Viha Vein
Viha Vein viittaa paitsi potentiaalisesti päihdyttävän juoman voimakkuuteen, myös yliluonnollisen raivon syvyyteen, jonka hirvittävät julmuudet ja ilkeät vääristymät synnyttävät. Tämä kirja pakottaa tarkkailemaan tarkasti sosiaalista, poliittista ja uskonnollista järjestelmää, joka hämmentää mielen ja antaa vääränlaisen turvallisuuden tunteen. Lukija voi todistaa, millaisia vaikutuksia kansakunnilla on, kun ne horjuvat oudon voiman vaikutuksen alaisina. Mikä on tuon hengen nimi? Miten se määritellään?
Viha Vein viittaa paitsi potentiaalisesti päihdyttävän juoman voimakkuuteen, myös yliluonnollisen raivon syvyyteen, jonka hirvittävät julmuudet ja ilkeät vääristymät synnyttävät. Tämä kirja pakottaa tarkkailemaan tarkasti sosiaalista, poliittista ja uskonnollista järjestelmää, joka hämmentää mielen ja antaa vääränlaisen turvallisuuden tunteen. Lukija voi todistaa, millaisia vaikutuksia kansakunnilla on, kun ne horjuvat oudon voiman vaikutuksen alaisina. Mikä on tuon hengen nimi? Miten se määritellään?
Create successful ePaper yourself
Turn your PDF publications into a flip-book with our unique Google optimized e-Paper software.
<strong>Viha</strong> <strong>Vein</strong><br />
läksid välja misjonärid mitte ainult Sotija Inglismaale, vaid ka Saksamaale, Šveitsi ja isegi<br />
Itaaliasse. {SV 43.3}<br />
Juba oli Rooma kirik pööranud tähelepanu Britanniale ja otsustanud selle hõivata.<br />
Kuuendal sajandil võtsid Rooma misjonärid ette paganaist saksid ümber pöörata. Uhked<br />
barbarid võtsid neid meeleldi vastu ja paljud tuhanded nõustusid astuma Rooma usku. Mõne<br />
aja pärast puutusid paavsti võimukandjad ja nende vastpöördunud kokku ka algkristlastega.<br />
Ilmsiks tuli silmatorkav erinevus. Algkristlased olid lihtsad, alandlikud, Pühakirja-kohase<br />
iseloomu, tõekspidamiste ja kommetega. Paavsti järgijaile oli seevastu omane ülemeelikus,<br />
ebausk ja toretsemine. Rooma kiriku saadikud nõudsid, et sealsed kristlikud kogudused<br />
tunnistaksid paavsti ülemvõimu. Britid vastasid rahumeelselt, et nad armastavad kõiki<br />
inimesi, aga kuna paavstil ei ole õigust ülemvõimule koguduses, siis kuuletuvad nad talle<br />
täpselt samamoodi, nagu igale Kristust tunnistavale inimesele. Korduvalt püüti neid võita<br />
Rooma kiriku poolele. Alandlikud kristlased, hämmastunud paavsti saadikute uhkusest,<br />
vastasid kindlalt, et nad ei tunne ühtki teist õpetajat peale Kristuse. Paavstluse tõelist vaimu<br />
peegeldas Rooma kirikujuhtide vastus: „Kui te ei võta vastu vendi, kes toovad teile rahu, siis<br />
tuleb teil vastu võtta vaenlasi, kes toovad teile sõja. Kui te ei ühine meiega, et näidata<br />
saksidele eluteed, siis peate te meilt vastu võtma surmahoobi“ (J. H. Merle D’Aubigne —<br />
History of the Reformation of the Sixteenth Century, 17. k. 2. ptk). See ei olnud tühipaljas<br />
ähvardus. Piibelliku usu tunnistajate suhtes rakendati vägivalda, salanõu ja pettust, kuni<br />
Britannia kogudused olid hävitatud või sunnitud paavsti võimule alistuma. {SV 43.4}<br />
Maades väljaspool Rooma võimupiirkonda eksisteeris palju sajandeid kristlikke<br />
kogudusi, kes jäid peaaegu täiesti rikkumatuks paavsti õpetusest. Sellised kristlased elasid<br />
paganlikus keskkonnas, mis aja jooksul neile ka teatavat mõju avaldas, kuid nad pidasid<br />
Piiblit ikkagi usu ainsaks juhtnööriks ja olid ustavad selle tõdedele. Need kristlased uskusid<br />
Jumala käsu püsivusse ja pühitsesid neljanda käsu hingamispäeva. Kogudusi, kes pidasid<br />
kinni Piibli usust, leidus KeskAafrikas ja armeenlaste hulgas Aasias. {SV 44.1}<br />
Nende esiridades, kes seisid vastu paavstivõimu rünnakutele, olid valdeslased. Just sellel<br />
maal, kuhu paavstlus oli püstitanud oma trooni, oli vastuseis valeõpetustele ja rikutusele<br />
kõige järjekindlam. Sajandeid säilitasid Piemont’i kogudused oma sõltumatuse, kuid lõpuks<br />
tuli aeg, mil Rooma kirik nõudis nende alistumist. Pärast tagajärjetut võitlust hirmuvalitsuse<br />
vastu tunnistasid nende koguduste juhid vastumeelselt selle võimu üleolekut, keda kogu<br />
maailm austas. Oli siiski neid, kes keeldusid tunnustamast paavsti või prelaadi autoriteeti.<br />
Nad otsustasid jääda ustavaks Jumalale ning säilitada usu puhtus ja lihtsus. Toimus<br />
eraldumine. Need, kes pidasid ustavalt kinni endisest usust, tõmbusid avalikkusest tagasi.<br />
Mõned, jätnud maha kodused Alpid, heiskasid tõelipu võõrastes maades, teised taandusid<br />
mägedevahelistesse kaljukindlustustesse ja säilitasid sel kombel vabaduse Jumalat<br />
teenida. {SV 44.2}<br />
35
Change language