Viha Vein

Viha Vein
Peatükk 6—Tõe tšempionid
Böönimaale oli evangeelium toodud juba varakult, üheksandal sajandil. Piibel oli tõlgitud
rahva keelde ning avalikud jumalateenistused toimusid samuti emakeeles. Kuid sedamööda,
kuidas kasvas paavsti võim, ähmastus Jumala Sõna. Gregorius VII, kes oli enda peale
võtnud kuningate uhkuse alandamise, ihkas allutada endale ka rahvaid. Seda eesmärki
silmas pidades andis ta välja bulla, mis keelas avalike jumalateenistuste läbiviimise böömi
keeles. Paavst kuulutas, et „Kõigeväelisele meeldib, kui Teda teenitakse tund-matus keeles
ja selle eeskirja rikkumine on juba sünnitanud palju pahesid ja eksiõpetusi“. (Wylie, b. 3; ch.
I). {SV 68.1}
Niisiis otsustas Fooma Jumala Sõna valguse kustutada ja rahva pimeduste jätta. Kuid
Jumalal olid oma plaanid. Paljud valdeslased ja albilased, kes tagakiusamiste tõttu pidid
oma kodud Prantsusmaal ja Itaalias maha jätma, põgenesid Böönimaale. Kuigi nad kartsid
avalikult õpetada, töötasid nad innukalt salajas. Nii säilis õige usk läbi sajandite. {SV 68.2}
Juba enne Hus’i oli Böömimaal mehi, kes mõistsid kiriku rikutuse ja rahva kõlvatuse
avalikult hukka. Nende tegevus äratas laialdast huvi, kuid tekitas ka paavsti käsilastes
hirmu. Evangeeliumi kuulutajaid hakati taga kiusama. Metsades ja mägedes, kus nad olid
sunnitud oma jumalateenistusi pidama, varitsesid neid sõdurid. Paljud surmati. Mõne aja
pärast anti välja käskkiri, mille kohaselt kõik, kes erinesid Rooma poolt ettekirjutatud
jumalateenistuse tavadest, pidid leidma otsa tuleriidal. Hoolimata kõigest uskusid kristlased,
kes tõele ustavuse nimel pidid jätma elu, õigluse võidusse. Uks neist, kes õpetas, et lunastust
võib leida vaid usu kaudu ristilöödud Päästjasse, ütles surres: „Praegu võidavad meid tõe
vaenlased, kuid nii ei jää see igavesti! Lihtrahva hulgast tõuseb mees, ilma mõõga ja
võimuta, keda nad ei ole võimelised võitma“. (Ibid. b. 3, ch. I). Lutheri aeg oli veel
kaugel ees, kuid juba tõusis mees, kelle Rooma-vastased tunnistused pidid panema rahvad
liikuma. {SV 68.3}
Jan Hus pärines alamrahva hulgast. Ta jäi isa surma tõttu varakult orvuks. Tema
jumalakartlik ema, kes pidas haridust ja jumalakartust kõige väärtuslikumaks varanduseks,
püüdis pojale tagada just seda pärandust. Hus õppis maakcnnakoolis ja siirdus siis Praha
ülikooli. Vaese poisina jäi ta kooli ülalpidamisele. Kui nad koos emaga esimest korda
Prahale liginesid, põlvitas vaene lesk isata noormehe kõrval ning palus pojale õnnistust
Taevaselt Isalt. Vaevalt aimas ema, kuidas tema palvele vastatakse. {SV 69.1}
Ülikoolis paistis Hus peagi silma väsimatu usinusega; üldise lugupidamise pälvis tema
laitmatu elu ja sõbralik ning meeldiv käitumine. Jan Hus oli Rooma kiriku siiras pooldaja ja
nende vaimsete õnnistuste tõsine otsija, mida kirik tõotas. Ühel pühal maksis ta ära oma
viimased mündid ning ühines rongkäiguga, et saada osa pattude andestusest. Pärast ülikooli
lõpetrmist sai temast preester, ning võitnud kiiresti üldise tunnustuse, võeti ta kuninglikku
õukonda. Hus nimetati professoriks ja hiljem Praha ülikooli rektoriks. Väheste aastatega oli
56