Viha Vein

Viha Vein
evangeeliumi valgust ka teistesse maadesse. Pärast oma juhi surma tegutsesid sõnumiviijad
veel suurema agarusega. Suured hulgad kogunesid nende õpetust kuulama.
Ümberpöördunute hulgas olid mõned aadlikud ja isegi kuninganna. Paljude“ paikades
toimus rahva tavades märkimisväärne muutus ja ja Rocma kirikule omased
ebajumalateenistuslikud sümbolid viidi kirikutest välja. Varsti aga puhkes halastamatu
tagakiusamistorm nende vastu, kes julgesid Piiblist juhinduda. Inglismaa valitsejad, kes
tahtsid tugevdada oma võimu Rooma kiriku toetuse kaudu, olid valmis ohverdama
reformaatoreid. Esmakordselt Inglismaa ajaloos määrati evangeeliumi jüngrid seadusega
surma tuleriidal. Märter järgnes märtrile. Põletatud ja piinatud tõekaitsjate hüüdeid kuulas
vaid Issand Sebaot. Tembeldatud kiriku vaenlasteks ja riigi reetjateks, jätkasid nad
jälitamisest hoolimata jutlustamist salajastes kohtades. Parimal juhul leidsid nad varju
vaeste inimeste tagasihoidlikes kodudes, kuid sageli varjusid koobastesse ja
mägedesse. {SV 66.3}
Ägedale tagakiusamisele vaatamata jätkus sajandeid rahulik, andunud, tõsine ja kannatlik
vastupanu valitsevale usulisele rikutusele. Tolleaegsed kristlased tundsid tõde küll vaid
osaliselt, kuid nad olid õppinud armastama Jumala Sõna, sellele kuuletuma ja selle pärast
kannatama. Nagu jüngrid apostlite päevil, ohverdasid paljud oma maise vara Kristuse töö
heaks. Need, kel oli võimalik elada oma kodus, varjasid hea meelega oma pagendatud
vendi. Kui nad aga kodust välja aeti, võtsid nad hüljatu osa rõõmuga vastu. Ja ikkagi ostsid
tuhanded tagakiusajate meeletust vihast hirmutatutena endale vabaduse usust loobumise
hinnaga. Nad väljusid vanglaist patukahetsusrüüs, et kõigile oma ususalgamist näidata.
Samas polnud väike ka nende arv, kes vangikongis kartmatult tõest tunnistasid.
Tõekuulutajate hulgas oli lihtsate ja alamasse rahvaklassi kuuluvate inimeste kõrval ka
aadlisoost mehi. Nad kannatasid „Lollardi tornis“ piinamisi ja tuleleeke, kuid olid siiski
rõõmsad, et neid arvati väärt osa saama „Tema kannatustest“. {SV 67.1}
Paavsti käsilastel ei õnnestunud kätte maksta Wyclifile tema elu ajal, seepärast ei saanud
nad rahu nii kaua, kui ta keha rahulikult hauas puhkas. Konstantsi kirikukogu määruse
põhjal kaevati rohkem kui nelikümmend aastat pärast Wyclifi surma tema luud hauast välja,
põletati avalikult ning tuhk visati lähedasse ojja. „See oja“, ütleb üks vana kirjanik, „viis
tema tuha Avonisse, Avon Severnisse, Severn merekitsustesse ja need — suurde ookeani.
Nii sümboliseerib Wyclifi tuhk tema õpetusi, mida nüüd levitatakse kogu maailmas.“ (T.
Fuller „church History of Britain* k. 4 ost 2, § 54). Vaevalt võisid Wyclifi vaenlased mõista
selle õela teo tähenduslikkust. {SV 67.2}
Wyclifi kirjutised viisid Jan Hussi Böönimaal nii kaugele, et ta loobus paljudest Rooma
kiriku eksiõpetustest ja alustas usupuhastustööd. Nii külvati tõe seeme neis kahes, üksteisest
nii kaugel avasuvas maas. Böönimaalt levis usupuhastus teistesse maadesse. Inimesed juhiti
kaua unustuses olnud Jumala S na juurde. Jumal valmistas oma käega teed suurele
reformatsioonile. {SV 67.3}
54