Viha Vein

Viha Vein
Ta jätkas: „Jumal karistab maailma kindlasti selle eest, et see püüdis põletada tõde, mida
kuulutati juba sajand tagasi!“ (Wylie, 6. kd. ptk. 1). {SV 100.3}
Kristlaskonna reformatsiooni puudutavas palvekirjas Saksa keisri ja aadelkonna poole
kirjutas Luther paavsti kohta: „Hirmus on vaadata inimest, kes nimetab end Kristuse asemikuks,
ja elab sellises toreduses, mida ükski keiser ei saa endale lubada. Kas ta asendab
vaest Jeesust või alandlikku Peetrust? Te ütlete, et ta on selle maailma isand. Kuid Kristus,
kelle asemikuks ta ennast loeb, ütles: „Minu riik ei ole sellest maailmast.“ Kas saavad
asemiku valitsuspiirid ulatuda ülemuse omadest kaugemale?“ (D’Aubigne, 6. kd. ptk.
3). {SV 100.4}
Ta kirjutas ülikoolide kohta: „Ma kardan väga, et ülikoolid osutuvad põrgu väravateks,
kui neis ei uurita usinalt Pühakirja ega vajutata seda sügavale noorte südamesse. Sinna aga,
kus Pühakirjal pole antud õigust valitseda, ei soovita ma kellelgi lapsi saata. Iga õppeasutus,
kus ei tegelda lakkamatult Jumala Sõnaga, langeb (samas, 6. kd. ptk. 3). {SV 100.5}
See palvekiri levis kiiresti üle kogu Saksamaa ja avaldas inimestele võimsat mõju.
Rahvas virgus ja paljud kogunesid reformatsiooni lipu ümber. Kättemaksu ihast põlevad Lut
heri vaenlased käisid paavstile peale, et ta võtaks ketseri vastu tarvitusele otsustavad
abinõud. Otsustati, et Lutheri õpetused tuleb kohe avalikult hukka mõista. Reformaatorile ja
tema pooldajatele anti kuuskümmend päeva mõtlemisaega, mille lõppedes pidi neid, kui nad
ei olnud nõus oma õpetusi tagasi võtma, pandama kirikuvande alla. {SV 101.6}
See oli reformatsioonile kohutavaks kriisiajaks. Sajandeid oli kirikuvanne hirmutanud
vägevaid valitsejaid. See oli põhjustanud võimsates riikides paanikat. Neile, keda see
hukkamõist tabas, vaadati hirmu ja õudusega; neil ei lubatud kaasinimestega läbi käia ja nad
kuulutati lindpriideks. Luther polnud pime tormi suhtes, mis tema pea kohale koondus, kuid
ta jäi kindlaks ja lootis vankumatult Kristusele kui oma toele ja kilbile. Märtri usu ja
julgusega kirjutas Luther: „Ma ei tea, mis juhtub ega hooligi selle teadasaamisest. Tulgu
hoop kust tahes, ma ei karda. Ükski puuleht ei lange maha ilma Taevase Isa tahteta. Kui
palju enam hoolitseb Ta meie eest! Kerge on surra Sõna eest, kuna lihaks saanud Sõna on ka
ise meie eest sunud. Kui me Temaga sureme, siis elame Temaga! Kogedes seda, mida Tema
on enne meid kogenud, saame kord sinna, kus on Tema eluasemed ja elame igavesti koos
Temaga.“ (samas, Londoni Walther, 1840, 6. kd. ptk. 9). {SV 101.1}
Kui paavsti bulla jõudis Lutherini, ütles ta: „Ma hülgan selle ja tunnistan jumalavallatuks
ja ebaõigeks. See mõistab hukka Kristuse enda... Ma rõõmustan, et ma võin kanda sellist
risti tee eest. Ma tunnen oma südames vabadust, kuna ma lõpuks tean, et paavst on
antikristus ja tema troon on Saatana aujärg.“ (D’Aubigne, 6. kd. ptk. 9). {SV 101.2}
Ent Rooma käskkiri ei jäänud mõjuta. Vangla, piinamine ja mõõk olid võimsad
sõnakuulelikkusele sundivad vahendid. Nõrgad ja ebausklikud värisesid paavsti dekreedi ees
82