... 18 

2.25 Streptokokkepideemiad ................................................................................................ 18 

2.26 Mükoplasmainfektsioonid ............................................................................................. 19 

2.27 (Streptokokiline) Nekrotiseeriv fastsiit ja Fournier’i gangreen .................................... 20 

2.28 Metitsilliinresistentne staphylococcus aureus (MRSA) ................................................ 20 

2.30 Infektsioosne mononukleoos ......................................................................................... 22 

2.35 Gripp ............................................................................................................................. 22 

2.41 Toksilise šoki sündroom ............................................................................................... 23 

2.45 Herpes zoster ................................................................................................................ 24 

2.50 HIV-infektsioon ............................................................................................................ 25 

2.60 Naaskelsabatõbi (enterobiaas) ...................................................................................... 27 

2.61 Solgetõbi (askaridiaas) .................................................................................................. 27 

2.62 Paelusshaigused (difüllobotriaas, taenia saginata-teniaas) ........................................... 28 

2.64 Keeritsusstõbi (trihhinelloos) ........................................................................................ 28 

2.65 Järvekihelus (skistosomiaas) ......................................................................................... 29 

2.66 Põistangtõbi (ehhinokokkoos) ...................................................................................... 29 

2.67 Toksoplasmoos ............................................................................................................. 29 

2.68 Giardiaas (lamblioos) .................................................................................................... 30 

2.69 Krüptosporidioos .......................................................................................................... 31 

2.70 Listerioos ...................................................................................................................... 32 

2.71 Teetanus ........................................................................................................................ 32 

2.72 Tulareemia (jänesekatk) ................................................................................................ 32 

2.73 Lyme’i tõbi (puukborrelioos) ........................................................................................ 33 

2.74 Difteeria ........................................................................................................................ 35 

2.75 Sigade punataud (erüsipeloid) ...................................................................................... 35 

2.77 Gaasgangreen ................................................................................................................ 36 

2.79 Jersinioos ...................................................................................................................... 36 

2.80 Näriliste palavik (nephropathia epidemica) .................................................................. 37 

2.85 “Liigeserõuged” (pogosta tõbi) ..................................................................................... 38 

2.86 Raabiese kahtlus ........................................................................................................... 39 

2.87 Soojakliimaliste maade bakteriaalsed infektsioonid ..................................................... 40 

2.88 Soojakliimaliste maade viirusinfektsioonid .................................................................. 42 

2.89 Soojakliimaliste maade parasiithaigused: algloomad ja helmindid .............................. 44 

2.90 Reisijate nakkusekaitse ................................................................................................. 46 

2.91 Turistide kõhulahtisuse profülaktika ja kiired ravivõtted ............................................. 47 

2.93 Troopilise haiguse kahtlus ............................................................................................ 48 

2.94 Malaaria diagnoos ja profülaktika ................................................................................ 48 

2.96 Nakkushaigustest teatamise kord .................................................................................. 50 

2.97 Vabatahtlik tervisekontroll nakkushaiguste avastamiseks ............................................. 52 

2.98 Nakkushaiguste-alane selgitus tööandjale ..................................................................... 53 

2.99 Elukutsega seonduv nakatumise risk ............................................................................. 54 

3. VAKTSINATSIOONID JA IMMUNOLOOGIA 

Tõlkija: Leelo Moosar 

Keeletoimetaja: Vilma Parbo 

3.10 Vaktsinatsioonid ............................................................................................................ 55 

9 

2.


10

2.10 PIKALEVENINUD PALAVIK 

TÄISKASVANUL 

Toimetus 

Põhimõtted 

– Üldlevinud haiguste (pneumoonia, sinuiit, urotrakti 

infektsioon) diagnostiline väljalülitamine 

enne laialdaste uuringute alustamist. 

– Uuringute ajastatud planeerimine, arvestades 

patsiendi üldseisundit, võimalikke riskifaktoreid 

(immunosupressioon) ning läbivaatuse kliinilist 

leidu. 

Pikaleveninud palavik täiskasvanul – diagnostilised viited 

Viide Võimalik etioloogia 

11 

Tabel 2.10a 

Varasem läbipõetud bakteriaalne Ägeda nakkushaiguse järgne ‘’vegetatiivne’’ kerge 

või viirusinfektsioon, millest paranetud palavik isegi 1–2 kuu kestel on talitlushäire 

(‘’termostaadipalavik”) 

Tegemist on termoregulatsiooni häirega pärast 

kõrget palavikku ja kehatemperatuur võib ajutiselt 

püsidagi vääral regulatsioonitasemel. Ka stress ning 

üleväsimus võivad kerget palavikku alal hoida 

Lööve Vt. ptk. 31.12 

Kurgu- ja kaelapiirkonna valud Subakuutne türeoidiit, retrofarüngeaalne 

abstsess, mononukleoos 

Segasus Vanureil palavikuga seoses, nooremate patsientide 

puhul mõelda entsefaliidile või mis tahes 

septilisele infektsioonile (vt.ptk.2.15) 

Varem teadaolev südameklapirike Endokardiit 

või sellele viitavad kahinad 

Soolestiku vaevused Crohni tõbi, ultseroosne koliit, apenditsiit, 

kõhuõõne abstsessid, jersinioos 

Patoloogiline uriinisademe leid Urotrakti infektsioon, epideemiline nefropaatia, neeruvähk 

Troopikamaadest saabunu Vt. ptk. 2.93 troopikast saabunud palavikuhaige 

Põllumees Hallitustolmkops (“farmeri kops”) 

Mädanev sääsehammustus või haav Tulareemia 

Palpeeritavad lümfisõlmed Mononukleoos, Hodgkini tõbi, lümfoom 

Ravi neuroleptiliste preparaatidega Pahaloomuline neuroleptiline sündroom 

Pikaaegne antibiootiline ravi Ravimipalavik, Clostridium difficile 

Immunosupressiivne patsient Vt. ptk. 2.13 

Peavalu Temporaalarteriit 

Lihasevalud Polymyalgia rheumatica (võib olla palavikuga seoses) 

Luuvalud Müeloom, metastaas 

Seljavalu Spondüliit, lülisambareuma 

Seljapiirkonna perkutoorne valulikkus Põletikukolle 

Objektiivse leiu ja anamneesi Agravatsioon 

mittesobivus 

Kursiivitud haiguste diagnoosiga ei tohiks viivitada. 

2.10 

– Anamneesi ja staatuse uuesti hindamine enne 

uuringute kordamist. 

Diagnostiline strateegia 

1. Mõelda järgmistele tavalisematele haigustele enne 

lisauuringuid. 

– Pneumoonia (rindkere röntgeniülesvõte ja 

kopsude auskultatsioon) 

röntgeniülesvõttelt võib lisaks ilmneda tuberkuloos, 

sarkoidoos, alveoliit, kopsuinfarkt 

või lümfoom. 

– Urotrakti infektsioon (keskmise joa uriini 

analüüs + uriinikülv)


Pikaajalise palaviku diagnoosimise taktika 

Õige taktika Väär taktika 

uriinipatoloogia alusel võib lisaks saada 

viiteid epideemilise nefropaatia või neerutuumori 

kohta. 

– Põskkoopapõletik (ultraheliuuring või röntgeniülesvõte 

ninakõrvalkoobastest). 

2. Diagnostilised viited ja võimalikud etioloogilised 

tegurid. 

– Vt. tabel. 2.10a 

3. Uuringud. 

– Esmajärgulised 

Keskmise joa uriini analüüs, uriinikülv 

CRV ja SR 

Hgb, leukotsüütide üldarv, (hemogramm ja 

trombotsüüdid) 

ASAT 

Võimalusel vereseerum, mis külmutatakse 

hilisema serodiagnostika tarvis 

Rindkereröntgen 

Põskkoobaste ultraheli- või röntgenoloogiline 

uuring. 

– Teisejärgulised 

Kõhukoopa sonograafia 

Luuüdiuuring 

Antikehade uuring allpool nimetatud haigustel: 

jersinioos 

tulareemia 

HIV-infektsioon 

borrelioos 

viirused 

hepatiidi markerid (HBs-Ag, HCV- Ak) 

Tuumavastased antikehad 

Verekülv. 

4. Kaalu taktikat enne uuringute jätkamist. 

– Vt. tabel 2.10b 

5. Vaata läbi palavikupõhjuste etioloogia võimalused. 

Millele sa pole veel mõelnud? 

Pikaajalise palaviku põhjused 

(etioloogia järgi) 

– Tuberkuloos 

12 

Tabel 2.10b 

Võta anamnees uuesti Korrata laboratoorseid või röntgenoloogilisi 

uuringuid 

Hinda staatus uuesti Alustada või lisada ravi 

Tööta haiguslugu uuesti läbi Soovitada kirurgilist interventsiooni 

Konsulteeri 

Varu endale aega probleemi üle mõtisklemiseks 

Tavapäraste haiguste atüüpiline avaldumine on tõenäolisem, kui haruldaste haiguste tüüpiline 

avaldumine. 

– Bakteriaalne infektsioon 

Sinuiit 

Urotrakti infektsioon 

Kõhuõõne infektsioonid (koletsüstiit, apenditsiit, 

abstsessid) 

Perianaalabstsess 

Rindkere abstsessid (kopsudes, mediastiinumis) 

Bronhektaasiad 

Salmonelloos, šigelloos 

Osteomüeliit. 

– Bakterieemia selge koldeta (tavaliselt äge protsess, 

harva pikaajalise palaviku põhjus) 

– Intravaskulaarsed infektsioonid 

Endokardiit 

Veresooneproteesi infektsioon. 

– Viiruslikud ja muud nakkused 

Mononukleoos 

Adeno-, tsütomegalo- või coxsackie B- viirused 

Hepatiit 


Klamüüdiainfektsioon (psittakoos, ornitoos) 

Toksoplasmoos 

Lyme’i tõbi 

Tulareemia. 

– Infektsioonide järgne kerge healoomuline subfebriliteet 

– Sarkoidoos 

– Müksoomid 

– Subakuutne türeoidiit 

– Hemolüütilised haigused 

– Türeotoksikoos 

– Traumaatiline sügav koekahjustus ja hematoom 

– Kawasaki tõbi 

– Erythema nodosum 

– Ravimipalavik 

– Pahaloomuline neuroleptiline sündroom 

– Allergilised alveoliidid 

Hallitustolmkops. 

– Sidekoehaigused

Polymyalgia rheumatica 

Liigesereuma 

SLE (süsteemne lupus erythematosus) 

Stilli tõbi täiskasvanul 

Reumapalavik 

Vaskuliit 

Periarteritis nodosa 

Wegeneri granulomatoos. 

– Soolepõletikud 

Regionaalne enteriit (Crohni tõbi) 

Haavandiline koliit. 

– Pahaloomulised haigused 

Leukeemia 

Neerukartsinoom (hüpernefroom) 

Sarkoomid 

Hodgkini tõbi, muud lümfoomid 

Metastaasid (neerudest, melanoomist, sarkoomist). 

Ebaselge etioloogiaga palavik 

– Diagnoosi febris e causa ignota (ebaselge etioloogiaga 

palavik; fever of undetermined origin, 

FUO) kasutatakse juhul, kui üle 38 ºC palavik 

vältab rohkem kui 2–3 nädalat. 

– Tõenäoliselt on tegemist raske, kuid sageli ravitava 

haigusega – seega etioloogilise diagnoosini 

tuleks pürgida intensiivselt ning tavaliselt haiglatingimustes. 

Lõplikuks diagnoosiks osutub u. 35%-l patsientidest 

infektsioon, 20%-l haigetest pahaloomuline 

kasvaja, 15%-l kollagenoos, 15%-l 

aga muud haigused. 

15%-l juhtudest jääbki palaviku põhjus ebaselgeks. 

2.13 IMMUNOSUPRESSIOON JA 

VÄHIHAIGETE 

INFEKTSIOONID 

Toimetus 

Immunosupressiooni põhjustavad 

järgmised haigused ja ravimid 

– Pahaloomulised hematoloogilised haigused 

– HIV- infektsioon ARC- ja AIDS- staadiumis 

– Tsütostaatikumid (s.h. ka reuma ravis kasutatavad 

asatiopriin ja metotreksaat) 

– Tsüklosporiin 

– Prednisoloon, kui annused ületavad 0,3 mg / kg 

Palavikus immunosupressiivne 

patsient 

– Näidustatud võimalikult kiire (ka valveolukorras) 

vere granulotsüütide taseme kontroll. Kui 

vastav näit on suurem kui 1x10 9 /l, suhtutakse 

sellisesse patsienti nagu tavalisse palavikuhai- 

13 


gesse, kui vastav näit on väiksem kui 1x10 9 /l, 

tuleb haige hospitaliseerida võimaliku septilise 

infektsiooni kahtlusel. 

– CRV-näit reageerib tavaliselt tõusuga, kui immunosupressiivne 

patsient on saanud bakteriaalse 

infektsiooni. Vähemalt 12 t. väldanud palaviku 

puhul räägib negatiivne CRV-näit bakteriaalse 

infektsiooni vastu. Absoluutne granulotsüütide 

arv on CRV-näidust olulisem, otsustamaks, kas 

haiglaravi on vajalik. 

Infektsioossed agensid vähihaigetel 

– Neutropeenia korral 

Gramnegatiivsed bakterid 

Stafülokokid 

Staphylococcus epidermidis (tsentraalveresoonte 

kateetrid) 

Pärmseened 

Aspergillus. 

– Humoraalse immuunsüsteemi häired (müeloom) 

Kapsliga bakterite poolt põhjustatud infektsioonid 

(pneumokokk, Haemophilus influenzae). 

– Splenektoomia 

Pneumokokk, hemofiilus. 

– Rakulise immuniteedi kahjustus 

Mükobakterid 

Listeria 

Salmonellad 

Herpes 

Toksoplasma 

Pneumocystis carinii 

Cryptococcus. 

Vähihaigete infektsioonid, mis pole 

seotud sügava neutropeeniaga 

– Neutrofiilide tase on suurem kui 0,1x10 9 /l. 

– Infektsioonid kaasnevad sageli obstruktsiooni, 

anatoomiliste piiride purunemise, invasiivsete 

protseduuride või kasvajast tingitud kärbusega. 

– Tekitajateks on tavapärased virulentsed bakterid. 

– Infektsioonide ravisuunad on samad, kui teistel 

immunosupressiivsetel haiglapatsientidel. 

– Lokaalne kiiritusravi ei suurenda infitseerumisvalmidust. 

Vöötohatis 

– Atsükloviirravi on vähihaigele põhjendatud ka 

situatsioonis, kus lööbimise algusest on möödunud 

rohkem kui 3 ööpäeva ning uusi nahamanifestatsioone 

juurde ei teki. 

Tuberkuloos 

– Profülaktiline isoniasiidravi on põhjendatud, 

kui patsiendi tuberkuloosi pole pikemat aega 

medikamentidega ravitud 

tuberkuloosi ravi on rakendatud enne 1970. 

aastat


samas perekonnas on patsiendi lapsepõlves 

aset leidnud ilmne lahtise tuberkuloosi juh– 

tum. 

Pneumocystis carinii 

– Sekundaarne või primaarne profülaktika viiakse 

läbi haige immunosupressiooni etioloogiat arvestavalt. 

– Profülaktilises ravis kasutatakse sulfa-trimetoprimi 

või inhaleeritavat pentamidiini. 

Lööbelised viirusnakkused 

– Tuulerõugete profülaktikaks soovitatakse 3 ööpäeva 

vältel varicella-zoster hüperimmunoglobuliini. 

– Leetrite ärahoidmise või haiguse leevendamise 

eesmärgil soovitatakse tavalist immunoglobuliini 

lihasesse. 

2.14 INFEKTSIOONIDE 

ENNETAMINE JA RAVI 

PÕRNA EEMALDAMISE 

JÄREL 

Toimetus 

Üldandmed 

– Põrna eemaldamine annab eluaegse tõsiste infektsioonide 

ohu. Infektsioonidega kaasneb märkimisväärne 

suremus, pneumokokkinfektsioonide 

korral isegi 60%. 

– Tavalisemad tõsiste infektsioonide tekitajad on 

pneumokokk, Haemophilus influenzae B ja meningokokk. 

– Suurenenud infektsioonioht on peale splenektomeeritud 

patsientide veel neil, kel põrna puudulikkus 

kaasneb nt. sirprakulise aneemia, talasseemia, 

essentsiaalse trombotsütopeenia, luuüdi 

siirdamise või lümfoproliferatiivse haigusega. 

Vaktsineerimised 

– Põrna puudumine ei ole vastunäidustuseks tavapärastele 

vaktsineerimistele. 

– Pneumokokivaktsiin 

Soovitatakse kõigile splenektomeeritud patsientidele. 

Vaktsinatsioon tuleks läbi viia 2 nädalat enne 

elektiivset põrna eemaldamist. 

Revaktsineeritakse 5 aastase vahega. 

– Haemophilus influenzae B- vaktsiin 

Soovitatakse, kui patsienti ei ole lapseeas vastavalt 

vaktsineeritud. 

– Meningokokivaktsiin 

Meningokokivaktsiin ei anna kaitset meningokokk 

B vastu ning tagab suhteliselt lühiajalise 

protektsiooni A- ja C-tüübi vastu. Briti inst- 

14 

ruktsioonide järgi ei ole see rutiinne vaktsineerimine 

põrna eemaldamisega seoses, kuid 

igati põhjendatud reisimisel A-meningokoki 

ohupiirkonda. Soome instruktsioonides soovitatakse 

ühekordset vastavat vaktsineerimist. 

– Gripivaktsiin 

Gripivaktsinatsiooni soovitatakse põrna eemaldamise 

järel teha igal aastal, sest see vähendab 

sekundaarsete bakteriaalsete infektsioonide 

ohtu. 

Tegutsemisjuhendid 

– Patsiendid peaksid õnnetusjuhtumite puhuks 

kandma kaasas andmeid, et põrn on eemaldatud. 

– Kui tekib palavik ja külmavärinad või halb enesetunne, 

tuleb patsiendil kohe pöörduda arsti 

poole. 

– Looma hammustushaava korral soovitatakse 5ööpäevast 

amoksitsilliinravi. 

– Kui splenektomeeritud patsiendil oletatakse 

tõsist infektsiooni, võib ka ambulatoorsetes tingimustes, 

enne haiglasse transportimist, alustada 

parenteraalse penitsilliiniannusega. Veri külviks 

tuleks võtta enne ravimi manustamist, kui see 

õnnestub viivitamatult. 

– Malaaria ohupiirkonda reisijaid tuleb informeerida 

suuremast tõsise haigestumise riskist ja 

garanteerida neile korralik malaariaprofülaktika. 

2.15 SEPSIS 

Toimetus 

Eesmärgid 

– Kahtlustada kõikidel raske üldseisundi foonil 

ebatavaliselt ägedalt ning palavikuga kulgevate 

haigusjuhtude puhul. 

– CRV tuleb määrata valveolukorras ka nendel 

patsientidel, keda kohe haiglaravile või uuringutele 

ei suunata. 

– Mõelda nahainfektsiooni korral streptokokksepsisele 

ning ühtlasi arvestada toksilise šokisündroomi 

võimalust (ptk. 2.41) tupesisest menstruaaltampooni 

kasutavate naispatsientide puhul. 

– Hinnata meningeaalnähte ja teadvust meningiidi 

diagnoosimiseks igal tõsise infektsiooni kahtlasel 

juhul. 

Sepsisele viitavad sümptomid 

– Üldine haiglane olek 

– Palavik 

– Vappekülm 

– Jõuetus ja nõrkus 

– Iiveldus 

– Oksendamine 

– Tahhükardia 

– Tahhüpnoe

– Nahanähud (sagedamini petehhiad) 

– Hüpotoonia. 

Laboratoorsed uuringud 

– Seerumi- CRV on parim septilise protsessi uuring, 

kui haigusnähud on kestnud vähemalt 12 t. 

Alla selle aja võib CRV-tase ka sepsise puhul 

olla normis. 

– Vere leukotsüütide üldarv võib olla suurenenud 

juba enne CRV-näidu reageerimist (määrata eriti 

siis, kui haiguse algusest on vähem kui 12 t.). 

Madal leukotsüütide arv ei eita veel sepsist. 

– Madal trombotsüütide tase toetab sepsise või 

muu tõsise infektsiooni diagnoosi (vt. epideemiline 

nefropaatia ptk.2.80). 

– Verekülvi tehakse 2 korral enne ravi algust. 

Ravi alustamine 

– Veenisisest vedelikravi füsioloogilise keedusoolalahusega 

šoki korrektsiooniks alustatakse 

juba esimeses ravietapis, tarve võib olla liitreid. 

Kui vererõhku ei õnnestu tõsta, võib proovida 

plasmaasendajaid ja dopamiini suurenevates 

annustes. 

– Kliiniliselt tüüpilise meningokokksepsise korral 

või kui haige on raskes seisundis ja transport 

põhilisse ravietappi vältab üle tunni, 

manustatakse deksametasooni 0,15 mg/ kg (5– 

10 mg) i.v.. Kui oluline efekt puudub, 

alustatakse antibiootilist ravi (nt. G-penitsilliini, 

tsefuroksiimi või tsefotaksiimi) aeglase 

infusioonina (nt. G-penitsilliini annuses 0,5–1 

milj. ühikut/t.). 

Teatada ette haigla intensiivravi osakonda 

ning võtta enne antibiootikumravi alustamist 

veri külviks. Kui spetsiaalseid külvipudeleid 

pole käepärast, võib steriilse süstlatäie verd 

transportida soojas keskkonnas, näit. põuetaskus. 

– Granulotsütopeeniaga haigele (tsütostaatikumide 

saajale) alustatakse alati palavikuga infektsiooni 

ravi vere külviks võtmise järel III põlvkonna tsefalosporiinidega 

(nt. tseftriaksoon) + aminoglükosiid 

(nt. tobramütsiin). Neutropeeniaga haige 

võib surra sepsisesse mõne tunniga, kui ta ei saa 

antibakteriaalset ravi. 

– Transportimisel olgu kaasas arst. 

2.20 TÄISKASVANUTE ÜLEMISTE 

HINGAMISTEEDE 

NAKKUSED 

Toimetus 

Eesmärgid 

– Ülemiste hingamisteede viirusliku põletiku diagnoosimine. 

Selleks tuleb välistada 

15 

streptokokktonsilliit (vt.ptk.2.22) (30–65-l 

1000 haige kohta aastas) 

põskkoopapõletik (vt.ptk.38.55) (15–35-l 

1000 haige kohta aastas) 

muud bakteriaalsed infektsioonid (otiit, pneumoonia, 

gingiviit jne.). 

– Asjatu antibakteriaalse ravi vältimine. 

Köha või kopsude limaräginad (bronhiidi vaevused 

ja leid) ei ole veel antibiootikumravi 

aluseks (6. 47). 

– Pöörata tähelepanu korduvatele või kroonilistele 

infektsioonidele. 

– Soovitada suitsetamisest loobuda. 

Haige läbivaatus 

Anamneesis jälgitakse 

– Varasemaid sinuiite ja bronhiite 

– Suitsetamist 

– Palavikku 


Kopsude osas 

– Auskulteeritavad räginad või vilinad, rögaleid 

– Raskendatud või vilinatega väljahingamisel 

mõõdetakse tippvool ja vajadusel tehakse bronholüütiline 

test. 

Suu ja neel 

– Peritonsillaarne turse kujuneva abstsessi tunnusena 

(u. 2 juhtu 1000 kurguvalutaja kohta). 

– Muu leid ei aita eristada viiruslikku protsessi 

bakteriaalsest. 

– Streptokokkinfektsiooni kahtlusel võetakse neelust 

külvimaterjal. 

Kael 

– Suurenenud lümfisõlmed (adenoviirus, mononukleoos, 

streptokokk) 

– Tundlik kilpnäärmepiirkond (türeoidiit on harva 

kaelavalu põhjuseks, vt. ptk. 24.41). 

Põskkoopad 

– Paikne valu, selle pikaaegsus või varasem teada 

olev sinuiit on ultraheliuuringu näidustuseks. 

– Vastava uuringu võib hingamisteede haigustega 

patsientidel sõelkontrollina sooritada ka väljaõppinud 

keskastmepersonal. 

Kõrvad 

– Täiskasvanuid kontrollitakse ainult kaebuste 

puhul. 

– Sagedasim valupõhjus on kiirguv valu lõualuunurkmistest 

lümfisõlmedest. 


– Teosta uuringud ainult siis, kui tulemus võiks 

olla sinu raviskeemi määrav. 

– Tonsilliidi kahtlusel kindlasti neelust külvimaterjal 

(2.23). 

– Mononukleoosi kahtlusel EBV-antikehade määramine, 

Monosticon test (vt.pt. 2.30).


Ravi 

– Viirusliku etioloogia korral sümptomaatiline. 

– Bakteriaalse etioloogia korral antibiootikumid, 

mille valikut mõjutavad: 

epidemioloogilised andmed ravitava infektsiooni 

etioloogiast 

ravimi hind 

ravimi toimespekter ja kõrvalnähud. 

– Enamasti on täiskasvanuil esmajärgulisteks preparaatideks 

penitsilliin, ampitsilliini rida või 

erütromütsiin. 

– Lisaks antiinflammatoorsed analgeetikumid (paratsetamool 

on turvalisim). 

Järelkontroll 

– Neelukülvi puhastumist pole vaja kontrollida. 

– Kui haigusnähud ei taandu või korduvad, on 

näidustatud arstlik järelkontroll. 

– Kroonilistele haigetele (korduvad sinuiidid) 

kavandatakse järelravi. 

2.22 KURGUVALU JA TONSILLIIT 

Marjukka Mäkelä 

Eesmärgid 

– Antibakteriaalse ravi rakendamine A-streptokokilise 

põletikuprotsessiga alati ja vajadusel Gja 

C-rühma sümptoomsete streptokokiliste põletike 

korral, muudel juhtudel vaevustele vastavalt. 

– Peritonsillaarse abstsessi äratundmine ja selle 

erakorraline ravi. 

– Mononukleoosi ja neelutripperi äratundmine, 

diagnoosimine. 

– Türeoidiidi äratundmine. 

– Granulotsütopeenia sedastamine (luuüditoksilisi 

preparaate saavad patsiendid). 

– Korduvate tonsilliitide korral nakkusallika väljaselgitamine. 

– Epideemia äratundmine ja selle leviku tõkestamine 

(ka teised kui A-rühma streptokokid). 

Tonsilliitide etioloogia 

– A-rühma streptokokk 5–20%, epideemiate korral 

ad 40% juhtudest, suviti kõige vähem. 

– Teised streptokokid võivad põhjustada puhanguid, 

muudel juhtudel väheolulised. 

– Gonokokk alla 1%-l täiskasvanud kurguvalutajaist. 

– Mükoplasmat ja klamüüdiat on võrdselt nii tervetel 

kui ka sümptomitega haigeil, pole mõtet 

otsida. 

– Mononukleoos 1–2%-l juhtudest. 

– Arcanobacterium alla 1%-l, haiguspilt on sarlakite 

taoline. Ravi ei vaja. 

16 

– Viirused annavad üle 50% kurguvalust, ka 

viirusliku etioloogia korral võib esineda kõrget 

palavikku, eksanteemi ja neelus kattusid. 

Riskirühmad 

– Streptokokk: üle 3-aastased lapsed ja noored 

täiskasvanud (15–24 aastat). 

– Gonokokk: seksuaalselt aktiivne kontingent. 

– Mononukleoos: lapsed ja noored täiskasvanud. 

Läbivaatus ja uuringud 

– Neelu staatus (peritonsillaarne turse, katud, lõua 

“lukustumine”) 

– Kaela palpatsioon 

Suurenenud lümfisõlmed mujal kui lõualuunurkades 

– mononukleoos? 

Suurenenud valulik kilpnääre – türeoidiit? 

– Lööve (viirused, erütrogeensed A-rühma streptokokid, 

arcanobacter?) 

– Teised põletikukolded (siinused, kõrvad, hambad, 

alumised hingamisteed) 

– Neelulima külv Streptocult ® söötmele või kiirtest 

on tähtsaim laboratoorne uuring, kliiniline 

hinnang on ebaloodetav. 

Neelulima külv on parim ja odavaim meetod, 

kui vaid vastuse teatamine ja arstiretsepti apteeki 

toimetamine on hästi korraldatud, vt. 

juhendit neelukülvide kohta (ptk. 2.23). 

Külvi abil on sedastatavad ka muud kui Arühma 

beetahemolüütilised streptokokid (ei 

teki pärssivat rõngast). 

Kui tehakse kiirtest, siis tuleks negatiivne 

tulemus tõestada neelust külvianalüüsiga (alla 

3-aastastel esineb streptokokktonsilliiti nii 

harva,et selles vanuses ei tarvitse negatiivset 

kiirtesti kontrollida). 

– Gc-streptokoki külv ja Monosticon-test, kui 

vaja. 

Ravi organiseerimine 

– Arsti vastuvõtule kõik lapsed ja need täiskasvanud, 

kel on põhihaigus, põskkoopa- või kõrvavalu, 

limane köha, lõua “lukustumine”. 

