28. 28. LASTENÕUANDLA 29. ENNEAEGNE LAPS 31. LASTE ...

28. LASTENÕUANDLA 

Tõlkija: Mall Riikjärv Keeletoimetaja: Vilma Parbo 

28.10 Lapse somaatiline uurimine perioodilistel läbivaatustel nõuandlas .................................. 717 

28.11 Südame kuulatlemine ja vererõhu mõõtmine lastenõuandlas ........................................... 720 

28.12 Kõrvapõletike uurimine nõuandlas ................................................................................... 721 

28.14 Tserebraalparalüüsi ja teiste neuroloogiliste häirete kindlakstegemine nõuandlas ............ 721 

28.15 Nägemise uurimine lastenõuandlas ................................................................................... 722 

28.16 Keele ja kõne areng ........................................................................................................... 724 

28.20 Kõrvalkahinad lapse südames ........................................................................................... 724 

28.28 Pisarakanali ummistus....................................................................................................... 725 

28.30 Korduvad infektsioonid ja immuunpuudulikkus ............................................................... 726 

28.40 Allergilised haigused......................................................................................................... 727 

28.50 Laskumata munand ........................................................................................................... 727 

28.60 Puusaliigese luksatsioon ................................................................................................... 727 

28.61 Kaasasündinud arenguvead (jäsemed, keha, suguelundid, keelekida) .............................. 728 

28.70 Hüdrotseefalus ja šundi komplikatsioonid ........................................................................ 729 

29. ENNEAEGNE LAPS 

Tõlkija: Mall Riikjärv Keeletoimetaja: Vilma Parbo 

29.10 Enneaegse lapse jälgimine ................................................................................................ 731 

29.20 Mädane BCG arm imikul .................................................................................................. 731 

31. LASTE NAKKUSHAIGUSED 

Tõlkija: Kai Zilmer Keeletoimetaja: Vilma Parbo 

31.01 Nakkushaige lapse isoleerimine lastekollektiivist ............................................................. 733 

31.10 Palavikus laps ilma koldesümptomiteta ............................................................................ 734 

31.11 Lapse palaviku ravi ........................................................................................................... 735 

31.12 Lapse palavik ja lööve....................................................................................................... 737 

31.13 Lapse näo või silmalaugude punetus ja turse; tselluliit ..................................................... 737 

31.14 Lapse suurenenud lümfisõlmed (ja muud kaelasõlmed) ................................................... 738 

31.15 Immuunpuudulikkusega lapse infektsioonid ..................................................................... 739 

31.30 Lapse soori ravi ................................................................................................................. 739 

31.31 Lapse stomatiit .................................................................................................................. 739 

31.40 Mumps .............................................................................................................................. 740 

31.43 Kawasaki tõbi.................................................................................................................... 740 

31.44 Kontakt tuberkuloosiga ..................................................................................................... 741 

31.48 Meningiit lapsel ................................................................................................................ 741 

31.49 Entsefaliit lapsel ................................................................................................................ 742 

31.54 Tuulerõuged (varicella) ..................................................................................................... 743 

31.56 Leetrid ............................................................................................................................... 744 

31.57 Punetised (rubella) ............................................................................................................ 744 

31.58 Erythema infectiosum (parvoviirusinfektsioon) ................................................................ 745 

31.59 Exanthema subitum ........................................................................................................... 745 

31.62 Tonsilliit ja farüngiit lastel ................................................................................................ 745 

31.65 Sinuiit lastel ...................................................................................................................... 746 

31.68 Raskenenud hingamine lapsel ........................................................................................... 747 

31.69 Lapse obstruktiivse bronhiidi ja astma hoo ravi................................................................ 749 

31.70 Salbutamooli annustamine lastele ..................................................................................... 749 

31.76 Lapse larüngiit .................................................................................................................. 750 

31.80 Epiglotiit ........................................................................................................................... 751 

31.81 Lapse pikaajaline köha ...................................................................................................... 751 

31.82 Läkaköha ........................................................................................................................... 752 

31.83 Millal lapse köha ravida antibiootikumidega? .................................................................. 753 

31.84 Lapse pneumoonia ravi ..................................................................................................... 753 

31.85 Infektsioonisümptomitega lapse kopsupildi näidustused ja tõlgendamine ....................... 754 

31.90 Lapse keskkõrvapõletik: määratlus, epidemioloogia, riskitegurid .................................... 755 

31.91 Lapse keskkõrvapõletik: patsiendi uurimine ja diagnoos .................................................. 755 

31.92 Lapse keskkõrvapõletiku ravi ja jälgimine ........................................................................ 756 

31.93 Kõrva uurimine tümpanomeetriga ja akustilise otoskoobiga ............................................ 758 

31.97 Märguv šunteeritud kõrv ................................................................................................... 759 

715 

28.


32. LASTEHAIGUSED I 

Tõlkija: Ülle Toots Keeletoimetaja: Sirje Ootsing 

32.01 Abdominaalsete sümptomitega lapse uurimine ................................................................. 761 

32.03 Äge kõhupatoloogia lastel ................................................................................................. 762 

32.05 Retsidiveeruvad kõhuvalud lastel ..................................................................................... 764 

32.10 Lapse kõhulahtisus ja oksendamine .................................................................................. 764 

32.12 Kõhukinnisus lapseeas ...................................................................................................... 765 

32.13 Võõrkeha lapse seedetraktis .............................................................................................. 766 

32.14 Söövitavaid aineid tarvitanud laps .................................................................................... 767 

32.30 Enurees lapseeas ............................................................................................................... 767 

32.32 Urotrakti infektsioon lastel................................................................................................ 768 

32.33 Kusepõie punktsioon lastel ............................................................................................... 771 

32.40 Aneemia lapseeas .............................................................................................................. 771 

32.41 Hematoomid ja petehhiad lapsel: ITP ja selle diferentsiaaldiagnostika ............................ 773 

32.50 Kõrgenenud kolesterool lapseeas: diagnostika ja ravi ....................................................... 773 

32.51 Asümptoomne glükosuuria lapseeas ................................................................................. 774 

32.52 Kasvamine ja kasvuhäired lastel ....................................................................................... 775 

32.55 Puberteet ja häired selle kulus ........................................................................................... 779 

32.57 Rahhiit............................................................................................................................... 781 

32.61 EKG lapsel ........................................................................................................................ 782 

32.62 Vererõhk lastel .................................................................................................................. 783 

32.71 Allergiliste laste dieet: allergiseerivate toiduainete nimekiri ............................................ 784 

37.72 Lehmapiimaallergia ........................................................................................................... 784 

32.73 Atoopiline lööve lastel: sümptomaatika ja uurimine ......................................................... 785 

32.74 Atoopilise dermatiidi ravi lastel ........................................................................................ 786 

32.80 Mähkmeallergia ................................................................................................................ 787 

32.81 Sügelemine lapsel ............................................................................................................. 787 

33. LASTEHAIGUSED II 

Tõlkija: Ülle Toots Keeletoimetaja: Sirje Ootsing 

33.01 Liigesepõletiku sümptomitega lapse uurimine .................................................................. 788 

33.04 Laste artriitide diagnostika ja epidemioloogia .................................................................. 788 

33.06 Urtikaariaartriit.................................................................................................................. 790 

33.07 Henochi-Schönleini purpur ............................................................................................... 790 

33.08 Puusaliigese sünoviit lapsel .............................................................................................. 791 

33.09 Entero-, Borrelia- ja teised ägedad artriidid lastel ............................................................. 791 

33.10 Juveniilne reumatoidartriit ................................................................................................ 792 

33.11 Reieluu epifüsiolüüs (epiphysiolysis capitis femoris) ....................................................... 793 

33.12 Perthesi tõbi ...................................................................................................................... 793 

33.13 Osgoodi-Schlatteri tõbi ..................................................................................................... 793 

33.17 Lapse ja kasvuealise selg .................................................................................................. 794 

33.18 Kasvuvalud ....................................................................................................................... 795 

33.19 Lonkav või kõndimisvõimetu laps .................................................................................... 795 

33.20 Laste traumad: muljumis- ja lõikehaavad ......................................................................... 796 

33.21 Haava õmblemine ............................................................................................................. 797 

33.22 Laste marrastus- ja hammustushaavad .............................................................................. 797 

33.23 Laste põletushaavad .......................................................................................................... 798 

33.24 Laste luumurrud ................................................................................................................ 798 

33.25 Laste liigeste ja liigesesidemete vigastused ...................................................................... 799 

33.26 Laste kesknärvisüsteemi traumad ...................................................................................... 800 

33.27 Laste siseelundite vigastused ja verejooksud .................................................................... 800 

33.28 Rästikuhammustus ............................................................................................................ 801 

33.29 Peavalu lapseeas................................................................................................................ 802 

33.30 Lapse krambihoo ja status epilepticuse ravi ...................................................................... 804 

33.31 Febriilsed krambid ............................................................................................................ 806 

33.32 Laste epilepsia ................................................................................................................... 807 

33.34 Downi sündroom............................................................................................................... 808 

33.35 MBD-sündroom ................................................................................................................ 810 

33.38 Laste unehäired ................................................................................................................. 811 

33.40 Vähki põdenud lapse probleemid täiskasvanueas ............................................................. 812 

33.50 Tegutsemine imiku äkksurma korral ................................................................................. 814 

716

28.10 LAPSE SOMAATILINE UURI- 

MINE PERIOODILISTEL 

LÄBIVAATUSTEL 

NÕUANDLAS 

Ilkka Kunnamo 

Esitatud on nii endistele kui ka 1990.a. jõustunud 

eeskirjadele vastavad läbivaatuse tähtajad. 

6-nädalane laps 

Eesmärgid 

Eesmärgid 

– Hiljemalt sellel läbivaatusel välja selgitada puusaliigese 

luksatsioon. 

– Välja selgitada kaasasündinud katarakt. 

– Välja selgitada kaasasündinud kuulmisviga. 

– Teha kindlaks, kas lapsel on või ei ole raske 

tserebraalparalüüs ja nägemisviga. 

Läbivaatuse Läbivaatuse kulg 

kulg 

– Algul tutvutakse sünnitusmaja lastearsti andmetega 

vastsündinu läbivaatuse kohta, milledest 

selguvad raseduse kestus, sünnijärgselt täheldatud 

kõrvalekalded lapse seisundis ja lapse 

võimalik kuulumine riskirühma. 

– Laps on algul selili kas läbivaatuslaual, ema või 

arsti süles. 

1. Jälgitakse, kas laps fikseerib pilguga valgusallikat. 

Kui ei fikseeri või lapsel on nüstagm, 

võib tegemist olla nägemispuudega. Uuritakse 

silmapõhjarefleksi oftalmoskoobiga (28.15). 

2. Uuritakse võpatusreaktsiooni või silmalaugude 

pilkumist heliärritusele. Kui neid reaktsioone ei 

teki, uuritakse või selgitatakse anamneesi kaudu 

hääle peale võpatamist kerges unes. Kui oletatakse 

kuulmishäiret vöi kui vanemad seda kahtlustavad, 

uuritakse last uuesti, kui ta on kahekuune, 

ja vajadusel suunatakse täiendavatele 

uuringutele. 

3. Südame auskulteerimine ja femoraalpulsi komplemine. 

Femoraalpulsside puudumisel tuleb 

mõõta alajäsemete vererõhku (28.11) (28.20). 

4. Kõhu palpatsioon: maks, põrn ja võimalikud 

muud resistentsused. 

5. Munandite palpatsioon. Kui leitakse, et munandid 

on kubemekanalis peetunud, jälgitakse nende 

edaspidist laskumist (28.50). 

6. Jälgitakse lapse asendit (tuleb silmas pidada, et 

asümmeetriline tooniline kaelarefleks on normaalne 

nähtus) ja spontaanseid liigutusi. Kehatüve 

painutades uuritakse selle toonust ja jäsemete 

toonust neid liigestest painutades. Kontrollitakse, 

kas labajalad on hüppeliigestest 

kergesti painutatavad, kui alajäsemed on välja 

sirutatud, ning kas puusaliigestest saab jalgu 

hõlpsasti viia täispaindesse vastu kõhtu. Ühtlasi 

uuritakse alajäsemeid, et kindlaks teha võimalikke 

asendivigu (28.61). 

717 

28.10 

7. Last hoitakse kaenlaalusi ja uuritakse toe- ning 

sammurefleksi. Kogu keharaskuse toetamine 

sirgetele jalgadele ei näita veel lihastoonuse 

tõusu. Selles vanuses võib veel olla säilinud primitiivne 

toerefleks. 

8. Jälgitakse lapse peahoidu kahel juhul: kui laps 

lamab köhuli ja kui teda hoitakse kätel. Kui laps 

pead üldse ei hoia, tuleb last täiendavalt uurida. 

9. Tehakse Ortolani test ja provokatsioonitest. Ühtlasi 

kontrollitakse, kas alajäsemed on ühepikkused 

ja reie- ning tuharavoldid sümmeetrilised. 

Kui nende testide tulemused on kaheldavad, 

kuid Ortolani test on negatiivne, tehakse jalakanna-tuharatest. 

Vähimagi puusaliigese luksatsiooni 

kahtluse korral tuleb laps saata täiendavatele 

uuringutele (28.60). 

3-kuune laps 

Eesmärgid 

Eesmärgid 

– Hiljemalt nüüd selgitada välja puusaliigese 

luksatsioon. 

– Kergete neuroloogiliste kõrvalekallete esinemisel 

(sh. nõrk peahoid) võib last jälgida mureta, 

kui laps üldiselt näib terve olevat. 


kulg 

1. Laps asetatakse lahtiriietatult selili. Arst kontrollib, 

kas laps jälgib pilguga tema näo kohal 

liikuvat punast eset vöi arsti oma nägu. Kui laps 

ei jälgi, küsitakse ema tähelepanekuid pilgukontakti 

kohta, uuritakse pupilli valgusreaktsiooni ja 

tõendatakse oftalmoskoobi abil, kuidas reagerib 

pupill eredale valgusele. Kui arvatakse olevat 

hälbeid, saadetakse laps eriarsti juurde. 

2. Südame auskulteerimine ja femoraalpulsside 

komplemine. 

3. Uuritakse lapse peahoidu, kergitades last käsipidi 

horisontaalasendist. Kui laps ei hoia pead 

(15–20° kehajoonest tahapoole kalduv pea on 

veel normaalne hoiak), kontrollitakse seisundit 

4. elukuul (piisab õe kontrollist, kui lapsel teisi 

kõrvalekaldeid ei ole). Kui laps pead üldse ei 

hoia, suunatakse laps kohe täiendavatele uuringutele. 

4. Vaadeldakse lapse asendit ja liigutusi (eriti nende 

sümmeetrilisust), uuritakse Moro refleksi (kui 

seda saab selgesti esile kutsuda, kontrollitakse 

seda veel ka 4. elukuul), uuritakse jäsemete toonust, 

painutades neid liigestest, ja kontrollitakse, 

kas labajalad on hüppeliigestest kergesti painutatavad, 

sellal kui alajäsemed on sirutatud. Ühtlasi 

uuritakse jalgu vöimalike arenguhäirete 

kindlakstegemiseks. Püsiv poolte vahe annab 

põhjust last täiendavalt uurida. (ATNR võib ka 

normaaltingimustel tulla esile teisel poolel, kuid 

on nähtav mõlemal poolel). 


muud resistentsused. 

6. Munandite palpatsioon. Kui munandid on pee-


tunud kubemekanalis, jälgitakse nende laskumist 

edaspidi. 

7. Kontrollitakse, mil määral on võimalik abdutseerida 

jalgu puusaliigesest, ja tehakse Ortolani test 

(28.60). Kui puusad on jäigad (põlvi ei saa 

abdutseerida aluse lähedale, millel laps lamab), 

või kui abduktsioon on selgesti ebasümmeetriline, 

alajäsemed näivad eripikkustena või Ortolani 

testi tegemisel võib täheldada plõksatust, 

tuleb laps saata lastekirurgi juurde. 

4-kuune laps (uus) 

Eesmärgid 

Eesmärgid 

– Välja selgitada ülemäärane lihastoonus ja asendi 

ning motoorika hälbed ning poolte erinevused 

füsioteraapia alustamiseks. 

– Kui oletatakse lihastoonuse kerget tõusu, hüpotooniat 

vöi poolte erinevust, on näidustatud 

täiendav arstlik läbivaatus lapse 5 kuu vanuses. 

– Välja selgitada infantiilspasmidele viitavad võpatused 

ja suunata laps täiendavatele uuringutele. 


kulg 

1. Laps asetatakse lahtirõivastatult selili. Arst kontrollib, 

kas laps jälgib pilguga tema näo kohal 

liikuvat punast eset vöi arsti nägu. Kui laps ei 

jälgi, küsitakse ema tähelepanekuid pilgukontakti 

kohta. Kui laps läbivaatuse ajal ei jälgi ja 

kui see ei selgu ka anamneesist, siis on töenäoliselt 

tegemist körvalekaldega ja läheb vaja 

täiendavaid uuringuid (28.15). 

2. Südame auskulteerimine ja femoraalpulsside 

komplemine (28.11) (28.20) 

3. Uuritakse lapse peahoidu, tõstes last kätest 

hoides horisontaalasendist ca 45°-ni istuvasse 

asendisse. Pea peab kas järgima kehajoont vöi 

vöib jääda kehajoonest maha kõige rohkem 10– 

15° . Sellest halvema peahoiuga last tuleb uuesti 

kontrollida ja seejärel suunata täiendavatele 

uuringutele 

4. Jälgitakse lapse asendit ja uuritakse varajasi 

reflekse (Moro refleks, haarderefleks, sammurefleks). 

Kui need selgesti ilmnevad, tuleb teha 

täiendavaid uuringuid. Uuritakse jäsemete toonust, 

painutades neid liigestest, ja kontrollitakse, 

kas labajalad on hüppeliigestest kergesti painutatavad, 

kui alajäsemed on välja sirutatud. 

(28.14) 


resistentsused 

6. Laps asetatakse kõhuli ja uuritakse, kuidas ta 

toetub kätele. Normaalselt suudab laps toetuda 

küünarvartele nii, et küünarnukid paigutuvad 

õlaliigese suhtes vertikaaljoonele või veidi õlaliigesest 

ettepoole. Kui küünarliiges ja ülajäse 

painduvad rinna ja kõhu alla, tuleb laps suunata 

täiendavatele uuringutele. 

718 

6-kuune laps 

Eesmärgid 

Eesmärgid 

– Motoorsed hälbed tuleb välja selgitada selles 

vanuses, et alustada võimalikult vara füsioteraapiaga. 

– Infantiilspasmide tunnusteks võivad olla võpatused 

ärkvelolekus. 

– Välja selgitada kommunikatsiooni häired. 


kulg 

1. Südame auskulteerimine. 

2. Valgusrefleksi uurimine kõõrsilmsuse avastamiseks. 

Kui selles eas märgatakse ajuti kerget 

kõõrsilmsust, piisab jälgimisest ja tavalisest 

hoolsamast uurimisest järgmistel läbivaatustel. 

3. Uuritakse usaldusväärse võttega ja selgitatakse 

anamneesi kaudu mõlema käe haaramisvöimet. 

Kui laps üldse kummagi käega ei haara või haarab 

ebasümmeetriliselt (eelistab ühte kätt), tuleb 

teha täiendavad uuringud. 

4. Toetumine sirgetele kätele kõhuli asendis. Kui 

laps ei toetu, kontrollitakse uuesti 8 kuu vanuses. 

5. Kontrollitakse, kas labajalad on hüppeliigestest 

kergesti painutatavad, sellal kui alajäsemed on 

välja sirutatud. Kui painutus ei ole vaba, tuleb 

laps saata täiendavatele uuringutele. 

6. Toetumine sirgetele jalgadele. Vaadeldakse, kas 

alusele toetub kogu jalapõhi või ainult varbad ja 

kas alajäsemed lähevad käärasendisse. Kui laps 

ei toetu, kontrollitakse leidu uuesti 8. elukuul. 

Toetumine jalgadele peab olema sümmeetriline. 

7. Kõhu palpatsioon. 

8. Sotsiaalne kontakt uurimise käigus ja anamneesi 

kaudu (vaatekontakt, naeratus, naer, huvi mänguasjade 

vastu). 

8-kuune laps 

Eesmärgid 

Eesmärgid 

– Hiljemalt nüüd selgitada, kas munandid on peetunud 

kubemekanalis. 

– Motoorsete hälvete väljaselgitamine on vajalik 

(piisavalt varase) füsioteraapia alustamiseks. 

Liigutuste erinevus kehapoolte vahel tuleb selgitada 

varem! 

– Kõõrsilmsuse väljaselgitamine. 

– Nägemis- ja kuulmispuude väljaselgitamine 

(kontrollib õde). 

– Kontaktihäire (autismi) väljaselgitamine. 

Läbivaatuse Läbivaatuse kulg kulg 

kulg 

1. Südame auskulteerimine (28.11) (28.20). 

2. Valgusrefleksi uurimine kõõrsilmsuse väljaselgitamiseks. 

Kui kõõrsilmsus on ilmne või kaheldav, 

suunatakse laps silmaarsti juurde (28.15). 

3. Küsitakse anamneesi kaudu ja uuritakse usaldusväärse 

võttega mõlema käe haaramisvõimet. 

Asümmeetriline käte kasutamine on selles eas 

nii harv, et sellise leiu korral tuleb laps suunata 

täiendavatele uuringutele.

4. Kontrollitakse, kas hüppeliigestes on olemas 

spontaanne sümmeetriline dorsaalfleksioon, 

sellal, kui alajäsemed on välja sirutatud (uurimisel 

tuleb sageli esile vaid passiivne dorsaalfleksioon, 

spontaanse kohta annab selgust anamnees). 

Puuduv või ebasümmeetriline dorsaalfleksioon 

nõuuab lapse täiendavat uurimist 

(28.14). 

5. Hoides last kätest ja tõmmates teda istuma 45°se 

nurgani, peab lapse pea tõusma kehaga samas 

tasapinnas. 

6. Toetumine sirgetele kätele kõhuli asendis ja 

raskuse ülekandmine ühele käele, kui laps teise 

käega püüab haarata eset. Kui see ei õnnestu, 

peab tegema lisauuringuid. 

7. Uuritakse pea kaitserefleksi ja kaitsereflekse ette 

ning külgedele. Pea kaitserefleksi täielik puudumine 

on põhjus korrata kontrolli 1 kuu pärast ja 

teha vajaduse korral täiendavad uuringud. 

8. Toetumine sirgetele jalgadele. Jälgitakse sümmeetriat 

ja seda, kas laps toetub jalapõhjale või 

ainult varvastele, ja kas alajäsemed lähevad käärasendisse. 

Selles vanuses toetub ligi 10% terveid 

lapsi varvastele, kuid jalgade ristasend ja aduktsioonispasm 

on alati kõrvalekalde tunnuseks. Kui 

laps ei toetu normaalselt, tuleb teha korduskontroll 

ja selle järel täiendavad uuringud. 

9. Pööramine seljalt kõhule peab selles vanuses 

alati õnnestuma. Seda kontrollib ja registreerib 

õde. 


11. Munandite palpatsioon. Kui sedastatakse körge 

skrotaalmunand või testise retentsioon kubemekanalis, 

kontrollitakse seisundit 10. elukuul 

või suunatakse laps kohe täiendavatele uuringutele 


12. Kuulmise uurimiseks jälgitakse, kas pea pöördub 

tagant tuleva hääle suunas. Uurib õde. 

13. Nägemine: laps jälgib laualt kukkuvat eset, 

püüab kätte saada mänguasja. Märkab 8 mm 

läbimõõduga kera ca 30 cm kauguselt. Uurib 

õde (28.15). 

14. Lalisemine (“jutustamine”, üldiselt on selles 

eas silphäälitsemine). 

15. Sotsiaalne kontakt (eristab tuttavad võõraist, 

peitusemäng). 

1-aastane laps 

Eesmärgid 

Eesmärgid 

– Kõige hilisem laskumata munandi sedastamine. 



kulg 

Uurimisasend: laps istub ema või isa süles. 

1. Valgusrefleksi uurimine kõõrsilmsuse väljaselgitamiseks 


2. Südame auskulteerimine (28.11). 


719 


4. Munandite palpatsioon, kui nad ei olnud 8. 

elukuuks laskunud (28.50). 

5. Motoorika uurimisel pööratakse tähelepanu 

käimisele (toe abil), käte kasutamisele (sümmeetrilisus) 

ja sotsiaal-emotsionaalsele arengule 

vanematega suhtlemisel. Nende funktsioonide 

uurimine ja registreerimine võib jääda õe ülesandeks. 

Kõndima peab laps vähemalt 18. elukuul. 

6. Lalisemine peab kindlasti olema (jutule “vastamine”, 

matkimine). 

18-kuune laps 

Eesmärgid 

Eesmärgid 


– Sügava vaimse arengupuude sedastamine. 


kulg 





4. Munandite palpatsioon, kui nende laskumist ei 

ole varem täheldatud (28.50). 

5. Pööratakse tähelepanu käimisele (kõnnak peab 

olema kindel), käte kasutamisele (oskused: pintsetivõte, 

kus pöial ja nimetissõrm haaramisel 

moodustavad sõõri; kahest klotsist torni ehitamine, 

sirgeldamine), kõneoskusele (tüdrukud 

peavad ütlema või üritama öelda mõnd sõna 18 

kuu vanuses, poisid 2 aasta vanuses). Kõnest 

arusaamine on tähtis (lihtsate korralduste täitmine); 

uuritakse nii sõnalist kui sotsiaal-emotsionaalset 

arengut korralduste andmisega. Uuringud 

teeb õde. Arst teeb täpsema staatuse ja 

kavandab täiendavad uuringud, juhul kui on 

avastatud kõrvalekaldeid. 


Eesmärgid 

Eesmärgid 

– Kõõrsilmsuse sedastamine. 

– Kõne (kõige hiljemalt selles eas peab laps rääkima 

sõnadega ja mõistma lihtsamaid sõnalisi 

korraldusi), motoorika ja sotsiaal-emotsionaalse 

arengu kõrvalekallete väljaselgitamine vajaliku 

ravi planeerimiseks. Nende uurimine on peamiselt 

õe ülesanne. 

Läbivaatuse Läbivaatuse Läbivaatuse kulg 

kulg 

Uurimisasend: laps istub ema või isa süles. 




3. Munandite palpatsioon, kui ei ole täheldatud 

nende laskumist varasematel läbivaatustel 


4. Kui õe uurimistulemusest selgub arenguhälbeid, 

tuleb teha täpsem somaatiline ja neuroloogiline 

uurimine.



Eesmärgid Eesmärgid 

Eesmärgid 


– Kergemate vaimse arengu puuete sedastamine. 

– Selgitada välja kõnehäired. 

– Kasvupeetusega kulgevate krooniliste haiguste 

avastamine. 


kulg 





4. Munandite palpatsioon (28.50). 

5. Pööratakse tähelepanu oskusele trepist käia ja 

kükkasendist üles tõusta (kui need tegevused ei 

õnnestu, otsitakse neuroloogilist hälvet või lihastehaigust), 

kummagi jalaga palli lüüa, ummisjalu 

hüpata. Käelist tegevust (harva on selles eas 

mõlema käe oskused võrdselt arenenud), samuti 

kaheastmelise korralduse täitmise oskust ja 

lausetega rääkimist, nagu eelmisigi uuringud 

teeb õde. Arst teeb täpsema staatuse ja kavandab 

täiendavad uuringud, kui kõrvalekaldeid on 

ilmnenud. 

6. Kontrollitakse kasvukõverat. 


Eesmärgid 

Eesmärgid 

– Välja selgitada nägemis- ja kuulmishäired. 


– Kõnehäirete sedastamine. 

– Sotsiaal-emotsionaalse arengu hälvete väljaselgitamine. 


kulg 

– Peamised uuringud teeb õde. 

– Uurimisasend: laps seisab põrandal ema või isa 

kõrval, või istub süles. 




3. Munandite palpatsioon (28.50). 

4. Kui õe uurimistulemused osutavad arenguhälvetele, 


uurimine. 

5-(6)-aastane laps 

Eesmärgid 

Eesmärgid 

– Viimane võimalus hälvete kindlakstegemiseks ja 

ravimiseks enne kooliminekut. 

– Kooliküpsuse hindamine ja 5 aasta vanuses tehtud 

süvendatud läbivaatusel ilmnenud hälvete 

jälgimine. 

– Öise enureesi ravimine enne kooliminekut. 


kulg 

– Peamised uuringud teeb õde. 

– Uurimisasend: laps seisab põrandal ema või isa 

kõrval, vajadusel istub süles. 

720 




3. Nägemise ja kuulmise hindamine (õde uurib). 

4. Kui õe uurimistulemused osutavad arenguhälvetele, 


uurimine. 

Vahendid 

Esmavajalikud: 

Esmavajalikud: 

– stetoskoop 

– spaatel 

– punktvalguse lamp kõõrsilmsuse testi jaoks (parim 

on otoskoop ilma kõrvalehtrita) 

– oftalmoskoop 

– otsmikulamp 

– pneumaatiline otoskoop + kõrvalehtrite komplekt 

– kõrvapuhastusvahendid 

– refleksihaamer 

– vererõhumõõtur (5 cm-se ja 7,5 cm-se mansetiga) 

– neuroloogiliseks uurimiseks vajalikud vahendid 

(punane lõngakera, kõristi, klotsid, pliiats, rosinad) 

– esemeklaasid ninalimaskesta eosinofiiliaproovi 

jaoks. 

Soovitatavad Soovitatavad vahendid: 

vahendid: 

– dopplerstetoskoop 

– tümpanomeeter või akustiline reflektomeeter 

(võimaldab kergesti uurida kuulmekile liikuvust). 

28.11 SÜDAME KUULATLEMINE 

JA VERERÕHU MÕÕTMINE 

LASTENÕUANDLAS 

Ilkka Kunnamo 

Südame kuulatlemine 

– Südant kuulatletakse nii eest kui ka seljalt, abaluude 

vahelt, igal läbivaatusel nõuandlas. 

– Pööratakse tähelepanu järgmistele asjaoludele: 

kõrvalkahinate tugevus 

kõrvalkahinate maksimaalse kuuldavuse punkt 

(punctum maximum, PM) 

kõrvalkahinate ajastumine süstolisse või 

diastolisse 

kõrvalkahinate iseloom (tugevnemine ja nõrgenemine) 

kõrvalkahinate tämber (heliline, kare, pehmelt 

sahisev). 

– Teine südametoon (S2) on pulmonaalarteri 

punktis alati kuuldav rõhutatuna ja lõhestununa 

ning registreeritakse, kas lõhestumine on püsiv

(kõrvalekalle normist) või on see kuuldav ainult 

sissehingamise ajal. 

– Kui seljalt on kuulda selgesti kõrvalkahinaid, on 

täiendavad uuringud alati vajalikud koarktatsiooni 

(kõrvalkahin selgroo vasakul serval), avatud 

arteriaalse juha või kopsuarteri stenoosi 

(kõrvalkahin mõlemal pool selgroogu) kõrvaldamiseks. 

– Kõrvalkahinad 28.20 

Vererõhu mõõtmine 

Vahendid ahendid 

– Kuulatledes tavalise stetoskoobiga, on just alajäsemete 

rõhu mõõtmine raske. Soovitatakse 

kasutada dopplerstetoskoopi (5.14) või ostsillomeetrial 

põhinevat vererõhu mõõtjat (Criticoni 

Dinamap ® ). 

Kellel Kellel mõõta mõõta vererõhku 

vererõhku 

– Vererõhku mõõdetakse nõuandlas kõigil 5–6aastastel, 

aga varemgi, kui lapsel on: 

II astme kõrvalkahinad 

seljalt kuuldav nõrgimgi kõrvalkahin 

nõrk või puuduv reiearteri pulss. 

Mõõtmine Mõõtmine ja ja tulemuste tulemuste tulemuste tõlgendamine 

tõlgendamine 

– Alla 6 kuu vanust last uuritakse lapse lamades. 

Vanemad lapsed istuvad ema või isa süles. Laps 

peaks mõõtmise ajal olema rahulik (nuttes vererõhk 

tõuseb). Alajäsemete rõhku tuleb alati 

mõõta ka lapse lamades, siis on alajäsemed südame 

tasapinnas ja saadud väärtus usaldatav 

(esimene mõõtmine võib toimuda siiski nii, et 

laps istub süles, et ta oleks rahulik). 

– Ülajäseme rõhku mõõtes asetatakse mansett alati 

õlavarrele. 

Ostsillomeetriga mõõtes saab randmelt vähem 

usaldatavaid ja kõrgemaid süstoolseid väärtusi 

kui õlavarrelt mõõtmisel. Kui kasutatakse 

dopplerstetoskoopi, kuulatakse pulssi randmelt. 

– Alajäsemel asetatakse mansett reiele, kui rõhku 

mõõdetakse a.poplitea pulssi auskulteerides. 

Mõõtes dopplerstetoskoobi või ostsillomeetriga, 

asetatakse mansett lapse hüppeliigesest kõrgemale. 

Pulssi kuulatakse a. tibialis posterior’ilt 

või a. dorsalis pedis’elt. 

Normi tingimustes on vererõhk hüppeliigese 

piirkonnas 10 mmHg kõrgem kui ülajäsemel 

(ka mõõdetuna lamades) 

Kui vererõhk üla- ja alajäsemel ei erine, tuleb 

rõhku uuesti kontrollida. 

Kui hüppeliigese piirkonnas mõõdetud vererõhk 

on õlavarrel mõõdetust vähegi madalam, 

tuleb mõõta rõhku kõigilt neljalt jäsemelt. 

Kui nüüdki on leid normist erinev, tuleb laps 

suunata lastearsti juurde. 

721 

28.12 KÕRVAPÕLETIKE 

UURIMINE NÕUANDLAS 

Ilkka Kunnamo 

– Kui lapsel ei ole kaebusi kõrvade suhtes, ei ole 

nõuandlas vaja kõrvu uurida. 

– Kuulmekile välimust ja liikuvust tuleb alati 

uurida, kui lapsel on: 

kaua kestnud hingamisteede infektsioonile 

iseloomulikud sümptomid 

räginad hingamisel või köha 

varasemast enam öist rahutust 

sagedasi varasemaid kõrvapõletikke 

nõrgenenud kuulmine või kahtlus sellele 

raskusi kõnest arusaamisega või laps18 kuu 

vanuselt ei räägi. 

– Kui kuulmekile on põletikuline või kui lapsel on 

teisi haigustunnuseid, määratakse antibiootikumravi. 

Kui seisund 3–4 päeva jooksul ei parane, 

tehakse vajadusel paratsentees ja määratakse 

teine antibiootikum (31.92). 

– Sümptoomideta kulgevat sekreedieritust kõrvast 

(sekretoorne keskkõrvapõletik) võib jälgida 

2–3 kuud, enne kui suunata kõrvaarsti 

juurde (31.92). Kuulmetörte läbipuhumine vt. 

31.95. 

28.14 TSEREBRAALPARALÜÜSI JA 

TEISTE NEUROLOOGILISTE 

HÄIRETE KINDLAKSTEGE- 

MINE NÕUANDLAS 

Ilkka Kunnamo 


Eesmärgid 

– Kui lapse areng on peatunud, tuleb ta kiiresti 

saata täiendavatele uuringutele. 

– Alustada tserebraalparalüüsi ravi kohe, kui 

motoorse arengu hälbed on kindlaks tehtud, et 

saavutada parimat tulemust. Tuleb püüda selgitada 

tsererbraalparalüüsi põhjust. 

– Saata täiendavatele uuringutele 

lihaste haiguste välistamiseks ka kerge lihashüpotooniaga 

laps, kel puuduvad kõõluserefleksid 

laps, kellel on selge hüpotoonia ja arengupeetus, 

ehkki kõõluserefleksid on normaalsed 

(kahtlus arengupuudele) 

laps, kel on infantiilspasmidele või muud tüüpi 

hoogudele viitavaid sümptomeid. 

Põhimõtted 

– Juhendite andmine lapsega tegelemiseks ja füsioteraapia 

alustamine ei eelda täpset diagnoosi, 

niisamuti ei saa imikuea motoorika kõrvalekal-


deid nimetada tserebraal-paralüüsiks enne piisavat 

jälgimist ja uurimist. 

– Täiendavatele uuringutele tuleb saata need lapsed, 

kellel arst on konstateerinud või vanemad 

oletanud kõrvalekallet. 

Uurimine 

– Täpsemalt vt. 28.10. 

– Kas areng (motoorika, haaramine, kommunikatsioonivõime, 

häälitsemine, pilguga jälgimine 

jne.) vastab eale? 

– Uurimise kestel peab olema võimalik vähemalt 

aeg-ajalt painutada hüppeliigest dorsaalfleksiooni, 

samal ajal kui alajäsemed on sirged. 

Pikemaajalisel vaatlusel võib vahel märgata ka 

hüppeliigeste spontaanset dorsaalfleksiooni. 

– Alajäsemete toonus on igas vanuses imikul tõusnud 

siis, kui nende väljasirutamisel puusadest ja 

põlvedest sirutuvad ka hüppeliigesed. 

– Suurenenud sirutuskalduvuse puhul täheldatakse 

tugevat aduktsioonispasmi, mis on üldiselt paremini 

nähtav, kui tõmmata laps istuvasse asendisse. 

– Imikul on toonus ja liigutuste aktiivsus tavaliselt 

sümmeetrilised. Püsiv asümmeetria on üldiselt 

hälbe tunnuseks. 

Liikumishäired, mis vajavad 

füsioteraapiat 

– Selge sirutuskalduvus, mis suureneb 4. elukuul 

(eriti enneaegsetel võib 3–6 kuu vanuses ilmneda 

hääbuvat sirutuskalduvust). 

– Imiku lihastoonuse tõus (hüpertoonia) või vahelduv 

toonus (düstoonia) 

– Erinev jäsemete toonus või aktiivsus kehapooltel 

– Hüpotoonia koos selgelt hilinenud või nn. dissotsieerunud 

arenguga (kõrgmotoorika areng 

aeglustunud, peenmotoorika areng eakohane) 

Täiendavaid uuringuid nõudvad 

seisundid 

Infantiilspasmid Infantiilspasmid või või muusugune muusugune 

muusugune 

epilepsiakahtlus 

epilepsiakahtlus 

– Õde küsib 3–7 kuu vanuste imikute emadelt, kas 

nende lapsed võpatavad. 

– Lapse ärkvel olles, eriti pärast ärkamist võivad 

ilmneda kiired nõksatused ja tõmbed – pea 

nõksatub ettepoole, ülajäsemed pendeldavad 

külgedele või painduvad küünarliigesest ja selili 

olles viskuvad jalad üles. Need sümptomid 

võivad olla infantiilspasmide tunnuseks ja nõuavad 

täiendavaid uuringuid. 

– Infantiilspasmide varase raviga prognoos tõenäoliselt 

paraneb. 

– Normaalseks võpatuseks on Moro refleks 3(–4) 

kuu vanustel lastel ja nn. unevõpatused REMune 

ajal. 

722 

Lihashüpotoonia 



– Kerge hüpotoonia on üldiselt healoomuline 

sümptom. Sageli on seda esinenud ka lapse lähisugulastel. 

– Hüpotoonilistel lastel tuleb nõuandlas uurida 

kõõlusereflekse. Puuduvad kõõluserefleksid võivad 

olla lihaste haiguse tunnuseks ja nõuavad 

täiendavaid uuringuid. Suurenenud kreatiniinkinaasi 

väärtus osutab lihaste haigusele. 

– Tuleb meeles pidada, et paljude arenguhäiretega 

kaasneb lihashüpotoonia. Kui tekib kahtlus, on 

arenguhäire viivitamatu tõendamine ja põhjuse 

selgitamine vajalik ka geneetilise konsultatsiooni 

aspektist. 

Lihashüpertoonia 

Lihashüpertoonia 

– Vt. eespool 

Jäsemete Jäsemete pingsuse pingsuse või või aktiivsuse aktiivsuse erinevus 

erinevus 

kehapooltel 

kehapooltel 

– Alati põhjus spetsialisti juurde suunamiseks. 

Arengu Arengu Arengu peetumine peetumine peetumine või või või aeglustumine 

aeglustumine 

aeglustumine 

– Infantiilspasmid 

– Metaboolsed haigused 

– Arengupuue 

28.15 NÄGEMISE UURIMINE 

LASTENÕUANDLAS 

Lea Hyvärinen 

Üldised põhimõtted 

– Vt. tabel 28.15. 

Uuringud 

Silmapõhja Silmapõhja refleks 

refleks 

– Uuritakse kuni 6 nädala vanust imikut. 

– Tehakse kindlaks kaasasündinud kae, hälbed 

silmade ehituses ja pupilli valgusreaktsiooni 

muutused, mis vajavad täiendavaid uuringuid. 

Lambitest Lambitest (Hirschbergi (Hirschbergi test) 

test) 

– Tehakse igal läbivaatusel nõuandlas 3.–4. elukuust 

alates. 

– Arst hoiab punktvalgusallikat (parim on otoskoobi 

lamp kõrvalehtrita) oma nina ees ca 50 cm 

kaugusel lapse näost. 

– Kui kõõrsilmsust ei ole, reflekteerub valgus pupilli 

keskkohalt või sümmeetriliselt veidi sellest 

mediaalsemalt. 

– Ebasümmeetriline leid või valgustäpi paiknemine 

pupilli serva lähedal osutab kõõrsilmsusele, 

mille olemasolu uuritakse järgnevalt kaetud 

silma testiga. 

Kaetud Kaetud silma silma test 

test 

– Kui lapse nägemine on nõrgenenud asümmeetriliselt 

(amblüoopia), tuleb tingimata otsida 

kõõrsilmsust kaetud silma testiga, ka juhul,

Nägemise uurimine lastenõuandlas 

723 

Tabel 28.15 

Vanus Uuringud Näidustused täiendavaiks 

uuringuiks 

Vastsündinu Silmade välisilme; pupilli kuju Välised hälbed silmade ehituses, 

ja selle reageerimine punktval- ühe silma püsiv kõõrsilmsus 

gusele, valgusrefleks oftalmoskoobiga 

6 näd.(-2 kuud) Vaatekontakt, silmade sümmeet- Ekslevad silmad, ilmne kõõrsilmsus 

riline liikuvus 

Märkmed tervisekaardil lähisugulaste 

silma- ja nägemishäirete kohta 

(amblüoopia, kõõrsilmsus, kasvajad) 

3 kuud (Vastunaeratus emale, uurijale) Ebatäpne pilgu järgnemine esemele, 

Pilgu suundumine, järgnemine, ilmne või sageli korduv kõõrsilmsus 

konvergents, Hirschbergi test (näidustus suguvõsa anamneesiks!) 

6 kuud Nagu 3 k. + kaetud silma test Nagu 3 k. + perioodiline kõõrsilmsus 

(ei pea tulema esile nõuandlas!); 

kiiresti, kui silmad on olnud juba 

otsevaates (retinoblastoom!) 

Riskilapsed (= perekonnaanamnees) 

silmaarsti juurde 

9–12 kuud Nagu 6 k; Nagu 6 k. 

(Samade võtetega ühe silma 

uurimine); pintsetivõte! 

3–4 aastat Monokulaarse ja binokulaarse Nägemise kontrollil binokulaarne 

nägemise täpsus LEA tabeli abil nägemisteravus < 0,5 või silmade 

nägemisteravuse vahe üle ühe rea 

Silmade liikuvus ja kaetud silma Laianurgaline varjatud kõõrsilmsus 

test. Stereotest või ilmne kõõrsilmsus, kissitamine, 

ebatavaline pea asend 

5–6 aastat Nägemisteravus ja stereonägemine Nii kaug- kui lähitestis nägemisteranagu 

3–4 aasta vanuses; (LEA-, vus binokulaarselt < 0,8 ja monokunumbritabel), 

kaetud silma test laarselt silmade nägemisteravuse 

vahe üle ühe rea nii kaug- kui lähitestimisel; 

neuroloogilisel sõeluurimisel 

visuaalse kujutamise häired 

kui valgusrefleksi uurimisel kõõrsilmsust ei 

leitud. 

– Laps vaatab fikseeritud pilti või väikest mänguasja 

ca 30 cm kauguselt. 

– Kui lapse reaktsioon silmade katmisel on ebasümmeetriline, 

tuleb olukorda selgitada, ehkki 

kõõrsilmsust ei ole. 

– Kui ühe silma ette panna uurija käsi või sedel ja 

teine silm siis liigub, on tegemist kõõrsilmsusega. 

(Mõlema silmaga vaatamisel ei fikseeri 

kõõrsilm eset. Kui terve silm kaetakse kinni, siis 

fikseerib ka kõõrsilm eseme, minnes kõõrdiasendist 

välja). 

– Nõrgalt nägemise ja kõõrsilmsuse varaseks 


väljaselgitamiseks võib kasutada 6–18 kuu 

vanuses refraktsiooni- fotografeerimise sõeltesti. 

Stereotest sobib nägemispuude uurimiseks 

3–6 aasta vanustel lastel. 

Abinõud 

– Esmaselt sedastatud kõõrsilmsus on silmaarsti 

juurde suunamise näidustuseks. 1/2–3 aasta vanuses 

alanud konvergeeruv kõõrsilmsus, mida ei 

ravita, põhjustab kõõrdivaatavas silmas püsiva 

nägemise nõrgenemise . 

– Riskiperede lastel tuleb uurida silmi ja valguskiire 

murdumise hälve kindlaks määrata varase 

arengu ajal. Just sisemise kõõrsilmsuse ravi tu-


leb alustada enne, kui see on ilmsiks tulnud, ehk 

siis vahelduva kõõrsilmsuse ajal, et binokulaarne 

nägemine ei katkeks. 

– Ambulatoorsele kaardile tuleb märkida kõik 

peredes esinenud meeleorganite arenguhäired 

(amblüoopia, kõõrsilmsus, kuulmishäired). 

– Arengupuudega, kuulmispuudega, hulgipuudega 

ja enneaegsete laste nägemisuuringud tuleb teha 

koos esmase diagnoosi püstitamisega, sest neil 

lastel on ravi nõudvaid, häireteta kulgevaid vigu 

rohkem kui teistel lastel. 

28.16 KEELE JA KÕNE ARENG 

Ritva Siitonen 

Eesmärk 

– Eakohase arengu hälvetega laste suunamine 

kõneterapeudi konsultatsioonile. 

Kõneterapeudi konsultatsioon 

– Kõneterapeudid töötavad üldtervishoiusüsteemis, 

spetsiaalsetes tervistuskeskustes ja eravastuvõttudel. 

Selgita välja teenindusviisid ja 

konsultatsioonivõimalused oma piirkonnas. 

Foniaatrid töötavad ülikoolihaiglates ja mõnes 

teises paigas. 

– Oma piirkonda kuuluva kõneterapeudiga võib 

konsulteerida telefoni teel või saata patsient 

tema vastuvõtule. 

Näidustused konsultatsioonile 

suunamiseks eri vanusrühmades 

– 1. eluaasta 

Häälitsemine ja koogamine on napp. 

Vähene kontakteerumine ümbritsevate inimestega. 

Kahtlus kuulmisnõrkusele. 

Otsimis-, imemis- ja neelamisrefleksid on nõrgad, 

söömisega on raskusi . 

Lühike keelekida (28.61) 

– 1–2 aastat: 

Laps ei ütle ega ürita öelda ühtegi sõna; ka 

teisi eneseväljendusüritusi ( este) ei ole. 

Kaheldakse, kas laps kõnest ja korraldustest 

aru saab (tuleb mõelda ka ka korduvale kõrvapõletikule 

kui ajutise kuulmisnõrkuse põhjusele). 

Laps ei tunne ümbruse vastu huvi. 

Laps kontakteerub halvasti. 

Pärast kolmeaastaseks saamist on kõne vähene 

või ebaselge. 

– 3–4 aastat 

Kõne on väga ebaselge või lausa puudulik 

(häälikud ja silbid vahetavad kohta, pikad sõnad 

lühenevad). 

724 

On märgatavaid keeleõppimise puudusi. 

Sõnavara on napp, sõnade leidmine on raske. 

Vähene kõne, lauseid ei ole või neid on vähe. 

Vastused on ebaadekvaatsed, “oma keel”. 

Jätkuv kogelemine või kogeluse algus pärast 

füsioloogilist kogelusiga (kuni 3 aastat) 

Raskused kontakteerumisel, ei ole püsivust 

kuulata. 

– 5–6 aastat 

Häälikuvead (r, s, l jt.) püütakse parandada 

enne koolimineku algust 

Kõne ei ole sujuv (kogelus, ebaselgus) 

Keel või kõne on napp, võrreldes vanusega. 

– 7–15 aastat: 

Kõik eespool nimetatud, kui neid pole varem 

välja selgitatud. 

28.20 KÕRVALKAHINAD LAPSE 

SÜDAMES 

Tero Tikanoja 

Eesmärgid 

– Tuleb arvestada, et kõrvalkahinad on kuulatavad 

vähemalt igal viiendal lapsel ja vähemalt 

mõnikord (palaviku ajal) enam kui pooltel lastel. 

– Aordi koarktatsiooni kindlakstegemiseks tuleb 

mõõta vererõhku paremal üla- ja alajäsemel neil 

lastel, kel on kuulatav süstoolne kahin. 

– Tuleb kindlaks teha kaasasündinud südameriketele 

viitavad kahinad. 

Kaasasündinud südamerikete 

tunnused 

– Imikul võivad südamerikke tunnusteks olla 

väsimine söömisel, eriline kahvatus ja higistamine 

ning suurenenud hingamissagedus (üle 40 

x /min.). 

– Hoolimata operatsiooni vajavast südamerikkest 

on lapse seisund sageli normaalne. 

– Ainult sinakus suu ümber on süütu tunnus, mis 

tuleneb suupiirkonna rikkalikust verevarustusest 

ja aeglasest vereringest. 

– Südamerikkega kaasnevat tsüanoosi näeb alati 

ka näol, kehal ning keelel. 

Süstoolsed kahinad 

– Funktsionaalne süstoolne kahin on tavaliselt 

heliline, esialgu tugevnev, siis nõrgenev (crescendo-decrescendo) 

kahin, ja püstiasendis tunduvalt 

nõrgem. PM on enamasti 3. roidevahemikus 

vasakul. 

– Ühtki süstoolset kahinat ei saa nimetada funktsionaalseks 

enne, kui aordi koarktatsioon on 

välistatud. Vererõhku mõõdetakse paremal üla-

ja alajäsemel. Koarktatsiooni kahin on üldiselt 

paremini kuulatav seljalt kui eest. PM on abaluu 

ja lülisamba vahel vasakul pool. Koarktatsioon 

vöib olla kahinateta varaealisel imikul, kel on 

vasema poole puudulikkus. 

– Kui kahina PM on selgelt aordiklapi kuuldepunktis, 

tuleb laps suunata tingimata eriarsti 

juurde, eriti sel juhul, kui kahinat on kuuldud 

kahe nõuandlaläbivaatuse ajal. Endokardiidiohu 

tõttu tuleks püüda selgitada, kas tegemist on 

kahehõlmase aordiklapiga, mis võib olla sellise 

kahina põhjuseks. Ultraheliuuring lahendab selle 

küsimuse. 

– Väikesegi pulmonaalstenoosi kahin on karedam 

kui füsioloogiline pulmonaalväljutuskahin. Stenoosi 

korral hilineb teise tooni pulmonaalkomponent. 

Kui stenoos on vähegi täheldatav, on 

sternumi ja südametipu vahel tunda parema 

vatsakese pulsatsiooni. Südame palpatsioon on 

seega tähtis uurimisvõte. 

– Vatsakeste vaheseina defekti (VSD) kahin on kas 

ühtlane või nõrgenev ja algab kohe koos esimese 

südametooniga. Kõlaliselt on see kahin sageli 

puhuv. PM asub sageli veidi madalamal (3.–4. 

roide vahemik) kui füsioloogilise kahina korral. 

Kui vool mulgus (šundis) on mõõdukalt tugev, 

on VSD korral teine südametoon sageli kahestunud. 

– Kodade vaheseina defekti (ASD) korral on kahina 

PM üldiselt 2.–3. roidevahemikus vasakul. 

Teine südametoon on väljahingamisfaasis püsivalt 

kahestunud. Kui kodade vaheseinas on küllalt 

suur šunt, ilmneb parema vatsakese palpatsioonil 

sageli patoloogia. EKG-s on sageli His’i 

kimbu parema sääre blokaad. 

Diastoolsed ja süstool-diastoolsed 

kõrvalkahinad 

– Veenikahin on ainukene süütu diastoolne kahin. 

See on pehme püsiv kahin, mille PM on kaelal 

rangluudest kõrgemal ja selgemini kuulatav 

paremal pool. Kahin kaob kaelaveenidele vajutamisel 

või pea pööramisel või lapse kõhuli 

asetamisel. 

– Avatud Botalli juha põhjustab püsivat süstoolset 

ja diastoolset kahinat (nn. mootorikahin), mille 

PM on üleval vasakul. 

Tegevusplaan kõrvalkahinate 

esinemisel 

– Vanemaid tuleb informeerida igast selgest ja 

süütustki kahinast, välja arvatud nõrk I astme 

kahin. Palaviku ajal täheldatud kõrvalkahinat ei 

kuule ehk üldse, kui palavikku pole. 

– Kahinatest kõnelemisel tuleb osutada nende 

laialdasele esinemisele. Tuleb ka mainida, et 

aordi ahenemine on välistatud lapsel, kel on 

normaalne vererõhk. 

725 

– Kui oletatakse orgaanilist südameviga, suunatakse 

laps keskhaiglasse. 

Ei räägita mulgust südames ega operatsioonist. 

Ei keelata normaalset liikumist, välja arvatud 

juhul, kui selle keelamine on vältimatu. 

– Kui uurimistulemus on kaheldav ja tegemist on 

terve imikuga, vöib jätta lapse jälgimisele kuni 

järgmise läbivaatusajani. 

– Kui aga kahtlast kahinat on kuulda niisugusel 

läbivaatusel, millele uut ei järgne, on soovitatav 

suunata laps keskhaiglasse. 

Endokardiidi profülaktika 

– Endokardiidi profülaktika all mõeldakse hamba 

ekstraktsiooni ja teiste limaskesta terviklikkust 

rikkuvate protseduuride puhust üheannuselist 

antibiootikumravi, mis kaitseb südame sisekesta 

põletiku vastu. See Ei tähenda, et tavaliste 

infektsioonide korral tuleb antibiootikravi anda 

harilikust kergemini. 

– Endokardiidi profülaktika vajaduse üle otsustab 

alati eriarst. Paljudel juhtudel on see põhjendatud 

ka pärast südameriket korrigeerivat operatsiooni. 

– Endokardiidiprofülaktika soovitus vt. 4.72. 

28.28 PISARAKANALI UMMISTUS 

Ilkka Kunnamo 


– Ligikaudu 2–5%-l vastsündinuist on pisarakanali 

ummistuse sümptomeid. 

– Ummistus põhjustab 2. elunädalast alates pisaravoolu. 

– Pisarakanali ummistuse korral tekib kergesti 

konjunktiviit ja silmast hakkab tulema rähma 

(37.70). 

– Pisarakanal avaneb spontaanselt 80%-l imikutest 

pärast 8. elukuud. 

– Rähmase silma ravi on järgmine: 

silma sisenurgale surutakse puhta vatipulgaga 

või väikesõrmega (mille küüs on lühikeseks 

lõigatud) 4–5 korda päevas. Pisarakanalist 

väljuv eritis pühitakse ära ja silma tilgutatakse 

antibiootikumilahust. Surumine õnnestub paremini, 

kui vatipulk lähendatakse ülaltpoolt 

lapse magamise või joomise ajal. Pisarakoti 

asukoht tuleb vanematele täpselt kätte näidata. 

Sageli surutakse liiga alt, millest ei ole kasu. 

Pisarakott on silma sisenurgast algava ligamendi 

all, mistõttu seda tuleb suruda tugevalt. 

ravi korratakse alati, kui silm muutub uuesti 

rähmaseks. 

– Kui pisaraid ja rähma tuleb veel pärast 6. elukuud, 

saadetakse laps silmapolikliinikusse sondeerimisele.


28.30 KORDUVAD INFEKTSIOO- 

NID JA IMMUUNPUUDU- 

LIKKUS 

Ilkka Kunnamo 

Korduvate infektsioonide põhjused 

Lapsega Lapsega seotud seotud põhjused 

põhjused 

– Valdaval osal lastest, kes põevad korduvaid 

infektsioone, on normaalne immuunsus, mistõttu 

nad ei vaja eriuuringuid ega -ravi. Normaalset 

immuunsust iseloomustavad järgmised tunnused: 

infektsioonid piirduvad hingamisteedega 

infektsioonid on põhjustatud viirustest 

infektsioonidest paranemine kulgeb normaalselt 

laps kasvab ja areneb normaalselt 

lapsel on normaalne kliiniline seisund ja kopsupilt 

suguvõsas ei ole suurenenud kalduvust infektsioonidele. 

– Osal lastest on väliskõrva, kuulmekäigu või adenoidide 

funktsionaalseid häireid. Ka gastroösofageaalse 

refluksiga lastel on kalduvus sageli 

haigestuda alumiste hingamisteede põletikesse. 

– Atoopia iseenesest ei suurenda vastuvõtlikkust 

infektsioonidele, ja atoopilistele lastele ei ole 

vaja määrata antibiootikume kergemini kui teistele 

lastele. “Varjatud astma” ehk hingamisteede 

hüperreaktiivsusega lapsi peetakse pikaldase 

köha ja limast põhjustatud räginate tõttu kergesti 

infektsioonialdisteks. 

– Immuundefitsiitsus (vt. allpool) on üsna harv. 

Keskkonnast Keskkonnast tulenevad tulenevad põhjused 

põhjused 

– Rohke kontakt infektsioonidega 

lasteaialapsed põevad infektsioone 1,5–3 korda 

sagedamini kui kodused lapsed. 

– Passiivne suitsetamine 

suitsetamine kodus võib suurendada nakatumist 

kaks korda. 

Põhiuuringud 

– Anamneesis pööratakse tähelepanu 

infektsioonide arvule ja kestusele (5–10 infektsiooni 

ja 2–4 nakkustunnustega kalendrikuud 

aastas on sageli veel normaalne alla 3aastaste 

laste puhul) 

lastehoidmise viisile (kodu, kollektiiv) 

passiivsele suitsetamisele. 

– Kõrvu tuleb uurida pneumaatilise otoskoobiga 

või teha tümpanomeetria (sekretoorne otiit). 

– Adenoidi suuruse üle otsustatakse suuhingamise 

ja norskamise kaudu. Röntgenoloogiline uuring 

adenoidi suuruse hindamiseks ei ole vajalik. 

– Põsekoobaste pilt või ultraheliuuring üle 4aastastel 

lastel. 

726 

– Rindkere röntgenoloogiline uuring tehakse vajaduse 

korral. 

Ravi 

– Oma arst 

– Nõuanne 

– Lapsehoidmise viisi muutmine 

– Keskkõrvapõletike antibiootikumprofülaktika 

(31.92.) 

– Adenoidide eemaldamine ja kõrvašundid 

– Ühe Soome uurimuse alusel vähendab ksülitooliga 

närimiskummi nätsutamine pärast söömist 

4–5 aastaste laste keskkõrvapõletikke. 

Eriuuringute vajadus 

– Immuunpuudulikkusele viitavad järgmised tunnused: 

laps põeb korduvalt mädast või invasiivset 

bakteriaalset haigust (nahainfektsioonid, kopsupõletik 

jne.). Kui mädaseid keskkõrvapõletikke 

on vähemalt 10 ja nad korduvad pärast 

šunteerimist, on põhjust oletada immuunpuudulikkust 

laps põeb harvaesinevatest mikroobidest põhjustatud 

haigusi (seened, Pneumocystis carinii) 

suguvõsas on märkimisväärseid infektsiooniprobleeme. 

Immuundefitsiitsus 

Immuundefitsiitsus 

– IgA defitsiit ei suurenda alati vastuvõtlikkust 

infektsioonidele. Helsingi Ülikooli Keskhaiglas 

diagnoositakse umbes 2 juhtumit aastas. 

– IgG alaklasside defitsiit, mispuhul üld-IgG sisaldus 

võib olla normaalne, suurendab enkapsuleerunud 

bakteritest põhjustatud infektsioonide 

riski. 

– Rasket humoraalset või rakulist immuundefitsiitsust 

esineb üsna harva. 

Muud Muud infektsioonidele infektsioonidele disponeerivad 

disponeerivad 

biokeemilised biokeemilised hälbed 

hälbed 

– Tsüstiline fibroos 

Soomes sünnib aastas ca 3 tsüstilise fibroosiga 

last. 

Higi kloorisisalduse mõõtmine on diagnostiliselt 

oluline. 

