Viha Vein

Viha Vein
ees pühalikku ja õiget protesti paavstluse kõlvatuse vastu. Kui tal lõpuks valida kästi — kas
võtta oma õpetused tagasi, või minna surma, valis ta märtri saatuse. {SV 75.3}
Jumala arm kinnitas teda. Kannatusrikaste nädalate kestel enne lõpliku kohtuotsuse
langetamist täitis tema hinge taevane rahu. Sõbrale teatas ta: „Kirjutan seda kirja vanglas
aheldatud kätega, oodates homme oma surmaotsust... Kui me jälle kohtume Jeesuse Kristuse
abiga tulevases õnnelikus eius, saate te teada, kui aimulikult suhtus Jumal minusse ja kui
hellalt Ta toetas mind minu kiusatustes ja kannatustes“ (Bonnechose II kd. lk. 67). {SV
75.4}
Maa-aluse vangikongi sünguses nägi ta ette puhta usu võidukäiku. Ühel päeval nägi ta
vaimusilmas kabelit Prahas, kus ta oli evangeeliumi kuulutanud ning seda, kuidas paavst ja
piiskopid kraapisid maha selle seintelt maalitud Kristuse pilte. „See nägemus tegi Husile
hingevalu, kuid järgmisel päeval kerkis tema silme ette pilt samast kabelist, kus nüüd paljud
kunstnikud mahakustutatud maalid veel eredamates värvides taastasid ja hulka uusi juurde
maalisd. Seda teinud, hüüdsid nad ümbritsevale tohutule rahvahulgale: „Tulgu nüüd paavst
ja piiskopid! Neid pilte ei hävita nad enam kunagi!“ Selle unenäo kohta sõnas usupuhastaja:
„Olen veendunud, et Kristuse isikut ei kõrvaldata inimeste silme eest kunagi. Vaenlased on
soovinud Teda hävitada, kuid minust palju paremad jutlustajad vajutavad Kristuse kuju
kõikidesse südametesse“ (D’Aubigne I kd. ptk. 6). {SV 76.1}
Viimast korda toodi Hus kirikukogu ette. See oli suur ja hiilgav kuulajaskond — keiser,
riigi printsid, vürstid, kuninglikud saadikud, kardinalid, piiskopid ja preestrid, ning tohutu
rahvahulk, kes oli tulnud päevasündmusi jälgima. Kristliku maailma kõikidest osadest olid
kohal esindajad, et olla tunnistajaks esimesele suurele ohvrile südametunnistuse vabaduse
eest peetavas võitluses. {SV 76.2}
Lõpliku otsusena keeldus Hus lahti ütlemast oma õpetusest. Suunanud läbitungiv pilgu
monarhile, kes oli oma sõna nii häbiväärselt murdnud, sõnas ta: „Ma ilmusin selle
kirikukogu ette oma vabal tahtel ja riigi kaitsel ning uskusin siinoleva keisri sõna“
(Bonnechose, II kd. lk. 83). Sügav puna valgus üle Sigismundi näo ja kogu rahvahulga
silmad pöördusid temale. {SV 76.3}
Peale surmaotsuse väljakuulutamist algas alandamise tseremoonia. Piiskopid panid
vangile selga preesterlikud riided. Selle peale ütles Hus: „Meie Issandale Jeesusele
Kristusele pandi Tema häbistamiseks selga valge mantel, kui Heroodes saatis ta Pilaatuse
ette“ (samas, II kd. lk. 86). Veel kord manitseti teda oma õpetusest loobuma, kuid Hus
pöördus rahva poole sõnadega: „Milliste silmadega peaksin ma siis vaatama taevast? Kuldas
julgeksin ma seista nence rahvahulkace ees, kellele olen kuulutanud puhast evangeeliumi?
Ei, ma hindan nende lunastust rohkem kui seda viletsat ihu, mis nüüd on surma määratud!“
Seejärel hakati talt ükshaaval kõrvaldama kiriklikke rõivaid ning iga riidetüki puhul lausus
erinev piiskop needuse. Lõpuks „panid nad talle pähe kübara, jubedaid deemonikujutisi täis
joonistatud püramiidikujulise paberist mitra, mille esiküljele oli silmatorkavalt kirjutatud
62