Viha Vein

Viha Vein
Konstantsis kutsuti kokku üldine kirikukogu, et leida ravimit pahedele, mis laostasid
Euroopat. Selle kutsus keiser Sigismundi soovil kokku Johannes XXIII, kes oli üks kolmest
võistlevast paavstist. Paavst Johannese jaoks oli kukkutulek ebameeldiv, sest tema iseloom
ja tegutsemisviis ei kannatanud järeleuurimist isegi prelaatide poolt, kes olid niisama lodevate
kommetega nagu kogu tolle aja vaimulikkcnd. Siiski ei söandanud ta Sigismundi
tahtele vastu hakata (vt. lisa). {SV 73.2}
Kirikukogu kokkukutsumisega loodeti kaotada kirikulõhe ja juurida välja ketserlus.
Seepärast kutsuti sinna ka kaks ülejäänud paavsti ning uute vaadete peamine propageerija
Jan Hus. Paavstid ei võtnud julgeolekut silmas pidades sellest isiklikult osa. Neid
vahendasid saadikud. Paavst Johannes kui kirikukogu kokkukutsuja, saabus kohale halbade
aimdustega. Ta kahtlustas keisrit tema vastu suunatud salaplaanis ja kartis arupärimist
kuritegude kohta, mis olid viinud paavstikrooni halba kuulsusesse. Siiski sisenes ta
Konstantsi suure pidulikkusega. Teda saatsid kõrgeimad vaimulikud ja õukcndlastest
kaaskond. Linnarahvas eesotsas vaimulikkonna ja kõrgete aukandjatega tuli teda tervitama.
Paavsti pea kohal hoiti kuldset baldahhiini, mida kandsid neli kõr-geimat riigiametnikku.
Suur saatjaskond käis tema ees ja kardinalide ning aadlike toretsevad riided sisendasid
rahvale aukartust. {SV 73.3}
Samal ajal jõudis linna üks rändur. Hus oli teadlik teda ähvardavatest chtudest. Ta oli
jätnud sõpradega hüvasti nii, nagu ei kohtaks ta neid enam kunagi. Hus tundis, et seekord
viib tee tuleriidale. Vaatamata sellele, et ta oli saanud kaitsekirja Böömimaa kuningalt ja
keiser Sigismundilt endalt, valmistas ta üsna tõenäoliselt surmaks. {SV 73.4}
Ühes kirjas oma Praha sõpradele teatas ta: „Minu vennad, ... ma lahkun kuninga
kaitsekirjaga, et kohata oma arvukaid surelikke vaenlasi... Ma loodan kõikvõimsale
Jumalale ja oma Päästjale. Ma usun kindlasti, et Tema kuuleb teie innukaid palveid ja annab
mulle ettevaatlikkust ja tarkust julgelt tunnistada ning kingib mulle oma Püha Vaimu, kes
mind kinnitab seisma jääma Tema tõe eest kiusatustes, vangistuses ja kui see on hädavajalik
— ka julmas surmas. Jeesus Kristus kannatas oma armsate eest ja meiegi ei pea tagasi
kohkuma siis, kui meil tuleb kõike seda taluda. Tema on Jumal ja meie Tema loodud; Tema
on Issand ja meie Tema sulased; Tema on maailma Looja ja meie oleme põlastusväärsed
surelikud, ja ometi Ta kannatas! Miks ei peaks meiegi kannatama, kuna kannatus on meie
puhastamiseks? Niisiis, armsad, kui minu surm Teda austab, siis paluge, et see võiks
saabuda ruttu ja Ta teeks mind võimeliseks koiki hädasid kindlalt taluma. Kui aga on parem,
et ma pöördun tagasi teie juurde, siis palugem Jumalat, et ma võiksin tulla häbiplekita; et ma
ei varjaks ühtki osakest evangeeliumi tõest ja jätaksin oma vendadele ülla eeskuju.
Sellepärast ei näegi te mind enam Prahas. Kui aga kõikvõimas Jumal peaks heaks arvama
mind teile tagasi anda, siis läheme edasi vankumatu julgusega Tema käsu tunnetamises ja
armastuses! (Bonnechose I kd. lk. 147.148). {SV 73.5}
60