– α-1-antitrüpsiini defitsiit 

Kroonilise kopsuhaiguse ja kopsuinfektsiooni 

ning maksatsirroosi soodumus ilmneb üldiselt 

alles täiskasvanueas. 

Uuringud 

Uuringud 

– Kui eespool mainitud asjaoludele toetudes oletatakse 

immuunodefitsiitsust, tuleb laps saata lastepolikliinikusse. 

– Eriarsti uuringud on: 

higitest 

seerumi IgG, IgM, IgA 

S-alfa-1-antitrüpsiin

seerumi elektroforees 

kopsupildil harknäärme suurus 

– Täiendavate uuringute käigus võib edaspidi 

uurida IgG alaklasside sisaldust ning teha ka 

GER -uuringud. 

28.40 ALLERGILISED HAIGUSED 

Ilkka Kunnamo 

Atoopiline nahapõletik vt. 32.73, 32.74. 

Lehmapiimaallergia vt. 32.72. 

Atoopia selgitamine vt. 14.05. 

Toiduallergia selgitamine vt. 14.50. 

Täiendavate uuringute ja eriarsti 

konsultatsiooni põhjused 

Dermatiit 

Dermatiit 

– Lapsel on laialdane dermatiit, mis ei allu lokaalsele 

ravile. 

– Oletatakse tundlikkust peamiste toiduainete 

suhtes (lehmapiim, kodumaised viljad). 

Hingamisteede Hingamisteede häired häired ja ja nohu 

nohu 

– Lapsel kahtlustatkse astmat. 

– Lapsel on korduv (üle 2–3) obstruktiivne bronhiit. 

– Lapsel on allergiline nohu, mis ei allu lihtsamatele 

ravimitele, või puude ja taimede õitseperioodil 

on köha. 

– Lapsel on pikalt kestev köha (üle 2 k.) ja teistel 

pereliikmetel allergia. 

– Lapsel on öine köha. 

– Mängides või liikudes laps “väsib” või hingeldab 

ja köhib tavapärasest enam. 

– Liikudes kurdab laps valu rinnus. 

28.50 LASKUMATA 

MUNAND 

Ilkka Kunnamo 

Põhimõtted 

– Munandeid kontrollitakse igal nõuandla- ja 

kooliläbivaatusel. 

– Eriarsti juurde suunatakse 

6-nädalased poisid, kellel kumbki munand ei 

ole laskunud 

10-kuused poisid, kelle üks munand ei ole laskunud 

või kellel leitakse kõrge skrotaalmunand. 

Munandite uurimine 

– Kui munandeid ei ole kohe näha, uuritakse last 

tema istudes rätsepaasendis, jalad risti. 

– Kui munandeid ka nii ei leita, püütakse lapse 

727 

lamades ühe käega tõmmata (lüpsta) munandit 

kubemekanalist munandikoti poole ja teise 

käega võetakse munand vastu. Proovitakse, kas 

õnnestub tõmmata munandit munandikoti 

põhjani. 

Liikuv munand (testis saltans) 

– Liikuv munand on seisund, mille puhul tundlik 

cremaster-refleks tõmbab munandi üles, kuid 

seda on võimalik kergesti munandikoti põhja 

tagasi tõmmata. Testis saltans ei ole patoloogiline 

seisund. 

– Et juba kord laskunud munand võib vahel uuesti 

peetuda, tuleb munandite asendile tähelepanu 

pöörata igal nõuandla- ja kooliläbivaatusel. 

Ravi 

– Ravi on näidustatud siis, kui munandit ei saa 

pingutuseta tõmmata munandikoti põhja või ta 

tõuseb munandi hoidu lõdvendades kohe kubemekanalisse 

(libisev munand, gliding testicle). 

– Teostus 

Platsenta gonadotropiini (Pregnyl ® ) manustatakse 

kolme süstina lihasesse kolme nädala 

jooksul. 

Platsenta gonadotropiini annustamine – vt. 

tabel 28.50. 


Platsenta gonadotropiini annustamine 

Vanus Ühekordne annus 

1–3 aastat 1 500 IU 

3–6 aastat 3 000 IU 

> 6 aastat 5 000 IU 

Raviga laskuma saadud munandi asendit tuleb 

kontrollida aasta pärast, sest osa laskunud 

munandeist pöördub tagasi retentsiooni - 

asendisse. Platsenta gonadotropiinravi võib 

kasutada korduvalt. 

– Kirurgiline ravi on näidustatud, kui 

hormoonravi ei anna rahuldavat tulemust 

peetunud munandiga kaasneb song. 

28.60 PUUSALIIGESE 

LUKSATSIOON 

Ilkka Kunnamo 


Eesmärgid 

– Puusaliigese luksatsiooni tuleb püüda selgitada 

juba vastsündinueas, uurides hoolikalt puusaliigeseid 

nii sünnitusmajas kui lastenõuandlas 

esimeste arstlike läbivaatuste ajal, et alustada nn.


laia mähkimisega (puusade abduktsioonihoid) 

võimalikult vara. 

Esinemissagedus 

– Puusaliigese kaasasündinud luksatsiooni esineb 

umbes 0,7% -l vastsündinuist. 

– Üsna sageli on see ilmnenud suguvõsas. 

Puusaliigeste uurimine 

– Puusaliigese süstemaatiline uurimine on vältimatult 

vajalik 6. elunädala ja 4. elukuu aegsel läbivaatusel 

nõuandlas (uus kava) või 3. elukuu vanuselt 

toimuval läbivaatusel (vana kava). 

– Ortolani testi tegemisel on laps seliliasendis ja 

alajäsemed abdutseeritakse. Kui liiges on lukseerunud, 

siis on selle paigaldumisel tunda 

plõksatust. 

– Provokatsioonitesti tegemisel püütakse esmalt 

reite sisepinnale vajutades lükata reieluu pea 

liigeseõõnest välja, selle järel tehakse Ortolani 

test. 

– Kui Ortolani test ükskõik kummal viisil tehtuna 

on positiivne, suunatakse laps eriarsti juurde. 

Luksatsiooni korral ei ole Ortolani test 4. elukuul 

enam alati positiivne. Vastupidi, puusas on 

arenenud abduktsioonijäikus. Seegi seisund vajab 

eriarsti uuringuid. 

– Luksatsioonist annab märku jalgade erinev pikkus, 

mida kõige paremini saab kindlaks teha siis, 

kui puusad ja põlved on 90°-se nurga all painutatud. 

Ebasümmeetrilisi kubemevolte esineb 

10 korda sagedamini kui luksatsiooni. 

– Luksatsiooni korral on kanna-tuharatest enamasti 

muutunud: kui laps on kõhuli, tõmmatakse 

kannad tuharate poole. Normaalselt puutuvad 

kannad kokku keskjoonel. Lukseerunud puusapoolne 

kand ulatub üle tuharavoldi vastaspoolele. 

– Puusaliigese luksatsioon võib olla kahepoolne, 

mispuhul ebasümmeetriale viitavad testid ei 

paljasta luksatsiooni. Siiski on Ortolani test ja 

provokatsioonitest ka sel puhul positiivsed. 

28.61 KAASASÜNDINUD 

ARENGUVEAD (JÄSEMED, 

KEHA, SUGUELUNDID, 

KEELEKIDA) 

Ilkka Kunnamo 

Põhimõte 

– Ükski allpool loetletud arenguhäire (välja arvatud 

labajalgade väärasendid) ei nõua nende 

süstemaatilist jälgimist nõuandlas, aga on hea, 

kui vanemad, arst või õde ise neid tähele panevad. 

728 

Jäsemete arenguvead 

– Komppöida (talipes equinovarus) konstateeritakse 

alati juba sünnitusmajas. 

– Talipes calcaneovalgus congenitus, mille puhul 

vastsündinu labajalad on valgusasendis ja dorsofleksioonis, 

vajab harva muud ravi kui võimlemine 

ja massaa , millega võivad tegelda vanemad. 

– Talipes metatarsovarus adductus on seisund, kus 

jalalabad on pöördunud sissepoole, mida on 

näha jalalaba siseserva selgest kõverdumisest. 

Vähesed lapsed vajavad kas lahastamist, kipssidemeid 

või operatiivset ravi. 

– Lampjalgsus on süütu leid enam-vähem alati, kui 

labajalad on vabalt sisse- ja väljapoole pööratavad 

ja kui lapsel varvasasendis kandade “valgusnurk” 

kaob. 

– Jalalabade asend kõndimisel kas sisse- või 

väljapoole on normaalne olukord, mis ei vaja 

ravi. 

– Rangjalgsuse korral tuleb laps suunata eriarsti 

juurde, kui see viga on ühepoolne või rangjalgsus 

süveneb pärast 2. eluaastat. 

– X-jalgsuse korral tuleb laps suunata kirurgi juurde, 

kui see viga on ühepoolne (Blounti tõbi!), 

või kui luupeksete (malleoluste) vahe on veel 

kooli alguseks 10 cm. 

– Ülestikku asetsevad varbad vajavad harva kirurgilist 

ravi. 

– Sündaktüülia (sõrmede kokkukasvamine) on 

lasteortopeedi kompetentsi kuuluv asi, kui on 

selgunud, et tegemist on luulise ühendusega või 

kui kokku on kasvanud I–II sõrm. Teistel juhtudel 

toimub kirurgiline ravi 4–5 a. vanuses. Kõiki 

sündaktüüliaid peab hindama lasteortopeed. 

Varvaste kokkukasvamine ei nöua üldiselt 

kirurgilist ravi. 

Kehalised arenguvead 

– Kitsas eesnahk vajab kirurgilist ravi, kui poisil 

on olnud balaniite vöi ühekordne kuseteede põletik, 

ning siis, kui eesnahk moodustab urineerimisel 

mehhaanilise takistuse (eesnahk punnub 

välja), või kui fimoos on põhjustatud armkoest 

või esineb parafimoos (eesnahk jääb sugutiluku 

taha kinni). 

– Nabasong vajab tõenäoliselt ravi, kui üle 1 a. 

vanuse lapse songarõngast mahub läbi sõrm 

(songaava on >1,5 cm). Köik üle 5-aastased 

nabasongaga lapsed suunatakse lastekirurgi 

juurde. 

– Kubemesongaga lapsed suunatakse lastekirurgi 

juurde. Vanemaid informeeritakse sellest, et 

punnuv song iseenesest ei ole ohtlik, näidatakse 

songa reponeerimist ja antakse soovitus tuua 

laps arsti juurde alati siis, kui song ei reponeeru 

ja laps on pidevalt rahutu.

– Hüdrotseelet ravitakse operatiivselt alles pärast 

3. eluaastat ja seda võib jälgida nõuandlas. 

– Hemangioom võib suureneda esimesel eluaastal 

ja sellest tuleb informeerida vanemaid juba ette, 

kuivõrd muidu räägitakse ka hemangioomi 

spontaansest paranemisest. 

– Nn. sternocleidomastoideus -lihase “tuumorist” 

põhjustatud kõverkaelsuse korral imikul kasutatakse 

asendi- ja võimlemisravi. Kui lihaspinge 

jääb püsima, võib tulla kõne alla operatiivne ravi 

10–12 kuu vanuses. 

– Pectus carinatum (kanarind) ei ole operatiivse 

ravi näidustus. Kirurgilist korrektsiooni võib 

vajada sügav pectus excavatum. 

Keelekida 

– Keelekida pole vaja opereerida, kui ta ei takista 

keele tippu puutumast ülemisi hambaid, ei sega 

söömist ega ole seotud 4 aasta vanuse lapse 

kõnehäiretega. Tavaliselt venib keelekida aja 

jooksul ise. 

– Keelekida lõikust teevad kõrvaarstid. 

28.70 HÜDROTSEEFALUS JA 

ŠUNDI KOMPLIKAT- 

SIOONID 

Toimetus 

Eesmärgid 

– Nõuandlas tuleb kindlaks teha pea suurenemise 

hälbed. 

– Õigeaegselt selgitada välja šundikomplikatsioonid. 


– Meningomüelotseelega kaasnev hüdrotseefalus: 

1/4 000. 

– Muu hüdrotseefalus 1/2 000 elussünni kohta. 

Väljaselgitamine nõuandlas 

– Hüdrotseefaluse diagnoos põhineb pea ümbermõõdu 

suurenemise jälgimisel. 

– Kui pea ümbermõõt suureneb 1–2 kuu vältel ühe 

SD võrra, tuleb laps suunata kohe täiendavatele 

uuringutele. 

– Samalaadset aeglast, üle 6 kuu kestvat pea ümbermõõdu 

suurenemist võib jälgida nõuandlas, 

kui see suurenemine vähehaaval ligineb nor- 

729 


maalsele kasvukõverale ja laps on muus osas 

normaalselt arenenud. 

Sümptomid 

– Pea veresoonte väljakummumine, lõgemete pinge 

tõus. 

– Õmbluste avanemine. 

– Harva nn. “loojuva päikese silmad” (vaate suundumine 

alla). 

– Ülierutuvus. 

– Arengupeetus ja toitumisraskused. 

– Oksendamine. 

– Psühhomotoorse arengu pidurdumine (esimene 

tunnus võib olla halb peahoid ). 

– Üle 2 aasta vanustel lastel lisanduvad ajurõhu 

tõusu sümptomid – hommikune peavalu, oksendamine, 

krambid. 

Näidustused pea piltuuringuteks 

– Pea ümbermõõdu kiirel kasvamisel on väikelastele 

alati näidustatud ultraheliuuring. 

– Suurematele lastele on näidustatud kompuutervõi 

magnetresonants-tomograafiline uuring, kui 

esineb ajurõhu tõusu sümptomeid. šundikomplikatsioonid, 

mis vajavad suunamist haigla valvearsti 

juurde. 

– šundi ümbruse turse, punetus või nahainfektsioon. 

– Oksendamine, peavalu või ärritatud olek. 

– Liigeste jäikus. 

– Valulikkus pea ja silmade liigutamisel. 

– Opistotoonus või krambid. 

– Teadvuse hägunemine (šundipunktsioon enne 

suunamist, sest seisund võib transpordi ajal 

üsna kiiresti halveneda). 

– Ebaselge temperatuuritõus 

– Kireloomuliseks abiks on näidustatud otsene 

šundi punktsioon steriilsetes tingimustes ja 20– 

30 ml liikvori eemaldamine järgmistes situatsioonides: 

haige teadvus on hägune ja pole kindlalt teada, 

et põhjuseks võiks olla muu haigus kui 

kõrgenenud ajurõhk 

haigel on sirutusrigiidsus 

haigel on laiad pupillid või pupillide valgusreaktsioon 

puudub 

haigel on hingamisseiskus. 

– Lumbaalpunktsioon on ohtlik ja vastunäidustatud. 

Paispapilli puudumine ei välista kõrget aju 

siserõhku.

29. ENNEAEGNE LAPS 

29.10 ENNEAEGSE LAPSE 

JÄLGIMINE 

Martti Virtanen 

Määratlus 

– Enneaegne laps on vastsündinu, kes on sündinud 

rasedusest, mis on kestnud alla 37 rasedusnädala. 

Enneaegsed lapsed kaaluvad üldiselt < 2500 

g, ja seda kasutas Arvo Ylppö enneaegse lapse 

kriteeriumina. Enneaegne laps võib olla raseduse 

kestuse suhtes liiga väikese kaaluga (SGA, 

small for gestational age, small for date), normaalse 

kaaluga (AGA, appropriate for gestational 

age) või suurekaaluline (large for date), 

nii nagu teisedki vastsündinud. 

– Väikeste enneaegsete all mõeldakse üldiselt 

< 1500 g sünnikaaluga vastsündinuid ja eriti 

problemaatiline rühm on < 1000 g kaaluvad 

“väga väikesed enneaegsed”. 

– Parandatud vanus (tegelik kontseptsioonivanus) 

kalkuleeritakse, kasutades sündimisaja asemel 

arvestusaega, milleks võetakse aluseks rasedusaja 

alguses tehtud ultraheliuuringu või viimase 

menstruatsiooni andmed. Parandatud vanus vastab 

kronoloogilisest east paremini laspse tõelisele 

bioloogilisele vanusele, mis algab viljastumisest. 

Enneaegse lapse kogu arengut tuleb 

hinnata parandatud vanuse järgi niikaua, kuni 

vahe on arengu seisukohalt oluline. Alla 28 rasedusnädala 

kestnud rasedusest sündinud lapse 3kuuline 

vahe on oluline 1 a. vanuses, võib olla 

ka 2 a. vanuses, kuid kindlasti tähtsusetu 3 a. 

vanuses. 

Kasv 

– Kasvu tuleb jälgida parandatud vanusest lähtudes. 

– Kasutusel on ca 2 kuud enne arvestatud aega 

algavad ja ühe aasta vanuseni jätkuvad kasvukõverad. 

Nendel kõveratel on võimalik jälgida 

ka kaalu arengut, võrdlemata seda selles eas 

ebausaldatava pikkuskasvuga. 

– Sellest varasem kasvu jälgimine enne arvestatud 

aega rajaneb intrauteriinsetel kasvukõveratel, 

millel ka eespool mainitud kõverate abil arvestatud 

vanusele eelnev osa põhineb. 

– Peaaegu kõigi väikeste enneaegsete kasv häirub 

ebasoodsate sünnijärgsete tingimuste tõttu. Kui 

nii enneaegsete laste kui ka intrauteriinse kasvupeetusega 

laste (small for date-vastsündinud) 

kaaludefitsiit tasandub, algab tegelik juurdekasv. 

Tegeliku juurdekasvu puudumine tähendab, et 

toitmise või elundite funktsioneerimise probleemid 

jätkuvad. 

Toitmine 

Energia 

Energia 

– Kaalu juurdekasv suurendab toitainete- ja 

730 

energiavajadust, aga enneaegsel lapsel on emalt 

saadud varud tagasihoidlikud. Enneaegsete laste 

toitainete- ja energia tarve, arvestades kaalu, on 

esimesel elunädalal selgelt suurem kui õigeaegsel 

lapsel. Teiselt poolt võidakse peamiselt 

hingamisraskuse tõttu piirata vedelikukogust isegi 

vähem kui pooleni tavalisest kaalu järgi antavast 

vedelikukogusest. See eeldab erikorraldusi 

– Haiglaravi ajal ja kohe selle järel kasutatakse 

sageli enneaegsete laste toidusegusid (näit. 

“PreTutteli” ® või Nenatal ® ) või spetsiaalseid 

toidusegusid (näit. Pepti-Junior ® või PreSemp ® ), 

milles proteiinid on hüdrolüseeritud ja laktoosi 

hulka kahandatud. Rinnapiimale võidakse neid 

segusid lisada valgusisalduse suurendamiseks. 

Piima rikastatakse mikroelementide ja energiaga 

(õli või süsivesikud). Nende kasutamise kohta 

antakse juhendeid haigla polikliinikus. 

Raud 

Raud 

– Enneaegsete laste rauatarve on suurem kui 

õigeaegsetel lastel. Loode saab suurema osa 

rauast emalt just viimastel rasedusnädalatel. Enneaegsete 

laste rauatarbe vajadus sõltub sünnikaalust: 

sk < 1000g: 4 mg/kg päevas 

sk 1000–1500 g: 3 mg/kg päevas 

sk 1500–2500 g: 2 mg/kg päevas 

– Lisarauda antakse 12–15 kuu vanuseni. Vanemad 

saavad rauapreparaatide andmise kohta 

kirjaliku juhendi vastsündinute osakonnast. 

Vitamiinid itamiinid 

– Enneaegsete vitamiinivarud on napid, ja kiire 

kasvu tõttu esimestel elunädalatel vajatakse tavalisest 

enam vitamiine. D-vitamiini vajadus on 

tavaline. D-vitamiini tuleb anda rahhiidi ennetamiseks 

kahe aasta vanuseni. 

– Enamkasutatavas preparaadis (Devitol ® , Orion) 

on 2 240KY/ml ehk 80 KY/gtt. Muude preparaatide 

kasutamisel on vajalik kontrollida Dvitamiini 

sisaldust preparaadis! 

– Enneaegsete tilgad ® on ravimitehase Orioni eritoode. 

See sisaldab A-, B - ja E-vitamiini ning 

12 

foolhapet. 

Vitamiinide vajadus sõltub kasutatavast piimast 

või rinnapiimaasendajast. 

– Rinnapiima saavad lapsed 

Ascorbin ® 6 gtt (24 mg) päevas nii kaua, kuni 

kasutatav rinnapiim on pastöriseeritud 

Enneaegse tilgad ® 

- 5 gtt päevas 2–2,5 kg kohta, kui piima hulk 

on piiratud 

- 3 gtt päevas 3–3,5 kg kohta 

Devitol ® 5 gtt päevas 2 aasta vanuseni, ka 

suvel 

– Enneaegse toidusegusid (PreTutteli ® , Nenatal ® ) 

saavad lapsed 

Enneaegse tilgad ® 3 gtt päevas – sama annus

jätkub ka hariliku rinnapiimaasendajaga toitmisel. 

Devitol ® 

- 5 gtt päevas 1,5 kg kohta 

- 3 gtt päevas 2 aasta vanuseni – sama annus 

jätkuvalt hariliku rinnapiimaasendaja korral. 

– Tavalisi kodumaiseid rinnapiimaasendajaid saavad 

lapsed 

Enneaegse tilgad ® 3 gtt päevas 3–3,5 kg kohta 

Devitol ® 

- Ei anta, kui saab rinnapiimaasendajaid ja 

piimasuppi >10 dl päevas 

- 3 gtt päevas, kui rinnapiimaasendaja + 3–10 

dl piimasuppi päevas 

- 5 gtt päevas, kui rinnapiimaasendaja + < 3 

dl piimasuppi päevas ja kasutatakse lehmapiima 

– Eri toidusegusid saavad lapsed 

Enneaegsete tilgad ® 

- Pepti Junior ® ja Nutramigen ® : 5 gtt päevas 2 

kg kohta 

- Profylac ® : 5 gtt päevas 2,5 kg kohta 

- Edaspidi kõigile: 3 gtt päevas 3–3,5 kg 

kohta 

Devitol ® 

- Pepti Junior ® : 5 gtt päevas 2 kg kohta 

- Nutramigen ® ja Profylac ® : 5 gtt päevas 2,5 

kg kohta 

- Edaspidi kõigile: 3 gtt päevas 2 a. vanuseni 

– Piisava toitumise tagamiseks alustatakse lisatoidu 

andmist 4–6 nädalat varem, võrreldes parandatud 

vanusele ettenähtud ajaga. 

Bronhopulmonaalne düsplaasia (BPD) 

– BPD on hapnikuravist ja hingamisaparaadi kasutamisest 

tulenev enneaegsete laste krooniline 

kopsuhaigus. BPD ilmneb tavaliselt enne 4. elunädalat, 

kuid samalaadsed sümptomid võivad 

areneda ka kuni 2.–3.elukuuni. 

– Kliinilisteks tunnusteks on räginad, hingamisraskus 

ja selgetel juhtudel kiuned obstruktsioonist. 

Kliiniliste tunnuste kõrval on diagnoosimisel 

olulised tüüpiline röntgenoloogiline leid ja 

anamnees. 

– BPD raviküsimused on lõplikult lahendamata, 

ent sagedamini saavad lapsed inhaleeritavaid 

kortikosteroide ning diureetikume. Lisaks võib 

raskematel perioodidel lühemat või pikemat 

aega anda inhaleeritavaid bronhodilataatoreid. 

BPD ravi toimub haiglapolikliiniku juhendamisel. 

Neuroloogilise arengu jälgimine 

– Enneaegsete laste neuroloogilise arengu jälgimi- 

731 

sel tuleb pidada kinni samadest põhimõtetest kui 

ajalise lapse jälgimisel. 

– Esimese 18 elukuu kestel on soovitatav arengut 

hinnata parandatud vanust (tegelikku kontseptsioonivanust) 

silmas pidades. 

– Väikesele enneaegsele on tüüpilisteks probleemideks 

tserebraalparalüüsi laadi sümptomid, 

eriti dipleegia. Suurem osa tserebraalparalüüsist 

ei ole üldse enneaegsusega seotud. 

Retinopaatia 

– Hapnikravist põhjustatud retinopaatia tuleb välja 

selgitada vastsündinute osakonnas. 

– Raskeid juhtumeid ravitakse laser- või krüotehnikaga 

enne lapse koju viimist. 

– Kerge retinopaatia võib hiljem põhjustada lühinägelikkust. 

Vaktsineerimised 

– BCG vaktsineerimine tehakse enneaegsetele 

pärast seda, kui nende kaal on tõusnud 2 kg-ni. 

– Teised vaktsineerimised tehakse, niipalju kui 

võimalik, kalendrivanuse (mitte kontseptsioonivanuse) 

järgi. 

29.20 MÄDANE BCG ARM 

IMIKUL 

Alf Backman 


Normaalne vaktsineerimisreaktsioon 

– Süste piirkonna kõvenemine 2–3 nädalat pärast 

vaktsineerimist, villi, kooriku, ja 5–6 nädala pärast 

ka eritise tekkimine haavast on normaalne 

nähtus. 

– On soovitatav siduda süstepaik puhta sidemega, 

et bakterid ei leviks mujale (näit. silmadesse). 

Näidustused eriarsti 

konsultatsiooniks 

– Kaenlaalusi tekkiv fluktueeriv lümfisõlmeke 

Põhiravi on lümfisõlme dreneerimine ja ravi, 

näiteks rifampitsiini ja INH+B 6 -ga 1 kuu 

kestel. 

Jätkamiseks teha lühike kuur ainult INH+B 6 - 

ga. 

– Kui veel 4 kuud pärast vaktsineerimist püsib mädane 

haav, 

Võtta analüüs bakterioloogiliseks uurimiseks 

ja ravida tavaliste antibiootikumidega, kuni 

selgub analüüsi tulemus. 

Vaid erandjuhtumitel on näidustatud IHN+B 6 

ravi.


732

31.01 NAKKUSHAIGE LAPSE 

ISOLEERIMINE LASTE- 

KOLLEKTIIVIST 

Hanna Nohynek 

Üldist 

– Tuleb eristada, kas laps isoleerida tema enda seisundi 

või nakatamisriski tõttu. Selles juhendis ei 

kehtestata, kui mitmeks päevaks peab laps jääma 

kollektiivist eemale, et haigusest paraneda. 

Haigele lapsele tuleb alati tagada haigusjärgseks 

taastumiseks piisavalt aega. Ravi antibiootikumidega 

ei eelda isoleerimist. 

– Esimesena avastatud kliiniline infektsioonijuhtum 

on harva esimene nakkusjuhtum: esimese 

juhtumi diagnoosimisel võib rühmas olla juba 

palju asümptoomseid infitseerituid. 

– Paljude haiguste korral on nakkavus kõrge juba 

enne sümptomite ilmumist, mis teeb isoleerimise 

tulemuse küsitavaks. 

Üldpõhimõtted vastavalt 

haigusgruppidele 

Hingamisteede Hingamisteede infektsioonid 

infektsioonid 

– Sageli hulgaliselt asümptoomseid infitseerituid, 

isoleerimist üldiselt ei vaja. 

Sooleinfektsioonid 



– Oksendavaid ja kõhulahtisusega patsiente ravitakse 

kodus, kuni sümptomid kaovad. Sümptomiteta 

isikuid, kelle väljaheitest leitakse patogeen 

(bakter või viirus), ei ole vaja isoleerida, 

välja arvatud Salmonella ja Shigella korral. 

– Kui haige lapse väljaheitest on leitud Salmonella, 

isoleeritakse laps nädalaks sümptomite 

algusest arvates selle ajani, kui sümptomid on 

vähemalt 24 tundi olnud kadunud. 

Konjunktiviidid 

Konjunktiviidid 

– Tekitajateks on tavaliselt samad viirused ja bakterid, 

mis hingamisteede infektsioonidel. Seetõttu 

ei ole isoleerimine tavaliselt vajalik. Sümptomite 

raskus otsustab lapse kojujäämise. 

– Vt. Tabel 31.01. 

Mikroobide nakatamisviis, nakkavus, 

inkubatsiooniaeg 

Meningokokk 

Meningokokk 

– Levib piisknakkusena. 

– Inkubatsioon: ei ole teada (2 ööpäeva–nädalaid). 

– Nakkavus: 24 tundi ravi algusest 

– Kontaktid: samas ruumis olnud lastele: rifampitsiini 

10 mg/kg/ööpäevas 2 annusena 2 ööpäeva 

jooksul, täiskasvanuile tsiprofloksasiini 500 mg 

ühe annusena. Tsiprofloksasiini on antud ka lastele, 

kuigi ravim on registreeritud ainult täiskasvanuile 

kasutamiseks. 

733 


Läkaköha Läkaköha 

Läkaköha 


– Inkubatsioon: 5–20 ööpäeva (tavaliselt 7–10) 

– Nakkavus: 21 ööpäeva ravimata hooköha algusest, 

5 ööpäeva erütromütsiinravi algusest 

– Isoleerida nakkavuse ajaks. 

Tuberkuloos uberkuloos 


– Inkubatsioon 2–10 nädalat. 

– Nakkavus: väikelapsed tavaliselt ei nakata, 

pereliikmed võivad nakatada. 

– Last ei ole tavaliselt vaja isoleerida kemoteraapia 

ajal. 

RSV 

RSV 

– Levib suurepiisalise aerosoolina, viirus säilib 

esemete pinnal üle ööpäeva 

– Nakkavus: väikelastel tavaliselt 1–2 (–3) nädalat, 

suurematel lastel 3–7 ööpäeva. 

– Isoleerimisest ei ole kasu. 

Rhinoviirused 

Rhinoviirused 

Rhinoviirused 

– Levivad aerosoolina, otsekontaktis. 

– Viirus säilib esemete pinnal tunde. 

– Inkubatsioon: 1–2 ööpäeva. 

– Nakkavus: viirus on 3 nädala jooksul määratav 

ninast. 

– Isoleerimist ei vaja. 

Punetised 

Punetised 

– Levib piisknakkusena ja otsekontaktis. 

– Inkubatsioon: 14–21 ööpäeva (tavaliselt 16–18 

ööpäeva). 

– Nakkavus: 5–7 ööpäeva lööbimisest. 

– Isoleerida 7 ööpäeva lööbe algusest. 

Tuulerõuged uulerõuged 

– Levib piisknakkusena ja otsekontaktis. 


– Nakkavus: kuni koorikute kuivamiseni. 

– Isolatsioon: 5 ööpäeva. 

Paragripiviirused 

Paragripiviirused 

– Levivad suurte piiskadena ja otsekontaktis. 



Parvoviirusinfektsioon 

Parvoviirusinfektsioon 


– Inkubatsioon 4–20 ööpäeva (tavaliselt alla 15 

ööpäeva). 

– Nakkavus: 1–3 ööpäeva lööbele eelneval nädalal. 


Mumps 

Mumps 


– Inkubatsioon: 12–25 ööpäeva, tavaliselt 16–18 

ööpäeva. 

– Nakkavus: 7–9 ööpäeva sümptomite algusest. 

– Isolatsioon: 9 ööpäeva sümptomite algusest. 

Mycoplasma Mycoplasma pneumoniae 

pneumoniae 

pneumoniae 

– Levib suurte piiskadena.


Nakkushaige lapse isoleerimine lastekollektiivist 

Infektsioon Soovitatav isoleerimise kestus 

A Streptokokk ja sarlakid 24 tundi ravi algusest 

Impetiigo 24 tundi suukaudse, 

48 tundi lokaalse antibiootilise ravi alustamisest 

Keskkõrvapõletik 0 

Hingamisteede viirusinfektsioonid 0 

Mükoplasma 0 

– Inkubatsioon 2–3 nädalat. 

– Nakkavus: ei ole teada. 


Gripp Gripp A A ja ja B 

B 

– Levib piisknakkusena ja otseses kontaktis. 

– Inkubatsioon 1–3 ööpäeva. 

– Nakkavus: 1–10 ööpäeva sümptomite algusest. 


Tsütomegaloviirus 

sütomegaloviirus 

– Levib vere, uriini või sülje kaudu. 

– Viirus säilib tunde mähkmetel ja esemetel. 

– Inkubatsioon: umbes 1 kuu. 

– Nakkavus: infitseerunud lapsed eritavad viirust 

6–24 kuud, täiskasvanud ad 6 kuud. 


Enteroviirused Enteroviirused (mitte (mitte polio) 

polio) 

– Levivad fekaal-oraalsel, oraal-oraalsel teel. 

– Inkubatsioon: 7–14 ööpäeva (2–35 ööpäeva). 

– Nakkavus nädalaid. 


734 

31.10 PALAVIKUS LAPS ILMA 

KOLDESÜMPTOMITETA 

Toimetus 


Läkaköha 5 ööpäeva erütromütsiinravi algusest. Kui diagnoosimishetkeks 

on sümptomeid olnud üle 21 ööpäeva, pole 

isoleerimine vajalik 

Leetrid 5 ööpäeva lööbe algusest 

Mumps 9 ööpäeva näärmete turse algusest 

Punetised 6 ööpäeva lööbe algusest 

Enteroviirused 0, vt. eespool“Sooleinfektsioonid” 

Shigella Antibiootikumravi lõpuni 

Parasiidid 0, vt. eespool “Sooleinfektsioonid” 

Tuulerõuged 5 ööpäeva villide lõhkemisest 

Parvoviirusinfektsioon 0 

Coxackieviirusinfektsioon 0 

Tsütomegaloviirusinfektsioon 0 

Herpesstomatiit 0, vt. eespool “Hingamisteede infektsioonid” 

A-hepatiit 1 nädal sümptomite algusest 

Nakkav mollusk 0 

Naaskelsabad (maatussid) 0 

Täid ja sügelised Ravi lõpuni 

Põhimõtted 

– Ära tunda vältimatut ravi vajavad haigused (sepsis, 

meningiit 31.48) ja kiiret (alla 1 ööpäeva) 

ravi vajavad haigused (kuseteede infektsioon, 

kopsupõletik). Kui lapse üldseisund on häirunud 

või ta on puutehell, on haiglasse suunamine 

tavaliselt vajalik. 

– Alla 3 kuu vanused palavikuga lapsed tuleks 

alati saata pediaatri juurde. 

– CRV määramisega püüda välistada bakteriaalne 

infektsioon nendel patsientidel, keda üldseisundi 

poolest võib ravida kodus. Siiski võib CRV olla 

kõrge ka viirusinfektsiooni korral. 

– Piisavalt sage jälgimine, nt. telefonikontakt sama 

arstiga, kui sümptomid ei kao. 

– Sagedasim kerge, ainult palavikuga kulgev 

haigus on herpesviirus 6 infektsioon (Exanthema

subitum) ja tavalisim ravi vajav haigus on 

kuseteede infektsioon. 

Üldseisundi hindamine 

– Rasket bakteriaalset infektsiooni osutavad: 

halvenenud üldseisund 

joogist keeldumine 

puutehellus (laps puhkeb puudutamisel kohe 

nutma) 

loidus 

pidev virisemine 

teadvuse häirumine 

hemorraagiad nahal (petehhiad, mis vajutamisel 

ei kao). 

Uuringud 

– Üldine staatus, mille puhul erilist tähelepanu 

pööratakse üldseisundile, nahale (vt. Palavik ja 

lööve lapsel, 31.12), hingamisteedele ja lümfisõlmedele. 

– Kõrvade uuring pneumaatilise otoskoobi või 

tümpano/reflektomeetriga keskkõrvapõletiku 

avastamiseks. 

– Uriinianalüüs (puhas kogumiskotiuriin või keskmise 

joa uriin) kõikidelt kõrge palavikuga ning 

ilma infektsioonikoldeta patsientidelt. 

– CRV, uriinianalüüsi ja verepildi määramine 

kohe, kui on vähimgi tõsise infektsiooni kahtlus. 

Kui lapse üldseisund on hea, piisab esialgu 

uriinianalüüsist ning CRV määratakse palaviku 

püsimisel. 

– Põskkoobaste ultraheliuuring (38.58) (või diafanoskoopia) 

üle 4-aastastel. 

– Kopsupilt kohe, kui hingamissagedus on >40/ 

minutis või kui üldseisund on häirunud ning 

lapsel on ka teisi hingamishäireid peale raskendatud 

väljahingamise. Teised kopsupildi näidustused 

vt. 31.58. 

31.11 LAPSE PALAVIKU RAVI 

Sirkka Keinänen-Kiukaanniemi 

Palaviku põhjused 

Ambulatoorses praktikas on laste tavalisimaks 

palaviku põhjuseks mõni infektsioonhaigus. 

Teisteks palaviku põhjusteks võivad olla põletikulised 

soole-, liigese- või sidekoehaigused, 

allergilised reaktsioonid, pahaloomulised kasvajad 

või verehaigused. 

Eesmärgid 

– Ära tunda rasked, kiiret ravi või uuringuid vajavad 

haigused. 

– Selgitada palavikku põhjustav põhihaigus. 

– Kaaluda etioloogilise ravi vajadust ja võimalusi. 

735 


– Otsustada sümptomaatilise ravi vajadus ja teostus. 

Palaviku sümptomaatilise ravi 

eesmärgid 

– Palaviku alandamise eesmärgiks ei tarvitse olla 

normotermia, vaid nö. optimaalne antipürees: 

keha kõrgenenud temperatuuri alandatakse 

selle võrra, et subjektiivsed vaevused leevenduvad, 

kuid palaviku kasulik toime säilib. 

praktikas tähendab see temperatuuri langemist 

1–1,5 kraadi võrra 1–2 tundi ravimi andmisest. 

Palaviku sümptomaatilise ravi 

näidustused 

– Palavikuga kaasnevad muud vaevused, nagu 

lihastevalu, peavalu, iiveldus ja halb enesetunne 

ning märkimisväärne väsimus. 

– Palavik on väga kõrge (> 39–39,5 kraadi). 

– Lapsel on kalduvus febriilsetele krampidele (sel 

juhul peab ennetama palaviku tõusu õigel ajal 

antud ravimitega; korduvate krampide korral 

kasutatakse antikonvulsiivseid ravimeid kas 

pikaajalise kuurina või ainult palaviku ajal, vt. 

33.31) või palaviku poolt provotseeritud epileptiliste 

hoogude korral. 

– Lapsel on mõni raske põhihaigus, mida palavik 

võib halvendada, nagu näiteks raske südame-, 

kopsu- või neeruhaigus. 

Palaviku ravimine 

Üldravi 

Üldravi 

– Piisav vedeliku manustamine 

– Kerge maitsev toit 

– Füüsilise pingutuse vältimine. Range voodire 

iim pole tarvilik. 

– Kunstlik toatemperatuuri alandamine on tarbetu 

ning isegi kahjulik, samuti nagu riietuse vähendamine 

nii, et see tundub haigele ebameeldiv. 

Medikamentoosne Medikamentoosne ravi 

ravi 

– Valikravimiks on paratsetamool. 

Optimaalne ühekordne annus on 15 mg/kg, 

millega tavaliste palavikkude korral saavutatakse 

1,5 kraadi madalam temperatuur 1–2 

tunniga, alates ravimi manustamisest. Toime 

kestab 4–6 tundi. 

– Doosi võib anda 3(–4) korda ööpäevas. 

– Ööpäevane maksimumannus on 80 mg/kg. 

– Palavikuravimit tuleb anda ainult vajaduse järgi. 

Regulaarset palavikuravi tuleb vältida. 

– Teisteks võimalusteks lapsel eriolukordades palavikku 

alandada on ibuprofeen ja naprokseen, 

mille antipüreetiline toime on vähemalt niisama 

hea kui paratsetamoolil ja mis mõjub kauem. 

Ibuprofeeni ühekordne annus 6–10 mg/kg. 

Seda võib anda 3–4 korda ööpäevas.


Lapse palavik ja lööve - diagnostilised märgid 

Haigused, juhtiv sümptom Tüüpilised tunnused Laboratoorne leid 

736 


Petehhiad (pisikesed punased täpid, mis vajutades ei kao) 

Meningokokksepsis Puutehellus, loidus Kõrge CRV 

Raske üldseisund 

Henoch-Schönleini Petehhiad tuharatel ja CRV madal, 

purpura (33.7) (*) alajäsemetel, liigese- ja trombotsüüdid normis 

kõhuvalud 

ITP (32.41) Tavaliselt heas seisundis, Tromb. madal 

sageli palavikuta 

Leukeemia Sageli väsinud, kahvatu, Tromb. madal, leukotsüütide 

vahel luuvalud arv patoloogiline, Hgb sageli 

madal 

Suurenenud lümfisõlmed, punetavad konjunktiivid, suu/neelusümptomid 

Kawasaki tõbi (31.43) Puutehellus, muud haiguse kõrge CRV, 

kriteeriumid leukotsütoos 

Sarlakid* Tonsilliit Streptokoki külv + 

Mononukleoos* Sageli tonsilliit, vahel Tavaliselt lümfotsütoos. 

hepato/splenomegaalia, Monosticon/ 

amoksitsilliinravi järel võib Monospot posit > 4 a 

tekkida lööve 

Peenetäpiline (

Naprokseeni ühekordne annus on tavaliselt 

2,5–5 mg/kg, kuid on kasutatud ka annust 7,5 

mg/kg. Doosi võib anda 2 korda ööpäevas. 

– Ibuprofeeni ja naprokseeni võiks kasutada paratsetamooli 

asemel siis, kui palaviku põhjuseks 

on: 

haigus, millega kaasneb märkimisväärne põletikuline 

komponent 

lapsel kaasneb infektsiooniga valu, millele 

paratsetamool vähe mõjub. 

– Atsetüülsalitsüülhapet ei tohi lastele anda palaviku 

valikravimina, sest sellega kaasneb paratsetamoolist 

rohkem ebasoovitavaid, vahel isegi 

kahjulikke kõrvalnähte, nagu maoärritus ja 

-valu, iiveldus, veritsuskalduvus, vahel allergilised 

reaktsioonid. On teada juhtumeid, kus 

palavikuhaiguste korral on selle ravimi kasutamisel 

tekkinud harva esinev, kuid tõsine kõrvaltoime, 

nn. Reye sündroom. 

– Paratsetamooli eelised teiste palavikualandajate 

ees on: 

hea talutavus 

põhjustab vähe ja mitte tõsiseid kõrvalnähte 

(soovitatud annustest) 

ei toimi veritsus- ja hüübimisfaktoritele 

allergiat põhjustab harva 

tõestatud ja hästi dokumenteeritud palavikku 

alandav toime. 

Olukorrad, mis vajavad erilist 

tähelepanu: 

– Palavik ilma selgete koldenähtudeta: 

mõtle pneumokoki või muu sepsise võimalusele. 

– Palavik alla 3-kuusel (–6 kuusel) lapsel: 

võta arvesse raske fulminantse haiguse võimalust 

pööra tähelepanu lapse üldseisundile, neuroloogilistele 

nähtudele, erksusele 

vajadusel korralda jälgimine ja uue kontakti 

võtmise võimalus. 

– Palavik, kõhuvalu ja oksendamine: 

mõtle apenditsiidile, kuseteede infektsioonile. 

– Palavik ja kuklavalu: 

mõtle kesknärvisüsteemi infektsiooni võimalusele. 

– Palavik ja liigesevalud: 

mõtle purulentsele artriidile. 

– Pikaleveninud palavik: 

korralda edasised uuringud. 

31.12 LAPSE PALAVIK JA LÖÖVE 

Toimetus 

Eesmärgid 

– Eristada petehhiad teistest lööbeelementidest 

737 

(meningokokksepsis!). 

– Ära tunda kohest haiglaravi vajavad septilised 

bakteriaalsed infektsioonid, Kawasaki tõbi ja 

leukeemia. 

– Eelnevatele lisaks suunata haiglaravile patsiendid, 

kellel on ITP, Henoch-Schönleini purpura, 

Stevens-Johnsoni sündroom, üldnähtudega 

reuma. 

– Ära tunda allergilised reaktsioonid (sügelev või 

urtikaariataoline reaktsioon ning seerumtõbi), et 

vältida allergiat põhjustanud ravimi ordineerimist. 

Vältida asjatuid ravimallergia diagnoose! 

Etioloogia, haigusnähud ja tüüpilised 

sümptomid 

– Vt. tabel 31.12 

– Kui haiguse etioloogia ei ole kliinilise pildi alusel 

selge ning last ei suunata halvenenud üldseisundi 

tõttu kohe haiglasse, tuleb määrata CRV. 

Alla 12 tundi kestnud haiguse korral ei välista 

madal CRV septilise infektsiooni võimalust. 

31.13 LAPSE NÄO VÕI SILMA- 

LAUGUDE PUNETUS JA 

TURSE; TSELLULIIT 

Hannu Jalanko 

– Vaata ka (37.74) 


Eesmärk 

– Mõtle tselluliidile, kui lapsel on põsk punetav ja 

kuum või üks silm kinni paistetanud. 

Diferentsiaaldiagnoos 

– Tselluliiti eristavad dakrüotsüstiidist, raskekujulisest 

konjunktiviidist ja allergilisest reaktsioonist 

palavik, kõrge CRV ja leukotsütoos. 

Tselluliidi ravi 

– Haiglaravile suunamise näidustuseks on palavik 

või bakteriaalsele infektsioonile iseloomulikud 

laboratoorsete analüüside tulemused. 

– Tselluliidi raviks on tsefuroksiim parenteraalselt 

100 mg/kg/ööpäevas, mida alustada pärast vere 

võtmist külviks. 

Tselluliidi avaldumine ja tekitajad 

– Põse tselluliit on enamasti hematogeenne, soodustavaid 

tegureid ei ole. 

– Orbita tselluliit on üheksal juhul kümnest periorbitaalne, 

st. põletik on silmamuna ja orbita 

vaheseina eesosas silmalaul ja periokulaarses 

koes. Eelsoodustavaid faktoreid võib leida 3/4 

juhtudest. Nendeks on nahavigastus, respiratoorne 

infektsioon, odraiva, sinuiit ja otiit.


– Tõeline orbitaalne tselluliit, millega võib kaasneda 

silma väljapunnumine ning nägemishäired, 

on tunduvalt haruldasem. 

– Nahavigastusest lähtunud tselluliidi tavalisemateks 

tekitajateks on Staphylococcus aureus ja 

streptokokid, harvemini pneumokokid ja Haemophilus 

influenzae tüüp b. 

– Hib-vastase vaktsineerimise tõttu on hemofiilustselluliit 

Soomes praktiliselt kadunud (Eestis ei 

kuulu Hib-vaktsiin laste vaktsineerimiskalendrisse). 

31.14 LAPSE SUURENENUD 

LÜMFISÕLMED (JA MUUD 

KAELASÕLMED) 

Hannu Jalanko 

Eesmärgid 

– Kaela lümfisõlmede kahepoolse suurenemise 

korral lapsevanemate rahustamine ning protsessi 

jälgimine ilma laboratoorsete uuringuteta. 

– Bakteriaalse infektsiooni ravi ühepoolse, valuliku 

või punetava suurenenud lümfisõlme või 

süljenäärme korral. 

– Erakorraline suunamine haiglaravile, kui lapse 

üldseisund on halvenenud või hingamine raskenenud, 

lümfisõlm fluktueeriv või suurenenud ning 

ebatavalises asukohas (nt. supraklavikulaarselt). 

– Suunamiskiri eriarsti juurde, kui suur lümfisõlm 

(üle 2 cm) ei vähene märgatavalt 1 kuu jooksul. 

Laboratoorsed uuringud (Hgb, leukotsüüdid, 

hemogramm, trombotsüüdid, SR) ainult äärmisel 

juhul. 

Kaelasõlmede põhjused 

– Lühikese ajaga kaelale ilmunud sõlm on üsna 

eranditult infektsioosne suurenenud lümfisõlm: 

seoses viirushaigusega 

streptokokiline või stafülokokiline infektsioon 

toksoplasmoos 

atüüpilise mükobakteri poolt põhjustatud 

infektsioon 

kassikriimustustõbi. 

– Esimeste elunädalate jooksul on tavalisemaid 

kaelasõlmede põhjuseid m. sternocleidomastoideuse 

hematoom. 

– Dermoidtsüst 

– Süljenäärme bakteriaalne põletik (asetseb lõuanurga 

kohal) 

– Mumpsiga kaasnev kõrvasüljenäärme suurenemine 

– Hamba abstsess 

– Kawasaki tõbi (palavik, lööve, konjunktiviit) 


– Kilpnäärmest ja süljenäärmest lähtuvad või neurogeensed 

tuumorid 

738 

– Lümfoom või leukeemia 

Äkki ilmunud kaelasõlm 

– Äge mõlemapoolne kaela lümfisõlmede suurenemine 

on tavaliselt hingamisteede viirusinfektsioonidega 

seonduv lümfadeniit. Harvemini on 

tegemist streptokokilisele tonsilliidile kaasuva 

reaktsiooniga, mil suurenevad just lõualuunurga 

alused lümfisõlmed. 

– Ägeda ühepoolse kaelasõlme põhjuseks on mitmete 

uurimuste järgi 40–80%-l juhtudel Staphylococcus 

aureuse või A-rühma beetahemolüütilise 

streptokoki (Str A) poolt põhjustatud bakteriaalne 

lümfadeniit, harvemini anaeroobne või 

seganakkus. Lümfisõlmed on läbimõõdult 2,5–6 

cm, valulikud ning nahk nende kohal punetab ja 

kuumab. Palavik ja muud nähud tavaliselt puuduvad. 

Kaua püsinud kaelasõlm 

– Lõuanurgas või m. sternocleidomastoideuse 

serval pikalt püsinud, valutud liikuvad sõlmed 

on peaaegu eranditult süütud lümfisõlmed. 

Enam kui pooltel tervetel kooliealistel saab 

palpeerimisega leida vähemalt ühe üle 1 cm 

läbimõõduga lümfisõlme. 

– Oluline on see, kui suur on lümfisõlm ja kas see 

jälgimise ajal suureneb või ei. Vanemate poolt 

avastatud sõlmed on infektsiooni “jäänused”, 

mis ajaga vähenevad. 

– Mujal kui lõuanurgas (eriti rangluukoopas) 

asetsevatesse lümfisõlmedesse peab suhtuma 

tunduvalt tõsisemalt kui kaelasõlmedesse. Kõik 

vähimagi pahaloomulisuse kahtlusega patsiendid 

tuleb suunata valvepediaatri juurde. 

– Pikemaaegse kaela lümfadeniidi infektsioosse 

päritolu peamised põhjused on toksoplasmoos, 

atüüpiliste mükobakterite poolt põhjustatud 

infektsioon ja kassikriimustustõbi (cat-scratch 

disease). 

– Toksoplasmoosi (2.67) korral asetseb üksik suurenenud 

valutu ja fluktueeriv lümfisõlm tavaliselt 

kaela tagaosas. Enamik patsiente on muus 

osas sümptomiteta. Seerumi IgG aviidsuse määramine 

on tähtsaim diagnostiline test (mida ägedam 

infektsioon, seda nõrgem aviidsus). 

– Atüüpiliste mükobakterite põhjustatud lümfadeniit 

on tavaliselt ühepoolne. Lümfisõlmede 

suurenemine on algul kiire ning seejärel 2–3 

nädala möödudes lakkab. Nahk suurenenud 

lümfisõlmede kohal võib punetada ja infektsiooni 

kestes liituda lümfisõlmega. Nahatundlikkuse 

proovid on atüüpiliste mükobakterite 

põhjustatud lümfadeniidi korral sageli diagnostilised. 

– “Kassikriimustustõve” tekitaja on bakter, mida 

seni pole täpsemalt iseloomustatud. Nagu nimetus 

ütleb, on haigus ligi 50% juhtudest saanud

alguse kassi kriimustusest või puremisest, millele 

järgneb 7–10 päeva pärast punetus ja induratsioon 

kahjustuse kohal ning sellega kaasnev 

lümfadeniit. Diagnoos on histoloogiline. Haiguse 

esinemise kohta Soomes (ja ka Eestis ) ei ole 

andmeid. 

Ravi 

– Äge kahepoolne lümfadeniit ei vaja ravi, välja 

arvatud A-streptokokilise tonsilliidiga kaasnev 

lümfadeniit. 

– Kaela ägeda ühepoolse lümfadeniidi antibakteriaalne 

ravi peab olema suunatud tõenäoseimate 

tekitajate, stafülokoki ja streptokoki 

vastu. Soovitatavad ravimid on tsefaleksiin, 

erütromütsiin (40 mg/kg/ööpäevas/3), kloksatsilliin 

ja klindamütsiin. V-penitsilliin pole soovitatav 

stafülokoki beetalaktamaasi produktsiooni 

tõttu. Raviefekti korral on 36–48 tunni möödudes 

märgata kliinilist paranemist. 

31.15 IMMUUNPUUDULIKKUSEGA 

LAPSE INFEKTSIOONID 

Jukka Rajantie 

Vt. ka 2.13 

Eesmärk 

– Varakult diagnoosida 

sepsis või selle oht 

rasked viirusinfektsioonid 

Pneumocystis carinii-pneumoonia. 

Ravi kontsentreerimine 

– Et laste tsütostaatilist ravi teostab laste hematoloog, 

siis teavad sellise lapse vanemad tavaliselt 

infektsioonide ilmnemisel ühendust võtta 

otseselt oma raviarstiga. 

Bakteriaalse infektsiooni kahtlus 

– Palavik on granulotsütopeeniaga lapsel alati tõsine 

sümptom: laps tuleb viivitamatult suunata 

lähimasse lastehaiglasse verekülviks. Kui granulotsüütide 

arv on alla 0,5 x 10 9 /l, annab palavik 

alust rakendada laiatoimelist antibiootikumravi 

haiglas pärast bakterikülvianalüüside 

võtmist. Ka sepsis võib alata kõhulahtisuse või 

kõhuvalu nähtudega. 

– Palavikuta infektsioone (otiit, sinuiit jt.), mil 

lapse üldseisund on hea, ravitakse nagu teistel 

lastel. 

Viirusinfektsioonid (tuulerõuged, 

leetrid) 

– Tsütostaatilisel ravil oleva vähihaige (eriti leu- 

739 

keemiat ja lümfoomi põdeva) lapse kontakt 

tuulerõugetega nõuab ravi zosterhüperimmunoglobuliiniga 

juhul, kui patsient pole varem 

tuulerõugeid põdenud (vt. 31.54). Profülaktikat 

on mõtet teha kuni 72 tunni möödumiseni kontaktist. 

Tuulerõugeid või vöötohatist tuleks sellisel 

lapsel ravida haiglas atsükloviiriga. 

– Leetritesse haigestunud patsiendi suhtes tuleks 

kohe konsulteerida telefoni teel; üldiselt on 

soovitatav katkestada haiguse ajaks tsütostaatiline 

ravi. Haiglaravi selline patsient alati ei 

vaja. 

Pneumocystis carinii 

– Enamik tsütostaatilisel ravil olevaid lapsi saab 

regulaarset trimetoprim-sulfa profülaktikat 

Pneumocystis carinii pneumoonia vältimiseks. 

Hingeldav, kuigi väikese palavikuga patsient 

tuleb kohe suunata haiglasse kopsude röntgeniülesvõtteks 

ja arteriaalse vere hapniku partsiaalrõhu 

määramiseks. Lõplik diagnoos saadakse 

kopsukoe biopsiaga. 

Splenektoomiajärgne seisund 

– Splenektomeeritud patsiendid on tavaliselt 

vaktsineeritud pneumokoki, meningokoki ja 

hemofiiluse vastu juba enne põrna eemaldamist. 

Sellele vaatamata on iga splenektomeeritud 

lapse kõrge palavik tõsine sümptom, mis 

vajab kiiret vere võtmist külviks ja tavaliselt ka 

i.v. ravi hemofiilusele hästi toimiva antibiootikumiga. 

31.30 LAPSE SOORI RAVI 

Toimetus 

Koduste vahenditega 

– Kui lapsel ei ole suus haavandeid, võib kodus 

kasutada nt. sidrunimahla. 

Retseptiravimid 

– Vähene soor ei vaja medikamentoosset ravi. 

– Valikravimiteks on seenevastased preparaadid 

(Daktarin ® -geel, Mycostatin ® -mikstuur, Pimafucin 

® -tilgad ja Stereomycin ® -graanulid mikstuuriks) 

iga toitmiskorra järel. 

31.31 LAPSE STOMATIIT 

Hannu Jalanko 

Tekitajad ja kliiniline pilt 

Gingivostomatiit Gingivostomatiit (7.22) 

(7.22) 

– Tekitaja herpes simplex-viirus 

31.31


– Primaarinfektsioon, mille üldnähtudeks on palavik, 

halb enesetunne ja peavalu. 

– Herpeseville leidub põskede limaskestal, huultel 

ja keelel, sageli lõhkevad need kiiresti ja jätavad 

väikese erosiooni. 

– Igemed on punetavad, tursunud ja sageli veritsevad. 

Suu on väga valulik ning laps keeldub 

toidust. 

– Paraneb iseenesest, palavik langeb 4 päeva pärast 

ning villid hakkavad kaduma peatselt selle 

järel. 

Herpangiin Herpangiin (7.22) 

(7.22) 

– Tekitaja coxsackie-viirus 

– Villid suu tagaosas, suulael, tonsillide ümbruses 

ja neelu tagaseinal. 

– Villid lõhkevad kiiresti nagu herpese puhulgi. 

Üldnähud: palavik, suu tundub valulik, laps ei 

söö. 

“Suu- “Suu- ja ja sõratõbi”, sõratõbi”, (hand (hand and and mouth mouth disease) disease) 

disease) 

(7.22) 

(7.22) 

– Coxsackie-viiruse poolt põhjustatud haigus, kus 

ville leidub lisaks suule ka kätel ja jalgadel. 

– Raskendav on vahel see, et kahjustused suus ja 

nahal ei esine üheaegselt. 

– Ka teised enteroviirused võivad põhjustada ville 

suus ning nahal. 

– Erinevalt herpesest on gingiviiti enteroviirusinfektsiooni 

korral harva. 

– Haigust esineb sagedamini hilissuvel. 

Stomatitis Stomatitis aphtosa 

aphtosa 

– Suu limaskestal retsidiveeruvad valulikud haavandid. 

– Etioloogia on ebaselge. Haavanditest on isoleeritud 

Streptococcus sanguins bakterite L-vorme, 

mille osa haiguse tekitajana on siiski ebaselge. 

– On ka arvamusi, et tegemist on autoimmuunhaigusega. 

– Tavaliselt on suus 1–5 haavandit, mis on väga 

valulikud. 

– Haavandile ei eelne villide staadiumi nagu herpesega, 

teiseks erinevuseks on üldnähtude puudumine. 

Ravi 

– Haiglaravi on vajalik siis, kui viirusstomatiit 

kulgeb pikaldaselt ja lapse vedelikubilanss 

häirub. 

– Suu loputamine Xylocain ® -lahusega enne sööki 

tagab tavaliselt piisava vedeliku ja energia saamise. 

– Ühekordne annus 5–15 ml on turvaline, ka siis, 

kui laps neelabki vedelikku. 

– Atsükloviiri toime kohta on vähe andmeid ja 

ravim on kallis, mistõttu seda ei soovitata. 

– Aftoosse stomatiidi raviks anesteseeriv salv või 

lahus. 

740 

31.40 MUMPS 

Toimetus 

Nakatumine 

– Inkubatsiooniaeg 14–21 ööpäeva. 

– Nakkavus (suhteliselt kergesti nakkava piisknakkusena) 

algab 1–2 ööpäeva enne sümptomite 

ilmumist ning kestab umbes 7 ööpäeva sümptomite 

algusest loetuna. 

Sümptomid 

– Palavik 

– Süljenäärmete ühe- või mõlemapoolne valulik 

turse, mis levib lõuanurga ülaosasse ja kõrva ette 

(erinevalt lümfisõlmede suurenemisest). 

– Valulik neelamine. 

– Meningoentsefaliit üle pooltel mumpsihaigetest 

mõni päev haiguse algusest: peavalu, halb 

enesetunne, oksendamine. 

– Entsefaliiti esineb harvemini kui meningiiti ja 

see tekib tavaliselt nädal pärast teiste sümptomite 

algamist. 

– Orhiiti esineb 30–40%-l puberteedi järel haigestunuist. 

Sümptomiteks munandite turse, valulikkus ja 

õhkumine 

20%-l haigeist kahepoolne 

2%-l mõlemapoolset orhiiti põdenuil tekib 

steriilsus 

– Harvemini esinevaiks sümptomiteks on: pankreatiit, 

türeoidiit, ooforiit, mastiit, kuulmise langus. 

Diagnoos 

– Kliiniline pilt mõlemapoolse süljenäärmete tursega 

ning palavikuga on tüüpiline. Kui patsient 

on vaktsineeritud mumpsi vastu, tuleb mõelda 

muudele süljenäärmete turse põhjustele. 

– Parotiiti oletades on epidemioloogilistel kaalutlustel 

soovitatav võtta paarisseerumite analüüs 

kahenädalase vahega (LMP vaktsinatsiooniefekti 

ja epideemiate jälgimiseks). 

