Viha Vein

Viha Vein
Sõnum reformaatori lähenemisest Wormsile tekitas suurt ärevust. Lutheri sõbrad tundsid
hirmu tema julgeoleku pärast, vaenlased aga kartsid asjade arengut. Tehti suuri jõupingutusi,
et takistada tal linna siseneda. Paavstlaste õhutusel paluti tal suunduda ühe sõbraliku rüütli
lossi, kus, nagu väideti, pidid kõik vastuolud saama mõistlikult lahendatud. Sõbrad püüdsid
äratada temas hirmu ähvardavate hädaohtude kirjeldamisega, kuid kõik nende jõupingutused
olid tagajärjetud. Luther kinnitas kõigutamatult: „Kui Wormsis oleks nii palju kuradeid, kui
kive majade katustel, siis ma läheksin ikkagi sinna“ (samas, kd. 7, ptk. 7). Wormsi väravate
juurde oli kogunenud teda tervitama suurem rahvamurd kui keisri enda saabumise puhul.
Erutus oli suur. Ule rahvahula sumina kostus kime, kaeblik hääl, mis laulis matuselaulu,
otsekui hoiatades Lutherit ees ootava saatuse eest. „Jumal on minu kaitsja,“ ütles ustav mees
tõllast maha astudes. {SV 110.1}
Paavstlased ei uskunud, et Luther tõepoolest julgeb Wormsile tulla. Tema saabumine viis
vaenlased segadusse. Keiser kutsus otsekohe kokku oma nõuandjad, et kaalutleda edasist
tegevusplaani. Üks piiskoppidest, range paavstlane, väitis: „Me oleme juba kaua tema üle
nõu pidanud. Vabanegu meie keiserlik majesteet otsekohe sellest mehest! Eks Sigismunud
lasknud Jan Husi põletada! Me pole kohustatud ketserile kaitsekirja andma ega seda
arvestama.“ {SV 110.2}
„Nii ei lähe,“ ütles keiser, „me peame oma sõna pidama.“ (samas, 7. kd., ptk. 8).
Sellepärast otsustatigi reformaator ära kuulata. {SV 110.3}
Kogu linn ihkas seda tähelepanuväärset meest näha ja peagi täitus tema peatuspaik
külastajatega. Luther oli vaevalt paranenud oma hiljutisest haigusest. Ta oli väsinud tervelt
kaks nädalat kestnud reisist, pealegi pidi ta valmistuma homsete otsustavate sündmuste
vastu. Ta vajas vaikust ja rahu. Ent rahva soov teda näha oli nii suur, et Luther sai vaid
mõned tunnid puhata. Majja hakkas voorima aadlikke, rüütleid, preestreid ja tavalisi
linnakodanikke. {SV 110.4}
Kogunenute hulgas oli palju aadlikke, kes olid keisrilt julgelt nõudnud väärnähtuste
kõrvaldamist kirikust ja kes, nagu Luther ütles „olid kõik vabaks saanud evangeeliumi läbi“
(Martyn, lk. 393). Nii vaenlased kui sõbrad tulid vaatama kohkumatut munka. Luther võttis
nad vastu kõigutamatu rahulikkusega ning vestles kõigiga väärikalt ja targalt. Tema
käitumine oli kindel ja julge. Kahvatul, kõhnal näol, mis kandis mure ja haiguse jälgi, oli
lahke ja rõõmus ilme. Sõnade pühalikkus ja sügav tõsidus haaras teatud määral isegi tema
vastaseid. Nii sõpru kui vaenlasi valdas imestus: mõned olid veendunud, et jumalik vägi
viibis tema juures, teised väitsid nagu variserid Kristuse suhtes: „Temas on kuri vaim!“ {SV
110.5}
Järgmisel päeval kutsuti Luther riigipäeva ette. Üks keisri ametnik määrati Lutheri
saatjaks audientsisaali, kuid hoolimata saatja pingutustest oli tal raske jõuda pärale. Kõik
ligipääsuteed olid täis pealtvaatajaid, kes soovisid näha paavstile vastu hakata julgenud
munka. {SV 111.1}
90