– Täiskasvanuid võib läbi vaadata ka tervisekeskuse 

medõde, kes võtab ühtlasi neelust külvimaterjali 

ning määrab järgmiseks päevaks vastuse 

küsimiseks telefoniaja. 

– Antibakteriaalset ravi rakendatakse nende patsientide 

puhul, kelle bakteranalüüsis ilmnes 

A- rühma streptokoki leid või 

väljendunud vaevuste puhul mis tahes streptokokk, 

eriti epideemia ajal. 

– Kui haigel on tugevad sümptomid, võib neelust 

külvimaterjali võtmise järel anda patsiendile 

kaasa ühe päeva antibiootikumiannuse. Kui 

bakterite külv neelust osutub negatiivseks, siis 

ravi ei jätkata.

Streptokokkinfektsiooni ravi 

– V-penitsilliin (fenoksümetüülpenitsilliin) 1,5 

milj. RÜ x 2 x 10 ööp. 

– Penitsilliiniallergia korral peroraalne tsefaleksiin 

(või tsefadroksiil) 500 mg x 2 x 10. 

– 1–3-päevane raviga viivitamine ei suurenda 

tavaliselt tüsistuste ohtu ega pikenda ägedast 

haigusest paranemist. 

– Valuvaigisti (paratsetamool ja ibuprofeen on turvalisimad) 

vähendab haige vaevusi tõhusamalt 

kui antibiootikum, tugeva neelamisvalu korral 

soovitatakse lidokaiinaerosooli. 

– Teised streptokokid: selgete sümptomite või epideemia 

korral sama ravi kui A-rühma streptokokkinfektsiooniga 

patsientidele. 

– Kliinilise paranemise järel pole vajadust kontrollida 

bakterierituse lõppu. 

– 1 ööpäev peale ravi alustamist pole patsient 

enam nakkusohtlik. 

Teised tonsilliiditekitajad 

– Gonokoki puhul suhteliselt tagasihoidlikud neelupõletiku 

nähud. Uuri ka nakkusallikat. 

– Mononukleoosi korral EI OLE näidustatud 

antibakteriaalne ravi, eriti ampitsilliiniga (lööve!). 

Neelupaise e. peritonsillaarne 

abstsess 

– Lõua “lukustumine” (suu avamine raske ja valulik 

). 

– Sageli neelamisraskusi, sülg valgub suunurgast. 

– Turse tonsillide ümber ja ülalpool, uuvula deviatsioon, 

kurgukaarte ebasümmeetrilisus. 

– Ravi: paise avamine ja antibakteriaalne ravi (vt. 

ptk. 2.24). 

Korduv tonsilliit 

– Retsidiveeruv kurguvalu, neeluproovist korduv 

A-rühma streptokoki leid. 

– Tavaliselt on tegemist reinfektsiooniga. 

– Uurida neelust külvianalüüse nii haigel kui ka 

lähikondlastel. 

– Hambaharjade läbikeetmine või väljavahetamine. 

– Selgitada, kas nt. töökohal on teisi selliste sümptomitega 

haigeid. 

– Vahel on põhjuseks neelu muu floora beetalaktamaasaktiivsus. 

Kui lähiümbruses ei ole haigusjuhtumeid, 

ravitakse klindamütsiiniga 150 

mg x 4. 

– Kui haigel on aastas korduvaid palavikuga Astreptokokist 

põhjustatud angiine või tonsilliidi 

komplikatsioonist nt. peritonsillaarne abstsess, 

sepsis jne., tuleb kaaluda tonsillektoomia vajadust. 

LOR-arsti saatekirjale lisatakse bakterikülvide 

aeg ja analüüside tulemused. 

17 

Streptokokkepideemia 

– Vt. ptk. 2.25 

– Streptokokkepideemia kahtlus, kui 

esineb mitmeid samaaegseid haigusjuhtumeid 

VÕI 

samal patsiendil on korduvalt streptokokkinfektsioon. 

– Mononukleoos: ptk. 2.30 

2.23 BAKTERITE KÜLV NEELUST 



Eesmärgid 

– A-rühma streptokoki tõestamine või välistamine. 

– Epideemiaolukorras tehakse ka teiste streptokokkide 

(C, G) uuringud. 

– Muid mikroobe otsitakse ainult kliinilise pildi 

alusel (tripper, läkaköha, mononukleoos; klamüüdiat 

ja mükoplasmat pole mõtet neelust külvata). 

Organiseerimine 

– Tutvu eelnevalt analüüsi võtmise tehnika ja selle 

tõlgendamisega. 

– Kõik töövahendid peaksid olema kergesti kättesaadavad, 

ka valveolukorras. 

– Ühesuguse külvamistehnika kasutamine tervisekeskuses 

kergendab töötamist. 

– Näidu võtmise võib delegeerida medõele, laboratooriumitöötajale 

jne. 

Materjali võtmise tehnika 

– Kasuta otsmikulampi, seljatoega tooli, abilist 

lapse fikseerimiseks. 

– Kasuta külvamisel süsinikutikku, kiirtesti korral 

pakenditikku. 

– Suru keel sügavale keelespaatli abil. 

– Võta proov reipa liigutusega mõlemalt tonsillilt 

või kurgukaartelt, soovitatavalt kattudega aladelt. 

– Ära unusta materjalile kaasa panemast andmeid 

patsiendi kohta. 

Külvamine 

– Külva instruktsioonile vastavalt Streptocult ® - 

alusele (ära unusta batsitratsiinketast) või saada 

Stuart-katseklaasis. 

– Külvianalüüsi hoitakse termostaadis 18–24 t. 

Positiivne tulemus on sageli näha varemini (õhtusel 

vastuvõtul käinud patsient võib helistada 

juba järgmisel hommikul). 

– Beetahemolüütiliste streptokokkide puhul tekib 

bakteripesade ümber hele läbipaistev tsoon (mitte 

rohekas). 

– A-rühma streptokokid annavad hemolüüsi pärs-


siva rõnga batsitratsiinketta ümber (hemolüüs 

puudub). 

Kiirtestid 

– Instruktsioonide kohaselt. 

– Vajalik regulaarne positiivse tulemuse kontroll. 

– Võimalik diagnoosida vaid A-rühma streptokokke. 

Muud tekitajad 

– Gonokoki kahtlusel: spetsiifiline külv. 

– Mononukleoosi kahtlusel: Monosticon test, 

EBV-antikehad või verepilt (lümfotsütoos, atüüpilised 

lümfotsüüdid). 

– Läkaköha kahtlusel: spetsiaalne külv, eelnevalt 

konsulteerida mikrobioloogia laboriga . 

2.24 KURGUPAISE 

(PERITONSILLAARSE 

ABSTSESSI) AVAMINE 

Antti Mäkitie 

Üldandmed 

– Peritonsillaarne abstsess on tavaliselt väga ägedakululise 

tonsilliidi komplikatsioon. Kurgupaise on 

alati erakorraline juhtum. Abstsessi võib avada ka 

üldvõrgus. Eriarsti juurde saadetakse, kui 

patsient on laps 

haige on raskes üldseisundis 

patsiendil on hingamishäired 

haigel on mõlemapoolne paise 

protsess on ulatuslik (neelu luumen peitunud 

või oletatakse parafarüngeaalset abstsessi) 

kui piirkonnahaiglas tehakse tonsillektoomiat 

ka “kuumas staadiumis” 

kui paise avamine ei õnnestu või lõua liikuvus 

ei taastu. 

Töövahendid 

– Otorinolarüngoloogiline tool või abiline, hoidmaks 

selja tagant patsiendi pead paigal. 

– Anesteetilised ained (1%-line lidokaiin-adrenaliin). 

– Keelespaatel, jämedam nõel ja süstal, väikese teraga 

skalpell, tampoonitangid. 

– Imur. 

Protseduur 

1. Patsient paigutatakse operatsioonitooli, kaelatugi 

reguleeritakse sobivaks, suu fikseeritakse avatuks. 

Kõripeegli abil teostatakse kaudne larüngoskoopia 

ja kontrollitakse, et paise ei ulatuks 

alaneelu ega ahendaks hingamisteid. 

2. Neelu limaskest tuimastatakse lidokaiinaerosooliga 

kõige väljakummuvamast kohast. 

3. Anesteetikumi infiltreeritakse kurgukaarde abstsessipiirkonda, 

algul intraepiteliaalselt limaskes- 

18 

ta ja siis sügavamale. Aspireerimisel kontrollitakse, 

et nõel ei satuks veresoonde. Ühtlasi püütakse 

leida abstsessikoobas. 

4. Abstsessikoobast võib primaarselt tühjendada, 

imedes mäda hoolikalt jämeda nõelaga kolmest 

eri kohast. Patsient peab tulema arsti kontrolli 

juba järgmisel päeval, mil toimingut korratakse. 

Selle protseduuri ebapiisavusel tehakse avaram 

intsisioon (vt.järgmine lõik). 

5. Anesteetikumi toimides avatakse skalpelli abil 

limaskest paise kõige väljakummuvamalt kohalt 

1–1,5 cm lõikega. 

6. Edasi prepareeritakse nürilt tampoonitangidega 

piki tonsilli kapslit, kuni satutakse mädakoopasse. 

Tangide haarad avatakse alles koopa sees. 

Tähtis on sattuda tonsilli taha, mitte eksida tonsillikoesse. 

Tuleb ettevaatlik olla sisemise kaelaarteri 

suhtes, töötades vertikaalselt neelu tagaseina 

suunas. 

7. Koobas imetakse mädast tühjaks ja võetakse 

külvimaterjal. 

8. Patsient istub ettekummardunult, kuni verejooks 

lõpeb, ning loputab suud jaheda suuveega. 

9. Piisav valuvaigistamine (nt. ibuprofeeniga 400– 

600 mg x 3 vajaduse järgi). 

10. Piisavas doosis antibakteriaalset ravi: täiskasvanutele 

penitsilliini 1,5 milj. RÜ x 2 x 10, 

võib alustada bensüülpenitsilliinprokaiiniga 

(Procapen) 0,9–1,2 milj. RÜ i.m. 

11. Haiguspuhkuse pikkuseks tavaliselt 1 nädal. 

12. Patsient palutakse kontrolli paari päeva pärast, 

mil abstsessikolle avatakse uuesti tampoonitangide 

abil ning imetakse vahepeal kogunenud 

mäda välja. Kui tarvis, korratakse sama protseduuri 

veel kahe päeva pärast. Punkteeritud 

haigeid peab jälgima tihedamini, nt. algul iga 

päev. Vajaduse korral intsiseeritakse. 

Tonsillektoomia 

– Peritonsillaarne abstsess on kurgumandlite eemaldamise 

näidustuseks, kui patsiendil on retsidiveeruvad 

tonsilliidid. Haigele tuleb planeerida 

vastav lõikus, kui abstsess kordub või peritonsilliit 

jätkub ka intsiseerimise järel. 

– Lastele tehakse tonsillektoomia tavaliselt kohe 

(“kuumas staadiumis”). 

– Üle 40-aastastele, kel pole olnud korduvaid 

tonsilliite, pole tonsillektoomia vältimatult vajalik, 

sest kurgupaise kordub selleealistel harva. 

2.25 STREPTOKOKKEPIDEEMIAD 


Eesmärk 

– Epideemilise situatsiooni kiire äratundmine ja 

tõkestamine.

Etioloogia 

– Peamiselt A-rühma streptokokid, kuid arvestatavad 

on ka C- ja G-rühma vastavad bakterid. 

– Võib levida toidu kaudu. 

– Kui epideemia on plahvatuslik, on põhjust arvata, 

et infektsioon on levinud toidu kaudu. 

Diagnoos 

– Tavaliselt esineb lastepäevakodudes, koolides 

või sõjaväes. 

– Oletada, kui 

ühes kollektiivis on lühikese ajaga mitmeid 

haigusjuhtumeid VÕI 

samal patsiendil on streptokokkinfektsiooni 

korduvalt. 

Ravi 

– Epideemiakoldes võetakse külvimaterjal nii 

sümptomitega kui ka vaevusteta patsientidelt. 

– Kõiki streptokokkpositiivseid ravitakse samaaegselt 

ning isoleeritakse kollektiivist üheks ööpäevaks, 

alates ravi algusest, hoolimata sellest, 

kas sümptomeid oli või ei (haigusnähtudega patsiente 

tarbe korral pikemalt). 

– Vajaduse järgi kontrollitakse ka haige perekonda 

ning positiivseid ravitakse. 

– Toiduga leviva epideemia korral 

on haiguspildiks tavaliselt tonsilliit 

kogu köögitoimkonnalt võetakse kontrollanalüüsid 

ning positiivseid ravitakse. 

– Raviks on penitsilliin või esimese põlvkonna tsefalosporiin 

10-päevase kuurina (2.22). 

2.26 MÜKOPLASMA- 

INFEKTSIOONID 

Marjaana Kleemola 

Diagnoos 

– Mycoplasma pneumoniae – bakter (Mp) võib olla 

hingamisteede infektsiooni tekitaja eriti siis, kui 

käigus on epideemiline aasta 

lähiümbruses on juba tõestatud Mp-infektsiooni 

juhtumeid 

patsient on sobivas vanuses (noor). 

– SR, seerumi CRV, leukotsüütide üldarv ja röntgeniülesvõte 

rindkerest näitavad varieeruvaid 

muutusi, mis on ebaspetsiifilised. 


– Tõhusat kiirtesti ei ole ning serodiagnostikal on 

omad piirangud. Seroloogiliste testide kasutamine 

on küll näidustatud kahel juhul: 

epideemia algfaasis mõnede eriti “tüüpiliste” 

juhtumite diagnoosimiseks, mil ka tagantjärele 

saabuvad andmed on kasulikud 

19 


raskete ja komplitseeritud pneumooniajuhtude 

korral. 

– Variandid: 

Spetsiifilised antikehad paarisseerumitest (CFvõi 

EIA-meetodil): 

– On kasutusel olevaist võimalustest siiani kindlaim, 

kuid nõrgaks küljeks on vastuse viibimine 

ning võimalikud ebaspetsiifilised reaktsioonid. 

– Proovimaterjal 

I seerum võetakse haiguse algetapis 

II seerum 10–20 ööpäeva hiljem. 

– Tulemuse tõlgendus 

Diagnostiline on mitmekordne tiitri tõus 

paarisseerumite vahel. 

EIA-meetodil tasub uurida vähemalt kahe 

immunoglobuliini klassi antikehi diagnostilise 

efektiivsuse eesmärgil (eelist. IgG +IgM või 

IgG +IgA või kõik kolm). 

Spetsiifiline IgM 

– Tõus tähendust omavale tasemele võtab umbes 

nädala; tiiter võib aga jääda kõrgele tasemele 

mitmeks kuuks. 

– Reinfektsioonide puhul IgM tavaliselt ei reageeri. 

Primaarinfektsiooni korral, nagu tavaliselt 

(väikestel) lastel, saab IgM-näidu määramisest 

kõige enam diagnostilist abi. 

– Kiired latekstestid võivad põhjustada tõlgendamisraskusi 

ja nende suhtes tuleks arvestada, et 

negatiivne tulem ei eita veel Mp-infektsiooni, 

kui sümptomite algusest on möödas vähem kui 

nädal. 

Külmaglutiniinid (CA): 

– Vähetundlik ja ebaspetsiifiline test. 

Mp-antigeeni tuvastamine hingamisteede 

eritisest 

– Annab võimaluse kiirdiagnostikaks (samal päeval!). 

Soomes on kasutatud ensüümiimmunoloogial 

põhinevat Mp-antigeenitesti. Rögatesti 

tulemus on arvestatav, kuid test ninaneelu eritisest 

diagnoosimiseks aga ebapiisava tundlikkusega. 

Muu 

– Kultiveerimine sobib oma töömahukuse ja ajakulu 

tõttu kasutada rohkem teaduslikes uurimustes. 

– PCR-meetodi sobivus praktilises diagnostikas on 

veel ebaselge. 

Mycoplasma pneumoniaeinfektsiooni 

ravi 

– Õige ravitaktika lühendab haigust ja selle vaevusi, 

kuid ei hävita alati mükoplasmat neelust. 

Soovitatakse 

erütromütsiini või tetratsükliini 30–50 mg /kg / 

ööp., 10 ööpäeva kestel või 

doksütsükliini 100–150 mg /ööp. (täiskasvanute 

annus), rakendada sama aja kestel.


uuematest makroliididest nt. roksitromütsiini 

150 mg x 2 (10 ööp.) või azitromütsiini 5 päeva. 

Prognoos 

– Mp-infektsioon paraneb üldiselt hästi, kergematel 

juhtudel ka ilma ravita. 

– Kopsupõletiku järgne üldine nõrkus ning köha 

võivad väldata veel nädalaid, ka röntgenoloogiline 

leid võib taanduda pikaldaselt. Üksikjuhtudel 

on leitud kopsufunktsiooni langust veel 

mitmete kuude kestel. 

– Surmajuhtumeid esineb väga harva. 

2.27 (STREPTOKOKILINE) 

NEKROTISEERIV FASTSIIT JA 

FOURNIER´I GANGREEN 

Toimetus 

Eesmärgid 

– Nekrotiseeriva fastsiidi äratundmine väga ägedakululise 

ja valuliku roosi korral. 

– Verekülvi analüüs võetakse alkohoolikult, kel on 

palavik ja infitseerunud haav. 

Epidemioloogia 

– Teatud A- streptokoki serotüübid annavad invasiivset 

infektsiooni (eriti T1M1). 

– Ligi pooltel juhtumeist jääb etioloogia ebaselgeks. 

– Iga kolmas haige on alkohoolik. 

– Liigesereuma, neerupuudulikkus, diabeet, varane 

sünnitusjärgne periood, vastsündinuiga, immuunpuudulikkus 

ja tuulerõuged on soodustavaks 

fooniks. 

Sümptomid ja leiud 

– Toksilise šoki sündroom (palavik, kõhulahtisus, 

lööve ja madal vererõhk) (2.41), mida ei pea ravima 

nagu oleks see palavikuga “gastroenteriit”. 

– Nekrotiseeriv fastsiit algab väikesest traumast 

või lõikusjärgsest haavainfektsioonist. 

Sümptomiteks on kiiresti arenev turse, punetus 

ja eriti tugev valu. 

Nahk kattub villidega ja muutub lillakaks. 

Nahaalune kude on kärbumas. 

– Fournier’i gangreen on skrootumist või perineumi 

piirkonnast algav nekrotiseeriv fastsiit, 

mille põhjustab sageli segainfektsioon (sh. Bacteroides, 

E.coli, Streptococcus faecalis). 

Ravi 

– Laiatoimeline antibiootikum (nt. imipeneemi 1g 

x 3) i.v. (sama tüüpi haiguspildi võivad anda 

Staph. aureus ja Clostridium perfringens), strep- 

20 

tokokilise etioloogia tõestamise järel aga Gpenitsilliini 

2 milj. ühikut x 6 i.v. 

– Nekrotiseeriva fastsiidi raviks on kiire kirurgiline 

infitseerunud kudede eemaldamine. 

– Baroteraapia koos kirurgilise ning antibiootikumraviga 

on tõenäoliselt kasulik Fournier’i 

gangreeni puhul. 

2.28 METITSILLIINRESISTENTNE 

STAPHYLOCOCCUS AUREUS 

(MRSA) 

Jaana Vuopio-Varkila, Pirkko Kotilainen 

Määratlus 

– MRSA-tüved on Staph.aureuse tüved, millesse 

beetalaktamaas-resistentsed stafülokokipenitsilliinid 

(kloksatsilliin ja dikloksatsilliin) ja beetalaktaamantibiootikumid 

(tsefalosporiinid ja imipeneem) 

ei toimi. 

– Lisaks on MRSA- tüved sageli hulgiresistentsed, 

nii et ka näiteks klindamütsiini, erütromütsiini, 

aminoglükosiidide ja fluorokinoloonide toime 

on vähene. 


– Soomes on olnud aastaid värskeid MRSA- juhtumeid 

ligi 140, valdavalt on tegemist asümptoomse 

pisikukandlusega. Vaid 10% juhtumeist 

on olnud kliinilised infektsioonid. 

– Paljudes Kesk- ja Lõuna-Euroopa, Ühendriikide, 

Aasia ja Lähis-Ida haiglates on olukord halb 

(koguni 40% Staph.aureuse kandlusest moodustab 

MRSA). 

– 1992. aastast alates on Soomes registreeritud 11 

MRSA-haiglaepideemiat maa eri paigus. 

Haigused 

– MRSA põhjustab tavaliselt haiglasiseseid kirurgilisi 

haava- ja luuinfektsioone ning septilist üldhaigestumist. 

– Ambulatoorses praksises on MRSA-infektsioonid 

harva esinevad. 

– Haigusnähtudelt ja protsessi raskuselt võrduvad 

MRSA-infektsioonid Staph. aureuse juhtudega. 

Miks MRSA tõrjeprogramm on tähtis 

– MRSA ravi on komplitseeritud, sest ainsaks 

võimaluseks raskete infektsioonide korral on 

intravenoosne vankomütsiin. Selle suurenev 

kasutamine viib omakorda vankomütsiinresistentsete 

mikroobitüvede lisandumiseni, nagu on 

juhtunud enterokokkidega. 

– MRSA-epideemia tekke ja leviku tõkestamiseks 

tuleb katkestada nakkusahel. Iga värske MRSAjuhtum 

tähendab haiglale lisakulutusi.

Eristamine (haigete isoleerimine kontaktnakkuse 

riski arvestavalt) 

Laialdane MRSA-kolonisatsioonianalüüside 

kogumine 

Nakkuse saanud patsientide ravi pikenemine 

Personalile tööd juures. 

Diagnostika 

– MRSA-tüvede leviku tõkestamiseks tehakse 

kindlaks kõik infitseerunud või MRSA-kandlusega 

isikud võimalikult kiiresti pärast haiglasse 

jõudmist. 

Väljaspool Põhjamaid varem haiglaravil olnud 

patsiendid isoleeritakse kontaktnakkuse 

riski tõttu, kuni võimalik MRSA on välistatud 

bakteri külvianalüüsiga. 

MRSA-külvianalüüsi soov märkida selgesti 

laboratooriumi saatekirjale. 

– MRSA-sõeluuringud ja vastavate bakterikülvide 

võtmine toimub vajadusele vastavalt. Soovitatav 

on külvide võtmise tehnika ja ajastatuse suhtes 

konsulteerida infektsionistiga või mikrobioloogia 

laboratooriumiga. 

Ninalima analüüs võetakse vatitampoontiku 

abil pöördliigutustega kummastki ninasõõrmest 

ja asetatakse seejärel rikastuslihapuljongisse 

või transportsöötmesse (näit. Transpocult 

® ). 

Nakatumine 

– Tähtsaim nakkusallikas on MRSA-ga infitseerunud 

või koloniseerunud haiged. 

– Haiglatingimustes võivad MRSA-tüved levida 

kiiresti ühelt haigelt teisele otsese puutenakkuse 

teel, seda sageli hoolduspersonali vahendusel. 

– Meditsiinipersonal võib koloniseeruda MRSApositiivsete 

haigete ravimisel ja hooldamisel. 

Selline kolonisatsioon on oluline nakkusallikas 

üksnes siis, kui selle saanul on nahahaigus või 

kahjustunud nahapiirkondi. 

– Haiglapatsientidel jääb MRSA-nakkus sageli 

algul sümptomiteta kandluseks. Tavalisemad kolonisatsioonipiirkonnad 

on nina, neel, perineumi- 

ja kubemepiirkond, kaenlaalused ning nahadefektide 

alad (nt. ekseemid). 

Profülaktika 

– Hoolikas kätepesu ja desinfektsioon on tähtsaim 

profülaktiline meetod haiglatingimustes. 

– MRSA-haiged isoleeritakse kontaktnakkuse riski 

arvestavalt teistest haigetest, mis toimub olukorrale 

vastavalt. 

– Kui statsionaaris olevalt haigelt leitakse MRSA, 

tuleb rakendada palatikaaslastele vastavad kontrolluuringud. 

Kui selles osakonnas leiab lühikese 

aja vältel aset uus MRSA-juhtum, soovitatakse 

bakterikülvi analüüse osakonna kõigile 

haigetele ning meditsiinipersonalile. 

21 


– Riskitsoonis, nagu näiteks intensiivravi ja dialüüsi 

osakondades, on kõikide patsientide ja meditsiinipersonali 

uurimine põhjendatud juba ühe 

ainsa MRSA-juhtumi puhul. 

– Varemini kindlaks tehtud MRSA-kandlus või 

vastav infitseeritus peaks olema haiguslool väljatoodud 

erimärkega. 

– Haigete üleviimisega seoses tuleb hoolitseda 

selle eest, et vastuvõtuüksus saaks andmed haige 

varasemast MRSA-nakkusest. 

Ravi ja jälgimine 

– Statsionaaris MRSA-ga infitseerunud või koloniseerunud 

patsiendid isoleeritakse teistest haigetest. 

– MRSA-infektsioon pikendab sageli ravikuuri, 

sest kliinilist infektsiooni püütakse ravida ja 

kolonisatsioonigi ravi on sageli põhjendatud. 

Eristamine, bakterikülvide läbiviimine jm. pikendavadki 

ravil viibimist. Koju kirjutatakse aga 

kohe, kui see on patsiendi seisundi ja muu raviga 

lubatav. 

– MRSA-infektsioone ja vastavat pisikukandlust 

ravitakse kooskõlastatult infektsionistidega. 

Kandlus 

– Ambulatoorsel patsiendil MRSA-kandlust ei 

ravita. 

– Haiglatingimustes võib pikaravihaigete sümptomiteta 

pisikukandluse ravi vajalikuks osutuda. 

– Meditsiinipersonali pisikukandlust ravitakse. 

– Kui pisikukandlus piirdub nt. ninalimaskestaga, 

saab rakendada lokaalset ravi. 

Mupirosiinsalvi (Bactroban ® ) määrida õhukeselt 

kolmel korral päevas viie ööpäeva kestel. 

– Kui pisikukandlus on laialdasem või haigel on 

raske nahahaigus, siis bakteri eradikatsioon tavaliselt 

ei õnnestu. Ka meditsiinilised abivahendid 

(põiekateeter, trahheostoomiakanüül, ninamaosond 

ning mitmesugused dreenid) on mikroobist 

puhastumisele sageli takistuseks. 

– Süsteemsed antibiootikumid mõjuvad pisikukandlusele 

üsna puudulikult, sest need erituvad 

limaskestadele vähesel määral. Nende kasutamine 

on mõeldav, kui MRSA-kandlus on tunduvalt 

laialdasem, või on levinud piirkondadeni, 

kuhu lokaalne ravi ei ulatu. 

– Desinfitseerivate (nt. kloorheksidiini sisaldavate) 

pesuainete kasutamisega püütakse vähendada 

naha ja limaskestade bakterite hulka. Pisikukandluse 

ravi tõhususel puudub kindel garantii. 

– Patsienti võib lugeda pisikukandlusest vabanenuks, 

kui kõik kolm nädalase vahega võetud 

bakterikülvi analüüsi on negatiivsed. 

– Relapsid on ikkagi levinud, eriti kui patsient on 

saanud antimikroobset ravi mingi muu infektsiooni 

tõttu. Et relapsid on võimalikud isegi mitme 

aasta pärast, tuleb varemini koloniseerunud


patsientide MRSA-näitu uuesti haiglatesse sattumisel 

alati kontrollida. 

– Hoolduspersonali kuuluv MRSA-kandja tagandatakse 

vastavalt töölt, kuni kontrollanalüüsid 

on negatiivsed. 

Infektsioonid 

– Praegusel momendil on ainus kindlalt toimiv 

antibiootikum vankomütsiin, mida kasutatakse 

kõikide tõsiste MRSA-infektsioonijuhtude raviks. 

– Rifampitsiini, fluorokinoloone, fusidiinhapet ja 

sulfatrimetoprimi võib tundlikkuse alusel erijuhtudel 

kasutada kergemate infektsioonide ravimisel. 

– Antibiootikumi valikut arvestamata ravitakse 

MRSA- infektsioone, järgides tavapäraseid stafülokokiliste 

infektsioonide ravipõhimõtteid. 

2.30 INFEKTSIOOSNE 

MONONUKLEOOS 

Toimetus 

Eesmärgid 

– Haiguse kliinilise avaldumise äratundmine ja 

eristamine nt.streptokokktonsilliidist. 

– Antibiootikumravi vältimine mittekomplitseeritud 

juhtudel. 


– Tekitaja on Epstein-Barr’i viirus (EBV); nakatumiseks 

on vajalik tavaliselt orofarüngeaalne 

limaskestade kontakt (“kissing disease”). 

– Inkubatsiooniaeg varieerub, on 7 kuni 50 ööpäeva. 

– Soomes on u. pooltel alla 5-aastastel lastel ja 

praktiliselt kõigil täiskasvanuil olemas laboratoorselt 

diagnoositavad vastavad antikehad, mis 

tõendavad läbipõetud infektsiooni. 

