Viha Vein

Viha Vein
Kuigi Luther oli endiselt väga agar paavstluse pooldaja, täitis indulgentsikaupmeeste
Jumalat teotav jultumus teda pahameelega. Paljua tema koguduse liikmed olid ostnud
selliseid pattude endestuse kirju ja tulid seejärel hingekarjase juurde, et lugeda üles rida
tehtud patte ja saada neile andestust mitte patukahetsuse ja meeleparanduse, vaid inaulgentsi
tõttu. Luther keeldus selliselt patte kustutatuks kinnitamast ja hoiatas, et siis, kui nad ei
kahetse ja elu ei muuda, lähevad nad hukka. Segadusse viiduna läksid mitmed Tetzelile
kaebama, et pihiisa ei arvestanud raha eest saadud tunnistustega ning mõned nõudsid isegi
oma raha tagasi. Tetzel läks raevu. Ta tõi kuuldavale kõige kohutavamaid vandesõnu, laskis
süüdata väljakutel lõkked ja teatas, et „ta on saanud paavstilt käsu põletada kõik ketserid,
kes julgevad vastu sõdida tema kõige pühamatele indulgentsidele* (D’ Aubigne, 3. kd. ptk.
4). {SV 91.3}
Nüüd astus Luther julgelt esile. Kantslist kuuldi tema tõsist, pühalikult hoiatavat häält. Ta
näitas rahvale patu tõelist olemust ja õpetas, et inimesel on võimatu oma tegudega
vähendada süüd või hoiduda karistusest. Patust ei päästa miski muu, kui ainult patukahetsus
Jumala ees ja usk Kris-tusesse. Kristuse armu ei saa osta, see on vaba and. Luther palus
inimesi, et nad ei ostaks indulgentse, vaid vaataksid urus ristilöödud Päästjale. Ta jutustas
oma valusat kogemust ajal, mil ta püüdis alandumise ja enesepiinamise kaudu asjatult
kindlustada endale paastmlst. Ta kinnltas kuulajatele, et rahu ja rõõm tuli alles siis, kui ta
pööras pilgu eneselt ja vaatas Kristusele. {SV 91.4}
Kuna Tetzel jätkas oma Jumalat teotavat äri, otsustas Luther protesteerida veel
silmatorkavamal viisil. Varsti avanes selleks võimalus. Vittenbergi lossikirikus oli palju
reliikviaid, mida teatud pühade ajal rahvale näidati. Kohaletulijatele tõõtati pattude täielikku
andestust ja muidugi vooris rahvast sinna palju kokku. Lähenes neist pühadest mõjusaim —
kõigi pühakute püha. Päev enne püha, kui rahvast oli juba palju kokku tulnud, naelutas
Luther kiriku uksele paberi, millele ta oli kirjutanud üheksakümmend viis indulgentside
vastu suunatud väidet. Luther teatas, et on valmis neid teese järgmisel päeval ülikoolis kõigi
ees kaitsma. {SV 92.1}
Need laused köitsid rahvahulkade tähelepanu. Neid loeti korduvalt ja neist kõneldi
kõikjal. Ülikoolis ja kogu linnas tõusis suur ärevus. Lutheri teesid näitasid, et ükski inimene,
ka mitte paavst, ei omanud õigust patte andeks anda ja neist tulenevaid tagajärgi kõrvaldada;
et kogu senine süsteem oli kometimäng, saatanlik kaval võte, mille kaudu pressiti rahvalt
välja raha ja viidi hakatusse hinged, kes ebausklikult valeõpetusi usaldasid. Luther näitas
selgesti, et Kristuse evangeelium on koguduse kõige väärtuslikum aare ning sel-les
ilmutatud Jumala arm arvatakse vaba annina osaks kõigile, kes otsivad seda patukahetsuse
ja usu läbi. {SV 92.2}
Lutheri teesid kutsusid vastasleeri üles diskussiooniks, kuid ükski ei söandanud
väljakutset vastu võtta. Küsimused, mis ta oli tõstatanud, levisid mõne päevaga ü’.e kogu
Saksa-maa ja mõne nädala pärast kõlasid need kristliku maailma kõigis osades. Paljud
75