Viha Vein

Viha Vein
Usk, mida valdeslastest kristlased aastasadu tunnistasid ja õpetasid, erines suuresti
Rooma kiriku poolt esitatud valeõpetusest. Nende usutunnistus rajanes Jumala Sõnale,
ristiusu õigele õpetusele. Need alandlikud talupojad, kes kõrvalistes vajupaikades oma
igapäevast rasket tööd tegid, ei olnud ise loonud enda jaoks tõde, mis oli vastuolus langenud
kiriku eksiõpetustega. Nende usk ei olnud uus usk, vaid isade pärand. Valdeslased võitlesid
apostelliku koguduse usu eest, „pühadele kord antud usu“ eest (Juuda 3). Mitte maailma
suures pealinnas trooniv uhke preestrivalitsus, vaid „kõrbekogudus“ oli Kristuse tõeline
kogudus, tõeaarete hoidja, mida Jumal oli usaldanud oma rahva kätte maailmale
edasiandmiseks. {SV 45.1}
Üks peapõhjus, mis viis tõelise koguduse eraldumiseni Rooma kirikust, oli valitseva usu
põlgus Piibli hingamispäeva vastu. Paavstlus tallas jalge alla tõe, nagu kuulutas ette
prohvetikuulutus. Alati, kui ülistatakse inimeste traditsioone ja kombeid, tallatakse põrmu
Jumala käsk. Paavstluse võimu alla olevaid kogudusi sunniti varakult austama päikesepäeva
kui Issanda püha päeva. Keset valitsevat eksiõpetust ja ebausku leidus ka Jumala tõelise
rahva hulgas neid, kes segadusse viiduna keeldusid tööst pühapäeval, kuigi pidasid
hingamispäeva. See muidugi ei rahuldanud paavsti võimukandjaid. Nende eesmärgiks ei
olnud panna inimesi lihtsalt pühapäeva pühitsema, vaid muuta hingamispäev tavaliseks
argipäevaks. Seepärast toimisid nad karmilt nende suhtes, kes julgesid hingamispäeva
austada. Et Jumala käske üldse pidada, tuli ustavatel põgeneda maadest, kus valitses Rooma
võim. {SV 45.2}
Valdeslased olid ühed esimestest Euroopas, kes hankisid endale Piibli (vt. lisa). Sadu
aastaid enne reformatsiooni oli neil juba olemas emakeelne, käsitsi kirjutatud Piibel. Nende
käes oli võltsimatu tõde ja just see asjaolu tõi kaasa erilise põlguse ja tagakiusamise.
Valdeslased väitsid, et katoliku kirik oligi Ilmutuse raamatus nimetatud Baabülon ning
seisid oma elu hinnaga vastu selle rikutusele. Kuigi pika tagakiusamise survel mõned
järeleandmisi tegid ning vähehaaval oma usu erilistest põhimõtetest loobuma hakkasid,
hoidsid teised tõest kindlalt kinni. Läbi pimeduse ja ärataganemise aegade oli valdeslasi, kes
ei tunnustanud Rooma kiriku ülemvõimu, põlgasid kujude kummardamist kui
ebajumalateenistust ja pidasid õigeks hingamispäeva. Vastuseisu kõige vihasemates
tormides säilitasid nad oma usu. Kuigi neid täksiti savoialaste odadega ja põletati Rooma
tuleriitadel, seisid nad vankumatult Jumala Sõna ja Tema au eest. {SV 45.3}
Kõrged mäed on alati pakkunud pelgupaika tagakiusatutele ja rõhututele. Mägedes
leidsid varju ka valdeslased. Koopapimeduses leegitses tõe valgus. Tuhande aasta jooksul
säilitati sel teel algse usu puhtus. {SV 46.1}
Jumal andis oma rahvale suursuguse pühapaiga, mis oli nende hoolde usaldatud ülevate
tõdede vääriline. Neile, ustavatele pagulastele olid mäed Jumala muutumatu õiguse
sümboliks. Nad juhtisid oma laste tähelepanu kaljuseintele, mis kõrgusid nende ümber
muutumatus majesteetlikkuses ja kõnelesid neile Jumalast, kelle juures ei olnud muutust ega
36