Viha Vein

Viha Vein
olemas, siis on Rooma ehitatud selle peale. Siin on kuristik, kust väljuvad igasugused patud“
(samas, 2. kd. ptk. 6). {SV 88.3}
Oma viimases läkituses oli paavst tõotanud pattude kustutamist kõigile, kes olid valmis
minema põlvedel „Pilaatuse treppi“ mööda üles. Räägitakse, et sellest trepist olevat meie
Päästja alla tulnud, kui ta lahkus Rooma kohtukojast. Ime läbi olevat see Jeruusalemmast
Rooma toodud. Luther ronis ühel päeval parajasti härdalt seda treppi mööda ülespoole, kui
talle järsku tundus, nagu ütelnuks piksemürina sarnane hääl: „Õige elab usust!“ (Rooma
1,17). Ta hüppas jalule ja ruttas heitunult sealt minema. See kirjakoht jäi Lutheri jaoks kogu
eluks mõjusaks. Sellest hetkest peale mõistis ta selgemini, kui petlik on toetuda pääsemiseks
oma tegudele ja kui vajalik on vankumatu usk Kristuse teenetesse. Tema silmad avanesid
paavstluse pettustele, et mitte kunagi enam neile sulguda. Kui Luther Roomast lahkus,
lahkus ta sealt kogu südamega. Sellest peale hakkas laienema lõhe, mis viis igasuguse
ühenduse katkestamiseni paavstliku kirikuga. {SV 89.1}
Peale Roomast tagasitulekut sai Luther Wittenbergi Ülikooli juurde teoloogiadoktoriks.
Nüüd võis ta rohkem kui kunagi varem pühenduda Pühakirjale, mida ta armastas. Luther oli
pühalikult tõotanud kõik oma elupäevad hoolsalt uurida ja ustavalt jutlustada ainult Jumala
Sõna. Ta ei olnud lihtsalt munk või õpetaja, vaid Piibli tõe autoriteetne kuulutaja. Luther
kutsuti karjaseks, et ta toidaks Jumala karja, kes nälgis ja janunes tõe järele. Ta kuulutas
kindlalt, et kristlased ei peaks tunnustama ühtegi teist õpetust peale nende, mis toetuvad
Pühakirjale. Need sõnad olid suunatud paavstliku valitsuse aluste pihta ning sisaldasid
usupuhastuse põhiprintsiipi. {SV 89.2}
Luther mõistis ohtu, mis peitus inimlike teooriate seadmises kõrgemaks Jumala Sõnast.
Ta ründas kartmatult skolastikute kavalat uskmatust ja võitles filosoofia ning teoloogia
vastu, mis nii kaua oli säilitanud valitseva mõju rahva üle. Luther paljastas uurimusi, mis
polnud lihtsalt väärtusetud, vaid ka hukutavad, ja püüdis oma kuulajaid suunata filosoofide
ja teoloogide eksiõpetustelt igavese tõe juurde, mida olid kuulutanud prohvetid ja
apostlid. {SV 89.3}
Tõe järgi janunevate hulkade jaoks oli see kallis sõnum, mida nad senini veel kuulnud
polnud. Rõõmusõnumid Päästja armastusest, andestuse tõotus ja rahu Tema lepitava
vere läbi rõõmustasid kuulajaid ja sisendasid neisse lootust. Wittenbergis süüdati valgus,
mille kiired pidid tungima kõige kaugematessegi paikadesse ja mille sära muutuma ajapikku
üha heledamaks. {SV 89.4}
Valgus ja pimedus ei sobi kokku. Tõe ja eksituse vahel käib leppimatu võitlus, Ühte
kaitsta ja toetada tähendab teist rünnata ning ümber lükata. Meie Issand kuulutas: „Ma ei ole
tulnud tooma rahu, vaid mõõka“ (Matt. 10,34). Mini aasta peale reformatsiooni algust ütles
Luther: „Jumal ainult ei juhi, vaid ka lunastab mind. Ma ei ole enda peremees. Ma soovin
elada rahus, kuid mind paisatakse võitluse keerisesse.“ (D’Aubigne, 5. kd. ptk. 2). Oli
tulnud aeg avalikuks väljaastumiseks. {SV 90.1}
73