Ravi 

– Palaviku ajal vähendab voodire iim peavalu. 

– Valuvaigistid 

Vaktsineerimine 

– vt. ptk. 3.10. 

31.43 KAWASAKI TÕBI 

Eeva Salo 

– Kawasaki tõbi on väikelaste kõrge palavikuga 

kulgev vaskuliit.

– Etioloogia on tundmata, kuid tõenäoliselt on 

tegemist infektsioonhaigusega. 

Eesmärgid 

1. Võimalikult varajase diagnoosimise ja i.v. gammaglobuliinraviga 

on võimalik vältida pärgarterite 

muutuste arenemist. 

2. Kawasaki tõbe on põhjust oletada ja suunata laps 

kohe statsionaarsele ravile, kui järgmises lõigus 

mainitud 6 kriteeriumist esinevad 4, sõltumata 

sellest, kui kaua laps on olnud haige. Vt. ka ptk. 

“Lapse palavik ja lööve”(31.12) ning “Palavikuga 

laps ilma koldesümptomiteta”(31.10). 

Diagnoos 

– Diagnoos põhineb kliinilisel pildil. Ravi õigustava 

diagnoosi võib panna, kui on olemas 5 järgmisest 

6 kriteeriumist: 

1. Palavik 5 ööpäeva kestel üle 38 kraadi. 

2. Konjunktiivide injektsioon ilma vesisuse ja 

rähmasuseta. 

3. Suu- ja neelusümptomid (piisab ühest): maasikakeel, 

neelu ja suu limaskesta punetus, huulte 

lõhenemine. 

4. Jäsemete sümptomid, kus piisab ühest: käte ja 

jalgade turse, pihkude ja taldade punetus, pihkude 

ja taldade ketendus umbes 2 nädala 

möödumisel haiguse algusest. 

5. Polümorfne lööve, sagedamini lõõmav punetus 

või urtikaaria. 

6. Kaela lümfisõlmede suurenemine üle 1,5 cm. 

– Alla 6 kuu vanustel võib osa kriteeriume puududa. 

Kawasaki tõbi on mõeldav ka vaid palavikuhaigel 

imikul, kui palaviku põhjus on ebaselge. 

– Lisaks on umbes pooltel patsientidel keskkõrvapõletik, 

kõhulahtisus või 

– Valu, 1/4-l aseptiline meningiit, liigestevalu või 

artriit. 

– Sealjuures mõelda ka muudele haigustele, millele 

antud sümptomid sobivad (nt. leetrid). 

– Kawasaki tõbe põdevad patsiendid on tavaliselt 

ilmselgesti haiged, eriti imikud on virilad ning 

puutehellad. 

Laboratoorne leid 

– Sobib iga bakteriaalse infektsiooni puhul: 

kõrge CRV ja SR 

leukotsütoos ja hemogrammis nihe vasakule 

sageli steriilne püuuria. 

Tüsistused 

– Umbes viiendikul ravimata patsientidest kujuneb 

pärgarterite laienemine või aneurüsmid, mille 

tromboseerumine võib põhjustada infarkti ja viia 

äkksurmani. Osa laiendeid paraneb iseenesest, 

osast tekib stenoose, obstruktsioone või niverdusi. 

741 

– Pärgarterite laiendeid võib näha ultraheliuuringuga, 

mis on soovitatav teha kohe, kui tekib 

Kawasaki tõve kahtlus, ning korrata umbes 1 

kuu pärast, et hinnata muutusi. 

Ravi 

– I.v. immunoglobuliin suures annuses. Ravi hoiab 

ära pärgarterite laiendite tekke ning parandab 

tunduvalt haige seisundit. 

– Kawasaki tõve ravi tuleks alustada võimalikult 

varakult (alla nädala haiguse algusest). Seetõttu 

tuleb Kawasaki tõvega lapsed suunata haiglaravile 

õigeaegselt. 

31.44 KONTAKT TUBERKU- 

LOOSIGA 

Alf Backman 

– Vt. ka ( 6.43, 43.40) 

Tbc-haige röga bakterioskoopiline 

leid on positiivne 

– Suunata alati vastava lastespetsialisti juurde, 

olenemata kontakti kestusest. 

Juhuslik kontakt (nt. lühike külaskäik): Mantoux‘ 

proov ja röntgeniülesvõte kopsust 3 kuu 

pärast (kui vaja, korratakse ülesvõtet). 

Pikemaajaline kontakt ja Mantoux negatiivne 

0,1 TÜ: kaaluda INH–B6 ravi 10 mg/kg/ööp. 

ühe annusena 3 kuud. 

Mantoux 0,1 TÜ positiivne: tavaliselt määratakse 

ravi 6 kuuks (esimesed 3 kuud 15 mg/ 

kg/ööp., ülejäänud 3 kuud 10 mg/kg/ööp.). 

Tbc-haige röga uuring annab negatiivse 

vastuse, kuid haigel on pleuriit 

või siseorganite (nt. neeru-) tbc 

– Pikemaajalise kontakti korral suunatakse laps 

pediaatri juurde: lihtsalt jälgimine 9 kuu jooksul 

või INH-B6 ravi, vastavalt Mantoux‘ proovi 

tulemusele. 

– Juhusliku kontakti (nt. lühike külaskäik) korral 

piisab ühest Mantoux‘ proovist ja kopsu röntgeniülesvõttest, 

kui kontaktist on 3 kuud. Kontrolli 

võib teostada tervisekeskuses, juhul kui 

kopsupilti kontrollib radioloog. Saatekiri pediaatrile, 

kui Mantoux 0,1 TÜ on positiivne või 

kopsupilt on muutustega. 

31.48 MENINGIIT LAPSEL 

Heikki Peltola 


Tekitajad 

– Üle 3 kuu vanusel lapsel põhjustavad 90% juh-


tudest meningokokk ja pneumokokk, hemofiilus 

on Soomes praktiliselt kadunud. 

– Vastsündinul on põhilisteks tekitajateks B-rühma 

streptokokk, E.coli ja listeria. 

Meningiidile vihjavad sümptomid 

imikul: 

– puutehellus 

– teadvuse häired 

– raskenenud hingamine 

– loidus 

– oigamine 

– kollasus (icterus) 

– isutus 

– oksendamine ja kõhulahtisus 

– kuklakangestust esineb alla 1-aastastel tunduvalt 

harvemini kui vanematel lastel. Põhiline leid on 

ülierutuvus või vastupidi – ülirahulikkus: ärkvel 

laps ei reageeri, kui talle lähenetakse, ja temaga 

ei saada kontakti endisel viisil. 

Meningiidile viitavad sümptomid 

vanemal lapsel: 

– palavik, peavalu (“kunagi varem pole sellist 

olnud”) 

– oksendamine 

– kuklakangestus 

– teadvushäired 

– petehhiad ja purpur. 

Telefoninõuanne 

– Selgita alati 3 asja: 

kui tegemist on imikuga, siis kas temaga saab 

normaalselt kontakti 

kui laps on suurem, siis kas tal on kukal kange 

(mida võib hinnata, lastes lapsel panna nina 

vastu põlvi) 

kas lapse nahal on punaseid täppe (petehhiaid)? 

– Kui vastus on eitav ja laps joob ning sööb nagu 

harilikult, võib teda jälgida kodus. 

Ambulatoorne esmaabi meningiidi 

kahtlusel 

– Kui patsiendil on šokk: 

kohe i.v. 4%-list albumiini 10–20 ml/kg ja 

jätka tilkinfusiooni Ringer-atsetaadi-glükonaadi 

lahusega (end. Füsiosol ), või Ringersteriliga; 

(annus lastele 70–90 ml/kg, täiskasvanule 

mitte rohkem kui 50 ml/kg (vedeliku 

manustamiseks tavaline 5%-line glükoosilahus, 

millele lisatakse NaCl 10–20 

mmol/l ning vastavalt seisundi kestusele KCl 

20–50 mmol/l). Manusta vedelikku kiiresti ja 

piisavalt. 

tavalist suhkrulahust mitte manustada, sest see 

põhjustab hüponatreemiat ja võib süvendada 

ajuturset; vältida ületilgutamist. 

742 

– Krampide korral teha diasepaami ( 0,5 mg/kg ad 

10 mg) rektaalselt või i.v. süstena. 

– Teadvuse hägunemine ja krambid on koljusisese 

rõhu tunnusteks, mida võib juba enne haiglasse 

jõudmist vähendada maskventilatsiooniga. 

Millal antibakteriaalne ravi 

– Antibakteriaalset ravi alustatakse tavaliselt alles 

haiglas. Sellega kaasneb bakterite toksiinide 

vallandumine, mis võib algul patsiendi üldseisundit 

halvendada. 

– Kui on ilmne meningiidikahtlus (raskes seisundis 

imik, kel lõge on välja kummunud, vanemal lapsel 

kuklakangestus, teadvushäired ja petehhiad) 

ning teekond haiglasse on pikk (vähemalt 1(–2 

tundi) võib alustada intravenoosset vedeliku 

manustamist, teha deksametasooni 0,15 mg/kg 

i.v. ning alustada aeglaselt G-penitsilliiniinfusiooni 

(500 000–1 milj. RÜ/tunnis). Sellisele 

tegevusele on head bioloogilised põhjendused, 

kuid esialgu vähe kliinilist dokumenteeritud 

tõestust. 

– Enne antibakteriaalse ravi alustamist tuleks võtta 

veri külviks, soovitavalt teha ka lumbaalpunktsioon. 

See ei tohi aga viivitada patsiendi toimetamist 

haiglaravile. 

31.49 ENTSEFALIIT LAPSEL 

Hannu Jalanko 

Eesmärgid 

1. Sümptomite alusel diagnoosida entsefaliit ning 

suunata laps haiglasse. 

2. Atsükloviirravi kõikidele herpesentsefaliidikahtlastele. 

Sümptomid 

– Entsefaliidile on iseloomulik ägedalt või alaägedalt 

alanud neuroloogiline sümptomaatika, mis 

viitab aju parenhüümi ärritusele (kooma, krambid, 

fokaalnähud või psüühikamuutused). 

– Entsefaliidile viitavad sümptomid: 

peavalu 

iiveldus ja oksendamine 

palavik 

teadvushäire 

ataksia 

psüühikamuutused 

krambid 

positiivne Babinski refleks 

lihashüpotoonia 

kuklakangestus 

kõõlusereflekside muutused. 

– Entsefaliidi sümptomaatika pole alati dramaatiline, 

seega on diagnoosimisel oluline ära kuulata

lapsevanemad ning teha korralik neuroloogiline 

läbivaatus. 

– Varicella-entsefaliit tekib tavaliselt paar nädalat 

pärast põhihaigust tasakaaluhäiretena ja ataksiana 

(tserebelliit). 

Entsefaliidi Entsefaliidi tekitajad 

tekitajad 

– Pärast LMP- vaktsiiniga praktiliselt likvideeritud 

leetreid ja mumpsi on viimastel aaastatel põhilisteks 

entsefaliidi tekitajateks olnud: 

tuulerõuged 

enteroviirused 

adenoviirus. 

– Herpes simplex on tekitanud ainult umbes 6% 

juhtudest. 

– Ahvenamaa saarestikus on arboviiruste gruppi kuuluv 

Kumlinge viirus oluline entsefaliidi tekitaja. 

Prognoos 

– On hea, välja arvatud herpesentsefaliidi korral. 

HSV entsefaliiti haigestunutest 70% paraneb 

hästi, 20%-l jääb kergeid jääknähte, 10% sureb. 

Alla 1-aastaste ja haiguse algperioodis teadvuseta 

olnute prognoos on halvem. 

31.54 TUULERÕUGED 

(VARICELLA) 

Hannu Jalanko 

Eesmärk 

– Immuunpuudulikkusega patsientidele tuulerõugete 

profülaktika zoster-hüperimmunoglobuliiniga 

ning sümptomaatilise haigusjuhu ravi viirusevastase 

ravimiga. 

– Viirusevastane ravi on näidustatud kroonilistele 

haigetele, kortikosteroidravi saavatele ja raske 

atoopiaga patsientidele. 

Kliiniline pilt 

– Prodromaalnähud tavaliselt puuduvad. 

– Äkki algav makulopapuloosne lööve, mis kiiresti 

muutub villideks. 

– Kerge temperatuuritõus 

– Pneumooniat (köha, varjustus kopsu röntgeniülesvõttel) 

on lastel harva, kuid täiskasvanuist 

15–30%-l. Risk on kõrgem rasedail ajal ja suitsetajail. 

– Sekundaarset bakteriaalset infektsiooni võivad 

põhjustada streptokokk ja stafülokokk. 

– Harva meningoentsefaliiti (1:3000–10 000) 

– Reye sündroomist umbes 10% on seotud tuulerõugetega. 

Atsetüülsalitsüülhapet ja teisi põletikuvastaseid 

ning valuvaigistavaid ravimeid 

tuleks tuulerõugehaigel vältida. 

– Tuulerõugetega võib kaasneda postinfektsioosne 

trombotsütopeenia, vahel hemorraagiad. 

743 


– Postinfektsioosne tserebelliit ilmneb haiguse 

järel tserebellaarsümptomitena (ataksia, tasakaaluhäired). 

Nakkavus 

– Nakkav piisknakkuse teel juba umbes 1 ööp. 

enne lööbe ilmumist ning 1 nädal selle järel 

(kuni villid on kuivanud). 

– Inkubatsiooniaeg 14–21 ööpäeva. 

Tuulerõuged rasedal ja sünnitajal 

– Kui ema nakatub tuulerõugetesse 0–5 päeva 

enne sünnitust või 2 ööpäeva sees sünnituse järel, 

on oht loote või vastsündinu nakatumiseks 

suur. Sellisel juhul nakatub 17% vastsündinuist 

sümptomitega tuulerõugetesse ja nende laste 

suremus on isegi 31%. Seetõttu soovitatakse 

kontaktsetele vastsündinutele zosterhüperimmunoglobuliini 

(ZIG). 

– Kui vastsündinu õde või vend haigestub tuulerõugetesse, 

ei ole vastsündinule ZIG-i vaja manustada. 

– Rasedale võivad tuulerõuged olla ohtlikud. Tuulerõuged 

rasedal või kontakt tuulerõugetega seda 

haigust mittepõdenud rasedal on näidustuseks: 

minna kohe günekoloogi või sisehaiguste arsti 

konsultatsioonile 

teha intravenoosset atsükloviirravi (tuulerõuged), 

manustada zosterhüperimmunoglobuliini 

(kontakt tuulerõugetega) nelja ööpäeva 

jooksul kontaktist. 

Tuulerõugevaktsiin 

– Nõrgestatud elusviirusi sisaldav vaktsiin (Varirix 

® ) toimib kõige paremini tervetele lastele. 

Alla 5%-l neist tekib kerge lööve. Vähki põdevail 

lastel on vaktsineerimise ebaõnnestumine 

tavalisem. Vaktsiini antav kaitse ei ole täielik. 

– Vaktsiin ei ole lülitatud laste vaktsineerimiskalendrisse, 

kuid uuritakse selle liitmise võimalust 

leetrite-mumpsi-punetiste vaktsiiniga. 

Vaktsiini kasutamist vt. 3.10. Vaktsiini võib 

määrata üle 12 kuu vanustele lastele näiteks 

vanemate soovil. 

Ravi 

– Kui patsient põeb leukeemiat, lümfoomi või 

kaasasündinud või omandatud immuunpuudulikkust 

ega pole varem tuulerõugeid põdenud 

või puuduvad selle kohta andmed, tuleb talle 

selge kontakti korral teha ZIG. Selge kontakti 

all mõeldakse tuulerõugete või Herpes zosteri 

juhtumit kodus või mängukaaslase haigestumist 

(koos on oldud kinnises ruumis üle 1 tunni). 

Haiglas loetakse kontaktiks ühe sama palati 

patsiendi haigestumine. ZIG teha soovitatavalt


enne 72 tunni möödumist kontaktist, kuigi absoluutset 

ajapiiri ei ole. 

– Kui immuunpuudulikkusega laps haigestub 

tuulerõugetesse, tuleb ta suunata haiglasse atsükloviirraviks. 

Varicellaviirus ei ole atsükloviiri 

suhtes nii tundlik kui Herpes simplex-viirus. 

Seetõttu alustatakse atsükloviirravi tavaliselt i.v. 

45 mg/kg/ööp. 

– Eelnevalt terve lapse viirusvastane ravi suukaudse 

atsükloviiriga on juurdumata. Ravi on ilmselt 

põhjendatud, kui patsiendil on krooniline põhihaigus, 

raske atoopia või kui teda ravitakse 

kortisooniga. Annus mikstuurina on 20 mg/kg x 

4 x 5 ööpäeva. Ravi alustatakse 24 tunni jooksul 

lööbe tekkimisest. 

– Sügeluse vastu kasutada hüdroksüsiini. Naha 

sekundaarinfektsiooni (naha punetus villide 

ümber, mädakoorikud) ravida nt. tsefaleksiiniga 

50 mg/kg/ööpäevas suu kaudu. 

31.56 LEETRID 

Toimetus 

Nakatumine 

– Inkubatsiooniaeg 9–11 ööpäeva katarraalsete 

nähtude ilmumiseni, 14 ööpäeva lööbeni. 

– Nakkav veidi enne katarrinähte ja kestab kuni 5– 

7 ööpäeva pärast lööbimist. 

– Esineb viimasel ajal suhteliselt harva (1997. 

aastal diagnoositi Eestis 18 haigusjuhtu). 

Sümptomid 

– Selged katarrinähud: nohu, köha, konjunktiviit. 

– Enne lööbimist põskede limaskestal sageli enanteemilaigud 

(Kopligi laigud). 

– Erepunane laiguline lööve algab kõrvade tagant, 

levib kehale ja jäsemetele ning muutub lõpuks 

violetseks. Lööve kaldub laatuma. 

Diagnoos 

– Medikamentoossed lööbed ja teistest viirusinfektsioonidest 

põhjustatud eksanteemid (mononukleoos, 

adenoviirus, enteroviirus). 

– Epidemioloogilistel kaalutlustel tuleb alati teha 

paarisseerumite analüüs. 

Tüsistused 

– Keskkõrvapõletik 

– Pneumoonia 

– Entsefaliit 1/1200–1800 

– Alaäge skleroseeruv panentsefaliit (SSPE) 

(36.55) harva, raske hilistüsistusena 

– Immuunsupressiivsel patsiendil võivad leetrid 

raskelt kulgeda. 

744 

Isoleerimine 

– Haiglas piisknakkuse vastu isolatsioon lööbe ajal 

– Kojujäämine lastepäevakodust, koolist või töölt 

6 ööpäevaks, arvates lööbe algusest 

Epideemiaaegne profülaktika 

– Gammaglobuliin, antuna 6 ööpäeva jooksul nakatumisest, 

takistab haiguse puhkemist. Annus 

0,2 ml/kg (immuunsupressiivsetele 0,5 ml/kg, 

maksimaalne annus 15 ml). Gammaglobuliinravi 

soovitatakse epideemia ajal nendel juhtudel, kus 

haigestumine võib kujuneda raskeks. 

– LMP-vaktsiin vaktsineerimata isikuile epideemia 

puhkedes. Vaktsineerida võib ka kontakti 

järel. Kui varem on kasutatud gammaglobuliini, 

võib vaktsineerida alles kuu aja pärast. 

– Vaktsineerimine: vt. (3.10) 

31.57 PUNETISED (RUBELLA) 

Toimetus 

Nakatumine 

– Inkubatsiooniaeg 14–21 ööpäeva 

– Nakkavus algab ca 2 päeva enne sümptomite 

ilmumist ning kestab nädala. Isoleerida 6 ööpäeva 

lööbe algusest. 

Sümptomid 

– Kerged katarrinähud 

– Palavik, aga see võib ka puududa. 

– Suurenenud lümfisõlmed kuklas ja lõuanurgas 

juba enne löövet 

– Näolt kehale ja jäsemetele leviv peenetäpiline 

punane lööve, mis kaob 2–3 ööpäeva pärast. 

Diagnoos 

– Kliiniline pilt on diagnoosiks ebapiisav. 

– Kinnitus paarisseerumite analüüsiga, mida epidemioloogilistel 

kaalutlustel peab alati tegema. 

(LMP- vaktsinatsiooni efekti ja epideemiate jälgimine). 

Tüsistused 

– Risk kahjustada loodet. Raseduse katkestamine 

on näidustatud, kui emal diagnoositakse punetised 

raseduse esimesel 16 nädalal. 

– Haigusnähud liigestes on murdeealistel ja täiskasvanutel 

tavalised. 

– Harva trombotsütopeeniline purpura 

– Harva entsefaliit 

– Gammaglobuliini manustamisest haiguse ennetamiseks 

ei ole nakatumise järel kasu. 

Vaktsineerimine 

– LMP-vaktsiin kaitseb haiguse eest hästi.

– Kui rasedal ei leita antikehi, tehakse vaktsineerimine 

sünnituse järel. 

31.58 ERYTHEMA INFECTIOSUM 

(PARVOVIIRUSINFEKT- 

SIOON) 

Hannu Jalanko 

– Erythema infectiosum e. viies haigus on inimese 

parvoviiruste poolt põhjustatud infektsioon, 

mida tavaliselt esineb 5–15 aastastel. 

Sümptomid 

– Haiguse tüüpiliseks avalduseks on näolt algav 

makulaarne või kergelt nahapinnast kõrgem 

eksanteem (“slapped cheek”). Põsed kuumavad, 

kuid pole hellad. 

– Valulikkuse puudumine, lööbe sümmeetrilisus ja 

hea üldseisund eristavad haigust bakteriaalsest 

tselluliidist. 

– Põskede kahjustusele järgneb 1–4 ööpäeva hiljem 

makulopapuloosne lööve, mis algab ülajäsemete 

sirutuspindadelt ning muutub vähehaaval 

võrkjaks eksanteemiks, eriti jäsemetel. 

– Lööve püsib tavaliselt 3–7 ööpäeva, kuid võib 

kaduda ja ilmuda uuesti nädalaid hiljem. 

– Enamikul patsientidest on selles staadiumis palavik, 

peavalu, farüngiit ja müalgia, harvemini 

artralgia ja artriit. 

– Haiguse epidemioloogiast teatakse vähe. Sagedamini 

haigestuvad kooliealised lapsed ja 

peres võib haigestuda mitmeidki liikmeid. 

– Osa infektsioonidest on subkliinilised. 

Diagnoos ja ravi 

– Diagnoos põhineb kliinilisel pildil. 

– Parvoviiruse seroloogiline diagnostika (ei ole 

praktikas vajalik). 

– Ravi on sümptomaatiline. 

Komplikatsioonid 

– Viirus võib vahel põhjustada loote hukkumise, 

kuid väärarengute teket pole täheldatud. 

– Kui peres on parvoviirusinfektsiooni juhtum, ei 

ole (rasedat) ema tarvis uurida. 

– Verehaigetel võib viirus vallandada aplastilise 

kriisi. 

31.59 EXANTHEMA SUBITUM 

Hannu Jalanko 

Eesmärk 

– Tõsisemate palavikuga haiguste välistamine 

745 

Tekitaja 

– Herpesviirus 6 (HHV-6) 


– 0,5–2-aastaste haigus 

– Esimesed 3–5 päeva kõrge palavik, seejärel 

lööbimine. Vähestel patsientidel tekib lööve palaviku 

kestes ja samuti vähestel päev pärast temperatuuri 

normaliseerumist. Lööve püsib mõnest 

tunnist paari päevani. 

– Väga peened punased maakulid või makulopaapulid, 

mis algavad kõrvade ümbrusest ning 

levivad näole, turjale ja kehale. 

– Teisteks sümptomiteks on konjunktiviit, silmalaugude 

turse, uvula ja suulae granulaarsus ning 

kukla lümfadenopaatia. 

– Antikehade uuringute põhjal on osa juhtudest 

subkliinilised ja osal ei teki üldse löövet. 

– Olulisimaks tüsistuseks on febriilsed krambid. 

Diferentsiaaldiagnostika 

– Vt. ka “Palavikuga laps ilma koldesümptomiteta” 


– Uriinianalüüs püelonefriidi välistamiseks 

– CRV määramine, kui haigus on kestnud üle poole 

ööpäeva. 

– CRV ei tõuse Exanthema subitumi korral, on aga 

selgelt suurenenud septilise infektsiooniga. 

– CRV määramine on esimesel külastusel tarbetu, 

kui: 

lapse üldseisund on suhteliselt hea 

laps joob hästi 

tal puudub puutehellus. 

31.62 TONSILLIIT JA FARÜNGIIT 

LASTEL 

Marjukka Mäkelä 


Eesmärgid 

– Antibakteriaalne ravi A-streptokoki poolt põhjustatud 

põletiku korral, muudel juhtudel sümptomaatiline 

ravi. 

– Mononukleoosi äratundmine. 

– Streptokokiepideemia äratundmine ja ravi. 

Etioloogia 

– Adenoviirus on sagedane laste neelupõletiku 

põhjustaja. 

– Streptokokilisi põletikke enne 3. eluaastat tavaliselt 

ei esine. 

Diagnoos 

– Diagnoos peab põhinema neelust võetud streptokoki 

külvi tulemusel, võimalik ka kiirtestiga.


Peale streptokoki teisi tekitajaid neelust määrata 

pole tarvis. 

– Streptocult ® annab tulemuse järgmisel hommikul 

(2.23). Kui kasutatakse kiirtesti, tuleb negatiivset 

resultaati tõestada ka külvi teel (alla 3-aastastel 

lastel on streptokokiline tonsilliit nii harv, 

et negatiivset kiirtesti ei tarvitse külviga kontrollida). 

Ravi 

– Palaviku ja valu korral paratsetamooli (valikuvõimalusena 

naprokseeni või ibuprofeeni). 

– A-rühma streptokokilise põletiku raviks Vpenitsilliini 

70 mg/kg/ööpäevas (100 000 ühikut/ 

kg/ööpäevas) või (ülitundlikkuse korral penitsilliinile) 

tsefaleksiini 50 mg/kg/ööpäevas 2 annusena 

päevas, kuur 10 päeva. 

– Nakatamise vältimiseks isoleerida laps lastepäevakodust 

või koolist ööpäevaks, arvates antibakteriaalse 

ravi alustamisest. Isolatsiooni 

kestus sõltub patsiendi seisundist, mitte haigustekitajast. 

31.65 SINUIIT LASTEL 

Jouko Suonpää 

Eesmärgid 

– Oleta sinuiiti, kui lapsel pärast viirusinfektsiooni 

jäävad püsima nohu, peavalu ja köha. 

– Diagnoosi sinuiit silmakoopa ja põse tselluliidi 

võimaliku põhjusena. 

Paranasaalsiinuste areng 

– Sünnihetkel ulatub vaid oasuuruse põskkoopa 

põhi alumise karbiku kinnitumiskoha kõrguseni. 

Kolme esimese eluaasta jooksul kasvavad põskkoopad 

peamiselt külgedele ja taha. Püsihammaste 

lõikudes jätkub kasv suulae suunas ja 10– 

12 aasta vanuselt on põskkoobaste ja ninakäikude 

põhjad samal tasapinnal. Lõpliku suuruse 

saab põskkoobas 15–18 aasta vanuselt. 

Põskkoopapõletik 

– Ägeda sinuiidiga on lapsel põskkoopa limaskestal 

bakteriaalne põletik. Nii määratledes on äge 

sinuiit üsna tavaline. Imikueas on ninasse laialt 

avatud põskkoobaste põletiku prognoos hea 

ning haigus paraneb ilma erilise ravita. 

– Lapse kasvades kitseneb põskkoopa ava põskkoopa 

suurusega võrreldes. Samal ajal põskkoopapõletiku 

tähendus kasvab. Üksikuid erandeid 

arvestamata võib põskkoopapõletikust 

rääkida 4. eluaasta järel, otsmikukoopapõletikust 

ja etmoidiidist 6. eluaasta järel. Sinuiit 

eeldab siis spetsiifilisi diagnostilisi ning ravimeetmeid. 

746 

Etioloogia 

– Kuigi põskkoopa limaskesta põletiku põhjuseks 

on tavaliselt hingamisteede viirusinfektsioon, on 

sinuiit ise praktiliselt alati bakteriaalne põletik. 

Streptococcus pneumoniae, Haemophilus influenzae 

ja Moraxella catarrhalis on lastel kõige 

tavalisemad bakterid. Kui põskkoopa limaskesta 

ripsepiteel suudab kõrvaldada bakterite laguproduktid 

ja muud eritised, toimub paranemine 

iseeneslikult. Vastasel juhul võivad lagunevatest 

bakteritest vabanevad proteaasid kahjustada 

limaskesta sügavamaid kihte ning takistada ripsepiteeli 

normaalset funktsioneerimist. Pikaaegne 

erituste kiht võib põhjustada kroonilise põletiku 

ning põskkoobaste limaskesta kahjustuse. 

Sümptomid ja diagnoos 

– Sageli ilmnevad sümptomid väljaspool põskkoopaid, 

sest haigus avaldub koos teiste ülemiste 

hingamisteede põletikega. Väikelastel on tavalisteks 

sümptomiteks pikaldane nohu ja läkastav 

köha, vanematel lastel püsiv nohu, rõhumistunne 

põskedes ja otsmikupiirkonnas, peavalu ning 

halb enesetunne. Mõnedel võivad haigustunnused 

aga sootuks puududa. 

– Põskkoopapõletiku korral tuleb alati põhjalikult 

uurida nina ja neelu. Ninas võib näha vähem või 

rohkem purulentset eritist ja vahel keskmise 

karbiku alt erituvat mädavoolust. Kui lapsel on 

ninas polüübid, tuleb alati mõelda ka tsüstilisele 

fibroosile. 

Röntgen- ja ultraheliuuring 

– Väikelapse põskkoobaste röntgenipildid on 

raskesti tõlgendatavad ja tulemust tuleb hinnata 

vastavuses lapse üldseisundiga. Mitmesuguse 

astmega limaskesta turse on tavaline asi ka 

täiesti tervel lapsel. Kindel põletikutunnus on 

vedelikunivoo. Ka täielikult varjustatud põskkoobas 

vajab ravi või lisauuringuid. Lõikumata 

hambad võivad põhjustada erilisi diagnostilisi 

raskusi. Röntgenoloogilist leidu võib kinnitada 

ultraheliuuringuga. Uuringut kergendab, kui 

varem on röntgenifilmi alusel selgunud põskkoopa 

suurus. 

– Ultraheliuuring on eriti kasulik erituse retentsiooni 

jälgimisel ning korduvate põletike korral. 

Ravi 

– Ägedast hingamisteede põletikust omakorda 

põletikulisteks muutunud põskkoopad paranevad 

nohu möödudes ja ripsepiteeli funktsiooni 

taastudes. Erilist ravi pole vaja. Sümptomite 

püsimine, visa köha, nohu ja peavalu on näidustuseks 

uurida patsienti põskkoopapõletiku 

suhtes. Väikelastele on sinuiidi esmaseks raviks 

antibiootikumid (eelkõige amoksitsilliin 40 mg/

kg/ööpäevas 2 annusena) ja nina limaskesta 

turset vähendavad ravimid. Samal ajal tuleb 

välja selgitada sinuiiti soodustavad põhjused: 

adenoidid, allergia, limaskesta ärritajad jm. 

– Antibiootikumi valikul võib tugineda ninast 

keskmise karbiku piirkonnast võetud bakterikülvi 

ja tundlikkuse määramise tulemusele. 

Kui sinuiidi sümptomid antibakteriaalse raviga 

ei parane, tuleb põskkoopad loputades tühjendada. 

Sellisel juhul on vajalik spetsialisti konsultatsioon. 

– Tavalise lokaalse tuimastusega tehtava põskkoopaloputuse 

õnnestumine varieerub olenevalt 

lapse vanusest, kogemustest ja kontaktist arstiga. 

Vägisi tehtud loputusest pole kasu kellelegi. 

Pikaleveninud ja korduv sinuiit 

– Korduvate ja pikaleveninud paranasaalsiinuste 

põletike korral tuleb tähelepanu pöörata haiguse 

kõrvalteguritele . Lapse neelu lümfaatiline kude 

reageerib tugevalt põletikuärritusele. Lümfaatiline 

kude vohab lisaks neelule ja adenoidile ka 

neelu tagaseinal. Samal ajal suurenevad ka kaela 

lümfisõlmed. Suurenenud adenoidne kude võib 

põhjustada ninahingamise häirumise ja takistada 

lima eritumist. Kergesti kujuneb nõiarng, mida 

saab katkestada üksnes adenotoomiaga. 

– Allergeenid tuleb välja selgitada ja need võimalusel 

elimineerida. Astmat ja allergilist nohu 

põdeval lapsel on röntgenipilt tavaliselt muutustega. 

Lisaks allergiale võivad haiguse ägenemise 

põhjuseks olla nina limaskesta ärritavad tolm, 

saaste, korduvad infektsioonhaigused jm. Kui 

põletikku soodustavad faktorid saab kõrvaldada, 

on laste paranasaalsiinuste põletik hea prognoosiga. 

Sinuiidi tüsistused 

– Suletud õõnde kogunenud mäda kipub levima 

ümbritsevasse ruumi. Sinuiidi ja etmoidiidi tüsistuse 

esmatunnuseks on tselluliit põskedel ja 

silmakoobastes. Esimestel eluaastatel on põletik 

tavaliselt sõelluurakkudes ning võib põhjustada 

periorbitaalset turset. Nohu korral ongi silmaümbruste 

turse sinuiidi tüsistuseks ja selline laps 

kuulub haiglaravile. 

31.68 RASKENENUD HINGAMINE 

LAPSEL 

Hannu Jalanko 

Eesmärgid 

– Ära tunda järgmised vältimatut ravi vajavad seisundid: 

võõrkeha hingamisteedes 

747 


epiglotiit. 

– Eristada larüngiit obstruktiivsest bronhiidist või 

astmast. 

– Obstruktiivse bronhiidi ägeda staadiumi ravi 

inhaleeritava salbutamooliga (31.70). 

– Haiglaravi kohe, kui vältimatu ravi järelgi jääb 

raskenenud hingamine. 

Diferentsiaaldiagnostilised viited 

– Kui varem tervel lapsel tekib seoses infektsiooniga 

raskenenud hingamine, võib tegemist 

olla võõrkehaga hingamisteedes või obstruktiivse 

respiratoorse infektsiooniga. 

– Võõrkeha põhjustab äkilise tugeva köhahoo, 

millega kaasneb vahelduva tugevusega hingamisraskus. 

Tavaliselt oskavad vanemad põhjuseks 

pidada võõrkeha, kuid mitte alati pole see 

nii. Võõrkeha kahtlusel tuleb patsient suunata 

otsekohe bronhoskoopiasse. 

– Obstruktiivseid respiratoorseid infektsioone on 2 

liiki: 

1. Raskenenud sissehingamine: 

epiglotiit 

larüngiit 

larüngotrahheiit 

bakteriaalne trahheiit. 

2. Raskenenud väljahingamine: 

obstruktiivne bronhiit 

bronhioliit. 

Epiglotiit Epiglotiit (31.80) 


– Tüüpiline patsient on väikelaps, kel on mõni 

tund olnud kõrge palavik, kähisev hääl, raskenenud 

hingamine ja süljevoolus. 

– Köha puudumine, süljevoolus ja rahutus on 

sümptomid, mis eristavad haigust larüngiidist. 

Kõripõletik Kõripõletik e. e. larüngiit larüngiit (31.76) 


– Kõri ja trahhea ülaosa põletik põhjustab tuntud 

triaadi: 

hääle kähisemine 

haukuv köha 

inspiratoorne striidor (raskenenud sissehingamine). 

– Vastavalt kliinilisele pildile võib sümptomid 

jagada 2 alarühma: larüngotrahheiit ja spastiline 

larüngiit (“laryngitis simplex, spasmodic 

croup”). 

– Larüngotrahheiidile on iseloomulik aeglane 

algus: nohu, köha ja palavik 1–3 päeva enne 

hingamisraskuste algust. 

– Spastilisele seisundile on iseloomulik larüngiidisümptomite 

äkiline algus – tavaliselt öisel ajal – 

ilma eelnevate infektsiooninähtudeta. Patsiendid 

on peaaegu eranditult (üle 80%) poisid ning 

protsess kipub korduma. 

Obstruktiivne Obstruktiivne bronhiit bronhiit (31.69) 


– Diagnoosimine ei ole tavaliselt raske: köhiv laps, 

kel on sagenenud ähkiv hingamine.


– Auskulatsioonil pikenenud ja kiunuv ekspiirium. 

– On vaja meeles pidada, et ka mõõduka obstruktsiooni 

korral ei ole kopsus alati kuulda kiuneid, 

vaid eelkõige räginaid, peamiselt ekspiiriumis. 

– Raske obstruktsiooni korral võib auskultatsioonileid 

olla pindmise hingamise tõttu petlikult 

normaalne. Oluline on saada täielik selgus 

hingamisfunktsioonist vaatluse ja auskulteerimisega. 

– Kerge obstruktsioon ei põhjusta alati (silmale) 

nähtavat “hingematmist”, vaid ainult auskultatsioonil 

on kuulda räginaid või kiuneid. 

Sellist seisundit võib ekslikult pidada algavaks 

bronhiidiks ning laps saab raviks antibiootikumi, 

kusjuures tegelikult vajaks ta bronhodilataatorit. 

Oluline on leida need obstruktsiooniga lapsed, 

kellel korduvalt esineb limaeritust ja räginaid 

ning ravida obstruktsiooni inhaleeritavate 

steroididega pediaatri valve all. Tavalisimaks 

veaks on selliste laste korduv ravimine antibiootikumidega. 

Laste astma diagnostika 

– Kui lapsel on vastuvõtule tulles astmale sobivad 

sümptoomid, võib astma kliinilise diagnoosi panna 

kohe. Patsiendi sümptomid ning ekspiratoorsed 

kiuned kaovad ja PEF/FEV 1 suureneb märgatavalt 

sümpatomimeetikumi inhalatsiooni järel. 

748 

– Kui obstruktsioon ei lahene sümpatomimeetikumi 

inhalatsiooni järel ning sümptomite teised 

põhjused (võõrkeha, alumiste hingamisteede 

infektsioon, anatoomilised defektid) on välja 

lülitatud, proovitakse glükokortikoidravi. 

– Kui lapsel ei ole vastuvõtul sümptomeid, proovitakse 

määrata bronhide kontraheerumise tundlikkus. 

Tehakse vabalt jooksmise koormustest 

veloergomeetril (pulss üle 170) 8 minuti jooksul. 

Tavaliselt ilmub reaktsioon 10–15 minutit pärast 

jooksmist. 

– Kui koormuskatse ei kutsu esile astmareaktsiooni, 

laenatakse koju PEF-mõõtur. PEFnäitusid 

jälgitakse hommikuti ja õhtuti ning alati 

siis, kui lapsel on sümptomeid või kui ta võtab 

ravimit. Iga kord märgitakse üles kolmest puhumisest 

parim. 

– Metakoliini või histamiini toimet hinnatakse 

ebaselgetel juhtudel põhiliselt lisauuringuna. 

– Diagnoosi võib panna üldtervishoiuvõrgus, kuid 

ravi suhtes tuleb alati konsulteerida eriarstiga. 

Laste Laste astma astma astma kriteeriumid 

kriteeriumid 

– Astmale vastavad sümptomid (1 ja/või 2, vähemalt 

kahel korral) 

1. Hooti esinev raskenenud väljahingamine, ekspiratoorsed 

kiuned 

pingutusel 

allergeeni tõttu 

seoses infektsiooniga

2. Pikaldane köha 

pingutusel 

allergeeni mõjul 

seoses infektsiooniga 

– Lisaks vähemalt 1 järgmistest tunnustest 

Arst on kuulnud ekspiratoorseid kiuneid ja 

need on kadunud sümpatomimeetikumi-inhaleerimisel. 

Arst on tõdenud PEF-näidu vähemalt 15%-list 

tõusu pärast inhaleeritud sümpatomimeetikumi. 

Nelja nädala jooksul PEF-näidu >20%-line 

kõikumine ja >15%-line tõus sümpatomimeetikumi 

inhaleerimise järel vähemalt 3 korral. 

Patsiendil on tõdetud püsiobstruktsioon, mis 

on vähenenud inhaleeritava sümpatomimeetikumi 

järel ja PEF või FEV 1 on suurenenud 

vähemalt 15%. 

Patsiendil tekivad koormustesti ajal sümptomid 

(hingematmine või köha ja ekspiratoorsed 

kiuned) ja PEF või FEV 1 langeb 

vähemalt 15%. 

31.69 LAPSE OBSTRUKTIIVSE 

BRONHIIDI JA ASTMA 

HOO RAVI 

Kaisu Juntunen-Backman 

Üldine ravi 

– Rohke jootmine ja lamamisre iim. 

– Auru inhaleerimine vannitoas, nii nagu larüngiidiga. 

Bronhodilateerivad ravimid 

– Kerge, vaevalt märgatav obstruktsioon (üksikuid 

kiuneid, roietevahed ei tõmbu sisse): 

salbutamooli aparaadiga inhaleerituna või 

kodus suu kaudu ( annustamine vt. 31.70). 

ka kerge obstruktsiooni korral võib kasutada 

bronhe lõõgastavat ravimit inhaleerituna 

nebulisaatori ja maski abil (Babyhaler ® , Nebulator 

® , Volumatic ® ). 

mida vanem laps, seda kergemini põhjustab 

salbutamool suukaudsel manustamisel treemorit. 

– Roietevahede sissetõmbed või selgelt kuuldavad 

räginad või kiuned: 

salbutamooli inhalatsioon Spira-inhalaatoriga 


kui lapse kodu on lähedal, võib ravi teostada 

ambulatoorselt, tingimusel, et vanemad toovad 

lapse ravile mitmel korral, 2–4-tunniste 

vahedega. 

– Korduv või pikaldane obstruktsioon, kuid 

puudub näidustus haiglaraviks: 

749 

salbutamooli kõrval antakse teofülliini 15 mg/ 

kg/ööp. 3 annusena 1–3 ööpäeva vältel. Rektaalset 

manustamist ei soovitata, sest imendumine 

pärasoolest on suuresti kõikuv. 

Raske obstruktsiooni ravi 

1. Hapnik tiheda maski abil + inhaleeritav Salbutamool, 

annustatuna vastavalt kehakaalule 1(–2)tunnise 

vahega. 

2. Salbutamooli-inhalatsioonide vahel võib manustada 

adrenaliini lihasesse 0,1 mg/10 kg (kontsentratsioon 

1:1000). Süsti võib teha 10 minuti 

möödudes Salbutamooli inhaleerimisest, kui 

lapsel obstruktsioon püsib. 

3. Metüülprednisoloon i.v. või suu kaudu 2 mg/kg, 

edasi 1–2 mg/kg 3 annusena (3–4 ööp.). 

4. Teofülliini suu kaudu või pideva infusioonina 

haiglas. Induktsiooniannus on 5 mg/kg (või pool 

sellest, kui lapsel on käigus teofülliinravi). Säilitav 

annus on 

6–12 kuud: 0,8 mg/kg/t 

1–9 aastat: 1,2 mg/kg/t 

10–16 aastat: 1,0 mg/k/t 

Haiglaravi näidustused 

Erakorraliselt 



– Auskulteeritavad räginad ja roietevahede sissetõmbed 

ei kao 2 inhaleeritud Salbutamooliannuse 

järel. 

– Obstruktsioon on kestnud nii kaua, et laps on 

selgelt kurnatud. 

– Üle 3 ööpäeva kestnud püsiv või sageli korduv 

obstruktsioonisündroom. 

Plaaniliselt 

Plaaniliselt 

– Astma või allergia väljaselgitamiseks 3. obstruktsiooniepisoodi 

järel. 

31.70 SALBUTAMOOLI 

ANNUSTAMINE LASTELE 

Kaisu Juntunen-Backman 


Per os 

– 0,2–0,3 mg/kg/ööp., jaotatuna kolmeks annuseks. 

Mikstuuri kangus on 0,4 mg/ml. 

– Pea meeles: annus (ml) peab olema väiksem 

(50–75%) kui patsiendi kehakaal kg-des. 

Inhaleerituna 

– Salbuvent-inhalatsioonilahus ® (5 mg/ml) lahjendatakse 

füsioloogilise (keedusoola-) lahusega ad 

2 ml ning manustatakse inhalaatoriga. 

– Annus: 

0,15 mg/kg, kui kasutatakse Spira Moduli 2. 

0,075 mg/kg, kui kasutatakse Spira Elektrot 

(millest ravimiauru tuleb vaid sissehingamise 

ajal).


– Annust võib korrata 1/2–1 tunni möödudes. 

– Kui laps on eelnevalt saanud rohkesti salbutamooli 

või teofülliini nii, et ilmnevad nende 

kõrvaltoimed (kiire pulss, treemor), tuleb annust 

poole võrra vähendada. 

– Tabelis 31.70 on antud salbutamooli inhalatsioonilahuse 

annused, vastavalt lapse kehakaalule. 

– Inhalatsiooni järel jälgida last 10–15 minutit, 

enne kui lubada teda koju või panna kiirabiautosse 

(salbutamool võib põhjustada tahhükardiat 

ja kollapsit). 

– Salbuvent ® , Ventoline ® dosaatoriga ja nebulisaatoriga 

või pulbrina, 1–2 annust 2–4 korda päevas. 

31.76 LAPSE LARÜNGIIT 

Hannu Jalanko 


Kaal Annus (ml) Annus (ml) 

(kg) Spira Moduli 2 Spira Elektro 

(0,15 mg/kg) (0,075 mg/kg) 

10 0,3 0,15 

11 0,35 0,17 

12 0,35 0,17 

13 0,4 0,2 

14 0,4 0,2 

15 0,45 0,22 

16 0,5 0,25 

17 0,5 0,25 

18 0,55 0,27 

19 0,55 0,27 

20 0,6 0,3 

21 0,6 0,3 

22 0,65 0,32 

23 0,7 0,35 

24 0,7 0,35 

25 0,75 0,37 

26 0,8 0,4 

27 0,8 0,4 

28 0,85 0,42 

29 0,85 0,42 

30 0,9 0,45 

31 0,9 0,45 

32 0,95 0,47 

33 1,0 0,5 

34 1,0 0,5 

35 1,05 0,52 

Eesmärgid 

1. Patsiente, kelle prognoos on hea, ravida kodus 

auruinhalatsiooniga. 

2. Suunata haiglasse uurimiseks (ja vajadusel adrenaliini-inhalatsiooni 

või glükokortikoidravile): 

750 

lapsed, kel on sissehingamisel retraktsioon 

lapsed, kel oletatakse bakteriaalset trahheiiti 

või pneumooniat, mis larüngiiti komplitseerib. 

Anamnees ja staatus 

– Larüngiidi sümptomiteks on hääle kähedus, 

haukuv köha ja inspiratoorne kõrin. 

– Püüda hinnata hingamisraskust, eriti aga rindkere 

liikumist lapse rahuolekus vastuvõtutoas, 

enne “arstihirmu”. 

– Ka anamnees abistab. Aeglaselt kujunenud larüngotrahheiidi 

sümptomaatika ka laheneb aeglasemalt 

ja on reeglina raskem kui kiirelt tekkinud 

larüngiit. 

– Nendel lastel, kel larüngiit kordub, võib eelnevate 

episoodide raskusaste anda teada tulevaste 

larüngiitide raskusest. 

– Pneumooniat või bakteriaalset trahheiiti oletada 

siis, kui larüngiidiga lapsel püsib palavik ja ravi 

ei anna tulemust; lisaks on CRV sageli kõrgenenud. 

Larüngiidi ravi 

– Larüngiit on viirushaigus ilma spetsiifilise ravita. 

Umbes 70% juhtudest põhjustab paragripiviirus. 

– Põhimõtteline sümptomaatiline ravi on auru 

inhaleerimine, mida esmaabi korras tehakse 

aurutajaga ja kodus vannitoas: kuuma veejoaga 

niisutatakse seinad ja põrand nii, et ruumis tekib 

aur. Ruumis viibitakse koos lapsega vähemalt 

15 minutit korraga. Poti kohal auru hingamine 

pole soovitatav põletusohu tõttu. 

– Hoolimata auruinhalatsiooni juurdunud positsioonist, 

pole tõestatud selle mõju hingamisraskuse 

lahenemisele. Seega soovitada aurutamist 

küll, aga nii, et see ei põhjustaks hirmu. Vägisi 

aurutamine on põhjendamatu. 

– Deksametasooni võib spastilise larüngiidi korral 

anda 0,6 mg/kg i.m. Annust võib hiljem korrata 

1–2 korda. Toime ilmneb aeglaselt. Alternatiivina 

võib anda metüülprednisolooni suu kaudu 2 

mg/kg. 

– Raske hingamisraskuse korral võib esmaabina 

anda ratseemilist adrenaliini Spira-aparaadiga 

(0,5–1,0 mg/kg 5–10 minuti jooksul). Et hingamisraskus 

1–2 tunni pärast tavaliselt uuesti 

tekib, tuleks sellised patsiendid esmaabi andmise 

järel kohe haiglaravile saata või peaks teda 

selle aja jooksul vähemalt ambulatoorselt jälgima. 

Haiglasse suunamise kriteeriumid 

– Ravipaiga määrab hingamisraskuse hindamine. 

– Hääle kähedust ja larüngeaalset köha ravitakse 

kodus. 

– Lapsed, kel on inspiratoorne kõrin ilma retrakt-

sioonita, paranevad kiiresti. Ainult 1%-l sellistest 

lastest hingamisraskus süveneb. 

– Lastest, kel arsti juurde tulles on retraktsioonid 

(roietevahelised sissetõmbed, abilihaste osavõtt 

hingamisest), süvenevad sümptomid umbes 

pooltel ja väike osa vajab ka intensiivravi. Sellised 

lapsed tuleb suunata haiglasse. 

– Palavikus, halvasti ravile alluv “larüngiit” kuulub 

bakteriaalse trahheiidi kahtlusel haiglaravile. 

31.80 EPIGLOTIIT 

Toimetus 

Põhimõtted 

– Selge epiglotiidikahtluse korral mitte vaadata 

lapse kurku, vaid patsient toimetada võimalikult 

rahumeelselt lapsevanema süles ja arsti saatel 

haiglasse. 

– Kui lapsel tõenäoliselt pole epiglotiiti, kuid 

sümptomite alusel on see siiski mõeldav, tuleb 

vaadata kurku ning püüda näha epiglottist, enne 

kui laps lubada kodusele ravile. 

– Neelamisvalulikkust kurtvale täiskasvanule tuleks 

teostada kaudne larüngoskoopia ja vaadelda 

epiglottist, eriti siis, kui tavalise neeluvaatluse 

leid on tagasihoidlik. 

– Kui hingamisteed ähvardavad sulguda, proovitagu 

kõigepealt maskventilatsiooni. 

– Maskventilatsiooni ebaõnnestumisel üritada, 

olenevalt arsti kogemusest ja käepärast olevatest 

vahenditest, kas intubeerida või punkteerida 

trahhead jämeda infusiooninõelaga (6.80). 

Jäme infusiooninõel ja selle küljes olev konnektor 

kopsude kunstliku ventilatsiooni aparaadiga 

ühendamiseks peaksid olema käepärast 

igas esmaabipunktis. 

Sümptomid 

– Väikelaps, kel on mõni tund olnud kõrge palavik, 

hääl kähe, raske hingata ja süljevool. 

– Epiglotiidi korral tavaliselt ei ole köha, küll aga 

süljevoolu ja rahutust sagedamini kui larüngiidiga. 

– Neelamisvalulikkus on täiskasvanu epiglotiidi 

tüüpiline sümptom. 

Tekitaja 

– Hib-vaktsinatsiooni alustamisest peale on epiglotiit 

lastel muutunud haruldaseks. 

– Varasemaga võrreldes on praegu täiskasvanute 

haigusjuhtumite osa suurenenud. 

Esmaabi 

– Vältida kõiki suu ja neelu ärritust tekitavaid ning 

last hirmutavaid manipulatsioone. 

751 

– Laps peab transpordi ajal istuma lapsevanema 

süles. Arsti saatel viiakse laps haiglasse, kus on 

kohe võimalik intubeerida ja reanimeerida. Hapnikku 

antakse suu lähedal hoitava maskiga, kui 

seda saab teha last hirmutamata. Täiskasvanud 

patsienti transporditakse istuvas või poolistuvas 

asendis. 

– Kui hingamisteed ähvardavad sulguda, tuleb 

toimida järgmiselt: 

üritada ventileerida maskiga ja neelusondiga. 

Sageli saavutatakse niiviisi ülemiste hingamisteede 

ülerõhk, millest hingamisteede avamiseks 

piisab. 

kui maskiga ventileerimine ei aita, üritada 

intubeerida küllalt peene toruga (mitte jämedam 

kui patsiendi väike sõrm), soovitatavalt 

nina kaudu. Kui intubatsioon ei õnnestu 10– 

20 sekundiga või kui arstil puudub intubeerimise 

kogemus, punkteeritakse trahhea kilpkõhre 

ja rõngaskõhre vahelises lõigus võimalikult 

jämeda infusiooninõelaga (Viggo ® ). 

Nõela külge kinnitatakse 20 ml süstal ja 

sellele konnektor kopsude kunstliku ventilatsiooni 

aparaadiga ühendamiseks. Patsienti 

ventileeritakse 100%-lise hapnikuga läbi 

kanüüli. 

Antibakteriaalne ravi 

– Täiskasvanutel põhiliste tekitajate hemofiiluse ja 

beetahemolüütilise streptokoki vastu toimib 

hästi tsefuroksiim i.v. 

31.81 LAPSE PIKAAJALINE KÖHA 

Hannu Jalanko 


Põhimõte 

– Kui laps köhib pikemat aega ning selle põhjus 

on ebaselge, tuleb ta suunata haiglasse, kus on 

võimalik teha vajalikud allergiatestid, kopsufunktsiooniuuringud, 

bronhoskoopia ja hingamisteede 

limaskestade histoloogiline uuring. 

Püsiv köha ei ole ühelgi lapsel “normaalne”. 

Pikaleveninud köha põhjused 

Korduvad Korduvad infektsioonid 

infektsioonid 

– Küsimus pole ainult köhas, nagu vanemad sageli 

tagantjärele mäletavad, vaid näiteks lasteaeda 

minekuga alanud korduvates uutes infektsioonides. 

– Hoolikas anamnees köha, teiste pereliikmete ja 

ümbruskonna tingimuste kohta abistab sageli. 

Infektsioonikolle 

Infektsioonikolle 

– Vinduv, pikaldane kõrvainfektsioon väikelastel 

ja alaäge sinuiit suurematel lastel võib põhjustada 

ainsa märgatava sümptomina köha.


– Sinuiidi korral esineb köha rohkem öösiti ja 

hommikuti. Tegemist pole ainult “lima valgumisega”, 

vaid kõrvades ja siinustes on retseptorid, 

mis vallandavad köha. Ultraheliuuring on ohutu 

viis kasvõi korduvalt selgitada vedeliku esinemist 

põskkoobastes. 

– Eritise avastamiseks keskkõrvas tuleb uurida 

trummikilet pneumaatilise kõrvapeegliga, reflekto- 

või tümpanomeetriga. Ainult vaatlusest ei 

piisa. 

Läkaköha 

Haiguspilt Haiguspilt ptk. ptk. 31.82 


Infektsioonijär 

Infektsioonijärgne Infektsioonijär 

Infektsioonijär gne hüperreaktiivsus 

hüperreaktiivsus 

– Viirus- ja mükoplasmainfektsiooni järel võib 

hingamisteedes mitmete nädalate vältel täheldada 

hüperreaktiivsust, mis kliiniliselt avaldub 

eelkõige väsimuse ja külma ilmaga vallanduvate 

köhahoogudena. 

”V ”V ”Varjatud ”V ”Varjatud 

arjatud astma” astma” 

astma” 

– Astma avaldub korduvate bronhospasmide poolt 

põhjustatud hingamisraskusena, kus diagnoosida 

on lihtne. 

– Teine pool astmaga seostuvast hingamisteede 

hüperreaktiivsusest on köha. 

– Tüüpiliselt ajab köhima öösiti, samuti koormuse 

ja külma ilmaga. 

– Üle 5-aastastel lastel võib mõõta peak expiratory 

flow (PEF) kodus lihtsa mõõturiga ööpäeva eri 

aegadel või vastuvõtul enne ja pärast koormust 


– Astmale osutavad 

PEF näitude vähenemine üle 20% 

puhumisvõime kasv vähemalt 20% sümpatomimeetikumi 

inhaleerimise järel. 

– Väikelaste puhul on katsetus sümpatomimeetikumi 

või teofülliiniga sageli ainus võimalus. 

Seejuures on probleemiks, et alla 1-aastastel 

pole ravi tulemuslikkus kõige parem. 

Võõrkeha Võõrkeha hingamisteedes 

hingamisteedes 

– Anamnees võib olla nädalate- või kuudepikkune 

ja algul ei oletata ehk võõrkeha olemasolu üldse. 

– Kui võõrkeha on röntgenpositiivne (harva), on 

diagnoos radioloogiline, muudel juhtudel tuleb 

teha bronhoskoopia. 

Krooniline Krooniline bronhiit 

bronhiit 

– On vaieldav, kas seda lastel esineb. 

– Laps, kes elab pidevas tubakasuitsus, võib põdeda 

kemikaalset bronhiiti. 

31.82 LÄKAKÖHA 

Matti Uhari, Jussi Mertsola 

Eesmärgid 

– Osata diagnoosida eelkõige kooliealiste laste 

752 

pikaleveninud köha, vahel ka imikute köhahoogude 

põhjusi. 

– Ravida erütromütsiiniga haiget ja kõiki lähikontaktseid 

isikuid, kui peres on alla 6 kuu vanune 

laps. 

Tekitaja 

– Bordetella pertussis. 

– Samasugust haiguspilti põhjustavad ka B. parapertussis 

ja tõenäoliselt ka klamüüdia ning adenoviirus. 

– B. pertussis on väga kergesti nakkav. 

Esinemus 

– Imikud: emal lapsepõlves saadud vaktsineerimised 

ei ole piisavad, kaitsmaks vastsündinut. 

– Kooliealised: vaktsiin annab kaitse ainult 3–6 

aastaks. 

Haiguspilt 

– Inkubatsiooniaeg 1–2 nädalat. 

– Kliiniline diagnoos põhineb anamneesil. 

– Vaktsineerimata väikelastel on katarraalses perioodis 

(1–2 nädalat) kerget köha, silmade 

punetust ja nohu, vahel ka väikest palavikku. 

– Köhaperioodil algavad köhahood, millega väikestel 

lastel kaasneb inspiratoorne striidor. Hoo 

vaibudes võib patsient oksendada. Hooge esineb 

nii päeval kui ka öösel 1–4 nädala jooksul, mille 

järel hood harvenevad. Köhahood võivad taas 

ilmuda uue hingamisteede infektsiooni ajal. 

– Köhaperioodil on patsient palavikuta. CRV ja 

SR on normis. Palavik või kõrgenenud CRV 

osutavad mõnele teisele infektsioonile või sekundaarsele 

bakteriaalsele infektsioonile. 

– Kooliealine laps tuuakse vastuvõtule tavaliselt 

nädalaid või kuid kestnud köha tõttu. Köha 

iseloomustatakse sageli kui erakordselt tugevat 

ja alati hoogudena esinevat. Eitav vastus küsimusele, 

kas lapsel on kunagi varem sellist köha 

olnud, on sageli diagnostilise tähtsusega. Koolilastel 

ei ole alati striidorit. 

– Koormus, tubakasuits ja temperatuurimuutused 

(nt. jäätise söömine) võivad vallandada köhahoo. 

Selline hingamisteede hüperreaktiivsus 

võib kesta 3–6 kuud, lapsel võidakse siis oletada 

astmat. 

– Läkaköha on ka täiskasvanutel. 

– Katarraalses perioodis võib väikelastel olla leukotsütoos, 

eriti lümfotsütoos. 

Diagnoosimine 

– Epideemia olemasolu täheldatakse tavaliselt 

alles siis, kui patsiendid on köhinud nädalaid või 

kuid. Need patsiendid diagnoositakse ühe seerumiproovi 

alusel, sest IgM ja IgA antikehad 

ilmuvad diagnostilises tiitris siis, kui sümptomite

algusest on möödas 2–3 nädalat. Teine proov 

võidakse vajaduse korral võtta imikuilt neli ja 

suurematelt lastelt 2–3 nädalat hiljem. 

– Negatiivne seroloogia ei välista läkaköha diagnoosi, 

sest testi tundlikkus on vaid 50–60%. 

– Värsketest juhtudest ümbruskonnas (sümptomid 

alla 4 nädala) võib vajaduse korral võtta 

analüüsi PCR-ks või külviks. Proov võetakse 

nina või suu kaudu neelu tagaseinalt metallist 

kaltsiumalginaattampooniga ning külvatakse 

kohe värskele tassile (süsinik-tsefaleksiinsööde). 

