21. 21. reumaatilised haigused, põletikulised liigesehaigused

21. REUMAATILISED HAIGUSED, PÕLETIKULISED LIIGESEHAIGUSED 

Tõlkija: Indrek Hanso 

Keeletoimetaja: Sirje Ootsing 

21.10 Raynaud’ sündroom (valgesõrmsus) ja akrotsüanoos ................................................. 534 

21.30 Liigesepõletiku sümptomitega patsiendi uurimine esmatasandi vastuvõtul ................ 534 

21.31 Täiskasvanu liigeste staatus liigesepõletiku kindlakstegemiseks ................................ 537 

21.32 Liigesepõletikuga haige: tüüpilisi sümptomeid ja leide .............................................. 538 

21.34 Reumahaige jälgimine ................................................................................................. 540 

21.35 Reumakirurgia............................................................................................................. 541 

21.36 Anküloseeriv spondüliit .............................................................................................. 542 

21.37 Psoriaatililine artriit .................................................................................................... 543 

21.38 Reuma ......................................................................................................................... 544 

21.40 Sklerodermia ............................................................................................................... 544 

21.41 Süsteemne lupus erythematosus (SLE) ....................................................................... 545 

21.42 Sidekoehaiguse segavorm (MCTD) ............................................................................ 546 

21.43 Sjögreni sündroom ...................................................................................................... 546 

21.45 Vaskuliidid .................................................................................................................. 547 

21.54 Reaktiivne liigesepõletik ............................................................................................. 549 

21.56 Podagra ....................................................................................................................... 550 

21.57 Podagrahaige dieet ...................................................................................................... 551 

21.58 Kondrokaltsinoos (pürofosfaatartropaatia, pseudopodagra) ....................................... 553 

21.60 Polymyalgia rheumatica .............................................................................................. 553 

21.70 Refleksdüstroofia ........................................................................................................ 555 

21.78 Reumatoidartriidi medikamentoosne ravi ................................................................... 555 

21.79 Aurotiomalaat reumatoidartriidi ravis ......................................................................... 557 

21.80 Auranofiin reumatoidartriidi ravis .............................................................................. 559 

21.81 Sulfasalasiin reumaatiliste haiguste ravis .................................................................... 559 

21.83 Klorohiinipreparaadid reumaatiliste haiguste ravis .................................................... 559 

21.84 Metotreksaat reumaatiliste haiguste ravis ................................................................... 561 

21.85 Asatiopriin reumaatiliste haiguste ravis ...................................................................... 562 

21.86 Tsüklosporiin reumaatiliste haiguste ravis .................................................................. 562 

21.87 Podofüllotoksiin reumatoidartriidi ravis ..................................................................... 562 

21.95 Lokaalsed kortikosteroidisüsted pehmetesse kudedesse ja liigestesse ........................ 563 

21.96 Liigesevedeliku uurimine ............................................................................................ 565 

533 

21.


21.10 RAYNAUD’ SÜNDROOM 

(VALGESÕRMSUS) JA 

AKROTSÜANOOS 

Toimetus 

Eesmärgid 

– Püütakse vahet teha puhta akrotsüanoosi ja Raynaud’ 

sündroomi vahel. 

– Raynaud’ sündroomiga patsientide hulgast püütakse 

eristada süsteemse sidekoehaiguse põdejad. 

– Püütakse avastada kutsehaigusena esinevat vibratsioontõbe 

(tänapäeval harv: puurijatel, metsatöölistel) 

(5.40). 

Haiguspilt 

Raynaud’ sündroom 

– Sõrmed muutuvad psüühilise stressi ja külma 

tingimustes (hooti) kahvatuks ja külmaks. 

– Valgesõrmsushoo lõpus ilmneb reaktiivne ja 

sageli valulik verepais ja sellest tingitud erk 

punetus. 

Akrotsüanoos 

– Püsiv (mitte hoogudena esinev) sümmeetriline 

tsüanoos ja külmakäelisus. 

– Sage käte higistamine ja kohmakus. 

– Sõrmega vajutamisel jääb kahvatu laik, mis täitub 

aeglaselt, servadest alates. 

Diferentsiaaldiagnoos 

– Jäsemete, sõrmede või varvaste külmenemist, 

sinisust või kahvatumist võib esineda näiteks 

järgmiste seisundite korral: 

ASO 

vaskuliidid 

kolesteroolemboolia (5.17) 

endokardiit 

polycytaemia vera 

krüoglobulineemia ja hüperviskoossussündroom 

müksoom. 

Süsteemse haiguse sümptomid 

– Raynaud’ sündroom võib kaasneda süsteemse 

haigusega, viimase kulg määrab ka prognoosi. 

– Kui süsteemset haigust pole, on Raynaud’ sündroom 

healoomuline. 

– LED-ile (lupus erythematosus disseminatus, 

21.41) viitavad: 

liblikakujuline lööve 

kõrgenenud tundlikkus päikesekiirguse suhtes 

artriit või artralgia 

nefriit, pleuriit või perikardiit. 

– Sklerodermiale (21.40) viitavad: 

sõrmede naha tursumine (“viinersõrmed”), 

hiljem paksenemine, naha läikivaks muutu- 

534 

mine, liigeste jäigastumine 

“masknägu” ja pruntis suu, nn. “kotisuu” fenomen 

neelamishäired 

astma ja kopsufibroos 

liigesepõletik. 

– Polümüosiidile (36.83) ja dermatomüosiidile 

viitavad: 

proksimaalne lihasnõrkus 

liviidne erüteem silmalaugudel, turjal, rinnal 

ja jäsemete sirutuspindadel 

artriit. 

– MCTD-sündroomile (21.42) viitavad: 

sklerodermia, polümüosiidi ja reumatoidartriidi 

tunnused 

sõrmede viineritaoline turse (eriti tüüpiline). 

Laboratoorsed uuringud 

– Kerge Raynaud’ sündroomi korral, kui ei ole 

süsteemsele sidekoehaigusele viitavaid tunnuseid, 

ei ole laboratoorseid uuringuid tarvis teha. 

– Raske Raynaud’ sündroomi korral või muu kliinilise 

leiu ilmnemisel tehakse järgmised uuringud: 

PVK 

B-La 

S-tuuma vastased ained 

S-CK 

plv 

S-reumatoidfaktor. 

Medikamentoosne ravi 

– Kõige tõhusamaks peetakse nifedipiini aeglaselt 

imenduval kujul 10–20 mg x 2. 

– Osale haigetest sobib ka sõrmenahale määritav 

nitroglütseriinsalv. Kui kõrvalnähuks on peavalud, 

saab neid leevendada vaseliini lisamisega 

salvi koostisse. 

Eriarsti juurde saatmise põhjused 

– Gangreenioht 

– Sidekoehaigusele viitavad sümptomid või leiud, 

nihked laboratoorsete analüüside tulemustes (vt. 

ülal) 

– Ravile allumatud haigusnähud 

21.30 LIIGESEPÕLETIKU SÜMPTO- 

MITEGA PATSIENDI UURI- 

MINE ESMATASANDI 

VASTUVÕTUL 

Tapani Helve 

– Vt. ka valutav põlv (20.71), ülajäseme valuseisundite 

sõeltestid (20.40), jalalaba ja pahkluu 

valuseisundid (20.84).

Eesmärgid 

– Septilist artriiti diagnoositakse ja ravitakse statsionaaris, 

muude monoartriitide diagnoos 

selgitatakse nädala jooksul. 

– Podagra diagnoosimine ja ravi on spetsiifiline. 

– Artroosi püütakse eristada artriidist (21.32). 

– Polüartriidi etioloogia selgitatakse välja järkjärgult, 

võttes jälgimiseks aega. Laboratoorseid 

analüüse kasutatakse säästlikult. 

Üldist 

– Polüartriidinähte võib põhjustada kuni 100 erinevat 

haigust, mistõttu õige diagnoosini jõudmine 

võib nõuda pikaaegset jälgimist. 

– Ravi keskendub pigem põhjuseks olevale patofüsioloogilisele 

protsessile kui mõnele spetsiifilisele 

haigusele, nii et ravi seisukohalt ei ole 

spetsiifilise diagnoosi teadmine alati tingimata 

vajalik. Samas on krooniliseks muutuvate liigesepõletike 

ravi piisavalt varajane alustamine 

tähtis ravi tulemuslikkuse seisukohalt. 

Epidemioloogia 

– Vt. tabel 21.30 a. 

Diagnostiline strateegia 

Kliiniline uurimine 

1. Esiteks tehakse kindlaks, kas haigusnähtude põhjus 

on liigeses endas või on tegemist liigesega 

seotud või selle läheduses paikneva muu protsessiga. 

2. Kui sümptomid lähtuvad liigesest, hinnatakse 

staatuse alusel, kas on tegemist liigesepõletikuga 

(21.31). Anamneesi võtmisel tuleb püüda vahet 

teha artralgia (esineb näiteks mõnede infektsioonhaiguste 

korral) ja tõeliste põletikusümptomite 

vahel, mida suuremal või vähemal 

määral ilmneb artriitide puhul: 

535 

21.30 

– liigese hellus 

– valu 

– turse 

– hüpertermia 

– jäikus. 

Kui liigesepõletiku kliinilised kriteeriumid on 

täidetud, jätkatakse vastavalt alljärgnevatele 

juhistele: 

1. Ägeda monoartriidi korral liiges punkteeritakse 

ja tehakse liigesevedeliku analüüs (21.96). Kui 

patsiendil on palavik või on S-CRP, B-Leuk või 

B-La tõusnud, tuleb punkteerida ja teha liigesevedelikust 

külv ka sel juhul, kui tegemist on 

polüartriidiga. Kui liigesevedelik on mädane 

(Sy-Leuk üle 40 000 x 10 6 /l), tuleb patsient kohe 

haiglasse toimetada. Leukotsüütide arvu väikseimgi 

tõus võib tähendada septilist liigesepõletikku; 

sel juhul otsustatakse kliinilise pildi ja 

CRP väärtuse alusel, kas alustada antibiootikumravi 

(alati parenteraalselt, statsionaaris) või 

mitte. Ka podagra diagnoosimisel kasutatava 

kristallide uurimise jaoks tuleks liigesevedelikku 

võtta statsionaaris, sest selle produktsioon võib 

kiiresti lakata, nii et hiljem materjali analüüsiks 

enam ei saa. 

2. Tavaliselt saab haiguspildi ja liigesevedeliku leiu 

alusel artroosi artriidist eristada (21.32). Normaalne 

leukotsüütide arv liigesevedelikus räägib 

artroosi diagnoosi kasuks. 

3. Haiguspildist lähtudes tehakse diagnoosi täpsustamiseks 

täiendavaid uuringuid, nagu on näidatud 

tabelis 21.30b. Diagnostilised vihjed haiguspildi 

põhjal vt. 21.32. 

Liigesepõletiku sümptomitega 

patsiendile tehtavad uuringud 

– Vt. tabel 21.30b. 

Liigesepõletiku epidemioloogia (juhtu 10 000 täiskasvanu kohta) 

Etioloogia Arv Märkusi 

Tabel 21.30a 

Reumatoidartriit 5 

Tundmatu etioloogiaga 8 (tavalisim põlveliigeses, vedeliku 

liigesehaigestumus kogunemisega), sageli iseeneslikult mööduv 

HLA-B27-antigeeniga seotud 3 (1 spondüloartriit, 1 reaktiivne uroartriit 

artriit ja 1 enteroartriit) 

Podagra 4 

Psoriaatiline artriit 1 

Süsteemne sidekoehaigus 1 

Muud 2 (septilised ja viirusest põhjustatud liigesepõletikud, 

reuma)


Liigesepõletiku sümptomitega patsiendile tehtavad uuringud 

Kliiniline pilt Uuringud 

A. Kõik diureetikumiravil olevad – Liigesevedeliku mikroskoopia (kristallid) 

patsiendid, suurvarba põhiliigese – S-uraat, leukotsüütide valem 

põletik: podagra? 

536 

Tabel 21.30b 

B. Kõik liigesepõletiku sümptomitega patsiendid 

Laboratoorsed analüüsid – La, CRP, Hb, Leuk, PLV 

– Roojakülv ja klamüüdia isoleerimine (ka ilma 

soole- ja urogenitaalsete sümptomiteta) 

Esmased andmed (*–tähendus – Hommikune liigesejäikus, selle kestus (> 1 t?) 

vt. punkt D alt) – Liigeste puutehellus, valu liigutamisel 

– Ristluuvalu rahuolekus 

– Eelnenud traumad 

– Varasemad liigesenähud 

– Liigesepõletikud sugulastel 

– Kas esineb psoriaas (nahk, küüned) 

– Eelnenud kõhulahtisus 

* Silmapõletiku sümptomid 

* Düsuuria, mädavool ureetrast 

* Seksuaalkontaktid 

– Muud infektsioonid (neelupõletik?) 

– Valgesõrmsus 

– Solaarekseem 

– Diureetikumide kasutamine 

Monoartriit – Röntgeniülesvõte liigesest 

Mehed – S-uraat; kristallid liigesevedelikus 

C. Enam kui kaks nädalat kestnud – S-reumatoidfaktor (valepositiivsete tulemuste 

liigesepõletik (reumatoidartriit?) vältimiseks ei ole vaja uurida, kui patsiendil 

kliiniliselt artriiti pole või kui tal esineb 

kindla etioloogiaga värske artriit) 

D. *-ga märgitud esmased andmed – Jersiinia–, salmonella– ja kampülobakteri 

positiivsed (vt. punkt A) ja äkki alanud vastased antikehad 

liigesepõletik noorel inimesel (infekt- – Klamüüdia, ureaplasma ja vajadusel Neisseria 

sioosne artriit, reaktiivne artriit?) gonorrh. külv 

– Klamüüdiavastased antikehad (tiiter võib püsida 

kõrge veel pikka aega pärast haigust) 

E. Võimalik puugihammustus Lyme’i tõve – Borrelia burgdorferii-vastased antikehad 

endeemses piirkonnas või rõngataoline (negatiivne tulemus haiguse algfaasis ei 

lööve nahal lülita Lyme’i tõbe välja) 

Punetislööve (makulopapulaarne) – Punetiste kliiniline pilt? 

– Pogosta tõve antikehad suvel või sügisel 

ilmnenud sügelusega lööbe puhul 

– Nakkuserüteem (31.58) 

F. Eelnenud palavikuga kurguvalu (reuma?) – Neelulima külv streptokokkidele 

– EKG 

Südame kõrvalkahin, migreeruv – AST (uuritakse reuma kahtlusel, negatiivne 

polüartriit, kõrvalekalded EKG leius tulemus räägib reuma vastu) 

(reuma?) – Rindkere röntgeniülesvõte 

G. Solaarekseem, valgesõrmsus (SLE?) – Tuumavastased antikehad (ei ole mõtet uurida, 

kui esineb ainult paikne TULE-sündroom ilma 

üldnähtudeta) 

H. Kõrvalekalded verepildis, tugevad valud – Leukotsüütide valem ja trombotsüüdid 

öösiti (leukeemia, muu pahaloomuline haigus?) – Röntgeniülesvõte sageli vajalik

Statsionaarse uurimise näidustused 

1. Statsionaaris uuritakse järgmiste seisundite 

korral: 

– palavikuga monoartriit septilise infektsiooni 

diagnoosimiseks (vanu inimesi võib ravida ka 

tervisekeskuse voodiosakonnas, kui on võimalik 

teha liigesevedeliku nõuetekohast analüüsi) 

– palavikuga või muul viisil rasket üldseisundit 

põhjustav äge polüartriit, eriti kui põletikunäitajate 

(CRP, leukotsütoos) väärtused on kõrged 

– kliinilised leiud viitavad reumale (vt. tabel 

21.30b punkt F) 

– oletatakse kasvajat (kõrvalekalded verepildis, 

peamiseks sümptomiks ebaproportsionaalselt 

tugev öine valu) – kas statsionaaris (muutused 

vereanalüüsides) või lähimal haigete vastuvõtu 

päeval. 

2. Tavalisest saatekirjast piisab, kui oletatakse 

– seropositiivset reumatoidartriiti – kohe, kui 

seropositiivsus on kinnitust leidnud 

– kergemat, kuid veniva kuluga seronegatiivset 

liigesepõletikku: haigusnähtude ilmumisest 

möödas 1–2 kuud. Ravi mittesteroidsete põletikuvastaste 

preparaatide ja füsioteraapiaga alustatakse 

kohe, jälgitakse haiguse kulgu. 

