Viha Vein

Viha Vein
sõna „Ülemketser“. Hus ütles: „Suurima rõõmuga kannan ma seda häbistavat krooni Sinu
pärast, oo Jeesus, kes Sa minu eest kandsid okaskrooni!“ {SV 76.4}
Kui teda selliselt oli „austatud“, ütlesid prelaadid: „Nüüd me anname Sinu hinge üle
kuradile“. „Ja mina,“ ütles Hus silmi taeva poole tõstes, „annan oma vaimu Sinu kätte, oo
Issand Jeesus, sest Sina oled mind lunastanud!“ (Wylie, III kd, 7. ptk.). {SV 77.1}
Seejärel viidi Hus määratu rongkäigu saatel hukkamispaigale. Sajad võimukandjad,
preestrid ja piiskopid ning Konstanzi elanikud kogunesid ümber tuleriida. Kui Hus oli posti
külge seotud ja valmistuti tuld süütama, manitseti märtrit veel kord eksitusest loobuma.
„Millistest eksitustest ma pean loobuma!“ küsis Hus. „Ma ei tunne ennast milleski süüdi Ma
kutsun Jumalat tunnistajaks, et kõik mis ma olen kirju-tanud ja jutlustanud, olen ma teinud
eesmärgiga päästa hingi patust ja hukatusest. Selle nimel olen ma valmis suurima rõõmuga
kinnitama tõde, mida olen kuulutanud oma verega“ (samas, III kd. 7. ptk.). Kui leegid
kõrgemaks tõusid, hakkas Jumala ustav sõnumiviija laulma: „Jeesus, Taaveti Poeg, heida
armu mu peale!“, kuni tema hääl igaveseks vaikis. {SV 77.2}
Isegi vaenlasi hämmastas selle mehe käitumine. Üks agar paavsti pooldaja kirjutas Husi
ja peagi talle järgnenud Hiercnymuse märtrisurma kohta: „Mõlemad käitusid kindlameelselt,
kui nende viimane tund lähenes. Nad valmistusid tulesurmaks nagu pulmapeoks. Nad ei
toonud kuuldavale valukisa. Kui leegid tõusid, hakkasid nad laulma kiidulaule ja tulemüra ei
suutnud nende laulu summutada! (samas, III kd. 7. ptk.). {SV 77.3}
Kui Husi keha oli täielikult ära põlenud, koguti tuhk koos mullaga, millele see oli
langenud, kokku ja visati Reini jõkke, mis kandis selle ockeani. Ketserluse välja juurimise
asemel osutus see külviks ning tuhk, mis sel päeval merre rändas, sai seemneks, mis
kõikidesse maadesse puistatuna pidi kandma rikkalikult vilja tõe tunnistajate näol. Sõnad,
mida kõneldi Konstanzi kiriku saalis, jäid kõlama läbi ajastute. Husi ei ole enam, kuid tõde,
miile eest ta suri, ei saadud lämmatada. Tema vankumatu usk ja eeskuju julgustasid paljusid
tõele kindlaks jääma ja piinadele ning surmale näkku vaatama. Tema hukkumine paljastas
kogu maailmale Rooma kohutava julmuse. Tõe vaenlased edendasid enese teadmata seda,
mida nad hävitada püüdsid. {SV 77.4}
Ometi kerkis Konstanzis varsti veel üks tuleriit. Veel ühe tõekuulutaja veri tunnistas
tõest. Enne kui Hus oli asunud Konstanzi poole teele, oli Hieronymus hüvastijätul teda
julgustanud ja püsivusele õhutanud ning kinnitanud, et Husi ähvardava ohu korral, ruttab ta
talle appi. Kuulnud Husi vangistusest, valmistus ustav sõber otsekohe oma lubadust täitma.
Ilma kaitsekirjata, ainult ühe kaaslase saatel, asus Hieronymus teele. Konstanzis selgus, et
Husi päästmiseks polnud võimalik midagi teha ning et temagi elu oli hädaohus. Ta põgenes
linnast, kuid vahistati koduteel ja toodi sõduritesalga valve all Kõnstanzi tagasi. Esimesel
kirikukogu koosolekul püüdis ta vastata tõstatatud süüdistustele, kuid teda katkestati kisaga:
„Tuleriidale! Tulle!“ (Bonnechose I kd. lk. 234). Hieronymus heideti maa-alusesse
vangikongi ja aheldati asendisse, mis põhjustas talle suuri kannatusi. Teda toideti vee ja
63