– Kui ühel mitmest patsiendist on diagnoos testidega 

kinnitatud, võib kontaktsete puhul ravi 

üle otsustada kliiniliste nähtude alusel. 

Ravi 

– Imikud ja vaktsineerimata lapsed tuleks võimalikult 

pea toimetada haiglaravile. 

– Erütromütsiin 50 mg/kg/ööpäevas 2 nädalat 

haigetele ja vaktsineerimata kontaktsetele. 

Profülaktiline ravi on peres soovitatav alla 6 

kuu vanustele imikutele. Sellisel juhul tuleb 

kogu peret ravida üheaegselt. 

– Alternatiivseteks ravimiteks on klaritromütsiin, 

asitromütsiin ja sulfa-trimetoprim, eriti otiidiga 

patsientidele. 

– Ravi põhieesmärgiks on nakkavuse ja leviku 

piiramine. Et ravi mõjutaks sümptomeid, tuleks 

seda alustada 1–2 nädala jooksul haigusnähtude 

algusest. Praktikas tuleks raviga alustada kohe 

pärast analüüsi võtmist külviks või kliinilise 

diagnoosi järel, kui sümptomid ja epidemioloogiline 

leid osutavad läkaköhale. Üle kuu kestnud 

sümptomite korral ei ole ravi vajalik. Korduvatest 

antibiootikumide kuuridest pole kasu. 

– Nakkavus kestab 5 päeva, alates antibakteriaalse 

ravi algusest. Kui sümptomid on kestnud üle 3 

nädala, ei ole isoleerimine vajalik. 

– Alla 7-aastasi kontaktseid tuleb lisaks vaktsineerida 

DTL-vaktsiiniga, kui vaktsiinkaitse on jäänud 

puudulikuks. 

31.83 MILLAL LAPSE KÖHA 

RAVIDA ANTIBIOOTI- 

KUMIDEGA? 

Hannu Jalanko 

Üldist 

– Köha on üks sagedasemaid asjatu antibakteriaalse 

ravi põhjusi. 

Lastel on ambulatoorses praktikas sagedasim 

diagnoos“algav bronhiit”, mille raviks määratakse 

antibiootikumkuur. Tüüpilisel juhul on 

tegemist 1–5- aastase lapsega, kel on 3–6 päeva 

753 

kestnud palavik, köha ja nohu ning auskulatoorselt 

räginad kopsudes. 

– Sellise lapse rögas kasvavad tõenäoliselt patogeensed 

bakterid: pneumokokid, hemofiilused 

või branhamella. Trahheobronhiit lastel on aga 

praktiliselt alati viirushaigus, mitte primaarne 

või sekundaarne bakteriaalne infektsioon. Baktereist 

peetakse ainult mükoplasmat, pertussist ja 

klamüüdiat arvestatavaiks bronhiidi põhjustajaiks. 

Sekundaarse kliiniliselt olulise bakteriaalse 

infektsiooni tõenäosus on väike. 

– Tundub, et suurem osa ägeda bakteriaalse bronhiidi 

diagnoosidest on liialdus. Oluline on ära 

tunda sellised hingamisteede hüperreaktiivsust 

põdevad lapsed, kellel on tihtipeale röga ja räginaid 

ning suunata nad pediaatri juurde diagnoosida. 

Tavalisimaks veaks on ravida selliseid 

lapsi korduvate antibiootikumkuuridega. 

Antibiootikumravi pole vaja, kui 

– gripiga kaasnev köha kestab 1–2 nädalat. 

– patsiendil on neljandat päeva nohu, palavik ja köha 

(tegemist ilmselt jätkuva viirusinfektsiooniga) 

– patsiendil vähenevad infektsiooninähud, kuid 

jätkuvad köhahood, eriti õues ja koormusel 

(tegemist on hingamisteede hüperreaktiivsusega 

paranemisfaasis) 

– patsiendil on auskultatsioonil bronhiaalsed 

räginad ja anamneesis korduvad antibiootikumkuurid 

“algava bronhiidi” tõttu (tegemist on 

kerge obstruktiivse bronhiidiga) 

Vahel kinnitab diagnoosi pilk näkku: patsiendil 

on atoopia tunnusena karedad põsed ja 

silmaalused. 

Antibiootikumravi on põhjendatud, 

kui 

– auskultatsiooni- või röntgenoloogiline leid vastab 

pneumooniale 

– kliiniline pilt sobib sinuiidiga – lapsel on selgelt 

pikaleveninud (üle 10 ööpäeva), märg köha, eriti 

öösiti ja hommikuti. 

– lapsel on otiit 

– peres on teisigi pikaleveninud köhaga isikuid ja 

liikvel on mükoplasma. 

– on selge, et bakteriaalne bronhiit pole võimatu, 

niisama nagu bakteriaalne trahheiitki. Probleemiks 

on ta siiski harva ega või ka automaatselt 

põhjendada palavikus ja köhiva lapse antibiootikumkuuri. 

31.84 LAPSE PNEUMOONIA RAVI 

Hannu Jalanko 


Eesmärk 

– Ravida antibiootikumidega kõiki lapsi, kellel on


auskultatoorselt kuuldav või röntgenipildil nähtav 

pneumoonia leid. 

Diagnoos 

– Obstruktsiooniga seotud limaräginate eristamine 

kopsupõletiku märgadest räginatest pole alati 

lihtne. Hingamiskahina ühepoolne nõrgenemine 

on oluline diagnostiline kriteerium. 

Antibiootikumi valik ja annustamine 

– Heas üldseisundis last, kelle pneumoonia pole 

laialdane, võib ravida ambulatoorselt. 

– Väikelapsel on valikravimiks amoksitsilliin (40 

mg/kg/ööp. 3 annusena 7 päeva). 

Amoksitsilliiniga hävitatakse tõenäolisemad 

patogeensed bakterid – pneumokokid ja Haemophilus 

influenzae. 

Alternatiivina võib kooliealisel lapsel ravi 

alustada erütromütsiiniga, eriti kui kahtlustatakse 

mükoplasma-infektsiooni. 

– Kooliealisele lapsele on valikravimiks erütromütsiin 

40 mg/kg/ööp. 3 annusena 10 päeva, või 

teised makroliidid (toimivad selleealise sagedaimaisse 

patogeenidesse – pneumokokkidesse 

ja mükoplasmasse). 

Ravi ja jälgimine 

– Kui pneumooniat ravitakse ambulatoorselt, tuleks 

lapse paranemist jälgida näiteks nii, et 

vanemad teatavad lapse seisundist telefoni teel 

järgmisel päeval. Kui patsient on tõsiselt haige 

ega näita paranemise märke 2–4 päeva jooksul, 

tehakse uus läbivaatus ning kaalutakse haiglaravi 

vajadust. 

– Pneumooniast paranemist kontrollitakse uue 

kopsupildiga alati, kui endisel oli näha lobaarset 

infiltraati või atelektaasi või kui paranemine 

venib pikale. 

– Peab arvestama, et kopsupilt normaliseerub 

aeglaselt, seega on mõtet uuesti pildistada alles 

4–6 nädala pärast, juhul kui laps on kliiniliselt 

terve. 

– 1 kuu möödudeski saab 20%-l juhtudest veel 

täheldada muutusi, mis vähehaaval kaovad. 


– Pneumooniaga patsient tuleb saata haiglasse, 

kui: 

üldseisund on häiritud 

hingamine on häiritud 

on laialdased pneumooniakolded 

on pleuropneumoonia (vedelik pleuraõõnes). 

– Alla 6-kuiseid pneumooniahaigeid tuleb alati 

ravida haiglas. 

754 

31.85 INFEKTSIOONISÜMPTO- 

MITEGA LAPSE KOPSU- 

PILDI NÄIDUSTUSED JA 

TÕLGENDAMINE 

Hannu Jalanko 

Kopsupildi näidustused 

– Haige laps, kellel on ühepoolselt nõrgenenud 

hingamiskahin. 

– Haige laps, kel on alumiste hingamisteede sümptomid, 

kuigi auskultatsioonileid ei vihja pneumooniale. 

– On märke bakteriaalsest infektsioonist (palavik, 

väga kõrge CRV), kuid infektsioonikolle on 

ebaselge. 

– Oletada võib võõrkeha aspireerimist ( paljud 

võõrkehad pole röntgenkontrastsed, kuid võivad 

põhjustada atelektaasi, põletikulisi muutusi või 

lokaalset puhitust). 

Kopsupildi tõlgendamine 

– Palavikus ja köhiva lapse kopsupilt on isegi 

70%-l muutustega. Sagedasemad leiud on: peribronhiaalse 

joonise tugevnemine, kopsude puhitused, 

atelektaasid ja hiiluste adenopaatia. 

– Suurenenud limasekretsiooniga lastel on sageli 

perihilaarse joonise tugevnemist, mida kogenematu 

silm võib pidada “tsentraalseks pneumooniaks”. 

Pneumoonia piiritlemine ongi sageli 

ebamäärane. 

– Teine eksimise võimalus on atelektaas. Lima 

ummistab kergesti peened hingamisteed, mille 

tagajärjeks on plaatjad või suuremad infiltraadid. 

Nende eristamine pneumoonia infiltraatidest 

eiole kerge, sageli ilmnevad muutused üheaegselt. 

Puhtale atelektaasile on tüüpiline vastava 

kopsusagara mahu vähenemine ja infiltraadi 

kiilukujuline kitsenemine perifeeria suunas. 

– Kopsude transparentsuse hindamine on sageli 

üsna subjektiivne. Lamenenud diafragma ja 

külgülesvõttel nähtav vaadikujuline rindkere 

osutavad kopsude puhitusele, kuid hingamisfaas 

ülesvõtte hetkel mõjutab hindamist. Puhitus on 

oluline leid, sest see vihjab alumiste hingamisteede 

infektsioonile ja obstruktsioonile, näiteks 

on selline pilt bronhioliidi korral diagnostilise 

väärtusega. 

– Suurenenud limasekretsiooniga lapsel on kopsudes 

sageli näha rohkeid puhitusi, aga ka atelektaasipiirkondi. 

– Röntgenipildi alusel ei saa otsustada pneumoonia 

etioloogia üle: nii viirus- kui ka bakteriaalse 

pneumoonia korral võib esineda lobaarseid 

infiltraate, bakteriaalsete pneumooniate korral, 

tõsi küll, sagedamini kui viiruspneumooniate 

korral.

31.90 LAPSE KESKKÕRVAPÕLE- 

TIK: MÄÄRATLUS, EPIDEMIO- 

LOOGIA, RISKITEGURID 

Heikki J. Puhakka 

Määratlus 

1. Äge keskkõrvapõletik: lapsel on kaebused ja 

keskkõrvas on sekreet. 

2. Sekretoorne keskkõrvapõletik: lapsel ei ole tingimata 

selgeid vaevusi, kuid keskkõrvas on (pikka 

aega ) sekreet. 

3. Kui keskkõrvas ei ole sekreeti, pole tegemist 

keskkõrvapõletikuga. Müringiidiga lapsel on 

vaevusi ja trummikile on injitseerunud või villiline, 

kuid liikuv ning vedelikunivood pole näha. 

Esinemine 

– Äge keskõrvapõletik või selle oletamine on 

tavaline arsti poole pöördumise põhjus. Kõigest 

neljandik lapsi jõuab koolieani ilma keskkõrvapõletikku 

põdemata. Soomes ravitakse aastas 

200 000 juhtu. 

– Sagedasim on põdemine vanuses 6 kuud–2 aastat 

(enim 1-aastaste hulgas). Vähemalt ühe korra 

on 1. eluaastal haigestunud keskkõrvapõletikku 

40% lastest ning 2. eluaasta lõpuks 70% lastest. 

– Esimesel eluaastal ja eriti esimese 6 elukuu jooksul 

põetud keskkõrvapõletikud ennustavad, et 

lapsel on ka edaspidi nendeks soodumust. 

– Sugulus: sama pere lastel on sageli ühesugune 

kõrvapõletike soodumus. 

– Sagedamini poistel (suhe 6:4). 

– Haiguse esinemise kõrgperioodid on oktoobrisdetsembris 

ja märtsis-mais. 

Riskitegurid 

– Ägedale keskkõrvapõletikule eelneb tavaliselt 

mõni hingamisteede viirusinfektsioon (rino-, 

RS-, adeno-, gripi-). 

– Suurenenud adenoidid soodustavad kuulmetõrve 

funktsiooni häirumist. 

– Lastekollektiivis olek. 

– Tubakasuitsu toime (mõjub ebasoodsalt limaskestadele 

ning nõrgendab ripsepiteeli toimet). 

– Rinnaga toitmine vähemalt 4 kuud vähendab 

keskkõrvapõletike esinemissagedust 1. eluaastal. 

31.91 LAPSE KESKKÕRVAPÕLE- 

TIK: PATSIENDI UURIMINE 

JA DIAGNOOS 


Eesmärk 

– Leida vedelik trummikile liikuvuse uurimisel. 

755 


Vaigu eemaldamine 

– Vaigu eemaldamine on kõrva uurimisel sageli 

raskeim osa. Vaigu eemaldamisel tuleb alati 

hoiduda kuulmekäigu luulise osa ja valutundliku 

naha vigastamisest. 

– Otsmikulamp on siin hädavajalik. 

– Kui kõrva on vaja uurida ka tümpanomeetriga 

või akustilise otoskoobiga, tehtagu seda enne 

kõrvavaatlust ning vaigu eemaldamist. 

Kasutada Kasutada võib võib järgmisi järgmisi järgmisi võtteid 

võtteid 

– peene vatitampooniga saab tavaliselt eemaldada 

kuulmekäigu äärel oleva vaigutüki. Vatitampoon 

viiakse 2–3 mm vaigutükist mööda ning tõmmatakse 

tagasi, vajutades kergelt tüki vastu. Niisutades 

vatitampooni veega või vaiku leotava 

50%-lise alkoholilahusega, saab eemaldada 

karvakeste külge kleepunud vaigutükikesed. 

– kõrvasondi või väikese küretiga on kerge eemaldada 

kuiva vaiku. 

– kõrvaloputust käesooja veega või isotoonilise 

keedusoolalahusega võib kasutada vaigutükikeste 

eemaldamiseks. Väikestel lastel toimub 

loputus nii, et 20 ml süstlale kinnitatakse lühendatud 

Viggo-kateeter või plastmassist aspiratsioonitoru, 

millega loputusvesi suunatakse joana 

kuulmekäigu tagaseinale. Enne loputust võib 

vaiku pehmendada leotava ainega (Otiwaxol ® , 

Remo-wax ® ). 

– peeneotsalise aspiratsioonitoruga eemaldatakse 

loputuse järel kõrva jäänud vaik. 

– alligaatorpintsetid on hea ja ettevaatlikul kasutamisel 

ohutu vahend väikeste vaigutükikeste 

eemaldamiseks. 

Otoskoopia teostamine 

– Pneumaatiline otoskoop ja otsmikulamp on 

liikuvuse uurimisel parimad instrumendid. Nende 

eeliseks on kõrvapeegli tihe kontakt kuulmekäigu 

nahaga, kergus, tänu millele instrument ei 

vigasta kuulmekäiku lapse rabeldes, ning hea 

suurendusvõime. 

– Probleemiks on valguse suunamine kuulmekilele, 

mis vajab harjutamist. Otsmikulamp on halvasti 

seatud, kui valgustäpi läbimõõt kõrvavaatluse 

kauguselt on üle 2–3 cm. Otsmikulambis 

peab olema hea valgusallikas, et saadud valgus 

oleks homogeenne. 

– Varrega käsiotoskoop on rahuldav lahendus siis, 

kui pneumaatilist otoskoopi pole või kui sellega 

ei saa kuulmekilet nähtavaks. Puuduseks on 

kõrvapeegli halb kontakt kuulmekäigu seintega 

ja instrumendi raskus. 

– Kui on saadaval akustiline otoskoop või tümpanomeeter, 

kasutada neid infektsiooniga lapse 

uurimisel alati esmajärjekorras (31.93) Alla 7 

kuu vanustel või nutvatel lastel võib tümpanomeetri 

näit olla ebausaldatav.


Keskkõrvapõletiku kriteeriumid 

– Normist erinev otoskoopiline leid. Kuulmekile 

on injitseeritud, punetav, paksenenud ja vahel 

väljakummunud ning halvasti liikuv. Kuulmekile 

taga võib näha vedelikku. 

Müringiidiga on lapsel on vaevused ning kuulmekile 

on injitseeritud või villiline, kuid hea 

liikuvusega ning vedelikku pole näha. Mitte 

ära segada nutust põhjustatud (tavaliselt sümmeetrilise) 

punetusega. 

– 3–4-aastase rahuliku lapse kuulmist võib kontrollida 

sosinkõnega või helihargi abil. Ka vanematelt 

saadud info lapse kuulmise kohta on sageli 

päris usaldatav. 

– Patsiendil on vaevused: kõrvavalu, öine rahutus, 

kuulmise langus (vanemate tähelepanek on tavaliselt 

usutav), eritus kõrvast, palavik, isutus, 

gastrointestinaalsed sümptomid. Pikaldane köha 

ja kõrisev hingamine võivad olla tüüpilised 

pikaleveninud kõrvapõletiku tunnused. Ülemiste 

hingamisteede põletik tavaliselt kas eelneb 

otiidile või esineb sellega üheaegselt. Nende 

tunnused on sageli väga sarnased. 

Hingamisteede viirusinfektsiooni korral ja 

kuulmetõrve funktsiooni nõrgenemisel koguneb 

keskkõrva veidi vedelikku, mis paistab 

läbi kuulmekile mullikesena või vedelikunivoona. 

Lapsel ei tarvitse olla muid kaebusi 

kui kõrva “lukkuminek” ning olukord paraneb 

iseeneslikult ilma ravita. 

31.92 LAPSE KESKKÕRVA- 

PÕLETIKU RAVI JA 

JÄLGIMINE 


Eesmärgid 

– Sümptomaatilist keskkõrvapõletikku ravitakse 

antibiootikumidega. 

– Keskkõrv tühjendatakse (paratsentees), kui põletik 

on tüsistunud või pikale veninud (vt. paratsenteesi 

näidustused). 

– Järelkontrollis tehakse kindlaks kuulmekile 

liikuvus ja kuulmine. 

– Medikamentoosne profülaktiline ravi, operatiivse 

ravi vajaduse kaalumine või mõlemad, 

juhul kui lapsel on 6 kuu vältel olnud vähemalt 3 

otiiti. 

Antibiootikumravi näidustused 

– Keskkõrvapõletikule viitavad sümptomid, kuulmekile 

tüüpiline leid ja piiratud liikuvus. 

– Antibakteriaalne ravi ei ole vajalik müringiidi 

korral ( kuulmekile punetab või on injitseeritud, 

kuid hea liikuvusega ). 

756 

Kui laps elab lähedal ja tal on kontrollima 

lihtne tulla või kui diagnoos pole kindel, ei 

maksa määrata antibiootikumi, vaid kutsuda 

haige uuesti kontrolli, kui sümptomid püsivad. 

Kui kontrolli tulemine on raske ja lapsel kipub 

otiit korduma, võib anda vanematele antibiootikumi 

retsepti kaasa selleks puhuks, kui vaevused 

peaksid jätkuma. Antibiootikumkuuri 

järel on alati vaja järelkontrolli. 

Antibiootikumi valik 

– Kergetel juhtudel soovitatakse esmavalikut ja 

alles raskematel juhtudel järgnevaid valikuid. 

Alla Alla 4-aastastele 

4-aastastele 

1. Amoksitsilliini 40 mg/kg/ööpäevas (vahel isegi 

80 mg/kg/ööpäevas ) 2 annusena 

2. Sulfa-trimetoprimi 2 annusena 

3. Amoksitsilliin-klavulaanhape 2–3 annusena 

4. II põlvkonna tsefalosporiinid 

Üle Üle Üle 4-aastasele 4-aastasele 

4-aastasele 

1. Amoksitsilliini 40 mg/kg/ööpäevas (vahel isegi 

80 mg/kg/ööpäevas või V-penitsilliini 100 000 

RÜ/kg/ööpäevas 2 annusena 

1. Sulfa-trimetoprimi 2 annusena 

2. Amoksitsilliin-klavulaanhape 2–3 annusena 

3. II põlvkonna tsefalosporiinid 

4. Asitromütsiin 

Ravi Ravi pikkus 

pikkus 

– Tavaliselt 5–7päeva 

– Retsidiveeruva ja veniva kuluga juhtudel isegi 

10 päeva 

Erijuhud 

Erijuhud 

– Kui lapsel on nii konjunktiviit kui ka keskkõrvapõletik, 

on tekitaja tavaliselt Haemophilus 

ning soovitatav ravim amoksitsilliin. Konjunktiviiti 

pole tarvis samaaegselt ravida, kui rähmasus 

pole väga rohke. 

– Antibakteriaalne ravi mõjub ägeda otiidi sümptomitele 

tavaliselt 2–3 päevaga. Antibiootikumi 

vahetamine mõnepäevase ravi järel pole põhjendatud, 

sest vaid 20% ulatuses kõigist ravile 

resistentseist kõrvapõletikest on tekitaja-patogeen 

kasutatava antibiootikumi suhtes resistentne. 

– Kui sümptomitega keskkõrvapõletik kordub 1 

kuu jooksul, on soovitatav kasutada teist ravimit 

kui eelmisel korral. Rohkem kui kuu möödumisel 

algavat uut kõrvapõletikku võib ravida 

nii, nagu raviti esimest. 

Muu ravi 

– Kuulmekilet tuimastavaid tilku võib haige tarbe 

korral (nt. öösel) kasutada ise (ka müringiidi 

korral). 

– Kui laps kurdab valu või ärkab öösel tihti, on 

soovitatav paratsetamool või mõni muu valuvaigisti.

– Asendiravi (magades ülakeha kõrgemal) võib 

kergendada ka samaaegse ülemiste hingamisteede 

põletiku korral. 

– Esimestel ööpäevadel võib kasutada limaskesta 

turset vähendavaid ninatilku. Antihistamiinikumidest 

abi ei ole. 

Paratsentees ja bakterioloogiline 

uuring on põhjendatud, kui 

– tegemist on alla 3 kuu vanuse lapsega 

– tegemist on tugeva valuga ja väljendunud sümptomitega 

põletikuga 

– lapsel on raske põhihaigus (konsulteeri alati) 

– haigustunnused püsivad, vaatamata antibakteriaalsele 

ravile 

– järelkontrollil on keskkõrvas eritist ja lapsel on 

vaevused või nõrgenenud kuulmine 

Kuulmekile tuimastamine 

– Kasutatakse Emla ® -tuimastust (lidokaiin + prilokaiinsalv). 

Salviga immutatakse vatitampoon. 

Kui kasutada on alligaatorpintsetid, võib vatitampoon 

olla väike. See asetatakse silma 

kontrolli all kuulmekile pinnale. Alligaatorpintsettidega 

on tampooni eemaldamine kerge. 

Kui kasutada on vaid tavaline kõrvapintsett, 

tehakse tampoonile sõrmede vahel keerutades 

umbes 2 cm pikkune peenike saba, millest 

pintsetiga on hea haarata, kui tampoon eemaldatakse. 

Tuimastuse aeg on 30–60 minutit. 

– Teine võimalus on kasutada kolmikanesteseerimist 

(fenool-mentool-kokaiin, tuimastusaeg 20 

minutit). Kolmiktuimastus võib põhjustada rohkem 

kipitust kui EMLA ® . 

– 90%-lise fenooli kasutamine on keelatud (söövitav 

aine). 

Spontaanne perforatsioon 

– Kuulmekäik puhastatakse. 

– Medikamentoosse ravi jätkamine ja järelkontroll 

toimub tavapäraselt 

– Märguv kõrv vt. 31.97. 

– Kuiva perforatsiooni võib mõne kuu vältel jälgida, 

selle järel on vajalik kontroll kõrvaarsti juures. 

Keelatud on sukeldumine. Kuiva perforatsiooni 

ei korrigeerita tavaliselt enne kui 10 aasta 

vanuses. 

Järelkontroll ning menetlus 

kõrvapõletiku veniva kulu korral 

– Järelkontroll on alati vajalik. Kõrva uurida pneumaatilise 

otoskoobiga, kontrollimaks liikuvust. 

Terve kuulmekile on kahvatu, läbipaistev ja 

kergesti liikuv. 

757 


– Sobiv aeg on 3–4 nädalat pärast ravi alustamist. 

Kui lapsel on vaevused, tehakse kontroll varem. 

Liiga varajane (10–14 ööpäeva) järelkontroll 

sümptomiteta lapsel paneb tegema tarbetuid uusi 

kontrolle ja antibakteriaalseid ravikuure, sest 

vedelik kaob aeglaselt. 

– Kui kuulmekile liikuvus on järelkontrolli ajaks 

vähenenud 

tehakse sümptomitega lapsele (muidugi siis, 

kui kuulmine on nõrgenenud) paratsentees, ja 

bakterioloogiline analüüs ning määratakse uus 

kuur antibiootikumi, kuid mitte esamravimiga, 

ning kutsutakse järelkontrolli 3–4 nädala 

pärast. 

sümptomite puudumisel võib jääda last jälgima 

1–2 kuuks, ilma midagi ette võtmata. 

– Jälgimine on soovitatav eriti siis, kui ainult ühe 

kuulmekile liikuvus on vähenenud (laps kuuleb 

siis terve kõrvaga normaalselt). Ka varasem 

kõrvapõletike anamnees määrab, kui aktiivselt 

tuleb ravida. 

– Kui kuulmekile liikuvus ei ole taastunud ka 

teiseks järelkontrolliks, mis on 3–4 nädalat esimesest, 

tehakse sümptomitega või halvasti kuulvale 

lapsele paratsentees, võetakse proov bakterioloogiliseks 

analüüsiks ning antakse uus antibiootikumkuur. 

Vajaduse korral võib antibakteriaalset 

kuuri jätkata profülaktilise raviga. Kui 

kuulmekilet ka siis ei saa 2–3 nädalaga liikuvaks, 

suunatakse patsient spetsialisti juurde (kõrvašundi 

paigaldamine ja/või adenoidi eemaldamine). 

– Profülaktiline ravi: 

võib anda 2–3 kuu jooksul lapsele, kes eelneva 

poole aasta vältel on põdenud keskkõrvapõletikku 

vähemalt kolmel korral. 

Sulfafurasooli ärajäämisega ravimiturult tuleb 

arvesse amoksitsilliin 20 mg/kg/ööpäevas ühe 

annusena või sulfatrimetoprim poole raviannusena 

üks kord ööpäevas. 

– Laps suunatakse kõrvaarsti juurde, kui keskkõrvas 

püsib vedelik 2–3 kuud põletikuepisoodi 

algusest, ent veelgi varem juhul, kui lapsel kestavad 

sümptomid, kui ta suu kaudu hingab või 

kui norskab (adenoid!). 

– Põskkoobaste põletik võib olla ägeda keskkõrvapõletiku 

etioloogiliseks faktoriks pärast 2. eluaastat. 

Põskkoobaste põletikku võib diagnoosida 

kas diafanoskoopia või ultraheliga. Pikaleveninud 

kuluga põskkoobaste põletik on adenoidide 

eemaldamise ning põskkoobaste loputamise näidustuseks.


31.93 KÕRVA UURIMINE TÜM- Eksimisvõimalused 

Eksimisvõimalused 

PANOMEETRIGA JA AKUS- 

TILISE OTOSKOOBIGA 

– Lapse liikumine või nutmine uurimise ajal põhjustab 

artefaktkõvera, mida võib ära tunda korrapäratu 

kuju järgi. Nutvat last pole mõtet 

Ilkka Kunnamo 

tümpanomeetriga uurida. 

– Paksenenud kuulmekile põletiku paranemispe- 

Tümpanomeeter 

rioodil annab lameda kõvera, kuigi pneumaa- 

Kasutusalad 

Kasutusalad 

– Sekretoorse otiidi diagnostika. 

– Infektsioonisümptomitega laste keskkõrvapõletike 

sõeluuring. 

– Kõrvapõletiku diagnoosi kinnitamine. 

– Müringiidi diagnoosimine (punetav kuulmekile, 

normaalne tümpanogramm). 

– Kõrvapõletiku järelkontroll. 

tilise otoskoobiga uurides trummikile juba liigub. 

Kes Kes sooritab sooritab uurimisprotseduuri? 

uurimisprotseduuri? 

– Koolitatud meditsiiniõde võib teha tümpanomeetriat 

infektsioonisümptomitega laste sõeluurimisel. 

Kui tulemuseks on normaalne kõver, 

ei ole vaja kõrva tingimata vaadata. Kui kõver 

on lame, peab arst alati kõrva vaatama. 

– šunteeritud kõrva puhul šundi avatuse kontroll. 

Põhimõtted 

Põhimõtted 

– Kuulmekäik suletakse õhukindlalt, kuulmekäiku 

pumbatakse algul üle-, seejärel alarõhk ja kuul- 

Akustiline otoskoop (reflektomeeeter) 

– Seade on odavam ja kergemini liigutatav kui 

tümpanomeeter. 

mekile komplianssi (helilaine vastuse pöörd- Kasutusalad 

Kasutusalad 

väärtust) mõõdetakse heliallika ja mikrofoni – Samad kui tümpanomeetril (vt. eespool). 

abil. 

– Tulemuseks on rõhu toimena kõver, mille tipu 

asukoht horisontaalteljel näitab, milline rõhk 

valitseb trummiõõnes (sellise rõhuga on trummikile 

komplianss suurim). Tipu kõrgus näitab 

trummikile liikuvust. Kui trummiõõnes on vedelikku 

ja kuulmekile ei liigu, on tulemuseks sirgjoon. 

– Mõõteriist mõõdab ka kuulmekäigu suhtelist 

mahtu. 

Põhimõtted 

Põhimõtted 

– Kuulmekäiku suunatakse heli, mille tagasipeegeldumist 

uuritakse. 

– Kui kuulmekile liigub, peegeldub heli tagasi 

nõrgalt ning saadakse madal (normaalne) peegeldumistase. 

Kui kuulmekile liikuvus on vähenenud, 

peegeldub heli tagasi tugevalt ning saadakse 

suur (kõrvalekaldunud) peegeldumistase. 

– Erinevalt tümpanomeetrist ei ole siin vaja 

täielikku õhukindlust ning lapse nutmine ei häiri 

Tehnika ehnika 

uurimist (seade registreerib siis, kui nutt hetkeks 

– Sobiva suurusega otsik asetatakse kergelt, kuid katkeb). 

õhukindlalt kuulmekäigu avausele ja peetakse 

registreerimise ajal võimalikult paigal (tavaliselt 

1–3 sekundit). Määrides otsiku äärtele veidi 

ultraheligeeli, saadakse parem kontakt. 

Tehnika ehnika 

– Kuulmekäik õgvendatakse, tõmmates kõrvalesta 

viltu taha-üles. 

– Seadme peeglit hoitakse üsna tihedalt kuul- 

Tõlgendamine 

Tõlgendamine 

– Sirgjoon (nn. B-kõver): tõenäoliselt vedelikuga 

keskkõrv. 

– Tipp asetseb tugevalt negatiivse rõhu alal 

(< –200 dPa): alarõhuga trummiõõs, kuulmetõrve 

funktsioonihäire. 

– Tunduva alarõhuga ( < – 300 mm dPa) kõrva on 

vaja kontrollida uuesti 2–4 nädala möödudes. 

– Algava keskkõrvapõletiku ajal, kuulmekile välmekäigu 

suudmel ja peegli telge pööratakse 

mitmesse suunda (otsitakse otsest “kuulmisühendust” 

kuulmekilega) ning kogu aeg vajutatakse 

heliallika päästikut. Suurim (korduvalt) 

täheldatud peegeldumistase valitakse lugemiks. 

– Pärast uuringut peab kõrva kontrollima, et 

kuulmekäik poleks vaiku täis (kuni 3/4 kuulmekäigu 

läbimõõdust kattev vaigutükk ei takista 

veel uurimist). 

jakummumise faasis, võib tümpanogrammil va- Tõlgendamine 

Tõlgendamine 

hel täheldada tugeva (> + 30 dPa) ülerõhu – Peegeldumistase 7–9: tõenäoliselt vedelikule 

kõverat. 

osutav trummikile. 

– šunteeritud kõrvas, kus šunt on lahti, aparaat kas – Peegeldumistase 5(–6): piiripealne olukord, oto- 

ei registreeri üldse, näidates, et trummiõõs pole skoopiline uuring vajalik diagnoosi kinnitami- 

tihe, või siis on tulemuseks sirgjoon ja tavalisest seks. 

suurem (enamasti üle 2 ml) kuulmekäigu maht. – Peegeldumistase 1–4: normaalselt liikuv kuul- 

Kui tulemuseks on tavalise kujuga kõver, on mekile. 

šunt umbes, kuid kuulmekile korras. – Peegeldumistase 1–4: šunteeritud kõrvas osutab 

Lame kõver ja väike maht (alla 1,5 ml) vihjab šundi avatusele või šundi ummistuse korral nor- 

ummistunud šundile ja vedelikule kõrvas. maalselt liikuvale kuulmekilele. 

758



– Kui seadme mõõtepeegel on kuulmekäigu suudmest 

liiga kaugel, annab seade ekslikult madala 

peegeldumistaseme. 

– Kui kuulmekäiku ei õgvendata, võib peegeldumistase 

jääda vääriti liiga madalaks. 

– Enne uuringut kõrva pandud tilgad võivad põhjustada 

liiga kõrge peegeldumistaseme. 

Kes Kes sooritab sooritab protseduuri? 

protseduuri? 

– Koolitatud meditsiiniõde võib kasutada akustilist 

otoskoopiat infektsioonisümptomitega laste 

sõeluuringul. Seadme kasutamine vajab veidi 

rohkem kogemust kui tümpanomeetriga uurimine, 

sest puudulik uurimistehnika võib anda valenegatiivse 

tulemuse. 

31.97 MÄRGUV ŠUNTEERITUD 

KÕRV 

Ilkka Soini 

Eesmärk 

– Märgumise efektiivne ja ohutu lokaalne ravi. 

Üldist 

– Märgumise põhjustab keskkõrva infektsioon või 

põletik, mille produtseeritud eritis valgub avatud 

šundi kaudu kuulmekäiku ja sealt välja. 

– Infektsioon võib tekkida kas kuulmekäigu bakterite 

sattumisest keskkõrva, näiteks koos kõrvasse 

sattunud veega, või ülemiste hingamisteede 

infektsioonide levimisel keskkõrva sisse 

ninaneelu ja kuulmetõrve kaudu. 

– Eksudatiivse otiidi korral eritab keskkõrva sekretoorne 

limaskest sageli liimjat vedelikku mõnd 

aega pärast õhusaamistki, kuid tavaliselt lakkab 

selline šunteerimisjärgne ”füsioloogiline” kõrvavoolus 

spontaanselt mõne päeva jooksul ilma 

ravita. 

Sümptomid 

– Märgumise ajal vahel ilmnev valu on põhjustatud 

õrna kuulmekäigu matsereerumisest ja 

sekundaarsest infitseerumisest. 

– Palaviku võimalik esinemine sõltub peamiselt 

põletikuliste ülemiste hingamisteede infektsiooni 

raskusastmest ega ole tavaliselt otseseoses 

kõrva märgumisega. 

– Kui šunteeritud kõrv on valus, kuid ei märgu, 

võib eelkõige oletada šundi ummistumist ja põletiku 

kordumist. 

Diagnoos 

– Diagnoosi kinnitab otoskoopia. 

– Lisaks eritusele on vaja kindlaks teha järgmised 

seigad: 

759 

šundi asend ja avatus 

võimalik granulatsioonkude või verejooks 

kuulmekäigu seisund. 

– Kuulmekile omadustel (värvus, paksus, asend) ei 

ole selles järgus erilist tähendust. 

Diagnoosi kinnitamise järel 

toimitakse nii: 


1. Eritisest võetakse analüüs bakterite külviks kas 

aspireerides või kuulmekäigu kaudu analüüsipulgaga. 

2. Kõrva loputatakse käesooja steriilse keedusoolalahusega 

mõned korrad, kuni loputusvesi 

on täiesti puhas ja kogu eritis väljunud. 

3. Loputusvesi ja kõrvas võimalikult veel olev 

eritis imetakse peenikese aspiraatoriga kuulmekäigust 

välja ja ettevaatlikult ka šundi avause 

ümbert, kuid hoidutakse lükkamast šunti keskkõrva 

poole. 

4. Alustatakse mitteototoksiliste või madala ototoksilisusega 

tilkadega, nt. Oftan-Akvakol ® oculogtt., 

Otichlora ® otogtt., või Locacorten-Vioform 

® otogtt., annuses 3 tilka 3 korda. 

5. Peroraalset antibiootilist ravi alustatakse üksnes 

siis, kui mingi muu hingamisteede infektsioon 

(sinuiit, pneumoonia, bronhiit) või mõni teine 

hoolikalt kaalutud põhjus seda eeldab. 

6. Patsient kutsutakse kontrolli 3–7 ööpäeva pärast, 

korratakse etappe 2–3 ning jätkatakse tilkadega 

ravi. 

7. Kui märgumine nädala jooksul selgelt ei vähene, 

tihendatakse loputamisi kuni korrani ööpäevas. 

8. Bakterikülvi vastuse saamise järel kontrollitakse 

tilkade sobivust ja kaalutakse uut võimalikku 

peroraalset antibiootilist ravi. 

9. Kui märgumine ei lõpe mõne nädala jooksul, 

vaatamata lokaalsele ja antibiootilisele ravile, 

konsulteerida spetsialistiga edasise tegutsemise 

suhtes. 

10. Ototoksilisi tilku on mõistlik kasutada alles 

pärast vastava tundlikkuse määramist ja siiski 

ainult märguvale kõrvale ning mitte väga väikestele 

lastele või pikemaks ajaks kui 10 ööpäeva. 

Enne seda tuleks konsulteerida kõrvaarstiga. 

Ototoksilise ravi suhtes tuleks aegsasti 

konsulteerida spetsialistiga. 

11. Kui kõrvas on šundi ümber granulatsioonkude 

või šundi kõrvalt pressib välja polüübitaoline 

keskkõrva limaskest, tuleks kohe esmaravimiks 

valida kortikoidi sisaldavad tilgad ning suunata 

patsient spetsialisti juurde. 

– Esitatud šunteeritud kõrva soovitused sobivad ka 

märguva perforeerunud kõrva raviks: ravi nurgakivid 

on lokaalne ravi ja hoolikas puhastamine, 

peroraalsete ravimite vajadus on erand.


760

32.01 ABDOMINAALSETE 

SÜMPTOMITEGA LAPSE 

UURIMINE 

Ilkka Kunnamo 

Eesmärk 

– Selgitada välja kirurgilist ravi vajavad haiged. 

Haigused 

– Seedeelundkonna haiguste diagnostikas tuleks 

loobuda asjatutest laboratoorsetest proovidest: 

anamneesist ja lapse läbivaatusest diagnoosi 

panemiseks enamasti piisab. 

Ussripikupõletik 


– On kõige sagedasem, kiiret ravi vajav kõhuvalu 

põhjus: ussripik perforeerub ühe ööpäeva jooksul 

vaevuste algusest 20%-l ja kahe ööpäeva 

kuludes 80%-l haigetest. 

– Diagnoos põhineb kõhu palpatoorse helluse sedastamisel 

ja provokatsiooniproovidel. Ebaselgetel 

juhtudel tuleks teha vereproov. Tavaliselt 

selgub diagnoos lapse jälgimisel raviasutuses. 

Pülorostenoos 


– Võib oleteda, kui alla kahekuine laps oksendab. 

Peensoole Peensoole invaginatsioon 

invaginatsioon 

– Tuleb oletada alla 2-aastase lapse spastiliste 

valude ja rektaalse palpatsiooni alusel. 

Mittekirurgilised Mittekirurgilised haigused 

haigused 

– Lisaks kirurgilistele haigustele vajavad erakorralist 

ravi tõsised bakteriaalsed infektsioonid 

(uroinfektsioon, meningiit), mida tuleb arvestada 

ka palaviku ja oksendamise põhjustena. 

– Enamikku laste seedeelundkonna haigustest ravib 

lastearst. Kõige sagedasem diagnoos lapseeas 

on “dolores abdominis”, mille etioloogia on 

küll ebaselge, kuid mis on ilmselt siiski iseseisev 

haigus. 

Anamnees 

– Lapse vanus 

– Haigusnähtude tekkekiirus ja kestus 

– Valu iseloom (pidev või vahelduv) 

– Kaasuvad kaebused 

Kliiniline uurimine 

Kõhu Kõhu palpatsioon 

palpatsioon 

– Kui laps on kartlik, siis on kõige parem teda 

uurida vanema süles seliliasendis (jalad põlvest 

kõverdatud). 

– Lokaalset hellust kontrollides tuleb kõhu palpeerimist 

alustada oletatavast valupiirkonnast 

võimalikult kaugelt. 

– Helluse tunnuseks on haige piirkonna palpeerimisel 

tekkiv kõhukatete pinge. Leidu tuleb 

kinnitada korduva palpatsiooniga. 

761 

32.01 

Rektaalne Rektaalne palpatsioon 

palpatsioon 

– See on lapsele hirmutav ja ka valus protseduur, 

mistõttu selleks peab olema kindel põhjendus. 

– Kui apenditsiidikahtlus on tugev ja laps 

saadetakse niikuinii haiglasse, siis võib rektaalse 

palpatsiooni jätta haigla arsti teha. 

– Hellus paremal viitab ussripikupõletikule. 

– Rektaalne palpatsioon annab informatsiooni 

eelkõige väljaheite iseloomu selgitamisel: alla 2aasta 

vanustel lastel invaginatsiooni ja vanematel 

lastel kõhukinnisust oletades. 

Üldine Üldine läbivaatus 

läbivaatus 

– Kõrvade ja ülemiste hingamisteede uurimine 

(infektsioonid) 

– Genitaalsfääri (testised), kubemepiirkonna (song) 

ja naha (Henochi-Schönleini purpur) uurimine 

– Oksendaval ja kõhulahtisusega lapsel tuleks alati 

hinnata kaalulangust. Üldläbivaatuse kõrval aitavad 

siin ka varasemad ambulatoorselt tehtud 

mõõtmistulemused. 

Laboratoorsed uuringud 

Uriiniproov 

Uriiniproov 

– Kuseteede põletikku diagnoositakse paaril protsendil 

lastest, kelle põhikaebuseks on alakõhuvalu. 

– Sõeluuringuks piisab uriinis leukotsüütide ja nitritite 

määramisest testribaga. 

– Vajadusel tehakse ka uriini mikroskoopiline uuring 

ja bakterikülv. Urotrakti infektsiooni diagnoosimisel 

tuleb alati lähtuda bakterikülvi tulemustest 

ja vähemalt kahest uriinianalüüsist 

(32.32). 

– Osal apenditsiidihaigetest esineb püuuria, kuid 

nitritite leid uriinis viitab kindlalt urotrakti 

infektsioonile. 

Leukotsüüdid Leukotsüüdid Leukotsüüdid ja ja CR CRV CR 

– Omavad tähtsust suhteliselt ägedalt alanud 

kõhuvalude puhul, kui vaevused on tagasihoidlikud, 

kuid viitavad siiski apenditsiidi võimalikkusele. 

– Kliiniline staatus ja selle muutumine jälgimise 

ajal on lõppotsuse tegemisel määrava tähtsusega. 

Last ei ole soovitatav saata koju, kui normaalsete 

laboratoorsete näitajate foonil esinevad 

ilmsed haigustunnused. 

– Kui CRV ja leukotsüütide hulk veres on normaalne 

ning kõhuvalu on kestnud vähemalt 12 

tundi, siis pole apenditsiidi diagnoos eriti tõenäoline 

ja jälgimist võib jätkata kodus. 

– Kui üks näitajatest on tõusnud, tuleks laps saata 

haiglasse. 

– Kui valu anamnees on lühem kui 12 tundi, siis ei 

välista normaalsed laboratoorsed näitajad apenditsiidi 

võimalikkust, kuid teisest küljest on 

kaugelearenenud haigus ebatõenäoline ja lapse 

jälgimine polikliinikus paari tunni jooksul ohutu. 

– Kehatemperatuuri rektaalse ja aksillaarse mõõt-


mise tulemuste võrdlus ei oma apenditsiidi diagnostikas 

tähtsust. 

– Valuliku kõhukinnisuse puhul võib leukotsüütide 

hulk olla suurenenud, kuid CRV seejuures normaalne. 

Settereaktsioon, Settereaktsioon, hemoglobiin hemoglobiin ja ja gliadiini 

gliadiini 

antikehad 

antikehad 

– Uuritakse, kui retsidiveeruvate kõhuvaludega 

lapsel on olnud 

kehatemperatuuri tõus 

kõhulahtisus 

normist erinev kasvukõver. 

Laktoosi Laktoosi koormustest 

koormustest 

– Tehakse koolieelsetele lastele ainult konkreetsetel 

näidustustel (32.05). 

Ultraheliuuring 

Ultraheliuuring 

– Näidustused vt. 32.05. 

762 

32.03 ÄGE KÕHUPATOLOOGIA 


Ilkka Kunnamo 

Diagnostilised vihjed 

– Sagedasemad kõhuvalude põhjused ja diagnostilised 

vihjed vanuserühmade kaupa on esitatud 

tabelis 32.03. Kirurgilist vahelesegamist vajavad 

haigused on kursiivkirjas. 


– Areneb järk-järgult, alates teisest elunädalast, 

põhjustab fontäänina oksendamist. 

– Haiglasse tuleb laps saata hiljemalt siis, kui on 

tekkinud seisak kaaluiibes. 

Tabel 32.03 

Sagedasemad kõhuvalude põhjused ja diagnostilised vihjed vanuserühmade kaupa 

Vanuse- Kõhuvalu põhjus Diagnostilised vihjed 

rühm 

0–2 a. Pülorostenoos Fontäänina oksendamine, vanus 2–8 elunädalat 

Invaginatsioon Hoogudena esinev valu, mõõdukas kõhulahtisus, 

rektaalsel palpatsioonil veresegune eritis 

Song Reponeerub halvasti või üldse mitte 

Testise torsioon Nähtav turse (retensioonis võimalik 

intraabdominaalne torsioon) 

Gastroenteriit Juhtivaks vaevuseks kõhulahtisus või oksendamine 

Otiit Kõrva uurimine 

Uroinfektsioon või mõni Palavik ja oksendamine ilma 

teine tõsine infektsioon kõhulahtisuseta, uriinianalüüs 

3–11 a. Apenditsiit Valu lokalisatsiooni muutumine, positiivne 

Blumbergi sümptom, hüppamisproov 

Dolores abdominis Kõige sagedamini esinev, tuleb eristada 

apenditsiidist 

Mesadeniit Ei erine apenditsiidist 

Gastroenteriit Haigus algab kõhulahtisusega, palpatoorne 

hellus vähene või puudub 

Kõhukinnisus Anamnees, pabulataoline väljaheide, sageli 

tugev valu 

Pneumoonia Köha, auskultatoorne leid,rindkere 

röntgeniülesvõte 

Sinuiit Lokaalsed sümptomid, siinuste ultraheliuuring, 

ninakõrvalkoobaste röntgenoloogiline uuring 

Tonsilliit Neelus põletikulised muutused 

Uroinfektsioon Uriinianalüüs 

Henochi–Schönleini purpur Nahaleid 

Üle 11 a. Apenditsiit Vt. ülalpool 

Gastroenteriit Vt. ülalpool 

Salpingiit Ainult suguliselt aktiivsetel 

Ovariaaltsüst Võib lõhkeda pingutusel 

Uroinfektsioon Uriinianalüüs 

Kirurgilist ravi vajavad haigused on toodud kursiivkirjas.

Invaginatsioon 

– Tüüpilisteks tunnusteks on tugevad spastilised 

valu(nutu)hood, sageli mõõdukas kõhulahtisus 

ja oksendamine. 

– Vesine, vähese verelisandiga väljaheide on iseloomulik 

kaugelearenenud haigusjuhtudele (on 

tekkinud juba soole limaskesta kahjustus). 

– Invaginatsioonikahtlusel on alati vajalik rektaalne 

palpatsioon. 

– Haiguse algusfaasis õnnestub üldiselt desinvaginatsioon 

soole kontrastaineuuringu ajal. 

Song 

– Songa pitsumisele viitab tugev kõhuvalu (oklusioon). 

– Songa reponeerimine: haaratakse songakotist, 

tõmmatakse seda väljapoole, hoitakse mõned 

minutid tugeva pinge all, mille järel song reponeerub. 

Patsient suunatakse haiglasse järgmisel 

päeval. 

– Songa reponeerimist ei tuleks üritada järgmistel 

juhtudel: 

munandikotis on hüdrotseele (vesisong) 

kui tütarlapsel ei ole oklusioonisümptomeid, 

pitsunud songas on munasari, siis ei tohi songa 

pigistada. Tegemist on libiseva songaga, 

mida ei reponeerita. 

– Last võib tõsta jäsemest, mis asub songaga samal 

pool. 

– Kui song reponeerub hästi, siis see ilmselt ei 

olnud lapse nutu põhjuseks. 

– Kui song ka pikemaajalisel üritamisel ei reponeeru, 

tuleb laps saata valvehaiglasse. 

Munandikeerdumus (testise torsioon) 

– Esialgsed vaevused võivad väikesel lapsel lokaliseeruda 

ainult kõhupiirkonda. 

– Testiste uurimisel avastatakse turse ja palpatoorne 

hellus. 

– Testise päästmiseks opereerida võimalikult 

kiiresti. 

Gastroenteriit 

– On sagedane kõhuvalu põhjus lastel. 

– On kõige tõenäolisem diagnoos, kui kõhulahtisus 

või oksendamine on haiguse esmassümptomid 

ning neile lisandub hooti esinev (nõrk) 

kõhuvalu. 

– Kõhu palpatsioon on enamasti valutu. 

Hingamisteede põletikud 

– Kõhuvalu võivad põhjustada kopsupõletik, 

põskkoopa- ja keskkõrvapõletik ning harva ka 

tonsilliit. 

– Ülemiste hingamisteede ja kõrvade seisundi 

kontroll ning rindkere ja põskkoobaste röntgenoloogiline 

uuring või ultraheliuuring kuuluvad 

763 

32.03 

uurimisplaani, v. a. juhtudel, kui apenditsiiditunnused 

on ilmselged. 

– Parempoolse alasagara pneumoonia juhtudel 

võib valu sageli kanduda McBurney punkti. 

Uroinfektsioon ja teised tõsised 

bakteriaalsed põletikud 

– Sageli on sümptomiteks palavik ja oksendamine. 

– Gastroenteriidi diagnoosi ei tohiks püstitada, kui 

lapsel ei ole märgata kõhulahtisust. 


– Haiguse alguses esineb enamasti naba piirkonda 

lokaliseeruv valu. 

– Valu siirdumine paremale alakõhtu osutab juba 

haiguse süvenemisele, millega kaasneb peritoneumi 

ärritus. 

– Mida väiksemale alale lokaliseerub valulikkus 

McBurney punktis (nn. “pin point-hellus”), seda 

tõenäolisemalt on tegemist apenditsiidiga. 

– Tüüpiliseks leiuks on käimisel ja põrumisel 

tekkiv valu. 

– Hea provokatsioonitest on hüppamisproov: lapsel 

palutakse hüpata mõlema jalaga üles või 

madalalt pingilt alla. Kui see õnnestub valuta, 

siis on apenditsiit välistatud. 

– Oksendamine on apenditsiidi korral üldine. Erinevalt 

gastroenteriidist algab oksendamine siis, 

kui valu on kestnud pikemat aega. 

– Mõõdukat kõhulahtisust esineb harvemini kui 

oksendamist. 

Kõhukinnisus 

– Vt. 32.12. 

– Tekitab sageli ägeda, hootise kõhuvalu, mis võib 

korduda tundide või päevade möödudes. 

– Kõhukinnisuse anamneesi on enamasti kerge 

välja selgitada, tarvitseb ainult küsida. 

– Kliinilise leiuna võib olla vähest palpatoorset 

hellust kõhul, rektaalsel palpatsioonil saame 

tihke väljaheitega täitunud ampulli ja mõnikord 

võib kõhu palpatsioonil sedastada roojakive 

sooles. 

– Valuliku koprostaasi esmaseks raviks piisab 

polikliinikus tehtavast madalast sooleklistiirist. 

– Kui kõhukinnisus on kestnud pikemat aega, siis 

määratakse raviks laktuloosilahust 5–15 ml 

hommikuti. Ühtlasi soovitatakse süüa kiudainerikast 

toitu. Laktuloosi kasutamine lõpetatakse 

järk-järgult annust vähendades. 

Anaalava lõhe 

– Sagedaseks kaebuseks on valu defekatsioonil. 

– Sageli leitakse heledat verd väljaheitel või 

tualettpaberil. 

– Defekatsioonikartus võib viia kõhukinnisuse tekkeni. 

Selle parim ravim on laktuloos.


– Kui lõhe ei parane paari nädala jooksul ja valulikkus 

püsib, siis kasutatakse raviks anaalava 

laiendamist sõrmega anesteesias. 

Henochi-Schönleini purpur 

– Esmane sümptom võib olla hootine kõhuvalu. 

– Diagnoos selgub algselt papuloosse, hiljem petehhiaalse 

lööbe tekkega tuharatele ja alajäsemetele. 

– Haiguse tüsistuseks võib olla soole invaginatsioon. 

Muud haigused 

– Diagnostiline probleem on teismeline, suguliselt 

aktiivne tütarlaps, kellel kõhuvalu põhjustajaks 

võib olla: 

apenditsiit 

günekoloogilise sfääri patoloogia, näiteks 

- ovariaaltsüsti lõhkemine (füüsilisel pingutusel 

tekib äge alakõhuvalu, valu leevendub 

jälgimise ajal ning analüüside tulemused on 

normaalsed) 

- emakaväline rasedus. 

32.05 RETSIDIVEERUVAD 

KÕHUVALUD LASTEL 

Ilkka Kunnamo 

Määratlus 

– Vähemalt kolm kuud kestvad, korduvad kõhuvaevused, 

mis häirivad lapse normaalset käitumist. 

Sümptomid ja etioloogia 

– Kõige sagedamini esineb selliseid valusid 6–12 

a. vanuses. 

– Valuga koos võib esineda iiveldust või harva 

oksendamist, kõhulahtisust, kõrvetisi ja vanematel 

lastel peavalu. 

– Kuigi suur osa laste retsidiveeruvatest kõhuvaludest 

on funktsionaalsed, on vaevuste põhjused 

sageli orgaanilised (muu hulgas gastriit, ösofagiit). 

– Laktoositalumatus kujuneb harva välja enne 3.– 

4. eluaastat. Haiguse tunnused on samad kui 

täiskasvanutelgi: kõhupuhitus, meteorism ja kalduvus 

kõhulahtisusele. Vaevused on kõige tugevamad 

umbes 2 tundi pärast piima tarbimist. 

– Kõhukinnisus võib põhjustada kõhuvalusid. 

– Igal kolmandal lapsel võib esineda psühhosotsiaalseid 

probleeme, mille lahendamiseks on 

kasu tööst perekonnaga, ka perenõuandla kaudu. 

– Suurem osa retsidiveeruvate kõhuvaludega lapsi 

tuleb normaalsetest perekondadest ja ka võrd- 

764 

lusuuringutega pole suudetud tõestada kõhuvalude 

psühhogeenset etioloogiat. 

– Retsidiveeruvate kõhuvalude harvaesinevateks 

põhjusteks võivad olla 

toiduallergia 

tsöliaakia 

gastroösofageaalne refluks 

põletikulised soolehaigused 

urotraktist lähtuvad põhjused (hüdronefroos 

esineb igal sajandal retsidiveeruvate kõhuvaludega 

lapsel). 

Uuringud 

– Kõhukatteid palpeeritakse ja teostatakse rektaalne 

palpatsioon. 

– Analüüsidest määratakse kliiniline vereanalüüs, 

SR, laktoosi koormustest ning gliadiini-, endomüüsiumi- 

ja retikuliiniantikehad. 

Piimasuhkru imendumisproov tuleks teha ka 

koolieelsetele lastele, kui anamnees kindlalt 

osutab sellele, et kõhuvaevused tulenevad 

piima tarbimisest, ja eriti veel siis, kui perekonnas 

esineb laktoositalumatust. Proov loetakse 

positiivseks siis, kui vähenegi veresuhkru 

tõus toob kaasa tüüpilised vaevused. 

Tsöliaakiapuhused antikehatestid on tundlikud. 

Tsöliaakia diagnoosi kinnitab lõplikult 

peensoole biopsia. 

– Eriarsti konsultatsiooni vajatakse ainult eriti 

visade või sageli korduvate valude korral. 

– Kõhukoopa ultraheliuuring annab informatsiooni 

kuseteede kohta (obstruktiivsed muutused), uuring 

tuleb teha sealt lähtuvate hootiste ning tugevate 

valude korral, mis last nähtavalt häirivad. 

– Helikobakteri-antikehatest ja helikobakterivastane 

ravi tulevad kõne alla, kui peres on haavandihaige. 

32.10 LAPSE KÕHULAHTISUS JA 

OKSENDAMINE 

Ilkka Kunnamo 

Eesmärk 

– Dehüdratsiooni ja soolade kaotuse ärahoidmine 

suu kaudu vedelikku andes (soovitused vanematele). 

– Intensiivsemat vedelikravi või haiglaravi vajava 

dehüdratsiooniseisundi väljaselgitamine (alla 1 

a. vanustel lastel vedeliku kaotus 7–10%, üle 1 

a. vanustel 5%). 

– Oksendaval lapsel tõsise bakteriaalse nakkuse 

(uroinfektsioon, meningiit) väljaselgitamine 


– Tagasihoidliku dehüdratsiooniseisundi ravimine 

ja kõhulahtisusega lapse toiduvaliku korrigeerimine.

Jätkuva vedelikukaotuse korvamine 

Lapse kaal (kg) Koguvajadus ORS (dl) + Vesi (dl) + Muu (dl) 

5 8,3 3,5 2,1 2,7 

7 10,5 4,4 2,6 3,5 

10 12 5 3 4 

12 13 5,4 3,2 4,4 

16 15 6,2 3,7 5,1 

20 17 7 4,2 5,8 

30 19 8 4,8 6,8 

Dehüdratsiooni astme hindamine 

– Alla 4 a. vanustel lastel viitavad vähemalt 4%-lisele 

dehüdratsioonile 

kuivad limaskestad (keel) 

perifeerse verevarustuse häire (jahedad jäsemed) 

naha turgori langus 

sügav, lõõtsutav hingamine 

kehakaalu langus. 

Ravi 

1. Dehüdratsiooni raviks antakse ORS-lahust (kahekordne 

vedelikukadu 6–10 tunni jooksul). 

Kõige tõhusam on anda jahedat jooki lusikatäie 

kaupa vähehaaval pikema aja jooksul. 

2. Dehüdratsiooni korrigeerimise järel minnakse 

üle normaalsele toitmisele. Piimatooted (eriti 

hapendatud piimatooted) sobivad hästi, vältida 

tuleks liiga magusaid jooke. 

3. Kõhulahtisuse ja oksendamise jätkudes antakse 

ORS-lahust ravimiga kaasasoleva õpetuse järgi. 

Akuutse seisundi lahenemise järel ei tohiks 

ORS-lahust kasutada ainsa joogina (hüpernatreemia 

oht). 

– Lapse normaalne ööpäevane vedelikuvajadus on 

1–10 kehamassi kilole 100 ml/kg 

11–20 kehamassi kilole 50 ml/kg 

20 ületavate kehamassi kilode kohta 20 ml/kg. 

– Näiteks 26 kilogrammi kaaluva lapse vedelikuvajadus 

on 10 x 100 ml + 10 x 50 ml + 6 x 20 ml 

= 1520 ml. 

– Vt. tabel 32.10. 


– Alla 6 kuu vanused lapsed 

– Äge kõhulahtisus või oksendamine, kõrge palavik 

(üle 39º) 

– Üle 5 päeva kestnud kõhulahtisus (üldseisund ja 

kaalulangus on otsustava tähtsusega) 

– Hootine kõhuvalu (ja sageli kõhulahtisuse järsk 

lõppemine): invaginatsiooni võimalus? 

– Verelisandiga väljaheide 

– Kliinilises leius viited hüpo- või hüperosmolaalsele 

dehüdratsioonile 

765 

– Kodus ravimine ei ole mitmesugustel põhjustel 

võimalik. 

32.12 KÕHUKINNISUS LAPSEEAS 

Matti Nuutinen, Erkki Heikkinen 

32.12 

Tabel 32.10 

Eesmärk 

– Teha kindlaks, kas lapse kõhuvaevuste tekke 

põhjuseks on kõhukinnisus. 

