Viha Vein

Viha Vein
Pealtvaatajate seas seisis üks vana kindral, paljude lahingute kangelane, kes lausus
Lutherile sõbralikult: „Mungake, mungake, sa lähed nüüd õilsamasse võitlusesse kui minul
või ühelgi teisel pealikul on tulnud läbi elada. Aga kui su asi on õige ja sa oled selles kindel,
siis mine edasi Jumala nimel ja ära karda midagi! Jumal ei jäta sind maha!“ (D’Aubigne, 7.
kd., ptk. 8). {SV 111.2}
Lõpuks seisis Luther riigipäeva ees. Keiser istus troonil, ümbritsetuna riigi kõige
silmapaistvamatest isikutest. Ükski lihtsurelik polnud seisnud nii kõrge koosoleku ees, kui
oli see, mille ees pidi oma usu pärast tunnistust andma Martin Luther. „Sinna ilmumine
iseenesest oli võit paavstluse üle. Paavst oli selle mehe juba hukka mõistnud, ja siiski seisis
ta nüüd kohtujärje ees. See sündmus ise kõneles paavsti mõju langusest. Paavst oli Lutheri
kirikuvande alla pannud, inimühiskonnast välja tõuganud, ja ikkagi pöörduti tema poole
aupaklike sõnadega ning anti võimalus esineda suurilma vägevate ees. Paavst oli käskinud
tema hääle igaveseks vaikima panna, kuid nüüd valmistus reformaator rääkima tuhandete
tähelepanelike kuulajate ees, kes olid kokku tulnud kristliku maailma kaugeimatest osadest.
Niiviisi oli juba iseenesest toimunud tohutu pööre. Hooma võim hakkas murenema ja see oli
munga hääl, mis sellele hoogu andis“ (samas, 7. kd., ptk. 8). {SV 111.3}
Selle võimsa ja kõrgeaulise koosoleku ees näis lihtsast soost reformaator hetkeks
heituvat. Mõned vürstidest, kes märkasid tema erutust, astusid ligemale ja üks neist sosistas:
„Ärge kartke neid, kes ihu tapavad, ega hinge ei või tappa!“ Teine ütles: „Kui teid viiakse
minu pärast maavalitsejate ja kuningate ette, siis annab teile teie Isa Vaim, mida te peate
rääkima.“ Niiviisi vahendasid maailma suured mehed Kristuse sõnu ja kinnitasid Tema
sulast katsumuse tunnil. {SV 111.4}
Lutherile juhatati koht otse keisri trooni vastu ja saali haaras sügav vaikus. Seejärel tõusis
üks keisri ametnik ja palus, osutanud Luhteri kirjutiste kogule, et reformaator vastaks kahele
küsimusele — kas ta tunnistab need omaks ja kas ta kavatseb tagasi võtta arvamused, mis ta
neis on esitanud? Parast seda, kui raamatute pealkirjad olid ette loetud, vastas Luhter
esimese küsimuse peale, et ta tunnistab need raamatud omaks. „Kuid mis puutub teise
küsimusse“, ütles ta, „siis siin on kõne all usk ja hingeõnnistus ning Jumala Sõna kui suurim
ja kallim aare nii taevas kui maa peal. Ma toimiksin mõistmatult, kui ma vastaksin
järelemõtlematult, sest nii võiksin ma lausuda vähem, kui olukord nõuab, või rohkem kui
tõde nõuab, ja nõnda patustada Kristuse ütluse vastu: „Kes iganes mind ära salgab inimeste
ees, teda salgan minagi oma Isa ees, kes on taevas!“ (Matt. 10, 33). Sel põhjusel palun ma
alandlikult teid, keiserlik majesteet, anda mulle mõtlemisaega, et ma võiksin vastata ilma
Jumala Sõna vastu eksimata“ (D’Aubigne 7. kd., ptk. 8). {SV 112.1}
Sellist soovi esitades käitus Luther targasti. Tema teguviis veenis riigipäeva, et ta ei toimi
impulsiivselt ega ägedusest. Rahulikkus ja enesevalitsemine, mida poleks oodanud mehelt,
kes oli ennast näidanud väga julgena ja paindumatuna, suurendas tema mõju ja tegi teda
91