Sümptomid ja haiguse kulg 

– Koolieelsetel lastel võib infektsioon kulgeda 

kerge palavikulise haigusena või olla subkliiniline. 

– Kliiniline pilt võimendub vanusega: kõrge palavik, 

tonsilliit, lümfisõlmede ja põrna suurenemine, 

hepatiit. Haiguse alguses võib esineda silmalaugude 

tursumist. 

– Punakas peenetäpiline lööve (u. 10%-l haigetest) 

tekib enamasti amoksitsilliinravi kasutamisel 

haiguse ajal. 

– Tavaliselt paranetakse spontaanselt paari nädalaga. 

Statsionaarse ravi näidustuseks on raskekululine 

haigus või tüsistused (üldiselt harva): 

müokardiit, autoimmuunne hemolüütiline aneemia 

(AIHA), veritsused (trombotsütopeenia), 

22 

glomerulonefriit, artriit, meningiit või entsefaliit; 

pareesid või polüradikuliit, psüühikahäired. 

– Mõnikord on EBV-infektsioon krooniline või 

retsidiveeruv. 

Laboratoorne diagnostika 

– Mononukleoosi kahtlusel uuritakse haige verepilti 

ja teostatakse Paul-Bunnell’i reaktsioonil 

põhinevaid teste (nt. Monosticon ® ). Kliinilise 

pildi sobides on selline diagnoos usaldatav. 

Probleemjuhtudel võiks määrata EBV-IgM-kl. 

antikehad (enamasti piisab ühest kontrollist). 

– Verepildis on tüüpilise leiuna mononukleaaride 

kõrge tase. Perifeerses veres on atüüpilisi lümfotsüüte 

üle 10% lümfotsüütide üldarvust. Sageli 

esineb trombotsüto- ja granulotsütopeeniat. 

– Muud laboratoorsed uuringud on vajalikud vaid 

diferentsiaaldiagnostikat tehes. SR on mõõdukalt 

kiirenenud, CRV on praktiliselt normi piires, 

ALAT võib olla tõusnud. Tonsilliidi tunnustega 

haigeilt tuleks võtta neelust külvimaterjal. 

Sageli on koos mononukleoosiga ka streptokokkinfektsioon. 

Mononukleoosihaige ambulatoorne 

jälgimine 

– Täiskasvanul on haigus sageli pikema kuluga 

ning rohkete sümptomitega. Vajalik koduse ravi 

pikkus oleks algul 1 kuni 2 nädalat. 

– Diferentsiaaldiagnostikas tuleb arvestada streptokokktonsilliiti, 

teisi palavikuga kulgevaid haigusi, 

hepatiiti, isegi lümfoomi. 

– Jälgida maksa ja põrna suurust ning vältida füüsilist 

ülekoormust eriti splenomegaalia puhul 

(põrna rebenemise oht). 

– Väljendunud tonsilliidi ja neelukülvis kasvava 

A-gr. streptokoki korral alustatakse penitsilliinraviga. 

Ka mononukleoosi puhul on võimalik 

peritonsillaarse abstsessi teke. 

– Haiget ei tarvitse nakkusohu tõttu isoleerida 

(kuid informeerida nakatumisviisist). Verd ei 

loovutata doonorluse korras enne 6 kuu möödumist. 

2.35 GRIPP 

Toimetus 

Eesmärgid 

– Raviasutused peavad teadma piirkonna epidemioloogilist 

situatsiooni. 

– Riskikontingendi õigeaegne vaktsineerimine 

enne oodatava epideemia puhkemist. 

– Antibiootikumravi vältimine mittekomplitseeritud 

juhtudel. 

– Komplikatsioonide varajane diagnoosimine ja 

ravi.


– Gripihaige eritab viirust köhides, aevastades või 

süljepiiskadega saastunud esemete kaudu. 

– Inkubatsiooniaeg on 1 kuni 4 päeva. 

– Epideemiad levivad Soomes enamasti talvel ja 

kevadtalvel. 

– Suuremaid puhanguid põhjustavad gripp A 

alatüübid H3N2 ning H1N1, samuti gripp B. 

Kliiniline pilt 

– 3 kuni 7 päeva vältav ägeda algusega palavikuhaigus, 

mille üldnähtudeks on lihasevalud, peavalu, 

külmavärinad, halb enesetunne, higistamine 

ja väsimus. Lisaks eelnevale täheldatakse 

veel kuiva köha, neelamisvalu, silmade valguskartust 

ja liigesevalusid. Nohu pole tavaliselt 

keskne kaebus. 

– Komplikatsioonideks on tavaliselt bronhiit või 

pneumoonia. Kopsupõletik võib olla nii viirusliku 

kui ka bakteriaalse etioloogiaga (enamasti 

pneumokokk; vahel stafülokokk või hemofiilus). 

Haruldasem on südamelihase kahjustus 

(kardiit) või kesknärvisüsteemi tüsistus (entsefaliit). 

Gripi profülaktika 

– Riskirühmade vaktsineerimine (vt.ptk.3.10). Riskivabadele 

patsientidele võib soovitada apteegis 

saada olevat gripivaktsiini, selgitades, et see ei 

kaitse iga gripi vastu. 

– Amantadiini kasutamist profülaktilisel eesmärgil 

piiravad tema kõrvaltoimed (uimasus, unetus, 

urineerimishäired harvemini), vajalik pikk kasutamisaeg 

ja võimalik resistentsuse teke. Preparaat 

on tõhus ainult gripp A vastu. Amantadiinravi 

võiks kaaluda patsiendile, kel on vaktsineerimine 

kas vastunäidustatud, hiljaks jäänud või 

kel spetsiifiliste antikehade teke on epideemia 

ajal puudulik immunosupressiooni tõttu. 

Annustamine 

- 15–65-aastased Atarin ® 100 mg 2 x 1 

- Üle 65-aastased ja 10–15-aastased 100 mg 

1 x 1 

- 2–10-aastased ½ x 1 (50 mg x 1 ) 

Gripihaige ambulatoorne jälgimine 

– Diagnoosimiseks piisab tüüpilisest kliinilisest 

pildist epideemia ajal. 

– Haige läbivaatusel pöörata tähelepanu võimalikele 

komplikatsioonidele: kopsude tähelepanelik 

auskulteerimine, otoskoopia lastele, EKG südame 

kaebuste puhul. 

– Rutiinsed laboratoorsed- ja röntgeniuuringud on 

tarbetud. 

– Lastele palaviku alandamiseks mitte anda atsetüülsalitsüülhapet 

Reye sündroomi riski tõttu. 

– Vajalik koduse ravi pikkus on nädala piires. 

23 

2.41 TOKSILISE ŠOKI SÜNDROOM 

Toimetus 


Eesmärk 

– Arvestada šokisündroomi võimalust raskes üldseisundis 

palavikuhaigel, kui tegemist on: 

tupesisest menstruaaltampooni kasutava naispatsiendiga 

haavainfektsiooniga. 

Etioloogia 

– Põhjustajaks on Staphylococcus aureus, mille 

toksiinid vallandavad haigusprotsessi. 

– Ka tõsise streptokokkinfektsiooniga võib kaasneda 

toksiline šokk. 

Vaevused algfaasis 

– Kõrge palavik 

– Peavalu, müalgiad, kõhuvalu 

– Vesine diarröa 

– Limanahkade põletikulisus (suu, neel, konjunktiivid). 

Kriteeriumid 

Põhikriteeriumideks on 

1. Palavik üle 38,9 ºC. 

2. Punetav, päikesepõletust meenutav laiguline 

eksanteem hilisema ketendusega. 

3. Hüpotensioon (süstoolne rõhk alla 90 mm Hg). 

– Lisaks loetletule vähemalt kolme järgneva elundkonna 

häirunud talitlus: 

oksendamine ja kõhulahtisus 

lihasevalud või suurenenud S-CK e. seerumi 

kreatiinkinaasi (5 x norm) 

punetavad limaskestad neelus, tupes, sidekestadel 

neerude või maksa talitlushäired 

trombotsütopeenia 

kesknärvisüsteemi, südame ja kopsude talitlushäired. 

– Välistada, et haigel pole samaaegselt teisi infektsioone. 

Ravi 

– Tampoon eemaldatakse otsekohe tupest. 

– Transpordil haiglasse rakendatakse: 

veenisisene infusioon kolloidlahuse või albumiiniga, 

kui need on saadaval, muidu füsioloogilise 

keedusoolalahusega 

(hüdrokortisooni 100 mg i.v). 

hapnikravi. 

– Haiglas: 

normaalne šokiravi 

stafülokokiantibiootikum. 

Järelravi 

– Mõneks kuuks keelatakse tampooni kasutada.


Vajaduse korral õpetatakse asjakohast kasutamistehnikat. 

2.45 HERPES ZOSTER 

Jaakko Karvonen 

Eesmärgid 

– Herpes zosteri äratundmine juba algfaasis ning 

tarbetute uuringute vältimine. 

– Kiire atsükloviirravi alustamine immunosupressiivsetele 

haigetele ja trigeminuspiirkonna herpes 

zosteri korral. 

– Atsükloviirravi alustamine teistele haigetele, kui 

haigus on väga ägedaloomuline ning lööbimisest 

on möödunud kuni kolm ööpäeva. Immunosupressiivsuse 

korral on põhjendatud ka hilisem 

ravi algus. 

Tekitaja 

– Varicella – zoster-viirus, mis persisteerib närvijuurte 

ganglionides tuulerõugete läbipõdemise järel. 

Vöötohatise korral tavaliselt retsidiive ei teki. 


– Ühe kehapoolega piirduv vöötjas äge villiline 

lööve, tavaliselt kehatüvel või näol, harvemini 

jäsemetel. 

– Nahapiirkonna paikne valu, kõrvetustunne või 

puutehellus võib tekkida mitu päeva enne lööbimist. 

Mõtle herpes zoster-infektsioonile ka rinnavalude 

diferentsiaaldiagnostikas ja kontrolli patsiendi 

nahka. 

– Kui palavikuhaigel ei paikne villiline lööve ühepoolselt 

1 kuni 2 dermatoomi piires, võib olla tegemist 

primaarse herpes simplex-infektsiooniga. 

Viiruse medikamentoosne ravi 

Antiviirusliku ravi efektiivsus 

– Varakult alustatuna: 

lüheneb haiguse kestus 

väheneb eksanteemi haavandumise võimalus 

leevendub ägeda faasi valu 

väheneb valuvaigistite tarvitamise vajadus 

näol, silmade lähedal paikneva vöötohatise 

korral väheneb silmakomplikatsioonide oht 

tõenäoliselt väheneb ja leevendub postherpeetilist 

neuralgia. 

Kindlad ravinäidustused 

– Järgmiste haiguste või ravimite kasutamise tõttu 

immunosupressiooniga vöötohatise haigeid peab 

ravima viirusravimitega: 

luuüdi depressioon (leukeemia, granulotsütopeenia) 

immuunpuudulikkus 

24 

AIDS või kindlaks tehtud HIV- kandlus 

mis tahes tõsine üldhaigestumine 

raskelt korrigeeritav suhkurtõbi 

tsütostaatikumid 

pikaaegne peroraalne steroidravi. 

– Trigeminuspiirkonna zoster vajab igal juhul ravi 

võimalike silmakomplikatsioonide ohu tõttu. 

Ninalähedased lööbed on silmadele ohtlikud. 

Silma tugeva punetuse korral, kui sarvkesta 

puutetundlikkus nõrgeneb või viisus langeb 

(uveiit), tuleb patsient saata kiiresti silmaarsti 

juurde. Alusta samas ka viirusvastast ravi. 

Suhtelised näidustused 

– Üle 60-aastastel võib zoster-infektsioon kulgeda 

raskelt. 

– Ravi tasub rakendada ka nooremale kontingendile 

raskematel, haiglaravi vajavatel juhtudel. 

Annused 

– Atsükloviir 800 mg x 5 x 7 p.o. 

– Famtsükloviir 250 mg x 3 x 7 või 500 mg x 2 x 

7 p.o. 

Toimib ka pentsükloviir. 

– Valatsükloviir 1 g x 3 x 7 p.o. 

laguneb soolestikus atsükloviiriks ja valiiniks 

imendub paremini kui atsükloviir. 

– Immunosupressiivsetele isikutele soovitatakse 

intravenoosset atsükloviirravi. 

– Lokaalne ravi (atsükloviirsalvi kasutamine) ei 

anna vöötohatise korral olulist efekti. 

Kõrvaltoimed 

– Atsükloviir, famtsükloviir ja valatsükloviir on 

üldiselt hästi talutavad preparaadid. Osal juhtudel 

on siiski täheldatud 

seedetrakti korratusi 

allergilisi lööbeid 

peavalu 

transitoorset maksaensüümide arvu tõusu. 

Nakkavus ja isoleerimise vajadus 

– Viirus nakkab põhiliselt villide staadiumis olevast 

vöötohatisest. 

– Haige peaks vältima kontakte tsütostaatilist ravi 

saavate lastega, kellele herpese-nakkus võib ohtlik 

olla. Kui kokkupuude on olnud, manustatakse 

lapsele zoster-hüperimmunoglobuliini. 

Postherpeetiline neuralgia 

– Peaaegu kõigil haigeil esineb vastava nahapiirkonna 

valulikkust või hüperesteesiat ka lööbest 

paranemise järel. Vanuritel kestavad sellised nähud 

isegi aastaid. 

– Ägedas faasis viiruse vastane ravi tõenäoliselt vähendab 

ja leevendab postherpeetilist neuralgiat. 

– Valude leevendamiseks sobivad algul antiinflammatoorsed 

analgeetikumid. Nende mittemõjumisel 

soovitatakse äkiliste ja kõrvetavate neuralgiade 

puhul karbamasepiini, alates annusest 100

mg x 2. Annust võib tõsta kahe nädala järel kuni 

200 mg x 3. Kui täisannusega ei saavutata soovitavat 

efekti nädala jooksul, pole mõtet sellega 

jätkata. 

– Tritsüklilist antidepressanti (nt.amitriptülliini 

25–50 mg x 1 õhtuti), võivad kasutada hüperesteesiate 

või pidevate valude all kannatavad 

haiged. 

2.50 HIV-INFEKTSIOON 

Juhani Lähdevirta 

Eesmärgid 

– Võimaliku HIV-infektsiooni väljaselgitamise 

sõeluuringud tehakse Soomes esmajärjekorras 

homo- või biseksuaalsetele meestele 

heteroseksuaalsetele isikutele, kel on rohkesti 

seksuaalpartnereid 

veenisiseste narkootikumide kasutajaile. 

Patsiendil on õigus olla informeeritud HIV-näidu 

võtmisest ning tal on võimalus sellest keelduda. 

– HIV-infektsiooni oletatakse ennekõike 

eelmainitud rühmadesse kuuluvail isikuil, kel 

esineb esmasnakkusele e. primaarinfektsioonile 

viitavaid sümptomeid 

etioloogiliselt ebaselgetel immunosupressiivsetel 

juhtudel, mis on seotud noore inimese 

kahheksia ja dementsuse väljakujunemisega, 

ebaselge seenösofagiidi, trombotsütopeenia 

või aneemiaga. 

– Seroloogilised uuringud HIV-infektsiooni kahtlusel 

tehakse 1 kuni 3 nädala möödumisel esmassümptomitest 

ja edasi 2 kuni 3-kuulise vahega 

poole aasta jooksul. 

– Salastatus ja diskreetsus olgu tagatud. 


– Soomes oli 1997. aasta jaanuarikuu seisuga registreeritud 

kokku 259 AIDSi juhtumit ja 795 

HIV-positiivset, neist 37% olid infitseerunud heteroseksuaalsel 

teel. Patsientidest oli välismaalasi 

23% ja naisi 19%. 

– 203 AIDSi haiget on surnud. 

– Nakatunuist elab ligikaudu 2/3 pealinna ümbruses.* 

AIDS ja sellele eelnevad staadiumid 

Primaarinfektsioon 

– HIV-infektsiooni esmasnakkus kujuneb kolman- 

Tõlkija märkus: Eestis on HIV-nakkuse seis 15.09.98 järgmine: 

avastatud alates aastast 1988 81 HIV-positiivset isikut 

(neist 7 aastal 1998), mehi 73 ja naisi 8. Diagnoos AIDS on 

püstitatud 19 juhul, praegu on elus neist 3 isikut. Ülalmainitud 

seisuga elab Eestis 52 HIV-positiivset ning meilt on mujale 

elama asunud 11 HIV-nakkusega isikut. Nakatunutest põhiline 

osa elab pealinnas.Viimaste aastatega on suurenenud heteroseksuaalide 

osakaal. 

25 


dikul nakatunuist 1 kuni 8 nädala jooksul. Kolmandikul 

nakatunuist on sümptomid kerged või 

praktiliselt tähelepandamatud ja ülejäänuil jääb 

primaarinfektsioon täiesti subkliiniliseks. Selles 

staadiumis esinevad mööduvad, tavaliselt 1 kuni 

4 nädalat vältavad üldnähud (üks või mitu sümptomit) 

palavik 

kurguvalu 

lümfisõlmede suurenemine (mööduv) 

lihasevalud 

lööve (morbilliformne eksanteem) 

liigesepõletik 

peavalu ja mõnikord aseptiline meningiit. 

– Esmasnakkus meenutab sageli infektsioosset 

mononukleoosi. 

– Diagnoosimist raskendab selles staadiumis esinev 

HIV-antikehade negatiivsus ELISA-testides 

üle 50% haigeil. HIV-antigeenitest või PCR- test 

on enamasti positiivsed. 

Asümptoomne staadium 

– Vältab 1–15 aastat (keskmiselt 4 aastat). 

– Nimetatud staadiumi kriteeriumiks on see, et 

HIV-positiivsusele lisaks ei konstateerita LASega 

ARC-järgu vaevusi või iseloomulikke kliinilisi 

või laboratoorseid tunnuseid. 

– Patsient on selles staadiumis töövõimeline. 

LAS (Lymphadenopathy-associated syndrome) 

– Staadiumi kriteeriumiks on suurenenud lümfisõlmed 

vähemalt kahes või enamas ekstraingvinaalses 

piirkonnas, ning vähemalt 3 kuu kestel. 

Lümfisõlmede läbimõõt peab olema vähemalt 1 

cm. 

– Lümfisõlmede kontrollimisel tuleb meeles pidada, 

et ka tervel inimesel võib esineda üksikult 

suurenenud mitmesuguse läbimõõduga lümfisõlmi 

ning ka HIV-patsiendil ei tähenda selline 

leid veel alati LAS-diagnoosi. LAS-staadiumis 

on enamasti palju lümfisõlmi üsna ühesuguselt 

suurenenud, need on valutud ja peaaegu liikumatud. 

– Üldseisund on siin rahuldav, töövõime säilinud. 

ARC (AIDS-related complex) 

– Selles staadiumis esinevad patsiendil üldhaigusnähud 

ja praktiliselt on ta haige. Eel-AIDS-i 

staadiumi kaugemale arenenud vormi eristab 

AIDS-ist vaid see, et haiguse kriteeriumiks määratud 

oportunistlik haigus puudub. 

– Kliinilises praktikas kasutatav määratlus: CD4rakkude 

arv on alla 0,3 x 10 9 /l ja üks kliiniline 

sümptom (taastuv palavik, kõhulahtisus, üle 

10%- line kaalulangus, ebanormaalne väsimus, 

öine higistamine) ning üks laboratoorne kõrvalekalle 

(sh. trombotsütopeenia, suurenenud seerumi 

immunoglobuliini sisaldus). 

AIDS 

– Tegemist on väljakujunenud omandatud im-


muunpuudulikkusega, mil ARC-patsiendil tekivad 

oportunistlikeks tunnistatud kaashaigused. 

– Oportunistlikest haigustest on Soomes levinuimad 

kandida ösofagiit või kandida stomatiit 

atüüpiliste mükobakterite põhjustatud infektsioonid 

(M. avium-intracellulare) 

Pneumocystis carinii-kopsupõletik 

Kaposi sarkoom. 

– Mujal maailmas on laialdaselt tuberkuloosi. 

Millistel juhtudel kontrollida HIVinfektsiooni 

olemasolu? 

– Kliinilised näidustused: 

Kaposi sarkoom (veinpunased või violetsed 

laigud või tuumorid pehmel suulael, igemetel, 

nahal). 

Noorte või keskealiste tuberkuloos. 

Atüüpiline pneumoonia või palavikuhaigus 

koormusdüspnoega (Pneumocystis carinii). 

Seletamatu trombotsütopeenia. 

Laialdane suu kandidoos, millele lisandub 

neelamisraskus või -valu (söögitoru kandidoos). 

Kõik ebaselged palaviku-, kõhulahtisuse-, 

kõhnumise- ja dementsuse juhud. 

Anamneesis veenisiseste narkootikumide kasutamine. 

HIV-näitu tuleb alati kontrollida patsiendi 

enese palvel. 

– Patsiendile selgitatakse eelnevalt testi kontrollimise 

vajalikkust. Haige keeldumisel tuleb veenvalt 

põhjendada, milliseid hilinemisest tingitud 

probleeme võib tekkida patsiendile enesele, temaga 

tegutsevale meditsiinipersonalile (lisauuringud 

ja ilmne ravi pikenemine) ning teistele 

inimestele (nakkusoht). 

– Testi tulemuse teatamisel tuleb valmis olla hingelise 

toetuse andmiseks, kui vastus on positiivne, 

seega ei tohi seda teha telefonitsi, reedeti või 

pühade eel. 

Ravi 

– Kuigi HIV-infektsiooni spetsiifiline ravi on 

viimase 1,5 aastaga märgatavalt edasi arenenud, 

on siiani tähtis oportunistlike nakkuste ravi ja 

profülaktika. 

– HIV-positiivseks osutuv patsient saadetakse 

täiendavateks uuringuteks või raviks haiglasse. 

– HIV-infektsiooni oportunistlike nakkuste profülaktikas 

lähtutakse CD4-rakkude väärtusest ja 

selle muutumisest. CD4-rakkude arvu jälgitakse 

ka sümptomiteta juhtudel vähemalt 6 kuu tagant. 

– Pneumocystis carinii- infektsiooni profülaktikat 

inhaleeritava pentamidiiniga 4-nädalaste vahedega 

tuleb alustada CD4-rakkude arvu langusel 

0,2-ni x 10 9 /l. Sulfatrimetoprimile siirdutakse 

väärtusel 0,07 x 10 9 /l. 

26 

– Zidovudiinraviga õnnestub sageli tõkestada viiruse 

levikut ema organismist lootesse. Raviga 

peaks alustama 3–4 kuud enne sünnitustähtaega. 

– Silmapõhjade kontroll alati (vajadusel pupille 

laiendada) HIV-patsiendi arsti külastusel tsütomegaloviirusliku 

retiniidi kindlaks tegemiseks. 

Seda saab ravida gantsükloviiriga. 

– Peavalu, halvatuse või teadvushäirete tavalisim 

põhjus on aju toksoplasmoos. 

– HIV-infektsiooni spetsiifilises ravis on käesoleval 

hetkel praktilises kasutuses viis pöördtranskriptaasi 

ensüümiinhibiitorit, millised on 

zidovudiin (ZVD e. AZT), zaltsitabiin (ddC), 

didanosiin (ddT), lamivudiin (d4T) ja stavudiin 

(3TC) kui ka kolm proteaasiinhibiitorit,nimelt 

sakvinaviir, ritonaviir ja indinaviir. Praegusel 

momendil kasutatakse enamasti kahe preparaadi 

kombinatsioone, kuid siirdumine kolme ravimi 

kombinatsioonile on alanud. Ravis lähtutakse 

plasma viiruskoopiate väärtusest (PCR-meetod). 

Sümptomitega haigete ravi alustatakse siis, kui 

viiruskoopiaid on 5000–10 000/ml või enam. 

Sümptomiteta ja LAS- staadiumi patsientidel 

alustatakse aga ravi näidu 30 000–50 000/ml 

juures ning CD4- rakkude tasemega alla 0,5 x 

10 9 /l. Kui viiruskoopiaid on sümptomitetagi juhtudel 

üle 100 000/ml, alustatakse ravi CD4rakkudest 

sõltumata. 

– Levinuima preparaadi zidovudiini (Retrovir ® ) 

ööpäevane annus on 500–600 mg. Selle ravi 

probleemiks on verepildi muutused (aneemia, 

leukotsütopeenia, trombotsütopeenia), peavalu 

ja lihasmassi kadu. 

– Spetsiifilised HIV-preparaadid ja oportunistlike 

infektsioonide ravimid ning haiglaravi on patsiendile 

tasuta. 

HIV-kontakt töökohal 

– HIV-näit tuleb võtta vahetult, järgmised kontrollid 

2-kuulise vahega 6 kuu kestel. 

– Kondoomi kasutamine jälgimisperioodil. 

– Tööõnnetusest teatada kindlustusfirmale. 

– Selge penetratsiooni korral, mil nakataja on 

kindlalt HIV-positiivne, soovitatakse zidovudiini, 

stavudiini ja indinaviiri kombineeritud ravi 

28 ööp. vältel. Raviga tuleks alustada kahe tunni 

jooksul. Väheulatuslike naha ja limaskestade 

kontakti korral soovitatakse zidovudiini ja lamivudiini 

kombinatsiooni. Tänapäeva seisukoha 

alusel vähendab vastav profülaktika nakatumist 

töökohal isegi 80%. 

HIV-infektsioon ja üldarst 

– Üldarsti ülesanded. 

HIV-patsiendi, tema omaste ja lähikondlaste 

nõustamine, samuti piirkondliku raviasutuse 

informeerimine. 

HIV-patsiendi ja tema perekonna igakülgne

psühhosotsiaalne toetamine, informeerimine 

ja suunamine kohalikku HIV-tugikeskusesse. 

Haige saladuse ja usalduse hoidmine. 

Tarbe korral, kohalikke olusid (nt. pikad vahemaad 

ja patsiendi soov) arvestades haige jälgimine 

ja ravi koostöös spetsiaalse eriüksusega, 

näiteks nii, et osa uuringutest ja kontrollist 

teostataks kohapeal. Peale selle võib kokku 

leppida, et tavalisemate probleemidega saab 

isik pöörduda kõigepealt kohalikku tervisekeskusesse 

ja üldarsti poole, kes konsulteerib 

(kui vaja) eriarstiga. 

Näiteks HIV-patsiendi grippi suhtutakse algul 

nii nagu teistegi haigete puhul. Kui haigusnähud 

aga pikenevad üle 3–5 päeva kestvateks 

või on mingil viisil ebatüüpilised, tehakse 

üldine vereanalüüs, CRV ja rindkere röntgenipilt 

(Pneumocystis carinii- infektsioon on 

algul näha õrna uduvarjuna; hapnikuga küllastatus 

ülekoormusel väheneb juba enne kopsupildi 

muutust). Konsulteeritakse igal juhul 

telefonitsi raviga tegeleva eriüksusega (isegi 

siis, kui tulemused olid praktiliselt kõrvalekalleteta). 

HIV-kandlus ja patsiendi töövõime 

– Primaarinfektsiooni, ARC- ja AIDS-staadiumis 

on haige töövõime langenud, kuid asümptoomses 

ja LAS-järgus enamasti normaalset tööd 

võimaldav. 

– Primaarinfektsiooni korral on töövõime langus 

mööduv nähtus; ARC-i ja AIDS-i puhul häirub 

aga püsivalt (võib olla seejuures vahelduv, mis 

sõltub kaasnevatest haigustest). Nendel juhtudel 

hinnatakse patsiendi töövõimet töö kvaliteedi ja 

kliinilise seisundi alusel. Kogemus on näidanud, 

et teatud erialadel töötamine on võimalik ka 

väljakujunenud AIDS-iga. 

– Nakatamisrisk ümbrusele nii HIV-viirusest kui 

ka oportunistlikest infektsioonidest on tõkestuseks 

vaid üksikute elukutsete puhul. 

Hügieeninõuded HIV-patsientidega 

töötavale personalile 

– Õnnetusjuhtumi korral kasutatakse kummikindaid 

ja näokaitset ning välditakse torkehaavu. 

– Vereanalüüsi võtjal peavad olema käes kummikindad, 

näokaitse pole vajalik (kui kasutatakse 

vaakumkatseklaasi). 

2.60 NAASKELSABATÕBI 

(ENTEROBIAAS) 

Toimetus 

Tekitaja ja nakatumine 

– 8–12 mm pikkune ning ligi millimeetrise läbi- 

27 

mõõduga valge naaskelsaba Enterobius vermicularis 

parasiteerib inimese jämesoole distaalses 

osas. Parasiteerib ainult inimestel. 

– Laialt levinud helmintiaas, eriti lastekollektiivides. 

– Nakatumine toimub helmindi munade vahendusel. 

Emased parasiidid roomavad öösiti pärakuümbrusele 

munema. 

– Munad säilitavad oma invasiivsuse nt. voodiriietes 

nädalaid. 

– Nakatumisest on vaevuste ilmnemiseni ligikaudu 

kaks kuud. 