– Kõhukinnisuse efektiivseks raviks kasutatakse 

algul klistiiri, seejärel laktuloosi. 

– Ravi jätkatakse õigesti valitud dieediga. 

Ravi vajadus 

– Kõhukinnisus vajab ravi siis, kui 

defekatsiooniga kaasneb valu või “potikartus” 

defekatsioon nõuab pingutust 

laps roojab harvemini kui igal kolmandal 

päeval. 

– Pükste määrimine (34.17) vajab alati ravi. 

– Kõhukinnisusega imikud tuleks saata erialaspetsialisti 

juurde uuringuteks ja ravi vajalikkuse 

hindamiseks (Hirschsprungi tõve võimalikkus). 

Kõhukinnisuse tüübid 

– Kliiniliselt võib eristada 4 kõhukinnisuse tüüpi. 

1. 1. Ajutine Ajutine kõhukinnisus kõhukinnisus kõhukinnisus pükste pükste määrimiseta 

määrimiseta 

määrimiseta 

– Seda tüüpi esineb kõige sagedamini. 

– Paraneb sageli iseenesest, ravile allub hästi. 

2. 2. Tahtele ahtele alluv alluv alluv defekatsiooni 

defekatsiooni 

koordinatsioonihäire 


– Kujuneb enamasti välja valulike defekatsioonikogemuste 

järel (näiteks anaalpiirkonna lõhede 

tõttu). 

– Laps õpib defekatsioonitungi teadlikult maha suruma. 

– Kui ravi alustada kohe pärast vaevuste teket, siis 

allub see haigustüüp ravile hästi. 

– Kõhukinnisuse efektiivse ravi korral paraneb 

anaallõhe enamasti iseenesest.


3. 3. Tahtele ahtele allumatu allumatu defekatsiooni 

defekatsiooni 



– Patsient ei tunne, millal roe väljub. 

– Väljaheide on rohke ja keskmise pehmusega, 

kuid roojamisel sulgub anaalava välimine sulgurlihas 

paradoksaalselt. 

– Sageli tulevad lapsed ravile 5–6 a. vanuses. 

– Seisundit võidakse ebaõigesti pidada emotsionaalsetest 

teguritest tingitud roojapeetuseks. 

Sellisel juhul psühhiaatri ravi tulemusi ei anna. 

4. 4. Emotsionaalsetest Emotsionaalsetest häiretest häiretest tingitud 

tingitud 

defekatsioonihäire 



– See seisund vajab põhjalikku lastepsühhiaatri 

konsultatsiooni ja ravi. 

– 2. ja 3. tüüpi häired koos on 4. tüübiga võrreldes 

pisut sagedasemad kõhukinnisuse põhjustajad 

neil juhtudel, mis ei kuulu 1. tüüpi. 

– Tähelepanu tuleb pöörata sellele, et üksnes pükste 

määrimise esinemine ei õigusta 4. tüübi defekatsioonihäirete 

diagnoosimist, tegemist võib 

olla ka “nõrgumisega” kõva roojamassi kõrvalt. 

– 3. ja 4. tüübi eristamine võib olla keeruline, see 

nõuab hoolikalt kogutud anamneesi ja vajadusel 

ka lastepsühhiaatri konsultatsiooni. 

Ägeda faasi ravi 

1. Soole tühjendamine kõvast väljaheitemassist ja 

korrapärase sooletalitluse õpetamine juhtudel, 

kui kõhukinnisus on kestnud nädalaid. See 

saavutatakse kõige paremini ravimklistiiridega 

viiel hommikul järgemööda (näiteks Microlax ® ). 

Vajadusel korratakse tühjendusravi. 

2. Samaaegselt tühjendusraviga alustatakse ravi 

laktuloosiga (Levolac ® ). Kergematel juhtudel ja 

eriti imikutel piisab ainuüksi laktuloosi kasutamisest. 

Eesmärgiks on muuta väljaheide nii pehmeks, 

et laps õpib kogemuse kaudu, et enam ei 

ole defekatsioon valulik. Laktuloosi algannus 

imikutele on 5–10 ml, 2–6-aastastele 10–15 

ml.Järgnevalt korrigeeritakse annust nii, et ravim 

ei kutsuks esile kõhulahtisust. Koos laktuloosiga 

või selle asemel võib kasutada (kui laktuloos ei 

mõju) järgmisi preparaate: Vi-Siblin ® , Laxamucil 

® , Agiolax ® . Viimati mainitud ravimite 

pikaajaline tarbimine ei ole soovitatav. Soolt 

stimuleerivaid kõhukinnisuse ravimeid ei tuleks 

kasutada. 

3. Kohe alustatakse ka dieedi korrigeerimist (jääkaineterikas 

toit). 

4. Ravitulemusi peaks kontrollima umbes 1–1,5 

kuu pärast. Kui probleem tekib uuesti, on soovitatav 

laps saata haiglasse täiendavateks uuringuteks 

(kolograafia, rektomanomeetria, rektumi 

biopsia). 

Tüsistunud kõhukinnisus 

– Kui kõhukinnisus kordub ja selle konservatiivne 

766 

ravi on ebaefektiivne, siis on põhjust konsulteerida 

lastekirurgi ja lastepsühhiaatriga. 

– Kõhukinnisuse ravis on positiivset efekti saadud 

tsisapriidraviga annuses 5 mg/kg/ööp. (konsulteeri 

erialaspetsialistiga ravi suhtes). 

– Pikaleveninud idiopaatilise kõhukinnisuse ravis 

tulevad arvesse samad kirurgilised meetodid, 

mida kasutatakse anaalfissuuri, Hirschsprungi 

tõve ja anaalstenoosi ravis: päraku laiendamine, 

sfinkterotoomia ja sfinkteri plastika. 

– Vähestele idiopaatilist kroonilist kõhukinnisust 

põdevaile patsientidele on abi anaalkanali 

venitamisest ainuüksi sõrmedega. 

32.13 VÕÕRKEHA LAPSE 

SEEDETRAKTIS 

Toimetus 

– Allaneelatud eseme materjalist, suurusest ja 

kujust sõltub, kui kiiresti tuleb asuda võõrkeha 

otsima, et see seedetraktist eemaldada. Ravisoovitused 

tuginevad järgmistele tõdemustele: 

Elavhõbedat sisaldav patarei võib seedetraktis 

lahustudes perforeerida soole või põhjustada 

rasket elavhõbedamürgistust. 

Võõrkeha võib söögitorusse kinni jäädes põhjustada 

raskeid tagajärgi. 

Kui võõrkeha pääseb läbi söögitoru makku, 

siis tõenäoliselt läbib ta soolestiku vaevusi 

põhjustamata. 

Ravisoovitused 

1. Kui teatakse või arvatakse, et laps on alla neelanud 

elavhõbedat sisaldava patarei, siis tuleb laps 

saata viivitamatult haiglasse, kus jälgitakse tema 

seisundit ja vajadusel eemaldatakse patarei 

endoskoopiliselt. Kahtlastel juhtudel võidakse 

söögitoru ja rindkere röntgenoloogilise uuringuga 

kontrollida, kas laps on neelanud alla nimelt 

patarei. 

2. Vaevustega patsiendid (köhatlemine jms.) tuleb 

saata haiglasse. Eelnev röntgenoloogiline uuring 

ei ole vajalik. 

3. Kui allaneelatud võõrkeha ei ole röntgenkontrastne 

ning patsiendil pole kaebusi, siis kutsutakse 

ta kontrolli (ja saadetakse haiglasse) vaevuste 

ilmnemisel. 

4. Kõikidele röntgenpositiivse või tundmatu võõrkeha 

allaneelanud lastele tehakse rindkere ja 

kaela piirkonna röntgeniülesvõte. 

5. Kui röntgeniülesvõttel avastatakse võõrkeha 

söögitoru ülaosas, siis tuleb patsient saata kohe 

haiglasse, sest sellise asetusega võõrkeha võib 

jääda söögitorusse kinni. 

6. Kui võõrkeha on nähtav söögitoru keskmises või 

alumises osas (kõigepealt kindlaks teha, et võõr-

keha ei ole trahheas), siis tuleb patsient kutsuda 

ühe ööpäeva möödudes kontrolluuringule või 

kutsuda tagasi vaevuste tekkimisel. Kui võõrkeha 

püsib söögitorus või kui lapsel on tekkinud 

kaebused, siis tuleb ta saata haiglasse. 

7. Kui allaneelatud ese on nähtav maos või ei ole 

teda üldse näha, siis peab vanemaile seletama, 

et ese on ohutu, ja kontrollile kutsutakse laps 

ainult sümptomite hilisemal tekkel. Allaneelatud 

eseme liikumist ei ole vaja jälgida kontrollülesvõtete 

abil. Väljaheite kontrollimine ei 

ole vajalik. 

32.14 SÖÖVITAVAID AINEID 

TARVITANUD LAPS 

Matti Nuutinen 

Põhimõtted 

– Söövitavad ained on happed (60–80%-ne äädikas, 

happelised puhastusained, akuhape, klaaskiu 

kõvendi) ja alused, mille pH on vähemalt 12 

(leelis, nõudepesuvahend, ammoniaak, naatriumhüdroksiid). 

– Esmaabiks sobivad suu loputamine ja vedeliku 

joomine. 

– Vaevusteta last võib jälgida kodus, vaevustega 

laps tuleb saata haiglasse. 

Esmaabi kodus 

– Suu ja neel loputatakse rohke veega võimalikult 

kiiresti. 

– Söövitava aine lahjendamiseks antakse vedelikku. 

– Oksendamist ei tohi esile kutsuda. 

Esmane ravi vastuvõtuosakonnas 

– Sümptomiteta lapsed võib saata kodusele jälgimisele. 

Vanemaid nõustatakse pöörduma haiglasse 

vaevuste ilmnemisel (vt. allpool). 

– Neelamise valulikkus (laps keeldub joogist ja 

söögist), rohke süljevoolus, oksendamine ja raskendatud 

hingamine on ajendid lapse viivitamatult 

haiglasse saatmiseks. 

– Leelise või haruldase, tundmatu toimega söövitava 

aine tarbimisel tuleb laps samuti haiglasse 

saata. 

– Laboratoorsed ja röntgenuuringud ei ole vajalikud, 

samuti ei kasutata kortikosteroide ja antibiootikume. 

Ravi haiglas 

– Kui tekib neelamise valulikkus, rohke süljevoolus, 

oksendamine või raskendatud hingamine, 

siis jälgitakse last haiglas, vajadusel intensiivravi 

osakonnas. 

767 

– Süüa ja juua võib vabalt, kui ei esine oksendamist 

ja neelamise valulikkust. Viimati mainitud 

juhtudel on näidustatud intravenoosne vedelikravi. 

– Rutiinsed diagnostilised uuringud (näiteks söögitoru 

endoskoopia, laboratoorsed analüüsid ja 

röntgenuuringud) ei ole vajalikud. Söögitoru 

endoskoopiline uuring tehakse lastele, kellel on 

esinenud 12–24 tunni jooksul kaebusi (rohke 

süljevoolus ja neelamise valulikkus). Uuringut ei 

tehta varem kui 24–36 tunni möödudes söövitusest. 

– Hingamishäiretega laps intubeeritakse vajaduse 

korral. 

32.30 ENUREES LAPSEEAS 

Ilkka Kunnamo 

32.30 

Põhimõtted 

– Kõikidele päevase enureesiga lastele tehakse 

uriinianalüüs ja nad suunatakse lastearsti vastuvõtule. 

– Primaarset öist enureesi võib ravida ambulatoorselt 

alarmaparaadiga, alates viiendast eluaastast. 


– 15–20%-l viieaastastest lastest esineb enurees, 2/ 

3-l esineb ainult öine enurees. 

Miks lapsel tekib öine enurees? 

– Kusepõie tegevuse valitsemine on keeruline 

kunst, mille laps omandab enamasti neljandaks 

eluaastaks. 

– Hilinemist ja äpardusi kuivaks õppimisel esineb 

väga sageli: algkooli esimese klassi õpilastest 

märgab 10% veel aeg-ajalt voodit (20 õpilasega 

klassist leiab suure tõenäosusega 2 öise enureesiga 

last). 

– Enureesi esinemine ei osuta lapse psüühilistele 

häiretele. Et kusepõie valitsemine on keerukas ja 

häirumisele aldis, siis võivad stressisituatsioonid 

ja elumuutused juba kuivaks õppinud lapsel öise 

voodimärgamise uuesti esile kutsuda. 

Millal alustada öise enureesi ravi? 

– Öist enureesi ei ole mõtet ravida alla 5 a. vanustel 

lastel ja neil, kellel voodimärgamine esineb 

harvem kui üks kord nädalas. 

– Lapse enda tahe allapissimist vältida on ravi 

õnnestumise eeldus. 

Ravimeetodi valik 

– Kõige enam soovitatakse raviks alarmaparaati. 

Selle kasutamise eelduseks on lapse ja kogu 

perekonna motiveeritus.


– Lühiaegse ravina (näiteks reisi ajal) võib kasutada 

desmopressiini (Minirin ® ) ninaaerosoolina. 

Desmopressiinravi on alarmaparaadi kasutamise 

alternatiiviks, kui aparaati ei ole võimalik hankida 

või kui ravi selle abil ei õnnestu. Desmopressiiniaerosooli 

kasutamise või -tableti võtmise 

järgselt on vee tarbimine vastunäidustatud 

(oht veemürgituse tekkeks). 

Alarmaparaadi tööpõhimõte ja 

kasutamine 

– Alarmaparaadi voodisse või pükstesse asetatud 

osast lähtub märgudes impulss valjuhääldile, 

mis annab tugeva helisignaali. Iga signaal kujutab 

endast “õpimomenti”, mil laps alateadvuslikult 

õpib magamise pealt urineerimist katkestama. 

Kui alarm käivitus, vahetatakse voodisse 

kuiv lina ja aparaat lülitatakse uuesti tööle. Last 

ei tule täielikult üles äratada ega sundida vastu 

tahtmist tualetti minema. Pole viga, kui öö 

jooksul tuleb teinegi signaal. Et ravitulemused 

põhinevad õppimisel, siis ei tule kuivad ööd 

kohe, vaid esimeste nädalate jooksul alles järkjärgult. 

– On tähtis, et laps õpib koos vanematega aparaati 

käsitsema ning mõistab selle tööpõhimõtet. Las 

laps võtab ise osa ettevalmistustest (voodi tegemine, 

lina vahetamine jms.). Alarmaparaadi 

linaosa laotatakse sirgelt voodi keskele ja peale 

pingutatakse vajadusel marlitaoline riie, mis 

hoiab alarmseadet paigal. Parem on, kui laps 

magab ilma pid aamapüksteta, sest siis tekib 

signaal õige kiiresti pärast urineerimise algust. 

Saadaval on ka praktiline, pükstesse asetatav 

alarmaparaat (Rapidosec ® ). 

– Ravitulemuste kohta peetakse päevikut (kas 

voodi oli märg, kas alarmseade töötas). Tehniliste 

vigade ilmnemisel võtavad vanemad ühendust 

aparaadi laenutajaga. Aparaat tuuakse tagasi 

enamasti 3 kuu möödudes, siis kontrollitakse 

ka sissekandeid päevikus ning kuulatakse pere 

arvamust ravi õnnestumisest. 

Päevase enureesiga lapse uurimine ja 

ravi 

– Kõikidele päevase enureesiga lastele tehakse 

uriinianalüüs testribaga ja uriini bakterikülv. 

– Päevase enureesiga lapsed tuleb suunata lastearsti 

juurde uuringutele. Neile tehakse alati neerude 

ultraheliuuring, refluksi kahtlusel ka miktsioontsüstograafia 

isotoop- või röntgenmeetodil. 

– Tsüstomeetriauuringu tulemuste alusel on päevast 

enureesi võimalik ravida kusepõie treeninguga 

ja detruusori hüperaktiivsust oksübutüniiniga. 

– Lastepsühhiaatri arvamust enureesi kohta vt. 

34.18. 

768 

32.32 UROTRAKTI INFEKTSIOON 


Matti Uhari 

Põhimõtted 

– Urotrakti infektsiooni diagnoosi aluseks peab 

alati olema uriini positiivne bakterikülv ja üks 

kusepõie punktsioonil võetud või kaks puhtalt 

kogutud uriinianalüüsi. 

– Urotrakti infektsioonide (UTI) ravi eesmärgiks 

on vältida sepsise ja püsivate neerukahjustuste 

teket. 

– Pärast UTI põdemist tuleb teha röntgenoloogilised 

uuringud, avastamaks õigeaegselt ravi 

vajavad urotrakti struktuurianomaaliad. 

Epidemioloogia 

– Alla 1 a. vanustel lastel on haiguse esinemissagedus 

7/1000. Selles vanuses esineb haigust 

tüdrukutel ja poistel ühepalju. 

– Vanemas eas on kliiniliselt väljendunud UTI 

põhiliselt tüdrukute haigus. 

Etioloogia 

– Kõige sagedasem UTI tekitaja on Escherichia 

coli. 

– Harva esinevad tekitajad on Klebsiella, enterokokid 

ja Pseudomonas; neid võib leida patsientidel, 

kel on mõni urotrakti arenguanomaalia või 

retsidiveeruva kuluga UTI. 

– Samatüvelisi E. coli baktereid leitakse peaaegu 

seaduspäraselt nii uriinist kui väljaheitest. Tuleb 

arvestada, et allpool toodavad bakterikasvu piirid 

kehtivad E. coli-infektsiooni korral, kuid teised 

bakterid võivad ka väiksemates kontsentratsioonides 

olla infektsiooni vallandajateks. 

Sümptomid 

– Imikueas palavik ilma hingamisteede põletikunähtudeta, 

eriti kui laps on raskes üldseisundis ja 

tal esineb puutehellus (31.10) 

– Imikueas kaaluseisak, oksendamine, pahurus või 

isutus 

– Suurematel lastel sagenenud urineerimistung, 

uuesti tekkinud enurees, kipitus urineerimisel 

või selle lõpus tekkiv kõhuvalu 

– Vanemate tähelepanek, et uriin on muutunud 

halvalõhnaliseks. 

Diagnoos 

– Lapse esimese urotrakti infektsiooni diagnoos 

peab olema usaldatav, sest valepositiivne diagnoos 

tingib mittevajalikke uuringuid ja laste 

asjatut jälgimist. 

– Diagnoos peab alati põhinema uriini bakterikülvil.

– Kusepõie punktsioon (32.33) tuleks UTI kahtlusel 

teha lastele, kellelt ei ole võimalik koguda 

puhast uriinianalüüsi või juhtudel, kui ravi tuleb 

alustada enne bakterikülvi vastuse saabumist. 

Punktsiooni teostamine on tehniliselt lihtne ja 

komplikatsioone esineb väga harva. Kui ultraheliaparaat 

on käepärast, siis sellega on võimalik 

enne punktsiooni kontrollida kusepõie piisavat 

täitumisastet. 

– Keskjoa uriinist või uriinikotiga kogutud uriinist 

tehtud analüüsis loetakse positiivseks bakterite 

kasv 10 5 /ml. Kui uriin on kusepõies olnud vähem 

kui neli tundi, siis bakterite kasv 10 3 /ml ei 

välista infektsiooni võimalikkust. 

– Ravi alustamisel tehakse infektsiooni tõenäosus 

kindlaks testribaga või uriini mikroskopeerimisel. 

Positiivne nitrititest on usaldatav infektsiooni 

näitaja, kuid testi kasutatavust piirab asjaolu, 

et enterokokk, Staphylococcus saprophyticus 

ja teatud Acinetobacteri tüved ei tooda nitriteid. 

Imikutel ei püsi uriin alati kusepõies 

piisavalt kaua. 

Testriba tundlikkus leukotsüütide määramisel 

on suur, seetõttu tuleb positiivne testriba tulemus 

kinnitada sedimendiuuringul (vähemalt 5 

leukotsüüti vaateväljas omavad tähtsust) või 

kambriloendusel (vähemalt 25 leukotsüüti/ 

mm 3 tsentrifuugimata uriinis). 

Kui värsket tsentrifuugimata uriiniproovi mikroskopeerides 

nähakse vaateväljas mitmeid 

sarnaseid baktereid, siis on infektsioon tõenäoline. 

– Sümptomitega lapse ravi tuleb alustada kohe, kui 

vajalikud uriini bakterikülvid on võetud (kas üks 

proov kusepõie punktsioonil või kaks keskjoa 

uriinianalüüsi). Kui UTI diagnoos ei leia 

kinnitust, lõpetatakse ravi ja loobutakse ka planeeritud 

urotrakti uuringutest. 

– Põhiline vigade allikas bakterite kasvu hindamisel 

on analüüsi kogumise tehnika. Urineerimisel 

kontamineerub uriin alati perineaalsete bakteritega, 

mistõttu selliselt kogutud uriiniproov ei ole 

kunagi steriilne. Bakterite kasvu diagnostilisi 

piire määrates tuleb alati arvestada uriinianalüüsi 

kogumise tehnikat. Puhtalt kogutud keskjoa 

uriiniproov on kõige parem mitteinvasiivne 

meetod. Tehniliselt on see võimalik võtta ka 

potti kasutavalt lapselt, kui analüüsinõu asetada 

poti eesmisse osasse nii, et uriinijoa keskmine 

osa satub nõusse (vt. joonis 32.32). 

Urotrakti infektsiooni taseme 

määramine 

– Kui CRV väärtus ületab 40 mg/l ja lapse kehatemperatuur 

on vähemalt 38,5 0 C, siis on tegemist 

neerutaseme infektsiooniga. 

– Ülaltoodud kriteeriumitest sõltumata tuleb kõi- 

769 

32.32 

kidel alla 3 kuu vanustel lastel esinevaid uroinfektsioone 

pidada püelonefriitideks. 

Ravi põhimõtted 

– Ravi teostamise koht: 

alla 2-aastast palavikuga uroinfektsioonihaiget 

tuleb kõigepealt ravida haiglas 

üle 2-aastane laps tuleks saata haiglasse juhul, 

kui tal esineb raskeid üldnähte. Üldjuhul võib 

eelkooli- ja kooliealise lapse uroinfektsiooni 

ravida kodustes tingimustes. 

– Enne bakterikülvi vastuse saamist võib alustada 

E. coli-vastast ravi, sest see on kõige tavalisem 

UTI tekitaja. 

– Kõrge palavikuga, puutehellade ja kõrge CRVga 

imikute ravi tuleb alustada haiglas parenteraalselt 

ja jätkata seni, kuni püsib palavik või 

CRV tõus. Vajadusel võib ravi jätkata veel peroraalselt. 

Antibakteriaalne ravi 

Peroraalne Peroraalne ravi 

ravi 

– Koolieelsete ja kooliealiste laste neerutaseme 

infektsiooni ravitakse suukaudselt sulfatrimetoprimiga 

või 2.–3. põlvkonna tsefalosporiinidega. 

– Kusepõietaseme infektsiooni raviks sobib samuti 

sulfatrimetoprim. Kasutada võib ka pivmetsillinaami, 

tsefalosporiini ja eraldi trimetoprimi. 

– Enterokokkide ravis on efektiivsed amoksitsilliin 

ja nitrofurantoiin. 

Joonis 32.32. Puhtalt kogutud keskjoa uriiniproovi 

saamiseks asetatakse analüüsinõu poti eesmisse 

osasse nii, et uriinijoa keskmine osa satub nõusse.


Parenteraalne Parenteraalne ravi ravi haiglas 

haiglas 

– Tsefalosporiinid on efektiivsed gramnegatiivsete 

kepikeste poolt tekitatud infektsiooni ravis. UTI 

parenteraalseks raviks sobivad tsefuroksiim 

(100 mg/kg/ööp.), tsefotaksiim (100 mg/kg/ 

ööp.), tseftriaksoon (80 mg/kg/ööp.) ja tseftasidiim 

(100 mg/kg/ööp.). Ülaltoodud ravimid 

erinevad üksteisest põhiliselt hinna poolest. Erinevalt 

teistest antakse tseftriaksooni ööpäevas 

ühekordse annusena. 

– E. coli tüvedele toimivad efektiivselt ka aminoglükosiidid, 

mis erituvad uriiniga, olles seega 

sobivad UTI raviks. Erinevad aminoglükosiidipreparaadid 

ei erine toksilisuse poolest suuresti. 

Praktikast lähtudes võib aminoglükosiidide kasutamist 

UTI ravis lastel pidada ohutuks. 

– Kui haigusetekitajaks on enterokokk, siis tuleb 

parenteraalne ravim vahetada amoksitsilliini 

vastu. 

Ravi Ravi kestus kestus 

kestus 

– Ravi pikkus sõltub infektsiooni raskusest, lapse 

vanusest ja haigusetekitajast. 

– Imikutel peaks ravi kestma 10 päeva. 

– Vanematel lastel peaks kusepõiepõletikku ravima 

vähemalt 5 päeva, et vältida kiiresti tekkivaid 

retsidiive. 

Muu ravi 

– Raske kõhukinnisus suurendab ohtu haigestuda 

urotrakti infektsiooni. Seega tuleks uroinfektsiooniga 

lapsel alati diagnoosida ja ravida ka 

kõhukinnisust. 

770 

Urotrakti täiendavad uuringud 

– Vt. skeem 32.32. 

– Tc99DMSA süstemaatilist kasutamist ei soovitata, 

sest ei tunta veel põhjalikult selle uuringu 

tulemuste tähendust jälgimisele. 

– Lisaks vesikoureteraalsele refluksile otsitakse 

järgmisi arenguanomaaliaid: 

hüdronefroos 

ureterotseele (kusejuhasong) 

poistel esinev ureetraklapp. 

– Kirurgilist ravi vajavaid arenguanomaaliaid avastatakse 

umbes 25%-l patsientidest. Infektsioon 

kordub kõige sagedamini patsientidel, kes on 

põdenud infektsiooni kusepõie tasemel ja kellel 

ei esine arenguanomaaliaid. 

Infektsioonijärgne jälgimine 

– Kõikidelt uroinfektsiooni läbipõdenud lastelt 

võetakse poole aasta jooksul iga kuu uriiniproov. 

Analüüsiks võib imikutel olla uriinikotiga 

kogutud uriin ja koolieelsetel või kooliealistel 

lastel keskjoa uriin. Kui neis analüüsides on infektsioonile 

viitav leid, siis tuleb diagnoosi kinnitamiseks 

enne ravi alustamist korrata uriinianalüüsi 

või teha kusepõie punktsioon. 

– Kui UTI ei kordu poole aasta jooksul ja lapsel ei 

esine neeruvaagnaid laiendavat (suurem kui II 

astme) refluksi, siis võib jälgimise lõpetada. 

Retsidiivivastane ravi 

– Lastel, kellel esineb III-V astme VUR, tuleb retsidiivivastast 

ravi alustada kohe esimese uroinfektsiooni 

järel. Ravi jätkatakse refluksi kadumiseni 

või seni, kuni refluksi aste on muutunud

nii väikeseks, et neeruvaagnad miktsiooni ajal 

enam ei laiene. 

– Retsidiivivastastest ravimitest on tõhusaim nitrofurantoiin 

1–2 mg/kg/ööp. 

– Retsidiivivastase ravi ajal tuleb ka kaebustevabal 

lapsel teha uriinianalüüs neli korda aastas ja 

lisaks sellele alati infektsioonile viitavate vaevuste 

esinemisel. 

– Kui retsidiivivastase ravi ajal esineb kas või 

ükski infektsioon, tuleb teostada urotrakti sonograafiline 

uuring või Tc99 DMSA-stsintigraafia. 

32.33 KUSEPÕIE PUNKTSIOON 


Toimetus 

Põhjus 

– Urotrakti infektsiooni diagnoosi kinnitamine 

Vahendid 

– 20 ml-ne süstal 

– Peen süstlanõel 

– Vahendid naha puhastamiseks, sidematerjal 

– Uricult ® 

– Vere bakterikülvi pudel 

Protseduur 

1. Patsient lamab selili, jalad sirged. Last peab 

keegi rahulikult paigal hoidma. 

2. Enne protseduuri ei tohi laps pikka aega urineerida, 

et kusepõis täituks. Vastuvõtul piisab tunniajalisest 

ootamisest. Lapsele võib vahepeal juua 

pakkuda. 

3. Nahk alakõhu piirkonnas pestakse hoolikalt antiseptilise 

ainega (0,01%-line kloorheksidiinilahus). 

Kui on olemas ultraheliaparaat, siis on 

enne pesemist soovitatav kontrollida kusepõie 

asendit ja täitumusastet. Nüüd (nagu ka punkteerimisel) 

on soovitatav hoida varuks puhas analüüsinõu, 

sest kõhu puhastamisel lapsed sageli 

urineerivad ja seega tekib hea võimalus uriinianalüüsi 

kogumiseks. 

4. Lokaalne tuimastus ei ole tavaliselt vajalik, kuid 

Emla ® -kreemi võib vabalt kasutada. 

5. Protseduuri eel on soovitatav süstlasse tõmmata 

umbes 3 ml õhku, mis visualiseerib paremini 

uriini tulekut süstlasse. Punktsioonikohaks on 

sümfüüsi peal paiknev sügav nahavolt. Nõel 

pistetakse läbi naha suunaga otse alla ning aspireeritakse 

proov (10–15 ml). Kui nõel on sees 

kuni peani, aga uriini ei saada, siis tuleb nõela 

tõmmata aeglaselt väljapoole, samaaegselt kergelt 

aspireerides; mõnikord saadakse uriini selle 

tegevuse käigus. 

6. Nõel eemaldatakse ja punktsioonikohale ase- 

771 

tatakse väike side. Kui analüüsi ei saadud, proovitakse 

umbes 30 minuti pärast uuesti. 

32.40 ANEEMIA LAPSEEAS 


32.40 

Eesmärk 

– Oluline on ära tunda leukeemia ja hemolüütiline 

aneemia, sest need haigused vajavad statsionaarseid 

uuringuid ja ravi. 

– Mõtle, mis on rauavaeguse põhjus, ja vali sobiv 

ravi. 

Ambulatoorsed uuringud 

1. Arvesta hemoglobiini ealisi väärtusi 

vastsündinu 150 g/l 

1–4 kuud 100 g/l 

5 kuud–5 aastat 105 g/l 

6–15 aastat 115 g/l 

– Hinda lapse üldseisundit, naha ja skleerade värvust, 

infektsioonide ja valusündroomi esinemist, 

lümfisõlmede seisundit, maksa ja põrna suurust, 

südamepuudulikkuse nähte, veritsusi ja turseid. 

– Kerge aneemiaga lastel tuleb teha kliiniline vereanalüüs 

(ja retikulotsüüdid, kui selleks on tehnilised 

võimalused). 

– Selgelt aneemilisele lapsele (Hgb < 100) tuleb 

teha täielik kliinilise vere analüüs koos erütrotsüütide 

morfoloogia hindamisega ning retikulotsüütide 

ja SR määramisega. Väikeste rakkude 

populatsiooni esinemine rauavaeguse tekkides 

või selle kadumine ravi käigus kajastub ainult 

histogrammis või mikroskopeerimisel. MCV 

võib olla veel või juba normaalne. Kui MCV on 

normis, konsulteeritakse erialaarstiga (tavaliselt 

tehakse otsene Coombsi test ning uuritakse 

maksa- ja neerunäitajaid ning vere esinemist 

väljaheites ja uriinis). 

– Kui aneemia on ainuke kõrvalekalle vereanalüüsis 

ja Coombsi test on negatiivne ega patsiendil 

ole veritsusi, siis võib edasisi uuringuid teha 

tavalises tempos. 

Rauavaegusaneemia ravi 

– Kui hemoglobiini ja MCV väärtused on võrdselt 

madalad, siis on tegemist rauavaegusaneemiaga. 

Ravi alustatakse ferrosulfaadiga koguses 4 mg/ 

kg/ööp., mis on jaotatud 1–3 doosiks. Ravimit 

võetakse enne sööki koos tsitruseliste mahlaga. 

– Korda 2 nädala pärast hemoglobiinianalüüsi ja 

võimalusel kontrolli ka retikulotsüüte (ning 

erütrotsüütide morfoloogiat mikroskoopiliselt). 

Positiivne ravitulemus kinnitab diagnoosi. Kiirem 

retikulotsütoosi tõus, võrreldes hemoglobiiniväärtuse 

tõusuga, on rauaravi efektiivsuse


näitaja. Jätka rauaravi 3 kuud hemoglobiini 

normaliseerumise järel. 

Rauavaeguse põhjuste selgitamine 

– Leia alati rauavaeguse tekkepõhjus. Kui ravitulemused 

on halvad, vaata diagnoos uuesti üle. 

Dieedianamnees, näiteks nädala menüü üleskirjutamine 

Andmed väljaheite kohta (musta värvi?) 

Kasvukõver; vajadusel tsöliaakia diagnoosimiseks 

retikuliini antikehade määramine 

Hematuuria ja meleena väljaselgitamine (uuring 

peitevere avastamiseks tehakse kolmes 

väljaheiteanalüüsis). Kui saadakse korduvalt 

positiivne tulemus, siis tuleb laps saata haiglasse 

(SR määramine, Meckeli divertiikuli 

väljaselgitamine). Diferentsiaaldiagnostiliselt 

tuleb mõelda ka terminaalsele koliidile ja 

vanematel lastel haavandilisele koliidile. 

– Mõnikord võib väikelapse rauavaegus olla tingitud 

liigsest lehmapiima kasutamisest. Patsiendil 

on siis ka hüpoproteineemia, mis möödub rauaraviga. 

Enamasti võib juba anamneesi alusel 

anda soovituse vähendada piima tarbimist. Täielikult 

piimast loobuda ei ole vaja. 

Haiglas teostatavad 

aneemiauuringud ja ravi 

– Kui otsene Coombsi test on positiivne, siis on 

tegemist autoimmuunse hemolüütilise aneemiaga 

(AIHA). Prednisoloonravi alustatakse kohe, 

annuseks 2–4 mg/kg/ööpäevas, jaotatuna kolmeks. 

Erütrotsüütide massi ülekannet tehakse 

ainult hädaolukorras. 

– Kui on tegemist hemolüütilise aneemiaga, 

Coombsi test on negatiivne ja hemogrammis on 

sferotsüüte, siis tuleb määrata vastsündinu ja 

tema ema veregrupid (AB0, Rh). Vanematel 

772 

lastel tuleb täpsustada perekonnaanamnees ja 

määrata erütrotsüütide osmootne resistentsus 

(ka 24-tunnise inkubatsiooni järel). Kaasasündinud 

sferotsütoosi korral tuleb teha erütrotsüütide 

massi ülekanne, kui hemoglobiin on 

selgelt alla 90 g/l. Hemolüüsi astme kohta 

annab informatsiooni seerumi bilirubiini ja 

haptoglobiini määramine. Intravaskulaarse hemolüüsi 

tunnuseks on plasma kõrge hemoglobiinisisaldus, 

kadunud haptoglobiini sidumisvõime 

või erütrotsüütide fragmendid värvitud 

preparaadis. 

– Kui aneemiast hoolimata on retikulotsüütide 

arv väike ning MCV ei ole madal, siis on tegemist 

aplaasiaga. Hinda hoolega kogu hemogrammi 

(leukotsüüdid, trombotsüüdid) ja tee 

kindlaks, et lapsel ei ole kaasasündinud sferotsütoosi 

(aplastiline kriis). Kõige tõenäolisem 

on transitoorne erütroblastopeenia (TEC), 

imikutel võib esineda Diamondi-Blackfani 

sündroom ja eelkooliealistel Fanconi sündroom 

(anomaaliad, kõrge fetaalne hemoglobiin, suurevõitu 

MCV). Luuüdiuuring tehakse valikuliselt. 

Kui tekib leukeemia kahtlus, siis vajab 

laps kiiret luuüdiuuringut, mis tehakse spetsialiseeritud 

osakonnas. 

– Mikrotsütaarne aneemia, mis ei reageeri rauale, 

võib olla talasseemia või hemoglobinopaatia 

tunnuseks. Täpsusta perekonnaanamnees, uuri 

vanemate hemoglobiini ja MCV-d ning lapse 

fetaalset Hgb-d ja Hgb-elektroforeesi. 

Diagnoosivariandid ja nendeni viivad 

uuringud 

– Vt. skeem 32.40.

32.41 HEMATOOMID JA 

PETEHHIAD LAPSEL: ITP JA 

SELLE DIFERENTSIAAL- 

DIAGNOSTIKA 


ITP sümptomid 

– ITP (idiopaatiline trombotsütopeeniline purpur) 

on autoimmuunne äge haigus, mille puhul 

trombotsüütide eluiga on tugevasti lühenenud. 

– ITP-patsient on tavaliselt heas üldseisundis olev 

eelkooliealine laps, kellel esineb hematoome, 

petehhiaid ja isoleeritud trombotsütopeeniat. 

Umbes pooltel patsientidel on 2–3 nädala eest 

olnud mõni äge infektsioon või neid on vaktsineeritud. 

– Kui lapse üldseisund pole rahuldav ning tal on 

palavik, tuleb mõelda teistele haigustele (meningokokiline 

sepsis, leukeemia): vt. palavik ja 

lööve lapsel (31.12) ja Henochi-Schönleini purpur 

(33.07). 

Anamnees 

– Tarvitatud ravimid 

– Infektsiooni tunnused 

– Vaktsineerimised 

– Võimalikud haigused ümbritsevas keskkonnas 

– Uriini ja väljaheite värvus 

– Peavalu 

– Kõhuvalud (Henochi-Schönleini purpur?) 

– Liigeste vaevused (Henochi-Schönleini purpur?) 

– Suguseltsis esinevad haigused (autoimmuunsed 

haigused?) 

Uuringud 

– Infektsiooni tunnused 

– Veritsuse tunnused 

– Maksa ja põrna suurus 

– Kasvajad 

– Hemangioomid (võivad kulutada trombotsüüte) 

– Pea, kaela ja kõhu auskultatsioon (arteriovenoossed 

väärarendid?) 

– Tervisekeskuses (polikliinikus) saab erakorraliselt 

teha kliinilise vereanalüüsi, hemogrammi 

ja CRV, juhul kui 

hematoome ja petehhiaid on vähe ning diagnoos 

ebaselge (normaalsete tulemuste puhul 

puudub vajadus last edasistele uuringutele 

saata) 

algdiagnoos (näiteks ITP või aneemia) määrab 

edasise ravikoha. 

ITP ravi jätkamine kodus 

– Kui diagnostiline luuüdiproov on võetud ja sedastatud, 

et lisaks petehhiatele muid veritsuse 

773 

tunnuseid ei esine, siis võib lapse koju saata, 

sõltumata trombotsüütide tasemest. 

– Kooli ja lasteaeda minek on lubatud alles pärast 

nende asutuste personali informeerimist. 

– Aktiivsemat liikumist saab lubada alles siis, kui 

trombotsüütide hulk ületab 50 x 10 9 /l. 

– Kindlasti on vastunäidustatud atsetüülsalitsüülhape. 

– Hemoglobiin, trombotsüüdid, erütrotsüüdid 

uriinis ja vajadusel ka väljaheites määratakse 1– 

2-nädalase vahega. Kui trombotsüütide väärtus 

hakkab tõusma, siis tehakse kontrollanalüüse 

harvemini. Jälgimine lõpetatakse, kui trombotsüütide 

tase on kahel korral üle 150 x 10 9 /l. 

32.50 KÕRGENENUD 

KOLESTEROOL LAPSEEAS: 

DIAGNOSTIKA JA RAVI 

Matti Salo 

32.50 

Eesmärk 

– Selgitada välja hüperkolesteroleemiat põdevad 

lapsed vanematel esineva südamepärgarteritõve 

ja lipiiditaseme alusel. Kõiki lapsi haaravat 

sõeluuringut ei peeta vajalikuks. 

Riskiperekondadesse suunatud 

sõeluuring 

– Hüperkolesteroleemiat on põhjust otsida peredest, 

kus esineb varast südamepärgarteritõbe 

(südame pärgarterite ateroskleroosi) 

isal või vanaisal < 55 aasta vanuses ja emal 

või vanaemal < 65 aasta vanuses või 

hüperlipideemia 

- S-kolesterool ≥ 8,0 mmol/l või 

- S-LDL-kolesterool ≥ 6,0 mmol/l või 

- S-triglütseriidid ≥ 5,0 mmol/l või 

- kui tagasihoidliku hüperlipideemiaga kaasneb 

madal (< 0,9 mmol/l) S-HDL-kolesterool. 

– Riskirühma kuuluva perekonna üle 2-aastastel 

liikmetel määratakse 12-tunnise nälgimise järel 

S-kolesterooli, S-HDL-kolesterooli ja S-triglütseriidide 

väärtus ning Friedewaldi skeemi 

järgi (24.83) S-LDL-kolesterool. 

– Sõeluuringus avastatud kõrgenenud väärtused 

kontrollitakse uuel mõõtmisel. 

– Sekundaarsed hüperlipideemia põhjused lülitatakse 

välja ravieelselt S-T4, S-TSH,S-ALAT, Salbumiini 

ja uriinis albumiini määramisega. 

– Noori südamepärgarteritõve- ja hüperlipideemiahaigeid 

teavitatakse nende laste ja lapselaste 

uurimise tähtsusest. Suunatud sõeluuringu võib 

alustada üldarst. 

– Haiglate sisehaiguste osakonnad ja lastehaiglad


Hüperkolesteroleemia astmed 

peavad omavahel kokku leppima laste uurimise 

ja tulemuste tõlgendamise koordineerimises. 

– Kui suguseltsis on esinenud palju südamepärgarteritõbe, 

siis võib uuritul avastatud hüperlipideemia 

põhjustada lähisugulastele muret. Kuna 

pereuuringud eeldavad sageli eri paikkondades 

elavate isikute informeerimist ja uurimist, siis 

tuleks mõelda perekondade suunamisele keskhaiglate 

juures asuvatesse geneetikaosakondadesse. 

Hüperkolesteroleemia astmed 

– Vt. tabel 32.50. 

Tabel 32.50 

S-koles-t S-koleserool 

terool-LDL 

Normis < 5,5 < 4,0 

Tõusnud 5,5–6,9 4,0–5,4 

Tugevasti ≥ 7,0 ≥ 5,5 

tõusnud 

Ravi alused ja teostus 

– Kui seerumi kolesteroolisisaldus on < 5,5 mmol/ 

l (LDL < 4,0), siis edasist ravi ja uuringuid pole 

tarvis teha. 

– Kui seerumi kolesteroolisisaldus on mõõdukalt 

tõusnud, siis piisab enamasti dieetravist ja 

jälgimisest 3, 6 ja 12 kuu pärast. Kui 6–12 kuud 

kestnud ravi ei vähenda S-kolesterooli alla 5,5 

või S-LDL-kolesterooli alla 4,0, siis vajab laps 

täiendavaid uuringuid lastepolikliinikus, kus 

töötab lasteendokrinoloog või hüperlipideemia 

ravile spetsialiseerunud lastearst. Toitumissoovitusi 

annab dietoloog. 

– Kui seerumi kolesteroolisisaldus on tunduvalt 

tõusnud, siis suunatakse laps kohe spetsialiseeritud 

raviasutusse. 

– Medikamentoosse ravi vajalikkuse määrab ära 

pereanamnees (südamepärgarteritõve esinemine) 

ning seda ravi alustab erialaspetsialist (esmaselt 

resiiniga). 

– Enne murdeiga (ja eriti enne kooliiga) vajatakse 

medikamentoosset ravi väga harva. 

Dieet 

– Dieet on tähtsaim hüperlipideemia ravimeetod. 

Dieeti hakatakse sobitama lapsele teisest eluaastast 

alates. 

Piimarasva kasutamist piiratakse: 

- rasvavaba või 1%-line piim 

- rasvavabad või väherasvased piimatooted ja 

juustud. 

774 

Võileivakatteks kasutatakse taimeõli alusel 

valmistatud margariini. 

Rasvase looma– ja sealiha kasutamist piiratakse. 

Täisteratoodete, kaera ja kala kasutamist soovitatakse. 

Organismi Ca-vajaduse rahuldamiseks ei soovitata 

piimast loobuda. 

32.51 ASÜMPTOOMNE 

GLÜKOSUURIA LAPSEEAS 


Eesmärk 

– Teha kindlaks diabeet kui juhuleiuna avastatud 

glükosuuria põhjustaja ning suunata laps viivitamatult 

edasisele ravile. 

– Selgitada välja, kas glükosuuria põhjuseks on 

latentne diabeet, ning korraldada nende haigete 

jälgimine. 

Etioloogia 

– Vere suhkrusisaldus on tõusnud diabeedi või 

mõne muu põhjuse tõttu. 

Umbes 6%-l asümptoomse glükosuuriaga lastest 

kujuneb välja insuliinipuudulikkusega 

diabeet. 

– Stressiolukorrad: 

infektsioonid 

traumad 

põletused 

hüpoksia 

hüpotermia 

operatsioonid 

– Madal neerulävi 

– Kõhulahtisusest tingitud hüponatreemiline dehüdratatsioon 

– Osa ravimeid võib suurtes annustes manustatult 

tekitada uriinis positiivse glükoosireaktsiooni: 

tsefalosporiinid 

G-penitsilliin 

nalidiksiinhape 

nitrofurantoiin 

põletikuvastased vahendid 

askorbiinhape. 

Asümptoomse glükosuuria 

avastamise järgse tegevuse 

strateegia 

1. Viivitamatult määrata lapsel veresuhkru väärtus. 

– Kui tühja kõhuga on plasma veresuhkur > 7,8 

mmol/l või pärast sööki >11,1 mmol/l (veeniveres 

vastavalt 6,7 või 10 mmol/l ), siis on 

diabeedi diagnoos enam-vähem kindel ja laps 

saadetakse erakorraliselt statsionaari täienda-

vatele uuringutele (suukaudne glükoosi koormustest) 

ja ravile. 

– Kui on võimalik määrata ainult söömisejärgne 

veresuhkru väärtus ja see on plasmas < 

11,1 mmol/l, siis tuleb järgmisel päeval kontrollida 

lapse veresuhkrut tühja kõhuga. Kui 

tulemus on > 7,8 mmol/l, siis tuleb laps saata 

statsionaari. 

2. Kui veresuhkru väärtus on < 6,7 mmol/l, siis 

võib uuringuid jätkata ambulatoorselt. 

– Uriiniproovi kontrollitakse pärast stressifaktori 

(näiteks infektsiooni) kõrvaldamist. 

– Uuritakse glükolüseeritud hemoglobiini 

(HbA1c). 

– Määratakse kõhunäärme beetarakkude vastased 

antikehad (ICA). 

3. Kui ülaltoodud analüüsid on normis ja peres ei 

ole IDDM-haiget (IDDM = insulin dependent 

diabetes mellitus e. insuliinisõltuv diabeet), siis 

võib loobuda lisauuringutest ja ka järelkontroll 

ei ole vajalik. 

4. Uuringute jätkamine on vajalik 

– kohe, kui avastatakse 

- võimaliku stressfaktori kõrvaldamise järgselt 

korduv glükosuuria 

- HbA1c tõus üle laboratoorsete normnäitajate. 

– 2–3 nädala pärast, kui 

- avastatakse kõhunäärme beetarakkude vastased 

antikehad 

- peres on IDDM-haige. 

5. Täiendavad uuringud tuleks teha spetsialiseeritud 

lasteosakonnas. 

– Vanemad jälgivad kodus testribadega, kas 

hommikuses uriinis on suhkrut, ja paari 

nädala möödumisel tehakse i/v glükoosiproov. 

– Jälgimine lõpetatakse lastel, kelle hüperglükeemia 

on ajutine, kel ei esine kõhunäärme 

beetarakkude vastaseid antikehi ja kellel on 

seerumis vaba insuliini tase > 46 mU/l. 

– Haigetel, kellel esinevad kõhunäärme beetarakkude 

vastased antikehad ja kellel vaba 

insuliini tase on < 25 mU/l, kujuneb diabeet 

välja tõenäoliselt aasta jooksul pärast glükosuuria 

ilmumist. Vanematele tutvustatakse 

hüperglükeemia sümptomeid. 

32.52 KASVAMINE JA 

KASVUHÄIRED LASTEL 

Toimetus 

Põhimõtted 

– Kasvuhäiretega laste kasvukõverate hoolikas 

analüüs on diagnostikas väga oluline. 

– Selgitatakse välja ravi vajavad seisundid (kilp- 

775 

32.52 

näärme funktsioonihäired, tsöliaakia, kasvuhormooni 

vaegus, hüperkortisolism). 

– Pikkuskasvu häire psühhosotsiaalseid jääknähte 

ennetatakse või ravitakse. Osal juhtudest kiirendatakse 

kasvu isegi siis, kui spetsiifilist ravi 

vajavat etioloogilist faktorit ei ole. 

– Spetsialistiga konsulteeritakse õigeaegselt kõikidel 

ravi vajavatel pikkuskasvu häire juhtudel. 

Suhteline pikkus ja oodatav 

pikkus 

– Suhtelise pikkuse mõiste kasutamisel ei kehti 

ealised ja soolised iseärasused. See näitaja toob 

ära erinevuse soole ja vanusele vastavast keskmisest 

pikkusest SD-ühikutes (standardhälve e. 

standarddeviatsioon) ning keskmise pikkusega 

lapsel on ta 0. Pideva ühtlase kasvu korral püsib 

suhteline pikkus peaaegu muutumatuna. 

– Oodatava pikkuse saab arvutada valemi järgi 

((vanemate pikkuse keskmine) –170)/10. 

Näiteks kui isa pikkus on 185 cm ja emal 165 

cm, siis on lapse oodatav pikkus ((185+165)/ 

2–170)/10=5/10=0,5 SD. 

– Teine võimalus oodatava pikkuse leidmiseks on 

kasutada kasvukõvera protokollidel olevat nomogrammi. 

Sünni ja murdeea vaheline kasv 

– Kasv suubub oma “kindlasse voolusängi” enamasti 

esimese eluaasta jooksul. Edaspidi toimub 

kasvamine ühtlaselt, ilma et suhteline pikkus 

muutuks. 

– Esimese eluaasta järgselt laste kasvu kiirus aeglustub 

kuni murdeeas toimuva kasvuspurdini, 

osadel lastel esineb 6–8 aasta vanuses väike 

“keskmise lapseea kasvuspurt”. 

– Murdeiga vt. 32.55. 

Pikkuse ja kaalu sõeluuring 

kasvukõvera alusel 

Pikkuse Pikkuse Pikkuse sõeluuring 

sõeluuring 

– Suhtelise pikkuse kõrvalekalle –2,5 – +2,5 SD 

või oodatavast pikkusest lähtudes –2,0 – +2,0 

SD 

– 0–2-aastased lapsed: suhteline pikkus muutub 

üle +1 SD poole aasta jooksul või üle +1,5 SD 

pikema aja jooksul, samuti üle –1 SD muutus. 

– Üle 2 aasta vanused lapsed: suhteline pikkus 

muutub üle +0,7 SD või üle –0,5 SD aasta 

jooksul või üle +/–1 SD pikema aja jooksul. 

Kaalu Kaalu sõeluuring 

sõeluuring 

– 0–2-aastased lapsed: suhteline kaal erineb –10% 

– +20%. 

– Üle 2 aasta vanused lapsed: suhteline kaal erineb 

–15% – +25%. 

– Suhtelise kaalu muutus on üle +/– 10%.


Lühikese kasvu põhjused 

Kaasasündinud Kaasasündinud kasvuhäired 

kasvuhäired 

– Vähene kasvupotentsiaal (päritud lühike kasv 

täiskasvanueas) ja aeglane kasvutempo (kasvamise 

jaotumine tavalisest pikemale ajale) on 

teineteisest sõltumatud, pärilikud, lapse lühikest 

kasvu põhjustavad omadused. Suuremal osal 

kasvuhäiretega lastest esinevad mõlemad ülaltoodud 

omadused (nn. kahekordne miinusvariant). 

Väike kasvupotentsiaal ilmneb ühtlase (oma 

kasvukõverat jälgiva) kasvuna. Luuline vanus 

on normaalne. Diferentsiaaldiagnostiliselt tuleb 

mõelda düsplaasiale (istepikkus!) ja pärilikule 

kasvuhormooni vaegusele. 

Aeglasele kasvutempole on iseloomulik suhtelise 

pikkuse vähenemine esimeste eluaastate 

jooksul. Enne diagnoosi püstitamist tuleb 

välja selgitada krooniliste haiguste esinemine, 

sest ka neile on iseloomulikud taolised nihked 

kasvus. 

– Luustiku haigusi (düsplaasiaid) tuntakse mitukümmend. 

Suurem osa neist on pärilikud. 3 sagedamini 

esinevat osteokondrodüsplaasiat (lühendavad 

täiskasvanuea pikkust 40–50 cm) on 

järgmised: 

kõhrjuushüpoplaasia (autosoom-retsessiivne) 

diastroofiline kasvuhäire (autosoom-retsessiivne), 

millega sageli kaasub märkimisväärne 

liikumispuue 

akondroplaasia (autosoom-dominantne). 

– Rahhiidiga kaasub lühikestest jäsemetest põhjustatud 

kasvuhäire. 

– Tähtsaim kromosoomanomaalia on Turneri 

sündroom (45,X ja karüotüübi variandid 45,X/ 

46,XY). 

– Prenataalsed kasvuhäired võivad tuleneda 

infektsioonidest, platsentaarsetest häiretest ning 

ema narkootikumide või ravimite tarbimisest. 

Omandatud Omandatud kasvuhäired 

kasvuhäired 

– Kasvuhormooni vaeguse aste varieerub nõrgast 

kuni täielikuni. 

Välisandmetel on esinemissagedus koolieas 1 

: 4 000. 

Enamasti on tegemist prenataalse kahjustusega, 

kuid põhjuseks võib olla ka hüpotaalamuse 

piirkonna kiiritusravi või kraniofarüngioom 

ja muud kasvajad. 

Kaasasündinud patoloogia puhul ilmneb kasvu 

pidurdumine juba esimesel eluaastal ja 

suhteline pikkus väheneb jätkuvalt. 

Alla 2 aasta vanuses esineb veerandil haigetest 

hüpoglükeemia, vanematel esineb seda 

harvem. 

Välisilme tüüpilisteks joonteks on suur kolju, 

rohke nahaalune rasvkude (eriti kõhu piirkonnas) 

ja keskmisest suurem suhteline kaal. 

776 

– Hüpotüreoosi korral suhteline pikkus on vähenenud 

ja kaal samaaegselt tõusnud. Luuline vanus 

on kalendaarsest vanusest maha jäänud. 

– Hüperglükokortikoidismi (sageli ravi kõrvaltoime) 

puhul toimub suhtelise kaalu tõus ja pikkuse 

vähenemine sarnaselt hüpotüreoosiga. 

Pikkuskasv ei ole nii tugevalt häiritud kui hüpotüreoosi 

korral. 

– Raskekujuline psühhosotsiaalne kasvuhäire 

(emotsionaalne deprivatsioon) võib kasvuhormooni 

sekretsiooni vähenemise kaudu viia samuti 

pikkuskasvuhäire väljakujunemisele. 

Lühikese kasvu põhjuste selgitamine 

– Kasvuandmete täpne analüüs (kusjuures täpsustatakse 

algsed näitajad ja mõõtmispäevad); oluline 

on selgitada, kas tegu on kaasasündinud 

(ühtlane kasv) või omandatud (pidurdunud kasv) 

häirega. 

– Pidurdunud pikkuskasv 

Pidurdunud pikkuskasvule lisanduv suhtelise 

kaalu suurenemine viitab hüpotaalamuse kahjustusele 

(kasvuhormooni vaegus), hüpotüreoosile 

või hüperglükokortikoidismile; suhtelise 

kaalu vähenemine viitab alatoitumusele 

(tsöliaakia) või siseelundite haigusele. 

Hüpotüreoosi ja tsöliaakia välistamiseks teostatakse 

laboratoorsed uuringud (TSH, T4, 

gliadiini- ja retikuliiniantikehad). 

Üldhaiguste avastamiseks tuleks määrata ka 

kliinilise vere näitajad, SR ning vereseerumist 

elektrolüüdid, kaltsium, kreatiniin ja vere pH. 

Kasvuhormooni määratakse alles pärast seda, 

kui on välistatud hüpotüreoosi, tsöliaakia ja 

psühhosotsiaalsete kasvuhäirete esinemine, 

sest kõik eelnimetatud võivad põhjustada 

sekundaarse kasvuhormooni vaeguse. 

– Ühtlane kasv 

Kontrollitakse vanemate ja lähisugulaste kasvuandmeid 

(normaalset varianti kinnitab ühtlaselt 

kasvanud ja normaalse täispikkuse saavutanud 

lähisugulane). 

Mõõdetakse istepikkus (ka lühikasvulistel 

lähisugulastel). 

Otsitakse märgatavaid arenguhäireid ja eripärasusi 

välimuses. 

Selgitatakse tüdruku karüotüüp (Turneri sündroom 

ja selle variandid). 

Lühikese kasvu ravi 

– Lühikese kasvu psühhosotsiaalsed tagajärjed 

võivad olla märkimisväärsed. 

– Ümbruskond suhtub lühikasvulisse inimesse 

pikkuse, mitte tõelise vanuse järgi. 

– Ravi eesmärgiks on mõjutada lapse eneseväärikustunnet 

ja soodustada kasvu. 

– Seoses sünteetiliste ravimite kasutusele võtmi-

sega on kasvuhormoonravi muutunud kättesaadavamaks. 

Samas on muutunud raskemaks hormoonravi 

näidustuste määramine, sest puuduvad 

kindlad kriteeriumid. Ravi on pikaajaline ja 

süste tehakse kord päevas. 

Pika kasvu põhjused ning vajalikud 

uuringud 

Ühtlane Ühtlane kasv 

kasv 

– Kõige sagedasem on pärilik normaalvariant. 

Pärilik anamnees on diagnostikas tähtis. 

Olulised patoloogilistest seisunditest eristavad 

näitajad on normaalsed kehaproportsioonid ja 

luuline vanus. 

– Marfani sündroomile ja homotsüstinuuriale on 

iseloomulik jäsemete liigkasv (istepikkuse suhtelise 

osa vähenemine). Marfani sündroomi 

kahtlusel otsitakse läätse dislokatsiooni ja mitraalklapi 

prolapsi. 

– Kromosoompatoloogiale (Klinefelteri sündroom 

ja selle variandid) on iseloomulik paariprotsendiline 

liigkasv, põhiliselt jäsemete arvelt. 

Diagnoosi kinnitab karüotüübi uuring. 

– Anomaaliate ja düsmorfsete näojoonte esinemine 

viitab Soto või Beckwithi-Wiedemanni 

sündroomile. 

Kiirenenud pikkuskasv 

– Tavalise rasvumisega kaasub kasvu ja luustiku 

küpsemise mõõdukas kiirenemine. Adipoossus 

777 

32.52 

koos suhtelise pikkuse vähenemisega on alarmeeriv 

näitaja (vt. ülalpool). 

– Enneaegse puberteediga (32.55) kaasuvad kasvu 

ja luustiku küpsemise kiirenemine ning hiljem 

märgid androgeensete või suguhormoonide toimest. 

– Kaasasündinud neerupealise hüperplaasia puhul 

esinev androgeenide üleküllus kiirendab kasvu. 

Puberteet algab mõlemal sugupoolel enneaegselt. 

– Hüpertüreoosi puhul võivad kasvu ja luustiku 

küpsemise kiirenemine ennetada diagnoosi püstitamist 

aastate võrra. Patognoomne on samaaegne 

suhtelise kaalu vähenemine. 

Äärmusliku pikkuskasvu takistamine 

– Tütarlapse liigne pikkus võib kahjustada tema 

terve mõistuse ja isiksuse kujunemist. 

– Täiskasvanuea pikkust püütakse ette ennustada. 

– Täiskasvanu pikkust vähendab lasteendokrinoloogi 

poolt alustatud östrogeenravi (isegi üle 10 

cm, kui ravi alustatakse eas, kus luuline vanus 

vastab 10-le eluaastale). Ravi võimaldab vähendada 

edaspidist kasvu umbes 1/3 võrra. Kui pikkust 

on ennustatud üle 185 cm, siis seda loetakse 

ravi alustamise näidustuseks. 