3. Tervisekeskuses saab ravida 

– kõiki mööduvaid liigesepõletikke 

– kergema kuluga reaktiivset liigesepõletikku, 

mille etioloogia on selgunud (21.54) (klamüüdiatekkelise 

artriidi korral tetratsükliinikuur 

patsiendile ja tema partnerile, positiivse roojakülviga 

Yersinia- või Salmonella-artriidi haigele 

tsiprofloksasiinravi) 

– podagrat 

– artrootilist liigese koormushüdropsit 

– üksikut liigest steroidhormoonisüstetega, kui on 

kindel, et tegemist pole bakteriaalse infektsiooniga 

(külv negatiivne, monoartriidi puhul CRP 

väärtus madal). 

21.31 TÄISKASVANU LIIGESTE 

STAATUS LIIGESEPÕLETIKU 

KINDLAKSTEGEMISEKS 

Ilkka Kunnamo 

– Vt. ka valulik põlv (20.71), randme- ja käevalud 

(20.40), pahkluu ja labajala valulikkus (20.84). 

Liigesepõletiku definitsioon 

Artriidi diagnoos põhineb alati kliinilisel staatusel: 

kui seal pole leidu, pole ka liigesepõletikku. ACR 

(American College of Rheumatology) defineerib 

liigesepõletikku selliselt: liigese turse või liikuvuse 

piiratus, millega kaasneb kõrgenenud nahatemperatuur, 

valu puhkeolekus või hellus liigutamisel. 

537 


Liigeste uurimine 

Alljärgnev, praktiliseks tööks täiesti piisav liigeste 

staatus on määratav vähem kui 10 minutiga. 

– Nahatemperatuur: katsu oma sõrmede seljapoolega 

kaebusi põhjustavaid liigeseid ja võrdle 

sealset nahatemperatuuri teise poole liigeste 

nahatemperatuuriga. Põlvedes, hüppe- ja küünarliigestes 

ning randmetes põhjustab ebasümmeetriline 

liigesepõletik peaaegu alati temperatuurierinevusi. 

Jahe hüdrops põlveliigeses saab 

vaevalt kunagi olla liigesepõletikust põhjustatud. 

– Sõrmed: painuta ükshaaval kõiki sõrmi PIP- ja 

DIP-liigestest, nii et sõrm jääb MCP-liigesest 

sirgeks – normaalselt puutuvad sõrmepadjad 

kämblapäka vastu või jäävad sellest maksimaalselt 

10 mm kaugusele. Painutuse piiratust võib 

esineda ka ilma nähtava turseta. PIP-liigeste 

värtnataoline läikiv turse on peaaegu kindel 

liigesepõletiku sümptom. 

– Sõrmenukid: MCP-liigeste turse ilmneb sõrmenukkidevaheliste 

lohkude täitumisena; Valulikkus 

tuleb esile sõrmede painutamisel ja käe 

pigistamisel külgedelt sõrmenukkide kohalt; 

liikuvuse piiratus ilmneb painutamisel (normaalne 

fleksioon on 90°). 

– Randmete turse ilmneb dorsaalse liigesepilu 

kohal laial pinnal lamedana, mõnikord fluktueeruvana. 

Liikumise piiratus ilmneb ennekõike 

dorsaalfleksioonil (normaalne on vähemalt 70°). 

– Küünarliigese turset näeb olecranoni külgedel. 

Liikumise piiratus ilmneb kõigepealt sirutusel. 

– Õlaliigese pöördliikumist hinnatakse testidega. 

– Varvaste ebasümmeetriline vorstitaoline paksenemine 

avastatakse vaatlusel üht poolt teisega 

võrreldes. 

– MTP-liigeste puutehellus tuleb esile labajala 

pigistamisel külgedelt päka kohalt. 

– Hüppeliigesed: painuta jalalabasid (nii dorsaalja 

plantaarfleksioon kui ka inversioon ja eversioon) 

ja pane tähele poolte erinevusi. Turse on 

nähtav malleoluste ümber ja taga, suure kannakõõluse 

külgedel. 

– Põlveliigese põletikuga käib tavaliselt kaasas 

hüdrops. Rohke hüdrops on nähtav väljavõlvumusena 

põlvekedrast kõrgemal. Vähest hüdropsit 

saab avastada, lükates sõrmede või kämblaga 

liigesevedelikku põlvekedrast kõrgemalt 

ära ning tundes pöidla ja nimetissõrmega 

vedelikulainet kedra külgedel. Vähese hüdropsi 

tunnuseks on nn. kühmusümptom (ingl. bulge 

sign): vasak käsi pigistab põlvekedrast kõrgemalt 

liigesevedeliku ära. Parem käsi asetatakse 

tuberositas tibia peale nii, et keder fikseerub nimetissõrmede 

välispindade vahele ja pöidlad 

on kõrvuti kedra teisel küljel. Kõigepealt 

tühjendatakse nimetissõrmega vajutades võimalik 

vedelik põlvekedra ühelt poolelt, seejärel 

surutakse vedelik pöidlaga põlvekedra serva alt


vastaspoolele, kus see on nähtav väljavõlvumusena. 

– Puusaliigeste rotatsiooni uuritakse patsiendi 

seliliasendis, puus ja põlv 90° nurga all. Puusaliigeste 

põletiku korral on siserotatsioon tavaliselt 

piiratud, ebasümmeetriline ja hell. Valu 

tuntakse kubemevoldi piirkonnas, mitte puusa 

välisküljel (trohhanterbursiit!) ega tuharas (sakroiliakaalliidus). 

Puusaliigese sirutuse (ekstensiooni) 

piiratuse kindlakstegemine: selili lamava 

patsiendi üks puus painutatakse maksimaalsesse 

fleksiooni, nii et nimmelordoos kaob. Kui vastaspoole 

liigeses esineb sirutuse piiratust, tõuseb 

reis aluselt üles ja jääb nurga alla, mille suurus 

vastabki sirutusdefitsiidile. 

– Sakroiliakaalliiduste (SI-liiduste) hellus tuleb 

esile vaagna tugeval surumisel külgedelt, mille 

juures niudeluuharju painutatakse ettepoole, 

püüdes lähendada kummagi poole spina iliaca 

anterior superiore: SI-liidustest pärinev valu 

kiirgub tuharasse. Teine võimalus on suruda 

selili lamava patsiendi vaagnat aluse vastu nii, et 

spina iliacad teineteisest kaugenevad. Gaensleni 

katsus lamab patsient selili uurimislaua serval 

niiviisi, et üks jalg ripub hüperekstensioonis 

puusaliigese korral sirgelt. SI-liidustele mõjuv 

vääne kutsub kõigi ülalkirjeldatud testide puhul 

esile valu tuharapiirkonnas. 

– Kui kahtlustatakse liigesepõletikku, kuuluvad 

uuringute nimekirja alati ka naha vaatlus ning 

südame auskultatsioon. 

21.32 LIIGESEPÕLETIKUGA 

HAIGE: TÜÜPILISI 

SÜMPTOMEID JA LEIDE 

Tapani Helve 

Alljärgnevad liigesepõletike kliinilise pildi kirjeldused 

on täienduseks tabelis 21.30b toodud diferentsiaaldiagnostilistele 

juhistele. 

Osteoartroos 

– Võidakse segi ajada põletikulise haigusega, eriti 

kui see põhjustab põlvehüdropsit ja kaebusi 

sõrmedes. 

– Tüüpiline on koormuspuhune valulikkus ja sellele 

järgnev valu. 

– Hommikust jäikust ei ole või see kestab kõige 

enam pool tundi, erinevalt liigesepõletikust, eriti 

reumatoidartriidist, mille puhul hommikune jäikus 

on kestvam, väldates enamasti üle kahe 

tunni. 

– Põlvede artroosi varajaseks sümptomiks võib 

olla mitteharjumuspärase koormuse järgne vähene 

hüdrops, mille puhul nahk on liigese peal jahe 

või ainult pisut soe. Sünoovia ei ole pakse- 

538 

nenuna palpeeritav. Liigesevedelikus on leukotsüüte 

vähesel hulgal (üldiselt alla 2000 x 10 6 /l) 

ja enamik neist on mononukleaarsed. 

– Sõrmede artroos põhjustab kõva, luulise paksenemuse 

DIP-liigestes (Heberdeni kühmud) ja 

vaid vähese rusikassepainutuse puude (üldiselt 

alla 20 mm, vt. 21.31). SR ja CRV on normaalsed. 

Reumatoidartriit 

– Haigusnähud algavad tavaliselt vähehaaval 

sõrmedest, päkkadest või randmetest. 

– Sümptomid algavad küllalt sageli palindroomselt, 

nii et patsient on vahepeal kaebusteta. 

– Algus võib olla ka äge või isegi fulminantne. 

– Liigesepõletik võib tabada ka ainult üht liigest 

või väikest arvu liigeseid. 

– Liigesepõletiku nähtude sümmeetrilisus sobib 

reumatoidartriidile. 

– PIP-liigeste värtnataoline sünoviit on reumatoidartriidi 

korral tüüpiline, kuid see võib esineda ka 

teiste liigesepõletike puhul. 

– SR ja sageli ka CRV on vähemalt kergelt suurenenud. 

– Erosiivne artroos sõrmede PIP- ja DIP-liigestes 

võib suuresti meenutada kroonilist reumatoidartriiti, 

erinevuseks on tüüpiline lokalisatsioon 

(päkad ja randmed pole haaratud), negatiivne RF 

ja sageli madal SR. 

Spondülartropaatiad 

Reaktiivne artriit 

– Vt. 21.54. 

– Assotsieerub HLA-B27-antigeeniga 60–80% 

juhtudest ja haigestumise eelsoodumus on päritav. 

Perekonna-anamneesist võib välja tulla 

esinemine lähisugulastel. 

– Kõige sagedamini ilmneb alajäseme liigeste 

mono- või oligoartriidina, mis liigub suhteliselt 

aeglaselt ühest liigesest teise (migreerub) või on 

aditiivne. 

– Lisaks liigesepõletiku nähtudele esineb sageli 

insertiite ehk entesiite (puutehellust lihaste ja 

fastsiate kinnituskohtades) ja daktüliite. 

– Osal patsientidest on silmapõletik ja uretriidisümptomid 

(Reiteri sündroom). 

– Eakatel esineb harva. 

– Juhul kui haigusnähud on kindlad, on ka SR ja 

CRV tavaliselt märgatavalt tõusnud, mistõttu 

monoartriidina esinevat reaktiivset liigesepõletikku 

võib olla raske eristada septilisest artriidist. 

Psoriaas 

– Psoriaatiline artriit (21.37) on üldiselt ebasümmeetriline, 

sõrmedes on haaratud ka DIPliigesed. 

– Sageli on põletikust haaratud ka sternoklavikulaarliigesed, 

sakroiliakaal- ja lõualiigesed.

– Liigesepõletikuga seoses esineb küllalt sageli 

psoriaasist põhjustatud küüntemuutusi, tõelised 

nahamuutused võivad täielikult puududa. 

– Sõrme või varba viineritaoline turse (daktüliit) 

on sage psoriaatilise artriidi ilming. 

– Perekonna-anamnees võib välja tuua haigusjuhte 

lähisugulastel. 

Anküloseeriv spondüliit (ehk lülisambareuma) 


– On 95%-l juhtudest seotud HLA-B27-antigeeniga 

ja eelsoodumus haigestumiseks on pärilik. 

Perekonna-anamnees võib välja tuua haigusjuhte 

lähisugulastel. 

– Umbes kolmandikul patsientidest kaasneb jala 

liigeste artriit – tavaliselt oligo- või monoartriidina, 

kuid tuleb ette ka reumatoidartriiti meenutavat 

sümmeetrilist polüartriiti. 

– Tüüpiline on selja jäikus hommikuti ja pärast 

istumist. Sakroiliit tuleb esile SI-liiduste uurimisel. 

– Osal patsientidest on ägedaid iriite. 

– Võib ilmneda insertiite (entesopaatiaid). 

Sarkoidoos 

– Sarkoidoosiga võib kaasneda äge artriit, mis 

tabab eelistatult hüppeliigeseid, teisel kohal on 

põlveliigesed. 

– Settereaktsioon on tavaliselt kiirenenud. 

Reuma 


– Tänapäeval esineb Soomes harva. 

– Kõige sagedamini kaasneb kiiresti migreeriv 

artriit, kuid liigestes võib olla ka ainult valu. 

– Prognostiliselt oluliseks manifestatsiooniks on 

pankardiidina esinev südamepõletik. 

– SR ja CRV on tavaliselt oluliselt tõusnud. 

Süsteemne lupus erythematosus (SLE) 


– Liigesesümptomid on sageli tugevamad, kui 

liigeste staatuse põhjal oletada võiks. 

– Tavaliselt on tegemist sümmeetrilise polüartriidi/ 

artralgiaga. 

– Liigeskaebuste kõrval esineb üldsümptomeid, 

erinevaid nahamuutusi ja sageli ka teiste elundite 

kahjustuse nähte (peavalu kesknärvisüsteemi 

tabatuse korral, proteinuuriat või hematuuriat 

nefriidi korral, trombo- ja leukotsütopeeniat, 

mõnikord veenitromboose). 

– SR on tavaliselt kiirenenud, aga CRV võib olla 

normis. 

Podagra 


– Algab tavaliselt keskeas ja on sagedasem 

meestel. 

539 


– Enam kui pooltel juhtudel algab haigus suure 

varba põhiliigesest. 

– Liigest tabav trauma võib vallandada podagrahoo. 

– Haigushoog algab enamasti öösel ja saavutab 

tipu ööpäeva jooksul. 

– Ilma ravita liigesepõletik retsidiveerub üha sagedamini 

ja viib vähehaaval kroonilise destruktiivse 

polüartriidini. 

– Ägeda podagrahoo ajal võib patsiendil olla palavik, 

SR ja CRV võivad olla keskmiselt tõusnud 

ja seerumi uraadisisaldus on reeglina üle normi. 

– Podagra kuulub sageli metaboolse sündroomi 

(kehatüve lihavus) juurde. 

Pürofosfaatartropaatia 


– Haiguspilt võib meenutada podagrat või artroosi. 

– Röntgenipildil täheldatakse liigesekõhre lubjastumist 

(kondrokaltsinoosi) ja liigesevedelikus 

leidub pürofosfaadi kristalle. 

Liigese infektsioon 

– Haiguspildiks on äge palavikuga sepsis. Palavik 

ja teised põletikutunnused võivad aga vanadel 

patsientidel ja proteseeritud liigeste puhul ka 

puududa. 

– Äkki alanud monoartriiti tuleb pidada bakteriaalseks, 

kuni pole muule viitavat. 

– CRV ja SR on tavaliselt tugevasti tõusnud, aga 

leukotsüütide arv on sageli normaalne. 

– Kristalliartriit võib olla väga äge ja meenutada 

infektsioosset artriiti (punktsioonil ära unusta 

võtta materjali ka kristallianalüüsiks). 

Gonorröa 

– Vt. 12.11. 

– Gonokokkartriidi nähud ilmnevad tavaliselt 

kiiremini kui reaktiivse artriidi omad. 

– Sageli on tegemist mono- või oligoartriidiga käte 

liigestes. 

– Liigesepõletikuga kaasneb sageli kõõlustupepõletik 

või periartriit. 

– Migreeriv, ühest liigesest teise “hüplev” sümptomaatika 

ja polümorfne (näit. villiline) lööve 

sobivad gonokokkartriidile. 

Viirusartriidid 

– On enamasti ägedad, kerge kuluga ja suhteliselt 

kiiresti iseeneslikult paranevad. 

– Liigesepõletiku nähte esineb eriti punetiste ja 

Pogosta tõve korral, mida on võimalik ära tunda 

infektsiooniga kaasneva nahalööbe alusel. 

Pogosta tõbe (2.85) esineb suve lõpul/sügise 

algul Ida- ja Kesk-Soomes. Nahalööve sügeleb. 

Lastel nakkuserüteemi (31.58) põhjustav par-


voviirus tekitab täiskasvanutel küllalt sageli 

liigesepõletiku nähte. 

– Viirusartriidi korral on SR ja CRV ainult veidi 

tõusnud ja liigesevedeliku rakulises koosseisus 

on sageli (mitte alati) ülekaalus mononukleaarid. 

Lyme’i tõbi 

– Lyme’i tõbi on Borrelia burgdorferii nimelisest 

spiroheedist põhjustatud, puugihammustuse 

vahendusel leviv polümorfne haigus (2.73). 

– Ägedas staadiumis on puugihammustuse kohal 

tavaliselt lööve – erythema migrans. Märkimisväärsel 

osal Borrelia-artriiti põdevatest patsientidest 

löövet siiski pole. Algfaasis esineb tavaliselt 

palavik, peavalu, lihasevalu ja lümfadenopaatia. 