Sümptomid 

– Tugev kihelemine anaalpiirkonnas, eriti öösiti. 

– Sekundaarne lööve tuharatel. 

– Harva esinevateks komplikatsioonideks on pimesoolepõletik 

ning tütarlastel põletikuprotsess 

munajuhas või alumistes kuseteedes. 

Diagnoos 

– Naaskelsabasid näeb väljaheite pinnal. 

– Helmindimunade leid roojast (õnnestub alla 

10%-l). 

– Naaskelsabade “püüdmine” kiudkangatükikesega, 

mis asetatakse umbes 5 cm pikkuselt ööseks 

lapse pärakule piki tuharate pilu. Eemaldatakse 

paari tunni möödudes või hommikul. 

– Perianaalkaapepreparaat võetakse parafiinvaseliinpulgaga. 

Ravi 

– Rakendatakse samaaegselt kogu perele, ka vaevusteta 

pereliikmetele. 

– Ravi korratakse 1–2 nädala möödudes. 

– Pürviinembomaatmikstuur 7,5–10 mg / kg ühekordse 

annusena või mebendasool (Vermox ® ) 

100 mg ühekordse annusena. Alla 2-aastaste 

annuseks on piisav 50 mg . 

– Voodilinad kloppida ja vahetada ravi ajal sageli. 

Laste küüned lõigata lühikeseks. 

Profülaktika 

– Pesta hoolikalt käsi ja jälgida WC hügieeni. 

– Hoida lastel küüned lühikesed. 

– Vältida haigega samade voodilinade vahel magamist. 

2.61 SOLGETÕBI (ASKARIDIAAS) 

Toimetus 


Üldandmed 

– Ascaris lumbricoides on 20–35 cm pikkune 

valkjas ümaruss.


– Nakatutakse harilikult pinnases laialt levinud 

solkmemunade allaneelamisel. Vastsete vabanemine 

leiab aset inimese soolestikus, ebaküpsed 

vormid kanduvad verevooluga kopsudesse kasvama 

ja roomavad neeluruumi, kust neelatakse 

jälle seedekulglasse. 

Vaevused 

– Sagedamini kergekujulised. 

– Kõhuvalud kergetest kramplike kokkutõmmeteni. 

– Veres eosinofiilia. Ig E-väärtuse tõus. 

– Massilisest solkmete kogunemisest võib sugeneda 

pneumoniit, sooltesulgus või hepatiit. 

Diagnoos 

– Solkmemunade esinemine roojapreparaadis. 

Ravi 

– Mebendasool (Vermox ® ) 100 mg x 2–3 ööp. vältel. 

Preparaadi rasedusaegne kasutamine on vastunäidustatud. 

– Kui patsiendil on mitmesuguseid helminte, ravitakse 

ta solkmeist kõigepealt. 

2.62 PAELUSSHAIGUSED 

(DIFÜLLOBOTRIAAS, TAENIA 

SAGINATA-TENIAAS) 

Toimetus 

Üldandmed 

Laiuss (Diphyllobothrium latum) 

– Vaheperemehed on vähilised ja kalad. 

– Kalades on vastsed mõne sentimeetri pikkused 

ja neid leidub kõigis tema elundeis. 

– Täiskasvanud isend parasiteerib põhiperemehe 

peensooles, kasvades isegi üle 10 m pikkuseks 

ja omades läbimõõtu 1–2 cm. 

– Skandinaaviamaades levinud helmintiaas, esineb 

ka Põhja-Ameerikas ning Kesk-Euroopas.* 

Nudipaeluss (Taenia saginata) 

– Soomes esineb haigusvorm, kus vaheperemeheks 

on veis. 

– Nakatumine toimub halvasti küpsenud, pooltoore 

veiseliha kaudu. 

– Helmintiaas on laialt levinud Lähis-Idas, Kesk- 

Aafrikas, Lõuna-Ameerikas. 

Vaevused 

Laiussi korral 

– B12-hüpovitaminoos on tähtsaim, esineb ka 

muude B-grupi vitamiinide ning eriti foolhappe 

defitsiiti. Väga vähestel on: 

* Tõlkija märkus: Eestis on laiusstõbi levinud Peipsi-äärsetes 

maakondades ja Saaremaal. 

28 

makrotsütaarne aneemia (15.24) 

siledapinnaline keel 

neuroloogilised häired (ataksia, jäsemete paresteesiad). 

Nudipaelussi korral 

– Tavaliselt kergemad haigusvormid: kõhuvalu ja 

eosinofiilia. 

– Sooltesulgus on harv tüsistus. 

Diagnoos 

– Vastavate munade leid roojapreparaadis. 

Ravi 

– Niklosamiid täiskasvanule 2 g ühekordse annusena. 

Üle 35 kg kaaluvatele lastele on annus 1,5 

g ja 11–34 kg kaaluvatele lastele 1,0 g. 

– Ravi tõhustab samaaegselt antav kõhulahtisti. 

– Kolme kuu möödudes kontrollitakse väljaheitest 

parasiidi mune. 

Profülaktika 

– Kala, kalamarja ja loomaliha korralik läbiküpsetamine, 

soolamine või külmutamine (vähemalt 48 t.) 

– Liha veterinaarsanitaarne kontroll. 

2.64 KEERITSUSSTÕBI 

(TRIHHINELLOOS) 

Toimetus 


– Inimese nakatumine “lihasööjate parasiidiga” 

(Trichinella spiralis) toimub kontrollimata, vastseid 

sisaldava liha söömisel. Inimene nakatub 

enamasti ebapiisavalt termiliselt töödeldud sealihast, 

vorstist või karulihast. 

– Keeritsussi vastsed vabanevad ja arenevad peremeesorganismi 

peensooles ning siirduvad verega 

kõikjale lihaskoesse. 

– Lihastes moodustavad parasiidi vastsed mõne 

kuuga lubjastuvaid tsüste, millede invasiivsus 

vältab aastaid. 

Vaevused 

– Sooleinfektsioon on latentne. 

– Nädal peale nakatumist, vastse rändamisjärgus, 

tekivad palavik, veres eosinofiilia, müalgiad, 

vaskuliit, silmade ümbruse turse, urtikaaria, vahel 

köha, transaminaaside tõus. 

– Kolmandal nädalal, lihaseisse siirdumise staadiumis, 

on iseloomulikud tugevad lihastevalud, 

silmamunades rõhu- ja valutunne, küünte all ja 

sidekestadel verevalumid. 

Diagnoos 

– Põhineb peamiselt anamneesil ja kliinilisel pildil.

– Anamneesis andmeid kontrollimata liha söömisest 

(kodusea või karuliha). 

– Eosinofiilia ilmneb umbes 10 ööpäeva pärast 

nakatumisest ja vastavate antikehade tiiter tõuseb 

2–3 nädalaga. Lihaseensüümid CK (kreatiinkinaas) 

ja LD (laktaatdehüdrogenaas) võivad 

olla tõusnud. 

– Vastsete sedastamine lihasbioptaadist (m.deltoideus, 

m.gastrocnemius) eriti neljandal haigusnädalal. 

Ravi 

– Infektsionistiga kooskõlastatult. 

– Kui on kindlalt teada või on alust oletada, et patsient 

on söönud keeritsussi vastseid sisaldavat 

liha, võib 24 tunni kestel anda tiabendasooli 

(vajalik eriluba) 25 mg x 2 x 7. Hiljem alustatult 

on kasutatud suurtes annustes mebendasooli 

pikkade kuuridena nt. 400 mg x 3 kümne ööpäeva 

vältel. Ägedas faasis soovitatakse voodire•iimi 

ja antiinflammatoorseid analgeetikume, tõsistel 

juhtudel kortikosteroide. 

Profülaktika 

– Liha veterinaarkontroll. 

– Liha piisav termiline töötlus (küpsetamine, külmutamine), 

trihhinellad säilivad suitsutatud ja 

soolatud toodetes. 

2.65 JÄRVEKIHELUS 

(SKISTOSOMIAAS) 

Toimetus 


– Dermatitis schistosomica tekitajaks on imiuss, 

kelle looduslikeks põhiperemeesteks on veelinnud 

ning vaheperemeesteks molluskid. 

– Inimene ei toimi peremeesorganismina, kuid parasiidi 

ebaküpsed vormid (tserkaarid) on võimelised 

tungima inimese nahasse, tekitades ülitundlikkuse 

reaktsioone. 

Vaevused 

– Tavaliselt jalgadele lokaliseeruv (järvevees kahlamine 

!) kihelev peenpapuloosne lööve. 

Diagnoos 

– Anamnestiline. 

– Vahel leiab lööbeelementidest mikroskoobi abil 

peaaegu millimeetrise tserkaaria-vastse. 

– Antikehadest ei ole abi. 

Ravi 

– Antihistamiinsed preparaadid p.o., löövet soovitatakse 

määrida rasvaste kreemidega. Haigus paraneb 

iseenesest. 

29 

Profülaktika 

– Naha hoolikas kuivatamine järveveest. 

2.66 PÕISTANGTÕBI 

(EHHINOKOKKOOS) 

Toimetus 

Üldandmed 

– Echinococcus granulosus on paeluss. Põhiperemeesteks 

on koerlased. Täiskasvanud põistangpaeluss 

on 3–9 mm pikkune. Inimesele lisaks on 

vaheperemeesteks nt. lammas, põder, põhjapõder. 

Soomes leitakse ehhinokokkoosi põdrakasvatajatel. 

– Nakatutakse helmindi munade allaneelamisel, 

mis vaheperemehe soolestiku seina läbides siirduvad 

verega põhiliselt maksa ja kopsudesse, 

arenedes seal hüdatiiditsüstideks. Tsüst sisaldab 

rohkesti vastseid ja võib suureneda mitmesentimeetrise 

läbimõõduni. Haigusnähud tulenevad 

eri organites asetsevaist tsüstidest ja võivad 

avalduda alles aastate pärast. 

Vaevused 

– Sõltuvalt tsüstide paiknemisest 

Maksatsüstide korral: kõhuvalud, iiveldus, 

võimalik sapiteede sulgus. 

Kopsutsüstide korral: röntgenkontrastne varjustus 

kopsukoes, harva köha või veriköha. 

Häired teiste organite talitluses: eelkõige 

kesknärvisüsteemis ja luustikus. 

– Tsüstiruptuur võib põhjustada anafülaktilise šoki 

või urtikaarse reaktsiooni ja kõrge eosinofiilia. 

Diagnoos 

– Spetsiifiliste antikehade määramine. 

Ravi 

– Kirurgiline: tsüstide eemaldamine. 

– Raviks kasutatakse albendasooli. 

2.67 TOKSOPLASMOOS 

Maija Lappalainen 

Tekitaja 

– Algloom – Toxoplasma gondii. 



– Fertiilses eas naiste toksoplasmainfektsiooni 

seroprevalentsus on Soomes u. 20%. 

– Raseduseaegne ilmnevus on 2,4/1000 seronegatiivset 

rasedust, nende andmete põhjal võiks esi-


neda u. 130 primaarset rasedusaegset toksoplasmoosi 

aastas. 

– Kaasasündinud toksoplasmoosiga lapsi sünnib 

Soomes 50–60 aastas. 

– Toksoplasma antikeha-positiivsetest AIDSi- haigetest 

u. 30% haigestub toksoplasmaentsefaliiti. 

Nakkusallikad 

– Koetsüstid 

Toit (toores või pooltoores liha) 

Elundite siirdamine. 

– Kassi ekskrementide ootsüstid 

Kassi väljaheide 

Pinnas (nt. nakatumine aiatöödel) 

Pesemata või koorimata puu- ja juurvili. 

– Takütsoiidid 

Siirdatud organid ja veri 

Infitseerunud eritised. 

– Raseda nakatumisel võib toksoplasma takütsoiidivorm 

kanduda transplatsentaarselt lootesse 

parasiteemia faasis. Loodet ohustab ema primaarinfektsioon, 

mitte protsessi reaktivatsioon. 

Transmissioonirisk on keskmiselt 40%. 


– Valdavalt subkliinilised vormid. 

– Tavalisim avaldumisvariant on lümfadenopaatia. 

– Üldnähtudest: palavik, väsimus, öine higistamine, 

kurguvalu, müalgia. 

– Võimalik hepatosplenomegaalia ja makulopapuloosne 

eksanteem. 

– Perifeerses veres atüüpilised lümfotsüüdid. 

– Immuunpuudulikkuse korral on haigus tavaliselt 

äge. Haigel võib tekkida entsefaliit, pneumoonia 

või müokardiit ja haigus võib lõppeda surmaga. 

– Vastsündinu kaasasündinud toksoplasmoos on 

generaliseerunud üldinfektsioon, millega kaasnevad 

põletikulised protsessid kesknärvisüsteemis. 

Haigus on krooniline ning annab 85–90%-le 

nägemise ja kesknärvisüsteemikahjustuse. 

– Kroonilise aktiivse toksoplasmoosi vaevused 

vältavad kuid, isegi aastaid. Toksoplasma või 

selle DNA on leitav vereringest. 

– Okulaarne toksoplasmoos avaldub tavaliselt 

retinokorioidiidina, mida peetakse kaasasündinud 

infektsiooni tagajärjeks. Ka ägeda infektsiooniga 

kaasnevat silmatoksoplasmoosion kirjeldatud. 

Ravi 

– Võimalik iseeneslik paranemine mõne päeva 

kuni mõne nädala möödudes. Ravimpreparaatide 

kasutamine on põhjendatud 

erakordselt tormilise haiguskuluga 

immuunpuudulikkuse korral 

raseda primaarinfektsiooni puhul 

kaasasündinud toksoplasmoosi korral. 

30 

– Preparaatidest soovitatakse pürimetamiini ja 

sulfoonamiidi kombinatsiooni või spiramütsiini 

või mõlemat. Ravi määramine ja sellekohane 

jälgimine kuulub üldjuhul eriarstide kompetentsi, 

arvestades toksiliste kõrvaltoimete riski pürimetamiini 

rakendamisel (luuüditoksiline). 

Diagnostika 

– Primaarinfektsiooni korral on diagnoos seroloogiline. 

Ühest seeruminäidust (1–2 ml) määratakse algul 

toksoplasma spetsiifilised IgG antikehad. 

IgG-de tulemusele toetudes määratakse juba 

IgG-de aviditeedid, IgM või mõlemad ning 

vajaduse järgi (imikuealistel) IgA. 

Kaasa anda saatekiri, millel kliinilised andmed, 

eriti juhul, kui rasedusaegse toksoplasmoosi 

võimalus on reaalne. 

– Erijuhtudel tehakse veel vere, liikvori, amnionivedeliku 

või koenäidu toksoplasma PCR-uuring. 

Seroloogia on alati esmajärguline uuring. 

Profülaktilised meetmed 

– Hoolikas lihasaaduste termiline töötlemine. 

– Vältida toore liha paljakäsi puudutamist. 

– Käed pestakse ja lauapinnad puhastatakse hoolikalt 

toore lihaga kokkupuutumise järel. 

– Juur- ja puuviljad pestakse hoolikalt ja soovitatavalt 

kooritakse. 

– Takistada putukate pääsu toiduainetele. 

– Mitte puudutada kassi ekskremente ja nendega 

reostunud aineid (nt. kassiliiv) paljakäsi. Kui see 

ei ole võimalik, kasutada kummikindaid ja kassi 

väljaheited hävitatakse võimalikult kiiresti. 

– Vältida reisimist toksoplasmoosi ohupiirkonda 

raseduse ajal. 

– Immuunpuudulikkusega patsientide toksoplasma 

infektsioonid on enamasti latentse haiguse reaktivatsiooniks. 

Haige toksoplasma seropositiivsus 

tuleb välja selgitada võimalikult vara. 

2.68 GIARDIAAS (LAMBLIOOS) 

Anssi Jokipii, Liisa Jokipii 

Tekitaja 

– Giardia lamblia (Mastigophora) -algloom. 

– Nakatumine toimub haige väljaheitest lamblia 

tsüstide vahendusel 

söögi ja joogi kaudu 

otsese puutenakkusena. 

Haiguspilt 

– Mitmekesine: sümptomiteta parasiidikandlusest 

kuni ägeda gastroenteriidi ja kroonilise malabsorptsioonini. 

Prevaleeruvad erineva intensiivsusega 

kõhuvalud.

Ägeda giardiaasi vaevused 

– Ülakõhus spasmid, iiveldus. 

– Väljaheide suuremahuline, vinava haisuga, värvuselt 

hele, õõtsuv, konsistents poolpehmest vedelani. 

– Sagenenud ja kiireloomuline roojamistarve, eriti 

hommikuti ja söömisega seoses. 

– Kõhupuhitus, gaasid, isutus, kehakaalu langus. 

Kroonilise giardiaasi vaevused 

– Samad nähud nõrgemini väljendunult. 

– Laineline kulg ägenemistega. 

– Võimalikud komplikatsioonid: sekundaarne malabsorptsioon, 

laktoosiintolerantsus, isegi subtotaalne 

villusatroofia, sapipõie- ja kõhunäärmepõletik, 

reaktiivne artriit, urtikaaria, silmapõletik. 

– Spetsiifilist diagnoosi ei saada kliinilise pildi 

põhjal. 

Diferentsiaaldiagnoos 

– Muud seedeinfektsioonid – ühe tekitaja leid ei 

välista veel teist. 

– Koletsüstiit, haavandtõbi ja malabsorptsioon. 

Spetsiifiline diagnoos 

– Seisneb alglooma leidmises. 

– Värske rooja natiivpreparaadist (s.o.formaliiniga 

fikseeritud – eeter kontsentreeritud) leitakse 

mikroskopeerimisel algloomi tsüstivormis (laboratoorselt: 

sooleparasiitide uuring). 

– Duodeenumi või jejuunumi limast otsitakse trofosoitvorme. 

Limaskesta biopsiamaterjali võtmisel 

tehakse proovitüki villuspoolega puutepreparaat 

puhtale mikroskoobiklaasile. Klaasil 

lastakse kuivada enne parasitoloogia laboratooriumisse 

saatmist (uuringute nimistu: giardiatrofosoidid, 

värvimine). Kroonilist giardiaasi 

võib diagnoosida juhuslikult gastroskoopia käigus 

võetud duodeenumibiopsiast. 

– Giardiainfektsiooniga seostub nn. prepatentsiaeg, 

s.t. algloomad ilmuvad väljaheitesse nakatumisest 

arvates suhteliselt hilja; seega on haiguse 

algetapis oodata negatiivseid roojaproove. 

– Kroonilise giardiaasi korral on algloomi vähem 

ja tsüste eritub aeg-ajalt. 

– Seega on täpse diagnoosi eelduseks sage roojaproovide 

kontrollimine, isegi 3–4-päevaste vahedega. 

Ravi, jälgimine, prognoos 

– Ravi eesmärgiks on haiguslike vaevuste lõpetamine 

ning lambliate eemaldamine organismist. 

Sümptomiteta patsiendi raviga tahetakse 

elimineerida nakkusallikas 

takistada retsidiivide teket. 

– Ravimpreparaatidest on autorite andmetel tõhusaim 

(90% juhtudest) tinidasool annuses 1,5–2 

g ühekordselt. 

31 

– Nädalased raviskeemid ja metronidasoolravi on 

selgelt vähemefektiivsed. 

– Vaevustega relaps võib tekkida paar nädalat pärast 

ravi või kujuneda veel mitu kuud hiljemgi. 

– Samas võib retsidiiv olla ka sümptomiteta. Seega 

peaks kontrolluuringuid tegema ühe ja kahe kuu 

möödumisel pärast ravi. 

– Giardiaasi prognoos on hea ja komplikatsioonidestki 

paranetakse algloomadest vabanemisel. 

2.69 KRÜPTOSPORIDIOOS 

Anssi Jokipii, Liisa Jokipii 


Tekitaja 

– Cryptosporidium parvum (Sporozoa) – algloom 

on enamiku loomaliikide parasiit. Arengutsükkel 

toimub sooleepiteelis ning eritub väljaheitesse 

ootsüstidena, mille abil levib nakkus uude organismi 

fekaaloraalsel teel (söök, jook, puutekontakt). 

Sümptomid 

– Vaevused ei erine teiste patogeenide poolt esilekutsutud 

ägedatest gastroenteriitidest, kuid haigus 

vältab pikalt, keskmiselt 12 ööpäeva (2 

ööp.–1 kuu). 

– Lõimetusaeg on umbes 1 nädal. 

– Haigusnähud algavad vesise diarröa ja kõhuvaludega, 

osal patsientidest on ööpäeva vältav 

palavik. 

– Enamasti iiveldus, vahel ka oksendamine. 

– Varem tervetel isikutel paraneb haigus iseenesest, 

immuunpuudulikel võib olla aga parandamatu 

ja fataalnegi. 

– Ootsüste eritub väljaheitega keskmiselt nädal, 

vahel isegi kaks nädalat peale haigusnähtude 

vaibumist. Sümptomiteta krüptosporidioosi on 

harva ja tavaliselt haigestuvad kõik nakatunud. 

Diagnoos 

– Vastavate ootsüstide leid roojast. 

– Cryptosporidium-värvimine tuleb eraldi tellida. 

Selle võib teha ka parasitoloogilisest uuringumaterjalist, 

formaliin-eeterkonsentreerimisega, 

selle lisauuringuna. Sobib ka natiivmaterjal. 

– Spetsiifiline diagnoos võib osutuda vajalikuks 

pikale veninud, kuigi iseeneslikult paraneva 

gastroenteriidi prognoosi selgitamisel. 

– Ootsüste eritub rohkesti ja neid leiab kindlamini 

haiguse algfaasis, mil kahest uuringust piisab. 

Ravi ja profülaktika 

– Sümptomaatiline, spetsiifilist ravi ei ole. 

– Profülaktika on nakatumise vältimine, mis jällegi 

eeldab nakkusallikate teadmist kui ka krüptosporidioosi 

diagnoosimist.


2.70 LISTERIOOS 

Toimetus 


– Listeeria-kepikesed esinevad pinnases, erinevatel 

loomadel ja soolestiku normaalfloora koostises. 

Infektsioon võib levida ka saastunud toidu 

vahendusel. 

– Listeerioosile on vastuvõtlikud rasedad, looted 

ja vastsündinud kui ka immunosupressiivsed 

isikud. 

Sümptomid 

– Varem terve organismi primaarinfektsioon on 

tavaliselt subkliiniline või kergekujuline hingamisteede 

põletik või kõhulahtisus. Meningiiti on 

üksikjuhtudel. 

– Loote infitseerumisele järgneb abort, intrauteriinne 

surm või vastsündinu septiline infektsioon. 

– Vastsündinute listerioos avaldub tavaliselt meningiidina, 

mis võib vastsündinute osakondades 

ka levida. 

– Immunosupressiivseid patsiente ohustavad sepsis 

ja meningiit. 

Diagnoos 

– Värvitud preparaadi kontroll ja külvamine. Otsida 

spetsiaalselt listeeriat, et asi oleks kindel. 

– Seroloogiast on vähe abi. 

Ravi 

– G-penitsilliinid või ampitsilliin veeni suurtes 

annustes on esmajärguline ravi. Nende kombinatsioon 

aminoglükosiidiga võib osutuda tõhusaks 

võtteks. 

– Penitsilliiniallergikutele sobib sulfa-trimetoprim, 

kergematel juhtudel erütromütsiin. 

– Tsefalosporiinid listeeria korral ei mõju. 

– Ravi pikkus on vähemalt 2 nädalat. 

2.71 TEETANUS 

Toimetus 

Eesmärgid 

– Spetsiifiline profülaktika vaktsineerimistega; 

saastunud haavade hoolikas korrastamine ja 

ravi. 

– Haiguse võimalikult kiire äratundmine mittevaktsineeritud 

kontingendil. 

Määratlus 

– Teetanus on hulgaliselt pinnases ja soolestiku 

normaalflooras leiduvate klostriidide poolt te- 

32 

kitatav raske üldinfektsioon vaktsineerimata isikutel. 

Kliinilised sümptomid 

– Algul paikne haavainfektsioon, toimub bakterite 

paljunemine ja toksiini produktsioon. 

– Päevade või nädalate möödudes vallandub üldhaigus 

vöötlihaskonna krampidega, tüüpiliselt 

mälumislihastest alates (lõuakramp). 

– Suremus on märkimisväärne ka intensiivraviosakonnas. 

Diagnoos 

– Anamnees, iseloomulik kliiniline pilt, külv haavamaterjalist 

(pole hädavajalik). 

Ravi 

– Intensiivraviosakonnas; vaevustele vastav sümptomaatiline 

ravi. 

Profülaktika 

– Plaaniline vaktsineerimine kehtib aastast 1957, 

tõhustavalt immuniseeritakse (revaktsineeritakse) 

10-aastaste intervallidega. 

Td-vaktsiiniga samaaegne difteeria revaktsineerimine. 

– Saastunud haavade puhul järgmine profülaktika: 

tõhustav vaktsineerimine. 

- Vaktsineeritud patsiendile, kui eelmisest immuniseerimisest 

on möödunud üle 10 aasta. 

- Suure koetrauma korral võib tõhustava 

vaktsinatsiooni teha ka 5 aasta möödudes. 

- Mittevaktsineeritule manustatakse teetanusimmunoglobuliini 

ning alustatakse vaktsineerimiste 

sarjaga. 

Vajaduse järgi penitsilliini või erütromütsiini 6 

kuni 7 ööpäeva tavalistes annustes. 

2.72 TULAREEMIA (JÄNESEKATK) 

Toimetus 

Eesmärgid 

– Infektsiooni oletatakse haigel, kel esineb palavik, 

lümfadenopaatia ning putuka (sääse) hammustuse 

või mõne nahavigastuse kohale tekib 

haavand. 

– Ravi tuleb alustada juba tüüpilise haiguspildi 

alusel. Diagnoosi võib tõestada seroloogiliselt. 

Nakatumine 

– Nakkuse looduslikeks kandjateks on närilised. 

– Nakkuse levitajad ja levik 

sääsed (tähtsaim) 

parmud, puugid või kihulased 

haige looma hammustus või kriimustus

saastunud tolmu sissehingamine 

saastunud toit või vesi 

saastunud loomaliha söömine (ka külmutatud 

liha). 

– Peiteaeg on 1 kuni 14 (4) ööpäeva. 

– Esineb epideemiatena Kesk- ja Põhja-Soomes 

juunist septembrini. 


– Erinevad haiguse variandid 

Ultseroglandulaarne vorm (75–85% juhtudest): 

väike infitseerunud haavand kohaliku 

lümfisõlme valuliku tursega. 

Glandulaarne vorm (5–10% juhtudest): palavikuline 

lümfadenopaatia, nahanähtudeta. 

Tüfoidne vorm (5–15% juhtudest): prevaleeruvad 

üldnähtudest palavik, väsimus, kaalulangus. 

Maks ja põrn võivad suureneda. 

Okuloglandulaarne vorm: sidekestade granulomatoosne 

põletik ja lokaalne lümfadenopaatia. 

Orofarüngeaalne vorm (2–4% juhtudest): 

tonsilliit, farüngiit, kaela lümfinäärmed suurenenud. 

– Subkliinilist nakkust on küllaltki palju (u. 50% 

juhtudest). 

– Löövet on 20%-l haigetest. 

– Kopsupõletik areneb 15%-l ultseroglandulaarse 

vormiga haigetest ning on põhimõtteliselt võimalik 

ka teiste vormide puhul. 

– Maksaensüümide väärtuse tõus, maksa suurenemine. 

– Harvadel juhtudel peritoniit, meningiit või osteomüeliit. 

– CRV mõõdukas tõus, SR kiirenemine. 

– Aneemia. 

Diagnoos 

– Tüüpiline kliiniline pilt, mille alusel alustatakse 

ravi. 

– Spetsiifiliste antikehade määramine; soovitatakse 

teha korduvalt (2–3 korda) 2-nädalase 

vahega. Värsket infektsiooni kinnitab antikehade 

tiitri tõus. 

Ravi 

– Varem terveile täiskasvanuile soovitatakse doksütsükliini 

150 mg x 1 x 10–14. Relapsid on 

võimalikud. 

– Väga ägedate sümptomitega haiged saadetakse 

infektsionisti konsultatsioonile. Ravis võib kasutada 

ka tsiprofloksatsiini, streptomütsiini, gentamütsiini 

või netiilmütsiini. 

– Laste ravi toimub pediaatri kontrolli all. 

Profülaktika 

– Spetsiifiline vaktsiin on olemas, kuid rakendatakse 

erandjuhtudel (nt. endeemilistes kolletes). 

33 

2.73 LYME’I TÕBI 

(PUUKBORRELIOOS) 

Peter Wahlberg 


Eesmärk 

– Haiguse primaarlesiooni äratundmine ning antibiootilise 

ravi rakendamine hilissümptomite ärahoidmiseks. 

– Puugihammustus, millele ei järgne nahalöövet 

või üldhaigusnähte, ei vaja antibiootikumravi. 

Rasedal võiks kaaluda antibiootikumprofülaktikat 

(konsulteeri infektsionistiga). 