Adipoossus 

– Eelkooliealistest lastest umbes 6% on adipoos-


Luulise vanuse määramisel vajaminevad röntgeniülesvõtted 

Oodatav luuline vanus (a.) Vajalikud röntgeniülesvõtted 

Istepikkuse normaalne protsentuaalne osa (95%–lise täpsusega) 

Vanus (a.) Poisid ja tüdrukud Vanus (a.) Poisid Tüdrukud 

0.25 60,0–72,5 9,0 50,5–55,5 50,7–55,8 

0,50 60,7–71,4 10,0 49,9–54,9 50,2–55,5 

1,0 60,3–68,2 11,0 49,5–54,6 50,0–55,3 

1,5 59,3–66,1 12,0 49,1–54,1 49,9–55,1 

2,0 58,3–64,2 13,0 48,8–53,8 50,1–55,0 

2,5 57,2–62,5 14,0 48,8–53,7 50,5–55,0 

3,0 56,1–61,3 15,0 48,9–53,7 51,1–55,1 

4,0 54,5–59,5 Täisk. 51,1–55,9 51,6–56,4 

5,0 53,4–58,3 

6,0 52,5–57,3 

7,0 51,8–56,6 

8,0 51,2–56,1 

sed (kaal ületab vähemalt 20% pikkusele vastavat 

vajalikku kaalu). 

– Üle 10%-line kaalu tõus aastas ja üle 5%-line 

tõus lühema aja jooksul vajab tähelepanu. 

– Riskifaktoriteks on: 

vanemate adipoossus 

kriisisituatsioonid elus 

füüsiliste puuete olemasolu. 

– Vähem kui 10%-l juhtudest on adipoossuse 

põhjuseks mõni konkreetne haigus. 

– Adipoossus imikueas tähendab 2,5-kordset ohtu 

olla adipoosne ka koolieas. Siiski on 80% adi- 

778 

poossetest imikutest koolieaks normaalkaalulised. 

– Adipoossusega käivad koos hea isu, rohke 

maiustuste, magusate jookide ja vahepalade tarbimine. 

– Kui adipoossed tütarlapsed jõuavad sageli varem 

puberteeti, siis adipoossetel poistel, vastupidi, 

on puberteet tihti hilinenud. 

Ravi 

Ravi 

Tabel 32.52a 

Poisid Tüdrukud 

0–0,2 0–0,2 Mõlemad põlved ja pahkluud külgvaates 

0,2–2,0 0,2–1,0 Vasak õlaliiges, küünarliiges, labakäsi, puus, põlv ja labajalg 

eestvaates ning pahkluu külgvaates 

2,0–5,0 1,0–3,0 Vasak labakäsi eestvaates 

5,0–8,5 3,0–7,0 Vasak labakäsi ja küünarliiges eestvaates 

8,5– 7,0– Vasak labakäsi eestvaates, küünarliiges eest- ja külgvaates 

Luulise vanuse määramine röntgeniülesvõtete alusel – meelespea 

Luuline vanus 

Parameeter Poisid Tüdrukud 

Õlaluu mediaalse epikondüüli ilmumine 6,25 3,4 

Kodarluu pähiku ilmumine 5,2 3,9 

Küünarluu pähiku ilmumine 9,7 8,0 

Õlaluu lateraalse epikondüüli ilmumine 11,2 9,2 

Küünarluu pähiku algav fusioon külgülesvõttel 13,5 11,5 

Küünarluu pähiku täielik fusioon külgülesvõttel 14,5 12,5 

Tabel 32.52b 

Tabel 32.52c 

– Kõige kergem on piiri panna kehakaalu tõusule 

siis, kui märgatavat ülekaalu ei ole veel kujunenud.

– Kasvueas piisab raviks kehakaalu hoidmisest samal 

tasemel, sel juhul pikkuskasv tasandab adipoossuse. 

– Toiduvalikust lülitatakse välja energiarikkad 

toitained. 

– Ravis peab osalema kogu perekond, kusjuures 

vanemaid tuleks nõustada eraldi. 

– Noorte kaalu alandamisel on oluline tähtsus 

rohkel liikumisel. 

Endokriinne Endokriinne adipoossus 

adipoossus 

– Omandatud endokriinset adipoossust (hüpotüreoos, 

kasvuhormooni vaegus, hüperkortisolism) 

iseloomustavad peaaegu alati lühike kasv või 

suhtelise pikkuse vähenemine. Olulise tähtsusega 

diagnostikas on kasvukõvera analüüs. 

Hüpotalaamiline Hüpotalaamiline adipoossus adipoossus 

adipoossus 

– On seotud kahe kaasasündinud sündroomiga. 

Praderi-Willi sündroomi (15. kromosoomi deletsioon) 

tunnusteks on vastsündinu hüpotoonilisus 

(laps õpib kõndima alles 2–2,5 aasta 

vanuses), mahajäämus vaimses arengus, erilised 

näojooned (kitsas otsmik, antimongoliidsed 

pilusilmad, epikantused, väike lõug, erilised 

kõrvalestad), väikesed käed, klino- ja 

sündaktüülia. Poistel ei ole tavaliselt testised 

laskunud skrootumisse. Rasvumine algab 

umbes 2 aasta vanuses ja kujuneb märkimisväärseks. 

Lawrence’i-Mooni-Biedli sündroom pärandub 

autosoom-retsessiivselt. Talle on iseloomulikud 

neljandaks eluaastaks väljakujunev adipoossus, 

sageli lühike kasv, nõrgad vaimsed 

võimed, polü- või sündaktüülia, pigmentretinopaatia 

ja genitaalhüpoplaasia. 

Luulise vanuse määramine 

Vajalikud ajalikud röntgeniülesvõtted 

röntgeniülesvõtted 

röntgeniülesvõtted 

– Vt. tabel 32.52a. 

Tõlgendus 

Tõlgendus 

– Enne käe luustumistuumade ilmumist määratakse 

luulist vanust Elgenmarki järgi ja pärast 

nende ilmumist Creulichi ja Pyle’i järgi. 

– Vt. tabel 32.52b 

Istepikkuse normaalne protsentuaalne 

osa (95%-lise täpsusega) 

– Vt. tabel 32.52c 

32.55 PUBERTEET JA HÄIRED 

SELLE KULUS 

Toimetus 

Eesmärk 

– Selgitada muutused puberteedi kulus (nõuandlas 

ja kooli arstipunktis). 

779 

32.55 

Puberteedi arengustaadiumid 

(Tanneri skaala järgi) 

Rinnanäärmed 

Rinnanäärmed 

– M1 

Laps: nahapinnast eristub ainult rinnanibu 

(arengu tunnusteta). 

– M2 

Nupustaadium: rind ja rinnanibu on kergelt 

nahapinnast kõrgemal ja palpatsioonil on 

tunda näärmekude, areool on suurenenud. 

– M3 

Rinna ja areooli jätkuv suurenemine, nende 

kontuur moodustab küljelt vaadatuna ühtlase 

kaare. 

– M4 

Areool kerkib ülespoole, moodustades esilekerkiva 

künka. 

– M5 

Küps rind: vaid rinnanibu on kerkinud, areool 

laskub tagasi ühtlaseks kontuuriks. 

Pubitaalkarvastik 



– P1 

Laps: pubitaalpiirkonna karvastik ei erine 

kõhu karvastikust. 

– P2 

Häbememokkadel ja suguti tüvel esineb hõredalt 

pikki, nõrgalt pigmenteerunud, udusule 

taolisi sirgeid või veidi krussis karvu. 

– P3 

Tunduvalt tumedam, tugevam ja enam krussis 

karvastik, mis levib napilt ka häbemeliidusele. 

– P4 

Täiskasvanule iseloomulik karvastik, esineb 

märgatavalt väiksemal alal, ei ulatu reie sisepinnale. 

– P5 

Karvastik levib ka naba suunas. 

Poisi Poisi suguelundid 

suguelundid 

– G1 

Testised (pikkus < 20 mm), skrootum ja peenis 

on oma suuruselt ja proportsioonidelt umbes 

samasugused kui varases lapseeas. 

– G2 

Skrootum ja testised on suurenenud (>20 

mm), skrootumi nahk on punasemaks ja õhemaks 

muutunud, kuid peenis ei ole veel suurenenud. 

– G3 

Peenis on pikenenud ja testised ning skrootum 

on veelgi kasvanud. 

– G4 

Peenis on kasvanud ja muutunud jämedamaks, 

peeniselukk on arenenud, testised ja skrootum 

on suurenenud, skrootum on pigmenteerunud. 

– G5 

Suguelundid on samasuurused ja -kujulised 

kui täiskasvanul.


Puberteedi sõeluuringu reeglid 

Tüdrukud 

Puberteedi sõeluuringu reeglid 

– Vaata tabel 32.55. 

– Vähemalt 1,0-aastane erinevus keskmisest vanemate 

puberteedigraafikus (ema menarhe 13,5 a., 

isa kiireima kasvu iga 14,5 a.) võimaldab lapsele 

1,0-aastase lisanihke vastavas suunas; tähtis on 

ka lapse informeerimine sellest. 

Normaalne kasv murdeeas 

– Kasv murdeeas on kolmeetapiline: 

aeglane kasv varases murdeeas 

keskmiselt 2 aastat kestev kasvuspurt 

kasvamise aeglustumine ja lõppemine. 

– Kasvuspurdi haripunkt on tütarlastel tavaliselt 

12 aasta ja poistel 14 aasta vanuses. 

– Tütarlaste kiireim kasv ajastub tavaliselt M3staadiumisse. 

Umbes veerandil tütarlastest toimub 

kasvuspurt enne pubitaalkarvastiku ilmumist, 

kuid alati enne menarhet. Pärast menarhe 

toimumist lisandub pikkust veel 3–11 cm, keskmiselt 

7 cm. 

– Kui poistel pubitaalkarvastik puudub, siis on 

kasvuspurt veel ees. Kasvuspurt ajastub kolmel 

poisil neljast puberteedi arengu G4-staadiumi. 

Kui peenis ei ole veel jämenenud ja peeniselukk 

ei ole välja kujunenud, siis võib peenis kasvada 

veel 12–30 cm. 

Enneaegne puberteet 

– Diagnoosi selgitamine toimub eriarsti vastuvõtul. 

Üldarsti juures täpsustatakse anamnees ja 

lapse üldseisund ning otsustatakse eriarsti juurde 

saatmise vajalikkus. Uuringuid tuleb alustada 

viivitamatult. 

– Võrreldakse lähisugulaste puberteedigraafikuid. 

– Selgitatakse, kas on esinenud suguhormoonide 

kasutamist, koljutraumasid, koljusisese rõhu 

tõusu nähte, tupevoolust. 

– Analüüsitakse kasvu kulgu: normaalne, ühtlaselt 

Mitte enne Hiljemalt 

M2 8,0 a. 13,0 a. ja 1,25 a. pärast P2 

P2 9,0 a. 13,5 a. 

Kasvu kiirenemine 9,0 a. 13,5 a. 

Menarhe 10,5 a. 15,5 a. ja 4,5 a. pärast M2 

Poisid 

G2 9,5 a. 13,5 a. 

P2 10,0 a. 14,0 a. 

Kasvu kiirenemine 10,5 a. 15,5 a. 

780 

kiirenenud (viitab kaasasündinud häirele) või 

pidurdunud. 

– Tehakse hoolikas puberteedi staatus. 

– Määratakse luuline vanus röntgeniülesvõtete 

alusel. 

– Teostatakse eriuuringud: hormoonide määramine, 

neuroloogi kontroll, nägemisvälja uuring, 

munasarjade ja emaka ultraheliuuring. 

Klassifikatsioon Klassifikatsioon ja ja uuringud uuringud patoloogilise patoloogilise leiu 

leiu 

alusel 

alusel 

Tabel 32.55 

– Ainult rindade kasv tüdrukul (ilma kasvu ja luustiku 

küpsemise kiirenemiseta): informeeritakse 

ja jälgitakse. 

– Isoleeritud androgeensed mõjustused (pubitaalvõi 

aksillaarkarvastiku kasv, naha muutumine 

rasvasemaks, akne või kasvu ja luustiku küpsemise 

kiirenemine, samas ei arene rinnanäärmed 

või testised): põhjus selgitatakse hormoonuuringutel. 

Sageli on tegemist healoomulise neerupealise 

hormoonproduktsiooni suurenemisega, 

kuid väga tähtis on eelnevalt välistada androgeensed 

kasvajad ja hiliselt avaldunud ensüümdefektid. 

– Isoleeritud emakaverejooks: tehakse kolposkoopia 

võõrkeha või sarcoma botryoides’e avastamiseks. 

– Tõeline enneaegne puberteet: hormoonuuringute 

põhjal jaotatakse tsentraalseks või perifeerseks, 

seejärel tehakse kompuuteruuringud (hüpotaalamus, 

kõhupiirkond). 

– Tõelise enneaegse puberteediga tüdrukutest 8/10 

ja poistest 1/3 kuulub rühma, kus ka pikaajalise 

jälgimise käigus ei leita etioloogilist põhjust. 

Puberteediperioodi günekomastia 

poistel 

– Kaasub normaalse puberteediga ja on enamasti 

mööduv, tundmatu etioloogiaga nähtus, mis 

esineb suuremal osal poistest pikkuse ja suguelundite 

kiirenenud kasvu ajal.

– Seisundiga kaasub rinnanäärme hellus, mis võib 

takistada liikumist. 

– Areool ei pigmenteeru normaalselt ja näärmekude 

võib kindlaks teha ainult palpatsioonil 

(läbimõõt < 3 cm). 

– Näärmekude regresseerub sageli mõne kuu möödudes, 

kuid see protsess on seda aeglasem, mida 

rohkem on näärmekude olnud. 

Puberteedi hilinemine 

– Kuigi suurem osa juhtudest kuulub normi variantide 

hulka (2,5% noortest saavutavad sugulise 

küpsuse eakaaslastest üle 2 aasta võrra hiljem), 

vajab kirjeldatud seisundis nooruk siiski informeerimist 

ja tuge, et ei tekiks häireid tema isiksuse 

arengus. 

– Arengu kiirendamine hormoonraviga on sageli 

põhjendatud. 

– Hüpogonadismiga noored tuleks varakult välja 

selgitada ja alustada raviga enne, kui nad selgesti 

erinevad eakaaslastest. 

Põhiuuringud 

Põhiuuringud 

– Põhjusi võib osaliselt selgitada üldarst, kuid alati 

tuleks konsulteerida ka eriarstiga. 

– Lähisugulaste kasvu ja sugulise küpsemise 

graafik (hilinenud puberteediga lapse sugulaste 

puberteedi arengus on täheldatud sama tendentsi) 

– Kroonilise haiguse tunnused (näiteks tsöliaakia, 

Crohni tõbi) 

– Hüpogonadism või lõhna tajumise häired perekonnas 

– Orhiit, testiste operatsioon, ajutrauma, krooniline 

haigus 

– Pikaaegne kortikosteroidravi, kiiritus- või tsütostaatiline 

ravi 

– Kasvu analüüs, luuline vanus, proportsioonid 

(istekõrgus) 

– Puberteedi staatus, testiste mõõtmine, günekomastia 

– Haistmismeele ja värvide tajumise kontroll 

– Neuroloogiline uuring, mis haarab ka silmapõhjade 

ja nägemisväljade kontrolli 

Täiendavad Täiendavad uuringud uuringud 

uuringud 

– Tehakse alati siis, kui anamneesis või põhiuuringute 

tulemustes esineb viiteid muule kui normaalsele 

aeglasele sugulisele küpsemisele. 

– Hormoonuuringud, karüotüüp, röntgeniuuringud 

– Poistel on üks sagedasemaid primaarse hüpogonadismi 

põhjusi Klinefelteri sündroom 

(1:400). Sellele haigusele viitab keha ja eriti jäsemete 

keskmisest suurem pikkus, mis on saavutatud 

juba enne puberteediikka jõudmist (istekõrguse 

osa on väike). Testised alguses suurenevad 

(kuni 30 mm), siis aga muutuvad jälle 

väiksemaks mõne aasta jooksul. 

– Tüdrukutel on primaarse hüpogonadismi põh- 

781 

juseks sageli Turneri sündroom, millele on iseloomulik 

lapseea ühtlase kasvu aeglustumine. 

32.57 RAHHIIT 

Toimetus 

32.57 

Etioloogia 

– D-vitamiini eksogeenne vaegus (vitamiinipreparaatide 

andmata jätmine) 

Moodustab üle 90% kõikidest rahhiidi vormidest. 

Riskirühma moodustavad vitamiinidesse (ja 

sageli ka vaktsineerimisse) eitavalt suhtuvad 

pered ning tumedanahalised lapsed (kelle Dvitamiini 

vajadus on eriti suur). 

D-vitamiini annustamine vt. 24.60. 

– D-vitamiini resistentsus 

– Fosforivaegus (X-kromosomaalne hüpofosfateemiline 

rahhiit, kasvajast tingitud rahhiit ja 

osteomalaatsia, Fanconi sündroom, renaalne 

atsidoos) 

D-vitamiini vaegusest tingitud rahhiidi 

kulg 

1. Hüpokaltseemia staadium, mis kestab tavaliselt 

mõned päevad, võib aga 2–9 kuu vanuses kauem 

kesta ja viia tetaania ning krampide tekkele 

2. Hüperparatüreoidismi-normokaltseemia-hüpofosfateemia 

staadium 

3. Hüpokaltseemia ja raskete luuliste muutuste 

staadium, millega liituvad vastuvõtlikkus infektsioonide 

suhtes ja lihaste nõrkus. 

Diagnoos 

Rahhiidi Rahhiidi diagnoos diagnoos 

diagnoos 

– Kliiniline pilt: 

hüpokaltseemiast tulenevad haigusnähud (tetaania) 

luustiku muutused ja kasvu häirumine: roietel 

rahhiitiline roosikrants, distaalsete epifüüside 

kasvuhäire, pidurdunud pikkuskasv, pidurdunud 

psühho-motoorne areng, lihashüpotoonia. 

– Röntgenleid: 

tüüpilised muutused epifüüsidel. 

– Aluselise fosfataasi aktiivsus vereseerumis on 

tõusnud, tetaania tekkel vereseerumis Ca tase on 

madal. 

Etioloogilise Etioloogilise faktori faktori selgitamine 

selgitamine 

– Olulised on anamnestilised andmed D-vitamiini 

saamise kohta. 

– Laboratoorsete uuringutega (PTH, Ca, üldvalk, 

anorgaaniline fosfor) selgitatakse, kas on tegemist 

Ca või P vaegusega ja sellest lähtudes 

tehakse kindlaks, kas on tegemist D-vitamiini 

vaeguse või hüpoparatüreoosiga (katse D-vitamiini 

raviga).


– Soovitatav on eriarsti konsultatsioon. 

Ravi 

Hüpokaltseemia Hüpokaltseemia ravi 

ravi 

– Kui esinevad generaliseerunud krambid: 

10%-line kaltsiumglükonaadilahus i/v (Calcii 

gluconas ® süstelahuna) 

algannus 0,2 ml/kg (aeglane infusioon) 

jätkuv infusioon 4–6 ml/kg/24 tunni jooksul. 

– Hüpokaltseemia püsimisel 

alfakaltsidooli (Etalpha ® mikstuur või süstelahus) 

0,06–0,1 μg/kg ööpäevas suu kaudu 

või i/v, paari päeva jooksul statsionaaris (vajaduse 

korral). 

– Kaltsiumipreparaadid suu kaudu: 

kaltsiumlaktaat 50 mg Ca2+ / kg ööpäevas 4–6 

annusena kahenädalase kuurina. 

Üldhaiguse Üldhaiguse ravi 

ravi 

– D-vitamiini (Devitol ® -tilgad, 80 ü. tilgas) 

2000 ü. päevas suu kaudu ühe kuu jooksul, 

seejärel ravi D-vitamiiniga tavalistes annustes. 

32.61 EKG LAPSEL 

Tero Tikanoja, Leena Tuuteri 

Üldpõhimõtteid 

– Lapse EKG analüüsil tuleb alati lähtuda lapse 

east. 

– Kui on võimalik kasutada EKG automaatanalü- 

782 

saatorit, siis on sellest abi EKG dešifreerimisel. 

Paljudel aparaatidel puuduvad lapseea normarvud, 

mistõttu saadud vastus võib olla eksitav. 

Pulss 


Ülejuhteajad ja QRS-telg erinevates vanuserühmades 

Pulsi piirväärtused erinevates 

vanuserühmades 

Ülejuhteajad ja QRS-telg 

– Vt. tabel 32.61b. 

Tabel 32.61a 

Vanus Piirväärtused (keskmine) 

1–11 k. 105–185 (130) 

1–2 a. 90–150 (120) 

3–7 a. 65–140 (105) 

8–15 a. 60–130 (90) 

QT-intervall 

– Kajastab südame elektrilist süstolit. Tema pikkus 

sõltub südame löögisagedusest. Vt. tabel 32.61c. 

T-sakk ja ST-segment 

– T-sakk on normaalselt alati positiivne I ja II 

lülituses; III lülituses võib see olla milline tahes 

ja aVR-lülituses on see normaalselt negatiivne. 

– On lubatud ST-segmendi muutus 1 mm isojoone 

Vastsündinud 0,5–3 a. 3–15 a. 

P-laine (sek.) < 0,09 < 0,09 < 0,10 

PQ-aeg (sek.) < 0,14 < 0,16 < 0,18 

QRS-kompleks (sek.) < 0,07 < 0,08 < 0,11 

QRS-telg (kraadi) +60– +165 (+130) +5– +110 (+60) 0– +110 (+60) 

Tabel 32.61c 

QT-intervalli pikkus sõltuvalt südame 

löögisagedusest 

Löögisagedus Pikim lubatud QT- 

(/min.) intervall (sek.) 

50 0,47 

60 0,44 

70 0,41 

80 0,38 

100 0,34 

120 0,32 

150 0,28 

170 0,27 

Füsioloogilised T-inversioonid 

rinnalülitustes lastel 

Lülitus Vanus 

V1 kuni 16 a. 

V2 12 a. 

V3 10 a. 

V4 5 a. 

V5 15 t. 

V6 8 t. 

Tabel 32.61b 

Tabel 32.61d

QRS-kompleksi amplituud (mm) lastel 

Diagnoos Vanus 

suhtes põhilülitustes ja veidi enam rinnalülitustes, 

ilma et see oleks patoloogiline. 

– Rinnalülitustes võib T-sakk olla negatiivne 

(tabel 32.61d). 

Vatsakeste hüpertroofia hindamine 

– Vatsakeste hüpertroofiat on kõige lihtsam hinnata 

rinnalülitustest, ehkki elektrilise telje kaldumine 

paremale näitab enamasti parema vatsakese 

hüpertroofiat ja kalle vasakule viitab vasaku 

vatsakese hüpertroofiale. 

Parema Parema vatsakese vatsakese hüpertroofia 

hüpertroofia 

hüpertroofia 

– V1-lülituses on R-sakk ealisest normist kõrgem. 

– V6-lülituses on S-sakk ealisest normist sügavam. 

– Positiivne T-sakk V1-lülituses esineb lastel 

esimese elunädala järgselt. 

– V1-lülituses esineb QR-kompleks. 

– Parempoolsetes rinnalülitustes ilmneb RSR’sarnane 

kompleks; kui R-sakk on kõrgem kui 1 

mV (1 cm), siis tähendab see kas parema vatsakese 

hüpertroofiat või Hisi kimbu parema sääre 

blokaadi. 

Normväärtused Normväärtused eri eri vanusegruppides 

vanusegruppides 

– Vt. tabel 32.61e. 

Vasaku asaku vatsakese vatsakese hüpertroofia 

hüpertroofia 

– R V6 on ealisest normist kõrgem. 

– S V1 on ealisest normist sügavam. 

– Negatiivne T-sakk ilmneb V5–6-lülitustes pärast 

esimest elupäeva. 

– Sügav Q-sakk esineb vasakpoolsetes rinnalülitustes. 

Normväärtused Normväärtused eri eri eri vanusegruppides 

vanusegruppides 

– Vt. tabel 32.61e. 

Mõlema Mõlema vatsakese vatsakese vatsakese hüpertroofia 

hüpertroofia 

– Mõlema vatsakese hüpertroofia kriteeriumid 

täituvad eraldi. 

– Ulatuslikud QRS-kõikumised (R+S > 50 mm) 

esinevad V3–V4-lülitustes. 

Vasaku asaku koja koja hüpertroofia 

hüpertroofia 

– Lai, kahekühmuline P-sakk I–II lülituses (Pmitrale) 

ja lai kahefaasiline, lõpuks negatiivne 

P-sakk V1-lülituses. 

Parema Parema koja koja hüpertroofia 

hüpertroofia 

hüpertroofia 

– Kõrge (>2,5 mm), terav P-sakk II, III, aVF ja 

783 

V1-lülitustes. 

Kaasasündinud Kaasasündinud südamerikked, südamerikked, millele millele on 

on 

iseloomulik iseloomulik parema parema vatsakese vatsakese hüpertroofia 

hüpertroofia 

– Pulmonaalstenoos 

– Mitmesugused arteriovenoosse sundiga rikked, 

kus on kopsuvereringe hüpertensioon 

– Vastsündinutel aordikoarktatsioon (tavaliselt) 

– Vasaku südamepoole hüpoplaasiasündroom 

– Suurte veresoonte transpositsioon 

– Totaalne kopsuveeni anomaalia 

– Fallot’ tetraad 

– Kodade vaheseina defektiga esineb peaaegu alati 

koos osaline Hisi kimbu parema sääre blokaad. 

Kaasasündinud Kaasasündinud südamerikked, südamerikked, südamerikked, millele millele on 

on 

iseloomulik iseloomulik vasaku vasaku vatsakese vatsakese hüpertroofia 

hüpertroofia 

– Aordisuistiku stenoos 

– Suuremal lapsel esinev aordikoarktatsioon (tavaliselt 

mõõdukas) 

– Avatud arterioosjuha (tavaliselt suhteliselt kerge) 

– Trikuspidaalklapiatreesia. 

Mõlema Mõlema vatsakese vatsakese hüpertroofia 

hüpertroofia 

– Esineb sageli vatsakeste vaheseina defektide 

korral (sõltuvalt rõhust ja verevoolu tingimustest 

võib üks vatsakestest domineerida). 

32.62 VERERÕHK LASTEL 

Toimetus 

Tabel 32.61e 


Patsiendi uurimine 

– Diagnoos peaks põhinema vererõhu jälgimisel 

mõnepäevaste vahedega, kusjuures korraga tuleks 

teha vähemalt kolm mõõtmist ning manseti 

laius on vähemalt 75% õlavarre pikkusest. Tuleks 

valida ennemini veidi laiem kui liiga kitsas 

mansett. Diastoolseks rõhuks loetakse näitu, kus 

ei kuule enam pulsilööke. Kui pulsilöögid ei 

lakka, siis loetakse diastoolseks rõhuks näit, 

mille juures pulsilöögid nõrgenevad. 

– Nutt tõstab vererõhku. Kui laps muidu ei rahune, 

siis tuleks vererõhku mõõta lapse uinumise järel 

(kõige paremini, ilma last äratamata, õnnestub 

see Doppleri stetoskoobiga) (28.11). 

– Kui lapsel avastatakse kõrge vererõhk või kahin 

südames, siis tuleb alati mõõta vererõhku ka alajäsemetel 

aordikoarktatsiooni väljaselgitamiseks. 

– Oluline on ka südame auskulteerimine. 

– Kõhu palpatsioonil püütakse välja selgitada 

patoloogilised resistentsused (tsüstilised neerud, 

kasvajad). 

– Otsitakse endokriinsete haiguste tunnuseid (Cushingi 

sündroomile iseloomulik välimus, pigmentatsioon) 

ja Turneri sündroomi jooni (lühike 

kasv). 

Etioloogia ja diferentsiaaldiagnoos 

Vastsündinud 

astsündinud 

– Neeruarteri stenoos (või tromboos) 

– Sünnipärased neeru väärarendid 

– Aordikoarktatsioon 

1–5-aastased 1–5-aastased lapsed 

lapsed 

– Neeru parenhüümi haigused 


– Neeruarteri stenoos 


lapsed 

– Neeruarteri stenoos 




lapsed 



– Primaarne hüpertooniatõbi (harvaesinev; teised 

põhjused tuleb eelnevalt välistada!) 

32.71 ALLERGILISTE LASTE DIEET: 

ALLERGISEERIVATE 

TOIDUAINETE NIMEKIRI 

Antti Koivikko 

1. Väga sageli on allergeenideks 

– Šokolaad, kakao 

– Tsitrusviljad 

784 

– Maasikad 

– Muna, kala 

– Tomat 

2. Suhteliselt sageli allergiseerivad 

toiduained 

– (*)-märgiga allergiseerivad püdelaks peenestatult, 

keedetuna ja toormahlana vähem: 

– pähklid, mandlid, õun (*) 

– porgand (*), ploom (*), pirn (*) 

– aprikoos (*), virsik 

– petersell, seller, pastinaak 

– hernes, mesi, kiivi, paprika (*) 

– vähid, austrid 

– juustud, maks 

– sõstrad, viinamarjad 

– maitseained (eriti kaneel, vanilje, pipar, koriander, 

sinep) 

3. Vahepealne rühm 

– Puuviljad: ananass 

– Marjad: pohl, vaarikas 

– Köögiviljad: kurk, melon, kapsas, punapeet, 

kaalikas, naeris, sibul, salat, spinat 

– Muu: jäätis, maiustused 

4. Harva allergiseerivad toiduained 

– Rinnapiim 

– Looma-, sea-, kana-, lamba– ja põdraliha 

– Kartul, lillkapsas, mustikas, kibuvitsamarjad, 

banaan (vähem peenestatult) 

– Soja, kookoshelbed, kitsepiim 

– Lehmapiimatooted: rinnapiima asendajad, täispiim, 

hapupiim, jogurt, kohupiim, kodujuust, 

või, margariin 

– Teraviljatooted: nisu, rukis, kaer, oder, mais, riis, 

hirss, tatar. 

37.72 LEHMAPIIMAALLERGIA 

Erika Isolauri 

Eesmärk 

– Selgitatakse välja visa lööbe, kõhulahtisuse või 

kasvuhäire tekkeni viiv lehmapiimaallergia. 

– Diagnoos kinnitatakse eliminatsiooni-provokatsioonitestiga. 

– Korduv provokatsioonitest tehakse haiguse taandumise 

kontrolliks. 

– Dieet lõpetatakse, kui provokatsioonitest on 

negatiivne ja haigus on paranenud. 

– Eliminatsioonidieedi ajal tagatakse piisav toitainete 

saamine. 


– Lehmapiimaallergia all mõistetakse lehmapiima-

valgust tulenevaid põletikunähte nahal, soolestikus 

ja hingamisteedes. Seda ei tohi segi ajada 

hüpolaktaasiaga (laktoosi talumatus). 

– Umbes 3%-l lastest tekib lehmapiimaallergia 

varsti pärast lehmapiimasisaldusega toitude 

reeglipärase tarbimise algust. Atoopikutest 50%l 

esineb toiduallergia. Osal lastest on samaaegselt 

ka teraviljaallergia. 

Sümptomaatika 

– Sümptomid võivad ilmneda lehmapiimasisaldusega 

toidu söömise järel kohe või mõne aja 

möödudes. 

1. Kohe pärast söömist ilmnevad allergianähud on 

IgE poolt vahendatud. Tekivad lööve suu ümbrusse, 

leetritetaoline lööve, oksendamine, nohu 

ja köha. 

2. Ühe ööpäeva jooksul pärast toiduaine tarbimist 

tekkinud allergianähud on enamasti gastrointestinaalsed. 

Haigusliku seisundi pikemaaegse kestuse 

korral lisandub ka kasvuhäire. Haiguse 

patogeneesi ei tunta. 

3. Aeglaselt (hiljem kui 24 tundi) pärast allergeeniga 

kokkupuudet tekkivad nähud: vedel iste, 

kõhulahtisus või krooniline ekseem, kasvuhäire 

ja kroonilised respiratoorsed sümptomid. 

Diagnoos 

– Lehmapiimaallergia diagnoos põhineb järgmistel 

kriteeriumidel. 

1. Allergilised nähud tekivad lehmapiima sisaldava 

toidu tarvitamisel. 

2. Vaevused vähenevad lehmapiima eliminatsiooni 

ajal. 

Vanemate poolt juba tehtud eliminatsiooniproovi 

tuleb kinnitada provokatsioonitestiga 

haiglas. 

3. Vaevused ilmnevad uuesti pärast lehmapiima 

kasutamist. 

4. Vaevused vähenevad teise lehmapiima eliminatsiooniproovi 

ajal. 

5. Infektsiooni ja hüpolaktaasia võimalus tuleb 

välistada. 

Infektsioonid viivad harva pikaaegse kõhulahtisuseni. 

Hüpolaktaasiat esineb harva enne kooliiga, 

lehmapiimaallergia avaldub aga enamasti 

juba esimesel eluaastal. Lehmapiimast tingitud 

vaevusi oletades tuleks üle viieaastastele 

lastele teha laktoosi tolerantsuse test 

(väiksematele lastele ainult erijuhtudel). 

– Laboratoorsed analüüsid on diagnostikas teisel 

kohal ega asenda eliminatsiooni-provokatsioonitesti. 

Prick-testid ei ole diagnostilised (nii tundlikkus 

kui ka spetsiifilisus on halvad, umbes 50%). 

Spetsiifiline IgE (RAST-proov) ei ole piisavalt 

tundlik näitaja. 

785 

Laboratoorsed uuringud ja nahatestid abistavad 

õige eliminatsioonitesti valikul. 

Ravi 

– Alla 6 kuu vanuste laste ravis on esimesel kohal 

imikute eritoitesegud. 

– Vanematel lastel ja kergematel haigusjuhtudel 

võib kasutada sojatoitesegusid. 

– Osa lehmapiimaallergiaga imikutest on ka 

sojavalgule allergiline. 

– Sünteetilisi aminohapete alusel toodetud erisegusid 

tuleks säästa multiallergiaga imikutele ja 

patsientidele, kellel esineb kasvuhäire. 

– Kui laps tarvitab lehmapiima asendajaid ka vähesel 

määral, tuleb toidule lisada kaltsiumi. 

Prognoos 

– Ainult väikesel osal lastest püsib allergia ka 

koolieas. 

Provokatsioontestid ravi ajal 

– Piima provokatsioonitest tuleks teha hiljemalt 

aasta pärast eliminatsioonidieedi alustmist. 

– Kui allergia on väljendunud anafülaksiana, siis 

provokatsioonitest on vastunäidustatud. 

– Provokatsioonitesti võib teha ambulatoorselt 

mõne tunni jooksul. 

1. Kõigepealt pannakse nahale tilk piima ja jälgitakse, 

kas tekib lokaalselt hüpereemia või 

paapul. 

2. Kui nahaproov jääb negatiivseks, siis pannakse 

15 min. möödudes piima huultele. 

3. Kui löövet või muid allergianähte ei teki, siis 

pannakse väheke piima lusikaga suhu. 

4. Kui allergianähte ei teki, antakse piima juua, 

järk-järgult kogust suurendades (20, 50 ml). 

5. Proov katkestatakse siis, kui patsiendil tekib 

nahal või seedetraktis allergilisi nähte. 

6. Järelkontroll tehakse vajadusel nädala möödudes 

hilisnähtude väljaselgitamiseks. 

32.73 ATOOPILINE LÖÖVE 

LASTEL: SÜMPTOMAATIKA 

JA UURIMINE 

Matti Hannuksela 

– Atoopilise dermatiidi ravi vt. 32.74. 

Haiguse väljendusvormid 

32.73 

Imik Imik (esimene (esimene eluaasta) 

eluaasta) 

– Atoopiline lööve on piimaraig. 

– Seborroiline piimaraig, mis algab enamasti peanaha 

ketendusega juba esimestel elunädalatel. 

Lööve esineb ka liigesepiirkondades punetava 

ekseemina, mis võib areneda erütrodermiaks.


– Papuloosne piimaraig tekib laigulise, sageli 

märguva koorikulise lööbena põskedele, tuharatele 

ja jäsemetele enamasti 2.–6. elukuul. Ka 

see lööve võib areneda erütrodermiaks. 

Eelkooliealine 

Eelkooliealine 

– Teiseks eluaastaks on imikueas alanud löövetest 

iga teine paranenud. Pooltel lööve püsib ja lokaliseerub 

enamasti liigesepiirkonda. 

Kooliealine 

Kooliealine 

– Lööve on enamasti liigestel. Erivariantideks on 

peopesas ja sõrmede pihupoolel esinev “lumepalli 

lööve” ning jalataldadel, eriti päka ja varvaste 

piirkonnas “kummisaapa lööve”. Ülaltoodud 

patoloogia on kõige ägedam kevadel ja 

sügisel, kesktalvel see väheneb ja suvel kaob 

peaaegu täielikult. 

– NB! Epidermofüütia on lastel harv. Väldi valediagnoosi 

ja -ravi. 

– Lastel võib löövet olla ka tuharatel ja reitel (nn. 

ratsapükste lööve). See tekib tavaliselt enne 

kooliiga ja kaob murdeeas. Esineb tüdrukutel sagedamini 

kui poistel. Poistel on jälle enam lööbeid 

käte peal, randmetel ja pahkluu piirkonnas. 

– Sügeleva lööbe diferentsiaaldiagnostikas ei tohi 

unustada sügelisi (13.30). 

Uurimine 

– Atoopilise dermatiidi diagnoosiks piisab enamasti 

kliinilisest leiust. 

– Nahatestid (=Prick-testid) on vajalikud, kui 

< 1 aasta vanusel lapsel on visa piimaraig 

lapsel, sõltumata vanusest, esineb laialdane 

(erütrodermaalne või pre-erütrodermaalne) 

atoopiline lööve 

lööve punetab tugevalt 

löövet on peamiselt silmalaugudel ja suu ümbruses 

lööbele lisaks esineb respiratoorseid või 

gastrointestinaalseid allergianähte 

lapsel on kase õietolmu allergia. 

– Nahateste tehakse enamasti toiduainetega. Vajadusel 

kasutatakse ka respiratoorseid allergeene. 

Testib allergoloog (haiglas või tervisekeskuses). 

– Respiratoorsete allergeenide uurimisel annab 

RAST-test samasuguse tulemuse kui nahatest, 

kuid toiduaineid uurides on nahatest enamasti 

ainuke võimalus. 

– Toiduallergeenide naha- ja RAST-testide tulemused 

on seda usutavamad, mida noorem on 

laps. 

– Epikutaantestid piima ja ka teiste toiduallergeenidega 

on positiivsed peaaegu sama sageli kui 

teised nahatestid. Epikutaantest võimaldab 

uurida hilist toiduallergiat. 

– Teravilja– ja piimaallergia korral on eliminatsiooniproov 

ja peroraalne provokatsioonitest 

enamasti ainuke võimalus jõuda diagnoosini. 

786 

– Tuleb silmas pidada, et ka rinnapiim võib olla 

toiduallergia põhjustajaks. 

32.74 ATOOPILISE DERMATIIDI 

RAVI LASTEL 

Matti Hannuksela 

– Atoopilise dermatiidi uurimine ja haiguspilt vt. 

32.73. 

Dieet 

– Kõik atoopiklapsed peaksid vältima järgmisi 

toiduaineid, sest 80%-l juhtudest põhjustavad 

need allergilisi nähte: 

tsitrusviljad ja -mahlad 

šokolaad ja kakao 

värsked maasikad. 

– Ülejäänud toiduvalik määratakse uuringute 

alusel, kuid tuleb meeles pidada, et laste allergia 

hilisemas eas enamasti möödub. “Igavesi” dieete 

seega lastel ei ole. 

Saneerimine 

– Nn. tolmusaneerimine on vajalik ainult siis, kui 

lastel lisaks nahanähtudele esineb ka respiratoorseid 

sümptomeid või kui RAST-, naha– või 

epikutaantestis on avastatud tolmulesta allergia. 

– Loomade kõõm võib süvendada atoopilist dermatiiti 

ja sellistel juhtudel saame naha– või 

RAST-testis positiivse tulemuse. Koduloomi 

“igaks juhuks” likvideerida ei tohi, sest see võib 

kaasa tuua muid (psühholoogilisi) probleeme. 

Lokaalne ravi 

– Allergilise lööbe ravi nurgakiviks on kortikosteroidsalvid. 

– Baassalvi peaks vahetama paari nädala tagant, et 

hoida ära naha harjumist (ka ärritamist) ravimiga. 

Piisab ühe-kahekordsest salvimisest päevas. 

Leidub ka baassalvide liigkasutajaid. 

– Mõõdukas pesemine (lühiaegne dušš jaheda veega 

2–7 korda nädalas) ei tee kunagi halba. Seepi 

või muid pesuaineid tuleks kasutada siis, kui 

lööve on infitseerunud. Higistamine võib sügelemist 

tugevdada, sel juhul tuleb vältida leili. 

Alla Alla kaheaastased kaheaastased lapsed 

lapsed 

– 1%-line hüdrokortisoonsalv 1–3-nädalaste ravikuuridena 

– Vahepeal baassalvi vähemalt 10 päeva 

– Vannitamine või dušš iga päev 

2–6-aastased 2–6-aastased lapsed lapsed 

lapsed 

– Nõrk steroidsalv 1–3 nädalaste kuuridena või 

– keskmise tugevusega steroidsalv 1–2-nädalaste 

ravikuuridena 

– Vahepeal baassalvi vähemalt 10 päeva

Kooliealised 

Kooliealised 

– Nõrk või keskmise tugevusega steroidsalv 1–3nädalaste 

ravikuuridena 

– Tugev steroidsalv ainult spetsialisti soovituse 

järgi 

– Peanahk talub lokaalset steroidsalvi paremini kui 

muu nahk. 

Muu ravi 

– Antihistamiinsed ravimid annavad positiivset 

efekti eriti alla 2 a. vanustel lastel. Hüdroksitsiinil 

on mõningane toime sügelemisele, teiste 

antihistamiinsete preparaatide mõju on küsitav. 

– Valgusteraapia sobib steroidsalvile resistentsetel 

haigusjuhtudel. Seda võib teha ka paarikuisele 

imikule. UVA-solaariumid annavad efekti ainult 

osal lastest, UVB-ravi kasutatakse ainult murdeealiste 

ja neist vanemate puhul. 

– Gammalinoleenhappe, vitamiinide ja mikroelementide 

efektiivsuse kohta puuduvad objektiivsed 

näitajad, seetõttu ei tasu neid atoopilistele 

lastele raviks määrata. 

32.80 MÄHKMEALLERGIA 

Toimetus 


– Esineb kõige sagedamini 9–12 kuu vanuses; viimastel 

aastakümnetel on muutunud harvemaks. 

– Tavaliselt need lapsed on kunstlikul toidul. 

– Ühekordseid mähkmeid kasutavatel lastel on 

löövet harvemini kui riidest mähkmete kasutajatel. 

Kliiniline leid 

– Mähkmete kontaktpinnal, sageli puusaliigese 

ümbruses, esineb punetav, tihti leemendav lööve. 

– Väga visa, ravile allumatu mähkmeallergia korral 

tulevad diferentsiaaldiagnostiliselt arvesse 

piimaraig, mis on tüsistunud seen- või bakteriaalse 

põletikuga 

histiotsütoos. 

Ravi 

– Kasutatakse vedelikku siduvaid ühekordseid 

mähkmeid. 

– Niiskuse, uriini ja väljaheite kontakti kestus nahaga 

muudetakse minimaalseks. 

787 

– Mähkmeid vahetatakse piisavalt sageli (vähemalt 

8 korda ööpäevas). 

– Nahka kaitstakse baassalviga. 

– Tsinkpasta või tsinkoksiidsalv (Natusan ® ) on 

baassalvist ja hormoonsalvist sageli efektiivsemad. 

– Hüdrokortisoon-kloorheksidiinsalvi kasutatakse 

siis, kui eespool mainitud salvid ei aita. 

32.81 SÜGELEMINE LAPSEL 

Hannu Jalanko 

Eesmärk 

– Selgitada välja sügeliste (scabies) põdejad ja 

määrata ravi. 

– Vähendada atoopilise lööbega kaasnevat sügelemist 

lööbe põhiraviga ja vajadusel antihistamiinsete 

preparaatidega. 

Kliiniline leid ja 

diferentsiaaldiagnostika 

– Sügeliste (vt. ka 13.30) lööve on papuloosne või 

papulovesikulaarne, otsimisel leitakse sügeliskäigud 

peopesadel ja jalataldadel. Kergesti tekivad 

koorikud. Suuremad vesivillid viitavad sekundaarsele 

bakteriaalsele infektsioonile. 

– Atoopilisele lööbele on iseloomulik kuiv, ketendav 

nahk. Ravitulemused hormoonsalvi ja 

baassalviga on enamasti head. 

– Tuulerõugete korral on lisaks sügelemisele tüüpiline 

nahaleid (vesivillid), enamasti palavik ja 

kiirelt vahelduv haiguspilt. 

– Nõgeslööve, eriti dermografism, tekib tavaliselt 

ootamatult. Dermografismi korral on nahk tasane, 

nahka kraapides tekivad kublad. 

– Ka allergia võib ilmneda sügelemisena. Tekitajateks 

võivad olla tsitruselised, värsked maasikad 

ja kakao. 

– Suvel võib sügelemist tekitada päikeseallergia. 

– Harvaesinevate sügelevate nahahaiguste hulka 

kuulub mastotsütoos (urticaria pigmentosa). 

Sügeliste ravi 

– Vt. 13.30. 

Atoopilise dermatiidi ravi 

– Vt. 32.74. 

32.81


33.01 LIIGESEPÕLETIKU 

SÜMPTOMITEGA LAPSE 

UURIMINE 

Ilkka Kunnamo 

Põhimõtted 

– Liigesepõletiku diagnoos on kliiniline: liigese 

turse või liikumispiiratus, millega kaasneb: 

lokaalne temperatuuri tõus 

puutehellus 

valulikkus liigutamisel. 

– Artriitide puhul esineb sageli hommikust jäikust, 

samal ajal kui mittepõletikuliste liigesehaiguste 

korral on tavalisem koormusjärgne valu. 

– Kui kaebuste anamnees on veenev, aga hetkel 

puudub objektiivne leid, tuleb last uurida uuesti 

kaebuste esinemisel. 

Lapse liigesestaatus 

Allpool kirjeldatud liigesestaatuse määramiseks 

kulub aega alla kümne minuti: 

1. Jälgi lapse kõnnakut ja jooksu. Eelkooliealise 

lapse lonkamine on reeglina tõelise valu või jäikuse 

märk. Ka vanemate tähelepanekuid lonkamisest 

võib üldiselt usaldada, isegi kui laps uurimise 

hetkel ei lonka. 

2. Vaatle liigeseid ja jälgi turse esinemist. 

3. Puuduta sõrmede välispinnaga põlvi ja hüppeliigeseid 

ning jälgi naha temperatuuri erinevusi. 

– Neis liigestes põhjustab ebasümmeetriline 

artriit peaaegu alati temperatuuri erinevuse. 

4. Liigeste liikuvuse testimine. Samas pööra tähelepanu 

hellusele (laps pingutab lihaseid, avaldab 

vastupanu), mis tuleb esile liigeste normaalse liikumisulatuse 

korral piirasendites. 

– Pööra hüppeliigeseid mitmesse suunda ja jälgi 

poolte erinevusi. 

– Painuta põlved konksu. 

Normaalselt ulatuvad kannad kergesti tuharateni. 

– Siruta lapsel maksimaalselt põlvi, kui ta on 

selili uurimislaual või ema süles. 

Jälgi sirutuse ebasümmeetrilisust. 

– Võrdle puusaliigeste siserotatsiooni: laps on 

selili, jalad puusast ja põlvest 90-kraadise 

nurga all kõverdatud; hoides põlvi koos, pööra 

sääri väljapoole. 

Peaaegu kõigi puusaliigese haiguste korral 

tekib esimesena siserotatsiooni piiratus. 

– Kõverda ja siruta mõlemaid küünarliigeseid 

ning jälgi poolte erinevusi. 

– Uuri randmete maksimaalset dorsaalfleksiooni: 

see peaks olema sümmeetriline ja vähemalt 

80 kraadi. 

– Painuta ükshaaval iga sõrm PIP- ja DIP-liige- 

788 

sest kõveraks, nii et MCP-liiges on sirge. 

Võid ka paluda last painutada kõiki nelja sõrme 

üheaegselt kõigepealt pihu distaalkurruni 

ja siis võimalikult kaugele randme suunas 

(esimese liigutuse korral on MCP-liigesed sirutusseisus, 

järgmine kontrollib MCP-liigeste 

fleksiooni. Sageli piisab esmalt mainitud liigutuse 

tegemisest). 

Normaalselt painduvad sõrmeotsad kergesti 

vastu labakäe päkka. 

Selle testiga tuleb ilmne painutuse piiratus 

sageli esile ka siis, kui sõrmed ei ole silmanähtavalt 

turses. 

5. Diagnoosi põlve hüdropsit. Suru nõgusa kämblaga 

vedelik ülasopisest välja, palpeerides samal 

ajal teise käe nimetissõrme ja pöidlaga pundumist 

põlvekedra külgedel. 

6. Provotseeri valulikkust. Sakroiliakaalliigese valulikkust 

saab esile kutsuda, surudes vaagnat 

niudeluuharjadest tugevasti külgsuunas – sakrailiakaalliigesest 

pärinev valu kiirgab tuharasse. 

Jalgade MPT-liigeste ja käte MCP-liigeste valulikkus 

tuleb esile, kui pigistada jalalaba või kätt 

külgedelt liigese kohalt. 

7. Uuri lülisamba kaelaosa pööramisliigutusi ja 

tahapoole painduvust (normaalselt pöördub 90 

kraadi mõlemasse suunda). Pööra tähelepanu 

hellusele, liikuvuse piiratusele ja poolte erinevusele. 

Laboratoorsed uuringud vt. 33.04. 

33.04 LASTE ARTRIITIDE 

DIAGNOSTIKA JA 

EPIDEMIOLOOGIA 

Ilkka Kunnamo 

– Artriiti on enamasti võimalik eristada teistest 

haigustest kliinilise leiu alusel (33.01). Selles artiklis 

käsitletakse artriidi diagnostilist täpsustamist. 

Diagnoosi kiireloomulisus 

1. Kohe 

– Septiline infektsioon 

2. 1–7 päeva 

– Pahaaloomuline haigus (leukeemia) 

– Luumurd 

– Reieluu epifüsiolüüs 

3. 2–4 nädalat 

– Juveniilne reumatoidartriit (iriit!) 

– Perthesi tõbi 

Esmasdiagnostika 

Esmasdiagnostika 

Diagnoosi kiireloomulisusest ja diagnostilistest 

võimalustest tulenevad järgnevad esmasdiagnostika 

juhised.

1. Diagnoosi kohe septilist infektsiooni ja maliigset 

haigust (tee 1. etapi diagnostilised 

uuringud). Tugev valulikkus liigutamisel, palavik 

üle 38,5° või CRV väärtus üle 20 mg/l 

viitab monoartriidi puhul septilisele põletikule. 

Tugev valu ja nihked verepildis viitavad 

leukeemiale. Nende haiguste kahtlusel suuna 

patsient kohe haiglasse. 

2. Diagnoosi kliinilise pildi alusel 

puusaliigese sünoviiti (33.08) (soovitatav 

kinnitada diagnoosi sonograafial, mida võib 

teostada ka tervisekeskuses) 

Henochi-Schönleini purpurit (33.07) 

urtikaariaartriiti (33.06). 

3. Kahtlusta kliinilise pildi alusel 

juveniilset reumatoidartriiti (33.10) 

enteroartriiti (33.09) ja teosta järgmised 

uuringud kahe nädala möödudes sümptomite 

algusest (või erandjuhul kohe) 

- jersiinia-, salmonella- (ja kampülobakteri) 

analüüsid 

- antinukleaarsed antikehad 

- Borrelia-antikehad 

– Kahenädalane viivitus on “diagnostilise testina” 

põhjendatud, sest 2/3 laste artriitidest paraneb 

selle aja jooksul ega vaja lisauuringuid. 

– Borrelia-antikehade määramine ja tulemuste 

analüüs, samuti juveniilse reumatoidartriidi 

täiendavad uuringud kuuluvad alati spetsialisti 

kompetentsi. 

Laste liigesepõletike 

diferentsiaaldiagnostilised uuringud 


Laste liigesepõletike diferentsiaaldiagnostilised uuringud 

Kasutusala Test 

789 

Diferentsiaaldiagnostika 

– Kui lapsel on palavik vähemalt 38,5°C ja CRV 

väärtus üle 20 mg/l, on tõenäosus (monoartriidina 

ilmneva) septilise liigesepõletiku suhtes ligi 

100%. Et septiline liigesepõletik ei jääks ravita, 

ei tohi selle diagnoosimisel liigselt kõhelda. Liigese 

punktsioon ei ole algetapis vajalik, kui 

kumbki tingimus pole täidetud. 

– Normaalne leukotsüütide hulk ei välista septilist 

haigust, kuid leukotsütoos kinnitab diagnoosi. 

Sete tõuseb aeglasemalt kui CRV, kuid eristab 

CRV väärtusest paremini põletikulist liigesevaevust 

mittepõletikulisest (ortopeedilisest) haigusest. 

– Et leukeemia algab vahel liigesesümptomitega – 

tavaliselt tugeva öise valuga – on leukotsüütide 

valemi määramine algetapis soovitatav uuring. 

Võib teha klaasile äigepreparaadi ja uurida järgmisel 

päeval. 

– Neelust kasvab A-grupi beetahemolüütiline 

streptokokk sageli näiteks Henochi-Schönleini 

purpuri (33.07) ja mõnede muude ägedate liigesepõletike 

korral – see vajab alati antibakteriaalset 

ravi. Kui leitakse A-grupi streptokokk, 

peab kliinilise pildi (palavik ja hüplev 

polüartriit) alusel kaaluma reuma võimalikkust 

(21.38). 

– Uriinileius võib olla kõrvalekaldeid Henochi- 

Schönleini purpuri, SLE (hematuuria) ja enteroartriidi 

(püuuria) korral. 

– Enteroartriitide (33.09) tekitajate suhtes tasub 

kontrollida kõiki üle 5 aasta vanuseid lapsi, kelle 

haiguspilt viitab enteroartriidile või kelle liigesevaevus 

kestab üle kahe nädala. 

Kõik liigesesümptomitega lapsed (I etapp) CRV 

SR 

leukotsüütide hulk ja valem, Hgb, 

trombotsüüdid 

streptokokikülv neelust 

uriinianalüüs 

Üle kahe nädala kestev liigesepõletik või (antinukleaarsed antikehad) 

enteroartriidi kahtlus (II etapp) jersiinia- ja salmonellaantikehad (> 5a.) 

roojakülv (> 5a.) 

Borrelia-antikehad 

Eriarsti uuringud antinukleaarsed antikehad 

reumatoidfaktor 

antistreptolüsiin 

klamüüdia antikehad 

viiruseantikehad 

Hädavajalikud uuringud on kursiivis. 

33.04 

Tabel 33.04a


Roojakülvid tuleks võtta võimalikult varases 

perioodis. 

– Antinukleaarsed antikehad tasub määrata kõigi 

üle kahe nädala kestnud liigesepõletike korral. 

– Reumatoidfaktorit esineb juveniilse reumatoidartriidi 

(33.10) korral väga harva. See ei ole laste 

liigesepõletike algetapi uuring, vaid kuulub 

juba diagnoositud veniva kuluga liigesepõletiku 

täpsema tüpiseerimise juurde. 

– AST (antistreptolüsiin) on rutiinuuringuna kasutu, 

sest “valesid” positiivseid tulemusi esineb sageli, 

reumat (21.38) aga harva. Teisalt on reumaepideemiaid 

esinenud Ameerika Ühendriikides 

1980-ndatel aastatel ja haigestumuse uus tõus on 

võimalik ka Soomes. 

Kui kliiniliste sümptomite alusel tekib reumakahtlus, 

tuleb südant auskulteerida korduvalt 

ja lisaks AST-le määrata EKG ning rindkere 

röntgenoloogiline uuring. Normaalne AST 

väärtus räägib reumakahtluse korral selle 

diagnoosi vastu. 


– Artriiti haigestumus lastel on ca 1/1000 aastas. 

Praktiline klassifikatsioon hõlmab neli rühma. 

Kursiivis kirjutatud haigusi võib ravida üldarst. 

Vt. tabel 33.04b. 

33.06 URTIKAARIAARTRIIT 

Ilkka Kunnamo 

Eesmärk 

– Selgitada välja ravimallergia kui sümptomi esilekutsuja 

ning vältida tarbetuid uuringuid. 

Tabel 33.04b 

Laste liigesepõletike epidemioloogia 

Etioloogia Protsentuaalne 

esinemissagedus 

Septilised 6% 

Ägedad mööduvad 72% 

– puusa sünoviit (33.08) 48% 

– urtikaariaartriit (33.06) 5% 

– Henochi-Schönleini purpur (33.07) 5% 

– muud 14% 

Veniva kuluga 22% 

– juveniilne reumatoidartriit (33.10) 17% 

– enteroartriit (33.09) 5% 

Muud

Ravi ja jälgimine 

– Sümptomaatiline ravi kodus, kui ei esine soolestiku 

haigustunnuseid. 

– Soolestikusümptomitega patsiendid kuuluvad 

haiglaravile. 

– Uriinianalüüse korratakse aeg-ajalt poole aasta 

vältel, ent kui mikrohematuuria püsib, siis kauem. 

Kui lisaks avalduvad proteinuuria või nefriidi 

sümptomid, tuleb konsulteerida eriarstiga. 

33.08 PUUSALIIGESE SÜNOVIIT 

LAPSEL 

Ilkka Kunnamo, Pentti Kallio 

Sümptomid ja kliiniline leid 

– Haigus on eelkooliealise lapse järsku algava lonkamise 

kõige sagedasem põhjus. 

– Lisaks lonkamisele kaebab laps sageli valu puusas 

või põlves ja hoiab puusa painutus- ning 

välisrotatsiooniasendis. Kõige ilmekam leid on 

puusa siserotatsiooni piiratus. 

– SR võib olla mõõdukalt kiirenenud. 

– Vedeliku esinemist puusaliigeses võib diagnoosida 

ultraheliuuringul. 

– Muu haigus on tõenäoline (ja haiglauuring vajalik), 

kui 

sümptomid on kestnud üle kahe nädala 

patsient on alla 2- või üle 10-aasta 

patsiendil on palavik või 

CRV väärtus on üle 20 mg/l või SR üle 35 

mm/t. 

Diferentsiaaldiagnoos 

– Diferentsiaaldiagnostiliselt tulevad kõne alla mh. 

Perthesi tõbi (33.12), epifüsiolüüs (33.11), septiline 

artriit, osteomüeliit, juveniilne reumatoidartriit, 

osteoidne osteoom ja pahaloomulised 

haigused. 

– Puusa sünoviit on vahel kahepoolne. Kui kaebusi 

esineb ka teistes liigestes, on alati tegemist 

muu haigusega. 

– Röntgeniülesvõtet on põhjust teha kõigile puusavaevustega 

lastele vähemalt sel juhul, kui sümptomid 

kestavad kauem või kliiniline leid on ebatüüpiline. 

Üle 10 aasta vanustele poistele tuleb 

epifüsiolüüsi diagnoosimiseks teha otsekohe 

röntgeniülesvõte. 

Ravi 

– Raviks on voodirahu, puus eelistatult painutusasendis. 

– Liigese punkteerimine haiglas on vajalik vaid sel 

juhul, kui kahtlustatakse septilist artriiti või puus 

on eriti valulik. 

– Prognoos on hea ka ilma ravita. 

791 

33.09 ENTERO-, BORRELIA- JA 

TEISED ÄGEDAD ARTRIIDID 


Ilkka Kunnamo 

33.09 

Enteroartriit 

– Soolebakterite infektsioonidele (jersinioos, salmonelloos, 

kampülobakteriinfektsioonid) järgneb 

vahel tormilise kuluga liigesepõletik, mille 

eristamine septilisest artriidist võib olla raske. 

Salmonellainfektsiooni-järgselt esineb liigesesümptomeid 

ca 10%-l patsientidest. 

– Enteroartriidile on tüüpilised järgmised tunnused. 

Sümptomeid võib esineda mitmes erinevas 

liigeses, mis septilise artriidi puhul on haruldane. 

Haigust esineb harva enne kooliiga. 

Kõige sagedamini haigestuvad alajäsemete 

suured liigesed (põlve-, hüppeliigesed), aga 

ka varvaste ja käte pisiliigesed. 

Haigusega kaasneb sageli palavik. 

SR ja CRV võivad olla kõrged (isegi üle 100). 

Eelnevat kõhulahtisust või kõhuvalu on vaid 

igal teisel lapsel. 

– Enteroartriit võib alata ka aeglasemalt ja kulgeda 

loiult ühe liigese haigusena. 

Borrelia-artriit 

– Puugihammustus on anamneesis vaid vähestel 

patsientidel. 

– Borrelia-antikehi tuleks uurida kõikide veniva 

kuluga (> 2 nädala) liigesepõletike korral. 

– Borrelia-antikehauuringute tulemusi tõlgendab 

ja haigete ravi teostab eriarst. 