– Haiguse hilisemate avalduste hulka kuuluvad 

liigesepõletik, neuroloogilised nähud ja südamepõletik 

(Soomes harv). 

– Liigesepõletik ilmneb tavaliselt ühes või mitmes 

liigeses korduvate episoodidena. 

– Haiguse varajane avastamine on ravi õnnestumise 

aspektist väga oluline. 

Hüpertroofiline osteoartropaatia 

– Tegemist on paraneoplastilise nähtusega, kus 

võimalike sünoviitide kõrval esineb pikkade 

luude periostiit ja clubbing-sündroom. 

Polymyalgia rheumatica 


– Lisaks proksimaalsete lihaste puutehellusele 

võib ilmneda randmete ja põlveliigeste põletik. 

Teisest küljest võib reumatoidartriit alata vanemas 

eas polümüalgiat meenutavate õlavaludega. 

HIV-infektsioon 

– HIV-infektsiooniga (2.50) haigetel esineb sageli 

reaktiivset liigesepõletikku ning artralgiaid. 

Trauma 

– Patsiendil võib liigest tabanud trauma meelest 

läinud olla, sel juhul on raske õige diagnoosini 

jõuda. 

21.34 REUMAHAIGE JÄLGIMINE 

Toimetus 

Eesmärgid 

– Selgitatakse välja haiguse aktiivsus ja aktiivsuse 

muutused seoses tehtud raviga: raviplaani muudetakse 

aegsasti. 

– Tehakse kindlaks prognostiliselt olulised muutused 

(erosioonid, kõrgenenud CRV väärtus amüloidoosiohu 

indikaatorina). 

540 

– Medikamentoosse ravi juures tehakse turvalisusteste 

ja jälgitakse kõrvalnähte (kullainjektsioon 

(21.79), auranofiin (21.80), sulfasalasiin 

(21.81), klorohiin (21.83), metotreksaat (21.84), 

asatiopriin (21.85), tsüklosporiin (21.86), podofüllotoksiin 

(21.87)). 

– Valud, puutehellus ja hommikune jäikus tehakse 

kindlaks ja määratakse ravi. 

– Funktsioonivõimet parandatakse (füsioteraapia, 

ortopeedilised vahendid, sotsiaalne tugi). 

Probleemid, millest tuleb patsiendiga 

vestelda 

– Aktuaalsed, patsiendile muret valmistavad asjad 

(vestluse lähtekohana) 

– Hommikuse liigeste jäikuse kestus 

– Raskusi valmistavad igapäevased toimingud või 

tööoperatsioonid 

– Kaebusi põhjustavad liigesed 

– Ravimite kõrvaltoimed (eriti kõhukaebused) 

– Valuvaigistite kasutamine 

– Haigusest tulenevad raskused, mida patsient ise 

tunnetab: mõju sotsiaalsele elule, masendus 

Staatus 

– Põhjalikult tuleks uurida vähemalt kaebusi 

põhjustavaid liigeseid (puutehellus, turse, liikumisulatus, 

mida hinnatakse ja registreeritakse 

numbriliste väärtustega) ja kaebustest olenemata 

leida vastused järgmisi seiku: 

kas sõrmedes esineb painutuse piiratust (kortikosteroidisüsted 

PIP- ja MCP-liigestesse 

ning painutajakõõluste tuppedesse) 

kas randmetes ja küünarliigestes on sirutuse 

piiratust 

kas õlavarte abduktsioon õnnestub üles välja 

(liikuvuse piiratus võib kujuneda märkamatult). 

– Süstemaatiline liigeste staatus (21.31) 

kord aastas kõigile 

enne medikamentoosse ravi intensiivistamist 

ja 2–6 kuud pärast seda. 

Põletiku aktiivsuse väljaselgitamine 

laboratoorsete analüüside abil 

– Reumaravimeid tarvitavatel patsientidel uuritakse 

seoses raviohutuse kontrollimisega vähemalt 

iga 3 kuu tagant settereaktsiooni kiirust ja hemoglobiini. 

– Kui settereaktsioon on kiirenenud, on järgmisel 

korral põhjust uurida ka CRV-d. Püsivalt kõrge 

CRV võib tähendada amüloidoosi kujunemise 

ohtu ja sellest võib tuleneda vajadus ravi muutmiseks. 

– Madal hemoglobiinisisaldus koos kiirenenud 

settereaktsiooniga on üldiselt haiguse aktiivsuse 

tunnuseks ja seda ei tohiks liiga kergekäeliselt

auapreparaatidega ravida. Tõelise rauavaegusaneemia 

põhjusena tuleb arvestada gastrointestinaalsete 

veritsuste võimalust (mittesteroidsed 

põletikuvastased ravimid!). 

– Reumatoidfaktor ei ole põletiku aktiivsuse näitaja 

ja seda pole mõtet korduvalt määrata. 

Röntgeniülesvõtete tegemise 

näidustused 

– Kui tekib atlantoaksiaalse subluksatsiooni kahtlus 

(tugev puutehellus ja valulikkus liigutamisel 

lülisamba kaelaosas, tugev valu kuklapiirkonnas, 

mõnikord elektrilöögi-taolised tundmused 

kummardamisel), tehakse kaela funktsionaalsed 

ülesvõtted. Enam kui 4 mm-ne distants ettepainutamisel 

on patoloogiline leid ja näidustus 

patsiendi saatmiseks eriarsti konsultatsioonile. 

– Sõrmede, randmete ja MTP-liigeste haigusnähud 

annavad alust jälgida võimalikku erosioonide 

teket labakäte ja labajalgade ülesvõtetel kahekolme-aastaste 

vaheaegadega. 

– Kahjustatud puusaliigese olukorda on põhjust 

röntgeniülesvõtetel jälgida, sest võimalik tehisliigese 

paigaldamine tuleks ette võtta enne 

puusanapa põhja mulgustumist. 

Ravivõimlemise ja abivahendite 

vajadus 

– Reumapatsiendile saab abivahendeid ja füüsikalist 

ravi korraldada tervishoiu eelarvest finantseeritava 

meditsiinilise taastusravina. 

– Lihtsatest abivahenditest jäta meelde 

randmeliistud (-toed) 

kaelatugi kaelakaebustega patsientidele autosõidu 

ajaks 

korralikud jalanõud. 

– Parim moodus abivahendite vajaduse hindamiseks 

on korraldada ravivõimlemisinstruktori 

või tegelusterapeudi koduvisiit. Seda tuleks 

aktiivselt soovitada patsientidele, kel on selgeid 

haigusest tingitud funktsioonipuudeid. 

– Omaalgatuslikust võimlemisest tasub rääkida 

ambulatoorsete külastuste käigus. Tuleb kanda 

hoolt selle eest, et patsient saaks võimlemiseks 

juhiseid. 

– Ümberõppevajadusest ja toimetulekuabist tuleb 

rääkida kohalikus sotsiaalabi töörühmas. 

Eriarsti konsultatsioon 

– Enamik tööealisi reumapatsiente käib aeg-ajalt 

oma reumaarsti juures konsultatsioonil. 

– Oma arst võib patsiendi tervislikku seisundit 

jälgida juhul, kui jälgimise sisu on eelnevalt läbi 

mõeldud. 

– Eriarsti konsultatsioon on soovitatav alati, kui 

kaalutakse ravi intensiivistamist, kui haigus on 

jätkuvalt aktiivne või kui ilmneb tüsistusi. 

541 

Aktiivsed sünoviidid tähendavad alati liigeste 

hävimise ohtu ja nende korral on näidustatud 

põletiku aktiivsust võimalikult tugevalt 

pärssiv ravi. 

Kui haiguse aktiivsus ei vähene 4–6 kuuga 

pärast ravimite vahetamist, tuleb kaaluda uut 

vahetamist. 

Pea meeles reumakirurgilise ravi näidustusi 

(21.35). 

21.35 REUMAKIRURGIA 

Toimetus 


Põhimõte 

– Ravivõimlemisinstruktori juhitud taastusravi on 

oluliseks eelduseks, et patsiendil oleks operatsioonist 

kasu. 

Kiireloomulised või absoluutsed 

operatsiooninäidustused 

– Liigese või kõõluse sünoviidist põhjustatud 

närvikompressioon (n. medianus randmekanalis, 

n. ulnaris küünarliigese piirkonnas). 

– Ähvardav või juba tekkinud kõõluserebend. 

– Atlantoaksiaalne subluksatsioon, millega kaasnevad 

neuroloogilised sümptomid. 

– Nii tugev dislokatsioon/deformatsioon, et see 

takistab patsiendi igapäevaseid toiminguid (näit. 

pesemist). 

– Lõualiigese anküloos või dislokatsioon. 

– Liigeste funktsiooni tugevasti häirivad limapaunad 

ja reumakühmud, millel on kalduvus haavanduda. 

Suhtelisi operatsiooninäidustusi 

– Resistentne sünoviit, kõõlusetupepõletik või 

bursiit (näit. kortikosteroidisüstetele mittereageeriv 

sõrmede lukustumine või märkimisväärne 

liikuvuse piiratus fleksorite tenosünoviidi tõttu) 

– Kaua kestnud eriti tugevalt häiriv valu 

– Tugev liikuvuse piiratus 

– Tugev dislokatsioon/deformatsioon 

Sünovektoomia 

– Suurte liigeste kirurgiliste sünovektoomiate arv 

on tunduvalt vähenenud. 

– Sünovektoomialõikusele järgneval kolmel 

esimesel nädalal tehtavatel intensiivsetel harjutustel 

on otsustav tähtsus liigese hilisema liikumisulatuse 

kujunemisele. 

Olulisemad sünovektoomiaobjektid 

– Käte MCP- ja PIP-liigesed 

– Sõrmefleksorite tenosünoviit 

– Randme volaarse või dorsaalse külje kõõlusetupepõletik


– Hüppeliigese piirkonna kõõlused 

– MTP-liigesed 

Korrigeeriv reumakirurgia 

Tehisliigeste paigaldamine 

– Tehisliigesega saab proteseerida jäsemete kõiki 

liigeseid. 

Liigeste jäigastamine 

– Hüppeliiges 

– Suurvarba põhiliiges 

– Sõrmeliigesed 

– Ranne 

Operatsiooninäidustusi ja -tulemusi 

eri liigestes 

Atlantoaksiaalne subluksatsioon 

– Neuroloogilised vaegused on opereerimisvajaduse 

kindlakstegemisel otsustavad. 

– Basilaarimpressioon ehk densi tungimine kuklamulku 

võib olla eluohtlik. 

– Enam kui 9 mm-ne anterioorne (sümptomaatiline) 

luksatsioon ja raskekujuline kaela-kuklavalu 

võivad olla operatsiooninäidustusteks. 

Õlaliiges 

– Paranenud diagnostika (ultraheli, MRT) loob 

eeldusi varasemaks (pehmete kudede) kirurgiaks. 

– Tehisliigese paigaldamine (näit. Neeri järgi) on 

tõhus valu leevendamise seisukohast, kuid 

funktsionaalne tulemus pole alati hea. 

Küünarliiges 

– Sünovektoomia leevendab valu keskmiselt või 

hästi. 

– Kodarluu pähiku eemaldamine. 

– N. ulnarise vabastamine. 

– Tehisliigesega proteseerimise tulemused on 

paranenud. 

Ranne 

– Karpaalkanali sündroom tuleks kindlaks teha ja 

kohaldada ravi (võib liigesepõletikuga haigetel 

jääda avastamata muude valude tõttu). 

– Dorsaalsed tenosünovektoomiad takistavad 

kõõluste rebenemist. 

– Jäigastamine võib olla heaks alternatiiviks, kui 

rannet kasutatakse raskes töös või kui rasket 

ebastabiilsust põhjustab halvasti medikamentoossele 

ravile alluv pahaloomuline reumatoidartriit. 

Käepiirkond 

– Fleksorite tenosünoviiti ravitakse esmajoones 

piisavate kortikosteroidisüstetega, kusjuures 

nende mõju tuleb alati kontrollida. Tenosünovektoomia 

tuleks teha enne, kui jõuab välja 

kujuneda kühmuline ja kõõlust kahjustav sünoviit. 

– MCP- ja PIP-liigeste sünovektoomiad on endi- 

542 

selt tavalised operatsioonid. 

– Nööpauk- ja luigekael-deformatsioonide esmane 

ravi on alati dünaamiline tugi. 

Puusaliiges 

– Reieluupähiku protrusioon puusanappa on reumatoidartriidi 

puhul sage (15% patsientidest). 

Olukord võib mõne kuuga oluliselt halveneda, 

seepärast on reumatoidse puusaliigese lõikus 

kiireloomulisem kui koksartroosi lõikus. 

Põlveliiges 

– Artroskoopiline sünovektoomia on sagenemas, 

kaugtulemuste kohta andmeid veel pole. 

– Tehisliigesega proteseerimise tulemused on isegi 

paremad kui puusaliigeses. 

Hüppeliiges 

– Subtalaarsed liigesed kahjustuvad sagedamini 

kui ülemine hüppeliiges. Nn. triple-artrodees 

(kolmikartrodees) on hea manipulatsioon. 

Labajalg 

– Varajased MTP-sünovektoomiad ja nendega 

seotud manipulatsioonid on enam soovitatavad 

kui resektsioonid hilisstaadiumis. 

21.36 ANKÜLOSEERIV 

SPONDÜLIIT 

Toimetus 

Üldist 

– Haiguspildis on keskseks lülisamba ligamendikinnituste 

ja fassetiliigeste ning sakroiliakaalliiduste 

põletik. 

– Ilmneb enamasti HLA-B27-positiivsetel isikutel 

ja kuulub seronegatiivsete spondülartropaatiate 

hulka, nagu ka 

reaktiivsed entero- ja uroartriidid, Reiteri 

sündroom (21.54) 

juveniilne artriit (hilise algusega) oligoartriit 

(33.10) 

psoriaatiline spondüliit (21.37) 

kroonilise põletikulise soolehaigusega seotud 

artropaatiad. 

– Sama suguvõsa liikmetel võib esineda mitmeid 

ülalloetletud haigusvorme ja need kõik võivad 

viia spondüliidini. 

– Haigus loetakse idiopaatiliseks juhul, kui see on 

muutunud krooniliseks ja vallandavat tegurit, 

nagu reaktiivsete liigesepõletike puhul, ei leita. 

Esinemus 

– On umbes sama sage kui reumatoidartriit. Naistel 

esineb spondüliiti peaaegu sama sageli kui 

meestel, kuid haiglaravi vajav spondüliit on peamiselt 

meeste haigus. 

– Esmane avaldumine langeb 20. eluaastatele, 

kuid diagnoosimine võib sageli hilineda.

Kliiniline pilt 

– Sakroiliit: ristluusse ja tuharasse kiirguv valu, 

mis äratab üles hommikupoole ööd 

– Lamamise ja istumise järgne jäikus 

– Perifeerne põletik, sageli alajäsemete suurtes 

liigestes 

– Insertiidid alajäsemetes tavalised (sageli kannaalune 

valu) 

– Daktüliit (viinersõrm või -varvas) 

– Ägedaid iriite 20%-l (iriit võib olla haiguse 

esmaseks ilminguks) 

– Mõnikord südame juhtehäired, aortiit (auskultatsioon, 

EKG) 

– Spondüliidile tasub mõelda pikaleveninud 

ristluu- ja tuharavalu diferentsiaaldiagnostikas; 

hommikune jäikus ja sageli kiirenenud settereaktsioon 

on diagnoosimisel abistavateks leidudeks. 

Diagnoos 

– Kliiniline pilt (vt. ülal). 

– Leiud: 

SI-liiduste kompressiooni-, palpatsiooni- ja 

deformatsioonihellus 

sõrmeotste ja põranda vaheline distants ettepainutamisel 

Schoberi test (normaalselt üle 5 cm) 

kukla ja seina vaheline distants (normaalselt 

0) 

rindkere liikuvus (normaalne ümbermõõdu 

muutus rinnanibude kõrgusel 5 cm). 

– SR ja CRV väärtused on enamasti tõusnud. 

– Röntgenipildid tehakse nimmelülidest, alumistest 

rinnalülidest ja SI-liidustest. Radioloogiliste 

sakroiliidimuutuste väljakujunemiseks kulub 2– 

8 aastat. 

– Isotoopuuringuga saab põletikku sedastada enne 

röntgenoloogiliste muutuste ilmsikstulekut; meetodi 

puuduseks on tõlgendusvigade võimalus. 