– Hilissümptomeid tuleks arvestada diagnostilisest 

aspektist. 

Tekitaja 

– Borrelia burgdorferi-spiroheet. Inimene nakatub 

puugihammustuse vahendusel. Spiroheedid võivad 

levida ka raskesti avastatavate puuginümfide 

ja -vastsete kaudu. 

Esinemus Soomes 

– Inimverd imevad ja borreelia-spiroheete kandvad 

puugid on levinud Soomes Pietarsaari- 

Joensuu joonelt lõuna poole. Neid leidub paiguti 

ka põhjapoolsematel aladel. 

– Haigusjuhtumeid esineb kogu maal, mis on seotud 

turismi ja infektsiooni hilisvormide pika 

inkubatsiooniajaga. 

– Puugihammustuse oht on suurim niiskes rohustikus. 

– Soomes on umbes 10% puukidest borreeliakandjad, 

mõnedes maakohtades isegi ligi 50%. 

– Soomes haigestub infektsiooni primaarstaadiumisse 

umbes 2000 inimest aastas, hilisvorme 

diagnoositakse aga üle 500 haigel aastas. 



– Erythema migrans-lööve (EM), mis tekib ja 

levib edasi üle nädala puugihammustusest ning 

imendub ravimata juhtudel enamasti 2–4 nädalaga, 

kuid võib püsida ka pikemalt. Samaaegselt 

esineb haigel mõningast palaviku tõusu ning 

väsimustunnet, kuid selline üldreaktsioon võib 

ka puududa. Tegelikult eksisteerib mitmeid eksanteemi 

variante. Sageli, kuid mitte alati, on see 

rõngasjas, perifeeriasse laienev. Kui puugihammustuse 

kohal on üle 5 cm läbimõõduga punetav 

lööve, mis on tekkinud või suureneb enam kui 

nädala möödudes puugihammustusest, tuleb seda 

pidada EM-ks. Tuleb siiski arvestada, et infektsiooni 

korral võib EM puududa näiliselt 

(hammustus kehal on raskesti avastatavas kohas) 

või isegi tõeliselt.


Hilisborrelioos 

– Ravimata nahalööbestaadiumi järel võivad u. 

50%-l haigetest tekkida hilisnähud. Need võivad 

areneda nädalaid ja kuid, avaldudes vahel isegi 

aastaid hiljem. 

– Tähtsamad hilisborrelioosi avaldumise variandid 

Soomes on järgmised 

Pareesid: kraniaalnärvide pareesid, eriti näohalvatust 

esineb küllaltki sageli (n. facialise 

parees). Facialis-pareesi haigel tasub alati 

kontrollida Borrelia-antikehi, kui on vähegi 

alust kahtlustada vastavat infektsiooni. 

Kesknärvisüsteemi tabatusel: lümfotsütaarse 

pleotsütoosiga meningiit ja entsefaliit. 

Suurte liigeste kahjustus: artriit ja hüdrops. 

Südame kahjustus: müokardiit, juhtehäired. 

Nahanähud: acrodermatitis atrophicans. 

– Hilisborrelioosi tuleks arvestada, kui patsiendil 

on seletamatult tekkinud mõni ülalmainitud 

kaebus, eriti, kui ta on liikunud puugipiirkondades. 

Diagnoos 


– Laboratoorseid uuringuid pole selles staadiumis 

enamasti põhjust teha, vaid ravida tuleb kõiki 

haigeid, kel on üle 5 cm läbimõõduga nahareaktsioon 

puugihammustuse kohal veel nädal pärast 

hammustust. 


– Määratakse Borrelia flagella antikehad. Neuroborrelioosi 

korral õnnestub antikehi vahel 

kindlaks teha liikvorist ja liigeseborrelioosi 

korral liigesevedelikust, kuigi neid ei leita seerumist. 

– IgM-kl. flagella antikehade sisaldus suureneb u. 

3 nädalat pärast hammustust ja püsib kõrgena u. 

6 nädalat, misjärel näit hakkab langema. Kõigil 

haigeil ei tekigi IgM-kl. antikehi. 

– IgG-kl. flagella antikehade väärtus hakkab suurenema 

u. 6 nädalat pärast nakatumist ja püsib 

kõrgena vahel isegi aastaid. 

– Laboratoorsete analüüside kordamine 3–4 nädala 

möödudes võib olla abistav, kui vastuseks tuli 

piirväärtus, kuid kliiniliselt oli alust oletada haigestumist. 

Immunoblot/ Western Blot-analüüsi 

kasutatakse Soomes piirväärtusliku ELISA-IgGtulemuse 

kontrollimiseks. 

– Spiroheedi geeni avastamine PCR-meetodil võib 

olla abistav erijuhtudel. 

– Hilisborrelioosi diagnoosimist ilma laboratoorse 

tõestuseta ei soovitata ilmse ülediagnoosimise 

ohu tõttu. 

– Samamoodi ei tuleks uurida Borrelia-antikehi 

kliinilise sümptomatoloogia puudumisel. 

34 

Ravi 

Puugihammustus ilma Lyme’i tõvele viitavate 

haigustunnusteta 

– Ei vaja antibakteriaalset ravi. 

Anamnestiline EM 

– Kui patsiendil on anamneesis tõenäoliselt ravimata 

EM, kuid see pole arsti vastuvõtul enam 

sedastatav, siis ravi ei määrata ega antikehi kontrollita. 

Haigel palutakse pöörduda arsti poole 

mis tahes haigusnähtude tekkel. 

Primaarstaadium 

– Normaalne ravi pikkus on 15 ööpäeva, see võib 

pikeneda kolme nädalani, kui haigusnähud nimetatud 

ravipikkusega ei taandu. 

– Esmajärguline ravim on amoksitsilliin 

täiskasvanuile: 1g kaks korda ööpäevas. 

lastele: 50 mg /kg ööpäevas kaks korda. 

– Amoksitsilliinallergiaga täiskasvanule soovitatakse 

doksütsükliini 100 mg x 2 

lastele aga erütromütsiini 30 mg /kg /ööp., 

jaotatuna kolmeks annuseks. 

– Rasedatele: rasedusaegsest Lyme borrelioosist ei 

ole kindlalt tõestatud lootekahjustusi, enamasti 

aga soovitatakse rasedate ravi. 

Soovitatakse amoksitsilliini 500 mg x 4 30 

ööpäeva 

Infektsionisti konsultatsioon on alati vajalik! 


– Ravi on pikk ja tüsilik, toimub kogenud eriarstide 

kontrolli all. Tulemused vahelduvad piirkonniti, 

mis on tingitud spiroheedikandluse erinevusest. 

– Soomes on saadud häid tulemusi, kasutades i.v. 

tseftriaksooni 2 g päevas 14 ööpäeva ning jätkatud 

amoksitsilliini-probenesiidi kombinatsiooniga 

või tsefadroksiiliga 100 ööpäeva. 

Lyme tõve profülaktika 

– Parim ennetamine on puugihammustuste vältimine. 

Kivisel, kuival pinnasel olla on ohutu. Puugid 

viibivad niiskes rohustikus. Seal liikujaile 

soovitatakse pikasäärelisi heledaid pükse kanda, 

nii et sokisäärte otsad käänatakse püksisäärte 

peale. 

– Iga päev tuleks oma nahka kontrollida ja puugid 

eemaldada. Kinnitunud puugi saab naha küljest 

mehhaaniliselt lahti, kui teda niiskete sõrmeotstega 

pöörata või pintsettidega välja keerata. Väljatõmbamist 

tuleks vältida, sest puugi pea võib 

sisse jääda. 

– Küünelakki või kemikaale mitte kasutada, ärritus 

Tõlkija märkus: Eestis on diagnoositud puukborrelioosi kõikjal 

üle maa ning registreeritud järgmiselt: a. 1993 – 149 juhtumit, 

1994 – 167, 1995 – 262 juhtumit, 1996 – 358 ning 1997 – 404 

juhtumit (Tervisekaitseameti andmed).

võib vallandada puugi sülgamisreaktsiooni ja 

lisada nakatumise riski. 

2.74 DIFTEERIA 

Matti Jahkola 


– Eluohtlik infektsioonhaigus, mille vastu rakendatakse 

plaanilist immuniseerimist lapseeast. 

– Levib õhu kaudu piisknakkusena (ninalima, 

sülg), kuid ka haava jm. eritiste vahendusel. 

– Inkubatsiooniaeg on 1 kuni 7 ööpäeva. 

– Soomes ei registreeritud ühtegi juhtumit aastatel 

1965–1992. Aastail 1993–1996 diagnoositi 

ühtekokku 10 juhtumit, millest 3 olid kliiniliselt 

rasked (vajasid intensiivravi). Sügisel 1996 üks 

nakatunutest suri. Kõik olid nakkuse saanud Venemaalt 

või Venemaad külastanud pereliikmetelt. 

– Venemaal ja teistes endistes Nõukogude Liidu 

vabariikides on olnud epideemiaid aastast 1990 

peale, haigestumise kõrgpunkt oli a. 1995, mil 

avastati 50 000 juhtumit. Aastal 1996 oli neid 

poole vähem. Soome lähialadel (Murmansk, 

Karjala, Peterburg) on nakkust rohkem kui Venemaal 

keskmiselt. 

– Epideemia on levinud ka Baltimaadele, aastal 

1996 oli Eestis 14 juhtumit (enim Narvas), Leedus 

11 ja Lätis 104. 

Sümptomid 

1. Paikne põletik, mille puhul neelus rohke eksudaat, 

hallikad (või verevalumite tõttu pruunikad) 

aluskoele tihedalt kinnitunud paksud limaskestakatud 

ja pehmete kudede turse. Selles staadiumis 

võib hingamisteede obstruktsiooni tõttu tekkida 

lämbumisoht, eriti lastel. 

2. Bakteri eritatud toksiin põhjustab üldhaiguse, 

mis avaldub 1–2 nädalat paiksest põletikust hiljem. 

Toksiline südamelihase kahjustus (müokardiit, 

rütmihäired teisel haigusnädalal), kesknärvisüsteemi-poolse 

tüsistusena halvatused, neuriidid 

2–7 nädala jooksul. Ägeda perioodi üleelamisel 

tavaliselt haigusnähte ei jää. 

Diagnoos 

– Algul kliiniline (raske, kattudega kurgupõletik, 

eriti kui patsient on käinud Venemaal 1–3 nädalat 

enne haigestumist). 

– Külvianalüüs eksudaadist, mis võetakse Stuartkatseklaasi 

kattude aluskoelt (konsulteeri labora- 

Tõlkija märkus. Difteeriasse haigestumine Eesti Tervisekaitseameti 

andmetel: 1990 – 1 juhtum, 1991 – 7 haigusjuhtumit, 

1992 – 3 juhtumit, 1993 – 11, 1994 – 7, 1995 juba 19, 1996 – 

14 ning 1997 – 3 haigusjuhtumit. 

35 

tooriumiga enne ärasaatmist – vajalikud eritingimused). 

Ravi 

– Sümptomitega haiged ravitakse infektsionisti juhendamisel 

haiglas, sümptomiteta saavad enamasti 

ambulatoorset ravi. 

– Lastel on ägedas faasis vajalik tagada avatud 

hingamisteed. 

– Antibiootikumid (penitsilliin, roksitromütsiin või 

erütromütsiin, algul parenteraalselt) määratakse 

kõigile, antitoksiini võimalikult vara eriarsti 

soovituse järgi. 

– Haigega lähikontaktis olnuilt võetakse neelust 

külvimaterjal, edasi määratakse 

antibiootikum (bensatiinpenitsilliini 600 000– 

1,2 milj. RÜ ühekordselt lihasesse või erütromütsiini 

kuur per os 7–10 ööp.) JA 

vaktsinatsioon. 

Profülaktika 

– Vaktsineerimine kaitseb toksiliste komplikatsioonide 

eest, mitte aga infektsiooni vastu. 

– Revaktsineerimised soovitatavalt 10-aastase 

intervalliga kõigile üle 30-aastastele isikutele. 

Revaktsinatsioon on liidetud teetanuse vaktsiiniga. 

– Revaktsineerimisele tuleks mõelda kõigil üle 30aastastel 

isikutel eriti reisimisel difteeriaohu 

tsooni,Venemaale ja mujale endise Nõukogude 

Liidu maadesse. 

2.75 SIGADE PUNATAUD 

(ERÜSIPELOID) 

Toimetus 


– Erüsipeloid on koduloomade hulgas levinud infektsioon. 

Inimene võib nakatuda nahadefektide 

kaudu. 

– Haigusjuhtumeid on rohkem suve teisel poolel ja 

loomakasvatajatel ning lihatöötlejate hulgas. 

Sümptomid 

– Tavaliselt kätel paiknev turseline, lillakassinine 

ja kindlapiiriline lööve. 

– Üldiselt vähevalulik, sageli esineb sügelemist 

või torkeid. 

– Vahel esinevad üldnähud; sepsist või endokardiiti 

on üksikjuhtudel. 

– Tavaliselt taandub haigus iseenesestki mõne päevaga; 

vastav nahapiirkond pigmenteerub ning 

mõnikord ka ketendab. 

Diagnoos 

– Kliinilisest diagnoosist harilikult piisab. Värvi-


tud preparaadi kontroll, koebioptaadi või -aspiraadi 

külv tehakse vajadusele vastavalt. 

Ravi 

– Penitsilliin 1,5 milj. RÜ x 2 (10 ööpäeva) lühendab 

haiguse kestust. 

Profülaktika 

– Kummikinnaste kasutamine käehaavade kaitseks. 

2.77 GAASGANGREEN 

Toimetus 

Eesmärgid 

– Kiire kliiniline diagnoosimine. 

– Kahjustatud nekrootiliste koeosade kirurgiline 

eemaldamine. 

– Ravi intensiivravi osakonnas. 


– Pinnases ja sooleflooras levinud Clostridiumbakterite 

poolt tekitatav eluohtlik koepõletik. 

– Üksikuid kergemaid haigusjuhtumeid esineb 

Soomes igal aastal, raskeid 1–5 viie aasta kohta. 

Kliinilised sümptomid 

– Nekrootilise haava äärmiselt valulik, krepiteeriv 

turse. 

– Põletik areneb kiiresti (mõne tunniga). 

Diagnoos 

– Kliiniline. 

– Koepreparaadi värvimisel leitavad suured grampositiivsed 

kepikesed. Analüüsimaterjal anaeroobide 

külviks (asetatakse sügavale Stuarti katseklaasi 

või spetsiaalsesse anaeroobide pakendisse). 

Ravi 

– Kogu põletikulis-nekrootilise koe kirurgiline 

eemaldamine. 

– Suurtes annustes penitsilliini. 

– Baroteraapia eelmainitu kõrval on ilmselt kasulik. 

Profülaktika 

– Rebenenud haavade ravis nekrootilise koe resektsioon. 

2.79 JERSINIOOS 

Rauli Leino 

Eesmärgid 

– Mõelda jersinioosile, kui haigel esineb: 

36 

äge kõhuvalu 

äge kõhulahtisus 

ebaselge palavik 

Reiteri sündroom: 

- artriit 

- uretriit 

- konjunktiviit 

sõlmeline erüteem 

infektsiooniga kaasnev seletamatu uriinisademe 

muutus; maksa- või kõhunäärmepõletiku 

tunnused 

hüpersedimentatsioon. 

Etioloogia 

– Soomes on enamasti tekitajaks Yersinia enterocolitica 

3. 

– Haruldasemad on Y. enterocolitica 9, Y. pseudotuberculosis 

1A ja 3. 

– Konkreetset tekitajat pole kliinilise pildi põhjal 

võimalik eristada. 

Sümptomid ja kliiniline leid 

Äge infektsioon 

– Palavik. 

– Kõhulahtisus. Lastel sageli väljaheites verekiude 

ja lima. 

– Kõhuvalud. Lastel ja noortel kalduvad lokaliseeruma 

paremale hüpogastriumi. Opereerimisel 

leitakse tihti mesenteriaalne lümfadeniit, äge 

terminaalne ileiit või tõeline apenditsiit. 

Postinfektsioosne patoloogia 

– Reaktiivne artriit 

1 kuni 3 nädalat soolepõletiku järel 

sümptomid kergekujulisest artralgiast raske 

polüartriidini, vahel Reiteri sündroom 

vähestel muutub protsess krooniliseks 

tugev HLA-B 27 assotsiatsioon. 

– Silmanähud 

iriit 

konjunktiviit. 

– Kuseteedes 

uretriit 

balaniit 

glomerulonefriit. 

– Nahalesioonid 

tavaliselt sõlmeline erüteem (10% -l yersinia 

tekitatud), see võib olla jersinioosi ainsaks 

avalduseks. 

– Südamenähud 

transitoorsed muutused EKGs 

reumaatilist tüüpi klapirikkeid ei kujune. 

– Muu patoloogia 

hepatiit, pankreatiit või türeoidiit. 

Diagnostika 

Roojakülv 

– Sobib uuringuks ägedas faasis.

– Enteriidi raugedes kahaneb selle diagnostiline 

väärtus. 

Antikehad 

– Esmajärguline diagnostiline menetlus eriti postinfektsioossete 

protsesside (artriidid) korral. 

– ELISA- meetod on spetsiifiliseim. 

Värske nakkuse diagnoosimiseks piisab ühest 

näidust. 

IgM- kl. antikehad tekivad mõne päevaga ja 

püsivad mitu kuud. 

IgG- kl. antikehad säilivad aastaid. 

IgA- kl. antikehade reaktsiooni seostatakse 

põhiliselt artriitidega. 

Arvestada Y. enterocolitica 9 ja Brucella ristreaktsiooni 

võimalust, mis ELISA-meetodiga 

on inhibeeritav. 

– Aglutinatsioonitest on antikehade määramise 

teine diagnostiline menetlus 

positiivne diagnostiline tiiter on 1: 320 

soovitatav seerumi paarisnäitude uuring. 

Ravi 

– Tavaliselt iseeneslik paranemine. 

– Kroonilist mikroobikandlust ei teki. 

– Antibiootikumiravi kasulikkusest pole täielikku 

selgust, pole kindel, kas see mõjub nt. postinfektsioossete 

häirete arenemisele. 

Motiveeritud antibakteriaalne ravi 

– Sepsis. 

– Ägedaloomuline haigus, tõsised postinfektsioossed 

tüsistused (artriit). 

Preparaadi valik ja annustamine 

– Tsiprofloksatsiin annuses 500 mg x 2 (7 kuni 10 

päeva). 

– Valikuvariandiks on tetratsükliinid. 

– Lastele sulfatrimetoprimi eakohases doosis. 

Eriarsti juurde saatmise kriteeriumid 

– Ägeda kirurgilise patoloogia kahtlus. 

– Tõsiste postinfektsioossete tüsistustega vastava 

eriala spetsialisti kompetentsi. 

2.80 NÄRILISTE PALAVIK 

(NEPHROPATHIA 

EPIDEMICA) 

Jukka Mustonen 


– Infektsioon kuulub neerusündroomiga hemorraagiliste 

palavike rühma. 

– Soomes on haiguse tekitajaks Puumala-viirus, 

mida närilised levitavad lähiümbrusse. 

– Soomes diagnoositakse üle 1000 haigusjuhtumi 

aastas. 

37 


– Enam levinud Kagu-, Kesk-Soomes ja Pohjanmaal. 

– Haigestuvad valdavalt mehed, lapsed üsna harva. 

Haigussümptomid ja kliiniline leid 

Tavalisemad haigussümptomid ja kliiniline leid 

(esinemise pingereas) > 30% juhtudest: 

– äkiline palavik 

– iiveldus või oksendamine 

– peavalu 

– seljavalud 

– kõhuvalud 

– oliguuria. 

Harvemini esinevad sümptomid ja leiud 

< 30% juhtudest: 

– mööduvad nägemishäired 

– verevalumid silmade sidekestadel, limaskestadel, 

nahal, ninaverejooks 

– nähtav hematuuria 

– peapööritus 

– hüpotoonia, vahel šokk 

– kõhulahtisus 

– köha 

– kurguvalu 

– artralgiad 

– tursed. 

Laboratoorne leid 

– Vereanalüüsides 

Kreatiniin on tõusnud 90%-l juhtudest haiguslugude 

andmetel. 

Trombotsütopeeniat on ägedas faasis 75%-l 

haigetest. 

Leukotsütoosi on 50%-l haigetest (keskmiselt 

11,0 x 10 9 /l). 

SR on kiirenenud 80%-l haigetest (keskmiselt 

40 mm/t.). 

CRV tõusu on 90%-l haigetest (keskmiselt 50 

mg/l). 

Osal juhtudel ägedas faasis suurenevad Hgb ja 

Hkr hemokontsentratsiooni tõttu, hiljem anemiseerutakse. 

Vedelikutasakaalu näitudest: hüpoproteineemia, 

hüpokaleemia, hüponatreemia, hüpokaltseemia. 

Maksaensüümide kerge tõus, nt. ALAT 80%-l 

juhtudest. 

– Uriinileiud 

Paljudel proteinuuria ägedas faasis. 

Hematuuria 50%-l haigetest, enamasti vaid 

mikroskoopiline. 

Püuuriat või glükosuuriat leitakse harva. 

– Rindkere röntgenoloogiline uuring 

Enamasti normaalne. 

Patoloogilised kõrvalekalded tulenevad kapillaaride 

kahjustusest ja vedeliku retentsioonist:


kopsude paisveresus, kopsuturse, pleuravedelik, 

atelektaas, perikardi eksudaat. 

– EKG 

Sageli kergekujulised ebaspetsiifilised muutused: 

ST-segmendi depressioon, T-saki inversioon. 

Diagnostika 

– Kliiniline pilt. 

– Laboratoorsed uuringud 

Ambulatoorse etapi uuringud: Hgb või Hkr, 

SR või CRV, trombotsüüdid, seerumi kreatiniin, 

keskmise joa uriini analüüs. 

– Puumala-viiruse antikehade seroloogiline määramine. 

Immunofluorestsentsmeetodiga saab tõestada 

Puumala-viiruse antikehi. 

Aviidsusuuringuga saab määrata antikehade 

iga ehk seda, kas tegemist on värske infektsiooniga. 

Diagnoosida võib ägeda staadiumi 

ühe seeruminäidu põhjal, teistkordne kontroll 

pole enamasti vajalik. 

Võib uurida ka IgM klassi antikehi kasutades 

ELISA- meetodit. 

Diferentsiaaldiagnoos 

– Muud ägedad viirusinfektsioonid. 

– Ägedad bakteriaalsed infektsioonid (sepsis, urotrakti 

infektsioon). 

– Teised ägedad nefriidid. 

– Äge kõht. 

– Meningiit. 

Haiguse kulg 

– Erinevate staadiumidena, mida ei esine kaugeltki 

kõikidel patsientidel: 

1. Palavikustaadium (valud, üldnähud). 

2. Hüpotooniline staadium (hemokontsentratsioon, 

šokk). 

3. Oliguuria staadium (neerupuudulikkus, vedelikuretentsioon). 

4. Polüuuria staadium (kehakaalu langus keskmiselt 

3 kg). 

5. Paranemise staadium (päevadest–nädalateni). 

– Soomes saadetakse sellised haiged statsionaarsele 

ravile keskmiselt 5. haiguspäeval ja haiglas 

viibitakse keskmiselt 11 ööpäeva. 

– Tehisneeru vajadus tekib vähestel haigetel ja 

kroonilist neerukahjustust enamasti ei teki. 

Ravi 

– Kergemaid juhtumeid võib ravida ambulatoorselt 

või tervisekeskuse voodiosakonnas 

vedelikravi 

Tõlkija märkus. Ka Eestis on hakatud haigust diagnoosima, 

nt.a. 1993 registreeriti 3, 1994–3 ning 1995–5 seropositiivset 

juhtu. 

38 

valuvaigistid 

diferentsiaaldiagnostika. 

– Statsionaarne ravi on vajalik, kui haigel on 

raske üldseisund 

selge dehüdratatsioon 

vedeliku retentsioon 

neerupuudulikkus (kreatiniin >150 µmol/l), 

anuuria 

diferentsiaaldiagnostilised raskused. 

Järelkontroll 

– Ambulatoorne järelkontroll tehakse u. 1 kuu hiljem 

haige kojusaamisest. Selleks ajaks peaksid 

haige seisund ja laboratoorsed analüüsid olema 

normaliseerumas või normaliseerunud. 

Prognoos 

– Puuduvad andmed kroonilise neerukahjustuse 

kujunemisest. 

– Haiguse läbipõdemisele järgneb eluaegne immuunsus. 

– Surmajuhtumeid esineb väga harva. 

2.85 “LIIGESERÕUGED” 

(POGOSTA TÕBI) 

Markus Brummer-Korvenkontio 

Eesmärk 

– Haiguse äratundmine kliinilise pildi ja serodiagnostika 

põhjal, et vältida asjatuid lisauuringuid. 


– Tekitajaks on arboviiruste rühma kuuluv Sindbis-viirus, 

mis levib hilissuviste sääskede vahendusel. 

– Kohalikke epideemiaid esineb augusti-septembrikuus, 

rohkem Ida- ja Kesk-Soomes, aastate 

lõikes on suuri erinevusi (10–2000 juhtumit 

aastas). 

– Valdavalt kerged või subkliinilised haigusvormid 

esinevad peamiselt lastel, kel liigesevaevused 

puuduvad. 

– Peale Soome on haigust Rootsis (Ockelbosjukan), 

Vene-Karjalas (Karelian fever) 

Sümptomid 

– Kogu kehal makulopapuloosne, vahel vesivillidega 

lööve, mis tihti sügeleb. 

– Liigesevalud ja -turse tekivad peaaegu ühel ajal 

lööbega. 

– Tavaliselt mono-, vahel polüartriit, haaratud on 

eelkõige hüppeliigesed (70%), põlved (30%), 

randmed (20%). 

– Enamikul juhtudel näib liiges terve, vahel esineb 

turset.

– Mõnel juhul palavik, peavalu ja müalgiad, mis 

kestavad paar päeva. 

Diagnoos 

– Seroloogiline diagnoos seerumi paarisnäitude 

tõusu alusel (vähemalt 10–14 päevase intervalliga) 

võimalikult varases staadiumis. 

– Tiitritõus või positiivne IgM on diagnoosimisel 

otsustav (esimene näit on sageli negatiivne). 

– Üksik seronegatiivne hilisstaadiumi näit on 

haigust välistav, kuid seropositiivne vastava 

staadiumi näit ei kinnita veel värsket infektsiooni. 

– Liigesevedelik on mononukleaarne või vähese 

ülekaaluga polünukleaarne; leukotsüütide üldarv 

on enamasti < 10 000. 

– Diferentsiaaldiagnostiliselt arvestada tuulerõugeid, 

punetisi, liigesereumat. 

Ravi ja prognoos 

– Sümptomaatiline, antiinflammatoorsed preparaadid 

vajadusel. 

– Eksanteem taandub tavaliselt paari päevaga, liigesevaevused 

võivad sageli püsida 2 kuni 4 

kuud. 

2.86 RAABIESE KAHTLUS 

Pentti Kuusela, Juhani Lähdevirta 

Eesmärgid 

– Kontaktijärgne vaktsineerimine kõikidel põhjendatud 

marutõvekahtlastel juhtudel. 

– Valikuline raabieseimmunoglobuliini rakendamine. 

Levitajad 

– Inimene nakatub marutõbise looma hammustusest 

või tema sülje sattumisel naha või limaskestade 

defektidele (nt. noolimisel). Soome oludes 

on nakkuse tõenäolisteks levitajateks metsloomadest 

rebane, hunt, kährikkoer, mäger, isegi 

nahkhiir; koduloomadest aga koer, kass ja veis. 

– Närilistest on orav, hiir, rott, jänes või merisiga 

tavaliselt ohutud. 

Inkubatsiooniaeg 

– Inimesel vältab lõimetusaeg keskmiselt 20–90 

ööpäeva, kuid see võib varieeruda 10 ööpäevast 

mitme aastani. 

Esmalt selgitatakse 

1. Kas on tegemist hammustushaavaga, arvatav 

haige loom on noolinud või esineb mõni muulaadne 

koetrauma? 

2. Milline loom selle tekitas? 

39 


3. Kas kahtlane loom õnnestus kinni püüda, et tema 

tervislikku seisundit jälgida? 

4. Mida arvab veterinaararst antud juhul raabiese 

võimalusest? 

Ravi 

– Marutõveviirus tekitab meningoentsefaliiti, mis 

väljakujunenult on praktiliselt ravimatu ning lõpeb 

surmaga. Seega on kontaktijärgse vaktsineerimise 

eesmärgiks blokeerida viiruse levimist 

närvikoesse, kui see on inimorganismi sattunud. 

Esmaabi 

– Esmaabi antakse juba kohapeal. 

– Haav puhastatakse ning pestakse võimalikult kiiresti 

rohke seebivahu ja jooksva veega. 

– Tervisekeskuses korratakse eelnevat, kui vaja, ja 

haav desinfitseeritakse. Haava ei suleta revideerimise 

järel. Rakendatakse teetanuse profülaktikat 

ja alustatakse vajaduse korral antibiootilise 

raviga. 

