Viha Vein

Viha Vein
Husi õpetuste võidukäiku nähes ei vaadanud paavstlus seda sugugi rahulikult pealt.
Paavst ja keiser ühinesid, et äratusliikumist pidurdada. Sigismundi armee marssis
Böömimaale. {SV 82.1}
Böömlaste juhiks sai Jan Zižka, kes varsti peale sõja puhkemist jäi täiesti pimedaks, kuid
oli siiski üks tolle aja osavamaid väejuhte. Asetanud lootuse Jumala abile ja veendunud oma
ettevõtte õigsuses, lõi rahvas tagasi võimsad armeed. Korduvalt formeeris keiser värskeid
väesalku, et rünnata Böömimaad, kuid alati tabas neid ebaõnn. Hussiidid ei kartnud surma ja
keegi ei suutnud neid võita. {SV 82.2}
Mõni aasta pärast sõja algust suri vapper Zižka. Tema asemele tõusis Prokop,
samasugune osav ja vapper väejuht ja mõnes suhtes isegi võimekam. {SV 82.3}
Kui bröömlaste vaenlased kuulsid, et pime väejuht oli surnud, otsustasid nad võimalust
kasutada ja oma eelmised kaotused tasa teha. Paavst kuulutas hussiitide vastu välja uue
ristisõja ja määratu suured väed asusid pealetungile, kuid said jälle lüüa. Kuulutati välja
järgmine ristisõda. Kõigis Euroopa katoliiklikes maades koguti mehi, raha ja sõjavarustust.
Suured hulgad kogunesid paavsti lipu alla, et ometi kord hävitada hussiitlikud ketserid.
Kindlad võidule, tungis tchutu vägi Böömimaale. Sõjaväed lähenesid teineteisele, kuni neid
lahutas vaid jõgi. „Ristisõdijate jõud olid suures ülekaalus, kuid selle asemel, et söösta üle
jõe ja astuda võitlusse hussiitidega, keda nad nii kaugelt olid tulnud tapma, vaatasid nad
paigale tardunuina üksisilmi oma vastaseid“ (Wylie, III kd. ptk. 17). Äkki haaras sõjaväge
salapärane hirm. Ilma ainsagi mõõgahcobita lagunes võimas armee laiali ja põgenes
kabuhirmus minema. Põgenikke jälitav hussiitide sõjavägi lõi suure hulga neist maha.
Võitjate kätte langes tohutu sõjasaak. {SV 82.4}
Mõne aasta pärast, uue paavsti ajal, võeti ette veel üks ristisõda. Nagu varemgi, koguti
mehi ja vahendeid Euroopa kõigist paavstlikest maadest. Mehi meelitati kokku kõige
suurepärasemate lubadustega. Igale ristisõdijale tõotati kõige hirmsamate kuritegude
täielikku andestamist. Sõjas surmasaam’ne nidi kindlustama rikkaliku tasu taevas,
ellujäämine aga maise au ja rikkuse. Jälle koguti suur sõjavägi ning tungiti Bröömimaale.
Hussiitide väed taandusid ja sissetungijad liikusid aina sügavamale sisemaale. Võit näis
olevat kergelt käes. Viimaks Prokopi väed peatusid, rivistusid ümber ja valmistusid
pealetungiks. Mõistnud, et nad arvestustega eksisid, jäid ristisõdijad laagrisse ja ootasid
rünnakut. Juba oli kuulda kaitseväe lähenemist, kuid enne veel, kui hussiidid nähtavale
ilmusid, sattusid ristisõdijad paanikasse. Vürstid, väejuhid ja lihtsõdurid viskasid relvad
põõsasse ja põgenesid suunda valimata. Asjatult püüdis sissetungi juhtinud paavsti saadik
korrastada hirmunud ja paanikasse sattunud vägesid. Kõigist jõupingutustest hoolimata
tõmbas põgenike vool teda ennastki kaasa. Kaotus oli täielik. Jällegi langes võitjate kätte
tohutu sõjasaak. Nii taandus teist korda suur sõjavägi, keda olid võitlusse saatnud kõige
võimsamad Euroopa rahvad; vaprad, lahinguks väljaõpetatud ja varustatud sõjamehed
põgenesid ainsagi mõõgalöögita väikese ja nõrga rahva kaitsjate ees. Siin avaldus jumalik
67