Diferentsiaaldiagnostika 

– Osteitis condensans ilii röntgenipiltidel 

– Selja degeneratiivsed muutused 

– Difuusne idiopaatiline skeletaalne hüperostoos 

(DISH) röntgenipiltidel 

– Muu spondülartropaatia: 

Reiteri tõbi 

psoriaatiline artriit 

soolepõletikega kaasas käiv artriit. 

– Ishias 

Ravi 

– Füsioteraapia on tähtis (eriti põletikuperioodide 

ajal ja vahetult nende järel) lülisamba jäigastumise 

takistamiseks. Füsioteraapia alla kuulub 

ka patsiendi omaalgatuslik liikumine! 

– Kasutatakse põletikulise valu vastaseid ravimeid. 

543 

– Sulfasalasiin pärsib haiguse aktiivsust keskmiselt 

pooltel patsientidel. Rasketel juhtudel on 

kasutatud tsütostaatikume või kombineeritud 

ravi. 

– Perifeersete liigesepõletike ja entesiitide korral 

kasutatakse kortisoonisüsteid. 

21.37 PSORIAATILILINE ARTRIIT 

Toimetus 



– 5–7% psoriaatikutest põeb ka liigesepõletikku. 

Raskekujulise psoriaasi korral on liigesepõletikku 

isegi 40%-l. 

– Pärilikud tegurid määravad eelsoodumuse. 

HLA-B27-positiivsetel esineb sageli sakroiliiti 

või spondüliiti. Psoriaatilisel artriidil endal pole 

selget seost HLA-B27-positiivsusega. 

Diagnoos 

– Kui psoriaasihaigel on krooniline liigesepõletik, 

tuleb seda pidada psoriaatiliseks artriidiks, kui 

just kliiniline pilt ei viita selgelt millelegi muule. 

Mõnikord puhkeb liigesepõletik enne psoriaasilöövet. 

Siis võivad perekonna-anamnees ja küünemuutused 

anda diagnostilisi vihjeid. 

– Psoriaatilise artriidi tundemärke: 

psoriaatilised küünemuutused 

reumatoidfaktor negatiivne 

DIP-liigeste põletik (sageli PIP + DIP) 

daktüliit (viinersõrm või -varvas) 

insertiidid (kõõluste kinnituskohtade valulikkus) 

sakroiliit ja spondüliit on tavalised 

jäsemete liigestes erosioone ilma osteoporoosita 

kõige sagedamini asümmeetriline oligoartriit. 

Ravi 

– Põhimõtteliselt samad ravimid samades annustes 

mis reumatoidartriidi puhul: 

põletikulise valu ravimid 

metotreksaat ja sulfasalasiin on kõige efektiivsemad. 

Metotreksaatraviga taanduvad sageli 

ka nahanähud 

süsteemne kortikosteroidravi ja malaariaravimid 

võivad halvendada nahanähte 

parenteraalne kuld on peroraalsest efektiivsem 

ka asatiopriin leevendab psoriaatilist artriiti 

tsüklosporiin on efektiivne nahanähtude ravis 

ja võib pärssida ka liigesepõletiku aktiivsust 

liigesesisesed kortikosteroidisüsted on üldiselt 

tõhusad. 

– Prognoos on üldiselt parem kui reumatoidartriidi 

korral, kuid esineb ka raskeid vorme.


21.38 REUMA 

Toimetus 

Põhimõtted 

– Kardiidi kindlakstegemiseks tuleb palaviku või 

migreeriva polüartriidiga patsiendil auskulteerida 

südant, teha EKG ja rindkere röntgeniülesvõte. 

– Streptokokiseroloogiat ei ole vaja uurida liigesenähtudega 

patsiendil, kelle haiguspildis puuduvad 

selged viited reumale. 

Diagnostilised kriteeriumid 

(Jonesi kriteeriumid) 

Põhikriteeriumid 

– Kardiit (südamepõletik) 

– Polüartriit 

– Korea (tantstõbi) 

– Erythema marginatum 

– Nahaalused sõlme(kese)d 

Kõrvalkriteeriumid 

– Palavik 

– Liigesevalud 

– Anamneesis varasem reuma (reumapalavik) 

– Kiirenenud settereaktsioon 

– Kõrgenenud CRV väärtus või leukotsütoos 

– EKG-s pikenenud P-R-aeg 

Kriteeriumide tõlgendamine 

– Kindlaks diagnoosiks on vaja kaht põhikriteeriumi 

või üht põhikriteeriumi ja kaht kõrvalkriteeriumi. 

Diagnoosi eelduseks on tõendus 

eelnenud streptokokkinfektsioonist (kõrgenenud 

AST-väärtus, positiivne streptokokikülv neelust 

või hiljuti läbipõetud sarlakid). 

– Südame ultraheliuuring aitab perikardiidi ja 

klapirikke diagnoosimisel (ei kuulu tingimata 

esmase diagnostika hulka). 

– Praktikas ei tohiks haigust pidada reumaks, kui 

patsiendil ei esine kardiiti, koreat, erythema 

marginatumit või subkutaanseid kühme. Reumatism 

on Soomes väga harv, kuid USA-s täheldati 

1980-ndatel epideemiaid piirkondades, kust 

reumatism oli pikka aega peaaegu kadunud. 

Streptokokkinfektsioon võib põhjustada ka reaktiivset 

liigesepõletikku. 

Diferentsiaaldiagnoos 

– Muud ägedad mööduvad liigesepõletikud 

– Reaktiivsed entero- ja uroartriidid (21.54) 

– Süsteemsed sidekoehaigused (SLE) (21.41) 

– Reumatoidartriit 

– Stilli tõbi (süsteemsete nähtudega juveniilne 

artriit) 

– Endokardiidid 

– Viiruslikud müoperikardiidid (4.71) 

– Vt. liigesepõletikusümptomitega patsiendi uurimine 

(21.31) 

544 

Profülaktika antibiootikumidega 

– Tehakse, kui patsiendil on kindlaks tehtud kardiit 

– 5-aastane ravi pikatoimelise penitsilliiniga (kuulub 

rahaliselt kompenseeritavate ravimite 

nimekirja, vt. 39.96). Penitsilliini suhtes ülitundlikele 

sobib tsefalosporiin. 

21.40 SKLERODERMIA 

Tom Pettersson 

Üldist 

– Sklerodermiale on iseloomulik väikeste veresoonte 

kahjustus, immunoloogilised nihked ning 

sidekoe tihkenemine ja kootumine. 

– Haigusel eristatakse süsteemset ja piirdunud vormi. 


– Sklerodermia esinemissagedus on 100–200 juhtu 

miljoni inimese kohta. 

– Ilmneb kõige sagedamini 30–50-aastastel naistel. 

Haiguspilt 

– Raynaud’ fenomen on peaaegu kõigil patsientidel. 

Seisund võib viia sõrmeotste haavandumisele 

ja armide tekkele. 

– Nahamuutusi esineb eriti näol, kätel ja jalgadel. 

Alguses nahk tursub, tõmbub seejärel pinguli ja 

muutub vähehaaval atroofiliseks. 

– Võib esineda teleangiektaasiaid (hiline tunnus). 

– Liigese- ja lihasevalusid on 20–30% patsientidest. 

– Esineb seedetrakti sümptomeid, eriti düsfaagiat 

ja refluksösofagiiti. 

– Kopsufibroos, pulmonaalhüpertensioon 

– Südamepuudulikkus, rütmihäired 

– Neerusümptomid: proteinuuria, neerufunktsiooni 

langus, kõrgenenud vererõhk, renaalne kriis 

Laboratoorsed analüüsid 

– Settereaktsioon on keskmisel määral kiirenenud, 

CRV normaalne või veidi tõusnud. 

– Verepilt on üldiselt normaalne. 

– Tuumavastaseid aineid on süsteemse vormi 

korral umbes 90%-l, positiivne reumatoidfaktor 

umbes 30%-l ja Anti-Scl-70-antikehi umbes 

30%-l patsientidest. 

– Tsentromeerivastaseid antikehi on CRESTsündroomi 

(kaltsinoos, Raynaud’ fenomen, söögitoru 

hüpomotiliteet, sklerodaktüülia, teleangiektaasiad) 

põdevatel haigetel. 

Diagnoos 

– Kliiniline pilt (nahanähud, Raynaud’ fenomen) 

– Siseelundite kahjustuse nähud

– Seroloogiline leid 

– Vajadusel nahabiopsia 

Ravi 

– Patsient kaitseb oma nahka, väldib külmetumisi 

ja lõpetab suitsetamise 

– Mittesteroidsed põletikuvastased ravimid liigese- 

ja lihasevalude korral 

– Glükokortikoide antakse põletikuperioodidel. 

– Kaltsiumikanali blokaatoreid ja nitroglütseriinsalvi 

antakse perifeersete vereringehäirete korral. 

– Antihüpertensiivses ravis on esikohal ACE blokaatorid. 

Prognoos 

– Nahanähtudega piirduvatel juhtudel on haiguse 

prognoos hea. 

– Langenud kopsu- ja neerufunktsioon tähendab 

halba prognoosi. 

21.41 SÜSTEEMNE LUPUS 

ERYTHEMATOSUS (SLE) 

Marianne Gripenberg 

Üldist 

– SLE ehk LED on haigus, mida iseloomustab 

sümptomite mitmekesisus, vahelduv kliiniline 

aktiivsus ning immunoloogiliste kõrvalekallete 

olemasolu. 


– SLE esinemissagedus maailmas on 4–250 / 100 

000, Soomes umbes 28 / 100 000. Haigestuvad 

eeskätt naised vanuses 15–25 aastat. 

Haiguspilt 

– Haiguspilt on isikuti erinev ja ka haiguse aktiivsus 

muutub aja jooksul. 

– Üldsümptomid (väsimus ja palavik) on tavalised. 

– Liigestevaevusi, peamiselt käeliigestes, on peaaegu 

kõigil patsientidel. 

– Nahamuutusi, mh. liblikakujulist löövet ja diskoidset 

luupust ning kõrgenenud tundlikkust 

päikesekiirguse suhtes esineb umbes pooltel. 

– Limaskestahaavandeid on umbes kolmandikul 

patsientidest. 

– Neerukahjustusi on umbes pooltel. Haiguspilt 

varieerub kergest proteinuuriast ja mikrohematuuriast 

neerupuudulikkuseni. 

– Pleuriiti esineb 20–40% patsientidest. Akuutset 

pneumoniiti ja kroonilist fibroseerivat alveoliiti 

täheldatakse suhteliselt harva. 

– Perikardiiti esineb veidi harvemini kui pleuriiti; 

T-laine muutused EKG-s on tavalised. 

545 


– Neuropsühhiaatriliste kaebuste (nagu depressioon 

ja peavalu) aluseks on tserebrovaskuliit. 

Grand mal- tüüpi krampe ja orgaanilist psühhoosi 

tuleb ette harva. Umbes 10%-l patsientidest 

esineb perifeerset neuropaatiat ja umbes sama 

paljudel tekib ajuinfarkt või -hemorraagia. 

– Lümfisõlmed võivad suureneda eriti haiguse 

aktiivses faasis. 

– Enneaegse sünnituse ja spontaanse abordi risk 

on suurenenud. 

Laboratoorsete analüüside leiud 

– On varieeruvad 

– Settereaktsioon mõõdukalt kiirenenud, CRV 

sageli normaalne 

– Kerge või keskmise raskusega aneemia; rasket 

hemolüütilist aneemiat esineb alla 10%-l patsientidest. 

– Leukotsütopeenia (eriti lümfopeenia) 

– Kerge trombotsütopeenia 

– Tuumavastaseid antikehi on üle 90% patsientidest 

– Anti-DNA antikehad 

– Polüklonaalne hüpergammaglobulineemia 

– Madalad komplemendi väärtused (C3 ja C4) 

– Antifosfolipiid-antikehad 

– Proteinuuria, mikrohematuuria, langenud kreatiniinikliirens 

Diagnoos 

– Diagnoosi tegemiseks ei piisa üksikust sümptomist 

või leiust. 

– Kui oletatakse SLE-d, on sobivateks põhiuuringuteks 

väike verepilt 

trombotsüüdid 

settereaktsioon 

tuumavastased antikehad 

uriini äigepreparaadid ja sademe uuring. 

– Diagnoos põhineb kliinilistel ja laboratoorsetel 

leidudel, diagnoosimisel on abiks haiguse raskusastet 

väljendavad kriteeriumid (ARA 1982). 

– Diagnoosi kinnitamiseks ja ravi määramiseks 

tuleb patsient saata eriarsti vastuvõtule. 

Ravi 

– Ravi on alati individuaalne ja sõltub haiguse 

avaldumisvormidest ja aktiivsusest. Ainult 

laboratoorsele leiule toetudes ravida ei saa. 

– Patsiendil soovitatakse vältida liigset päikesekiirgust 

ja kasutada kaitsekreeme. 

– Olulisemad ravimid: 

mittesteroidsed põletikuvastased ained 

hüdroksüklorohiin 

kortikosteroidid 

immuunsupressiivsed ained (asatiopriin, 

tsüklofosfamiid).


– Haiguse kergemaid avaldumisvorme, nagu dermatiiti 

ja artriiti, ravitakse hüdroksüklorohiini ja 

põletikuvastaste ainetega. Kui tulemus pole piisav 

või kui patsiendil on üldnähte, võib lisada 

väikeses annuses kortikosteroide (prednisolooni 

5–7,5 mg ööpäevas). 

– Veidi suuremaid kortikosteroidiannuseid (umbes 

30 mg prednisolooni ööpäevas) kasutatakse 

pleuriidi ja perikardiidi ravis. 

– Suurtes annustes kortikosteroide, aga ka teisi 

immunosupressante kasutatakse raskete kesknärvisüsteemi 

sümptomite, raske glomerulonefriidi 

ning raske trombotsütopeenia ja hemolüütilise 

aneemia ravis. 

– Oluline on eristada infektsiooni haiguse ägenemisest. 

– Tuleb meeles pidada ka muud ravi, mida patsient 

vajab, näiteks antihüpertensiivseid preparaate. 

– Neerukahjustuse sümptomite ilmnemisel tuleks 

patsient saata nefroloogi konsultatsioonile ja 

neerubiopsiale. 

– Patsientidel esineb sageli allergianähte erinevate 

antibiootikumide ja sulfoonamiidide kasutamisest. 

Primaarne antifosfolipiidsündroom 

– Korduvad arterite või veenide tromboosid, korduvad 

spontaansed abordid, trombotsütopeenia 

ja antifosfolipiid-antikehad, kuid ei esine teisi 

SLE-le iseloomulikke nähte. 

21.42 SIDEKOEHAIGUSE 

SEGAVORM (MCTD) 

Tom Pettersson 

Määratlus ja esinemus 

– MCTD (mixed connective tissue disease) on 

segatüüpi ja vormi muutev haruldane sidekoehaigus, 

mille korral esineb reumatoidartriidile, 

SLE-le, polümüosiidile ja sklerodermiale iseloomulikke 

jooni ning kõrges tiitris antikehi 

tuuma ribonukleoproteiini (RNP) vastu. 

– Haiguspilt on varieeruv ja muutub aja jooksul, 

sageli sklerodermia suunas. 

– Patsientideks on enamasti 30–40-aastased naised. 

Haiguspilt 

– Artriit või artralgia peaaegu kõigil 

– Viineritaoliselt tursunud sõrmed ja Raynaud’ 

fenomen 

– SLE-le iseloomulikud nahamuutused 

– Lihasesümptomid, mis meenutavad polümüosiidi 

korral esinevaid kaebusi. 

– Pleuriit, kardiit ja nefriit, kuid harvemini kui 

SLE puhul 

546 

Laboratoorsete analüüside leiud 

– Kiirenenud settereaktsioon 

– Aneemia, leukotsütopeenia 

– “Täpilised” tuumavastased antikehad kõrges tiitris 

– Positiivne reumatoidfaktor 50%-l 

– ENA-antikehade kõrged väärtused (reageerivad 

tuuma RNP-ga) 

Ravi 

– Mittesteroidsed põletikuvastased ravimid liigesepõletiku 

raviks 

– Kortikosteroidid väikestes annustes üldsümptomite 

raviks 

– Kortikosteroidid suurtes annustes raskete elundikahjustuste 

korral 

– Ravi rõhuasetusi muudetakse vastavalt haiguspildile 

samuti nagu SLE puhul 

21.43 SJÖGRENI SÜNDROOM 

Toimetus 

Eesmärk 

Sjögreni sündroomi võimalusele mõeldakse silmade 

ja suu kuivuse all kannatavatel patsientidel. 

Üldist 

– Eksokriinsete näärmete puudulikkus avaldub 

kõigepealt silmade ja suu limaskesta kuivusena 

(vastavalt kuiv keratokonjunktiviit ja kserostoomia). 