Muud ägedad liigesepõletikud 

– Mitmed ägedad artriidid, mille kliiniline leid ei 

ole diagnostiline (33.06, 33.07, 33.08) ja mis ei 

sobi ülalmainitud rühmadesse, jäävad täpsema 

diagnoosita. Artriit võib kaasneda ka teatud viirushaigustega 

(sh. punetised, tuulerõuged, parvo- 

ja adenoviirus). 

– Viiruseantikehade uurimisest on ravi seisukohast 

harva kasu, sest viirusartriidid paranevad tavaliselt 

kiiresti. 

– Kui on tegemist ebaselgete, veniva kuluga liigesepõletikega, 

tuleks teha seroloogilised uuringud 

klamüdioosi tuvastamiseks. Alati on soovitatav 

konsulteerida eriarstiga.


33.10 JUVENIILNE 

REUMATOIDARTRIIT 

Ilkka Kunnamo 

Eesmärgid 

– Artriidikahtluse korral hinnata alati süstemaatilise 

läbivaatusega (33.01) liigeste seisundit. 

– Diagnoosida varakult ka mõõdukate sümptomitega 

juveniilset reumatoidartriiti, et avastada 

varjatud iriiti. 

– Alati tuleb juveniilse reumatoidartriidi diagnoos 

kinnitada ja raviplaan koostada spetsialiseeritud 

keskuses ning ravimist jälgida koostöös antud 

haiguse raviks kohandatud raviasutusega. 

– Küllaldane füsioteraapia korraldatakse lapsele 

elukohajärgselt. 

Määratlus 

– Üle kolme kuu kestvat artriiti peetakse juveniilseks 

reumatoidartriidiks, kui muud artriidi põhjused 

on piisava kindlusega välistatud. 

Sümptomid ja kliiniline leid 

– Esimesed sümptomid on tavaliselt hommikune 

jäikus ja lonkamine. 

– Kestva kuklavalu või kõverkaelsuse põhjuseks 

võib olla lülisamba kaelaosast algav juveniilne 

reumatoidartriit. 

– Sageli ilmnevad sümptomid üksnes liigeste süstemaatilise 

uurimise käigus (33.01). 

– Süsteemse juveniilse reumatoidartriidi (Stilli 

tõve) korral võivad vahelduv palavik ja palaviku 

ajal ülakehale ilmuv punasetähniline lööve olla 

pikka aega ainsad sümptomid (31.12). 

Juveniilse reumatoidartriidi vormid 

Eristatakse viit juveniilse reumatoidartriidi vormi. 

Oligoartriitidest ca 20% läheb hiljem üle polüartriitideks. 

2% kõikidest juveniilse reumatoidartriidi 

juhtudest saavad alguse esimesel eluaastal. 

1. Väikelaste oligoartriit (ca 50% kõigist patsientidest) 

– Esineb 1–5-aastastel. 

– 85% patsientidest on tüdrukud. 

– Algab sagedamini põlvest või hüppeliigesest. 

– Antinukleaarseid antikehi leitakse 80%-l. 

– Ligi pooltel patsientidest esineb krooniline, 

tavaliselt asümptoomne iridotsükliit, mis ilma 

ravita võib viia isegi nägemise kaotuseni. 

– Prognoos on hea. 

2. Suurte laste oligoartriit (10–15%-l patsientidest) 

– Alajäsemete suurtes liigestes, ka puusas on 

põletik. 

792 


– 90% patsientidest on poisid. 

– HLA-B27 on positiivne 75%-l. 

3. Seronegatiivne polüartriit (ca 30% patsientidest) 


– Lisaks suurtele liigestele haigestuvad sageli 

ka väikesed liigesed, lõualiigesed ja lülisamba 

kaelaosa liigesed. 


– Antinukleaarseid antikehi leitakse 25%-l. 

4. Seropositiivne polüartriit (< 10% patsientidest) 


– On sama haigus kui täiskasvanute seropositiivne 

reumatoidartriit. 


– Reumatoidfaktor on positiivne. 

– Haiguse kulg on sageli raske. 

5. Süsteemne reumatoidartriit (

33.11 REIELUU EPIFÜSIOLÜÜS 

(EPIPHYSIOLYSIS CAPITIS 

FEMORIS) 

Pentti Kallio 

Eesmärk 

– Võimalikult varane diagnoosimine ja kirurgiline 

ravi: ilma ravita epifüüsi nihe süveneb ja ravitulemus 

halveneb. 

Määratlus 

– Reieluu epifüüsi paigaltnihkumine reieluukaela 

suhtes. 

– Kui epifüüs on kinnitunud nihkumise järel uude 

kohta metafüüsil, siis on tegemist stabiilse epifüsiolüüsiga. 

Mittestabiilsel juhul epifüüs ei ole 

veel kinnitunud ja see seisund on patsiendile 

valulik. 

Esinemine ja sümptomid 

– Esineb 10–16-aastastel, sageli ülekaalulistel lastel 

(poisid : tüdrukud = 2,5:1), tüdrukutel veidi 

varasemas eas. 

– 20–30%-l on protsess kahepoolne. 

– Sümptomiteks on lonkamine ja pingutusvalu 

põlve, reie ja liigese piirkonnas. 

Diagnoos 

– Põhineb röntgeniülesvõttel, kus on näha epifüüsi 

nihkumine tahapoole. Haiguse kahtlusel 

(tüüpiline vanus ja puusaliigese sümptomid) tuleb 

teha AP- ja Lauensteini ülesvõtted mõlemast 

puusast. 

– Ultraheliuuringul on värske nihkumine hästi visualiseeritav. 

Kui ultraheliuuringul esineb efusioon, 

siis on nihkumine mittestabiilne. 

Ravi 

– Ravi on alati kirurgiline. Üldiselt piisab lõikusel 

epifüüsi stabiliseerimiseks ühe kruvi asetamisest. 

Ravitulemus on tavaliselt parem, kui nihe 

pole suur. 

– Kui patsient on väga noor või anamneesis on 

mõni endokriinne või metaboolne haigus, siis 

tuleb mõelda ka vastaspoolse patoloogiata reieluu 

epifüüsi fiksatsioonile. 

33.12 PERTHESI TÕBI 

Pentti Kallio 

Eesmärk 

– Diagnoosida haigust varakult, jälgida hoolikalt 

selle kulgu ja subluksatsioonikalduvuse õigeaegne 

ravi. 

793 

– Ravitulemus on hea, kui reieluu pea õnnestub 

säilitada ümarana. 

Määratlus 

– Reieluu epifüüsi sümptomiteta luunekroos, mis 

viib 4–8 kuu möödumisel subkondraalse “väsimusmurruni”. 

Murd ja reieluu pea hilinenud luustumine 

põhjustavad epifüüsi pehmenemist. Ilma 

ravita võib järgneda reieluu pea kokkulangemine. 

Esinemine ja sümptomid 

– Esineb 2–12-aastastel poistel (poisid : tüdrukud 

= 5:1). 

– 10%-l on haigus kahepoolne, kusjuures haigusnähud 

ei esine tavaliselt üheaegselt. 

– Põhisümptom on lonkamine. Meenutab haiguspildilt 

puusaliigese sünoviiti (33.08), aga algab 

sageli vähehaaval ja venib või kordub. 

– Valu lokaliseerub sageli puusaliigese ja põlve 

vahelisele alale. 

– SR, CRV ja leukotsüütide hulk veres on normaalsed. 

– Luuline vanus (32.52) on enamasti 2 aasta võrra 

hilinenud. 

Diagnoos 

– Diagnoos põhineb röntgeniülesvõttel: algul subkondraalne 

luustruktuuri korrapäratus, hiljem 

tsüstid ja epifüüsi õhenemine. 

Ravi 

– Varases lapseeas (luuline vanus alla 6 aasta) on 

prognoos enamasti hea. 

– Kui ravinäidustus ei selgu kohe algul, siis on 

vajalik jälgimine ja röntgenoloogiline kontroll. 

– Jälgimisel tuleb tähelepanu pöörata puusaliigese 

abduktsioonile. 

– Diagnoositud subluksatsioonikalduvuse ja liikuvuse 

piiratuse korral on näidustatud ravi. Liikuvuse 

piiratuse põhjus selgitatakse narkoosis 

teostatud artrograafia abil. 

– Umbes 20% patsientidest vajab puusaliigese pähiku 

geomeetriat korrigeerivaid toiminguid – 

abduktsioonilahast või lõikust. 

33.13 OSGOODI-SCHLATTERI 

TÕBI 

Toimetus 

33.13 

Eesmärk 

– Koormuse vähendamisega spontaanse paranemise 

soodustamine. 

Määratlus 

– Tuberositas tibiae apofüüsis lokaliseeruv pato-


loogia, mille sümptomid avalduvad prepuberteedieas 

toimuva kasvuspurdi ajal. 

Sümptomid 

– Jooksmisel ja hüppamisel esinev valu lokaliseerub 

sääre ülaossa või põlve ette. Jooksmisel on 

valu kannale toetumise hetkel enam tuntav. 

Kliiniline leid 

– Esilevõlvuv ja palpatsioonil valulik tuberositas 

tibiae. 

– Röntgeniülesvõttel on tuberositas tibiae sageli 

fragmenteerunud. Tüüpilisel juhul ei ole röntgeniülesvõtte 

teostamine kohustuslik. 

Ravi 

– Olukord selgitatakse patsiendile ja vanematele. 

– Patsient väldib valulikke liigutusi (vabastada 

jooksmisest ja hüppamisest kooli võimlemistunnis 

3-kuuliste kontrollaegadega). 

– Tõsised vaevused vajavad ortopeedi konsultatsiooni 

(ravivõimalusena 4–6-nädalane kipsimmobilisatsioon 

või väga tugevasti esiletungiva 

tuberositas tibiae opereerimine kasvu peatumise 

järgselt). 

33.17 LAPSE JA KASVUEALISE 

SELG 

Toimetus 

Eesmärgid 

– Sümptomitega patsientidel diagnoosida spondülolisteesi 

ja jälgida selle kulgu. 

– Scheuermanni tõve korral vältida liigset küfoosi 

sirutusharjutustega; üle 40-kraadise küfoosi korral 

kasutada tugikorsetti. 

– Diagnoosida ja ravida skolioosi enne püsiva 

deformatsiooni kujunemist. 

Spondülolistees 

– On kõige sagedasem kasvuealise pikaaegse või 

korduva seljavalu põhjus. 

– Ristluupiirkonnas pingutusel ilmnev, sageli reitesse 

kiirguv valu võib olla spondülolisteesi 

sümptom. Leiud on 

märgatav nimmelordoos 

palpeeritav aste 

esileulatuv ogajätke. 

– Diagnoos põhineb lülinihke avastamisel nimmepiirkonna 

külgülesvõttel. 

– Sümptomitega laste lülinihke võimalikku süvenemist 

jälgitakse 2–3 korda aastas röntgeniülesvõtetel 

ja konsulteeritakse lastekirurgiga. 

– Liigset pingutamist (jõuharjutused, riistvõimlemine) 

välditakse. 

794 

– Kirurgiline ravi on näidustatud, kui 

selg põhjustab korduvalt kaebusi 

nihe süveneb 

nihe on suurem kui 1/3 lüli sügavusest. 

Scheuermanni tõbi 

– Scheuermanni tõbi on osteokondrooside hulka 

kuuluv, kasvuea lõpp-perioodis (tüdrukutel 13– 

15-aastaselt, poistel 15–17-aastaselt) ilmnev 

seljalüli eesosa kasvukõhre häire. Haigust on 

poistel 4 korda sagedamini kui tüdrukutel. 

– Tavalisemad sümptomid on lülisamba rinnaosa 

piirkonnas esinev valu, seljaliigutuste jäikus ja 

reite hamstring-lihaste pingulolek. 

– Diagnoos põhineb röntgeniülesvõttel, kus on 

näha 

kiilukujulisi, eesosast madaldunud lülisid 

deformeerunud lülikaareplaate; hilisemas 

etapis Schmorli prolapse (= lülikaareplaadi 

vajumine lülikehasse). 

– Diferentsiaaldiagnoos: tuberkuloos, luumurrud. 

– Ravis kasutatakse liigse fleksioonkoormatuse 

(raskuste tõstmine) vältimist, rasketel juhtudel 

(lülisamba rinnaosa küfoos üle 45 kraadi) korsettravi. 

Skolioos 

– Progresseeruvat idiopaatilist skolioosi esineb 

85%-l, funktsionaalset skolioosi 15%-l. 

– Skolioos on haigus, mitte rühiviga. Võimlemine 

skolioosi puhul ei aita. 

– Kujuneb kiire kasvu perioodil (tüdrukutel 10– 

12-aastaselt, poistel paar aastat hiljem). 

– Sõeluuring põhineb selja vaatlusel tagantpoolt, 

kusjuures laps kummardub ette, põlved sirged. 

Skolioosi korral tõuseb üks abaluu teisest kõrgemale. 

– Ebaselgetel juhtudel jälgimine 6-kuuliste vahedega. 

– Raskusaste määratakse röntgeniülesvõtete alusel, 

millel hinnatakse maksimaalset skolioosinurka. 

Röntgeniülesvõte tuleks teha, kui kliiniliselt 

avastatakse ilmne skolioos. 

– Ravi: 

alla 20° – jälgimine 

20–40° – korsettravi 

üle 40° – kirurgiline ravi. 

– Soomes on raskemate skoliooside ravimine keskendunud 

Invaliidsusfondi, kus aastas ravitakse 

ca 200 patsienti. 

Calvé tõbi 

– Harva esinev 2–10-aastaste laste haigus, kus üks 

lüli langeb täielikult kokku. 

– Kliiniliseks leiuks on lokaalne valulikkus, analüüsides 

SR kiirenemine, vahel leukotsütoos. 

Diferentsiaaldiagnoosis kaalutagu tuberkuloosi

võimalikkust. Calvé tõve kahtluse korral tuleb 

patsient saata uuringutele haiglasse. 

Distsiit 

– Sageli aseptiline, kuid võib olla ka bakteriaalne. 

– Sümptomiks eelkooliealiste ebamäärane kõndimis- 

ja istumisraskus. 

– Diagnoosi aluseks on seljaliigutuste valulikkus 

ja seljalüli lokaalne palpatoorne hellus. Diagnoos 

kinnitub luukaardistusel. 

– Eeldab haiglauuringuid etioloogia väljaselgitamiseks. 

– Tavaliselt healoomuline, mööduv seisund. 

33.18 KASVUVALUD 

Toimetus 

Põhimõtted 

– Tunda kliinilise pildi alusel ära kasvuvalud ja välistada 

artriit. Kahtlustada teisi valude põhjusi, 

kui laps pole veel 4-aastane. 

– Selgitada välja psühhosotsiaalne olukord peres, 

eriti juhul, kui on ka muid kaebusi (peavalu, kõhuvalud). 


– Tähelepanu äratavad kasvuealiste laste peamiselt 

jäsemetes esinevad korduvad valud, millele ei 

leita orgaanilist põhjust. 

– Küsitluste põhjal on neid mingil perioodil igal 

teisel lapsel. 

– Algavad tavaliselt pärast neljandat eluaastat; 

kõige sagedamini 6–11-aastastel. 

– Esinevad perekonniti. 


– Tavalised lokalisatsioonipiirkonnad on põlv, säär 

ja reis, ülajäsemetes harva. 

– Valu on enamasti sümmeetriline: on tuntav mõlemas 

alajäsemes või vahetab poolt. 

– Valud ilmnevad õhtuti, magamamineku ajal, samuti 

öösiti, hommikuti valu ei ole (vrd. hommikune 

jäikus artriitide puhul). 

– Valu esineb rahuolekus, mitte koormuse ajal. 

– Kestus 0,5–5 tundi. 

– Kasvuvaludega kaasneb sageli kalduvus pea- ja 

kõhuvaludele. 

– Kasvuvaludele on ebatüüpiline 

pidev ühepoolne valu 

muud sümptomid (nt. lonkamine, üldseisundi 

halvenemine) 

sümptomatoloogia ka muul ajal kui õhtul või 

öösel. 

795 

Uuringud 

– Kui kliiniline leid on ebatüüpiline, siis teostatakse 

põhivereanalüüs 

SR 

Ravi 

– Enamasti ravitakse ise masseerides ja soojade 

vannidega; üksnes vähesed küsivad nõu arstilt. 

– Sageli piisab läbivaatusest teiste haiguste välistamiseks 

(33.01) ja olukorra selgitamisest. 

– Ajuti võib kasutada paratsetamooli. 

33.19 LONKAV VÕI KÕNDIMIS- 

VÕIMETU LAPS 

Toimetus 

33.19 

Eesmärgid 

– Luu või liigese bakteriaalseid infektsioone püütakse 

kiiresti diagnoosida ja ravida. 

– Puusaliigese aseptilist sünoviiti üritatakse diagnoosida 

ja ravida konservatiivselt, ilma põhjendamatute 

uuringuteta. 

– Epifüsiolüüsi püütakse diagnoosida nädala möödumisel 

ja Perthesi tõbe kuu möödumisel sümptomite 

algusest. 

– Üle nädala kestnud lonkamise või kõndimisvõimetuse 

põhjuse selgitamine on tavaliselt eriarsti 

ülesanne. 

Anamnees 

– Selgita sümptomite algus (äge, traumaga seotud, 

järkjärguline) ja iseloom (püsiv, retsidiveeruv). 

Kui tegemist on traumaga: kas oli ka sümptomiteta 

vaheperioodi? 

“Aeglaselt paranevate” vigastuste korral arvesta 

poistel esineva oligoartriidi tüüpi juveniilse 

reumatoidartriidiga, mille esmassümptomiteks 

on kõõluste kinnituskohtade põletikud 

(33.10). 

– Üldsümptomitest võib palavik viidata bakteriaalsele 

infektsioonile, eelnev hingamisteede infektsioon 

puusaliigese aseptilisele sünoviidile. 

– Rahuolekuvalude esinemine on sageli luupõletiku 

või -kasvaja sümptom. 

– Hommikune jäikus on liigesepõletiku, eriti juveniilse 

reumatoidartriidi sümptom. 

Kliiniline uurimine 

– Last tuleks läbi vaadata ettevaatlikult, et tema 

ehmumine ja nutt ei häiriks valulikkuse hindamist. 

Väike laps on läbivaatuse ajal oma vanema 

süles. 

– Kui laps lonkab, selgitatakse kõigepealt, kumba 

jalga ta lonkab: laps väldib valulikule jäsemele


toetamist, trepil äratõuke teeb terve jalaga. Vaata, 

kummale poolele vaagen ja keha kõndides 

kaldub. Trendelenburgi sümptomit uuritakse nii, 

et laps seisab vaheldumisi ühel ja teisel jalal 

(tervele puusale toetudes tõuseb vastaspool 

ülespoole, haigele poolele toetudes langeb vastaspool 

madalamale). 

– Jäseme uurimist alustatakse vaatlusega (põlve 

või hüppeliigese turse, vigastused) ja hüppeliigeste 

ning põlvede temperatuurivahe uurimisega 

(33.01). Ära unusta kontrollida ka jalataldu 

võõrkeha suhtes. 

– Et 2–10-aastase lapse lonkamise kõige sagedasem 

mittetraumaatiline põhjus on puusaliigese 

aseptiline sünoviit (33.08), tasub liigeste uurimist 

alustada puusaliigese rotatsiooni testimisest 

(33.01): poolte erinevus ja valulikkus siserotatsioonil 

viitavad puusaliigese haigusele. 

– Liigeste ja liigesesidemete valulikkusest annab 

pildi nende passiivne painutamine, luude ja liigeste 

valulikkusest pikkade luude või kogu jäseme 

komprimeerimine pikisuunas, vältides 

väänamist. Püüa selgitada, kas liigeses esineb 

infiltratsiooni või sekretsiooni (põlv, hüppeliiges). 

Uurimisstrateegia 

– Rusikareegel: seni on lonkamise põhjus puusaliigeses, 

kuni kliinilise uuringuga on tõestatud 

vastupidist. 

– Kui valulikkust või liikumispiiratust õnnestub 

lokaliseerida liigesesse, selgitatakse süstemaatilise 

liigesestaatusega (33.01), kas tegemist on 

artriidiga, ja järgitakse ravi kiireloomulisuse järjekorda 

(33.04). 

– Röntgeniülesvõte on näidustatud, kui 

kahtlustatakse luumurdu 

puusaliigese vaevused kestavad üle nädala või 

korduvad rohkem kui nädalase vahega esimesest 

esinemisest. 

Üle 10 aasta vanustele, kellel kaebused lokaliseeruvad 

puusaliigesesse, tuleks teha röntgeniülesvõte 

kahe päeva möödumisel. Tuleks 

paluda röntgenoloogi kirjeldust ülesvõttest, 

sest eriti Perthesi tõve korral esinevad muutused 

ja algav epifüsiolüüs võivad olla raskesti 

märgatavad. 

– Ultraheliuuringust on kasu puusaliigese sünoviidi 

diagnoosi kinnitamisel (võib teostada tervisekeskuses). 

– Eriarsti juurde suunamine on näidustatud, kui 

haiguspilt või laboratoorsed leiud viitavad 

septilisele infektsioonile või pahaloomulisele 

haigusele (suunata kohe) 

kahtlustatakse epifüsiolüüsi (33.11) või Perthesi 

tõbe (33.12) 

selgitamata põhjusega lonkamine kestab üle 

nädala. 

796 

33.20 LASTE TRAUMAD: 

MULJUMIS- JA 

LÕIKEHAAVAD 

Martti Kekomäki 

Põhimõte 

– Eelista haavade ravis niidile koeliimi (suurem 

osa laste haavadest on ravi algul värsked ja ilma 

veritsuseta ning võivad jääda seetõttu õmblemata). 

Üldist 

– Kõige sagedasemad traumad on naha pindmised 

vigastused. 

– Muljumishaavad paiknevad sageli pea piirkonnas, 

marrastused aga jäsemetel. 

– Haavaga tuleb patsient ravile kiiresti, ekskoriatsiooniga 

alles hiljem. 

Muljumishaav 

– Muljumishaav on tavaliselt lakanud veritsemast 

enne ravile tulekut. Enamasti on haav nahajoontesuunaline 

ja läbib ainult pärisnaha, mitte 

sügavamaid kudesid. Seetõttu võib suurema osa 

laste muljumishaavadest sulgeda ilma õmbluseta. 

– Värske haava operatiivne revideerimine ei ole 

vajalik, põletik tekib haavas harva. Värske haava 

ravis ei ole vaja kasutada antibiootikumprofülaktikat. 

– Haava ravi algab selle puhastamisest. Veevärgivesi 

sobib puhastamiseks hästi, füsioloogiline 

soolalahus põhjustab ehk vähem kipitust kui 

tavaline vesi. Antiseptilised lahused peavad olema 

valmistatud vee alusel, kloorheksidiin ja 

PVP-jood sobivad lahjade lahustena. 

– Haava kuivaks vajutamise järel surutakse selle 

servad vastakuti ja haav suletakse haavateibiga 

(Steri-Strip ® ; Butterfly Skin Closures ® ). 

– Puhta haava sulgemiseks võib kasutada ka haava 

tilgutatud koeliimi (Histoacryl ® ). Selle kasutamise 

vastunäidustusteks on narmendav haav, 

koedefekt, jätkuv verejooks ja nähtav kontaminatsioon. 

Haavateibiga suletud või liimitud haav 

hoitakse kuivana ühe nädala jooksul. Liimi 

sinine värv kaob kolme nädalaga. Ravimeetod 

hoiab kokku valuvaigistit, õmblusmaterjali, steriliseerimiskulusid 

ja teise ravivisiidi; patsienti 

säästab see valust. Liimimisravi ebaõnnestumine 

võib olla tingitud valest liimimistehnikast – liim 

pannakse haava enne selle servade kokkusurumist, 

liimipudelit hoitakse haavaga kontaktis 

ning haava ei liimita tilgutades – või valest patsiendivalikust. 

– Suu muljumishaavadega ei ole tavaliselt vaja 

midagi ette võtta. Väga sügavate keele mul-

jumishaavade korral suunatakse patsient haiglasse, 

sest nende ravi võib eeldada üldanesteesiat. 

Hambavigastuste asjus konsulteeri hambaarstiga; 

vt. 7.55. 

Sõrmeotsa muljumishaav 

– Paraneb hästi. 

– Küünevallist alates osaliselt irdunud sõrmeots 

lähendatakse sõrmetüvele. Selleks kasutatakse 

sõrme volaarselt pinnalt algavat, ümber sõrme 

tipu keeratud haavateipi (Steri-Strip ® ) või paari 

sõrme külgedele tehtud õmblust. Vigastatud 

sõrm asetatakse pärast sidumist koos naabersõrmega 

alumiiniumlahasele. 

– Sõrme ots võib muutuda tumedamaks, kuid siiski 

säilitada tundlikkuse. 

– Nädalate möödudes selline sõrme ots kootub, 

kuid järelejääv minisõrm täidab oma funktsioone 

paremini kui amputatsioonikönt. 

Lõikehaav 

– Lõikehaav on eelnevatest harvemini esinev vigastus. 

– Eriti klaasitorgete või -lõigete korral tuleb kindlaks 

teha, et vigastatud ei ole tähtsad närvid. 

Närvivigastuse ravi on spetsialisti poolt tehtud 

primaarne õmblus (isegi interdigitaalnärve soovitatakse 

õmmelda). 

– Lõikehaavadele sobib hästi ravi koeliimi ja haavateibiga 

ning lõike pikkus ei ole selle ravimeetodi 

vastunäidustuseks. Kui kahtlustatakse, et 

haava on jäänud klaasikilde, võib seda vajaduse 

korral kontrollida ultraheliuuringul. 

33.21 HAAVA ÕMBLEMINE 


Õmblused 

– Haava õmblemiseks kasutatakse 5–0 või 4–0 

monofilamentset niiti (nailon, polüpropüleen), 

mis on kinnitatud nahanõela külge (kumerus 3/8, 

kolmnurkne läbilõige). 

– Haava servad õmmeldakse kergelt vastakuti kokku 

igasugust pingutamist vältides. Pingutamine 

põhjustab valu ja jätab õmblusarmi. Ka puhta 

värske (näo) muljumishaava võib oskaja õmmelda 

nahasisese pideva õmblusega. 

– Üksikõmblused tuleb eemaldada (vähemalt näo 

piirkonnas) 4–5 päeva möödudes ja asendada 

vajadusel haavateibiga. 

Veritsev haav 

– Kui haav veritseb, komprimeeritakse seda algul 

veritsuse peatamiseks. Komprimeerimine peab 

olema efektiivne ja kestma piisavalt kaua. Kõige 

797 

motiveeritum komprimeerija on tavaliselt patsiendi 

saatja. 

– Kui veritsemine jätkub haava komprimeerimise 

järel, peab haava õmblema. Õmblused tuleb 

asetada tavalisest tihedamini, et verevool lakkaks. 

X-õmblus, mis möödub veritsevast kohast 

kummaltki poolt, peatab veritsemise veelgi efektiivsemalt. 

– Veritseva soone otste kohakuti asetamine ja 

ligeerimine on väga harva vajalik (ja kogemuste 

puudumisel see tavaliselt ei õnnestugi). 

Must haav 

– Kui haav on must, tuleb patsiendile anda Vpenitsilliini 

100 000 ü./kg/ööp. 3–4 päeva vältel. 

33.22 LASTE MARRASTUS- JA 

HAMMUSTUSHAAVAD 


33.22 

Puhastamine 

– Naha marrastus puhastatakse veega, keedusoolalahusega 

ja desinfitseeriva lahusega. Ainult 

ilmselgelt elutu kude eemaldatakse. 

– Irdunud nahaosised ja mustus eemaldatakse hoolikalt 

– vajadusel lokaalanesteesias ja harjaga 

pestes, sest vastasel juhul tekkiva haavakatu ravi 

on palju raskem. 

Sidumine 

– Marrastus kaetakse salvsidemega, millele asetatakse 

mitmekordne marli. Nurkadest fikseeritakse 

see plaastriga naha külge. Vältida kõiki kiirsidemeid. 

Antibakteriaalne ravi ei ole vajalik. 

Järelravi 

– Kodus jälgida infektsiooni tunnuseid – valu, 

eritist, temperatuuri tõusu. Kui midagi erilist ei 

täheldata, jäetakse side paigale. 

– Infektsiooni ravitakse regulaarsete kuumaveeloputustega, 

vajadusel kaasatakse oraalne penitsilliinravi. 

Tüsistused 

– Marrastusest arenevat liigeseefusiooni tuleb 

pidada liigesepõletikuks, kuni see on kindlalt 

välistatud. Septiline artriit eeldab haiglaravi ja 

-jälgimist. 

– Vulva marrastuste korral tuleb veenduda, et 

patsient saab põit tühjendada. Väikese jõuga 

tekkinud vigastus (näit. harkisjalu kukkumine 

võimlemisriistadele või jalgratta keskpulgale) ei 

põhjusta reeglina urogenitaalpiirkonna märgatavat 

kahjustust.


Hammustushaav 

– Loetakse massiivselt kontamineerunuks ja jäetakse 

puhastamise järel reeglina esiotsa sulgemata. 

– Haav kaetakse keedusoolakompressiga, infektsiooniprofülaktikaks 

kasutatakse vajadusel i/v 

tsefuroksiimi, ööpäev hiljem kontrollitakse haava 

ja suletakse õmblustega. 

– Oraalset penitsilliinprofülaktikat peetakse traditsionaalselt 

kasulikuks, kuigi see hinnang ei põhine 

bakterioloogilistel uuringutel. Kõikide mustade 

haavade korral tuleb kontrollida, kas on 

tehtud teetanusevastane kaitsepookimine. 

– Kui veidi suurem hammustushaav on näopiirkonnas, 

siis kuulub patsient eriarsti (plastikakirurgi) 

ravile. 

Rästikuhammustus 

– Vt. 33.28. 

33.23 LASTE PÕLETUSHAAVAD 


Põhimõtted 

– Põletuse sügavus tuleb alati kindlaks teha enne 

ravi alustamist ambulatoorsetes tingimustes. Kui 

kahtlustatakse sügavamat kahjustust, tuleb patsient 

saata haiglasse. 

– Ravi kõige olulisem eesmärk on hoida ära põletushaava 

infitseerumine. Infektsioon tähendab 

sekundaarset paranemist ja see omakorda armi 

teket. 

– Sidemete vahetamine ei ole vajalik. 

– Harva esinevate, suletud ruumis saadud põletushaavade 

korral tuleb esmajärjekorras kontrollida 

patsiendi hingamist – kõriturse, vingumürgituse 

oht. 

Üldist 

– Põletushaavu põhjustab kõige sagedamini kuum 

vesi ja põlenud piirkond haarab enamasti vaid 

mõne protsendi lapse keha pinnast. 

Põletuse pindala hindamine 

– Põlenud pinna ulatuse määramise aluseks on 

patsiendi labakäe suurus (koos sõrmedega), mis 

vastab 1%-le keha pindalast. Ravi muudab keerulisuseks 

patsiendi varane iga (1–3 aastat). 

Ravi 

– Lapse I–II astme põletushaava jahutatakse kodus 

jooksva veega. Jahutusravi tuleb alustada 

võimalikult kohe – seega kodus – ja see peab 

kestma vähemalt 15 minutit, olemaks efektiivne. 

798 

– Põletuspind kaetakse puhta linase riidega, lapse 

kehatemperatuuri säilitatakse tekkidega ja lapsele 

antakse juua. 

– Põletus loetakse pindmiseks (II astme põletuseks), 

kui nahk säilitab seal tundlikkuse, niiskuse 

ja karvkatte. Kui tekib vähimgi kahtlus, et põletus 

ei ole pindmine, tuleb laps saata haiglaravile. 

Vaata ka 18.83. 

– Põletushaava loputatakse keedusoolalahusega, 

antiseptilisi lahuseid kasutatakse lahjendatult või 

üldse mitte, sest haav on põhimõtteliselt steriilne. 

– Alumiseks sidemeks asetatakse mitmekordne 

salvside ja peale rohke, vähemalt 3–4 cm paks 

kiht steriilset, niiskust imavat sidet (marli, vatt), 

sest põletusele järgneva 48 tunni jooksul eritab 

haav oma pinnale sentimeetrikõrguse vedelikukihi. 

Ei kasutata kreeme. 

– Koevedelik ei tohi sidet läbida. Antibiootikumide 

profülaktiline kasutamine ei kuulu üldiselt 

põletushaava raviskeemi. 

– Sidemete vahetamisest ja “paranemise kontrollimisest” 

ei ole märkimisväärset kasu, eeldades, et 

põletus on pindmine. Ainult infektsioonitunnuste 

ilmnemisel (valu, ebameeldiv hais ja palavik) 

peavad lapse hooldajad võtma ühendust raviasutusega. 

– Sidemed eemaldatakse 10 päeva pärast põletust, 

mil nad irduvad kergesti, jättes järele puhta roosa 

(õhukese, pigmenteerumata) epiteeli. Selline 

kahjustuspiirkond talub pesemist, mitte aga otsest 

päikesevalgust; soodsalt mõjuvad kerged 

salvid ja õlid. Pigmentatsioonidefekt kaob aastate 

jooksul. 


– Haiglaravile suunatakse lapsed, kellel on 

II astme põletus, mis haarab rohkem, kui 5% 

keha pinnast 

väiksemaid põletushaavu, mis paiknevad näol, 

perineumi piirkonnas (infektsiooni oht!) või 

peopesadel ja jalataldadel 

märguvaid II astme põletusest sügavamaid 

põletusi. 

– Kui lapse põletushaavad haaravad üle 20% keha 

pinnast ja transporditeekond on pikk, võib vajalikuks 

osutuda tilkinfusioon keedusoolalahusega 

ähvardava dehüdratsiooni vältimiseks. 

33.24 LASTE LUUMURRUD 


Põhimõtted 

– Üldarst võib vabalt ravida suuremat osa laste 

luumurdudest. 

– Laste luumurdudele on iseloomulikud diagnos-

tilised probleemid, kiire paranemine ja väärasendite 

spontaanne korrigeerumine. Suurem 

osa vigastustest paraneb konservatiivsete meetoditega, 

kirurgilist ravi vajab vaid paar protsenti 

juhtudest. 

– Laste luumurdude immobiliseerimise tähtsaim 

ülesanne on valu ärahoidmine, luumurd paraneks 

enamasti ka iseenesest. 

Diagnoos 

– Põhineb anamneesil, kliinilisel pildil ja röntgenoloogilisel 

uuringul. 

– Röntgeniülesvõttel otsitakse 

periosti ebatasasusi 

luustruktuuri deformatsioone 

mõrasid. 

– Kui muutuste leidmine on raske, tuleb ülesvõtteid 

võrrelda teisest jäsemest tehtud ülesvõtetega. 

Äärmisel juhul on mõningaid murde mõeldav 

ravida ka ilma röntgendiagnostikata (vt. 

allpool). 

Ravi 

– Murdunud jäse immobiliseeritakse, et murdumispinnast 

lähtuv valu vaibuks. 

– Enamik laste luumurdudest paraneks ka immobiliseerimata 

ilma väärasendi või kasvuhäireta. 

Tervisekeskuses ervisekeskuses võib võib ravida ravida jär järgmisi jär jär gmisi laste 

luumurde 

luumurde 

– Rangluumurd: 

piisab kliinilisest diagnoosist; laste rangluumurrul 

ei esine tavaliselt komplikatsioone 

raviks rätikköidis. 

– Varbalüli murd: 

piisab kliinilisest diagnoosist 

raviks jäigapõhjaline jalanõu. 

– Randmemurd ilma väärasendita: 

röntgeniülesvõte on vajalik 

raviks dorsaalne kipslahas. 

– Küünarvarre pajuoksmurru korral tuleb dorsaalne 

periost läbi murda, et paranemise ajal ei tekiks 

väärasendit. Rahulikule lapsele võidakse 

protseduur teostada lokaalanesteesias. Raviks 

kasutatakse õlavarreni ulatuvat dorsaalset nurkkipslahast 

ja küünarvarre piirkonna volaarset 

kipslahast. Kontrollröntgeniülesvõte tehakse 

nädala möödudes. Kui asend on halvenenud, tuleb 

laps saata eriarsti juurde. 

– Sõrmemurd ilma väärasendita ja liigese subluksatsioonita: 

vajalik on röntgeniülesvõte 

raviks sõrmelahas. 

– Õlaluu ülaosa murd ilma väärasendita: 

raviks rätikköidis. 

– Sääre dislokatsioonita fissuurmurd paraneb ka 

immobilisatsioonita, eriti kui esmase pöördumise 

ajal on murd juba mitme päeva vanune. 

799 

Eriarsti Eriarsti ravi ravi on on näidustatud näidustatud järgmistel 

järgmistel 

juhtudel 

juhtudel 

– Küünarluumurrud, millega kaasneb ilmne dislokatsioon 

või küünarpiirkonna vigastused, mille 

diagnoos ei ole selge. 

Suprakondülaarset heas seisus murdu ravitakse 

3-nädalase U-kipsfiksatsiooniga. 

Õlaluu kondüülimurd võib dislotseeruda. 

– Alajäseme pikkade luude murrud, millega kaasneb 

ilmne dislokatsioon 

– Murrud, mis vigastavad liigesepinda 

– Kolju impressioonmurrud 

Immobilisatsioon 

– Laste luumurdude immobilisatsiooniajad on lühemad 

kui täiskasvanutel. 

– Tavalisemate luumurru liikide puhul (rangluu, 

ranne, õlavarreluu ülaosa) saab hea tulemuse 2– 

3-nädalase raviga. 

– Immobiliseerimisel ei pea vältima liigeste väärasendeid 

(hüppeliigese ekviinusasend või mpliigese 

ekstensioon) samal moel kui täiskasvanutel. 

– Liigeste liikuvus taastub kiiresti ja taastumise 

süstemaatilist jälgimist või füsioteraapiat läheb 

harva tarvis. 

33.25 LASTE LIIGESTE JA 

LIIGESESIDEMETE 

VIGASTUSED 


33.25 

Kodarluu pea subluksatsioon 

– Liigesevigastustest sagedasemaid on 1–5-aastaste 

tüüpiline trauma – kodarluu subluksatsioon. 

Trauma tekib kättpidi tirimise või lohistamise 

tagajärjel. 

– Värskena on nihestus reponeeritav, kui pöörata 

küünarvars maksimaalsesse supinatsiooni ja 

suruda kodarluu pea läbi ligamentum annulare 

“nagu kruvi seina”. Vaevused annavad pärast 

naksatust mõne hetkega järele. 

– Reponeerimine ebaõnnestub, kui nihestuse tekkest 

on möödunud pikem aeg. Sellisel juhul 

tuleb raviks paar päeva kanda rätikköidist. Vaevused 

mööduvad iseenesest. 

Hüppeliigese distorsioon 

– Liigesesidemete vigastustest kõige sagedasem 

on fibulotalaarse sideme (FTA) rebend. Hüppeliigese 

sahtlitest ette on positiivne, jalalaba tundub 

säärest eralduvat. Ebastabiilsuse korral on 

näidustatud kas kipslahase asetamine või kirurgiline 

ravi.


Põlvekedra nihestus 

– Luksatsioonidest tundub kõige tavalisem olevat 

teismeliste põlvekedra nihestus. Külgsuunas 

nihkunud põlvekeder surutakse paigale. Järelravi 

vt. 18.34. 

33.26 LASTE KESKNÄRVI- 

SÜSTEEMI TRAUMAD 


Üldist 

– Kesknärvisüsteemi traumad on sagedased. 

– Suurem osa tekib suhteliselt väikese jõu mõjul – 

komistamine, madalalt kukkumine, teisega kokkupõrkamine. 

Klassifitseerida võib neid kommotsioonideks. 

Uuringud 

– Hoolikas anamnees ja staatus, kus tuleb tähelepanu 

pöörata 

teadvusseisundile 

pupilli suurusele ja reaktsioonile 

spontaansele aktiivsusele. 

– Kolju röntgeniülesvõttest ei ole suurt kasu. Selle 

leidudeks on impressioonmurd, mida enamasti 

on võimalik oletada ka ilma röntgenita, ja murrujoon, 

mis viitab tugevale löögile ja eeldab statsionaarset 

jälgimist. 

Jälgimine 

– Peatraumaga last tuleb alati jälgida, kas või paari 

tunni jooksul polikliinikus. Koju kirjutamisel tuleb 

hinnata üldseisundit ja see ka fikseerida dokumentatsioonis. 

– Jälgimise eesmärgiks on veenduda, et süütuna 

tunduvad sümptomid – lühiajaline teadvusetus, 

unisus, kahvatus, amneesia – ei varja verejooksu. 

– Verejooks on lastel enamasti ekstraduraalne ja 

annab sümptomeid (teadvuse hägunemine) suhteliselt 

kiiresti, hiljemalt 6–12 tunni jooksul. 

Soomes vajab ajutrauma tõttu operatiivset ravi 

umbes 50 last aastas. 

– Polikliinikus jälgimise võib lõpetada, kui laps 

leitakse olevat punapõsine, ootamisest tüdinud, 

mänguhimuline või lugemisvõimeline. Väiksematel 

lastel viitab lohus olev, hingamise taktis 

tõusev ja langev lõge normaalsele koljusisesele 

rõhule. Last tundev isik võib jälgimist jätkata 

kodus. 

– Koduse ravi juurde kuuluvad ka vedel toit – 

tahke toidu aspiratsiooni oht! – ning lapse öine 

äratamine ja tema enesetunde järele pärimine. 

– Kommotsioonijärgne sümptomite esinemine ei 

ole lastele iseloomulik. Voodire iimist ei ole 

kasu. 

800 

Raske ajupõrutus 

– Ajupõrutus on tavalisem kui koljusisene verevalum 

ning 4. eluaastast alates on see sagedane 

surma põhjus lastel. 

– Teadvus on kontusioonilapsel enamasti hägunenud 

traumast saadik ja tal esinevad neuroloogilised 

ärajäämanähud. 

– Laps tuleb transportida kohe haiglasse, kus on 

CT-aparatuur, intensiivravi võimalus ning vajadusel 

neurokirurgilise vahelesegamise võimalus. 

– Transpordi ajal on oluline hoolitseda patsiendi 

ventiliseerimise eest, et hoida ära ajuturset. 

33.27 LASTE SISEELUNDITE 

VIGASTUSED JA 

VEREJOOKSUD 


Põhimõtted 

– Laps, kellel kahtlustatakse siseelundite vigastust, 

vajab alati haiglaravi. Seetõttu kuulub ka ilma 

kommotsioonisündroomita oksendav laps põhimõtteliselt 

alati haiglas jälgimisele. 

– Siseelundite verejooksud ei ole lastel kuigi haruldased. 

Osa verejooksudest tekib ohutuna tunduva 

kukkumise või jalgrattaõnnetuse tagajärjel. 

Ultraheliaparatuuri olemasolul võib ka üldarst 

otsida vaba vedelikku kõhuõõnes lapsel, keda ei 

ole traumaanamneesi ja kaebuste alusel vaja 

kohe haiglasse saata. 

Sümptomid 

– Verejooksu tunnused võivad lastel ja täiskasvanutel 

olla erinevad. Lapsel ei ilmne verejooksu 

korral alati arteriaalse vereringe häire tunnuseid 

(madal vererõhk, sage pulss), kuid perifeerse 

vereringe puudulikkus esineb verekaotuse 

korral alati. 

– Seisundi hindamisel tuleb seetõttu pöörata erilist 

tähelepanu jäsemete temperatuurile, naha kahvatusele 

ja lapse meeleolule. 

– Jahedad jäsemed, rohekashall kahvatus ja erutatus 

räägivad adrenergiast, mis võib samal ajal 

varjata arteriaalse vereringe häire tunnuseid. 

– Verejooksu diagnoos on kliiniline. Verekaotuse 

ulatust võib hinnata hematokriti väärtusi korduvalt 

määrates, ühekordsel uuringul verejooks ei 

ilmne. Leukotsüütide hulk veres korreleerub 

verejooksu raskusega. 

Ravi 

– Ägedast traumast tingitud verejooksu esmaabiks 

kasutatakse lastel soolalahuse infusiooni. Patsiendile 

peab olema tagatud korralik veenitee, 

äärmises olukorras avastatakse veen hüppelii-

gese sisepinnalt prepareerides. Hädaolukorras 

on võimalik ka luusisene infusioon: sääreluu 

ülaosas punkteeritakse jämeda nõelaga üdiõõnt. 

– Sümptomitega patsient on kaotanud umbes neljandiku 

(20 ml/kehakaalu kg) veremahust. Seetõttu 

võib patsiendile lühikese aja jooksul veeni 

manustada vähemalt sama koguse soolalahust, 

kuna see isegi ei kompenseeri täielikult juba 

tekkinud ringleva veremahu puudujääki. 

– Infusioonravi efekti jälgitakse nahatemperatuuri 

ja uriinihulga mõõtmise abil. Infusioonravi vastab 

vajadusele, kui patsiendi tunnidiurees on 1 

ml kehakaalu kg kohta. Vedelikuinfusioon on 

liiga kiire, kui patsiendi hingamissagedus kiireneb. 

33.28 RÄSTIKUHAMMUSTUS 

Arno Vuori 

Üldist 

– Rästikuhammustus võib olla lapsele ohtlik: isegi 

kui vaid oletatakse hammustust, tuleb laps toimetada 

haiglasse, raskematel juhtudel keskhaiglasse. 

– Sümptomid võivad olla väga erinevad, umbes 

15%-l on tegemist raskete haigusjuhtudega. 

Esineb ka anafülaktilisi reaktsioone. 

– Hammustusjälg võib olla tüüpiline või atüüpiline. 

– Tegemist on mürgi injektsiooniga sügavale kudedesse; 

katse mürki eemaldada ei anna tulemusi. 

Mürk 

– Farmakoloogiliselt komplitseeritud, koostis on 

vahelduv, sellesse kuulub 

mitmeid ensüüme (põhjustavad kudede hävinemist, 

fibrinogeeni lagunemist jne.) 

valgulisi komponente 

vabasid aminohappeid. 

– Mürgi põhiline toime on suunatud vereringeelunditele 

ja vere hüübimissüsteemile. 

– Organismi reaktsioonid mürgile komplitseerivad 

situatsiooni: 

vabaneb bradükiniin, histamiin => need viivad 

vasodilatatsioonile, kollapsi tekkele. 

– Mürk koguneb aeglaselt kudedevahelises ruumis. 

Mürgi toime 

– Kiire kapillaarmembraani kahjustus, kestus 2–3 

päeva 

Lokaalne turse ja valu 

Naha värvuse muutus, hematoomid 

Vedelikukadu kudedesse – šokk 

801 

33.28 

Verevormelementide liikumine ekstratsellulaarsesse 

ruumi 

– Rakuhäving 

Histamiini ja teiste vasoaktiivsete ainete vabanemine 

=> vasodilatatsioon, šokk 

– Kesknärvisüsteemi sümptomid tavalised 

Teadvushäired, krambid, peavalu 

– Seedetraktisümptomid tavalised 

Oksendamine, kõhulahtisus, kõhuvalu 

– Neerud 

Oliguuria või anuuria 

Välditav kiire, adekvaatse vedelikraviga 

– Kopsud 

Ägeda respiratoorse distressi sündroom 

Välditav šokivastase raviga 

– Veri 

Hemolüüs => vaba hemoglobiin satub vereplasmasse 

Verevormelementide lagunemine, kogunemine 

kudedesse 

Osade hüübimisfaktorite lagunemine 

DIK-sündroom 

– Süda 

Võib esineda bradükardia, negatiivsed T-sakid 

Muu sümptomatoloogia 

– Higistamine 

– Allergianähud 

Eksanteem, urtikaaria, angioneurootiline turse, 

bronhospasm, anafülaksia jne. 

– Hilissümptomid 

Toksiline jäsemete neuropaatia (tundlikkusehäired), 

mis kestab kuid 

Sekundaarsed infektsioonid 

Laialdased villid, nekroosid 

Naha värvuse muutus (kestab 1–2 kuud) 

Ravi 

Hammustuskohas 

Hammustuskohas 

– Rästikupakend (= 3 x 50 mg hüdrokortisooni) 

Stabiliseerib rakuseina? Piirab vasoaktiivsete 

ainete vabanemist? 

Toimet ei ole kinnitatud, seetõttu ei tule selle 

peale loota. 

Sisselõiked ja katsed mürki välja imeda on 

kasutud. 

– gutt 

Võimalik, kui tee haiglani on pikk. 

Peab olema korralik, et takistada ka arteriaalset 

vereringet. 

Avatakse 5 minutiks tunnis. 

– Immobilisatsioon 

Väga oluline! 

Lahastamine, õnnetuspaigalt ärakandmine 

Esmaabi Esmaabi 

Esmaabi 

– Intravenoosne infusioon (füsioloogiline soolalahus) 

esimesel võimalusel


– Metüülprednisoloon 2–3 mg/kg i.v. 

– Vajadusel anafülaksia ravi (14.61) 

– Transport haiglasse, soovitatavalt koos saatjaga 

Haiglas 

Haiglas 

– Jälgimine 

Täiskasvanuid paari tunni vältel, lapsi 1–2 

päeva vältel, väikelapsi pidevalt 

– Üldsümptomite esinemisel ravi intensiivravi 

osakonnas 

– Vedelikravi algperioodil ( 2–4 päeva) otsustava 

tähtsusega 

Ringeri lahus (+ kolloidlahus: HES/alb), vajadusel 

suures koguses 

Organismi reaktsiooni alusel (perifeerne vereringe, 

diurees, hematokrit, pulss, happe-leelisetasakaal) 

– Metüülprednisoloon i.v. 2 mg/kg – korduvate 

annustena 

– Neerufunktsiooni tagamine 

Vedelikravi + diureetikum vajadusel 

– Antibiootikumid profülaktikaks? 

Penitsilliin i.v. 250 000 ü./kg/ööp. 

– Teetanuse profülaktika eest hoolitsemine 

– Maoseerum 

Näidustuseks raske, kiiresti halvenev üldseisund 

Kasutatakse hormoonravi foonil, tuleb olla 

valmis allergilisteks reaktsioonideks. 

Soovitatakse manustada võimalikult kiiresti 

pärast rästiku hammustust. 

Vipertab ® on uus, fragmenteeritud antiseerum 

(kõige sobivam). 

Zagreb ja Pasteur Ipser Europe on hobuseseerumid. 

Doos määratakse hammustuskohast lähtuvalt, 

mitte patsiendi kehakaalu alusel. 

– Eluliste funktsioonide jälgimine ja intensiivravi 

vajadusel 

– Vajadusel komponentravi: erütrotsüüdid, hüübimisfaktorid 

jne. 

– Hammustuspiirkond hoitakse kuivana. Ville ei 

avata. 

– Ravi sümptomite alusel (valuvaigisti, sedatiivsed 

preparaadid, diureetikum, krambivastane ravim 

jne.) 

Jälgimine 

– Alati mõõdetakse 

kaal, jäseme ümbermõõt, pulsisagedus, vererõhk, 

diurees. 

– Kui esinevad tagasihoidlikud üldsümptomid, 

mõõdetakse 

eelmainitud + verepilt, hemoglobiin, veregrupp, 

valk ja erütrotsüüdid uriinis. 

– Kui esinevad keskmise raskusega üldsümptomid, 

teostatakse 

eelmainitud + happe-leelistasakaal, Na ja K 

veres, sobivusproov, rindkereröntgen, EKG. 

802 

– Kui esinevad rasked üldsümptomid, määratakse 

eelmainitud + veritsusaeg; plasmas aktiveeritud 

partsiaalne tromboplastiini aeg (APTT); 

uurea, kreatiniin, Ca, osmolaalsus, üldvalk, 

CK vereseerumis; uriinis Na, K ja osmolaarsus. 

33.29 PEAVALU LAPSEEAS 

Helena Pihko 

Põhimõtted 

– Hoolikas anamnees, sobiva ravimi valik ja piisavalt 

pikk jälgimisaeg on ravi nurgakivid. 

– Neuroradioloogilistele uuringutele tuleks mõelda 

eelkooliealiste patsientide puhul, kelle peavalu 

anamnees on lühike, kellel esineb peavaluga 

koos oksendamist või kellel esineb nihkeid 

kliinilises leius. 

Põhiuuringud 

– Hoolikas anamnees 

Kooli ja sõpradega seotud momendid 

Harrastused 

Söömis- ja magamisharjumused 

Lapse tavaline reageerimisviis stressisituatsioonis 

Läbipõetud haigused ja ravi 

– Hoolikas somaatiline ja neuroloogiline läbivaatus 

Vererõhu mõõtmine 

Nägemise ja silmapõhjade kontrollimine 

Pikkuskasvu hindamine kasvukõvera alusel 

Eelkooliealistel peaümbermõõdu kasvukõver 

– Põskkoobaste uuring (ultraheliuuring ja vajadusel 

röntgenuuring), eriti neil juhtudel, kui lapsel 

on hingamisteede allergia või kalduvus korduvatele 

infektsioonidele 

– Infektsioossetel lastel SR ja CRV 

Täiendavad uuringud 

– Kui ravi vajav peavalu esineb sagedamini, kui 

1–2 korda kuus, siis on põhjust konsulteerida 

spetsialistiga. Kui peavalu anamnees on lühike, 

on soovitatav last jälgida paari kuu vältel ja teha 

kindlaks, et ei ole tegemist progresseeruva 

sümptomiga. 

– Pea magnetresonants- või kompuuteruuringu 

näidustused on järgmised. 

Peavalu esineb öösel või hommikul ja sellega 

kaasub oksendamine. 

Peavaluga koos on teadvushäireid. 

Peavalu süveneb progressiivselt (mõne nädala 

või kuu vältel). 

Lapse iseloom või käitumine muutub.

Normaalne areng või kasv aeglustub. 

Lapsel esineb muutusi kliinilises leius (kõõritus, 

nägemisteravuse nõrgenemine, kahelinägemine, 

pupilli piirjoonte ebatäpsus, neelamishäired, 

tasakaalu- ja koordinatsioonihäired 

või kloonilised tõmblused jäsemetes). 

Näidustusteks võivad olla ka: 

lapse vanus alla viit aastat 

peavalu, mis süveneb füüsilisel pingutusel või 

köhimisel. 

– Silmaarsti uuring 

võib olla vajalik peitkõõrituse ja akommodatsioonihäirete 

avastamiseks. 

– Hambaarsti uuring 

on vajalik hammaste ja lõuapiirkonna põletike 

tuvastamiseks ning hambumuse korrigeerimiseks 

plaatide abil. 

– EEG 

tulemus on soovitatav registreerida, juhul kui 

kahtlustatakse epilepsiat. 

Migreen 

– Haiguse algust seostatakse enamasti koolieelse 

perioodiga ja kooli algusega; pärast seda kasvab 

peavalu ja migreeni all kannatavate laste hulk 

aeglaselt kuni murdeea künniseni. 

– Pärilikkus on haiguse tekkes oluline. 

– Tüüpilised on hood, mille ajal laps on nähtavalt 

haige ja eraldub meelsamini hämarasse, vaiksesse 

tuppa ning ei taha mängida. Haigushoo 

möödudes on laps endine. 

– Ka lastel võib migreeni korral esineda nägemishäireid, 

kõnehäireid või halvatusnähte. Kui 

hooga kaasneb aura või patoloogia kliinilises 

neuroloogilises leius, siis need eelnevad alati 

peavalule ja mööduvad, kui see algab. Kui on 

tegemist epilepsia või ajukasvajaga, siis ilmnevad 

neuroloogilised sümptomid enamasti samaaegselt 

peavaluga. 

– Väikelastel esinevaid oksendamis- ja kahvatusseisundeid 

ning lühihoogudena ilmnevaid healoomulisi 

tasakaaluhäireid peetakse migreeni variantideks, 

kuna neil lastel esineb sageli vanemas 

eas migreeni. 

– Haigushood võivad esineda ka öösiti, sellisel 

juhul on soovitatav teha röntgenuuringud, et 

välistada koljusisese rõhu tõusu võimalust. 

– Migreenihoogude sagedus võib olla maksimaalselt 

paar korda nädalas. Igapäevased hood ei ole 

migreenile iseloomulikud. 

– Diagnoos püstitatakse välistamismeetodil ning 

vajab seetõttu piisavalt pikka jälgimisaega. 

Pingepeavalu 

– Hootaolist peavalu, mis ei täida migreeni kriteeriume, 

nimetatakse pingepeavaluks. Lastel esineb 

seda sageli. 

– Esineb sageli ka tüüpiliste migreenihoogudega 

803 

33.29 

patsientidel, seega ei ole alati võimalik kindlalt 

piiritleda migreenihoogu ja pingepeavalu. 

– Hoogusid esineb sageli koolijärgselt või õhtuti, 

harva nädalalõppudel või puhkuse ajal. Peavalude 

all kannatavad lapsed on sageli ülitundlikud 

ja enese suhtes nõudlikud. 

Muid peavalutüüpe 

Psühhogeenne Psühhogeenne peavalu 

peavalu 

– Jätkub päevast päeva sarnaselt ning on oma 

iseloomult ebamäärasem. Selline peavalu ei häiri 

igapäevaseid toiminguid sedavõrd kui migreen 

või pingepeavalu. 

– Peavalu taustal esineb sageli keerulisi psüühilisi 

probleeme nagu näiteks koolikartus, masendus 

ja unehäired. 

– Sageli vajatakse pikaajalist spetsialisti abi. 

Epilepsia 

Epilepsia 

– Neuroloogilised sümptomid ilmuvad samaaegselt 

peavaluga, migreeni korral kaovad aurailmingud 

koos peavalu algusega. 

Silmade Silmade Silmade ja ja ja hammaste hammaste hammaste patoloogiast patoloogiast tingitud 

tingitud 

peavalud peavalud 

peavalud 

– Peitkõõritus ja akommodatsioonihäired võivad 

tekitada silmade piirkonda ja otsmikule või meelekohtadesse 

lokaliseeruvat peavalu, mis kaob, 

kui hangitakse adekvaatsed prillid. 

– Hammaste korrigeerimise plaadid võivad põhjustada 

igapäevast peavalu, mis lõpeb kohe, kui 

need eemaldatakse. 

– Bruksismi ja hambumushäiretega patsiendid, kes 

kannatavad igapäevase või sageli korduva peavalu 

all, tuleks saata hambaarsti juurde. 

Sinuiit 

Sinuiit 

– Valu lokaliseerub sageli otsmiku ja põskede 

piirkonda, kuid võib olla ka üldine. 

– Muud infektsiooninähud võivad olla tagasihoidlikud. 

Ajukasvajad Ajukasvajad ja ja liikvoriringehäired 

liikvoriringehäired 

– Pahaloomuliste ajukasvajate puhune peavalu 

süveneb nii kiiresti, et siin ei teki diferentsiaaldiagnostilisi 

probleeme. 

– Healoomulised ajukasvajad (sageli tagumises 

koljukoopas või keskjoonel paiknevad) võivad 

põhjustada rõhusümptomeid isegi 1–2 aasta 

jooksul enne diagnoosi selgumist. 

– Kitsad liikvori äravooluteed põhjustavad aeglaselt 

kujuneva vesipea, mis omakorda tekitab 

peavalusid 2.–3. eluaasta järgselt. 

– Koljusisese rõhu tõusu tunnused on 

hommikupoolikul esinev suruv peavalu 

öised rahutus- ja kisamishood, millega võib 

kaasneda oksendamine. 

– Tüüpilisteks sümptomiteks on kalduvus kukkuda, 

tasakaaluhäired ja mitmesuguste esemete 

otsa komistamine, mis on tingitud nägemise nõrgenemisest.


– Pikkuskasvu pidurdumine võib viidata sella turcica 

piirkonna kasvajale. 

Uneapnoe Uneapnoe (33.38) 

(33.38) 

– Lapse pidev norskamine ei ole normaalne ja on 

märgiks neelu ja hingamisteede kitsusest. 

– Öise hapnikupuuduse tagajärjeks võib olla päevane 

peavalu, hommikune väsimus ja keskendumisraskused. 

– Esmane ravimeetod on neelumandli ja võimalusel 

ka kurgumandlite eemaldamine. 

Mittemedikamentoosne ravi 

– Sageli kergendab olukorda juba teadmine, et ei 

ole tegemist raske haigusega. 

– Stress, dieedi pidamine, väsimus, valgus- ja müraärritus 

ning pallimängudes saadud peatraumad 

provotseerivad sageli migreenihoogusid. 

– Vanemad võiksid paari kuu vältel jälgida lapsel 

esinevaid sümptomeid ja mõelda sellele, missugused 

momendid liituvad lapse peavaluga. 

– Kasu võib olla regulaarsest kehalisest aktiivsusest. 

– Nõudmiste tase võib olla kas lapse enda või vanemate 

poolt liiga kõrgele tõstetud, samas võib 

pettumuste taluvus olla nõrk. Sellist last tuleks 

suunata reaalsematele eesmärkidele kooliõpinguis 

ja harrastuste suhtes. 

