Viha Vein

Viha Vein
kindlameelsus on juba kõikuma löönud, küsis käskjalg, kas ta soovib edasi minna. Luther
vastas; „Kuigi mind kuulutatakse kurjategijaks igas linnas, lähen ma siiski edasi“ (samas,
kd. 7, ptk. 7). {SV 108.3}
Erfurtis võeti Luther austusega vastu. Vaimustatud rahvahulga saatel läbis ta tänavaid,
mille ääres ta noorusaastail sageli leivatükki kirjanud oli. Ta käis ära oma kloostrikongis ja
mõtles võitlusele, mis temas kees siis, kui valgus, mis nüüd Saksamaa kohal koitis, tema
hinge oli tunginud. Lutherit paluti jutlustada. See oli keelatud, kuid käskjalg andis talle
eriloa ja kerjusmunk, kes kord sealses kloostris kõige hullemaid töid oli teinud, astus
kantslisse. {SV 109.1}
Pilgeni täis saalile rääkis ta Kristuse sõnadest „Rahu olgu teile!“ „Filosoofid, doktorid ja
kirjanikud,“ ütles ta, „on vaevanud ennast õpetustega, kuidas võib inimene saada igavese
elu, ja ikkagi pole nad leidnud rahuldavat vastust. Ma tahan teile nüüd sellest kõnelda: ...
Jumal on äratanud surnuist ühe mehe, Issanda Jeesuse Kristuse, et Ta hävitaks surma,
kõrvaldaks täielikult patu ja suleks põrgu väravad. See on päästmise töö ... Kristus on
võitnud! See on rõõmusõnum. Meid päästetakse Tema töö läbi, mitte meie oma teenete
tõttu. {SV 109.2}
Meie Issand Jeesus Kristus on ütlenud: „Rahu olgu teile; vaata minu käsi“ — see
tähendab: vaata, oo inimene, mind, mind üksi, kes olen võtnud sinu patu ja sind lunastanud,
Olgu sul nüüd rahu. „Nii ütleb Issand.“ {SV 109.3}
Ta jätkas, näidates, et tõelist usku ilmutab püha elu. „Kuna Jumal on meid päästnud, siis
on iga inimese kohus elada nii, et see ei tooks kasu ainult temale endale, vaid ka ligimestele.
Oled sa rikas, siis aidaku su varandus vaeseid. Oled sa vaene — olgu su teenistus
vastuvõetav rikkale. Kui su töö on kasulik ainult sulle endale, siis teenistus, mida arvad
olevat meelepärase Jumalale, on vale“ (samas, 7. kd., ptk. 7). {SV 109.4}
Rahvas kuulas kui nõiutult. Nälgivatele hingedele murti eluleiba. Kristus tõsteti kõrgele
üle paavstide, keisrite ja kuningate. Luther ei vihjanud kordagi oma ohtlikule olukorrale. Ta
ei püüdnud tõmmata endale nende tähelepanu ja kaastunnet. Kristuse esiletõstmisega oli ta
kaotanud silmist enese. Ta jäi Kolgata Mehe varju ning püüdis esitada ainult Jeesust kui
patuste Lunastajat. {SV 109.5}
Kogu teekonna vältel oli tähelepanu suunatud Lutherile. Uudishimulik rahvahulk tungles
tema ümber ja sõbralikud hääled hoiatasid teda paavstlaste kavatsuse eest: „Nad põletavad
sinu“, ütles keegi, „ja muudavad su tuhaks, nagu nad tegid Jan Husiga.“ „Kui nad süütaksid
ka tule, mis ulatuks Wormsist Wittenbergini,“ vastas Luther, „ja selle leegid ulatuksid
taevani, läheksin ma sellest läbi Issanda nimel. Ma astuksin nende ette. Ma läheksin peemoti
lõugade vahele ja murraksin ta hambad, tunnistades Issandat Jeesust Kristust!“ (samas, 7.
kd., ptk. 7). {SV 109.6}
89