– Sjögreni sündroom võib ilmneda iseseisvalt või 

koos reumatoidartriidiga, harva koos SLE või 

sklerodermiaga. 

– Kuivamissümptomeid on 10–15%-l reumatoidartriidihaigetel. 

Haiguspilt 

– Silmades prügi tunne, silmad on valguskartlikud, 

väsivad kergesti. 

– Neelamist raskendab suu limaskesta kuivus. 

– Maitsmis- ja haistmismeel on nõrgenenud. 

– Keeles ja huultes on lõhesid. 

– Osal patsientidest esineb retsidiveeruvat kõrvasüljenäärmete 

turset. 

– Kuiv nina limaskest, kuiv ärritusköha, korduvad 

hingamisteede põletikud. 

– Nahk on kuiv. 

– Võimalik on atroofiline gastriit. 

– Võivad esineda teised autoimmuunsed ilmingud, 

näiteks kilpnäärmepõletik. 

– Esineb vulva ja tupe kuivus, düspareuunia. 

– Tavalised nähud on väsimus, liigesevalud ja 

valgesõrmsus. 

– Harva täheldatakse ägedat pankreatiiti, hepatomegaaliat.

– Haruldastel juhtudel samaaegselt primaarne 

biliaarne tsirroos (9.29). 

– Settereaktsioon on sageli kiirenenud. 

– Lümfoomi risk on suurenenud. 

Diagnostilised kriteeriumid 

– Diagnoosiks on nõutav, et oleks täidetud neli 

kriteeriumi alljärgnevast loetelust. Välja tuleb 

lülitada lümfoomi, HIV-infektsiooni, sarkoidoosi 

ja hülgamisreaktsiooni esinemise võimalus. 

Silmasümptomid: kuivad silmad > 3 kuu 

vältel või prügitunne silmades 

Suusümptomid: kuiv suu > 3 kuu vältel või 

püsivalt tursunud kõrvasüljenäärmed 

Silma leid: Schirmeri testis niiskub filterpaber 

5 minutiga vähem kui 5 mm 

Süljenäärmebiopsia alahuulest: fokaalne sialadeniit 

Süljenäärmete muutused: vähenenud süljeeritus 

või sialograafia või isotoopuuringuga 

kindlakstehtud muutused 

Autoantikehad: SSA- või SSB-antikehad, tuumavastased 

antikehad või positiivne reumatoidfaktor. 

Ravi 

– Kunstlikud pisarad 

– Suukuivuse ravi vt. 7.10. 

21.45 VASKULIIDID 

Tom Pettersson, Markku Ellonen 

Eesmärk 

Arvestatakse vaskuliidiga kui süsteemsete haiguspiltide 

haruldase põhjustajaga. 

Üldist 

– Vaskuliidid on rühm haruldasi väga erinevaid 

haigusi, millele on iseloomulik veresooneseina 

põletik ja kahjustus. 

– On sageli küllalt raskekujulised, kuid ometigi 

ravile alluvad haigusseisundid. 

– Muutliku haiguspildi tõttu võib diagnoosimine 

hilineda. 

– Sümptomid ja haiguspilt sõltuvad haigestunud 

veresoone suurusest ja asukohast. 

Vaskuliitide sümptomeid ja leide 

– Üldsümptomina palavik ja kõhnumine 

– Nahapinnast kõrgemale ulatuv lööve, livedo 

reticularis 

– Müalgia, müosiit, liigesevalu ja -põletik 

– Mononeuritis multiplex, ajuinsult 

– Ninaverejooks, sinuiit, veriköha, pneumoniit, 

astma 

547 


– Südameinfarkt, vererõhu tõus, klaudikatsioon, 

pulsi nõrgenemine 

– Kõhuvalud, meleena 

– Glomerulonefriit 

– Kiirenenud settereaktsioon, kõrgem CRV, aneemia, 

leukotsütoos, trombotsütoos, proteinuuria, 

hematuuria, ANC-antikehad 

Vaskuliitide klassifikatsioon 

Suurte arterite vaskuliidid 

– Temporaal- ehk hiidrakuline arteriit (36.78) 

– Takayasu arteriit 

Väikeste ja keskmise suurusega arterite 

vaskuliidid 

– Polyarteritis nodosa (sõlmeline mitmearteripõletik) 

– Mikroskoopiline polüangiit 

– Wegeneri granulomatoos 

– Churgi-Straussi sündroom 

– Kawasaki tõbi (31.43) 

Väikeste veresoonte vaskuliidid 

– Henochi-Schönleini purpur (33.07) 

– Sidekoehaigustega kaasnevad 

– Segavormilise krüoglobulineemiaga kaasnevad 

– Infektsioonidega kaasnevad 

– Ravimiallergiaga kaasnevad 

– Pahaloomuliste kasvajatega kaasnevad 

Hiidrakuline arteriit e. temporaalarteriit 

– Vt. 36.78 

Takayasu tõbi 

– On läänemaailmas haruldane fertiilses eas naistel 

esinev haigus, mis tabab aorti ja selle peamisi 

harusid. 

– Alguses täheldatakse põletikulise süsteemse 

haiguse mittespetsiifilisi tunnuseid, nagu liigeseja 

lihasevalusid, SR kiirenemist ja CRV tõusu. 

– Arterite ahenemise märgid arenevad vähehaaval. 

– Pulsi puudumine ülajäsemetel. Vererõhu erinevused 

ühel ja teisel käel. 

– Täheldatakse kesknärvisüsteemi sümptomeid. 

– Diagnoos põhineb veresoonesulguse kliinilisel ja 

angiograafilisel kindlakstegemisel. 

Polyarteritis nodosa (sõlmeline 

mitmearteripõletik) 

– Raske üldsümptomitega kulgev haigus, mida 

põevad põhiliselt keskealised mehed. 

– Üldsümptomiteks on palavik, kaalulangus, haigusetunne. 

– Lihase- ja liigesesümptomid on tavalised. 

– Gastrointestinaalseid nähte, nagu oksendamist, 

kõhulahtisust ja kõhuvalusid, tuleb ette umbes 

pooltel patsientidel. Võib esineda ka hemorraagiaid 

ja perforatsioone. 

– Pärgarterite arteriiti on üle 70%-l.


– Neeruhaigus (renaalne arteriit) avaldub hematuuria, 

proteinuuria, neerupuudulikkuse ja vererõhu 

tõusu näol. 

– Enam kui pooltel on perifeerne neuropaatia, 

kõige sagedamini mononeuritis multiplex. 

– Ajuhemorraagiaid on umbes 10%-l. 

– Mõnikord avastatakse silmasümptomeid, nagu 

episkleriiti, uveiiti ja võrkkesta hemorraagiaid. 

– Nahanähte, nagu eksanteemi või purpurit, on 

30%-l. 

– SR ja CRV väärtused on suurenenud. Muudeks 

laboratoorseteks leidudeks on aneemia, leukotsütoos 

ja trombotsütoos, proteinuuria, hematuuria, 

kreatiniiniväärtuse tõus. 

– Polyarteritis nodosa klassikalise vormi korral 

esineb harva ANC-vastaseid antikehi. 

– Osal patsientidest ilmneb positiivne B-hepatiidi 

seroloogia. 

– Diagnoos: kliiniline pilt, biopsia tabatud elunditest, 

angiograafias veresoonemuutused. 

Mikroskoopiline polüangiit 

– On esmajoones väikseid artereid ja arterioole 

tabav vaskuliit. 

– Üle 90%-l on fokaalne segmentaalne nekrotiseeriv 

glomerulonefriit, mis on osal patsientidest 

haiguse ainsaks ilminguks. 

– Teisteks ilminguteks on kopsuinfiltraadid, veriköha, 

liigesevalu, lihasevalu, purpur, subfebriliteet. 

– ANC-antikehi (põhiliselt p-ANCA/MPO-antikehi) 

on suuremal osal patsientidest. 

– Diagnoos põhineb kliinilisel pildil, biopsialeiul 

ja ANC-antikehade määramisel. 

Wegeneri granulomatoos 

– Algab tavaliselt palaviku, kõhnumise ja ülemiste 

hingamisteede nähtudega nagu sinuiit ja verine 

nohu. 

– Otiit, episkleriit, konjunktiviit ja artriit/artralgia 

võivad samuti haiguspilti kuuluda. 

– Vähehaaval kujunev märg köha või veriköha. 

Rindkereülesvõttel avastatakse üksikuid või 

mitmeseid ümarinfiltraate. 

– Neeruhaigus on sage ja varieerub kergest fokaalsest 

segmentaalsest glomerulonefriidist kiirelt 

progresseeruva glomerulonefriidini. 

– Võib esineda nahanähte ja perifeersete närvide 

sümptomeid. 

– SR ja CRV väärtused on tõusnud. 

– Esineb aneemiat, leukotsütoosi ja trombotsütoosi. 

– Uriinileid viitab glomerulonefriidile. 

– c-ANC/PR3-antikehad on Wegeneri granulomatoosile 

märkimisväärselt spetsiifilised ja nende 

tiitrit on kasutatud haiguse aktiivsuse mõõdupuuna. 

548 

– Diagnoos põhineb kliinilisel pildil, ANCantikehade 

määramisel ja biopsialeiul. 

Ninalimaskesta proovitükis või kopsubioptaadis 

võib näha granulomatoosset põletikku. 

Neerubiopsia tüüpiline leid on nekrotiseeriv 

fokaalne või difuusne progresseeruv glomerulonefriit. 

Churgi-Straussi sündroom 

– Haruldasse Churgi-Straussi sündroomi ehk allergilisse 

granulomatoossesse angiiti haigestuvad 

raskekujulist astmat põdevad atoopikutest 

patsiendid. 

– Üldsümptomiteks on subfebriliteet ja kõhnumine. 

– Glomerulonefriiti ja liigesekaebusi esineb 

harvemini kui nodoosse polüarteriidi korral. 

– Esineb mono- või polüneuropaatiat, südame 

tabatust. 

– Laboratoorseks leiuks on vere tugev eosinofiilia, 

kõrgenenud SR ja CRV väärtused ning ANCantikehade 

olemasolu (p-ANC/MPO tüüpi). 

– Rindkereülesvõttel on kopsuinfiltraate. 

– Diagnoos põhineb kliinilisel pildil, allergiaanamneesil, 

vere eosinofiilial, kopsuinfiltraatidel 

ja tüüpilisel biopsialeiul. 

Henochi-Schönleini purpur 

– Vt. 33.07. 

– Henochi-Schönleini ehk anafülaktoidne purpur 

on sagedasem lastel, kuid seda tuleb ette ka 

täiskasvanutel. 

– 90% patsientidest on 1–3 nädalat enne haiguse 

algust põdenud ülemiste hingamisteede infektsiooni. 

– Kaasnevad liigese-, gastrointestinaalsed ja neerunähud. 

– Haigus paraneb tavaliselt iseeneslikult umbes 

nädalaga, kuid võib esineda relapse. 

– Krooniline glomerulonefriit tekib harva. 

– Diagnoos põhineb kliinilisel pildil. Nahabiopsial 

ilmneb leukotsütoklastiline vaskuliit ja IgA- ning 

C3-ladestused veresoonte seintes. Seerumi IgA 

väärtused on sageli tõusnud. 

Krüoglobulineemia segavorm 

– Taustaks võib olla infektsioon, sidekoehaigus, 

lümfoproliferatiivne haigus või maksahaigus. 

– Osa on essentsiaalsed. Suurem osa on tõenäoliselt 

C-hepatiidi viirusest põhjustatud. Osa 

on B-hepatiidi viiruse tekitatud. 

– Tegemist on immuunkompleksvaskuliidiga. 

– Üldsümptomiteks on väsimus ja jõuetus. 

– Nahanähte on peaaegu kõigil: purpur, Raynaud’ 

fenomen, nahanekroosid, säärehaavandid. 

– Teistest sümptomitest esineb artralgiat, proteinuuriat, 

hematuuriat, neerupuudulikkust, vere-

õhu kõrgenemist, maksa suurenemist, monovõi 

polüneuropaatiat ja kõhuvalusid. 

– Laboratoorseks leiuks on kiirenenud settereaktsioon, 

tugevalt positiivne reumatoidfaktor ja 

hüpokomplementeemia (eriti on langenud C4). 

Haigusseisundid, mida tuleb pidada 

meeles vaskuliitide diferentsiaaldiagnostikas: 

– infektsioonid, nagu septitseemia, endokardiit; 

– erinevad vähivormid; 

– embooliad, nagu ateromatoosne kolesteroolemboolia, 

mükootilised aneurüsmid, koja müksoom; 

– tromboosiseisundid, nagu DIC, TTP, antifosfolipiidsündroom. 

Vaskuliitide ravi põhimõtted 

– Vaskuliitide diagnostika ja ravi toimub spetsialiseeritud 

reumatoloogiaüksustes. 

– Põhilised ravimid on glükokortikoidid või viimased 

koos tsütostaatikumidega. 

21.54 REAKTIIVNE 

LIIGESEPÕLETIK 

Toimetus 

Eesmärgid 

– Reaktiivse liigesepõletiku diagnoos (vajalikud 

testid) tuleb arvesse kõigil ägedasse liigesepõletikku 

haigestunud alla 60-aastastel patsientidel. 

Diagnostika ajastamise kohta vt. 21.30. 

– Tekitajabakterit ravitakse antibiootikumidega 

kõigil patsientidel, kel tekitaja külvis kasvama 

on läinud. Antibiootikumravi ei kasutata, kui 

külv on osutunud negatiivseks. Klamüüdiainfektsiooni 

ravitakse alati, ka siis, kui tekitajale 

viitab vaid seroloogia. 

– Üksikuid põletikulisi liigeseid ravitakse lokaalsete 

kortikosteroididega (21.95). 

– Patsient väldib uusi liigesepõletikke vallandavaid 

infektsioone (urogenitaalsed infektsioonid, 

alimentaarsed infektsioonid (näit. reisidel)) 

(2.91). 


– Esinemissagedus on täiskasvanutel umbes 3/ 

10 000 aastas. 

– Haigestunute keskmine vanus on 20-30 aastat. 

– Mehed ja naised haigestuvad võrdse sagedusega, 

aga meestel on haigusnähud sageli tugevamalt 

väljendunud. 

– Kindlateks reaktiivset liigesepõletikku vallandavateks 

haigusetekitajateks loetakse jersiiniat 

(pooled enteroartriitidest), salmonellat, shigellat 

549 


ja kampülobakterit. Uroartriidi vallandab klamüüdia. 

Entero- ja uroartriite esineb võrdse 

sagedusega. 

– 80% entero- ja 60% uroartriidipatsientidest on 

HLA-B27-positiivsed. 

Haiguspilt 

– Algus on tavaliselt äge. Tugevalt väljendunud 

sümptomite korral esineb ka palavik ning SR ja 

CRV väärtuste märgatav tõus. Septilisest liigesepõletikust 

võib aidata eristada paljude liigeste 

haaratus. 

– Vallandav infektsioon on sümptomaatiline (kõhulahtisus 

või kõhuvalu) paljudel enteroartriidipatsientidel, 

kuid mitte kõigil. Urogenitaalinfektsioon 

on meestel sageli sümptomaatiline 

(uretriit), naistel asümptomaatiline või kergete 

sümptomitega. Gonokokkinfektsiooni puhul 

esineb sageli ka liigesepõletiku nähte, kuid nn. 

postgonokokilise liigesepõletiku vallandajaks 

näib kõige sagedamini olevat kaasuv klamüüdiainfektsioon. 

– Alajäsemete suurte liigeste põletik esineb peaaegu 

alati. 

– Ülajäseme liigeste põletikku on umbes 50%-l. 

– Haigusnähte on sageli ka mujal kui liigestes: 

entesiidid (ehk entesopaatiad ehk insertiidid) 

ja peritendiniidid 30–50%-l 

ristluupiirkonna vaevused 20–30%-l 

balaniit 10–25%-l (balanitis circinata, tsirkulaarsete 

haavanditega) 

konjunktiviit 10–35%-l 

iriit 2–4%-l 

EKG-s muutused 5–15%-l 

nodulaarne erüteem. 

Diagnostika 

– Roojakülv I, klamüüdia isoleerimine, settereaktsioon, 

CRV ja EKG esimesel külastusel kõigil 

liigesepõletikuga patsientidel, kel kahtlustatakse 

reaktiivset liigesepõletikku. 

– Gonokokikülv urogenitaalsete sümptomite kaasnemisel 

(samuti esmakülastusel). 