Medikamentoosne ravi 

– Kui haigusnähud häirivad pidevalt lapse elu, siis 

on ravimite määramine näidustatud. 

– Probleemiks on sageli ravimite hilinenud kasutamine 

või liiga väike annus. 

Migreenihoo Migreenihoo ravi 

ravi 

– Antakse kohe piisav annus ravimit, mida korratakse 

vajadusel tunni aja pärast. 

– Lahustuvad tabletid ja lahused imenduvad 

kiiremini kui kõvad tabletid. 

– Kui laps oksendab, siis võib ravimit kasutada 

pärakuküünla vormis. 

– Iiveldusvastased ravimid soodustavad valuvaigistite 

imendumist ja samas ka vähendavad migreenihooga 

kaasnevat halba enesetunnet. Nende 

ravimite harva esinevateks kõrvalnähtudeks on 

ekstrapüramidaalsed ja düstoonilised reaktsioonid, 

mis mööduvad ravimi kasutamise lõpetamisel. 

– Vt. tabel 33.29. 

Profülaktiline Profülaktiline ravi 

ravi 

– On vajalik, kui hood on rasked või esinevad mitmeid 

kordi kuus. 

– Ravimina kasutatakse propanolooli 2–4 mg/ kg/ 

ööp. või karbamasepiini või valproaati epilepsia 

raviks ettenähtud annustena. 

– Profülaktilise ravi kestus ei tohiks ületada 6 

kuud korraga. 

804 

33.30 LAPSE KRAMBIHOO JA 

STATUS EPILEPTICUSE RAVI 

Eija Gaily 

Põhimõtted 

– Püütakse tagada elulised funktsioonid ja alustada 

ravi kohe ägedas perioodis. 

– Täiendavad uuringud tehakse kõigile febriilsete 

krampidega lastele, kui just ei ole tegemist ülilühikeste 

tüüpiliste febriilsete krampidega (vanus 

6 k.–4 a., palavik üle 38,5°C) lapsel, kelle 

peres on olnud febriilseid krampe. Korduvate 

febriilsete krampide korral on täiendavad uuringud 

alati näidustatud. 

– Kui laps lubatakse krampide järel koju, tuleb 

alati veenduda, et tal ei ole tõsist ägedat haigust. 

Esmaabi 

Elulised Elulised funktsioonid 

funktsioonid 

– Hingamine, hingamisteed (vajadusel aspiratsioon), 

küliliasend, hapnikravi 

– Vererõhu mõõtmine 

Tilkinfusioon 

ilkinfusioon 

– Tehakse vaid siis, kui veenitee rajamine õnnestub 

kiiresti, muul juhul tuleb alustada ravi rektaalselt. 

– Lahuseks sobib füsioloogiline soolalahus ilma 

glükoosita (kui ei ole hüpoglükeemiat). 

– Tuleb hoiduda vedeliku ülemanustamisest. 

Ravi 

– Kui klonasepaam või lorasepaam on käepärast, 

siis ükskõik kumb neist on pika toimeaja tõttu 

esmane ravim algannusest alates. Kui laps on 

saanud ühe annuse diasepaami, võib veel minna 

üle klonasepaamile. Kui laps on saanud rohkem 

diasepaami ning hoog ei ole möödunud, maksimaalne 

annus on aga saavutatud, on parem minna 

üle teistele ravimitele (diasepaami ja klonasepaami 

summaarne toime võib muidu olla kahjulik). 

Diasepaam 

Diasepaam 

– 0,2 mg–0,5 mg/kg (annus milligrammides = kaal 

jagatud viiega) ühekordsete annustena i.v. 

aeglaselt 2–5 minuti vältel, kuni on saavutatud 

maksimaalne annus, mis on 1 mg/kg alla 20kilosele, 

20 mg üle 20-kilosele lapsele. 

– Näiteks ühekordne annus on 

imikule 1–2 mg 

väikelapsele 3–5 mg 

kooliealisele 6–10 mg (maksimaalne ühekordne 

annus 10 mg). 

– Kui ravimi i.v. manustamine ei õnnestu, antakse 

üksikannustena 0,5 mg/kg (kaal jagatud kahega) 

aeglaselt rektaalse klüsmina, maksimaalne ühe-

Lapse migreenihoo ravi 

Ravim Ühekordne Max lubatud annus Ravimi vorm 

annus mg/kg mg/kg/ööp. 

kordne annus on 10 mg. Ei soovitata kasutada 

suposiide. 

– Pea meeles, et ravim võib pärssida hingamist: 

ole valmis tegema kunstlikku hingamist. 

Alternatiivina Alternatiivina diasepaamile: diasepaamile: klonasepaam 

klonasepaam 

– Antakse ühekordsete annustena i.v. 0,05 mg/kg 

(annus mg = kaal jagatud 20-ga) aeglaselt (1 mg 

injektsiooni aeg 2 min.). 

– Näiteks ühekordne annus on 

imikule 0,25–0,5 mg 

väikelapsele 0,5–1 mg 

kooliealisele 1–2 mg. 

Maksimaalne annus imikule on 1 mg, suuremale 

lapsele 4 mg. 

– Kui veenitee rajamine ei õnnestu, võib klonasepaami 

manustada per rectum, segatuna oma 

lahustajaga ja 1:1 parafiinõliga. 

Alternatiivina Alternatiivina diasepaamile diasepaamile või 

või 

klonasepaamile: klonasepaamile: lorasepaam 

lorasepaam 

– 0,05–0,1 mg/kg. Intravenoosselt kasutamiseks 

ettenähtud lahust võib manustada ka rektaalselt. 

Vajalikud uuringud 

Veresuhkru eresuhkru kiiruuring, kiiruuring, temperatuuri 

temperatuuri 

mõõtmine, mõõtmine, laboratoorsed laboratoorsed analüüsid 

analüüsid 

– Kui on tegemist hüpoglükeemiaga (vere glükoosisisaldus 

alla 4 mmol/l), manustatakse glükoosi: 

20%-list lahust 2 ml/kg 3–4 minuti vältel 

(eelistatavaim) 

10%-list lahust 4 ml/kg 

30%-list lahust 1–1,5 ml/kg. 

– Kui on palavikku > 38°C, manustatakse paratsetamooli 

10–15 mg/kg suposiidina ja jahutatakse 

last füüsikaliste meetoditega. 

– Muud laboratoorsed analüüsid tehakse juhul, kui 

tulemused saadakse enne, kui patsient jõuab 

haiglasse: CRV, Na, K, Ca, mikroastrup veresee- 

805 

Tabel 33.29 

Valuvaigistid 

Paratsetamool 10–15 60 mikstuur, lahustuv 

tablett, tablett, suposiid 

Ibuprofeen 10–20 40 mikstuur, lahustuv tablett, 

tablett, suposiid 

Ketoprofeen 2,5 5 tablett/kapsel, suposiid 

Naprokseen 5–7 10–15 graanulid, mikstuur, 

tablett, suposiid 

Iiveldusvastased ravimid 

Metoklopramiid 0,15–0,30 0,5–1,0 mikstuur, tablett, 

suposiid 

Prokloorperasiin 0,10–0,30 0,4–0,5 tablett, suposiid 

33.30 

rumist ja Hb ning leukotsüüdid perifeersest 

verest. Tulemusi ei jääda ootama, vaid transporti 

alustatakse kohe, kui hoog on saadud lõppema. 

Kui tegemist on lühiajaliste febriilsete krampidega, 

piisab ainult CRV määramisest. 

– Kui teatakse, et patsiendil on kalduvus hüpokaltseemiale 

ja kaltsiumi taset ei ole võimalik kohe 

määrata, siis võib manustada 10%-list Ca-glükonaati 

0,5 ml/kg i.v. 5 min. pärast analüüsi võtmist. 

EKG-monitooring on obligatoorne. 

Kauakestva hoo ravi 

– Kui hoog jätkub, olgugi et patsient on juba saanud 

maksimaalse annuse bensodiasepiini ja 

palavikku on alandatud, siis manustatakse ühte 

järgmistest ravimitest 

fenütoiini (Epanutin ® ) EKG-jälgimisel 15–20 

mg/kg i.v. (omas lahustis soolalahuse kõrvaltilgana), 

manustamiskiirus 1 mg/kg/min., maksimaalne 

ühekordne annus 500 mg 

fenobarbitaali 15–20 mg/kg, millest pool 

aeglaselt i.v., pool i.m., maksimaalne annus 

500 mg. 

– Kui hoog kestab üle 20 minuti, on vajalik ajuturse 

profülaktika: 

vältida liigset vedeliku ülekandmist (75% põhivajadusest) 

vältida hüpotoonilisi lahuseid 

furosemiidi 1 mg/kg i.v. 

ülakeha veidi tõstetud asendis (30°). 

Deksametasooni ei tasu manustada, sest see ei 

ole osutunud status epilepticuse ravis efektiivseks. 

Transport 

– Kui hoog on kestnud 20 minutit või lühemad 

hood on kordunud lühikeste vaheaegadega, 

transporditakse patsient kompetentse saatja


(eelistatult arsti) saatel haiglasse. Uute hoogude 

ja hingamisdepressiooni võimalus on kogu aeg 

olemas. Transpordi ajal 

hoitakse patsient küliliasendis (ka hoojärgses 

hämarolekus on aspiratsioonioht suur) 

tagatakse aspireerimise, hapniku manustamise 

ja kunstliku hingamise võimalus. 

Täiendavad uuringud 

– Kui on tegemist esmakordse krambihooga lapsel, 

tuleb kindlasti konsulteerida lasteneuroloogi 

või lastearstiga krampide põhjuse väljaselgitamiseks 

ja uute hoogude profülaktika planeerimiseks. 

Erandiks on ainult väga lühiajalised tüüpilised 

febriilsed krambid (vanus 6k.–4a., palavik 

üle 38,5°) lapsel, kelle peres on esinenud 

febriilseid krampe. Sellisel juhul on piisav, kui 

koju antakse krambihoopuhused ravijuhendid ja 

diasepaami rektaalseks manustamiseks. Febriilsete 

krampide kordumine on täiendavate uuringute 

näidustus. 

– Kui laps lubatakse krampide järel koju, peab 

alati veenduma, et tal ei ole tõsist ägedat haigust 

(meningiit, entsefaliit). Last tuleb jälgida piisavalt 

kaua krambihoo järel, tuleb kliiniliselt hoolega 

uurida ja määrata vajadusel laboratoorsed 

analüüsid (CRV, võimalusel liikvoriuuring). 

33.31 FEBRIILSED KRAMBID 

Hannu Jalanko 

Eesmärgid 

– Krampide efektiivne esmaabi (33.30). 

– Vanematele antakse juhendid uue krambihoo 

puhuks, koju diasepaami rektaalseks manustamiseks. 

– Kõik lapsed, kellel on olnud ebatüüpilised krambid 

(vt. kriteeriumid allpool) või korduvad 

krambid, tuleb suunata täiendavatele uuringutele. 

Palaviku ajal tekkivate krampide 

põhjused 

– Healoomulised febriilsed krambid 

– Palaviku poolt vallandatud epileptiline hoog 

– Kesknärvisüsteemi infektsiooni (meningiit, entsefaliit) 

sümptom 

– Infektsiooni poolt vallandatud metaboolse häire 

(hüpoglükeemia, hüponatreemia jne.) sümptom 

– Kõige sagedamini esinevad healoomulised 

febriilsed krambid. 

“Tüüpiliste febriilsete krampide” 

kriteeriumid 

1. Patsient on 6 k.–4 a. vana. 

806 

2. Patsiendil on palavik üle 38,5° C. Seda ei pruugi 

olla avastatud enne krampe, vaid krambid võivad 

olla palaviku esimene tunnus. 

3. Krambid ise on grand mal-tüüpi hoog, kus ülajäsemed, 

alajäsemed või mõlemad tõmblevad ja 

jäigastuvad sümmeetriliselt. 

4. Krambid kestavad alla 10 minuti. 

5. Patsient on krampide järel teadvusel ning ei 

täheldata fokaalseid leide, nagu pareesid. 

6. Patsiendi suguvõsas on esinenud febriilseid 

krampe. 

– Nn. palaviku poolt provotseeritud epileptilisi 

hooge esineb igasuguses vanuses lastel. Krambid 

kestavad sageli kaua: üle 30 minuti. Krambid 

võivad esineda ka korduvate lühikeste hoogudena. 

Nad on sageli ebasümmeetrilised või 

algavad fokaalsetena. Patsiendi suguvõsas esineb 

sageli epilepsiat. 

– Mis tahes infektsioon, mis tõstab temperatuuri, 

võib vallandada febriilsed krambid. Mida kiiremini 

palavik tõuseb ja mida kõrgemale, seda 

suurem on risk. Febriilsete krampide risk on 

suurim infektsiooni algperioodil. 

– Febriilseid krampe esineb üldse 2–3%-l lastest; 

neist krampidest on 2/3 tavalised lühiajalised 

febriilsed krambid. 

Täiendavate uuringute näidustused 

– EEG-uuring 3–4 nädalat pärast krampe on näidustatud 

pikemat aega kestnud või muidu ebatüüpiliste 

febriilsete krampide korral 

2–3 korda esinenud tüüpiliste febriilsete 

krampide järel (1–2 korda esinenud tavaliste 

febriilsete krampide järgset EEG-d ei peeta 

tarvilikuks). 

– Kui vanemad teatavad telefoni teel kodus esinenud 

febriilsetest krampidest, on oluline kindlaks 

teha, et krambid olid tõesti lühiajalised ja et 

patsiendiga on krampide järel võimalik saada 

täielikku kontakti. Nn. febriilsed krambid võivad 

olla bakteriaalse meningiidi või entsefaliidi 

sümptom, nii et krambihoo saanud laps tuleb 

siiski kutsuda uuringutele. Kui tegemist on tavaliste 

febriilsete krampidega, millest laps hästi 

toibub, ei pruugi teda haiglasse jälgimisele 

saata. 

Febriilsete krampide profülaktika 

– Kui lapsel on olnud febriilsed krambid, korduvad 

need seoses uute infektsioonidega 30%-lise 

tõenäosusega. Seetõttu on levinud praktika, et 

lastel, kellel on kalduvus febriilsetele krampidele, 

tuleb palavikku alandada füüsikaliste 

meetoditega ja palavikualandajate regulaarse 

manustamisega (paratsetamooli 10–15 mg/kg 4 

korda ööpäevas või naprokseeni 5 mg/kg 2 

korda ööpäevas). Kodus peab lisaks olema

varuks diasepaami rektaalseks manustamiseks, 

mida vanemad peavad oskama kasutada. 

– Febriilseid krampe põdevate laste ravis kasutatakse 

profülaktiliselt paari esimese palavikupäeva 

vältel diasepaami (0,3–0,4 mg/kg kaheksatunnise 

vaheajaga) või klobasaami (0,5 

mg/kg/ööp. 1–2 annusena) tablettidena. Suposiidid 

imenduvad halvasti ja seetõttu neid ei 

soovitata. 

33.32 LASTE EPILEPSIA 

Toimetus 

Eesmärgid 

– Pikaleveninud (üle 15 min.) või tihedasti korduvate 

krambihoogude korral tuleb uuringud ja 

ravi teostada valvehaiglas. 

– Infantiilspasmide sündroom diagnoositakse ja 

patsiendid saadetakse kiiresti ravile. 

– “Ebatüüpilised” hoosümptomid tunnistatakse 

epilepsiaks. 

Osalised (fokaalsed, partsiaalsed) 

hood 

Lihtsad Lihtsad 

Lihtsad 

– Teadvus ei ole häiritud 

– Esineb motoorseid (toonilised, kloonilised, toonilis-kloonilised), 

sensoorseid, autonoomseid 

ilminguid või psüühilisi aistinguid 

Komplekssed Komplekssed (psühhomotoorsed) 

(psühhomotoorsed) 

– Teadvus häguneb kohe või hoo kestel (vahel 

raske märgata). 

– Sageli esineb sundtegevusi: asjade näppimine, 

suu maigutamine, neelatamine, lahtiriietumine, 

riietumine, naer, nutt, raevuhood, nägemis- ja 

kuulmisaistingud, siseelunditega seotud aistingud 

ja sümptomid. 

– Kestavad tavaliselt üle 30 sek. 

– Enamasti kaasub hooga järelväsimus. 

Ravi 

Ravi 

– Okskarbasepiini 20–40 mg/kg/ööp. 2–3 annusena 

või karbamasepiini 15–20 mg/kg/ööp. 2–3 

annusena 

– Na-valproaati 20–40 mg/kg/ööp. 2–3 annusena 

– Fenütoiini ca 5 mg/kg/ööp. 2 annusena. 

Generaliseerunud hood 

– Esmassümptomid tulevad alati mõlemast ajupoolkerast. 

Motoorsed sümptomid on algusest 

peale kahepoolsed. Teadvuse häire on sageli esimene 

sümptom. 

Absentsihood 

Absentsihood 

– Kestavad tavaliselt alla 30 sek., tüüpiliselt 10–15 

sek. 

– Sageli esineb kümneid hoogusid päevas. 

807 

33.32 

– Esineb põrnitsev ilme, silmade pilgutamine või 

pööritamine või mõlemad. 

– Pikemate hoogude korral võib esineda automatisme. 

– Ei esine järelväsimust. 

– Eelnenud tegevus jätkub kohe pärast hoogu, 

tasakaal säilib. 

Ravi 

Ravi 

– Etosuksimiidi 20–40 mg/kg/ööp. 2 annusena 

– Na-valproaati 20–40 mg/kg/ööp. 2–3 annusena 

Motoorsed hood 

– Kloonilised 

– Toonilised 

– Toonilis-kloonilised 

– Müokloonilised 

– Atoonilised 

Ravi 

Ravi 

– Esmane ravim tavaliselt Na-valproaat 20–40 mg/ 

kg/ööp., alternatiiviks okskarbasepiin 20–40 

mg/kg/ööp. või karbamasepiin 15–20 mg/kg/ 

ööp. 

– Bensodiasepiine kasutatakse vaid juhuravina. 

Lapseea epileptilised sündroomid 

Rolandiline Rolandiline epilepsia 

epilepsia 

– Tüüpilistel juhtudel algab 5–10 aasta vanuses. 

– Kõige sagedamini esinev epilepsia vorm lapseeas. 

– Hood esinevad sageli une ajal, lokaliseeruvad 

suu piirkonda, on lihtsad partsiaalsed, võivad 

generaliseeruda. 

– Prognoos on hea. 

– Pärandub dominantselt. 

Infantiilspasmide Infantiilspasmide sündroom sündroom 

sündroom 

– Jäsemete ja keha painutus- või sirutusspasmid 

tekivad seeriatena, sageli ärkamise või väsimusega 

seoses. 

– Hoogude teke pidurdab sageli lapse arengut. 

– Arengu peetumine võib olla esmassümptomiks. 

– Algavad 1–11 (tavaliselt 4–7) kuu vanuses. 

– Tüüpiline EEG-leid on hüpsarütmia. Hüpsarütmia 

puudumine ei välista siiski infantiilspasmide 

võimalikkust. 

– Kiire ravi alustamine (ACTH, epilepsiavastased 

ravimid) parandab prognoosi. 

Lennoxi Lennoxi sündroom 

sündroom 

– Esineb mitmesuguseid hoogusid: kokkuvajumised, 

absentsid, toonilised, müokloonilised, 

partsiaalsed hood 

– Algab enamasti eelkoolieas. 

– Prognoos on varieeruv, võib viia tunnetusliku 

taandarenguni. 

Prognoos 

– Kui läbivaatusel neuroloogilisi kõrvalekaldeid ei 

leita, lapse areng vastab eale ning uuringutel (aju


magnetresonantstomograafia, metaboolsed 

uuringud) ei avastata patoloogiat, jäävad hood 

ära umbes 80%-l patsientidest. 

– Vaimse mahajäämuse või muude neuroloogiliste 

kõrvalekalletega lastest lõpevad hood umbes 

40%-l 

– Algus esimesel eluaastal tähendab halvemat 

prognoosi. 

Eriarsti juurde suunamise 

kiireloomulisus ja näidustused 

Vajab ajab kohe kohe suunamist suunamist valvearsti valvearsti juurde 

juurde 

– Esimene hoog (ägeda ajuhaiguse võimalus) 

– Pikaleveniv hoog (üle 15 min.) 

– Tihedasti korduvad lühikesed hood 

– Infantiilspasmide kahtlus 

Suunata Suunata kiiresti, kiiresti, kuid kuid mitte mitte mitte kohe 

kohe 

(uuritakse (uuritakse 2–4 2–4 nädala nädala jooksul) 

jooksul) 

– Pikemat aega (nädalaid) kestnud sümptomid, 

mille alusel võiks kahtlustada epilepsiat. Valvearsti 

juurde tuleb laps saata siis, kui esineb kõrvalekaldeid 

kliinilises leius või üldsümptomeid. 

Suunamine Suunamine ei ei ei ole ole alati alati alati obligatoorne 

obligatoorne 

– Üksik febriilne kramp (vt. suunamise kriteeriumid 

febriilsete krampide korral) (33.31) 

Epilepsia ravikuuri ajal tekkiv 

krambihoog 

– Pikaleveniva hoo korral anda esmaabi nagu 

status epilepticuse korral (33.30) 

– Ka lühiajaliste hoogude korral on oluline teha 

vereanalüüs ravimi seerumkontsentratsiooni 

määramiseks võimalikult kiiresti pärast hoo 

lõppu. 

– Valve ajal piisab, kui veri tsentrifuugitakse ja 

seerum eraldatakse säilitamiseks. 

– Muud selgitamist vajavad asjaolud: 

kas laps võtab oma ravimit 

hoo tüüp (täpne anamnees) 

provotseerivad tegurid (palavik? magamatus?) 

pere psüühiline tasakaal. 

33.34 DOWNI SÜNDROOM 

Hannu Westerinen, Maija Wilska 

Eesmärgid 

– Downi sündroomiga patsiente tuleks ravida tavameditsiinisüsteemis, 

kui on tegemist “normaalse 

haigestumisega”. 

– Puuetega lastega tegelevasse tervishoiusüsteemi 

tuleks laps suunata siis, kui vajatakse erioskustega 

spetsialiste. 

– Downi sündroomile tüüpilised probleemid püütakse 

välja selgitada varakult (eriti hüpotüreoosi 

sõeluuring, silma- ja kõrvaprobleemid). 

808 


– Soomes sünnib umbes 80 Downi sündroomiga 

last aastas. 

– Enamasti on põhjuseks 21-trisoomia, vahel mosaiiksus 

ja umbes 1–2%-l vanematelt päritud 

translokatsioon. 

– Soomes tehtud uuringu alusel on raske arengupuudeni 

viivate kromosomaalsete anomaaliate 

kordusrisk hilisemates rasedustes 2,3% alla 35aastastel 

ja 8,2% üle 35-aastastel emadel. 

Uuringugruppi ei kuulu perekonnad, kus teine 

vanematest on translokatsiooni kandja. 

Diagnostika ja primaarpreventsioon 

– Kromosomaalsed anomaaliad tuleb kindlaks 

teha amnioni vedeliku uuringul või koorioni 

biopsial. 

– Vanematele räägitakse raseduse katkestamise 

võimalikkusest ning neil on selleks õigus. Kuid 

eetiliselt ei ole õige vanematele raseduse katkestamist 

soovitada, veel vähem neid selleks sundida. 

– Downi sündroomiga lapsed ja täiskasvanud on 

üksikindiviidid, kes ei sarnane üksteisega, ja ka 

nemad pärivad oma eripärasusi vanematelt. Suurem 

osa jõuab oma arenguga keskastme arengupuudega 

inimeste tasemele. Üksikud Down-lapsed 

võivad oma abistaja toetusel saada hakkama 

ka üldkooli algklassides. Mõned Down-lapsed ja 

-täiskasvanud elavad õnnelikku elu, eriti siis, kui 

nende iseseisvumist on toetatud. Downi sündroomi 

“ärahoidmisel” on vaid üksikjuhtudel tegemist 

inimese enda kannatuste kõrvaldamisega 

(erinevalt näiteks kaasasündinud nefroosiga 

haigetest). Pigem on tegemist ümbruskonna kogemustega 

ja ravi ning taastusravi kuludega. 

Varajane taastusravi 

– Rinnaga toitmine on oluline varajase kontakti 

saavutamisel, aga samuti ka suu motoorika arengus 

ja immuniteedi väljakujunemisel. Lastenõuandlad, 

arengupuudega inimeste juhendajad ja 

kõneterapeudid annavad nõu, kui imetamisel 

tekib probleeme. 

– Varajane taastusravi toetab arengut. Soomes on 

kasutusel nn. VÄRAVA-meetod, mida vanemad 

viivad ellu kodus kõrvalise juhendaja abiga, 

ning sageli on haaratud ka spetsiaalsed päevakodud. 

– Viipekeele varajasest omandamisest on kasu 

keelelise arengu väljendusvahendina ja kõne 

tekke toena. 

Downi sündroomile iseloomulikud 

terviseprobleemid 

Aistingud Aistingud 

Aistingud 

– Nägemishäireid esineb sageli.

Täheldatakse lühinägevust, kaugnägevust, 

astigmatismi. 

Tavaline on vahelduva konvergentstrabismi 

esinemine. 

Kae esineb 3–4%-l lastest, ravi on operatiivne. 

Keratokoonus kujuneb välja umbes 5%-l, ravi 

on operatiivne. 

(Osalist) silmaläätse tuhmumist esineb sageli 

20.–30. eluaastast alates. 

Esineb nüstagmi. 

Vajalik on täpne nägemise kontroll enne 

kooliiga. 

– Tuntud untud on on ka ka kõrvaprobleemid 

kõrvaprobleemid 

Kõrvakäigud on kitsad (eriti lastel) ja sageli 

täis vaha: raviplaani kuulub korduv Removax 

® -ravi. 

Konduktiivne kuulmisnõrkus esineb 70%-l 

Down-lastest. Seetõttu kõrvaarsti jälgimine on 

vajalik, eriti kui ilma spetsiaalsete vahenditeta 

uurimisel võib kõrvakäikude kitsus põhjustada 

valehinnanguid ja -ravi. 

Kesknärvisüsteem 



– Alzheimer-tüüpi dementsus võib alata enne 40. 

809 

eluaastat. Tegemist võib olla ka hüpotüreoosist 

tingitud pseudodementsusega. 

– Ea kasvades suureneb epilepsia tekkimise risk. 

Sisesekretsioon 

Sisesekretsioon 

– Sagedased on kilpnäärme funktsiooni häired. 

Hüpofunktsioon viib depressiooni, hüperfunktsioon 

ülierutusseisundisse. Tuleb jälgida 

kliinilist leidu, TSH väärtused võivad sageli 

olla vahelduvad! 

Vaba türoksiini (S-T4v) sõeluuring tehakse 12 

kuu, 3 aasta, 5–6 aasta, 11 aasta, 16 aasta vanuses, 

20–35-aastastel 5-aastase vahega ja 

edaspidi 2-aastase vahega. Vt. tabel 33.34. 

– Diabeedioht on tõusnud 

Seedetrakt 

Seedetrakt 

– Sage on kõhukinnisus. Raviks dieet, ravimid. 

Tähelepanu tuleb pöörata ka fissuuridele. 

– Hirschsprungi tõbi võib olla üheks kõhukinnisuse 

põhjuseks. 

– Malabsorptsiooni-sündroomide ja laktoosi 

intolerantsuse oht on suurenenud. 

Urotrakt 

Urotrakt 

– Anomaaliad võivad olla urotrakti infektsioonide 

Tabel 33.34 

Downi sündroomiga inimeste tervise jälgimine (Soomes kehtivad põhimõtted) 

Sünnitusmaja 

Diagnoos, esmane informatsioon ja toetus perele 

Nõuandlasse ja erihooldussüsteemi teatamine, kui selleks on luba 

Soovi korral tugipere 

Polikliiniku aeg järgmiseks kontrolliks 

Nõuandla 

6 nädalat Diagnoos, pere nõustamine ja toetus, kontakteerumine erihooldussüsteemiga; 

südame, silmade (silmaläätse tuhmumine) ja kuulmisreaktsioonide kontroll 

4 kuud Süda, silmad, kuulmine, füsioterapeudi konsultatsioon ja juhised 

8 kuud Süda, kõrvakäigud ja kuulmisreaktsioonid, kõneterapeudi konsultatsioon 

12 kuud Suunamine silmaarsti juurde, kui oletatakse strabismi, lühinägevuse, 

kae või pisarateede ummistuse esinemist 

S-T4v 

Lapse ravitoetus (KELA) 

18 kuud Kõrvad, kuulmine, neelumandel, kõneterapeudi konsultatsioon 

3 aastat S-T4v 

Kommunikatsioonioskus, vajadusel ravi 

4 aastat Süda, nägemine, kuulmine (audiomeetria) 

5–6 aastat Süda, nägemine, kuulmine, S-T4v, lampjalgsuse hindamine ja vajadusel ravi, 

kommukatsioonioskuse hindamine ja vajadusel ravi, psühholoogi uuring ja 

õppimisvõimaluste hindamine 

Kooliarst 

6–7 aastat Nägemine, kuulmine 

11 aastat Nägemine, kuulmine, S-T4v 

14 aastat Nägemine, kuulmine, puberteediga seotud nõustamine 

16 aastat S-T4v 

Täiskasvanud 

20–35 aastat S-T4v viieaastase vahega 

> 35 aasta S-T4v kaheaastase vahega 

33.34


põhjuseks. 

Sugunäärmed 

Sugunäärmed 

– Krüptorhismi esineb sageli; opereeritakse enne 

kooliiga (vastasel juhul suureneb munandikasvaja 

oht). 

– Downi sündroomiga meeste soojätkamisvõime 

on nõrk. 

– Downi sündroomiga naised on sageli fertiilsed, 

tuleb mõelda kontratseptsiooni vajadusele! 

Tugi- ugi- ugi- ja ja ja liikumiselundid 

liikumiselundid 

– Liigesed on üliliikuvad, lihased hüpotoonilised. 

Välditakse seismiskoormust liiga varases eas. 

Lampjalgsuse korral tallatoed, hästi sobivad 

tugevad nahkjalatsid, lapsel soovitatakse kõndida 

paljajalu ja varvastel. 

Atlantoaksiaalne ebastabiilsus esineb sageli 

(tähelepanu! narkoos, sport). 

Esineb põlvekedre- ja puusaluksatsiooni. 

Süda Süda ja ja ja veresooned 

veresooned 

– Kaasasündinud südamerike esineb 40%-l, 

operatsiooninäidustused on samad, mis tervetel 

lastel. Hambakivi eemaldamisel tuleb meeles 

pidada antibiootikumiprofülaktika vajalikkust. 

– Eakatel on jalad sageli sinised, pinnavereringe 

on nõrk. 

Immuunsüsteem 

Immuunsüsteem 

– Leukeemiarisk on suurenenud. 

– Tundlikkus infektsioonide suhtes, võib esineda 

immuundefitsiitsust. Tuleb meeles pidada, et 

rohke limaeritus ja obstruktsioon on tihti tingitud 

hingamisteede kitsusest ja limaskestade ehitusest, 

mitte infektsioonist. 

Nahk 

Nahk 

– Nahk on kuiv, kontsa piirkonnas on lõhesid. 

– Seborroiline lööve on sage. 

– Naha seenhaigused kulgevad raskelt. 

Antioksüdantravi Antioksüdantravi tähendus 

tähendus 

– Antioksüdantravil (seleen, tsink, E- ja B6-vitamiinid) 

on pooldajaid. 

– Teoorias vähendavad nad vabade radikaalide 

poolt põhjustatud kudede lagunemist. 

– Praktiline tähendus on veel ebaselge, kuid puudusseisundite 

korral tuleb asendusravi teostada. 

– Väga intensiivne antioksüdantravi pakkumine 

võib toetada vanematepoolset haiguse eitamist, 

kusjuures ravi ei aita last loodetud määral. 

33.35 MBD-SÜNDROOM 

Hannu Westerinen 

Definitsioon ja Soomes kehtivad 

kriteeriumid 

– MBD = minimal brain dysfunction (“dysfunction”, 

mitte alati “damage”) 

810 

– Rootsis on lühend DAMP (Deficits in Attention, 

Motor Coordination and Perception) kõrvale lükanud 

MBD. 

– Häireid esineb vähemalt kolmes järgmistest 

viiest valdkonnast: 

motoorika – püsimatus, aeglus, jäme- või 

peenmotoorne kohmakus 

tajumine – kõige sagedamini nägemis-, kuulmis-, 

tunde- ja ruumitaju või kehaasendi tajumise 

raskus 

keel – esineb mitmesuguseid varieeruvaid 

probleeme 

õppimine – eelnevatele lisaks võivad probleeme 

põhjustada keskendumisraskus, kannatamatus 

või mäluhäired 

käitumine – käitumishäired või tundeelu raskused 

(tingitud otseselt MBD-st või sekundaarsed). 

– Ei ole olemas “tüüpilist” MBD-last. Funktsioonihäire 

suurus ja lokalisatsioon ajus määravad 

MBD raskusastme ja selle ilmnemisviisi. 

– MBD on üldnimetus sümptomitele, mis võivad 

kahel lapsel olla täiesti erinevad ja isegi vastandlikud. 

Seepärast peaks alati täpsustama, millise 

sündroomiga on antud lapse puhul tegemist 

– see aitab ka lapsel ennast mõista. Diagnoosi 

võib püstitada kindlakstehtud raskuste alusel. 

– MBD-mõiste rõhutab lapse nõrku kohti. Mitmete 

uuringute põhjal on küsimus tasakaalus, kus 

vastastikku mõjuvad ühelt poolt nõrgad kohad/ 

riskifaktorid ja teiselt poolt kaitsvad faktorid. 

MBD-lapse kooliprobleemide prognoos korreleerub 

lapsele antud psühholoogilise toega, ja 

seda isegi tugevamini kui bioloogiliste riskifaktoritega. 

Epidemioloogia ja prognoos 

– Soomes on ca 20 000 MBD-last, keskmiselt üks 

laps igas klassis. 

– Sümptomid nõrgenevad sageli vanuse ja kesknärvisüsteemi 

küpsemisega seoses. Õigesti suunatud 

abi kiirendab seda. 

Uuringud ja abinõud 

– Varajane diagnoosi püstitamine on oluline rehabilitatsiooni 

õigeks suunamiseks. Keskne roll on 

5-aastaste sõeluuringul nõuandlas, vahel tekib 

kahtlus juba varem. 

– Diagnoosi kinnitamiseks on vajalikud eriuuringud 

(lasteneuroloog ja vajadusel lastepsühhiaater, 

tegelusterapeut, kõneterapeut, psühholoog 

jne.). 

– Nn. Vaasa mudeli järgi (Valkama, 1991) on taotluseks 

kasutada koolis eriõpetust, enne kui 

raskused viivad ummikusse. Teisest küljest on 

eriõpetus suunatud normaalõpetusele tagasiintegreerumisele 

2–4 aastat hiljem. 

– Kui otsustatakse kooliminekut edasi lükata, on

viivitusaja vältel tarvis tegelda aktiivse rehabilitatsiooniga. 

Lapsele keskenduvate abinõude 

kõrval läheb vaja koostööd pere ja lasteaia/kooli 

vahel, mõnikord vanemate juhendamist asjatundja 

poolt. Sageli on perele abiks kohanemiskursused. 

33.38 LASTE UNEHÄIRED 

Pertti Rintahaka 

Eesmärgid 

– Vanemaid informeeritakse laste normaalsest 

unest ja unekäitumisest ning selgitatakse parasomniate 

ohutust nii vanematele kui lastele. 

– Imikute unerütmihäired diagnoositakse varakult 

nõuandlas ja vanemaid juhendatakse häirete 

korrigeerimisel. 

– Unepäevikut tuleks unehäirete väljaselgitamisel 

rohkem kasutada. 

– Ravi vajavad unehäired (näit. apnoe ja narkolepsia) 

ning muud uneaegsed hood (epilepsia) 

selgitatakse välja haiglasse uuringutele suunamiseks. 

Lapse normaalne uni 

– Laste unevajadus varieerub suures ulatuses ja 

väheneb lapse kasvades alla ühe kuu vanuse imiku 

20 tunnist murdeealise keskmiselt 9 tunnini. 

– Päevauned on oluline osa imiku ööpäevasest 

unest. Päevaunede hulk väheneb järk-järgult lapse 

vanemaks saades. Mõne kuu vanuses magavad 

lapsed päeval 2–3 korda. Päevaund magatakse 

tavaliselt 4–5 a. vanuseni. 

– Pikim katkematu une periood on esimestel elunädalatel 

tavaliselt 2–4 tundi, võib aga olla isegi 

ainult pool sellest. Alates kuue nädala vanusest 

pikeneb katkematu une periood kuue tunnini ja 

keskendub tavaliselt öisele ajale. 

– Kogu öö magamiseks on nimetatud une kestmist 

keskööst kella viieni vähemalt nelja nädala vältel. 

Vastsündinute uneperioodid jagunevad ühtlaselt 

kogu ööpäevale. Alates kolme kuu vanusest 

magavad lapsed 14–15-tunnisest uneajast 

suurema osa öösel. 

Une- ja ärkvelolekurütmi häired 

– Imikute ja väikelaste kõige sagedasemad unehäired 

on 

uinumisraskused 

liiga lühike katkematu ööuni 

liiga varane ärkamine. 

– Leitakse, et lapsel on uneprobleeme, kui ta ärkab 

2–4 korda öö jooksul enam kui nädala vältel. 

Parasomniad 

– Parasomniad on häired, mis esinevad ärkamise, 

811 

33.38 

osalise ärkamise või uneperioodi vahetumise 

ajal. 

– Keha kõigutamine ja peatagumine algavad poole 

aasta vanuses. Need ei vaja ravi, juhul kui lapse 

vaimne areng on normaalne. Neuroloogilisi 

või psühholoogilisi probleeme neil lastel tavaliselt 

ei ole. Kui imikul esineb võpatusetaolist 

korduvat tõmblemist, võib põhjuseks olla harva 

esinev ja kiiret ravi vajav infantiilspasmide 

sündroom. 

– Hammaste krigistamise all mõeldakse hammaste 

häälekat vastakuti hammustamist või hõõrumist. 

Selle tagajärjeks võivad olla hambaemaili defektid. 

Kui laps aga hammustab korduvalt öösel 

keelde, võib põhjuseks olla epilepsia. 

– Öine hirmuhoog (pavor nocturnus) algab ükskaks 

tundi pärast uinumist, nii nagu enamik 

parasomniatest. Laps võib tõusta voodis istuma, 

näol hirmunud ilme, ta võib higistada, häälitseda 

või karjuda. Pulss on kiire. Hoog kestab mõnest 

minutist paarikümne minutini. Hoog ei vaja ravi 

ning last ei tasu hoo ajal äratada. Hoosümptomitega 

seotud ärkamine, eriti hommikupoole 

ööd, võib olla epilepsia. 

– Uneskäimine kestab mõnest minutist isegi poole 

tunnini. Uneskõndija juhatatakse voodisse tagasi. 

Õnnetusjuhtumite ärahoidmiseks tuleb 

uneskõndija ümbrus muuta turvaliseks. 

– Unesrääkimist esineb mitmetel uneperioodidel. 

Sümptom ei vaja ravi. Unesrääkimist tuleb eristada 

öistest epilepsiahoogudest, millega kaasneb 

tavaliselt ka teistsuguseid häälitsusi. 

– Norskamine kuulub samuti parasomniate hulka. 

See on tavaliselt healoomuline. Kui norskamisega 

kaasnevad hingamiskatkestused, ebatavaline 

päevane väsimus, käitumis- või õppimishäired, 

on vaja täiendavaid uuringuid. 

– Painajalikud uned on seotud unenägude nägemisega. 

Laps on hirmunud ilmega, nagu ka öiste 

hirmuhoogude korral. Enamasti mäletab ta oma 

unenägu. Laps tasuks äratada, kusjuures tähtis 

on vanemate rahustav käitumine. Hirmuunenägude 

ärahoidmiseks peab õhtune tegevus olema 

rahulik. 

Apnoed 

– Une ajal esinevad hingamiskatkestused (apnoed) 

on üpris tähtis laste unehäire. 

– Obstruktiivne uneapnoe (obstructive sleep apnea 

syndrome, OSAS) on neist kõige tavalisem. 

Enamik laste hingamisteede kitsenemusi johtub 

mandlikoest, mis koos uneaegse ülemiste hingamisteede 

lihaste toonuse vähenemisega takistab 

õhu vaba liikumist. 

Tunnusteks võivad olla ebatavaline päevane 

väsimus, unetus, hommikune peavalu, püsimatus 

ja õppimisraskused. 

Neelumandli väljaopereerimine kergendab


vaevusi sageli otsustavalt. Mandlikoe suurus 

ei ole alati vastavuses apnoe raskusastmega. 

Apnoe jätkumise korral eemaldatakse kurgumandlid. 

Kahtlastel juhtudel peab apnoe diagnoosi 

kinnitama ja ravitulemusi hindama koguöise 

une registreerimisega. 

– Väikestel imikutel on tavalised lühiajalised 

tsentraalsed apnoed. Üle 15 sek. kestvad ja 

tsentraalsed ning obstruktiivsed apnoed nõuavad 

täiendavaid uuringuid muu hulgas seetõttu, et 

need võivad olla hällisurma eelkäijaks. 

Ebatavaline päevane väsimus 

– Imiku kogu ööpäevase une pikkus on tavaliselt 

piisav. Liigne päevane väsimus on haruldane, 

sest väsinud imik tavaliselt uinub. Ärkvel olles 

peab imik olema ergas. 

– Ebatavalise päevase väsimuse mitmetest põhjustest 

on tähtsaim obstruktiivne uneapnoe. Harva 

esinev narkolepsia võib ilmneda juba koolieas 

rahutuse ja üliaktiivsusena enne väsimuse, sunduinumise, 

katalepsia ja teiste lisasümptomite 

ilmsikstulekut. Narkolepsia (36.76) algab tavaliselt 

15–20 a. vanuses. Selle diagnoosimine hilineb 

sageli aastaid. 

Lapse uurimine 

– Algul selgitatakse välja, mida vanemad unehäire 

all mõtlevad. 

– Vajalik on detailne uneanamnees. 

– Äsja avaldunud öise ärkamise korral ära unusta 

kontrollida trummikilede liikuvust. 

– Laboratoorsetest analüüsidest vere- ja uriinianalüüs 

põletiku välistamiseks. 

– Kasulik on pidada unepäevikut. 

Unepäevik 

– Kui uneprobleemi põhjus ei selgu, täidavad vanemad 

kahe-kolme nädala vältel unepäevikut. 

Sinna märgitakse kokkulepitud märkidega võimalikult 

täpselt magamamineku aeg, teadaolev 

või oletatav uinumisaeg, öised ärkamised ja ülevaloleku 

kestus, võimalikud öised söömised või 

söötmised, päevauned ja söögiajad. 

– Anamneesi ja unepäeviku abil saab selgust, kas 

lapsel on valesid uneharjumusi, vigaseid uneassotsiatsioone 

või haiglauuringuid vajav unehäire 

või on probleemi põhjuseks vanemate ebarealistlikud 

ootused lapse une kvaliteedi suhtes. 

Unepäevikust selguvad lapse liiga varane või 

liiga hiline uinumine ja vastavalt liiga hiline või 

liiga varane ärkamine, nagu ka regulaarsed ebaotstarbekad 

ja täiesti ebaregulaarsed uneharjumused. 

812 

Unehäirete ravi 

– Imiku uneharjumusi ja -assotsiatsioone tuleks 

mõjutada: kui laps harjub sellega, et alati, kui ta 

ärkab, tuleb kohe keegi tema juurde ja hakkab 

temaga tegelema, võivad tagajärjeks olla nii lapse 

kui ka pere uneprobleemid. 

– Lapse unehäirete parim profülaktika on regulaarsete 

eluviiside ja magamaminekuharjumuste 

järgimine peres. 

– Lapse uinutamine vanemate voodis raskendab 

hiljem oma voodisse viimist. Imikut ei peaks ka 

õpetama magama valgustatud toas, uinuma süles 

või äiutamise peale, süües tukastama või saama 

toitu öösel ärgates. 

– Magamismiljöö peab olema rahulik. Pehmed kaisumänguasjad 

on soovitatavad imikueast alates. 

– Parim ja leebeim meetod laste une-ärkvelolekurütmi 

häirete raviks on unerütmi järkjärguline 

muutmine, kuigi kõige kiiremat tulemust on saadud, 

lastes lapsel end magama nutta. 

Ravi etapilisus ja konsultatsioonide 

näidustused 

– Enamikku unehäiretest uurib ja ravib üldarst. 

– Epilepsiakahtlusel on näidustatud lasteneuroloogi 

või lastehaiguste eriarsti konsultatsioon ja 

EEG. 

– Obstruktiivse uneapnoe ravi korraldab LORarst. 

– Tsentraalsed apnoed nõuavad tavaliselt uuringuid 

haiglas. 

– Narkolepsia diagnostika ja ravi toimub haiglas. 

– Vahel on põhjust suunata laps haiglasse uneärkvelolekurütmi 

muutmiseks vanemate kurnatuse 

tõttu. 

– Öine enurees vt. eraldi juhiseid 32.30. 

33.40 VÄHKI PÕDENUD LAPSE 

PROBLEEMID 

TÄISKASVANUEAS 

Anne Mäkipernaa 

Üldist 

– Võimalikke hilistüsistusi võivad põhjustada nii 

haigus, saadud ravi (operatsioonid, kiiritusravi, 

tsütostaatikumid) kui ka põetud infektsioonid. 

– Vähki põdenud laps peaks täiskasvanuks saamiseni 

olema jälgimisel haigla juures ja selles etapis, 

kus ta polikliinikusse üle antakse, tuleb kavandada 

individuaalne jälgimisprogramm. 

– Juhul kui patsient on saanud palju kiiritusravi ja 

tsütostaatikume, on eesmärgiks jälgida teda mingil 

moel ka täiskasvanuna. Eri elundite võimalike 

hilistüsistustega võib ka polikliiniku arst 

kokku puutuda patsiendi tavalise külastuse ajal.

Luustik ja pehmed koed 

– Kiiritatud luustik ei kasva: kõhu või rindkere 

piirkonda kiiritatuil esineb sageli skolioosi. 

– Ka pehmed koed kasvavad kiiritatud piirkonnas 

halvasti. 


– Ajukasvaja, leukeemia ja luuüdi siirdamise tõttu 

tehtud pea kiiritusravi ning intratekaalselt manustatud 

tsütostaatikumid võivad põhjustada 

õppimisaeglust, tajumishäireid ja mäluhäireid. 

– Tänapäeval püütakse leukeemiahaigetel vältida 

profülaktilist pea kiiritusravi, mis vähendab ülalmainitud 

tüsistuste ohtu. 

Süda 

– Antratsükliine (doksorubitsiin, daunorubitsiin) 

kasutatakse lastel mitmete kasvajate korral. 

– Kardiomüopaatia sõltub tavaliselt ravimi annusest; 

ei tohi ületada annust 500 mg/m 2 . 

– Kardiomüopaatia võib kujuneda ka aastaid pärast 

antratsükliinide kasutamist. 

– Riski lisab mediastinumi kiiritamine. 

– Mediastinumi kiiritamisest võib tekkida äge ja 

krooniline perikardiit ja varane pärgarterite ahenemine. 

– Südame ultraheliuuring ja kliiniline koormusproov 

on näidustatud ka aastate möödudes, kui 

patsient on saanud ülalmainitud ravimeid. 

Vererõhk 

– Nefroblastoomiga patsientidel võib vererõhk 

juba noorena olla kõrge neerupiirkonda saadud 

kiirituse tagajärjel. Seetõttu tuleks vererõhku 

mõõta ka tavakülastusel. 

Kopsud 

– Kopsude kiiritamine ja näit. bleomütsiin võivad 

põhjustada fibroosi. Tavaliselt on kopsuprobleemid 

siiski kerged ja eelkõige restriktiivset laadi 

(haiguse ja ravi tagajärjel on rindkere liikuvus 

piiratud). 

Kuseteed 

– Kui näit. tsüklofosfamiid on põhjustanud hemorraagilist 

tsüstiiti, võib hiljem kujuneda põie fibroos 

ja põis võib kitseneda. Võimalik on ka 

põievähk. Tänapäeval on kusepõie fibroos väga 

harva esinev. 

– Sisplatiin võib tekitada neerukahjustusi (nii 

kreatiniini tõusu kui ka tubuluste kahjustust). 

Ravijärgselt kahjustus enamasti ei süvene. 

Endokriinsüsteem 

– Pea kiiritus võib kahandada kasvuhormooni eritumist. 

813 

33.40 

– Kilpnäärmele suunatud kiiritus ja hajakiiritus 

võivad põhjustada hüpotüreoosi ja kilpnäärmekasvajaid. 

Hüpotüreoos võib pikka aega kulgeda 

kergekujuliselt, seetõttu tuleks kontrollida veres 

TSH ja T4V. 

– Alakõhu piirkonda antud kiiritus võib kahjustada 

munasarju ja takistada emaka kasvu, seetõttu on 

võimalikud nurisünnitused. Teisest küljest talub 

aga prepubertaalne munasari tsütostaatikume 

hästi. 

– Munandid kahjustuvad kergesti näiteks juhul, 

kui leukeemiahaige poisi munandeid on kiiritatud. 

Ka paljud tsütostaatikumid võivad kahjustada 

spermatogeneesi ja mõned poisid vajavad 

hiljem testosterooni. 

– Viimaseaegsed edusammud lastetuse ravis on 

oluliselt parandanud nende probleemide lahendamist. 

Teratogeensus 

– Lapseeas vähki põdenute lastel ei ole täheldatud 

rohkem kõrvalekaldeid kui muu elanikkonna 

lastel. 

Sekundaarsed kasvajad 

– Vähist paranenutel on suurem soodumus saada 

uusi kasvajaid või leukeemiat. Põhjamaade ühisuuringu 

alusel on lapse- või noorukieas kasvajasse 

haigestunutel risk 3,6-kordne, võrreldes 

samaealiste tervete laste grupiga. 

– Ka neil, kellele on esimese haiguse tõttu tehtud 

ainult operatiivset ravi, võib tekkida uus pahaloomuline 

haigus. 

– Kiiritusravi piirkonda võib tekkida hea- või 

pahaloomuline kasvaja. 

– Neil naistel, kes on saanud kiiritusravi Hodgkini 

tõve tõttu, on suurenenud rinnavähi oht. 

– Kilpnäärmes tekib kiiritusravi-järgselt kergesti 

kasvaja. 

– Nii rinna- kui ka kilpnäärmevähk kujunevad 

välja suhteliselt ruttu kiiritusravijärgselt, kuid 

sekundaarsed kasvajad ilmuvad tavaliselt alles 

10 aastat pärast kiiritusravi. 

– Tsütostaatikumidejärgne leukeemia avaldub tavaliselt 

paar aastat pärast algse haiguse ravi. 

Psühhosotsiaalne seisund 

– Vähi põdemise järel on enesehinnang sageli 

madal. Last tuleb innustada õppima ja ametit 

valima. 

– Kui haigusest on möödas üle 5 aasta, on võimalik 

asuda sõjaväes aega teenima, juhul kui füüsiline 

seisund seda lubab.


33.50 TEGUTSEMINE IMIKU 

ÄKKSURMA KORRAL 

Pertti Rintahaka 

Eesmärgid 

– Imiku äkksurma ärahoidmiseks tuleb nõustada 

vanemaid, et nad väldiksid lapse kõhuli magama 

panemist ja liialt sooja riietamist. 

– Tuleb läbi viia imiku äkksurma sagedasemate 

põhjuste kindlakstegemiseks vajalikud uuringud. 

– Tuleb toetada perekonda. 

– Tuleb anda algteadmisi imikute hällisurma kohta. 

Määratlus 

– Hällisurmaks loetakse igasugune äkiline, ootamatu 

surm imikueas, mille põhjused surmajärgsete 

uuringutega ei selgu. 

Diagnostika 

– Äkksurma põhjustanud haiguse diagnostika algab 

koos elustamisega. 

– Tuleb pöörata tähelepanu järgmistele asjaoludele: 

imiku tervislik seisund 

surmale eelnenud sündmused 

võimalikud haigused ja sümptomid 

ajamoment, millal last viimati elusana nähti 

koht, kus laps suri 

võimalik okse voodiriietel või riietel. 

– Lisaks täpsele anamneesile ja staatusele tuleb 

teostada järgmised uuringud: 

täielik verepilt 

veresuhkur 

naatrium, kaalium ja kaltsium 

uurea 

verekülv 

viiruseantikehad 

uriinianalüüs 

bakterite ja viiruste isoleerimine neelust, 

ninaneelust ja väljaheitest. 

– Traumat või vägivalda kahtlustades (verevalumid, 

marrastused, võimalikud vanad või värsked 

luumurrud jne.) teha kogu keha röntgeniülesvõte. 

– Nimetatud uuringutega on võimalik 

diagnoosida või kahtlustada mitmeid äkksurma 

põhjustavaid haigusi (näit. sepsis, hüpoglükeemia, 

elektrolüütide tasakaalu häired) 

selgitada välja surma soodustanud või vallandanud 

faktorid (näit. kerge hingamisteede põletik 

või kerge kõhulahtisus). 

– Lahangul võetavad mikroobide analüüsid on 

peaaegu alati kontamineerunud, mistõttu kohe 

pärast surma konstateerimist tehtud analüüsid on 

usaldusväärsemad. Sama kehtib ka vere glükoo- 

814 

si ja elektrolüütide sisalduse kohta, mille surmajärgsed 

muutused põhjustavad tõlgendamisraskusi. 

– Arst teatab äkksurmast otsekohe politseile, kes 

otsustab kohtumeditsiinilise lahangu tarvilikkuse 

ja palub vajadusel suunamiskirja. 

– Hällisurma kahtlustades võetakse arvesse alljärgnevad 

pere toetamisega seotud asjaolud, 

millest osa sobib ka muudest põhjustest tingitud 

äkksurma puhul. 

Perekonnale vahetu toe osutamine 

– Kuigi lapse päästmiseks ei ole enam võimalik 

midagi teha, vajab perekond sellises šokeerivas 

olukorras tuge ja selle andmist tuleb alustada 

kohe. Ravimid ei korva nõustamist. 

– Vanematele tuleb anda võimalus olla koos surnud 

lapsega nii kaua, kui nad seda tahavad, sest 

see aitab leppida surma tõsiasjaga ja lühendab 

kaotuse teravaimat valu. 

– Leina šokifaasis aitab juba üksnes arsti juuresolek 

kergendada vanemate seisukorda. 

– Tähtis on vestelda soovitatavalt mõlema vanemaga 

ja võimaluse korral õdede-vendadega. 

Antav informatsioon peab algul olema lühike ja 

keskenduma olulistele asjadele, sest leina šokifaasis 

on vanemate vastuvõtuvõime piiratud. Vanematele 

tuleb rääkida ka leinaga seotud reaktsioonidest. 

– Tuleks selgelt teada anda, et juhtunuga kaasneb 

ülekuulamine politseis; mitte sellepärast, et vanemaid 

peetaks süüdlasteks, vaid sellepärast, et 

kõik äkksurmad nõuavad seaduse järgi põhjalikku 

uurimist ja lahangut. Uurimine vastab ka 

vanemate õiguskaitse huvidele. Kategooriline 

lahangust keeldumine võib tähendada, et vanemad 

ei ole veel surmaga leppinud. 

– Hällisurma kahtlusel tuleb vanematele selgeks 

teha järgmised tõsiasjad. 

Hällisurm on pärast vastsündinuiga kõige sagedasem 

imikute surma põhjus (ca 30–35 juhtu 

aastas). 

Hällisurma põhjus on teadmata. 

Hällisurma ei ole võimalik ette ennustada. 

Surm tabab last une ajal ja on valutu ning hääletu. 

Tavaliselt ei ole laps lämbunud voodipesusse 

ega vahel leitavasse oksesse. 

Surmale võib eelneda kerge haigus, näiteks 

nohu; see ei ole siiski surma põhjus. 

Hällisurm ei ole nakkav ja harva esineb seda 

üle kuue kuu vanustel, seega ei ähvarda see 

pere teisi lapsi. 

Hällisurma kordumine ühes ja samas peres on 

haruldane. 

Tegemist ei ole hoolitsuse unarussejätmise ega 

ettekavatsematu tapmisega. 

– Vanematele antakse infoleht hällisurma kohta.

Edasine pereteraapia 

– Perekonnaga kohtutakse uuesti kohe lapse surmale 

järgneval päeval, mil juures peaksid olema 

ka õed-vennad. 

– Järgmine kord vesteldakse perekonnaga hiljemalt 

pärast kohtumeditsiiniliste uuringute tulemuste 

saamist. 

– Sageli põhjustab segadust see, et arst räägib 

hällisurmast, kuigi surmatunnistusel võib olla 

mingi muu surmapõhjus; näiteks lämbumine, 

aspiratio ingestorum, pneumonitis levis jt. Sellises 

olukorras konsulteeritakse vajadusel kohtuarstiga. 

– Soovitatavad perega kohtumise ajad on kaks nädalat, 

kuu, kolm ja kuus kuud ning aasta pärast 

juhtunut. Sel moel on võimalik õigeaegselt anda 

abi, juhul kui perekond ei saa ise hakkama. 

– Kõige parem on, kui arst, kes lapse surma järel 

esimest tuge andis, võib perega tegelda ka edaspidi. 

Kui see ei ole võimalik, lepitakse kokku 

sotsiaaltöötaja, oma arsti või meditsiiniõega, 

kuidas korraldada asja nii, et perekonnaga võiks 

tegelda üks ja sama isik. Arst selgitab vajadusel 

lahanguleide uuesti. 

– Külastuse ajal esitavad vanemad sageli samu 

küsimusi, millest juba varem on räägitud. See ei 

tulene saadud info segasusest või puudulikkusest, 

vaid peegeldab piiratud vastuvõtuvõimet 

šokifaasis. 

– Üks märk leina normaalsest kulust on see, et 

vanemad hakkavad lapsest rääkides kasutama 

minevikuvormi ja meenutama rõõmsaid hetki. 

Kõige raskemad on lapse tähtpäevad. Valusam 

lein on tavaliselt möödas siis, kui imiku surmast 

on aasta. 

– Alarmeerivad märgid leinatöö ebaõnnestumisest 

on juhtunu jätkuv eitamine, matustel või haual 

käimata jätmine, tugev süütunne või abikaasa, 

hoidja või isegi laste süüdistamine, muud surma 

815 

33.50 

järel ilmnenud pereprobleemid, võimetus saada 

hakkama varasemate kohustustega, probleemid 

lastega jne. 

– Vanematele ei räägita uue lapse peatsest muretsemisest, 

vaid selle otsustavad nad ise. 

– Kui emal jätkub rinnapiima eritus, siis võidakse 

kasutada bromokriptiini või kabergoliini. 

Tegelemine pere teiste lastega 

– Hällisurm mõjutab paratamatult surnud lapse 

õdesid-vendi. Äsja omaks võetud suure venna 

või õe roll lõpeb järsku ja laps ei suuda mõista 

juhtunu põhjusi ega tähendust. Kui laps ei saa 

tuge ega infot, võib ta juhtunut eitada, jääda näiliselt 

ükskõikseks või tal võivad tekkida mitmesugused 

käitumishäired või psühhosomaatilised 

sümptomid. 

– Laste arusaamine surmast varieerub vanusega; 

alla 5 aasta vanustele ei ole surm pöördumatu 

muutus. Alles üle 10-aastased peavad surma lõplikuks. 

5–10-aastastel on sageli arusaam, et 

keegi on surmas süüdi. On arvatud, et täiskasvanule 

iseloomulikku leina elatakse läbi alles pärast 

puberteediiga. 

– Õdedele-vendadele räägitakse, et tegemist oli 

ainult imikuid ähvardava sündmusega, milles 

keegi ei ole süüdi, ja rõhutatakse nende endi 

head tervist. Laste eest ei peaks varjama õe või 

venna surma ega leinast tingitud tugevaid tundeid. 

Lapse peale ei tohi ka pahane olla, kui tal 

nähtavat leina ei ole, sest see osutab ainult asjaolule, 

et laps ei mõista surma lõplikkust. Laps 

võetakse matustele kaasa. 

– Pere leinatöö ebaõnnestumine võib ilmneda pere 

teistel lastel mitmesuguste haigusnähtudena. 

Perekond vajab hoolikamat uurimist, juhul kui 

vanemad suhtuvad teistesse lastesse ülihoolitsevalt. 

Raskuste ilmnemisel konsulteerida psühhiaatriga.

28. 28. LASTENÕUANDLA 29. ENNEAEGNE LAPS 31. LASTE ...

Create successful ePaper yourself

Delete template?

Save as template?