Viha Vein

Viha Vein
va-hetuse varju; Temast, kelle sõna oli sama püsiv nagu need iidsed mäed. Mäed olid
otsekui igipüsivuse sümboliks, millekski, mida ainult kõikvõimsa Jumala käsi nihutada võis.
Samasugune lugu, kõnelesid vanemad lastele, oli Jumala käsuseadusega, Tema valitsuse
alusega taevas ja maa peal. Inimese käsivars võis ulatuda ligimeseni ja hävitada tema elu,
kuid nii nagu inimkäsi ei olnud võimeline tõstma mägesid asemeilt ja neid merre heitma, nii
ei olnud inimesel võimu muuta Jehoova käsuõpetust ega hävitada ainustki ustavatele antud
tõotust. Ustavuses taeva seadustele pidid Jumala teenrid olema sama kindlad kui
kaljud. {SV 46.2}
Mäed, mis ümbritsesid valdeslaste vaikseid orge, olid Jumala loova jõu alalised
tunnistajad ja Tema kaitsva hoole kindlad tõendid. Usurändurid õppisid armastama Jehoova
kohaloleku vaikivaid sümboleid. Nad ei nurisenud oma raske saatuse pärast. Keset mägede
vaikust polnud nad kunagi üksi. Valdeslased tänasid Jumalat, et Ta oli kinkinud neile
pelgupaiga inimeste viha ja kurjuse eest. Nad rõõmustasid selle üle, et neil oli vabadus
Jumalat teenida. Vaenlaste poolt jälitatuna leidsid nad sageli kaitset mägestikes. Nii
mõneltki kõrgelt kaljult kõlas nende ülistuslaul Jumalale ja Rooma sõjaväed ei suutnud
nende tänu vaikima panna. {SV 46.3}
Kristuse järelkäijate vagadus oli puhas, lihtne ja harras. Tõe põhimõtteid hindasid nad
kõrgemalt kui maid, maju, sõpru ja sugulasi või isegi oma elu. Tõsidusega püüdsid nad neid
põhimõtteid noortesse istutada. Juba päris varasest lapseeast peale õpetati noortele Pühakirja
ja Jumala käsu nõuete pühakspidamist. Piibli ärakirju oli vähe, seepärast õpiti neid kalleid
sõnu pähe. Paljud olid võimelised peast tsiteerima pikki lõike nii Vanast kui Uuest
Testamendist. Selliselt seondusid mõtted Jumalast ülevate looduspiltide ja igapäevase elu
tagasihoidlike õnnistustega. Väikesed lapsed õppisid tänulikkusega mõtlema Jumalale kui
kõige heade andide ja abi. Andjale. Vanemate õrn ja armastav kiindumus oma las-tesse ei
välistanud tarkust arendada neis enesesalgamist. Nende ees oli elu täis katsumusi ja raskusi,
võib-olla ka märtrisurma. Neid õpetati juba lapseeast peale raskusi taluma ja sõna kuulma,
kuid seejuures iseseisvalt mõtlema ja tegutsema. Juba õige varakult õpetati neile
vastutustunnet, ettevaatlikkust kõnes ja oskust vaikida. Üks vaenlase kuuldes öeldud
mõtlematu sõna võis viia ohtu mitte ainult rääkija, vaid ka sadade vendade elu, sest saaki
jälitavate huntide kombel püüdsid tõe vaelased tabada neid, kes julgesid taotleda
usuvabadust. {SV 46.4}
Valdeslased ohverdasid tõe pärast maise heaolu. Püsiva ja kannatliku tööga hankisid nad
igapäevast leiba. Iga viljelemiseks vähegi kõlblik maalapp mägede vahel hariti hoolikalt
üles. Orud ja väheviljakad mäekingud muudeti viljakandvaiks. Valdeslaste lapsed said oma
vanemailt ainsa pärandina ellu kaasa õppetunnid kokkuhoiust ja enesesalgamisest,
mõistmise, et elu on kool, mida Jumal kasutab inimese kasvatamiseks ja arendamiseks. Neid
õpetati eluvajadusi rahuldama ainult isikliku töö, ettenägelikkuse, hoole ja usu kaudu.
Selliste omaduste arendamine nõudis vaeva ja raskusi, kuid oli kasulik inimesele tema
patuse loomuse tõttu. Samal ajal, kui noori harjutati töötama ja vastutust kandma, et jäetud
37