Viha Vein

Viha Vein
Erfurti ülikooli astumise ajaks — Luther oli siis kaheksateistkümne aastane, olid
majanduslikud olukorrad muutunud soodssmaks kui kunagi varem, sest vanemad olid
kokkuhoid-likkuse ja töökusega saavutanud tagasihoidliku varanduse ja voisia nüüd poega
toetaoa. Tarkade sopraoe mõju oli mingil määral vähendanud ka nooruki varasema
kasvatuse süngeid tagajärgi. Väljavaated olid helged. Luther asus uurima parimaid autoreid,
et nende mõttekäikude varal omandada tarkusi. Juba oma endiste õpetajate karmi distsipliini
all oli ta andnud lootusi saada väljapaistvaks meheks; ning soodsates tingimustes arenes ta
mõistus nüüd kiiresti Hea mälu, elava kujutlusvõime, ergu mõistuse ja raugematu usinusega
jõudis ta varsti kaaslaste hulgas esirinda. Vaimne töö arendas ja virgutas tema mõistust ning
valmistas teda ette eluvõitluseks. {SV 86.3}
Lutheri südames elas jumalakartus, mis muutis ta eesmärgikindlaks ja alandlikuks.
Luther tajus alalist sõltuvust Jumala abist ega alustanud ühtki päeva ilma palveta. Tema
süda anus pidevalt juhtimist ja toetust. Sageli ütles ta: „Hoolas palvetamine on parem kui
pool päeva õppimist“ (D’Aubigne, 2. kd. ptk. 2). {SV 86.4}
Uhel päeval ülikooli raamatukogus kirjutisi uurides avastas Luther seal ladinakeelse
Piibli. Sellist raamatut polnud ta kunagi varem näinud. Ta isegi ei teadnud sellise teose
olemasolust. Ta oli kuulnud evangeeliumide ja epistlite osasid, mida avalikel
jumalateenistustel rahvale loeti ning oli arvanud, et see oligi Piibel. Nüüd hoidis ta esimest
korda käes tervet Jumala Sõna. Imestunud aukartusega keeras ta pühi lehti. Põksuva
südamega luges Luther elusõnu, vahepeal peatudes, et õhata: „Oo, et Jumal annaks mulle
sellise raamatu!“ (samas, kd. 2, ptk. 2). Taeva inglid olid tema kõrval ja valguskiired Jumala
troonilt heitsid sära tõe aaretele. Ta oli alati kartnud Jumala ees eksida, kuid nüüd haaras
teda varasemast palju sügavam veendumus, et ta on patune. {SV 86.5}
Tõsine soov vabaneda patust ja leida rahu Jumalaga viis Lutheri lõpuks kloostrisse.
Vastselt mungalt nõuti kõige alandavamat tööd ja ka majast majja kerjamas käimist. Ta oli
selles eas, kus inimene kõige agaramalt püüab teiste tähelepanu ja tunnustust ning need
alandavad ülesanded haavasid sügavalt tema tundeid. Ometi uskus ta, et seda kõike oli vaja
tema pattude pärast. {SV 87.1}
Iga momendi, mis ta sai oma päevaste kohustuste kõrvalt kokku hoida, kasutas ta
õppimiseks. Tihti kulus selle peale une ja kasina toidu söömiseks ette nähtud aeg. Kõige
suuremat rõõmu valmistas talle Jumala S na uurimine. Luther oli leidnud kloostri seina
külge aheldatud Piibli ja selle juures käis ta üsna sageli. Mida enam ta oma patusüüd tundma
õppis, seda enam püüdis ta oma tegude kaudu saavutada andeksandmist ja rahu. Luther
püüdis karmi paastumise, valvamiste ja lihasuretamise abil suruda alla oma olemuse
pahesid, millest mungaelu ei olnud teda vabastanud. Ta ei kohkunud tagasi ühegi ohvri ees,
mis näis lisavat õigust seista Jumala ees õigeksmõistetud südamega. „Ma olin tõepoolest üks
vaga munk“, ütles ta hiljem, „ja järgisin oma ordu eeskirju täpsemalt, kui ma oskan seda
väljendada. Kui üldse mõni munk peaks taevasse saama oma tegude läbi, siis oleks kindlasti
71