Viha Vein

Viha Vein
Teises kirjas, mis oli saadetud ühele evangeeliumi valguse vastu võtnud preestrile,
kirjutas Hus avameelselt oma vigadest. Ta heitis endale ette armastust „kallite riiete
kandmise“ vastu ja aja raiskamist tühiste asjade peale. Siis lisas ta järgmised liigutavad
manitsused: „Täitku sinu meeli Jumala au ja hingede päästmine, mitte aga tulud ega
auastmed. Hoia, et sa oma kodu ei ehi enam kui oma hinge. Üle kõige hoolitse vaimuliku
kasvamise eest. Ole vaestega suheldes väga alandlik ja ära raiska oma varandust
sööminguteks. Kui sa oma elu ei paranda ja kõigest üleliigsest ei hoidu, siis kardan, et ka
sind karistatakse sama karmilt nagu mind... Sa tunned minu õpetust, sest sa oled minu
juhtnööre lapsepõlvest alates hinnanud, sellepärast ei tarvitse ma sellest sulle enam
kirjutada. Kuid ma palun sind pühalikult meie Issanda armu nimel, et sa ei jäljendaks mind
üheski tühises edevuses, millesse sa nägid mind langevat.“ Kirjaümbrikule lisas ta märkuse:
„Minu sõber, ma vannutan sind, et sa ei avaks seda pitserit enne, kui oled saanud kindla
teate minu surma kohta“ (samas, I kd. lk. 148,149). {SV 74.1}
Teekonnal nägi Hus oma õpetuse levimise vilju ja tema suhtes tuntavat poolehoidu.
Inimesed kogunesid teda tervitama ja mõnestki linnast läbiminekul saatsid teda linna
kõrgemad isandad. {SV 74.2}
Konstantsi jõudnud, tõotati talle tagada täielik puutumatus. Keisri kaitsekirjale lisati
paavstlik isiklik lubadus seda teha. Hoolimata nendest mitmekordsetest kinnitustest
arreteeriti usupuhastaja paavsti ja kardinalide korraldusel üsna pea ning pisteti jäledasse
vangikongi. Hiljem viidi ta üle tugevasse kindlusesse teiselpool Reini. Reetlikkus ei toonud
paavstile vähimatki kasu — ka tema toimetati varsti pärast Husi samasse vanglasse (samas, I
kd. lk. 247). Kirikukogu süüdistas teda mõrvale, simooniale ja abielurikkumisele lisaks nii
jälkides „pattudes, mida on häbi nimetada“. Paavstilt võeti ära kroon ja ta heideti vanglasse.
Kõrvaldati ka ülejäänud kaks ülemvõimule pürgijat ning valiti täiesti uus paavst. {SV 75.1}
Kuigi paavst oli süüdi suuremates kuritegudes kui Hus talle kunagi süüks oli arvanud ja
milles reformatsiooni nõudnud, tungis sama kirikukogu, kes kõrvaldas ametist paavsti,
kallale ka usupuhastajale. Husi vangistamisest tõusis Böömimaal suur pahameeletorm.
Võimukad aadlikud saatsid kirikukogule tõsiseid protestikirju. Keiser, kes ei tahtnud murda
oma kaitsekirja, oli Husi kohtulikule vastutusele võtmise vastu, kuid usupuhastaja vaenlased
tegutsesid kuritahtlikult ja otsusekindlalt. Nad kasutasid ära keisri eelarvamused, tema
arglikkuse, kiriku suhtes ilmutatud agaruse ning tõid väite tõestuseks, „ketseritega ja
ketserluses kahtlustatutega ei ole vaja tseremoonitseda, isegi siis, kui nad on varustatud
keisri ja kuningate kaitsekirjadega“ ette igasuguseid argumente (Jacques Lanfand, „History
of the Cauncil of Constance“ I kd. lk. 516). Nii surusid nad oma tahte läbi.. {SV 75.2}
Maa-aluse Vangikongi rõskes ja läppunud õhus oli Hus jäänud palavikku, mis oleks ta
peaaegu hauda viinud. Lõpuks toodi ta kurnatud mehena kirikukogu ette. Ahelais seisis Hus
keisri ees, kellel tema enda kord öeldud sõnade järgi ali au reformaatorit kaitsta. Pika
ülekuulamise kestel säilitas usupuhastaja kindlalt tee ning avaldas kiriku ja riigi aukandjate
61