Vaktsineerimine 

– Raabiese vaktsiini võib manustada ambulatoorselt 

(nt. tervisekeskuses) või statsionaarsetes 

tingimustes. 

– Kontaktijärgse vaktsineerimisega alustatakse viivitamatult 

(s.o.pärast kahtlaselt loomalt võimaliku 

nakkuse saamist). 

– Vaktsineerimine koosneb viiest õlavarre lihasesüstest 

(s. o. 0.; 3.; 7.; 14.; 30. päeval). Kuues 

vaktsiiniannus (90. p.) tehakse vajaduse korral. 

Immunoglobuliinravi 

– Immunoglobuliinravi rakendatakse soovitatavalt 

alla 24 t. kontakti möödumisest või vähemalt 

enne kolmandat vaktsiinisüstet (s.o. 7. p.). Raabieseimmunoglobuliini 

annus on 20 RÜ/ kg, 

millest pool süstitakse haava ümbrusesse ja ülejäänu 

lateraalselt reielihasesse. 

Vaktsineerimise ja 

immunoglobuliinravi näidustused 

Vaktsineerimist ei rakendata, kui 

– Looma vaid silitati või loom noolis ainult tervet 

nahapiirkonda või kui looma kraapejäljele ei 

sattunud tema sülge. 

– Hammustus või muulaadne kontakt leidis aset 

koduloomaga, kel puuduvad marutõve tunnused. 

Kui jälgitaval loomal 10 ööpäeva jooksul siiski 

tekivad kahtlased tunnused, alustatakse kiiresti 

inimese vaktsineerimisega. 

Vaktsineerimine on vajalik, kui 

– Marutõvekahtlane vaktsineerimata koduloom 

või mõni metsloom on 

tekitanud küünistuse või kraapehaava, millele 

sattus looma sülge 

noolinud nahadefektide piirkonda 

tekitati väiksem hammustushaav mujale kui 

pähe, kaelale või sõrme.


– Vaktsineerimise võib katkestada, kui jälgitav 

loom osutub 10 päeva kestel normaalseks. Kui 

kahtlast looma ei õnnestu jälgida, vaktsineeritakse 

täieliku skeemi kohaselt. Immunoglobuliinravi 

vajaduse üle konsulteeritakse infektsionistiga. 

– Kui purenud koduloom on vaktsineeritud, jälgitakse 

ka seda looma 10 ööpäeva. Kui koduloomal 

ilmnevad haigustunnused, alustatakse viivitamatult 

inimese vaktsineerimisega. 

Vaktsineerimine ja immunoglobuliinravi on 

motiveeritud, kui 

tegemist on ulatusliku koedefektiga 

hammustusi on rohkem kui üks 

hammustati pähe, kaelapiirkonda või sõrme 

nooliti limaskestasid. 

– Vastava ravi eelduseks on, et kahjustuse põhjustanud 

koduloom on marutõbine või tõsise kahtluse 

all; kui kahtlast looma ei õnnestunud jälgida 

või tema aju kontrollida. Kõik see kehtib ka 

metsloomahammustuse kohta. 

– Vaktsineerimise katkestamise kohta on antud 

selgitused ülalpool. Alustatud vaktsineerimisest 

informeeritakse tervisekaitsetalitlust. 

2.87 SOOJAKLIIMALISTE MAADE 

BAKTERIAALSED INFEKT- 

SIOONID 

Toimetus 

Põhimõtted 

– Üldarst peab arvestama allpool kirjeldatud bakteriaalseid 

nakkushaigusi ilmselt vaid turistide 

nõustamisel ja soojakliimalistes maades praktiseerimisel. 

– Haigusi tuleks arvestada ka nt. sisserändajate või 

turistide “ebatüüpiliste” haigusnähtude korral. 

– Näiteks importnahkade töötlemisel nakkav siberi 

katk on põhimõtteliselt võimalik ka läänemaades. 

– Soomes registreeritakse mõni leptospiroosijuhtum 

igal aastal. 

Põrnatõbi (antraks e. Siberi katk) 

Tekitaja 

– Bacillus anthracis-kepikujuline bakter 

Levik 

– Arengumaades 

Nakatumine 

– Esineb peaasjalikult mitmesugustel rohusööjatel 

kariloomadel, kes saavad infektsiooni pinnasespooride 

kaudu. 

– Inimene võib nakkuda villa, naha, jõhvide, luude 

vahendusel või kontamineerunud loomaliha söömisel. 

40 

Ülemaailmne tähendus 

– Haigus on levinud paljudes arengumaades. 

– Võib olla keemiarelv. 

– Soomes on leitud loomadel viimase kahekümne 

aasta jooksul kahel korral, viimati 1988. 

Sümptomid 

– Levinuim vorm on nahaantraks. Haigus algab 

paapulist, mis laieneb vesiiklitest ümbritsetuna 

mõne sentimeetri suuruseks valutuks haavandiks. 

Hiljem nekrotiseerub haavand keskkohast. 

– Bakterispooride sissehingamisele järgneb kahefaasiline 

haigus, algul gripitaoliste vaevustega. 

Haiguse teine faas on tormiline, sageli fataalne 

kopsuinfektsioon. 

Diagnoos 

– Bakterikülv ja grampositiivsete bakterite sedastamine 

haavandist. 

Ravi 

– G-penitsilliin, erütromütsiin, tetratsükliinid. 

Profülaktika 

– Loomade infektsioonide jälgimine, haigete loomade 

korjused põletatakse. 

– Vaktsiin on olemas. 

Katk 

Tekitaja 

– Yersinia pestis 

Levik 

– Esineb üsnagi harva ümber maailma: juhtumeist 

on 80-ndail teateid nt. Tansaaniast, Zairist, Botsvanast, 

Ugandast, Madagaskarilt, Brasiiliast, Peruust, 

Boliiviast, Vietnamist, Myanmarist ja 

Ameerika Ühendriikidest. 

Nakatumine 

– Haiguskandjateks on närilised, kellest tuntuim 

on must rott. 

– Infektsioon levib peaasjalikult rotikirpude vahendusel. 

– Haigus on eriti kontagioosne. 


– Katkul on olnud ajalooliselt suur tähendus massiepideemiate 

tekitajana. 

– Tänapäeval raporteeritakse ligikaudu 1000. juhtumist 

aastas, tegelikult esineb seda haigust ilmselt 

mitmekordselt sagedamini. 

Sümptomid 

– Paisevormil areneb pärast 2–8 päevat inkubatsiooniaega 

lümfisõlmede turse ja kõrge palavik. 

Haigus võib lõppeda surmaga 2–4 päevaga. 

– Katkubakteri sissehingamisest võib saada ka kopsupõletiku, 

mis on sageli fataalne (kopsukatk). 

Diagnoos 

– Kliinilisel kahtluse põhjal alustada vältimatult 

raviga. 

Ravi 

– Esmajärguline preparaat on streptomütsiin.

Prognoos 

– Ravita juhtudel sureb üle poole nakatunuist. 

Profülaktika 

– Vektornäriliste hävitamine. 

– Head vaktsiini ei ole. 

Brutselloos 

Tekitaja 

– Brucella-bakter on gramnegatiivne kepike. 

Levik 

– Vahemeremaad, Araabia poolsaar, India ning 

Kesk- ja Lõuna-Ameerika. 

Nakatumine 

– Inimesele on olnud tähtsaim nakkusallikas piim. 

Nakatuda on praegugi võimalik, eriti termiliselt 

töötlemata kitsepiimast. 


– Varem küllaltki levinud, kuid piima pastöriseerimisega 

on esinemus vähenenud. 

– Soomes tuleb arvesse reisijate puhul. 

Sümptomid 

– Võivad olla väga erinevad ja haigust on raske 

eristada teistest pikale veninud üldinfektsioonidest. 

Osa juhtumeist on subkliinilised. 

– 2–8-nädalase inkubatsiooniaja järel tekivad 

palavik, higistamine, peavalu, seljavalu ja üldine 

halb enesetunne. Osa patsiente kurdab halba 

maitset suus. Lisaks võib esineda masendust, 

lümfisõlmede turset, põrna ja maksa suurenemist. 

Vaevusi võivad anda ka seedetrakt, luud ja 

liigesed, kesknärvisüsteem, süda, kopsud ja kuseteed. 

Diagnoos 

– Kliinilise kahtluse alusel. Brutsellat saab külvata 

verest ja koeproovist. 

Ravi 

– Doksütsükliini ja rifampitsiini kombinatsioon, 

lastele sulfatrimetoprimi gentamütsiiniga. 

Prognoos 

– Ravita juhtudel on suremus 2%. 

Profülaktika 

– Loomade hulgivaktsineerimine endeemilistes 

piirkondades. 

Taastuv palavik (febris recurrens, 

relapsing fever) 

Tekitaja 

– Epideemilise taastuva palaviku tekitaja on Borrelia 

recurrentis. 

– Endeemilist taastuvat palavikku tekitavad teised 

borreeliad. 

Levik 

– Epideemilist taastuvat palavikku on Aafrikas ja 

Lõuna-Ameerikas, endeemilist aga suuremas 

osas maailmas. 

41 

Nakatumine 

– Borreeliad nakkuvad ainult vere kaudu. Epideemiline 

vorm levib täidega ühelt inimeselt teisele, 

endeemilise vormi korral kandub haigus puukide 

vahendusel väikeimetajatelt inimesele. 


– Haigus on üsna levinud. 

– Soomes on arvestatav turistidel. 

Sümptomid 

– Nädalase inkubatsiooniaja järel tekib malaariataoline 

palavik, tugev peavalu, lihase- ja liigesevalud, 

silmade valguskartlikkus ja köha. Esimene 

palavikuperiood vältab 3–6 päeva. 

– Nädalapikkusele palavikuta perioodile järgneb 

2–3-päevaseid relapse, mida epideemilise vormi 

korral on 1–5, endeemilise korral enamgi. 

– Palavikuperioodi lõpul on võimalikeks komplikatsioonideks 

spleno- ja hepatomegaalia, ikterus, 

lööbed, kraniaalnärvide halvatused, meningiit, 

hemipleegia, epilepsiahood. 

Diagnoos 

– Verepreparaadi mikroskopeerimine palavikuperioodi 

ajal. 

Ravi 

– Epideemilise vormi korral üks annus 500 mg-st 

tetratsükliini, endeemilise vormiga aga tetratsükliini 

500 mg x 4, 5–10 päeva. 

Prognoos 

– Epideemilise vormi puhul on suremus 4–40%, 

endeemilise puhul 2–5%. 

Profülaktika 

– Hügieenitingimuste parandamine, puukide vältimine. 

Leptospiroos 

Tekitaja 

– Leptospira interrogans-spiroheet 

– Ka teised leptospiirad. 


Nakatumine 

– Inimene nakatub haige looma hammustusest või 

uriiniga saastunud vee ja pinnase kaudu. 


– Maailmas suhteliselt laialdaselt registreeritav. 

– Soomes esineb mõni juhtum aastas. 

Sümptomid 

– Ligikaudu pooltel haigetest areneb “aseptiline” 

meningiit. 

– Muudeks sümptomiteks on oksendamine, lihasevalud, 

peavalu, silmade valguskartlikkus, sugillatsioonid, 

lümfisõlmede turse, splenomegaalia, 

kardiit, ikterus. 

– Komplikatsioonina võib kujuneda dialüüsi vajav 

neerukahjustus ja kardiogeenne šokk. 

Diagnoos 

– Põhineb tavaliselt seroloogial.


– CK(kreatiinkinaasi)-väärtus võib võimsalt suureneda 

lihaskahjustuse tõttu. 

Ravi 

– Raskete vormide korral penitsilliin või ampitsilliin 

veeni, kergematel juhtudel doksütsükliin või 

amoksitsilliin per os. 

Prognoos 

– Ikterusega vormi korral on suremus 5–10%. 

Profülaktika 

– 200 mg doksütsükliini kord nädalas. 

– Vaktsinatsioon. 

Leepra 

Tekitaja 

– Mycobacterium leprae 

Levik 

– Endeemiline subtroopikast troopikani 

Nakatumine 

– Vajalik pikemaajaline kontakt haigusekandjaga 


– Endeemilistes maades märkimisväärne probleem 

– Soomes on arvestatav immigrantidel 

Sümptomid 

– Tuberkuloidleepra 

Healoomuline kulg, kaasnevad mononeuropaatia, 

tundlikkushäired ja depigmenteerunud 

nahalesioonid. 

– Lepromatoosne leepra 

Laialdased infektsioosse kahjustusega kehapiirkonnad 

ja haavandid 

Tüüpiline on näo ja sõrmede patoloogiline 

moondumine. 

Diagnoos 

– Kliiniline pilt, mikroskoopiline biopsialeid, bakteri 

värvimine. 

Ravi 

– Dapsoon, klofazimiin, rifampitsiin 

Prognoos 

– Õigeaegselt ravituna prognoos on soodne. 

– Ravi tõkestab haiguse edasiarenemist ja nakkavust, 

kuid kosmeetilised defektid jäävad. 

Profülaktika 

– Nakkusohtlike haigete ravimine. 

Riketsioosid: tähnilised tüüfused 

ja Q-palavik 

Tekitaja 

– Epideemilise tähnilise tüüfuse tekitaja on R. 

prowazekii. 

– Teised riketsioosid on roti tähniline tüüfus ja 

Kaljumäestiku tähniline palavik. 

– Q-palaviku tekitaja on Coxiella burnetti. 

Levik 

– Epideemilist vormi on rohkesti Etioopias ja 

Ruandas. 

42 

– Rotiriketsioosi ja Q-palavikku on üle maailma. 

– Muud tähnilised tüüfused esinevad endeemilistes 

piirkondades. 

Nakatumine 

– Epideemilist tähnilist tüüfust levitavad täid ja 

rotiriketsioosi kirbud. 

– Q-palaviku tekitajad on lammaste, kitsede ja 

lehmade eritistes. Haigestutakse ka hingamisteede 

kaudu. 

– Kaljumäestiku tähnilist palavikku levitavad puugid. 


– Epideemiline tähniline tüüfus levib halbades 

hügieenitingimustes ja sellest tulenenud suremusel 

on olnud inimkonna ajaloos keskne tähendus. 

– Soomes esineb tänapäeval vaid reisijatel. 

Sümptomid 

– Inkubatsiooniaeg on 1–2 nädalat, mille järel 

tekivad hüpertermia, peavalu ja lihasevalud. 

– Palaviku ajal tekivad nahamuutused: heledad 

maakulid, mis algul vajutamisel kaovad. Lööve 

algab ülakehalt, nägu jääb tavaliselt puhtaks. 

Edasi tähnid tumenevad, kerkides nahapinnast 

veidi kõrgemale, osa võib muutuda hemorraagiliseks 

ja konflueeruda. 

– Muude riketsiooside haiguspilt on sarnane, kuid 

näiteks roti tähnilise tüüfuse puhul märgatavalt 

kergem. 

– Q-palaviku tavalisim haigusvorm on 2–14 ööpäeva 

vältav ning iseeneslikult mööduv palavikuline 

haigus. Kopsupõletik ja hepatiit tulevad 

arvesse. 

Diagnoos 

– Seroloogiline: spetsiifiliste antikehade tiitri tõus 

(IgG–kl.) ja Weil-Felixi test. 

Ravi 

– Doksütsükliin 

Prognoos 

– Tänu antibakteriaalsele ravile on haigus harva 

fataalne. 

– Q-palavik paraneb tavaliselt spontaanselt ja võib 

kulgeda latentselt. 

Profülaktika 

– Hügieen, puugihammustuste vältimine 

– On olemas tähnilise tüüfuse vastane vaktsiin, mis 

kergendab haigust. 


VIIRUSINFEKTSIOONID 

Toimetus 

– Viirushepatiitide ravist ja profülaktikast on omaette 

peatükk (9.25).

Põhimõtted 

– Üldarstil tuleks arvestada allpool kirjeldatavaid 

viirushaigusi nähtavasti vaid turistide nõustamisel 

ja soojakliimaliste maade ohutsoonis töötamisel. 

– Soovitada kollapalaviku ja Jaapani entsfaliidi 

vastast vaktsineerimist endeemilisse piirkonda 

reisijaile. 

Kollapalavik ja dengue 

Tekitaja 

– Flaviviiruste rühma kuuluv viirus 

Levik 

– Kollapalavikku esineb troopilises Lõuna-Ameerikas 

ja Aafrikas Saharast lõunapoole, Aasias 

aga mitte. 

– Dengue palavik on laialdaselt levinud troopikas, 

tõsisema haigusvormina Kagu-Aasias ja Kariibi 

piirkonnas. 

Nakatumine 

– Sääsehammustuse vahendusel 


– Annavad aegajalt laialdasi epideemiaid. 

– Kollapalaviku epideemia ajal surevad kümned 

tuhanded inimesed. 

– Soomes tuleks arvestada reisijatel. 

Sümptomid 

– Kollapalaviku lõimetusaeg on 3–6 ööpäeva. 

Haiguspilt vaheldub kergest palavikuhaigusest 

raskete vormideni, kus on peavalu, müalgiaid, 

maksa- ja neerude talitlushäireid ning verejookse. 

– Denguega kaasnevad palavik ja lööve. Hemorraagiline 

dengue palavik võib tekkida immunoloogiliselt 

lühikese aja möödumisel aset leidva 

reinfektsiooni tõttu. 

Diagnoos 

– Anamnees ja kliiniline pilt 

– Antikehade määramine 

Ravi 

– Spetsiifilist ravi ei ole. 

Prognoos 

– Kollapalaviku puhune üldine suremus on 5%, 

ikterusega juhtudel 20–50%. 

– Dengue hemorraagilise palavikuga on suremus 

ilma haiglaravita 50%. 

Profülaktika 

– Tõhus ja turvaline kollapalaviku vaktsiin on 

olemas. Alati soovitada vaktsineerimist endeemilisse 

piirkonda reisijaile. 

– Dengue palaviku vastast vaktsiini ei ole. 

Jaapani entsefaliit 

Tekitaja 

– Flaviviirus 

43 


Levik 

– Laialdaselt Aasias, Indiast Koreani 

– Haigust on enam Indias ja Kagu-Aasias. 

Nakatumine 

– Sääsehammustuse vahendusel 


– Endeemilistes piirkondades Taimaal on haigestumine 

3–5 juhtu/ 10 000 elaniku kohta aastas. 

– Soomes arvestatakse reisijail. 

Sümptomid 

– Peiteaeg on 4–15 ööpäeva. 

– Haiguse raskus vaheldub peavaludega palavikuvormist 

meningoentsefaliidini. 

Diagnoos 

– Anamnees ja kliiniline pilt 

– Spetsiifiliste antikehade määramine 

Ravi 

– Spetsiifilist ravi ei ole. 

Prognoos 

– Suremus on koguni ad 20%. 

– Valdaval osal ellujäänuist esineb mitmesuguseid 

neuropsüühilisi häireid. 

Profülaktika 

– Tõhus inaktiveeritud viirusvaktsiin 

– Vaktsineerimisega kaasnevat ülitundlikkuse 

reaktsiooni esineb 1–100/10 000 vaktsinatsiooni 

kohta. 

Hemorraagilised palavikud: Lassa 

palavik, Ebola palavik, Marburgi 

tõbi, Kongo-Krimmi hemorraagiline 

palavik 

– Soomes esinevast näriliste palavikust on omaette 

peatükk (2.80). 

Tekitajad 

– Haiguse nimetust kandvad viirused. 

Levik 

– Lassa palavikku on leitud Nigeerias, Sierra Leones 

ja Libeerias. 

– Marburgi tõbe kirjeldatakse ainult ühe ahvide 

kaudu Marburgi ja Belgradi levinud epideemiana. 

– Ebola palavikku on esinenud epideemiatena 

Sudaanis ja Zairis, viimati a.1995. 

– Kongo-Krimmi hemorraagilist palavikku esineb 

laialdaselt Ida- Euroopas, Kesk- ja Lääne-Aasias 

ning Aafrikas. 

Nakatumine 

– Lassa viiruse peremeesorganismiks on rott, Ebola- 

ja Marburgi viirusel ilmselt ahv, Kongo- 

Krimmi viirusel mõned kodu- ja metsloomad 

(vektoriks on puuk). 


– Haigustel ei ole praegu rahvatervishoius suuremat 

tähtsust, kuid nende nakkavus ja kõrge mor-


taliteet (Ebola) on pälvinud avalikkuse tähelepanu 

epideemiate tõttu. 

– Kongo-Krimmi palavikku võib Soome sissetooduna 

pidada tõenäoliseks. 

Sümptomid 

– Lassa palavik on enamasti kerge palaviku ja 

valudega kulgev haigus, suremus u. 2%. 

– Ebola ja Marburgi tõve poolt esilekutsutud verejooksudesse 

sureb mitukümmend protsenti. 

– Kongo-Krimmi hemorraagilise palaviku puhul 

on suremus 10–15%. 

Diagnoos 

– Kliiniline pilt 

– Spetsiaalsed viiruste külvid vajavad turvalaboratooriumit, 

neid aga Soomes pole. 

Ravi 

– Sümptomaatiline 

Profülaktika 

– Ohupiirkondade vältimine 

– Vere jt. eritistega kokkupuute vältimine 


PARASIITHAIGUSED: 

ALGLOOMAD JA 

HELMINDID 

Toimetus 

– Malaariast (2.94), giardiaasist (2. 68), krüptosporidioosist 

(2.69) ja toksoplasmoosist( 2. 67) 

on omaette peatükid. 

Põhimõtted 

– Üldarstil tuleb arvestada alltoodud parasiithaigusi 

tõenäoliselt turistide nõustamisel ja töötamisel 

soojakliimalistes maades. 

– Haigusi tuleks meeles pidada ka immigrantide 

või reisijate “ebatüüpiliste” vaevuste korral. 

Leišmaniaasid 

Tekitajad 

– Loomsete parasiitidena eksisteerivad Leishmania-nugilised 

Levik 

– Vistseraalne leišmaniaas (kala-azar) 

Vahemere piirkond (endeemiline Hispaania 

idarannikul), Lähis-Ida, Kesk-Aasia, India, 

Hiina, Aafrika, Lõuna-Ameerika. 

– Nahaleišmaniaas 

Vahemereäärsed maad, Väike-Aasia, India, 

Aafrika, Kesk- ja Lõuna-Ameerika 

– Limaskestade ja nahaleišmaniaas 

Lõuna-Ameerika. 

Nakatumine 

– Nakkus levib inimesele moskiitode vahendusel 

närilistelt ning koertelt. 

44 


– Endeemilistel aladel põeb seda haigust 12 milj. 

inimest ja igal aastal haigestub 600 000 inimest. 

– Soomes on mõeldav turistidel. 

Sümptomid 

– Vistseraalse leišmaniaasi inkubatsiooniaeg on 

tavaliselt 2–4 kuud, kuid see võib vahelduda 3 

nädalast 2 aastani. Haigus võib olla asümptoomne. 

Tüüpilisteks vaevusteks on palavik, kaalulangus 

ja lümfisõlmede suurenemine. Maks ja 

põrn augmenteeruvad, esineb kõhulahtisust. Nahale 

tekib tumedaid pigmentatsioone. Verejooksud 

võimalikud. 

– Nahavormi korral tekib mitmekuulise inkubatsiooniaja 

järel nahapaapul, millest areneb 2 cm 

või suurema läbimõõduga haavand. Haavand 

paraneb mõne aastaga, kuid vastav piirkond jääb 

pigmendituks. 

– Mukokutaanne leišmaniaas algab näopiirkonnast 

nahalesioonina, mis paraneb. Kuude või aastate 

järel ilmuvad haavandid, mis võivad hävitada 

nina vaheseina tervenisti ja ka suu ning nina 

pehmed osad. 

Diagnoos 

– Leishmania-nugiliste leid kudedest: vistseraalse 

vormi korral võetakse tavaliselt ka luuüdist uuringumaterjali, 

nahavormi korral aga nahalesioonist. 

Ravi 

– Pentavalentsed antimoniühendid 

Prognoos 

– Ravita lõpeb Kala-azar sageli surmaga. Ravile 

alluvus on üldiselt hea, kuid mukokutaanne 

vorm paraneb aeglaselt. 

– Nahaleišmaniaas paraneb ka spontaanselt, vajadusel 

kosmeetiline kirurgia ja ravimid. 

Profülaktika 

– Vaktsiini või ravimprofülaktikat ei ole. 

– Moskiitohammustustest hoidumine. 

Trüpanosomiaas 

Tekitaja 

– Trüpanosoomid parasiteerivad vereringes ja 

kudedes. 

Levik 

– Aafrika unitõbi on endeemiline troopilises Aafrikas. 

Epidemioloogiliselt eristatakse kahte vormi: 

krooniline lääne-aafrika (Gambia) ja äge idaaafrika 

(Rodeesia) vorm. 

– Ameerika trüpanosomiaasi e. Chagasi tõbe esineb 

Kesk- ja Lõuna-Ameerika maapiirkondades 

ja äärelinnades. 

Nakatumine 

– Aafrika unitõbi nakkab tsetsekärbse hammustusest, 

ameerika vorm aga lutika pistest, mil nakkusallikateks 

on haiged inimesed või loomad 

(nt. veised).


– Aafrikas registreeritakse 20 000 juhtumit aastas. 

– Chagasi tõbe põeb 16–18 milj. inimest ja see on 

paiguti tähtsaim noorte ja keskealiste surma 

põhjus. 

– Soomes on võimalik turistidel. 

Sümptomid 

– Kroonilisel lääne-aafrika vormil on kolm staadiumi. 

1. Umbes nädal pärast tsetsekärbse hammustust 

tekib valulik punetav šanker, mis kaob mitme 

nädala kestel. 

2. Nädalaid või kuid hiljem tõuseb palavik ja 

suurenevad lümfisõlmed, tekivad ka lööve ja 

tursed. Võib kujuneda kardiit. 

3. Kuude või aastate pärast kujunevad kesknärvisüsteemi 

häired: kõrgenenud ärrituvus, 

apaatia (unitõbi). Ida-aafrika haigusvormi 

kulg on praktiliselt samasugune, kuid kiirem. 

– Chagasi tõve alguses tekib samuti putukapiste 

kohale nahapaise ning 1–2 nädalat hiljem palavik 

ja lümfadenopaatia. Võib areneda müokardiit 

või meningoentsefaliit. Haigus vaibub nädalate 

möödudes iseenesest, kuid krooniliseks 

muutumisega võib põhjustada südamepuudulikkuse. 

Muudeks tüsistusteks on megaösoofagus 

või megakoolon. 

Diagnoos 

– Ägedas staadiumis põhineb trüpanosoomide 

leiul šankrist (paisest) või verest. 

– Hilisjärgus on serodiagnostika ebakindlam. 

Ravi 

– Varases faasis on aafrika unitõbi ravitav suramiini, 

pentamidiini, eflornitiiniga. Eflornitiin aitab 

ka selle haiguse kroonilises kesknärvisüsteemi 

kahjustuse faasis. 

– Chagasi tõve ravimid ei väldi haiguse krooniliseks 

muutumist ja neil on rohkesti kõrvaltoimeid. 

Prognoos 

– Aafrika unitõve algstaadium on medikamentoosselt 

ravitav, ravita jäänud haiged sageli surevad. 

Kesknärvisüsteemi kahjustusega on suremus 

ligi 10% ka ravi saanutel. 

– Chagasi tõve subakuutses staadiumis on suremus 

5–10%, 20–30%-l haigetest tekivad hilistüsistused. 

Profülaktika 

– Vaktsiini ei ole. 

– Putukahammustustest hoidumine. 

Helmintiaasid 

– Levinud kõikides maades. Ligi viiendikul maakera 

rahvastikust esineb vähemalt ühe sooleparasiidi 

kandlust, sageli on ühel tõvestatul teisigi 

helminte. 

– Inimesel levinud helmindid on ümarussid (Ne- 

45 


matoda), imiussid (Trematoda) või paelussid 

(Cestoda). 

– Enamikul juhtudel on helmintiaasid kergete vaevustega 

kroonilised infektsioonid. Haigusnähud 

avalduvad alles pikemaajalise endeemilises piirkonnas 

viibimisel järel, kui parasiite on palju. 

– Endeemilises piirkonnas pole mõtet ravida 

sümptomiteta isikuid. Soomes ravitakse kõiki 

parasiidikandjaid teoreetilisegi nakkusriski ärahoidmiseks. 

Levik 

– Ümarussidest on Enterobius vermicularis (naaskelsaba) 

ja Ascaris lumbricoides (solge) levinud 

ka Soomes ja Eestis. Trihhuriaas, ankülostomiaas, 

strongüloidiaas on tavalisemad troopiliste 

ja subtroopiliste alade ümarusstõved. Ankülostomiaasi 

esineb ka Lõuna-Euroopas. 

– Koeümarussidest trihhiine leitakse Soomes harva. 