– Kui haiguspilt sobib reaktiivsele liigesepõletikule, 

uuritakse juba esmasel külastusel või 1–3 

nädala möödudes järgmiste näitajate suhtes: 

jersiiniavastased antikehad 

salmonellavastased antikehad 

kampülobakterivastased antikehad 

klamüüdiavastased antikehad 

AST juhul, kui haiguspilt viitab reumale 


borreeliavastased antikehad (2.73). 

– Uuringuid võib teha astmeliselt, nii et esiteks 

uuritakse jersiinia antikehade suhtes (parim 

diagnostiline saagis) ja hiljem vajadusel teiste 

antikehade suhtes.


– Rindkereülesvõtte võib teha, kui oletatakse sarkoidoosi. 

Liigeste röntgenleid on haiguse algjärgus 

normaalne. 

– EKG-uuring tehakse seepärast, et patsiendil võib 

esineda (enamasti asümptomaatiline) kardiit. 

– HLA-B27 määramine ei kuulu esmasesse diagnostikasse. 

Ravi 

– Vt. 8.17. 

– Infektsiooni ravi antibiootikumidega alati, kui 

külv on positiivne. Klamüüdiainfektsiooni ravitakse 

ka sel juhul, kui ainult antikehaleid on 

positiivne. Ravi kestab 10 ööpäeva (klamüüdia 

korral: vt. allpool). 

jersiinia, salmonella, shigella: tsiprofloksasiin 

500 mg x 2 

kampülobakter: erütromütsiin 500 mg x 2 

klamüüdiad (Chl. Trachomatis): doksütsükliin 

150 mg x 1. Esmase infektsiooni ravi 14 

ööpäeva, liigesepõletiku jätkumise korral 

jätkub ka ravi (võib vaja minna isegi 3-kuulist 

ravi). 

– Liigesepõletiku ägeda faasi ravi: 

põletikuvastased ained (NSAID-id) 

suukaudne prednisoloon raskete nähtude 

korral 

lokaalsed kortikosteroidisüsted on eelistatud 

üksikute liigeste põletiku korral 

rahu, füsioteraapia lihasjõu ja liikumisulatuse 

alalhoidmiseks 

pikaleveninud nähtude korral sulfasalasiin, 

mõnikord kullapreparaadid. 

Prognoos 

– Liigesepõletik rahuneb tavaliselt 3–5 kuuga. 

– Umbes 15%-l muutub krooniliseks, uroartriit 

sagedamini kui enteroartriit. 

Profülaktika 

– Enterobakter-, klamüüdia- ja ureaplasmainfektsioonide 

vältimine on tähtis patsientidel, kel on 

olnud reaktiivne liigesepõletik või kelle suguvõsas 

esineb HLA-B27-ga seotud artropaatiaid 

või muid haigusi. 

Reisidel kasutatakse sooleinfektsioonide vältimiseks 

antibiootikumprofülaktikat (2.91). 

21.56 PODAGRA 

Toimetus 

Põhimõtted 

– Podagra on oluline spetsiifilist ravi nõudva liigesepõletiku 

põhjus: täiskasvanu (mono)artriidi 

korral tehakse sageli ka podagraanalüüs. 

550 

– Kui aspiratsioonil saadakse liigesevedelikku, 

tuleb seda podagrakahtluse korral uurida ka 

kristallide suhtes. 

– Seerumi uraadisisaldust on põhjust uurida, kuid 

ära tee diagnoosi (ega ära lülita podagrat ka 

välja) seerumi uraadiväärtuste alusel. 

– Diureetikumide kasutaja puhul tuleb esmalt 

kaaluda, kas võib diureetikumid ära jätta. 

– Kõigile patsientidele tuleb anda juhiseid 

toiduvaliku osas. 

– Ravi eesmärgiks on sümptomite ärakaotamine ja 

seerumi uraadisisalduse langetamine normväärtusteni 

(alla 400 μmol/l). 

Põhjused ja epidemioloogia 

– Diureetikumravi on kõige sagedasem põhjus 

eakatel ja naistel. 

– Alkoholi kasutamine suurendab uraadisisaldust 

mitme mehhanismi läbi. 

– Noortel naistel ja lastel on podagra väga haruldane. 

– Haigusnähud algavad keskeas. 

– Sekundaarse podagra põhjuseks võib olla 

dehüdratsioon, neerupuudulikkus, müeloproliferatiivsed 

haigused. 

Sümptomid ja leiud 

– Tüüpsümptomiks on väga valulik, külmaga 

seoses või öösel halvenev suurvarba põhiliigese 

punetusega kulgev põletik. 

– Ala- ja ülajäseme suured liigesed haigestuvad 

harvemini, haiguse kroonilises staadiumis. 

– Ägeda hoo ajal võib patsiendil olla kerge 

palavik. 

– Liigeses on sageli vedelikku, kuid liigesekapsel 

ei tundu palpeerimisel paksenenuna. 

– SR ja CRV väärtused võivad liigesepõletiku ajal 

märgatavalt tõusta. 

– Liigesevedeliku rakusisaldus on sageli oluliselt 

suurenenud (kuni 30 000/mm 3 ) ja vedelik on 

granulotsüütiderohke. 

– Uraadikristalle näeb mikroskoobiga polarisatsioonifiltrit 

kasutades. Diagnoos on kindel, kui 

kristallid on osaliselt leukotsüütide poolt fagotsüteeritud. 

Liigesevedeliku ettevalmistamine 

edasisaatmiseks vt. 21.96. 

– S-uraadi väärtus on tavaliselt üle 300 μmol/l (uraadi 

normi teoreetiline ülempiir on 450 μmol/l). 

– Röntgenileid on alguses tavaliselt normaalne 

(vrd. kondrokaltsinoos (21.58), kus ilmneb ülemääraste 

kaltsiumisoolade ladestusi). Kauakestnud 

podagra korral nähakse erosioone ja uraadiladestustest 

(tophus uricus) põhjustatud varjustusi 

liigespinna lähedal. 

Uuringud 

– S-uraat

on ägeda podagrahoo ajal harva normaalne 

– S-kreatiniin (neerude vaegtalitlus võib olla 

podagra põhjustajaks, mõjutab ravi valikut) 

– B-Hb, B-Leuk, B-Trom, B-La (pahaloomulised 

verehaigused võivad olla podagra põhjustajaks) 

Ravi 

Äge hoog 

– Liiges aspireeritakse tühjaks ja manustatakse 

lokaalselt metüülprednisolooni (21.95), suurvarba 

põhiliigesesse näiteks 0,2 ml. 

Võib manustada sama nõela kaudu, millega 

võeti diagnostiline proov, juhul kui infektsiooni 

hinnatakse ebatõenäoliseks. 

– Patsient lamama, jääkott haige liigese ümber. 

– Anda rohkesti vedelikku (diurees vähemalt 1.5 l). 

– Põletikuvastased ravimid (NSAID-id) suurtes 

annustes. Indometatsiin ja diflunisaal suurendavad 

kusihappe eritumist ja peaksid seetõttu 

olema eelistatumad kui ASA, püroksikaam või 

tenoksikaam. Indometatsiini annust suurendatakse 

vajadusel kuni 150 mg-ni ööpäevas. 

– Lühike suukaudne prednisoloonikuur (30 mg/ 

ööp.) aitab raskete progresseerumiste korral. 

Seerumi kusihappesisalduse vähendamine 

– Kaalutakse, kas võib diureetikumravi ära jätta. 

– Dieedi pidamist soovitatakse kõigile (pole tarvis, 

kui diureetikumide ärajätmine aitas). 

– Kui nende meetmetega ei saada seerumi uraadisisaldust 

alla 420 μmol/l ja patsient on nõus ravi 

jätkama, alustatakse kolmanda liigesepõletikuepisoodi 

järel allopurinoolravi. 

Mõnede käsituste kohaselt tuleks sümptomite 

süvenemise vältimiseks ravi alustada kohe, 

kui hoog on möödas, minnes väikestelt annustelt 

(100–150 mg/ööp.) kahe nädala pärast üle 

põhiannusele (300 mg/ööp.). Hiljem, kui efekt 

on piisav, vähendatakse annust poole võrra. 

Juhul kui S-uraadi väärtus kahe nädala jooksul 

ei vähene, võib annust tõsta kuni 600 mg-ni 

ööpäevas. 

Neerude vaegtalitluse korral (S-Krea 160–560 

μmol/l) vähendatakse annust poole võrra, 

raske neerupuudulikkuse korral on suurim lubatav 

annus 50–100 mg/ööp. 

Kõrvalnähtudest on kõige sagedasemad nahalööve 

ja maksa talitlushäired. Harva esineb 

luuüdi depressiooni. Allopurinooli ei maksa 

kasutada koos asatiopriiniga. 

– Podagraatakke võib esineda veel 2–3 kuu jooksul 

pärast ravi alustamist. 

– Kui patsiendil on neerukivid, kõrge seerumi 

kreatiniinisisaldus või polüartikulaarne podagra, 

on põhjust kohe ravi alustada. Allopurinool 

takistab neerukivide (nii oksalaat- kui ka uraatkivide) 

moodustumist. 

– Kui patsient ei talu allopurinooli, on alternatiiviks 

probenesiid 500 mg x 2 (algannus 250 mg 

551 

x 2). Probenesiid soodustab kusekivide teket. 

Neerufunktsioon peaks selle ravimi kasutajatel 

olema normaalne. Probenesiidikuuriga koos 

antakse naatriumbikarbonaati 3 g päevas vähemalt 

kuu aja jooksul. 

– Aasta pärast võib ravi katseks lõpetada, kui Suraat 

on normi piires. Kui uraadisisaldus tõuseb 

tasemele, kus haigusnähud võivad uuesti ilmneda, 

tuleb ravi uuesti alustada. 

– Asümptomaatilise hüperurikeemia korral ei ole 

ravi efektiivsusele viidatud ja medikamentoosset 

ravi siin ei soovitata. Dieetravi on esmajärgulise 

tähtsusega. 

21.57 PODAGRAHAIGE DIEET 

Toimetus 

Eesmärgiks on vältida selliste toitude söömist, mis 

sisaldavad rohkesti nn. puriinaineid. Need 

muutuvad organismis kahjulikuks kusihappeks. 

Toiduained, mida tuleb vältida 

– Siseelundid, nagu maks ja neer 

– Kõik alkohoolsed joogid, eriti õlu 


Toiduained, mille söömist tuleks 

piirata 

– Kala (kalamari, rääbis, räim, sardiinid jne., 

suuremaid kalu võib süüa) 

– Vähilised 

– Liha (vasikas, siga, kodulinnud, metsloomad, 

lihapuljong jne.) 

– Mõned taimsed toidud (herned, oad, spargel, 

spinat, lillkapsas), seened 

Toiduained, mida võib vabalt süüa 

– Viljatooted (leib, pudrud, helbed jne.) 

– Piim ja piimasaadused (hapupiim, juust) 

– Kõik puuviljad ja puuviljamahlad 

– Kanamunad ja munaroad 

– Rasv (toiduõli, margariin, või jne.) 

– Kohv, tee, kakao 

– Enamik taimseid toiduaineid (kartul, salat, 

peakapsas, tomat, kurk, kõrvits, sibul, porgand, 

peet, redis, seller) 

– Suhkur 

– Maitseained 

Muid juhiseid 

– Liigne kehakaal süvendab ainevahetushäireid. 

Seepärast on normaalse kehakaalu säilitamine 

oluline. Täielik paastumine võib aga põhjustada 

kusihappe kogunemist verre ja podagraataki 

vallandumist. 

– Vedelikku tuleks tarvitada küllaldaselt.


552

21.58 KONDROKALTSINOOS 

(PÜROFOSFAAT- 

ARTROPAATIA, 

PSEUDOPODAGRA) 

Toimetus 

Eesmärgid 

– Haigust eristatakse podagrast ja teistest liigesepõletikest 

liigesevedeliku kristallianalüüsi ja 

röntgenileiu alusel. 

– Tuleb vältida põhjendamatuid reumatoidartriidi 

diagnoose. 

Põhjused ja epidemioloogia 

– Pürofosfaadikristalle koguneb liigesesse ilmselt 

lokaalse ainevahetushäire tagajärjel. 

– On sageli osteoartroosi tüsistus. 

– Esineb kõige sagedamini eakatel. 

– Esineb pärilikke haigusvorme. 

Sümptomid 

– Põlve või (harvemini) hüppeliigese valu, turse ja 

hüdrops. 

– Vaevused on perioodilised. 

Diagnoos 

– Haiguspilt 

– Röntgenipildil ilmneb kõhrede lubjastumist. 

– Liigesevedelikus on pürofosfaadikristalle (mida 

on raskem avastada kui uraadikristalle). 

– Pürofosfaatartropaatiat soodustavad seisundid 

lülitatakse välja (hüperparatüreoos (24.21), 

hemokromatoos (24.70)). 

Ravi 

– Rahu, artroosi konservatiivne ravi 

– Hüdropsiga liigesesse lokaalne kortikosteroidisüste 


– Põletikuvastased ravimid 

21.60 POLYMYALGIA 

RHEUMATICA 

Toimetus 

Eesmärgid 

– Valude all kannatavate patsientide suurest hulgast 

püütakse leida selliseid, kellele saab anda 

parandavat ravi. 

– Kui kaasneb temporaalarteriit, püütakse takistada 

pimedaksjäämist. 

Etioloogia 

– Tundmatu 

553 



– Esinemissagedus üle 50-aastastel on umbes 50 / 

100 000 aastas. 

– Haigestumuse tipp langeb 70-ndatesse eluaastatesse. 

– 70% patsientidest on naised. 

Sümptomid 

– Kaela-õla-nimmepiirkonna valud ja jäikus, mis 

aktiivse liikumisega intensiivistuvad. Ei ole palpatoorset 

hellust nagu fibromüalgia ja müosiidi 

puhul. Liigutamisel esineb valulikkust. 

– Algus on sageli äge: patsient ütleb täpselt haiguse 

alguspäeva. 

– Üldsümptomiteks on raskematel juhtudel palavik, 

kõhnumine, väsimus, masendus, isutus. 

– Osal patsientidest on samaaegselt temporaalarteriit 

(hiidrakuline arteriit) (36.78) ja sellest 

tulenev tugev peavalu. 

Leiud 

– Oimuarter muutub tundlikuks (kuigi mitte alati), 

kui kaasneb arteriit. Nendel patsientidel võib 

pimedaksjäämine olla esimene sümptom. 

– Mõnikord kaasnevad liigesepõletikud, mis meenutavad 

reumatoidartriiti. Vanas eas algab reumatoidartriit 

mõnikord polümüalgia sümptomitega. 

– Arteriiti võib lisaks oimuarterile esineda ka 

teistes koljuvälistes soontes, sel juhul ilmnevad 

nende tromboosile viitavad sümptomid. 

Laboratoorsed analüüsid 

– Settereaktsioon on tugevalt kiirenenud: tavaliselt 

> 40 mm/h, võib olla isegi 100 mm/h (vrd. fibromüalgia). 

Ka CRV väärtused tõusevad tugevalt 

ja maksa S-AFOS 30%-l kergelt. Üksikutel 

patseientidel (1–2%-l) settereaktsioon ei kiirene. 

Settereaktsioon on hea sõeluuring, kui valude 

põhjustajana kahtlustatakse polümüalgiat või 

peavalu põhjustajana temporaalarteriiti. 

– Reumatoidfaktor on negatiivne. CK on normaalne 

(vrd. polümüosiit). 

Diagnoos 

– Kliinilisest diagnoosist sageli piisab: tüüpiline 

haiguspilt, kiirenenud settereaktsioon ja haige 

seisundi (mitte haiguse!) kiire paranemine 

glükokortikoidraviga. 

– Oimuarteri biopsia kinnitab temporaalarteriidi 

diagnoosi. Biopsia võib näidata arteriidimuutusi 

ka siis, kui peavalusid ei esine ja arter ei ole 

tundlik. Biopsiat on põhjust teha, kui kliiniliste 

sümptomite alusel kahtlustatakse temporaalarteriiti. 

Statsionaaris alustatud kortisoonravi ei 

vähenda biopsia usaldusväärsust mitme ööpäeva 

vältel.


554

– Diferentsiaaldiagnoos 

Fibromüalgia, viirusmüalgia, reumatoidartriit, 

polümüosiit, artroos, müeloom, depressioon, 

hüpotüreoos, infektsioonhaigused ja pahaloomulised 

kasvajad. 

Ravi ja prognoos 

– Põhimõtteliselt paraneb haigus ka ise, nii et 

mõned kerged juhud jäävad avastamata. Ilma 

ravita kestab haigus tavaliselt mitmeid kuid või 

isegi aastaid. 

– Glükokortikoid kõrvaldab haigusnähud mõne 

päevaga. 

