Viha Vein

Viha Vein
vägi. Ristisõdijaid haaras üle-loomulik hirm. Tema, kes hävitas vaarao sõjaväed Punases
meres, kes ajas midjani väed põgenema Giideoni ja tema kolmesaja mehe ees, kes hävitas
ühel ööl uhke Assüüria sõ-javäe, oli jälle välja sirutanud oma käe, et rõhujate võimu
vähendada. {SV 82.5}
„Seal valdab neid hirm,
kus ei ole hirmu põhjust
rest Jumal pillab laiali selle luud.
kes seab leeri sinu vastu!
Sa saadad nad häbisse,
sest Jumal on nad hüljanud!“ (Laul 53,6) {SV 83.1}
Kaotanud lootuse võita jõuga, kasutasid paavsti võimukandjad lõpuks diplomaatiat.
Loodi kompromiss, mis näiliselt andis böömlastele südametunnistuse vabaduse, kuid
tegelikult allutas nad Rooma võimule. Böömlased esitasid Roomale rahu sõlmimise
tingimuseks neli punkti. Nõuti Piibli vaba kasutamist; terve koguduse õigust võtta osa
pühaõhtusöömaaja leivast ja viinast, emakeelse jumalateenistuse õigust ning vaimulike
väljalülitamist kõigist ilmalikest ametitest ja võimust. Sellega seoses nõuti ka tsiviilkohtute
õigust vaimulikkonna ja lihtinimeste üle võrdväärselt kohut mõista. Lõpuks „nõustus“
paavst hussiitide nelja punkti vastu võtma, kuid tingimusel, et õigus nende seletamiseks, s.
o. nende täpse tähenduse määratlemiseks jääb kontsiilile — teiste sõnadega, paavstile ja
keisrile.“ (Wylie III kd. ptk. 18). Sellistel tingimustel nõustuti kokkuleppega ja Rooma
saavutas silmakirjatsemise ja pettusega selle, mis tal ebaõnnestus jõuga. Kuna Fooma
tõlgendas hussiitide punkte oma tahtmist mööda, võis nende tähendust väänata nii, kuidas
soovi oli. {SV 83.2}
Suur osa böömlasi, kes mõistsid ohtu vabadusele, ei olnud kokkuleppega nõus. Rahva
enda keskel tõusid lahkhelid ja tülic, mis viisid võitluse ja verevalamiseni. Selles võitluses
langes õilis Prokop, ja Böömimaa kaotas vabaduse. {SV 84.1}
Sigismund, Husi ja Hieronymuse reetja, sai nüüd Böömi kuningaks. Hoolimata vandest
toetada böömlaste õigusi, asus ta paavstluse poolele. Koostöö Roomaga tõi aga vähe kasu.
Kakskümmend aastat oli ta elanud pinge ja ohu all. Pikkade viljatute võitluste tõttu olid
tema väed kahanenud ja riigikassa tühjenenud. Aasta hiljem ta suri, jätnud kuningriigi
kodusõja piirile ja pärandanud järeltulijatele ebaaususega määritud nime. {SV 84.2}
Fahutused, võitlused ja verevalamine venisid pikale. Jälle tungisid võõrad väed
Böömimaale, kus jätkusid sisemised lahkhelid. Neid, kes jäid ustavaks evangeeliumile,
kiusati ägedalt taga. Usust taganejad asusid lepinguvahekorda Roomaga ja mattusid
eksiõpetustesse, need aga, kes pidasid ustavalt kinni algsest usust, ühinesid omaette
koguduseks, nime-ga „Böömi vennad“. See tegu ärritas paavstluse pooldajaid, kuid „Böömi
vennad“ jäid kindlaks. Olles sunnitud otsima pelgupaika metsast ja koobastest, kogunesid
nad seal ühiselt Jumala Sõna lugema ja Teda teenima. {SV 84.3}
68