Drakunkuliaasi esineb paiguti Aafrikas, 

Lähis-Idas ja Indias. Filariaaside rühma kuuluv 

lümfaatiline filariaas levib laialdaselt troopikas 

ja subtroopikas, onkotsertsiaasi esineb troopilises 

Aafrikas, Kesk- ja Lõuna-Ameerikas kui ka 

Jeemenis ja loiaasi endeemilised piirkonnad on 

Lääne- ja Kesk-Aafrika sademetsad. 

– Imiusstõvest on tähtsaim skistosomiaas, mida 

esineb Aafrikas ja Lähis-Idas, Kesk- ja Lõuna- 

Ameerikas kui ka Aasia ida- ja kaguosas. Fastsioliaasi 

e. maksaimiusstõbe leidub Hiinas ja 

mujal ümber maailma lambakasvatuspiirkonnis. 

Soomeski esinev skistosomiaas (järvekihelus) 

on iseeneslikult paranev imiusstõbi. 

– Paelussidest esineb Soomes kui ka Eestis laiusstõbe 

(difüllobotriaasi), harvemini aga nudipaelusstõbe 

või ehhinokokkoosi. Hümenolepiaas on 

soojakliimaliste maade paelusstõbi. Tsüstitserkoos 

on endeemiline piirkondades, kus süüakse 

sealiha: Mehhiko, Lõuna-Ameerika, Indoneesia, 

Lõuna- Aafrika. Larva migransi all mõeldakse 

inimese organismis parasiteeriva helmindi rändevastset, 

mis ei arene inimeses suguküpseks 

vormiks. Sellistest esineb Toxocara’t ka Soomes. 

– Müiaas on kärbsevastsetetõbi. Tüüpiliseks leiuks 

on nahapaised, kust tungib välja elus tõuk. 

Nakatumine 

– Inimene nakatub fekaaloraalselt (levinuim), vastsevormi 

tungimisel läbi naha (ankülostomiaas, 

strongüloidiaas, skistosomiaas) või putukahammustuse 

vahendusel (loiaas, onkotsertsiaas, lümfaatiline 

filariaas). 

– Enamasti ei levi sooleparasiidid ühelt inimeselt 

teisele (erandiks on naaskelsabad, strongüloidid, 

Hymenolepis ja tsüstitserkoosi tekitaja). 

– Inimorganismis on võimelised paljunema vaid 

strongüloidid ja ehhinokokid. 


– Askaridiaasi ja ankülostomiaasi põeb ligi miljard


inimest, skistosomiaasi 200 miljonit ja filariaasi 

90 miljonit inimest.Troopilises Aafrikas jääb 

onkotsertsiaasi tõttu pimedaks u. 300 000 inimest. 

Sümptomid 

– Aneemia 

ankülostomiaas, trihhuriaas 

– Kõhulahtisus 

trihhuriaas, strongüloidiaas 

– Pärakuümbruse kihelus 

enterobiaas 

– Kopsude kahjustus 

askaridiaas, strongüloidiaas 

– Lihasevalud 

trihhinelloos 

– Nahka läbiv vastne 

Kärbsevastsed, drakunkuliaas (pahkluust kõrgemal, 

lausa meetri pikkune) 

– Lümfisoonte ummistus (elefantiaas) 

Lümfaatiline filariaas 

– Soolestiku ja sapi vaevused, maksa ja põrna suurenemine 

Askaridiaas, maksaimiusstõbi, skistosomiaas 

– Nahasügelus 

Loiaas, skistosomiaas, larva migrans ja onkotsertsiaas, 

kus silmade kahjustus viib pimeduseni 

– Verikusesus 

Skistosomiaas 

– Epilepsia ja muud kesknärvisüsteemi nähud 

Skistosomiaas, tsüstitserkoos 

– Maksa- või ajutsüstid 

Ehhinokokkoos. 

Diagnoos 

– Ümarusstõve ja paelusstõve diagnoos põhineb 

helmindi või vastavate munade leiul väljaheitest. 

– Lümfaatilisi filaariaid leitakse vere paksutilgapreparaadis 

ja onkotseere nahabiopsiast. 

– Skistosoome ja teisi imiusse võib leida väljaheitest, 

uriinist või kudedest. 

– Tsüstitserkoosi ja ehhinokokkoosi leiab sageli 

peaaju tomograafilisel uuringul ning ehhinokoki 

hüdatiiditsüste ultraheliuuringul. 

– Eosinofiilia ja kõrge IgE on helmintiaasidega 

tüüpilised muutused. 

Ravi 

– Ümarusside korral on mebendasool erinevates 

annustes, strongüloidiaasi korral tiabendasool 

või albendasool. 

– Lümfaatilise filariaasi ja loiaasi raviks on dietüülkarbamasepiin, 

onkotsertsiaasi puhul ivermektiin. 

– Skistosoome ja teisi imiusse, nagu ka paelusse, 

ravitakse pratsikvanteeliga, ehhinokokkoosi albendasooliga. 

Prognoos 

– Ravitud juhtudel hea. 

46 

– Ravimata lümfaatilise filariaasi korral jäsemeid 

moondav ja genitaalide turse. 

– Skistosomiaas ja tsüstitserkoos on paikkonniti 

epilepsia põhjuseks. 

– Onkotsertsiaasiga võib kaasneda pimedaks jäämine. 

Profülaktika 

– Üldiste hügieeniharjumuste parandamine, vektorite 

vältimine, liha kontrollimine, veekontakti 

vältimine endeemilistel aladel. 

2.90 REISIJATE NAKKUSEKAITSE 

Toimetus 

Eesmärgid 

– Tagada küllaldane haiguskaitse. 

– Edastada asjakohast informatsiooni tervise kaitsmisest 

üldse. 

– Pikka aega troopikas töötavate isikute immuniseerimise 

alustamine varakult, s.o. vähemalt 3 

kuud enne sihtkohta suundumist. 

Reisijate rühmitamine 

– Reisi sihtkoha alusel: 

Euroopa ja Põhja-Ameerika maad 

organiseeritud turismigruppide reisid 

muud variandid. 

– Reisi kestuse ja laadi alusel: 

lühiaegne (ad 1 kuu) või pikem reis 

puhkuse- või tööreis 

reisimine linnades, maapiirkondades või 

d•unglis. 

Kaitse teatud nakkushaiguste vastu 

– Euroopa ja Põhja-Ameerika: 

põhivaktsinatsioonid 

vajadusel gammaglobuliin. 

– Turismigruppide reisid sihtmaast olenevalt: 

põhivaktsinatsioonid 

neis maades ja riikides vajalikud lisavaktsinatsioonid 

vajaduse järgi malaariaprofülaktika (üldiselt 

harva) 

valikuvariandina gammaglobuliin või hepatiit- 

A-vaktsinatsioon. 

– Muu: 

individuaalselt planeeritud vaktsineerimine 

reisi sihtkohale ja reisiviisile vastavalt. 

Põhivaktsinatsioonid 

– Polio (poliomüeliit) ja teetanus + difteeria (Td) 

– Lastele läkaköha ja hemofiilus. 

– Lastele alati, kuid täiskasvanuile tarviduse järgi: 

leetrid, mumps, punetised. 

– Difteeriavastast revaktsineerimist soovitatakse

kõigile üle 30-aastastele, kes reisivad Venemaale 

ja Balti riikidesse e. ohupiirkonda. 

– Pikaajaliselt sihtkohas (vastavas riigis) viibivate 

laste vaktsineerimiskalendrit võib arsti äranägemise 

järgi ettepoole nihutada. 

Gammaglobuliin 

– Kaitseb vaid alimentaarselt nakkuva hepatiidi 

vastu 3 kuni 4 kuud. 

– Soovitatav järgmistes maades: Põhja-Aafrika, 

Iisrael, Türgi ja troopikamaad; korduval külastusel 

ka Baltimaad, Venemaa ja endised Ida- 

Euroopa riigid. 

– Täiskasvanuile annuses 2 ml, alla 12-aastastele 

lastele annuses 1 ml. 

– Pikaajaliselt (üle 1 kuu) kohapeal viibivatele või 

sageli reisivatele turistidele oleks sobiv valikuvariant 

hepatiit-A-vaktsiin. 

Üle 15-aastastele tehakse vaktsiini (720 ELISA 

U/ml) kaks annust kuuajalise vahega ja tõhustavat 

revaktsineerimist 6–12 kuu möödudes, 

tugevamat vaktsiini (1440 ELISA-U/ml) aga 

kahe annusena 0 kuul ja 6.–12. kuul. 

1–15-aastastele tehakse kolm 0,5 ml vaktsiiniannust 

720 ELISA-U/ml 0 kuul,1. kuul ja 

6.–12. kuul. 

Malaaria profülaktika 

– vastavalt skeemile (vt. ptk. 2.94) ja jätkata preparaadist 

sõltuvalt 1–4 nädalat pärast reisi. 

Lisavaktsinatsioonid 

– (vt. ptk. 3.10) 

– Vaktsinatsioone on üle 40 variandi – igal eri juhul 

tehakse neist vaid vajalikud. 

– Kaalutleda: 

kollapalavik (nõutav paljudes ekvatoriaalmaades) 

Jaapani entsefaliit (Kaug-Idas) 

hepatiit B (HBs-Ag- positiivsed endeemilised 

piirkonnad) 

meningokokk (Aafrika endeemilised piirkonnad) 

oraalne vaktsiin tähnilise tüüfuse vastu (nõutav 

mõnedes maades) 

oraalne koolera vaktsiin (nõutav mõnedes 

maades) 

rabies (arengumaadesse köögitöölisteks minejaile) 

puukentsefaliit (endeemilised piirkonnad on 

Euroopas ja Siberis) 

– Esmalt tehakse pikaajalist, siis lühiajalist kaitset 

tagavad vaktsiinid, kõige lõpuks gammaglobuliin. 

Muu kaitse 

– Kirjalikud instruktsioonid toidu ja hügieeni 

kohta. 

47 

– Soovitused valida sobiv reisiriietus ja -jalatsid. 

– Kondoom kaasa (suguhaiguste preventsiooniks). 

– Kõhulahtisuse profülaktika (vt. ptk. 2.91) – alkoholist 

pole siin abi. 

– Kaitsevahendid päikesekiirguse eest. 

2.91 TURISTIDE KÕHULAHTISUSE 

PROFÜLAKTIKA JA KIIRED 

RAVIVÕTTED 

Tapio Pitkänen 


Toitumisjuhendeid 

– Turistil on kahtlases reisisituatsioonis mõttekas 

eelistada termiliselt hästi läbitöödeldud toitu, 

kooritud puuvilja ja keedetud või hermeetiliselt 

suletud jooke. 

– Sageli hoiatatakse salatite söömise eest. Salatite 

puhul tuleks meeles pidada, et nende esimese 

roana söömine vallandab tühjas maos happerünnaku, 

mis toimib bakteritsiidselt. 

– Maohappesust langetavate ravimite tarvitajal 

tuleks aga olla väga tähenepanelik toitu valides. 

– Keetmata või poolküps koorikloom on võimalik 

A-hepatiidi allikas, eriti kui nende viljelemine 

või püük on toimunud asulate kanalisatsioonisüsteemide 

lähistelt. 

Joogivee puhastamine 

– Kindlaim moodus on vee keetmine vähemalt 5 

minutit. Sellest piisab tavalisemate soolebakterite, 

hepatiit-A-viiruse ning parasiitide hävitamiseks 

(ka mägedes, kus vesi keeb alla 100°- sena). 

– Liitri vett saab keemiliselt puhastada 2 tilga 2%lise 

joodtinktuuriga; aega kulub pool tundi. 

Rp: Joodtinktuuri 2%–10 ml + pipettkork DS. 

2 tilka segada 1 liitri vee hulka. Desinfektsioon 

on valmis 30 minutiga. 

– Kloramiintabletid kipuvad niiskuses paakuma. 

Vee puhastamiseks kuluks sel meetodil 30 minutit. 

Meeldivama maitse saamiseks võib töödeldud 

veele lisada tiosulfaati. 

– Üksnes vee kurnamine või filtreerimine pole turvaline 

joogivee saamise viis. Küllaltki hea tulemuse 

saab Nerox ® -veefiltriga, mille kasutamine 

on odav. 

Antibiootikumprofülaktika 

Rakendatakse riskikontingendile, kui on 

tegemist 

– mao alahappesusega 

H 2 -blokaatoreid, omeprasooli ja antatsiide 

kasutavad haiged 

opereeritud mao puhul 

– pahaloomulise kasvajaga


– probleemse suhkurtõve juhtumiga 

– raske südamepuudulikkusega 

– immuunpuudulikkusega patsientidele 

hüpogammaglobulineemia, tsütostaatiline ravi 

prednisolooni tarvitaja, kes saab üle 20 mg /ööp. 

– ägedakujulist sooltehaigust põdevaga (Crohni 

tõbi, haavandiline koliit) 

– reaktiivset liigesepõletikku põdevate, Reiteri 

tõvega isikutega (HLA B27) 

– Õppejõududele või kaubandustegelastele on 

soovitatav antibiootikumprofülaktika 4–14 ööpäeva 

vältaval reisil, kes suunduvad suure kõhulahtisuse 

riskiga maadesse. 

Teostus 

– Sobivaim preparaat oleks norfloksatsiin 200 mg 

/ööp. p.o. Preparaat ei kaitse teatavasti lamblioosi 

ega amöbiaasi eest. Valikuvariandiks on 

doksütsükliin või sulfatrimetoprim. 

Kiired ravivõtted 

– Vedelikukadude asendamine on esmatähtis. 

– Palavikuta kõhulahtisuse korral sümptomaatiline 

ravi ja nt. Imodium ® . 

– Palavikulise soolepõletiku ravis soovitatakse 

täiskasvanuile lisaks antibakteriaalseid preparaate, 

u. 6 kuni 24 t. väldanud kõhulahtisuse algusest 

norfloksatsiini 400 mg x 2 või 

tsiprofloksatsiini 500 mg x 2 

ravida 3 päeva või vähemgi, kui sellega nähud 

mööduvad. 

– Selliseid ravimeid tasuks matkaapteeki varuda, 

kui reis kestab üle kahe nädala kõhulahtisuse 

riskitsoonis. 

2.93 TROOPILISE HAIGUSE 

KAHTLUS 

Toimetus 

Põhimõtted 

– Troopikamaadest saabunu palavikuhaigust tuleb 

pidada malaariaks, kuni seda haigust eitava tõestuseni. 

– Üldarst peab teadma oletada võimalikke troopilisi 

haigusi patsiendil ilmnevate haigusnähtude 

ning eelandmete põhjal. Vastavate haiguste lõplik 

diagnostika ja ravi on Soomes tsentreeritud 

sisehaiguste üksusesse Helsingis, kust võib saada 

asjakohast konsultatsiooni või kuhu saata 

haigeid kogu maalt. 

– Kaugreisil võib nakatuda ka haige elukohas levinud 

infektsioonhaigustesse. Diferentsiaaldiagnostilisi 

võimalusi on reisija puhul palju, seega 

olgu diagnoosimine täpne (mitte pimesi rakendada 

antibiootikume) ja haige jälgimine tähele- 

48 

panelik, eriti kui nakkushaigust ravitakse mittestatsionaarselt. 

Turisti palavikuhaiguse 

väljaselgitamine 

– Esiteks selgitatakse, kas on tegemist septilise 

haigega, kas tal on dehüdratatsioon või ta on nii 

raskes üldseisundis, et vajab paigutamist intensiivravi 

osakonda. Alustatakse veenisisese vedelikraviga 

ning laboratoorselt määratakse esmase 

informatsiooni tarvis üldine vereanalüüs ja CRV. 

– Kui haige seisund võimaldab, selgitatakse edasi 

täpne reisi anamnees (sihtkoht ja aeg) vähemalt 

eelneva 2 kuu kohta ja pikalt kestnud haigusnähtude 

korral isegi viimaste aastate ajast 

milliste haiguste vastu oli patsient reisi puhuks 

immuniseeritud või saanud profülaktilist ravi 

haigusnähtudest põhjalikumalt ning nende 

ajaline seos reisiga 

kas reisijate seas esines veel teisi haigusjuhtumeid. 

– Esmajärjekorras tehtavad uuringud: 

üldine vereanalüüs + verepilt ja CRV 

vere äigepreparaat ja preparaat nn. paksu tilga 

meetodil malaaria või trüpanosomiaasi sedastamiseks 

(mõlemaid 2–3 klaasil) parasitoloogia 

laboratooriumis 

keskmise joa uriini analüüs 

roojakülvid ja roojast parasiitide uuring, näidustatud 

rohkem seedehäirete korral. 

– Tabelis 2.93 on esitatud reisijate mitmesuguste 

vaevuste väljaselgitamiseks arvestatavad haigused 

sümptomite järgi. Kursiivkirjas on esitatud 

tõenäoline põhjus, mis võib olla ka midagi muud 

kui troopiline haigus. 

2.94 MALAARIA DIAGNOOS JA 

PROFÜLAKTIKA 

Hannu Kyrönseppä 

Põhimõtted 

– Troopikamaadest saabunud palavikuhaigesse 

turisti tuleb suhtuda kui potentsiaalsesse malaariahaigesse, 

kuni tõestatakse vastupidist. 

– Tsüklilisele palavikule lisaks võib haigel olla 

kõhulahtisust, ikterust või teadvushäirena segasust; 

verepildis on tüüpiline leid normaalne vöi 

madal leukotsüütide arv ja trombotsütopeenia. 

– Malaariajuhtumi korral on oluline diagnoosimise 

kiirus (ka valveolukorras). 

– Malaariaprofülaktika on troopilistesse maadesse 

reisimisel esmajärgulise tähtsusega. 


– Malaaria on globaalselt olulisim infektsioonidega 

seotud probleem. Sellesse haigestub igal

Kliinilise sümptomatoloogia viited troopilise haiguse etioloogiale 

Kliinilised viited Diagnoosi kinnitav leid 

Nahapaise 

– Putukahammustused Haige on heas seisundis 

– Nahaleišmaniaas Pikk anamnees 

– Mukokutaanne leišmaniaas Pikk anamnees 

– Trüpanosomiaas Hiljem järgnevad üldnähud 

– Siberi katk e. põrnatõbi Lühike inkubatsiooniaeg 

– Leepra Heledad nahalaigud, pikaajaline viibimine 

haiguspiirkonnas 

Tugevalt väljendunud kopsuinfektsioon 

– Kopsupõletik 

– Q-palavik Palavik, pea- ja lihasevalud 

– Siberi katku kopsuvorm 

– Katk 

Üldnähud, “ haiglane olek” 

– Brutselloos Lümfadenopaatia, hepatomegaalia 

– Vistseraalne leišmaniaas Tume nahapigmentatsioon 

– Trüpanosomiaasi II staadium Anamneesis šanker 

– Äge skistosomiaas 

Palavik, raske üldseisund 

– Malaaria 

– Taastuv palavik Malaaria ei kinnitunud 

– Riketsioos Lööve 

– Kollapalavik 

Meningiit / entsefaliit 

– Herpesentsefaliit 

– Kumlinge tõbi 

– Leptospiroos 

– Jaapani entsefaliit 

– Chagasi tõbi Putukahammustus anamneesis 

Verikusesus 

– Skistosomiaas 

Kõhulahtisus 

– Seedeinfektsioonid 

Salmonella, shigella, campylobacter jt. 

– Malaaria 

– Hepatiit, eriti A- ja E- hepatiit 

– Amöbiaas, giardiaas, krüptosporidioos 

Ikterus 

– Hepatiit 

– Malaaria 

Segasus 

– Mis tahes septiline haigus 

– Malaaria 

– Jaapani entsefaliit (Kaug-Ida) 

– Muud entsefaliidid või meningiidid 

– Meflokiini kasutamine malaaria profülaktikas 

Kalduvus verejooksudele 

– Kollapalavik (Aafrika, Kesk- ja Lõuna-Ameerika) 

– Troopilised hemorraagilised palavikud 

(Kongo- Krimmi hemorraagiline palavik) 

aastal 200–300 miljonit inimest ning sureb u. 1,5 

kuni 2,5 milj. last. 

– Impordituna on malaaria Soomes probleemiks 

laieneva turismi ja ravimresistentsete haigusvor- 

49 


Tabel 2.93 

mide tõttu. Soomes tehti viimastel aastatel kindlaks 

30–50 juhtumit. 

– Reisijaid nõustavatel arstidel tuleks olla kursis 

pidevalt muutuva malaariasituatsiooniga ja


vastavate profülaktiliste meetmetega. WHO 

avaldab igal aastal vaktsineerimiste ja profülaktikameetmete 

juhendi (International Travel 

and Health. Vaccination Requirements and 

Health Advice), mille põhjal koostatakse oma 

maale sobiv versioon. 

Vereanalüüsi võtmine malaaria 

kahtlusel 

– TÄHELEPANU – erakorralisena! 

– Kapillaarveri palavikuhoo ajal (vajaduse korral 

mitu näidist). 

3–4 äigepreparaati, millest üks fikseeritakse, 

värvitakse May-Grünwald-Giemsa või lihtsalt 

Giemsa järgi (mis on parem) ning mikroskopeeritakse 

kohe suurendusel 1:1000. 

3–4 paksu tilga preparaati: alusklaasile tilgutatakse 

2–3 tilka kapillaarverd, mida levitatakse 

klaaspulgaga 30 sekundi vältel 2 x 2 cm 

läbimõõduga alaks. Preparaat lastakse korralikult 

kuivada, ei fikseerita ega värvita. 

– Saatekirjas tuleb ära märkida reisianamnees, 

saadud malaariaravi ja haige andmed. Uuritakse 

parasitoloogia laboratooriumis. 

Sääsehammustuse vältimine 

malaaria ohutsoonis 

– Mehhaaniline tõkestamine 

Akna-, ukse-, voodivõrkude (soovitatavalt 

permetriiniga töödeldud) kasutamine, servad 

keerata padja alla 

Sääskede mürgitamine siseruumides, eriti 

magamistoas 

Kinnine riietus pimedal ajal, õhtul ja öösel heledad 

riided; ka riideid võib töödelda permetriiniga 

(aine säilib mitu pesukorda ega riku riiet). 

– Sääsetõrjemäärde (dietüültoluamiidi) kasutamine 

riietest kaitsmata nahaalal. 

Ravimite annustamine täiskasvanute 

profülaktikas 

– Meflokiin (Lariam ® ) 250 mg tabletis: 1 tbl./ 

nädalas 

– Proguaniil (Paludrine ® ) 100 mg tabletis: 2 tbl./ 

ööpäevas 

– Klorokiin (Heliopar ® ) 250 mg tabletis: 2 tbl./ 

nädalas. 

Laste malaaria profülaktika 

50 

– Raviga alustatakse nädal (proguaniili–24 t.) enne 

reisile minekut ja jätkatakse veel 4 nädalat pärast 

malaaria ohupiirkonnast lahkumist (meflokiini 

puhul piisab 3 nädalast). 

– Raseduse ajal on turvalised klorokiin ja klorokiini-proguaniili 

kombinatsioon. WHO-d järgides 

võib ka meflokiini kasutada 4. raseduskuust 

alates, ent kuna kogemusi on vähe, oleks siiski 

mõttekam vältida meflokiini raseduse ajal. 

Laste profülaktika 

– Vt. tabel. 2.94b 

– Laste malaariaprofülaktika on tähtis, sest neil 

omandab haigus raske kulu tavalisest kiiremini. 

– Sääsetõrjevahendid võivad ärritada ihu ja neid ei 

soovitata alla 3-aastastele. 

– Klorokiin ja proguaniil sobivad malaaria raviks 

alates 1.elukuust. 

– Meflokiini soovitatakse (kui see malaariaohu 

tõttu oleks vajalik) alles üle 5-kilostele lastele. 

– Halvamaitselised malaariatabletid tuleks purustada 

ja segada väga magusa morsiga vm. ning 

kasutada doseerimissüstalt. Välismaal on saada 

lastele mõeldud klorokiinsiirupit. 

Lõpetuseks 

– Turisti tuleb siiski hoiatada, et malaaria eest pole 

ükski profülaktika täiuslik. Kui kodumaale naasnul 

tekib palavik, tuleb kohe pöörduda arsti poole. 

2.96 NAKKUSHAIGUSTEST 

TEATAMISE KORD 

Juhani Eskola 

Nakkushaiguste seadus 

– Viimane uuendatud programm kehtib Soomes 01.09.92. 

– Sotsiaal- ja tervishoiuministeerium koos Rahvaterviseameti 

ja nakkushaiguste nõunikega organiseerib nakkushaiguste 

ennetamise ja tõrje programmi. Ministeerium väljastab vastavad 

määrused ja instruktsioonid. Rahvaterviseameti ülesandeks 

on nn. riikliku nakkushaiguste registri uuendamine 

ja pidamine. 

– Raviteeninduse piirkonnas vastutavad infektsioonide registreerimise 

eest kohapealsed meditsiiniasutused. Neil olevate 

andmete alusel saab paremini organiseerida nakkushaiguste 

tõrjet ning anda kohalikku koolitust. 

Annustamine (tablettides) alla 1a 1–4a 5–8a 9–15a 

Tabel 2.94b 

Klorokiin 1/4 1/2 1 1 1/2 nädalas 

Proguaniil 1/4 1/2 1 1 1/2 ööpäevas 

Meflokiin 1/4 (mitte anda 1/4 1/2 3/4 nädalas 

alla 5 kilosele!)

Malaariaprofülaktika soovitused (lühemal viibimisel), 1997 

Maa (piirkond) Profülaktika Ravim 4) 

A-piirkond 

Põhja-Aafrika maad: Egiptus, Mauritius. 1. Klorokiin 

Lähis-Ida: Türgi, Süüria, Iraak, Lääne-Iraan 

Saudi-Araabia, Ühendatud Araabiaemiraadid. 

Kesk-Aasia, Hiina, Kesk-Ameerika, Kariibiala, 

Lõuna-Ameerika (Amazonase piirkond välja arvatud) 

– Nakkushaiguste seaduste ja määruste järgi jaotatakse infektsioonid 

järgmiselt: ohtlikud, teatamist vajavad ja muud 

nakkushaigused. Sotsiaal- ja tervishoiuministeeriumi määruses 

on loetletud haigused, millede kohta tehakse teatis. 

Olenevalt haigusest peab ka selle teatise sisu vastama määratud 

vormile. 

– Ohtlike ja teatatavate nakkushaiguste puhul sisaldab teatis 

ka haige isikut puudutavaid andmeid, muude nakkuste puhul 

peetakse oluliseks üksnes registreerimist (isiku andmeteta). 

– Teatamise kohustus hõlmab nii arste kui ka mikrobioloogia 

laboratooriume. 

Arstide teatised 

– Arstide teatistest kogutakse andmeid elanike 

tervisekaitseks oluliste, kuid harvemini esinevate 

nakkushaiguste kohta, mille diagnoosimine 

põhineb kas kliinilisel leiul või kus vajatakse 

teatud taustandmeid, mida laboratooriumide 

kaudu pole võimalik saada. 

51 

Tabel. 2.94a 

B-piirkond 

Lõunapoolne Aasia Saudi-Araabiast 1. Klorokiin Meflokiin või 

Filipiinideni, C-piirkonnad ei lähe siin pürimetamiinarvesse 

sulfadoksiin 

C-piirkond 

C1. Troopiline Aafrika 1. Klorokiin + Meflokiin või 

proguaniil ja kaasa pürimetamiinravipreparaat 

sulfadoksiin 

2. Meflokiin 1) 

C2. Aasia: 

Vietnam, Laos, Kambod• a, 1. Meflokiin 1) Meflokiin või 

Taimaa, Birma, Bangladesh, 2. Klorokiin 2) ja kaasa pürimetamiin- 

Ida-Malisia (Sabah), ravipreparaat sulfadoksiin 

Osa Indoneesia maa-aladest väljaspool 3. Mitte midagi 3) 

linnu (Kalimantan, Timor, Irian Jaya) 

C3. Lõuna-Ameerika: 1. Meflokiin 1) Pürimetamiin- 

(Amazonase piirkond Boliivias, 2. Klorokiin 2) ja sulfadoksiin 

Brasiilias, Kolumbias, Peruus, Surinamis, kaasa ravipreparaat 

Guayanas, Venetsuelas) 

1) Kagu-Aasias ja Lõuna-Ameerikas on malaariaprofülaktika vajalik siis, kui ööbitakse malaaria 

ohupiirkonnas. 

2) Kui meflokiin ei sobi ( anamneesis on krambid või depressioon). 

3) Suurtes linnades ja tavalistes puhkerajoonides pole profülaktika vajalik. 

4) Varuks iseravimisel, kui malaariakahtlus on tugev ning arstiabi pole saadaval. Tuleb kõne alla üle 

kahe nädala vältava reisi korral. Täiskasvanute annused on iseravimisel meflokiini 3 + 1 tbl. 

8 tunni jooksul ja pürimetamiin–sulfadoksiini 3 tbl. ühekordselt. 


Oletatavast nakkushaigusest teatamine 

– Sellistest kuuluvad teatamisele: 

uuringutele suunatavad suguhaiguste juhtumid 

vaktsineerimiseni viinud marutõve oletamine 

selline põhjendatud tuberkuloosi kahtlus, mille 

puhul rakendatakse täiemõõduline tuberkuloosi 

ravi. 