Ravi on eriti tähtis patsientidele, kel kaasuvana 

esineb arteriit ja on raskete tüsistuste oht 

(pimedaksjäämine jm.) 

Prednisolooni 10–20 mg äevas vastavalt haiguse 

raskusastmele. Sümptomid taanduvad 

oluliselt 3–5 päevaga; kui ei taandu, on põhjust 

diagnoosis kahelda. 

Annust võib 2–3 nädala pärast aeglaselt vähendada, 

jälgides sümptomeid ja settereaktsiooni 

väärtusi. 

Ravi kestab sageli (6–)12–24 kuud, mõnedel 

patsientidel mitmeid aastaid. Kortisoonravi 

vabastab haige küll sümptomitest, kuid ei 

lühenda haiguse kestust. 

Kortisooniannust vähendatakse 2,5 mg kuus. 

Säilitusannus on 5–7,5 mg/p. Temporaalarteriiti 

ravitakse palju suuremate kortisooniannustega 

ja ravi kestab kauem. 

– Haiguse aktiviseerumisel ravi liiga varajase lõpetamise 

tõttu saab selle jälle kontrolli alla 

kortisooniannust suurendades. 

– Haigusel on kalduvus retsidiveeruda. Patsient 

oskab enda juures sümptomid ära tunda ja 

pöördub nende taasilmumisel kiiresti arsti poole. 

21.70 REFLEKSDÜSTROOFIA 

Toimetus 

Eesmärk 

– Jäsemete traumade, nagu näiteks kodarluumurru 

korral (18.21) püütakse refleksdüstroofiat ära 

hoida piisava mobilisatsiooni abil. 

Määratlus ja diagnoos 

– Kõik neli allpool loetletud tingimust peavad 

olema täidetud: 

vallandav sündmus (trauma) või immobilisatsioon 

pidev valu ja tühisest ärritusest (puudutus 

vms.) põhjustatud ebaproportsionaalselt tugev 

valu 

mingil perioodil valupiirkonnas avastatav 

turse, perifeerse vereringe muutus (muutus 

555 

nahatemperatuuri või värvi osas) või patoloogiline 

higistamine 

muude valu seletavate põhjuste puudumine. 

– Etioloogia on tundmatu. Vähemalt osal juhtudel 

on tegemist sümpaatilise närvisüsteemi poolt 

vallandatud reaktsiooniga. 

– Röntgenipildil nähtav osteoporoos on tüüpiline 

pikaleveninud juhtude korral. 

Profülaktika ja ravi 

Profülaktika 

– Tabatud jäseme kõrgem asend traumast tingitud 

tursumise takistamiseks. 

– Piisav liigutusravi kipslahastatud ülajäsememurdude 

korral. 

Kui kodarluumurruga patsiendil on käes valu 

ja sõrmed tursuvad, on raviks intensiivne sõrmede 

rusikasse painutamine käe kõrgemale 

tõstetud asendis, mitte suurem immobilisatsioon. 

Ravi 

– Sümptomite ilmnedes alustatakse intensiivset 

liigutusravi ja antakse valuvaigisteid. 

– Raskete nähtude korral on raviks proovitud mh. 

ganglion stellatumi blokaadi või intravenoosset 

guanetidiinblokaadi. 

21.78 REUMATOIDARTRIIDI 

MEDIKAMENTOOSNE RAVI 

Toimetus 


Eesmärgid 

– Takistatakse erosioonide kujunemist liigestes. 

– Vähendatakse invaliidistumist ja korrigeeriva 

reumakirurgia vajadust. 

– Parandatakse elukvaliteeti ja teovõimet. 

– Medikamentoosse ravi toimel tervistub siiski 

ainult osa patsientidest (20%). Ravimite andmise 

eesmärgiks jääb sageli vaid haiguse progresseerumise 

aeglustamine. 

Põhimõtted 

– Ravi õigeaegse alustamisega püütakse vältida 

liigese hävinemist. Medikamentoosse ravi alustamine 

ei eelda alati, et haiguspilt vastaks reumatoidartriidi 

klassikalistele diagnostilistele 

kriteeriumidele. 

– Aktiivne ja dünaamiline ravi: alustatakse kohe 

intensiivse medikamentoosse raviga, eeldades, et 

patsient põeb rasket haigust. Ebaefektiivne ravim 

vahetatakse 3–6 kuu möödudes teise vastu 

välja või kombineeritakse teistega. 

– Diagnoosi kinnitamine ja antireumaatilise ravi 

alustamine jäetakse antud ala eriarstile. Esmatasandi 

vastutusele jääb ravi turvaline läbivii-


556

mine ja selliste patsientide väljaselgitamine, kel 

ravi on jäänud ebapiisavaks. 

Ravimi valik 

– Esmane ravim valitakse kliinilise haiguspildi 

alusel. Siiski pole võimalik ette teada, missugune 

ravim on antud patsiendile parim. 

– Lisaks ebaefektiivsusele võivad ravimi väljavahetamise 

põhjuseks olla kõrvaltoimed. 

Kliinilises kasutuses olevad reumatoidartriidi 

ravimid 

– Parenteraalne kuld (aurotiomalaat) (21.79) 

– Peroraalne kuld (auranofiin) (21.80) 

– D-penitsillamiin 

– Malaariaravimid (klorohiinipreparaadid) (21.83) 

– Sulfasalasiin (21.81) 

– Asatiopriin (21.85) 

– Metotreksaat (21.84) 

– Podofüllotoksiin (21.87) 

– Tsüklofosfamiid 

– Kloorambutsiil 

– Tsüklosporiin (21.86) 

Ravimi valiku põhimõtted 

– Soomes on RA raviks traditsiooniliselt kasutatud 

süstitavat kulda. 

– Viimastel aastatel on olnud esmavalikuks üha 

sagedamini sulfasalasiin või metotreksaat. 

– RA ravi alustamine mitme ravimi kombinatsiooniga 

on esialgu uurimisjärgus. 

– Klorohiinil ja peroraalsel kullal on endiselt 

kindel koht kergemate haigusvormide ravis. 

– Kui ravim osutub efektiivseks, tuleb ravi jätkata 

aastaid. Annust võib küll vähendada, jälgides 

haiguse aktiivsust. 

– Prednis(ol)oon ja teised glükokortikoidid 

Süsteemsete kortikosteroididega saab RA 

põletikusümptomeid kiiresti vähendada. 

On arvamusi, et glükokortikoidravi võib takistada 

erosioonide teket liigestes. 

Kortikosteroide kasutatakse sageli väikestes 

annustes (näit. prednisooni 5–7,5 mg) antireumaatiliste 

ravimitega kombineeritult, arvestades 

viimaste suhteliselt aeglasemat toimet. 

Süsteemsete nähtudega RA korral on need 

sageli vältimatud, siis kasutatakse suuri 

annuseid. 

Aastaid kestev glükokortikoidravi viib paljude 

raskete kõrvalnähtude kujunemisele. 

Ravimi valik mõnede kliiniliste vormide korral 

– Polüartikulaarne RA 

Sulfasalasiin, metotreksaat, süstitav kuld 

– Oligoartikulaarne RA 

Sulfasalasiin 

– Palindroomne (hoogudena manifesteeruv) RA 

Klorohiin, sulfasalasiin, kuld 

– Süsteemsete nähtudega RA 

Tsütostaatikum ja kortisoon 

557 

21.79 AUROTIOMALAAT 

REUMATOIDARTRIIDI 

RAVIS 

Toimetus 

Preparaat 

– Aurotiomalaat (Myocrisin ® ) 


Annustamine 

– 10, 20, 30 ja seejärel 50 mg 6–7-päevase vahega 

kuni 13 mg/kg, seejärel 50 mg 2–4-nädalase 

vahega 

Kõrvaltoimed 

– Naha- ja limaskestanähte on 20–30%-l patsientidest. 

Sügelusega lööbe ilmnemisel tuleb ravi katkestada. 

– Suus on metallimaitse (võib olla kujuneva stomatiidi 

märgiks). 

– Proteinuuriat (vt. allpool) on 5%-l patsientidest. 

– Kopsumuutused (“kuldkops”) on harvad. 

Kui esineb kopsusümptomeid, tuleb teha 

rindkereülesvõte. 

– Veremuutusi (vt. allpool) on 1%-l patsientidest. 

– Liigesed muutuvad alguses valusamaks (ei anna 

alust ravi lõpetamiseks). 

– Hepatiit, koliit, neuropaatia on väga haruldased. 

– “Nitriitne reaktsioon”: näo punetus, peapööritus, 

mõnikord hüpotensioon. Tuleneb transportainest, 

mitte kullast enesest. Kui nähud on tugevad, 

on põhjust ravi katkestada. 

Laboratoorne jälgimine 

– U-albumiin määratakse enne iga süstet. 

Kui kergelt +, võib süste teha. 

Kui selgelt +, uuritakse uriini nädala pärast 

uuesti ja tehakse süste alles siis, kui analüüs 

on negatiivne. 

Kui korduvalt +, uuritakse ööpäevase uriini 

proteiinisisaldust ja konsulteeritakse reumaarstiga. 

– B-Leuk, B-Eos, B-Trom enne iga 3. süstet 

(masineristus on soovitatav vähemalt esimeste 

ravikuude ajal). 

B-Leuk alla 3 x 10 9 /l või B-Trom alla 100 x 

10 9 /l eeldab kontrollanalüüsi ühe ööpäeva 

pärast ja on näidustus Myocrisin-ravi lõpetamiseks. 

Palaviku, hemorraagia või granulotsüütide 

absoluutarvu langemise korral alla 1,0 x 10 9 /l 

on näidustatud kohene hospitaliseerimine. 

Kui B-Leuk on 3–4 x 10 9 /l või B-Trom 100– 

150 x 10 9 /l, tehakse kontrollanalüüsid nädala 

pärast uuesti ja süstitakse ravim, kui analüüside 

tulemused on nimetatud väärtustest pare-

21. REUMAATILISED HAIGUSED, PÕLETIKULISED LIIGESEHAIGUSED 21.81 

558

mad. Analüüse korratakse ka enne järgmist 

süstet. 

Kui B-Eos on üle 400 x 10 6 /l, muudetakse 

jälgimine sagedamaks. Väärtused üle 800 x 

10 6 /l või eosinofiilide arvu suurenemisega 

kaasnev vähenegi lööve annab põhjuse ravi 

katkestamiseks ja reumaarsti konsultatsiooniks. 

– ALAT (ASAT) ja AFOS enne iga 6. süstet 

Kui väärtused on üle normi, katkestatakse ravi 

ja konsulteeritakse reumaarstiga. 

21.80 AURANOFIIN REUMATOID- 

ARTRIIDI RAVIS 

Toimetus 

Preparaat 

– Auranofiin (Ridaura ® ) 

– On nõrgema toimega kui parenteraalne kuld. 

Võib katsetada patsientidel, kellele parenteraalne 

kuld on mõjunud efektiivselt, kuid põhjustanud 

proteinuuria või lööbe. 

Annustamine 

– 3 mg x 2. Kui efekt pole püsiv, võib anda 3 mg x 3. 

Kõrvaltoimed 

– Kerge kõhulahtisus isegi 30%-l 

– Lööve ja nahasügelus 10%-l 

– Stomatiit 5%-l 

– Konjunktiviit 5%-l 

– Trombotsütopeenia < 5%-l 

– Leukopeenia < 5%-l 


– U-Prot, U-Veri, Hb, B-Leuk, B-Trom iga 2 nädala 

tagant 3 kuu vältel, seejärel individuaalselt 

1-3 kuu tagant. S-ALAT (ASAT), S-AFOS, S- 

Krea vähemalt iga kuue kuu tagant. 

– Kõrvalekalletesse laboratoorses leius suhtutakse 

samamoodi nagu parenteraalset kulda saavate 

patsientide puhul (21.79). 

Rasedus ja imetamine 

– Auranofiini ei tohi kasutada. 

21.81 SULFASALASIIN REUMAA- 

TILISTE HAIGUSTE RAVIS 

Toimetus 

Preparaat 

– Sulfasalasiin. Sünonüümid: salasosulfapüridiin, 

salasopüriin 

559 

– Toime ilmneb tavaliselt kahe esimese ravikuu 

jooksul. Kui toimet ei ole, ei jätkata manustamist 

tavaliselt üle 3 kuu. 

Annustamine 

– Alguses üks tablett (500 mg) kaks korda päevas. 

Nädala pärast tõstetakse annus 2 x 2 tabletini. 

Kui esineb kõrvalnähte, võib annust suurendada 

aeglasemalt või jääda väiksema annuse 

juurde. 

– Soolestikus lahustuvad tabletid tuleb tervelt alla 

neelata. 

Kõrvaltoimed 

– Halb enesetunne, kõhuvalu (20%) 

– Peavalu 

– Lööve (5%) 

– Leukotsütopeenia (> 1%) 

– Allergilised reaktsioonid (lööve, eosinofiilia, 

palavik, lümfadenopaatia, kopsuinfiltraadid) 

(1%) 

– Makrotsütaarne aneemia (


560

Annustamine 

– Hüdroksüklorohiini 5 mg/kg/ööp. (enamasti 300 

mg/ööp.), klorohiinfosfaati 3 mg/kg/ööp. 

– Toime ilmneb alles 2–3 kuu möödumisel ravi 

alustamisest. 

Kõrvaltoimed 

– Peavalu 

– Painajalikud unenäod 

– Peapööritus 

– Halb enesetunne 

– Lööve 

– Kõrgenenud tundlikkus päikesekiirguse suhtes 

(nahka tuleb kaitsta, solaariumi ei soovitata) 

– Psoriaasilööbe võimalik laienemine 

– Juuste heledamaks muutumine (mõnikord juuste 

väljalangemine) 

– Silmamuutused (kornea “kassivurrumuster”, 

võrkkestakahjustus, nägemisteravuse ja värvinägemise 

nõrgenemine) 

– Hepatiit ja veremuutused harva 

Ettevaatusabinõud 

– Patsient väldib liigset päikesekiirgust. 

– Silmaarst kontrollib nägemist ravimi kaheaastase 

tarvitamise järel ja edasi üle aasta. 

– Ühekuuline paus ravimi tarvitamises 1–2 korda 

aastas võib ebasoovitavaid toimeid vähendada, 

kuigi selle kasulikkust pole tõestatud. Paus tuleks 

planeerida päikeserohkesse aastaaega. 

– Vereanalüüside jälgimine pole vajalik. Neerude 

vaegtalitluse korral ja lastele määramisel tuleb 

seerumi klorohiinisisaldust siiski jälgida. 


– Ei kasutata raseduse ega soovitata imetamise 

ajal. 

21.84 METOTREKSAAT REUMAA- 


Toimetus 

Annustamine 

– Tavaliselt 7,5–15 mg kord nädalas 

– Toime ilmneb tavaliselt esimese ravikuu jooksul. 

Kui selleks ajaks raviefekti ei täheldata, võib 

annust tõsta 25 mg-ni ja oodata toimet järgmised 

3 kuud. Kui efekti pole ka siis, tuleb ravim ära 

jätta. 

Kõrvaltoimed 

– Halb enesetunne, kõhuvaevused (aitab foolhape) 

– Haavandid suus, lööve (aitab foolhape) 

– Juuste väljalangemine 

– Kopsumuutused 

561 


Kui on kopsusümptomeid, teha rindkereülesvõte. 

– Luuüdikahjustused (harva) 

MCV väärtuse suurenemine võib eelneda 

hematoloogilistele kõrvaltoimetele ja on foolhappe 

substitutsiooni näidustuseks (1 tablett 

päevas, välja arvatud metotreksaadi võtmise 

päeval). Aplastilise aneemia raviks kasutatakse 

foliinhapet (Leucovorin ® ). 

– Maksafibroos 

Raske maksakahjustuse risk on 1 juht 1000 

kasutaja kohta 5 aasta jooksul. 

Maksabiopsiat soovitatakse ameerika jälgimisjuhendites 

juhul, kui maksaensüümi 

(ASAT) väärtused on olnud viimase aasta 

jooksul üle normi vähemalt viiel korral üheksast 

(jälgimine 6 nädala tagant) või kui seerumi 

albumiinisisaldus on langenud alla nor– 

mi, sellal kui RA on hästi kontrolli all. 

– Alkoholi tarvitamine ja võimalik et ka priskus ja 

diabeet tõstavad hepatotoksilisust. 

– Kõrvaltoimete riski suurendavad: 

vanus 

foolhappe defitsiit (raviskeemi võib lisada 1 

mg foolhapet 3(–6) päeval nädalas) 

sulfatrimetoprimi või triamtereeni kasutamine 

neerude vaegtalitlus (kui patsiendil on neerude 

vaegtalitlus või ta on väga kõrges eas, 

tuleb metotreksaadi manustamise päeval vältida 

põletikuvastaste ravimite kasutamist) 

hüpoalbumineemia. 


– Ravimit ei tohi raseduse ega imetamise ajal 

kasutada. 

– Samuti oleks soovitatav lõpetada ravimi kasutamine 

3 kuud enne planeeritavat rasedust, nii 

naistel kui ka meestel. Ravi ajal tuleb hoolt 

kanda kontratseptsiooni eest. 


– B-Hb, B-Leuk, B-Trom, S-ALAT (-ASAT), S- 

AFOS, S-Krea, U-Prot, U-Veri uuritakse kord 

nädalas 4 nädala jooksul, seejärel kord 2 nädala 

tagant 2 kuu vältel. Edasi tehakse neid analüüse 

2 kuu (individuaalselt 1–3 kuu) tagant. Masineristus 

on soovitatav vähemalt esimeste ravikuude 

ajal. Rindkere röntgeniülesvõte tehakse enne 

ravi alustamist ja samuti ravi käigus, kui ilmneb 

köha või astma. 

– S-ALAT-i (ja S-ASAT-i) väärtuste väikesed 

muutused on tavalised. Ravi ei tarvitse lõpetada, 

kuni väärtused ei ületa 150 U/l. 100-150 U/l 

väärtuste juures tuleks raviannust vähendada. 

– Kui teistes analüüsides on kõrvalekaldeid, vt. 

laboratoorne jälgimine kullapreparaatide kasutamisel 

(21.79).


Ravipausid 

– infektsioonide ajal; 

– seoses elektiivsete operatsioonidega, kui on teada 

kõrgenenud vastuvõtlikkus infektsioonide suhtes. 

21.85 ASATIOPRIIN REUMAA- 


Toimetus 

Annustamine 

– RA ravis: 1,5–2,5 mg/kg/ööp. 

Algannus on 50 mg x 1. 

– Asatiopriini ei kasutata üheaegselt allopurinooliga. 

Kõrvaltoimed 

– Halb enesetunne, kõhuvalud 

– Ravimipalavik 

– Kõhunäärmepõletik 

– Leukotsütopeenia 

– Allergiline maksapõletik 

– Kõrgenenud infektsioonirisk 

– Vähiriski tõenäoliselt pole 


– B-Hb, B-Leuk, B-Trom, S-ALAT (-ASAT), S- 

AFOS, U-Prot ja U-Veri kord nädalas 1 kuu 

kestel, seejärel kord 2 nädala tagant järgneva 2 

kuu kestel, edasi individuaalselt 1–3 kuu tagant. 

Masineristus on soovitatav vähemalt esimeste 

ravikuude ajal. 

– Kui analüüside tulemustes on kõrvalekaldeid: vt. 

laboratoorne jälgimine kullapreparaatide kasutamisel 

(21.79). 


– Raseduse ja imetamise ajal ei tohi kasutada. 

21.86 TSÜKLOSPORIIN REUMAA- 


Toimetus 

Annustamine 

– Tavaliselt 3-5 mg/kg/ööp. 

– Toime ilmneb tavaliselt 1-3 kuu möödudes ja 

saavutab maksimumi 6 kuu möödudes. 

– Kapslid neelatakse tervelt alla. Need võetakse 

pakendist välja vahetult enne kasutamist. Kapsel 

on kasutuskõlblik 1/2 tunni jooksul pärast väljavõtmist. 

Kõrvaltoimed 

– Neerufunktsiooni langus ja vererõhu tõus (ravi ei 

562 

tehta patsientidele, kel on ravimata kõrgvererõhktõbi 

või neerupuudulikkus) 

– Igemete turse (suu puhtuse eest hoolitseval patsiendil) 

– Suurenenud karvakasv 

– Käte värisemine 

– Halb enesetunne 

– Väsimus 

– Käte ja jalgade suremine 

– Probleeme viirusinfektsioonidega (Epstein-Barri 

viirus) 

Koostoimed 

– Samaaegselt on keelatud kasutada: aminoglükosiidide 

ja amfoteritsiin B-ga. 

– Tsüklosporiin võib suurendada vere digoksiinisisaldust. 

– Tsüklosporiin soodustab statiinide (lovastatiini 

ja teiste) lihaskõrvaltoimeid. 

– Vere tsüklosporiinisisaldust võivad suurendada 

metronidasool, ketokonasool, itrakonasool, flukonasool, 

makroliitantibiootikumid (erütromütsiin), 

doksütsükliin, ranitidiin, tsimetidiin, diltiaseem, 

verapamiil, nikardipiin, põletikuvastased 

ravimid (sulindak), hormoonid (suukaudsed 

östrogeenid), metoklopramiid. 

– Vere tsüklosporiinisisaldust võivad vähendada 

rifampitsiin, isoniasiid, barbituraadid, karbamasepiin, 

fenütoiin. 

– Neerufunktsiooni võivad halvendada tsiprofloksasiin, 

trimetoprim, põletikuvastased ained, tsimetidiin. 


– B-Hb, B-Leuk, B-Trom, S-Krea, S-K, S-ALAT, 

S-AFOS, S-CRV, U-Alb, U-Erüt ja arteriaalne 

vererõhk: alguses iga 2 nädala tagant 2 kuu vältel, 

seejärel kord kuus. 

– Kui S-Krea tõuseb enam kui 30% võrra lähteväärtusest, 

tuleb annust vähendada. Üle 50% 

tõusu korral on näidustatud ravi lõpetamine. 

Diastoolne vererõhk ei tohi ravi ajal tõusta üle 

100 mmHg (mõnikord on vaja antihüpertensiivset 

ravi). 

Rasedus 

– Ravi ajal tuleb hoolitseda usaldusväärse kontratseptsiooni 

eest. 

21.87 PODOFÜLLOTOKSIIN REU- 

MATOIDARTRIIDI RAVIS 

Toimetus 


Preparaat 

– Ei ole registreeritud preparaat. On saadaval

nimetuse Reumacon ® all (CPH 82; varasem tootenimi 

Proresid). Ei ole soodusravimite nimekirjas. 

– Ravimit kasutatakse raskekujulist RA-d põdevatel 

patsientidel, kelle haigust pole saadud teiste 

reumaravimitega kontrolli alla. 

Annustamine 

– Algannus on 50 mg x 2, maksimaalne annus 300 

mg/ööp. 

– Toime ilmneb alles 2–3 kuu möödudes ravi alustamisest. 

Kõrvaltoimed 

– Kõige sagedasem on kõhulahtisus. 

– Verepildi muutused on harvad. 


– TVK, S-ALAT, S-AFOS, S-Krea, U-Alb, U-Erüt 

kord 2 nädala tagant 3 kuu vältel, edasi individuaalselt 

1–3 kuu tagant. 


– Ei tohi kasutada raseduse ja imetamise ajal. 

Tuleb hoolitseda usaldusväärse kontratseptsiooni 

eest. 

21.95 LOKAALSED KORTIKO- 

STEROIDISÜSTED PEHME- 

TESSE KUDEDESSE JA 

LIIGESTESSE 

Ilkka Kunnamo 

Põhimõtted 

– Pehmetesse kudedesse, õlaliigesesse, subakromiaal- 

ja trohhanteribursasse süstitakse kortikosteroidi 

+ lokaalanesteetikumi 1:1 või kortikosteroidi 

+ 0,9 % NaCl 1:1 (õla ja trohhanteri 

563 

piirkonda 1:2–5), teistesse liigestesse ja bursadesse 

ainult kortikosteroidi ilma lokaalanesteetikumita. 

Lokaalanesteetikumi toime avaldumine 

varsti pärast injektsiooni on ühtlasi diagnostiline 

test. 

– Liigesesiseseid süsteid tuleks teha ainult juhul, 

kui liigeses on põletik: turse või vedeliku kogunemine 

ja valu (vt. 21.31). 

– Triamtsinoloon 

põlveliigesesse 

teistesse suurtesse liigestesse (küünarliiges, 

hüppeliiges), kui esineb kindel liigesepõletik 

või saadakse aspiratsioonil vedelikku. 

– Metüülprednisoloon 

väiksematesse liigestesse ja pehmetesse kudedesse. 

Nahaatroofia riski tõttu hoidu nahasisesest 

või nahaalusest injektsioonist 

sõrmede fleksorite kõõlustuppedesse. 

– Kasuta võimalikult peenikest nõela (vt. tabel 

21.95) ja kerget kätt, et ei vigastaks kõhresid. 

– Kandvatesse liigestesse (põlv, hüppeliiges) ei 

soovitata teha üle kolme süste aastas ega sagedamini 

kui kord kuus. Väikestesse liigestesse 

(mis pole kandvad) võib süstida kergekäelisemalt. 

– Liigese osaline immobilisatsioon ööpäevaks ja 

liigse koormuse vältimine nädala jooksul pärast 

süstet parandavad ravitulemusi vähemalt suurtes 

liigestes. 

Süsteobjektid 

Efekt sageli suurepärane, süstimine soovitatav 

– Jalgade MTP-liigesed 

– Sõrmede MCP- ja PIP-liigesed 

– Koormushüdrops põlveliigeses 

– Podagra (eriti valulik suurvarba põhiliiges) 

– Aseptiline, vedeliku kogunemisega bursiit 

– Piiratud liikuvusega õlaliiges, subakromiaalne 

bursiit või supraspinatustendiniit 

Efekt sageli hea, tasub süstida 

– Sõrmefleksorite kõõlustupepõletikud 

Pehmete kudede ja liigeste injektsioonraviks soovitatavaid nõelu 

Värv Diameeter Torkekoht 

Punakaspruun 0,5 mm Sõrm, varvas, MTP, lõualiiges 

Sinine 0,6 mm Ranne 

Tabel 21.95 

Must või sinine 0,7 mm Kõõlustuped, talokruraal- ja küünarliiges; vähene 

põlvehüdrops ilma vedeliku eemaldamise vajaduseta 

Roheline 0,8 mm Õlaliiges, pindmised bursad, Bakeri tsüst 

Roosa 1,2 mm Rohke vedeliku eemaldamine põlvest 

2,0 mm Rice body-põletik põlves (eelneb lokaalanesteesia 

peenema nõelaga), veriliigese tühjendamine põlvest 

21.95


Liigesevedeliku uurimine 

Materjal Materjali hulk 

– Hüdropsiga põlveliiges 

– Küünarnukk, mille piirkonnas (värske) turse 

– Lateraalne epikondüliit 

– Insertiidid (kinnituskohtade tendiniidid) ja 

kõõlusetupepõletikud 

Rohke Vähene 

1. Sisaldis esemeklaasile värvimise Grami j. värvimine Grami j. värvimine, rakkude 

(ja rakkude lugemise) jaoks lugemine mõõtekambris 

564 


Tabel 21.96 a 

2. Materjal külviks (aeroobsesse) Nagu on Steriilse keedusoolalahusega süstalt 

verekülvipudelisse läbi loputades; või: liigesesse 

süstitud keedusoolalahuse tagasiaspireeritud 

osa 

3. Sisaldis hepariini, fluordioksa- Jah Ei 

laadi või EDTA-ga katseklaasi 

(leukotsüütide arv ja eristusarvutus) 

4. Sisaldis kristallianalüüsi jaoks Puhtasse katseklaasi, Esemeklaasile, märgistades servad 

nagu on küünelakiga 

Liigesevedeliku leiu interpreteeerimine 

Tabel 21.96 b 

Diagnoos Sy-Leuk Polümorfonukle- Muud 

(x 10 6 /l) aarseid rakke (%) tähelepanuväärset 

Bakteriaalne liigese- > 40 000 > 80 Alguses võib Sy-Leuk olla 

põletik madal. Bakterite värvimine 

on negatiivne igal teisel 

Entero- või uroartriit > 10 000 > 60 Rakkude hulk on mõnikord 

märkimisväärselt suur 

Lülisambareuma > 5 000 (20–)40–90 

Borrelialiigesepõletik Nagu RA 

Podagra 10 000–60 000 > 50 Rohkesti negatiivselt 

polariseeruvaid kristalle * 

Pürofosfaatartropaatia 10 000–60 000 > 50 Vähesel hulgal positiivselt 

polariseeruvaid kristalle * 

Viiruslik liigesepõletik 1 000–20 000 5–90 Sageli mononukleaaride 

ülekaal 

Osteoartroos 200–2 000 0–30 Väga harva polümorfonukleaaride 

ülekaal 

Laste reuma (varase 1 500–15 000 5–50 Harva polümorfonukleaaride 

algusega oligoartriit) ülekaal 

Laste reuma 5 000–60 000 > 50 Mõnikord mononukleaaride 

(teised vormid) ülekaal 

Lapse puusaliigese 1 000–6 000 10–80 Tavaliselt mononukleaaride 

sünoviit ülekaal 

Bakteriaalne bursiit > 2 000 > 50 Algjärgus võib olla 

rakuvaene 

* Liigesevedelikust võib leida mitmeid teisigi kristalle (eriti kristalliliste intraartikulaarsete kortikosteroidide 

jäänuseid), mistõttu usaldusväärne kristallianalüüs eeldab kogenud mikroskopeerijat. 

– Plantaarfastsiit 

– Lõualiiges 

– Aktiivne polüartriit, tabatud mitmed liigesed (ära 

unusta muud ravi; mitte liiga palju süsteid kandvatesse 

liigestesse).

Halb efekt 

– Kuiv (artrootiline) liiges 

– Ganglion carpi (20.51) (soovitatakse siiski ganglioni 

tühjendamist ja süste proovimist, enne kui 

otsustatakse operatiivse ravi kasuks). 

Süstimine vastunäidustatud 

– Äge monoartriit, kui bakteriaalne infektsioon pole 

välja lülitatud. 

– Süstekohal infektsioon või lööve 

– Ebastabiilne kandev liiges 

Raviefekt 

– Kauem kestva toime tõttu peetakse lokaalset 

kortikosteroidi triamtsinolooni põlveliigese 

põletiku korral metüülprednisoloonist tõhusamaks. 

Seda tuleks kasutada vähemalt suurtes ja 

hüdropsiga liigestes hiljemalt siis, kui esimene 

süste lühema toimega kortikosteroidiga pole 

andnud tulemust. Metüülprednisoloon on igaks 

otstarbeks sobiv lokaalne kortikosteroid. 

– Piiratud liikuvusega õlaliigese puhul peetakse 

lokaalset kortikosteroidiinjektsiooni naprokseenist 

või füsioteraapiast efektiivsemaks. 

Soovitatav süstitava vedeliku kogus 

– Põlv 1 ml 

– Bakeri tsüst 0,5–1 ml 

– Õlaliiges, subakromiaalne bursa 1ml kortikosteroidi 

+ 2–5 ml lokaalanesteetikumi 

– Hüppeliiges 1 ml 

– Ranne 0,5 ml 

– Pehmed koed 0,4–1 ml + sama kogus lokaalanesteetikumi 

või 0,9% NaCl 

– PIP-, MCP- ja MTP-liigesed, lõualiiges 0,2–0,3 

ml 

Soovitatav nõel 

– Vt. tabel 21.95 

565 

Teised süsteravi võimalused 

– Põlve osmiumhapperavi või kiirgussünovektoomiat 

tuleb kaaluda, kui korduvad kortikosteroidisüsted 

ei pärsi vedelikuproduktsiooniga 

sünoviiti. 

– Nende ravimeetodite järgselt või (ühe võimalusena) 

koos nendega kaalutakse sünovektoomiat. 

– Seisukoht, et liigesesisesed hüaluronaadisüsted 

leevendavad osteoartroosi sümptomeid, on 

vaieldav. 

21.96 LIIGESEVEDELIKU 

UURIMINE 

Toimetus 

Põhimõtted 

– Bakterikülv tehakse alati, kui septiline liigesepõletik 

on võimalik. Lisaks tuleb teha Grami 

järgi värvimine vähemalt siis, kui kliiniline pilt 

annab liigesevedeliku analüüsiks võtmise järel 

alust antibiootikumravi alustamiseks. 

– Kui oletatakse podagrat, võetakse alati analüüs 

kristallide uurimiseks. 

– Rakke ja nende liigitust uuritakse alati, kui 

liigesepõletikku tuleb eristada teistest seisunditest, 

mille puhul esineb liigesevedeliku hulga 

suurenemine. 

Uuritav materjal 

– Vt. tabel 21.96 a. 


Liigesevedeliku leiu interpreteerimine 

– Vt. tabel 21.96 b.

21. 21. reumaatilised haigused, põletikulised liigesehaigused

You also want an ePaper? Increase the reach of your titles

Delete template?

Save as template?