Laboratooriumide teatised 

– Suuremast osast juhtudest saadakse teada laboratooriumide 

kaudu. 

– Laboratoorium teeb meeldetuletuse raviarstile 

juhul, kui on leitud tekitaja või infektsioon, millest 

teatamine kuulub arsti kompetentsi. 

Teatiste liikumine ja nakkushaiguste 

registrid 

– Laboratooriumide teadaanded edastatakse arvu-


tiprogrammide abil kohalikku piirkonnaregistrisse, 

sealt edasi Rahvaterviseameti riiklikku 

süsteemi. 

– Arsti teatis saadetakse piirkondliku tervisekeskuse 

peaarstile ja kohalikku nakkushaiguste registreerimise 

üksusesse, kust edastatakse teade 

jällegi Rahvaterviseametisse. 

– Oletatava epideemia puhkemisest teatatakse 

tervisekeskuse nakkushaiguste vastutavale arstile. 

Toiduainetega levivate infektsioonide või 

zoonooside korral teatatakse tervisekaitse eest 

vastutavale veterinaararstile. 

– Telefoniteadet raviteeninduspiirkonna nakkushaiguste 

vastutavale arstile või Rahvaterviseametile 

soovitatakse varakult, kui esineb 

Siberi katku (põrnatõve), koolera, difteeria, 

hemorraagilise palaviku, katku, poliomüeliidi, 

kõhutüüfuse ning marutõve kahtlus 

meningokokknakkus, mis vajab laialdase epideemiatõrje 

organiseerimist 

salmonelloos, šigelloos ja EHEC- infektsioon, 

kui on ebaselge epideemiatõrje planeerimise 

suurus (inimeste grupiliste haigestumiste korral 

– tõlk.) 

– Raviteeninduse piirkonna meditsiiniasutuste teatistest 

moodustatakse kohalikud nakkushaiguste 

registrid; ühtlasi kontrollitakse teate õigsust ja 

selle registreerimise kordsust. Nakkushaiguste 

registreerimise üksusesse laekub niisiis pidevalt 

värsket informatsiooni ühe teeninduspiirkonna 

nakkushaiguste kohta. 

– Rahvaterviseamet kogub piirkondlikud registrid 

riiklikusse andmetepagasisse, kus neid iga nädal 

analüüsitakse ja hetkeseis telegrafeeritakse registrit 

kasutavatele ametiisikutele, haiglatele, 

tervisekeskustele ja arstidele. Nendele tabelitele 

lisaks saab arvutiprogrammi kaudu välja tuua 

täiendavat materjali endale huvipakkuva kohaliku 

või üldriikliku seisu kohta. 

– Rahvaterviseamet avaldab reeglipärastele raportitele 

lisaks infolehte üks kord kuus. Selles on 

asjakohane analüüs, kommentaarid ja infektsioonprobleemide 

lahendamise soovitused. 

Ohtlikud nakkushaigused 

– Siberi katk (anthrax) 

– Koolera 

– Difteeria 

– Kollapalavik (febris flava) 

– Hemorraagiline palavik (febris haemorrhagica) 

– Paratüüfus (febris paratyphoides A, B, C) 

– Kõhutüüfus (febris typhoides) 

– Hepatiit A 

– EHEC-infektsioon (enterohemorraagiline Escherichia 

coli) 

– Meningokokknakkus (meningiit või sepsis) 

– Katk (pestis) 

– Poliomüeliit 

52 

– Salmonelloos 

– Šigelloos 

– Süüfilis 

– Tuberkuloos 

Registreerimisele kuuluvad 

nakkushaigused 

– Ehhinokokkoos 

– Taastuv palavik (febris recurrens) 

– Gonokokknakkus (gonorrhoea) 

– Granuloma inguinale 

– Hepatiit B 

– Hepatiit C 

– HIV-infektsioon 

– Haemophilus influenzae-infektsioon (meningiit 

või sepsis) 

– Suguliselt levivad klamüüdiahaigused (k.a. 

Lymphogranuloma venerum) 

– Legionelloos 

– Listerioos 

– Malaaria 

– Muud mükobakternakkused (k.a.leepra) 

– Leetrid (morbilli) 

– Mumps (parotitis epidemica) 

– Marutõbi (rabies) 

– Punetised (rubella) 

– Ulcus molle. 

Tõlkija märkus. Eestis toimib uus nakkushaiguste 

registreerimise juhend vastavalt Sotsiaalministri 

määrusele nr. 25 (12.06.97) 

“Nakkushaiguste registreerimise korraldamine”. 

2.97 VABATAHTLIK 

TERVISEKONTROLL 

NAKKUSHAIGUSTE 

AVASTAMISEKS 

Juhani Eskola 

Määrused 

– Soome Sotsiaal- ja Tervishoiuministeeriumi 

poolt väljastatud määruses (nr.70/02/93) “Tervisekontrollist 

nakkushaiguste ennetamiseks” 

kohustatakse tervisekeskusi pakkuma elanikkonnale 

igakülgset arstlikku konsultatsiooni, vastavate 

uuringute ja ravi võimalusi. 

Tuberkuloos 

– Sõelkontrolli kogu elanikkonna tasemel ei peeta 

enam vajalikuks. Kopsude röntgenoloogiline 

kontrollimine on kohustuslik immigrantidele 

maadest, kus tuberkuloos on aktuaalne. Tarbe 

korral võidakse selliseid uuringud korraldada 

tihedalt kooselavatele isikutele (näit. vanglates, 

sõjaväeosades jms. – tõlk.)

Viiruskontakt töökohal 

Viirus Nahka Hammustus Infektiivne materjal 

läbiv 

torge 


– Kergendatakse uuringute igakülgset kättesaadavust, 

milles isik saab osaleda vabatahtlikult või 

arsti soovitusel. On olemas võimalus tähistada 

testid salastatud kodeeringuga ning teostada 

need soovi korral väljaspool elukohta. Uuringute 

tulemuse peab andma uuritule isiklikult. 

Rasedad 

– Rasedate kontrolli eesmärgiks on vastsündinutel 

nakkushaiguste ennetamine. Igale rasedale tehakse 

uuring süüfilise antikehade ja hepatiit-B 

antigeeni suhtes, et nakkust avastada. Analüüse 

uuritakse Rahvaterviseameti vastavas üksuses. 

Rahvaterviseamet kasutab neid andmeid ka teiste 

nakkushaiguste epidemioloogilise olukorra 

väljaselgitamiseks ning uute profülaktikameetmete 

kavandamiseks. Rasedatele pakutakse ka 

HIV-infektsiooni testimise võimalust, eelnevalt 

selgitades uuringu vajalikkust ja eesmärki. Selleks 

uuringuks võetakse proov eraldi. 

2.98 NAKKUSHAIGUSTE-ALANE 

SELGITUS TÖÖANDJALE 

Juhani Eskola 

Üldandmed 

– Nakkushaiguste seaduses kohustatakse tööandjat 

regulaarselt kontrollima selliseid tööülesandeid 

täitvaid isikuid, kelle pisikukandlus või haigus 

võiks tõsiselt ohustada elanikkonna tervist. Prae- 

53 

Tabel 2.99 

kindel tõenäoline ebatõene 

HBV 2–40 % on veri, sperma, uriin, 

leitud verepreparaadid keha eritised, väljaheide 

tupesekreet, 

sülg 

HCV 3–10 % ei ole veri verepreparaadid, sülg, 

leitud verised eritised, uriin 

sperma, 

tupesekreet 

HIV 0,2–0,5 % on leitud veri, sperma, tupesekreet, sülg, 

(2 juhtumit) verepreparaadid liikvor, rinnapiim, uriin, 

eksudaat, seroosne väljaheide 

vedelik looteveed, 

sülg hambaravis 


guses situatsioonis pööratakse põhitähelepanu 

salmonelloosile ja tuberkuloosile. 

– Seaduse poolt määratud aruande teeb arst või 

medõde. Selle aluseks on harilikult küsitlus ja 

kliiniline läbivaatus, salmonellabakterite külv 

või kopsude röntgenoloogiline uuring. 

– Kontrolliga kaasneb tervisekasvatus koos õigete 

töövõtete õpetamisega. 

Salmonelloos 

– Salmonelloosi kindlakstegemiseks 

uuritakse vastsündinute osakonna meditsiinipersonali 

ja piimaköögi toimkonda 

kergesti riknevate toiduainetega paljakäsi töötavaid 

isikuid. 

– Toiduainetetööstuses piirdub kontroll nendega, 

kes käsitlevad termilise töötlemiseta pakutavaid 

produkte ja kelle tööleping kestab eeldatavasti 

vähemalt 3 kuud ja rohkem. 

– Töölevärbamisel toimub kontroll põhiliselt küsitluse 

alusel ning tarbe korral tehakse salmonellabakterite 

uuring. Laboratoorne kontroll on 

oluline ka sel juhul, kui töötaja on viibinud pikemalt 

välismaal. 

Tuberkuloos 

– Tuberkuloosi sedastamiseks uuritakse töötajaid 

kopsuhaigete, sünnitus- ja vastsündinute osakondades 

töötavaid isikuid 

koolieelsetes lasteasutustes otseselt lapsi hooldavaid 

või õpetavaid. Kontroll koosneb küsitlusest 

ja (vajadusel) kopsude röntgenoloogilisest 

uuringust.


2.99 ELUKUTSEGA SEONDUV 

NAKATUMISE RISK 

Toimetus 

Kontaktijärgne infitseerumisrisk 

– Vt. tabel 2.99 

HIV kontakt töökohal 

– HIV-näit võetakse otsekohe, jälgitakse 2 kuulise 

vahega pool aastat. 

– Jälgimise ajal kasutab võimalik infitseerunu kondoomi. 

– Tööõnnetuse teade kindlustusfirmale. 

54 

– Kui kontakt oli ilmne, pakutakse profülaktilist 

ravi (2. 50). 

Hügieenieeskirjad HIV-patsiendiga 

töötavaile 

– Õnnetusjuhtumi esmaabil kasutada kindaid, näokaitset, 

vältida torkehaavu. 

– Vereproovi võtjal peavad olema kindad, näokaitset 

pole vaja (suletud vaakumkatseklaasi korral). 

Hepatiit C kontakt 

– Vastava viirusega kokkupuutunul tuleb peagi 

kontrollida HCV-Ak, uus kontroll tehakse 6–9 

kuud hiljem.

3.10 VAKTSINATSIOONID 

Juhani Eskola 

Eesmärk 

– Kogu elanikkonna või teatud riskirühma kaitsmine 

tähtsamate nakkushaiguste eest. 

Probleemid 

– Täielikku kaitset kõikidele pole võimalik tagada. 

– Võimalikud on vaktsineerimiste kõrvaltoimed, 

kuid elanikkonna immuniseerimisest tulenev 

kasu ületab alati selle puudused. 

Ajakava 

Põhimõtted 

– Varajane kaitse lastenakkuste eest. 

– Vaktsineerimisi alustatakse kohe, kui organism 

on võimeline immuunvastuseks. 

– Kõrvaltoimete risk on vanusega muutuv ja seda 

on arvestatud ka vaktsineerimiskalendris. 

– Püütakse haarata kas kogu või riskiohus elanikkond. 

Erandid vaktsineerimise plaanis 

– Poolelijäänud vaktsineerimisseeriat jätkatakse, 

mitte ei alustata otsast peale. 

Soome vaktsineerimiskalender * 

55 

– Manustamise vaheaegu pole põhjust lühendada. 

– Kui laps on soovitatud vaktsineerimisvanusest 

tunduvalt üle, võib anda teise vaktsiiniannuse 

lühemagi aja järel. 

– Kahe vaktsiini manustamise vahe on alati vähemalt 

üks kuu. 

– Mitmeid vaktsiine võib manustada üheaegselt: 

eri kehapiirkondadesse – panna tähele lokaalset 

reaktsiooni 

immunoglobuliini ei rakendata üheaegselt viirusvaktsiiniga 

(LMP): vaktsinatsioon – < 2 

nädalat > – immunoglobuliin – < 6 nädalat > – 

vaktsinatsioon. 

Hepatiit B-vaktsiin 

– HBs Ag-kandjate emade lapsed, kohe sünni järel 

ja 1, siis 2 ning 12 kuu vanuselt. 

– Alla 7-aastased kindlaks tehtud HBsAg-kandjad 

ja ägedat B-hepatiiti põdejate perekonnaliikmed. 

– Avastatud HBsAg kandjate ja ägedasse Bhepatiiti 

haigestunute kindlad seksuaalpartnerid. 

– Regulaarset ravi saavad hemofiiliahaiged. 

– Veenisse süstitavate narkootikumide kasutajad. 

– Elukutselised prostituudid. 

– Narkopolikliinikute ravipersonal. 

Tabel. 3.10a 

Immuniseeritava vanus Vaktsinatsioon Vaktsineerimise koht 

< 7 ööp. BCG sünnitusmaja 

3 kuud DTL lastenõuandla 

4 kuud DTL, Hib lastenõuandla 

5 kuud DTL lastenõuandla 

6 kuud polio, Hib lastenõuandla 

12 kuud polio lastenõuandla 

14–18 kuud LMP, Hib lastenõuandla 

20–24 kuud DTL, polio lastenõuandla 

6 aastat LMP, polio lstenõuandla 

11 aastat Td, polio, LMP* kool 

16 aastat polio kool 

sõjaväelased Td, polio, meningokokk LMP sõjaväes kohapeal 

täiskasvanud 

(10-a. intervallidega) Td, polio tervisekeskus 

riskirühmad (vt. tekstist) 

(igal aastal) gripp tervisekeskus 

riskirühmad (vt. tekstist) hepatiit B sünnitusmaja, 

tervisekeskus 

riskirühmad 

(5 a. intervallidega) pneumokokk tervisekeskus 

* LMP-vaktsiin jäetakse 11-aastastele andmata, kui seda on eelnevalt antud kahel korral. 

Tähiste seletusi: BCG – tuberkuloosivaktsiin 

DTL – difteeria-teetanus-läkaköha 

LMP – leetrid-mumps-punetis 

Td – teetanus-difteeriavaktsiin 

Hib – Haemophilus influenzae tüüp b 

3.10


– Peaasjalikult pagulastega tegelevad meditsiinitöötajad. 

– Hüperendeemilisse piirkonda (Hbs Ag-kandlusega 

8% elanikest) pikaaegsele tööle suunduvad 

tervishoiutöötajad. 

Gripivaktsiin 

– Kroonilised südame-, kopsu- ja suhkurtõvehaiged, 

kelle haigus vajab pidevat arstlikku kontrolli 

ja ravi. 

– Neerupuudulikkusega patsiendid (S- kreatiniin 

on püsivalt üle 150 µmol/l). 

– Steroidravi saavad patsiendid. 

– Immuunpuudulikkusega ja immunosupressiooniga 

patsiendid, vaktsineerida püütakse ravi 

vaheaegadel või vähemalt 1–2 nädalat enne tugevat 

tsütostaatilist ravi. 

– Pikaajalist salitsülaatravi saavad lapsed ja noorukid. 

Pneumokokivaktsiin 

– Ei kuulu tavalisse vaktsineerimise programmi, 

aga kasu on vaieldamatu. 

– Tagab kaitse 50–80%. 

– Revaktsineerimine 5-aastaste vahedega. 

– Ei rakendata alla 2-aastastele lastele nõrga efektiivsuse 

tõttu. 

– Sobib samaaegselt gripivaktsiiniga, kuid eri süstekohtadesse. 

Esmajärgulised riskirühmad (soovitatakse 

vaktsineerida) 

– Patsiendid, kel on põrna puudulikkus või kes on 

splenektomeeritud (vaktsineeritakse juba 2 

nädalat enne põrna eemaldamist). 

– Liikvorifistuliga patsiendid. 

– Lümfoomihaiged. 

– Patsiendid, kel on multiipelne müeloom. 

– Nefrootilise sündroomiga haiged. 

– HIV- infektsiooniga haiged. 

– Kaasasündinud või omandatud immuunpuudulikkusega 

patsiendid (mitte aga agammaglobulineemiat). 

Vaktsineerida 2 nädalat enne immunosupressiivse 

ravi algust. 

Teised riskirühmad 

– Patsiendid, kel on 

südamepuudulikkus 

krooniline kopsuhaigus 

suhkurtõbi 

maksa puudulikkus 

neeru puudulikkus. 

– Üle 65-aastased. 

– Alkohoolikud. 

Väljaspool tavalist vaktsineerimiskalendrit 

kasutatavad vaktsiinid 

Hib-vaktsiin 

– Splenektomeeritud patsiendid. 

56 

Hepatiit A-vaktsiin 

– Reisijaile, kes viibivad korduvalt või pikemalt 

kui 1 kuu hepatiidi kõrge esinemissagedusega 

maades. 

Jaapani entsefaliidi vaktsiin 

– Ohupiirkonda (Kagu-Aasia maades, Indiast ida 

poole) pikaajalisele viibimisele (üle 1 kuu) 

suundujad. 

Kollapalavikuvaktsiin 

– Ekvatoriaal-Aafrikasse või Kesk- ja Lõuna- 

Ameerikasse suundujad. 

Puukentsefaliidivaktsiin 

– Viirust levitavate puukide endeemilistele aladele 

minejad, kui kontakti tõenäosus on suur (nt. 

Soomes Ahvenamaa, Turu saarestik; Põhja-, 

Kesk- ja Ida-Euroopa ). 

Tüüfusevaktsiin 

– Endeemilistele aladele reisivad isikud, kui 

kohapealne toiduhügieen on puudulik. 

Kooleravaktsiin 

– Koolera endeemilistele või epideemilistele aladele 

reisijad, kui hügieenitingimused on ilmselt 

puudulikud. 

Meningokokivaktsiin 

– Meningokokkinfektsiooni epideemiapiirkonda 

minejad. 

– Splenektomeeritud patsiendid. 

Raabiesevaktsiin 

– Marutõve vältimiseks isikuile, kes haiguskoldes 

töötavad metsloomadega või on arengumaades 

pikaajalisel tööl. 

– Marutõbise looma hammustuse järgse ravimise 

osana (2. 86). 

Tuulerõugete vaktsiin 

– Vaktsiini koostises on nõrgestatud viirused. 

– Tervetele seronegatiivsetele lastele õnnestub 

tuulerõugete vaktsinatsioon praktiliselt alati ühe 

ainsa korraga. 

– Tuulerõugete õnnestunud vaktsinatsioon annab 

hea kaitse kliinilise infektsiooni vastu, kuid ei 

takista päriselt viiruse levikut lähikontaktis. 

– Osadel juhtudel ilmneb vaktsineerituil ka kliiniliselt 

reinfektsiooni tunnuseid, tavaliselt mõned 

vesivillid või paapulid, mis ei arenegi villideni. 

Palavikku enamasti ei ole. 

– Riskirühmad 

Haiged, kellele tuulerõugetesse haigestumine 

on suureks riskiks. Siia kuuluvad leukeemiaga 

ja vähihaiged lapsed, siirdeelundiga isikud, 

süsteemset kortisooniravi saavad haiged ja 

mõningaid kroonilisi haigusi põdevad lapsed. 

Riskikontingendi terved lähikontaktid, nagu 

näiteks immuunpuudulike lastega töötav personal 

ja riskilaste õed-vennad ning vanemad, 

kes pole varem seda haigust põdenud ning on 

viiruse suhtes vastuvõtlikud.

Soomes üldkasutusel olevad vaktsiinid 

Arsti otsuse alusel terved, tuulerõugeid mittepõdenud, 

üle 12 kuu vanused lapsed ja noored. 

Riskikontingendi vaktsineerimisel on mitmeid 

arvestatavaid seiku, mille kohta annab andmed 

pakendi instruktsioon. Vastava kontingendi 

lähisugulaste ja kontaktide vaktsineerimisel 

ei ole erilised ettevaatusabinõud tarvilikud. 

Riskirühmade ja 13- aastaseks saanud 

nooret ja täiskasvanute vaktsineerimisel antakse 

kaks vaktsiiniannust kolmekuulise vahega. 

Vaktsineerimise tehnika 

– S.c. (nahaalune) vaktsineerimine 

Välimise reielihase esiülaossa või õlavarde. 

– I.m. (lihasesisene) vaktsineerimine 

Reielihasesse, tuhara ülemisse välimisse 

neljandikku või deltalihasesse. 

– I.d. (nahasisene) vaktsineerimine (BCG) 

Vasema reie ülaväliskülg (BCG) 

Nahale peab kerkima kahvatu paapul. 

Soomes üldkasutatavad vaktsiinid 

– Vt.tabel 3.10 b. 

57 

Tabel. 3.10b 

Vaktsiin Vaktsiinitüüp Annus(ml) Manustamise viis 

BCG elus bakterpreparaat 0,05 (< 3 kuud) i.d. 

0,1(vanemad lapsed) 

DTL inaktiveeritud bakter 

ja toksoid 0,5 i.m. 

Hib komponentvaktsiin 0,5 i.m./s.c. 

Poliomüeliit inaktiveeritud viirus annus sõltub preparaadist s.c. 

LMP elus viirusvaktsiin 0,5 s.c. 

Td toksoid 0,5 i.m. 

Gripp komponentvaktsiin 0,5 s.c. 

Pneumokokk komponentvaktsiin 0,5 i.m./s.c. 

Meningokokk komponentvaktsiin 0,5 s.c. 

B-hepatiit komponentvaktsiin 0,5 ( 1–15-aastased) 

1,0 ( >15-aastased) i.m. 

A-hepatiit inaktiveeritud viirus annus sõltub preparaadist i.m. 

Puukentsefaliit inaktiveeritud viirus 0,5 i.m. 

Jaapani entsefaliit inaktiveeritud viirus 0,5 (1–3-aastased) s.c. 

1,0 (> 3-aastased) 

Raabies inaktiveeritud viirus 1,0 i.m. 

Tüüfus elus bakter ja 3 kapslit p.o. 

komponentvaktsiin 0,5 i.m./ s.c. 

Kollapalavik elus viirus 0,5 s.c. 

Koolera inaktiveeritud bakter, 2 annust p.o. 

elus bakter 1 annus p.o. 


Kõrvaltoimed 

Lokaalsed reaktsioonid 

– Punetus, süstekoha hellus. 

– Enamasti toksilised, rohkem kolmikvaktsiini 

(DTL) kasutamisel. 

– Ravi: vaktsineerimiskoha (süstepiirkonna) immobilisatsioon 

(nt. mähise asetamine). 

– Sümptomaatilised vahendid (valuvaigisti, antihistamiinikum). 

Üldreaktsioon 

– Palavik, sügelev nahalööve, lapse ärritunud olek 

Sümptomaatiline ravi. 

– Anafülaktiline reaktsioon 

1. Adrenaliin, süstituna lahjenduses 1:1000 i.m. 

0,1 ml /10 kg 

2. Seisundi jälgimine. 

Kõrvaltoimete vältimine 

– Tõsiste kõrvaltoimete hoolikas registreerimine. 

– Anamneesist: ülitundlikkus antibakteriaalsete 

ravimite, kanamuna või vaktsiinikomponentide 

suhtes (14.10). 

– DTL-vaktsiini jätkamine divaktsiinina (Td). 

– Arvestada ka vastunäidustusi. 

– Teatada tõsistest kõrvaltoimetest kirjalikult või 

telefonitsi rahvatervisekeskusele.


Eesti vaktsineerimiskalender 

Immuniseeritava vanus Vaktsinatsioon ja manustamise kord 

3–5 päeva BCG 1 

3 kuud PDT 1 + OPV 1 

4,5 kuud PDT 2 + OPV 2 

6 kuud PDT 3 + OPV 3 

12 kuud MMR 1 

2 aastat PDT 4 + OPV 4 

7 aastat dT 5 + OPV 5 

8 aastat BCG 2 

12 aastat dT 6 

13 aastat MMR 2 

17 aastat dT 7 

Tähised: BCG – tuberkuloosivaktsiin 

PDT – difteeria-teetanus-läkaköha 

dT – divaktsiin (difteeria- teetanus) 

OPV – poliomüeliidi elusvaktsiin 

MMR – leetrite, mumpsi ja punetiste vaktsiin 

Reisimeditsiinilist nõustamist ja vastavat vaktsineerimist tehakse meil Tallinnas Merimetsa Haiglas ja 

Eesti Meremeeste Haiglas ning Tartus Maarjamõisa Polikliinikus ja Rait-Teraapias. 

Detailsemat informatsiooni vaktsineerimise ja vaktsiinide kohta saab “Vaktsineerija käsiraamatust”, 

kirjastus “Medicina”1994. Reisijate vaktsineerimise juhendi saab “Reisimeditsiini teatmikust”, kirjastus 

“Medicina”1998. 

Vastunäidustusteks EI OLE 

– Varem põetud vastav haigus 

– Nakkushaiguse peiteperiood 

– Kergekujuline infektsioonhaigus (palavikuta 

nohu või kõhulahtisus) 

– Antibakteriaalne ravi 

– Kortikoidravi lokaalselt või väikestes süsteemsetes 

annustes 

– Atoopilised haigused (allergiline nohu, astma, 

ekseem) 

– Nahalööbed, piirdunud nahainfektsioonid 

– Perekonna või sugulaste krambianamnees 

– Stabiilne neuroloogiline haigus 

– Downi sündroom 

– Krooniline südame-, maksa-, kopsu- või neeruhaigus; 

reuma või suhkurtõbi 

– Vastsündinu kollatõbi 

– Enneaegsus, small-for-date-situatsioon 

– Alatoitlus 

– Rinnaga toitmine 

– Ema rasedus (raseda ema last võib vaktsineerida) 

Tõlkija täiendus. Kaitsepookimiste riiklik arengukava nakkushaiguste 

vältimiseks on kinnitatud Eesti Vabariigi määrusega 

nr. 171 (18.07.96), ning laste uus kaitsepookimise ajakava on 

kinnitatud vastavalt sotsiaalministri määrusele nr. 28 (30.10.96). 

Eesti vaktsineerimiskalendris on kasutatud uusi lühendeid (vrdl 

DTL=PDT jne) 

58 

Vaktsineerimise vastunäidustusteks 

ON: 

– Palavikuga kulgev infektsioon: kõik vaktsinatsioonid 

Vaktsineeritakse võimalikult kiiresti pärast 

paranemist. 

Epideemiaolukorras pole palavikuga infektsioon 

vastunäidustuseks. 

– Immuunsüsteemi häired: elus vaktsiinid. 

– Immunosupressiivsed haigused 

Pahaloomulisest kasvajast tingitud immuunpuudulikkus 

Immunosupressiivne ravi (tsütostaatikumid, 

kiiritusravi, süsteemne kortikoidravi, nt. prednisolooni 

60 mg /ööp. täiskasvanutel, lastel 2 

mg /kg /ööp. > 7 ööp.). 

– HIV-infektsioon 

LMP-tehakse vajaduse korral ka HIV-infektsiooni 

sümptomitega patsientidele 

BCG-d ei rakendata ka sümptomite puudumisel. 

– Raskekujuline reaktsioon eelnevale vaktsineerimisele: 

sama vaktsiin 

Kui esines anafülaksia, šokk, entsefaliit, entsefalopaatia, 

krambid. 

Varasemad febriilsed krambid ei ole vastunäidustuseks, 

vaktsinatsiooni järel tuleb anda 

palavikualandajaid.

– Diagnoosimisjärgus olev, krampidega kulgev 

haigus: pertussise vaktsinatsioon 

Vaktsineerimist võib jätkata, kui progresseruv 

kesknärvisüsteemi haigus on välistatud. 

– Rasedus: kõik vaktsinatsioonid 

Esimesel rasedustrimestril eriti vältida. 

Võib vajaduse järgi epideemiaolukorras, välja 

arvatud elus vaktsiinid (teetanus, gripp, pneumokokk). 

Kogemuste kohaselt pole elus vaktsiinidestki 

saadud lootekahjustusi (nt. oraalsest poliovaktsiinist 

või LMP-st). 

Ekslikult vaktsineeritud LMP rasedale ei ole 

abordi indikatsiooniks! 

59 


– Tugev ülitundlikkus vaktsiini komponentide suhtes 

Tugev kanamunaülitundlikkus: juba muna 

sisaldavast toidust (nt. saiast) tekib urtikaaria, 

kurgus kihelustunne või tugev üldreaktsioon. 

Sel juhul on keelatud : gripi-, kollapalaviku-, 

puukentsefaliidi vaktsiinid. 

Nõrgema ülitundlikkuse korral võib mainitud 

vaktsiine kasutada, olles vajadusel valmis 

esmaabiks. 

– Ülitundlikkus antibiootikumide suhtes: 

neomütsiin: keelatud LMP, kollapalavik, raabies. 

polümüksiin: keelatud kollapalaviku vaktsinatsioon.

2. 2. NAKKUSHAIGUSED 3. VAKTSINATSIOONID JA ...

Create successful ePaper yourself

Delete template?

Save as template?